2-20-7336/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7336

Kohtuasi

X, Y ja Q hagi D vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

D apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X vastu 2115 eurot

Y vastu 2115 eurot

Q vastu 2115 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I X (isikukood XXXXXXXXX)

Hageja II Y (isikukood XXXXXXXX)

Hageja III Q (isikukood XXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja C ja lepinguline esindaja

Krista Paal

Kostja D (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X, Y ja Q 18. juulil 2021 ja 30. juulil 2021 esitatud

dokumentaalsed tõendid.

2. Võtta asja juurde D 30. juulil 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid. Jätta vastu

võtmata D apellatsioonkaebusega esitatud dokumentaalne tõend.

3. Tühistada Harju Maakohtu 11. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7336 osas,

millega maakohus mõistis D-lt X, Y ja Q kasuks välja tagasiulatuva elatise igale

lapsele 169,03 eurot, igakuise elatise 198,52 eurot ületavas osas ning kohustas D

hüvitama C esitatud arvete alusel 50% tervishoiuteenuse kuludest, samuti

menetluskulusid puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta D-

lt iga lapse kasuks välja mõistmata tagasiulatuv elatis, igakuine elatis 198,52 eurot

ületavas osas ning jätta tervishoiuteenuse kulude hüvitamise kohustamise nõue

rahuldamata. Jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni

sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata käesolevas

otsuses toodud põhjendustel.

4. Rahuldada D apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Mõista D-lt X kasuks välja igakuine elatis 198,52 eurot alates 20. maist 2020

kuni X täisealiseks saamiseni, s.o kuni 12. augustini 2023.

5.3. Mõista D-lt Y kasuks välja igakuine elatis 198,52 eurot alates 20. maist 2020

kuni Y täisealiseks saamiseni, s.o kuni 12. augustini 2023.

5.4. Mõista D-lt Q kasuks välja igakuine elatis 198,52 eurot alates 20. maist 2020

kuni Q täisealiseks saamiseni, s.o kuni 4. oktoobrini 2025.

5.5. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Elatis tuleb kanda C pangakontole

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, selgituseks märkida elatis.

5.6. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et D on alates 20. maist 2020 kuni Harju

Maakohtu 11. mail 2021 tsiviilasjas nr 2-20-7336 tehtud otsuse tegemiseni

tasunud igale hagejale elatist 1425,73 eurot.

6. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X, Y ja Q menetluskuludest 50% D kanda

ja D menetluskulud tema enda kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja I), Y (hageja II) ja Q (hageja III) (koos hagejad, lapsed) esitasid 20. mail 2020

(täpsustatud 10. märtsil 2021) Harju Maakohtule D (kostja, isa) vastu hagi, milles palusid

mõista kostjalt iga hageja kasuks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 1. veebruar 2020. a kuni

31. mai 2020. a eest 260,03 eurot ja alates 1. juunist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni

235 eurot kuus ning kohustada kostjat hüvitama vajadusel hagejate tervishoiuga seotud

ravikindlustusega hõlmamata kulud 50% ulatuses solidaarselt C-ga (ema).

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt elavad hagejad alates 13. maist 2017 emaga. Vanemad

leppisid kokku, et kostja maksab igale hagejale elatist 235 eurot kuus ning vanemad hüvitavad

solidaarselt laste tervishoiuga seotud kulud, mida ei hüvitata riiklikult ravikindlustuse poolt.

Kostja on jätnud alates 2020. a veebruarist kokku lepitud elatise osaliselt tasumata. Hagejatele

makstakse lapsetoetust kokku 220 eurot ja lasterikka pere toetust kokku 300 eurot kuus.

Hageja I ja hageja II igakuised põhjendatud kulutused on 545 eurot ning hageja III puhul 555

eurot. Hagejal III on suuremad kulutused motospordiga tegelemise tõttu. Kostjale kuulub osalus

viies äriühingus, isiklikult või äriühingu osaluse kaudu kolm kinnisasja ja ta saab kasu

aktsiabörsil tehtavatest tehingutest. Hagejate emale kuulub korter Harku vallas ja sõiduauto.

Korteriga seonduvalt tasub ema eluasemelaenu 148 eurot kuus ning emal on laenukohustus ka

seonduvalt pere transpordivahendiga.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt mõista välja elatis mitte suuremas

ulatuses kui 175 eurot kuus iga hageja kohta.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole sõlmitud elatise tasumise kokkulepet. Kostja on

vabatahtlikult kandnud hagejate ema kontole raha ja tasunud ise lastega seotud kulutusi ning

täidab ülalpidamiskohustust ajal, mil lapsed kostja juures viibivad. Samuti on hagejate

kulutused ülepaisutatud ning arvestada tuleb mastaabisäästuga ja asjaoluga, et laste vajadused

on osaliselt kaetud riiklike toetustega. Tagasiulatuva perioodi osas on hagejad jätnud kulutused

tõendamata. Lisaks ei ole hagejate nõue tervishoiuga seotud kulude hüvitamise osas täidetav.

Kostja varaline seisund ei võimalda anda hagejatele ülalpidamist nõutud ulatuses. Kostja

töötasu on 1800 eurot kuus (neto) ja kostjal on ka neljas ülalpeetav, s.o 29. oktoobril 2018

sündinud tütar. Kostja oli pere ainus ülalpidaja pärast neljanda lapse emal vanemahüvitise

laekumise lõppemist, sest lapse ema ei saanud tööle minna enne 2020. a sügist. Kostjal ei ole

aktsiaid ja arvestada ei saa temale kuuluvate äriühingutega, sest kostja ei saa juhatuse liikme

tasu ega ole tal võimalik anda hagejatele ülalpidamist äritegevusest saadava tulu arvel. Hagejate

ema sissetulek on suurem, kui esile toodud, sest hagejate emale tasutakse osutatud teenuste eest

sularahas. Hagejate ema omandis on ka korter Tallinnas ja ta on liisinud mootorratta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 11. mai 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt

iga hageja kasuks välja tagasiulatuvalt perioodi 1. veebruar 2020. a kuni 19. mai 2020. a eest

elatise kokku 169,03 eurot ja alates 20. maist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni elatise

235 eurot kuus, kohustas kostjat hüvitama hagejate ema esitatud arvete alusel 50% ulatuses

Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kuuluvad kulud ja abivahendite kulud, mis ei kuulu

hüvitamisele ravikindlustuse seaduse alusel ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus

märkis, et kohtulahendi täitmisel tuleb arvestada, et kostja on tasunud igale hagejale alates

20. maist 2020 elatist 1425,73 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võimaldab kostja varaline seisund anda hagejatele

ülalpidamist nõutud ulatuses, mistõttu ei tule mh tuvastada, kas on põhjendatud arvestada

lapsetoetusega või kas hagejate kulud võiksid olla märgitust väiksemad. Kostja töötasu on

olnud kostja märgitust suurem, s.o ajaperioodil 2019. a mai kuni 2020. a august keskmiselt

1934,91 eurot. Kostja on ise välja toonud, et ta on saanud anda hagejatele ülalpidamist piisavas

ulatuses, mh pärast neljanda lapse sündi. Samuti viitab kostja piisavale varalisele võimekusele

kokkulepe elatise tasumiseks 235 eurot kuus. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et kostja, kellele

kuulub mitu äriühingut, millele kuulub märkimisväärne vara, saaks käsitleda varaliselt

vähekindlustatud isikuna ning et kostja täidab juhatuse liikme kohustusi viies äriühingus (olles

osanik kahes) vastutasu saamata. Isegi kui see selliselt on, siis ei pea lapsed sellise valiku tõttu

kannatama. Kostja saaks oma sissetulekuid suurendada.

Ei ole alust arvestada vahetu ülalpidamise andmisega. Kostja ei ole välja toonud, millise

regulaarsusega hagejad kostja juures viibivad. Asjakohatud on väited laste teise vanema rolli

kohta, sest laste vanust arvestades sõltub suhtlemise sagedus pigem lapse enda, mitte vanema

soovidest. Laste soo ja vanusevahe tõttu ei ole võimalik arvestada ka mastaabisäästuga. Lisaks

ei ole alust järeldada, et esineb hageja neljanda lapse varaliste huvide kahjustamise oht. Kostja

on suutnud anda ülalpidamist kokkulepitud ulatuses ligikaudu 1,5 aastat olukorras, kus ta pidi

andma ülalpidamist ka neljandale lapsele. Samuti ei saanud ajavahemik, mis jäi vanemahüvitise

lõppemise ja eeldatava tööle asumisele vahele, olla pikk.

Tagasiulatuvaks elatise nõude perioodiks tuleb lugeda 1. veebruar 2020. a kuni 19. mai 2020. a.

Arvestades põhjendatud elatise suurust ja hagejate ülalpidamiseks tehtud makseid (2020. a

veebruari eest 425 eurot, aprilli eest 510 eurot ja mai eest 400 eurot), on iga hageja tagasiulatuv

nõue põhjendatud summas 169,03 eurot. Hagejate vanemate vahel oli kokkulepe, et kostja

hüvitab vajadusel hagejate ravikindlustusega hõlmamata tervisekulud ½ tegelikest kuludest

solidaarselt emaga. Selline kokkulepe on põhjendatud, mh on nende kulude tavapäraselt

makstavast elatisest eraldi käsitlemine põhjendatud, sest taoliste kulude tekkimine ja täpne

suurus ei ole ette teada ning need kulud ei ole nii suured, et koos igakuise elatisega ületaks

seaduses sätestatud elatise alammäära, samas võivad olla märkimisväärsed.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt määrata elatis iga hageja kohta mitte

rohkem kui 175 eurot kuus ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus jättis kostja tõendid hindamata. Hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus on tõendamata. Kostja ei nõustu hagejate ema välja toodud kulutustega, sest

need on ebamõistlikud ega vasta tegelikkusele. Samuti jättis kohus ebaõigesti arvestamata

riiklike toetustega. Hagejate ema panus ei ole võrdne, sest emale makstakse suure pere toetust

ja lastetoetust. Kostja makstud elatis koos emale laekuvate toetustega on olnud laste

ülalpidamiseks piisav, kusjuures selle arvel on hagejate ema kandnud ka lastega mitte seotud

kulusid. Kohus jättis põhjendamata, miks ei tule arvestada võimalusega, et laste ema saaks oma

sissetulekuid suurendada. Lisaks on kohus arvanud ebaõigesti, et kui juhatuse liikme tasu või

dividende ei maksta, siis on tegemist varjatud sissetulekuga.

Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole arusaadav, selge ega täidetav. Hagejate ema ei saa arveid

esitada, kulude suurus sõltub resolutsiooni järgi hagejate emast ja elatist ei saa välja mõista

protsentides. Tervishoiuga seotud kulude hüvitamise suurus ei ole kindlaksmääratav ega saa

hinnata, kas kulud on alati põhjendatud ja vajalikud. Samuti on kohtuotsus vastuoluline, sest

kohus leiab, et elatis ei ole üle seaduses sätestatud miinimummäära, aga teisalt märgib, et need

kulud võivad olla märkimisväärsed. Kohus muutis ka ise lubamatult hagejate nõude sõnastust.

Lisaks hindas kohus tõendeid ebaõigesti, leides, et kostja ja laste ema vahel oli kokkulepe poole

tervishoiuga seotud kulutuste hüvitamiseks.

Vastustajate seisukoht

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja

tagasiulatuva elatise 169,03 eurot ja igakuise elatise 198,52 eurot ületavas osas ning kohustas

kostjat hüvitama tervishoiuteenuse kulud 50% ulatuses, samuti menetluskulusid puudutavas

osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostjalt iga hageja

kasuks välja mõistmata tagasiulatuva elatise 169,03 eurot ja igakuise elatise 198,52 eurot

ületavas osas, rahuldamata kostja kohustamise tervishoiuteenuse kulude 50% ulatuses

hüvitamiseks ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata käesolevas otsuses toodud

põhjendustel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Pooled vaidlevad laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse üle. Kostja leiab

jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et ta täidab ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ning elatist

ei tule välja mõista, alternatiivselt saab temalt elatise iga lapse kasuks välja mõista mitte rohkem

kui 175 eurot kuus.

8. Maakohus tuvastas, et vanemate vahel oli kokkulepe igale lapsele elatise tasumiseks 235

eurot kuus ja tervishoiuteenuse kulude 50% ulatuses hüvitamiseks. Sellest kokkuleppest

lähtudes leidis maakohus esmalt, et tegemist on miinimumelatise nõudmisega ning hindas

järgnevalt, kas kostja sissetulek ja varaline seisund on kokkuleppe sõlmimise aja seisuga

võrreldes muutunud ulatuses, mis annaks aluse kostjalt iga lapse kasuks väiksemas summas kui

235 eurot kuus elatise väljamõistmiseks. Kolleegium ei nõustu sellise maakohtu käsitlusega,

sest maakohus ei ole eristanud, kas elatist nõutakse seaduse või elatiskokkuleppe alusel, mis on

viinud ka ebaõige lõppjärelduseni.

8.1. Esmalt peab kolleegium vajalikuks hinnata vanemate vahelise kokkuleppe õiguslikku

tähendust ja selle mõju vaidlusele. Kolleegium leiab, et vanemate kokkulepet lapsest lahus

elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga

kuu kindla suurusega rahasumma tuleb pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise

reguleerimiseks

omavahelises

suhtes.

Sellise

kokkuleppe

pooleks

on

lapse

ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps (vt Riigikohtu

10. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9679/27, p 11). Lapsel on elatiskokkuleppe

täitmise nõue juhul, kui see on lepinguga ette nähtud. Sellist väidet, et lastel on lepinguga ette

nähtud elatiskokkuleppe täitmise nõue, ei ole hagejad menetluse kestel esitanud, sh ka pärast

ringkonnakohtu poolt pooltele õigusliku olukorra selgitamist (kd III, tl 142–143). Eelnevat

arvestades tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda sellest, et lapsed nõuavad kostjalt elatist seaduse

alusel.

8.2. Vaidlus tuleb lahendada kehtiva perekonnaseaduse (PKS) sätete alusel. Elatise nõude

lahendamisel tuleb kohtul kindlaks teha lapse vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus ning seejärel hinnata vanema võimet sellele vastavat elatist maksta (PKS § 99

lg 1, § 105 lg 3). Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole seda

nõuetekohaselt teinud ning on ebaõigesti leidnud, et kuna hagejate nõue jääb allapoole

seadusega ettenähtud elatise suuruse alammäära, siis ei ole hagejatel vaja tõendada kulutuste

kandmist. Kolleegium peab võimalikuks tuvastada elatise põhjendatud suuruse määramise

aluseks olevad asjaolud, sest ringkonnakohus on pooltele asjaolude tõendamisvajadust

selgitanud.

8.3. Poolte poolt ringkonnakohtule esitatud uued tõendid tuleb TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu

võtta maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja on apellatsioonkaebusega

esitanud hagejate ema pangakonto väljavõtte (kd III, tl 109–120). Hagejate lepinguline esindaja

on selle dokumentaalse tõendi maakohtule 11. septembril 2020 juba esitanud (kd I, tl 81–92).

Kuna tegemist ei ole uue tõendiga, siis puudub vajadus nimetatud tõendi asja juurde võtmiseks.

9. Maakohus on lisaks elatise nõude rahuldamisele rahuldanud hagejate nõude kohustada

kostjat hüvitama hagejate ema esitatud arvete alusel 50% ulatuses hagejate need Eesti

Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kuuluvad kulud ning abivahendite (prillid, läätsed)

kulud, mis ei kuulu hüvitamisele ravikindlustuse seaduse alusel. Kolleegium nõustub

apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagejate kohustamisnõude.

Nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata.

9.1. Kolleegium selgitab, et TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse

resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Elatis tuleb PKS § 101 lg 2 järgi välja

mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse

arvutamise alused.

Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse

resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu

26. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). Vaid miinimummääras elatise välja

mõistmise korras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi saab kohtulahendi

resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise

summa, ja lisaks nähakse ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele

(vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 35).

9.2. Kolleegium märgib, et kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saaks

kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja

nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist. Ka tulevikus harva

tehtavad suuremad kulutused peavad sisalduma elatises, mistõttu ei saa nõustuda maakohtu

seisukohaga, mille kohaselt tuleb tervishoiuteenuse kulusid käsitleda makstavast elatisest eraldi

ja kohustada kostjat hagejate ema esitatud arvete alusel kulusid kandma.

10. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist

vähendada. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 7. veebruari

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909/124, p 14).

Hagiavalduse kohaselt on hageja I ja hageja II igakuised põhjendatud kulutused 545 eurot ning

hageja III puhul 555 eurot (kd I, tl 3). Täiendavalt on hagejad välja toonud pärast hagiavalduse

esitamist tekkinud tervishoiuteenuse kulud: hageja I 446,44 eurot ja tulevikus kantav

(ortodontiline ravi) kulu 400 eurot, hageja II 15 eurot ja hageja III 50 eurot (kd III, tl 147–155,

158). Kostja on teinud arvutused, mille kohaselt lisaks tervishoiule ja ravimitele (igale lapsele

9,24 eurot kuus) on laste nn erakorralised ravikulud 38,19 eurot kuus (kd II, tl 144). Hagejad ei

ole tõendanud suuremate kulutuste kandmise vajadust. Seega, kui hagejad nõuavad kostjalt iga

hageja kasuks elatist 235 eurot kuus, millele lisandub tervishoiuteenuse kulud 38,19 eurot, siis

nõuavad hagejad kostjalt elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra (273,19 eurot kuus).

Kuna eelduslikult kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust

arvestades kahekordne elatise miinimummäär, siis ei ole selles ulatuses elatise nõudmisel vaja

tõendada lapse vajadusi (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,

p 13).

11. Maakohus leidis, et kostja varaline seisund võimaldab tal anda ülalpidamist hagejate nõutud

ulatuses ning ei hinnanud kostja teisi väiteid elatise vähendamiseks alla seadusjärgse

miinimummäära. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et esinevad mõjuvad

põhjused vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sest laste vajaduste

rahuldamiseks ei kulu kahekordset elatise miinimummäära, kostja ülalpidamisel on ka neljas

laps ning arvestada tuleb riiklike peretoetustega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

ebaõigesti kohaldanud PKS § 102 lg-t 2 ning jätnud põhjendamatult kostja väited hindamata,

rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Kolleegium saab maakohtu rikkumised kõrvaldada.

11.1. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks

olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid

arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh

välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda

tingivad (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei

ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

toetustega.

11.2. Kolleegium märgib, et kostja on teinud kulude analüüsi hagejate ema pangakonto ja

kulude nimekirja põhjal ning jõudnud järeldusele, et iga lapse vajadus on 397,03 eurot kuus (vt

kostja 30. septembri 2020. a menetlusdokument; kd III, tl 140–144), mis koosneb järgmistest

kuludest: teleteenuste kulu 15,57 eurot; eluasemekulud 62,19 eurot; huviringid, kool,

treeningud, taskuraha 77,28 eurot; riided, hügieenitarbed, õppevahendid 60 eurot; kulud

tervishoiule ja ravimitele 9,24 eurot; toidukulud 134,57; erakorralised kulud (tervishoiuteenuse

kulud) 38,19 eurot. Hagejad ei ole sisulisi vastuväiteid, mis seaksid kostja dokumentaalsete

tõendite põhjal tehtud arvutused kahtluse alla, esitanud. Seega on laste igakuine kulu 397,03

eurot.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus ei ole kindlaks teinud laste ema varalist

seisundit, märgib kolleegium, et laste ema ei ole palunud kõrvale kalduda võrdsetes osades

ülalpidamisest ning ka kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

võrdsetes osades ülalpidamisest kõrvale kalduda. Eeltoodust tulenevalt jääb kummagi vanema

igakuiseks ülalpidamiskohustuseks 198,52 eurot (= 397,03 eurot / 2).

Lisaks tugineb kostja RAKE uuringule (s.o Sotsiaalministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuring „Lapse ülalpidamiskulude

arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“). Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole

nimetatud uuringule tuginemine hagejate vajaduste kindlaks tegemisel põhjendatud. RAKE

uuring kajastab keskmisi kulutusi, kuid elatise suurust kindlaks määrates lähtub kohus

konkreetse vaidluse asjaoludest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praeguse asja

asjaolusid arvestades ei saa asjade kasutamise osas mastaabisäästu arvestada (hageja I ja hageja

II on kaksikud tüdrukud, hageja III on poiss).

11.3. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole vähendada elatist riiklike peretoetuste 520 eurot

kuus võrra. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, kuid täiendab vaidlustatud otsuse

põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

Kohtupraktika kohaselt saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud

peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et

elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Praegusel juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et laste vajadused on miinimummäärast

väiksemad – 397,03 eurot katab lapse igakuised vajadused. Riiklike peretoetuste maksmine

koostoimes miinimummäärast väiksemate laste vajadustega annab mõjuva põhjuse seaduses

sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise välja mõistmiseks. Küll aga ei pea kolleegium

põhjendatuks miinimumelatisest väiksema elatise vähendamist riiklike peretoetuste võrra, sest

selliselt saaks elatise maksmise eesmärk ebaproportsionaalselt kahjustada.

11.4. Kolleegium hinnangul ei anna teised apellatsioonkaebuses esitatud väited alust

miinimummäärast väiksema elatise, s.o 198,52 eurot vähendamiseks. Kuigi kolleegium nõustub

maakohtu järeldusega, et kostja väited (neljas ülalpeetav, kostja sissetulek ja varaline seisund)

ei anna alust elatise vähendamiseks, siis ei nõustu kolleegium kõigi vaidlustatud otsuses toodud

põhjendustega ja muudab neid.

Maakohus tuvastas, et kostja töötasu oli perioodil mai 2019. a kuni august 2020. a ca 1934,91

eurot kuus. Kostja selgitas, et tema igakuine sissetulek töötasu näol on 1800 eurot ning viidatud

perioodi keskmine tulenes ühekordsest hüvitisest. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud

arvestada kostja sissetulekuga 1800 eurot (neto) kuus. Kolleegium ei nõustu maakohtu

äriregistri väljavõtete ja majandusaasta aruannete põhjal tehtud järeldusega, et kostjal on

varjatud sissetulek ning tema varaline seisund on väidetust parem. Kolleegiumi hinnangul

sellist järeldust tõendite põhjal teha ei saa. Kostjalt ei saa nõuda, et ta täidaks

ülalpidamiskohustust äriühingute varast ning peaks saama osaühingu juhatuse liikmena tasu.

Juhatuse liikme tasustamine sõltub osaühingu majanduslikust olukorrast ning tasu ja maksmise

kord määratakse osanike otsusega (äriseadustiku § 180¹). Samuti on põhjendamatu maakohtu

etteheide kostjale, kelle sissetulekuks on 1800 eurot (neto) kuus, et ta peaks leidma endale

täiendavaid võimalusi sissetuleku suurendamiseks.

11.5. Kostja tugineb sellele, et tal on neljas ülalpeetav, kes ei tohi jääda varaliselt vähem

kindlustatuks kui hagejad. Kostja on maakohtu menetluses esitanud kokkuvõtteid ja tõendeid

oma igakuiste kulude kohta (vt kostja 23. septembri 2020. a menetlusdokument ja

25. septembri 2020. a menetlusdokument; kd II, tl 1–139). Ringkonnakohus palus kostjal

selgitada, milliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid peaks kohus viidatud dokumentide põhjal

tuvastama, sest apellatsioonkaebuses esitatud üldine väide – hagejate ülalpidamine ei saa

toimuda nende väiksema õe arvel ja vastupidi – ei võimalda kohtul asjaolusid hinnata.

Kolleegium ei saa kostja tabelitest ja tõenditest teha järeldust, et kostja sissetulekut ja elatise

maksmise kohustust 595,56 eurot kuus (= 3 x 198,52 eurot) arvestades saaks kostja neljanda

lapse ülalpidamine kahjustada ning selliselt ei oleks tagatud kostjale elatise maksmise järel

toimetulek ühetaoliselt hagejatega.

11.6. Kostja hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata ka seetõttu, et ta on täitnud piisavas ulatuses

ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas tuvastatud

kostja ülalpidamise kohustuse ulatuse põhjal on kostja väited põhjendatud – perioodil 12. mai

2019. a kuni 13. mai 2020. a on kostja tasunud laste ülalpidamiseks elatist ja kandnud vahetult

kulusid kokku 854,03 eurot kuus, mis on iga lapse kohta 284,68 eurot kuus (kd I, tl 21–35).

Vaatamata

sellele

leiab

kolleegium,

et

arvestades

poolte

erimeelsusi

kostja

ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse kohta, tuleb elatis kostjalt kohtuotsusega välja mõista.

12. Maakohus mõistis kostjalt välja iga hageja kasuks tagasiulatuva elatise 169,03 eurot.

Kolleegium märgib, et kuna maakohus lähtus tagasiulatuva elatisenõude lahendamisel sellest,

et kostja peab igale hagejale andma ülalpidamist 235 euro ulatuses, siis on see viinud ebaõige

nõude rahuldamiseni. Hagejate tagasiulatuv elatisenõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostja on

andnud igale hagejale piisavas ulatuses ülalpidamist.

13. Maakohus on otsuse resolutsiooni lisanud, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et kostja

on tasunud igale hagejale alates 20. maist 2020 elatist 1425,73 eurot (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 7). Selliselt on maakohus soovinud reguleerida TsMS § 445 lg 1 järgi otsuse

täitmise korda olukorras, kus kostja on kohtumenetluse kestel hagejatele elatist tasunud.

Apellatsioonkaebuse resolutsioonis palub kostja tühistada maakohtu otsuse tervikuna, kuid

kaebuse põhjendustes otsuse resolutsiooni p 7 ei käsitleta. Kolleegium lähtub sellest, et

apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all see, et maakohtu otsuse tegemise seisuga oli kostja

tasunud igale hagejale alates hagiavalduse esitamisest elatist 1425,73 eurot. Küll aga tuleb

maakohtu otsuse resolutsiooni p 7 lisada, et tasutud summa on kajastatud maakohtu otsuse

tegemise seisuga. Ülejäänud osas saab vaidluse tekkimise korral kostja tõendada elatise

maksmist täitemenetluses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse,

siis on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

14.1. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotusele TsMS § 163, mille

lg 1 annab kohtule diskretsiooni otsustada, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes

osades, jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 annab kohtule õiguse kaaluda lg-s 1 sätestatust erinevat

menetluskulude jaotust, kui üks pool on teinud kompromissettepaneku ja hagi rahuldatakse

sellesarnases ulatuses. TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et

menetluskulude jaotus oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane.

14.2. Kuna hagejate elatisenõue kuulub osaliselt rahuldamisele, siis oli kohtusse pöördumine

põhjendatud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (igakuine elatise nõue kuulub rahuldamisele

84% ulatuses, tagasiulatuv elatisenõue ja kohustamisnõue jäävad rahuldamata) on kolleegiumi

hinnangul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate menetluskuludest 50% kostja

kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.

15. Maakohus jättis hagejate menetluskulud kindlaks määramata, sest hagejad ei taotlenud

maakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ning toimikust ei

nähtunud ka kulude kandmist. Toimiku andmete kohaselt oli maakohus andnud pooltele tähtaja

menetluskulude nimekirja esitamiseks enne kohtuotsuse kuulutamist, s.o 8. aprill 2021 (kd III,

tl 53). Hagejad esitasid menetluskulude nimekirja pärast kohtuotsuse kuulutamist, s.o 21. mai

2021 (kd III, tl 65 ja pöördel).

Tulenevalt TsMS § 178 lg 1 teisest lausest saab hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati. Hagejad ei ole menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata jätmist

vaidlustanud. Kuna hagejad jätsid menetlustoimingu õigeaegselt tegemata (TsMS § 66) ning

nad ei ole taotlenud tähtaja pikendamist ka kohtulahendi peale edasi kaevates, siis ei saa

hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja arvestada.

16. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Ringkonnakohus määras apellatsiooniastmes tekkinud menetluskulude nimekirja esitamise

tähtpäevaks 13. august 2021 (kd III, tl 142–143). Kuivõrd hagejad ei ole menetluskulude

nimekirja kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud, siis rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)