3-20-1307/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1307

Haldusasi

Telegram Media MTÜ kaebus nõudega kohustada

Riigikantseleid

lubama

Telegram

Media

MTÜ

ajakirjanikke

alaliselt

Vabariigi

Valitsuse

pressikonverentsidele

Menetlusosalised

Kaebaja – Telegram Media MTÜ (endine Unlimited

MTÜ), volitatud esindaja v.adv Kaarel Berg

Vastustaja – Riigikantselei, volitatud esindajad v.adv

Ants Nõmper ja adv Merlin Liis

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Telegram Media MTÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Telegram Media MTÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 1. detsembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-1307 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.09.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-1307

2(9)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Telegram Media MTÜ annab välja meediaväljaannet „Telegram“ ning on soovinud pääseda

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, et kajastada seal avaldatavat teavet ning esitada

pressikonverentsidel osalevatele Vabariigi Valitsuse liikmetele küsimusi. Riigikantselei on

sellest keeldunud. Telegram Media MTÜ pöördus 04.06.2020 e-kirjaga Riigikantselei poole,

paludes selgitust Riigikantselei keeldumise õigusliku aluse kohta. Riigikantselei selgitas

18.06.2020 e-kirjas, et kuna õigusaktidest ei tulene valitsuse pressikonverentside läbiviimise

kohustust ja pidamise korda, siis on valitsuse pressikonverentsile juurdepääs kutse- ehk

akrediteeringupõhine, mille põhimõtted on välja töötanud ja avalikkusele teatavaks teinud

Riigikantselei

valitsuse

kommunikatsioonibüroo.

Avalikkus

saab

tavaolukorras

pressikonverentsile juurdepääsu läbi veebiülekande. Vahetult pressikonverentsil osalemise

võimalused on objektiivselt piiratud ruumi suuruse, samuti ajaliste võimalustega.

2. Telegram Media MTÜ esitas Tallinna Halduskohtule 10.07.2020 kaebuse nõudega

kohustada Riigikantseleid lubama Telegram Media MTÜ ajakirjanikke alaliselt Vabariigi

Valitsuse pressikonverentsidele.

Kaebaja annab välja meediaväljaannet „Telegram“ ning soovib selles kajastada ka Vabariigi

Valitsuse tegevust. See eeldab võimalust osaleda Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil.

Vastustaja keeldumine lubada kaebajat pressikonverentsidele rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) §-e 19 (vaba eneseteostus) ja 45 (sõna- ja ajakirjandusvabadus).

Riigikantselei keeldumise alused on õigusvastased. Valitsuskommunikatsiooni korraldamine

kuulub riigivõimu teostamise alla. See tegevus hõlmab ka Vabariigi Valitsuse

pressikonverentside korraldamist. Vastustaja on 18.06.2020 vastuses möönnud, et õigusaktidest

ei tulene valitsuse pressikonverentsile juurdepääsu, s.o akrediteeringu väljastamise aluseid, vaid

need põhimõtted on välja töötanud ja avalikkusele teatavaks teinud Riigikantselei valitsuse

kommunikatsioonibüroo. Eeltoodust võib järeldada, et kaebajat ei akrediteerita põhjusel, et

vastustaja hinnangul ei vasta kaebaja Riigikantselei valitsuse kommunikatsioonibüroo poolt

välja töötatud põhimõtetele. Sellest omakorda järeldub, et vastustaja takistab kaebaja

juurdepääsu valitsuse pressikonverentsile alusel, mis ei tulene õigusaktidest. Juba ainuüksi

nimetatud põhjusel on vastustaja keeldumine kui toiming õigusvastane (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 107 lg 1).

Kaebaja ei ole Vabariigi Valitsuse kodulehelt ega mujalt avalikest allikatest suutnud leida

vastustaja 18.06.2020 e-kirjas viidatud pressikonverentsile juurdepääsu kutse ehk

akrediteeringu andmise põhimõtteid. On ilmne, et tegemist ei saakski olla õiguslikku mõju

omava õigusaktiga. Vabariigi Valitsuse kodulehel on avaldatud teave selle kohta, et valitsuse

pressikonverentsile on oodatud Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) ja Pressinõukoguga

liitunud väljaanded ja nende ajakirjanikud ning püsiakrediteeringuga toimetuste ajakirjanikud.

Samuti on loetletud meediaväljaanded, kellel ja kelle ajakirjanikel on püsiakrediteering. Juhul,

kui vastustaja keeldumine põhineb kodulehel avaldatud ning kirjeldatud teabel, siis on ilmne,

3-20-1307

3(9)

et tegemist ei ole õigusaktiga, mille alusel oleks õigustatud kaebaja mittelubamine Vabariigi

Valitsuse pressikonverentsile. Kaebaja mittelubamine pressikonverentsile ei saa põhineda

valitsuskommunikatsiooni käsiraamatule, millele vastustaja on samuti viidanud. Käsiraamat ei

ole õigusakt ega halduseeskiri. Isegi kui see on halduseeskiri, ei saa sellest tuleneda keeldumise

aluseid. Samuti on vastustaja 18.06.2020 e-kirjas viidanud ruumi- ja ajadefitsiidile, kuid ka see

ei ole legitiimne põhjus, mis tuleneks õigusaktidest.

Kaebajat

koheldakse

teiste

ajakirjandusväljaannetega

võrreldes

ebavõrdselt

ja

diskrimineerivalt. Vastustaja käsitus n-ö klassikalisest ja usaldusväärsest ajakirjandusest on

ekslik, kuna ei võta arvesse asjaolu, et ajakirjanduse sisu ja vorm on ajas muutuv nähtus.

Välisriikide ajakirjanikud, kes soovivad osaleda valitsuse pressikonverentsidel, ei pea vastama

valitsuse kodulehel esitatud nõudmistele, et ajakirjanik peab olema EML või Pressinõukogu

liige või omama püsiakrediteeringut. Seega koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes

välisriikide ajakirjanikega. Kõik vastustaja põhjendused selle kohta, et füüsiline kohalolek ei

ole valitsuse presskonverentsidel avaldatava teabe kajastamiseks vajalik, on otsitud ja

sisutühjad.

3. Riigikantselei palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajal puudub kaebeõigus. Riigikantselei (ega Vabariigi Valitsus) ei ole ühegi õigusaktiga

kohustatud läbi viima Vabariigi Valitsuse pressikonverentse. Kaebaja on kaebuses

põhjendanud, et Riigikantselei põhimääruse § 2 lg 7 kohaselt kuulub Riigikantselei ülesannete

hulka muu hulgas Vabariigi Valitsuse ja peaministri avalike suhete korraldamine ja

kommunikatsioon. Viidatud ülesanne ei tähenda aga kohustust korraldada Vabariigi Valitsuse

pressikonverentse. Isegi kui Riigikantselei (või Vabariigi Valitsus) oleks kohustatud läbi viima

Vabariigi Valitsuse pressikonverentse, ei tulene ühestki õigusaktist kohustust, mis annaks

mistahes isikule subjektiivse õiguse nõuda enda lubamist pressikonverentsile.

Vastustaja ei ole mitte kunagi takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse tegevuse kajastamist

väljaandes Telegram ega mujal. Asjaolu, et kaebaja ei saa Vabariigi Valitsuse

pressikonverentsidel füüsiliselt kohal viibida, ei takista tal Vabariigi Valitsuse tegevuse

kajastamist. Vastustaja ei ole takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel

avaldatud teabe refereerimist, avaldamist, kritiseerimist, arvustamist, parodeerimist ega muul

viisil kasutamist. Ka ei ole vastustaja mitte kunagi ega mistahes viisil piiranud kaebaja

juurdepääsu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel avaldatud teabele. Kaebajale on tagatud

(nii reaalajas kui ka hiljem salvestistele) vaba juurdepääs Vabariigi Valitsuse

pressikonverentside ülekannetele, samuti vaba juurdepääs kogu Vabariigi Valitsuse avaldatud

infole. Kaebajale on tagatud õigus küsida Vabariigi Valitsuse liikmetelt küsimusi vastustaja e-

posti kaudu ja telefoni teel ning õigus esitada küsimusi või nõuda infot teabenõude,

selgitustaotluse või märgukirja vormis. Ainuüksi asjaoluga, et kaebajale ei võimaldata

pressikonverentsil füüsiliselt kohal viibida, ei ole kaebajalt võetud õigust kajastada Vabariigi

Valitsuse tegevust ning realiseerida sõna- ja väljendusvabadust.

Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda lubamist Vabariigi Valitsuse

pressikonverentsidele, ei pea keeldumiseks olema HMS § 107 lg‑le 1 vastavat seaduslikku alust.

HMS § 107 lg 2 kohaselt määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise

korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning

proportsionaalsuse põhimõtteid. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 18 lg 6 ja § 27 lg 3 alusel

kehtestatud Vabariigi Valitsuse 13.01.2011 määruse nr 10 "Vabariigi Valitsuse reglement" § 24

lg 3 kohaselt on Riigikantseleil õigus anda valitsuskommunikatsiooni korraldamiseks juhiseid.

Kirjeldatud juhiste andmiseks on Riigikantselei välja andnud valitsuskommunikatsiooni

käsiraamatu. Riigikantselei on andnud juhise mitte käsitada „meediaväljaannetena“ kanaleid,

3-20-1307

4(9)

mille toimetused ei ole sõltumatud ning mis ei järgi head ajakirjandustava. Viidatud juhis on

olemuselt halduseeskiri, mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv

haldusorganile. Otsustusõiguse teostamine selle üle, keda lubada valitsuse pressikonverentsile,

on haldusorgani diskretsiooniõiguse teostamine. Vastustaja ei ole diskretsioonipiire ületanud.

Riigikantselei juhiste kohaselt tagatakse akrediteering head ajakirjandustava järgivatele

professionaalsetele ajakirjandusorganisatsioonidele. Hea ajakirjandustava tähendab Eesti

ajakirjanduseetika koodeksi järgi muu hulgas seda, et ajakirjandusväljaandes ei ilmuks

ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Samuti peab uudismaterjal põhinema tõestataval ja

tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. Eelkirjeldatust ja Riigikantselei juhistest

tulenevalt

ei

tagata

akrediteeringut

Vabariigi

Valitsuse

pressikonverentsidele

meediaväljaannetele, mis ei järgi head ajakirjandustava, ei ole sõltumatud või mis levitavad

väärinfot (nn alternatiivmeedia kanalid), sest selliseid kanaleid ei käsitata professionaalse

ajakirjandusena. Analoogselt annab ka Euroopa Komisjon akrediteeringuid üksnes piiratud

arvule ajakirjanikele, kusjuures akrediteerimise tingimuse välistab see, kui organisatsioon ei ole

läbipaistev osas, kuidas ja kelle poolt toimub organisatsiooni rahastamine või kui organisatsioon

ei tegele professionaalse ajakirjandusega ega ole võtnud kohustust kinni pidada

ajakirjandusorganisatsioonidele kehtestatud reeglitest. Kuivõrd vastustaja soovib reeglina ise

vältida seisukoha võtmist küsimuses, milline väljaanne tegeleb professionaalse ajakirjandusega

ning milline mitte, lähtub vastustaja akrediteeringute andmisel eelkõige meedia

eneseregulatsioonile allutatusest. Eeltoodust tulenevalt ongi vastustaja andnud akrediteeringu

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel viibimiseks kõikidele EML-ga liitunud väljaannetele,

samuti Välisministeeriumi poolt akrediteeritud välisajakirjanikele. Vastustaja on andnud

akrediteeringud kõikidele Välisministeeriumi poolt välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 9 lg 7 p 5

ja lg 12 alusel antud välisministri 04.05.2017 määruse nr 5 "Välismaiseid massiteabevahendeid

esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord" alusel akrediteeritud ajakirjanikele.

Vastustaja eeldab, et Välisministeerium on kontrollinud, et kõik akrediteeringu saanud

välisajakirjanikud tegelevad professionaalse ajakirjandusega ning järgivad ajakirjanduseetikat.

Kaebaja ei tegele professionaalse ajakirjandusega. Telegrami veebilehe põhjal ei ole läbipaistev

ja avalik Telegrami toimetus ega autorid ning Telegrami rahastamise põhimõtted. Telegrami

veebilehe järgi kuulub Telegrami toimetusse lisaks peatoimetajale ainult 2 toimetajat, kusjuures

artiklite juures ei avaldata nende autoreid. Kaebaja on nn alternatiivset maailmavaadet levitav

organisatsioon. Kaebajale (ja analoogsetele alternatiivsetele kanalitele) on omane vastandumine

„peavoolule“. Vastandumise eesmärgil seatakse kahtluse alla kõik nn peavoolu poolt avaldatu,

avaldatakse vandenõuteooriaid ning aetakse segamini faktid oletuste ja arvamustega. Kaebaja

levitab ja propageerib oma tegevuses igapäevaselt ohtlikku väärinformatsiooni, seades ohtu

Eesti kodanike elu ja tervise.

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile ajakirjanike lubamisel ja mittelubamisel on vastustaja

pidanud arvestama ka ajaliste ja ruumiliste piirangutega. Vabariigi Valitsuse pressikonverents

toimub Stenbocki majas spetsiaalselt pressikonverentside läbiviimiseks kujundatud ruumis.

Ruumi väiksuse tõttu ei ole võimalik pressikonverentsi ruumi mahutada piiramatut arvu

soovijaid. Ka tuleb pressikonverentsi korraldamisel arvestada ajaliste piirangutega. Kuna

Vabariigi Valitsuse liikmetel on lisaks pressikonverentsi pidamisele ka teisi töökohustusi, on

oluline viia pressikonverentse läbi võimalikult operatiivselt ja ajaefektiivselt.

4. Tallinna

Halduskohus

jättis

01.12.2020

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Telegram Media MTÜ on pöördunud kohtusse enda õiguste kaitseks ‒ Riigikantselei ei ole

lubanud kaebaja töötajaid (ajakirjanikke) osaleda Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil.

3-20-1307

5(9)

Kaebeõiguse hindamisel ei tule tuvastada seda, kas kaebaja vastab (professionaalse)

ajakirjanduse sisulistele tunnustele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pakub erinevaid

meediatooteid, mille kaudu antakse edasi teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis

teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

08.07.1986 otsus Lingens vs Austria), mistõttu langeb kaebaja tegevus PS § 44 (õigus saada

informatsiooni) ja § 45 (õigus levitada informatsiooni), samuti Euroopa Inimõiguste

Konventsiooni (EIÕK) art 10 kaitsealasse. Kaebaja kaebeõigust tuleb jaatada.

Asjaolust, et ühestki õigusaktist ei tulene pressikonverentside korraldamise kohustust, ei saa

teha järeldust, et vastustaja on täiesti vaba otsustama selle üle, keda pressikonverentsile

lubatakse. Vabariigi Valitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on valitsusel suur

otsustusruum selle üle, kuidas valitsuse tegevuse kohta info edastamine korraldada. Valitsuse

pressikonverentsid on veebi vahendusel kättesaadavad kõigile huvilistele. Vahetult saavad

pressikonverentsist osa võtta ning valitsuse liikmetele küsimusi esitada nn professionaalse

meedia esindajad. Vabariigi Valitsuse veebilehe kohaselt on valitsuse pressikonverentsile

oodatud EML ja Pressinõukoguga liitunud väljaanded ja nende ajakirjanikud ning

püsiakrediteeringuga toimetuste ajakirjanikud. Õiguspärane ja põhjendatud on kehtestada

pressikonverentsi korraldus, mille kohaselt saavad sellel vahetult osaleda ja küsimusi esitada

professionaalse meedia esindajad. Valitsusel ei ole kohustust tagada iga soovija osalemine

pressikonverentsil. Selline kohustus võiks negatiivselt mõjutada valitsuse tegevuse

operatiivsust ja ajaefektiivsust. Ka võib asjakohaseks osutuda ruumilise piirangu argument.

Samas, kui konkreetne väljaanne väidab end tegelevat professionaalse ajakirjandusega, kujutab

tema valitsuse pressikonverentsilt kõrvale jätmine endast eelduslikult küllaltki intensiivset PS

§-dest 44 ja 45 tuleneva meediavabaduse riivet, sest on usutav, et mistahes teised võimalused

teavet saada, millele vastustaja on viidanud, ei ole info tähtsuse, täpsuse ja operatiivsuse mõttes

võrreldavad võimalusega osaleda pressikonverentsil ja küsida valitsuse liikmete käest küsimusi.

Seetõttu ei saa väita, et valitsuse pressikonverentsilt kõrvale jäämine oleks ühe meediaväljaande

jaoks väheintensiivne õiguste riive või puuduks riive sootuks.

Riigikantselei ei ole seadnud professionaalsuse tõendamiseks erinõudeid. Sisulise kriteeriumina

on valitsuse pressikonverentsil osalemiseks seatud üksnes tingimus, et väljaanded oleksid

liitunud EML ja Pressinõukoguga. Selline nõue on õiguspärane ja põhjendatud. EIK on EIÕK

art 10 kontekstis rõhutanud meedia olulist rolli ühiskonna „vahikoerana“ avaliku võimu

kuritarvitamise paljastamisel ning ennetamisel. Meedia tegutseb kogu ühiskonna huvides,

hoides avalikkust informeerituna ja võimaldades avalikkusel kritiseerida valitsuse, poliitikute

ja teiste ühiskonnas tähtsat rolli mängivate isikute tööd. Ajakirjandusele on antud teiste

isikutega võrreldes rohkem vabadust ja kaitset. Näiteks võivad nad oma kriitikas kasutada

karmimaid väljendeid ja kaitsta oma allikaid. Kuid need ajakirjanduse eriõigused ja -vabadused

ei ole piiramatud ning sisaldavad ka kohustusi. EIK räägib õigustest ja kohustustest, mis on

meediavabaduse lahutamatuks osaks. Ajakirjandusel on kohustus anda täpset ja usaldusväärset

infot kooskõlas vastutustundliku ajakirjanduse (responsible journalism) põhimõttega (vt nt EIK

29.03.2016 otsus Bédat vs Switzerland, p 50). EIK on rõhutanud ka ajakirjanduse eetika

olulisust (vt nt EIK 10.12.2007 otsus Stoll vs Switzerland, p 103).

Vastutustundlik ajakirjandus eeldab mh seda, et konkreetse meediaväljaande rahastamine on

läbipaistev ning konkreetne ajakirjanduslik tegevus järgib ka sisuliselt üldtunnustatud

ajakirjandusliku sisu loomise põhimõtteid ‒ näiteks viidatakse infoallikatele, eristatakse fakte

oletustest ja arvamustest jms. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtted laienevad ka uue

meedia väljaannetele (nt internetiportaalid), kui nad täidavad ühiskonna „vahikoera“ rolli.

Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimine teebki konkreetsest meediaväljaandest

professionaalse ajakirjanduse viljeleja. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimise

nõue ei ole meediavabaduse piirang, vaid sellise vabadusega kaasnevate privileegide

3-20-1307

6(9)

realiseerimise eeldus. Seetõttu ei pea pressikonverentsile pääsemise tingimused tulenema

seadusest või mõnest muust õigusaktist.

Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole Eestis meediaväljaanded avaliku võimu poolt

litsentseeritud, neile ei ole kehtestatud ajakirjanduslikus tegevuses sisulisi nõudeid ega

standardeid ‒ ka selline tegevus ei oleks EIÕK art-ga 10 välistatud. Eestis toimib

vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimise kontroll meediaorganisatsioonide

eneseregulatsiooni kaudu. Asutatud on EML, mille liikmeks saavad astuda kõik

meediaorganisatsioonid, kes järgivad liidu põhikirja ja selle kaudu rahvusvaheliselt

aktsepteeritud ajakirjandustavasid ja -eetikat. EML on asutanud ka Pressinõukogu.

Pressinõukogu on ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, mis pakub lugejatele, kuulajatele ja

vaatajatele võimaluse leida meediaga vastuollu sattunult kohtuväliseid lahendusi. Nõue lubada

valitsuse pressikonverentsile üksnes EML ja Pressinõukoguga ühinenud meediaorganisatsioone

on õiguspärane ja proportsionaalne. Kõigil meediaväljaannetel on võimalik seda liikmelisust

taotleda.

Kaebuse läbivaatamisel ei kuulu hindamisele see, kas kaebaja on jäetud õiguspäraselt EML-i

liikmeks vastu võtmata. Kaebaja seadusliku esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt sai

kaebaja keelduva vastuse põhjendusel, et kaebaja tegevus ei ole klassikaline ajakirjandus.

Kaebajal on õigus EML-i keeldumist kohtus vaidlustada. Praeguse vaidluse raames ei ole

vajadust hinnata ka seda, kas kaebaja järgib vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtteid. Kuigi

vastustaja on selle kahtluse alla seadnud, on kohtule nähtuvalt pressikonverentsile

mittelubamise põhjus olnud siiski formaalse nõude ‒ kaebaja ei ole EML ega Pressinõukogu

liige ‒ mittetäitmine. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks anda sisulist hinnangut kaebaja

tegevusele professionaalse meediaväljaandena.

Kuna kaebaja on Eestis tegutsev meediaorganisatsioon, ei saa ta tugineda võrdsele kohtlemisele

välismaist massiteabevahendit esindavate ajakirjanikega. Siiski on vastustaja asjakohaselt

viidanud VäSS § 9 lg 7 p 5 ja lg 12 alusel antud määrusele "Välismaiseid massiteabevahendeid

esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord". Nimetatud määrusest nähtuvalt ei

saa välisriigi meedia esindajad automaatset akrediteeringut, vaid nende ajakirjanike osas teostab

kontrolli Välisministeerium. Enne akrediteeringu andmist teeb Välisministeerium kindlaks, kas

välisajakirjanikud tegelevad professionaalse ajakirjandusega ning kas nad järgivad

ajakirjanduseetikat. Asjaolu, et välisriigi meediaväljaanded ei ole EML liikmed, ei tähenda, et

nad ei järgiks vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtteid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Telegram Media MTÜ palub 31.12.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 01.12.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta

menetluskulud vastutaja kanda.

Ebaõige on halduskohtu käsitus, et keeldumise alus ei pea tulenema õigusaktist, vaid võib

rajaneda valitsuskommunikatsiooni käsiraamatul. Valitsuskommunikatsiooni käsiraamat ei ole

täitmiseks kohustuslik halduseeskiri. VVS ega muud õigusaktid ei sisalda volitusnormi, mis

annaks vastustajale õiguse sellise halduseeskirja väljatöötamiseks. Ka Vabariigi Valitsuse

reglemendi § 24 lg-st 3 tuleneb üksnes vastustaja õigus anda juhiseid valitsuskommunikatsiooni

korraldamiseks, kuid see ei sisalda õigust halduseeskirja väljatöötamiseks. Ka halduskohtu

otsuse põhjendustest ei nähtu, et halduskohus oleks käsiraamatut või juhist pidanud

halduseeskirjaks või leidnud, et vastustajal on volitus halduseeskirja väljatöötamiseks. Isegi kui

vastustaja välja töötatud juhiseid saaks käsitada halduseeskirjana, ei saa nendes kehtestada

3-20-1307

7(9)

õigusakti jõuga aluseid või kriteeriume, mille alusel otsustada haldusväliste isikute õiguste üle.

Seetõttu ei ole juhistes sätestatud reeglid või kriteeriumid asja lahendamisel asjassepuutuvad.

Lisaks ei sisalda valitsuskommunikatsiooni käsiraamat kriteeriume selle kohta, et akrediteering

tagatakse üksnes nendele Eesti väljaannetele, kes on EML ja Pressinõukogu liikmed. Tingimus,

et valitsuse pressikonverentsile lubatakse EML või Pressinõukogu liikmed, on avaldatud üksnes

Vabariigi Valitsuse kodulehel ja selle aluseks ei ole ükski õigusakt (HMS § 107 lg 1). Kaebaja

õigusi on piiratud toiminguga, milleks puudub seadusest tulenev õiguslik alus, mistõttu on

tegemist õigusvastase toiminguga.

Ebaõige on halduskohtu arvamus, et EML ja Pressinõukogu liikmelisus on õiguspärane ja

proportsionaalne piirang. Ükski Eestis kehtiv seadus või õigusakt ei kohusta meediaväljaannet

kuuluma mõnda organisatsiooni, et tegutseda ajakirjanduse tegevusalal. Seega ei kohusta ükski

seadus või õigusakt ajakirjandusväljaannet olema EML või Pressinõukogu liige. Seetõttu ei saa

kaebaja õigusi piirata põhjendusega, et kaebaja ei kuulu EML-i ega Pressinõukogusse.

EML ega Pressinõukogu ei ole avalik-õiguslikud isikud ja nende tegevus ei põhine õigusaktidel.

Tegemist on mittetulundusühingutega, mille tegevuse üle puudub igasugune riiklik järelevalve.

Puudutatud isikul puudub riiklik kaitse küsimuses, kas ta saab nende liikmeks või mitte.

Halduskohtu käsituse kohaselt on õiguspärane, et nimetatud mittetulundusühingud teostavad

sisuliselt riigivõimule omaseid volitusi. Selline käsitus on ebaõige. PS §-dest 44 ja 45 tulenevate

õiguste riive ei ole õiguspärane ja proportsionaalne olukorras, kus kriteeriumiks seatakse

suvalise mittetulundusühingu liikmeks olemise nõue. Selline käsitus on vastuolus ka Riigikohtu

lahendi nr 3-1-1-86-07 p-s 21 toodud selgitustega, et riigivõimu funktsioone ei saa delegeerida

eraõiguslikule juriidilisele isikule.

6. Riigikantselei palub 03.02.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele mittelubamine ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja ei

ole kunagi keelanud ega takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse tegevuse kajastamist. Asjaolu,

et kaebaja ei saa pressikonverentsidel füüsiliselt kohal viibida, ei takista Vabariigi Valitsuse

tegevuse kajastamist. Kaebajale on tagatud täielik ja vaba juurdepääs Vabariigi Valitsuse

pressikonverentsidel avaldatud infole reaalajas interneti kaudu.

Vastustaja nõustub, et tema kui haldusorgani tegevus pressikonverentsi korraldamisel on

toiming HMS § 106 tähenduses. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kaebaja mittelubamine

pressikonverentsile on võimalik tingimusel, et mittelubamiseks oleks olemas konkreetne

õiguslik alus. Riigikantseleile ei tulene ühestki õigusaktist kohustust pressikonverentsi

korraldada. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et tema mittelubamine pressikonverentsile oleks

võimalik vaid siis, kui selleks on olemas konkreetne õiguslik alus. Kuna kaebajal puudub

subjektiivne õigus nõuda enda lubamist Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, ei pea

keeldumise aluseks olema HMS § 107 lg-le 1 vastavat seaduslikku alust (vt Riigikohtu

08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 10).

Riigikantseleil on kohustus tagada pressikonverentside korraldamisel pressikonverentsi sujuv

läbiviimine, samuti kohustus teavitada avalikkust valitsuse langetatud otsustest. Seejuures peab

Vabariigi Valitsus arvestama ajaliste ja ruumiliste piirangutega. Vabariigi Valitsuse

pressikonverentsidele on põhjendatud lubada üksnes meedia eneseregulatsioonile allutatud

ajakirjandusväljaandeid. Juhindudes Vabariigi Valitsuse reglemendi §-s 24 antud õigusest, on

Riigikantselei andnud juhise mitte käsitada „meediaväljaannetena“ kanaleid, mille toimetused

ei ole sõltumatud ning mis ei järgi head ajakirjandustava. Kui nõustuda, et pressikonverentsile

mittelubamine riivab kaebaja õigusi, on riive proportsionaalne PS § 11 tähenduses. Kuna

vastustaja ise ei soovi võtta seisukohta küsimuses, milline väljaanne tegeleb professionaalse

3-20-1307

8(9)

ajakirjandusega ning milline mitte, on vastustaja lähtunud akrediteeringute andmisel meedia

eneseregulatsioonile allutatusest. See on puudutatud isikuid kõige vähem riivavam meede, sest

vastustajal endal puudub kontroll selle üle, milline ajakirjandusväljaanne on EML-i liige või

milline mitte.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et EML-i kuulumise piirang peab põhinema seadusel. Eestis

puudub ajakirjandusseadus. Siiski ei ole välistatud meedia eneseregulatsioonile allutamine.

Seega on ekslik kaebaja seisukoht, mille järgi oleks ajakirjanduse piiramine võimalik üksnes

siis, kui EML oleks avalik-õiguslik juriidiline isik. Ajakirjandusseaduse puudumine ning

meedia eneseregulatsioonile allutamine aitab tagada ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust

kõige paremini.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. See, et valitsuse pressikonverentsi korraldamine ei ole normi tasandil reguleeritud, ei

tähenda, et pressikonverentsi korraldamisel ei tohikski kehtida mingid reeglid või

pressikonverentsil osalemine oleks igaüheõigus. Asja lahendamisel ei oma tähtsust

valitsuskommunikatsiooni käsiraamatu õiguslik määratlus. Ringkonnakohus märgib siiski, et

kuna halduseeskiri ei ole õigusakt, vaid haldusele enesele suunatud abistav käitumisjuhis

kaalutlusõiguse ühtlustatud teostamiseks (nt Riigikohtu 12.12.2017 otsus nr 3-11-1355, p 30),

siis ei pea halduseeskirja väljatöötamiseks olema ka volitusnormi. Pressikonverentsi korralduse

üle otsustab Riigikantselei diskretsiooni alusel, mis arvestades sõna- ja pressivabaduse (EIÕK

art 10, PS §-d 44 ja 45) põhimõtteid, ei tohi meelevaldselt ega ebaproportsionaalselt seada

pressikonverentsist osavõtmisele piiranguid. Ringkonnakohtu hinnangul polegi seda tehtud.

Vaidlus puudub selles, et valitsuse pressikonverentsist võivad osa võtta EML-i ja

Pressinõukoguga

liitunud

väljaanded

ning

Välisministeeriumis

akrediteeritud

välisajakirjanikud. Riigikantselei on selgitanud, et vastustaja ise ei soovi võtta seisukohta

küsimuses, milline väljaanne tegeleb professionaalse ajakirjandusega ning milline mitte, ning

on lähtunud akrediteeringute andmisel meedia eneseregulatsioonile allutatusest. See tähendab,

et EML-i liikme (professionaalse meediaorganisatsiooni) tegevus on allutatud liidu põhikirjas

kokku lepitud reeglitele, mis mh hõlmab ka eetikakoodeksi ja ajakirjanduse hea tava reeglitest

ning Pressinõukogu statuudi ja kodukorra reeglitest kinni pidamist. Sõna- ja pressivabaduse

kaitset saab nautida üksnes vastutustundlik, eetikanorme järgiv ja faktidele tuginev ajakirjandus

(vt EIK 29.03.2016 otsus Bédat vs Switzerland, p 50; EIK 10.12.2007 otsus Stoll vs Switzerland,

p 103). Nende põhimõtete järgimist aitab tagada kuulumine EML-i ja Pressinõukogusse.

Ringkonnakohtu hinnangul on valitsuse pressikonverentsi korraldamine ülalviidatud

põhimõtetele tuginedes mõistlik, arvestades, et pressikonverents on professionaalse

ajakirjanduse üks töövorme ega olegi mõeldud huvilistele laiemalt. Kaebaja ei väida, et ta

kuuluks mõnda muusse professionaalse meedia organisatsiooni, mis tegeleks ajakirjanduseetika

ja ajakirjanduse hea tava järgimise edendamise või tagamisega samavõrd kui EML või

Pressinõukogu.

9. Kaebaja mittelubamisel valitsuse pressikonverentsile ei ole rikutud võrdse kohtlemise

põhimõtet, kuna kaebaja ei moodusta võrreldavat gruppi EML-i ja Pressinõukogu liikmetega

ega akrediteeritud välisajakirjanikega. Kaebaja PS §-dega 44 ja 45 kaitstud õigusi pole

ebaproportsionaalselt piiratud, sest kaebajale on tagatud õigus saada osa valitsuse

pressikonverentsist veebi vahendusel, samuti esitada valitsusele infopäringuid muus vormis kui

vahetult koha peal küsimusi esitades, ning õigus infot endale sobivas vormis edastada.

3-20-1307

9(9)

10. Ebaõige on kaebaja arusaam, nagu teostaksid EML ja Pressinõukogu riigivõimule omaseid

volitusi. Tegemist on eraõiguslikul alusel tegutsevate ühendustega, mis ei teosta mingilgi

määral riigivõimu funktsioone (vt EML-i põhikiri). Seetõttu on asjakohatu ka kaebaja viide

Riigikohtu 16.05.2008 kohtuotsusele nr 3-1-1-86-07. Oma õigusi EML-i ja Pressinõukogu

vastu on võimalik kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Samuti on kaebajal võimalik vajaduse korral

esitada vastustajale tõendid selle kohta, et tema tegevus vastab üldtunnustatud professionaalse

ja vastutustundliku ajakirjanduse kriteeriumitele, kuid tal ei ole sellele vaatamata võimaldatud

EML-ga ja Pressinõukoguga liituda ning taotleda sellel põhjusel tema suhtes erandi tegemist.

Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid tõendeid esitanud, mistõttu ei olnud vastustajal ka alust

erandi tegemist kaaluda.

11. Eelnevast tulenevalt jääb Telegram Media MTÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja menetluskulud jäävad vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1 kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamiseks

taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)