2-20-16466/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-16466

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A., B.B. ja C.C. hagi J.M. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.M. apellatsioonkaebus

A.A., B.B. ja C.C. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

J.M. apellatsioonkaebusel A.A. nõude osas 270 eurot,

B.B. nõude osas 450 eurot ja C.C. nõude osas 450

eurot

A.A., B.B. ja C.C. apellatsioonkaebusel A.A. nõude

osas 1638 eurot B.B. nõude osas 1638 eurot ja C.C.

nõude osas 1638 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad: A.A. (isikukood XXXXXXXXXX), B.B.

(isikukood XXXXXXXXXX) ja C.C. (isikukood

XXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Grete Kirsimaa

Kostja: J.M. (isikukood XXXXXXXXXX)

2(15)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2021. a otsus osas, milles maakohus

mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 27. juuli 2020

kuni 23. veebruar 2021 eest ühekordse summana 1554 eurot 30 senti (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 2).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt viidatud ajavahemiku eest iga

hageja kasuks välja tagasiulatuv elatis 700 eurot 10 senti. Muus osas jätta maakohtu

otsus muutmata.

2. A.A.,

B.B.

ja

C.C.

apellatsioonkaebus

rahuldada

osaliselt,

J.M.

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 23. veebruari 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada A.A., B.B. ja C.C. hagi J.M. vastu elatise nõudes osaliselt.

2. Välja mõista J.M.lt ajavahemiku 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 eest

tagasiulatuvalt välja elatis A.A. kasuks 700 eurot 10 senti, B.B. kasuks 700

eurot 10 senti ja C.C. kasuks 700 eurot 10 senti.

3. Välja mõista J.M.lt A.A. kasuks elatis 110 eurot kuus alates 24. veebruarist

2021 kuni A.A., sünd XX, täisealiseks saamiseni XX.

4. Välja mõista J.M.lt B.B. kasuks elatis 110 eurot kuus alates 24. veebruarist

2021 kuni B.B., sünd XX, täisealiseks saamiseni XX.

5. Välja mõista J.M.lt C.C. kasuks elatis 110 eurot kuus alates 24. veebruarist

2021 kuni C.C., sünd XX, täisealiseks saamiseni XX.

6. Elatis tasuda iga kalendrikuu eest ette T.M. pangakontole Swedbank AS-s

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX, märkides selgituseks "elatis".

7. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Menetluskulude jaotust arvestades

jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata."

4. Keelduda J.M. poolt 2. augusti 2021. a menetlusdokumendile lisatud

dokumentaalse tõendi - teade laste uue elukoha kohta (lisa 1) – vastuvõtmisest ning

võtta tõenditena vastu samale menetlusdokumendile lisatud J.M. palgateatised (lisad

2–4).

5. Jätta

hagejate

apellatsioonkaebuse

menetlemisel

tekkinud

poolte

menetluskulud poolte endi kanda ning kostja apellatsioonkaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud kostja kanda.

6. Mõista J.M.lt A.A. kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu

(esindajakulu) 149 eurot 52 senti, B.B. kasuks apellatsioonimenetluses kantud

3(15)

menetluskulu

(esindajakulu)

eurot

senti

ja

C.C.

kasuks

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu (esindajakulu) 149 eurot 52 senti.

7. Välja mõistetud menetluskulude summadelt (resolutsiooni p 6) tuleb J.M.l

tasuda A.A.le, B.B.le ja C.C.le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A., B.B. ja C.C. (hagejad, lapsed) esitasid seadusliku esindaja T.M. (ema) kaudu

9. novembril 2020 Tartu Maakohtule hagi J.M. (kostja, isa) vastu, milles palusid kostjalt

iga hageja kasuks välja mõista elatise miinimummääras alates 27. juulist 2020 kuni

hagejate täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse kohaselt ei ela kostja hagejatega koos ega osale nende ülalpidamises.

Hagejad elavad alates 2020. a juulikuu lõpust koos emaga Tartus. Samas laekusid

augustikuu lastetoetused kostja kontole, kuid kostja ei ole neid hagejate ülalpidamiseks

andnud. Hagejate igakuised kulud kokku on 2341 eurot 52 senti (A.A. 810 eurot 84 senti,

B.B. 717 euro 84 senti ja C.C. 812 eurot 84 senti), kuid hagejad nõuavad kostjalt elatist

seaduses sätestatud määras. Hagejate emale kuulub elamu XXXXXX ning kostjale kuulub

sõiduauto Ford Galaxy.

Seoses kostja vastuväidetega märkisid hagejad, et kostja varaline seisund ei ole selline, mis

õigustaks elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimumi. Juba vanemate kooselu

ajal kandis kõik hagejatega seonduvad kulutused nende ema, kuid põhjendatud ei ole jätta

kulutusi ühe vanema kanda ning lasta teisel kohustatud vanemal kulutada oma sissetulek

(väidetavalt 1000 eurot kuus) suures osas iseendale (750 eurot kuus) ja anda lastele vaid

väike osa sellest (250 eurot kuus). Kostja kulutused ajalehtedele, ajakirjadele,

kindlustusele ja krediitkaardile ei ole vältimatud kulutused. Kuna kostja ei ole kunagi

osalenud hagejatele vajalike asjade soetamises, ei saagi ta hinnata ülalpidamiseks tehtavaid

vajalikke kulusid. Hagejate vajadused ei ole miinimummäärast väiksemad, mistõttu ei ole

põhjendatud arvestada riiklike peretoetustega. Kostja ise on varem väitnud, et hagejatega

koos elades kulus tal lastele kogu palk 1200 eurot kuus. Tegelikkuses ei viibi hagejad

4(15)

kostja juures ca kaks nädalavahetust kuus ning ajal, mil nad veedavad aega isa juures, on

tegemist suhtluskorra täitmisega seotud kuludega, mitte ülalpidamiskuludega. Kostja

seisukoht, et ta ei pea maksma elatist 2020. a augustikuu eest, kuna laste emal ei olnud

sellel ajal ainuhooldusõigust hariduse ja viibimiskoha küsimustes, ei ole õige. Oluline on

üksnes asjaolu, kas kostja on osalenud alates 27. juulist 2020 hagejate ülalpidamises või

mitte. Kuna kostja hagejate ülalpidamises vaidlusalusel perioodil ei osalenud, on

põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt.

Hagejate ema töötasu on keskmiselt 1187 eurot kuus. Pere eluaseme üür on 400 eurot kuus,

millele lisanduvad kommunaalkulud ja elekter. Toidule kulub umbes 600 eurot kuus,

lisandub toit pere koerale ca 100 eurot kuus. Mobiilimakseteks kulub ligikaudu 50 eurot

kuus ja sidele 72 eurot kuus. Transpordikulu on ca 100 eurot, sama palju kuus kulub ka

tervishoiule ja juuksurile. Riietele kulub keskmiselt 200 eurot kuus. B.B.i huviringidele

(jalgpall ja robootika) kulub 35 eurot kuus ning C.C.i eelkooli kulu on 110 eurot kuus ja

lasteaiamaks 105 eurot kuus. Lisaks on hagejate emal täita kohustused krediidiasutuste ees

kogusummas 959 eurot 77 senti kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta poolte endi kanda.

Kostja ei ole keeldunud hagejatele elatise maksmisest ja kavatseb seda teha ka edaspidi,

kuid oma rahaliste võimaluste piires. Kostja neto töötasu on ca 1000 eurot kuus ja see on

teada ka hagejate emale. Riigipoolsed toetused, mis igakuiselt laekuvad hagejate ema

kontole, on kokku rohkem kui 700 eurot. Kui varem kulus lastele kuus 1000 kuni

1400 eurot, on hagis näidatud laste vajadusteks 2341 eurot 52 senti kuus, mis on

põhjendamatult suur summa ega vasta tegelikkusele. Lisaks pole ühtegi kulutust

tõendatud.

Mitme lapse kooselamise tõttu (mastaabisääst) on hagejate ülalpidamiskulud taotletud

elatise suurusest väiksemad. Nimetatud asjaolusid tuleb elatise suuruse määramisel arvesse

võtta. Lisaks tuleb arvestada, et hagejad viibivad keskmiselt kaks nädalavahetust kuus

kostja juures ning vaheaegadel ja suviti veelgi kauem.

Pere ühisest eluasemest lahkudes tuli kostjal alustada elu nullist ja kuna vanemate

vahelised varalised vaidlused on lahendamata, sattus kostja majanduslikesse raskustesse.

Kostja enda igakuised kulud on suuremad kui teenitud tulu, kuid kostja on leidnud sääste,

et tasuda hagejatele elatist. Kostja hinnangul on ta hetkel suuteline maksma hagejatele

elatist kokku 250 eurot kuus.

Kostjal jääb elatise maksmiseks vähem raha alles ka põhjusel, et ta maksab hagejate ema

huvides võetud laenu igakuiselt 94 eurot 30 senti. Kostja majanduslik seis muutub

paremaks 2021. a kevadel, kui paljud vajalikud asjad on uude elamisse nii enda kui laste

tarvis soetatud. Siis on kostja võimeline tasuma suuremaid summasid. Kostjale kuulub

sõiduauto Ford Galaxy, mida kostja vajab tööl käimiseks ja laste transportimiseks. Kostja

ei pea maksma elatist 2020. a augustikuu eest, kuna laste emal ei olnud sellel ajal

ainuhooldusõigust hariduse ja viibimiskoha küsimustes. Kohtumäärus nimetatud

küsimuste reguleerimise osas jõustus 29. augustil 2020 ning see aeg tuleks määrata ka

elatise nõudmise õiguse algusajaks. Nii teenitud raha kui augustikuu lastetoetuse kulutas

5(15)

kostja laste hüvanguks uue kodu rajamisel. Elatise maksmise algusajaks peaks olema 1.

november 2020, sest enne seda kostjal puudus raha elatise maksmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 23. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis

kostjalt hagejate kasuks välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku alates 27. juuli 2020 kuni

23. veebruar 2021 eest ühekordse summana 1554 eurot 30 senti ning igakuise elatise alates

24. veebruarist 2021 iga hageja kasuks 110 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Vastavalt hagejate taotlusele märkis kohus otsuses, et elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu

eest ette hagejate ema pangakontole, märkides selgituseks "elatis". Menetluskulud jättis

kohus poolte endi kanda ning menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotust

arvestades kindlaks määramata.

Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi

Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrusega nr 115 on alates 1. jaanuarist 2020 kuutasu

alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega ei tohi igakuine elatis ühele

lapsele olla väiksem kui 292 eurot.

Kostja vastuväite osas, et hagejad ei ole miinimummääras elatist nõudes esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et hagejate kulutused on 2341 eurot 52 senti (810,84 + 717,84 + 812,84)

kuus või miinimummääraga samas suurusjärgus (3 × 584 eurot = 1752 eurot kuus, kuna

tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimummääras), märkis kohus, et seaduses ettenähtud elatise alammäära osas

ei tule hagejatel elatise suurust eraldi põhjendada ja tõenditega tõendada. See põhimõte

kehtib jätkuvalt, vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise

kehtiva korra kohta. Riigikohus on korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib poole

miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire

(elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud

ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu

enam sobiv vahend elatise määramiseks. Ka praegusel juhul peaks kostja oma sissetuleku

suures osas (3 × 292 eurot = 876 eurot) maksma elatiseks, mistõttu ongi kostja taotlenud

elatise väljamõistmist alla miinimummäära.

Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

PKS § 102 lõikes 2 sätestatud alustel. PKS § 102 lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel

vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks

võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga ning mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kohtupraktika järgi olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse

määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või

nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva

katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda kõike juhul, kui

asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

6(15)

Kuna lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised

vahendid, tuleb kohtul vanemate varalisi võimalusi hinnates eelkõige tuvastada vanemate

sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku

ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist

anda.

Kostja esitas kohtule tõendeid enda varalise seisundi kohta ning kohus tegi varalise

seisundi tuvastamiseks ka ise päringuid vastavatesse registritesse. Kohus tuvastas, et

kostjal ei ole registrisse kantud kinnisvara, mille arvel täita hagejate ülalpidamise

kohustust. Kostjale kuulub sõiduauto Ford Galaxy (ehitusaasta 2005), mida kostja vajab

tööl käimiseks ja hagejate transportimiseks. Äriregistri andmetel on kostja seotud üksnes

mittetulundusühinguga XXXXXX, olles selle asutajaks. Kostja netosissetulekuks on

osaühingust XXXXXX saadav töötasu keskmiselt 1112 eurot 41 senti kuus. Kostja elab

üüritud majas, tasudes üüri 200 eurot kuus ja kõrvalkulusid (vesi, elekter, prügi) vastavalt

esitatud arvetele. Kostja väitel on tema kulutused toidule keskmiselt 250–330 eurot kuus.

Lisanduvad kulud elukindlustusele, küttele (bensiin ja küttepuud), tööstus- ja

esmatarbekaupadele. Kostjal on kohustused krediidiasutuste ees – laenu põhiosa ja intress

lepingu XXXXXXXXXXX alusel 94 eurot 30 senti kuus ja krediitkaardi põhiosa lepingu

XXXXXXXXXXX alusel 84 eurot kuus. Kostjal ei ole kohustusi teiste võlausaldajate ees,

sh ei ole kostja suhtes alustatud täitemenetlusi.

Puuduvad andmed, et kostja varjaks oma sissetulekuid või et kostjal oleks muud vara, mille

arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita. Praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid,

mis annaksid aluse väita, et kostja varaline seisund on esitatust tunduvalt parem.

Eelmärgitu põhjal leidis kohus, et kostja sissetulek ei võimalda tal anda hagejatele

ülalpidamist seadusjärgses määras, säilitades seejuures enda minimaalselt vajalikku

elustandardit.

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse

Coopers Advisorsi (PwC) koostatud 2020. a lõppraporti „Lapse vajaduspõhine

miinimumelatis“

(miinimumelatise

uuring)

kohaselt

on

7–12

aastaste

laste

ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot (kättesaadav veebis

https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf,

lk 39).

Uuringus leiti (lk 45), et uus miinimumelatis 2019. a lõpu seisuga oleks kas 343÷2 = 172

eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388÷2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi

meetod). Seega on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot

kuus, mis on oluliselt väiksem kui kehtiv miinimumelatise määr.

Samas vähenevad ühe lapse kohta arvestatuna lapse ülalpidamiskulud nii kahe- kui

kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav mastaabisäästu kaudu. Kulutusi lastele ei

tehta mitte ainult vajadustest lähtudes, vaid need on tugevasti mõjutatud leibkonna

võimalusest (vanema sissetuleku suurusest). Eelmärgitu põhjal leidis kohus, et kostja

sissetuleku suurust ja varalist seisundit arvestades, on ta eelduslikult võimeline maksma

igale hagejale tema tegelikest vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuvat elatist 110 eurot

kuus. Seejuures säilib kostjal endal tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard ka siis,

kui hagejad (peamiselt B.B. ja C.C.) viibivad suhtluskorra alusel osa ajast kostja juures

(kostjal kaasnevad sellega eeskätt lisakulud toidule, mida kostja kannab vahetult). Kuigi

7(15)

igakuine elatis hagejatele jääb allapoole seaduses ettenähtud miinimummäära, katab elatis

nimetatud määras hagejate peamised vajadused ning vastab kostja varalisest seisundist

tulenevale võimalusele ülalpidamist anda ega ole elatist maksma kohustatud vanemale

ebamõistlikult koormav.

Lisaks kostja poolt makstavale 330 euro (3 × 110) suurusele elatisele peaks vanemate

võrdsuse põhimõttest lähtudes (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses hagejate

ülalpidamisse panustama ka hagejate ema. Lisades vanemate panusele (330 + 330) riigi

poolt makstavad toetused 700 eurot 27 senti (520 + 161,09 + 19,18) kuus, on hagejate

ülalpidamiskuluks kokku 1360 eurot 27 senti kuus, mis teeb hageja kohta 453 eurot

42 senti kuus. See on oluliselt suurem uuringujärgsest vajaduspõhisest miinimumelatisest

359 eurot kuus.

Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning

sellega peab vanem omale täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel

arvestama.

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist.

Ekslik on kostja seisukoht, et ta ei pea maksma elatist 2020. a augustikuu eest, kuna laste

emal ei olnud sellel ajal ainuhooldusõigust hariduse ja viibimiskoha küsimustes.

Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (PKS § 96 teine lause).

Asjaolu, et vanem ei saa täielikult või osaliselt last puudutavate otsuste vastuvõtmisel

osaleda, st vanema hooldusõigus on piiratud, ei muuda lapse vajaduste sisu ega vajaduste

katmiseks vajalike kulutuste suurust. Lapse esmased vajadused peavad olema kaetud igal

juhul, ka ühe vanema hooldusõiguse piiramise või äravõtmise korral.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kohtumenetluse ajal tasunud hagejate

ülalpidamiseks elatist 750 eurot, s.o novembris ja detsembris 2020 kokku 500 eurot (2 ×

250) ning jaanuaris 2021. a 250 eurot. Selles osas tuleb kostja ülalpidamiskohustus

hagejate ees lugeda täidetuks. Kohus pidas otsuse selguse ja täidetavuse huvides

põhjendatuks mõista kostjalt hagejate kasuks ajavahemiku 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar

2021 eest välja vähem makstud elatis summas 1554 eurot 30 senti ((330 ÷ 31 × 5 + 6 ×

330 + 330 ÷ 28 × 23) – 750).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 24. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus,

millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis 215 eurot ühekordse summana

tagasiulatuvalt perioodi 28. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 eest, A.A. kasuks elatis 80

eurot kuus alates 24. veebruarist 2021 kuni tema täisealiseks saamiseni XX, B.B.i kasuks

elatis 60 eurot kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni XX ning C.C.i kasuks elatis 60 eurot

kuus alates 24. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni XX. Menetluskulud

palub kostja jätta poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus elatise suurust määrates

põhjendamatult arvestamata mastaabisäästu. Kohtupraktikat ja maakohtu otsuses viidatud

8(15)

lapse ülalpidamiskulude uuringut arvestades tuleks iga järgneva lapse puhul vähendada

elatise summat mastaabisäästu võrra kuni 30%. Võttes aluseks maakohtu põhjendatuks

peetud A.A. elatise suurust 110 eurot kuus, jääks B.B.i elatise suuruseks pärast 30%

mahaarvestamist 77 eurot ja C.C.i elatise suuruseks 77 eurot, kokku seega 264 eurot.

Sarnases suuruses elatise tasumist (250 eurot kuus) on kostja pakkunud menetluses

kompromissina. Samas ei kulu lastele nii palju raha. Mõistlik summa oleks kokku 200

eurot kuus. Maakohus jättis eelneva põhjendamatult arvestamata. Riigikohtu praktika

toetab uuringutel põhinevat lähenemist.

Hagejad saavad igakuiselt toetust enam kui 700 eurot kuus, mida tuleb samuti elatise

määramisel arvesse võtta. Kui kostja panus oleks 264 eurot ja hagejate ema panus

264 eurot, saaks lastele igakuiselt kulutada vähemalt 1228 eurot kuus. See teeks lapse

kohta vähemalt 410 eurot kuus (kuigi uuringute kohaselt piisaks 359 eurost). Samuti tuleb

arvestada kostja panusega ajal, mil lapsed viibivad tema juures.

Maakohus ei ole piisavalt arvestatud hagejate leibkonna suurusega. Hagejate välja toodud

kulutuste hulgas on selliseid, mis on vajalikud eelkõige hagejate emale (nt vitamiinid).

Samuti ei ole osad kulutused kindlasti nii suured (hügieenivahendid, kulutused

transpordile, meelelahutusele jne).

Maakohus ei ole arvestanud, et kostjal puudub majanduslik võimekus kohtu poolt

põhjendatuks peetud suuruses elatist maksta. Hageja keskmine töötasu 2021. aastal on kuni

1066 eurot, mitte maakohtu tuvastatud ca 1112 eurot. Laste kulud saaksid seejuures kaetud

väiksema elatisega.

Kostja leiab, et ei pea tasuma elatist 2020. a septembri ja oktoobri eest, kui ta pidi alustama

uut elu olukorras, mil oli sunnitud perekonna ühisest eluasemest lahkuma. Nendel kahel

kuul olid kostja kulutused suuremad ja hädavajalikud. PKS § 102 eesmärgiks on tagada, et

isik ei kahjustaks enese tavalist ülalpidamist. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja peab

elatist maksma ka septembri ja oktoobri eest, tuleks nendel kahel kuul elatist vähendada

vähemalt 50%.

Lapsed on ca kaks nädalavahetust kuus ja ka pool aega koolivaheaegadest kostjaga. Tartu

Maakohus ei reguleerinud elatise maksmist nendel juhtudel, kui lapsed on isa juures mitu

päeva kuus (nädalavahetused, vaheajad jne).

5. Hagejad paluvad 24. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 1–5 ja 7 osas ning teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja tagasiulatuv elatis ühekordse summana

ajavahemiku 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 eest 5323 eurot 60 senti, samuti elatis

A.A. kasuks 292 eurot kuus alates 24. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni

XX, elatis B.B.i kasuks 292 eurot kuus alates 24. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks

saamiseni XX ning elatis C.C.i kasuks 292 eurot kuus alates 24. veebruarist 2021 kuni

lapse täisealiseks saamiseni XX. Menetluskulud paluvad hagejad jätta mõlemas

kohtuastmes kostja kanda.

Maakohus on rikkunud menetlusõiguse (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 438

lg 1, § 442 lg 5) ja materiaalõiguse (PKS § 101 lg 1) norme, mõistes igale hagejale välja

elatise, mis vastab sisuliselt vaid 1/3 seaduses sätestatud elatise miinimummäärast. Elatist

9(15)

saab vähendada alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra mõjuval põhjusel. Samas ei ole

käesolevas asjas ühtegi mõjuvat põhjust, mis annaks alust miinimumelatist vähendada

(veel vähem vähendada 2/3 võrra).

Maakohus on kostja varalist seisukorda hinnanud ühekülgselt ning kohtu järeldused ei ole

loogilised ja jälgitavad. Kohus on tuvastanud, et kostja igakuine sissetulek on keskmiselt

1112 eurot 41 senti kuus. Hagejad ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja sissetulek ei

võimalda tal anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses määras, säilitades seejuures kostja

enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kostja teenib Eesti keskmist sissetulekut, mis

on Põlva linnas ja maakonnas kõrge sissetulek. Kostja varaline seisund ei ole selline, mis

õigustaks elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

Samuti ei nõustu hagejad maakohtu järeldusega, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks on see, et hagejate tegelikud vajadused kuus on mitme

lapse kooselamise tõttu (mastaabisääst) PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise määrast

väiksemad. Kui mastaabisääst hagejate puhul esineb, siis on see minimaalne. Äärmisel

juhul võiks väike sääst olla üksnes poiste puhul. Teismelise tüdruku ning poiste vahel ei

saa mastaabisäästust rääkida. Laste kasvude ja vajaduste vahe on väga suur. Kohus on selle

jätnud tähelepanuta. Mastaabisäästu saab jaatada vaid elamiskulude osas, ülejäänud osas

kindlasti mitte. Toidukulude osas mastaabisäästu ei ole. Kostja väidete kohaselt on tema

enda toidukulu 250–330 eurot kuus. Kui kasvueas lapsed sööksid sellises ulatuses, nagu

on välja toonud kostja, oleks hagejate igakuiseks toidukuluks kuus kokku 1000 kuni 1320

eurot. See on oluliselt suurem hagejate poolt hagis märgitud toidukulust 517 eurot.

Riigipoolsete toetuste arvestamisel on maakohus jätnud tähelepanuta, et toetuse summa

520 eurot kuus moodustub lapsetoetusest (perehüvitiste seadus (PHS) § 17; esimene ja

teine laps 60 eurot kuus ning kolmas laps 100 eurot kuus) ning lasterikka pere toetusest

300 eurot kuus (PHS § 21). Lasterikka pere toetus on mõeldud perekonna

hakkamasaamiseks ja toetamiseks tervikuna, mitte ainult lastele, ning see summa ei saa

jaguneda laste arvu peale, vaid leibkonna liikmete arvu peale. Summa 161 eurot 9 senti

kuus on mõeldud ainuüksi A.A.le. Tegemist on puudetoetusega ning seda summat ei saa

jagada kõigi laste vahel. 19 eurot 18 senti on C.C.i lapsehooldustasu (PHS § 18) ning seda

makstakse ainult kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Kostja arveldusarvele laekub A.A. nn

puudepäevaraha ca 56 eurot kuus. Seega jagunevad riigi poolt makstavad toetused

järgmiselt: A.A.le 296 eurot 9 senti (60 + 75 + 161,09), B.B.ile 135 eurot (60 + 75) ja

C.C.ile 194 eurot 80 senti (100 + 75 + 19,80).

Lisaks ei ole maakohus sisustanud lapse vajadusi mitte laste reaalsete vajadustega (sh A.A.

erivajadusega), vaid võtnud aluseks uuringujärgse miinimumelatise. Hagejad on jätkuvalt

seisukohalt, et kohus ei saanud asja lahendamisel lähtuda erinevatest uuringutest või

seaduseelnõudest, vaid peab lähtuma kehtivast õigusest. Kehtiv õigus on paika pannud

miinimumelatise suuruse, millest tuleb ka praegusel juhul lähtuda. Kehtiv õigus annab

võimaluse miinimumelatist vähendada, kuid seda mitte erinevaid uuringuid või

seaduseelnõusid argumentideks tuues.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel on kohus aluseks võtnud küll väljamõistetava elatise

suuruse (110 eurot kuus ühe lapse kohta) ning kostja poolt kõnealusel perioodil tasutud

summa (750 eurot), kuid jätnud tähelepanuta, et kõik peretoetused laekusid 2020. a

10(15)

augustis kostja arveldusarvele ning kostja ei ole neid summasid hagejatele andnud. See

toob endaga kaasa olukorra, kus kostjale pandi kohustus tasuda apellantidele elatist 2020. a

augustikuu eest kokku 330 eurot, kuid samas sai kostja ise enda arveldusarvele riigilt

perehüvitistena kokku 720 eurot. Isegi kui ringkonnakohus otsustab elatise välja mõista

alla seaduses sätestatud miinimummäära, tuleb 2020. a augusti eest välja mõista elatis

riiklike peretoetusi arvestamata.

Hagejad paluvad ümber vaadata ka menetluskulude jaotuse ning jätta menetluskulud

täielikult kostja kanda. Praegusel juhul on tegemist alaealiste laste ülalpidamise nõudega.

Hagejate menetluskulude jätmine nende endi kanda on hagejate hinnangul vastuolus hea

usu põhimõttega.

6. Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle

rahuldamata.

7. Kostja vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada kostjalt hagejate kasuks

tagasiulatuvalt ajavahemiku 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 eest väljamõistetud

elatise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt viidatud ajavahemiku eest iga hageja kasuks välja

tagasiulatuva elatise 700 eurot 10 senti. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

Hagejate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega

kostja poolt 2. augusti 2021. a seisukohas esitatud taotluse täiendavate tõendite – teade

laste (hagejate) uue elukoha kohta ning kostja 2021. a aprilli, mai ja juuni palgateatised –

vastuvõtmise kohta. Kostja soovib tõenditega tõendada laste eluasemekulude vähenemist

ning enda sissetulekute vähenemist. Hagejad vaidlevad 9. augustil 2021 esitatud

seisukohas uute tõendite vastuvõtmisele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et teade laste uue elukoha kohta ei ole asjakohane tõend

(TsMS § 238 lg 1) ning selle vastuvõtmisest tuleb keelduda. Elukohavahetuse faktist ei ole

võimalik järeldada, et lastel kulusid eluasemele enam ei ole. Kuivõrd kostja esitas tõendid

elektrooniliselt, puudub vajadus tõendi tagastamiseks. Kostja palgatõendid võtab

ringkonnakohus tõenditena vastu. Tõendid on esitatud apellatsioonimenetluses küll

hilinenult (TsMS § 238 lg 3 p 3 ja § 329 lg 1), kuid ringkonnakohtu hinnangul on võimalik

taotlust tõendite vastuvõtmiseks TsMS § 331 lg 1 alusel menetleda. Hagejad on saanud

esitada tõendite osas oma seisukoha ning tõendite vastuvõtmine ei tingi asja lahendamise

viibimist. Sisulise hinnangu viidatud tõenditele annab ringkonnakohus allpool.

11(15)

10. Hagejad on 9. novembril 2020 esitatud hagis palunud kostjalt mõista välja mh

tagasiulatuva elatise ajavahemiku eest alates 27. juulist 2020 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni. Maakohus on selle nõude osaliselt rahuldanud, mõistes välja tagasiulatuva

elatise ajavahemiku alates 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 eest kokku 1554 eurot

30 senti.

10.1. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta

eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks

kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine

ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku

tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kuna tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda

elatise väljamõistmise üldsätetest (vt nt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-13, p-d 12 ja 13).

Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla

seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause

järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Maakohus on õigesti märkinud, et mõjuvad põhjused

on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna ning kohus peab iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja

mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu

7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus

saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.

10.2. Kohtupraktikast lähtuvalt võib koostoimes muude asjaoludega olla elatise

vähendamise aluseks alla miimiumumi ka see, et laste vajadused on (osaliselt) kaetud

riiklike peretoetustega (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p-d 20.3 ja 28.2). Maakohus on tagasiulatuvat elatist välja mõistes eksinud seadusest

tuleneva kaalutulusõiguse teostamisel, jättes arvestamata asjaoluga, et 2020. a augustis

laekusid peretoetused kostjale (selle üle ei ole pooled menetluses iseenesest ka vaielnud).

Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostjale 2020. a augustis laekunud

Sotsiaalkindlustusametilt peretoetusi kokku 719 eurot 45 senti, sh A.A. sotsiaaltoetus 161

eurot 9 senti (tl-d 149–156). Kostja väited nende summade kasutamisest hagejate huvides

on tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul oli seetõttu põhjendamatu arvestada 2020. a

augusti osas riiklike peretoetusega ning kostjalt tuleb kõigi hagejate kasuks välja mõista

PKS § 101 lg 1 kohane miinimumelatis 292 eurot (maakohtu poolt põhjendatuks peetud

elatise summa 110 eurot kuus koos viidatud peretoetuste summaga ületaks PKS § 101 lg 1

järgset miinimumelatist).

10.3. Lisaks ei ole maakohus tagasiulatuva elatisenõude rahuldamisel arvestanud, et

lapsed on kostja suhtes eraldi võlausaldajad ning osalevad menetluses eraldiseisvalt.

Seetõttu tuleb ka tagasiulatuva elatise osas kohtuotsuse resolutsioonis selgelt märkida,

milline summa iga hageja kasuks kostjalt välja mõistetakse (TsMS § 442 lg 5 teine lause).

12(15)

10.4. Apellatsioonkaebuste muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul maakohtu

otsust väljamõistetud tagasiulatuva elatise osas muuta. Ringkonnakohus vastab nimetatud

väidetele allpool (vt otsuse p 11 ja selle alapunktid).

10.5. Kokkuvõttes tuleb hagejate nõuded tagasiulatuva elatise saamiseks rahuldada

ringkonnakohtu arvates osaliselt. Kostjalt tuleb iga hageja kasuks välja mõista 2020. a juuli

elatis 5 päeva eest 17 eurot 74 seni (110 ÷ 31 × 5), 2020. a augusti elatis 292 eurot, 2020.

a septembri, oktoobri, novembri ja detsembri elatis (igal kuul) 110 eurot ning 2021. a

jaanuari elatis 110 eurot ning 2021. a veebruari 23 päeva eest 90 eurot 36 senti, kõik kokku

950 eurot 10 senti, millest tuleb iga hageja osas maha arvestada kostja poolt menetluse

käigus kuni maakohtu otsuse tegemiseni tasutud elatis 250 eurot (750 ÷ 3). Kostjalt tuleb

iga hageja kasuks välja mõista tagasiulatuv elatis ajavahemiku alates 27. juuli 2020 kuni

23. veebruar 2021 eest 700 eurot 10 senti.

11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Nagu eespool märgitud, on

PKS § 102

lg 2

järgse

mõjuva

põhjuse

hindamine

kohtu

kaalutlus-

ehk

diskretsiooniotsustus. Jättes kõrvale ülalviidatud järeldused ülalpidamiskohustuse

tagasiulatuva suuruse osas,

on maakohtu

seisukohad otsuses

nõuetekohaselt

(TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust

maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Vastusena apellatsioonkaebuste ülalkäsitlemata

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, millises ulatuses võimaldab

kostja majanduslik olukord hagejatele ülalpidamist anda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus kostja majandusliku olukorra ja ülalpidamisvõime hindamisel eksinud.

11.1.1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, nagu võimaldaks kostja hetke majanduslik

olukord tasuda kõigile kolmele hagejale igas kuus elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras. Maakohtu tuvastu kohaselt on kostja töötasu keskmiselt 1112 eurot

41 senti kuus. Hagejad ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustanud ega väitnud, et kostja

tegelikud sissetulekud on suuremad. Kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidete

ja tõendite kohaselt on tema töötasu praeguseks isegi vähenenud, püsides stabiilselt

800 euro juures. Asja materjalide põhjal ei ole kostjal ka kinnisvara ega muud olulist vara,

mille arvel ülalpidamiskohustust täita, hagejad apellatsioonkaebuses seda ei väida.

Eesti keskmise palga lähedane sissetulek ei ole piisav miinimumelatise tasumiseks kolmele

lapsele. Ka Riigikohus on juhtinud oma lahendites sellele korduvalt tähelepanu (vt nt

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Käesolevas asjas peaks

kostja miinimumelatise tasumise korral maksma elatiseks kokku 876 eurot (3 × 292) kuus.

Sellest üle jääv summa ei oleks piisav kostja enda lihtsa toimetuleku tagamiseks.

Liiatigi ei täida PKS § 101 lg 1 järgne miinimumelatis tõenäoliselt enam oma algset

eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu

laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta (vt nt ülalosutatud

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30 koos selles viidatud praktikaga).

11.1.2. Samas ei nõustu rinkonnakohus kostjaga, nagu tema sissetulek, isegi kui see on

viimastel kuudel mõnevõrra vähenenud, ei oleks piisav maakohtu poolt välja mõistetud

13(15)

elatise (110 eurot lapsele) tasumiseks. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest

tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning töövõimeline vanem ei vabane lapse

ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek

on liiga väike. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist

seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata

enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka

Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).

Kostja elukohavahetus ja õigusvaidlused hagejate emaga ei ole aluseks hagejatele tasutava

elatise vähendamiseks, mh 2020. a septembri ja oktoobri elatise osas.

11.2. Samuti on maakohus õigesti arvestanud, et mitme lapse kooselamise korral on lapse

ülalpidamiskulud mastaabisäästu tõttu väiksemad. Maakohus ei ole selles osas

diskretsioonipiire ületanud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu

kaalutuslusotsustusse sekkuda. Iseenesest võib nõustuda hagejate apellatsioonkaebuses

märgituga, et mastaabisääst on tõenäoliselt suurem B.B.i ja C.C.i puhul (kes on sarnases

eas poisid), samas on see eelkõige elamispinnaga seotud kulutuste ja toidule kuluva osas

ringkonnakohtu hinnangul olemas kõigi kolme lapse (sh A.A.) puhul. Kui lapsed elaksid

kõik eraldi leibkondades, oleks vastavad kulud ühele lapsele suuremad. Kostja väited, nagu

tuleks mastaabisäästu arvestada maakohtu poolt põhjendatuks loetud A.A. elatise suurusest

110 eurot kuus, ei põhine kehtival õigusel ega senisel kohtupraktikal.

11.3. Maakohus on miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel põhjendatult

arvestanud miinimumelatise uuringuga. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu ei oleks

kohus uuringuga piisavalt arvestanud. Samas on põhjendamatud ka hagejate väited, nagu

poleks maakohus sisustanud laste vajadusi nende reaalsete vajadustega, vaid võtnud

aluseks üksnes uuringujärgse miinimumelatise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid

ning kulutusi lastele ei tehta mitte ainult lähtudes vajadustest, vaid need on tugevasti

mõjutatud vanemate sissetuleku suurusest. PKS § 105 lg-st 3 tulenevalt peavad vanemad

võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades

ülalpidamist (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;

3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Hagejate väidete põhjal teenib

nende ema kostjaga sarnast töötasu (keskmiselt 1187 eurot kuus). Sellest lähtuvalt ei ole

ka hagejate ema võimeline andma igale lapsele ülalpidamist 292 euro ulatuses (mida

hagejad nõuavad kostjalt).

Pooled ei ole vaielnud selle üle, et A.A.l on tema tervisest lähtuvalt erivajadused. Sellest

lähtuvalt on ka ülalpidamiskulu teistest lastest mõnevõrra suurem. Samas nähtub hagejate

väidetest ning kohtule esitatud tõenditest, et A.A.le riigi poolt makstavad peretoetused on

võrreldes teiste hagejatega samuti suremad.

11.4. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et mõistlik elatise summa kolme

lapse peale kokku oleks 200 eurot kuus, ei arvesta ilmselgelt hagejate tegelike

ülalpidamiskuludega ning on vastuolus kostja enda poolt maakohtu menetluses korduvalt

esitatud väitega, et vanemate kooselu ajal kulus lastele 1000 kuni 1400 eurot kuus.

Maakohus on jõudnud järeldusele hagejate ülalpidamiskuluks kokku on 1360 eurot

14(15)

27 senti kuus, mis teeb keskmiselt 453 eurot 42 senti hageja kohta. Seega on maakohus

pidanud põhjendatuks kulusid sarnases suurusjärgus kostja poolt maakohtu menetluses

väidetuga.

11.5. Maakohus on miinumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel põhjendatult

arvestanud riiklike peretoetustega, v.a 2020. a augustikuu osas. Ka lasterikka pere toetuse

(PHS § 21) eesmärgiks on pere (sh laste) toimetuleku toetamine (toetuse saamise eelduseks

on kolme või enama lapse olemasolu) ning maakohus ei ole elatisenõude lahendamisel

selle toetusega arvestamisel eksinud. Kuigi senise kohtupraktika põhjal ei võimalda

riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest elatist automaatselt alla miinimummäära

vähendada, on selliste toetuste saamine käesoleval juhul mõjuv põhjus elatise

vähendamiseks koostoimes muude tuvastatud asjaoludega, eelkõige kostja majandusliku

seisundiga, mis ei võimalda kolmele ülalpeetavale miinimumelatist tasuda. Hagejate väide,

nagu laekuks A.A. puudepäevaraha (ca 56 eurot) jätkuvalt (ka pärast 2020. a augustit)

kostjale, on tõendamata.

Kui hagejate emale laekuvate riiklike peretoetuste (mis on mõeldud laste ülalpidamiseks)

summad oluliselt muutuvad, saab huvitatud isik esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise

suuruse muutmiseks.

11.6. Maakohtu poolt välja mõistetud miinimumelatisest väiksem elatis arvestab

ringkonnakohtu hinnangul piisavalt asjaoluga, et mõned päevad kuus on lapsed isa juures

ning kostja kannab sellel ajal laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud (eelkõige

kulud toidule ja meelelahutusele) vahetult. Asjas ei ole tuvastatud, et hagejatel oleks

vahelduv elukoht, st et nad elaksid vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise

osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures (vt ka Riigikohtu 12. mai

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.1).

12. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu määratud menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Hagi osalisel rahuldamisel ei olnud maakohtul võimalik jätta kõiki

menetluskulusid (sh hagejate menetluskulusid) kostja kanda. Maakohtu menetluskulude

jaotus on juhtumi asjaolusid arvestades õiglane.

13. Arvestades hagi ja hagejate apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS

§ 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) alusel samuti poolte endi kanda. Kuna kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus selle kaebuse menetlemisel

tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

14.1. Hagejate 2. augustil 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast

nähtuvalt on hagejad apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid kokku 966 eurot

1 sent (sh käibemaks). Kulud koosoenvad esindajakuludest. Esindaja (advokaat

G. Kirsimaa) on seoses kostja poolt esitatud apellatsioonkaebusega teinud järgmisi

toiminguid: kaebusega tutvumine ja analüüs (20 min); kaebusele vastuse koostamine (40

15(15)

min); telefonivestlused ja ringkonnakohtule (28. mai 2021. a) seisukoha koostamine (1 t

20 min) ning menetluskulude nimekirja koostamine ja edastamine (30 min).

Hagejad kinnitavad, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Hagejad taotlevad kuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist

(TsMS § 174 lg 10).

14.2. Kostja peab 9. augustil 2021 esitatud seisukohas kostjate esindaja toimingutele

kulunud aega osaliselt põhjendamatuks ning palub jätta hagejate menetluskulud nende endi

kanda.

14.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh

lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus.

Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

Ringkonnakohus leiab, et kuna 2. augustil 2021 esitatud menetluskulude nimekiri kajastab

ka hagejate enda poolt esitatud apellatsioonkaebusega seotud kulusid, on nimekirja

koostamise ja edastamise põhjendatud ajakulu kostja apellatsioonkaebuse osas 20 minutit.

Muus osas on nimekirjas märgitud ajakulud asja mahtu ning keerukust arvestades

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik.

Hagejate esindaja tunnitasu 140 eurot (millele lisandub käibemaks) on TsMS § 175 lg 1

tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu.

Kuna hagejad on suhetes kostjaga (kui kulude hüvitamiseks kohustatud poolega)

iseseisvad võlausaldajad, mõistab ringkonnakohus kostjalt iga hageja kasuks välja

apellatsioonimenetluse menetluskulud 149 eurot 52 senti (2,67×140×1,2÷3).

14.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest