2-20-129365/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-129365

Kohtuasi

X (X) hagi Y vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 23.03.2021 vaheotsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y apellatsioonkaebus, hind 1750 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Kunnar Korsten

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Repp

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 23.03.2021 otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 10.08.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y-lt

(kostja) võlgnevuse saamiseks. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite ja nõue anti üle

hagimenetlusse. Hageja esitas 07.10.2020 hagi, milles hageja palus mõista kostjalt välja võlg

4 420 eurot, intress 1 346,40 eurot (periood 03.01.2017 - 31.03.2017) ja viivis 1 232,60 eurot

(periood 01.04.2017 - 31.12.2018).

2. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale laenu 4 500 eurot. Pooled vormistasid selle

kohta 03.01.2017 võlatunnistuse. Laenu tagastamise tähtaeg oli 31.03.2017 ning raha

kasutamise eest lepiti kokku intress 10% kuus. Kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud. Hageja

küsis kostjalt korduvalt võlga tagasi SMS-ide ja telefoni teel. 29.05.2020 tagastas kostja nimel

Q OÜ (osaühing, mille osanik ja juhatuse liige oli kostja) hagejale 80 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata aegumise tõttu. Kostja palus teha

vaheotsuse ja kohaldada aegumist. Hageja nõue aegus 31.03.2020.

Hageja helistas kostjale ja ütles, et tal oli abi vaja ja palus, et kostja kannaks talle osaühingu

nimel 80 eurot. Mainitud sisuga vestlust tõendas hageja ja kostja vahel 28.05.-29.05.2020

toimunud SMS-ide vahetus, kus hageja kirjutas „Tere Y! X siin. Mul on mure. Kunagi aitasin

sind, aita nüüd palun sina mind“. Kostja kandis hagejale osaühingu poolt 29.05.2020 üle

80 eurot. Ilmselgelt ei toimunud viidatud summa ülekanne nõude tunnustamiseks. Hiljem asus

hageja meelevaldselt juuni-juuli vestlustes siduma mais toimunud suhtlust ja ülekannet võla

tunnustamisena, kuigi kostja ei olnud hageja ees võlgnevust tunnustanud ega teinud ülekannet

väidetava võlgnevuse tunnustamiseks. Järelikult polnud võimalik esitatud tõendite põhjal

järeldada, et kostjal oli soov hageja väidetavat nõuet tunnustada. 29.05.2020 ülekande tegemise

ajaks oli hageja nõue kostja vastu aegunud. Kostja polnud hageja nõuet mitte ühelgi viisil

tunnustanud.

Maakohtu vaheotsus

4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-le 3 lahendas kohus kostja

taotluse aegumise kohaldamiseks. Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata ja leidis, et hageja

nõue polnud aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja lg 2, §

135 lg 1, § 158 lg 1 ja lg 2 alusel.

Hageja ja kostja sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1

mõttes. Võlakirjast nähtuvalt kinnitas kostja, et ta võttis 03.01.2017 hagejalt laenu 4 500 eurot

ning kohustus võla tagasi maksma hiljemalt 31.03.2017. Kokkulepitud intress oli 10% kuus.

Kostja tähtajaks hagejale laenu ega intressi ei tasunud. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas

kulgema alates 01.04.2017 kell 00.00 ning aegumistähtaja lõpp saabus 31.03.2020 kell 24.00.

Hageja nõude aegumistähtaeg oli möödunud.

SMS-i vahetusega leidis tõendamist, et hageja kirjutas kostjale viimase poolt hagejalt

03.01.2017 võetud laenu tagastamisest. 28.05.2020 SMS-ist nähtus, et hageja kirjutas kostjale

oma murest, mis seisnes selles, et 03.01.2017 aitas hageja kostjat sellega, et laenas viimasele

4 500 eurot, mille kostja lubas tagastada 31.03.2017, kuid ei teinud seda. 28.05.2020 SMS-is

palus hageja kostjalt, et viimane laenu tagastaks, andes ka oma arvelduskonto numbri.

29.05.2020 maksekorraldusega luges kohus tuvastatuks, et osaühing tasus hagejale 29.05.2020

80 eurot, selgitusega makse. Äriregistri teabesüsteemist väljavõtte kohaselt oli osaühingu

osanik ja juhatuse liige kostja. 30.06.2020 SMS-ist nähtus, et kostja lubas hagejale võlgnevuse

tagasi maksta juunis 2020, kuid maksis võlast ainult 80 eurot. Kostja vastas hagejale, et kohe

kui soomlastega sõlmitud lepinguga kaasnev ettemaks on laekunud, võtab ta hagejaga ühendust.

Kostja kinnitas, et ettemaks peaks laekuma lähipäevil.

10.07.2020 SMS-ist nähtus, et hageja avaldas oma arvamust firma kontolt laekunud 80 euro

kohta. Kostja esitatud osaühingu kontost nähtus, et hageja andis ettevõttele 2016 kaks korda

laenu ja need laenud oli hagejale ka 2016 tagasi makstud. Osaühingu poolt hagejale 29.05.2020

tasutud 80 eurol polnud puutumust osaühingu kontol toodud 2016 laenudega. Kuna kostja

esitatud osaühingu konto väljavõte ei lükanud ümber hageja õiguslikku positsiooni ja muid

tõendeid kostja hageja väidete ümberlükkamiseks ei esitatud, siis oli kohus veendumusel, et

80 eurot oli tasutud osaühingu arvelt kostja 03.01.2017 hagejalt võetud laenu katteks. Seega

SMS-ide vahetusest ja maksekorraldusest oli üheselt aru saada, et kostja tunnustas 03.01.2017

võlakirja alusel tekkinud põhivõlgnevust 4 420 eurot (lisandus intress 10% kuus) ja asus seda

tasuma. Seega loobus kostja aegumise vastuväitest ja tunnustas hageja nõuet.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus maakohtu vaheotsus tühistada ja teha uus otsus, millega kohaldada hageja

nõudele aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei kohaldanud maakohus korrektselt materiaalõigust ning rikkus

oluliselt hagimenetluse võistlevuse põhimõtet, hindas tõendeid ebaõigesti ja vastuoluliselt ning

jättis hindamata kostja seisukohad ja tõendid, esitamata eelneva kohta põhjendusi.

Maakohtu otsuses puudus tõendite ja poolte esitatud väidete ammendav analüüs ning kohus

jättis põhjendusteta arvestamata kostja esitatud tõendid. Kohus peab otsuses põhjendama, miks

ta ei arvesta poole väitega. Kohtu rikkumised tõid endaga kaasa ebaõige otsuse. Vaheotsus oli

raskesti jälgitav ning tõendite analüüsi asemel tugines kohus poolte seisukohtadele. Kohus

määratles õigesti aegumise lõpptähtaja 31.03.2020, kuid ei analüüsinud ega andnud

materiaalõiguslikku hinnangut pärast nõude aegumist toimunud poolte suhtlusele.

Antud asjas kogutud tõendite pinnalt ei olnud võimalik järeldada, et 29.05.2020 osaühingu

poolt 80 euro tasumisega või hilisemas suhtluses oleks kostja kui füüsiline isik soovinud hageja

aegunud nõudele aegumise vastuväite esitamisest loobuda. Otsusest ei selgunud, millest kohus

seda järeldas. Tõendite õigel analüüsil oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et hageja

nõue oli aegunud. Kostja polnud loobunud aegumise vastuväidetest.

Vaidlusalune ülekanne ei toimunud hageja nõude tunnustamiseks. Ei olnud usutav, et hageja,

kellele väidetavalt oli kostja võlgu, hakkab kostjalt rahalist abi paluma ega nõua selle asemel

võla tagastamist. Vastupidiselt, toimunud suhtlusest sai järeldada, et hageja tunnistas poolte

vahel varasemate nõuete puudumist ning asus võla nõudmise asemel kostjalt abi paluma.

Juriidilise isiku poolt raha tasumist polnud võimalik võrdsustada kostja kui füüsilise isiku poolt

tahteavalduse tegemisega. Kohus jättis tähelepanuta, et osaühingu ja hageja vahel oli

varasemalt laenusuhteid ning seetõttu polnud alust väita, et kostja oli osaühingu arvelt

tagastanud füüsilise isiku laenu.

Maakohtu otsuse sisu ja resolutsioon on omavahel vastuolus. Kohtu põhjendustest võis

järeldada, et maakohus luges viivisenõude aegunuks. Seega oleks tulnud vaheotsuse

resolutsioonis märkida, et menetlus jätkub üksnes põhinõude ja intresside osas.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

vaheotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha lõppotsus, millega jätta

hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jäävad mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust järgnevas:

- pooled sõlmisid 03.01.2017 laenulepingu, mille järgi hageja andis kostjale 4500 eurot laenu.

Laen tuli tagastada 31.03.2017.

- kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud ja hageja nõude aegumistähtaeg möödus.

- 29.05.2020 tasus Q OÜ hagejale 80 eurot, selgitusega makse.

9. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas võlakirjast tulenev hageja nõue

on aegunud või mitte. Pooltel nõude õiguslikus aluses vaidlust polnud. Hageja väitel aegumine

katkes kostja poolt nõude tunnustamisega. Lisaks loobus kostja aegumise vastuväitest

võlgnevusest 80 euro tasumisega 29.05.2020. Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite ja

leidis, et hageja nõue aegus 31.03.2020 ning puuduvad aegumise katkemise või peatumise

asjaolud. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud.

10. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus otsust tehes järginud TsMS §-s 438 lg-s 1 ja 442

lg-s 8 sätestatut. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 442 lg 2 sätestab nõuded otsuse põhjendavale osale, mille kohaselt otsuse põhjendavas

osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse

väidetega, mille kohaselt kohus on jätnud kostja vastuväited ja neid kinnitavad tõendid osaliselt

hindamata ja kohtulahend on seetõttu ebaõige.

11. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et hageja nõue

aegus 31.03.2020 ning hagi rahuldamiseks puudus maakohtul alus. Ringkonnakohus põhjendab

oma seisukohta järgnevalt.

12. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Kostja

kohustus 03.01.2017 võlatunnistuse kohaselt tagastama hagejale 4500 eurot laenu hiljemalt

31.03.2017 ning tasuma raha kasutamise eest intressi 10% kuus. Seega sai lepingust tulenev

nõue aeguda 31.03.2020. Asjas puudub vaidlus, et enne nõude aegumist kostja hagejale võlga

tagasi ei maksnud.

13. Järgnevalt analüüsib kohus nõude aegumise katkemise, peatumise ja aegumisest loobumise

väiteid. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud

asjaolude alusel aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 07.12.2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 16 ja 21.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-11465, p 13.3).

14. Hageja väitis, et kostja tunnustas nõuet maikuus 2020 SMS-ide vahetamise ja Q OÜ poolt

29.05.2020 hagejale 80 euro tasumisega ning aegumine katkes. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja väide ekslik. Riigikohus on selgitanud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa

aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis

ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-146-13, p 24; 17.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Praeguses vaidluses

oli aegumistähtaeg möödunud.

15. Riigikohus on 21.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16 p-s 49 selgitanud, et aegunud

nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui

võlatunnistus on tehinguga kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või

pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist

kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks

aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.12.2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Käesolevas menetluses esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja

oleks soovinud loobuda või loobus aegumise vastuväitest. Maakohtu vastupidine järeldus ei ole

kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Vaidlust ei ole, et poolte vahel oli olnud erinevaid

laenusuhteid ja et maikuus 2020 helistas hageja kostjale ja teatas, et vajab abi ja palus, et kostja

kannaks talle osaühingu nimelt 80 eurot. Sellega on kooskõlas 28.-29.05.2020 toimunud SMS-

ide vahetus, kus hageja teatas, et tal on mure, et kunagi aitasin mina sind, aita nüüd mind.

Nimetatud kirjavahetust ei olnud maakohtul alust siduda 03.01.2017 võlatunnistusega. Pigem

saab pooltevahelisest toimunud suhtlusest järeldada, et hageja tunnistas poolte vahel

varasemate nõuete puudumist, asudes võla nõudmise asemel kostjalt abi paluma. Kostja on

läbivalt maakohtu menetluses tuginenud vastuväidetes nõude aegumisele ja et helistamine, abi

palumine ja kostja äriühingu poolt 80 euro suuruse ülekande tegemine hageja arvele toimus

suvel 2020, kui hageja nõue oli aegunud.

16. Kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, siis koos põhinõudega aeguvad ka kõrvalnõuded

TsÜS § 144 alusel. Eelmärgitud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad maakohtu menetluskulud hagi

rahuldamata jäämise tõttu hageja kanda. Kuna kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele,

siis TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti hageja kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

43. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindaks määrati ( TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)