2-19-18312/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-18312

Kohtuasi

T7 OÜ (pankrotis) ja X hagi Estateguru tagatisagent

OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 04.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Tauri Tigasson

Kostja

(vastustaja):

Estateguru

tagatisagent

OÜ

(registrikood

12766368),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Tanel Kalaus ja advokaat Eli Täpp

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 04.01.2021 otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada

Estateguru

tagatisagent

OÜ

taotlus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata X poolt Estateguru tagatisagent OÜ-le

hüvitatavateks menetluskuludeks 1296 eurot.

5. Mõista X-lt Estateguru tagatisagent OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud 1296 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb X-l Estateguru tagatisagent OÜ-le

tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2-19-18312

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. T7 OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik) ja X esitasid 21.11.2019 Pärnu Maakohtule hagi

Estateguru tagatisagent OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Hagejad

palusid tunnistada võlgniku suhtes lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 179/2018/313 ja

hageja suhtes lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 179/2018/314 230 107,97 eurot ületavas

osas ning jätta täitekulud ja menetluskulud kostja kanda.

2. Kostja esitas 22. veebruaril 2018. a Rapla kohtutäitur Õnne Pajurile täitmisavalduse, millega

palus pöörata täitmisele kostja, võlgniku (varasemalt Tammekännu Vara OÜ), hageja, OÜ

SUNEXPERT, AS SEB Pank ja OÜ Lävepakk vahel 7. veebruaril 2017. a sõlmitud hüpoteekide

kustutamise kokkulepped, kinnistu müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingud (edaspidi leping). Lepingu p 7.1 alusel seati kinnisasjale aadressil Tolli tn 7,

Kuressaare ja kinnisasjale aadressil Kiriku tee 2, Valjala ühishüpoteek hüpoteegisummaga 330

000 eurot kostja kasuks koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele

ühishüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 7.2 järgi on ühishüpoteegiga tagatud

kõik laenuandjate ja kostja nõuded võlgniku vastu, sealhulgas tulevikus tekkivad nõuded, mis

on tekkinud või tekivad seoses laenuandjate poolt „Tolli 7 sildfinantseering“ projekti

rahastamisega Estateguru OÜ peetava portaali estateguru.co kaudu võlgnikule antud või

antavate laenudega. Kostja tegutseb Estateguru OÜ nimel laenude tagatiste haldusagendina.

3. Võlgnik laenas 7. veebruaril 2017. a Estateguru OÜ vahendusel ligi kolmesajalt laenuandjalt

kokku 220 000 eurot aastasega intressimääraga 10,5%. Võlgnik kohustus laenusumma

tagastama 7. veebruaril 2018. a. Kuivõrd võlgnik laenusummat tähtaegselt ei tagastanud, palus

Estateguru OÜ lepingu p 8.1 valguses 19. veebruaril 2018. a kostjal tagatiste realiseerimisega

seonduvate toimingute tegemist. Nimetatud teate esitamise kuupäevaga kohustus võlgnik

Estateguru OÜ-le tagastama laenu põhiosa 220 000 eurot, intressi 5 776,26 eurot, hüvitise

195,79 eurot ja viivise 1 844,38 eurot, s.t kogusummas 227 816,43 eurot.

4. Kostja täitmisavalduse alusel alustas Rapla kohtutäitur Õnne Pajur täiteasjad nr

179/2018/313 ja 179/2018/314. Tolli 7 kinnisasja on kohtutäituri poolt korraldatavatel

enampakkumistel proovitud müüa korduvalt. Viimane enampakkumine toimus ajavahemikul

11.-18 veebruar 2019. a ning enampakkumise hinnaks määrati 195 000 eurot. Enampakkumine

nurjus, sest enampakkumisel ei tehtud pakkumist vähemalt alghinna ulatuses.

2-19-18312

5. Võlgnik esitas 19. märtsil 2019. a avalduse pankrotimenetluse alustamiseks. Tsiviilasjas nr

2-19-4184 toimunud pankrotimenetluses esitasid võlgnik ja kostja aga 14. juunil 2019. a

taotluse pankrotiavalduse tagasivõtmiseks, mille kohus rahuldas. Taotluse kohaselt pidas

võlgnik kostjaga läbirääkimisi Tolli 7 kinnisasja võõrandamiseks. Pooled kinnitasid, et kuivõrd

Tolli 7 kinnisasjale leiti ostja hinnaga 250 000 eurot, siis sellest piisab kõigi kostja ning

kohtutäituri nõuete rahuldamiseks. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobus kostja

oma nõuetest võlgniku ja tema nõuet taganud isikute vastu.

6. Tolli 7 kinnisasjale leitud ostuhuviline paraku kinnisasja ei omandanud. Seepeale asusid

võlgnik ja hageja heas usus iseseisvalt otsima uut laenuandjat, kelle abil saaks Tolli 7 kinnisasja

kokkulepitud hinnaga omandada. Mõne aja möödudes sobiv laenuandja leiti ning sellest

teavitati ka kostjat. Tolli 7 kinnisasja pidi läbi täitemenetluse, ent kokkulepitud hinnaga

omandama hagejale kuuluv ettevõte Osaühing Pesukoda. Seejuures kinnitas kostja esindaja

veel 3. septembril 2019. a, et võlgniku ja hageja pakutud lahendus sobitub täpselt nende

nägemusega – investorite õigused saavad kaitstud ning Osaühingul Pesukoda on võimalus Tolli

7 kinnisasi soetada hinnatasemelt, mille kostja on varasemalt välja käinud. Kuivõrd pooltel ei

olnud perioodil, mis jäi pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppe ja viidatud e-kirja vahele teisi

kokkuleppeid hinnataseme osas, siis pidas kostja esindaja hinnataseme all silmas kogusummat

250 000 eurot.

7. Järgnevalt said võlgnik ja hageja uuelt laenuandjalt positiivse laenuotsuse ning pidi toimuma

Tolli 7 kinnisasja täitemenetluses võõrandamine hinnaga 250 000 eurot. Kummastavalt ning

pahatahtlikult teatas kostja 2. septembril 2019. a (s.o 1 päev enne kinnitust hagejale)

kohtutäiturile, et tema nõude jääk on hoopiski 315 300,20 eurot. Kostja enda seesugust

pahatahtlikku tahet hagejale ei väljendanud. Vastupidi, tegelikkuses kinnitati esialgse

kokkuleppe kehtivust veel ka 24. septembril 2019. a sõlmitud menetluskulude hüvitamise

kokkuleppes. Nimelt kohustunuks Estateguru OÜ poolt saadetud projekti p 2 kohaselt võlgnik

hüvitama kõik investorite (laenuandjate) ees täitmata kohustused, ent kokkulepe sõlmiti siiski

selliselt, et võlgnik kohustub täitma laenuandjate ees kohustused üksnes vastavalt

kokkulepetele. Nimetatud projekti muutmine viitab kõige selgemalt asjaolule, et veel 24.

septembril 2019. a pidas kostja enda nõude jäägiks 250 000 eurot, millest hüvitatakse ka

täitemenetluse kulud. Järelikult käitus kostja võlgniku ja hageja suhtes pahauskselt ning üritas

kohtutäiturit teadvalt eksitada, kui teatas nõudejäägiks olevat 315 300,20 eurot. Seetõttu tegi

kohtutäitur 29. oktoobril 2019. a otsuse, milles teatas, et: 1) hüpoteegiga tagatud nõude suurus

on 227 816,43 eurot; 2) kuivõrd nõude summale lisandub täitemenetluse alustamise tasu 72

eurot ja kohtutäituri tasu 19 820,03 eurot, siis on nõude jääk 29. oktoobri 2019. a seisuga 247

708,46 eurot; 3) Tolli 7 kinnisasja suhtes toimub ajavahemikul 22.11.2019 kell 14.00 kuni

29.11.2019 kell 14.00 enampakkumine alghinnaga 268 260 eurot.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu. Käesoleval juhul ei ole tegemist lubamatu sundtäitmisega, kuna

võlgniku ja hageja väited nõudest loobumisest on selgelt väärad.

9. Viidatud pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse näol ei olnud tegemist poolte vahelise

kokkuleppega ning vastavale asjaolule on võlgniku ja hageja esindaja ise pankrotiavalduse

tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates 14.06.2019 e-kirjas kostja ja EstateGuru OÜ

tähelepanu juhtinud. Võlgniku ja hageja esindaja selgitas ka 13.06.2019 kostjale, et sellel

dokumendil puudub väljaspool pankrotimenetlust tähendus ja vastava dokumendi

allkirjastamine on vajalik põhistamaks kohtule pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust ning

asjaolude muutumist menetluse kestel.

2-19-18312

10. Lisaks nähtub pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse punktist 3.4, et selles pole

müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud. Samuti puudub eeltoodud

punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (s.h punktiga 3.1). Ka taotluse punkti

3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega. Lisaks

on taotluse punkt 3.4 selgelt tingimuslik, milleks on Tolli 7 kinnistu võõrandamine. Tolli 7

kinnistut võõrandatud ei ole ja seega ei ole saabunud ka punktis 3.4 toodud tingimus. Seega on

väited nõuetest loobumisest selgelt alusetud.

11. Seejuures vaidlustasid võlgnik ja hageja täitemenetlused põhjusel, et hind määrati

varasemast kõrgem, kuigi on olemas ka kõrgema hinnaga pakkuja ja kõrgema hinnaga müük

peaks oma olemuselt olema selgelt ka hageja ja võlgniku huvides, kuna vastasel juhul tuleb

võlgnikul realiseerida täiendavaid varasid oma kohustuste rahuldamiseks. Võlgnik ja hageja on

aga asunud nende jaoks soodsa stsenaariumi realiseerumist käesolevas tsiviilasja algatamise

läbi takistama ilmselge sooviga menetlust venitades ostuhuvilisest vabaneda. Seega viitab

nende poolne pahatahtlik täitemenetluse venitamine ning käesoleva tsiviilasja algatamine

selgelt, et nende sooviks on kinnistu endale võimalikult soodsalt nö „kätte mängida“ ja

saavutada olukord, kus kostjal kui võlausaldajal ei ole võimalik oma nõuet täies ulatuses

rahuldatud saada. Selline pahatahtlik eesmärk ei vaja aga õiguskaitset ja sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimalus ei tohiks olla vahendiks eeltoodud

pahatahtlike eesmärkide saavutamisel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

13. Pärnu Maakohtu 17.04.2020 jõustunud määrusega tsiviilasjas nr 2-20-3706 kuulutati välja

võlgniku pankrot 17.04.2020 kell 16.00. Pärnu Maakohtu 25.06.2020 määrusega jäeti läbi

vaatamata võlgniku hagi täitemenetluse 179/2018/313 lubamatuks tunnistamise nõudes, kuna

võlgniku pankroti tõttu on vaidlusalune täitemenetlus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg

1 alusel võlgniku osas lõppenud.

14. Hageja ei vaidlusta täitedokumendi täidetavust, vaid leiab, et täitemenetluste toimumise ajal

on võlgnik pidanud sissenõudjaga läbirääkimisi, mille tulemusena loobus sissenõudja osaliselt

sundtäidetavast nõudest (osast, mis ületab 250 000 eurot, kusjuures nimetatud summa sisaldab

ka täitemenetluste kulusid).

15. Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku ja kostja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 käsitletav poolte vahelise sundtäidetavast nõudest

osalise loobumise kokkuleppena. 14.06.2019 taotluse allkirjastamisele eelnenud võlgniku

lepingulise esindaja Sandra Sepa, EstateGuru OÜ ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest

perioodil 13.-14.06.2019 nähtub, et EstateGuru OÜ on rõhutatult oma 14.06.2019 e-kirjas

palunud parandada kokkuleppe punkti 5 järgnevalt: „Võlgnik avaldab, et võtab enda

19.03.2019

esitatud

pankrotiavalduse

tagasi.

Kostja

kinnitab

enda

nõusolekut

pankrotiavalduse tagasivõtmiseks käesolevale avalduses fikseeritud tingimustel oma

allkirjaga“. S.Sepp on pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates kostja

ja EstateGuru OÜ tähelepanu juhtinud, et tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse

tagasi võtmise taotlusega. Nimelt kirjutab hagejate esindaja vastusena EstateGuru OÜ poolt

esitatud muudatusettepanekutele, et: „esimest punkti ma taotlusesse ei lisanud, mh kuna: 1)

tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“; 13.06.2019

kell 14:38 kirjutas võlgniku ja hageja esindaja kostjale ja EstateGuru OÜ-le: „Muidugi

mõistame ka teie seisukohta ja põhjuseid, miks ootate hetkel pankrotiavalduse tagasivõtmist.

2-19-18312

Samas ei ole see ka nii lihtne, st kohtule peab veenvalt põhistama, et olukord on võrreldes

pankrotiavalduse esitamise muutunud ja et makseraskused on ületatud. Kindlasti sooviks kohus

siin näha ka juba kirjalikke kokkuleppeid. Seega ei ole meil hetkel garantiid selles, et kohus on

pankrotiavalduse tagasivõtmisega nõus“. Eeltoodust nähtub, et kostja soovis oma allkirjaga

kinnitada üksnes nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks ega käsitlenud pankrotiavalduse

tagasivõtmise avaldust hagejate ja kostja vahelise kokkuleppena. Kohus nõustus kostjaga selles,

et puudub alus vastavale dokumendile mistahes muu tähenduse andmiseks. Vastavat tõlgendust

toetab ka asjaolu, et näiteks 20.09.2019 menetluskulude hüvitamise kokkulepe fikseeriti

EstateGuru OÜ ja võlgniku vahel korrektse kokkuleppena ning ei ole eluliselt usutav, et kui

pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks nad seda

korrektse kokkuleppena vormistanud.

16. Isegi kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte

kokkuleppena, ei ole kohtu hinnangul vastavast dokumendist võimalik üheselt järeldada, et

kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Pankrotiavalduse tagasivõtmise

taotluse punktis 3.4 on kostja avaldanud järgnevat: „Tolli 7 kinnistu võõrandamisest saadud

raha arvelt rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja Estateguru tagatisagent OÜ rahalised

nõuded. Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub Estateguru tagatisagent OÜ oma

nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu“. Vastavas punktis pole

müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud. Samuti puudub eeltoodud

punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (sh punktiga 3.1). Ka taotluse punkti

3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega.

Nimelt sätestab taotluse punkt 3.1, et: „Tolli 7 kinnistule on leitud ostja, kes on nõus selle

soetama hinnaga 250 000 eurot.“. Eeltoodud tõlgendust toetab ka asjaolu, et kõnealuses

täitemenetluses ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all.

Apellatsioonkaebus

17. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

18. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas tõendeid ebaõigesti ning

see tõi asjas kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohtu põhjendused on vastuolulised, üllatuslikud

ega ole loogiliselt jälgitavad. Samuti on maakohus otsuse tegemisel jätnud täiel määral

hindamata olulist tähtsust omavad tõendid ning hinnanud tõendeid ühekülgselt.

19. Keskse tähendusega on küsimus, kas kostja loobus osaliselt oma nõuetest 14.06.2019

võlgnikuga viimase pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppes. Maakohus hindas asjas tähtsus

omavaid tõendeid ühekülgselt, kui leidis, et võlgniku ja kostja 14.06.2019 ühine taotlus

pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-19-4184 ei ole käsitletav poolte vahelise

sundtäidetavast nõudest osalise loobumise kokkuleppena. Tegeliku olukorra mõistmiseks tuleb

vaadata minevikus asetleidnud fakte, mille üle pooled tänasel hetkel ei vaidle. Mõistetavalt oli

dokument vajalik küll võlgniku pankrotimenetluse lõpetamiseks, ent pooled leppisid

dokumendis sõnaselgelt kokku ka tingimused kinnisasja võõrandamise osas, mille täitumisel

võlgnik ei oleks enam püsivalt maksejõuetu. Teisisõnu sisaldus taotluses täiendav kokkulepe.

Sisult ainus kokkulepitud tingimus, mis sai võlgniku maksevõimet ja seeläbi pankrotimenetlust

mõjutada, oli Tolli 7 kinnistu müügihind ja nõuetest loobumise ulatus. Kui müügihind jäänuks

alla võlgniku kohustuste väärtusele, siis olnuks võlgnik ikka püsivalt maksevõimetu ning

vastupidi.

2-19-18312

20. Kui kokkulepet tõlgendada selliselt, et kinnistu müüakse, saadud raha eest tasutakse

kohtutäituri ja kostja nõuded ning „ülejäänud“ teadmata osas kostja nõuetest loobub, siis jääb

kinnistu müügihinna nimetamine sisutühjaks. Piisanuks kokkuleppe p-st 3.4. Ometigi kirjutati

kokkulepe vandeadvokaatide poolt just selliselt, et kinnistu müügihind toodi eraldi välja.

Järelikult oli poolte ühine tegelik tahe, et kinnistu müüakse hinnaga 250 000 eurot, saadud raha

arvelt tasutakse esmalt kohtutäituri ja siis kostja nõuded ning müügisumma arvelt rahuldamata

jäävas osas loobub kostja oma nõuetest.

21. Poolte ühine tegelik tahe nähtub ka kokkuleppe ülesehitusest. Nimelt on kõnealune

dokument jagatud seitsmeks peatükiks. Kolmas peatükk koosneb omakorda kuuest alaklauslist,

mida vastustaja on apellandile kinnitanud. Käesoleval juhul heidab kostja ette, et kui ta

tõepoolest loobunuks 250 000 eurot (sh täituri tasud) ületavas osas, siis pidanuks hind sisalduma

ka vastavas alaklauslis. Nagu ka teiste kokkulepete puhul, siis peatüki alaklauslite puhul ei ole

kordamine vajalik ning see suurendaks üksnes asjatult dokumendi mahtu. Kuna tegemist on

dokumendi ühe peatükiga, siis järeldub alaklausli sisu peatüki mõttest.

22. Maakohus jättis kokkuleppe tõlgendamisel arvesse võtmata kostja esindaja 3. septembril

2019. a antud kinnituse, et pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega – investorite

õigused saavad kaitstud ning Osaühingul Pesukoda on võimalus Tolli 7 kinnisasi soetada

hinnatasemelt, mille kostja on varasemalt välja käinud.

23. Loogiliselt ei ole jälgitav maakohtu järeldus, et eluliselt ei ole usutav, et kui pooled oleksid

soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, siis ei oleks nad seda korrektse

kokkuleppena vormistanud. Esiteks jääb arusaamatuks, miks peab kohus võlgniku ja kostja

esindaja vahel 20. septembril 2019. a sõlmitud menetluskulude hüvitamise kokkulepet

„korrektseks“ ning 14. juuni 2019. a dokumenti mitte. Maakohus jättis ka viidatud tõendi

täielikult hindamata poolte käitumise tuvastamiseks pärast kõnealuse dokumendi sõlmimist, st

kokkuleppe sisu tõlgendamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p 3 mõttes. Hageja selgitas

maakohtus, et kostjapoolne osaline loobumine oma nõuetest nähtub ka mh menetluskulude

hüvitamise kokkuleppest. Nimelt kohustunuks kostja esindaja poolt saadetud lepinguprojekti p

2 kohaselt võlgnik hüvitama kõik investorite (laenuandjate) ees täitmata kohustused, ent

kokkulepe sõlmiti siiski selliselt, et võlgnik kohustub täitma laenuandjate ees kohustused

üksnes vastavalt kokkulepetele. Nimetatud projekti muutmine viitab kõige selgemalt asjaolule,

et veel 24. septembril 2019. a pidas kostja enda nõude jäägiks 250 000 eurot, millest hüvitatakse

ka täitemenetluse kulud.

24. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et isegi, kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse

tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole vastavast dokumendist võimalik üheselt

järeldada, et kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Loogiliselt ei ole

jälgitav maakohtu leitu, et eelviidatud maakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et täitemenetluses

ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all ning seetõttu ei ole veenvalt

tõendatud hageja väited, justkui oleksid pooled leppinud kokku kinnistu võõrandamises 250

000 euro eest hagejaga seotud isikule, so Osaühingule Pesukoda. Tolli 7 kinnisasja

täitemenetluses võõrandamine pidi tõepoolest toimuma hinnaga 250 000 eurot. Kummastavalt

teatas kostja aga kohtutäiturile, et tema nõude jääk on hoopiski 315 300,20 eurot. Eeltoodu tõttu

jääb arusaamatuks, kuidas pooled oleksid saanud astuda reaalseid samme täitemenetluses

kõnealuse kinnistu müümiseks Osaühingule Pesukoda hinnaga 250 000 eurot.

2-19-18312

Vastustaja seisukoht

25. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

27. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab olulises osas

TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima

kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus

nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas,

milles maakohus leidis, et võlgniku ja kostja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 ei ole käsitletav poolte vahelise sundtäidetavast

nõudest osalise loobumise kokkuleppena. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust

ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhjendustest välja

aga maakohtu alternatiivse käsitluse juhuks, kui tegemist on poolte vahelise kokkuleppega

nõuetest osaliseks loobumiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

28. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole nõuetest hageja ega

võlgniku vastu osaliselt loobunud. Ühtlasi hindas maakohus esmaselt õigesti, kas poolte vahel

on üldse kokkulepe nõuetest osalise loobumise kohta sõlmitud. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping

tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad

midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks

määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-08, p 13). Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu

24. novembri 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Antud juhul ei nähtu kolleegiumi

hinnangul 14.06.2019 taotlusest pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184

poolte selgeid tahteavaldusi selleks, et järeldada kokkuleppe sõlmimist nõuetest osalise

loobumise kohta. Nimetatud tahteavaldusi ei ole võimalik järeldada ka teistest kohtule esitatud

tõenditest. Kohtule esitatud 14.06.2019, 03.09.2019 ja 23.09.2019 e-kirjadest ei nähtu

eraldiseisvalt ega ka koosmõjus 14.06.2019 taotlusega, et võlgnik ja kostja oleksid soovinud

14.06.2019 taotlusega kaasa tuua kindla õigusliku tagajärje (kostja nõudest osalise loobumise).

Tahteavaldust tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi. Maakohus viitas põhjendatult võlgniku ja hageja esindaja 14.06.2019

2-19-18312

vastusena EstateGuru OÜ poolt esitatud muudatusettepanekutele, et: „tegemist ei ole

kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“. Ringkonnakohtu hinnangul

puudus hagejal ja võlgnikul sellise sisuga vastuse saatmiseks vajadus, kui tegemist oleks olnud

poolte vahelise kokkuleppega nõudest loobumise kohta. Seega on hageja ise mõistnud

pankrotiavalduse tagasi võtmise avaldust sellisena nagu see oli pealkirjastatud ehk siis

taotlusena pankrotiavalduse tagasivõtmiseks. Seega nähtub sellest hageja tegelik tahe. Kostja

poolt avaldatust ei ole samuti võimalik järeldada, et kostja oleks soovinud tuua kaasa õigusliku

tagajärjena oma nõuetest osalist loobumist hageja ja võlgniku vastu. Pealegi kinnitas kostja

hageja 14.06.2019 e-kirjale eelnenud e-kirjas, et ta kinnitab oma nõusolekut pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks (I kd tl 83). Sellekohane kostja kinnitus sisaldub ka 14.06.2019 kohtule esitatud

pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduses (I kd tl 34-36). Kostja ei ole seega kinnitanud, et ta

oma nõuetest osaliselt loobuks. Kokkuleppe sõlmimisele ei viita ka 03.09.2019 Estateguru OÜ

e-kiri hageja esindajale, et „pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega soetada vara

hinnatasemelt, mille oleme varem välja käinud.“ (I kd tl 37). Nimetatud e-kirjas kinnitab

Estateguru OÜ, et Osaühingul Pesukoda on võimalik kinnisasi omandada varasemalt pakutud

hinnatasemega, mitte aga seda, et kostja loobuks osaliselt nõuetest võlgniku ja hageja vastu.

Samuti ei saa nõuetest loobumist järeldada Estateguru OÜ ja võlgniku vahelisest 24.09.2019

allkirjastatud kokkuleppest menetluskulude hüvitamise kohta. Nimetatud kokkulepe hõlmab

kokkulepet Estateguru OÜ ja võlgniku vahel ning seda üksnes menetluskulude hüvitamiseks.

Sellest ei saa järeldada, et kostja oleks oma nõuetest võlgniku vastu osaliselt loobunud (I kd tl

41-42).

29. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et kokkuleppe puudumisele

viitab ka asjaolu, et 24.09.2019 allkirjastatud menetluskulude hüvitamise kokkulepe fikseeriti

korrektse (eraldi vormistatud ja allkirjadega varustatud) kokkuleppena ning ei ole eluliselt

usutav, et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks

nad seda sellise kokkuleppena vormistanud. Nimelt on hageja väidetav kokkulepe lisatud

pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusse ja sõnastatud, kui viide poolte vahel peetud

läbirääkimistele, mille tulemusel on kokkulepe saavutatud. Niivõrd oluliste kokkulepete puhul

on kolleegiumi arvates eluliselt usutav, et see vormistataks poolte allkirjadega varustatuna

eraldi

dokumendina.

Seejuures

on

oluline,

et

kostja

esindaja

on

14.06.2019

menetlusdokumendis andnud kinnituse üksnes pankrotiavalduse tagasivõtmisele, mitte punktis

3 märgitud väidetavale kokkuleppele (I kd tl 34-36). Ringkonnakohtu hinnangul on 14.06.2019

menetlusdokumenti punkti 3 lisamine seletatav sellega, et kohtule oli vaja pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks veenvalt põhistada, et olukord võrreldes pankrotiavalduse esitamise ajaga on

muutunud ja võlgniku makseraskused ületatud. Pankrotimenetluse puhul on tegemist hagita

menetlusega, mille puhul ei piisa kohtule üksnes pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusest,

vaid kohtule tuleb põhistada ja vajadusel tõendada, et võlgnikul makseraskuseid enam ei ole.

Sellist käsitlust kinnitab ka võlgniku ja hageja esindaja 13.06.2019 e-kiri kostjale, milles ta

täpselt niimoodi sellise teksti lisamist pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusse selgitabki (I

kd tl 84 pöördel).

30. Kuna kohtule esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et võlgnik ja kostja oleks sõlminud

mingi kokkuleppe, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust, kuidas oli 14.06.2019

pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduses kogu punkt 3 üles ehitatud ning kuidas olid punktid

3.1 ja 3.4 sõnastatud ning et punktis 3.1 oli märgitud kinnisasja müügihind. Samuti ei oma

tähtsust, millise sisuga oli väidetav kokkulepe sõlmitud, sealhulgas, kas kostja on loobunud

nõuetest 250 000 eurot ületavas osas või üksnes selles ulatuses. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse

põhjendustest jätta välja osa, milles maakohus on leidnud, et isegi kui tõlgendada allkirjastatud

pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole kohtu hinnangul vastavast

dokumendist võimalik üheselt järeldada, et kostja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas

2-19-18312

loobunud. Vastava põhjendava osa välja jätmisega ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik ka

käsitleda hageja väiteid maakohtu sellekohase järelduse ebaõigsuse kohta, sealhulgas väiteid

täitemenetluses kohtutäituri kontrolli all vara võõrandamise võimatuse kohta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

31. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

32. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse

lahendamisel

ka

ringkonnakohus.

Kostja

esitas

10.08.2021

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega

seoses kantud menetluskulud kokku 1548 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses

õigusabi 8 tunni ja 36 minuti ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta).

33. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

maakohtu

otsusega

ja

apellatsioonkaebusega

tutvumine,

vastuse

koostamine

apellatsioonkaebusele ja menetluskulude nimekirja koostamine on põhjendatud ning nende

ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Seevastu põhjendatud ei

ole kostja poolt 30.11.2020 menetlusdokumendi koostamisest (vastuväited hageja

menetluskuludele) tingitud kulu hüvitamine apellatsioonimenetluses. TsMS § 174 lg 1 järgi

määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. Antud kulu tekkis kostjal maakohtus enne otsuse tegemist, mistõttu tulnuks selle

hüvitamist taotleda hagejalt maakohtus. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud

ajakuluks kokku 7 tundi ja 12 minutit.

34. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks

ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13,

p 25). Antud juhul on tegemist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusabiteenusega ning

tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega ning kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ja

põhjendatuks vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt osutatava õigusabi tunnitasu määra

150 euro (käibemaksuga 180 eurot).

35. Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulude välja

mõistmist käibemaksuga summas. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab hagejalt

kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 1296 eurot (käibemaksuga).

36. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm