2-20-18444/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Krista Kirspuu

Määruse tegemise aeg ja koht 30.08.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18444

Kohtuasi

XX hagi CC ja DD vastu lepingute tühisuse või

kehtetuse nõudes, hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.03.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX, esindaja Vassili Kosteitšuk

Kostjad

CC, esindaja vandeadvokaat Madis Saar

DD, esindaja vandeadvokaat Eve Selberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 04.03.2021 määrus ja saata tsiviilasi tagasi samale

maakohtule menetluse jätkamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

Menetluse käik ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 14.12.2020 Harju Maakohtule hagi CC (kostja I) ja DD (kostja II) vastu.

Hageja palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 09.11.2017 sõlmitud Tallinnas, Kaarna tee 6

asuva kinnistu müügi- ja asjaõigusleping. Kui kinnistu tagasivõitmine osutub võimatuks, palus

hageja mõista kostjalt hüvitis 50 000 eurot ja kohustada summa üle kandma kohtutäiturile.

2. Hagiavalduse kohaselt oli hagejal kostja I vastu nõue, mis tulenes tsiviilasjas nr 2-17-145466

tehtud otsusest (jõustus 22.06.2020) summas ca 43 103,15 eurot (põhivõlgnevus koos

viivisega).

Kostja I vastu algatatud täitemenetlus tulemusi ei andnud, sest kostja I oli muutnud end

varatuks. Kostja I võõrandas 09.11.2017 kinnistu kostjale II. Sellega kahjustati hageja kui

sissenõudja huve. Hageja soovis võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõitmise korras

või heade kommetega vastuolu tõttu või näilikkuse tõttu kehtetuks tunnistamist. Lepingute

eesmärk oli kohustustest kõrvale hoidumine. Tegelikkuses jäi kinnistu kostja I kasutusse.

Hageja esitas 05.11.2020 Harju Maakohtule avalduse eeltõendamismenetluse algatamiseks, mis

jäeti rahuldamata 09.12.2020. Selle avalduse esitamisega nõude aegumistähtaeg peatus. Hageja

nõuded olid tähtaegselt esitatud.

Kostjate vastuväited

3. Kostja I palus jätta hagi läbi vaatamata ning alternatiivselt teha hageja hagi põhjendatuse

kohta, millega jäetakse hagi rahuldamata. Hageja esitas tagasivõitmise hagi pärast

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg 1 sätestatud õigust lõpetava tähtaja möödumist.

Müügileping sõlmiti 09.11.2017. Viimane päev nõude maksmapanekuks oli 09.11.2020.

Hageja esitas hagi 14.12.2020. Harju Maakohtu 09.12.2020 määrusega jäeti hageja poolt

esitatud

eeltõendamisemenetluse

algatamise

avaldus

rahuldamata

ja

keelduti

eeltõendamismenetluse algatamisest. Eeltõendamismenetlus ei mõjutanud tähtaja kulgemist.

Hageja ei tõendanud, et kostja I sõlmis müügilepingu teadlikult hageja huvide kahjustamiseks

ning kostja II teadis hageja huvide kahjustamisest lepingu sõlmimise ajal või pidi seda teadma.

Hageja ei saanud nõuda müügilepingu kehtetuks tunnistamist, sest müügileping ei olnud heade

kommetega vastuolus ega näilik. Lisaks olid need tehingu tühistamise, mitte kehtetuks

tunnistamise alused. Hageja ei saanud nendel alustel tehinguid kehtetuks tunnistada. Hageja ei

olnud ka müügilepingu pool ja ei saanud müügilepingu tühisuse tuvastamist nõuda. Hageja sai

sissenõudjana kostja I poolt tehtud tehingutesse sekkuda üksnes täitemenetluse seadustiku

alusel esitatava tagasivõitmise hagiga. Hageja ei saanud kostja I poolt tehtud tehinguid

vaidlustades tugineda muudele õiguslikele alustele. Samuti ei saanud hageja esitada kostja II

alusetu rikastumise nõuet, sest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel sai nõudeid esitada

üleandja ehk kostja I kostja II vastu. Hageja ei olnud võlasuhte pool. Isegi kui hageja saaks

sellist nõuet esitada, siis oleks selline nõue aegunud. Müügileping sõlmiti 09.11.2017 ja

kostja II kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 20.11.2017. Seega hakkas

aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 20.11.2017 ja tähtaeg saabus 20.11.2020. Hageja esitas hagi

alles 14.12.2020.

4. Kostja II palus jätta hagi tervenisti läbivaatamata või osaliselt tehingute tagasivõitmise osas

või teha vaheotsus alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõude aegumise osas. Praegusel

juhul oli täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2020 jõustunud kohtuotsus

tsiviilasjas nr 2-17-15466, vaidlusalune tehing sõlmiti 09.11.2017, seetõttu ei saanud kostja II

kuidagi teada ega pidanud teadma sissenõudja huvide väidetavast kahjustamisest. TMS § 188

lg-s 1 sätestatud tähtaeg oli hagi esitamise ajaks möödunud ning eeltõendamismenetlus ei

mõjutanud tähtaega. Hageja nõudis sellisel juhul tühise tehingu alusel saadu tagastamist

vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Ka alusetust rikastumisest tulenev nõue oli aegunud.

Hageja sai rahalisi nõudeid esitada vaid täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis

hagejalt kostja I kasuks menetluskulud 1 512 eurot ja kostja II kasuks 1 368 eurot. Hagejal tuli

tasuda menetluskuludelt viivist alates lõpplahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

TMS § 188 lg 1 järgi kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta

jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja

huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

Kostja I võõrandas kostjale II vaidlusaluse kinnistu 09.11.2017. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 136 lg 2 kohaselt saabus tähtpäev 09.11.2020. Hagi esitati 14.12.2020, st

pärast TMS § 188 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. TMS § 188 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on

õigust lõpetav tähtaeg, millele ei kohaldu tähtaegade peatumine ega katkemine (Riigikohtu

30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 11). Seadusandja soovis teadlikult välistada VÕS

§ 475 lg-s 3 ettenähtud õigustlõpetava tähtaja peatumise ja katkemise, et eristada

õigustlõpetavaid ja aegumistähtaegu ning tagada õigustlõpetavate tähtaegade sätestamise

eesmärgi saavutamine, s.o lõpetada nõue või muu õigus või välistada selle maksmapanek

mõistliku aja jooksul aegumistähtaja kestel.

Hageja soovis lepingud kehtetuks tunnistada ka heade kommetega vastuolu või näilikkuse tõttu

TsÜS § 86 lg 1 või TsÜS § 89 lg 1 alusel. Viidatud sätted nägid ette tehingu tühisuse alused,

mitte kehtetuks tunnistamise alused. Seega hageja ei saanud nõuda lepingute kehtetuks

tunnistamist nimetatud sätete alusel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist sai

hageda üksnes lepingupool (Riigikohtu 13.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13).

Hagiavalduse asjaoludest tulenevalt ei olnud hageja 09.11.2017 sõlmitud müügilepingu

pooleks, mistõttu hageja ei saanud müügilepingu tühisusele tugineda.

Hageja nõudis kostjalt II kinnistu väärtuse hüvitamist TMS § 195 lg 1 ja lg 2 ning PankrS § 119

lg 3 või alternatiivselt TsÜS § 84 lg 1 ning VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel. Kuna hageja

esitas hagi pärast TMS § 188 lg 1 sätestatud tähtaja möödumist, siis ei saanud hageja väärtuse

hüvitamise nõudmisel tugineda vara tagasivõitmise sätetele. Alternatiivsete sätete kohaldamise

kohta selgitas kohus, et VÕS § 1028 lg 1 saab järgi alusetu rikastumise nõude esitada üksnes

üleandja. Müügilepingu tühisuse korral tekiks alusetu rikastumise võlasuhe kostja I kui

üleandja ja kostja II kui saaja vahel. Sellest tulenevalt saaks alusetu rikastumise nõude esitada

kostja II vastu ainult kostja I. Hageja ei olnud alusetu rikastumise võlasuhte pool, mistõttu ei

saanud hageja nõuda kostjalt II kinnistu väärtuse hüvitamist. Isegi juhul, kui asuda seisukohale,

et hageja saaks sellist nõuet esitada, oli alusetu rikastumise nõue aegunud. Kostja II kanti

kinnistu

omanikuna

kinnistusraamatusse

20.11.2017.

Alusetu

rikastumise

nõude

aegumistähtaeg hakkas kulgema seega 20.11.2017. TsÜS § 151 lg 1 ja 136 lg 1 kohaselt oli

aegumistähtaja viimaseks päevaks 20.11.2020. Hageja esitas hagi 14.12.2020, s.o pärast

aegumistähtaja möödumist.

Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi läbivaatamata. Tagasivõitmise hagi jäi läbi vaatamata

TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel nõude hagetavuse puudumise tõttu ning müügilepingu tühisusest

tulenev alusetu rikastumise TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, sest hagi ei olnud esitatud hageja

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks.

Määruskaebus

6. Hageja palus maakohtu määrus tühistada ja saata asi tagasi menetlusse jätkamiseks.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei saanud nõuda müügilepingu tühisuse tuvastamist.

Hagejal oli õigustatud huvi kostjatevahelise müügilepingu tühisuse tuvastamiseks. Kui kostja I

kinnistu tagastamine ei olnud võimalik, siis pidi kostja II selle väärtuse hüvitama ja sellele

kohustusele (kostja I nõudeõigusele) pööratakse sissenõue. Seega õigustatud huvist lähtuvalt

võis hageja vaidlusaluse lepingu tühisuse tuvastamist ja kehtetuks tunnistamist nõuda. Hageja

nõudis tehingute kehtetuks tunnistamist. Tehingute tühisuse tuvastamise oli hõlmatud

kehtetusega. Seega sai hageja tugineda ka tehingu tühisuse alustele.

Hageja esitas ka rahalise nõude kostja II vastu. Kaevatavast kohtumäärusest ei nähtunud, et

kohus oleks õigusvastaselt tekitatud kahju nõuet hinnanud. Hageja sai kahjust ehk

täitemenetluse perspektiivist teada alles täitemenetluses ja seega hageja rahaline nõue ei saanud

olla aegunud.

Kuivõrd kahju nõude aluseks oli asjaolu, et kostjad sõlmisid heade kommete vastase (tühise)

lepingu, millega hageja huve kahjustati ja kahju tekitati, siis kahju nõude lahendamisel pidi

kohus igal juhul lepingu tühisuse osas seisukoha võtma.

Kohus oleks pidanud hindama asja lahendamisel kõiki võimalikke õiguslikke alused, mitte

piirduma ainult hageja esitatud õiguslike aluste tagasi lükkamisega, jättes seejuures isegi kahju

hüvitamise nõude analüüsimata.

Hageja ei saanud kostjate seisukohtade ja menetluskulude osas seisukohti esitada. Kostjate

lepinguliste esindajate õigusabi tunnitasu määrad ja ajakulu, arvestades asja lihtsust, olid

ebamõistliku suurusega ja ülemäärased.

Menetluse edasine käik

7. Kostjad jäid vastuses enda varasemate seisukohtade juurde.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata asi samale maakohtule menetluse

jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

10. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata selle õigusliku perspektiivituse tõttu TsMS § 423 lg 2

p 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hageja

õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.

11. Perspektiivituse võimalikud põhjused ja hindamiskriteeriumid hagi läbivaatamata jätmisel

on samad, mis hagi menetlusse võtmisest keeldumisel TsMS § 371 lg 2 kohaldamisel.

Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata,

on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib

keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada

ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p

10). Seega saab otsustada TsMS § 423 lg 2 järgi hagi läbivaatamata jätmist hagiavalduses

esitatud asjaolude pinnalt. TsMS § 423 lg 2 kohaldamisel peab kohus hageja esitatud faktiliste

asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat

õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval

juhul maakohtule esitatud hagis esitatud asjaolude pinnalt järeldada, et hageja nõude

rahuldamine on õiguslikult võimatu.

12. Hageja esitas tehingute tagasivõitmise hagi. Hageja tugines asjaolule, et ajal, mil kohus

menetles hageja võla nõuet kostja vastu (2-17-15466, hagi esitatud 17.10.2017) võõrandas

kostja I 09.11.2017 kinnistu kostjale II. Sellega muutis kostja I end varatuks ja sisuliselt

maksejõuetuks, mistõttu kostja I vastu alustatud täitemenetlus kohtuotsusega väljamõistetud

summa 43 103 euro 15 sendi ja viivise saamiseks osutus võimatuks.

Hageja väitel oli ta nõude üheks aluseks asjaolu, et kostjad sõlmisid heade kommetega

vastuolus oleva (tühise) tehingu, millega kahjustati hageja huve ja tekitati talle kahju. Hageja

on tuginenud mh tehingu näilikkusele, vastuolule heade kommetega.

13. Maakohus asus antud juhul hagi läbi vaatamata jätmisel hindama kostjate väiteid ja avaldusi

ning sellega asja sisuliselt lahendama. Lähtutud ei ole hageja esitatud faktiväidetest ega

eeldatud nende õigsust, mis on TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaldamise eelduseks. Hageja nõue oleks

perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik

rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Seega on hagi jäetud ennatlikult läbivaatamata.

14. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

Ka VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et hageja esitatud asjaoludel võib olla VÕS §

475 lg-s 3 sätestatud õigustlõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning

anda seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kostja käitumine

võla mittetasumisel ja üle 2,5 a kestnud kohtumenetlus, mis takistas nõude maksmapanemist ja

aitas kaasa selle tähtaja möödumisele, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt

Riigikohtu 17.02. 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Kuna hageja esitas VÕS § 6

lg 2 kohaldamise aluseks olevad asjaolud, oleks kohus pidanud võtma kooskõlas TsMS § 436

lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga põhjendatud seisukoha, kas need annavad aluse jätta VÕS §

475 lg-s 3 nimetatud tähtaeg kohaldamata.

16. Riigikohus on selgitanud, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada

hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (Riigikohtu

02.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12 p 13). Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd hagi

menetlusse võtmise ja hagi läbivaatamata jätmise kriteeriumid on samad, ei ole hagi

läbivaatamata jätmise staadiumis kohtul õigust hinnata kostjate vastuväiteid ega tõendeid.

Praeguse vaidluse asjaoludel tuleb eelistada asja sisulist lahendamist, alustades eelmenetlusest.

Arvestades eeltoodut ei vasta ringkonnakohus asja sisu käsitlevatele kaebuse väidetele.

17. Eeltoodud ajaoludel tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule tagasi

hagiavalduse edasiseks menetlemiseks.

18. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt

edasise menetluse tulemustele.

19. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427

esimese lause kohaselt võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega hagi jäetakse läbi

vaatamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata.

(allkirjastatud digitaalselt)