2-20-2781/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 31.08.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-2781

Kohtuasi

AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali avaldus X vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.10.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

AB

„Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaal

(registrikood 12831829), esindaja Arvi Luhakooder

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.10.2020 määrus osas, milles kohus kohustas X

tasuma edasiulatuvat viivist summalt 4 205,19 eurot. Teha tühistatud osas uus

määrus, millega kohustada X tasuma AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile

edasiulatuvat viivist summalt 4 205,16 eurot. Muus osas jätta määruse resolutsioon

muutmata, täpsustades osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

2. Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgimine:

2.1. Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali 16.10.2020 määruskaebus ja

tühistada Harju Maakohtu 17.09.2020 määrus.

2.2. Jätta rahuldamata AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali taotlus teha

aegumise osas vaheotsus.

2.3. Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali avaldus ning mõista X-lt AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja kahju hüvitis 4 205,16 eurot

ning kohustada X tasuma AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile viivist kahju

hüvitise summalt 4 205,16 eurolt alates 19.02.2020 kuni kahju hüvitise täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus maa- ja ringkonnakohtu menetluses

4. Menetlusosaliste maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta

X kanda.

5. Mõista X-lt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks menetluskuludena välja

750 eurot (50 eurot riigilõiv avalduselt, õigusabikulud maakohtus 600 eurot ja

ringkonnakohtus 100 eurot).

6. Mõista X-lt AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kasuks välja viivis

menetluskuludelt 650 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (avaldaja) esitas 19.02.2020 Harju Maakohtule

avalduse X (puudutatud isik) vastu kahju hüvitamiseks. Avaldaja palus puudutatud isikult välja

mõista kahju 4 205,16 eurot ja viivise kahju nõudelt alates 19.02.2020 kuni põhinõude

tasumiseni seadusjärgses määras.

2. Avaldaja oli UAB DK “PZU Lietuva” Eesti filiaal üldõigusjärglane alates 31.05.2015. Codan

Forsikring A/S Eesti filiaali kindlustusportfell läks 31.10.2014 üle UAB DK “PZU Lietuva”

Eesti filiaalile.

Avaldaja oli kindlustusandja üldõigusjärglane, kes oli kindlustanud Tallinnas aadressil XXX

asuva korteri. Kindlustusandja ja korteriomanik sõlmisid korteri kindlustamiseks

kindlustuslepingu nr 432309214. Kindlustusvõtjaks oli Q. Kindlustuslepingus kokkulepitud

omavastutus oli 63 eurot. Avaldaja sai 06.09.2013 kindlustusvõtjalt kahjuteate. Kahjuteate

kohaselt toimus 06.09.2013 kahjujuhtum - öösel oli majas tulekahju ja korter sai tulekahju

kustutusveega kahjustusi. Avaldaja esindaja OÜ Background vaatas 12.09.2013 üle kahjustatud

korteri ning vormistas kahjude ülevaatuse akti.

Kahjude ülevaatuse akti kohaselt toimus 06.09.2013 korteris nr 66 tulekahju ning kustutustööde

käigus sai veekahjustusi korter nr 62, mis paiknes korteri nr 66 all. Kahjustatud oli köögi

värvitud, pahteldatud paneellagi. Esikus oli kahjustud värvitud, pahteldatud paneellagi ning

kõik tapeeditud seinad. Esik oli tapeeditud kahe erineva tapeediga. Lisaks sai kahjustada esiku

kapp, mille sisemised vaheplaadid olid pundunud ning haisesid kustutusvee kahjude tagajärjel.

Magamistoa seintes oli üks tapeedi tüüp. Veekahjustusi sai ka rõdu puitalus. OÜ Background

esitas avaldajale kahjukäsitluse kokkuvõtte, millele olid lisatud kahju ülevaatuse käigus tehtud

fotod.

AWS Grupp OÜ tegi hinnapakkumise korteri remondiks 3 815,76 eurot ja esikukapi remondiks

452,40 eurot (kokku 4 268,16 eurot). Avaldaja leidis, et hinnapakkumised olid mõistlikud, sest

näidatud kulud olid vajalikud veekahjustuse tagajärgede likvideerimiseks. AWS Grupp OÜ

remontis kahjustada saanud korteri ning esikukapi ning esitas avaldajale tööde üleandmise ja

vastuvõtmise akti ning arve 4 205,16 eurot. Omavastutus 63 eurot jäi kindlustusvõtja kanda

(4 268,16 - 63 = 4 205,16). Avaldaja hüvitas remondiarve alusel kahju 4 205,16 eurot.

Avaldaja tegi Päästeametile päringu tulekahju tekepõhjuse kohta. Päästeameti kinnituse

kohaselt põhjustas 06.09.2013 toimunud tulekahju hooletu suitsetamine. Puudutatud isik oli

korteri nr 66 omanik. Kuna tulekahju sai alguse puudutatud isikule kuuluvast korterist, esitas

avaldaja 11.12.2013 puudutatud isikule kahju hüvitamise nõude. Nõue tulenes korteriomanike

vahelisest suhtest, mis läks seaduse alusel üle kindlustusandjale. Avaldaja palus kahju hüvitada

hiljemalt 28.12.2013. Puudutatud isik kahju ei hüvitanud.

Puudutatud isiku seisukohad

3. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. 06.09.2013 toimus tulekahju korteris nr 66. Põles

korteri rõdu ja korter ise. Puudutatud isik toimetati põlevast korterist haiglasse. Korter muutus

tulekahju tagajärjel elamiskõlbmatuks. Politsei algatas kriminaalmenetluse nr 13230111497,

mis lõpetati 23.10.2013, sest kuriteo toime pannud isikut ei tuvastatud. Puudutatud isikul

puudus kahju hüvitamise kohustus, sest kahju tekkimine polnud seotud tema tegevuse või

tegevusetusega ja kahju tekkis temast mitteolenevatel põhjustel.

Puudutatud isikul ei olnud ega saanud olla kohustust hoida ära kustutusvee sattumist alumisse

korterisse. Tulekahju kustutamata jätmine oleks võinud tekitada veelgi suuremat kahju nii

pooltele kui teistele naabritele. Korteri nr 66 omanik ei rikkunud tuleohutuse nõudeid ega

põhjustanud suitsetamisega tulekahju. Suitsetamine hoonetes polnud keelatud.

Politsei selgitas välja, et rõdu uks oli suletud, kuid rõdu aknad avatud. Politsei tuvastas, et

puudutatud isik ja tema külaline ei suitsetanud rõdul, vaid köögis. Usutav ja tõenäoline oli, et

tulekahju põhjustas läbi lahtise rõdu akna kortermaja ülemistelt korrustelt rõdule heidetud põlev

sigaret või muu tulekahju põhjustanud ese. Põlenguga ei tekitatud varalist kahju korteri nr 62

omanikule.

Uue esikukapi ehitamise kulud ei olnud põhjendatud. Kahjustusi polnud piisavalt

dokumenteeritud ja puudusid fotod, mille tõttu polnud kahjustuste olemasolu ja ulatust

võimalik mõistlikult hinnata. Hinnapakkumine uue kapi ehituseks ei sisaldanud informatsiooni

materjalide koguse, materjalide liigi ega töö ja materjali maksumuse kohta. Asjaolu, et

veekahjustuse tõttu pundunud puitdetailid taastuvad üldjuhul kuivades juba mõne päevaga, oli

üldtundud. Ilmselt oleks olnud põhjendatud kapi osaline remont, mitte uue kapi ehitamine.

Esikukapp oli olnud korteris 25 aastat. Seega polnud põhjendatud vana kapi hüvitamine uue

kapi ehitamise hinnaga.

Puudutatud isik seadis kahtluse alla ka korteris tehtud remonditööde mahu ja maksumuse.

Avaldaja tugines kahju suuruse tõendamisel hinnapakkumisele ja kahju ülevaatuse aktile.

Kahju ülevaatuse aktist selgus, et kokku oli kahjustatud lagede pindala 28,81 m2.

Hinnapakkumises oli arvestatud lagede pindalaks 29,7 m2, mis on ligi 1 m2 võrra suurem kui

reaalselt fikseeritud kahjustatud lagede pindala. Avalduse lisana esitatud hinnapakkumises oli

arvestused tehtud seinte pindalale 66,5 m2, mis oli 13,5 m2 suurem kui reaalselt fikseeritud

kahjustatud seinte pindala. Seega oli seinte maalritööde osas tehtud valearvestus ja kahju

suurust suurendati põhjendamatult (esiku ja magamistoa seinad). Ukseavade viimistlemiseks

maalritöid vaja ei läinud ja tegemist oli põhjendamatu töömahu suurendamisega. Samuti

hinnapakkumises ei arvestatud, et ka magamistoas olid ukse- ja aknaava ja nende alla jääva

pinna viimistlemiseks maalritööde arvestamine polnud põhjendatud. Avaldaja esitatud

kokkuvõte ei võimaldanud tegelikkuses hinnata kahju suurust ja maksumust. Kuna avaldaja

nõue polnud usaldusväärselt tõendatud ega põhjendatud, tuli see jätta rahuldamata. Kuna nõue

oli tõendamata, oli põhjendamatu ka viivise nõue.

Puudutatud isik leidis, et arvestades tema majanduslikku, tervislikku ja perekondlikku olukorda

tuli kahjuhüvitist vähendada. Puudutatud isikule tekkis tulekahju tõttu suur kahju. Puudutatud

isik oli 100% töövõimetu ja hooldas raskesti haiget ema. Kahju nõue tuli jätta rahuldamata ka

aegumise tõttu.

Menetluse edasine käik maakohtus

4. Kohus jättis avalduse 17.09.2020 määrusega rahuldamata. Kohus kohaldas avalduse

rahuldamata jätmisel aegumist. Avaldaja esitas korteriomandi eseme valitsemisest tuleneva

kahju hüvitamise nõude. Käesolevas asjas oli avaldajale kui kindlustusandja õigusjärglasele

läinud üle võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 kohaselt ühe korteriomaniku kahju hüvitamise

nõue teise korteriomaniku vastu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 alusel oli

aegumistähtaeg kolm aastat. Kindlustusandja sai kahjust ja kahju tekitanud isikust teada

detsembris 2013 ja puudutatud isikule esitati kahju hüvitamise nõue samuti detsembris 2013.

Avaldaja nõue aegus hiljemalt detsembris 2016. Avaldaja pöördus kohtusse 19.02.2020.

5. Avaldaja esitas maakohtu määrusele 16.10.2020 määruskaebuse. Kaebuse väidetel kohaldas

kohus kvalifitseeris valesti pooltevahelise õigussuhte ja kohaldas ebaõigesti aegumist. Avaldaja

ei nõustunud, et TsÜS § 150 lg 1 kuulus kohaldamisele sõltumata sellest, millisel alusel kahju

hüvitamise nõue esitatakse. Avaldaja nõude aluseks oli korteriomanike vaheline seadusjärgne

võlasuhe, mistõttu kohaldus sellise nõude aegumisele TsÜS § 149.

6. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et TsÜS § 150 lg 1 kuulus

kohaldamisele sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel kahju hüvitamise nõue esitatakse.

Maakohtu määrus

7. Maakohus rahuldas avaldaja määruskaebuse. Kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse

vaheotsuse tegemiseks. Kohus rahuldas avalduse ja mõistis puudutatud isikult välja kahju

hüvitamiseks 4 205,16 eurot ja kohustus tasuma kahju hüvitiselt viivist seadusjärgses määras

alates 19.02.2020 kuni kahju hüvitise täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid puudutatud isiku

kanda. Kohus mõistis avaldaja kasuks menetluskulude hüvitise 650 eurot ja kohustas

puudutatud isikut tasuma menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras alates lahendi

jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Määruskaebuse rahuldamist põhjendas kohus järgmiselt. Avaldaja esitas puudutatud isiku vastu

kahju hüvitamise nõude, mis tulenes korteriomandi valitsemisest ehk seadusest. Kohus

kohaldas avaldaja nõude aegumisele TsÜS § 150 lõiget 1, mitte põhjusel, et avaldaja esitas

deliktilise nõude, vaid põhjusel, et antud säte kohaldus kohtu hinnangul sõltumata kahju

hüvitamise nõude esitamise õiguslikust alusest. Enne vaidlustatud määruse tegemist ei esitanud

avaldaja vastuväiteid puudutatud isiku taotlusele kohaldada aegumist. Samas nõustus kohus

avaldaja määruskaebuses toodud väidetega, et esitatud nõude aegumisele tuli TsÜS § 150 lg 1

asemel kohaldada TsÜS § 149. Sellist tõlgendust toetas kohtupraktika. Korteriomanike

omavahelistest suhetest tulenevad nõuded esitatakse otse seaduse alusel. TsÜS § 149 näeb ette,

et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks

muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude

aegumistähtaeg algas hoidumiskohustuse rikkumisest. Kohus nõustus avaldajaga, et antud juhul

võis avaldaja nõuet lugeda selliseks seadusest tulenevaks nõudeks, mille aegumisele oli

kehtestatud pikem aegumistähtaeg. Avaldaja nõue polnud aegunud.

8. Kohus hindas avaldaja nõude põhjendatust ja leidis, et avaldus kuulus rahuldamisele. Pooled

ei vaielnud selle üle, et avaldajale läks üle korteri nr 62 kindlustanud kindlustusandja õigused

ning puudutatud isikule kuulus korter nr 66, millest sai 06.09.2013 alguse mõlemale korterile

kahjustusi kaasa toonud põleng.

Põlengu toimumise ajal 06.09.2013 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1

sätestas, et korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja

kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab

omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. KOS § 11 lg 3 sätestas, et korteriomanik ei vastuta oma

kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud

mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle

vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata.

Kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil

asjaolu takistas kohustuse täitmist. Seega ei tulenenud KOS § 11 lg-st 3, et korteriomaniku

vastutuse aluseks oleks üksnes tema süüline käitumine (Riigikohtu 06.09.2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-06, p 15).

Päästeameti Põhja Päästekeskus tõi tulekahju oletatava põhjusena välja hooletu suitsetamise

(toimiku lk 27-28). Politsei- ja Piirivalveameti määrusest kriminaalmenetluse lõpetamise kohta

(toimiku lk 45-46) nähtus, et tulekahju avastati 06.09.2013 kella 01.30 paiku, mil põles korteri

nr 66 rõdu ja korter ise. Sündmuskoha ülevaatusel tuvastati, et korteri rõdul oli hulgaliselt

põlemisprahti. Puudutatud isik jättis enne põlengut magama minnes enda ütluste kohaselt

rõduaknad lahti. Rõdu oli kinni ehitatud. Puudutatud isik ja tunnistajana üle kuulatud ning

korteris 05.09.2013 külalisena viibinud W kinnitasid, et nad mõlemad suitsetasid korteris, kuigi

tegid seda köögis, mitte rõdul. Samas avaldas tunnistajana üle kuulatud C, et tundis suitsulõhna

juba õhtul kella 22.00 ajal ning puudutatud isik suitsetas enda sõnul köögis.

Kuna asjas kogutud tõenditest nähtus korteris suitsetamine, siis polnud puudutatud isik veenvalt

põhistanud ega tõendanud, et tulekahju ei olnud põhjustatud tema hooletust suitsetamisest.

Asjas kogutud tõenditest ei saanud tuvastada, et põlengu oleks põhjustanud mistahes muu

asjaolu peale hooletu suitsetamise. Asjas ei leidnud tuvastamist, et mõni kolmas isik oleks

visanud põleva suitsukoni puudutatud isiku rõdule. Kuna rõdu oli kinni ehitatud, ei pidanud

kohus sellist sündmuste käiku ka eluliselt usutavaks. Puudutatud isik ei toonud esile asjaolusid,

mis annaksid alust arvata, et korter süttis süütamise või mõne muu kuriteo tulemusena, mille

ärahoidmist ei saanud temalt mõistlikkuse põhimõtete kohaselt eeldada. Puudutatud isik ei

tõendanud, et tema ning tema külaliste suitsetamine korteris oleks toimunud viisil, kus oleks

ära hoitud tulekahju tekkimine (tuleohutuse seaduse § 5 lg 4). Seega vastutas puudutatud isik

tekkinud kahju eest. Asjaolu, et politsei ei tuvastanud tulekahju uurimisel süüdlast ning hoonete

sees oli suitsetamine lubatud, ei omanud kohtu hinnangul asjas tähtsust.

Kohus ei nõustunud puudutatud isiku väidetega, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse (toimiku lk 45-46) kohaselt korteri nr 62 omanikule põlenguga kahju ei tekitatud, ei

ole kahju tekkimine tõendatud. Avaldaja väidete ja tõendite kohaselt tekkis korterile nr 62 kahju

mitte põlengu, vaid põlengu kustutamiseks kasutatud vee tõttu. Kindlustusvõtja teatas

06.09.2013 (toimiku lk 17), et öösel toimus majas tulekahju. Kahjust teatanud isiku sõnul korter

sai kustutusveega kahjustusi. 06.09.2013 koostati kahjude ülevaatuse akt (toimiku lk 18) ning

12.09.2013 kahjustatud korteri ülevaatuse kokkuvõte koos fotodega (toimiku lk 19-20). Seega

sai korter nr 62 kahjustusi kustutusvee tagajärjel. Kahjustuste puudumist puudutatud isik ei

põhistanud ega tõendanud.

9. AWS Grupp OÜ tegi hinnapakkumise korteri remontimiseks 3 815,76 eurot (toimiku lk 21-

22) ning esiku kapi valmistamiseks ning paigalduseks 452,40 eurot (toimiku lk 23). 22.11.2013

aktiga anti tööd üle (toimiku lk 24). AWS Grupp OÜ esitas kindlustusandjale 24.11.2013 arve

4 205,16 eurot kindlustusjuhtumi kahjustuste kõrvaldamise eest (toimiku lk 25), mille

kindlustusandja tasus (toimiku lk 26). Seega kandis kindlustusandja kulusid seoses kahjustuste

kõrvaldamisega. Kindlustusandja esitas puudutatud isikule 11.12.2013 tagasinõude tekitatud

kahju 4 365,16 euro hüvitamiseks (toimiku lk 30).

Puudutatud isik ei põhistanud, miks polnud esitatud tõendid usaldusväärsed ja milline oli tema

hinnangul kahju tegelik ulatus. Ainuüksi mõned erinevused kahju hüvitamiseks tehtud

hinnapakkumise ja ülevaatuse akti vahel märgitud mahtudes ei andnud kohtule alust pidada

kahju suurust tervikuna alusetuks. Puudutatud isiku arvutuste kohaselt oli erinevus lagede

pindades algse kokkuvõtte ja hinnapakkumise järgi vaid 0,89 m2. Maalritööde osas oli

puudutatud isiku hinnangul pinda alusetult suurendatud 13,5 m2 ulatuses. Puudutatud isiku

seisukohtadest ei nähtunud, millele tuginedes olid arvutused tehtud. Puudutatud isik ei

põhistanud ega tõendanud oma arvutuste aluseks olevaid algandmeid. Viidatud arvutusvead ei

muudaks avaldaja kogu nõuet alusetuks. Puudutatud isik ei põhistanud väidet, mille kohaselt

oleks tulnud pakkumiste mahust maha arvestada uste ehk avade mahud ega miks peaks

ehitusettevõte teostama avade ümbruste viimistlused tasuta. Puudutatud isik ei tõendanud, et

kannatanu korteris tekkinud kahjustuste kõrvaldamine oleks olnud võimalik oluliselt

väiksemate kuludega. Kahju suurust oli võimalik tõendada hinnapakkumistega ning need oli

avaldaja esitanud. Puudutatud isik ei tõendanud väiteid, mille kohaselt oli kapi vanuseks

vähemalt 25 aastat ning veekahjustuste tõttu oleks kapp ilma kahjustuste kõrvaldamiseta ise

taastunud ega põhistanud, millistele usaldusväärsele menetlusvälisele allikale tuginedes saaks

kohus tuvastada, et kapi detailid taastusid ise mõne päevaga. Avaldaja tõendas kahjustada

saanud korteri ja esikukapi parandamiseks vajalike mõistlike kulude suurust. Puudutatud isiku

vastuväited jäid paljasõnalisteks (VÕS § 132 lg 1 ja lg 3).

Puudutatud isik ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid kahju hüvitist

vähendada või mis annaksid alust arvata, et temalt kahju väljamõistmine oleks äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu (VÕS § 140 lg 1). Puudutatud

isiku esitatud tõenditest (toimiku lk 47-49) ei saanud teha mistahes järeldusi selle kohta,

millised olid puudutatud isiku sissetulekud ning temale kuuluva vara väärtus. Puudutatud isik

ei tõendanud, et ta ise kandis suurt kahju seoses korteri põlenguga. Olukorras, kus korter sai

kahjustada selles toimunud hooletu suitsetamise tõttu, polnud puudutatud isik põhistanud, miks

talle endale tekkinud kahju tõttu oleks naaberkorterile tekitatud kahju väljamõistmine temalt

äärmiselt ebaõiglane. Puudutatud isik ei toonud välja, kes kasutab temale kuuluvat korterit ajal,

mil ta ise seal ei ela ega tõendanud, et ta korteri väljaüürimisest tulu ei saa.

Kuna avaldaja kahju nõue oli põhjendatud, siis kuulus rahuldamisele ka viivisenõue (VÕS §

113 lg 1). Kohus märkis, et kohtulahend kuulus TsMS § 478 lg 1 ja lg 4 alusel täitmisele peale

jõustumist.

Puudutatud isiku määruskaebus

10. Puudutatud isik palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus

rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Avaldaja nõue tuli jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Kohus leidis põhjendamatult, et

avaldaja nõudele kuulus kohaldamisele TsÜS § 149. Ühe korteriomaniku poolt teisele kahju

tekitamine on õigusvastane kahju tekitamine ning kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale

nõudele laieneb TsÜS § 150 lg 1 aegumise regulatsioon. Puudutatud isikule esitati kahju

hüvitamise nõue 11.12.2013. Nõue aegus hiljemalt 10.12.2016.

Kohus leidis ebaõigesti, et puudutatud isik ei tõendanud, et ta polnud süüdi avaldajale kahju

tekitamises ja kahju tekkimist polnud võimalik vältida. Kahju tekkis avaldajale ja puudutatud

isikule kuriteo tagajärjel, mille toimepanijat politseil ei õnnestunud kindlaks teha.

Kohus tuvastas ebaõigesti avaldaja nõude suuruse ja jättis põhjendamatult arvestamata

puudutatud isiku väited, et avaldaja nõue oli põhjendamatult suur ja on ilmselgelt ülepaisutatud.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus

määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus, tutvunud puudutatud isiku määruskaebuse, vastuse ja kohtuasja

materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles

kohus mõistis edasiulatuva viivise summalt 4 205,19 eurot ja teha tühistatud osas uus lahend,

millega kohustada puudutatud isikut tasuma avaldajale edasiulatuvat viivist 4 205,16 eurolt

(summade vahe 0,03 eurot). TsMS § 654 lg st 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Muus osas jõudis maakohus õigele lõppjäreldusele,

rahuldades avalduse. Ringkonnakohus täiendab osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel

kohtulahendi põhjendusi. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus märkis 17.09.2020 ja 08.10.2020 määruste asjaoludes, et avaldaja tugines nõude

alusena VÕS § 115 ning märkis 17.09.2020 määruses, et avaldaja nõue oli korteriomaniku

kahju hüvitamise nõue teise vastu, mis tulenes korteriomandi valitsemisest ning läks üle

kindlustusandjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda lugeda avaldaja nõude

nõuetekohaseks kvalifitseerimiseks. Maakohus lahendas 08.10.2020 määrusega avaldaja nõude

sisuliselt ja leidis, et see kuulus rahuldamisel. Sellises olukorras tuli maakohtul selles määruses

kvalifitseerida avaldaja nõue - kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Nõude kvalifitseerimine on avalduse

alusena toodud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine, mis on kohtu ülesanne

(Riigikohtu 22.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude nõuetekohane

kvalifitseerimata jätmine praegusel juhul ei too endaga kaasa siiski maakohtu lahendi

tühistamist.

Praeguse võlasuhete olemuseks ja asja sisuks oli see, et ühe korteriomaniku nõue teise vastu

tulenes korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest, mis puudutas korteriomanike

omavahelisi õigusi ja kohustusi. Korteriomanike ühisusest tuleneb eriline seadusjärgne

võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes (vt Riigikohtu otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 19). Eeltoodu tähendab, et kohustuse rikkumise korral saab

kannatanud korteriomanik kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid niivõrd,

kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1

alusel (Riigikohtu 14.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747, p 21). Praegusel juhul oligi

selline nõue puudutatud isiku vastu esitatud. Selle üle menetlusosalised ei vaielnud.

Korteriomaniku kahju hüvitamise nõue läks VÕS § 492 lg 1 alusel üle kindlustusandjale. Kuna

tegemist on seadusjärgse võlasuhtega, tuleb nõude aegumisele eelduslikult kohaldada TsÜS §

149, mille esimese lause kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kümme

aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 2-14-25115,

p 13). Samuti on TsÜS kommenteeritud väljaandes leitud, et TsÜS §-le 149 alluvad

korteriomanike vahelised, eelkõige kulutuste hüvitamise nõuded (lk 482 kommentaar 3.1.).

Seega leidis maakohus õigesti, et praegusel juhul kohaldub TsÜS §-s 149 sätestatud 10-aastane

aegumistähtaeg. Selline lahendus on kooskõlas ka kehtiva kohtupraktikaga (Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-5233 ja Tartu Ringkonnakohtu

23.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-4782).

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Avaldaja saatis 11.12.2013 puudutatud isikule kohtuväliselt kahjunõude,

andis talle mõistliku tähtaja kahju hüvitamiseks ning palus kahju hüvitada hiljemalt 28.13.2013

(toimiku lk 30). VÕS § 82 lg 1 ja § 82 lg 7 alusel muutus kohustus sissenõutavaks 29.12.2013.

Avaldaja pöördus kohtusse 19.02.2020. Seega avalduse esitamise ajaks ei olnud 10-aastane

tähtaeg möödunud, st avaldaja nõue polnud aegunud. Puudutatud isiku väited aegumise osas ei

ole põhjendatud.

Hageja (avaldaja) võib VÕS § 115 lg 1 ning § 127 ja § 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui

on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt nt Riigikohtu 20.03.2012 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-5-12, p 27):

− kostja (puudutatud isik) on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

− kostja (puudutatud isik) vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine

ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav;

− hagejale (avaldajale) on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

− kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

− kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale (puudutatud isikule) lepingu

sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu

(VÕS § 127 lg 3);

− rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Puudutatud isik tugines asjaolule, et tema süü polnud tõendatud. VÕS § 104 lg 1 sätestab, et

seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes

süü olemasolu korral. Puudutatud isik oli rikkunud oma kohustust (KOS § 11 lg 1 p 1).

Puudutatud isik vastutab kahju põhjustamise eest sõltumata oma süüst. Seega ei ole puudutatud

isiku süü või selle puudumine käesoleva asja lahendamisel oluline. Lisaks märgib kohus, et kui

kahjustatud korteriomandieseme omanik tõendab, et kahjustav asjaolu lähtus teise

korteriomandi reaalosa piirest, saab eeldada, et viimase korteriomandi omanik rikkus oma

korrashoiukohustust (vt Riigikohtu 11.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 49).

Puudutatud isiku esile tuua ja tõendada oli vastutusest vabanemise ajaolusid. Maakohus hindas

kõiki puudutatud isiku väiteid ning leidis õigesti, et selliseid asjaolusid, mis välistaksid

puudutatud isiku vastutust, polnud.

Maakohus tuvastas sisuliselt, et tulekahju tekkimise põhjuse ärahoidmine oli puudutatud isiku

mõjualas ja puudutatud isik ei tõendanud, et ta ei saanud seda mõistlikult ära hoida.

Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi selle osas, et tulekahju sai

alguse puudutatud isikule kuuluvast korterist. Puudutatud isiku käitumise (hooletu

suitsetamine) ja kindlustatud korteri omanikul tekkinud kahju (läbi lae voolanud tulekahju

kustutusveest tekkinud kahjustused) vahel oli põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui puudutatud

isiku korteris ei oleks tulekahju tekkinud, siis ei oleks ka korter nr 62 kahjustada saanud.

Korteris suitsetamisel pidi puudutatud isik sellist tagajärge ette nägema (VÕS § 127 lg 3) ja

avaldajale sellise kahju ärahoidmine on korteriomaniku kohustuse eesmärk (KOS § 11 lg 1 p 1

ja VÕS § 127 lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku väited, et kahjunõue on suur ja ülepaisutatud, on

paljasõnalised. Maakohus hindas kõiki puudutatud isiku väiteid ning asjas esitatud tõendeid

nõuetekohaselt ja jõudis õigele järeldusele, et avaldajale tekkis kahju ja kahju suurus oli

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isik ei tõendanud, et kahjustada saanud

korteri ja kapi oleks saabud parandada soodsamalt. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ei

toonud esile oma arvutuste algandmeid, mille alusel kohus ja avaldaja saaksid kontrollida

esitatud arvutuskäike. Kahju suurust on võimalik tõendada hinnapakkumisega (vt Riigikohtu

21.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14 ja 13.12.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

124-11, p 16). Kahju kõrvaldamiseks tehtud tööd olid tehtud vastavalt hinnapakkumistele ja

tööd olid vastu võetud. Avaldaja tõendas nõuetekohaselt oma nõuet. Kaebaja väited ka kapi

vanuse ja selle väärtuse vähenemise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Puudutatud isiku

tõendamata vastuväited ei ole piisavad käesoleva avalduse rahuldamata jätmiseks. Seega kuulus

avaldaja nõue rahuldamisele põhinõude osas (VÕS § 115, § 127 ja § 128).

13. Avaldaja nõudis kahjuhüvitiselt 4 205,16 eurot (põhinõue) edasiulatuvat viivist

seadusjärgses määras alates 19.02.2020 kuni põhinõude tasumiseni. Kohus mõistis edasiulatuva

viivise aga 4 205,19 eurolt. Sellega ületas maakohus avaldaja nõude piire, sest kohustas

puudutatud isikut maksma viivist suuremalt summalt kui avaldaja taotles. TsMS § 439 kohaselt

ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS

§ 656 lg 4 sätestab, et kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille

peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada.

14. Maakohtu lahend kuulus tühistamisele vaid 0,03 euro osas ja määruskaebus jääb

rahuldamata, seetõttu puudub alus ja vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Avaldus kuulus rahuldamisele terves ulatuses. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS §

171 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda, sest määruskaebus jääb rahuldamata.

15. Avaldaja menetluskulud ringkonnakohtus olid 100 eurot käibemaksuta (20 minutit

kohtumäärusega tutvumine – 40 eurot ja 30 minutit määruskaebusega tutvumine ja vastuse

koostamine – 60 eurot). Avaldaja tunnihind on 120 eurot. Arvestades käesoleva asja sisu ja

menetluse käiku on tunnitasu määr ja õigusabile kulunud aeg vajalik ja põhjendatud.

Kuivõrd

avaldaja

ei

esitanud

ringkonnakohtule

taotlust

viivise

väljamõistmiseks

menetluskuludelt, siis ei mõista kohus määruskaebemenetluses kantud menetluskuludelt välja

edasiulatuvat viivist (TsMS § 177 lg 4).

16. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)