2-21-1743/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Legislator summary
AI generatedHarju Maakohtu 16. juuli 2021 määrus tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust. MENETLUSE KÄIK
Legislator headnote
AI generated2-21-1743/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium: Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 155 lg-st 1 tuleb üldine tähtaeg pärimisõigusest tuleneva nõude aegumiseks 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PärS § 155 näeb sellest ette erinormid. Kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pärandvara jagamine on keelatud tähtaega määramata või tähtaeg on pikem kui 30 aastat, siis kohaldub 10 aastane tähtaeg vastavalt PärS § 155 lg-le 2. Sellest järeldas maakohus, et hagi on perspektiivitu.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
K O H T U M Ä Ä R U S
Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev
3. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-1743 Tsiviilasi XX ja QQ hagi CC vastu pärandvara jagamiseks ja eluruumi väljanõudmiseks Vaidlustatud määrus Harju Maakohtu 16. juuli 2021 määrus Kaebuse esitaja ja liik XX ja QQ määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hagejad (määruskaebuse esitajad): XX ja QQ, ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
1. Harju Maakohtu 16. juuli 2021 määrus tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
2. Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust. MENETLUSE KÄIK
1. XX (hageja I) ja QQ (hageja II, koos hagejad) esitasid 3. veebruaril 2021 Harju Maakohtule hagi CC (kostja) vastu, milles paluvad jagada 20. veebruaril 2010 surnud WW (WW, edaspidi: pärandaja) pärandvara. Hageja I ja pärandaja olid abikaasad. Pärandvara moodustus pärandajale kuulunud ühisvara osast. Ühisvara on jagatud 27. juuli 2010 kokkuleppega pärast pärandaja surma. Hagejad tõid esile, et pooled on pärijad ja loetlesid pärandvarasse kuuluvad esemed. Hagejad palusid jätta pärandavara esemed nende kaasomandisse ja mõista kostja kasuks välja rahalise hüvitise. Ühtlasi palusid nad kostja välja tõsta korteriomandist, millest ½ suurune mõtteline osa kuulub pärandvarasse. MAAKOHTU MÄÄRUS
2. Maakohus keeldus 16. juuli 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast. Menetluskulud jättis maakohus hagejate kanda.
2.1. Pärimisseaduse (PärS) § 155 lg 1 kohaselt võib pärandvara jagamist nõuda üksnes tingimusel, et on teada kõik pärijad. PärS § 155 lg 2 sätestab, et juhul kui pärijad on sõlminud kokkuleppe, et pärandit teatud tähtajal ei jagata, ei või pärandit enne kokkulepitud tähtaja
2 (3) möödumist jagada. Kui tähtajas ei ole kokku lepitud või on tähtaeg pikem kui 10 aastat, loetakse tähtajaks 10 aastat pärandi avanemise päevast arvates. Kohtule ei nähtu, et pärijad oleksid sõlminud kokkuleppe, et pärandit teatud tähtajal ei jagata. Pärand avanes 20. veebruaril 2010.
2.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 155 lg-st 1 tuleb üldine tähtaeg pärimisõigusest tuleneva nõude aegumiseks 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PärS § 155 näeb sellest ette erinormid. Kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pärandvara jagamine on keelatud tähtaega määramata või tähtaeg on pikem kui 30 aastat, siis kohaldub 10 aastane tähtaeg vastavalt PärS § 155 lg-le 2. Sellest järeldas maakohus, et hagi on perspektiivitu.
2.3. Maakohtu hinnangul tuleb hagejatel nõue ümber kvalifitseerida asjaõigusseaduse alusel ja esitada soovi korral uus vastavasisuline hagi. Enne ühisomandi jagamist ei ole võimalik lahendada ka väljatõstmise nõuet.
2.4. Menetluskulude jaotust maakohus ei põhjendanud. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
3. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks maakohtule. Hagejad ei nõustu maakohtuga PärS § 155 kohaldamisel. Selle paragrahvi teise ja kolmanda lõike sõnastusest ega mõttest ei tulene maakohtu järeldust, et „pärandvara jagamise tähtaeg on 10 aastat pärandi avanemisest“. Lisaks ei saa hagi menetlusse võtmisel hinnata aegumist.
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Enne vastamise tähtaja möödumist otsustas maakohus, et ta kaebust ei rahulda ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 24. augustil 2021. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja saadab asja hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks tagasi maakohtule (TsMS § 667 lg 2). Määruskaebus rahuldatakse.
6. Maakohus eksis PärS § 155 lg 2 kohaldamisel. Õige on hagejate arusaam, et viidatud säte ei käsitle pärandvara jagamise tähtaega olukorras, kus pole sõlmitud kokkulepet, et pärandit teatud tähtajal ei jagata (nii ka Harju Maakohtu 11. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12211, põhjenduste I osa viimane lõik). Kõnealuse sätte teise lause esimese alternatiivi mõte on reguleerida olukorda, kus pärijatel on kokkulepe jätta pärandvara jagamata, aga puudub kokkulepe selle keelu tähtaja osas. Hagi menetlusse võtmise otsustamisel tuleb kohtul lähtuda neist asjaoludest, mis hageja on esile toonud. Käesoleval juhul ei toonud hagejad esile, et pärijad oleks pärandvara jagamise kokkuleppel välistanud. Järelikult PärS § 155 lg 2 ei kohaldu. Vaidlustatud määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks.
7. Ühtlasi on õige hagejate arusaam, et hagi menetlusse võtmisel ei saa hinnata nõude aegumist (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-8446, p 11). Kuivõrd PärS § 155 lg 2 ei sätesta aegumistähtaega, siis ei mõjuta see kaebuse lahendamist.
8. Lisaks on asjakohatu maakohtu soovitus, et hagejad peaks nõude uuesti kvalifitseerima. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (TsMS § 436 lg 7, vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 26).
9. Maakohus eksis määruse põhjendamisel (TsMS § 465 lg 2 p 8), kui ei põhjendanud menetluskulude jaotust. Vaidlustatud määruse muul alusel tühistamise tõttu ei mõjuta ka see kaebuse lahendamist.
3 (3)
10. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Maakohusl otsustab menetluskulude jaotuse sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata.
(allkirjastatud digitaalselt)