2-21-4340/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

3. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-4340

Tsiviilasi

iTechArt Group, Inc. avaldus INAVOO OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 8. juuni 2021 pankrotimäärus

Kaebuse esitaja ja liik

INAVOO OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja, vastustaja määruskaebemenetluses):

iTechArt Group, Inc., lepinguline esindaja vandeadvokaat

Lembit Tedder

Puudutatud isik (võlgnik, määruskaebuse esitaja):

INAVOO OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia

Räägel

Pankrotihaldur: vandeadvokaat Martin Traat

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 8. juuni 2021 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta

selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendava osa punkti 9 ala-

punktidele.

2. Jätta rahuldamata võlgniku 12. augusti 2021 taotlus täiendavate dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võlgniku kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

MENETLUSE KÄIK

1. iTechArt Group, Inc. (võlausaldaja, kohtumenetluses avaldaja) esitas 19. märtsil 2021

Harju Maakohtule INAVOO OÜ (võlgnik, kohtumenetluses puudutatud isik) pankrotiavalduse.

Võlausaldaja tugines oma põhinõudele summas 67 866 eurot, millele lisandub viivis.

2 (6)

Võlausaldaja peamised väited on järgmised:

-

võlausaldaja täitjana ja võlgnik tellijana sõlmisid 25. novembril 2019 tarkvara

arendamise lepingu „Framework Consulting Agreement“ (edaspidi: leping), millele

sõlmiti 13. jaanuaril ja 1. aprillil 2020 lisad;

-

võlausaldaja tegi ette nähtud töö ja esitas ajavahemikus 31. märts – 26. juuni 2020

võlgnikule arved nr 25406, 25742, 26008 ja 26311 kokku summas 67 866 eurot

(edaspidi koos: vaidlusalused arved); iga arve maksetähtaeg oli 30 päeva;

-

võlgnik võttis töö vastu ja lubas arved tasuda, soovides sõlmida selleks maksegraafiku,

aga osapooled ei jõudnud selles kokkuleppele;

-

võlausaldaja hinnangul on võlgnik maksejõetu: 2019. aasta majandusaruande kohaselt

puudus tal sel aastal müügitulu ja ettevõtte oli kahjumis; ainus töötaja oli juhatuse liige;

töötajate koosseisus ei toimunud 2020. aastal muutusi; kinnistusraamatu andmetel ei

kuulu võlgnikule kinnisasju ega äriregistri andmetel osalusi äriühingutes;

-

võlausaldaja esitas 20. jaanuaril 2021 võlgnikule nõude ja pankrotihoiatuse, milles

tugines vaidlusalustes arvetes kajastatud nõudele ja selleks ajaks kogunenud viivise

nõudele 8379,60 eurot. Arvete maksetähtpäevast oli pankrotihoiatuse esitamise ajaks

möödunud umbes pool aastat;

-

võlgnik kinnitas pankrotihoiatuse kättesaamist 22. jaanuaril 2021 ja vastas sellele

29. jaanuaril 2021; ta ei esitanud tõendatud vastuväiteid nõudele, vaid tegi taas

ettepaneku tasumiseks maksegraafiku alusel igakuiste maksetega 2000 eurot kuus – nii

kuluks põhi- ja kõrvalnõuete rahuldamiseks enam kui kolm aastat, mis võlausaldajale

ei sobi.

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Ta leidis, et pole maksejõuetu ja võlausaldaja

nõue on vaieldav. Eelkõige tugines ta järgmistele argumentidele:

-

võlausaldaja tegi 25. oktoobril 2019 võlgnikule tarkvara arendustöö pakkumise

summas 89 808 eurot. Võlgnik loobus koheselt pakkumise koosseisus olnud Mobile

Apps arendusest summas 43 344 eurot. Seega oli projekti maksumus hinnapakkumise

kohaselt 46 464 eurot. Vastavalt hinnapakkumisele ja lepingueelsetel läbirääkimistel

kokkulepitud tingimustele sõlmisid osapooled 25. novembri 2019 lepingu;

-

võlausaldaja saatis 27. detsembril 2019 tabeli projekti maksumuse täpsustusega, kuigi

selleks ajaks ei olnud veel isegi alustatud programmi kirjutamisega;

-

enne vaidlusaluseid arveid tasus võlgnik võlausaldajale juba 50 644 eurot, mis jäi

samasse suurusjärku nagu oli töö maksumusena toodud hinnapakkumises ja mis oleks

pidanud lepingu tingimusi arvestades olema töö teostamiseks piisav; vaidlusaluste

arvete summa võrra töö kallinemist ei osanud võlgnik ette näha;

-

tellitud töö ei valminud vaatamata sellele, et vaidlusalustel arvetel märgitud töötundide

arv oli märkimisväärselt ületanud esialgset kokkulepet; võlgnik proovis programmi

müüa sama hinnaga, mis tal tuleks selle eest tasuda, aga kõik ostuhuvilised on loobunud

põhjendusega, et programmi sisu ei vasta selle hinnale; sellest järeldub, et võlausaldaja

töötundide maht on selgelt ülepaisutatud;

-

võlgniku hinnangul oli võlausaldaja lepingu täitmisega viivituses, aga võlgnik soovis

siiski saada lepingu alusel tehtud tööd ja oli seetõttu valmis tasuma maksegraafiku

alusel; osapoolte kirjavahetus maksegraafiku kokkuleppimiseks jätkus kuni

12. jaanuarini 2021.

3 (6)

3. Maakohus määras 26. aprilli 2021 määrusega ajutise halduri, kes esitas aruande, mille

põhilised järeldused on järgmised:

-

võlgniku aktiivne majandustegevus algas 2019. aastal. Sel aastal investeeriti teenuse

osutamiseks vajaliku tarkvara arendusse. Tegevust rahastati omanike ja juhatuse

liikmete laenudega, mis kajastub ka pangakontol. Muid sissetulekuid võlgnikul pole;

-

juhatuse liikmed kinnitavad, et soovivad väljatöötatud rakendusega edasi liikuda ja

majandustegevust jätkata. Võlgnik tegeleb arengusuuna kohandamisega ja kaardistab

partnereid;

-

on vaieldav, kas võlausaldajalt teenustööna tellitud tarkvara eest esitatud arved on

põhjendatud ja kajastavad tegelikku tööd; võlgnik esitas ajutisele haldurile auditi,

milles leiti, et tegelikult vajalike töötundide arv on ligikaudu poole väiksem kui

kajastatud arvetel;

-

võlgnik vastas ajutise halduri küsimusele, et tarkvara omandiõigus on võlgnikul;

võlausaldaja seevastu tugineb lepingu p-le 9, mille järgi läheks omandiõigus tootele

(õigused programmile) üle alles peale kõikide arvete tasumist ja selle üleandmine

vormistatakse dokumentaalselt, mistõttu on toode seni jätkuvalt võlausaldaja omandis

ja ta on põhjendatult keelanud sellele võlgniku ligipääsu;

-

võlgniku arvelduskonto jääk on 253,14 eurot; registreeritud vara puudub. Võlgnik

kajastab bilansis varana immateriaalset põhivara (võlausaldajale poolelioleva

programmi eest tasutud makseid) summas 50 644 eurot;

-

teadaolevaid kohustusi on vähemalt summas 123 917,88 eurot, millest 67 866 eurot on

vaidlusaluste arvete summa ja 47 671,88 eurot juhatuse liikmete antud laenud, mille

tagastamise kohustus on tulevikus;

-

ajutine haldur leidis, et esineb alus pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks, sest

võlausaldaja nõue on vaieldav, aga ilma selleta poleks võlgnik maksejõuetu.

4. Võlgnik toetas halduri aruande järeldusi ja leidis, et need annavad aluse jätta pankrot välja

kuulutamata. Võlausaldaja leidis, et aruanne kinnitab väidet võlgniku maksejõuetuse kohta ja

pankrot tuleb välja kuulutada. Ta selgitas, et lepingus leppisid osapooled kokku tasumises

vastavalt tööaruannetele ja vaidlusalused arved esitati selle tingimuse kohaselt. Võlgnik on oma

kohustust ka kinnitanud alates 25. augusti 2020 e-kirjast.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Maakohus kuulutas 8. juuni 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) välja võlgniku pankroti

ja määras pankrotihalduri. Menetluskulud jättis maakohus võlgnik kanda ja otsustas määrata

need rahaliselt kindlaks edaspidi. Lisaks tegi maakohus muud pankroti väljakuulutamisega

seonduvad otsustused Pankroti väljakuulutamist põhjendas maakohus järgmiselt:

-

avaldaja esitas vaidlusalused arved ajavahemikul 31. märts – 26. juuni 2020 ja iga arve

tasumise tähtaeg oli 30 päeva;

-

võlgnik ei ole täitnud kohustust avaldaja ees 30 päeva jooksul pärast kohustuse

sissenõutavaks muutumist, võlausaldaja on teinud pankrotihoiatuse ja võlgnik ei ole

kohustust ka seejärel täitnud;

-

nõue on selge ega ole vaieldav, sest 25. augusti 2020 e-kirjas on võlgniku juhatuse liige

tunnistanud võlga, mida saab käsitleda võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30

tähenduses. Võlgnik kinnitas ka kohtus, et ta pole esitanud võlausaldajale täitmis- ega

parandamisnõudeid;

-

ajutise halduri aruandest nähtub, et peale immateriaalse vara ettemaksu 50 644 eurot

pole võlgnikul muud vara, kuid kohustusi on 123 917,88 eurot – seega ületavad

kohustused vara ja võlgnik on pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 järgi maksejõuetu.

4 (6)

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

6. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta pankrot

välja kuulutamata. Menetluskulud palub võlgnik panna võlausaldaja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

28. mai 2020 e-kiri ei ole võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses. Võlgniku juhatuse liige

pakkus välja maksegraafiku, kuid selle eesmärk ei olnud nõude tunnistamine, vaid soov

saavutada kompromiss ja seeläbi ka võlausaldaja poolne lepingu täitmine;

-

osapoolte kirjavahetusest, mille üks osa oli 25. augusti 2020 e-kiri, nähtuvalt ei

jõudnud pooled kokkuleppele ja võlatunnistust ei sõlmitud. Seega ei ole tegemist

tehingulise võlatunnistusega ja võlgnikul on võimalik esitada vastuväiteid võlausaldaja

nõuetele;

-

eelnevat arvestades ei ole õige maakohtu järeldus, et nõue on selge ja ei ole vaieldav.

Võlgnik on nõudele vastu vaielnud alates ajast, mil ta sai kinnitust kahtlustele, et

võlausaldaja tehtav töö ei vasta lepingule;

-

võlgnik ei nõustu maakohtu järeldusega, et võlgnikul on kohustusi 123 917,88 eurot.

Võlgniku juhatuse liikmete nõuded ei ole sissenõutavad ja võlausaldaja nõue on

vaieldav;

-

asjakohatu on maakohtu viide, et võlgnikul pole muud vara peale ettemaksu. Võlgnik

on nn idufirma (start-up), mis loodi ühe toote arendamiseks. Investorid on kavas leida

pärast seda, kui valmib toode, mida neile presenteerida. Sellistel äriühingutel ei olegi

tegevuse alguses vara, mistõttu ei saa vara puudumisest järeldada maksejõuetust.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajale tähtaja sellele

vastamiseks. Võlausaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja

edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse resolutsiooni muutmata, aga muudab selle

põhjendusi (TsMS § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 2¹). Määruskaebus jääb rahuldamata ja

võlgnik kannab sellega seonduvad menetluskulud.

9. Maakohus põhjendas pankroti väljakuulutamist mh sellega, et võlgniku 25. augusti 2020

e-kirjas sisaldub VÕS § 30 tunnustele vastav (konstitutiivne) võlatunnistus. Sellega ringkonna-

kohus ei nõustu ja muudab võlausaldaja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni.

9.1. Võlausaldaja ja võlgniku selgituste põhjal pole vaidlusalune nende vahel töövõtulepingu

sõlmimine (VÕS § 635 lg 1). Lepingu ese oli tarkvaralahenduse loomine ja võlgnik pidi selle

eest tasuma rahas. Võlausaldaja ei väida, et võlgnik soovis võtta 25. augusti 2020 e-kirjaga

(dtl 35) endale mingi muu rahalise kohustuse, vaid tugineb väitele, et võlgnik tunnistas

lepingulist kohustust tasuda vaidlusaluste arvete summa 67 866 eurot. Eesti õiguse järgi on

varasema võla tunnistamine kokkulepe, et see võlgnetakse laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses

(st deklaratiivne võlatunnistus).

9.2. Kohus ei ole hagita menetluses seotud esile toodud asjaoludega ja peab pankrotiavalduse

lahendamisel ise selgitama välja kõik olulised asjaolud (PankrS § 3 lg 3). Siiski ei tähenda see,

et kohus saaks ilma vastavaid asjaolusid tuvastamata anda pankrotiavalduse aluseks olevale

nõudele sisu, mis ei ole kooskõlas võlausaldaja väidetega. Maakohus eiras menetlusosaliste

esile toodud ja tsiviilasja toimikust nähtuvaid asjaolusid, kui hindas võlgnikku 25. augusti 2020

e-kirja konstitutiivse võlatunnistusena. Lisaks ei nähtu maakohtu määrusest põhjendusi, miks

kohalduks uue kohustuse loomisele suunatud õigussuhtele Eesti õigus.

5 (6)

9.3. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et tunnistuse tähendus määratakse

selle sisu ja ulatusega, kusjuures sõnastus ei ole määrava tähendusega ning lähtuda tuleb

eelkõige võla tunnistamise põhjusest ja eesmärgist, samuti võtta arvesse läbirääkimiste

asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et

pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st neil on eesmärk luua iseseisev ja

sõltumatu nõudealus. Algse kohustuseta konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saab eeldada

juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei ole poolte taotletud eesmärk saavutatav (Riigi-

kohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 kolmas lõik ja seal viidatud

varasem praktika).

9.4. Menetlusosalised ei toonud esile konstitutiivsele võlatunnistusele iseloomulikku põhjust

ja eesmärki, mistõttu ei ole alust hinnata võlgniku avaldust konstitutiivse võlatunnistusena.

9.5. Ringkonnakohtu hinnangul andis võlgnik 25. augusti 2020 e-kirjaga deklaratiivse võla-

tunnistuse. Viidatud kirjas sisaldub selge avaldus, et võlgnik tunnistab vaidlusalustes arvetes

kajastatud põhivõlga ja on valmis selle tasuma. Võlgniku tahteavalduse kehtivust ei mõjuta, et

osapooled ei saavutanud kokkulepet maksegraafikus. Tõenditest ei nähtu, et pooled oleks

pidanud lisaks läbirääkimisi tehtud töö kvaliteedi üle. Võlatunnistus eeldab üldjuhul ainult

kohustatud isiku tahteavaldust ja võlausaldaja ei väitnud varem ega pankrotimenetluses, et

võlgniku e-kirjas märgitud võlg ei vasta tema arusaamale võlgniku põhikohustusest.

Deklaratiivsele võlatunnistusele kohaldub sama õigus nagu lepingule.

9.6. Varasem kohustus ei saanud tuleneda arvetest, vaid lepingust (dtl 7 jj). Võlausaldaja peab

üldjuhul tooma esile asjaolud nii, et kohus saab hinnata, kas võlgnikul võis tekkida kohustus

tehtud töö eest tasuda. Asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormis muutub käesoleval juhul

deklaratiivse võlatunnistuse tõttu. Nimelt pole võlausaldajal vaja esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse, aga võlgnik saab tõendada, et tal ei ole tunnistatud võlga. Siinjuures võib

võlgnik esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta ei loobunud võlatunnistust andes. Kui

võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust

hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas

on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku

vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (Riigikohtu 3. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-

5601, p 16.4 ja seal viidatud varasem praktika). Need põhimõtted on asjakohased ka

pankrotiavalduse lahendamisel.

9.7. Eelnevast tuleneb, et võlgnik pidi tooma esile ja tõendama asjaolud, miks ei ole tal

kohustust tasuda vaidlusaluste arvete summa 67 866 eurot (dtl 21 jj), kusjuures ta sai esitada

vaid neid vastuväiteid, millest ta ei loobunud. Võlgnik oma tõendamiskoormist ei täitnud.

9.7.1. Tõendatud ei ole võlgniku väide, et talle pakutud programm ei vastanud lepingu-

tingimustele, sest programmi kvaliteedi kohta tõendeid ei esitatud.

9.7.2. Võlgniku väitel ei vasta vaidlusalustes arvetes kajastatud tasu lepingutingimustele.

Sellega ringkonnakohus ei nõustu.

Lepingu p 1(a) teise lause järgi sõlmiti teenuse osutamise kokkulepped tööaruannete alusel ja

samade aruannete alusel tuli lepingu p 2(a) kohaselt teenuse eest ka tasuda. Lepingu p 4(a) nägi

ette, et võlausaldaja töötajad järgivad 8-tunnist tööpäeva. Lepingu tähtaeg vältas selle p 6 järgi

24. novembrini 2021. Tööaruannetes nr 2 ja 3 (dtl 17 jj) lepiti kokku vastavalt kolme ja nelja

töötaja osalemine, kvalifikatsioon ning nende tasumäärad. Vaidlusalused arved vastavad neile

tingimustele.

Võlgnik ei saa enam tugineda lepingueelsete läbirääkimiste käigus esitatud hinnapakkumisele,

sest lepingu p 13 järgi sisaldas lepingudokument poolte kõiki kokkuleppeid. Eelmises lõigus

refereeritu kohaselt leppisid pooled kokku tunnitasus, töötajate arvus ja tööpäeva kestuses.

Leping ei sisalda kokkulepet töö mahu ega ajalise või rahalise ülempiiri osas.

6 (6)

Samuti ei saa võlgnik tugineda kolmanda isiku hinnangule, kas temalt nõutud tasu on kohane.

Kui võlgnik sõlmis võlausaldajaga lepingu eespool refereeritud tingimustel, siis kohustus ta

tasuma vastavalt võlausaldaja valitud töötajate ajakulule.

10. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu sisuliste põhjendustega. Põhjendatud ei

ole kaebusest nähtuv arusaam, et idufirma puhul tuleks hinnata maksejõuetust kuidagi erinevalt.

Maakohus võttis õigesti arvesse nii võlausaldaja nõude kui ka tulevikus sissenõutavaks

muutuvad kohustused osanike ees (PankrS § 1 lg 3 teine lause). Kokkuvõttes ei kata võlgniku

vara tema kohustusi ja selline seisud ei ole ajutine (PankrS § 1 lg 3 esimene lause). Samuti

järeldub ajutise halduri aruandest (dtl 129 jj), et võlgnik ei suuda täita pankrotiavalduse

esitanud võlausaldaja nõuet ja ka see suutmatus ei ole ajutine (PankrS § 1 lg 2). Järelikult on

võlgnik maksejõuetu ja maakohus kuulutas õigesti välja võlgniku pankroti. Vaidlustatud

määrus jääb muutmata pankroti välja kuulutamise osas, mistõttu pole alust muuta sellega seotud

korraldusi ega menetluskulude jaotust.

11. Ringkonnakohus jätab rahuldamata võlgniku 12. augusti 2021 taotluse täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

Osanike vastused on toimikus ajutise halduri aruande lisana. Võlgnik ei põhjendanud samade

dokumentide korduva esitamise vajadust ja vastav taotlus jääb TsMS § 238 lg 1 p 2 mõtte

kohaselt rahuldamata.

Lepingueelsete läbirääkimiste käigus ja lisaks tööaruannetele esitatud hinnapakkumised ei oma

asja lahendamisel tähtsust (eespool p 9.7.2 kolmas lõik) ning võlgnik ei saa tugineda kolmanda

isiku hinnangule töötundide arvu kohta (samas neljas lõik). Neil kaalutlustel jäävad vastavad

taotlused rahuldamata TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi rahaliselt kindlaks

maakohus.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause ja PankrS § 5 lg 2 võimaldavad esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

Käesoleva määruse peale ei saa kaevata, sest kehtiv PankrS § 32 näeb ette üksnes ühekordse

kaebeõiguse pankrotimäärusele. Samuti ei näe seadus ette kaebeõigust tõendite esitamise

taotluse rahuldamata jätmise peale.

(allkirjastatud digitaalselt)