3-20-1367/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-1367

Haldusasi

Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seonduvalt eriolukorra ajal igapäevase

värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Indrek Kivi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Indrek Kivi

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Indrek Kivi apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. september 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kehtestas direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirangud

kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati

lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate

saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud

vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla

kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla

avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada

helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.

Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57

ja 14. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64.

Tartu Vangla direktori 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute

rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29. aprillist 2020, välja

arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele.

Piirangute rakendamine lõpetati Tartu Vangla direktori 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/73.

2. Tartu Vangla kinnipeetav Indrek Kivi esitas Tartu Vanglale 6. mail 2020 kahju hüvitamise

taotluse, milles soovis 20 000 euro suurust hüvitist selle eest, et tal ei võimaldatud perioodil

16. märts kuni 29. aprill 2020 viibida värskes õhus.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks jäi samuti 20 000 euro suuruse hüvitise nõue selle eest, et tal 16. märtsist kuni 29.

aprillini ei võimaldatud viibida värskes õhus.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei võimaldatud kaebajale jalutamist perioodil 16. märts kuni 28.

aprill 2020. Piinava ja alandava kohtlemise keeld on absoluutne ja kehtib ka eriolukorra ajal

erandi tegemise võimaluseta. Värskes õhus viibimise piiramise korral on tegu tervise

kahjustamisega ja piinamisega. Lisaks mõjutab see psüühikat, kui ühes vanglas luuakse

ebavõrdset kohtlemist, sest avavangla osakond käis väljas. Vähese liikumisega kaasneb lihaste

kärbumine. Kambris oli aktiivselt spordiga tegelemisel pidevalt õhupuudus. Samas tõi see kaasa

pingeid kambrikaaslastega.

4. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku

huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja

proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 sätestab, et

kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei

tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Kui

seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on

ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktidest välja toodud. Jalutuskäikude puhul

sellist keeldu ei ole.

Piirangute seadmise põhjuseks oli vajadus kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist ning avalikku

huvi. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1).

Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas kaks vastandlikku väärtust – esmalt

kinnipeetavate õigus nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et

takistada viiruse levikut vanglas, et vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt kuulub nimetatud

põhiõiguse kaitsealasse VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt

ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Praegusel juhul kaalus vajadus kaitsta kinnipeetavaid

viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.

Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstnuks nende nakatumise riski oluliselt.

Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata ja valvata, mistõttu on kontakt ametnikuga

vältimatu. Pinnad ja alad, kus vang on viibinud, tuleb enne jalutuskäiku desinfitseerida. Vanglas

kohapeal viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuna

korraga ei saaks jalutusele viia mitut vangi, siis tähendaks jalutuste lubamine seda, et vanglas

tööl olevad ametnikud jõudnuks ajaliselt tegeleda vaid jalutustele viimisega. Selline

töökorraldus ei ole otstarbekas. Samuti kui näiteks jalutuskäike läbi viiv ametnik on nakatunud,

kuid tal puuduvad haigussümptomid, võib ta nakkusohtlik olla väga paljudele vangidele. Tuleb

arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu

riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes.

Kuivõrd viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise abinõuga, mis oleks kaebajat

vähem koormanud, oli kaebaja liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise

lõpetamine viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede. Piirangute

mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni

sisselülitatuks ööpäevaringselt. Elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel,

kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul.

Kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi

vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele

oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 20. jaanuari 2021. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

6. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik

ja piiratud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige

olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

7. Teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust

alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus

jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse

nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus

kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel. Praeguse

asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p-i 8

ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega

nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja

viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.

8. Vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse

tagamiseks kohaldatigi kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku

tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Piirangute kehtestamise

otsustas selleks pädev isik ehk vangla direktor.

9. Oma olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4.

VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel

juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega,

meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine

peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

10. VangS § 55 lg 2 alusel on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. Vanglal on õigus

kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 4¹ lg 2 alusel. VangS § 4¹

lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei

sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud

peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada

seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole

vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on

jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline

vajadus. Praegusel juhul kaalub aga vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu

eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.

11. Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust

alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku

või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud

pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse

leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei

muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on selgitanud, miks ei olnud värskes õhus

jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise

nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute

haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute

kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida.

Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu

ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.

Avavangla erineb kinnisest vanglast nii ehituslike eripärade kui kinnipeetavate hulga poolest,

mistõttu oli ka avavanglas paiknevate kinnipeetavate erinev kohtlemine põhjendatud.

12. Kokkuvõttes ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja leiab, et SPT ja CPT seisukohtade kõrvalejätmine, neid üksnes soovitusteks lugedes, ei

ole õige. Kohustus täita rahvusvaheliste organisatsioonide ettekirjutusi tuleneb juba

Rahvusvaheliste lepingute Viini konventsioonist. Ka Riigikohtu praktika kohaselt saab

rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadest lähtuda siseriikliku õiguse tõlgendamisel. Seega

tuleb jalutamise mittevõimaldamist pidada inimväärikust alandavaks piinavaks kohtlemiseks.

Kinnipeetavatele jalutamise võimaluse keelamise ebaõigsusele osutab juba seegi, et 2020. sügisel

ja 2021. talvel olid kinnipeetavad samuti kambritesse lukustatud, kuid värskes õhus jalutamist

siiski igapäevaselt võimaldati. Seega oleks jalutamist saanud võimaldada ka 2020. aasta kevadel.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja osutab, et kaebaja viited alates 2020. aasta sügisel kohaldatud piirangutele ei ole

asjakohased. Kuigi põhjus piirangute seadmiseks novembris 2020 oli samuti isikute tervise kaitse

ja viirushaiguse leviku tõkestamine, siis on olukord 2020. aasta kevadega võrreldes erinev. 2020.

aasta kevadel eriolukorra kehtestamisel oli Covid-19 viirusest teada oluliselt vähem kui

novembris, mistõttu olid ka ulatuslikumad piirangud põhjendatud ning vajalikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata.

Halduskohus selgitas põhjalikult kaebaja suhtes 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamise

asjaolusid ning seda, miks muu hulgas värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine oli

õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas, järgib neid

ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

16. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et 2020. aasta kevadel 44 päeva vältel värskes

õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuna kinnipeetava värskes õhus viibimise

õigus on absoluutne, sarnases olukorras 2020. aasta sügisel võimaldati värskes õhus jalutamist

ning SPT ja CPT soovituse järgi tuli värskes õhus viibimist võimaldada.

18. Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja Riigikohtu praktikale, mis kinnitab halduskohtu

seisukohta, et SPT ja CPT soovitused ei ole õigusnormid ega saa seega olla siduvad vanglale

kinnipidamise korraldamisel. Riigikohus selgitas1, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku“ normid ei ole küll õiguslikult

siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja

millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega ka

praegusel juhul vastustaja kohaldatud piirangu õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige

siseriikliku õiguse normidest. Nende alusel tuleb otsustada, kas värskes õhus jalutamise õiguse

piiramine on lubatav ning kaebuses toodud asjaoludel õiguspärane, s.h kaebaja õigusi mitte

ülemääraselt piirav. Rahvusvaheliste organisatsioonide soovitust võimaldada kinnipeetavatel

jalutada värskes õhus ka COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku olukorras saab arvestada

eelkõige piirangu kehtestamisega seotud vastandlike huvide kaalumisel.

19. Halduskohus osutas põhjendatult, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse, viibida

jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, piiramise aluseid ei ole samas normis ette

nähtud. Ringkonnakohus jagab siiski halduskohtu arusaama, et vahetult värskes õhus jalutamise

õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks

absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud seda õigust piirata.

Nimelt tuleneb VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib

vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.

Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi

moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda

vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise

volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja

eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava

õigusvastase käitumise vältimiseks.

Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise õiguse

piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku tagamiseks.

Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus

kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.

20. Kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon. Seega on tegemist

määratlemata õigusmõistega, mis tuli vastustajal sisustada piirangu kehtestamise otsustamiseks.

Riigikohus on selgitanud, et kuigi määratlemata õigusmõistega määratud asjaolu üle otsustamisel

on haldusorganil ulatuslik otsustusruum, siis ei ole sellise otsustuse kohtulik kontroll piiratud.

Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid

seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega.2 Ringkonnakohtu hinnangul saab

mõiste määratlemisel lähtuda mõiste kasutusest eelkõige VangS-s, aga ka vangla

sisekorraeeskirjas.

Valdavalt on VangS-s ??? kasutatud selliselt, et mõne õiguse või kohustuse rakendamine on seatud

sõltuvusse tulemuse kooskõlast vangla julgeoleku tagamise eesmärgiga. Nii on see teiste hulgas

näiteks VangS § 15 lg 2 p-s 3, § 24 lg 11 p-s 2 ja § 30 lg-s 2. Selline mõistekasutus mõiste sisu ei

ava. Küll on mõiste sisustamisel suuniseks VangS § 72, mis reguleerib vangla julgeolekut ja korda

ohustava sündmuse lahendamist?. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt kõikide vangla üldist

julgeolekut või vangistuse täideviimist vahetult ohustavate sündmuste lahendamist juhib vangla

või Justiitsministeerium. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi võib esimeses lõikes nimetatud

sündmuse lahendamiseks kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel kalduda kõrvale

üldisest korrast, kui see on muu hulgas vajalik vanglas viibivate kinnipeetavate ja vahistatute elu

ja tervise kaitseks.

1 Vt RKHK 21. aprilli otsus asjas nr 3-3-1-14-10 (p 8)

2 Vt RKHK 20. aprilli 2018. a otsus asjas 3-15-443 (p 28)

Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse

täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka

kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise.

21. Piirangute kehtestamise käskkirjades põhjendas vastustaja piirangute kehtestamist vajadusega

kaitsta nii kinnipeetavate kui ka vastustaja ametnike elu ja tervist. Sellisena on vastustaja

käskkirjad värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise osas kooskõlas VangS § 41 lg-ga 2, s.t

vastustaja otsustas piirangu kehtestamise vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede

kaitsmiseks.

22. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta selleski, et käskkirjade andmise

aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes

ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustustajale etteheidetav

oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule

ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.

Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise

tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal.

Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et

vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb

endas ülekaalukat avalikku huvi. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal

kehtis Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord.

Eriolukorra kehtestamist põhjendati Vabariigi Valitsuse korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku

tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga

ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust

ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.

23. Piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik.

Sellele vaatamata oli vastustajal kohustus võtta samme viirusest lähtuva ohu vähendamiseks. Saab

pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud

andmetest ja teadlikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta.

Nii ongi vastustaja esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda

potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud

pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht

nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-

viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest).

Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.

Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei

ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet

ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult

vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just

kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises

olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja

pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas

kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide

vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja

tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse

liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste

piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada

viiruse levikut. Vastaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise

jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes

kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete

jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse.

Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabel-

televisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning

lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid

vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest

tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.

24. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks.

Kaebaja oli ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb

pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates

oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes

piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et

vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse

kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei

ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28. aprilli 2020 toimunud

sündmuse tõttu või et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja

suhtes piinavaks. Ka ringkonnakohtule ei ole nende asjaolude esinemine äratuntav.

25. Pärast piirangu tühistamist on saadud täiendavaid andmeid COVID-19 haigust põhjustava

viiruse levimise ja toime kohta. See võimaldas 2020. aasta sügisel viiruse nn teise laine saabudes

rakendada leebemaid piiranguid, näiteks võimaldada kinnipeetavatele siiski igapäevaselt värskes

õhus viibimist. 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli

seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest

andmetest. Kaebaja ei ole suutnud näidata, et vaidlusalusel ajal piirangute kehtestamisel oli või

pidanuks vastustajal olema andmed, millele tuginedes kehtestada piirangud 2020. aasta sügisega

sarnases koosseisus ja ulatuses. Hilisem leebemate piirangute rakendamine seetõttu ei muuda

varasemaid piiranguid õigusvastaseks.

26. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja tegevus kaebaja suhtes

värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on

täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse

õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

27. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja a kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3

vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/