1-20-4985/61 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

6. september 2021.a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-4985

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kriminaalasi

X süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

4. märtsi

2021.a

kohtuotsus

üldmenetluses

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatav X ja kaitsja Oliver Nääs

Prokurör

Vahur Verte

Kaitsja

Oliver Nääs

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 4. märtsi 2021. a otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi

Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.

X suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld - jätta muutmata.

Mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatava X kasuks 2800 eurot apellatsioonmenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Rahuldada kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada

või pidi teada saama. Süüdistata võib esitada määruskaebuse advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 04.03.2021 otsusega mõisteti X KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi, karistades

teda 5-aastase vangistusega, mille kandmata osa jäeti KarS § 73 alusel 5 aasta pikkuse

katseajaga täitmisele pööramata.

2

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Kaitsja

apellatsioonis on viidatud maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-de 6, 7, 10 ja 12 (ning lg 2)

rikkumistele, heites ette, et maakohus on isiku süüdi tunnistanud ebakonkreetse süüdistuse

järgi, on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, puudub

09.12.2020 kohtuistungi protokoll, kohtuotsust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu

kuuluvad isikud ning maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigesti

tuvastanud kuriteokoosseisu esinemise. Kaitsja taotles apellatsioonis, et ringkonnakohus

tühistaks Harju Maakohtu otsuse kogu ulatuses ning teeks KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel uue

otsuse X õigeksmõistmise ja talle menetluskulude hüvitamise kohta või alternatiivselt, juhul

kui ringkonnakohus nõustub apellandiga ja tuvastab rikkumised KrMS § 339 lg 1 punktide 6,

7 ja 10 mõttes, tühistaks KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel maakohtu otsuse ja saadaks KrMS § 341

lg 1 ja lg 2 kohaselt kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Suuresti sarnased etteheited ja taotlused sisalduvad ka süüdistatava

apellatsioonis. Apellatsioonid puudutavad ka menetluskulude väljamõistmist.

3. Kaitsja on muuhulgas leidnud apellatsioonis, et tema väidetele pole pööratud mistahes

tähelepanu ning kohus on otsuse põhjendustes korranud sõna-sõnalt prokuratuuri teesides

toodud väiteid, milles prokuratuuri hinnangul justkui vaidlus puudub ning pelgalt loetlenud

uuritud tõendeid, esitamata kohtupoolset tõendite analüüsi ja sellest loogiliselt tulenevaid

järeldusi, kuidas üks või teine väide ja tõend X seotust narkootiliste ainetega tõendab. Samuti

on kaitsja leidnud, et kuna „kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine viibis ca 50 minutit ning

selle kuulutamisel ei avaldanud kohus kokkuvõtvalt olulisemaid põhjendusi nagu KrMS § 315

lg-s 4 on ette nähtud, tekib põhjendatult küsimus, kas kohus otsuse resolutsiooni kuulutades

oli üldse selgusele jõudnud, millistel põhjendustel antud lahendini jõuti. Otsuse tervikosa

ülesehitus ja selle koostamisega viibimine räägivad selle kasuks, et kohus nö viimasel minutil

võttis lihtsalt ette prokuröri teesid ja rajas neile otsuse.“

4. Tallinna Ringkonnakohtus toimus 09.06.2021 asja suuline kohtulik arutamine

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri osavõtul. Ringkonnakohtu istungil uuriti muuhulgas

toimikus olevaid materjale selle kohta, kuidas oli maakohus reageerinud istungiprotokolli

parandamise taotlustele (6. kd, tl 185-190), 09.12.2020 istungiprotokolli (5. kd, tl 96-113)

ning kohtutoimikus sisalduvat maakohtu resolutiivosa (6. kd, tl 178-180). Kuivõrd üks

apellatsioonide etteheiteid KrMS § 339 lg 1 p 12 osas oli seotud ka rahvakohtuniku

sõnavõtuga otsuse resolutiivosa kuulutamisel, küsitles kohus menetlusosalisi ka selle kohta.

5. Prokurör väljendas kohtuistungil seisukohta, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ja üksikud rikkumised, millele apellatsioonis viidatakse, said ringkonnakohtu istungil osaliselt

selgituse, ülejäänus aga on ringkonnakohtu otsustada, kas rikkumised kogumis on sellised, et

vältimatult on vaja asi tagasi maakohtusse saata või on need siiski sellised, mis on võimalik

apellatsioonikohtus kõrvaldada. Kokkuvõttes palus prokurör siiski jätta maakohtu otsuse

muutmata ja asja mitte tagasi maakohtusse saata.

6. Kaitsja korrigeeris kohtuistungil apellatsiooni taotluste järjekorda, paludes käsitleda

põhitaotlusena taotlust saata kriminaalasi tagasi maakohtusse teises kohtukooseisus ja kui

kohus ei peaks sellega nõustuma, leides, et vead ja rikkumised on kõrvaldatavad

apellatsioonimenetluses, taotleb ta teha õigeksmõistev kohtuotsus. Kaitsja esitas ka taotluse

menetluskulude hüvitamiseks. Süüdistatav jäi samuti apellatsiooni juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium võtab seisukoha, kas antud asjas on tuvastatav maakohtu poolt selline

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingiks kriminaalasja saatmise esimese astme

kohtule uueks arutamiseks.

3

8. Kaitsja viitab apellatsioonis kolmele rikkumisele, mille puhul on kriminaalasja saatmine

esimese astme kohtule uueks arutamiseks KrMS § 341 lg-te 1 ja 2 kohaselt vältimatu –

rikkumised, mis on sätestatud KrMS § 339 lg 1 p-des 6, 7 ja 10. Süüdistatav heidab ette

KrMS § 339 lg 1 p-de 1, 7, 9 ja 10 rikkumist. Ringkonnakohus ei sedastanud põhjust hinnata

veel mõne KrMS § 339 lg 1 p-des 1-10 nimetatud rikkumise esinemist.

KrMS § 339 lg 1 p-de 1, 6, 9 ja 10 rikkumiste etteheited

9. KrMS § 339 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui

kriminaalasjas on kohtulahendi teinud ebaseaduslik kohtukoosseis.

10. Süüdistatav põhjendab etteheidet sellega, et kohtuotsuse kuulutamisel nähtus

rahvakohtunik Teemo Vaasi käitumisest üheselt, et ta ei olnud erapooletu, mistõttu oleks

Teemo Vaas pidanud esitama enda taandamise taotluse. Seda rahvakohtunik aga ei teinud.

Erapoolikust järeldas apellant sellest, et peale maakohtu kohtuniku poolt kohtuotsuse

resolutsiooni kuulutamist asus rahvakohtunik avaldama tänu politsei ja prokuratuuri tööle

ning väljendas seega otsuse tegemisel oma erapoolikust menetlusosaliste suhtes.

11. Maakohtu koosseis kriminaalasja arutamisel on sätestatud KrMS §-s 18. Apellandid ei ole

selle

sätte

rikkumisele

viidanud.

Mis

puudutab

kohtuniku

taandumata

jätmist

kriminaalmenetlusest KrMS § 49 lg-tes 1 või 6 nimetatud alusel, siis kohtupraktikas juurdunu

kohaselt ei oleks sel juhul tegemist mitte KrMS § 339 lg 1 p 1, vaid kõige enam sama

paragrahvi lg 2 rikkumisega. Nii leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKKm nr 3-1-1-

123-05), et otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle suhtes tõusetus põhjendatud kahtlus tema

erapooletuses, on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena 339 lg 2 mõttes.

Süüdistatava apellatsioonis pole argumente, mis õigustaks või võimaldaks irduda sellest

Riigikohtu seisukohast. Seega poleks võimalik antud asjas argumenteerida KrMS § 339 lg 1 p

1 rikkumist. KrMS § 339 lg 2 kontekstis käsitleb kohus seda asjaolu otsuse p-des 28-29.

12. KrMS § 339 lg 1 p 6 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui

kohtuotsust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud.

13. Kaitsja on tuginenud seda rikkumist väites asjaolule, et 04.03.2021 kuulutatud

kohtuotsuse resolutiivosa ei ole ühegi kohtukoosseisu liikme poolt digitaalselt allkirjastatud.

14. Kaitsja viitab küll õigesti KrMS § 306 lg-le 3, mille kohaselt allkirjastavad kohtuotsuse

või selle resolutiivosa digitaalselt kõik kohtukoosseisu liikmed, kuid ignoreerib sama

paragrahvi lõiget 31. Viimase kohaselt võib kohus otsuse vormistada ja allkirjastada paberil,

kui kohtust või kohtukoosseisu liikmest sõltumatul põhjusel ei ole võimalik täita sama

paragrahvi lõikes 3 sätestatud nõudeid. Kohtutoimikus sisalduval maakohtu resolutiivosal (6.

kd, tl 178-180) on kohtukoosseisu kõigi kolme liikme allkirjad kirjutatud käsitsi ehk paberil.

Seega on olemas kohtuotsuse KrMS § 306 lg 31 kohaselt vormistatud resolutiivosa; samuti on

olemas kohtukoosseisu poolt digitaalselt allkirjastatud motiveeritud kohtuotsus.

15. Apellatsioonidest ega ringkonnakohtu istungil avaldatust ei tulene midagi, mis võimaldaks

kahtluse alla seada seda, et maakohtul oli mingi temast sõltumatu tehniline probleem, mis ei

võimaldanud kohtuotsuse tegemisel seda koheselt elektrooniliselt allkirjastada. Nii

süüdistatav, kaitsja kui ka prokurör kinnitasid (apellandid ka apellatsioonides), et kohtuotsuse

kuulutamisel oli viivitus kuni 50 minutit, mille täpset põhjust nad ei teadnud. Prokurör

märkis, et tol päeval oli mitu üldmenetlust paralleelselt ja üks istung venis selle tõttu, et oli

segadus ID-kaardiga, kuid ta polnud kindel, et see oli just see istung. Ka otsuse kuulutamise

istungi protokollist (6. kd, tl 177p) ilmneb, et otsuse kuulutamine viibis vähemalt 30 minutit.

Süüdistatava apellatsiooni kohaselt oli viivitus seostatav kohtu erapoolikusega, kuid mingit

loogilist põhjendust sellele arvamusele pole ta esitanud. Kõigile neile asjaoludele tuginedes

leiab ringkonnakohus, et on piisavalt alust arvata, et käsikirjalise otsuse koostamise tingis

4

KrMS § 306 lg-s 31 nimetatud põhjus. Sellise põhjuse olemasolu on eluliselt usutav; ühtegi

muud alternatiivset põhjust pole ka kaitsja välja pakkunud. Ringkonnakohtu istungil, olles

tutvustatud füüsiliselt allkirjastatud lahendiga, leidis ka seda rikkumist ette heitnud kaitsja, et

saadud informatsiooni pinnalt, kui toimikus on käsitsi allkirjastatud kohtuotsus, ei ole tegu

menetlusõiguse olulise rikkumisega sellisel viisil, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Kaitsja tõdes ringkonnakohtus, et kui resolutiivosal on allkirjad all, siis ta suurt probleemi ei

näe. Eeltoodule tuginedes ei tuvasta ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p 6 rikkumist.

16. KrMS § 339 lg 1 p 9 sätestab tõlke puudumisega seotud olulise rikkumise, mistõttu seda

ette heites süüdistatav teinud oma apellatsioonis ilmselt trükivea. Apellatsiooni kontekstist

saab järeldada, et mõeldi KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumist - kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Täpsemalt heidab ta

ette, et otsus on olulises ulatuses põhjendamata ega vasta resolutsioonile, kuigi peaks toetuma

esitatud tõenditele ja tuvastatud asjaolud peaks võimaldama otsuse vastavust resolutsioonile.

17. Mis puudutab kohtuotsuse põhjendatust, siis seda käsitleb ringkonnakohus allpool eraldi

KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumise kontekstis. KrMS § 339 lg 1 p-des 8 ja 9 nimetatud rikkumisi

ringkonnakohus ei tuvasta. Süüdistatava apellatsioonis puuduvad ka vastavad põhjendused.

Apellant ei ole öelnud, milles seisneb vastuolu resolutiivosa ja otsuses tuvastatud

tõendamiseseme asjaolude vahel – kohtuotsuse resolutiivosas on kohus mõistnud X süüdi

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja kohtuotsuse motiveerivast osast nähtub järeldus, et süüdistatava

tegu on koosseisupärane. Selles tähenduses langevad resolutiivosa ja otsuses tuvastatud

tõendamiseseme asjaolud kokku. Ka leidis süüdistatav apellatsioonis, et maakohtu otsuse

resolutsioon ja põhjendused ei haaku menetluskulude väljamõistmise osas, kuna otsuse lk-l 26

on mainitud kedagi Y. Ringkonnakohus peab küll kahetsusväärseks, et maakohus on olnud

tähelepanematu ja ilmselt unustanud korrigeerida ühes lõigus süüdistatava nime, kasutades

varasema lahendi teksti uue otsuse visandamisel (seda võib pidada tüüpiliseks veaks arvutis

dokumentide koostamisel, kuna sarnase vea on teinud ka kaitsja ringkonnakohtule esitatud

menetluskulude hüvitamise taotluses – vrd p 49). See vääratus ei vii aga resolutiivosa

järeldusi vastuollu motiveeriva osa järeldustega. Kohtuotsuse põhistustes on jõutud

resolutiivosaga kokkulangevale järeldusele menetluskulude osas, mis tuleks nimeliselt just Xlt

välja mõista.

18. KrMS § 339 lg 1 p 10 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui

puudub kohtuistungi protokoll.

19. Kaitsja apellatsioonis märgitakse: „Apellatsioonkaebuse koostamise ja esitamise ajal ei

nähtu, et e-toimikus oleks kättesaadav 09.12.2020 toimunud kohtuistungi protokolli, millisel

istungil peaasjalikult esitas tõendeid kaitsja ning andis ütlusi ka süüdistatav. Ehk kaitseõiguse

teostamise seisukohalt vägagi oluline protokoll konkreetses kriminaalasjas.“ Ka süüdistatav

heidab oma apellatsioonis ette, et E-toimikus ei ole temale ega kaitsjale kättesaadav

09.12.2020 toimunud kohtuistungi protokoll.

20. Ringkonnakohus tuvastas, et kuigi elektrooniliselt üleslaetud kohtuistungi protokolli

sellest kuupäevast ei leidu, asub 09.12.2020 kohtuistungi protokoll kirjalikul kujul

kriminaalasja toimikus (6. kd, tl 96-113), olles käsikirjaliselt allkirjastatud 27.01.2021.

Parandamise taotlusi sellele esitatud ei ole. Kohtuinfosüsteemis on istungi audiosalvestis, mis

on tehtud 09.12.2020 kättesaadavaks ka süüdistatavale ja kaitsjale. Kaitsja selgitas

kohtuistungil, et kõnealune istungiprotokoll oli „mingi hetk e-toimikus üleval ja mingist

hetkest ei olnud enam kättesaadav“, nad vaatasid seda kaitsealusega koos; kohtu küsimusele

vastates pidas kaitsja kõige tõenäolisemaks, et protokoll oli kättesaadav enne järgmist istungit,

mis toimus 02.02.2021. Paberkandjal polnud kaitsja sellega enne ringkonnakohtu istungit

tutvunud ega olnud ka pöördunud kohtu poole füüsiliselt toimikuga tutvumiseks.

5

21. KrMS § 155 lg 1 kohaselt on esimese astme kohtu kohtuistungi protokoll masina- või

arvutikirjas koostatud menetlusdokument, milles kohtuistungi sekretär iseseisvalt või

kohtuniku kokkuvõtliku sõnastusena talletab kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu ning

lg 3 kohaselt tuleb see allkirjastada eesistuja ja sekretäri poolt. Need nõuded on toimikus

olevast istungiprotokollist nähtuvalt täidetud. Ringkonnakohtul ei ole ka põhjust kahelda, et

kõnealune protokoll on kriminaalasja materjalide seas alates 27.01.2021.a. Samuti ei ole

esitatud kõnelausele istungiprotokollile mingeid sisulisi etteheiteid ega parandusettepanekuid,

olgugi, et mingisugusel menetlusetapil oli see kättesaadav elektrooniliselt ka süüdistatavale ja

kaitsjale. Vastuseks süüdistatava apellatsioonile saab märkida, et seadusekohaselt on

allkirjastatud ka kõik teised toimikus olevad istungiprotokollid (6. kd, tl 42, 61, 93, 94, 100,

177). Eelmainitud faktidest järeldub, et kohtuistungi protokollid on olemas ja maakohtule ei

ole põhjust ette heita nende puudumist ehk KrMS § 339 lg 1 p 10 rikkumist ega ka ühtegi teist

olulist menetlusõiguse rikkumist seoses protokollimisega.

22. 09.12.2021 kohtuistungi protokolliga seoses tuleb tõdeda, et KrMS § 1562 ja § 1601 ning

1561 lg 2 kohaselt peaks istungiprotokoll olema kaitsjale ja süüdistatavale kättesaadav

elektrooniliselt, mida see ilmselgelt teatud ajast alates ei ole. Ringkonnakohtule ei ole teada,

kas olukord, kus see ei ole kättesaadav, on juhtunud maakohtu teada või teadmatult. Selline

olukord ei saa aga ka halvimal juhul moodustada KrMS § 339 lg 1 p 10, vaid üksnes KrMS §

339 lg 2 rikkumise. Praegusel juhul ei ole põhjust näha aga ka KrMS § 339 lg 2 rikkumist,

kuna pole andmeid, et tegelikult oleks selline minetus kahjustanud kaitseõigust või saanud

viia ebaõige kohtulahendi tegemiseni. KrMS § 1561 lg 2 ls 2 näeb ette, et kohtuistungi

protokolliga võib kohtumenetluse pool tutvuda ka kohtu kantseleis ja sama paragrahvi lg 3

näeb ette, et kohtumenetluse poole taotlusel teeb kohus allkirjastatud kohtuistungi protokolli

kohtumenetluse

pooltele

kättesaadavaks

hiljemalt

kolme

tööpäeva

möödumisel

istungipäevast. Seega nägi seadusandja ette ilmsed hoovad menetluspoole huvide ja õiguste

tagamiseks ka olukorras, kus oluline istungiprotokoll pole e-toimiku kaudu kättesaadav –

sellisel juhul saab sellega tutvuda kohtus või pöörduda kohtu poole, millisel juhul on kohus

kohustatud kolme päeva jooksul protokolli andma. Kui süüdistatav ja kaitsja pole kumbagi

võimalust kasutanud, siis on põhjust järeldada, et nad ei tundnud selleks vajadust ja järelikult

ei ohustanud kujunenud olukord kuidagi kaitseõiguse teostamist. Ka 02.02.2021

istungiprotokollist ei nähtu, et kaitsja oleks eelmise protokolli puudumise üle kurtnud. Samuti

on oluline, et neile kättesaadav oli istungi audiosalvestus. Loomulikult peab maakohus tagama

e-toimiku juurdepääsu seaduses nõutavatele menetlusdokumentidele, kuid ei saa välistada

olukordi, kus juurdepääsu puudumine on tingitud tehnilisest apsakast ja maakohus ei tea

sellest enne, kui puudutatud menetlusosaline teda sellest teavitab. Kuna praeguses asjas ei

viita miski süüdistatava ja/või kaitsja aktiivsele huvile kõnealuse protokolli vastu

kohtumenetluse ajal, siis pole ka põhjust süüdistada maakohut pahauskses käitumises.

KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine

23. Erinevalt eelkäsitletust nõustub kriminaalkolleegium aga üksmeelselt apellantidega selles,

et maakohtu otsuses puudub põhjendus KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ning kriminaalasja

materjalid ei võimalda ülal p-s 3 nimetatud etteheiteid ümber lükata. Sellele järeldusele jõudis

ringkonnakohus peamiselt kolme järgmise asjaolu koosesinemise tõttu:

1) Maakohus ei esitanud kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel 04.03.2021.a ühtegi

põhjendust, kuigi KrMS § 315 lg 4 seda nõuab ja kohtuistungi protokoll, mille maakohus on

korrakohaselt parandamata jätnud, sellist eksitavat väidet ka sisaldab.

2) Maakohtu motiveeritud otsus koosneb peamiselt prokuröri kirjalike teeside tekstist,

millesse on tehtud vaid vähemtähtsaid täpsustusi ja tekstitöötluslikke teisendusi, samas kui

põhjenduste osas kohtu omapoolset iseseisvat mõttekäiku ei ilmne;

6

3) Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks teadvustanud kohtuvaidluste käigus esitatud

kaitseargumente ja üritanud neile argumentidele kuidagi vastata.

24. Ringkonnakohus asub seisukohale, et eelnimetatud tõigad koosmõjus sunnivad jõudma

järgmise järelduseni: kui maakohus tegi 04.03.2021 teatavaks otsuse resolutiivosa, mille

kohaselt X mõisteti süüdi ja tehti menetlusotsustused vastavalt prokuröri taotletule, ei olnud

kohtul põhjendusi; hiljem motiveeritud otsust koostades lõi kohus selle prokuröri koostatud

põhjaliku teeside tekstifaili alusel, põhjendamaks juba välja kuulutatud ja tegemise hetkel

põhjendusteta otsust; motiveeritud otsust koostades loobus maakohus kaitse seisukohtadesse

süvenemast ja neid omalt poolt kaalumast. Selliselt koostatud kohtuotsust ei saa pidada

põhjendatud kohtuotsuseks, sest kohus loobus otsuse tegemisel sisuliselt oma KrMS §-s 14

nimetatud asja lahendamise funktsiooni täitmisest, taasesitades otsusena kohtuotsuses

põhiolemuses ühe võistleva menetluse poole seisukoha ja ignoreerides vastuväiteid sellele.

Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta täpsemalt.

25. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides sisaldub etteheide, et maakohus ei selgitanud

kohtuotsuse resolutiivosa kuulutades selle põhjendusi. Maakohus on seda minetust ka ise

möönnud (6. kd, tl 187 p ja 189 p, kohtuniku kuupäevastamata käsikirjalised märkused), kuigi

kohtuistungi protokollis on kirjas, et ta selgitused esitas (6. kd, tl 177p), ning kaitsja ja

süüdistatava taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks (6. kd, tl 187-190) jättis ta

KrMS § 158 korra kohaselt lahendamata. Kuulutatud otsuse resolutiivosa vastas kõigis

punktides prokuröri poolt kohtukõnes taotletule ja see, et ta juhindus pimesi prokuröri tekstist,

sh üle tulnud vormistus- ja sõnastusvalikutest, kuni vigadeni välja (nt fraas „milledest

ükspudel on katki“ – otsuse resolutiivosa lk 5, prokuröri teeside lk 35). Kuna toimikust (sh

istungiprotokollidest) ei nähtu, et maakohtul oleks olnud mingigi mõistetav põhjus irduda

KrMS § 315 lg 4 kohustusest, siis pole muud võimalust kui järeldada, et tol hetkel maakohtul

neid põhjendusi lihtsalt ei olnud. Kuna alternatiivset selgitust kohtu käitumisele ei ilmne

kusagilt, saab ainult tõdeda, et seda polegi.

26. Kuna menetluspoolel on võimalik saada apellatsioonteate esitamisel kohtu põhjendused

kirjalikult, siis ei kahjusta suuliste selgituste esitamata jätmine iseenesest poole võimalusi

otsuse tagamaadega tutvuda ja seda vaidlustada. KrMS § 315 lg 4 tähendust tuleb näha hoopis

muus – suuliste põhjenduste selgitamine annab poolele kohtu otsustusvõimu legitimeeriva

garantii, et kohtul olid otsuse tegemise hetkel objektiivsed põhjused ning otsus on kaalutletud

ega ole meelevaldne; kohus peab näitama, et ta teab õiguslikke põhejndusi, miks ta kuulutab

just sellise otsuse. Kui peaks siiski juhtuma, et kohus teeb resolutiivotsuse sisuliselt asjasse

süübimata, kuid süveneb asjasse pärast resolutiivosa kuulutamist, siis on ta seotud varem

väljakuulutatud otsusega ja peab esitama põhjendused vastavalt sellele. Seega ei saa väita, et

tähtis on vaid see, et kohus esitab hiljem põhjendused kirjalikult ja suuliste põhjenduste nõue

on vaid formaalsus. Kohtu otsus peab tuginema põhjendustele juba resolutiivosa

kuulutamisel. Põhjendused peavad olema õiguslikud ja selleks ei saa olla argument, et

maakohus lihtsalt usaldab üht menetluspoolt ja seega ka tema positsiooni rohkem.

27. Praegusel juhul on mõistetav, miks kaitsjal ja süüdistataval võis tekkida küsimus kohtu

erapoolikusest. Nimelt toimis maakohus otsuse resolutiivosa kuulutades nii KrMS § 315 lg 4

seadusetähe kui ka mõtte vastaselt – mitte lihtsalt ei jäänud esitamata kohtu suulised

põhjendused, mis oleks viidanud sellele, et maakohus on asja õigusliku külje omalt poolt läbi

mõelnud, vaid kohus asendas selle sisuliselt rahvakohtuniku tänusõnavõtuga politseile ja

prokuratuurile (seda on möönnud ka maakohus – 6. kd, tl 187p, samuti prokurör

ringkonnakohtu istungil). Teisisõnu: selle asemel, et selgitada omapoolseid õiguslikke

põhjendusi lahendava instantsina, avaldas kohus hoopis tunnustust ühele menetluspoolele.

Tuleb möönda, et nii käitudes võib kohus jätta taunitava mulje, et ta on valinud kohtuotsuse

aluseks ühe poole positsiooni mitte õiguslikel põhjustel, vaid puhtast usaldusest.

7

28. Siiski leiab ringkonnakohus, et praeguses asjas ei ole põhjust heita ette maakohtule

ilmtingimata erapoolikust prokuratuuri kasuks. Mis puudutab rahvakohtuniku sõnavõttu, siis

oli see (iseäranis selles olukorras, asendades otsuse suulisi põhistusi) arusaamatu ja

asjakohatu, kuid seda ei saa pidada rahvakohtuniku erapoolikuse märgiks. On objektiivne ja

üldteada fakt, et politsei ja prokuratuur on teinud palju tööd narkokuritegude vastases

võitluses ja osa sellest tööst on ka kriminaalmenetluste läbiviimine. Nagu süüdistatav ka ise

ringkonnakohtu istungil ütles, suhtub temagi narkootikumide käitlemisse väga halvasti; see

väljendatud

hukkamõist

langeb

kokku

ka

riigi

kriminaalpoliitilise

seisukohaga.

Narkokuritegevusega võitlemine on ka rahvatervise huvides ja seetõttu ei saa üldiseid

kiidusõnu ametkondade aadressil, kes seadusest tulenevalt selleks rasket tööd teevad, pidada

millekski iseäralikuks või X personaalset menetluspositsiooni ohustavaks. Ka pole süüdistatav

ega kaitsja toonud kohtuotsuse kuulutamisele eelnevast menetluse käigust esile midagi, mis

oleks viidanud mõne kohtukoosseisu liikme erapoolikule käitumisele. Samuti viitab sellele, et

kohus on üritanud läheneda asjale objektiivselt, asjaolu, et osa teesides olnud prokuröri

järeldusi on kohtuotsust koostades tekstitöötlusel eemaldatud.

29. Võttes Occami habemenoa printsibil aluseks lihtsaima ja loogilisima põhjenduse, leiab

ringkonnakohus, et maakohus koostas otsuse prokuratuuri teeside alusel mugavusest ning

toimis nii ajapuuduse ja kiirustamise tagajärjel (Harju Maakohtu kriminaalkohtunike suurt

koormust saab pidada üldteada asjaoluks). Seda, et kohus oli hädas otsuse kuulutamisega ja

vajas selleks lisaaega, viitab ka see, et kohus viibis otsuse kuulutamisel 30-50 minutit (6. kd,

177p, 187p, 189p) ja motiivide avaldamisel ühe päeva (kaitsja apellatsioon p 43). Prokuröri

koostatud tekst oli põhjalik ning hõlmas kohtu jaoks käepäraselt olulisi asjaolusid koos

põhjendustega, mistõttu saab sellele tuginemist pidada mugavusvalikuks. Olukorras, kus

kohus oli juba suuliselt teatud sisuga kohtuotsuse kuulutanud, oli ka inimlikult põhjendatav

(olgugi et mitte seaduse mõttega piisav), et kohus võttis ka motiivides aluseks prokuröri

põhjendused, kuna need klappisid juba väljakuulutatud resolutiivosaga. Ringkonnakohus ei

nõustu apellantide seisukohaga, et erinevad väiksemad minetused (sh viibimine otsuse

kuulutamise ja motiivide teatavakstegemisega) koosmõjus otsuse koostamise ja teatavaks

tegemise puudustega viitaks kohtu erapoolikusele. Apellantide etteheited istungiprotokolli

korrakohaselt parandamata jätmise osas (vt ülal p 25) on küll õiged, kuid ringkonnakohtu

hinnangul ei ole see menetlusnormi rikkumine oluline ega viita kohtu erapoolikusele. Kohus

on tehtud vigu tunnistanud ja seda omaksvõttu ka toimikus kajastanud, mistõttu rikkumine ei

kahjusta menetlusosaliste õigusi. Ka taandub seegi viga oma sisult taas kohtuotsuse

põhjendamisele, kuna puudutab kohtuotsuse kuulutamise ja selgitamise protseduuri.

Ringkonnakohtu hinnangul osutavad justnimelt tähtaegsuse ja protokollide koostamisega

seotud etteheited sellele, et kohtu peamiseks probleemiks oli ajasurve, kiirustamine ja sellega

kaasnev hooletus ja kohati kergemeelsus, mida ei ole kuidagi põhjust seostada

erapoolikusega. Ringkonnakohus ei sedasta siin ka seetõttu kohtu erapoolikust ega olulist

menetlusnormi rikkumist KrMS § 339 lg 2 ega KrMS § 339 lg 1 p 11 tähenduses.

30. Ringkonnakohus kõrvutas maakohtu motiveeritud otsust (33 lk) prokuröri teesidega (6.

kd, tl 114-149, 36 lk), kasutades ka Word-failide kõrvutamise võimalust. Võrdluses saab

sedastada, et kohus on jätnud ära näiteks prokuröri vahepealkirjad ja liigendusnumbrid ning

lõigusisesed esiletõsted nn paksendatud trükis, lisanud tõenditele toimikulehtede numbrid ja

liigendanud teksti tühjade vaheridadega. Mõnes lauses on muudetud sõnastust, ilma et see

sisu mõjutaks ning täpsemalt on lahti kirjutatud mõningaid tõendeid. Kustutatud on üksikud

prokuröri teksti lõigud, sh vahemikus prokuröri teksti punktides 2.7-2.1.13, millest osa

puudutab prokuröri järeldusi. Subjektiivse külje ja karistuse mõistmise põhjenduste algul on

kohus

asendanud

prokuröri

sissejuhatavad

üldised

laused

omakorda

tsitaatidega

kohtupraktikast ja seaduseviidetega, samas neid konkreetse kaasusega seostamata. Kahe

8

tekstifaili võrdlus ei jäta kahtlust, et kohtuotsus on kohandatud variant prokuröri teeside faili

tekstist, kusjuures põhiosa on säilinud muutusteta. Kuigi kohus on osaliselt täpsustanud

uuritud tõendite osa ning kustutanud üksikud prokuröri tehtud vahejäreldused, ei ilmne

otsusest selliseid järeldusi, mida kohus oleks iseseisvalt teinud.

31. Kohtumääruses nr 3-1-1-8-13 on Riigikohus rõhutanud, et olukorda, kus kohtu põhistused

lahendi tegemisel langevad kokku ühe menetlusosalise põhjendustega, ei saa alati lugeda

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest ühe

menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised

neile vastuväiteid ei esitagi. Riigikohus leidis, et „kui sellises olukorras kohus kohtulahendi

tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist

kohtulahendis põhjenduste puudumisega.“ Otsuses nr 3-1-1-14-14 (p 691) on Riigikohus

toonud esile, et KrMS § 339 lg 1 p 9 tähenduses rikkumisena on käsitletud

kaitseargumentidest tulenevate järelduste analüüsimata jätmist (RKKKo nr 3-1-1-94-04, p

11.1) või olulise tähtsusega kaitseväite analüüsimata jätmist (RKKKm nr 3-1-1-9-14, p 8.2).

32. Praeguses asjas pole tegemist sellise olukorraga, kus prokuratuuri seisukohtadele pole

vastuväiteid esitatud – pärast prokuröri, kes kandis ette oma kõne, millele kohus oma otsuse

baseeris, esines kohtuvaidluste käigus omapoolsete väidetega ka kaitsja. Neid väiteid kohus

erinevalt prokuratuuri positsioonist enam otsust tehes arvesse ei võtnud. Maakohtu otsuses

pole isegi ühtegi viidet sellele, et kaitsja oleks mingeid kaitseväiteid esitanud. Kui võtta

kohtuotsust dokumendina, mis peaks peegeldama kohtu järeldusi kohtuasjas toimunust, siis

tuleb tõdeda, et kaitsja vastuväited ei jõudnud kohtu teadvusesse ega saanud seega ka osaks

otsuseni viinud mõttekäigust. Tuleb nõustuda kaitsjast apellandi väitega, et kohus ei ole

kaitsja väidetele mistahes tähelepanu pööranud.

33. Kaitsja argumendid maakohtumenetluses sarnanevad suuresti apellatsioonkaebusega ja on

sedastatavad kaitsja kohtukõne teesidest (6. kd; tl 150-159). Kaitsja esimene läbiv etteheide

on seotud süüdistuse (eba)konkreetsusega (p-d 5-24), kuid maakohus ei ole otsuses süüdistuse

konkreetsust puudutanud. Süüdistuse konkreetsuse küsimärgi alla seadmise osana on kaitsja

vaidlustanud erinevad süüdistuses sisalduvad väited, leides, et on sisustamata, kuidas sai X

valduse korteri ja selles väidetavalt sisaldunu üle ning kuidas oli tal võimalik talle

etteheidetavate tegevustega tagada korteri puutumatust koos seal väidetavalt hoitavate

narkootiliste ainetega. Maakohus ei ole neid valdusega ja puutumatuse tagamisega seotud

kaitseväiteid puudutanud. Samuti puudub maakohtu otsuses sisuline reageering kaitsja teisele

küsimusele süüdistuse konkreetsuse kontekstis, mis seostub süüdistuse etteheitega F-le

kõnekaardi andmises ning läbi selle W-le kolmandate isikutega suhtluse võimaldamises

episoodis, kus X-le omistatakse narkootilise aine vahendaja roll. On tähelepanuväärne, et

maakohus on „eemaldanud“ prokuröri teese üle võttes lõigu, milles prokurör jaatas selle

süüdistuse osa tõendatust (teeside lk 20 keskel), aga pole seda millegagi asendanud, mille

tulemusena puudub selles süüdistuse osas üleüldse kohtu põhjendus. Samas ei ole kohus

otsuses ka märkinud, et mingi osa süüdistusest oleks osutunud põhjendamatuks. Samuti pole

maakohus puudutanud kaitseargumenti, et X-le etteheidetavad tegevused ei realiseeri

objektiivse koosseisu mõttes vajalikku teopanust (abstraktne väljavõte otsuse lk-l 22

Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-97-04 ei asenda kohtu põhjendusi konkreetses asjas).

34. Kõrvutades maakohtu otsust kaitsja teeside ülejäänud argumentidega, mis puudutavad

faktilisi asjaolusid ja tegude koosseisupärasust, ei ole võimalik sedastada, et maakohus oleks

neile mingit tähelepanu pööranud. Üks selliseid väiteid on kaitse argument, et

kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal ja millistel asjaoludel narkootiline

aine viidatud korterisse toimetati ehk kas ajal, mil X maksed teostas, nimetatud korteris üldse

hoiti keelatud aineid. Ka on otsuses ignoreeritud kaitseväiteid subjektiivse külje ja

kaastäideviimise eelduste osas (sh argumenti vahendlikust täideviimisest, kuna kaitsja väitel

9

valetas W süüdistatavale ning valitses teda ülekaaluka teadmisega.) Eirates kõiki kaitsja

väiteid, ei ole samas ka märgitud, et need oleks asjakohatud. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et

kohus on kaitsjat otsust langetades üldse ignoreerinud, olgugi, et tegu polnud olukorraga, kus

kohtul ei olnud kaitseväiteid, millele reageerida.

35. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi suuliste selgituste esitamata jätmine eraldivõetult

ei ole kaitseõigust oluliselt kahjustav või kohtulahendi õigsust mõjutav viga, võib just see

koosmõjus teiste rikkumistega – antud juhul otsuse tegemise ja põhistamisega süüdistatava ja

kaitsja seisukohti täies ulatuses ignoreerides - viia selleni, et kohtuotsuse põhistamiskohustuse

rikkumist ei saa pidada pelgalt KrMS § 339 lg 2 rikkumiseks, vaid seda tuleb käsitleda

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

36. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et praeguse otsuse puhul ongi tegemist KrMS § 339

lg 1 p 7 rikkumisena ja seda ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-14-14 öeldut arvestades. Viidatud

lahendis juhtis Riigikohus muuhulgas tähelepanu järgmisele (p-d 697, 700; sama ka RKKKm

nr 1-17-11182, p 24-25): „Kohtuotsuse põhistamise kohustuse mis tahes rikkumise

kvalifitseerimine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi piiraks KrMS § 341 lg-st 2 tulenevalt

ebamõistlikult ringkonnakohtu võimalust maakohtu vigu ise kõrvaldada ja tooks paljudel

juhtudel kaasa kriminaalmenetluse põhjendamatu aja- ja ressursimahukuse./…/ KrMS § 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige

ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud

kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". /S/eadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte

üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist

eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna

või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.“ Ringkonnakohus arvestab, et

sõna „eeskätt“ viimases tsitaadi lauses viitab sellele, et erandid on võimalikud.

37. Käesolevas asjas on olemas küll maakohtuotsuste põhiosa tekst (st formaalses mõttes

põhjendused), kuid läbiv ja olemuslik vastuolu KrMS § 14 lg-ga 1 (otsus tehti pelgalt ühe

poole seisukohta teadvustades, kuigi oli keerukas vaidlus ja aktiivne vastaspool) nullib

sisuliselt otsuse legitiimsuse võistleva kohtumenetluse kontekstis. KrMS § 3051

(„Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus“) lg 2 näeb ette, et kohus rajab otsuse üksnes

kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele,

mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. See säte ei ole mõeldud

deklaratiivsena, vaid võimaldab defineerida kohtuotsuse põhjendusi selle kaudu, et

seadusekohane põhjendus kohtu otsuse taga peab kujunema välja poolte arvamuseavaldusi

hinnates. Kui kaitsefunktsiooni täitjat otsust langetades täiel määral ignoreeritakse, ei saa olla

tegu otsuse põhjendatusega KrMS § 3051 tähenduses.

38. Eelöeldu riivab kahtlemata ka ausa ja õiglase menetluse printsiipi. Kaitsja ongi toonud

esile rea väidetavaid maakohtu rikkumisi just KrMS § 339 lg 1 p 11 kontekstis, leides, et

kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Ringkonnakohus

möönab, et võistlevas menetluses ühe menetluspoole täielik ignoreerimine lahendi tegemisel

toob kahtlemata kaasa tagajärjena ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumise, aga kuna see

rikkumine puudutab kohtuotsust ja väljendub kohtuotsuse kohaste põhjenduste puudumises,

on sisuliselt tegemist (ka) KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega (vt ka ülal p 29).

39. Mis puudutab KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 piiritlemist, siis tuleb tõdeda, et

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja (nt RKKKm 05.06.2020 nr 1-17-11182,

01.07.2021 nr 1-20-3082) praktika on suunatud läbivalt sellele, et ringkonnakohus täidaks

maakohtu poolt lahendis olevad lüngad ja kompenseeriks maakohtu poolt vead.

Menetlusökonoomia seisukohalt võib see olla kahtlemata sageli mõistlik lähenemine. Teisalt

aga ei tohiks menetlusökonoomse kaalutluse domineerimine viia olukorrani, kus maakohus

10

loobub sisuliselt õigust mõistmast ja lihtsalt inkorporeerib ühe (talle usaldusväärsema)

kohtumenetluse poole seisukohad otsusesse, ise omalt poolt lisaväärtust andmata, jättes

vastaspoole vastuargumentidega tegelemise ringkonnakohtu hooleks, teades, et põhjenduste

puudumise tõttu maakohtule asja tagastamine on kohtupraktikas välistatud. Selline KrMS §

339 lg 1 p 7 sisutühjaks tõlgendamine vabastaks maakohtu üldse põhjendamiskohustusest ja

vastutusest selle rikkumise eest, võimaldade kuritarvitamist. Paradoksaalselt on see oht

suurem just keerukamates kriminaalasjades, kus pooled edastavad oma kohtukõne teksti

kohtule sagedamini elektrooniliselt. Sellistel juhtudel on ka suurem tõenäosus, et kohus võtab

ühe poole teksti otsusesse täismahus üle, tuginedes mitte õiguslike asjaolude omapoolsele

analüüsimisele, vaid intuitiivsele usaldusele ühe või teise poole suhtes. Menetluspool võibki

usaldust väärida, kuid kohus peaks juhinduma põhimõttest „usalda, aga kontrolli“.

40. Teiseks ei tohiks maakohtu põhjendamiskohustuse ülekandmine ringkonnakohtule hakata

õõnestama kriminaalkohtumenetluse loogikat tervikuna. KrMS § 14 kohaselt toimib

kriminaalkohtumenetlus võistlevuse printsiibil ning võistlevateks poolteks on süüdistus- ja

kaitsefunktsiooni kandjad. Kriminaalasja lahendamisfunktsiooni kandev kohus peab hindama

mõlema poole argumente, enne kui ta teeb oma otsuse. See on iseäranis oluline nn

üldmenetluses, kus võistleva ja õiglase kohtupidamise põhimõtted kohalduvad maksimaalselt.

Kaitsja ärakuulamine ei tähenda pelgalt seda, et tal lastakse kohtusaalis kõneleda ja selle eest

tasutaotlus esitada, vaid kohus peab kaitsja argumentidesse, kui need on vähegi asjakohased,

süüvima samaväärselt prokuröri omadega; kui need pole asjakohased, peaks otsusest

nähtuma, miks mitte. Kui maakohus menetluses aktiivselt vastuväiteid esitanud poolt lihtsalt

ignoreerib, on kaitseõigus vaid pealtnäha tagatud. Võistlevas menetluses peab kohus võtma

otsuse tegemisel kaalumisele nii süüdistuse kui ka kaitse (vastu)argumendid ja langetama

otsuse neile mõlemale tuginedes. Kui maakohus seda ei tee, ignoreerib kaitsjat ja nö lükkab

kaitseargumentude tegelemise ringkonnakohtule, siis on ta oma lahendamisfunktsiooni täitnud

üksnes formaalselt, aga mitte sisuliselt. Sellises juhul hakkab kaitse argumentidega tõendite

hindamise otsust tehes sisuliselt tegelema alles ringkonnakohus, kelle peale saab kaevata ühel

korral Riigikohtusse. Sellises olukorras tekib küsimus, kas isikule on tagatud korrektselt õigus

lasta oma kriminaalasi läbi vaadata kolmeastmelises kohtus nagu seda näeb ette Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 149. Seejuures erinevalt ringkonnakohtust ei või Riigikohus KrMS §

363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid. Käesolevas asjas on kaitsja aga vaidlustanud

ka faktilisi asjaolusid (nt küsimused, kas süüdistuses etteheidetud ajal olid narkootilised ained

kõnealuses kohas või mis oli süüdistatavale talle narkootikumide ja kirjade sisust üldse teada).

41. Kuigi KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumise puhul ei ole erinevalt KrMS § 339 lg 2 olukorrast

vaja põhjendada seda, miks tuvastatud rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada, märgib kolleegium sellegipoolest, et peab praegusel juhul maakohtu

põhistamisvea kõrvaldamist ringkonnakohtus võimatuks just eelnevas punktis öeldu tõttu.

42. Kaitsja argumentidele peaks üldmenetluses andma reeglina esmase hinnangu just

maakohus ka põhjusel, et kriminaalmenetluse keskmes on maakohtus läbiviidav kohtulik

uurimine. Just tõendeid uurinud kohus peaks esimesena süvenema mõlema menetluspoole

argumentidesse nendesamade tõendite osas. Kohtulik uurimine ringkonnakohtus on kärbitud

ja kuigi seal on vajadusel võimalik ka põhjalikumalt tõendeid uurida, ei saa juba

menetlusökonoomia seisukohalt olla omaette eesmärgiks korrata seal esimese astme

kohtulikku

uurimist.

Seda

problemaatikat

on

puudutatud

hiljuti

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses nr 1-20-1301, kus käsitletakse seda, et ringkonnakohtu

kokkupuude tõenditega on vahendlikum kui maakohtul, millel on mõju ka tõendite

hindamisele. Kokkuvõttes on kriminaalmenetluse loogikaga vastuolus, kui maakohus võtab

tõenditele hinnangu andmisel ja otsuse tegemisel arvesse pelgalt ühe poole positsiooni.

11

43. Kuna ringkonnakohus leiab, et antud juhul on põhistamiskohustuse puudulikkuse puhul

tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega, siis tuleb maakohtu kohtuotsus KrMS § 341 lg 2

kohaselt tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks. KrMS § 341 lg

2 näeb ette, et asi tagastatakse arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. KrMS § 341 lg 3

ls 2 näeb omakorda kohustuslikuna ette, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus kriminaalasja maakohtule uue

kohtuotsuse tegemiseks.

44. Käesoleval juhul puudutab kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine üksnes

kohtuotsuse tegemist, mistõttu ringkonnakohus saadab asja tagasi nõupidamistuppa, uue

otsuse tegemiseks. Nagu kohus ülal leidis, ei tuvastanud ta kohtu erapoolikust ega menetlust

laiemalt puudutavat olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt ülal p 28-29) ning

võimalikku KrMS § 339 lg 1 p 11 rikkumist annab seostada üksnes kohtuotsuse tegemisega

(sama leiab ka kaitsja oma apellatsiooni p-s 113. ii). Neil asjaoludel on mitte üksnes

põhjendatud ja loogiline, vaid sisuliselt ka ainuvõimalik saata kriminaalasi tagasi samale

kohtukoosseisule, sest ainult see koosseis saab enda poolt läbi viidud kohtulikust uurimisest ja

kohtuvaidlustest tulenevalt süveneda korrektselt mõlema menetluspoole argumentidesse ja

teha uue otsuse samade asjaolude pinnalt. Uus kohtukoosseis ei saaks jätkata menetlust

kohtuotsuse tegemise staadiumist, nagu nõuab KrMS § 341 lg 3 ls 2. Seejuures, kuivõrd

ringkonnakohus tühistab senise maakohtu otsuse ja tagastab asja selleks, et maakohus võtaks

hindamisele ka kaitseväited, siis pole välistatud, et uus otsus erineb tühistatavast.

45. Siinkohal ei jäta ringkonnakohus tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (vt RKKKm 1-20-

3082 p 17, RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 697) tähelepanuta ka menetlusressursi ja -ökonoomika

vaatenurka, mis võib puutuda asjasse ka KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 vahekorra

tõlgendamisel. Käesoleva asja tagastamisel maakohtule samas koosseisus kohtuotsuse

kirjutamiseks ei teki menetluses põhjendamatut lisaajakulu. Maakohtult ei oodata uut

täiemahulist asja arutamist, vaid sisuliselt juba tuttava materjali alusel kohtuotsuse

koostamist. Seejuures, ka juhul kui maakohus peaks jõudma teistsugusele otsusele, kui ta

jõudis kevadel, on olemasoleva otsuse jaoks vähemalt mingi osa tekstist ette valmistatud.

Sõltuvalt maakohtu otsusest ei pruugi kaitsjal ega süüdistataval enam olla põhjust seda taas

vaidlustada või on vaidlustamise alused napimad; ringkonnakohtul oleks omakorda ees

maakohtu argumendid, mis praegu puuduvad. Ringkonnakohtu määrus on vaidlustatav

määruskaebemenetluses, milles on kaebetähtaeg piisavalt lühike, et menetlust tarbetult mitte

venitada. Kui ringkonnakohtu käesolev määrus vaidlustatakse ja Riigikohus nõustub

kaebusega, on juba Riigikohtul võimalik menetluse venimise vältimiseks ringkonnakohtu

määrus viivitamatult tühistada ja tagastada asi kiiresti samale ringkonnakohtu koosseisule

juba otsuse tegemiseks (samale koosseisule põhjusel, et ringkonnakohus ei kujundanud ega

väljendanud süüküsimuses oma seisukohta ning seda lubab ka KrMS § 49 lg 1 p 1). Ühtlasi

saab käesoleva asja kontekstis märkida, et süüdistatava suhtes ei ole kohaldatud rasket

tõkendit, mille kestvus liigselt veniks.

Kokkuvõte

46. Kõike eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus KrMS § 337 lg 2 p 2, § 338 p 3, § 339 lg

1 p 7 ja § 341 lg-test 2 ja 4 alusel tühistada täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule

uueks arutamiseks – kohtuotsuse tegemise staadiumi - samas kohtukoosseisus. Kuivõrd

apellatsioonides taotleti tagastamist teisele kohtukoosseisule, tuleb apellatsioonid rahuldada

osaliselt. Tuvastanud KrMS § 339 lg 1 p 7 kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

esimese astme kohtu poolt, puudub ringkonnakohtul võimalus analüüsida apellatsioonis

tõstatatud sisulisi küsimusi ja peatuda vastavatel apellatsiooni väidetel.

12

47. X suhtes KrMS § 128 alusel kohaldatud tõkendi ehk elukohast lahkumise keelu alus ei ole

ära langenud, mistõttu jääb tõkend muutmata. See tõkend võimaldab tagada jätkuva menetluse

vältel süüdistatava kättesaadavuse ning teha isiku taotlusel ka paindlikke erandeid.

Süüdistatav ise ja tema kaitsja, taotledes asja tagastamist maakohtule, tõkendi muutmist ei

taotlenud, millest saab järeldada, et see ei ole ka üleliia koormav.

48. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p

2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt

on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud

menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku

suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-

19-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse

koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on

kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud

õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Kohus saab hinnata eeskätt seda,

kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega

ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma

hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

49. Kaitsja põhjendab taotlust järgmiselt, kusjuures tunnihinnaks (millele lisandub veel ka

käibemaks) on vandeadvokaat Oliver Nääs arvestanud 170 eurot: 01.04.2021 kohtuistungi

protokollide ja helisalvestistega tutvumine, analüüs, kohtuotsuse analüüs 680 EUR;

05.04.2021 materjalide analüüs, apellatsiooni koostamine 1 360 EUR; 08.04.2021 kliendi

apellatsiooniga tutvumine 170 EUR; 09.04.2021 apellatsiooni täiendamine 127,50 EUR;

08.06.2021 kohtumine kliendiga, kohtuistungiks ettevalmistamine 680 EUR. Mainitud

summadele lisandub ka käibemaks 20 % ning kogu taotletav summa on 3621 eurot. Kaitsja on

oma taotluses palunud hüvitada nimetatud menetluskulu M-le, mida kohus käsitleb

lohakusveana (vrd ülal p 17), kuivõrd materjalides puutuvad vähimadki viited M

asjassepuutuvusele, küll on aga kaitsja samas taotluses märkinud, et kulud kandis X. Seega

otsustab kohus kantud kulude väljamõistmise just süüdistatava X kasuks. Kuigi kohus peab

tunnitasu 170 eurot kõrgeks, on see siiski kohtupraktikas aktsepteeritav. Arvestades selle tasu

kõrgust (mis peaks olema korrelatsioonis pakutava teenuse ülima sisukuse ja kvaliteediga) ja

käesoleva apellatsioonimenetluse asjaolusid leiab kohus, et mõistlik tasu on taotletust

väiksem. Nimelt nähtub, et kaitsja hinnangul kulus tal 8 h 45 min apellatsiooni

ettevalmistamisele ja koostamisele. Olles kõrvutanud apellatsiooni ja varasemaid kaitsja teese

maakohtus, tõdeb ringkonnakohus, et pooles ulatuses langevad need kokku, st tegelikkuses oli

see osa tehtud varem; samuti osutusid – nagu ülal märgitud – mõned etteheited maakohtule

liialdatuks ehk asjakohatuks ja see oleks olnud ka kaitsjale teada, kui ta oleks tutvunud kohtus

toimikuga (mis hoidnuks ressursse kokku). Kokkuvõttes peab ringkonnakohus mõistlikuks

valitud kaitsja tasuks taotluse lisades nimetatud toimingute eest 2800 eurot, vähendades

apellatsiooni koostamiseks vajalikku osa, mis tuleb mõista välja riigieelarve vahenditest X

kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)