2-20-13918/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-13918

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Olerex hagi Põhjapuit Osaühingu ja

Taimo Põesaste vastu 6594 euro ning viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhjapuit

Osaühingu

ja

Taimo

Põesaste

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7942 eurot 62 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): aktsiaselts Olerex (registrikood

10136870), lepinguline esindaja Riina Rebane-Maipuu

Kostjad (apellandid): Põhjapuit Osaühing (registrikood

12071235)

ja

Taimo

Põesaste

(isikukood

XXXXXXXXXX), ühine esindaja vandeadvokaat Epp

Landberg

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(11)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud solidaarselt

kostjate Põhjapuit Osaühingu ja Taimo Põesaste kanda.

3. Määrata Põhjapuit Osaühingu ja Taimo Põesaste poolt aktsiaseltsile Olerex

hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks

ning mõista Põhjapuit Osaühingult ja Taimo Põesastelt solidaarselt aktsiaseltsi

Olerex kasuks välja 300 eurot.

4. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Põhjapuit Osaühingul ja Taimo

Põesastel tasuda aktsiaseltsile Olerex viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 24. septembril 2020 Tartu Maakohtule hagi,

milles palus 3. jaanuari 2021. a täpsustusi arvestades Põhjapuit Osaühingult (kostja I) ja

Taimo Põesastelt (kostja II) välja mõista põhivõla 6594 eurot ning alates

25. septembrist 2020 põhivõlalt viivise 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest kuni

põhivõla täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 13. oktoobril 2016 kliendikaardi lepingu

nr XXXXXXX (kliendikaardi leping), mille alusel sai kostja I osta krediitkaartidega

kütust, muud kaupa ja teenust krediidilimiidi 15 000 euro ulatuses. Lepingu osaks olid

hageja kliendikaardi lepingu üldtingimused (üldtingimused). Hageja ja kostja muutsid

kliendikaardi lepingut 14. juunil 2017 ja 11. aprillil 2018, suurendades krediidilimiiti

vastavalt 20 000 euroni ning 30 000 euroni.

Kostja I edastas 21. aprillil 2019 hagejale e-kirja pooltevahelise lepingu lõpetamiseks.

Hageja saatis 8. mail 2019 kostjale I kokkulepe lepingu lõpetamiseks, mille jõustumise

3(11)

eeltingimuseks pidi kostja I kokkuleppe allkirjastatult tagastama. Kostja I hagejale

allkirjastatud kokkulepet tagasi ei saatnud.

Hageja aktiveeris 2. detsembril 2019 kliendikaardi lepingu uuesti. Kostja II on kostja I

seadusliku esindajana 11. detsembril 2019 kinnitanud kaartide vastuvõtmist.

Kostjal I on tasumata 29. veebruaril 2020 esitatud arvest (arve) põhivõlg 6594 eurot. Arve

tasumise tähtaeg oli 15. märtsil 2020. Üldtingimuste p 3.8 kohaselt loetakse lepingu alusel

tasumisele kuuluvatest summadest esimeses järjekorras tasutuks viivised ja seejärel

põhivõlg alates varasemast võlgnevusest. Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise

korral on hagejal õigus nõuda tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga

viivitatud päeva eest (üldtingimuste p 3.7). Arvel viivisemäärale viitamine ei ole vajalik,

kuna viivisemäär tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimustest. Hageja on

kostjale I küll lubanud, et viiviste tühistamine on võimalik, kuid "vahel", mitte alati.

Kuna poolte vahel on sõlmitud üks leping, pidid kostjad aru saama, et hageja aktiveeris

2. detsembril 2019 kliendikaardi lepingu nr XXXXXXX, mille käigus kostjale I kaardid

väljastati. Seda, et poolte koostöö aluseks oli ja tasumata arve väljastati selle lepingu alusel,

tõendab see, et lepingus ja arvel oli märgitud sama viitenumber (XXXXXXXXX).

Hageja ja kostja II sõlmisid 14. aprillil 2018 käenduslepingu, mille alusel vastutab kostja

II hageja ees kostja I ja hageja vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise eest

maksimaalselt 20 000 euro ulatuses. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingut ei

lõpetatud, on käendusleping kehtiv. Käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab käendaja

põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

13. oktoobri 2016. a kliendikaardi leping ei ole kehtiv. Kostja I edastas 21. aprillil 2019

hagejale soovi lõpetada omavahelised lepingud. Hageja esindaja Natalia Laško edastas

8. mail 2019 lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kostja I allkirjastas ja saatis postiga

aadressile Võru 79, Tartu. Kostja I oli veendunud, et sellega on hagejaga sõlmitud lepingud

lõpetatud. Kostjad hävitasid kaardid pärast lepingu lõpetamist.

Kostjatele ei ole esitatud allkirjastamiseks kehtivat kliendikaardi lepingut arvel märgitud

kaartide kasutamise tingimustega. Kliendikaardi lepingute redaktsiooni andmetes ei kattu

ühegi kaardi number arvel märgitud kaartide numbritega. Seega puudub kliendikaardi

leping, mille alusel saaks hageja nõuda kostjatelt tähtaegselt tasumata summalt viivist

0,15% päevas iga viivitatud päeva eest.

Hageja esindaja Andrus Kandimaa saatis 2. detsembril 2019 kostjale I e-maili ettepaneku

koostöö jätkamiseks, milles on märgitud, et kui arve tasumine ületab maksetähtaja, siis

kostja I viiviseid maksma ei pea. Hageja pole siiani aktiveeritud lepingut kostjatele

edastanud. Seetõttu ei ole kostjad teadlikud, et arve maksetähtaja ületamisel lisanduvad

viivised. Hageja täitis viiviste mittearvestamise erikokkulepet 31. jaanuaril 2020 esitatud

arvega, mille tasumistähtaeg oli 15. veebruaril 2020, kuid lõplik tasumine toimus

5. mail 2020. Hageja ei nõudnud viiviseid. Lisaks puudub arvel viide viivisemäärale.

Kostja I on maksnud arve tasumata osa 5799 eurot 82 senti. Seega on kostjad võla tasunud.

4(11)

Käendusleping, mis viitab kliendikaardi lepingu nõuetekohasele täitmisele, on lõpetatud.

Kehtivat käenduslepingut sõlmitud ei ole.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 10. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 5239 eurot 96 senti ning viivise 0,15% päevas

(4936 eurolt 37 sendilt) alates 10. veebruarist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Sama

otsusega lõpetas maakohus ajas menetluse hageja nõude kostjate vastu 3050 euro

saamiseks. Maakohus jättis menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses

kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud

890 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Otsuse kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kliendikaardi leping oli kehtiv, kas

kostja II vastutab käenduslepingu alusel põhivõlgniku kohustuste eest ning kas kostjatel

on kohustus tasuda arve ja viivised.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping (müügileping

VÕS § 208 lg 1 tähenduses) ei ole lõppenud. Kostja II (kostja I juhatuse liikmena) on

hagejale 21. aprilli 2019. a e-kirjas teavitanud, et soovib lepingud lõpetada, kuid pidi

hagejale tagastama hageja poolt 8. mail 2019 edastatud lepingu lõpetamise kokkuleppe

allkirjastatult. Kostja I on kohtule esitanud kokkulepe, mis on käsikirjaliselt allkirjastatud,

hageja allkirja kokkuleppel ei ole.

Üldtingimuste p 5.1 järgi sõlmitakse leping tähtajatult ning üldtingimuste p 5.2 järgi lõpeb

leping 14. päeval arvates ülesütlemiseavalduse kättetoimetamisest. Kostja ei ole esitanud

ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta on kokkuleppe lepingu lõpetamiseks hagejale kätte

toimetanud. Asjaolu, et hageja töötaja on 2. detsembri 2019. a e-kirjas märkinud, et

aktiveeris uuesti vana lepingu, ei tähenda, et vahepealsel ajal olid pooltevahelised

lepingulised suhted lõppenud. Seega jätkus poolte vahel lepinguline suhe, mida kinnitab

kliendikaardi lepingu 11. detsembril 2019 sõlmitud lisa, mille alusel sai kostja I hagejalt

10 kaarti kütuste ja autokaupade ostmiseks.

Arvelt nähtuvalt on tehingud tehtud ajavahemikul alates 5. veebruarist 2020 kuni

29. veebruarini 2020 samade kaartidega, mis kostjale I 11. detsembril 2019 väljastati.

Seega ei ole õige kostja väide, et kaardi numbrid ei ühti kliendikaardi lepingu alusel

väljastatud kaartide numbritega. Kostja I ei ole väitnud, et ta arvel märgitud kaupu ei ole

saanud. Seega tuleb kostjal I kaupade eest tasuda.

Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 järgi. Maakohus

ei nõustu kostja II vastuväidetega, et kehtiv käendusleping puudub. Kliendikaardi leping

ei ole lõppenud. Kuivõrd käenduslepingu p 1.3 kohaselt vastutab käendaja põhilepingu

alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest lepingu p-s 1.2

nimetatud rahalise maksimumsumma ulatuses, ei mõjuta käenduslepingu kehtivust

kliendikaardi lepingu uus redaktsioon. Kostja II on käenduslepingu allkirjastamisega

kinnitanud (p 6.2), et on piisava tähelepanelikkusega tutvunud põhilepingu ja selle lisadega

ning käenduslepingu tingimustega ja mõistab endale võetavate kohustuste olemust.

5(11)

VÕS § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust ning tulevast

kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kostja II oli põhivõlgnikuks oleva

äriühingu ainsa juhatuse liikmena piisavas teadmises äriühingu olemasolevatest ja

tulevastest kohustustest hageja ees. Kohustus tulenes põhivõlgniku igapäevasest

majandustegevusest. Seega otsustas kostja I ise lepingulise kohustuse võtmise üle ning see

pidi olema käendajale kui põhivõlgniku juhatuse liikmele piisavalt määratletav. Kostja II

vastutuse rahaline maksimumsumma on 20 000 eurot. Järelikult vastutab kostja II täies

ulatuses vaidlusaluste arvete tasumise eest.

Üldtingimuste p 3.6 järgi on hagejal õigus nõuda rahaliste kohustuste täitmisega

viivitamisel tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest.

Kostja II vastutab käenduslepingu p 1.2 ja VÕS § 145 lg 2 järgi ka kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise

eest.

Maakohus ei nõustu kostjatega, et erikokkuleppest tulenevalt ei ole hagejal õigus viivist

nõuda. Hageja töötaja 2. detsembri 2019. a e-kirjas märgitut "leppisime kokku, et kui vahel

läheb arve maksmine üle lepingulise maksetähtaja, siis lasen viivised annulleerida" ei saa

käsitleda sellise kokkuleppena, millega oleks hageja loobunud alatiseks maksetähtaja

ületanud arvetelt viivise nõudmisest. Pigem tuleks seda tõlgendada selliselt, et teatud

olukorras võib hageja viiviseid mitte nõuda, kui talle on saanud teatavaks asjaolud, mille

tõttu võiks see olla põhjendatud. Praeguse asja materjalidest neid asjaolusid ei nähtu.

Samuti ei nähtu, et kostja oleks hagejat teavitanud makseraskustest.

Hagi kohaselt oli kostjal tasumata põhivõlg 7888 eurot 92 senti ja viivised 737 eurot

41 senti. Üldtingimuste p 3.8 järgi tuleb pretensioonid arve osas esitada 7 päeva jooksul

arve väljastamise kuupäevast. Kostjad arvete osas hagejale pretensioone esitanud ei ole.

Üldtingimuste p 3.7 kohaselt loetakse lepingu alusel tasumisele kuuluvatest summadest

esimeses järjekorras tasutuks viivised ja seejärel põhivõlg alates varasemast võlgnevusest.

Hageja väitel on kostjad pärast hagi esitamist tasunud 50 eurot, mille hageja on arvestanud

31. mai 2020. a viivise katteks. 21. detsembril 2020 tasutud 3000 eurost on 1705 eurot

8 senti arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja 1294 eurot 92 senti põhivõla

katteks. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on kostjad tasunud 30. detsembril

2020 veel 2799 eurot 82 senti, mille osas hageja arvestust teinud ei ole ning millest

1142 eurot 19 senti luges kohus vastavalt üldtingimuste p-s 3.7 sätestatud kohustuste

täitmise järjekorrale tasutuks 30. detsembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise katteks (viivis perioodi 24. september 2020. a kuni 30. detsember 2020 eest) ja

ülejäänud 1657 eurot 63 senti põhinõude katteks. Seega on põhivõlg 4936 eurot 37 senti

(6594 eurot - 1657 eurot 63 senti), mis tuleb kostjatel solidaarselt hagejale tasuda.

Hageja nõuab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel kostjatel viivist alates

24. septembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni 0,15% päevas. Viivis ajavahemiku

31. detsember 2020 kuni 9. veebruar 2021 eest põhivõlalt (4936 eurot 37 senti) on

303 eurot 59 senti.

Hageja on oma nõuet 3050 euro (9644 eurot - 6594 eurot ) võrra vähendanud. Kohus võttis

selles osas hageja hagist osalise loobumise vastu ning lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel

menetluse.

6(11)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad paluvad 11. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

5239 eurot 96 senti ja alates 10. veebruarist 2021 summalt 4936 eurot 37 senti viivise

0,15% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Tühistatud osas paluvad kostjad teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad mõista viivis välja

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda

ning mõista need hagejalt välja koos kohustusega tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kliendikaardi leping ei ole

lõppenud. Kliendikaardi leping lõppes pärast seda, kui kostja I edastas hagejale

21. aprillil 2019 e-kirja lepingu lõpetamiseks. Kostja I ettepanekule (offerdile) leping

lõpetada vastas hageja nõustumisega (aktseptiga), kui edastas 8. mail 2019 e-kirjaga

nõusoleku lepingu lõpetamiseks kokkuleppel ning lisas selle juurde vastava kokkuleppe.

Kostja I allkirjastas selle ning edastas hagejale lepingu üldtingimuste p-s 5.2 ettenähtud

viisil (posti teel). Hageja nõustumine lepingu lõpetamiseks kokkuleppel on väljendatud

hageja töötaja 8. mai 2019. a e-kirjaga. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt on arusaadav,

et mõlema poole tahe oli leping lõpetada poolte kokkuleppel. Pärast seda ei ostnud kostja I

hagejalt kütust ning arveid ei esitatud. Lepinguline suhe oli lõppenud. Seda kinnitab ka

asjaolu, et detsembris 2019 tekkis vajadus uueks lepinguliseks suhteks, kui kostjaga I võttis

telefoni teel ühendust hageja esindaja A. Kandimaa, kes soovis, et kostja I hakkaks uuesti

nende kliendiks.

Hagejal ei ole õigus nõuda kostjatelt viivist. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus lepiti

kokku, et kui arve maksmine läheb vahel üle lepingulise maksetähtaja, siis viivised

annulleeritakse. Kuna kostjale I selline hageja pakkumine sobis, nõustus kostja I uuesti

sõlmima lepingu e-kirjas kokkulepitud tingimustel. Samas uut kliendikaardi lepingut ei

edastatud. Vana lepingu aktiveerimise õiguslik mõiste võlaõigusseaduses puudub. Seega

ei saanud asja lahendamisel lähtuda 11. aprillil 2018 sõlmitud lepingust. Alates

2. detsembrist 2019 tekkis poolte vahel uus lepinguline suhe. Hageja viivisenõue on

vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja I uskus hageja lubadust viivisenõuet mitte

esitada, nõustus kostja hakkama uuesti hageja kliendiks. Kostja on kohtumenetluse lõpuks

põhivõla täies ulatuses tasunud, mistõttu on kohus põhjendamatult arvestanud viiviseid

üldtingimuste p 3.7 järgi.

Maakohus on ebaõigesti lähtunud 11. aprillil 2018 sõlmitud lepingust. Pärast poolte

kokkuleppel lepingu lõpetamist mais 2019 oleks pooled pidanud allkirjastama uue lepingu,

mille alusel oleksid hakanud kehtima üldtingimused. Kuna 2. detsembril 2019 sõlmitud

lepingu juurde ei kuulunud üldtingimused kui tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses,

siis need ei kohaldu. VÕS § 38 võimaldab ka tüüptingimustes eraldi kokku leppida.

Kui kohus leiab, et kostja I ei ole hageja 2. detsembri 2019. a e-kirja alusel viivise

tasumisest vabastatud, kohaldub seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 järgi

(472 eurot 84 senti).

7(11)

Kostja II ei vastuta 2. detsembril 2019 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste eest.

Käenduslepingu järgi vastutab kostja II 14. juunil 2017 sõlmitud kliendikaardi

lepingu/hulgimüügilepingu nõuetekohase täitmise eest. Vaidlust selle üle ei ole, et poolte

vahel sõlmiti 11. aprillil 2018 uus kliendikaardi leping, mille tagamiseks käenduslepingut

ei sõlmitud. Üldtingimuste p 1.3 kinnitab, et käendaja vastutab põhilepingu, s.o

14. juunil 2017 sõlmitud lepingu, mitte tulevikus sõlmitavate lepingute täitmise eest.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta maakohtu otsuse muutmata

ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Kuivõrd kostja I ei edastanud hagejale digitaalselt allkirjastatud kliendikaardi lepingu

ülesütlemise avaldust (üldtingimuste p 5.2) ega tõendit, et ta edastas omakäeliselt

allkirjastatud kokkuleppe posti teel hageja asukohta ning hagejal oli mõistlik võimalus

sellega tutvuda (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3), oli kliendikaardi leping kehtiv.

Asjaolu, kas kostja I hagejalt kütust igakuiselt ostis või mitte, ei mõjuta lepingu kehtivust.

On tavapärane, et hageja müügijuhid võtavad mh ühendust klientidega, kes ei ole mõnda

aega kütust ostnud. Kostja I ei ole ka tõendanud, et hageja töötaja A. Kandimaa soovis

sõlmida uue lepingu. Pooled leppisid 2. detsembri 2019 e-kirja saatmisele eelnevas

telefonikõnes kokku, et jätkavad koostööd olemasoleva kliendikaardi lepingu alusel.

Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud üks leping, ei ole võimalik A. Kandimaa kirja kuidagi

teisiti mõista. Kuna kostja I ei esitanud vastuväiteid ega täpsustavaid küsimusi, mõistis ka

tema, et koostöö jätkub kliendikaardi lepingus nr XXXXXXX kokkulepitud tingimustel.

Selle lepingu kehtivust kinnitab ka asjaolu, et kostjale I 11. detsembri 2019. a kaartide

väljastamise aktil on viidatud sellele lepingule, samuti on kostjale I esitatud arvetel viide

selle lepingu põhitingimustes märgitud viitenumbrile (XXXXXXXXX).

Üldtingimuste p 2.7 järgi on hagejal õigus kaart blokeerida, samuti võib kaardi kehtivus

lõppeda sellel märgitud tähtaja saabumisega. Sellega ei kaasne lepingu lõppemist.

Hagejal oli õigus nõuda viivist. 2. detsembri 2019. a e-kirjaga on tõendanud, et pooled

arutasid telefonikõnes viiviste rakendumist. Poolte koostöö aluseks on kliendikaardi

leping, sh üldtingimuste p 3.7, mille alusel on hageja õigus kostjalt I viivist nõuda. Hageja

töötaja küll lubas kostjale I, et viiviste tühistamine on võimalik, kuid "vahel", mitte alati.

Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega

on kooskõlas, kui keegi kasutab teise isiku raha kauem kui kokku lepitud (ületab lepingus

kokkulepitud arve maksetähtaega), tuleb selle eest tasuda viivist.

Kostja I ei ole hulgiostja, vaid tavapärane krediidiklient. Jääb arusaamatuks, mis on

taunitavat selles, et hageja oli huvitatud kostjaga I koostöö jätkamisest.

Kostja I on viivitanud ka 31. detsembril 2019, 31. jaanuaril 2020 ja 29. veebruaril 2020

esitatud arvete tasumisega, kuid need olid hagi esitamise ajaks makstud.

Kostja II vastutab käenduslepingu p 1.2 alusel hageja ja kostja I vahel sõlmitud

kliendikaardi lepingu täitmise eest ka juhul, kui pooled põhilepingu tingimusi muutsid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

8(11)

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kostjad on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist osas,

milles hagi rahuldati. Maakohtu otsus ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata ning lõpetas menetluse hageja kasuks kostjatelt solidaarselt 3050 euro

väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada.

Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud

asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse

maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus

asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma

järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks

hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping lõppenud. Vaadeldes hageja ja

kostja I vahel 21. aprillil 2019 ja 8. mail 2019 toimunud e-kirjavahetust (tl-d 41–43)

muudest tõenditest eraldiseisvalt, võiks nõustuda kostjate väitega, et hageja ja kostja I

jõudsid kliendikaardi lepingu lõpetamises kokkuleppele (sellel, kas taoline võimalik

kokkulepe järgib lepingu üldtingimuste p-des 5.2 ja 6.2 sätestatud vorminõudeid, ei pruugi

iseenesest olla määravat tähtust (VÕS § 13 lg 3)). Samas tuleb lepingupoolte tahte

tuvastamisel kohtumenetluses arvestada tõendite ja asjaoludega nende kogumis

(TsMS § 232 lg-d 1 ja 2; § 438 lg 1). Käesoleva asja materjalidest nähtub, et hageja

müügijuht A. Kandimaa on 2. detsembri 2019. a kostjatele saadetud e-kirjas märkinud, et

aktiveerib poolte varem toimunud telefonivestluse põhjal uuesti vana lepingu (tl 46).

Samuti on 11. detsembri 2019. a allkirjastatud (kostjale I) kaartide väljastamise aktil

viidatud kliendikaardi lepingule nr XXXXXXX (tl 67). Asja materjalidest ei nähtu, et

kostja I oleks esitanud vastuväiteid või täpsustavaid küsimusi seoses müügijuht A.

Kandimaa 2. detsembri 2019. a e-kirjaga või et kostjal I oleks üldse tekkinud pärast 2.

detsembrit 2019 (ning enne käesoleva tsiviilasja menetlust) küsimusi poolte koostöö

õigusliku aluse kohta, et ta oleks nõudnud uue kliendikaardi lepingu vormistamist vms.

Eelmärgitut arvestades on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldanud,

et hageja ja kostja I vahel jätkus lepinguline suhe kliendikaardi lepingu nr XXXXXXX

alusel. Sellel, et pärast 8. maid 2019 kostja I hagejalt vahepeal kütust ei ostnud ning hageja

kostjale arveid ei esitanud, pole käesoleval juhul määravat tähtust. Kliendikaardi leping oli

sõlmitud määramata tähtajaks ning see ei kohustanud kostjat I hagejalt kütust ja autokaupu

ostma.

9(11)

Samuti ei viita lepingu lõppemisele või uue lepingu sõlmimisele see, et hageja töötaja

A. Kandimaa 2019. a detsembris ise kostjaga I ühendust võttis. Nagu märgitud, siis

A. Kandimaa 2. detsembri 2019. a kirja (tl 46) kohaselt hageja küll "aktiveeris" varem

allkirjastatud lepingu, kuid sellest tingimata ei järeldu, et leping oleks vahepealsel

perioodil lõppenud. Üldtingimuste p 2.7 järgi võis hageja kaardid blokeerida, kuid see

iseenesest ei tähenda pooltevahelise lepingu lõppemist.

8.2.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjatelt viivist lepingus

kokku lepitud määras, st 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjate arvates välistab

hageja ja kostja I vaheline erikokkulepe (tl 46) lepingujärgse viivisenõude.

Ringkonnakohtu arvates ei ole selline kostjate seisukoht põhjendatud. Maakohus on

tõlgendanud poolte vaidlusaluseid kokkuleppeid põhjendatult ja menetlusnorme

rikkumata, lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 ning arvestades mh VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi

kokkuleppe olemust ja eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et

hageja töötaja A. Kandimaa 2. detsembri 2019. a kirjast (tl 46) ei tulene, et hageja oleks

viivisenõudest igakordselt loobunud. Äriühingute majandustegevuses sõlmitavate

lepingute puhul lepingupooltega sarnane mõislik isik seda samadel asjaoludel selliselt ei

mõistaks. Kõnealust kirja võiks mõista nii, et viivist ei nõuta juhusliku lühiajalise

makseviivituse puhul, millega praegusel juhul aga tegemist ei ole. Eelmärgitut arvestades

ei ole hageja viivisenõue ka hea usu põhimõtte vastane. Samuti ei nähtu asja materjalidest,

et pooled oleksid varaem sõlmitud kliendikaardi lepingu tingimusi (sh viivise osas)

muutnud (VÕS § 13 lg 1).

Ringkonnakohtu arvates ei anna kostjate apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et

lepingus sätestatud määrast lähtuv viivisenõue ei ole põhjendatud või et viivist saaks nõuda

üksnes seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 teine lause) määras. Ringkonnakohus leiab, et

lepingujärgse viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega

viivituses olev võlgnik peab arvestama viivise tasumise kohustusega.

8.3.

Asja materjalid ei toeta apellatsioonkaebuse väidet, et kostja I on hulgiostja. Samuti

ei täehelda ringkonnakohus toimiku materjalide põhjal, et kostjad oleksid asja

lahendamisel maakohtus kõnealusele asjaolule tuginenud. TsMS § 652 piirab oluliselt

uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses on uute

asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb

kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4).

Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud ka mõjuvaid põhjuseid uute asjaolude esitamiseks

apellatsioonimenetluses.

8.4.

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud

seisukoht, nagu oleks käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine

välistatud, kuna selles on viidatud üksnes 14. juuni 2017. a põhilepingule. Kuivõrd

praeguses asjas on tuvastatud, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping ei

lõppenud, vastutab kostja II kostja I täitmata jäänud kohustuste eest. Sellist seisukohta

toetab ka käenduslepingu p 1.3, mille järgi vastutab käendaja (kostja II) nii olemasolevate,

tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete nõuetekohase täitmise eest (tl 14).

Ebaõige on kostjate väide, nagu poleks asjas vaidlust selle üle, et poolte vahel sõlmiti

11. aprillil 2018 uus kliendikaardi leping (mille tagamiseks käenduslepingut ei sõlmitud).

10(11)

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 11. aprillil 2018 varem sõlmitud

kliendikaardi lepingut üksnes muudeti ning vormistati lepingu uus redaktsioon (tl-d 17–

19).

8.5.

Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses

väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid

kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

10.1. Hageja esindaja esitas 26. aprillil 2021 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 412 eurot 50 senti

(käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja

R. Rebane-Maipuu on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 30 minuti ulatuses

tunnitasuga 75 eurot (ilma käibemaksuta).

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

10.2. Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

10.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus maakohtu

otsusega ja edastas selle kliendile (35 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega (40 minutit)

ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse (4 tundi 15 minutit).

Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega tutvumise, kliendile edastamise ning

apellatsioonkaebusele

vastuse

koostamise

ajakulu

tuleks

vaadelda

ühiselt.

Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele ja

kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele.

Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu

arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte

rohkem kui neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui selle

vastuses on valdavalt korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid.

11(11)

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 75 eurot

(käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks 300 eurot (käibemaksuta) (75 eurot × 4 tundi) ning mõistab

nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.

10.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest