3-21-222/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-222

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 14.11.2020 otsuse nr 120075854

ja 05.01.2021 vaideotsuse nr 20 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks tegema uus otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.09.2021 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 14.11.2020 Eesti Töötukassale (vastustaja) avalduse enda töötuna arvele

võtmiseks ja töötuskindlustushüvitise määramiseks. Kaebaja töösuhe oli lõppenud 12.11.2020

töölepingu seaduse § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu.

2. Vastustaja võttis 14.11.2020 otsusega nr TA20-0164812 kaebaja töötuna arvele ja määras

14.11.2020 otsusega nr 120075854 kaebajale töötuskindlustushüvitise perioodiks 21.11.2020–

19.05.2021 (180 kalendripäeva), sh perioodiks 21.11.2020–28.02.2021 summas 64,12 eurot ja

perioodiks 01.03.2021–19.05.2021 summas 42,74 eurot.

3-21-222

2(6)

3. Kaebaja

esitas

14.11.2020

otsuse

peale

21.11.2020

vaide,

vaidlustades

töötuskindlustushüvitise perioodi pikkust ja hüvitise määrasid. Kaebaja taotles hüvitise

määramist 180 päevaks 60% ulatuses ja 180 päevaks 40% ulatuses. Kaebajal puudub töövõime,

ta on depressioonis ja mõlema põlve liigese operatsiooni järjekorras.

4. Vastustaja jättis 05.01.2021 vaideotsusega nr 20 vaide rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Kaebaja töösuhe lõppes 12.11.2020. Vastavalt töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 9

lg-le 1 jäid keskmise ühe kalendripäeva töötasu arvestusest välja 2020. a augusti, juuni ja mai

tasud (viimased 3 kuud, millal tasusid välja maksti). Töötuskindlustushüvitise suuruse arvestuse

aluseks võeti 2020. a aprilli, märtsi, veebruari ja jaanuari ning 2019. a detsembri, novembri,

oktoobri, septembri ja augusti tasud (viimasele 3 töötamise kuule eelnenud 9 kuud, millal

töötasusid välja maksti) kokku summas 31 066,65 eurot. Kaebaja keskmiseks ühe

kalendripäeva töötasu suuruseks on 115,06 eurot (31 066,65 ÷ 270) (TKindlS § 9 lg 2). Kuna

see ületab hüvitise arvestamise alguspäevale eelnenud kalendriaasta Eesti keskmise ühe

kalendripäeva töötasu kolmekordset suurust, siis võeti kaebajale hüvitise suuruse arvutamise

aluseks kolmekordne Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu 106,86 eurot (TKindlS § 9 lg 3).

4.2. Kaebajale on 12.10.2017 otsusega nr 117037801 määratud alates 02.12.2017 hüvitis, seega

on 02.12.2017 seisuga tema eelnev kindlustusstaaž loetud nulliks ja kindlustusstaaži arvestus

algas uuesti uuest tööle asumisest alates. Kaebaja töötas Harju Elekter Elektrotehnika AS-is

perioodil 05.02.2018–12.11.2020. Kindlustusstaaži hulka ei arvata kaebaja haiguslehel

viibimist 2020. a oktoobris, septembris, augustis, juulis ja juunis. Seega on kaebajal

kindlustusstaaži 29 kuud ehk 2 aastat 5 kuud, mis annab talle õiguse töötuskindlustushüvitisele

(TKindlS § 6 lg 1 p 2) 180 päeva jooksul (TKindlS § 8 lg 1 p 1), sest kaebaja kindlustusstaaž

on lühem kui 5 aastat.

4.3. TKindlS-i sätted on imperatiivsed ega

võimalda vastustajal omaalgatuslikult

töötuskindlustushüvitise perioodi või suurust muuta. Vastustajal puudub siinkohal

kaalutlusõigus. Kaebajale määrati hüvitis kehtiva õiguse alusel ja puudub õiguslik alus

teistsugust kindlustushüvitise perioodi või suurust rakendada. Otsus tugineb faktilistele

asjaoludele ja on õiguspärane, st antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ja vastab vorminõuetele.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes

tühistada vastustaja 14.11.2020 otsus ja 05.01.2021 vaideotsus ning kohustada vastustajat

tegema uue otsuse. Põhjendused:

5.1. Kaebaja soovib, et tema töötuskindlustushüvitise perioodi pikkuseks määrataks 360 päeva,

millest 180 päeva jooksul makstaks talle hüvitist 60% ulatuses kolmekordsest Eesti keskmisest

ühe kalendripäeva töötasust ja 180 päeva jooksul 40% ulatuses.

5.2. Kuigi vastustaja otsused võivad olla seadustega kooskõlas, on tulemus ebaõiglane ja Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus. Kaebaja töötas 09.03.1994–02.10.2017, s.o ligi

24 aastat ABB AS-is, kust ta koondati. Selle järel määras vastustaja kaebajale 12.10.2017

otsusega hüvitise alates 02.12.2017, mida kaebaja kasutas umbes 2 kuu jooksul. Kaebaja senine

kindlustusstaaž loeti nulliks ja seda hakati uuesti arvestama alates kaebaja tööle asumisest

05.02.2018. Seega määras vastustaja 14.11.2020 otsusega kaebajale hüvitise vaid paari aasta

eest, kuigi kaebaja on tasunud töötuskindlustusmakseid alates Töötukassa loomisest. Kaebajal

on sotsiaalsete riskide realiseerumise korral õigus riigi abile (PS §-d 10 ja 28). Töö kaotamise

tagajärjel võib inimene sattuda puudusesse, mille vältimiseks ongi loodud kollektiivselt

rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem. Töötuse korral peab hüvitise saamise võimalus olema

tagatud mõistliku aja jooksul (Euroopa Sotsiaalharta art 12). Seadusandja on hüvitise saamise

3-21-222

3(6)

perioodi sidunud kindlustusstaaži pikkusega, arvestades vaid viimase töösuhte alusel tekkinud

kindlustusstaaži, mis ei ole konkreetsel juhul mõistlik. Kaebaja on nii füüsiliselt kui vaimselt

murtud ega ole tõenäoliselt valmis pärast 19.05.2021 (töötuskindlustushüvitise maksmise

perioodi lõpp) uuesti tööle asuma. Kaebaja on mõlema põlve liigise operatsiooni järjekorras.

Operatsioon on planeeritud 11.03.2021. Raviarsti hinnangul kulub operatsiooni õnnestumise

korral sellest taastumiseks minimaalselt 3 kuud. Kaebajal on tuvastatud vastustaja 29.08.2020

otsusega puuduv töövõime, mis võib raskendada töö leidmist. Seega on kaebajal suurenenud

vajadus töötuskindlustushüvitise järele. Kui kaebaja kindlustusstaaži hulka arvataks ka kaebaja

töötamise aeg ABB AS-is, oleks kaebajal õigus saada töötuskindlustushüvitist 360 päeva.

5.3. Vastustaja vaideotsus on vastuoluline. Vastustaja väidab, et tal puudub kaalutlusõigus, kuid

leiab, et otsus on proportsionaalne. Kui haldusorganil puudub kaalutlusõigus, ei saa rääkida

proportsionaalsusest.

6. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja kordas vaideotsuses toodud

põhjendusi, lisades täiendavalt järgmised põhjendused:

6.1. Kaebajale määrati vastustaja 12.10.2017 otsusega nr 117037801 esmakordselt

töötuskindlustushüvitis ajavahemikuks 02.12.2017–26.11.2018 (360 kalendripäeva). Kaebaja

kindlustusstaaž loeti nulliks 02.12.2017. Kaebaja viidatud töötamise periood ABB AS-is kuni

02.10.2017 juba arvestati tema kindlustusstaaži hulka ja teistkordselt enam staaži hulka ei

arvestata, kuna selle perioodi eest tekkinud kindlustusstaaž on hüvitise määramisel nulliks

loetud (TKindlS § 7 lg 3). Kaebajale maksti töötuskindlustushüvitist ajavahemikus 02.12.2017–

04.02.2018. Töötuskindlustushüvitise maksmine lõpetati enne otsuses märgitud hüvitise

perioodi lõppemist, sest tema töötuna arvelolek lõpetati 04.02.2018 seoses tööle asumisega

05.02.2018. Kasutamata hüvitise päevade arv 295 kehtis kuni 02.12.2018 (TKindlS § 8 lg 2 p 1)

ja see kajastus ka vastustaja 06.02.2018 otsuses nr 118006546. Kuna kaebaja võttis ennast

uuesti töötuna arvele alles 14.11.2020, oli ületatud 12-kuulise perioodi nõue. Arvestades, et

02.12.2017 seisuga oli kaebaja eelnev kindlustusstaaž loetud nulliks, algas kindlustusstaaži

arvestus uuesti alates tööle asumisest, s.o 05.02.2018.

6.2. Kaebajale

maksti

vastavalt

TKindlS

§

lg-le

töötuskindlustushüvitist

1.-100. kalendripäevani (perioodil 21.11.2020–28.02.2021) 60% Eesti keskmise ühe

kalendripäeva töötasu kolmekordsest suurusest, st 64,12 eurot, ja alates 101. kalendripäevast

kuni töötuskindlustushüvitise perioodi lõpuni (perioodil 01.03.2021–19.05.2021) 40%, st

42,74 eurot.

6.3. PS-ist tuleneb riigi kohustus abistada inimest, kuid seadusandja pädevuses on täpsemalt

määratleda, millist liiki ja abi ja millises ulatuses seda osutatakse ning kehtestada tingimused

abi saamisele. PS-i järgi peab riik tagama isikule abi töötuse korral, samas pole see piiramatu.

Riigil on õigus seaduses sätestada abi andmise tingimused. See peab toimuma kooskõlas PS-is

sätestatud põhimõtetega. Inimese abistamise meetmeid on riigi poolt kehtestatud erinevate

seadustega. Vastustaja on määranud 14.11.2020 otsusega kaebajale töötuskindlustushüvitise

tema sissetuleku kompenseerimiseks maksimaalses võimalikus ulatuses. Samuti on kaebajale

29.08.2020 otsusega nr TVH/20/068266 määratud töövõimetoetus sissetuleku tagamiseks

vähenenud töövõime tõttu (kaebajal hinnati puuduv töövõime kestusega 1 aasta). Lisaks on

vastustajal ka teisi erinevaid meetmeid, tööturuteenuseid ja toetusi isiku abistamiseks vastavalt

tema vajadusele. Puuduva töövõime tuvastamine ei tähenda automaatselt veel seda, et inimene

ei saaks teha võimetekohast tööd.

3-21-222

4(6)

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebuse põhjendustest järeldub, et kaebaja ei vaidle vastu töötuskindlustushüvitise summa

ja maksmise perioodi arvutamise õigsusele, vaid leiab, et seadusega ettenähtu on kaebaja

olukorda arvestades ebaõiglane ja põhiseadusevastane. Ka kohus ei leia, et vastustaja arvestused

oleksid valed, mistõttu ei pea kohus vajalikuks vastustaja põhjalikke arvestusi üle korrata.

8. Kaebaja eesmärgiks on, et vastustaja määraks talle töötuskindlustushüvitise 180 päeva

asemel 360 päevaks. Samuti taotles kaebaja erisust TKindlS § 9 lg-s 4 sätestatud

töötuskindlustushüvitise suurusest.

9. TKindlS § 8 lg 1 järgi on kindlustatul õigus saada töötuskindlustushüvitist kogu töötuna

arvel oleku ajal, kuid mitte kauem kui: 1) 180 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž

on lühem kui 5 aastat; 2) 270 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 5 kuni

10 aastat; 3) 360 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 10 aastat või enam.

TKindlS § 7 lg 1 p-st 1 nähtuvalt on töötuskindlustusstaaž periood, mille eest kindlustatud sai

tasu töölepingu alusel töötamise eest.

TKindlS § 7 lg 3 järgi lõpetatakse kindlustusstaaži arvestus ja kindlustusstaaž loetakse nulliks

päevast, mil kindlustatule määratakse töötuskindlustushüvitis sama seaduse alusel. Kindlustatu

tööle asumisel, välja arvatud ajutine töötamine tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 42

tähenduses, algab kindlustusstaaži arvestus uuesti.

10. Vastustaja esitatud tõenditest nähtub, et vastustaja määras 12.10.2017 otsusega

nr 117037801 kaebajale töötuskindlustushüvitise perioodiks 02.12.2017–26.11.2018, sest

kaebaja töösuhe oli 02.10.2017 lõppenud koondamise tõttu ja kaebaja oli võetud 03.10.2017

töötuna arvele. Kaebaja töötuskindlustusstaažiks loeti 15 aastat 6 kuud.

Vastustaja lõpetas 06.02.2018 otsusega nr 118006546 kaebajale töötuskindlustushüvitise

maksmise alates 04.02.2018, sest kaebaja oli asunud tööle ja tema töötuna arvelolek lõpetati

04.02.2018. Kasutamata hüvitise päevade arvuks oli 295, mis kehtisid kuni 02.12.2018.

11. Kuna kaebaja jäi 2017. a töötuks ja talle maksti töötuskindlustushüvitist, siis lõpetas

vastustaja õiguspäraselt TKindlS § 7 lg 3 alusel kaebaja kindlustusstaaži arvestuse 2017. a-l ja

luges selle nulliks. Kaebaja asus uuesti tööle 2018. a ja sellest ajast alates hakkas kaebaja

kindlustusstaaž uuesti kulgema. Ajaks, mil kaebaja uuesti töötuna arvele võeti (2020. a), oli

kaebajal kogunenud kindlustusstaaži üle 2 aastat. Vastustaja jättis õiguspäraselt arvestamata

kindlustusstaažiga, mis kaebajal oli kogunenud 2017. a-ks. Kaebajat ei võetud uuesti töötuna

arvele 12 kuu jooksul eelmise töötuskindlustushüvitise maksmise lõpetamisest, mis

võimaldanuks talle maksta eelmisel töötuse perioodil maksmata jäänud hüvitist (TKindlS § 8

lg 2 p 1). Kuna kaebaja uue kindlustusstaaži pikkus jäi alla 5 aasta, siis määras vastustaja

õiguspäraselt kaebajale hüvitise 180 päevaks (TKindlS § 8 lg 1 p 1). 360 kalendripäevaks

hüvitise määramiseks puudus vastustajal praegusel juhul seadusest tulenev alus.

12. TKindlS § 9 lg 4 järgi on töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest alljärgnev

protsent sama paragrahvi lg-te 1–3 alusel leitud ühe kalendripäeva töötasust: 1) 60% esimesest

kuni 100. kalendripäevani; 2) 40% 101. kalendripäevast kuni töötuskindlustushüvitise perioodi

lõpuni.

13. Kaebaja ei vaidle vastu tema keskmise ühe kalendripäeva töötasu arvutusele (TKindlS § 9

lg-d 1 ja 2) ega sellele, et kuna see ületas Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu

kolmekordset suurust, siis tuli hüvitis arvestada Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu

kolmekordse suuruse alusel (TKindlS § 9 lg 3). Kaebaja ei vaidlusta ka asjaolu, et tal on hüvitise

3-21-222

5(6)

maksmise perioodi alguses õigus hüvitisele, mis vastab 60%-le Eesti keskmise ühe

kalendripäeva töötasu kolmekordsest suurusest, ja perioodi lõpus hüvitisel, mis vastab 40%-le

Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordsest suurusest. Kaebaja leiab aga ekslikult,

et vastustaja sai muuta perioodi pikkust, mil 60%-le vastavalt ja mil 40%-le vastavat hüvitist

maksta. TKindlS § 9 lg 4 näeb siinkohal ette kindla reegli, et 60%-le vastavat hüvitist makstakse

1.-100. kalendripäevani ja 40%-le vastavat hüvitist 101. kalendripäevast kuni hüvitise

maksmise perioodi lõpuni ning seda olenemata kogu hüvitise maksmise perioodi pikkusest

(360 päeva vs 180 päeva). Vastustaja määras kaebajale hüvitise kooskõlas TKindlS § 9 lg-ga 4,

seega õiguspäraselt.

14. Kohus nõustub vastustajaga, et TKindlS ei anna vastustajale hüvitise määramise

otsustamisel kaalumisõigust. Vastustajal puudub õigus kaaluda, kas hüvitist määrata, millises

suuruses ja kui pikaks ajaks hüvitis määrata. Tegemist on imperatiivsete normidega, mis on

vastustajale järgimiseks kohustuslikud. Vastustaja ülesanne on teha kindlaks faktilised asjaolud

ja vastavalt neile õigeid õigusnorme kohaldada. Haldusorgani tegevus peab olema õiguspärane,

seega peab ta järgima kehtivaid norme ega või neist kõrvale kalduda või neid valikuliselt

kohaldada. Vastasel juhul koheldakse isikuid ebavõrdselt ja haldusorganite käitumine oleks

kontrollimatu. Praegusel juhul on vastustaja käitunud õiguspäraselt, kohaldanud õigeid

õigusnorme ja õigesti. Seega on vaidlusalused õigusaktid õiguspärased.

15. Vastustaja vaideotsus ei ole vastuoluline. Vastustaja ei väida, et ta oleks teostanud

vaidlusaluste haldusaktide andmisel kaalumist, vaid ta on tsiteerinud haldusmenetluse seaduse

§ 54, mille järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele. Tegemist on haldusakti õiguspärasuse eeldustega, kuid see ei tähenda, et

haldusorgan saab ja peab kaalumist teostama ka juhul, kus seadusandja talle kaalumisõigust

pole jätnud. Sellisel juhul on seadusandja ise proportsionaalse tulemuse saavutamiseks vajaliku

kaalumise ära teinud ja haldusorganile selle saavutamiseks seadusesse käitumisjuhised ette

näinud. Kui ka seadusandja ei ole kaalumist teostanud ja tulemus on ebaproportsionaalne, on

põhjust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

16. Kohtu arvates ei ole vaidlusalused haldusaktid ja nendega saavutatud tulemus kaebaja

suhtes ebaproportsionaalsed ega riiva tema põhiõigusi. Kaebajat koheldakse võrdselt teiste

töötutega, seega järgitakse PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka teiste

töötute puhul lähtutakse samadest kindlustusstaaži arvutamise reeglitest ning määratakse

töötuskindlustushüvitis olenevalt kindlustusstaaži pikkusest sama pikaks perioodiks ja

makstakse samas suurusjärgus. Hüvitise maksmise perioodi sidumine kindlustusstaaži

pikkusega näitab seda, et seadusandja arvates vajavad tööotsimisest kauem eemal olnud isikud

eelduslikult pikemalt aega uue töö leidmiseks. Neil puudub hiljutine tööotsimise kogemus,

oskused ja vilumused (nt CV ja motivatsioonikirja koostamine, tööintervjuul osalemine) ning

nende pikaajalise ühetaolise töö kogemus võib takistada uue sobiva töö leidmist, st isikul

puudub erinevate tööde tegemise kogemus, mis võiks hõlbustada uue töö leidmist, või on isikul

raske uute tööülesannetega harjuda. Samas peaks töötuskindlustushüvitise maksmise periood ja

hüvitise suuruse vähenemine aja möödudes motiveerima töötut võimalikult kiiresti tööd leidma.

17. Rikutud ei ole ka kaebaja õigust riigi abile (PS § 28 lg 2). PS ei näe ette kaebaja põhiõigust

töötuskindlustushüvitisele. Seadusandjale on jäetud sotsiaalse abi liikide kujundamisel suur

otsustus- ja kaalutlusõigus. Kaebajale on määratud töötuks jäämisel töötuskindlustushüvitis

180 päevaks, s.o 6 kuuks, mida ei saa pidada ebaproportsionaalselt lühikeseks ajaks uue töö

leidmisel. Kaebaja ei põhjenda kaebust uue töö leidmise raskustega, vaid sellega, et tal ei ole

võimalik terviseprobleemide tõttu niipea tööle asuda. Kaebaja on hüvitise eesmärgist valesti aru

saanud. Töötuskindlustushüvitise eesmärk ei olegi tagada isikule sissetulekut ajaks, mil isik ei

3-21-222

6(6)

saa oma tervisliku seisundi tõttu töötada. TKindlS §-st 2 nähtuvat on töötuskindlustuse eesmärk

tagada kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetulek. Seega peab

kindlustatu töötuskindlustushüvitise saamiseks tegelema töö otsimisega ja olema valmis sobiva

töö leidmisel kohe tööle asuma. TKindlS § 13 lg 1 p-dest 1 ja 2 nähtuvalt lõpetatakse

töötuskindlustushüvitise maksmine, kui isik mõjuva põhjuseta tööle ei asu. Seega ei ole

töötuskindlustushüvitis ette nähtud selleks, et isik saaks enne uue töö otsima hakkamist puhata

või end ravida. Isikule, kes ei ole võimeline oma tervisliku seisundi tõttu töötama, makstakse

töövõimetoetust (töövõimetoetuse seaduse § 11). Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et

vastustaja on 29.08.2020 otsusega nr TVH/20/068266 tuvastanud kaebajal puuduva töövõime

kestusega 1 aasta (perioodil 30.07.2020–29.07.2021) ja määranud talle 31.08.2020 otsusega

nr TVT/20/041621 perioodiks 12.08.2020–29.07.2021 töövõimetoetuse summas 14,89 eurot

kalendripäevas. Seega on kaebaja saanud riigilt vastavalt oma abivajadusele abi. Kui kaebaja

leiab, et määratud abist ei piisa tema toimetulekuks, on tal õigus taotleda sotsiaalhoolekande

seaduse §-s 131 ette nähtud toimetulekutoetust või muud õigusaktides ettenähtud sotsiaalabi.

18. Neil põhjendustel ei ole kaebaja selgitused oma tervisliku seisundi kohta asjakohased

töötuskindlustushüvitise suuruse ja maksmise perioodi proportsionaalsuse hindamisel. Kaebaja

ei ole toonud välja muid põhjendusi, mis annaks alust kahelda töötuskindlustushüvitise suuruse

ja maksmise perioodi proportsionaalsuses või annaks kaebajale aluse nõuda tema suhtes

seaduses ettenähtust erandi kohaldamist.

19. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused haldusaktid on õiguspärased ja nende

tühistamiseks puudub alus. Seega tuleb kaebaja tühistamisnõuded jätta rahuldamata. Samadel

põhjendustel puudub alus rahuldada ka kaebaja kohustamisnõuet.

20. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/