2-20-12060/26 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2021.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-12060

Tsiviilasi

Krause Disain OÜ hagi ODIRIUS GRUPP OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3655,92 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Krause Disain OÜ (registrikood 11345512, asukoht

Veerise tn 12-2, 13516 Tallinn; e-post reet@krause.ee)

Hageja lepinguline esindaja: Allan Viirma (e-post:

allan@vslaw.ee)

Kostja: ODIRIUS GRUPP OÜ (registrikood 11267982,

asukoht

Tartu

mnt

25-6,

10117

Tallinn;

e-post

mail430@gmail.com)

Kostja

lepinguline

esindaja:

vandeadvokaat

Maksim

Greinoman,

advokaat

Jaanus

Stern

(e-post

maksim@greinoman.com; jaanus@greinoman.com)

Kohtuistungi toimumise aeg

09.06.2021

RESOLUTSIOON

Jätta Krause Disain OÜ hagi ODIRIUS GRUPP OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta Krause Disain OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kui

menetlusosaline

soovib

asja

läbivaatamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Hageja esitas 20.08.2020 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu, millega hageja müüs kostjale

mööbliesemeid koos paigaldusteenusega. Müügilepingu alusel väljastas hageja 24.04.2017

kostjale arve nr 610 summas 2371,80 eurot ja arve nr 611 summas 348,60 eurot. Tegemist on

arvetega, mis kajastavad teist osa (50%) müüdud kauba ja paigalduse koguhinnast. Arvetel

näidatud võlgnevuse summa muutus sissenõutavaks 02.05.2017. Kostja on keeldunud

võlgnevuse 2720,40 euro tasumisest, väites, et on 21.08.2017 hageja nõude tasaarvestanud

kostjal oleva nõudega hageja vastu. Kostja väidetavalt tasaarvestatud nõue tuleneb kostja

hinnangul hageja poolt kostjale 2016. aastal müüdud ripptooli müügilepingust taganemisest.

Tegemist on kostja hinnangul müügihinna tagastamise nõudega, millele lisandub kahju

hüvitamise nõue (ekspertiisikulu). Hageja on seisukohal, et kostja ei ole ripptooli

müügilepingust kehtivalt taganenud ja seetõttu puudus kostjal nõue, mida hageja nõudega

tasaarvestada. Seega, kostja väidetud tasaarvestust ei ole toimunud, ning kostja on hagejale

jätkuvalt võlgu. Kostja sai ripptooli väidetavatest olulistest puudustest ja müügilepingule

mittevastavusest teada 26.09.2016, kui tool purunes. Kostja tegi müügilepingust taganemise

avalduse 21.08.2017, s.o 11 kuud pärast väidetavat olulisest lepingurikkumisest teada saamist.

Sealjuures oli juba 03.11.2016 kostja tellimusel koostatud ekspertiisiakt ripptoolil esinenud

puuduste kohta. Hageja märgib, et ekspertiisiaktis toodud järeldustega hageja ei nõustunud,

ning ripptool purunes mittenõuetekohase kasutamise tõttu. Hageja hinnangul ei ole 11 kuud

hiljem esitatud lepingust taganemise avalduse puhul tegemist mõistliku aja jooksul lepingust

taganemisega. Sedavõrd pika ajavahemiku möödumisel ei ole lepingust taganemine mõistlik,

ega VÕS § 118 sätete kohaselt lubatav. Pea aasta möödudes oli hagejal igati õigustatud ootus,

et ripptooliga seotud küsimused on kostja lahendanud ning ka ise aru saanud, et ripptooli

purunemise põhjuseks oli ripptooli mittenõuetekohane kasutamine. Ka ripptooli tootja

kinnitas hagejale, et sellisest nende toodangu purunemisest kuulevad nad esmakordselt.

Hageja märgib, et kostja ostis ripptooli majandustegevuses, mistõttu ei ole tegemist tarbijale

müügiga. Hageja märgib, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 02.05.2017, seega rohkem

kui 3 aastat tagasi, kuid hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on 21.08.2017 hagejale esitatud

dokumendis võlgnevust hageja ees selgesõnaliselt tunnustanud, kinnitades, et hagejal on

kostja vastu olemasolev müügihinna tasumise nõue summas 2720,40 eurot. Seega katkes

21.08.2017 kostjapoolse nõude tunnustamisega hageja nõude aegumine ja algas uuesti.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2720,40 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 718,11 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Kostja vastus hagile

Kostja esitas 16.12.2020 vastuse hagiavaldusele, mille kohaselt palub hagi jätta rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et kui ka hagejal võis eksisteerida nõue, siis see nõue on aegunud ja

kostja esitab aegumise vastuväite ning taotleb aegumise kohaldamist. Hageja väide, et kostja

on 21.08.2017 hagejale esitatud dokumendis võlgnevust hageja ees selgesõnaliselt

tunnustanud, on paljasõnaline ning vastavat tunnistust ei leidu viidatud dokumendis. Antud

dokumendis ei tunnista kostja nõuet, vaid viitab, et pole mööblit saanud ja seega maksma

kostja selle eest ei pea. On ilmne, et kostja selgesõnaliselt vaidlustab hageja nõuet. Asjaolu, et

kostja esitab alternatiivselt ja täiendavalt muud vastuväited, ei tähenda nõude tunnustamist.

Hageja ei ole nõude aegumise katkemist tõendanud.

Kostja hinnangul ei too hageja hagis konkreetselt välja ega ka tõenda, mis mööbli ta pidi

tarnima, mis tähtajaks, kas tema on seda teinud ning kas mööbel vastas lepingutingimustele.

Kostja väitel kogu mööblit tarnitud ei ole, üks mööbliese – ripptool on vigane, ja seega kostja

hagejale maksma ei pea. Kostja nõudis müügilepingu täitmist, v.a ripptooli osas, mille osas on

kostja lepingust taganenud.

Hageja rikkus lepingut ja kostja nõuab hagejalt 2888,40 euro varalise kahju hüvitamist.

Hageja poolt esitatud arvetelt nr 610 ja nr 611 nähtub, et müügilepingu esemeks oli eluruumis

kasutamiseks mõeldud mööbel. Sealhulgas voodiraamid, magamistoa kapid ja nende seas

ripptool hinnaga 2407 eurot, millele lisandus käibemaks, kokku 2888,40 eurot. Kostja seda

asjaolu õigeks ei võta. Hageja ei ole väidetut tõendanud, muuhulgas ei ole hageja tõendanud,

et kostjale 2017 ja praegu kohtule esitatud arved on ühed ja samad. Kostja on seisukohal, et

ripptool oli juba algselt oluliste puudustega. Kuigi hageja pole esitanud kostja ja hageja

vahelist müügilepingut, siis see ei tähenda, et müüdud elu- ja magamistoa mööbel ei peagi

mingitele kvaliteedinõuetele vastama. Kuivõrd ripptool juba oma olemuselt paratamatult

kasutamisel kiigub, siis pidi ripptooliga kiikumise keeld selgelt nähtuma müügilepingust või

kostjale antud juhenditest. Hageja pole mitte kunagi kostjale andnud üle ripptooli kasutamist

puudutavaid juhendeid. Seega hageja ei ole müügilepingut täitnud ega ostuhinda nõuda ei saa.

26.09.2016 purunes rool ja hagejat teavitati tooli purunemisest 27.09.2017 kirjadega. Kostja

hinnangul on sellega ostja teavitanud müüjat mõistliku aja jooksul. Ekspertiis sedastas, et

ripptool faktiliseks selleks mõeldud kasutamiseks ei sobinud. Täpsemalt ei tohtinud

ripptooliga ühelgi juhul kiikuda või seda kõigutada, sest ripptoolil puudusid vastava koormuse

vastuvõtmiseks külgtakistused ja toed. Seega isegi kui ripptool täiesti staatiliselt paigal seistes

oli suuteline kandma täiskasvanud mehe raskust, ei olnud ripptool kindlasti suuteline seda

raskust kandma kui tooliga natukenegi õõtsuti. Kostja ei olnud tooli puudustest teadlik, kui

tooli ostis, sest puudused ilmnesid alles ripptooli kasutamisel, seega oli tegemist varjatud

puudustega. Hageja pole kunagi kasutuskõlblikku ripptooli kostjale üleandnud, kuigi kostja

seda nõudis. Kostja nõuab hagejalt 2888,40 euro varalise kahju hüvitamist.

Kostja esitab VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestuse avalduse ja esitab tingimusliku

tasaarvestuse vastuväite juhuks, kui kohus peaks nõuet tunnistama. Võttes arvesse, et hageja

nõuab kostjalt hagiavalduse resolutsioonis 2720,40 euro põhinõude ja 718,11 euro suuruse

viivise väljamõistmist ning kostjal on hageja vastu 2888,40 euro varalise kahju hüvitamise

nõue, siis tasaarvestab kostja hageja nõuded kattuvas ulatuses.

Kostja on seisukohal, et hageja nõudeõigus on välistatud. Kostja on ekspertiisi arvamusega

tõendanud, et ripptool ei vastanud lepingutingimustele. Hageja ise pole tarninud

kasutuskõlblikku ripptooli ega tõendanud selle tarnimist, VÕS § 101 lg 3 välistab hageja

õiguse kasutada võimalikke õiguskaitsevahendeid. Kostjal oli õigus VÕS § 111 lg 1 alusel

keelduda ripptooli eest tasumast, hageja ei tarninud ripptooli täiendava tähtaja jooksul ega

pole seda seni teinud.

Kostja esitas kahju hüvitamise vähendamise taotluse juhuks, kui kohus jaatab hageja

nõudeõigust, kuna hageja pole kunagi esitanud kostjale juhendit, et olemuslikult rippuvas

ripptoolis ei tohi kiikuda või seda kõigutada. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Hageja seisukoht kostja vastusele

Hageja selgitab, et on kostjale müünud kaupu erinevate müügilepingute alusel erinevatesse

kohtadesse. Hageja tegeleb sobiva mööbli valikuga antud korterisse ja tarnib valitud kaubad

kokkuleppe kohaselt. Nii on see toimunud korduvalt ja igakordselt objektide (korterite) kaupa.

Kostja hagivastuses esinevad läbivad viited selle kohta, justkui oleks hagejal mingi leping

täitmata ja kaup tarnimata. Sellised väited on paljasõnalised ja ebaõiged. Hageja on täitnud

kõik oma lepingud, tarninud kauba, paigaldanud mööbli ja muud sisustuselemendid. Hagejale

ei ole teada mitte ühtegi kostjale tarnimata kaupa, millele kostja umbmääraselt viitab. Kõik

kaubad on tarnitud, vastu võetud ja tasutud. Ainus mille üle käib vaidlus on praeguse

kohtuasja alus.

Hageja hinnangul ei ole oluline, millisel põhjusel ripptool purunes või millistele

kvaliteeditingimustele pidi toode vastama. Oluline on see, et kostja ei ole esitanud ripptooli

müümise lepingust taganemise avaldust tähtaegselt, järelikult on ripptooli müügileping kehtiv.

Kostja on ripptooli eest hagejale tasunud. Kuna ripptooli müügileping on kehtiv, ei ole kostjal

ka ripptooli müügilepingust tulenevat müügihinna tagastamise nõuet, mida hageja nõudega

tasaarvestada. Seoses kahju hüvitamise nõudega märgib hageja, et tema hinnangul saaks

kostja esitada kohtumenetluses kahju hüvitamise nõudega hageja nõudele tasaarvestuse

vastuväite üksnes siis, kui selline nõue oleks varasemalt ja tähtaegselt hagejale esitatud ning

kehtiv. Kostja ei ole kahju hüvitamise nõude olemasolu, hagejale esitamist ega kehtivust

tõendanud. Samas ei saagi kostja seda teha, kuna kostja on esitanud oma kahju hüvitamise

nõude esmakordselt hagivastuses. Hageja märgib, et isegi kui kostja esitaks vastuhagi kahju

hüvitamise nõudes, esitab hageja kostja nõudele aegumise vastuväite ja taotleb aegumise

kohaldamist. Ripptool purunes 26.9.2016.a, lepingu täitmise nõue esitati kostja poolt

29.11.2016.a, seega kaugelt rohkem kui 4 aastat tagasi. Käesolevaks ajaks on mistahes kostja

kahju hüvitamise nõue ilmselgelt aegunud.

Hageja ei nõua tasu ripptooli eest. Hageja nõuab tasu mööbliesemete ja lampide eest, mis on

müüdud ripptoolist eraldi müügilepingu alusel, teisel ajal ja teise korteri sisutuseks ning mille

sisu kajastavad arved 610 ja 611. Kauba eest on 50% tasutud (arved 605 ja 607), tasumata on

teine pool. Antud kaubal ei olnud mitte mingisuguseid puudusi, kaup vastab lepingule ja on

kostjale üle antud. Kostjal ei ole kauba suhtes ka ühtegi pretensiooni (sealhulgas arvete 605 ja

607 järgi tasutu tagastamise nõuet kui kaupa poleks saadud), seega tuleb kostjal võlgnevus

tasuda.

Kostja seisukoht hageja seisukohale

Kostja märgib, et Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea

isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal

(Riigikohtu otsused nr 3-2-1-30-16, p 12; 2-16-16481/77, p 15). Tasaarvestuse nõude

esitamiseks tuleb esitada nõue ja nimetada nõue, mida kostja on menetluses teinud. Kostja on

seisukohal, et tema tasaarvestuse nõue ei ole aegunud.

Täiendavalt on kostja seisukohal, et hageja õigus viivisele on VÕS § 110 lg 1 ja VÕS § 113 lg

4 alusel välistatud. Kostja ei pea tasuma viivist aja eest, kui kostja õigustatult keeldus oma

kohustuste täitmisest.

Hageja esitas arve 610 koopia, millel on A A allkiri ja kuupäev. Hageja väidab selle tõendi

toel, et arvel 610 märgitu on tarnitud. Hageja pole esitanud sarnast arvet koos allkirjaga arve

611 kohta, kuigi hageja esitatud e-kirja kohaselt on mõlemad arved kostjale saadetud.

Kuivõrd kostja ei ole arvet nr 611 analoogselt arvega 610 allkirjastanud, siis on selge, et arvel

611 kajastatud mööblit kostja kätte saanud ei ole. Seega hageja enda püstitatud eeldusest

lähtuvalt pole hageja tõendanud arvel 611 märgitu üleandmist. Ainuüksi sellel põhjusel on

välistatud arve 611 alusel hagi rahuldamine ja arve 611 alusel viivise arvestus.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud asjas esitatud seisukohtade, kirjalike tõenditega, kuulanud pooled ära

kohtuistungil ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb aegumise tõttu jätta

rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt

otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled olid sõlminud müügilepingu, mille alusel hageja

müüs kostjale mööbliesemeid koos paigaldusteenusega. Hageja väljastas kostjale antud

müügilepingu alusel arve nr 610 summas 2371,80 eurot ja arve nr 611 summas 348,60 eurot

tasumise tähtajaga 02.05.2017. Kostja arveid tasunud ei ole. Kostja leiab, et tal hageja ees

kohustus puudub ning tal on ripptooli purunemisest tulenev kahju hüvitamise nõue hageja

vastu summas 2888,40 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on antud müügilepingust tulenev nõue kostja vastu.

Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja nõue on aegunud ja kas aegumine on katkenud

kostja poolt nõude tunnustamisega.

Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt

on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja

müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus

omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub

müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

Kuna kostja on esitanud aegumise vastuväite, analüüsib kohus esmalt, kas hageja nõue on

aegunud. Kostja on palunud kohtul aegumist kohaldada ja jätta hagi aegumise tõttu

rahuldamata. Kostja on esile toonud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.05.2017,

millisest hetkest hakkas kulgema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1

sätestatud aegumistähtaeg. Hageja seisukoha kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, kuna kostja

on 21.08.2017 kirjaga hageja nõuet tunnustanud tasaarvestuse tegemisega.

Antud kirjas on kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Paavo Paas märkinud alljärgnevat:

Kuni käesoleva ajani ei ole müügilepingu objektiks olev kaup ODIRIUS GRUPP OÜ-le üle

antud. Selgitan, et lepingust tulenevad kohustused peavad pooled täitma samaaegselt (VÕS §

82 lg 5). Seega ei saa ODIRIUS GRUPP OÜ-l lasuda kohustust tasuda Krause Disain OÜ-le

kogu müügihinda enne, kui müügiobjektiks olev kaup on ODIRIUS GRUPP OÜ-le üle antud.

VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu.

Kostja on viidatud kirjas märkinud, et hagejal on kostja vastu olemasolev müügihinna

tasumise nõue summas 2720,40 eurot ja teinud samas tasaarvestuse avalduse, mille

tegemisega poolte vastastikused kohustused VÕS § 197 lg 2 alusel kattuvas ulatuses lõpevad,

kuid kohtu hinnangul on kostja tahe viidatud kirjas esitatud põhjenduste kohaselt olnud

suunatud hageja nõudele vastuväite esitamisele, mitte tunnustamisele. Vastasel korral

puudunuks alus esile tuua, et hageja ei ole kostjale lepingujärgset kaupa üle andud. Seega ei

olnud kostja hinnangul hageja esitatud tasunõue põhjendatud, kuna hagejapoolne lepinguline

kohustus oli täitmata. Kostja on esile toonud, et lepingust tulenevad kohustused tuleb täita

samaaegselt ja märkinud üheselt mõistetavalt, et kostjal ei saa olla kohustust kauba eest

tasuda enne, kui müügiobjektiks olev kaup on kostjale üle antud. Sellega vaidlustas kostja

kohtu hinnangul selgesõnaliselt hageja müügilepingust tuleneva nõude ja keeldus selle eest

tasumast. Eelneva alusel ei saa kohtu arvates asuda vastupidisele seisukohale, et kostja oleks

hageja nõuet viidatud kirjas tunnustanud, mis oleks katkestanud hageja nõude aegumise.

Tasaarvestusavaldus on pigem alternatiivne vastuväide hageja nõudele, millest ei saa

järeldada käesoleval juhul nõude tunnustamist.

TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsÜS § 143 võtab kohus

nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tehingust tuleneva nõude üldine

aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg 1 kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab

aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui

õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude

aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). TsÜS

§ 148 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või

muus teos.

Kuivõrd esitatud arvete alusel oli arve tasumise tähtaeg 02.05.2017, siis muutus hageja nõue

sissenõutavaks 03.05.2017. Hageja pöördus hagiga kohtusse 20.08.2020, seega pärast TsÜS §

146 lg 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Kohus

tuvastas eelnevalt, et aegumine ei ole katkenud. Lähtudes eeltoodust on hageja

müügilepingust tulenev nõue aegunud.

Hageja on esitanud ka viiviste nõude. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Lisaks nõuab hageja viiviseid alates hagi

esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, on aegunud ka

kõrvanõudena esitatud viivise nõue.

Kuivõrd kohus leiab, et hageja nõue on aegunud, jätab kohus aegumise tõttu hagi

rahuldamata. Eelneva alusel ei anna kohus hinnangut teistele poolte esitatud seisukohtadele ja

neid kinnistavatele tõenditele, kuna nendel ei ole asja lahendamisel tähtsust.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kohtu

hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel

TsMS § 162 lg 1 sätestatust.

Kostja menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Mõtsnik

Kohtunik