2-18-16580/132 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-18-16580

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi

kaudu)

vastu

ebakvaliteetse

tervishoiuteenuse

osutamise

tuvastamiseks,

kvaliteetse

tervishoiuteenuse

osutamiseks

ja

mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Rein Napa

Kostja

(vastustaja):

Eesti

Vabariik

(Justiitsministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Tiiu

Miller

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud A.A. kanda.

Eesti Vabariigil apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

3. Vabastada A.A. apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 300 eurot

(mille tasumisest hageja oli Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2021. a määruse

alusel apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud) riigituludesse tasumise

kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 5. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(Justiitsministeeriumi kaudu; kostja) vastu, milles palus hilisemaid täpsustusi arvestades

tuvastada, et Tartu Vanglas ei ole hagejal diagnoositud X (X) ravitud ning kohustada

kostjat hagejal diagnoositud X-d (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsiooni (RHK) järgi

X ja X) ravima vastavalt X ravijuhistele. Samuti palus hageja mõista kostjalt tema kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglane hüvitis vastavalt kohtu äranägemisele.

Hageja esitas 7. märtsil 2019 samad nõuded ka Tartu Vangla psühhiaatri Siim Kaili vastu.

S. Kaili vastu esitatud hagi menetleti tsiviilasjas nr 2-19-3631. 15. mai 2019. a määrusega

liitis maakohus tsiviilasjas nr 2-19-3631 menetletava hagi ühte menetlusse käesolevas

tsiviilasjas menetletava hagiga, tsiviilasja numbriks jäi 2-18-16580. 16. septembri 2019. a

kohtuistungil loobus hageja hagist S. Kaili vastu, maakohus võttis loobumise 23. septembri

2019. a määrusega vastu ning lõpetas S. Kaili vastu esitatud nõuete osas asjas menetluse

(II kd, tl 106).

2. Hagiavalduse kohaselt on hagejal Tartu Vanglas tema raviarsti dr. Siiri Ambre

poolt diagnoositud psühhiaatrilise haigusena X – X, mida kostja ei ole kohaselt ravinud. X

3(10)

ravimata jätmisel suureneb oht teiste psüühika- ja käitumishäirete kujunemisele,

psühhoaktiivsete ainete kasutamisele ja ühiskonnast väljalangemisele.

Hageja on jäänud ilma kvaliteetsest arstiabist ja kostja tegevusetuse tõttu on halvenenud

tema psüühiline tervis ja see halveneb ravita jätmisel järjepidevalt veelgi. Kostja süülise

käitumisega on hagejale tekitatud mittevaraline kahju, mis seisneb tema elukvaliteedi

languses väljendununa kiires ja kergesti ärrituvuses, suutmatuses juhtida oma käitumist,

puudulikus tähelepanuvõimes, püsimatuses ja üliaktiivsuses ning impulsiivsuses. Kostja ei

ole tellinud Tartu Vangla meditsiiniosakonnale ravimeid, mida kasutada hagejal

diagnoositud psüühiliste haiguste raviks ja hageja tervislik seisund on seetõttu halvenenud.

Eesti Töötukassa 29. novembri 2018. a otsusega on hageja töövõime tulenevalt temal

diagnoositud haigustest hinnatud puuduvaks viieks aastaks, kuni 15. novembrini 2023.

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 762 lg-st 1 võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi

ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele või tervishoiuteenuse osutaja ei ole

patsiendi ravimisel olnud hoolas. Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt

ravijuhistest. Hageja poolt kohtule esitatud ravijuhisest nähtub, et X on psüühikahäire,

mida diagnoositakse lapse- ja noorukieas. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et temal on

lapse- või noorukieas diagnoositud X-d.

Hageja viitab küll Tartu Vanglas 25. augusti 2014 dr. S. Ambre pandud diagnoosile X,

kuid jätab avaldamata, et tegemist on diagnoosiga, mis on pandud üksnes hageja ütluste

alusel. Seega on tegemist hüpoteetilise diagnoosiga. Hageja X diagnoos ei kinnistu hiljem

vangistuse jooksul pandud diagnoosides. Tartu Vangla psühhiaater dr. S. Kail on eeltoodut

hagejale ka kirjalikult selgitanud, sama on teinud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna

juhataja Ingrid Mesila. Tartu Vangla ei ole pidanud vajalikuks teostada uuringuid hageja

X diagnoosi kinnistamiseks.

Hageja põhidiagnoos on "X" (X). Hagejal raviti vanglas selle isiksusehäirega kaasnevaid

emotsionaalseid sümptomeid. Hageja sai sümptomaatilist ravi. X häiret võib küll

täiskasvanueas

diagnoosida,

kuid

kui

on lisandunud

psühhoaktiivsete

ainete

kuritarvitamine, hagejal puhul amfetamiini sõltuvus, tuleb diagnoosida seda, mitte

eelnevalt olnut. Kostja hinnangul vastab Tartu Vanglas hagejale osutatud ravi arstiteaduse

üldisele tasemele. Rohte ei saa määrata vastavalt patsiendi soovile ja hageja ei ole

tõendanud, et kostja on seoses ravimite X või X määramata jätmisega osutanud

ebakvaliteetset teenust või olnud hooletu.

Hagejale

Tartu

Vanglas

osutatud

psühhiaatrilise

ravi

kvaliteedi

osas

on

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon 21. märtsil 2019

andnud hinnangu, et hagejale on tehtud vajalikud uuringud ja analüüsid ning ravi on olnud

kvaliteetne.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis hagi 8. märtsi 2021. a otsusega hageja nõuded ebakvaliteetse

tervishoiuteenuse osutamise tuvastamiseks ja ravima kohustamiseks läbi vaatamata.

Nõude mittevaralise kahju väljamõistmiseks jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud

4(10)

jättis kohus hageja kanda, vabastas hageja ekspertiisikulude ja riigilõivu riigituludesse

maksmise kohustusest ning jättis ekspertiisikulud 1875 euro ulatuses ja riigilõivu 270 eurot

riigi kanda.

4.1.

Hageja väidete kohaselt ei osutanud kostja hagejale lepingust ega seadusest

tulenevatele nõuetele vastavat tervishoiuteenust, kuna ei määranud hagejale X ravijuhisele

vastavat ravi ning X ravimata jätmine on põhjustanud hagejale terviserikked, teiste

psüühika- ja käitumishäirete kujunemise ning sellest tulenevalt mittevaralise kahju. Seega

on kostja väidetavad rikkumised üheks kahju hüvitamise nõude eelduseks, mida kohus

peab asja lahendamisel hindama ning järelikult puudub hagejal selles osas iseseisev

tuvastushuvi. Kohus leidis, et on nõude ebaõigesti menetlusse võtnud, ning jättis nõude

tuvastada, et Tartu Vanglas ei ole hagejal diagnoositud X-d ravitud, tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

4.2.

Samuti jättis kohus tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 49 lg-st 1 ja

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg-st 2¹ TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel

läbi vaatamata hageja kohustamisnõude. Hageja kohustamisnõudega ei ole võimalik

hageja taotletavat eesmärki saavutada.

4.3.

VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva

kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui kohustus oli

suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse

rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib

põhjustada mittevaralise kahju.

Poolte vahel on tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 tähenduses. Hageja

tugineb lepingu rikkumisele. VÕS §-st 762 ning § 770 lg-test 1 ja 4 tuleneb, et kostja kui

tervishoiuteenuse osutaja saab vastutada eelkõige patsiendi kui lepingu teise poole ees

lepingurikkumisega viimasele tekitatud mittevaralise kahju eest ning seejuures on

patsiendile hüvitatav üksnes selline mittevaraline kahju, mis on seotud temal terviserikke

tekkimisega tingituna diagnoosi- või raviveast, mida oleks saanud tavapärase raviga

ilmselt vältida.

VangS 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid

erisusi. TTKS § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus

haiguse vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga

leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse

ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg 2 järgi arst on kohustatud pidevalt jälgima

kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse

korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud

ülesandeid.

Vastavalt TsMS § 230 lg 1 esimese lausele peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lg-s 2

nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui

patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

5(10)

Kuivõrd kostja on hagejale tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerinud,

tuleb tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendada hagejal. Hagi

rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus

kohustust, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.

Kohtu hinnangul ei ole leidnud käesolevas asjas tõendamist, et hagejale vanglas osutatud

tervishoiuteenus (ravi) ei olnud nõuetekohane. Kuigi hageja tervisekaardi andmetest

nähtuvalt on hagejal 11. juunil 2014 diagnoositud X ning 25. augustil 2014 X, siis

nimetatud kuupäevadel tehtud sissekannetes psüühilise seisundi kirjeldused ei kinnita

eelnimetatud psüühikahäirete esinemist. Varem ega hiljem ei ole neid psüühikahäireid

hagejal diagnoositud. Hagejal esinev psüühikahäire, "X", on püsiva iseloomuga ning selle

süvenemine ega paranemine ei ole võimalik.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poolt 21. märtsil 2019 antud hinnangu

kohaselt on hagejat ravitud vastavalt hageja terviseseisundile. Kinnipeetavale on tehtud

vajalikud uuringud ja analüüsid. Metüülfenidaati ei ole määratud meditsiiniliste

vastunäidustuste esinemiste tõttu ja hagejale osutatud psühhiaatriline ravi on olnud

kvaliteetne. Samuti nähtub ekspertkomisjoni protokollist, et hageja tervisekaardis on

dokumenteeritud 31. oktoobril 2013, et hageja on tarvitanud narkootilist ainet amfetamiini.

Hageja raviarst S. Kail on vastuses kohtule märkinud, et kuivõrd hagejal on sõltuvus

amfetamiinist, siis ei saa talle määrata ravimeid, mille toimeaineks on metüülfenidaat, sest

stimulaatorite kasutamine raviks on narkomaania puhul vastunäidustatud.

Ka kohtu poolt määratud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi käigus jõudsid

eksperdid järeldusele, et hageja on saanud vanglas asjakohast ravi. Eksperdid on märkinud,

et hagejal võisid esineda lapseeas täpsustamata käitumis- ja tundeeluhäired, mis

tõenäoliselt mõjutavad mingil määral hageja psüühilist seisundit praeguse ajani. X

esinemise kohta hagejal lapseeas pole objektiivseid tõendeid. Teismelise east hakkas

hageja regulaarselt kuritarvitama psühhoaktiivseid aineid, mis on mõjutanud tema edasist

psühhoemotsionaalset arengut. Vanglas viibimise ajaks aastatel 2015–2020 oli hagejal

kujunenud välja raskekujuline sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsest ainest ja segatüüpi

isiksushäire, mille leevendamiseks sai ta vanglas asjakohast ravi. Eksperdid on seisukohal,

et hageja psüühiline seisund vastab praegusel ajal Rahvusvaheline Haiguste

Klassifikatsiooni

versioon

(RHK-10)

kohaselt

järgmiste

psüühikahäirete

diagnostilistele kriteeriumitele: X, X. Samuti märgivad eksperdid, et pärast vanglast

vabanemist ei ole hageja järginud ravisoovitusi ja on jätkuvalt kuritarvitanud

psühhoaktiivseid aineid, mis halvendavad jätkuvalt tema psüühilist seisundit ja

raskendavad psühhiaatrilise abi ja rehabilitatsiooniteenuste osutamist.

Kokkuvõttes leidis kohtu hinnangul tõendamist, et hagejale osutatud tervishoiuteenus

vastas vajalikule tasemele ja hageja sai kostjalt tervishoiuteenust tavaliselt oodavast

hoolsusest lähtuvalt. Esitatud tõenditega on ümber lükatud hageja väide, et ta vajaks

teistsugust ravi kui talle oli määratud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkunud VÕS §-st 762

tulenevat kohustust, mistõttu tuleb hagi mittevaralise kahju väljamõistmiseks jätta

rahuldamata.

6(10)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 5. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega tuvastada, et kostja ei ole hagejal X-d

ravinud ning rahuldada hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja õiglase hüvitise vastavalt kohtu äranägemisele. Hageja palub jätta

menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.

Kaebuse

põhjenduste

kohaselt

rikkus

maakohus

asja

menetlemisel

oluliselt

menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1, § 442 lg 8) ning eksis materiaalõigusnormide

kohaldamisel ja tõlgendamisel. See on viinud ebaõigete järelduste ja kohtuotsuse

tegemiseni.

5.1.

Hageja nõudeid läbi vaatamata jättes on maakohus kohaldanud valesti nii menetlus-

kui ka materiaalõiguse norme. TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata,

kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Hagejale

teadaolevalt ei ole kohtu menetluses sama eseme kohta samal alusel veel teist asja, kus

tema oleks üheks kohtumenetluse pooleks. Seega on maakohus TsMS § 423 lg 1 p 4 valesti

kohaldanud.

5.2.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, kuidas ja miks ei oleks hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada tulenevalt VangS § 49 lg-st 1 ja tervishoiuteenuste TTKS § 1

lg-st 2¹. Kuigi ka põhjenduste puudumine kohtuotsuses oleks selle tühistamise ja uue

otsuse tegemise aluseks, ei taotle hageja esitatud kohustamisnõude osas uue otsuse

tegemist, sest on karistuse kandmiselt vabanenud ja Tartu Vangla teda enam ravida ei saa.

5.3.

Raviarst dr. S. Ambre viis 2014. a-l, enne hagejal X diagnoosimist läbi diagnoosi

püstitamiseks ja kinnitamiseks vajalikud testid ja uuringud. X ravijuhendite kohast ravi

aga ei saanud alustada, kuna dr. S. Ambre suri ja edaspidi väitsid Tartu Vangla

meditsiiniosakonna töötajad hagejale, et neid, dr. S. Ambre diagnoosi puudutavaid

dokumente vanglas ei ole ja need on kadunud. Mingisugust ravi seoses dr. S. Ambre

püstitatud X-diagnoosiga kostja hagejale ei võimaldanud, samuti ei viinud kostja läbi

vajalikke uuringuid ja teste lükkamaks ümber püstitatud X diagnoosi. Neid hageja väiteid

ei seadnud maakohtu menetluses kahtluse alla ka kostja, pigem kinnitas neid. Kostja süü

seisnebki selles, et ta ei ole pärast patsienti puudutavate, tema terviseseisundit kajastavate

dokumentide kadumist viinud läbi uusi teste ja teostanud uuringuid, mille alusel

diagnoosida kinnipeetaval X esinemist (või mitteesinemist), seega ei ole kostja osutanud

hageja tervishoiuteenust kohaselt ja patsiendile oodatava ning lootuspärase hoolsusega.

Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks maakohus ei nõustunud hageja nende,

menetluses korduvalt esitatud väidetega.

Maakohus

on

põhjendamatult

nõustunud

kohtupsühhiaatria-kohtupühholoogia

kompleksekspertiisi eksperdiarvamusega ja tervishoiteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

hinnanguga, et hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas vajalikule tasemele ja hageja sai

kostjalt tervishoiuteenust tavaliselt oodavast hoolsusest lähtuvalt.

Hageja ei nõustu ekspertide vastusega esitatud küsimustele, et X esinemise kohta hagejal

lapseeas pole objektiivseid tõendeid. Selliseid tõendeid ei saagi olemas olla, sest on

väheusutav, et möödunud sajandi 80-ndate aastate keskel oli X kui psüühiline haigus üldse

7(10)

eraldi haigusena RHK-s välja toodud ja et olemas oli metoodika selle diagnoosimiseks.

Samuti ei nõustu hageja väitega, et praegu ei ole seda võimalik diagnoosida, kuna hageja

psüühika on oluliselt mõjutatud kestvast psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisest. Hagejal

diagnoositi X tema viibimise ajal kinnipidamisasutuses 2014. a-l. Kuni vabanemiseni

2020. a-l ei olnud hagejal võimalik psühhoaktiivseid aineid kuritarvitada. Hageja taotluse

kordusekspertiisi määramiseks jättis maakohus rahuldamata.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja jääb menetluses varasem avaldatud seisukohtade juurde ja palub käsitleda neid

vastuväidetena apellatsioonkaebusele. Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud

õigusnormi, samuti ei ole asjas kogutud tõendite või asjaolude pinnalt alust teha

vaidlustatud otsusest erinevat otsust. Ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjus ei anna

alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

Maakohus jõudis kõiki tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et osutatud

tervishoiuteenuse (ravi) mittenõuetekohasus ei ole menetluse käigus tõendamist leidnud.

Põhjendused, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis, on jälgitavad ja seostatud asjas

tuvastatud asjaoludega. Seega on maakohus täitnud piisaval määral põhjendamiskohustust.

Asjaolu, et maakohus ei ole eraldiseisvalt kõiki hageja väiteid eraldiseisvalt analüüsinud,

ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud põhjendamiskohustust. Apellatsioonkaebusest ei

selgu, kuidas selliste väidete osas eraldiseisvate põhjenduste väljatoomine oleks viinud

teistsuguse otsuse tegemiseni.

Hageja viitab küll dr. S. Ambre poolt tehtud testidele, kuid miski hageja sellist väidet ei

kinnita. Tartu Vanglal selliseid teste ei ole ja vanglal puuduvad ka andmed, et selliseid

teste oleks hageja suhtes läbi viidud.

Hageja

heidab

maakohtule

ette,

et

viimane

on

põhjendamatult

nõustunud

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi

ekspertarvamusega

ja

tervishoiuteenuse

kvaliteedi

ekspertkomisjoni

hinnanguga.

Samas

ei

selgu

apellatsioonkaebusest, millistest muudest tõenditest oleks kohus pidanud lähtuma ja mille

pinnalt jõudma teistsugusele järeldusele.

Hageja ei nõustu ekspertide vastusega esitatud küsimustele, et X esinemise kohta hageja

lapseeas ei ole objektiivseid tõendeid. Sõltumata sellest, millistel põhjustel ei ole hagejal

lapseeas X-d diagnoositud, ei muuda see kostja hinnangul ebaõigeks ekspertide järeldust,

et sellekohased objektiivsed tõendid puuduvad.

Kuigi hageja ei nõustu ka sellega, et käesolevalt ei ole võimalik tal X-d diagnoosida, ei

anna üksnes hageja teistsugune arusaam ja ekspertide seisukohtadega mittenõustumine

alust pidada erialaspetsialistide järeldusi ebaõigeteks.

Põhjendamatu on hageja etteheide, et kaebuse läbi vaatamata jätmisel on maakohus

tuginenud ebaõigesti TsMS § 423 lg 1 p-le 4. Hageja nõue hüvitise saamiseks tugineb

samadele asjaoludele, kui tema esitatud tuvastusnõue. Kuna maakohtu hüvitise saamise

nõude üheks eelduseks on ka ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tuvastamine, siis

ei saa TsMS § 423 lg 1 p-le 4 tuginemist pidada ebaõigeks.

8(10)

Kohustamisnõude läbi vaatamata jätmist puudutavad etteheited on asjakohatud ega anna

alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Hageja ei taotle kohustamisnõude osas

ringkonnakohtult uue otsuse tegemist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei

anna alust otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel.

Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis

võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni.

Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu üldkogu on 28. juuni 2021. a määrusega asjas nr 3-

21-30/19 muutnud varasemaid seisukohti kohtute pädevuse määramisel vaidlustes, mis

puudutavad etteheiteid tervishoiuteenuse osutamise kohta kinnipidamisasutuses. Üldkogu

asus viidatud lahendis (p-s 27) seisukohale, et kuna kinnipeetavatele vanglas

tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku

(põhiseaduse § 28 lg 1, VangS §-d 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ning

raviteenuse

osutamine

erineb

eraõiguslikule

vormile

vaatamata

tavapärastest

tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1

kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused

lugeda avalik-õiguslikeks. Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele

vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama

halduskohtud. Eelmärgitu ei ole siiski käesolevas asjas tehtud maakohtu otsuse tühistamise

aluseks (TsMS § 631 lg 3).

9. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

9.1.

TsMS § 368 järgi võib hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks

esitada eeldusel, et hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et X ravimata jätmine kui väidetav kostjapoolne rikkumine

(raviviga) tuli hageja kahjunõude rahuldamise ühe eeldusena praegusel juhul niikuinii

kindlaks teha. Nimetatud asjaolu eraldiseisvaks tuvastamiseks hagejal iseseisev

tuvastushuvi puudub. Ka apellatsioonkaebusest ei selgu, milles hageja tuvastushuvi võiks

seisneda.

Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha

otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja

sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui kohus on sellise

tuvastusnõude menetlusse võtnud, on selle läbi vaatamata jätmine TsMS § 423 lg 1 p 4

alusel kooskõlas senise kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 23 koos selles viidatud praktikaga).

9.2.

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ning märkinud, et otsuse

põhjendustest ei nähtu, miks ei ole võimalik esitatud kohustamisnõudega (nõuega

9(10)

kohustada kostjat hagejal diagnoositud X-d ravima) hageja taotletavat eesmärki saavutada.

Samas märgib hageja, et ei taotle kohustamisnõude osas ringkonnakohtult uue otsuse

tegemist, kuna on praeguseks vanglast vabanenud. Kokkuvõttes jääb arusaamatuks, miks

hageja maakohtu otsust kohustamisnõude läbivaatamata jätmise osas üldse vaidlustab.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt otsuses viidatud VangS § 49 lg-st 1 ja

TTKS § 1 lg-st 2¹ tehtud järeldused jäävad küll ebaselgeks, kuid kuna hageja on

praeguseks hetkeks vanglast vabanenud, ei oleks kohustamisnõude esitamine nagunii

enam asjakohane ning ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Muutunud

asjaoludel

on

kokkuvõttes

õige

maakohtu

järeldus,

et

esitatud

kohustamisnõudega ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada (TsMS § 423 lg

2 p 2).

9.3.

Hageja leiab, et maakohus on jätnud vastamata tema väitele, et pärast teda

puudutavate ja tema terviseseisundit kajastavate dokumentide kadumist, ei ole kostja

viinud läbi uusi teste ja teostanud uuringuid, mille alusel diagnoosida kinnipeetaval X

esinemist (või mitteesinemist). Maakohus on asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal

jõudnud järeldusele, et hagejale vanglas osutatud tervishoiuteenus vastas VÕS § 762

nõuetele (st arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal). Maakohtu

põhjenduskäik otsuse tekstis on selge ja jälgitav. Sellega on maakohus sisuliselt vastanud

ka hageja väitele, et talle tulnuks teha lisauuringuid hageja X diagnoosi kinnistamiseks.

Dr. S. Ambre poolt hagejale pandud X diagnoosi puudutavate dokumentide kadumist ei

ole maakohus tuvastanud ning kaebusest ei selgu, millised tõendid kadumist kinnitavad.

9.4.

Hageja hinnangul on maakohus põhjendamatult nõustunud kohtupsühhiaatria-

kohtupühholoogia 23. oktoobril 2020. a kompleksekspertiisi eksperdiarvamusega (III kd,

tl-d 2–38) ja tervishoiteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 21. märtsi 2019. a hinnanguga

(II kd, tl-d 77–78) hagejale osutatud tervishoiuteenuse kohta. Samas ei selgu

apellatsioonkaebusest, milliste asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal oleks

maakohus pidanud jõudma teistsugustele järeldustele. Ringkonnakohtu arvates on

maakohus hinnanud esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning

oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

Hageja mittenõustumine kohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega ei anna iseenesest

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

9.5.

Samuti ei nõustu hageja ekspertide arvamusega, et X esinemise kohta hagejal

lapseeas pole objektiivseid tõendeid ning et praegusel ajal ei ole võimalik hagejal X-d

diagnoosida, kuna tema psüühika on oluliselt mõjutatud kestvast psühhoaktiivsete ainete

kuritarvitamisest. Ka nende etteheidete puhul ei selgu apellatsioonkaebusest, millised

tõendid või ekspertiisi läbiviimist puudutavad asjaolud annaksid aluse ekspertide

järeldustes kahelda. Üksnes hageja teistsugune arusaam ja ekspertide seisukohtadega

mittenõustumine ei anna alust pidada ekspertide kui oma ala spetsialistide järeldusi

ebaõigeteks.

Ringkonnakohus rõhutab, et ekspertide arvamuse kohaselt puuduvad X esinemise kohta

hagejal lapseas objektiivsed tõendid. Seega ei ole eksperdid piirdunud hinnangu andmisega

sellele, kas hagejal oleks saanud lapseeas X-d diagnoosida, vaid kontrollinud (hüpoteesi),

10(10)

et X hagejal esines. Samuti ei muuda võimalik X esinemine hageja lapseeas ekspertide

järeldust, et praegusel ajal ei ole hagejal võimalik enam X-d diagnoosida.

Eelduslikult on tõene hageja selgitus, et kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei olnud tal

võimalik psühhoaktiivseid aineid kuritarvitada (vastupidist ei ole pooled väitnud ega

maakohus tuvastanud). Samas nähtub asja materjalidest (sh ekspertiisiaktist), et hageja

hakkas kuritarvitama psühhoaktiivseid aineid teismelise east ning vanglas viibimise ajaks

oli tal juba välja kujunenud raskekujuline sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest

ja segatüüpi isiksushäire. Hageja närvisüsteemis ja psüühikas ainete mõjul tekkinud

muutused on pöördumatud ning ei taaspöördu ka ainete tarvitamise lakkamisel

(eksperdiarvamuse lk-d 35-36). Seega ei muuda asjaolu, et hageja ei saanud vangistuse

jooksul psühhoaktiivseid aineid tarvitada, varem toimunut ega sellest tingitud mõjutusi.

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ning kulude kandmine ei nähtu ka asja

materjalidest. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

Hagejale on 14. jaanuari 2019. a määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi

õigusabi tasu ja kulud (I kd, tl 70). Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi

õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse määrab kohus kindlaks

eraldi lahendiga.

12. Ringkonnakohtu 15. aprilli 2021. a määrusega on hageja vabastatud riigilõivu

summas 300 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (III kd, tl-d 101–102). Kuna

hagi jääb osaliselt läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata, tuleks nimetatud

menetluskulu hagejalt TsMS § 190 lg 2 ja lg 4 esimese lause alusel riigi kasuks välja

mõista. Samas kontrollis ringkonnakohus menetlusabi andmisel hageja majanduslikku

olukorda ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus hagejal vara,

mille arvelt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et

hageja majanduslik olukord on praeguseks hetkeks oluliselt paranenud. Samuti nähtub asja

materjalidest hageja püsiv töövõimetus (I kd, tl-d 102–103). Eelmärgitut arvestades peab

ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel kõnealuse

menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest