2-20-11385/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-11385

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. ja C.C. vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.A. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1170 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Ingridt Allemann

Kostjad

(vastustajad):

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

C.C.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), kostjate seaduslik esindaja D.D.,

lepinguline esindaja Merle Albrant

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 8. märtsi 2020. a otsus

muutmata.

2(9)

2. Keelduda kostjate 9. augusti 2021. a taotluses märgitud dokumentaalsete

tõendite (E.E. pangakonto väljavõtted) vastuvõtmisest.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud A.A. kanda.

4. Määrata A.A. poolt hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

suurusena kindlaks ning mõista A.A.lt B.B. ja C.C. kasuks välja (kokku) 270

eurot (sh käibemaks). Väljamõistetud menetluskulud tuleb A.A.l tasuda OÜ NVV

Õigusbüroo arveldusarvele nr EE062200221069469306

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 6. augustil 2020 Viru Maakohtule hagi D.D. vastu, milles palus

muuta Viru Maakohtu 16. märtsi 2020. a määrusega tsiviilajas nr 2-19-125069 (eelmine

tsiviilasi) kinnitatud kompromissi alusel alaealise lapse B.B. kasuks väljamõistetud elatise

suurust ning välja mõista hagejalt tütar B.B. kasuks igakuine elatis alates hagi esitamisest

summas null eurot ning lugeda B.B. ülalpidamiskohustus tasaarvestatuks hageja poolt

tema täielikul ülalpidamisel oleva alaealise E.E. ülalpidamise arvel.

14. oktoobril 2020 esitas hageja taotluse kostja asendamiseks, paludes asendada senine

kostja D.D. uute kostjatega B.B., C.C. ja F.F. Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2020. a

määrusega hageja taotluse osaliselt ning asendas senise kostja D.D. kostjatega B.B. ja C.C.

(kostjad). Kohus ei rahuldanud hageja taotlust F.F. kostjana kaasamiseks. Kohus luges

hagi D.D. suhtes tagasivõetuks ja jättis hagi tema suhtes läbi vaatamata.

Hagiavalduse kohaselt menetleti eelmises tsiviilasjas emaga (D.D.ga) koos elavate laste,

s.o kostjate ja F.F., maksekäsu kiirmenetluse avaldust ning hagi hagejalt elatise saamiseks.

Asjas sõlmiti kompromiss, mille Viru Maakohus kinnitas 16. märtsi 2020. a määrusega.

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 järgi kohustus hageja maksma B.B. ja C.C.

ülalpidamiseks (kummalegi lapsele) elatist 130 eurot kuus alates 1. aprillist 2020 kuni

nende täisealiseks saamiseni. Kompromissi p-s 3 lepiti kokku, et F.F. ülalpidamiseks ei

pea hageja elatist tasuma, kuna hageja juures elab ja tema täielikul ülalpidamisel on

vanemate neljas ühine alaealine laps E.E., kelle ülalpidamiseks laste ema elatist ei maksa.

3(9)

Võrreldes kompromissi sõlmimise ja seda kinnitava kohtumääruse tegemise ajaga, on

kompromissi aluseks olnud asjaolud osaliselt muutunud. Kompromissi sõlmimise ajal

alaealine olnud F.F. sai X täisealiseks ning hageja ülalpidamiskohustus tema suhtes lõppes.

Seega langes ära kompromissi p-s 3 sätestatud alus F.F. ja E.E. ülalpidamiskohustuste

tasaarvestamiseks. Kuna E.E. elab jätkuvalt hageja juures ja on üksnes tema ülalpidamisel

(kostjate ema tema ülalpidamiseks elatist ei maksa), on äärmiselt ebaõiglane nõuda

hagejalt elatise tasumise kohustuse täitmist mõlema ema juures elava alaealise kostja

suhtes. Kostjate ema ei ole olnud nõus kompromissi muutma, leides, et vaatamata F.F.

täisealiseks saamisele on hagejal jätkuvalt kohustus perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 2

alusel last ülal pidada.

Hageja hinnangul on põhjendatud vähendada hageja poolt eelmises tsiviilasjas kinnitatud

kompromissi alusel ühele kostjale tasutava elatise suurust tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 459 ja § 497 alusel null euroni või alternatiivselt vähendada kummagi kostja

kasuks väljamõistetud elatist 65 euroni.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Hageja pole kummagi kostja puhul toonud välja, millised muud asjaolud on muutunud

peale selle, et kostjate vanem õde on saanud vahepeal täisealiseks. Kostjate hinnangul ei

ole õe täisealiseks saamine aluseks nende elatise suuruse vähendamisel. Eelmises

tsiviilasjas sõlmitud kompromissis pooled selles kokku ei leppinud. Kompromissis on

vanemad selgelt kokku leppinud selles, et nii C.C. kui B.B. saavad isalt elatist kuni enda

18-aastaseks saamiseni (aga mitte kuni kolmanda isiku täisealiseks saamiseni). Elatise

vähendamise nõude sidumine F.F. ülalpidamisega on kostjate hinnangul põhjendamatu.

Hageja ei ole välja toonud ühtegi uut asjaolu, mille tõttu tuleks eelmises tsiviilasjas (alles

märtsis 2020) tehtud määrust muuta. Sellise lühikese perioodi jooksul ei ole muutunud

laste kulud ega vähenenud nende vajadused. Hageja teadis juba märtsis 2020 kompromissi

kinnitades, et vanem laps saab mõne kuu pärast 18-aastaseks.

Elatise summa muutmisel tuleb analüüsida mõlema kostja osas kõiki asjaolusid eraldi.

Kostjate erinev kohtlemine peab olema objektiivselt põhjendatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 8. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud TsMS § 459 kohaseid asjaolusid, mis

annaksid aluse kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks.

Hageja ei ole tuginenud sellele, et elatise suurust tuleks muuta tema varandusliku olukorra

või laste vajaduste muutumise tõttu.

Hageja tugineb esiteks asjaolule, et kompromissiga hõlmatud olnud üks lastest on saanud

täisealiseks. Selle üle pooled ka ei vaidle. Kohus leidis aga, et ühe lapse täisealiseks

saamine ei ole aluseks kostjatele tasumisele kuuluva elatise vähendamisele. F.F.

täisealiseks saamine vahetult pärast kompromissimäärust oli ettenähtav ja teadaolev

asjaolu, millega õigusteadmistega isikute toel vormistatud kompromissi tingimuste

4(9)

sõnastamisel sai arvestada ja mis seetõttu ei ole käsitletav uue asjaoluna TsMS § 459

tähenduses. Kohus pidas eluliselt usutavaks kostjate selgitust, et F.F. peatse täisealiseks

saamisega ja ka E.E. täisealiseks saamisega suhteliselt kiiresti (1 aasta 4 kuud) pärast F.F.,

kompromissi sõlmimisel ka arvestati.

E.E. ja F.F. vastastikuse ülalpidamise tasaarvestusega seotud kohustusi numbrilises

väärtuses eelmises tsiviilasjas tehtud lahendiga ei reguleeritud, samuti ei seotud F.F. või

E.E. ülalpidamiskohustuse täitmist praeguse menetluse kostjate kasuks väljamõistetud

elatise suurusega. Eeldatavalt olid F.F. ja E.E. kulud sel ajal võrdsed, mis võimaldas ka

nende kahe osas teha täies osas tasaarvestus. Tänaseks on üks neist lastest täisealine, tema

ülalpidamine on seotud tema otseste põhjendatud kuludega ja puudub kohustus tagada

tema ülalpidamine elatise miinimummäära ulatuses. Kui hageja leiab, et tema juures elav

E.E. peab saama ülalpidamiskulusid oma emalt, ja kui F.F. leiab, et tema, ema juures

elavana kuid täisealisena õppijana, peaks saama ülalpidamist oma isalt, siis vabatahtliku

kokkuleppe sõlmimise võimatuse korral saab kumbki õigustatud pool pöörduda kohtusse,

kuid see ei mõjuta käesoleva asja lahendamist. Ei F.F. täisealiseks saamine ega ema

väidetav kohustus tasuda elatist E.E.le, ei anna iseseisvat alust muuta (vähendamise

suunas) C.C. ja B.B. kasuks väljamõistetud elatise suurust.

Teise asjaoluna on hageja nimetanud, et tema ülalpidamisel on veel üks laps tema uuest

suhtest. Kohus leidis, et see ei ole aluseks elatise vähendamisele. Tegu ei ole pärast

kompromissi lahendi tegemist tekkinud uue asjaoluga. Hageja noorim laps G.G. on

sündinud X. Seega oli ta olemas juba eelmise tsiviilasja menetluse ajal ja hageja sellele

maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet esitades ka tugines. Eeldatavalt pooled arvestasid

hagejal oleva veel ühe ülalpeetavaga kompromissisumma määramisel.

Kokkuvõttes ei ole hageja välja toonud ega tõendanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis

annaks aluse elatise vähendamiseks null euroni või 65 euroni (alternatiivnõue).

Hagi rahuldamata jätmisest tulenevalt tuleks kostjate menetluskulud jätta hageja kanda ja

hageja menetluskulud tema enda kanda (TsMS § 162 lg 1). Samas leidis kohus TsMS § 162

lg-le 4 tuginedes, et elatise vähendamise hagis on ebamõistlik jätta kostjate kulusid hageja

kanda. Nii hagejal kui ka kostjate seaduslikul esindajal on vaja ülal pidada oma alaealisi

lapsi ning lisaks sellele veel kohtumenetlusega seotud kulude kandmise kohustuse panek

pingestaks perede eelarveid põhjendamatult veelgi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 7. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda.

Hageja leiab, et maakohus ei viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ning jättis asjas tähtsust

omavad asjaolud välja selgitamata, rikkudes sellega TsMS 351 lg-s 1, § 392 lg-s 1 ja § 435

lg-s 1 sätestatut. Riigikohus on mitmes oma lahendis märkinud, et lisaks õigustatud isiku

vajaduste või kohustatud isikute varalise seisundi muutusele võivad elatise suuruse

muutmise aluseks olla ka muud faktilised asjaolud, sh vanemate ülalpidamiskohustuse

ebavõrdne jaotumine ja õiguslikud muudatused. Ka käesolevas kohtuasjas ei esitanud

5(9)

hageja hagi elatise vähendamiseks mitte oma varalise seisundi või õigustatud isikute

vajaduste muutumise tõttu, vaid seetõttu, et pärast kompromissi kinnitamist oli muutunud

hageja poolt kostjatele tehtavate maksete suurust mõjutavad muud asjaolud. Pärast F.F.

täisealiseks saamist ja tema ülalpidamiskohustuse lõppemist oli kompromissi p-s 3

nimetatud E.E. ülalpidamine jäänud üksnes hageja kanda ning kostjate ema ei olnud nõus

hakkama talle elatist maksma ega lugema omapoolset ülalpidamiskohustust täidetuks ka

mõne teise tema juures elava lapse arvel. Seetõttu ei nõustu hageja maakohtu hinnanguga,

mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla

miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes.

Vaatamata hageja poolt hagis esitatud elatise vähendamise põhjustele, pidanuks maakohus

välja selgitama need asjaolud, millest pooled kompromissi sõlmimisel lähtusid ja mida nad

aluseks võtsid. Seda seisukohta kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu 20. juuni 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17). Maakohus pooltega kompromissi sõlmimise asjaolusid

ja tõendamist vajavaid asjaolusid ei arutanud ega teinud pooltele ettepanekuid lisatõendite

esitamiseks. Sellega jättis kohus asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata. Hageja ei olnud

kompromissi sõlmimisele eelnevalt võimeline kostjatele miinimumsuuruses elatist

maksma, sest tema sissetulek oli oluliselt väiksem kui tema viiele lapsele kokku makstav

miinimumelatis. Hageja varanduslik olukord ei ole muutunud.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja teise hagi aluseks oleva asjaoluna

märkinud, et tema ülalpidamisel on veel üks laps uuest suhtest. Hageja ei ole sellele

asjaolule elatise vähendamisel tuginenud. Ka see näitab, et maakohus ei ole eelmenetluses

kõiki olulisi asjaolusid korrektselt välja selgitanud.

Samuti rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus jättis andmata hinnangu hageja väitele, mille kohaselt on kohtu poolt eelmises

tsiviilasjas

kinnitatud

kompromissleping

käsitatav

vanematevahelise

ülalpidamiskohustuse täitmise kokkuleppena, millega vanemad reguleerisid ka eelmises

kohtumenetluses mitte osalenud ja kompromissi pooleks mitteoleva (ning isa juures elava

poja) ülalpidamiskohustuse täitmist ja millest tulenevalt lasub kostjate emal kohustus oma

poja E.E. ülalpidamiskohustust täita ka pärast F.F. täisealiseks saamist.

Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ta ei arvestanud hageja väiteid, mille kohaselt

tuleb elatise vähendamisel arvestada, et kostjate ema ei maksa isa juures elava poja E.E.

ülalpidamiseks elatist, ning seetõttu on äärmiselt ebaõiglane nõuda hagejalt elatise

maksmise kohustuse täitmist kompromissis kokkulepitud ulatuses mõlema ema juures

elava kostja suhtes.

Menetlusõiguse normide rikkumine maakohtu poolt on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi

tegemise.

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata

ning maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse menetluskulud paluvad kostjad

jätta hageja kanda.

Põhjendamatu on hageja etteheide, et kohus ei selgitanud välja asjaolusid, millest pooled

kompromissi sõlmimisel lähtusid ja mida nad aluseks võtsid. Mõlemad pooled on esitanud

menetluses oma seisukohad ning selgitanud sõlmitud kompromissi tagamaid. Hagejal oli

6(9)

võimalus esitada kõik eelmiste menetlustega seotud dokumendid, mida ta pidas vajalikuks.

Kohtule ei saa teha etteheiteid, et see omal algatusel eelmise menetluse dokumente asja

juurde ei võtnud.

Maakohus on otsuses selgelt ja arusaadavalt järeldanud, et kompromissi sõlmimise ajal

olid vanemad teadlikud sellest, et koheselt saab lapsevanemate kõige vanem ühine laps

F.F. täisealiseks ning aasta hiljem ka järgmine laps, E.E.. Kumbki lapsevanem ei soovinud

kompromissi sõlmimise ajal sätestada seda, et kompromiss kehtib vaid vähest aega. B.B.

ja C.C. elatise suurus lepiti kokku kuni nende mõlema täisealiseks saamiseni. Kahe vanema

lapse vastastikuse ülalpidamise tasaarvestuse kokkulepe ei muuda õigustühiseks

nooremate laste õigust saada ülalpidamist summas, mis on niigi vaid 44,5 % seadusega

sätestatud elatise miinimumsummast.

Maakohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja heidab kohtule ette, et viimane pole

põhjendanud, miks ei arvesta maakohus seda, et hageja ülalpidamisel on lapsevanemate

ühine poeg E.E.. Hageja jätab aga tähelepanuta maakohtu otsuse põhjendused, et F.F.

täisealiseks saamine ega ema väidetav kohustus tasuda elatist E.E.le ei anna automaatset

alust kahe noorema lapse elatist vähendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis

võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus järgib maakohtu

otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.

7.1.

Vanem saab kompromissiga temalt lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist

TsMS § 459 lg 1 alusel nõuda. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega)

ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul

(vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). Kohtulahendiga väljamõistetud elatiste

suurust on alust muuta TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel, üldjuhul on

selleks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajaduste ja/või kohustatud isiku(te) varalise

seisundi muutumine võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega.

Kohtupraktika järgi võivad pooled kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada,

mh näha ette kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu (vt Riigikohtu

1. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-2426, p 16.2).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et aluseid hagejalt kummagi

kostja kasuks väljamõistetud elatise muutmiseks ei ole. Eelmises tsiviilasjas sõlmitud

kompromissiga ei ole selle pooled (hageja ja kostjad) TsMS § 459 lg 1 rakendusala

laiendanud. Kompromissist ei tulene, et hageja poolt C.C.le ja B.B.le tasutava elatise

7(9)

suurus sõltuks F.F. täisealiseks saamisest. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega

ei ole iseenesest maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

7.2.

Ekslik on küll maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja tuginenud elatise suuruse

muutmisel mh sellele, et tema ülalpidamisel on nüüd veel üks laps – G.G.. Selles osas

ringkonnakohus nõustub hageja etteheidetega. Samas ei ole sellel veal maakohtu otsuse

lõppjärelduste seisukohalt tähtust. Maakohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et hagejal oli

noorima lapse ülalpidamise kohustus ka eelmise tsiviilasja menetluse ajal. Sarnaselt on

hageja nõuet arvestades arusaamatu maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja

tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102

lg 2 mõttes. Kompromissi alusel kostjatele tasutav elatis on miinimumelatisest niigi

väiksem. Samas ei saa ka sellel minetusel olla mõju kohtu lõppjäreldustele.

7.3.

Hageja leiab, et maakohus ei viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ning jättis asjas

tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Samas hageja suures osas üksnes refereerib

menetlusõiguse norme ja Riigikohtu seisukohti neid käesoleva vaidluse asjaoludega

seostamata. Ühelt poolt leiab hageja, et asja juurde tulnuks võtta eelmise kohtumenetluse

toimik, kuid väidab seejärel, et eelmise kohtumenetluse toimikus asjakohast infot ei ole

(toimik on "ilmselgelt tühi"). Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebuse pinnalt arusaamatuks,

millised käesoleva asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud jäid hagejal maakohtu

väidetavate minetuste tõttu välja toomata või millised tõendid või nende kogumise

taotlused esitamata.

7.4.

Eelmises tsiviilasjas sõlmitud kompromisslepingule ja seda kinnitavale

kohtumäärusele (tl-d 12–14) on maakohus otsuses (p-s 10) omapoolse tõlgenduse andnud.

Ringkonnakohtu arvates ei pidanud maakohus seejuures eraldi vastama hageja (olemuselt

õiguslikule) väitele, et kompromissleping on vanematevaheline ülalpidamiskohustuse

täitmise kokkulepe.

7.5.

Hageja leiab, et alus elatise suuruse muutmiseks annab eelmises tsiviilasjas

kinnitatud kompromissi p 3, milles lepiti kokku, et hageja ei pea F.F. ülalpidamiseks elatist

tasuma, kuna tema täielikul ülalpidamisel on vanemate neljas ühine alaealine laps, E.E.

(kelle ülalpidamiseks laste ema elatist ei maksa). Ringkonnakohus märgib esmalt, et

viidatud sisuga kokkulepe hageja ja F.F. (st lapse) vahelises suhtes on PKS § 109 alusel

tühine. Selle sätte järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse

täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult. Seda ei muuda

asjaolu, et kokkulepe on kinnitatud kohtumenetluses.

7.5.1. Iseenesest võib olla õige hageja väide, et kompromissi p-s 3 sisalduv kokkulepe on

vanematevaheline kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta PKS § 100 lg 3 esimese

lause mõttes (eelkõige sellisena võikski kokkuleppel olla kehtiv õiguslik sisu). Samas ei

ole sellel käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Hageja on kokkuvõttes

suunanud oma nõuded laste B.B. ja C.C. vastu. Algselt laste ema vastu esitatud hagi on

maakohus lugenud tagasivõetuks ning jätnud hagi 28. oktoobri 2020. a määrusega ema

suhtes läbi vaatamata (tl-d 78–80). See kohtumäärus on jõustunud. Kompromissi p-s 3

sisalduv väidetav vanematevaheline kokkulepe ei mõjuta kostjate B.B. ja C.C., kes olid ka

eelmises tsiviilasjas menetlusosalisteks ja sõlmitud kompromissi poolteks, õigust nõuda

isalt elatise tasumist.

8(9)

7.5.2. Lisaks ei saa käesolevas asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal järeldada, et F.F.

ülalpidamiskohustus oleks lõppenud. PKS § 97 p 2 järgi on ülalpidamist õigustatud saama

ka laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe

tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Asja materjalidest nähtub, et

F.F. jätkab hetkel õpinguid ning selle asjaolu üle ei ole vanematel sisulist vaidlust (tl-d

100–102). PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue on küll iseseisev nõue ning selle nõude aluseks

olevad asjaolud erinevad PKS § 97 p 1 järgsest nõudest, kuid olemuslikult ei muuda see

vanema ülalpidamiskohustust. Seega võivad mõlemad vanemad (nii hageja kui laste ema)

olla jätkuvalt kohustatud ka F.F.i ülal pidama. Samuti ei tulene eelmises tsiviilasjas

kinnitatud kompromissist, et selle p 3 (väidetava vanematevahelise kokkuleppena) kehtiks

üksnes F.F. ja/või E.E. täisealiseks saamiseni.

8. Mõlemad pooled on esitanud apellatsioonimenetluses uusi tõendeid.

8.1.

Kostjate 6. mai 2021. a apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotluse

dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks ning hageja 20. mai 2021. a menetlusdokumendis

esitatud taotluse dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks on ringkonnakohus lahendanud

2. juuli 2021. a määrusega. Ringkonnakohus võttis tõendid küll vastu, kuid kokkuvõttes

pole E.E. elukoha puudutavatel väidetel ega selle tõendamiseks esitatud tõenditel

käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Hagejalt eelmises tsiviilasjas C.C. ja B.B.

kasuks väljamõistetud elatis sellest ei sõltu.

8.2.

Kostjad on esitanud 9. augusti 2021. a kirjalikus seisukohas taotluse võtta asja

juurde E.E. 2020. a ja 2021. a pangakonto väljavõtted. Kostjate hinnangul iseloomustavad

tõendid seda, et hageja kasutab koos abikaasaga lapse pangakontot ja pangakaarti

ebaseaduslikult enda huvides ning keelab lapsel oma kontot kasutada ning käsutada, sh

isegi riiklikku peretoetust kasutada. Hageja vaidleb 9. augustil 2021 esitatud seisukohas

kostjate sellele taotlusele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et kostjate 9. augusti 2021. a taotluses märgitud tõendite

vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu

ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel

ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust

peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool

uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle

tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks

ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole lapse E.E. 2020. a ja 2021. a pangakonto väljavõtted käesoleva

ülalpidamisvaidluse lahendamisel asjakohased. Samuti ei ole kostjad vähemalt 2020. a

konto väljavõtte osas põhjendanud, miks ei olnud võimalik seda tõendit esitada maakohtu

menetluses.

Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.

9. Hageja apellatsioonkaebus ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

9(9)

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

10.1. Kostjate 9. augusti 2021. a menetlusdokumendis sisalduva menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostjad kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku

270 eurot (sh käibemaks). Kulud koosoenvad esindajakuludest. Esindaja (M. Albrant) on

seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega teinud järgmisi toiminguid: kaebusega

tutvumine, analüüs ning vastuse koostamine (3 tundi); hageja seisukoha ja tõenditega

tutvumine ning kohtule vastuse koostamine (1 tund) ning uute tõenditega tutvumine ja

lõpliku seisukoha koostamine (1 tund). Lepingulise esindaja tunnihind on 54 eurot (sh

käibemaks).

Kostjad kinnitavad, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Kostjad taotlevad kuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist

(TsMS § 174 lg 10).

10.2. Hageja ei vaidle 16. augustil 2021 esitatud seisukohas kostjate lepingulise esindaja

ajakulule ega tunnihinnale vastu ning peab neid iseensest põhjendatuks.

10.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh

lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus.

Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud kostjate esindaja

ajakulu asja mahtu ning keerukust arvestades põhjendatud ja vajalik. Kostjate esindaja

tunnitasu 54 eurot (koos käibemaksuga) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja

põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostjate kasuks välja apellatsioonimenetluse

menetluskulud 270 eurot (sh käibemaks). TsMS § 445 lg 1 esimese lause järgi võib kohus

otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Vastavalt kostjate

taotlusele

tuleb

väljamõistetud

menetluskulud

tasuda

OÜ

NVV

Õigusbüroo

arveldusarvele.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest