1-21-210/39 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8.september 2021.a, Tallinn (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-21-210

Kohtukoosseis

Kriminaalasi

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik

Urmas Gerasimovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 29. juuni 2021. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Urmas Gerasimovi kaitsja adv. Liis Suik

Süüdistatav

Kaitsja

Prokurör

Urmas Gerasimov (ankeetandmed maakohtu otsuses)

Adv. Liis Suik

Eneli Laurits

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 29. juuni 2021 otsus muutmata.

Süüdistatava Urmas Gerasimovi kaitsja adv. Liis Suiki

apellatsioon jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroole Liis Suik advokaat Liis Suiki poolt

Urmas Gerasimovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega

makstavaks

tasuks

(ükssada

kuuskümmend kaks) eurot.

Välja mõista Urmas Gerasimovilt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 162 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võib

päeva

jooksul

esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel

on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja

kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule

15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 29. juuni 2021 otsusega tunnistati Urmas Gerasimov süüdi KarS § 113 lg 1

järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16. - 18. augustini 2020, s.o 3 päeva. Allesjäänud karistuse

– 8 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust – kandmise algust loeti alates U. Gerasimovi

kahtlustavana kinnipidamisest 22. augustil 2020.

KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti U. Gerasimovilt välja

riigituludesse menetluskuluna sundraha 1460 eurot, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0908 kulu 399

eurot, DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 570 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 20E-

AOS0056/403 ja sellega seotud lisauuringute kulu 343 eurot ja määratud kaitsja tasu 1760,40

eurot, s.o kokku 4532,40 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulud tuleb tasuda

12 kuu jooksul otsuse jõustumisest igakuiselt 377,70 eurot. DNA-ekspertiisi kulu 171 euro

ulatuses ja DNA-ekspertiisi nr 20E-GE0895 kulu 855 euro ulatuses jäeti riigi kanda.

U. Gerasimov mõisteti KarS § 113 lg 1 järgi süüdi selles, et tema lõi 16. augustil 2020 Tallinnas

aadressil XXX eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kl 17.47 tahtlikult, eesmärgiga

põhjustada teise inimese surm, ühe korra X terariistaga rindkeresse, millega tekitas X-le

vasakule poole rindkere eespinnale rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava koos südame vasaku

vatsakese vigastuse ja vasakpoolse vererinnaga. Vigastuse tüsistusena esines äge

verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust, mille tagajärjel X suri.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. L. Suik taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks maakohtule. Alternatiivne taotlus on kergendada mõistetud karistust.

Apellant taotleb kohtuotsuse tühistamist KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel. Oma taotlusi põhjendab

kaitsja järgmiselt.

Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohtuotsuse

resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine seisneb selles, et kohus leidis, et süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega.

Kohtu järeldus tugineb süüdistatava ütlustel ja 22. septembri 2020 jälitustoimingu protokollil.

U. Gerasimovi ütluste kohaselt ei soovinud ta lüüa X rindkeresse, vaid õlga ja seda vaid

hirmustamiseks. Kohus luges süüdistatava ütlused selles osas ebausaldusväärseteks. Selline

kohtu hinnang põhineb asjaoludel, et U. Gerasimov ei suutnud kohtus seletada, miks ta tabas

kannatanut rindkeresse, samuti ei pidanud kohus võimalikuks, et arvestades tekitatud haava

sügavust, on see tekkinud noa libisemise tagajärjel ning lisaks ei pidanud kohus tavapäraseks,

et nuga kasutati teise isiku maha rahustamiseks. Need asjaolud ei ole kaitsja hinnangul

piisavad, järeldamaks, et U. Gerasimovi käitumises esines kaudne tahtlus X surma

põhjustamiseks. U. Gerasimov on kogu kohtumenetluse käigus- nii kohtusaalis antud ütlustes

kui ka 22. septembri 2020 jälitustoimingu protokollist tulenevalt- öelnud, et ei soovinud

kannatanut lüüa rindkerre, vaid õlga. Löök õlga ei ole inimesele surmav, seega ei ole alust

rääkida kaudsest tahtlusest X-le surma põhjustamisel. U. Gerasimov ei pidanud võimalikuks

ega möönnud, et tema löök võib sattuda teisele inimesele rindu, seega saab tema tegevust

vaadelda surma põhjustamisena ettevaatamatusena KarS § 117 tähenduses. Ütluste

usaldusväärsust pole alust kahtluse alla seada vaid seetõttu, et U. Gerasimov ei suuda kohtus

selgitada, miks ta tabas kannatanut rindkeresse. See, et nuga rindu tabas, on kahetsusväärselt

asjaolude

kokkusattumine:

mõlemad

mehed

olid

tugevas

alkoholijoobes,

nende

koordinatsioon oli häiritud, ei saa välistada, et sellel hetkel X ennast liigutas, mistõttu nuga

tabaski vale kohta. Asjaolu, et tavapäraselt ei rahustata inimesi maha noaga vehkides on õige.

Antud juhul pole tegemist tavapärase situatsiooniga, sest ei saa eeldada tavapärast käitumist

tugevas joobes isikutelt, kes on ohtralt alkoholi tarvitanud mitme kuu vältel.

Kohus on jälitustoiminguga kogutut meelevaldselt tõlgendanud. Jälitustoimingu protokollist

tuleneb, et U. Gerasimov räägib ka oma tuttavatele ühise viinavõtmise käigus avameelselt, et

ta ei soovinud X rindu lüüa. See tõend on olulisim allikas süüdistatava tahte tuvastamisel –

olles alkoholijoobes, sõprade keskel puudus U. Gerasimovil põhjus oma tegevuse

ilustamiseks. Tema tahe ei olnud kaudselt suunatud sellele, et X rindu lüüa. Asjaolu, et U.

Gerasimov möönab, et tal oli äkkviha ja intsidendi ajal ta ütles: „Oh sa raisk, ma löön su maha“,

ei saa automaatselt viidata, et ta soovis või möönis kannatanu surma. Alkoholijoobes inimeste

sõnavara ei ole sageli peenemakoeline ning öeldakse mõtlematusi. Sellest väljendist ei saa

välja lugeda U. Gerasimovi soovi X maha lüüa.

Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb kaitsja hinnangul alljärgnevas. Kuigi nii

süüdistatava ütlustest kui ka jälitustegevusega kogutust tuleneb otseselt, et U. Gerasimovi

tahteks ei olnud põhjustada kannatanu surma, leidis kohus ekslikult, et U. Gerasimov tegutses

vähemalt kaudse tahtlusega X-le surma põhjustamises. Seetõttu ei ole U. Gerasimovi

süüdimõistmine KarS § 113 lg 1 alusel põhjendatud.

Alternatiivselt vaidlustab kaitsja kohtuotsust karistuse mõistmise osas. KarS § 113 lg 1 näeb

ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. U. Gerasimovile mõisteti üheksa aastat vangistust.

Kohus kohaldas liiga ranget karistust, mis ei arvesta isiku süü suurusega. Kohus märkis, et

arvestab kergendava asjaoluna kahetsust, kuid see ei nähtu mõistetud karistuse pikkusest.

Karistuse puhul on oluline, et see mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest

ja

kaitseks

õiguskorda.

U. Gerasimovil

puuduvad

kehtivad

kriminaalkaristused, tegemist on peaaegu 60-aastase mehega, kellel on vilets tervis. Antud

süütegu on otseselt põhjustatud alkoholi kuritarvitamisest. Tegemist on ühekordse episoodiga

ning kuritegelik käitumine pole tema elustiiliks. Kohane on mõista miinimummäära lähedane

karistus,põhjendatud oleks KarS § 74 kohaldamine. Kaitsja leiab, et tegelikkuses tagaks

karistuse eripreveniivsid eesmärke just kriminaalhooldusega katseaeg koos kohustusega

läbida sotsiaalprogramm kriminaalhooldaja ettepanekul ning alkoholikeeld.

Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2021 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele

kirjalikus menetluses ja menetlusosalistele anti aega esitada kirjalikke seisukohti ja

taandusavaldusi kuni 6. septembrini 2021.

MÄÄRATUD TÄHTAJAKS ESITATUD MENETLUSOSALISTE KIRJALIKUD SEISUKOHAD

Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja

apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Apellatsiooni väidete osas leiab prokurör, et kohus hindas äärmise põhjalikkusega kõiki kohtus

uuritud tõendeid ning kohtu analüüsist ei nähtu eksimusi. Kohus hindas ütluste

usaldusväärsust ja põhjendas, miks ta omistab jälitustoimingu protokollist nähtuvale suurema

kaalu. Kohus on hinnanud ka U. Gerasimovi teojärgset käitumist ning see on lisanud kaalu ka

teo toimepanemise hetkel U. Gerasimovi tahtlusesse puutuva hindamisel.

Prokurör ei nõustu kaitsja järeldusega, et U. Gerasimov rääkis oma kõnedes erinevatele

tuttavatele tõtt toimunu osas ning et kohus on ekslikult jätnud selle õige tähelepanuta.

Vastupidi, kõnedest jääb selge mulje, kuidas U. Gerasimov üritas ennast ja teisi veenda, et X

surmal on teine põhjus, kui tema enda tahtlik vägivaldne käitumine. Maakohtu otsusest nähtuv

põhjalik analüüs kummutab võimaluse, et X lõi ennast ise või et U. Gerasimov oleks soovinud

lüüa hoopis õlga. Prokuröri hinnangul on tarbetu hakata maakohtu otsuses toodut ümber

kirjutama vastuses apellatsioonile.

Lisaks ei eksinud maakohus U. Gerasimovile karistuse mõistmisel. Kaitsja väide, et U.

Gerasimovile pole kuritegelik käitumine elustiiliks, on eksitav. Kuigi kohtumenetluse alguse

ajaks ei olnud U. Gerasimovil enam kehtivaid kriminaalkaristusi ja karistuse mõistmisel oli

kohus sunnitud arvestama sellega, siis on nii kohtumenetluses tunnistajate ütlustest,

süüdistatava ütlustest, aga ka tõkendi kohaldamise määrusest näha, et tegemist on isikuga,

kes on pikki aastaid viibinud vanglas erinevate kuritegude toimepanemise eest. Kohus ei ole

otseloomulikult sellist U. Gerasimovi varasemat elukulgu arvestanud karistuse mõistmisel, kuid

kaitsja väide on eksitav.

Süüdistatav U. Gerasimov esitas kohtu määratud tähtajaks seisukohad, mis on pealkirjastatud

apellatsiooni täiendusena. Kuna tähtaeg apellatsiooni esitamiseks ja täiendamiseks on

möödunud, arvestab kohtukolleegium esitatud dokumenti kirjaliku seisukohana. Süüdistatav

selgitab, et ei soovinud tappa X, tahtis teda vaid õlga lüüa, mida enda meelest tegigi. Seda, et

nuga rindkeresse sattus, sai ta teada alles uurijalt. Sisuliselt kordab süüdistatav kaitsja

apellatsioonis väidetut, heidab maakohtule ette ebaõigeid järeldusi ja eriti, mis puudutab

jälitustoimingu protokolli põhjal tehtut. Väidab, et C on üle 66 aastane, pikalt alkoholi tarvitanud,

tema juttu uskuda ei saa, ta ei saanud arugi, kes keda ähvardas. Tegelikult ütles X hoopis

temale, et lööb ta maha ja maakohus on X sõnad pannud temale suhu, lisaks tema häälitsust

„mhmh“ on tõlgendatud, kui C-ga nõustumist. U. Gerasimov manitseb ringkonnakohut

arvestama, mida ütles Euroopa Kohus jälitustegevuste kohta asitõendina. Karistusaeg on

sedavõrd pikk, et võrdub tema jaoks eluaegsega. U. Gerasimov palub, et ringkonnakohus kõik

üle kontrolliks ja muudaks kvalifikatsiooni ja karistust. Temal oli siiras soov kõik algusest lõpuni

ringkonnakohtule ära rääkida, kuid paraku ta ei teadnud, et suulisest istungist peab ta eraldi

teatama.

RINGKONNAKOHTUSEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsusega, esitatud apellatsiooniga, prokuröri ja

süüdistatava seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puudub alus.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks eraldi vastata süüdistatava enda poolt kohtule

esitatud seisukohtades püstitatud mõningatele väidetele. Süüdistatav väidab, et tema ei

teadnud seda, et tal on õigus teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul apellatsiooni

esitamisest teadasaamisest oma soovist arutada apellatsiooni suulisel istungil. See ei ole õige.

Ringkonnakohus saatis süüdistatavale 19. augustil 2021 apellatsiooni koos selgitusega, et 7

päeva jooksul on õigus esitada taotlus suuliseks menetluseks. Samal päeval sai süüdistatav

selle teate ka vanglas kätte ning kinnitas oma allkirjaga kättesaamist. Süüdistatava väide, et

tema sai alles uurijalt teada, et oli tabanud kannatanut rindkeresse ei vasta samuti tõele.

Häirekeskusele tehtud kõnes teatab C, et temaga koos elav meesterahvas lõi endale ise pussi

rindkeresse ja on nüüd maas ja verd palju. Süüdistatav oli kogu selle aja tunnistaja C

kuuldeulatuses ja nad rääkisid kõne ajal omavahel nö küsimuse-vastuse vormis. Süüdistatava

ja C omavahelisest vestlusest pärast süüdistatava vabanemist arestimajast nähtub, et

tegelikult süüdistatav ei mäletanud ei noalöögile eelnenud sündmusi ega ka sündmust ennast.

C kirjeldas talle, mis tegelikult enne noalööki toimus, mida kannatanu tegi ja mis süüdistatavat

vihastas, kuidas süüdistataval tekkis äkkviha ning kuidas ta ütles et lööb X maha. Tagantjärgi

väidab süüdistatav tunnistajale vaid seda, et ega ta loll ole, et tahtis tappa kannatanut. C

kordas vestluses süüdistatavaga, et just süüdistatav oli vihahoos ja lubas kannatanu maha

lüüa.

Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada kaitsjale järgmiseid kohtupraktikas

omaksvõetud seisukohti, millised tuginevad seadusele, Riigikohtu seisukohtadele ja millistega

ei ole apellatsiooni koostamisel arvestatud.

Kaitsja esimene taotlus on maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja tagastamine

maakohtule uueks arutamiseks. Sellise lahendi tegemise ringkonnakohtus saab kaasa tuua

ainult kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt ja need alused, mis igal juhul

toovad kaasa maakohtule kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise pärast maakohtu otsuse

tühistamist, on loetletud KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11. See seisukoht tuleneb KrMS § 341 lg-

test 1,2. KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamisel saadab ringkonnakohus

kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule vaid siis, kui ei saa ise rikkumist kõrvaldada

(KrMS § 341 lg 3). Praegusel juhul kaitsja ei viita apellatsioonis ühelegi seadusesättele, mis

viitaks kriminaalmenetluse olulisele rikkumisele. Kaitsja on nimetanud oma apellatsioonis kaks

maakohtu tühistamise alust - maakohus kohaldas ebaõigelt materiaalõigust ning oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega järeldab kohtukolleegium, et apellandi

arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

Samas ei ole apellatsioonist arusaadav, milles seisneb vastuolu tõendamiseseme tuvastatud

asjaolude ja resolutiivosa vahel. Kui lähtuda sellest, et sisuliselt on apelleeritud maakohtu

otsust selles osas, et maakohtu seisukohast oli tegemist tahtliku tapmisega ja kaitsja leiab, et

on tegemist ettevaatamatu tapmisega e vaidlus on subjektiivses küljes, siis selles osas

maakohtu otsuses rikkumist ei esine. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks leiab, et

tegemist on kaudse tahtlusega ja on ka süüdi mõistnud süüdistatava tahtlikus tapmises. Seega

ei esine vastuolusid tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa vahel ehk siis, ei

ole

vaidlustatud

kohtuotsuses

sedastatav

süüdistatava

kaitsja

poolt

märgitud

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud

asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei

ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas

põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud

menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega

nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud

rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed

asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud

põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks

kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult

süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks

mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Seega puudub alus apellatsiooni

põhitaotluse rahuldamiseks e kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks uueks

arutamiseks.

Veel selgitab kohtukolleegium, et materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu

eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest

maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende

tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on.

See, et kaitsja ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega, mis on viinud otsuses tehtud

järeldusteni, ei tähenda seda, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või

materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Kui kaitsja vastupidiselt maakohtule leiab, et tahtlus

süüdistatava käitumises ei ole tõendatud ja ta soovib seda maakohtu järeldust apelleerida, ei

ole vaja otsida olematuid põhjuseid otsuse tühistamiseks vaid tulebki siis vaidlustada tõendite

hindamist maakohtu poolt ja esitada omapoolne seisukoht, milles seisnes maakohtu viga

tõendite hindamises, mis viis maakohtu sellisele apellandi arvates valele järeldusele.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele,

mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel

juhul mõistetakse nende alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul

samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele

tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Samamoodi puudutab see seisukoht ka

olukorda, kui kohtud tulevad subjektiivse teokoosseisu osas vastupidisele järeldusele e ühel

juhul tahtlus, teisel juhul ettevaatamatus. Ka siis saab selline vastupidine järeldus

ringkonnakohtu poolt tugineda vaid maakohtu otsuses tehtud vigadele. Tegelikult taotletakse

apellatsiooniga tõendite ümberhindamist osas, mis puudutab subjektiivset teokoosseisu e

kaitsja ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega selles osas, mis puudutab

süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul

ei ole sellised vead, mis viisid maakohtu konkreetse järelduseni tahtluse osas, maakohtu

otsuses tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis,

neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava

kaitseversiooni. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja otsuse lugejale on iga

maakohtu järeldus väga hästi jälgitav ja veenev. Mitte ükski apellatsioonis esitatud väide

maakohtu põhjendatud järeldusi ei kummuta.

Põhimõtteliselt ei saa eitada apellandi õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata

tõendeid, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab

kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab

uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise

kohta. Praegusel juhul on sisuliselt ainuke apellandi etteheide kohtule, et kohtuotsust ei ole

rajatud süüdistatava versioonile toimunust e et ei ole aluseks võetud süüdistatava ütlusi. Nagu

ringkonnakohus juba märkis, on maakohus vägagi põhjalikult ja selgelt põhjendanud, mis osas

ja miks süüdistatava ütlused usutavad on ja mis osas ei saa neid lugeda usaldusväärseteks ja

arvestada kohtuotsuses oluliste järelduste tegemisel.

Veel selgitab kohtukolleegium, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole

apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid

eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus

on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega,

puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese

astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on

ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente,

mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–

31). Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis

taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108).

Eelöelduga selgitab kohtukolleegium, et kõik kaitseväiteid, millised on saanud vastuse juba

maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud,

käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt ümberlükkamisele ei

tule.

Kaitsja seisukohta, mida jätkuvalt oma kirjalikes seisukohtades toetab ka süüdistatav, et

süüdistatava käitumises puudub tahtlus ja ta tegutses kergemeelsusest, on samuti

kohtuotsuses põhjalikult käsitletud ja need kaitseväited on kohtuotsuses ümber lükatud.

Maakohus ei ole lugenud süüdistatava ütlusi selles, et kannatanu liikus paigast selle ajaga, kui

tema võttis noaga suuna õlga ja nuga sattus seetõttu kannatanule südamesse e et kannatanu

ise südamega tema noa ette liikus, usutavateks. Maakohus on oma seisukohta ka

põhjendanud ja on seda teinud tuginedes tõendite põhjalikule analüüsile. Kaitsja apellatsioonis

ei ole esitanud mingeid uusi e selliseid väiteid, mis maakohtule teada ei olnud.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava ütluste usaldusväärsuse

hindamisel omab kohtu siseveendumuse kujunemisel olulist rolli ka süüdistatava teoeelne ja

teojärgne käitumine. Teoeelselt väljendas süüdistatav verbaalselt soovi kannatanu maha lüüa.

Teojärgselt ei tundnud süüdistatav huvi kannatanu vigastuste või seisundi vastu enne, kui

viimane kukkus ehk oli ükskõikne võimaliku tagajärje osas. Ilmselgelt ei kiirustanud süüdistatav

ega tunnistaja C kutsuma välja kiirabi, sest enne kiirabisse helistamist helistati Q-le. Seejärel,

nagu 23. augusti 2020. a asitõendi, s.o Häirekeskuse salvestise vaatlusprotokollist nähtub, et

U. Gerasimov suhtleb koos C-ga Häirekeskusega, kuigi ei soovi järgida Häirekeskuse töötaja

juhiseid. Samuti mõjutab süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kohtupoolset hinnangut

asjaolu, et ta väga pingsalt püüdis hävitada tapmisriista e nuga. Kui tema poolt X tapmine

olnuks tõesti üks suur juhuste kokkusattumiste jada e puhtjuhuslik, ei oleks süüdlase esmane

reaktsioon enda süü täielik eitamine ja kuriteo toimepanemise vahendi hävitamine ja mis kõige

olulisem, ta oleks teinud pingutusi, et kiiresti meditsiinilist abi saada. Olukorras, kus

süüdistatav tegelikult ei mäleta kuriteosündmust ja on selle täpse toimumise saanud teada C

jutust, aga just nii see jälitusprotokollist selgub, ei saa ka tõsiselt võtta tema ennastõigustavaid

väiteid selle kohta, et tema sihtis noaga õlga ja tapmise tahtlus puudus. Paljasõnaliseks jäävad

kohtu jaoks ka süüdistatava väited, et C ei saa aru, mis näeb ja räägib, sest on 66aastane ja

pikalt enne sündmusi alkoholi tarvitanud. Süüdistatav on ise sama pikalt tarvitanud, sest

tarvitasid nad alkoholi koos ja see vanusevahe, mis süüdistatava ja kannatanu vahel on, nö

süüdistatava kasuks, ei muuda tema juttu kuidagi usutavamaks, kui tunnistaja jutt.

Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning süüdistatava

käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga ja ei pea vajalikuks neid üle korrata.

Kuigi kohtukolleegium ei näe võimalust maakohtu poolsete tõendite ümberhindamiseks

subjektiivse teokoosseisu osas, sest ei ole tuvastanud vigu maakohtu tõendite hindamise

protsessis, peab kohtukolleegium vajalikuks kaitsjale selgitada veel järgmist. Süüdistatava

kaitsja apellatsioonist on väljaloetav, et tema seisukohast tulnuks kvalifitseerida süüdistatava

käitumine KarS § 117 järgi e ettevaatamatu tapmisena. Kohtukolleegium peab vajalikuks

rõhutada, et olukorras, kus jaatatakse süüdistatava poolt noaga löömise tahtlust ja seda

ükskõik, millisesse keha piirkonda e ka õlga, ei saa rääkida paraku ainult KarS § 117 järgi

kvalifitseeritavast kuriteost. Sellisel juhul vastab tegu e noaga löömine kehalise väärkohtlemise

tunnustele ja noaga löögi tagajärjel tervisekahjustuse tekitamine on ainus võimalus. Noalöök

ei saa tekitada ainult valu, kuigi ka valu tekitamine koos tervisekahjustusega on sel juhul

vältimatu. Ehk siis KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas tegutses süüdistatav

kavatsusega. Juhul kui on tegemist tahtliku tapmisega, siis seda eraldi ei kvalifitseerita. Kui

aga tuvastatud tehiolude puhul on alust väita, et tegemist on ettevaatamatu tapmisega, tuleb

süüdlase käitumine kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 121 ja 117 järgi.

Kaitsja on esitanud apellatsioonis ka alternatiivse taotluse ja see puudutab maakohtu poolt

mõistetud karistust. Kaitsja taotleb süüdistatavale miinimumilähedase karistuse mõistmist ja

KarS § 74 kohaldamist. Kohtukolleegium leiab, et selline taotlus ei ole põhjendatud. Maakohus

on arvestanud kõiki asjaolusid, mis mõjutavad süü suurust ja mõistnud süüdistatavale

karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmise. Väide, et sisuliselt ei ole arvestatud sellise

karistusmäära juures karistust kergendavat asjaolu, on meelevaldne. Maakohus on seda oma

otsuses selgesõnaliselt väljendanud.

Mis aga puudutab kaitsja taotlust KarS § 74 kohaldamiseks, siis kohtukolleegium selgitab, et

see on välistatud ka sel juhul, kui süüdistatavale oleks mõistetud karistus sanktsiooni

alammääras. Nimelt, kohtukolleegium peab vajalikuks meelde tuletada, et Riigikohus on oma

otsustes korduvalt juhtinud alamaastme kohtute tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohast

tulenev nõue on, et vangistusest tingimisi vabastamise korral peab katseaja pikkus olema

pikem mõistetavast vangistusmäärast (viimati 1-20-1301).

Süüdistatava kaitsja adv. L.Suik on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt kulutas tal kaitseteenuse osutamiseks U. Gerasimovile apellatsioonimenetluses

kokku 150 minutit e 5 pooltundi. Tutvumine maakohtu otsusega võttis aega 60 minutit ja

apellatsiooni koostamine 90 minutit. Koos käibemaksuga on kaitsjatasu kokku 162 eurot.

Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ja kuna maakohtu otsus jääb muutmata, hüvitab

kaitsja töötasu riigile süüdistatav.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 sätestatud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1, 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu 29. juuni 2021 otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)