2-18-18144/68 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-18144

Kohtuasi

Fepower OÜ hagi AS LHV Pank, OSAÜHINGU BEST

IDEA ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn

Muuseumi

Arendus

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AS LHV Pank 20.04.2021 apellatsioonkaebus, hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Fepower OÜ (registrikood 12325730),

esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostjad

AS LHV Pank (registrikood 10539549; apellant),

esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja Mailis Meier

Osaühing Best Idea (registrikood 10955220; kaasapellant),

esindaja vandeadvokaadi abi Marko Pikani

Kohila

tn

Muuseumi

Arendus

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kaasapellant)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta

rahuldamata Fepower OÜ hagi AS LHV Pank, OSAÜHINGU BEST IDEA ja

Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri vastu nõude

tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Fepower OÜ (hageja) esitas 29.11.2018 hagi AS LHV Pank (kostja I/pank), OSAÜHINGU

BEST IDEA (kostja II) ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis, võlgnik)

pankrotihalduri

(kostja

III/pankrotihaldur)

vastu

nõude

tunnustamiseks

võlgniku

pankrotimenetluses.

Hageja

palus

tunnustada

võlgniku

pankrotimenetluses

nõuet

22 109,99 eurot (põhinõue 16 440 eurot, intress 3 393,05 eurot ja viivis 2 276,94 eurot)

pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudena ning jätta kõik

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 14.02.2018 kohtuasjas nr 2-16-16617 välja

võlgniku pankroti 14.02.2018 kell 15.00. Võlgniku pankrotihalduriks määrati Veli Kraavi

(alates 02.12.2020 Indrek Lepsoo). Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 03.05.2018

nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet 22 109,99 eurot. Nõue oli pandiga tagamata ehk

tegemist oli teise rahuldamisjärgu nõudega. Võlgniku pankrotimenetluses 05.11.2018 toimunud

nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostajad hageja nõudele vastuväite.

Hageja nõue tulenes laenulepingust. AS Rubla (edaspidi ka aktsiaselts) ja võlgnik sõlmisid

06.05.2014 laenulepingu, mille alusel andis aktsiaselts võlgnikule laenu 24 170 eurot.

Aktsiaselts kandis laenusumma võlgniku arvelduskontole osade kaupa üle perioodil

06.05.2014–01.10.2015. Laenulepingu p 2.1 alusel oli laenu tagastamise tähtpäev 06.05.2017.

Võlgnik maksis laenusummast 7 730 eurot aktsiaseltsile ennetähtaegselt tagasi, mistõttu

võlgnes võlgnik aktsiaseltsile põhivõlana 16 440 eurot. Võlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud.

Laenulepingu p 3.1 kohaselt kohustus võlgnik tasuma saadud laenusummalt intressi 8% aastas

ning p 3.2 kohaselt lõpeb intressi arvestamine laenusumma täielikul tagastamisel. Intressi

arvestamisel lähtus hageja lepingu p 3.2 alusel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest

aastast. Laenulepingu p-s 3.3 lepiti kokku, et laenusaaja maksab intressi laenuandja

arvelduskontole ühekordse maksena koos laenusumma tagasimaksmisega laenu tagastamise

tähtpäeval. Laenu tagastamise tähtajaks muutus sissenõutavaks intress 3 393,05 eurot. Intressi

tagasi ei makstud. Lepingu p 4. kohaselt tuli võlgnikul rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel tasuda viivist 0,05% päevas. Ajavahemikul 07.05.2017–14.02.2018 (kuni pankroti

väljakuulutamiseni) moodustas sissenõutavaks muutunud viivis 2 334,48 eurot (16 440 eurot x

0,05% päevas x 284 päeva). Hageja nõudis viivist osaliselt, s.o 2 276,94 eurot.

Aktsiaselts loovutas 03.04.2017 võlgnikuga sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude hagejale.

Kostja I vastuväited hagile

3. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Laenuleping võis

olla võltsitud – seda tegelikkuses ei sõlmitud või oli see sõlmitud tagasiulatuva kuupäevaga

näilikust laenusuhtest mulje jätmiseks. Laenulepingul olid näiliku tehingu tunnused:

− Tehingu osapooled olid seotud isikud ja lähikondsed. Võlgnik oli X-ga seotud äriühing,

mis laenulepingu sõlmimise ajal oli X faktilise kontrolli all, kuigi X ei olnud äriregistri

andmetel võlgniku juhatuse liige ega osanik. Võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige

29.07.2013–07.09.2016 oli Q. Q oli TERE AS-i raamatupidaja ja X oli TERE AS-i

juhatuse liige ja omanik. Q oli X finantsasjade korraldaja. Q seotust X-ga kinnitati ka

tsiviilasjas nr 2-16-137705 ning seda kinnitas ka asjaolu, et X andis 990 000 euro

suuruse käenduse võlgniku ja kostja I vahel 05.09.2013 sõlmitud laenulepingule nr LL-

20130905KT. X oli 06.05.2014 laenulepingu sõlmimise ajal ja hilisemalt AS Rubla

juhatuse liige ning ta teostas faktilist kontrolli selle üle.

− Leping oli allkirjastatud omakäeliselt, mistõttu puudus võimalus veenduda lepingu

autentsuses (sh, kas ja millal see üldse sõlmiti). Leping võis olla sõlmitud tagantjärgi

eesmärgiga jätta mulje kokkuleppe olemasolust ning tagada X-ga seotud isikute

võimalus osaleda võlgniku pankrotimenetluses ja mõjutada selle läbiviimist.

− Laen muutus sissenõutavaks 06.05.2017, kuid hageja ei olnud enne võlgniku

pankrotimenetlust laenu tagasi nõudnud. Hageja ei esitanud nõude- ega hagiavalduses

ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et võlgnikult oleks nõutud laenu tagastamist. See

kinnitas, et laenu ei antud ja võlgnikul puudus kohustus laenu tagastada.

− Võlgnik ei kajastanud viimases avaldatud 2015. majandusaasta aruandes väidetud

laenukohustust. Võlgniku kohustus kostja I ees oli laenulepingust nr LL-20130905KT

tulenevalt 990 000 eurot (põhinõue), mis oli ka ainuke aruandes kajastatud

laenukohustus. Kui võlgnik oleks aktsiaseltsilt laenu võtnud, oleks see kohustus

kajastatud majandusaasta aruandes.

− Võlgniku ja panga vahel 05.09.2013 sõlmitud laenulepingu p 11.1.1 kohaselt kohustus

võlgnik ilma panga eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte võtma täiendavaid intressi

kandvaid kohustusi. Võlgnik ei teavitanud panka, et ta sõlmis 06.05.2014 laenulepingu.

Väidetav laenuleping ilmus esmakordselt välja alles võlgniku pankrotimenetluses

(esimene pankrot kuulutati välja 07.04.2017 ja nõue esitati haldurile 27.04.2017).

− Hageja väitel oli laenu andmine tõendatud maksekorraldustega perioodil 29.12.2014–

01.10.2015. Maksekorraldused võisid tõendada ülekande tegemise fakti, kuid panga

kinnituseta maksekorraldus ei tõendanud laenu andmist ega laenulepingu sõlmimist.

Maksekorraldustest puudusid viited lepingule, mille alusel hageja nõue oli esitanud.

Maksekorraldustest sai järeldada, et hoopis võlgnik andis aktsiaseltsile laenu, mida AS

Rubla maksis tagasi.

− AS-il Rubla puudusid laenu andmise hetkel likviidsed vahendid laenu andmiseks.

Väidetav laenuleping sõlmiti 06.05.2014. Aktsiaseltsile määrati 28.11.2014 likvideerija

ja algatati likvideerimismenetlus. Aktsiaselts esitas registrile viimase majandusaasta

aruande 2010. Selle järgi oli aktsiaseltsi kahjum ca 0,5 miljon eurot, rahavoog oli

negatiivne, ettevõttel puudusid töötajad ning äriühingu kogu müügitulu oli 10 994 eurot.

Seega ei olnud eluliselt usutav, et selline äriühing oleks olnud suuteline laenu andma

või miks sõlmis aktsiaselts vahetult enne likvideerimismenetluse algust sellise lepingu.

Hageja ei tõendanud nõude loovutamist. Nõude loovutamise teade ei tõendanud seda, sest selle

järgi polnud võimalik tuvastada, millise nõude aktsiaselts loovutas. Nõude loovutamise teade

ei sisaldanud viidet lepingule, selles puudusid kuupäev ja mis seisuga nõuded loovutati.

Loovutuse kohta teate esitamine ei teinud loovutust kehtivaks. Nõude loovutamise teate

kohaselt oli loovutatud nõudeks 19 714,14 eurot. Hagis oli märgitud suurem summa. Lisaks

nõudis hageja viivist, mida nõude loovutamise teate kohaselt ei loovutatud. Loovutamine oli

näilik. Nõude loovutamise tehingu tegid omavahel seotud isikud. Samuti ei teinud hageja

aktsiaseltsile vastusooritust. Aktsiaselts oli likvideeritav ühing ja likvideerija võis teha vaid

tehinguid, mis olid vajalikud äriühingu likvideerimiseks ning võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks.

Kostja II vastuväited hagile

4. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda.

Hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist. Laenusummade ülekannete selgitustest oli ilmne,

et tegemist ei saanud olla laenulepingute täitmiseks tehtud maksetega. AS Rubla ei saanud laenu

tagastada olukorras, kus ta ise oli väidetav laenuandja. Selgitus „ülekanne“ ei viidanud mingile

laenusuhtele. Arvestades seejuures, et aktsiaselts tagastas võlgnikule laenu, võisid ka ülejäänud

maksed selgitustega „vastavalt laenulepingule“ ja „laen“ olla tehtud aktsiaseltsi kohustuste

täitmiseks võlgniku ees. Ebaselge ülekande selgituse puhul oli hageja tõendada, et selgitused

tähendasid laenu andmist, mitte tagastamist. Hageja väited olid ebaselged, tõendamata ja

ebaõiged. Seda kinnitas võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruanne. Sellist laenu nagu hageja

väidab olevat, tegelikkuses ei antud. Võlgniku majandusaasta aruandes ei olnud mitte kunagi

mitte ühegil viisil kajastatud ei laenu saamist ega väidetavat tagastamist. Aruanne välistas

hageja väidete tõele vastavuse. Laenuleping oli allkirjastatud tagantjärgi, püüdes numbreid

klapitades siduda neid kontode vaheliste ülekannetega. See omakorda tehti selleks, et luua

mulje laenunõudest eesmärgiga saada olla nn väike võlausaldaja ning haarata kontroll

pankrotimenetluses esmalt võlausaldajate üldkoosolekul ja toimkonna moodustamise puhul ka

toimkonnas. Tegemist oli näiliku ja tühise tehinguga.

Kui laenuleping oli tühine, siis oli ka mistahes viisil sellisest lepingust tulenev nõude

loovutamine automaatselt tühine. Isegi kui laenuleping oleks sõlmitud ja nõue oleks

tegelikkuses olemas, oleks loovutamine tühine tulenevalt heade kommete vastasusest.

Praeguses olukorras olid võlgniku väidetavateks võlausaldajateks ka hageja, Imponente OÜ ja

Laitier OÜ. Eelnimetatud isikud olid võlgniku ja X-ga seotud ning viimase kontrolli all.

Nimetatud isikute väidetavaid nõudeid vaidlustas nii haldur, pank kui kostja II. Üks

vaidlustatud nõue oli X isiklikust käendusest tulenev tingimuslik nõue, teine väidetavalt X ning

võlgniku vahel sõlmitud käendamise tasu kokkuleppest tulenev nõue ja kolmas ning neljas X

ning aktsiaseltsi (sisuliselt ka X) poolt väidetavalt võlgnikule antud laenulepingutest tulenevad

nõuded. Kõik need nõuded olid erinevates nõude tunnustamise menetluse faasides ning nii

haldur, pank kui ka kostja II olid nendes menetlustes tõendanud, et kõik kolm väidetavat

võlausaldajat olid nõuded omandanud X / AS Rubla käest loovutuse teel. Tegemist oli

kunstlikult genereeritud nõuetega, mille ainsaks eesmärgiks oli võlgniku pankrotimenetluses

kontrolli haaramine. Antud nõuded tekkisid pärast pankroti välja kuulutamist võlgniku

pankrotimenetluses. Enne pankroti väljakuulutamist olid võlgnik ja aktsiaselts mõlemad X

kontrollitavad äriühingud. Hageja ei selgitanud, mis motiividel nõue loovutati ja mis oli

loovutamisel saadud vastusooritus. Seega mingit legitiimset eesmärki ega tegelikku

majanduslikku sisu nõude loovutamisel polnud. Tehingu eesmärgiks oli üksnes

pankrotimenetluses kontrolli saavutamiseks vajalike nõuete genereerimine. Tehingu eesmärk

oli vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õigustunde ja väärtushinnangutega.

Kostja III vastuväited hagile

5. Pankrotihaldur nõustus kostjate I ja II seisukohtadega ning leidis, et hagi tuli jätta

rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Maakohtu otsus

6. Kohus rahuldas hagi ja tunnistas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 22 109,99 eurot

PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja menetluskulud jäid

võrdsetes osades kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud:

Harju Maakohus kuulutas 14.02.2018 välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduri, hageja

esitas 03.05.2018 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja nõuet

võlgniku vastu 22 109,99 eurot (I kd lk 7-16) ja 05.11.2018 toimunud nõuete kaitsmise

koosolekul esitasid kostjad hageja nõudele vastuväite ning hageja nõue jäi tunnustamata (I kd

lk 17-19).

7. Kostjad võisid tugineda lepingu tühisusele (Riigikohtu 02.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-95-11, p-d 11 ja 12). Kohus ei nõustunud kostjate käsitlusega laenulepingu näilikkuse kohta

arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-d 1-2, § 84 lg-t 1, § 67 lg-t 2, § 75

ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-d 1, 4, 5, § 396 lg-t 1 ja § 11 lg-t 1. Laenuleping kehtis.

Ainuüksi asjaolu, et dokument oli allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal

(intellektuaalne võltsimine) ei välistanud lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist

(vt Riigikohtu 03.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 14 ja 23.10.2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-96-13, p 34). Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et laenuleping ei olnud allkirjastatud

lepingus märgitud kuupäeval. Asjaolu, et laenuleping võis olla allkirjastatud teisel kuupäeval,

kui oli märgitud laenulepingus, ei tähendanud, et sellest ei saanud tuleneda õiguslikke tagajärgi.

Kostjad ei tõendanud, et aktsiaselts ja võlgnik ei soovinud laenulepingus märgitud õiguslike

tagajärgede saabumist. Kohtule esitati 06.05.2014 laenuleping, mille alusel andis aktsiaselts

võlgnikule laenu kokku 24 170 eurot (I kd tl 10-11). Kostjad ei väitnud, et laenulepinguga

sooviti varjata teist tehingut.

Kostjad I ja II leidsid, et maksekorraldused ei tõendanud laenu väljastamist. Kohus tuvastas, et

aktsiaseltsi poolt oli võlgnikule tehtud järgmised maksekorraldused ja maksekorraldustele

märgitud järgmised selgitused ( I kd tlk 12-15):

− 06.05.2014 summas 5 000 eurot, selgitusega „laen“,

− 09.05.2014 summas 820 eurot, selgitusega „laen“,

− 05.11.2014 summas 3 850 eurot, selgitusega „vastavalt laenulepingule“,

− 05.12.2014 summas 1 550 eurot selgitusega „laenu tagastamine“,

− 10.12.2014 summas 1 900 eurot selgitusega „vastavalt laenulepingule“,

− 29.12.2014 summas 11 000 eurot, selgitusega „ülekanne“,

− 01.10.2015 summas 50 eurot selgitusega „vastavalt laenulepingule“.

Asjaolu, et kõigile maksekorraldustele ei olnud märgitud „laenu väljamakse“, ei tähendanud, et

tegemist ei olnud aktsiaseltsi poolt laenulepingu alusel võlgnikule tehtud laenu väljamaksetega.

Tunnistaja Q selgitas, et võlgnik ei andnud aktsiaseltsile laenu ja maksekorralduse selgitusena

märgitud laenu tagastamine võis olla viga (II kd tl 99-108). Kohus leidis, et maksete tegemise

aeg ja maksete summa kokku ning maksekorraldustele märgitud selgitused lubasid need siduda

laenulepinguga. Kostjad I ja II ei väitnud ega tõendanud, et võlgnikule tehtud rahaülekanded

olid tehtud võlgnikule mõne muu võlasuhte raames. Võlgniku pankrotihaldur, kellel oli

juurdepääs võlgniku raamatupidamisele ja dokumentatsioonile, ei toonud välja, et aktsiaseltsi

ja võlgniku vahel võis olla mõni muu võlasuhe. Olukorras, kus kohus tuvastas, et laenuleping

sõlmiti ja muud võlasuhet lepingu poolte vahel polnud, siis ülekanded olid tehtud 06.05.2014

laenulepingu alusel.

Lepingu kirjalikus vormis sõlmimisel ei pruukinud olla võimalik tagantjärele tuvastada, mis

kuupäeval leping allkirjastati erinevalt lepingu elektroonilisest allkirjastamisest. Asjaolu, et

antud leping oli TsÜS § 78 tähenduses lepingupoolte poolt omakäeliselt allkirjastatud, ei

tähendanud, et tegemist oli näiliku tehinguga. Võlgniku pankrot kuulutati esmakordselt välja

10.04.2017 (II kd tlk 15). Vastavalt laenulepingu p-le 2.1. kohustus laenusaaja kogu

laenusumma tagastama hiljemalt 06.05.2017. Laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks

06.05.2017. Seega polnud põhjendatud etteheited hageja või tema õigusjärglase poolt laenu

sissenõudmisega viivitamise osas. Kostja II väitis, et tõendamata oli laenu väljamakse

taotlemine võlgniku poolt vastavalt lepingu p-le 1.2. Hageja selgitas, et X-lt saadud

informatsiooni kohaselt taotleti laenu enamasti suuliselt, millele järgnes aktsiaseltsi poolne

laenu väljamaksmine võlgnikule. Laenu väljamakse taotlemist suuliselt kinnitas ka tunnistaja

Q (II kd tl 195), kes oli võlgniku omanik ja juhataja ning tegi aktsiaseltsile raamatupidamist.

Laenuleping ei sätestanud laenu väljamakse taotluse kirjalikku vormi.

Võlgnik pidi laenulepingut kajastama korrektselt oma raamatupidamises. Asjaolu, et võlgnik

seda ei teinud, ei muutnud laenulepingut olematuks, vaid tegemist oli võlgniku juhatuse poolse

minetusega raamatupidamise korraldamisel, mis ei puutunud võlausaldajasse, sest võlausaldaja

ei korralda võlgniku raamatupidamist. Kohtule esitatud võlgniku 2015 majandusaasta aruandest

nähtuvalt olid 31.12.2014 seisuga laenukohustused 1 017 895 eurot ja 31.12.2015 seisuga 990

000 eurot (I kd tlk 168-173). Seega olid võlgniku 31.12.2014 seisuga laenukohustusi

27 895 eurot suuremad kui 21.12.2015 seisuga, kuid majandusaasta aruandest ei nähtunud, et

tegemist oleks just aktsiaseltsi ees oleva käesolevas tsiviilasjas vaidlusaluseks oleva

laenukohustusega, samas ei saanud seda välistada.

Võlgniku ja panga vahel sõlmitud laenulepingu p 11.1.1 kohaselt kohustus võlgnik ilma panga

eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte võtma täiendavaid intresse kandvaid kohustusi. Võlgnik

panka ei teavitanud, et ta sõlmis aktsiaseltsiga laenulepingu, millega võttis intressi maksmise

kohustuse. Kohtu hinnangul oli kostja I etteheide põhjendatud. Samas see asjaolu ei mõjutanud

aktsiaseltsi ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu kehtivust. Maksekorraldusest ja

arveldusarve väljavõttest nähtuvalt oli aktsiaseltsi arveldusarvel piisavat raha, et nimetatud

ülekanded võlgnikule teostada.

8. Kohus ei nõustunud, et nõude loovutamine polnud tõendatud. Loovutamine polnud näilik

ega seetõttu tühine.

Kohtule esitati 03.04.2017 aktsiaseltsi ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping (II

kd lk 13-13 pöördel) ja 03.04.2017 nõude loovutamise teade/tehingu kinnitus, milles oli

märgitud, aktsiaselts kinnitab, et on loovutanud laenusummas ja intresside tasumise nõude

võlgniku vastu summas 19 714,14 eurot hagejale (I kd tl 9). Hageja väitel oli ta

pankrotihaldurile esitanud nõudeavalduse 27.04.2017, millele oli lisatud senise võlausaldaja

kirjalikus vormis kinnitus nõue loovutamise kohta. Seega leidis aktsiaseltsilt hagejale nõude

loovutamine kohtule esitatud nõude loovutamise lepinguga ja nõude loovutamise kinnitusega

tõendamist. Kuna tõendamist ei leidnud, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel oleks muu võlasuhe

peale 06.05.2014 sõlmitud laenulepingu, siis võis järeldada, et aktsiaselts teavitas 03.04.2017

teates 06.05.2014 laenulepingust tuleneva nõude loovutamiseks. Samal päeval oli ka

aktsiaseltsi ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping.

Kuna vastavalt nõude loovutamise lepingu p-le c) oli aktsiaselts loovutanud kõik võlgniku vastu

tulenevast nõudest tulenevad kõrvalnõuded hagejale (II kd tlk 13-14), siis oli hagejale üle läinud

ka 06.05.2014 laenulepingust tulenevad intressi ja viivisenõuded võlgniku vastu. Sellest

tulenevalt ei nõustunud kohus kostjate seisukohaga, et hagejale oli loovutatud nõue üksnes

19 714,14 eurot ja hagejale ei loovutatud viivisenõuet. Hageja selgitas, et laenu tagastamise

tähtaeg saabus alles 06.05.2017, siis arvestati nimetatud kuupäevani intressi ja sealt edasi

võlgniku pankrotistumiseni viivist.

Kohus ei nõustunud panga seisukohaga, et aktsiaselts oli likvideerimisel olev äriühing ja TsÜS

§ 41 lg-st 4 ja äriseadustiku (ÄS) § 372 lg-test 1 ja 3 tulenevalt võisid likvideerijad teha ainult

neid tehinguid, mis olid vajalikud aktsiaseltsi likvideerimiseks ning likvideerija tegevus pidi

olema suunatud nõuete rahuldamisele. Kostja I poolt viidatud sätted puudutasid üksnes

äriühingut ja tema likvideerija omavahelisi sisesuhteid. ÄS § 372 lg 4 kohaselt võivad

likvideerijad teha neid tehinguid, mis on vajalikud aktsiaseltsi likvideerimiseks, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Kolmandate isikute suhtes on likvideerijate esindusõigus piiramatu.

Likvideeritavale aktsiaseltsile kuuluvate nõuete tasu eest võõrandamine oli tavapärane

likvideerimise osa, mis ei olnud keelatud. Nõuete tasu eest võõrandamised olid käsitletavad

tehingutena, mis olid vajalikud aktisaseltsi likvideerimiseks.

Tehingute tegemine lähikondsete vahel oli tavapärane ega võimaldanud väita, et sellised

tehingud olid näilikud või heade kommetega vastuolus (Riigikohtu 18.06.2019 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-7090, p-d 12-13). Asjaolu, et hageja ja X olid omavahel seotud isikud, ei tõenda, et

vaidlusalune nõude loovutamise leping oli näilik.

Kohus leidis, et laenuleping ja nõude loovutamise leping ei olnud tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel

heade kommetega vastuolu tõttu.Tõendamist ei leidnud, et laenuleping ja nõude loovutamise

leping olid sõlmitud eesmärgiga saavutada üksnes nõue võlgniku pankrotimenetluses.

9. Võlgniku pankrot kuulutati välja 14.02.2018. Seega muutusid hageja nõuded sellel ajal

sissnõutavaks vastavalt VÕS § 396 lg-le 1, § 82 lg-le 7 ja PankrS § 42. Võlgnik tasus

7 730 eurot (II kd tl 50) ja seega moodustas hageja põhivõlg 16 440 eurot.

Hagejal oli õigus VÕS § 397 lg 1 ja laenulepingu p-de 3.1 ja 3.2 alusel nõuda intressi. Kostjad

ei esitanud sisulisi vastuväiteid hageja intressiarvestusele. Hageja intressiarvestus (I kd tlk 16)

oli seaduslik ja põhjendatud. Kohus luges hageja intressinõude 3 393,05 eurot põhjendatuks.

Hagejal oli õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1, laenulepingu p 4.1 ja PankrS § 35 lg 1 p 6

alusel kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Kokkulepitud viivisemäär oli 0,05 % päevas.

Hageja arvestas ajavahemiku 07.05.2017-14.02.2018 sissenõutavaks muutunud viivist kokku

2 334,48 eurot (16 440 eurot x 0,05% päevas x 284 päeva). Hageja nõudis viivist

2 276,94 eurot. Kuna vastavalt laenulepingule võlgnik võttis endale kohustuse tagastada

laenusumma hiljemalt 06.05.2017, siis oli hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 07.05.2017-

14.02.2018 eest tagastamata laenusummalt iga tagastamisega viivitatud kalendripäeva eest.

Kostjad ei esitanud sisulisi vastuväiteid viivise arvestusele. Kohus leidis, et viivisearvestus oli

seaduslik ja põhjendatud.

Kostja I apellatsioonkaebus

10. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning

jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus hindas tõendeid valesti ja jättis osad tõendid hindamata, tehes selle tulemusel

ebaõige järelduse, et laenulepingu sõlmimine oli tõendatud. Kohus jättis arvestamata võlgniku

2015. majandusaasta aruande, milles võlgnik väidetud laenukohustust ei kajastanud. Võlgniku

juhatuse liige ja raamatupidamise eest vastutanud Q kinnitas kohtule antud ütlustes, et laenu

oleks pidanud kajastama 2015. aasta aruandes, kuid laenu ei kajastatud. Laenu kajastamata

jätmine viitas sellele, et laenulepingut ei sõlmitud. Kohus jättis arvestamata maksekorraldused,

millest nähtus, et tegelikult andis võlgnik laenu aktsiaseltsile mitte vastupidi. Kohus jättis

hindamata ka tõendid, mis kinnitasid, et AS Rubla juhatuse liige X ja võlgnik ning võlgniku

juhatuse liige Q olid lähedalt seotud isikud. See viitas, et tegelikult laenulepingut AS Rubla

poolt võlgnikule ülekannete tegemise ajal ei eksisteerinud. Laenulepingu tagantjärgi sõlmimist

kinnitas laenulepingu p 5.1 sõnastus, mille kohaselt laenu väljamakse taotlustele vorminõuet ei

ole, kuigi kõikidele vähemtähtsatele teadetele kehtib kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi

nõue. Laenuleping oli näilik.

Puudus

majanduslik

loogika,

miks

maksejõuetu

aktsiaselts

vahetult

enne

likvideerimismenetluse algust ja likvideerimismenetluse ajal laenu andis või miks võlgnik just

aktsiaseltsilt laenu võttis. Likvideeritava ettevõtte poolt laenu andmine oli vastuolus

likvideerimismenetluse olemuse ja eesmärgiga. Laenulepingut ei allkirjastatud 06.05.2014.

Laenuleping ilmus esimest korda välja alles võlgniku esimeses pankrotimenetluses 27.04.2017,

kui hageja esitas laenulepingu koos nõudeavaldusega. Laenulepingut ei olnud varasemalt

võlgniku pankrotihaldurile üle antud dokumentide hulgas ega ka aktsiaseltsi pankrotihaldurile

üle antud dokumentide hulgas. Kohus leidis ebaõigesti, et kostjad pidid tõendama, et

laenulepingut ei sõlmitud 06.05.2014 ning et aktsiaseltsi poolt võlgnikule tehtud rahaülekanded

olid tehtud muu võlasuhte raames kui laenuleping. Tõendamiskoormis oli hagejal. Kohus jättis

hindamata ka tunnistaja Q ütluste usaldusväärsuse.

Hageja ei tõendanud nõude loovutamist. Kohus jättis hindamata väite, et nõude loovutamise

leping oli tühine, sest nõude loovutamise eest tasu ei makstud. Kohus jättis kohaldamata ÄS §

307 lg 3. Nõude loovutamise leping oli tühine TsÜS § 89 lg 1 või ÄS § 307 lg 3 alusel.

Menetlusosaliste seisukohad

11. Kostja II ja kostja III (kaasapellandid) toetasid apellatsioonkaebust ja taotlesid selle

rahuldamist.

12. Hageja (vastustaja) vaidles kostja I apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud kostja I kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise

ning menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus jätab kostjate vastu esitatud hagi

rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad

hageja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

14. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus ebaõigesti tõendeid ja selle tulemusel tuvastas

vääralt laenulepingu olemasolu (TsMS § 631 lg 1). Samuti jagas maakohus tõendamiskoormise

poolte vahel ebaõigesti.

Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust

(Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja

ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks tõendeid (Riigikohtu 06.02.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja

konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama (Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-

1601, p 27).

Hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal. Kuna hageja

taotles hagis kohtult oma nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses enne 01.02.2021

kehtinud PankrS § 106 lg 1 järgi, sest kaks võlausaldajat ja pankrotihaldur olid tema nõudele

vastuväite esitanud, pidi hageja tõendama, et tal on pankrotivõlgniku vastu nõue. Maakohus

leidis vääralt, et kostjad pidid tõendama, et laenulepingut ei sõlmitud.

Hageja väitis, et tema nõue võlgniku vastu tulenes 06.05.2014 laenulepingust, mis oli sõlmitud

võlgniku ja aktsiaseltsi vahel. Viimane loovutas 03.04.2017 nõude hagejale. Hageja esitas

maksekorraldused, millega soovis tõendada laenu väljastamist. Kostjad vaidlustasid laenu

väljamaksed, leides, et kohtule esitatud maksekorraldused ei tõenda laenulepingu sõlmimist ega

laenu väljastamist selle alusel. Sellises olukorras oli hageja kohustus kostjate selline väide

lükata ümber. Maakohus eksis, kui leidis, et kostjad pidid tõendama, et laenuandja poolt

võlgnikule tehtud rahaülekanded olid tehtud võlgnikule mõne muu võlasuhte raames kui see,

millele hagis tugineti. Hageja kohustus oli tõendada, et raha ülekanded toimusid väidetud

võlasuhte raames.

Raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab

ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo

laenulepingu sõlmimise eeldust (Riigikohtu 20.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23

ja 09.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 13).

Kohus peab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindama tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt kogumis ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel

(Riigikohtu 11.11.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 16). Maakohus eksis tõendite

hindamisel eeltoodud reegli vastu, kui leidis, et laenuülekandeid sai siduda laenulepinguga.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellise järeldusega. Tõendeid kogumis hinnates oleks

kohus pidanud jõudma vastupidisele seisukohale.

Ringkonnakohus leiab, et maksete tegemise aeg ja summad võisid kattuda hagiavalduses

toodud väidetega lepingu sõlmimise aja ja laenusumma suurusega, kuid ülekannete selgitused

ei viidanud ühelegi lepingule. Seega võisid ülekanded olla tehtud ükskõik millise kokkuleppe

raames (I kd lk 12-15). 05.12.2014 tegi aktsiaselts võlgnikule väljamakse 1 550 eurot selgitused

„laenu tagastamine“(I kd lk 13). Eeltoodu kinnitab kostjate kahtlust, et maksed ei olnud tehtud

tegelikult 06.05.2014 laenulepingu raames. Maksekorralduse selgitus viitab, et AS Rubla

tagastas laenu võlgnikule. Tunnistajana ülekuulatud võlgniku esindaja Q ütluste kohaselt võis

ülekandesse tekkida viga. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist tunnistaja oletusega, mis ei

kinnitanud hagis toodud väidete õigsust.

15. Kohus leiab, et tunnistaja ütlusi (II lk 102 pöördel-207) ei saa praegusel juhul lugeda

usaldusväärseteks. Tunnistaja ei mäletanud kokkuleppe sõlmimise üksikasju ja mäletas

asjaolusid valikuliselt - tunnistaja tõi ebalevaid ütlusi selle kohta, millal oli leping sõlmitud, kui

suur oli laenusumma, missugused summas makseid tagasi tehti, mis oli laenu tagastamise

periood. Samas andis tunnistaja selgeid kinnitusi, et tema pöördus laenu saamiseks aktsiaseltsi

juhatuse (X) poole, poolte vahel oli vaid üks laenuleping ning võlgnik laenu aktsiaseltsile ei

andnud. Tunnistaja ühelt poolt kinnitas, et toimikus olevad maksekorraldused olid tehtud

laenulepingu alusel, kuid samas ei osanud tunnistaja selgitada, miks olid laenukohustused

majandusaasta aruannetes kajastamata.

Ringkonnakohus peab tõendatuks kostjate väiteid selle kohta, et laenulepingu osapooled olid

omavahel seotud isikud. Võlgnik oli X-ga seotud äriühing, mis laenulepingu sõlmimise ajal oli

X faktilise kontrolli all (I kd lk 153 pöördel esimene lõik). Võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige

29.07.2013–07.09.2016 oli Q (I kd lk 142 pöördel). Q oli TERE AS-i raamatupidaja (I kd lk

147) ja X oli TERE AS-i juhatuse liige ja omanik (I kd lk 145). Q oli avalikult kättesaadava

info kohaselt nimetatud X „finantsasjade korraldajaks“ (I kd lk 150, 151). X seotust võlgnikuga

kinnitas ka asjaolu, et ta andis 990 000 euro suuruse käenduse võlgniku ja kostja I vahel

05.09.2013 sõlmitud laenulepingule nr LL-20130905KT (I kd lk 157 pöördel, p 10.2.). X oli

laenulepingu sõlmimise ajal aktsiaseltsi juhatuse liige (I kd lk 162) ning X teostas faktilist

kontrolli aktsiaseltsi üle (I kd lk 165). Tunnistaja aga teostas laenu andmise ajal aktsiaseltsile

raamatupidamist (II kd lk 100). Seega on väidetav laenuleping sõlmitud seotud osapoolte vahel.

Selliste tehingute tegemine pole keelatud, kuid viidatud asjaolu tõttu tekib kohtul kahtlus

tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Nimelt nähtub, et tunnistajal oli põhjust anda ühele poolele

kasulikke ütlusi.

Kohus on ka tsiviilasjas nr 2-18-18312 samade poolte vahel olevas vaidluses leidnud, et

tunnistaja Q ütlused olid ebausaldusväärsed ja vastuolulised, mis puudutasid tema ja X vahel

sõlmituid kokkuleppeid rahaliste kohustuste osas (II kd lk 64 pöördel). Lisaks arvestab kohus

asjaoluga, et tsiviilasjas nr 2-18-18312 tuli ilmsiks, et Q avaldas, et ta jättis teadlikult

majandusaasta aruandes kajastamata äriühingu kohustused (II kd lk 68).

Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud asjaolud kogumis viitavad, et tunnistaja ütlused polnud

usaldusväärsed. Hageja ei esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid makse seotust vaidlusaluse

laenulepinguga.

16. Võlgniku 2015 majandusaasta aruandes oli laenukohustused kajastamata.

Võlgniku 2015 majandusaasta aruande kohaselt (I kd lk 193 pöördel) oli võlgnikul lühiajalisi

laenukohustusi 990 000 eurot (summa vastas AS LHV Pank laenu põhiosale). Aasta varem ehk

31.12.2014 seisuga olid lühiajalised laenukohustused kokku 1 017 895 eurot (990 000 eurot +

27 895 eurot). Rahavoogude aruandes olid saadud laenude all kajastatud 2015. aastal 0 eurot ja

2014. aastal 1 017 895 eurot (I kd lk 194 pöördel). Saadud laenude tagasimaksete real on 2015

toodud 27 895 eurot, st antud summa oli 2015 jooksul laenuandjale tagastatud (I kd lk 194

pöördel). Laenukohustuste jaotis kinnitas, et võlgnikul oli kohustus LHV ees summas

990 000 eurot nii 2014 kui ka 2015 lõpus (I kd lk 196 pöördel). Seega nähtus, et 2014 saadud

laen 27 895 eurot oli aruande järgi tagastatud 2015 jooksul.

Maakohus tuvastas, et aruandest ei nähtunud, et 27 895 eurot oli võlg AS-le Rubla, kuid seda

ei saanud välistada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega.

Hageja polnud väitnud, et laenu oleks antud 27 895 eurot või et see tagastati 2015 lõpuks. Hagi

p 2.1.1. kohaselt 2014 lõpuks oli võlgnik saanud aktsiaseltsilt kokku 24 120 eurot (50 eurot

maksti väidetavalt 2015). Kuivõrd laenulepingu kohaselt oli väidetavalt laenusumma

tagastamise tähtaeg 06.05.2017, siis oleks pidanud vastav kohustus olema kajastatud

majandusaasta aruandes nii 2014 lõpus kui ka 2015 lõpus. Kuna väidetavalt tagastas võlgnik ka

2015 jooksul kokku 4 600 eurot ja sai samas 50 eurot uuesti laenu, oleks 31.12.2015 seisuga

pidanud olema kajastatud laenukohustus 16 440 eurot. Aruandes kajastatud summad ei ühtinud

hageja väidetega. Kui hagis toodud väited oleksid olnud õiged, siis oleksid kohustused ja

summa muutused aastapõhises võrdluses olnud selgelt välja toodud. Q, kes teostas

raamatupidamist, ei osanud selgitada, miks laenukohustus oli 2015 majandusaasta aruandes

kajastamata (II kd lk 206 pöördel).

Raamatupidamise seaduse § 4 näeb ette raamatupidamise korraldamise põhinõuded, mille

kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks

tagatud

aktuaalse,

olulise,

objektiivse

ja

võrreldava

informatsiooni

saamine

raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist,

finantstulemusest

ja

rahavoogudest;

dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal

koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites;

koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja

teistes õigusaktides sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente.

Ringkonnakohus leiab, et olemasolevad raamatupidamisdokumendid ei kinnita sellise

laenusuhte olemasolu nagu hageja väitis olevat võlgniku ja aktsiaseltsi vahel. Väidetava

kohustuse kajastamata jätmine raamatupidamise aruannetes kinnitab pigem kohustuse

puudumist. Kostjad põhjendasid ja tõendasid nõuetekohaselt oma vastuväiteid hagile.

17. Kogumis viitavad tõendid sellele, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel polnud hagis väidetud

laenusuhet. Kohus möönab, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel võisid olla lepingulised suhted,

kuid mitte sellised nagu hageja hagiavalduses väidab olevat ja millele hageja oma nõudes

tugineb. Olemasolevad tõendid ei kinnita hageja nõude aluseks oleva laenulepingu olemasolu

aktsiaseltsi ja võlgniku vahel.

Kuivõrd hageja ei tõendanud laenulepingu olemasolu, siis puudub vajadus hinnata poolte

väiteid selle kohta, kas aktsiaseltsi ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping oli tühine. Eeltoodu

tähendab, et kohtul puudub mh vajadus tuvastada, kas tegemist oli tagantjärgi sõlmitud

lepinguga või mitte ning kas laenulepingu sõlmimiseks oli majanduslik loogika. Samuti puudub

sellises olukorras vajadus hinnata poolte väiteid nõude loovutamise kohta.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus, et hagejal pole nõuet võlgniku vastu

22 109,99 eurot (põhivõlg 16 440 eurot, intress 3 393,05 eurot ja viivis 2 276,94 eurot) ning

hagi nõude tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3). Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele, siis tuleb jätta kõik poolte

maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus

poolte kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda, kuna kohus

rahuldab kostja I apellatsioonkaebuse.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)