2-19-630/93 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-630

Kohtuasi

Swedbank AS-i hagi X ja Y vastu ühisvara jagamise,

elatise ja majandamiskulude maksmise kokkulepete

tagasivõitmiseks ning ühisvara jagamiseks

Y vastuhagi Swedbank AS-i ja X vastu ühisvara

jagamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks

tahteavalduste andmise kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson

Kostja I (kaasapellant) X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Oksana Smirnova

Kostja II (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Valdis Härmsalu

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16. aprilli 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Y 17. mai 2021. a menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed

tõendid.

2. Tühistada Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-630 osas,

milles maakohus jagas X ja Y ühisvara selliselt, et korteriomand asukohaga AAA,

Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) müüakse avalikul enampakkumisel

kohtutäituri poolt ning tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja Danske Bank A/S

laenulepingutest nr EEL-230306AK ja EEL-260606KA tulenevad nõuded ning

ülejäävast müügitulemist pool antakse Swedbank AS-i kasuks kohtutäituri

käsutusse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3); jättis Y vastuhagi rahuldamata

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 4); jaotas menetluskulud (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 5).

Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta Swedbank AS-i hagi ühisvara jagamise

nõudes rahuldamata; rahuldada Y vastuhagi; jagada X ja Y ühisvara selliselt, et

korteriomand asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) jätta Y

ainuomandisse hüvitise 28 283,94 eurot maksmise kohustuse vastu ning

laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kohustused X ja

Y omavahelistes suhetes Y kanda; kohustada X andma omandi üleminekuks

vajalikud

tahteavaldused;

jaotada

menetluskulud

vastavalt

kohtuotsuse

tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

3. Täiendada Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni tsiviilasjas nr

2-19-630 otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu

17. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud kuni Y

korteriomandi

asukohaga

AAA,

Tallinn

(registriosa

nr XXXXXXXXX)

ainuomanikuna sissekandmiseni.

4. Harju Maakohtu 1. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-630 on jõustunud

osas, millega rahuldati Swedbank AS-i hagi ühisvara jagamise, elatise ja

majandamiskulude maksmise kokkulepete tagasivõitmiseks ning tunnistati

kehtetuks X ja Y vahel 22. aprillil 2016 sõlmitud kokkulepped ühisvara jagamise

ning elatise ja majandamiskulude maksmise kohta, samuti asjaõiguslepingud

maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 2.1–2.4 nimetatud osas (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 2).

5. Y apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

6.1. Rahuldada Swedbank AS-i hagi osaliselt.

6.2. Rahuldada Y vastuhagi.

6.3. Tunnistada kehtetuks X ja Y vahel 22. aprillil 2016 sõlmitud kokkulepped

ühisvara jagamise ning elatise ja majandamiskulude maksmise kohta, samuti

asjaõiguslepingud järgmises osas:

6.3.1. p 4.1.1 osas, millega lepiti kokku, et korteriomand asukohaga AAA,

Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) jääb Y lahusvaraks;

6.3.2. p 4.1.2–4.1.3 osas, millega lepiti kokku, et laenulepingutest nr EEL-

230306AK ja EEL-260606KA tulenevad laenu tagastamise kohustused on

X lahuskohustused ja nende täitmise eest vastutab üksnes X;

6.3.3. p-d 5.1.1–5.1.3 osas, millega lepiti kokku, et X kohustub oma lahusvara

arvel alaealiste laste V, R ja D ülalpidamiseks tasuma igakuist elatist

perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 sätestatud määrast suuremas ulatuses;

6.3.4. p 6.1 osas, millega lepiti kokku, et X tasub Y-le majandamiskulude katteks

ning muude tavapäraste vajaduste rahuldamiseks 2000 eurot kuus kuni X

ja Y noorima lapse 21. aastaseks saamiseni, s.o kuni 30. märtsini 2035.

6.4. Jagada X ja Y ühisvara järgmiselt:

6.4.1. jätta Y ainuomandisse korteriomand asukohaga AAA, Tallinn

(registriosa nr XXXXXXXXX);

6.4.2. jätta laenulepingust nr EEL-020305AK tulenevad kohustused X ja Y

omavahelistes suhetes Y kanda;

6.4.3. jätta laenulepingust nr EEL-260606KA tulenevad kohustused X ja Y

omavahelistes suhetes Y kanda.

6.5. Mõista Y-lt välja enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 28 283,94 eurot ja

kohustada Y nimetatud summa andma Swedbank AS-i kasuks täiteasjas

nr 022/2018/223 täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse.

6.6. Kohustada X andma nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks

korteriomandi asukohaga AAA, Tallinn registriosas nr XXXXXXXXX selliselt,

et

senine

omanikukanne

Y

kohta

kustutatakse

ja

korteriomandi

ainuomanikuna kantakse sisse Y.

6.7. X on kohustatud tegema kohtuotsuse tervikresolutsiooni p-s 6.6 märgitud

tahteavalduse üksnes juhul, kui Y on andnud täiteasjas nr 022/2018/223

täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse kohtuotsuse

tervikresolutsiooni p-s 6.5 välja mõistetud rahalise hüvitise 28 283,94 eurot.

6.8. Jätta maakohtus kantud Swedbank AS-i menetluskulud 35% ulatuses

võrdsetes osades X ja Y kanda ning 30% ulatuses X kanda.

6.9. Jätta maakohtus kantud X menetluskulud 35% ulatuses Swedbank AS-i kanda

ning 65% ulatuses tema enda kanda.

6.10. Jätta maakohtus kantud Y riigilõiv Swedbank AS-i kanda ja muud

menetluskulud 50% ulatuses Swedbank AS-i kanda ning 50% ulatuses tema

enda kanda.

6.11. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Swedbank AS-i kanda.

6.12. Jätta Harju Maakohtu 17. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna jõusse. Kohtuotsuse

tervikresolutsiooni p-s 6.6 ette nähtud kinnistusraamatu kannete tegemisel

kuuluvad hagi tagamisena seatud abinõud tühistamisele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank AS (hageja) esitas 14. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja

II) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja 29 500 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses

määras alates hagi esitamisest, tunnistada kehtetuks kostjate 22. aprilli 2016. a ühisvara

jagamise kokkulepe ning kokkulepe elatise ja majandamiskulude maksmise kohta ning

asjaõiguslepingud. Hageja palus jagada kostjate ühisvara selliselt, et müüa korteriomand

asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) avalikul enampakkumisel

kohtutäituri poolt, täita hüpoteegipidaja Danske Bank A/S nõue ja ülejäävast müügitulemist

pooles ulatuses rahuldada hageja nõuded kostja I vastu. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt algatas kohtutäitur hageja 5. jaanuari 2018. a

täitmisavalduse alusel täitemenetluse nr 022/2018/223 kostja I suhtes võlgnevuse 6702,75 euro

sissenõudmiseks. 4. septembril 2018 teatas kohtutäitur, et kostjal I puudub vara, mille arvel

oleks võimalik nõue rahuldada. Lahusvarast ei piisa kohustuste täitmiseks, sest kostjal I ei ole

ainuomandisse kuuluvat vara. Kostja I vastu on nõudeid üle 100 000 euro. Kostja I on

maksejõuetu.

Kostjad sõlmisid abielu 10. septembril 2005. Kostjate varasuhetele kohaldus varaühisus.

Kostjad leppisid 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise, elatise ja majandamiskulude

maksmise kokkuleppes (leping) kokku, et eelnevalt kostjatele ühiselt kuulunud korteriomand

asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) (korter) kuulub kostja II lahusvara

hulka; kostja I tasub kolmele lapsele elatist kokku 3000 eurot kuus; kostja I tasub kostjale II

majandamiskulude katteks ja muude tavapäraste vajaduste rahuldamiseks 2000 eurot kuus kuni

kostjate noorima lapse 21. aastaseks saamiseni, s.o kuni 30. märtsini 2035; Danske Bank A/S

ees olevad laenulepingutest nr EEL-230306AK ja nr EEL-260606KA tulenevad kohustused

jäävad kostja I lahusvara hulka (laenujääk oli 1. veebruari 2016. a seisuga vastavalt 25 972,27

eurot ja 26 254,55 eurot).

Leping sõlmiti kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ja kolme aasta jooksul enne

hagi esitamist ning on näitlik. Leping kahjustab hageja kui võlausaldaja huve. Kostjad olid

lepingu sõlmimise ajal abielus, seega on leping sõlmitud lähikondsete vahel ja lepingu teine

pool oli hageja huvide kahjustamisest teadlik. Korteri tasuta üleandmisega kostjale II on kostja I

välistanud sissenõude pööramise oma osale ühisvarast. Samuti on elatise nõude kunstliku

suurendamise tõttu võimalik järjekorras tagapool olevate võlausaldajate nõuded jätta

rahuldamata. Lisaks puudub kostjal I ülalpidamiskohustus kostja II suhtes, mistõttu ei ole selles

osas kokkuleppe sõlmimine õigustatud. Mis puudutab laenukohustuste jagamist, siis leping ei

muuda poolte vastutust Danske Bank A/S ees, aga mõjutab kostja I nõuete täitmise

võimalikkust. Olukorras, kus hüpoteegipidaja nõue täidetakse, on tegemist kostja I kohustuse

täitmisega, mistõttu ei ole eelduslikult üle jäävat summat võimalik võrdselt jagada ja hageja

saaks oma nõude rahuldatud väiksemas ulatuses. Kostja I tegi kostjale II lepingu alusel makseid

üksnes 31. maist 2016 kuni 1. jaanuarini 2017 ning seda oluliselt väiksemas ulatuses, kui

lepingus kokku lepiti. Lepingu kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuulub korter ühisvarasse,

mistõttu on vajalik ühisvara jagamine. Vara tuleks müüa täitemenetluses, sest selliselt saaksid

võlausaldajad oma nõuded vähemalt osaliselt rahuldatud.

Hageja ei nõustu kostja II pakutud vara jagamise viisiga ega hüvitise arvutuskäiguga. Selge ei

ole see, kas Danske Bank A/S nõustub sellega, et laenukohustus jääb ainult kostjale II. Samuti

kahjustaks see hageja huve saamaks oma nõue ühisvara arvel rahuldatud. Ühisvara jagatakse

tehingu tagasivõitmisel hagi esitamise seisuga, mistõttu tuleb lähtuda korteri väärtusest 130 000

eurot. Makseid, mille endine abikaasa toob esile pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist, ei

saa ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel arvesse võtta, sest kostjal II oleks tulnud neile

tugineda juba lepingu sõlmimisel.

Kostja II väitel lahusvara arvel täidetud kohustused summas 24 718,87 eurot on täidetud kinke

eest, mille kostja II sai kostjalt I, mistõttu ei saa seda summat arvesse võtta. Nimelt oli korter

asukohaga Kivila 15–174 kostja I omandis 2005. a märtsist kuni 2007. a maini. 2007. a mais

kinkis kostja I selle enne abielu omandatud korteri kostjale II. Isegi kui tegemist ei oleks

kinkega, siis on laenuleping sõlmitud abielu ajal ja seega on tegemist solidaarkohustuse

täitmisega. Lisaks ei saa korteriga seotud laenumakseid ühisvara jagamisel arvestada, sest see

vähendab solidaarkohustust. Need maksed kajastuvad vara väärtuses, kui vara suhtes toimub

enampakkumine ja hüpoteegipidaja nõue täidetakse.

Kostja I vastuväited

2. Kostja I avaldas, et hagis esitatud rahalised nõuded võib rahuldada, aga ülejäänud osas palus

kostja I jätta hagi rahuldamata. Kui kohus tunnistab lepingu kehtetuks, siis palus kostja I

rahuldada kostja II vastuhagi. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

Hageja nõue on aegunud, kuivõrd täitemenetlus algatati rohkem kui üks aasta pärast lepingu

sõlmimist. Lisaks ei kahjustanud kostja I korteri tasuta üleandmisega teadlikult hageja huve.

Lapsel on õigus kostjalt I ülalpidamist saada, kusjuures kokkulepe sõlmiti sellisel kujul eelkõige

kostja II algatusel. Kostjal I oli võimalik tasuda elatist oma lastele ja abikaasale, kuivõrd kostja

I äritegevus oli kasumlik ja kostjal I oli piisav sissetulek. 25. septembril 2020 sõlmisid kostjad

uue elatise maksmise kokkuleppe, mille kohaselt kohustub kostja I tasuma 292 eurot, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni kostjate alaealiste

laste täisealiseks saamiseni.

Korteri võõrandamine avalikul enampakkumisel võib jätta lapsed elukohata. Kostja I ei saa jätta

korterit endale, kuivõrd tal ei ole raha kostjale II hüvitise tasumiseks. Vastuhagis taotletud vara

jagamise viis on põhjendatud, mh tuleb hüvitise suurus määrata arvestades vastuhagis loetletud

asjaolusid.

Kostja II vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja II avaldas, et hagis esitatud rahalised nõuded võib rahuldada, kuivõrd kostja II ei ole

nendega seotud, aga ülejäänud osas palus kostja II jätta hagi rahuldamata ja rahuldada

vastuhagi. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja ja kostja I kanda.

Kostjate abielu lahutati 16. mail 2016. Lisaks 22. aprilli 2016. a lepingule sõlmisid kostjad

29. aprillil 2016 abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, millega jagati abikaasade

ühisomandis olevad äriühingute osalused. Need ühisvara jagamise lepingud moodustavad

terviku ja nendest vaid ühe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel rikub kohus lepingute

võrdsuse põhimõtet.

Kostja I maksevõimelisust pärast lepingute sõlmimist tõendab elatiskokkuleppe täitma

asumine, hageja ja teiste krediidiasutuste väljastatud laenude maht ja kostja I ainuomandisse

jäänud äriühingute majandusnäitajad ühisvara jagamise lepingu sõlmimise seisuga.

Võlausaldajad tekkisid kostjal I pärast ühisvara jagamist ja lahutust. Võib eeldada, et hageja

hindas kostja I ja tema äriühingu varalist seisu enne, kui andis laenu. Samuti sõlmitaksegi elatise

osas kokkuleppeid lähikondsete vahel, mistõttu viited sellele kui eritunnusele ei ole

põhjendatud. Alates kokkuleppe sõlmimisest on kostja I tasunud kokkuleppe täitmisena

ajavahemikus 22. aprillist 2016 kuni 1. jaanuarini 2019 24 880 eurot, kusjuures viimane

ülekanne tehti 10. jaanuaril 2017. Jagades selle summa kolme lapse ja nelja aasta peale, on

tulemuseks 172,77 eurot iga lapse kohta, mis on oluliselt alla seadusega kehtestatud elatise

miinimummäära.

Kostja II ei olnud nõus pakutud ühisvara jagamise viisiga. Kostja II vastuhagis esitatud nõuded

on järgmised: 1) lõpetada ühisomand korterile, jätta korter kostja II ainuomandisse ja määrata

kostjale I hüvitiseks 1582,71 eurot; 2) tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek korteri

omanikukande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja II; 3)

jätta kostja I ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-020305AK tulenev

kohustus 22 823,53 eurot (seisuga 6. märts 2019. a) kostja II kanda; 4) jätta kostja I ja Danske

Bank A/S vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-260606KA tulenev kohustus 21 606,61 eurot

(seisuga 6. märts 2019. a) kostja II kanda.

Kostja II palus jätta korteri tema ainuomandisse, et lapsed jääksid elama harjumuspärasesse

keskkonda. Kostjal II on huvi jätta korter enda ainuomandisse koos oluliste osade ja

päraldistega (hüpoteek ja laenu tagasimaksed Danske Bank A/S-le), sest laenulepingutest

tulenevad kohustused on seotud korteriga. Oluline ei ole, kas Danske Bank A/S nõustub sellega,

et laenulepingutest tulenev kohustus jääb ainult kostja II kanda. Ühisvara jagamisel tuleb

aluseks võtta korteri maksumus 1. veebruari 2016. a seisuga, s.o 103 000 eurot.

Kostjale I makstavast hüvitisest tuleb maha arvestada kostja II nõuded kostja I vastu.

16. detsembril 2016 müüs kostja II oma lahusvaraks oleva korteriomandi (kinke teel saadud) ja

müügist saadud rahast 24 718,87 eurot tasus Danske Bank A/S-le kostja I eest. 20. detsembril

2016 tasus kostja II oma lahusvara arvel I OÜ-le 1033,35 eurot laenumaksena kostja I eest.

Ajavahemikus 2. aprillist 2018 kuni 1. oktoobrini 2020 on kostja II tasunud oma lahusvara arvel

kõik jagatava korteriga seotud laenumaksed kokku summas 9000 eurot. Seetõttu on kostjal II

nõue kostja I vastu poole tasutud laenumaksete summa ulatuses, sest tegemist on

solidaarkohustusega.

Maakohtu otsused ja põhjendused

4. Harju Maakohus tegi 28. veebruaril 2019 õigeksvõtul põhineva osaotsuse, millega rahuldas

hagis esitatud rahalised nõuded ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 29 500 eurot ja

viivise sellelt seadusjärgses määras alates 14. jaanuarist 2019 kuni kohustuse täitmiseni.

5. Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

tunnistas kehtetuks kostjate 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe ning

kokkuleppe elatise ja majandamiskulude maksmise kohta ning asjaõiguslepingud (leping)

järgmises osas: p 4.1.1 osas, millega kostjad leppisid kokku, et korter jääb kostja II lahusvaraks;

p-d 4.1.2–4.1.3 osas, millega kostjad leppisid kokku, et laenulepingutest tulenevad laenu

tagastamise kohustused on kostja I kohustused ja nende täitmise eest vastutab üksnes kostja I;

p-d 5.1.1–5.1.3 osas, millega kostjad leppisid kokku, et kostja I kohustub oma lahusvara arvel

alaealiste laste ülalpidamiseks tasuma igakuist elatist 1000 eurot lapse kohta kuni nende

täisealiseks saamiseni või kuni õpingute lõpetamiseni, kuid mitte rohkem kui lapse 21-aastaseks

saamiseni, aga vaid osas, millega kostja I kohustus oma lahusvara arvel alaealiste laste

ülalpidamiseks tasuma igakuist elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määrast

suuremas summas; p 6.1 osas, millega kostjad leppisid kokku, et kostja I tasub kostjale II

majandamiskulude katteks ja muude tavapäraste vajaduste rahuldamiseks 2000 eurot kuus kuni

kostjate noorima lapse 21. aastaseks saamiseni. Kohus jagas kostjate ühisvara selliselt, et korter

müüakse avalikul enampakkumisel kohtutäituri poolt, tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja

Danske Bank A/S laenulepingutest tulenevad nõuded ja üle jäävast müügitulemist pool antakse

hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse. Kohus jättis kostja II vastuhagi

rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus võrdselt kostjate kanda. Hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud.

Tagasivõitmise nõude esitamise eeldused on täidetud, sest sissenõude pööramisega kostja I

varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Kuigi puudub vaidlus selles, et hageja ja

kostjale I kuuluv äriühing sõlmisid laenulepingud, mida kostja I käendas, siis ei anna see alust

arvata, et kostja I oli lepingu sõlmimise ajal maksevõimeline. Kuivõrd käendaja suhtes ei kehti

vastutustundliku laenamise põhimõte, siis ei olnud hagejal kohustust kostja I krediidivõimekust

kontrollida. Samuti ei ole võimalik asjaolust, et ühisvara jagamise lepinguga läksid neli

äriühingut kostja I ainuomandisse, järeldada, et kostja I oli maksevõimeline. Maksevõime

olemasolule ei viita ka elatise kokkuleppe täitmisena teatud summade tasumine. Kostja I sattus

kohustuste rikkumisse üsna pea pärast lepingu sõlmimist ning pangakonto väljavõtetest nähtub,

et kostja I on sõlminud kiirlaenulepinguid ja puuduvad regulaarsed laekumised. Kuivõrd

kostjal I puudub vara, mille arvel nõudeid rahuldada, on lepinguga kahjustatud võlausaldajate

huve. Ka laenukohustuste jagamisega kahjustatakse võlausaldajate huve, sest see mõjutab

kostja I nõuete täitmise võimalikkust. Kostja I poolt laenukohustuse enda kanda võtmine

olukorras, kus ta vastusooritust saamata andis korteri kostja II ainuomandisse, on käsitatav

varast olulisel määral loobumisena.

Sellega, et kostjad on kokku leppinud seaduses sätestatud miinimummäärast enam kui neli

korda suurema elatise suuruse, on välistatud või oluliselt vähendatud teiste kostja I

võlausaldajate võimalused saada oma nõuded rahuldatud. Tähtsust ei oma see, et kostjad on

menetluse ajal sõlminud uue laste ülalpidamiskokkuleppe, kuivõrd nimetatud kokkulepe ei oma

tagasiulatuvat mõju (ega tühista seda) ega ole sõlmitud kõigi lepingus nimetatud laste osas.

Leping on ka kostja II ülalpidamiskokkuleppe osas tühine, sest kostjal I puudub kostja II suhtes

ülalpidamiskohustus, mistõttu on see kokkulepe sissenõudjate huve ebaproportsionaalselt

kahjustav.

Mis puudutab vara jagamist, siis kui kostja II ainuomandisse jääks korter väärtusega 130 000

eurot ja laenulepingutest tulenevad laenu tagastamise kohustused kokku summas 39 477,28

eurot, tuleb kostjal II hüvitada kostjale I 45 261,36 eurot. Kui seda summat vähendada kostja II

lahusvara arvel tasutud maksete võrra, siis on hüvitamisele kuuluv summa 15 009,14 eurot.

Kostja II ei ole kinnitanud, et tal on majanduslik võimekus nimetatud summa kostjale I

tasumiseks. Samuti ei võimalda asjaolu, et korteri näol on tegemist kostja II ja tema laste

koduga, jätta ühisomandit hageja taotletud viisil lõpetamata. Lisaks ei ole vastuhagis taotletud

viisil ühisvara jagamisel tagatud hageja kui võlausaldaja nõude rahuldamine. Olukorras, kus

kohus jätab korteri kostja II ainuomandisse ja mõistab kostjalt II kostja I kasuks välja hüvitise,

puudub hagejal tagatis ja kindlus, et kostja II hüvitise tasumise kohustuse täidab.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-

d 3–5 ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega lõpetada ühisomand korteriomandile

asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) koos osade ja päraldistega selliselt,

et korter jääb kostja II ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitis 15 009,14 eurot;

tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek korteri omanikukande tegemiseks, millega kantakse

ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja II; jätta kostja I ja Danske Bank A/S vahel sõlmitud

laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kohustused laenusaajate

omavahelistes suhtes kostja II kanda. Menetluskulud jätta hageja ja kostja I kanda.

Maakohus ei arvestanud ühisvara jagamisel kostja II poolt lahusvara arvel tehtud kulutustega

summas 30 252,22 eurot. Avaliku enampakkumise korral jääb kostja II ilma lahusvara arvel

tehtud maksetest, seega ei vasta see kõige paremini kaasomanike huvidele. Kuigi kostjale II oli

üllatuslik maakohtu käsitlus, et ühisvara väärtuse osas tuleb lähtuda korteri väärtusest 130 000

eurot, siis nõustub kostja II sellega ja on valmis tasuma ühisvara jagamisel kostjale I hüvitisena

15 009,14 eurot. Kostjale II on arusaamatu kohtu seisukoht kostja II majandusliku võimekuse

osas tasuda hüvitist vähemalt eelnimetatud summas. 10. juuni 2020. a istungil arutasid pooled

võimalikku kompromissi, milles kostja II tegi pakkumise tasuda hagejale 10 000 eurot.

Kostja II kinnitab, et tal oli ning on endiselt majanduslik võimekus tasuda kostjale I hüvitis

15 009,14 eurot vähemalt ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuivõrd kostja I

osas on maakohus teinud omaksvõtul põhineva osaotsuse, millega kostja II ei ole seotud, siis

on maakohtu määratud menetluskulude võrdne jaotamine vähemalt selles osas ebaõige.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja II kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ühisvara jagati hagis taotletud viisil, jäeti

vastuhagi rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

otsuse, millega jätab hageja hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldamata, rahuldab vastuhagi

ühisvara jagamiseks ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis

märgitule. Maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõud

jäävad jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis

märgitule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja II

vaidlustab maakohtu otsust osas, milles jagati kostjate ühisvara selliselt, et korteriomand

asukohaga AAA, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX) (korter) müüakse avalikul

enampakkumisel ning tulemi arvel täidetakse hüpoteegipidaja Danske Bank A/S

laenulepingutest tulenevad nõuded ning ülejäävast tulemist pool antakse hageja kasuks

täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse ning jäeti kostja II vastuhagi rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kostjate

22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkulepe ning kokkulepe elatise ja

majandamiskulude maksmise kohta ning asjaõiguslepingud tunnistati kehtetuks. Selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

10. Üldjuhul on apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud

(vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 71). Samas

olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle

tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, saab seda teha sõltumata sellest, kas neile

on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile

asjaoludele

apellatsioonkaebuse

või

apellatsioonivastuse

esitamise

tähtaja

jooksul

(vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).

Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus seadusest tulenevat selgitamiskohustust

(TsMS § 348 lg 1, § 351), jättes kostjale II selgitamata, missuguseid asjaolusid ta peab

tõendama enda seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks, siis andis ringkonnakohus

kostjale II tähtaja vastuhagis esitatud PKS § 34 lg 2 järgi kvalifitseeritava nõude eelduste

tõendamiseks ja asjaolude väljatoomiseks (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi

protokoll; kd II, tl 195). Kostja II esitaski tähtaegselt 17. mai 2021. a menetlusdokumendis

asjaolusid ja tõendeid, mida maakohtu menetluses ei esitatud. Arvestades asja sisu on esitatud

dokumentaalsed tõendid asjakohased (TsMS § 238 lg 1) ning need tuleb TsMS § 652 lg 3 p-

st 2 tulenevalt võtta asja juurde.

11. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt ühisvara jagamise viisi ning vastuhagis

taotletud viisil ühisvara jagamise korral omandiõiguse kaotamise eest makstava hüvitise

suuruse üle. Maakohus leidis, et kostjate ühisvarasse kuuluv korter tuleb jagada hageja taotletud

viisil selle avalikul enampakkumisel müümise teel, tulemi arvel tuleb rahuldada

hüpoteegipidaja nõuded ja ülejäänud tulem jagada kostjate vahel võrdselt ning kostja I osa

tulemist anda kohtutäituri käsutusse. Kolleegium on seisukohal, et ühisvara, mille jagamist

praeguses asjas taotletakse, tuleb jagada kostja II vastuhagis taotletud viisil.

12. Kostja II leiab apellatsioonkaebuses, et ühisvara hulka kuuluva korteri jagamine avalikul

enampakkumisel müümise läbi ei vasta kõige paremini poolte huvidele. Kolleegium nõustub

kostja II seisukohaga, et võimalusel tuleb korter jagada selliselt, et see jäetakse kostjale II,

pannes talle kohustuse maksta kostja I omandiõiguse kaotamise eest hüvitis.

12.1. Kolleegium selgitab, et ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 kohaselt abikaasade vahel

kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Kaasomandi lõpetamise viise reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) § 77. Ühisvara hulka kuuluva

eseme võib AÕS § 77 lg-t 2 arvestades jagada ka selliselt, et see jäetakse ühele abikaasadest,

pannes talle kohustuse maksta teisele abikaasale välja tema osa rahas. Kui sissenõudja on

esitanud hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, siis tuleb vara jagamise viisi valikul silmas

pidada nii sissenõudja, võlgniku kui ka tema abikaasa huvisid.

12.2. Arvestades kõigi asjast puudutatud isikute huve, nõustub kolleegium kostja II

seisukohaga, et sobivaim korteri jagamise viis oleks selle kostja II ainuomandisse jätmine, sest

kostja II elab korteris koos tema ja kostja I ühiste lastega. Kohtupraktikas on kinnitatud, et

kinnistu jagamise viiside üle otsustamisel saab arvestada asjaoluga, et kinnistul asuv elamu on

nii poolte kui nende laste elukoht (Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

99-04, p 23). Kuigi sissenõudja huviks ühisvara jagamisel on, et võlgnik saaks raha, mille arvel

oleks võimalik täita tema kohustus sissenõudja ees, siis ei ole selle huvi järgimiseks tingimata

vajalik korteri müük avalikul enampakkumisel. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita asja

materjalid maakohtu kartust, et kostja II hüvitamise kohustust ei täida. Samuti on kohtul

võimalik otsuses TsMS § 445 lg 1 alusel ette näha otsuse täitmise kord, vältimaks eseme

omandamist hüvitist maksmata (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-

17, p-d 26.1–26.2).

13. Täiendavalt tuleb ühisvara jagamise viisi valikul aga silmas pidada, et kui kostja II soovib

korterit endale, kuid ta ei suuda kostjale I tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisvara hulka

kuuluva korteri jagamine selle kostjale II jätmisega võimalik. Ühtlasi tähendab see, et puudub

sobivam ühisvara jagamise viis, mis annaks kohtule aluse keelduda hageja taotletud viisil

ühisvara jagamisest.

13.1. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele

kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele

kaasomanikele nende osa rahas välja maksma (Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-39-17, p 13). Praegusel juhul on esimene tingimus täidetud, kuna kostja II esmane huvi

on saada korter endale. Teise tingimuse kontrollimiseks tuleb välja selgitada, kui palju on

kostja II valmis korteri endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab omandiõiguse

kaotamise eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurusele.

13.2. Kostja II on menetluses väitnud, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvaral lasuvate

kohustuste täitmiseks, ja on esitanud ka vastavad arvestused, mis ulatuses tuleks ühisvaras oleva

korteri kostja II ainuomandisse jätmise tõttu kostjal I tekkivat hüvitisnõuet vähendada.

Kolleegium märgib, et kui ühisvarasse kuuluv asi jagatakse selle ühele abikaasale jätmisega

ning üks abikaasa on kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides, siis saab seda õiglase hüvitise,

mis ühel abikaasal tuleb teisele abikaasale tasuda, määramisel arvestada. Kui abikaasa leiab, et

seetõttu tuleks hüvitisnõuet vähendada, siis saab neid väiteid pidada PKS § 34 lg 2 järgse nõude

esitamiseks tasaarvestusavaldusena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes) teise poole

hüvitisnõudega (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828/113, p 21.1).

13.3. Maakohus on võtnud aluseks kinnisasja väärtuse (130 000 eurot), korterile seatud

hüpoteegiga tagatud laenulepingutest tulenevad laenu tagasi maksmise kohustused (39 477,28

eurot), kostja II tasaarvestuseks esitatud nõude (30 252,22 eurot) ja leidnud, et isegi kui lugeda

eeltoodud asjaolud tuvastatuks, oleks väljamõistetav õiglane hüvitis suurem, kui kostja II on

nõus välja maksma (1509,14 eurot).

Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud lähtuma

hüvitise, mida kostja II on omandi kaotuse eest valmis maksma, määramisel kostja II 10. juuni

2020. a istungil kompromissi korras pakutud summast 10 000 eurot. Kolleegium märgib, et ei

piisa sellest, kui pool avaldab, et on kompromissina valmis teatud summas hüvitise

maksmiseks, vaid poolel tuleb kinnitada, milline on see hüvitise summa, mille ta on nõus

omandi kaotuse eest tasuma. Samas jättis maakohus nõuetekohaselt välja selgitamata, kui palju

on kostja II valmis ja võimeline korteri talle jätmise eest hüvitist maksma (vt Riigikohtu

26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 25). Ringkonnakohus kõrvaldas

kohtuistungil maakohtu eksimuse, tehes kostjale II ettepaneku teatada, milline on maksimaalne

hüvitise summa, mille ta on nõus kostjale I ühisomandi osa kaotuse eest tasuma (kd II, tl 194

pöördel). Kostja II on nii 17. mai 2021. a seisukohas kui ka 29. juuli 2021. a e-kirjas kinnitanud,

et ta on valmis ja võimeline tasuma kostja I osa eest hüvitist 28 283,94 eurot (kd III, tl 2 ja 46).

14. Kuivõrd maakohus jättis kindlaks tegemata, millises summas hüvitise tasumiseks on

kostjal II võimekus, siis jättis maakohus ka sisuliselt hindamata kostja II esitatud ühisvara

jagamisega seotud varalised nõuded ning selle, kui suurt hüvitist omandi kaotuse eest tuleb

pärast vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestust tegelikult maksta. Eelnevat arvestades

selgitab kolleegium välja, kas väljamõistetav hüvitis jääb sellisesse suurusjärku, mille

maksmise valmidust on kostja II menetluses korduvalt avaldanud.

14.1. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt ei saa kostja II

rahalisi nõudeid ühisvara jagamisel arvesse võtta seetõttu, et kostja II ei tuginenud neile

ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel. Kolleegium märgib, et kostja II on teinud tema poolt

asjas esile toodud kulutused, mida ta palub omandi kaotuse eest makstava hüvitise määramisel

arvestada, pärast vaidlustatud otsusega kehtetuks tunnistatud 22. aprillil 2016 sõlmitud

lepingut.

14.2. Kolleegium selgitab, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva

perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel

lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on leidnud, et ka

solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise

ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

38-14, p 13).

Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti kostjate abielu 10. septembril 2005 ja see lõppes lahutusega

16. mail 2016. Enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele kohaldub

PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS. Kuna ühisvara

jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva

soetatud ühisvara jagamisele PKS. Kostja II väiteid kostjale I tagatava hüvitise vähendamise

osas tuleb hinnata PKS § 34 lg 2 kontekstis, mille kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara

ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel (vt ka Riigikohtu

13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 30).

14.3. Kolleegium selgitab, et vastavalt PKS1995 § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade

omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66

järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei

tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest.

Abikaasade ühisvaraks ei ole siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal.

Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need kohustused, mille eest abikaasad vastutavad

kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.

15. Kostja II on tuginenud sellele, et ta müüs 16. detsembril 2016 talle kuuluva KKK, Tallinn

asuva korteri ja sai müügi eest 24 718,87 eurot, mille ta maksis Danske Bank A/S-le kostja I

eest laenulepingu nr EEL-230306AK ennetähtaegseks lõpetamiseks.

15.1. Kolleegiumi hinnangul saab asjas esitatud materjalidest järeldada, et kostja II on

laenulepingust nr EEL-230306AK tuleneva kohustuse täitnud oma lahusvara arvel. Kostja II

tõendas korteri müügi-, ühishüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepinguga, et kostja I ostis

KKK–174 asuva korteri 2. märtsil 2005 (kd III, tl 4–6), s.o enne abielu sõlmimist. Samuti

kinnitab kostja II esitatud kinke- ja asjaõigusleping, et kostja I kinkis 29. mail 2007 nimetatud

korteri kostjale II (kd III, tl 27–28). 16. detsembril 2016 sõlmitud KKK–174 asuva korteri

müügi- ja asjaõiguslepingu p 4.1 järgi müüs kostja II nimetatud korteri hinnaga 41 500 eurot,

kusjuures p-s 4.2.1 on kokku lepitud, et notar edastab ostuhinnast hoiustatud rahast 24 718,87

eurot Danske Bank A/S Eesti filiaali kontole selgitusega „Laenulepingu nr EEL-230306AK

ennetähtaegne lõpetamine“ (kd I, tl 144 pöördel).

Hageja väidab, et kuivõrd kostja II täitis kohustuse kinke eest, mille kostja II sai kostjalt I, siis

ei saa seda ühisvara jagamisel arvesse võtta. Kolleegium sellega ei nõustu. PKS1995 § 15 lg 1

järgi on abikaasa lahusvara mh tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. Seega oli

korter asukohaga KKK–174 selle müümise hetkel kostja II lahusvaras, mistõttu saab ka selle

arvel saadud raha pidada kostja II lahusvarasse kuuluvaks. Kolleegiumi arvates ei muuda

järeldust ka hageja viide sellele, et kõnealusele korterile seatud hüpoteegi summa oli väidetavalt

suurem kui korteri väärtus.

15.2. Kostja II tõi esile, et kostja I ja AS Sampo Pank sõlmisid 23. märtsil 2006 laenulepingu

nr EEL-230306AK, mille alusel võttis kostja I laenu korteri asukohaga AAA, Tallinn ostuhinna

tasumiseks ja sisustuse ostu finantseerimiseks (kd III, tl 14). Vaidlust ei ole selle üle, et

laenulepingust nr EEL-230306AK tulenev kohustus on kostjate solidaarkohustus (vt ka hageja

24. mai 2019. a menetlusdokumendi p-d 2.2 ja 2.6; kd I, tl 167 pöördel ja 168), nagu tuvastas

ka maakohus.

16. Lisaks on kostja II märkinud, et ta on teinud Danske Bank A/S Eesti filiaalile ajavahemikus

2. aprill 2018. a kuni 20. aprill 2021. a oma lahusvara arvel laenulepingute nr EEL-020305AK

ja EEL-260606KA alusel tagasimakseid kokku 10 800 eurot.

16.1. Kolleegium on seisukohal, et kostja II on laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-

260606KA alusel võetud laenu tagasimaksmise kohustust täitnud oma lahusvara arvel.

Kostja II on pangakonto väljavõtetest nähtuvalt tasunud tagasimaksed pärast kostjate

abielusuhete lõppemist (kd III, tl 32–34). Pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi

reeglina lahusvara arvel (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07,

p 14). Samuti ei ole hageja esitanud vastuväiteid kostja II avaldatule, et ta on teinud

laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA täitmiseks makseid 10 800 euro ulatuses.

16.2. Kostja II tõi esile, et kostja I ja AS Sampo Pank sõlmisid 2. märtsil 2005 laenulepingu nr

EEL-0203050AK, mille alusel võttis kostja I laenu korteri asukohaga KKK–174, Tallinn

ostuhinna osaliseks tasumiseks ja renoveerimistööde finantseerimiseks (kd III, tl 9). Samuti, et

kostja I ja AS Sampo Pank vahel 26. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu nr EEL-260606KA

alusel võttis kostja I laenu kinnistu asukohaga UUU ostuhinna tasumiseks (kd III, tl 20). Hageja

ei ole vaidlustanud asjaolu, et laenulepingutest nr EEL-0203050AK ja EEL-260606KA

tulenevad kohustused kuuluvad kostjate ühisvara hulka.

16.3. Hageja on tuginenud sellele, et korteri asukohaga AAA, Tallinn seotud laenumakseid ei

saa ühisvara jagamisel arvestada, sest need kajastuvad korteri väärtuses, kui korteri suhtes

toimub enampakkumine ja hüpoteegipidaja nõue täidetakse. Kolleegium märgib, et tasaarvestus

saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui ühisvara jagatakse vastuhagis taotletud viisil, millisel

juhul ei müüda korterit enampakkumisel, vaid jäetakse see kostja II ainuomandisse hüvitise

maksmise kohustuse vastu. Sellisel juhul hüpoteegipidaja nõuet ei täideta, vaid kostja II on

palunud jätta laenulepingutest tulenevad kohustused sisesuhtes tema kanda.

Kui kohus valib kaasomandi lõpetamise viisiks enampakkumise, ei oma tasaarvestusavaldus

tähtsust, sest enampakkumise tulemi jagamisel ei ole vastastikuseid nõudeid. VÕS § 197 lg 1

järgi, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui

tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse

täitmist. Tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, st nõuded peavad

eksisteerima samade poolte vahel. Seega peaks kostjal I olema õigus täita nõudele vastav

kohustus kostjale II. Korteri avalikul enampakkumisel ei teki sellist õigust poole saadud tulemi

suhtes. Kui asi müüakse kohtutäituri kontrolli all, siis ostja maksab tulemi kohtutäiturile, kes

tagastab vajalike kulude katmisest ülejääva summa võrdsetes osades kostjatele.

17. Täiendavalt tugines kostja II maakohtu menetluses sellele, et ta tasus 20. detsembril 2016

oma lahusvara arvel I OÜ-le 1033,35 eurot laenumaksena kostja I eest. Kostja II jäi selle juurde

ka apellatsioonkaebuses. Hageja vastuväite kohaselt ei ole kõnealuse kohustuse puhul selge,

millise vara arvel see on tasutud. Kolleegium märgib, et kuivõrd kostja II on ringkonnakohtule

esitatud 17. mai 2021. a menetlusdokumendis loobunud sellele asjaolule tuginemisest, siis ei

ole enam vaidluse all, et kõnealust makset ei saa õiglase hüvitise, mis kostjal II tuleb kostjale I

omandiõiguse kaotuse eest tasuda, määramisel arvestada.

18. Eeltoodust tulenevalt kasutas kostja II ühisvaral lasuvate kohustuste täitmiseks oma

lahusvara, tasudes Danske Bank A/S Eesti filiaalile laenulepingu nr EEL-230306AK alusel

24 718,87 eurot ning tehes ajavahemikus 2. aprill 2018. a kuni 20. aprill 2021. a makseid

laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel kokku 10 800 eurot. Kuivõrd

PKS-s ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab

lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes peavad

solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades (vt ka Riigikohtu

25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 14). Solidaarkohustuse täitnud

abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis

tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endal langevat osa. Seega on kostjal II

kostja I vastu nõue kokku summas 17 759,43 eurot (= 12 359,43 + 5400), mille hüvitamist ta

võib nõuda ühisvara arvel.

19. Kostja II on vastuhagis palunud jätta laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-

260606KA tulenevad kohustused, milliste tagamiseks on seatud korterile hüpoteegid, kostjate

omavahelises suhtes kostja II kanda. Maakohus leidis sarnaselt hagejaga, et kõnealused

kohustused tuleks praegusel juhul tingimata täita. Kolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu.

19.1. Kohustusi võib PKS § 38 järgi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka

abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Hageja on väitnud, et on ebaselge,

kas võlausaldaja nõustub sellega, et laenukohustused jäävad ainult kostjale II. Kolleegium

selgitab, et kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel muuta võlausaldaja nõusolekuta ära

abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte abikaasat vastutusest

võlausaldaja ees. Samas on võimalik võlausaldaja nõusolekust olenemata reguleerida kohustuse

täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Praegusel juhul ongi kostja II palunud

jätta laenukohustused kostjate omavahelises suhtes kostja II kanda.

19.2. Kolleegiumi hinnangul ei anna vastuhagi rahuldamata jätmiseks alust ka hageja väide, et

laenukohustuste kostjale II jätmine kahjustab hageja huve. Hageja ja maakohus viitasid

Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kui sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse

täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja

abikaasade ühisvara hulka kuuluv kinnisasi on otsustatud jagada kinnisasja avalikul

enampakkumisel müümise teel, ei ole põhjust jätta abikaasade sissenõutavaks muutunud

solidaarkohustust endiselt kehtima ning jagada seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes

(Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 15). Kolleegium märgib, et

kostja II vastuhagi rahuldamise korral ei jagata korteriomandit avalikul enampakkumisel

müümise teel, seega ei käsitle viidatud kohtulahend praeguse asjaga sarnast olukorda.

Lisaks, kuigi pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist abikaasade vahel võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki abikaasalt, läheb solidaarkohustuse

täitnud abikaasale VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis

tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt ka Riigikohtu

7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11).

20. Kolleegium teeb järgmisena kindlaks hüvitise suuruse, mida kostja II peab kostjale I

tasuma, kui korter ja sellele seatud hüpoteegiga tagatud laenukohustused jäävad ühisvara

jagamisel kostjale II.

20.1. Kolleegium selgitab, et kaasomandi lõpetamisel asja ühele kaasomanikule jätmisel tuleb

kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse

kaotamise eest. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja

arvutada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda

tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte mõttelise osa harilikust väärtusest

(vt Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Kolleegiumi

hinnangul leidis maakohus õigesti, et korteri väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt

omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-

07, p 13). Kostja II ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaolu, et

jagatava korteri väärtus on viimaste andmete järgi 130 000 eurot. Seega tuleb lähtuda nimetatud

summast.

20.2. Kui laenulepingutest nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA tulenevad kostjate ühised

kohustused jäävad kostjale II, siis väheneb selle võrra kostjale I omandi kaotuse eest makstav

kompensatsioon. Kostja II on esile toonud, et 26. aprilli 2021. a seisuga oli täitmata

laenukohustus panga ees laenulepingute nr EEL-020305AK ja EEL-260606KA alusel kokku

37 913,26 eurot (kd III, tl 30–31). Kuivõrd kostja I vabaneb kostjate omavahelises suhtes

laenukohustusest ja edasi peab seda täitma üksnes kostja II, siis tuleb korteriomandi väärtusest

130 000 eurot maha arvata 37 913,26 eurot (täitmata laenukohustus panga ees), s.o 92 086,74

eurot, millest kostjale I tuleb hüvitist maksta pool ehk 46 043,37 eurot.

20.3. Viimati nimetatud summast tuleb täiendavalt maha arvata 17 759,43 eurot, millises

ulatuses on kostjal II kostja I vastu PKS § 34 lg 2 järgne nõue. See teeb enamsaadud ühisvara

arvel hüvitise suuruseks 28 283,94 eurot. Kuna väljamõistetav hüvitis jääb sellisesse

suurusjärku, mille maksmise valmidust on kostja II menetluses korduvalt avaldanud (vt

käesoleva otsuse p 13.3), siis on korteri jagamine selle kostjale II jätmisega võimalik.

20.4. Kolleegium selgitab, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 1 esimese lause

kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud

andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu

koos vilja ja muu kasuga. Seega tuleb kostjalt II välja mõista enamsaadud ühisvara arvel hüvitis

28 283,94 eurot ja kohustada kostjat II andma nimetatud summa hageja kasuks täitemenetlust

täiteasjas nr 022/2018/223 läbiviiva kohtutäituri Elin Vilippuse käsutusse, nagu on täpsustanud

oma nõuet ka kostja II 29. juuli 2021. a e-kirjas (kd III, tl 46).

21. Täiendavalt on hageja tuginenud sellele, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada praeguses

asjas hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsima jäämisega. Kolleegium hageja

käsitlusega ei nõustu.

21.1. Kolleegium märgib, et maakohus on 17. jaanuari 2019. a määrusega rahuldanud hagi

tagamise taotluse osaliselt ning seadnud kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks korterile, mis on

pärast maakohtu otsusega kostjate 22. aprillil 2016 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe ja

asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist kostjate ühisvaras (selles osas

on maakohtu otsus jõustunud). Kohtulik hüpoteek tagab hageja rahalist nõuet kostja I vastu,

mis rahuldati maakohtu 28. veebruari 2019. a osaotsusega. Hageja väitel ei ole nimetatud

osaotsust kohtutäiturile täitmiseks antud (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi

protokoll; kd II, tl 194 pöördel).

21.2. Kolleegium leiab, et hageja huvid on vastuhagis taotletud viisil ühisvara jagades piisavalt

kaitstud. Kolleegium selgitab, et kui ühisvara jagamisel saab korteri ainuomanikuks kostja II,

siis tuleb kostjal II tasuda kostjale I omandi kaotuse eest hüvitis, mis vastab kostja I osale

korterist. Hagejal on võimalik oma nõue täita nimetatud hüvitise arvel. Sama olukord oleks ka

siis, kui hageja pöörab kohtuliku hüpoteegi alusel sissenõude kostja I osale ühisomandist, sest

ka siis tuleb ühisvara TMS § 14 lg 2 järgi jagada. Ühisvaras oleva korteri võib jagada selliselt,

et see jääb ühele abikaasadest teisele abikaasale hüvitise maksmise kohustuse vastu (AÕS § 77

lg 2 koosmõjus PKS § 37 lg-ga 3).

21.3. Kolleegium on lisaks seisukohal, et praeguses asjas hagi tagamise raames seatud kohtulik

hüpoteek ei saa anda hagejale eelisõigust teiste kostja I võlausaldajate ees. Hageja esitas

TMS § 187 järgi hagi kostjate vastu, nõudes mh ühisvara jagamise tagasivõitmist, et pöörata

sissenõue kostja I osale ühisomandist. Vara tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed on sätestatud

TMS §-s 195. TMS § 195 lg 1 teise lause kohaselt korraldab kohtutäitur kostjalt II tema

käsutusse kostja I omandi kaotuse eest välja mõistetava hüvitise jaotamise sissenõudjate vahel

vastavalt nõuete esitamise järjekorrale. Seega on eesõigus tulemile sellel sissenõudjal, kes esitas

oma nõude varem.

22. Kuivõrd kolleegium jätab korteriomandi kostjale II, siis asendatakse kohtulahendiga

kostja I tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, nagu on taotlenud

kostja II. Pooled on leidnud, et põhjendatud on hüvitise sissenõudmine siduda otsuse

resolutsioonis

vastastikku

omandamiseks

vajalike

tahteavalduste

andmisega

(vt

ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll; kd II, tl 195 pöördel). Praegusel juhul saab

korterit kostjale II jättes temalt samal ajal hüvitis (täitedokumendina) välja mõista seetõttu, et

kostja II on ise nõudnud korterit endale hüvitise väljamõistmise vastu (vt ka Riigikohtu

26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 25.1 ja 26). Sellega välditakse nii eseme

omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata.

23. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega

seotud küsimused (vt ka TsMS § 445 lg 2). Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõude

kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus

kõrvaldada.

Maakohus on 17. jaanuari 2019. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning kandnud

korterile kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke ja seadnud kohtuliku hüpoteegi summas

37 636,47 eurot hageja kasuks (kd I, tl 77–79). Arvestades seda, et pooled on nõustunud hagi

tagamise abinõu jõusse jätmisega (vt ringkonnakohtu 16. aprilli 2021. a istungi protokoll; kd

II, tl 194 pöördel) ning abinõu kehtima jäämine on vajalik kohtuotsuse täitmiseks, jätab

kolleegium 17. jaanuari 2019. a hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud

kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse. Kuivõrd aga hagi tagamise abinõudega on tagatud

kostja I kohustus hageja ees ning kolleegium jätab korteri kostja II ainuomandisse, siis määrab

kolleegium resolutsioonis, et hagi tagamisena seatud abinõud kuuluvad kostja II korteri

ainuomanikuna kinnistusraamatusse sisse kandmisel tühistamisele.

Menetluskulude jaotus

24. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse. Vastuhagi rahuldamise osas tuleb lähtuda TsMS § 162 lg-st 1. Hagi osalise

rahuldamise osas lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust.

25. Esmalt võtab kolleegium seisukoha maakohtus kantud menetluskulude jaotuse osas.

25.1. Kostja II heidab maakohtule ette kõigi menetluskulude võrdselt kostjate kanda jätmist

olukorras, kus kostja I osas on maakohus teinud omaksvõtul põhineva osaotsuse, millega

kostja II ei ole seotud. Kolleegium nõustub kostja II etteheitega. TsMS §-i 165 (menetluskulude

jaotus kaashagejate või -kostjate vahel) ei saa kohaldada, kui sama asja raames lahendatakse

sama hageja sõltumatuid nõudeid eri kostjate vastu. Maakohus menetluskulude jaotamisel

sellega ei arvestanud. Maakohus tegi 28. veebruaril 2019 õigeksvõtul põhineva osaotsuse,

millega rahuldas hagis esitatud võlgnevuse nõude kostja I vastu ning mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja 29 500 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras alates 14. jaanuarist 2019 kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jaotas maakohus lõppotsuses, millega jättis hageja kõigi

nõuete menetlemisega seotud kulud võrdselt kostjate kanda. Kolleegiumi hinnangul oleks

maakohtul tulnud kostja I vastu esitatud rahalise nõude osas otsustada kulude jaotus vastavalt

tema suhtes tehtud nõude lahendamisele.

Kuivõrd õigeksvõtul põhineva osaotsusega hageja nõue rahuldati, siis peaksid üldjuhul jääma

sellega seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja I kanda. Samas võimaldab

TsMS § 168 lg 6 otsustada, et hageja kannab menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe

õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kuivõrd hageja otsis

kohtuvälist lahendust, nõudes kohustuse täitmist (vt nt hageja 26. märtsi 2018. a teatis ja e-kiri;

kd I, tl 12 ja 74), kuid kostja I vaatamata sellele kohustust ei täitnud, siis ei ole hagi esitamine

TsMS § 168 lg 6 tähenduses hagejale ette heidetav ja kulusid ei saa jätta hageja kanda.

25.2. Hageja esitas hagis kolm nõuet (tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise

nõue ja ühisvara jagamise nõue mõlema kostja vastu ning rahaline nõue üksnes kostja I vastu).

Kolleegiumi hinnangul moodustab hageja rahaline nõue hinnanguliselt 30% kõigist nõuetest

ning kumbki mitterahaline nõue hinnanguliselt 35% kõigist nõuetest. Kuivõrd tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue kostjate vastu ja rahaline nõue kostja I vastu

rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 65% ulatuses kostjate kanda selliselt, et

sellest 35% jätta võrdsetes osades kostjate kanda ja 30% jätta kostja I kanda. Kostja I vastu

esitas hageja kolm nõuet, millest kuulub rahuldamisele kaks, mistõttu jääb kostja I enda kanda

tema kuludest 65% ja hagejal tuleb hüvitada 35%. Kostja II vastu esitas hageja kaks nõuet,

millest rahuldamisele kuulub üks. Vastuhagi rahuldamise tõttu jääb maakohtus kantud kostja II

riigilõiv hageja kanda ja muudest menetluskuludest 50% kostja II kanda ja 50% hageja kanda.

26. Kuivõrd apellatsiooniastmes oli vaidluse all vaid ühisvara jagamine ning kostja II

apellatsioonkaebus

rahuldatakse,

jäävad

apellatsioonkaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud hageja kanda.

27. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)