2-21-10673/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 31. august 2021 Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10673

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

taotlus

esialgse õiguskaitse korras XX-le tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 7. juuli 2021 määrus (esialgse õiguskaitse

rakendamine)

Harju Maakohtu 9. juuli 2021 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 7. juuli 2021 määruse punktid 1 ja 2 tsiviilasjas

nr 2-21-10673 tähtaja osas ning paigutada XX psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse

võtmisega kolmeks päevaks alates 07.07.2021 kell 16.03 kuni 10.07.2021 kell 16.03.

Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

3. Sõnastada Harju Maakohtu 7. juuli 2021 määruse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-21-10673 tervikuna järgmiselt:

3.1. Rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset alates 07.07.2021 kell 16.03 kuni

10.07.2021 kell 16.03.

3.2. Paigutada XX psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kolmeks

päevaks alates 07.07.2021 kell 16.03 kuni 10.07.2021 kell 16.03 või mõne

nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse

tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.

2-21-10673

3.3. Kohaldada XX suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest

olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast

ravimite manustamist.

3.4. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

4. Tühistada Harju Maakohtu 9. juuli 2021 määruse punktid 1 ja 2 tsiviilasjas

nr 2-21-10673 tähtaja osas ning paigutada XX psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse

võtmisega 39 päevaks alates 07.07.2021 kell 16.03 kuni 15.08.2021 kell 16.03. Muus

osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada

osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

5. Sõnastada Harju Maakohtu 9. juuli 2021 määruse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-21-10673 tervikuna järgmiselt:

5.1. Pikendada XX suhtes esialgset õiguskaitset 39 päevani.

5.2. Paigutada XX psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 39 päevaks

alates 07.07.2021 kell 16.03 kuni 15.08.2021 kell 16.03 või mõne nimetatud

tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.

5.3. Kohaldada XX suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest

olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast

ravimite manustamist.

5.4. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

6. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 07.07.2021 Harju Maakohtule

taotluse kohaldada XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut

ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 06.07.2021 ning samal

päeval kell 16.19 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on

psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele

ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.

Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire

valdavalt maniakaalne psühhootiline häire amfetamiinist (F15.55). Oma psüühilisest seisundist

(luulutaju; paranoidsed ja suurusluulumõtted) tulenevalt ei ole ta suuteline mõistma

ravivajadust ning oma käitumisega ohustab nii iseend (korduvad suitsiidmõtted; psühhoosist

juhitud ettearvamatu käitumine) kui ka ümbritsevaid (lähedaste ja tuttavate kahtlustamine

temavastases vandenõus ja nõudmised seda tunnistada). Puudutatud isik on varem viibinud

psühhiaatrikliinikus haiglaravil ühel korral 28.05.2019 kuni 28.08.2019 diagnoosiga

äge psühhootiline häire mitme psühhoaktiivse aine tarvitamisest (F19.53). Samuti on

puudutatud isik saanud 2019. aasta lõpuni perearstikeskuses depooravi.

2-21-10673

Valvetuppa saabudes oli puudutatud isik pinges ja ärritunud olekuga, igasuguseid kaebusi eitas

ja väitis, et kõik andmed tema kohta on fabritseeritud, et teda kõrvaldada ja ta kavatseb need

vaidlustada. Puudutatud isik keeldus igasugusest ravikoostööst, mistõttu ta hospitaliseeriti

valvearsti poolt tahtest olenematu ravi otsusega 06.07.2021 kell 16.19.

Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse kohaselt on puudutatud isik lähedaste andmetel viimaste

kuude jooksul korduvalt viidanud planeeritavale suitsiidile. Patsiendi isalt saadud andmetel on

tema psüühiline seisund oluliselt halvenenud viimase kuu aja jooksul. Puudutatud isiku

abikaasa sõnul on puudutatud isikul esinenud viimaste nädalate jooksul korduvat

ebaadekvaatset käitumist – puudutatud isik on helistanud abikaasale nuttes, nõudnud kohest

kohtumist, kuid kohtumisel nõudnud ülestunnistust selle osas, kellega abikaasa koostööd teeb;

ise andnud abikaasale mõista, et teab, et ta teeb koostööd valitsusega; vaatamata kooselu

lõppemisele seisnud hiljuti keset ööd ootamatult abikaasa voodi ees ning nõudnud taas,

et kellega abikaasa koostööd teeb; kui abikaasa on palunud puudutatud isikul lahkuda, siis on

puudutatud isik andnud mõista, et teda varsti enam ei ole ja vihjanud ka abikaasa kadumisele;

abikaasa sõnul on puudutatud isik korduvalt alaealise tütre juuresolekul ähvardanud end üles

puua.

Puudutatud isiku seisund ei ole paranenud. Ta on haiglas üleoleva olekuga ning eitab

igasuguseid kaebusi ja ravivajadust. Vestlusel raviarstiga avaldas puudutatud isik, et on

kasutanud püsivalt amfetamiini, vahel kanepit, eelmisel korral ravil viibides õppinud end

meditatsiooniga ravima, mille toimel elamused kaovad. Hindab end hästi toimetulevaks,

igasuguseid vaevusi eitab ning avaldab kavatsust minna Uus-Meremaale ehitustööle.

Arvestades puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust, ei ole tõenäoline tema

seisundi paranemine nelja päeva jooksul. Seetõttu tuleks jätkata tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ning psühhoosivastaste, rahustavate ja meeleolu stabiliseerivate ravimite

manustamist haiglatingimustes kuni 40 päeva.

2. Harju Maakohus kuulas 07.07.2021 puudutatud isiku ära.

Harju Maakohtu 07.07.2021 määrus

3. Harju Maakohus kohaldas 07.07.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku alates

06.07.2021 kuni 10.07.2021 psühhiaatriakliinikusse, andes loa talle vajadusel tahtevastaselt

ravimite manustamiseks.

4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt

hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isiku

käitumine on ebaadekvaatne ning ravita, tavapärases keskkonnas ja väljaspool haiglat võib ta

olla oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik eelkõige iseendale, aga ka teistele.

Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja

ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist

tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt on avaldanud

suitsiidmõtteid). Teistele ohtlikkus seisneb selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma

ettearvamatu käitumisega. Puudutatud isiku käitumine on psühhoosist juhitud ja ettearvamatu,

ta on lähedaste suhtes kahtlustav ning esitanud nõudmisi temavastase vandenõu tunnistamiseks.

Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle.

Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi osutamine ei ole muul viisil

võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esialgset õiguskaitset tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 534 lg 5 alusel.

2-21-10673

Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta

5. Puudutatud isiku raviarst esitas 09.07.2021 kohtule arvamuse, mille kohaselt ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Esineb vajadus

tahtest olenematu haiglaravi jätkamiseks.

Harju Maakohtu 09.07.2021 määrus

6. Harju Maakohtu 09.07.2021 määrusega paigutati puudutatud isik esialgse õiguskaitse

korras 40 päevaks psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega alates 06.07.2021 kuni

15.08.2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud

otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Samuti kohaldas maakohus

puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut

psühhiaatrilist

haiglaravi,

sealhulgas

vajadusel

tahtevastast

ravimite

manustamist.

Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

7. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest

tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega

ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita võib ta olla väljaspool haiglat oma

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik eelkõige iseendale, aga ka teistele.

Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat

arusaama ravivajadusest. Maakohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna

võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite

võtmise kohta.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 07.07.2021 ja

09.07.2021 määrused ning lõpetada tahtest sõltumatu ravi kohaldamine ja vabastada

puudutatud isik haiglast.

9. Puudutatud isik on seisukohal, et tal ei ole rasket psüühikahäiret, mis piiraks tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Samuti ei esine puudutatud isiku puhul asjaolu, et

haiglaravita jätmisel ohustaks ta enda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Puudutatud isikule

ei ole tagatud tema õigusi, sest talle riigi poolt määratud esindaja ei ole temaga kohtunud ning

ta pole saanud tutvuda oma ravidokumentidega.

10. Avaldaja leidis määruskaebusele esitatud vastuses, et psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud, korrates suures osas maakohtus väljatoodut.

11. Puudutatud isiku esindaja märkis määruskaebusele esitatud vastuses, et maakohtu

määrused kuuluvad tühistamisele. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tal ei esine rasket

psühhikahäiret ning ei vaja psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isiku ohtlikkus endale ega teistele

ei ole tõendatud.

12. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb maakohtu

määrused TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tühistada puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uued määrused.

Samuti tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt muuta ja täiendada

2-21-10673

maakohtu määruste põhjendusi. Muus osas ei anna määruskaebus alust maakohtu määrusi

tühistada.

14. Ringkonnakohus märgib, et vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on

möödunud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg, annab ringkonnakohus

hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme

kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse

paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti

lahendada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus [RKTKm] 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei

takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse

lahendamist.

15. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse ning pikendas seejärel

esialgse õiguskaitse tähtaega.

16. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1,

mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

17. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.

Puudutatud isik on selle määruskaebuses vaidlustanud. Puudutatud isiku vastav väide ei ole

kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Puudutatud isik on viibinud ka varem

psühhiaatrilisel ravil ning tal diagnoositi äge psühhootiline häire mitme psühhoaktiivse aine

tarvitamisest (F19.53). Puudutatud isiku depooravi lõppes 2019. aasta lõpus. Praegusel juhul

toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse, kuna tema käitumine oli muutunud

ebaadekvaatseks. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire

valdavalt

maniakaalne

psühhootiline

häire

amfetamiinist

(F15.55).

Oma psüühilisest seisundist (luulutaju; paranoidsed ja suurusluulumõtted) tulenevalt ei ole ta

suuteline mõistma ravivajadust ning oma käitumisega ohustab nii iseend (korduvad

suitsiidmõtted; psühhoosist juhitud ettearvamatu käitumine) kui ka ümbritsevaid (lähedaste ja

tuttavate

kahtlustamine

temavastases

vandenõus

ja

nõudmised

seda

tunnistada).

Puudutatud isik oli hospitaliseerimisel pinges ja ärritunud olekuga, igasuguseid kaebusi eitas ja

väitis, et kõik andmed tema kohta on fabritseeritud, et teda kõrvaldada. Puudutatud isiku

raviarsti 09.07.2021 esialgse õiguskaitse pikendamise kohta esitatud arvamuse järgi ei olnud

puudutatud isiku seisund pärast hospitaliseerimist muutunud.

18. Ringkonnakohtu hinnangul on psühhiaatrite arvamus küllaldane kinnitamaks puudutatud

isikul psühhikahäire esinemist. Maakohus tuvastas seega õigesti, et puudutatud isikul oli ka

esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isiku enda

hinnang, et tal ei ole rasket psüühikahäiret, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema

tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

2-21-10673

19. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

20. Kuigi puudutatud isik ei ole määruskaebuses PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste

esinemist eraldi vaidlustanud, märgib ringkonnakohus siiski järgmist. Puudutatud isik käitus

enne haiglasse toomist ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse

kohaselt on puudutatud isik korduvalt mitmele isikule (isa, abikaasa, alaealine laps) viidanud,

et kavatseb teha suitsiidi. Avaldaja on vastuses määruskaebusele märkinud, et puudutatud isikul

esinev

raske

psüühikahäire

avaldub

järskude

meeleolumuutustena,

kaasnevate

luulutajuelamuste, suurusluulu- või suitsiidmõtetena ning neist juhitud ebaadekvaatse ja

tasakaalutu käitumisena. Esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga püsis puudutatud isiku

seisund muutumatuna. Enda ravivajadust puudutatud isik eitas. Seetõttu oli nii

hospitaliseerimisele vahetult eelnenule kui ka varasemale kogemusele tuginedes pigem kindel

kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise korral endale

ohtlik (võimalik suitsiid). Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda

või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 2-15-3662, p 14 teine lõik).

Avaldaja on vastuses määruskaebusele märkinud, et haiglaravita jäämisel oleks puudutatud isik

jätkanud amfetamiini tarbimist, mis süvendanuks veelgi psühhootilisi sümptomeid ja

tasakaalutut käitumist.

21. Teistele ohtlikkust selle füüsilises tähenduses määrustes väljatoodud asjaoludel ei pea

kolleegium lähitulevikus piisavalt reaalseks, kuna sel korral ümbritsevatele isikutele füüsilist

ohtu kujutavaid intsidente ei olnud. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu määruse

põhjendusi. Psühhiaatrid kirjeldavad oma 07.07.2021 arvamuses juhtumeid, mis toimusid enne

hospitaliseerimist 28.05.2019. Kolleegiumi hinnangul ei saa enam kui kaks aastat tagasi

toimunud juhtumitest järeldada, et puudutatud isik oleks lähitulevikus füüsiliselt ohtlik teistele

isikutele. Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise

otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud

samu sündmusi ega hinnataks vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku

muutumist (RKTKm 3-2-1-33-14, p 16).

22. Ohtlikkus teistele ei pea ilmtingimata väljenduma füüsilise ohuna (PsAS § 11 lg 1 p 2).

Kolleegiumi hinnangul hõlmab PsAS § 11 lg 1 p-s 2 märgitud oht teise tervisele teatud juhtudel

ka ohtu vaimsele tervisele. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse järgi on puudutatud isik varem

korduvalt enda alaealise lapse juuresolekul ähvardanud ennast üles puua. Kolleegiumi

hinnangul võib sellise ähvarduse realiseerumine ohustada alaealise lapse vaimset ja hingelist

heaolu (vaimset tervist), sest on ebatõenäoline, et alaealisel lapsel oleks võimalik mõista oma

vanema tervislikku seisundit ja sellega kaasnevat. Kolleegiumi hinnangul on puudutatud isiku

suitsiidi ohu tõttu oluline võtta arvesse ka selle võimalikke mõjusid puudutatud isiku alaealise

lapse vaimsele tervisele. Puudutatud isiku kalduvus suitsiidile väljendab samaaegselt ohtu ka

tema alaealise lapse tervisele. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse

põhjendusi.

23. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule olnuks piisav muu psühhiaatriline

abi. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse järgi ei ole puudutatud isikul haiguskriitikat ja ta ei

suuda mõista ravivajadust ning see ei ole ka edaspidi muutunud. Puudutatud isik eitab

psüühikahäire esinemist ning keeldus koostööst ja ravist. Ärakuulamisel avaldas puudutatud

isik maakohtule, et ta ei tea, miks ta haiglas on. Samuti selgitas puudutatud isik, et tal ei ole

selliseid mõtteid, et tahaks endale liiga teha. Puudutatud isiku sõnul on ta enesetunne hea ning

ta ei kurda millegi üle. Puudutatud isiku hinnangul tahab abikaasa temast lahti saada ja et ta

oleks kuskil kinnises asutuses. Puudutatud isiku raviarsti 09.07.2021 arvamuse kohaselt puudus

puudutatud isikul jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Täiendavalt on avaldaja vastuses määruskaebusele

2-21-10673

märkinud, et arvestades puudutatud isikul esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö

puudumist ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Puudutatud isikule ei olnud seega

võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest

olenematut ravi osutades. Puudutatud isik ei ole ka ise väljendanud tahet enda ravimisega

vabatahtlikult tegeleda.

24. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle

tahtest olenematut ravi. Samas eksis maakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja määramisel. Selles osas on määruskaebus osaliselt põhjendatud.

25. Maakohtu määrustes on sõnastatud esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi

kohaldamine alates 06.07.2021 ilma kellaajalise täpsuseta. Selline tähtaja määramine ei ole

korrektne. Samuti tegi maakohus määruse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks 07.07.2021 ehk päev hiljem kui puudutatud isiku suhtes kohaldati esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi. Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada

tagasiulatuvalt

ega

legaliseerida

juba

kohtulahendita

toimunud

kinnipidamist

(RKTKm 3-2-1-155-13, p 46.2). Sellest järeldab kolleegium, et kui isik on esialgse õiguskaitse

määruse alusel paigutatud kinnisesse asutusse tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile, tuleb

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata lugema selle määruse tegemisest, mille alusel

isik kinnisesse asutusse paigutati. Maakohus sai seega esialgset õiguskaitset kohaldada määruse

tegemisest. Enne kohtuloa saamist (mis tuleks teha kellaajalise täpsusega) toimub

kinnipidamine

ja

tahtest

olenematu

vältimatu

psühhiaatriline

ravi

halduskorras.

Kohtumääruseta toimunud kinnisesse asutusse paigutamise seaduslikkust saab kontrollida

eelkõige PsAS § 11 lg 2 teise lause ja § 13 lg-te 2 ja 3 ning TsMS § 534 lg 6 nõuete täitmise

kontrollimise teel halduskohtumenetluses (RKTKm 3-2-1-155-13, p 46.2). Kolleegiumi arvates

on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa maakohtu määruse tühistamise

esialgse õiguskaitse pikendamise tähtaja osas olenemata määruskaebuse põhjendustest

(TsMS § 656 lg 2 koostoimes §-iga 659). Ringkonnakohus saab selle vea ise parandada.

26. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu määrused osas, millega

maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset alates 06.07.2021 ning teeb uued määrused, millega

paigutatakse puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega alates 07.07.2021

kell 16.03 (s.o maakohtu määruse allkirjastamise kellaaeg). Ringkonnakohus täiendab

kellaajaliselt ka maakohtu määrustes toodud tähtpäevi, milleni puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematut ravi esialgse õiguskaitse korras kohaldati. Ülejäänud osas jäävad vaidlustatud

määrused muutmata.

27. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku väide nagu poleks menetluses olnud tagatud

puudutatud isiku õigused seetõttu, et esindaja ei ole temaga kohtunud, ei ole põhjendatud.

Puudutatud isiku esindaja on oma sellekohased selgitused määruskaebuse vastuses esitanud

(esindaja ja puudutatud isiku suhtlus ja selle sisu, digitoimiku lk [dtl] 82 lõiked 3 ja 4).

Kolleegiumil ei ole alust nende selgituste õigsuses kahelda. Puudutatud isikule on esindaja

maakohtu poolt määratud, esindaja on menetluses seisukohad esitanud ning puudutatud isik on

saanud esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise määrused vaidlustada. See, et

puudutatud isikul puudub juurdepääs ravidokumentidele, ei ole määruskaebuse lahendamise

seisukohalt asjakohane. Maakohus juhindus 07.07.2021 psühhiaatrite arvamusest, mis on ka

menetluses esitatud dokumendina puudutatud isikule kättesaadav. On ebatõenäoline, et

ravidokumendid väljendaksid midagi muud kui 07.07.2021 psühhiaatrite arvamus.

28. Kolleegium märgib, et maakohus jättis ära kuulamata puudutatud isiku lähedased

(TsMS § 536 lg 2). Kuigi kohtupraktika kohaselt tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel

2-21-10673

üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et see on isiku kinnisesse asutusse

paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada, sätestab TsMS § 536 lg 21

sellest ka erandid (vt ka RKTKm 2-20-6730/42, p 17). Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb

määruses põhjendada (TsMS § 536 lg 22; RKTKm 2-20-17226/30, p 12). Maakohus ei ole

puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määrustes põhjendanud, kuid kolleegium saab

maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruste põhjendusi.

29. Praegusel juhul oleks võinud põhjendatud olla puudutatud isiku isa ja abikaasa ära

kuulamine. TsMS § 536 lg 2 mõtteks on kuulata puudutatud isiku kõige lähedasemad inimesed

ära ka siis, kui puudutatud isik elab üksi. TsMS § 536 lg 21 p 3 kohaselt ei pea sama paragrahvi

lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed)

ära kuulama, kui nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite

arvamus juba kajastab puudutatud isiku isa ja abikaasa selgitusi puudutatud isiku käitumise ja

tema igapäevase elu kohta ning koostöövalmidus raviks ei ole lähedaste poolt objektiivselt

kontrollitav, ei oleks puudutatud isiku lähedaste ärakuulamine aidanud asja lahendamisele

ilmselt kaasa. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata

jätmine võis mõjutada asja lahendust.

30. Viimasena märgib kolleegium järgmist. Psühhiaater või muu pädev arst peab vaatama isiku

üle ning andma hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 23.04.2021

nr 2-20-10639, p 14). Selliseks hinnanguks on praegusel juhul e-kiri haigla sekretärilt, kuhu on

lisatud (kopeeritud) arsti nimel paarilauseline kiri selle kohta, et patsiendi seisund pole

muutunud ning et patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta

oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele (dtl 25). Raviarsti ennast kirja

saajate seas ei ole, hinnang ei ole otse raviarsti poolt saadetud ega raviarsti poolt allkirjastatud.

Arvestades kirja sisu ning asjaolu, et sama töötaja (sekretär) on menetluses kohtuga avaldaja

eest kirjale saatmisele eelnevalt mitmel korral suhelnud, s.h edastanud kohtule psühhiaatri

arvamuse (dtl 8), käsitab ringkonnakohus sekretäri edastatud kirja raviarsti hinnanguna esialgse

õiguskaitse pikendamise vajaduse kohta. On ebatõenäoline, et sekretär oleks viidatud kirja

kohtule saatnud raviarstilt selleks juhist saamata. Kiri on kooskõlas avaldaja poolt menetluses

esitatud seisukohtadega, sealhulgas määruskaebustele esitatud vastuses toodud seisukohtadega

(dtl 77-79).

31. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel riigi kanda.

32. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing