3-20-64/81 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-64

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a

käskkirja nr 6-1/1324, 28. novembri 2019. a ja

27. detsembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamise otsuste ning 2. märtsi 2020. a

vaideotsuse nr 1-11/74-2 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus ja Tartu Vangla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Juri Kolesnikov

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja apellatsioonkaebuse menetluskulu (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

4. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja asja

läbivaatamiseks kohtuistungil.

5. Jätta tähelepanuta kaebaja korduv taotlus riigi õigusabi saamiseks ja täiendavate

tõendite kogumiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. september 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kohaldas 25. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-1/1324 kinnipeetav Juri

Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes pikendati 28. novembril ja

27. detsembril 2019, samuti 31. jaanuaril ja 27. veebruaril 2020. Meetmete kohaldamine lõpetati

23. aprillil 2020 Tartu Vangla käskkirjaga nr 2-20/1-2/136.

2. Pärast edutuid vaidemenetlusi esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebused täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja ning meetmete kohaldamise pikendamise 28. novembri

2019. a protokolli ja 27. detsembri 2019. a protokolli tühistamiseks. Halduskohus liitis nimetatud

kaebused ühte menetlusse ja vaatas need läbi haldusasjana nr 3-20-64 (käesolev asi).

Kaebuse kohaselt andis vastustaja vaidlustatud käskkirja, kuna väidetavalt soovis kaebaja kedagi

tappa. Kriminaalmenetlust aga ei algatatud ja kaebajat karistati toimunud intsidendi eest

21. novembril 2019 distsiplinaarkorras noomitusega. Siis oleks tulnud kaebaja ka eraldatud

lukustatud kambrist vabastada. Distsiplinaarmenetluses leiti, et kaebaja ei saa olla kellelegi ohtlik.

Ta ei ole kunagi olnud vägivaldne ja tema tervislik seisund ei võimalda üldse füüsilisi konflikte.

Täiendavate julgeolekuabinõude pikendamisel esitasid kaebaja kohta arvamusi isikud, kes teda ei

tunne või kellega tal on olnud konflikte. Vangla oleks pidanud küsima psühhiaatrilt arvamust, kas

kaebaja võib ohtlik olla, kuid vangla küsis ainult seda, kas kaebaja on võimeline oma tegude eest

vastutama. Kaebajal on psüühikahäired ja teda ei tohiks hoida üksikvangistuses.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebused ka 31. jaanuari ja 27. veebruari 2020. a

täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise protokollide tühistamiseks. Need nõuded on

registreeritud haldusasjana 3-20-565, milles menetlus on peatatud menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni käesolevas asjas.

4. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et asjaolud, millele vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tugines,

olid menetluse kiireloomulisust arvestades piisavalt tõendatud. Tervislik seisund ei ole kaebajal

takistanud kuritegusid toime panna või vangistuse ajal teisi isikuid rünnata. Arvestades kaebaja

kriminaalset minevikku, juhtumeid vangistuse jooksul ja 25. oktoobri 2019. a juhtumit teise

kinnipeetavaga, tekkis vanglal piisav kahtlus, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Seda ei

lükka ümber asjaolu, et mõnes situatsioonis võib kaebaja käitumist hinnata positiivselt. Kaebajal

tuvastatud puue ja töövõime puudumine ei tähenda seda, et kaebaja ei saa kujutada endast ohtu.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei saa lõpetada enne, kui vanglal on tekkinud

veendumus, et kaebaja viibimine avatud eluosakonnas ei ohusta teda ennast või teisi ja ei too kaasa

raskete õigusrikkumiste toimepanemist. Julgeolekuabinõude kohaldamise ajal fikseeriti kaebaja

rikkumistele viitavat käitumist. Seda ei muuda asjaolu, et mõnede toimunud juhtumite osas

kriminaal- või distsiplinaarasju ei algatatud.

Kaebajat ei tulnud protokollide koostamisel ära kuulata, kuna tegemist ei olnud haldusakti

andmise, vaid juba antud haldusakti jätkuva kehtivuse vajaduse hindamisega.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 19. jaanuari 2021. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas Tartu

Vangla 28. novembri ja 27. detsembri 2019. a otsused täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega jätkamise kohta ning 2. märtsi 2020. a vaideotsuse nr 1-11/74-22. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

6. Halduskohus tõlgendas kaebustes ja kaebaja hilisemates menetlusdokumentides esitatud

nõudeid ja taotlusi, selgitas kehtivat õigust ja asjakohast kohtupraktikat ning sedastas kokkuvõttes,

et kaebuse nõueteks Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-1/1324, 28. novembri ja

27. detsembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise protokollidena

vormistatud otsuste kui haldusaktide ning 2. märtsi 2020. a vaideotsuse nr 1-11/74-2 tühistamise

nõuded.

7. Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse

(VangS) § 69 lg 1 alusel preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on

piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.

Vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli teada, et konflikt kaebaja ja teise kinnipeetava vahel

toimus. Juhtumi toimumist ei eita ka kaebaja: 25. oktoobril 2019 antud seletuses (I kd tl 38) ütles

ta, et temal ja teisel kinnipeetaval oli väike arusaamatus, kuna neil on erinevad vaated. Kaebaja

pidas võimalikuks, et ta tõstis häält, kuid põhjendas seda oma psüühikahäiretega. Teise

kinnipeetava 25. oktoobri 2019. a seletuse (I kd tl 40-41) järgi tegi kaebaja temaga alguses

rahumeelselt juttu, kuid vestluse käigus ägestus, hakkas karjuma, tahtis tema peale valada kruusis

olevat kuuma vett ja ähvardas teda tappa.

Sellisena on käskkirjas toodud asjaolud piisavad, õigustamaks täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist kaebaja suhtes. Eitada ei saa seda, et konflikt toimus. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel ei oma määravat tähendust, kes oli vahejuhtumis süüdi ning kas tegemist oli

ähvardamisega karistusseadustiku tähenduses, distsipliinirikkumisega ehk ähvardava väljendi

kasutamisega või ei saa kaebajale juhtumis üldse etteheiteid teha. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel ei olegi võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki asjaolusid. See, et kaebaja

kohta on ka positiivseid hinnanguid, ei lükka ümber ega kaalu üles asjaolusid, millest saab

järeldada kaebaja ohtlikkust.

Kokkuvõttes on vaidlustatud käskkiri õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

8. I ja II protokoll on aga õigusvastased, kuna mõnedele arvesse võetud asjaoludele ei ole

vastustaja omistanud kohast kaalu ja tähendust, vastustaja ei küsinud haldusmenetluses arsti

arvamust ja kaebajat ei kuulatud ära.

Vastustaja tugines I ja II protokollis faktilise asjaoluna endiselt 25. oktoobri 2019. a juhtumile ning

käsitles seda tapmisega ähvardamisena. Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna 30. oktoobri ja

8. novembri 2019. a õiendite kohaselt ei nähtu videokaamera salvestusest, et kaebaja oleks kedagi

veega visanud, kuid on aru saada, et kaebaja žestikuleerides vaidleb teise kinnipeetavaga. Kaebaja

öeldut ei saa käsitleda reaalse tapmiskavatsusena, vaid tegemist oli üldistatud arvamuse

väljendusega. Kriminaalmenetluse alustamiseks alus puudub. 21. novembril 2019 määrati

kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomitus, talle heideti ette Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1,

mis keelab kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või

laimavaid väljendeid, žeste või žargooni, rikkumist. Seega ei olnud I ja II protokollis enam kohane

lähtuda sellest, et kaebaja ähvardas kaaskinnipeetavat tapmisega.

Vastustaja tugines I protokollis veel 30. oktoobril ning 17. ja 21. novembril 2019 toimunud

intsidentidele. II protokollis tõi vastustaja välja 10. ja kaks 15. detsembril 2019 toimunud

intsidenti.

Nimetatud intsidendid on olemuselt ja kaalult väga erinevad. Ühelt poolt on kohane põhjendada

kaebaja võimalikku ohtlikkust 30. oktoobri 2019. a juhtumiga, kus kaebaja valvuri tähelepanu

äratamiseks peksis esemetega vastu ust ja ei lõpetanud seda korralduse saamisel kohe, ning

10. detsembril 2019. a inspektor-kontaktisikuga toimunud konfliktiga. Teiselt poolt esinevad

kolmel korral juhtumid, mis on tingitud kaebaja ja vastustaja vahelisest pikka aega kestnud

arusaamatustest ravimite võtmisel. Kaebaja ei allunud kolmel korral valvuri korraldusele seista

ravimite võtmiseks koridori keskel. Kõigi juhtumite puhul selgus hiljem, et kaebaja jättis

korralduse täitmata õiguspäraselt, kuna seda tingis tema tervislik seisund. Seega ei ole intsidendid

ühetähenduslikud ning oleksid vajanud täpsemat analüüsi ja seostamist vastustaja järeldustega.

I ja II protokolli puhul on äratuntav vajadus kaasata haldusmenetlusse kaebajat raviv psühhiaater.

Kaebaja tervisekaardist (II kd tl 95-96) nähtub, et kaebaja diagnoosiks on F07.0 - orgaaniline

isiksushäire, mis kuulub gruppi F07 - isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest

või -düsfunktsioonist. Tegemist on tervisehäirega, mis mõjutab inimese käitumist. Tervisekaardi

andmetel on kaebaja psühhiaatri pideva järelevalve all. On võimalik, et kaebaja manipuleerib ja

kasutab oma haigusi ära. Samavõrd on võimalik, et kaebaja vajas haldusmeetmete asemel hoopis

ravi korrigeerimist. Eraldatud lukustatud kambris hoidmine võis mõjuda kaebaja terviseseisundile

nii halvasti kui ka hästi. Eeltoodu osas oli pädev arvamust andma üksnes arst. Erinevalt täiendavate

julgeolekuabinõude algsest kohaldamisest ei olnud nendega jätkamise otsustamine kiireloomuline.

Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et I ja II protokolli andmise menetlustes ei olnud kaebaja

ärakuulamine vajalik. Õigus olla ära kuulatud on üks menetlusosalise olulisemaid õigusi

haldusmenetluses. Eriti oluline on arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine siis, kui otsustamisel

võetakse aluseks uusi faktilisi asjaolusid.

Eksimuste mõju tehtud otsustele ei saa välistada. Puuduvad riigivastutuse seaduse § 3 lg 3

sätestatud alused jätta I ja II protokoll tühistamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus tervikuna rahuldada.

Kaebaja leiab, et halduskohus eksis leides, et täiendavate julgeolekuabinõude algne kohaldamine

oli õiguspärane. Tegelikkuses ei olnud kaaskinnipeetava elu ohus ja seda kinnitavad nii sündmuse

videosalvestus kui ka tunnistajate seletused. Sündmuses osalenud teine kinnipeetav on kaebajast

tervem ja tugevam, mistõttu ei saanud kaebaja teda ohustada. Piisanud oleks kaebaja ja teise

kinnipeetava paigutamisest erinevatesse elusektoritesse.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

11. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse

hindamine ja abinõude jätkuva kohaldamise põhjenduste kohta koostatud protokoll on haldusakt,

kuna see ei ole isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud

otsustus. Kontrollimisel, kas jätkuvalt esinevad alused täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist või on kohaldamise alused ära langenud, ei otsustata täiendavalt isiku õiguste või

kohustuste tekitamise, muutmise või lõpetamise üle. Seetõttu ei ole nende andmisel ka kohustust

isik ära kuulata. Selleks, et hilisemate kohtuvaidluste puhul oleksid vangla kaalutlused meetmete

jätkuva kohaldamise vajaduse kohta kontrollitavad, vormistatakse protokoll. Selliste protokollide

näol on tegemist põhjenduste kirjaliku vormistamisega. Kui protokollid oleksid käsitletavad

eraldiseisvate haldusaktidega, siis tekiks olukord, kus paralleelselt kehtiks kaks haldusakti, mis

seavad piiranguid kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvabadusele.

Halduskohus viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-94-10 (p 14). Nimetud kohtuasjas oli vaidlus

kinnipeetava ja Viru Vangla vahel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja kohaldamise

jätkamise õiguspärasuse üle. Kohtuotsusest nähtuvalt oli Viru Vangla täiendavate

julgeolekuabinõude jätkamise kohta andnud välja eraldiseisvad haldusaktid, mistõttu tuli nende

õiguspärasust kontrollida ka haldusakti õiguspärasuse hindamise reeglite järgi. Siiski ei saa sellest

järelda, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkamine tulebki tingimata vormistada haldusaktidena.

Asjaolu, et varasemalt on seda selliselt tehtud, ei tähenda, et halduspraktikat ei tohiks muuta, kui

ilmneb, et selliste otsustuste tegemiseks ei ole vaja eraldiseisvat haldusakti.

Vangla ei ole I ja II protokollis tuginenud lubamatutele kaalutlustele. Üksuse juhi hinnangus on

selgelt märgitud, et ähvardus oli kaudne, mis näitab, et vangla ei ole lähtunud juhtunust kui

reaalselt tapmisähvardusest karistusseadustiku mõttes. Kui ka ähvardavate väljendite kasutamisel

võib tekkida kahtlus, et õigushüve kahjustamise võimalus on reaalne ja selle ärahoidmiseks on

vajalik kohaldada abinõusid.

Vastustaja on selgelt viidatud juhtumitele, mil andsid aluse arvata, et kaebajast tuleneda võiv oht

ei ole ära langenud. 30. oktoobril 2019. a ähvardas kaebaja hakata lõhkuma, kui tema soovi ei

täideta. 17. novembri 2020. a intsident näitas, et kaebaja ärritub tema jaoks ebameeldiva olukorra

tekkimisel. See ei tekita vanglal veendumust, et järgmise ebameeldiva olukorra tekkimisel, ei

kasuta kaebaja juba ka vägivalda. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkamisel arvestas vangla ka

asjaoluga, et kaebaja puhul on täheldatud manipulatiivset käitumist ja seetõttu pidi vangla olema

veendunud, et võimalikud muutused kinnipeetava käitumises ei ole teeseldud eesmärgiga

vabaneda endale ebameeldivast olukorrast.

Ka 27. detsembri 2019. a protokollist nähtuvalt on kaebaja ärritunud, sõimanud ametnikku,

reageerinud olukorrale jõulise ukse vastu lõhkumisega. 15. detsembril 2019 on fikseeritud samuti

vastu ust peksmist ja ametnike suunas ebatsensuursete väljendite kasutamist, samuti on fikseeritud

ähvardavate väljendite kasutamist ja ametnikule agressiivset lähenemist. Juhtumid näitavad selgelt

kaebaja meelestatust ja käitumismustrit.

Asjaolu, et kaebajal on erinevaid terviseprobleeme, ei vähenda tema ohtlikkust. Nimetatud

kinnitab selgelt juhtum, kus kaebaja ründas temale arstiabi osutama tulnud meedikut (Tartu

Maakohtu 6. novembri 2018. a süüdimõistev otsus kriminaalasjas 1-18-16931).

Julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud isikust tuleneva ohtlikkusega. Isiku ohtlikkuse

hindamisel ei oma sisulist tähendust, kas või millisel määral on isiku ohtlikkus seotud tema

terviseprobleemidega. Isegi juhul kui isiku ohtlikkus on osaliselt mõjutatud tema tervise

probleemidest, siis ei saa vanglateenistus sellist ohtu alahinnata ega jätta seda tähelepanuta üksnes

seetõttu, et isikul võivad esineda terviseprobleemid. Kui kaebajal esineb ravivajadus või vajadus

muuta juba olemasolevat ravi, siis on võimalik seda teha ka täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal sõltumata kohaldatud abinõudest. See aga ei tähenda, et kuni ravi loodetud

tulemuse saabumiseni ei tohiks vangla isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kummagi poole apellatsioonkaebus alust halduskohtu

otsuse

muutmiseks.

Halduskohus

selgitas

põhjalikult

täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamise, samuti pikendamise korda ja menetlusnõudeid. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4

põhjendusi ei korda.

14. Ringkonnakohus vastab esmalt kaebaja (I), seejärel vastustaja (II) apellatsioonkaebuse

väidetele ja lahendab seejärel apellatsioonkaebused (III).

I

15. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine tema suhtes oli õigusvastane juba Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a käskkirjaga

nr 6-1/13242020, kuna vastustaja lähtus ebaõigest väitest nagu oleks kaebaja intsidendi käigus

ähvardanud kaaskinnipeetava elu ja seega kujutanud tegelikku ohtu teise inimese elule ja tervisele.

Kaebaja selgituse kohaselt ähvardas teine kinnipeetav hoopis kaebajat ja teine kinnipeetav on terve

ja tugev, mistõttu ei saanud kaebaja oma tervisliku seisundi tõttu talle ohtu kujutada. Vastustaja

aga jättis intsidendi kohta osa tõendeid kogumata ja arvestamata.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

16. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või

on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks.

Halduskohus osutas siinkohal põhjendatult, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

otstarbeks on ära hoida ohu realiseerumine, siis on meetme kohaldamise alusena piisav, kui

vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohtupraktikas on

omaks võetud, et meetme kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi

alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude

kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid. Asjas ei ole vaidlust selles, et 25. oktoobril

2019 oli kaebajal konflikt teise kinnipeetavaga ning teine kinnipeetav väitis, et kaebaja ähvardas

teda tapmisega. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et vaidlustatud

käskkirja andmise ajaks kogutud andmed olid piisavad, loomaks põhjendatud kahtlust, et kaebaja

võib ohustada teise kinnipeetava tervist ja/või elu. Kaebaja tervislik seisund ja füüsiline võimekus

(ka võrrelduna teise kinnipeetava füüsilise võimekusega) ei vii järeldusele, et kaebaja ei saanudki

teisele kinnipeetavale ohtu kujutada. On ilmne, et ka füüsiliselt nõrgem isik võib ohustada teise

isiku tervist ja elu, valides rünnakuks talle eelise andva vahendi ja aja. Teise kinnipeetava

selgitusel näiteks (dtl 133) ägestus kaebaja intsidendi käigus ja ähvardas teda kuuma veega visata.

Sellise rünnaku korral on ka füüsiliselt ründajast oluliselt tugevamal isikul keeruline vältida oma

tervise kahjustamist.

Nõustuda tuleb sellegagi, et põhjendatud kahtluse tekkimisel õigushüve kahjustamise kohta ei

välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist see, et kaebajat on iseloomustatud positiivselt.

Isikut iseloomustavaid andmeid saab küll isiku ohtlikkuse ja kohaldatava meetme valiku juures

arvesse võtta. Samas ei saa positiivsel iseloomustusel olla ette isiku ohtlikkust välistavat toimet,

kui isiku käitumine viitab vastupidisele.

Vastustaja hindas 25. oktoobri 2019 käskkirjas nr 6-1/13242020 kaebaja ähvarduse teise

kinnipeetava suhtes tegelikuks ning leidis, et kaebaja impulsiivsuse ja varasemalt toime pandud

kuritegude iseloomu tõttu esineb reaalne oht, et kaebaja võib rünnata teist kinnipeetavat. Sellise

ohu realiseerumise ärahoidmiseks on kohane eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest lukustatud

kambrisse ning piirata tema liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelata kehakultuuriga

tegelemine. Kaebaja sai võimaluse esitada intsidendi kohta selgitus ning vastustaja esitas

vaidlustatud käskkirjas põhjendused, miks kaebaja esile toodud asjaolud ei muutnud vastustaja

ohuhinnangut.

Ringkonnakohus leiab, et eelnev on piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamise aluse esinemist. Asjaoludest ei ilmne, et vastustaja oleks

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetme valiku jätnud mõne tähtsust

omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele. Seetõttu on Tartu Vangla

25. oktoobri 2019. a käskkiri nr 6-1/13242020 õiguspärane.

II

17. Tartu Vangla on seisukohal, et 28. novembri ja 27. detsembri 2019. a protokollid, millega

otsustati jätkata kaebaja suhtes 25. oktoobri 2019. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist, ei ole haldusaktid. Protokollidel puudub regulatiivne toime,

kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks on 25. oktoobri 2019. a käskkiri ka

pärast protokollide vormistamist. Seetõttu esitatakse protokollide üksnes käskkirja täiendavad

põhjendused, kuid tegemist ei ole iseseisvate haldusaktidega.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

18. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69

lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada

(VangS § 69 lg 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks

peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude

kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse

tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse

kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse

tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli

piirangust. Sama ilmneb selgesti ka VangS § 69 lg-st 3, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine abinõude kohaldamise aluse

äralangemisel on kohustuslik ning siinkohal kaalutlusõigus puudub.

19. Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja õigusi.

Selline otsustus ei saa kehtida muutumatuna tähtajatult. Meetmete kohaldamisel nende mõju ajas

kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamist aluse esinemist, kui ka meetme

kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata. Tartu Vangla 25. oktoobri

2019. a käskkirjas nr 6-1/13242020 vangla sedastaski põhimõttena, et meetmeid kohaldatakse,

kuni kaebaja käitumisest ei tulene enam ohtu kaaskinnipeetavatele, kohaldamise aluse

äralangemisel lõpetatakse meetmete kohaldamine kohe, kuid kindlasti vaadatakse meetmete

jätkamise vajalikkus üle hiljemalt 2019. aasta 48. nädalal (s.o 24. novembril 2019 alanud nädalal).

I protokollis märgiti aga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus vaadatakse üle

hiljemalt 2019. aasta 52. nädalal (s.o 23. detsembril 2019 alanud nädalal). Ringkonnakohus

mõistab käskkirjas ja protokollis sätestatud meetmete vajalikkuse hindamise tähtaega selliselt, et

sellega määratles vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise maksimaalse kestuse.

Seega protokollidel I ja II, millega jätkati kaebaja suhtes meetmete kohaldamist oli otsene mõju

kaebaja õigustele, kuna nendega pikendati kaebaja õigusi piiravate meetme kehtivust. Protokollid

vastavad seega haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti mõistele. Seda järeldust

ei muuda asjaolu, et protokollid vähemalt osaliselt ei vasta haldusakti põhjendamis- ega

vormistamisnõuetele. Samuti ei muuda protokollide regulatiivset toimet olematuks see, et

vastustaja ise ei ole neid haldusaktideks pidanud.

20. Seetõttu leidis halduskohus põhjendatult, et ka protokollid on haldusaktid ning vastustajal tuli

nende andmisel järgida asjakohaseid menetlusreegleid, m.h tagada kaebajale ärakuulamisõigus.

Samuti tuli vastustajal meetmete jätkamisel tuvastada täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluse jätkuv olemasolu ning selle tuvastamisel kaaluda meetmete kohaldamise

põhjendatust. Seda ei ole vastustaja aga nõuetekohaselt teinud.

21. Protokollidest (dtl 81, 272-273) nähtuvalt leidis vastustaja, et meetmete lõpetamiseks peab

vanglal olema veendumus, et kohaldamise aluseks olnud oht on möödas. Kui ohu möödumist

kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, ei ole vajadus ära langenud.

Ringkonnakohus leiab, et sellega jättis vastustaja sisuliselt kaebaja ohtlikkuse hindamata.

VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

jätkamisel tuvastada ja põhjendada meetme aluse jätkuv olemasolu. Selleks ei ole aga piisav

seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud.

22. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad

asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Abiks ei ole siinkohal ka

kinnipeetava individuaalse täitmiskava aluseks olev riskihinnang, kuna tulenevalt VangS § 16 lg-st

1 ning justiitsministri 14. mai 2008. a määrusega nr 21 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 1 lg 3 p 5 ja § 3 lg 4 on selle eesmärgiks hinnata

eelkõige kinnipeetava ohtlikkust tema naasmisel ühiskonda. Õigusaktidest ei tulene, et see selles

tähenduses ohtlikuks hinnatud kinnipeetava suhtes esineks ühtlasi alus täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

23. Riigikohus on sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus

kohaldada ohjeldusmeedet1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista

ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus

sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust

lähtuvat võimalikku põgenemisohtu2. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab

silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa

võrdsustada ohuolukorraga.

24. Protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust

seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei

ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas meetmete kohaldamisel vastustaja ise

leidis, et hiljemalt 2019. aasta 48. nädalal tuleb otsustada meetmete kohaldamise jätkamise

vajalikkus. Halduskohus selgitas siinkohal põhjendatult, et juba I protokolli koostamise ajaks olid

ka asjaolud muutunud.

25. Nimelt tugines vastustaja 25. oktoobri 2019. a käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel sellele, et intsidendi käigus kaebaja reaalselt ähvardas teise kinnipeetava elu võtta,

pidades oluliseks, et kaebaja on varasemalt korduvalt toime pannud kuritegusid, mida

iseloomustavad teistele isikutele kahju tegemine. Seetõttu esines vastustaja hinnangul reaalne oht,

et võimalikes konfliktiolukordades võib kaebaja rünnata kaaskinnipeetava.

Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 30. oktoobri 2019. a õiend (dtl 137) kinnitab

seda seisukohta, kuna intsidenti hinnates leidis spetsialist, et esineb alus kaebaja suhtes

kriminaalmenetluse alustamiseks, s.t kaebaja ähvardust „Sinusugused tuleks ära tappa!“ tulebki

käsitada tegeliku ähvardusena võtta teise kinnipeetava elu. Sama osakonna peaspetsialisti

8. novembri 2019. a õiendist (dtl 135) ilmneb aga, et seisukoht on muutunud. Peaspetsialisti

hinnangul ei saa kaebaja öeldut käsitleda kui kavatsust keegi ära tappa, vaid tegemist oli üldistatud

arvamuse väljendusega. Seetõttu puudub alus ka kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega

intsidendi asjaolude põhjalikumal uurimisel jõudis vangla teabe- ja uurimisosakond

veendumusele, et kaebaja ei olnud ähvardust tegeliku kavatsusega see täide viia. Sellist arusaama

kinnitab vastustaja 21. novembri 2019. a käskkiri nr 6-2/819 (dtl 267-270), millega kvalifitseeriti

kaebaja käitumine intsidendi käigus ähvardava väljendi kasutamiseks ja peeti kohaseks karistada

kaebajat noomitusega. Karistuse valikul hindas vastustaja rikkumise raskust ning viitas vajadusele

tagada, et kinnipeetavad suhtleksid viisakalt.

Seega hiljemalt 21. novembril 2019, erinevalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal

antud hinnangust, ei pidanud vastustaja kaebaja käitumist intsidendi käigus enam raskeks

rikkumiseks ega vangla või teiste kinnipeetavate julgeolekut oluliselt kahjustavaks. Kuigi

hinnangu muutumine mõjutab otseselt ka kaebaja ohtlikkusele antavat hinnangut, ei ole

protokollides sellele asjaolule tähelepanu pööratud.

26. Küll on protokollides nimetatud vastavalt 30. oktoobril ning 17. ja 21. novembril 2019 ning

10. ja kaks 15. detsembril 2019 toimunud intsidente. Intsidendid olid seotud kaebaja allumatusega

vastustaja ametnike korraldustele (kolmel juhul seoses ravimite võtmisega) ning ähvardustega

kahjustada vangla vara ja/või tegeliku kahjustamisega. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud

intsidentide olemust (otsuse punktid 24-26) ning nende tähendust kaebaja ohtlikkuse hindamisel,

leides, et vastustaja ei ole erinevaid intsidente kohaselt hinnanud ega selgitanud nende seost

kaebaja võimaliku ohtlikkusega teistele kinnipeetavatele. Ringkonnakohus juhindub neist

põhjendustest ega korda neid siinkohal. Ära tasub märkida siiski, et kuigi protokollides viidatakse

intsidentidele kui kaebaja ohtlikkust kinnitavatele sündmustele, siis tegelikkuses ei ole ka

1 RKHK 25. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9).

2 RKHK 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12).

vastustaja ise kaebaja käitumist intsidentides sedavõrd ohtlikuks pidanud. Nii karistati kaebajat

Tartu Vangla 8. jaanuari 2020. a käskkirjaga 10. detsembril 2019 toimunud intsidendi eest (kaebaja

võttis ära ametniku pastaka, keeldus seda tagastamast, ametniku korraldusele reageeris venekeelse

sõimuga, kambri luugi sulgemisele aga kambri ukse vastu jõulise lõhkumisega) noomitusega,

kusjuures leiti, et kaebaja rikkus VangS § 67 p-st 4 tulenevat kohustust suhtuda heaperemehelikult

talle usaldatud esemetesse ning Tartu Vangla Kodukorra p-st 1.6.3 tulenevat kohustust olla

viisakas vangla teenistujatega suheldes. Käskkirjast ei ilmne, et vastustaja oleks hinnanud kaebaja

käitumise vangala julgeolekut või teisi isikuid ohustavaks.

Tähelepanuväärne on seegi, et kui algselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid teise

kinnipeetava elu ja tervise kaitseks, siis meetmete kohaldamise ajal toimunud intsidendid ei ole

seotud rünnete ega ähvardustega teiste kinnipeetavate suhtes, vaid konfliktidega vastustaja

ametnikega. Miks vastustaja ametnikega toimunud konfliktid viitavad reaalsele võimalusele, et

kaebaja on ohtlik teiste kinnipeetavate suhtes, protokollidest ei selgu. Nõustuda tuleb vastustaja

intsidentide ja kaebaja üldisema käitumise pinnalt tehtud järeldusega, et kaebaja on impulsiivne ja

kergesti ärrituv. Tuvastatud asjaolud kogumis aga ei kinnita, et kaebaja oleks ärritudes vahetult

füüsiliselt ohtlik kaaskinnipeetavatele või vastustaja ametnikele. Üheski episoodis, kaasa arvatud

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud konfliktis, ei kasutanud kaebaja teise isiku

suhtes füüsilist vägivalda. Selles olukorras ei saa ainuüksi kaebaja varasemate kuritegude

vägivaldsusega põhjendada tema ohtlikkust.

27. Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu

teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal. Protokollides I ja II

toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et kaebaja suhtes meetmete jätkuvat

kohaldamist peeti põhjendatuks kuna ei ole välistatud, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele.

Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord.

Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja protokollide põhjendused ei olegi suunatud

kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele. Tegemist ei ole eksimusega põhjenduste sõnastamisel, sest

protokollides toodud väited ja põhjendused ei lubagi järeldada ohu esinemist.

28. Seetõttu on Tartu Vangla 28. novembri ja 27. detsembri 2019. a täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused õigusvastased juba põhjusel, et vastustaja ei

ole tuvastanud ega põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist.

29. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaebaja seisukohta, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine tulnuks lõpetada koheselt 21. novembri 2019. a käskkirja

nr 6-2/819 andmisel. Käskkirjast nähtub tõepoolest vastustaja hinnang kaebaja käitumisele

25. oktoobri 2019. a intsidendi ajal, kuid arvestades kaebajaga vahepealsel ajal toimunud

intsidente, ei saa ainuüksi käskkirja pinnal järeldada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluse äralangemist. I protokoll täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta

vormistati 28. novembril 2019, s.o 7 päeva hiljem. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aeg

praegusel juhul ülemäärane kaebaja ohtlikkuse täiendavaks hindamiseks.

III

30. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja oli õigustatud

25. oktoobri 2019. a käskkirjaga kohaldama kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist, suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramist ja spordiga tegelemise keelamist, kuid eksis

meetmete kohaldamise jätkamise otsuste tegemisel 28. novembril ja 27. detsembril 2019. Nii

kaebaja kui vastustaja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebused tuleb

jätta rahuldamata eespool esitatud põhjendustel, siis ei analüüsi ringkonnakohus poolte

apellatsioonimenetluses esitatud ülejäänud väiteid.

31. Ringkonnakohus märgib siiski, et ei jaga halduskohtu seisukohta, et kaebaja tervisliku seisundi

tõttu oli vastustaja kohustatud meetmete kohaldamise jätkamise otsuse tegemisel kaasama

meditsiinitöötaja. VangS § 69 lg-st 1 ei saa järeldada, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluse tuvastamine, s.o kaebajale antav ohuhinnang oleks meditsiiniline otsus.

Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et juhul, kui esinevad asjaolud, millest järeldub isiku ohtlikkus,

siis ei sõltu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamine sellest, kas ohtlikkus

seostub isiku tervisliku olukorra või muu põhjusega. Küll tuleb aga vastustajal meetme

kohaldamisel kaaluda, kas meetme kohaldamine on põhjendatud arvestades isiku õiguste piiramise

ulatust. Kuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, suhtlemis- ja liikumisvabaduse

piiramise ja spordiga tegelemise keelamisega kohaldatakse kinnipeetava suhtes üksikvangistust,

siis tuleb vastustajal seejuures tõepoolest veenduda, et meetme kohaldamisega ei põhjustataks

isikule ülemääraseid kannatusi, m.h meetme kestusest tulenevalt. Vastustaja peab ise otsustama,

kas ja milliseid valdkonna eriteadmisi on seejuures vaja rakendada. Praegusel juhul ei ole aga asjas

kogutud andmed piisavad, et arsti kaasamise vajadust üheselt jaatada. Kuna sellest ei sõltu asja

lahendamine, siis ei pea ringkonnakohus selle asjaolu tuvastamiseks koguda ka täiendavaid

tõendeid.

32. 19. juulil 2021 ringkonnakohtusse saabunud menetlusdokumentides taotleb kaebaja

täiendavate tõendite kogumist, asja läbivaatamiseks istungi korraldamist ja talle riigi õigusabi

võimaldamist.

Taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ja istungi korraldamiseks jäävad rahuldamata, sest asja

lahendamisel ei ole oluline, milline on vastustaja üldine praktika kinnipeetavate vahelistele

konfliktidele reageerimisel. Ülejäänud osas kordab kaebaja taotlusi, mille ringkonnakohus jättis

rahuldamata 14. mai 2021. a määrusega. Need taotlused jäävad tähelepanuta vastavalt

HKMS § 55 lg-le 3.

33. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna pooled ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja a kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3

vastastikku menetluskulusid välja ei mõisteta. Ringkonnakohus jätkas kaebajale antud

menetlusabi ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel ette nähtud riigilõivu tasumisest.

Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/