1-20-2772/41 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2021, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-20-7227

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Indrek Kivi süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi

üldmenetluses

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuistungi toimumise aeg

19. mai 2021

Kohtuistungil osalesid

Süüdistatav Indrek Kivi, kaitsja vandeadvokaat Kalju

Kutsar, ringkonnaprokurör Aro Siinmaa

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 16. veebruari 2021

otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Indrek Kivi

Prokurör

ringkonnaprokurör Aro Siinmaa

Süüdistatav

Indrek Kivi, isikukood: 37511042750, asukoht: Tartu

Vangla; kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Tartu

Maakohtu

16. veebruari

2021

otsus

Indrek

Kivi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 274 lg 2 p 3 järgi täielikult.

2. Mõista Indrek Kivi süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi õigeks.

3. KrMS § 181 lg 1 alusel maakohtu otsusega Indrek Kivilt menetluskuluna välja

mõistetud kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja maakohtus summas 930 eurot

jätta riigi kanda.

4. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde 07.04.2019 asitõendi lisaks

olev DVD plaat.

5. Süüdistatava Indrek Kivi ja kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari apellatsioonid

rahuldada.

6. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakonna kaudu 250 (kakssada

viiskümmend) eurot 80 senti, sealhulgas käibemaks 41 (nelikümmend üks) eurot

80 senti, vandeadvokaat Kalju Kutsarile süüdistatav Indrek Kivile määratud

korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses. Jätta see menetluskulu riigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Indrek Kivi süüdistatakse KarS § 274 lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on Tartu

Maakohtu 09.12.2013 otsusega asjas nr 1-13-11102 KarS § 274 lg 1 järgi karistatud

ametkohustusi täitva võimuesindaja tapmisega ähvardamise eest, olles kinnipeetav Tartus, Turu

56 asuvas Tartu Vanglas, ähvardas 07.04.2019 kella 09.30 paiku Tartu Vangla eeluuritavate

eluhoone 1. eluosakonna koridoris ametikohustusi täitvat valvur J-M.B. it (J-M.B.) tapmise või

vähemalt kehavigastuse tekitamisega, öeldes talle: „Ma löön su maha,“ hoides samal ajal

rusikas käsi ründeasendis suunatuna ametniku poole. Valvur J-M.B. võttis ähvardust reaalsena

ning pidas võimalikuks, et süüdistatav tungib talle kallale ja lööb teda, kahjustades seeläbi tema

tervist ning põhjustades valu.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 16.02.2021 otsusega karistati I. Kivi KarS § 274 lg 2 p 3 järgi 1 aasta

vangistusega ning KarS 65 lg 2 alusel moodustati liitkaristus, suurendades I. Kivile käesoleva

kohtuotsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu 28.01.2015 kohtuotsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa (1 aasta 2 kuud 10 päeva vangistust) võrra, mõistes lõplikuks

liitkaristuseks 2 aastat 2 kuud 10 päeva vangistust, algusega 16.02.2021.

3. I. Kivi süü on tõendamist leidnud.

3.1. Kannatanu J-M.B. on Tartu Vangla ametnik, kes maakohtus ülekuulamise ajaks oli seda

ametit pidanud 4 aastat. Tema töökohustuseks on kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja

jalutusele saatmine. Tunnistaja V.M. töötab vanglaametnikuna 11 aastat. I. Kivi kannab Tartu

Vanglas talle Tartu Maakohtu 28.01.2015 otsusega kohtuotsuste kogumis mõistetud 8 aasta

pikkust liitkaristust.

3.2. Sündmuste käik on rekonstrueeritav kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja ütluste ning

turvakaamera videosalvestise põhjal. Isikute ütlustes mingeid arvestatavaid erisusi ei ole.

07.04.2019 teostasid J-M.B. ja V.M. tavapärast kinnipeetavate jalutuskäigule saatmist ehk

täitsid enda ametikohustusi. J-M.B. i kirjelduse kohaselt avas ta kambri ukse ja vahetrellid,

kinnipeetav I. Kivi tuli kambrist välja ja tema hakkas teostama läbiotsimist. I. Kivil oli jala

ümber elastikside ning sinna on väga lihtne midagi peita. Kannatanu kompas elastiksideme läbi

ja see põhjustas I. Kivile valu.

J-M.B. i ütluste kohaselt tõmbas I. Kivi ennast tagasi ja võttis sisse rünnakuasendi ning ütles:

„Ma löön Su maha.“ Kannatanu võttis erivahendina välja teenistusnuia ning andis

kinnipeetavale korralduse minna tagasi kambrisse. Süüdistatav tahtis seepeale käega vastu

uksepiita lüüa ning tema lõi enda teenistusnuia lahti, süüdistatav läks kambrisse, kannatanu aga

sulges vahetrellid ja ukse.

V.M. oli nende sündmuste toimumise ajal 5-10 meetri kaugusel. Enda poolt nähtut kirjeldab ta

järgmiselt: J-M.B. võttis kambrist välja Kivi. Siis Kivi hüppas seal eemale ja võttis sisse

võitlusasendi, ütles J-M.B. ile, et ma tapan su ära, et tegid mu jalale haiget. J-M.B. siis andis

korralduse, et tagasi kambrisse ja võttis ka asendi sisse. Kivi ei allunud. J-M.B. lõi nuia lahti

ja andis uuesti korralduse, siis Kivi läks kambrisse.

Süüdistatava ütluste kohaselt tekitas läbiotsimine valu, reaktsiooni peale keeras ta ümber,

karjatas ja hoiatas, et kui veel nii teed, löön maha. Valvur astus sammu tahapoole ja süüdistatav

astus sammu tahapoole. Valvur võttis teleskoopnuia ja andis süüdistatavale korralduse. Enda

sõnul tahtis I. Kivi hakata seletama, milles situatsioon oli. Valvur lõi teleskoobi lahti ja andis

korralduse, mille I. Kivi täitis.

Asitõendi vaatlusprotokoll kajastab turvakaamera salvestusi. Tegemist on suhteliselt kaugel

asuva kaamera pildiga, mis toimunu osas mingit olulist täiendavat infot ei anna.

3.3. Väljend: „ma löön su maha“ on eesti keeles kasutusel üsna erinevates olukordades.

Otsesõnu väljendab see teise isiku tapmissoovi või -kavatsust. Sama väljend on kasutusel ka

siis, kui asutakse füüsiliselt arveid klaarima. Mõnikord öeldakse seda ka lihtsalt olukordades,

kus soovitakse väljendada rahulolematust toimunuga. Seega ainuüksi süüdistatava lausutud

sõnadest tapmis- või kehavigastuse tekitamise ähvardust ei tulene.

Konkreetse väljendi ähvardusena käsitamiseks peab selle kasutamisega kaasnema ähvardus ka

sõnade lausumise viisis, kehakeeles või isiku tegudes. Kõrval viibinud V.M. i sõnul ütles I. Kivi

J-M.B. ile, et tapab ta ära. Sündmusi tajudes ei pruugi pealtnägijad mäletada täpset kasutatud

sõnastust, kuid nad fikseerivad enda jaoks öeldu mõtte. V.M. fikseeris enda jaoks I. Kivi öeldu

koosmõjus sisse võetud võitlusasendi ja valvuri korraldustele kohese mitteallumisega kui

tapmisähvarduse. Kannatanu sõnul kartis ta öeldu järel füüsiliste vigastuste tekitamist. I. Kivi

sõnul oli tema öeldu mõeldud hoiatusena, et kui valvur veel nii teeb, siis lööb ta maha.

Tähenduse piir „hoiatamise“ ja „ähvardamise“ vahel on üsna õhuke ning ühte ja sama lauset

võib üks inimene nimetada hoiatamiseks, teine ähvardamiseks. Süüdistatav ütles talle

süüdistusteksti kohaselt etteheidetavad sõnad viisil, et need on käsitatavad vähemalt

ähvardusena tekitada kehavigastus.

3.4. Selliselt tajus seda ka kannatanu. Konflikti alguses võttis ta välja teleskoopnuia ning selle

jätkudes lõi nuia lahti. Kinnipeetaval oli rünnakuasend sees: teine käsi natuke eespool, parem

käsi rusikas. Kannatanu tundis sellest ohtu, et kui ta ründab, siis saab tõenäoliselt haiget ka teha.

Nende sõnade kuulmise ajal ei kartnud ta, et süüdistatav tema surma põhjustab, küll aga kartis

ta füüsilisi vigastusi. Prokurör küsis kõrvalseisjalt V.M. ilt, kas I. Kivi käitumine ja

väljaütlemine tekitas ka temas mõtte, et rünnak võib järgneda. Tunnistaja vastas: „Jah, sest ta

oli ikkagi valmis, täitsa oli näha, et mees on valmis ja asend on sees ning kohe võib järgneda

rünnak. Mitte lihtsalt, et ei löö käega, vaid ta oli nagu täiesti valmis.“

3.5. Maakohtu hinnangul on I. Kivi öeldud sõnad koosmõjus tema käitumisega käsitatavad

vähemalt kehavigastuse tekitamise ähvardusena ning sellisena tajus öeldut lisaks kannatanule

ka 5-10 meetri kaugusel seisev teine vanglaametnik. Kohtuistungil kinnitasid nad mõlemad, et

tundsid, et I. Kivi väljaütlemisele võib järgneda rünnak ning seda vaatamata asjaolule, et

taolised eneseväljendused kinnipeetavate poolt ei pruugi aastaid töötanud vanglaametnikele

olla esmakordsed. Seega tekitasid I. Kivi sõnad ja kehakeel, s.t rünnakuasendisse asumine ning

ka teatud allumatus J-M.B. i edasistele korraldustele ettekujutuse, et I. Kivi võimuses on

ähvardatut ka täide viia. Seda mitte küll otseselt tapmisega, vaid vähemalt füüsiliste

kehavigastuste tekitamisega, mis arvestades I. Kivi füüsilist tugevust oleks kohtu hinnangul

lõppenud kannatanu jaoks tema tervise kahjustamisega vähemalt mingit sorti vigastuse näol.

Kohtupraktika kohaselt peab ähvardaja looma vähemalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS

§ 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120

mõttes on seega võimalik kõnelda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju

tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev (RKKKo 1-19-1849

p 23). I. Kivi poolt tehtud ähvardusele annab tõsiseltvõetavust juurde ka see, et tegemist on

esimese astme kuriteo eest pikka vabadusekaotuslikku karistust kandva isikuga. Seega on

täidetud KarS § 274 lg-s 1 sätestatud objektiivne koosseis.

3.6. Järgnevalt analüüsiti, kas I. Kivi pani teo toime tahtlikult. Eelkirjeldatud asjaolud viitavad

tahtluse liigina vähemalt kaudsele tahtlusele. I. Kivi eitab tahtlust.

Kaalumisväärseks alternatiiviks siinkohal saab olla ettevaatamatus kergemeelsuse vormis.

KarS § 18 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu

loodab seda vältida.

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi

intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust

saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei

pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka

kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse

tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral

aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku

poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru

tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see

toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest (RKKKo 3-1-1-79-15 p 6).

Asjaolusid, millest nähtuks, et I. Kivi lootis, et kannatanu ei võta tema öeldut tõsiselt, asjast ei

nähtu. Süüdistatava sõnul ta hoiatas kannatanut selle eest, mis juhtub, kui viimane veel niimoodi

teeb. Enda sõnade kohaselt võttis ta samal päeval läbi terminali kannatanuga ühendust ja

selgitas talle, mis ta valesti tegi. See süüdistatava seisukoht annab üsnagi hea ülevaate tema

suhtumisest. Mitmed tunnid peale juhtunut kannatanuga suheldes ei asu ta selgitama, et ei

soovinud ähvardada. Ta hoopis annab kannatanule teada, mida viimane valesti tegi. Maakohtu

hinnangul on süüdistatav talle ette heidetava teo pannud toime tahtlikult.

3.7. Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude

rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve

kahjustamise ulatust (RKKKo 1-19-31/63 p 18 koos edasiste viidetega). Selles lahendis piirati

KarS § 291 toimeala, leides, et muidu oleks tegemist karistusõiguse kui ultima ratio- ehk

viimase abinõu põhimõtte rikkumisega.

I. Kivi väitis menetluse käigus, et tema tegu on nii väheoluline, et kriminaalkaristust ei vääri.

Kohus vaagis asja ka sellest aspektist ning jõudis järeldusele, et tegu on koosseisupärane. Võib

isegi olla, et absoluutselt iga vangivalvur ei oleks sellist ähvardust reaalselt võtnud. Samas

keskmise mõistliku kõrvaltvaataja kontekstis oli ähvardus olemas ja kannatanu pidas seda

veenvaks. Kohus ei pea võimalikuks olukorda, kus kinnipeetavad võivad rääkida ja käituda

ähvardavalt ning valvuritel peaks olema kohustus seda teatava (tavainimese omast kaugemal

oleva) piirini tõsiselt mitte võtta.

3.8. I. Kivi on Tartu Maakohtu 09.12.2013 otsusega nr 1-13-11102 karistatud KarS § 274 lg 1

järgi ametkohustusi täitva võimuesindaja tapmisega ähvardamise eest ning see karistus on

kustumata. Seega tuleb tema tegevus kvalifitseerida KarS § 274 lg 2 p 3 järgi.

4. I. Kivi hinnangul oli tema tegevus õigustatud sellega, et valvur tegi talle haiget. Tal oli

põlveoperatsioon 21.02.2019 ja haav läks põletikuliseks, tekkisid komplikatsioonid. Põlve sisse

pandi plastiktorud, mis juhtisid vedelikku välja. Põlv oli elastiksidemega seotud ja tundus

paksem – all oli marli, mis imas seda vedelikku. J-M.B. i sõnul valvurid sellisele

informatsioonile, et kinnipeetav on käinud mõnel operatsioonil, ligi ei pääse. Infot selle kohta,

et mingi kinnipeetavaga tuleks tema terviseprobleemi tõttu ettevaatlik olla, annab eelmine

vahetus ja vahel harva tulevad meditsiiniosakonnalt mingid suunised. I. Kivi terviseprobleemi

osas puudus igasugune informatsioon. Kui kinnipeetav kambrist väljus, nägi ta elastiksidet

kohe, kuid ei näinud vajadust selle põhjuste kohta küsimusi esitada. Mõlema kohtuistungil üle

kuulatud vangivalvuri sõnul väljastab vangla meditsiiniosakond elastiksidemeid suhteliselt

palju ja nende kandmine kinnipeetavate poolt on tavaline. Seda, et kannatanu oleks talle

tahtlikult haiget teinud, ei arva süüdistatav isegi – J-M.B. tõenäoliselt teadmatusest pigistas.

I. Kivile kui pikaajalisele vangile oli vaieldamatult teada see, kuidas läbiotsimine toimub. J-

M.B. i sõnul teostatakse seda ülevalt alla – alustatakse peast ja kätest, siis keha, puusapiirkond

ja mõlemad jalad. Kokku kestab see u 30 sekundit. I. Kivil olnuks ajaliselt võimalik enne

läbikompamisega tema põlve juurde jõudmist oma terviseprobleemist teada anda, kuid seda ta

ei teinud. I. Kivi ise on seisukohal, et tema ise midagi ütlema ei pea. Kohtuistungil avaldas ta

muuhulgas järgmisi mõtteid: probleem põlvega lahenes tavaliselt selliselt, et ametnikud, kes ei

teadnud, need küsisid. Tavaliselt ametnikud viisakalt küsisid, et mis jalal viga on ja kui said

vastuse, siis vaatasid vajadusel andmebaasist järgi, seda ei olnud raske teostada.

Vangistusseadus keelab kinnipeetavatele haiget teha ja kui ametnik näeb, et ma käin talv läbi

lühikeste pükstega, siis ametnikul ei ole raske küsida, milleks see on. Kuidas jäi kannatanule

arusaamatuks, et põlvel võib olla vigastus, kui ma hommikul loenduse ajal andsin välja

külmakoti ja käisin kaamera all tugikepiga põletiku tõttu tabletti võtmas. Süüdistatava

arusaamine vangistuse kandmisest on selline, et kõik valvurid peavad olema teadlikud tema

tervisega seonduvatest asjaoludest, tuttavad tema individuaalse täitmiskavaga, tegema

jooksvalt järeldusi I. Kivi käitumisest ning enda käitumist eelnimetatu koosmõjule vastavalt

jooksvalt korrigeerima. Temal endal mistahes teavitamiskohustust pole.

Selline käsitlus ei ole nõustumisväärne. Läbiotsimise käigus haiget saamist oleks I. Kivi saanud

väga kergesti vältida, kuid ta ei soovinud seda teha.

Maakohus ei näinud asjaolusid, millest tulenevalt võiks teo õigusvastasus olla välistatud. Isik

on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

5. Karistuse osas märkis maakohus järgmist.

5.1. Prokuröri arvates vastab I. Kivi teosüüle karistus sanktsiooni minimaalses määras ning

kohus nõustub selle hinnanguga. Tegemist oli ähvardamisega, mitte reaalselt kasutatud

vägivallaga. Kannatanu tundis hirmu vaid väga lühikese aja jooksul.

5.2. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse eripreventivsele

mõjule allumist ei saa I. Kivi kui varem kriminaalkorras karistatud isiku puhul lugeda heaks.

Samas teosüü väiksust arvestades ei pidanud maakohus vajalikuks karistust raskemaks

korrigeerida. Seda ei tingi ka õiguskorra kaitsmise huvid. Ühe aasta pikkune vangistus on

sellisele teole reageerimiseks küllaldane.

5.3. I. Kivi on varem kriminaalkorras karistatud ning kannab hetkel Tartu Vanglas karistust

KarS § 200 lg 2 p 7 ja 9 järgi toimepandud kuriteo eest. Seega tuleb moodustada liitkaristus.

Eelviidatud Tartu Maakohtu otsusega mõisteti I. Kivile liitkaristusena vangistus 8 aastat, mille

kandmise algust arvestati tema kinnipidamisest, s.o alates 26.04.2014. Käesoleva kohtuotsuse

kuulutamisele eelneva päeva seisuga, s.o 15.02.2021 on I. Kivil kantud 6 aastat 9 kuud 20

päeva, mistõttu on karistuse ärakandmata osaks 1 aasta 2 kuud 10 päeva vangistust. KarS § 65

lg 2 alusel käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuse (1 aasta vangistust) suurendamisel

eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata vangistuse osaga (1 aasta 2 kuud ja 10 päeva

vangistust) jääb I. Kivi lõplikuks ärakandmata liitkaristuseks 2 aastat 2 kuud ja 10 päeva

vangistust, mille algusaega tuleb lugeda otsuse kuulutamisest, s.o alates 16.02.2021.

Apellatsioonid

6. Tartu Maakohtu 16.02.2021 otsuse peale esitas apellatsiooni koos arvutake lisadega

süüdistatav I. Kivi, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistmist.

Apellatsioonis märgitakse kokkuvõtlikult järgmist.

6.1. Süüdistatav leiab, et ta ei ole süüdi ning tegemist oli üksnes kaitserefleksiga. Lisaks on nii

maakohtu otsuses kui protokollis valesti märgitud tema elukoht. Õige aadress on XXX ning

kõik muu on teadlik faktide moonutamine.

6.2. Süüdistatav esitas lisana 18.02.2021 kohtuistungi jaoks esitatud taotluse, mida kohus

keeldus vastu võtmast, esitas selle suuliselt ning see jäeti rahuldamata. Sellega rikkus maakohus

teadlikult inimõiguste harta artikleid 41 ja 47.

Maakohus on eelistanud prokuröri tõendeid ja jätnud tähelepanuta miks ja mis eesmärgil Tartu

Vangla valetas, et teisele kaamerale tehti 07.04.2019 hooldustöid, kuid pool tundi enne oli

kaamera töökorras. See ei ole esmakordne kui kinnipeetava väiteid tõendavad faktilised tõendid

kaovad. See salvestis näitas konkreetselt, mis juhtus ning tõendas I. Kivi väiteid, et tegu on

alusetu süüdistusega ja mingit rünnakut olnud ei ole. I. Kivi toob välja, et salvestise kõrvaldas

Tartu Vangla teadlikult, sest kohe kindlasti ei toimunud kaamera hooldustöid 07.04.2019 – seda

näitab ka teise kaamera salvestis. Ka oleks seda tõendanud AS Telegrupp, kes toestab hooldust

Tartu Vangla kaamerate üle. Tõendite eesmärgipärane kõrvaldamine ja seeläbi faktide

moonutamine on iseenesest taunitav ja kuritegelik. Maakohus rikkus EIÕK art 6 lg 1, kuna

eelistas prokuröri tõendeid, süüdistatava poolt esitatud väidetele ja asjaoludele tähelepanu

pööramata. Süüdistatav toob ilmestamiseks välja väljavõtteid kohtuistungi protokollist.

Süüdistatav esitab omapoolse versiooni toimunud sündmusest. Kannatanu ütlused on

vastuolulised ka osas, kus ametnik väidab, et ei teadnud tema põlvevigastusest ja psüühilisest

eripärast seoses isiksuse häire ja hüperaktiivsusega. Vastuolu tuli välja kohtuistungil ning

süüdistatavale jääb arusaamatuks, kuidas ametnik seda ei teadnud. Kui ametnik oli teavitamata,

siis on see ükskuse juhi/vangla tegemata töö.

6.3. Maakohus ei ole hinnanud vastuolulisi kohtus antud ütlusi J-M.B. i ja V.M. gi poolt. I. Kivi

ei ole rahul ka tunnistaja V.M. gi antud ütlustega. Kohtueelses menetluses antud ütlused on

diametraalses vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Kohtueelseid ütlusi keeldus Tartu

Maakohus aktsepteerimast. I. Kivi toob välja V.M. gi kohtueelses menetluses antud ütlused.

Vastuolud on ilmselgsed ning kui maakohus eelistab ainult kohtumenetluses antud ütlusi,

rajades sellele otsuse, on see väga taunimist väärt ning selge menetlusõiguse ebaõige

kohaldamine.

V.M. gi ütlused seab kahtluse alla see, et nii videosalvestisel on ilusti näha, kus seisis V.M. ,

seega uks varjas antud vaate, seda tunnistab ka tunnistaja kohtuistungil. Videosalvestiselt on

näha, kus seisis V.M. ja sealt polnud võimalik reaalselt midagi näha, kas oli rünnaku asend või

süüdistatava poolt inimlik kaitse refleks.

6.4. Samuti on kohtus kui kohtueelses uurimises kõlanud kannatanu suust, et mulle tundus, et

Kivil on käsi rusikas, mulle tundus, et ta võib rünnata, jne. Seega on maakohus rajanud oma

otsuse kahtlusele ja oletustele. Tegemist on kahtlusega, mida ei ole eeluurimisel ega ka

kohtulikul uurimisel ümber lükatud ning seetõttu tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ka Riigikohus asja nr 1-19-1849 otsuses on leidnud, et ametnikud Tartu Vanglas annavad

süüdistatava vastu toetavaid tunnistusi, mis pole isegi tõeselt ja reaalselt võimalikud.

6.5. Maakohus on eksinud Riigikohtu seisukoha osas, et kui süüdistatav asub ennast aktiivselt

kaitsma, siis tuleb tal esitada tõendeid väidete õigsuse kinnitamiseks või looma menetlejale

võimaluse väidete kontrollimiseks. Maakohtu poolt eelneva mittearvestamine on ebaõige.

Prokuröri poolt on moonutatud nagu süüdistatav tahtlikult ja ette kavatsetult ähvardas

ametnikku maha lüüa või midagi sellist, et „kui sa veel nii teed siis lööb maha“, mis on

süüdistatava valust tingitud reaktsioon hoiatada ametnikku. Prokuröri versioon „löön maha“

moonutab ilmselgelt pilti ja selle tähendust.

6.6. I. Kivi heidab ette, et menetlejad on kõrvaldanud tõendi. Samuti on tehtud tavalisest vangla

kodukorra punkti 1.7.4 rikkumisest kriminaalasi. Ei prokuratuur ega menetleja soovi

tunnistada, et tegu on alusetu süüdistusega. Kannatanule ei ole esitatud kohtus kordagi

küsimust, et miks ta kohe ei alustanud ja esitanud süüdistust, miks ta alles 4 kuud hiljem seda

tegi. Süüdistatav aga juhtis sellele tähelepanu.

Maakohus oleks pidanud arvesse võtma ka I. Kivi selgitusi, kuid rajas otsuse oletustele, mis on

KrMS § 339 lg 2 rikkumine. Selline lähenemine on vastuolus ka KrMS § 7 lg-ga 3.

Samuti ei ole maakohus arvestanud tunnistajate G.O. i ja V.S. u ütlusi ega andnud neile

hinnangut. Samuti ei ole arvestatud, et I. Kivi on psüühikahäiretega ning ametnik tekitas

teadlikult talle füüsilist valu, millele ta reageeris. Pärast seda, kui I. Kivi suhtes lõpetati

julgeolekukaalutlustel käeraudade kasutamine, alles siis avastas ametnik J-M.B. , et ta ikka oli

vist ohus, sest talle tundus nii. I. Kivi toob välja analoogse situatsiooni Juri Ustimenko

kriminaalasjast nr 1-18-6989. Lisaks I. Kivi kaitses ennast ka uue valu tekitamise eest.

Vastuhakku samuti polnud, I. Kivi läks korralduse peale kambrisse tagasi. Pelgalt valjuhäälse,

ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda ähvardamisest kuriteona (RKKKo asjas nr

1-18-1849, p 30).

6.7. I. Kivi ei ole rahul, et kordagi ei ole uuritud, millised näevad välja protseduuri reeglid kui

on näha ilmset vigastust või sidemetes kohta. I. Kivi pidas vajalikuks arutada, kas ametnik ise

ei käitunud reeglite vastu. Protseduurireeglite rikkumisega põlve näitamisel tekitas ta I. Kivile

teadlikult füüsilist valu.

Ka on V.S. k rääkinud, et J-M.B. on tunnistanud, et ta sai käsu kriminaalmenetluse

alustamiseks, mitte ei teinud seda ise. Samuti ei ole kordagi mõeldud, et I. Kivi käitumise puhul

on tegemist puht inimliku reaktsiooniga. I. Kivi tsiteerib kohtupraktikat.

I. Kivi leiab, et maakohtu otsus ei ole põhjendatud ega ka õiguspärane, sest tegelikult puudub

kriminaalmenetluse alus selle otseses mõttes. I. Kivi tunnistas, et ta ärritus, kuna ametnik tekitas

talle füüsilist valu. Väljendatu ei olnud mitte ähvardus, vaid hoiatus. Kui I. Kivi esitas

prokuratuuri kaebuse, et ta tunneb ohtu ja talle tundus, et ametnik võib teda rünnata, soovitas

prokuratuur pöörduda hulluarsti poole. Kui I. Kivi esitas kaebuse vangla sisekontrollile, siis

seda isegi ei menetletud. I. Kivi järeldas sellest, et kui ametnik tunneb, siis on oht, aga kui

kinnipeetav tunneb ohtu, siis ei arvesta sellega keegi.

6.8. Maakohtu otsus tuleb tühistada, sest puudub kriminaalasja alus ning maakohus on hinnanud

ühepoolselt asja. Põhiseadusest tuleneb, et võrdsetes olukordades tuleb võrdselt kohelda. Ka

hullemate olukordade puhul määratakse distsiplinaarkaristusi, kui see. Samuti on karistus

mõistetud prokurörile meele järgi. I. Kivi loodab ausale ja erapooletule hinnangule, samuti

õiguslikule otsusele, kus nähakse, et tegu ei ole kriminaalasjaga ega ei ole kunagi olnudki.

I. Kivi toob välja, et ta on juba 7 aastat vangis viibinud ja miks peaks ta veel alusetult vanglas

viibima. Lisana esitab I. Kivi taotluse 18.01.2021 istungiks, SL Õhtulehe artikli ning lisad 3 ja

4 tõendavad, et tegu pole kriminaalasjaga.

Lisas 3 ja 4 toob süüdistatav välja tema suhtes koostatud ettekanded. Kuigi tegemist oli

rikkumistega, ei olnud need kuriteod. Ka kaitsja juhtis tähelepanu, et tegemist on vangla

distsiplinaarasjaga, mitte kriminaalasjaga. Asjas on palju vastuolusid ja tahetakse asju

kunstlikult luua. Juba samal päeval, kui I. Kivi oli rahunenud, rääkis ta ametnikuga ning

süüdistatav tunnistas oma viga. Eraldi toob I. Kivi välja õiguslikust käsitlusest kõrvale jäetud

viited.

7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava kaitsja K. Kutsar, kes palub

maakohtu otsuse tühistada ja I. Kivi õigeks mõista. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt

rikkunud menetlusõigust ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on leidnud, et

tegemist oli kannatanu reaalse ähvardusega, kuid ei ole nõuetekohaselt tuvastanud

süüdistatavale omistatava süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid.

8. Tartu Ringkonnakohtu 8.03.2021 määrusega määrati asja läbivaatamine kohtuistungil

19.05.2021.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

9. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsioonides esitatud seisukohtade

juurde ning taotlesid jätkuvalt süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör vaidles apellatsioonidele

vastu ja palus jätta apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

10. Ringkonnakohus, uurides asjas kogutud tõendeid, maakohtu istungi protokolli,

apellatsioone, leiab, et Tartu Maakohtu 16.02.2021 otsus tuleb tühistada ja esitatud

apellatsioonid rahuldada. Süüdistatav I. Kivi tuleb süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi õigeks

mõista.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise tõttu.

Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt ei ole põhimõtteliselt taunitav see, kui

ringkonnakohus jõuab samade tõendite hindamise põhjal esimese astme kohtuga võrreldes

kardinaalselt vastupidisele järeldusele, kuid sel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele

tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead,

mis viisid esimese astme kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr

3-1-1-107-12).

12. Nõustuvalt apellatsioonis märgituga, leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus on tõendite

hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusnorme ei takista need asjaolud tegemast teise astme

kohtul vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatule uut kohtuotsust.

13. Seega on käesolevas asjas küsimus tõendite hindamises ja materiaalõiguse kohaldamises.

Maakohtu arvates on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et I. Kivi pani toime KarS § 274 lg 2

p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Vastupidiselt maakohtule tõdeb kohtukolleegium, et

tõenditest tulenev tervikpilt ja kohtu siseveendmus ei anna uuritava käitumissituatsiooni puhul

alust järelduseks, et süüdistatav I. Kivi pani valvur J-M.B. i suhtes toime karistusõiguslikult

kvalifitseeritava kuriteo.

14. Kaitsja ja süüdistatava poolt apellatsioonides osundatud asjaolud väärivad sedapuhku

tähelepanu ja neid saadab lõpptulemina ka edu.

15. Maakohus on 07.04.2019 kella 09.30 paiku Tartu Vangla eluhoone 1. eluosakonna koridoris

asetleidnud

sündmused

nende

põhiasjaoludes

tuvastanud

valdavalt

veatult.

Apellatsioonimenetluse ajaks ei ole vaidlust selles, et vanglaametnikust kannatanu J-M.B. on

võimuesindaja, kes täitis süüdistuses märgitud ajal ning kohas enda ametikohustusi. Samuti

pole vaidlust selles, et vanglaametnik teostas läbi enne jalutuskäigule viimist karistust kandva

süüdistatava I. Kivi läbiotsimist ja tekitas selle käigus süüdistatava jalale valu.

Menetlusosalised soostuvad sellega, et operatsioonijärgselt oli I. Kivi jalg põletiku tõttu valulik

ja meditsiinilise jälgimise all.

16. Erimeelsused on menetlusosalistel ja kohtutel tekkinud sündmuse arengu osas, alates

hetkest kui süüdistatav I. Kivi tunneb J-M.B. i läbiotsimise tulemina haigel jalal valu. Riiklik

süüdistaja leiab, et valutundele järgnevalt reageerinud süüdistatav I. Kivi pani toime kuriteo,

süüdistatav ise ja kaitsja vaidlevad sellele vastu ning paluvad I. Kivi süüdistuses KarS § 274 lg

2 p 3 järgi õigeks mõista. Maakohus nõustus tõendeid uurides, et prokuröri versioon toimunust

on õige.

17. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas tõenduslikult arvesse minevate objektiivsete

tõendite hulk ei ole mahukas. Selleks on eelkõige kannatanu J-M.B. i, süüdistatava I. Kivi ja

tunnistaja V.M. gi ütlused. Asja juures asitõendina olev turvakaamera salvestis näitab küll üldist

pilti vangla koridorist, kuid asja õigeks lahendamiseks sisukohast vajalikku kvaliteetset teavet

ei jaga. Prokurör esitas maakohtus ka Tartu Vangla uurimisosakonnale esitatud teatise, milles

Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja I.M. on teatanud, et I. Kivi käis põlve operatsioonil

21.02.2019.

18. Maakohtule ei saa ette heita motiivide nappust. Ometigi on maakohus jõudnud

lõppjäreldusele, et süüdistatav I. Kivi on uuritavas käitumissituatsioonis pannud toime kuriteo,

s.o vägivalla võimuesindaja vastu, millega ringkonnakohus ei nõustu.

19. Asjas osutub põhiküsimuseks, kas süüdistatav I. Kivi reageeris J-M.B. i poolt põhjustatud

valule jalas inimlikult adekvaatselt ja kas ta uuritaval ajahetkel tahtis tõesti valvurit J-M.B. i

ähvardada. Väheoluline pole küsimus, milline oli J-M.B. i arusaam ja reageering toimuvat

tajudes keskmise mõistliku kõrvalseisja inimese objektiivse pilgu läbi. Vangistusasutustes

asetleidvate süütegude menetluste arv on viimase aja kohtupraktikas sagenenud. Mitte alati pole

kõik vanglas kinnipeetavate isikute süüdistused päädinud lõpptulemina süüdimõistvate

kohtulahenditega. Seega pole midagi imekspandavat kui vangistusasutuse töötajate ja

süüdimõistetute vahel asetleidvate probleemsete käitumissituatsioonide karistusõiguslikul

hindamisel evivad menetlejad ja hiljem ka kohtud erinevaid arusaamu.

20. Asjaolude õigeks hindamiseks ei saa jätta tähelepanuta süüdistatava isikut iseloomustavat

tausta. Tuleb nõustuda, et I. Kivi võib oma käitumises olla probleemne isik. Asja materjalid

kinnitavad I. Kivi iseloomuna pigem seda, et tema jaoks kriitilises situatsioonis läheb ta kergesti

endast välja ja käitub ootamatult impulsiivselt. See asjaolu ei saa küll otseselt õigustada

süüdistatava poolt valvuri aadressil öeldut, ometi annab aga toimunu üldpildi mõistmiseks ja

siseveendumuse kujunemiseks olulist teavet. Võib hüpoteetiliselt oletada, et mõnigi rahulikuma

närvikavaga süüdimõistetu poleks valu tundmisel sedavõrd äkiliselt ja sõnu valimata

reageerinud. Kohtukolleegium soostub seisukohaga, et vangla tingimustes tööülesannete

täitmine ongi keeruline ja samas tuleb vangistuasutuses tagada korrakohane distsipliin ning

seadusest kinnipidamine.

21. Kohtukolleegium peab tuvastatud asjaolude valguses seega otsustama, kas süüdistuse sisuks

olevat tegevust saab hinnata ähvardamisena KarS § 120 tähenduses. Uuritavate tõendite ja

tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

KarS § 120 lg 1 järgi on karistatav tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises

ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist.

22. Asjas on esmalt süüdistusaktis riiklik süüdistus kirjeldanud I. Kivi tegevust süüdistuses

järgmiselt. Nii süüdistatakse I. Kivi valvuri ähvardamises „…tapmisega, öeldes talle: „Ma löön

su maha.,“ hoides samal ajal käsi rusikas suunatuna ametniku poole. Valvur J-M.B. võttis

ähvardust reaalsena.“ (Ko To tl 4)

Maakohtu istungil kohtuliku uurimise lõpus on muudetud süüdistus järgmine. „…ähvardas

07.04.2019 kella 09.30 paiku Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 1. eluosakonna koridoris

ametikohustusi täitvat valvur J-M.B. i (J-M.B. ) tapmise või vähemalt kehavigastuse

tekitamisega, öeldes talle: „Ma löön su maha,“ hoides samal ajal rusikas käsi ründeasendis

suunatuna ametniku poole. Valvur J-M.B. võttis ähvardust reaalsena ning pidas võimalikuks,

et süüdistatav tungib talle kallale ja lööb teda, kahjustades seeläbi tema tervist ning

põhjustades valu.“

23. Käitumissituatsiooni täpsemaid asjaolusid teadmata võib süüdistuse lugejal jääda esmalt

mulje, et süüdistatav on lihtsalt otsustanud ja pidanud tarvilikuks valvur J-M.B. i vangla

koridoris ähvardada. Tegelikkuses on aga situatsiooni õigeks hindamiseks oluline teave ka

valvuri poolt läbiotsimise käigus süüdistatavale tekitatud valutunne.

24. Maakohtu istungi toimumise ajaks on riikliku süüdistuse muudetud süüdistus seega

mõnevõrra avardunud ja leitakse, et süüdistatav ähvardas vähemalt kehavigastuse tekitamisega.

25. Kannatanu J-M.B. i ütluste kohaselt teostas ta tavalist jalutuskäigule saatmist, avas kambri

ukse ja vahetrellid. „Kinnipeetav Kivi tuli kambrist välja, hakkasin teostama talle läbiotsimist.

Enne ta ei maininud, et tal kuskil midagi valutaks, otsisin läbi ja kui hakkasin elastiksidet läbi

otsima, kuna selle olemuselt on sinna lihtne midagi peita, siis ma kompisin selle läbi. See

põhjustas talle valu. Tõmbas ennast tagasi, võttis rünnaku asendi sisse, mina võtsin

erivahendina välja teenistusnuia. Selle peale ma ütlesin, et ta läheks tagasi kambrisse ja siis ta

lõi rusikaga, kui ma nüüd õigesti mäletan, vastu ukseraami. Siis ma lõin enda teenistusnuia

lahti ja ütlesin uuesti konkreetse korralduse, et ta läheks tagasi kambrisse. Läks kambrisse,

sulgesin vahetrellid ja sulgesin ukse.“

25.1. Vahetult enne seda, kui kannatanu asus süüdistatavat läbi otsima, ei olnud süüdistatav

kuidagi konflikti otsiv või valvuri vastu sõjakalt meelestatud. Seda kinnitavad kannatanu

ütlused, et „Enne läbiotsimist ma andsin korralduse, et teen läbiotsimise, kuna see ei ole tal

esimene läbiotsimine, siis ta võttis õige asendi - käed üles ja jalad harki, et mul oleks võimalik

läbiotsimist teostada.“ (Ko To tl 89p)

Kannatanu on kirjeldanud, et „Muidu oli selline rutiinne olukord ja peale seda, kui kinnipeetav

Kivi võttis rünnaku asendi sisse, muidugi natukene kartsin ja olin siukene ärevil ka, sest mul oli

teenistusrelv väljas. Olin valmis end kaitsma.“

25.2. Eelnenust ilmneb, et süüdistatav võttis pärast valutunde tajumist sisse võitlusasendi, kuid

üsna sageli võib olla selline valutundele reageering meesisikute, eriti emotsionaalsete

kinnipeetavate puhul. Kuidagi ei tulene kannatanu ütlustest, et I. Kivi valmistus kannatanut

ründama.

25.3. Prokurör soovis maakohtu täpsustada süüdistatava poolt öeldut, „et kuidas ta Teile siis

ütles, mis sõnad kõlasid?“

Kannatanu vastas sellele, „Ma löön su maha, niimoodi ütles mulle.“

Prokurör jätkas: „Ütles Teile, et ma löön su maha. Öelge palun, kuidas Teile need sõnad

mõjusid või mida Teie enda jaoks sellest järeldasite?“

Kannatanu vastas: „Antud olukorras ma ikkagi tundsin, et need sõnad ohustavad mind, sest

kinnipeetav oli ründe asendis, tal oli rusikas löögivalmis. Kinnipeetav on minust ka natukene

suurem, ma tundsin sellest natukene ohtu, et kui ta ründab mind, siis ta saab tõenäoliselt mulle

haiget ka teha.“

25.4. Kohtukolleegium leiab, et kuna kannatanu on väljendanud olukorra osas „ma tundsin

sellest natukene ohtu“ ei saa I. Kivi väljaöeldut ja tegevust pidada kuidagi selliseks, et

kvalifitseerida seda tõsiseltvõetava ähvardusena ja veelgi enam kuriteona.

25.5. Prokuröri küsimusele, „Kas Te seda pidasite mingil moel tõenäoliseks, et võiks suisa Teid

maha lüüa ehk siis Teie surma põhjustada?“

25.6. Kannatanu pole selgesõnaliselt teadnud täpsemalt vastata ega konkretiseerida ja on

väljendanud ebamääraselt, vastates, „Ma ei oska seda niimoodi karta selles mõttes, seda

otseselt ei kartnud.“

25.7. Asjaolu, et süüdistatav I. Kivi tõepoolest tundis oma haigel jalal ilmset valutunnet,

kinnitab kannatanu poolt teostatud läbiotsimise viis, mis ei olnud tehtud pindmiselt, kergelt

puudutades. Kannatanu vastas ütlustes, et „Selle elastiksideme otsisin natuke põhjalikumalt läbi

sellepärast, et enda olemuselt see on hea lihtne koht, kuhu midagi peita.“

25.8. Eelnevast järeldab kohus, et kannatanu poolt teostatud läbiotsimine polnud mitte kerge,

lihtsakoeline kätega süüdistatava jalast üle libisemine. Süüdistatava reageeringust on näha, et

valuaistingu mahasurumiseks väljendus süüdistatav hetkeks emotsionaalselt. Kannatanu on

oma ütlustes selgelt avaldanud, et tema tegevus põhjustas süüdistatavale valutunnet.

25.9. Küsimustele vastates kannatanu täpsustas maakohtus, et pärast uuritavat intsidenti puutus

ta süüdistatava ka järgnevatel päevadel kokku. Kannatanu selgitas: „Siis ma otsisin sidet

õrnemalt natukene läbi, sest ma olin antud olukorrast teadlik.“

Prokuröri küsimus: „Selge. Miks Te siis õrnemalt otsiste edaspidi läbi?“

Kannatanu vastus: „Sest kinnipeetav ütles, et oli valus ja intsidendi päeval ta informeeris

sellest.“

Küsimus: „Kuidas Teile vahetult seal tundus, kui Te teda läbi otsisite ja katsusite seda sideme

kohta, kuidas Teile mulje jäi, tundis ta siis valu?“

Kannatanu vastus: „Kas intsidendi päeva mõtlete?“

Küsimus: „Jah seda sama, kui Te seal vahetult otsisite. Võis ta valu tunda?“

Kannatanu vastus: „Jah, verbaalselt väljendas valu ja siis juhtuski see intsident, kus ta rünnaku

asendi võttis.“

Küsimus: „Kas ta nüüd tegelikkuses ka mingeid agressiivseid liigutusi tegi?“

Kannatanu vastus: „Jah, ta lõi rusikaga vastu ukseraami.“

Kannatanu selgitas, et „Jah see oligi nagu, siis kui inimesed väljendavad valu, kui mingi

„aahh“ nagu tegi, kui ma kompisin ta seda põlve läbi - niimoodi väljendas valu.“

25.10. Seejärel on kannatanut küsitlenud kaitsja ja kannatu möönab, et ta ikkagi ei mäleta neid

ukse löömise detaile selgelt ja peab võimalikus, et „mäletasin natuke valesti.“ Kaitsja

täpsustavatele küsimustele vastates on kannatanu jäänud kindlaks selles, et süüdistatav I. Kivi

ei üritanud talle vastu hakata, et oleks tema suhtes olnud vajadus füüsilist jõudu rakendada.

Hiljem oli kannatanu 1-2 korda süüdistatavaga toimunut arutanud ja ta sai aru, et süüdistatava

põlv oli valutanud. Kannatanu täpsustas, et „Vist oli samal päeval, minu mäletamist mööda ta

helistas stentofoniga valveruumi ja proovis selgitada natukene, miks nii juhtus.“

25.11. Kohtukolleegiumi arvates tuleb lõpuks süüdistatava I. Kivi siseheitluse ja võimaliku

tahtluse ning asjaolude õigeks tuvastamiseks osundada kannatanu J-M.B. i küsitlusele

maakohtu poolt. Kohtu küsimus: „Ma ei saa ikkagi mööda vaadata Teie avaldatud ütlustest, jäi

kõrva selline koht, et ta üritas end tagasi hoida. Milles see seisnes või millisel hetkel see oli?“

Kannatanu vastus: „Mulle tundus või jäi mulje, et ta tahaks lüüa, aga midagi nagu ütles talle,

et ta ei tahaks seda teha. Ta nagu selles mõttes hoidis tagasi, et ta oleks tahtnud lüüa, aga ta ei

löönud.“

Kohtu küsimus: „See oli tema käitumises näha?“

Kannatanu vastus: „Käitumises kuidagi väljendus jah, et ta proovis ennast tagasi hoida.“

25.12. Küsitlusest järeldub seega, et impulsiivse iseloomuga süüdistatav püüdis ennast vaos

hoida, et mitte ebaseaduslikult käituda ja lõpptulemina taanduski kambrisse.

26. Tunnistaja V.M. teab kinnitada üldplaanis samu asjaolusid, mida kannatanu ja süüdistatav.

Sündmust nägi ta pealt 5-10 meetri kauguselt. Kannatanu otsis parajasti süüdistatavat läbi, kui

I. Kivi hüppas äkki eemale, võttis võitlusasendi ja ütles kannatanule, et „tapan su ära, sa tegid

mu jalale haiget.“ Kannatanu võttis samuti võitlusasendi sisse ja andis korralduse minna tagasi

kambrisse, kuid kuna süüdistatav ei allunud kohe sellele, siis kannatanu lõi teleskoopnuia lahti,

andis I. Kivile korralduse kambrisse minna, mida I. Kivi tegi „ja siis oligi intsident läbi.“ (Ko

To tl 93)

26.1. Prokurör on tunnistaja V.M. i usutlenud, et kuidas tema valvurina ja kõrvalvaatajana sai

aru süüdistatava poolt kannatanule öeldut lausest „ma tapan su ära.“ Tunnistaja on sellele

vastanud, et ei oska seda kommenteerida ja resümeerinud, et „Ma ei tea seda, see on kannatanu

asi, kas hindab ohtu. Meile öeldakse teinekord palju neid, et tapetakse ära, aga see on väga

individuaalne kinnipeetava puhul, et kas on reaalne või sõnakõlks. See on väga individuaalne,

seda ei saa niimoodi laiendada ühte lauset kõigile kinnipeetavatele. J-M.B. tegi ta jalale läbi

otsides haiget jah.“

27. Süüdistatava I. Kivi ütluste kohaselt oli sündmusele eelnenu rutiinne jalutama mineku

situatsioon. Enne jalutamist ikka kontrollitakse isikuid, kuna ollakse lukustatud kambrites.

Läbiotsimine on vajalik, et kinnipeetav ei edastaks midagi keelatut ega võtaks midagi liigset

kaasa. See oli arusaadav läbiotsimine, tavaliselt kolm päeva varem, need ametnikud, kes siis

teostasid läbiotsimist, viisakalt küsisid mis jalal viga on ja kui said vastuse, siis vajadusel

vaatasid andmebaasist järgi, seda ei olnud raske teostada. „Ei olnudki kunagi probleemi, kuni

selle momendini, kui J-M.B. tuli tööle. Ma ei tea, kas nad nüüd hoolimatusest või pahatahtlikult

– ma ei usu, et pahatahtlikult, oleme pärast vestelnud. Võib-olla teadmatusest, kiiruga vaatas,

et põlv on paksus sidemes, ta pigistas ja seejärel mul läksid need paksud toru otsad otse

lihasesse. See tekitas füüsilist valu, reaktsiooni peale keerasin ümber, mille peale karjatasin ja

hoiatasin, et kui sa veel nii teed, siis löön maha. See oli mõeldud hoiatusena, ma tegelt ei

mõelnud üldse seda nii. Astusin sammu temast eemale, kuna mul oli füüsiliselt valus.“ (Ko To

tl 99-100)

27.1. Edasiselt „Tema astus sammu taha poole ja mina astusin sammu tahapoole, tema võttis

teleskoobi kätte ja andis mulle korralduse. Ma tahtsin hakata seletama, milles situatsioon oli.

Ta lõi teleskoobi lahti ja andis uuesti korralduse, täitsin korralduse ja hiljem läbi terminaali

võtsin ühendust ja seletasin, mis ta valesti tegi. Omast arust me saime väga hästi üksteist

mõistma ja edaspidi meil intsidente selles osas ei tekkinud.“ Süüdistatav täpsustas, et „Mul ei

ole raske ära võtta, kui saan võtta. Tol ajal ei oleks lahtist sidet kätte saanud, oleks pidanud

kutsuma meediku. Antud situatsioonis juhtus niimoodi ja ma olin piisavalt ärritunud, mul oli

valus.“

27.2. Küsimusele, „Kas tegelikult tahtsite teda lüüa?“, vastas süüdistatav, et „Ei. Kartsin ise

haiget saada, astusin sammu tagasi, et valu tekitavast isikust eemalduda. Kui oleks tahtnud teda

rünnata, oleks talle astunud sammu lähemale, viinud ta tasakaalust välja ja võinud rünnata.

Ei teinud seda, sest vägivald ei lahenda antud probleemi. Siis ma taganesin kambrisse, kuna

kartsin põlvele rohkem viga teha. Ma ei hakanud rohkem seletama, mis ta valesti tegi, mis meil

valesti läks või miks ma ägestusin. See on loomulik, et inimene valule reageerib.“

28. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viimase aja kohtupraktikas käsitlenud KarS § 274

kvalifitseerimise asjaolusid ja märkinud missugused on KarS §-s 120 kriminaliseeritud

ähvardamise koosseisu materiaalõiguslikud eeldused ja et seejärel saab anda hinnangu isikule

esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta. (RKKKo nr 1-19-1849/43, p 22)

29. Eelnimetatud lahendi punktis 23 on Riigikohus tõdenud, et esitatud ähvardusest peavad

tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või

tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka

isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse

sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega.

30. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on valvurist kannatanu poolt süüdistatavale valu

tekitamine ja hetke pärast süüdistatava väljaöeldu jäänud vajaliku tähelepanuta. Süüdistuses ja

maakohtu otsuses on rõhutatud asjaolu, et süüdistatav võttis pärast lausungit sisse võitlusasendi.

Pole mingi haruldus, et vähem kontrollitava närvikavaga meesisikud võivad valutundele

reageerida rusikas kätega ja nii oli see käesoleval juhul I. Kivi puhul. Hetk hiljem, kui valvur

käsutas I. Kivi tagasi kambrisse, süüdistatav vastuvaidlematult allus sellele korraldusele. Kui

süüdistatav oleks väljaöeldut tõsiselt mõelnud ja tõepoolest tahtnud valvurit rünnata, siis poleks

ta sedavõrd kiiresti taandunud. Asjaolu, et I. Kivil polnud kavatsust ega mingit tahtlust

konkreetse võimesindajast valvuri vastu vägivalda kasutada kinnitab muuhulgas asjaolu, et kuni

valvuri poolt süüdistatava valuliku jala katsumiseni polnud nende vahel toimunud mingit

konflikti.

31. Maakohus on leidnud, et I. Kivi teatud allumatus J-M.B. i edasistele korraldustele tekitas

kannatanus ettekujutuse, et I. Kivi võimuses on ähvardus täide viia. Kannatanu kartus ja

arusaam, et I. Kivi teda tõepoolest ründab pole kohtukolleegiumi arvates objektiivselt

tõendamist leidnud ja kannatanu enda käsitlus ning ütlustes väljendatu on maakohtu istungi

protokolli jälgides ebakindel ja rabe.

32. Kohtukolleegium järeldab, et sellises olustikus ja sel moel süüdistatava poolt valule

reageeritud ähvardus pole midagi sellist, mis nn tavaarusaama kohaselt saaks tekitada ning

peaks tekitama keskmises inimeses koheselt tõsiselt võetavat kartust tervisekahjustuse

saabumise või veelgi enam tapmise ees.

33. Maakohus heidab I. Kivile ette tema käitumist enne läbiotsimist ja arutleb kuidas oleks

pidanud I. Kivi kui pikaaegne vang käituma läbiotsimise puhul. Kohtukolleegiumi arvates ei

oma see kaalukat tähtsust.

34. Ringkonnakohus lisab, et süüdistatava poolt öeldu veenvust pole võimalik käesolevas asjas

põhjendada ka mingite spetsiifiliste tegude või toimepanijat iseloomustavate tegurite kaudu,

mis lubaksid mõista öeldud sõnade tähendust teistsuguses valguses (nt lubadus viia ähvardus

täide hiljem), sest loetud mõned sekundid pärast valutundele esmast reageeringut on süüdistatav

I. Kivi taandunud kambrisse ja on hilisemalt koostööaldis toimunut seletama.

35. Maakohus on õieti järeldanud, et väljend „ma löön su maha“ on eesti igapäevakeeles

kasutusel üsna erinevate olukordades ja ainuüksi süüdistatava lausutud sõnadest tapmis- või

kehavigastuse tekitamise ähvardust ei tulene. Tihti öeldakse seda olukordades, kus

väljendatakse millegi osas emotsionaalselt rahulolematust.

36. Ähvardus peab tunduma reaalne ka objektiivsele kõrvalvaatajale. Tartu Vangla

videosalvestiselt on näha, et kannatanu on peale juhtumit I. Kiviga oma argist tööd edasi

toimetanud. Maakohtu otsuses on märgitud, et ju ikka olukord pidi tõsine olema kui kannatanu

haaras enesekaitsevahendina teleskoopnuia. Siinkohal tuleks küsida, kas J-M.B. tekkinud

olukorras mitte üle ei reageerinud ja kas tema valulävi antud situatsiooni hinnates mitte liiga

madal ei olnud. Asjaolu, et konkreetses situatsioonis üks valvur võtab välja teleskoopnuia ei

tähenda, et just nii tuleks käituda ja käituks ka teised valvurid. Maakohus on otsuse motiivides

samuti leidnud, et „võib isegi olla, et absoluutselt iga vangivalvur ei oleks sellist ähvardust

reaalselt võtnud.“ Samas pidas maakohus süüdistatava ütlusi käsitledes võimalikuks, et piir

„hoiatamise“ ja „ähvardamise“ vahel on üsna õhuke, kuid ometigi lõpuks ekslikult leidnud, et

süüdistatav ütles sõnad „ma löön su maha“ vähemalt ähvardusena tekitada vigastus.

37. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu kartis talle öeldu järel füüsiliste vigastuste

tekitamist, kuid ringkonnakohus leiab eelkirjeldatud isikulisi tõendeid analüüsides, et selleks

puudus tõsiseltvõetav alus.

38. Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et süüdistuses märgitud I. Kivi väljaöeldut ja tegevust

tuleb hinnata valutundele spontaanse reageeringuna konkreetsel ajahetkel. Valvuri poolt

läbiotsimise tulemusel valutundest hetkeliselt ärritunud ja emotsionaalselt kontrollimatult

I. Kivi väljaöeldud sõnade põhjal ei saa kvalifitseerida kuritegu, s.o KarS § 120 objektiivsetele

tunnustele vastava kvaliteediga käitumist, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile J-M.B. ile

tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise, seda enam siis elu pärast. KarS § 120 sisu ei

saa käsitleda liiga avaralt. Uuritava juhtumi puhul olid äkitselt nii kannatanu kui süüdistatav

valutundest ja valutundele reageeringust ehmunud.

39. Seetõttu tuleb resümeerida, et maakohus on I. Kivi KarS § 274 lg 2 p 3 järgi süüdi

tunnistades ja leides, et I. Kivi tegu on koosseisupärane, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

40. Kohtukolleegium möönab, et I. Kivile võib küll ette heita valuaistingule reageerimisel

mittesobiva väljendi kasutamist ja võib-olla Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.4 võimalikku

rikkumist, mille kohaselt kinnipeetav ei tohi kasutada teiste isikute suhtes füüsilist ega vaimset

vägivalda, kuid tegemist pole kuriteoga.

41. Maakohtu otsusega mõisteti I. Kivilt menetluskuluna välja määratud korras kaitsja

kaitsjatasu summas 930 eurot. Ringkonnakohus jätab menetluskulu KMS § 181 lg 1 alusel riigi

kanda.

41.1. I. Kivi riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat K. Kutsar esitas apellatsioonmenetluses

riigi õigusabi tasutaotluse.

19.05.2021 tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni

koostamiseks 120 minutit (108 eurot), kohtulikuks arutamiseks ettevalmistumisele 30 minutit

(27 eurot), osalemisele ringkonnakohtu istungil 30 minutit (27 eurot), tasu sõidule kulutatud aja

eest Valga-Tartu 90 km (20 eurot).

Kokku taotletakse kaitsjatasu 218,40 eurot, sh käibemaksmaks 36,40 eurot. Ringkonnakohtu

hinnangul on 19.05.2021 kaitsja tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

Tasutaotluse kohaselt taotletakse ka sõidukulude hüvitamist marsruudil Valga-Tartu-Valga 180

km ulatuses summas 32,40 eurot, sh käibemaks 5,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

sõidukulude väljamõistmine on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele korra § 16, § 17 lg-te

1 ja 2 alusel.

Seega kokku kuulub kaitsjatasutaotluse alusel rahuldamisele riigi õigusabi osutamise eest

250,80 eurot, sh käibemaks 41,80 eurot.

KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad menetluskulud summas 250,80 eurot Eesti Vabariigi kanda, sest

kohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi.

42. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p-st 4; 338 p-dest 2 ja 3; KrMS § 340

lg 2 p-st 1, ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 16.02.2021 otsuse ja teeb uue otsuse,

millega mõistab I. Kivi süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi õigeks. Kohtukolleegium rahuldab

süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid.

Tiit Lõhmus

Ingeri Tamm

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/