2-20-19040/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19040

Kohtuasi

Flagito OÜ hagi Air Baltic Corporation AS-i vastu

hüvitiste ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Flagito OÜ apellatsioonkaebus

Air Baltic Corporation AS-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Flagito OÜ apellatsioonkaebuse hind 105,73 eurot

Air Baltic Corporation AS-i apellatsioonkaebuse hind

480,52 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Flagito OÜ (registrikood 14275048), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Kristjan Tuul

Kostja Air Baltic Corporation AS (Läti registrikood

40003245752), lepingulised esindajad vandeadvokaat

Annika Soom ja vandeadvokaadi abi Ken Kaarel Gross

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19040 osas,

millega Air Baltic Corporation AS-ilt mõisteti Flagito OÜ kasuks välja hüvitis 400

eurot ja sellelt arvestatud viivis ning sissenõutavaks muutunud viivis tagastamata

pileti ostuhinnalt (0,27 eurot) 0,006 eurot (s.o 0,014 eurot ületavas osas), samuti

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hüvitis

400 eurot ja sellelt arvestatud viivis ning tagastamata pileti ostuhinnalt (0,27 eurot)

arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 0,006 eurot Air Baltic Corporation AS-

ilt Flagito OÜ kasuks välja mõistmata ning jaotada menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse tervikresolutsioonis sõnastuses märgitule.

2. Jätta Harju Maakohtu 24. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19040 muutmata

osas, millega Air Baltic Corporation AS-ilt mõisteti Flagito OÜ kasuks välja

sissenõudmiskulu 40 eurot, tagastamata pileti ostuhind 0,27 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 0,014 eurot ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudest (0,27 eurot) kuni põhinõude täitmiseni ning jäeti Air

Baltic Corporation AS-ilt Flagito OÜ kasuks välja mõistmata piletite

hinnaerinevuse korvamiseks hüvitis 95,63 eurot ja sellelt arvestatud viivis, kuid

täiendada ja muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Harju Maakohtu 24. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19040 on jõustunud osas,

millega jäeti Flagito OÜ hagi Air Baltic Corporation AS-i vastu viivise tagastatud

pileti ostuhinnalt (79,72 eurot) väljamõistmiseks rahuldamata.

4. Jätta Flagito OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Rahuldada Air Baltic Corporation AS-i apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

6.1. Rahuldada Flagito OÜ hagi osaliselt.

6.2. Välja mõista Air Baltic Corporation AS-ilt Flagito OÜ kasuks tagastamata

piletiraha 0,27 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot.

6.3. Välja mõista Air Baltic Corporation AS-ilt Flagito OÜ kasuks rahuldatud

tagastamata piletiraha nõudelt viivis perioodi 5. august 2020. a kuni 5. oktoober

2020. a ja 29. detsember 2020. a kuni 19. august 2021. a eest 0,014 eurot ning

alates 20. augustist 2021 viivis põhinõudest (0,27 eurot) võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

6.4. Tunnistada kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6.5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud Flagito OÜ menetluskuludest 7% Air

Baltic

Corporation

AS-i

kanda

ja

Air

Baltic

Corporation

AS-i

menetluskuludest 93% Flagito OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Flagito OÜ (hageja) esitas 27. detsembril 2020 (täpsustatud 27. jaanuaril 2021) Harju

Maakohtule Air Baltic Corporation AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja 495,90 eurot, põhinõudelt 495,63 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 11,75 eurot, seadusjärgses määras viivise protsendina põhinõudelt 495,90

eurot alates 29. detsembrist 2020, sissenõutavaks muutunud viivise 1,08 eurot ja

sissenõudmiskulu 40 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt oli reisijal X (reisija) broneering kostja 1. augusti

2020. a lennule (lend) lähtepunktiga Hispaania (Malaga) ja sihtpunktiga Eesti (Tallinn).

Lennupileti hind oli 79,99 eurot. Reisijat teavitati lennu tühistamisest 28. juulil 2020. Kostja

pakkus reisijale asenduslendu, mis oleks toimunud kavandatud lennust 3 päeva hiljem. Reisija

ostis iseseisvalt lennupileti Finnairi 29. juuli 2020. a lennule lähtepunktiga Hispaania ja

sihtpunktiga Soome hinnaga 165,62 eurot ning laevapileti laevareisile lähtepunktiga Soome ja

sihtpunktiga Eesti hinnaga 10 eurot. Reisija tasus seega uue reisi eest 95,63 eurot rohkem kui

esialgselt planeeritud reisi eest.

28. juulil 2020 nõudis reisija kostjalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 261/2004 (määrus) alusel lennupiletite raha tagastamist. 31. juulil 2020 kostja nõustus

sellega. 2. septembril 2020 nõudis reisija kostjalt esialgse pileti ja uute piletite hinnavahe

hüvitamist. 8. septembril 2020 kostja keeldus sellest. 10. septembril 2020 loovutas reisija oma

nõude hagejale. 25. septembril 2020 esitas hageja kostja vastu nõudekirja, milles kordas juba

esitatud nõudeid ja esitas ka nõude hüvitise 400 eurot, viivise ja sissenõudmiskulu saamiseks.

5. oktoobril 2020 tasus kostja reisijale 79,72 eurot, s.o 0,27 eurot vähem kui esialgse lennupileti

maksumus.

Reisijal on õigus nõuda määruse art 5 lg 1 p c alusel vastavalt art-le 7 hüvitist lennu tühistamise

eest. Kostjale pidi olema ettenähtav, et lennuliinide avamise piirangud võivad mõjutada lendu

ning ta oleks pidanud planeerima asenduslende või tellima konkurendilt asenduslennu puhuks,

kui lendu takistavad piirangud. Tegemist on kostja majandusliku riskiga, kuivõrd Tallinn-

Malaga lennuliin avati 11. juulil 2020, aga lennuliinide avamise piirang kehtis alates maikuust.

Kostja pakkus enda poolt teostatavat asenduslendu Malaga-London-Tallinn, kuid see ei vasta

võrreldavatele reisitingimustele, sest reisija oleks pidanud vahetama Londonis lennujaama.

Lisaks on reisijal piletite hinnavahe hüvitamise nõue art 8 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 115

lg 1 alusel, sest kostja ei täitnud art 8 lg-st 1 tulenevat kohustust, mistõttu pidi reisija ise

organiseerima asendusreisi.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt põhjustas lennu tühistamise erakorraline asjaolu määruse art 5 lg 3

mõttes, mida kostja ei saanud vältida. Eesti Vabariigi majandus- ja taristuminister piiras 17. mai

2020. a käskkirjaga nr 98 (ministri käskkiri) ajutiselt lennuettevõtjate õigust osutada

lennuteenust kahe lennujaama vahel ning peatas Eesti õhuruumis kõik Eesti lennuväljadele

saabuvad ja väljuvad lennud, mille lähte- või sihtkoht asub riigis, kus viimase 14 päeva

kumulatiivne COVID-19 haigestumine 100 000 elaniku kohta on suurem kui 25 elanikku.

Ministri 27. juuli 2020. a käskkirjaga pikendati piiranguid kuni 31. augustini 2020. Käskkirja

alusel olid mh keelatud otselennud Eesti ja Hispaania vahel, seega ei olnud kostjal võimalik

lendu teostada.

Kostja on võtnud kasutusele kõik vajalikud meetmed art 5 lg 3 mõttes. Piirangute tõttu ei

saanud otselende teostada ükski teine lennuettevõtja. Kostja pakkus reisijale ümberistumisega

lendu kavandatud lennuga samaks päevaks, s.o 1. augustiks 2020, kuid sellest reisija keeldus.

Kostja ei olnud kohustatud pakkuma pileteid lennule, millele reisija iseseisvalt broneeringu

tegi, sest lennu sihtkoht oli Helsingi, mitte Tallinn. Samuti puudub määruses alusnorm

hinnavahe hüvitamise nõudmiseks. Isegi kui hagejal selline nõue on ja kui kohus nõustub lennu

tühistamisest tuleneva hüvitise nõudega, siis ei kuulu hinnavahe hüvitamise nõue määruse

art 12 lg 1 järgi rahuldamisele, kuna tühistamisest tulenev hüvitis katab selle.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 24. mai 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 400 eurot, 24. mai 2021. a seisuga sellelt sissenõutavaks muutunud

viivise 21,11 eurot, seadusjärgses määras viivise põhinõudelt 400 eurot alates 25. maist 2021

kuni kohustuse täitmiseni, tagastamata piletiraha 0,27 eurot, 24. mai 2021. a seisuga sellelt

sissenõutavaks muutunud viivise 0,02 eurot, seadusjärgses määras viivise põhinõudelt 0,27

eurot alates 25. maist 2021 kuni kohustuse täitmiseni ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Maakohus

jättis hageja menetluskulud 84% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 16% ulatuses

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kostja keelduda lennu tühistamise eest art 5 lg 1

p c alusel vastavalt art-le 7 hüvitise 400 eurot tasumisest. Eestis kehtis alates 18. maist 2020

lennuliinide avamise piirang, mida pikendati vähemalt 2020. a augusti lõpuni, mh oli keelatud

avada Eestist otselennuliine Hispaaniasse. Kostja müüs hagejale lennupileti 15. juunil 2020, s.o

ajal, mil piirangud kehtisid. Olukorras, kus kostja võttis piirangute kehtivusajal reisija ees lennu

teostamise kohustuse, ei ole võimalik kohustuse rikkumist vabandada selle sama piirangu

olemasoluga. Kostja pakutud asenduslend ei olnud piisav ja mõistlik meede lennutakistuse

ärahoidmiseks, kuivõrd Londonis oleks tulnud vahetada lennujaama ning reisija on viidanud,

et see tähendanuks eneseisolatsioonikohustust. Kostja ei ole tõendanud, kas ja mida ta veel tegi,

otsimaks reisija jaoks teisi otse- või vahemaandumisega lende.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt piletite hinnavahe kui kahju hüvitamist. Määruse art 7 lg-

s 1 nimetatud hüvitis on mõeldud korvama lennureisiga seotud ebamugavusi ja võimalikku

kahju. Hinnavahe eraldi väljamõistmine oleks hageja rikastumine kostja arvel. Samuti, kuivõrd

vaidlus puudub selles, et hagejal on kostja vastu pileti ostuhinna tagastamise nõue summas

79,99 eurot ja kostja on tagastanud sellest 79,72 eurot, s.o 0,27 eurot vähem kui pidi, siis tuleb

nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kuivõrd hageja teavitas kostjat lennu tühistamisest tulenevast hüvitise nõudest 25. septembril

2020, siis tuleb välja mõista sellelt arvestatud viivis alates 26. septembrist 2020 kuni otsuse

tegemiseni 21,11 eurot. Hageja teavitas kostjat piletiraha tagastamise nõudest 28. juulil 2020,

mistõttu tuleb välja mõista sellelt arvestatud viivis alates 29. juulist 2020 kuni otsuse tegemiseni

0,02 eurot. Kostjalt tuleb välja mõista ka seadusjärgses määras viivis nimetatud nõuetelt alates

otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni ning sissenõudmiskulu 40 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 95,63 eurot ja viivis sellelt, samuti menetluskulude

jaotuse osas, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

95,63 eurot, sellelt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2,45 eurot ja

seadusjärgses määras viivis alates 29. detsembrist 2020 kuni kohustuse täitmiseni ja jätta

menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 5, leides, et määruse art 7 lg-s 1 ette nähtud

hüvitise eesmärk on korvata piletite hinnavahe. Kohtu õigusliku käsitluse kohaselt on

lennuettevõtjatel võimalus ignoreerida art 8 lg 1 p-s b sätestatud kohustust organiseerida

esimesel võimalusel asenduslend. Samuti on piletite hinnavahe nõude näol tegemist lennu

tühistamisest tekkinud lisahüvitise nõudega art 12 lg 1 mõttes. Seda nõuet ei saa lugeda kaetuks

art 7 alusel makstava hüvitisega, sest art 7 lg-s 1 ette nähtud hüvitise eesmärgiks ei ole

individuaalse ja tagantjärele hinnatava kahju hüvitamine, milleks aga piletite hinnavahe on.

Lisaks on ebaõige, et reisija rikastuks kostja arvel, sest olukorras, kus kostja oleks täitnud art 8

lg 1 p-s b sätestatud kohustuse, ei oleks reisija pidanud uusi pileteid ise ostma, kuid oleks ikkagi

saanud hüvitise 400 eurot. Eesti õiguses puudub norm, mis lubaks hüvitisi üksteisest maha

arvestada art 12 lg 1 mõttes. Peale selle on Euroopa Komisjoni suuniste kohaselt reisijal õigus

saada hüvitist hinnaerinevuse korvamiseks uue pileti ostmisel, kui lennuettevõtja ei paku

võimalust valida piletihinna tagasimaksmise ja marsruudi muutmise vahel, millega on

samastatav olukord, mil pakutakse ebamõistlikel tingimustel asenduslendu.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

osaliselt rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning teha tühistatud osas uue otsuse,

millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus kohaldas ebaõigesti määruse art 5 lg-t 3, leides, et lennu tühistamist ei põhjustanud

erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kasutusele

kõik vajalikud meetmed. Lennupileti müümise ajal piirangud 1. augusti 2020. a lennule ei

kehtinud, sest ministri käskkirjaga kehtestatud piiranguid pikendati 27. juulil 2020 kuni 2020. a

augustini. Lennuettevõtja ei pea eeldama piirangute pikendamist. Euroopa Komisjoni suuniseid

arvestades tuleb lugeda art 5 lg 3 kohaldamise eeldused täidetuks üksnes asjaolu tõttu, et lennu

tühistamine on toimunud riigivõimuorgani korraldusest tulenevalt.

Kostja on asenduslennu Malaga-London-Tallinn pakkumisega täitnud tingimuse võtta

kasutusele piisavad meetmed lennutõrke ärahoidmiseks. Asjakohatu on etteheide seonduvalt

alternatiivse otselennu või vahemaandumisega lennu otsimisega, sest piirang kehtis ka teiste

lennuettevõtjate suhtes, mistõttu ei olnud otselendu võimalik teostada ühelgi lennuettevõtjal

ning on ebamõistlik eeldada, et lennuettevõtja otsib reisijale vahemaandumisega lennu, millega

seonduvalt puudub reisijal karantiinikohustus. Lisaks väljus maakohus hagis esitatud taotluste

piiridest, mõistes hagejale välja tagastamata piletiraha 0,27 eurot ja viivise sellelt, kuigi hageja

sellist nõuet ei esitanud ega ole kohus esitanud põhjendusi selle kohta, millisel õiguslikul alusel

nõue rahuldati.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja hüvitise 400 eurot ja sellelt arvestatud viivise ning sissenõutavaks muutunud viivise

tagastamata pileti ostuhinnalt (0,27 eurot) 0,006 eurot (s.o 0,014 eurot ületavas osas), samuti

menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab

eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse

tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu 40 eurot, tagastamata

piletiraha 0,27 eurot, sellelt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 0,014 eurot ja

edasiulatuva viivise ning jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata piletite hinnaerinevuse

korvamiseks hüvitise 95,63 eurot ja sellelt arvestatud viivise, kuid osaliselt tuleb täiendada ja

muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas reisijal on 1. augusti 2020. a

lennu lähtepunktiga Hispaania (Malaga) ja sihtpunktiga Eesti (Tallinn) tühistamise tõttu õigus

nõuda kostjalt hüvitist 400 eurot, tühistatud lennu pileti ja uute piletite hinnavahe 95,63 eurot

hüvitamist ning veel tagastamata lennupileti ostuhinna osa 0,27 eurot tagastamist. Maakohus

rahuldas hageja nõude hüvitise 400 eurot ja tagastamata pileti ostuhinna osa saamiseks, kuid

jättis rahuldamata hageja nõude piletite hinnavahe hüvitamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb

maakohtu otsus osaliselt tühistada.

10. Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõuet hüvitise 400 eurot saamiseks. Kolleegium leiab,

et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt hüvitise 400 eurot väljamõistmise osas. Põhinõude

rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka sellelt arvestatud viivise nõue.

10.1. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 1 p c kohaselt on reisijal lennu tühistamise korral õigus

saada hüvitist vastavalt art-le 7. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 järgi ei ole lendu teostav

lennuettevõtja siiski kohustatud maksma hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise

põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud

kõik vajalikud meetmed. Kostja hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et lennu tühistamist ei

põhjustanud erakorralised asjaolud ning heitis põhjendamatult ette, et kostja ei ole tõendanud

kõigi vajalike meetmete võtmist tühistamise vältimiseks. Kolleegium nõustub kostja

seisukohaga.

10.2. Praegusel juhul tühistati lend, sest Eesti Vabariigi majandus- ja taristuministri 17. mai

2020. a käskkirjaga nr 98 ja neid piiranguid pikendava 27. juuli 2020. a käskkirjaga nr 154 olid

peatatud Eesti õhuruumis kõik Eesti lennuväljadele saabuvad ja väljuvad lennud, mille lähte-

või sihtkoht asub riigis, kus viimase 14 päeva kumulatiivne COVID-19 haigestumine 100 000

elaniku kohta on suurem kui 25 elanikku (tl 61–62). Maakohus tuvastas, et sellest tulenevalt

olid keelatud ka ajal, mil vaidlusalune lend pidi toimuma, otselennud Eesti ja Hispaania vahel.

10.3. Kolleegium selgitab, et määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3 tähenduses võib erakorralisteks

asjaoludeks pidada sündmusi, mis oma olemuselt või põhjuselt ei ole asjaomase lennuettevõtja

tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt (Euroopa Kohtu 4. aprilli

2019. a otsus kohtuasjas nr C‑501/17 Germanwings, p 20). Euroopa Komisjon on määruse

nr 261/2004 tõlgendamiseks antud suunistes leidnud, et kui ametiasutused võtavad viiruse

COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks meetmeid, siis ei ole sellised meetmed oma laadilt ja

päritolult omased lennuettevõtjate tavapärasele tegevusele ja väljuvad nende tegeliku kontrolli

alt ning art 5 lg-s 3 sätestatud tingimus tuleks lugeda täidetuks, kui ametiasutused keelavad

täielikult teatud lennud või keelavad isikute liikumise viisil, mis välistab de facto kõnealuse

lennu teostamise (Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 89 I/01, p 3.4). Kuigi Euroopa Komisjoni

suunised ei ole siduvad, siis tuleb kolleegiumi hinnangul nimetatud majandus- ja taristuministri

käskkirjadega seatud lennuliikluse piirangud, mis tingisid lennu tühistamise, eelnimetatud

tõlgendusi arvestades kvalifitseerida erakorraliseks asjaoluks määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3

tähenduses.

Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, mille kohaselt pidi kostja arvestama võimalusega,

et piirangud võivad takistada vaidlusaluse lennu teostamist. Kostja tõi esile, et lennupileti

müümise ajal, s.o 15. juunil 2020 piirangud 1. augusti 2020. a lennule ei kehtinud, sest

kehtestatud piiranguid pikendati 27. juulil 2020 kuni 2020. a augustini (tl 62–63). Kolleegiumi

hinnangul on põhjendatud kostja seisukoht, et lennuettevõtja ei pea eeldama lennuteenuse

osutamise piirangute pikendamist. Samuti on epidemioloogiline olukord lennuettevõtja jaoks

ettenägematu. Kolleegium märgib, et määruse nr 261/2004 eesmärk ei ole mitte ainult reisijate

kaitse kõrge taseme tagamine, vaid ka tasakaalu tagamine reisijate ja lennuettevõtjate huvide

vahel (vt Euroopa Kohtu 12. septembri 2018. a otsus kohtuasjas nr C-601/17 Harms, p 15).

10.4. Lisaks erakorraliste asjaolude esinemisele peab lennuettevõtja hüvitise maksmise

kohustusest vabastamiseks tõendama, et isegi kogu tema käsutuses oleva personali või kõigi

seadmete ja rahaliste vahendite kasutamisega ei oleks ta oma ettevõtte suutlikkusele asjakohasel

hetkel vastuvõetamatute ohverdustega nõustumata saanud ilmselgelt vältida, et need

erakorralised asjaolud viiksid lennu tühistamiseni (Euroopa Kohtu 12. mai 2011. a otsus

kohtuasjas nr C‑294/10 Eglītis ja Ratnieks, p 25). Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et

viiruse COVID-19 olukorra tingimustes ei pea üldse hindama seda, kas tühistamist oleks

suudetud vältida vajalike meetmete võtmisega. Samas ei soostu kolleegium hageja seisukohaga,

millega maakohus nõustus, et kõnealune hüvitise maksmise kohustusest vabanemise tingimus

ei ole praegusel juhul täidetud.

Kolleegium märgib, et kohtupraktika järgi tuleb hinnata, kas kostjal üldse oli tegelikult

võimalik võtta otseselt või kaudselt ennetavaid meetmeid, kusjuures välja jäetakse meetmed,

mis kuuluvad kolmandate isikute pädevusse, ning kui see ei olnud võimalik, ei pea

lennuettevõtja määruse nr 261/2004 art 7 alusel reisijale hüvitist maksma (Euroopa Kohtu

4. mai 2017. a otsus kohtuasjas nr C‑315/15 Pešková ja Peška, p-d 43–45). Kui Eesti Vabariigi

majandus- ja taristuminister on otsustanud kehtestada piirangu, millest tulenevalt on keelatud

lend Hispaaniast Eestisse, siis tuleb lennuettevõtjal seda otsust täita. Kolleegiumi hinnangul ei

olnud kostjal võimalust võtta vajalikke meetmeid kõnealuse erakorralise asjaolu vältimiseks.

10.5. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud järeldust ei muuda ka hageja viidatud Euroopa

Kohtu otsus asjas nr C‑74/19, milles leiti, et üksnes juhul, kui ei ole ühtegi vaba kohta mõnel

teisel otse- või vahemaandumisega lennul, mis võimaldaks asjaomasel reisijal jõuda oma

lõppsihtkohta varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend, või kui niisugune teekonna

muutmine nõuab sellelt lennuettevõtjalt oma ettevõtte suutlikkuse seisukohast asjakohasel

hetkel vastuvõetamatuid ohverdusi, saab järeldada, et nimetatud lennuettevõtja on rakendanud

kõiki enda käsutuses olevaid meetmeid, kui ta muutis asjaomase reisija teekonda, suunates

reisija tema enda poolt teostatud järgmisele lennule (Euroopa Kohtu 11. juuni 2020. a otsus

kohtuasjas nr C-74/19 Transportes Aéreos Portugueses, p 60). Samuti ei anna hageja nõude

rahuldamiseks alust Saksa kohtupraktika, milles on hageja sõnul leitud, et kõik võimalikud

meetmed hõlmavad ka kohustust tellida asenduslennuk.

Kolleegium märgib, et saab määruse nr 261/2004 sisustamisel lähtuda vaid Euroopa Liidu

Kohtu seisukohtadest, kelle ülesandeks on tagada Euroopa Liidu õiguse ühesugune

tõlgendamine. Seejuures on Euroopa Kohus kinnitanud määruse nr 261/2004 art 5 lg 3

tähenduses vajaliku meetme individuaalset ja paindlikku kontseptsiooni (vt Euroopa Kohtu

12. mai 2011. a otsus kohtuasjas nr C‑294/10 Eglītis ja Ratnieks, p 30). Seega tuleb hinnata

seda, kas lennuettevõtja on võtnud olukorrale vastavad vajalikud meetmed, konkreetse juhtumi

asjaolusid arvestades. Euroopa Kohus on ka hageja viidatud kohtuasjas nr C‑74/19 märkinud,

et asjaolude hindamine on siiski siseriikliku kohtu pädevuses (vt nt otsuse p 61).

Erinevalt praegusest asjast nõudis kohtuasjas nr C‑74/19 reisija hüvitist lennu pikaajalise

hilinemise tõttu, mida ei põhjustanud viiruse COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks

kehtestatud meetmed, vaid korda rikkuv reisija (vt otsuse p 26). Samuti pakkus praegusel juhul

kostja asenduslendu marsruudil Malaga-London-Tallinn. Kostja märkis põhjendatult, et

kuivõrd piirang kehtis ka teiste lennuettevõtjate suhtes, siis ei olnud otselendu võimalik teostada

ühelgi lennuettevõtjal. Samuti nõustub kolleegium kostja seisukohaga, et lennuettevõtjalt on

ebamõistlik eeldada, et ta otsib reisijale vahemaandumisega lennu, millega seonduvalt puudub

reisijal karantiinikohustus.

Kuigi hageja on vastuses apellatsioonkaebusele ette heitnud, et kostja ei ole tõendanud

asenduslennu Tallinnasse saabumise kellaaega, siis tuleb arvesse võtta, et teekonna muutmine

esimesel võimalusel võib viiruse COVID-19 puhangu tõttu märkimisväärselt edasi lükkuda

ning sellega tuleb art 5 kohaldamisel arvestada, mida on kinnitanud ka Euroopa Komisjon (vt

Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 89 I/01, p 3.2). Hageja ei vaidlustanud maakohtu poolt

tuvastatud asjaolu, et asenduslend toimus tühistatud lennuga samal päeval. Seega toimus

teekonna muutmine asjaolusid arvestades esimesel võimalusel. Kolleegium möönab, et

COVID-19 puhangu tõttu on olukord reisijate jaoks pingeline, kuid samal ajal mõjutab ka

lennuliiklust suur ebakindlus ning lennuettevõtjate võimalused on objektiivselt piiratud.

11. Järgmisena käsitleb kolleegium hageja nõuet tühistatud lennu pileti ja uute piletite

hinnavahe 95,63 eurot hüvitamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hinnavahe

hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.

11.1. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 1 punkti a kohaselt on reisijal lennu tühistamise korral õigus

lennuettevõtja abile vastavalt art-le 8. Lennuettevõtja peab määruse nr 261/2004 art 8 lg 1

kohaselt pakkuma reisijale valikut kolme võimaluse vahel: piletihind hüvitatakse või reis

sihtkohta suunatakse ümber võrreldavatel reisitingimustel, kas esimesel võimalusel või reisijale

sobival hilisemal kuupäeval. Kui lennuettevõtja ei täida määruse art-st 8 tulenevat kohustust,

on reisija õigustatud nõudma hüvitist määruse art-s 8 sätestatud alusel (vt Euroopa Kohtu 13.

oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas nr C‑83/10 Sousa Rodríguez jt, p 44). Kuivõrd hageja

tugineb sellele, et kostja rikkus määruse art 8 lg 1 p-s b sätestatud kohustust organiseerida

reisijale viivitamatult asenduslend, mistõttu pidi reisija ise organiseerima sihtkohta jõudmise,

siis saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et hageja tugineb uue pileti hinnaerinevuse

korvamise nõudes reisijale määruse art-s 8 antud õigusele.

11.2. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohus leidis ebaõigesti, et määruse

nr 261/2004 art 7 lg-s 1 ette nähtud hüvitise eesmärk on korvata hinnaerinevus uue pileti

ostmisel. Kolleegium selgitab, et määruse art 7 lg-s 1 märgitud hüvitis on ühetaoline ja koheselt

makstav hüvitis lennu tühistamisega kaasneva ebamugavuse kompenseerimiseks (vt ka

Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. a otsus kohtuasjas nr C-344/04 IATA ja ELFAA, p-d 45–

46). Vastavalt kohtupraktikale, kui lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda

määruse nr 261/2004 art-s 8 ette nähtud abi, peab lennuettevõtja poolt tasumisele kuuluva

hüvitise summa olema vastavuses asjaomasele reisijale tekkinud kuludega, mis välistab sellise

kindlasummalise hüvitise, nagu on ette nähtud määruse art 7 lg-s 1 (Euroopa Kohtu 22. aprilli

2021. a otsus kohtuasjas nr C‑826/19 Austrian Airlines, p 71).

Samas on kolleegiumi hinnangul ebaõige hageja märgitu, et piletite hinnavahe nõude näol on

tegemist lisahüvitise nõudega määruse nr 261/2004 art 12 lg 1 mõttes. Euroopa Kohus on

rõhutanud, et siseriiklik kohus ei või mõista määruse art 12 alusel makstava lisahüvitisena

lennuettevõtjalt välja hüvitist kulude eest, mida reisija, kelle lend tühistati, pidi kandma

seetõttu, et lennuettevõtja ei täitnud abistamiskohustust, mis on ette nähtud selle määruse art-s

8 (Euroopa Kohtu 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas nr C‑83/10 Sousa Rodríguez jt, p

46).

11.3. Maakohus tuvastas, et kostja pakkus reisijale tühistatud lennuga samal päeval toimuma

pidanud asenduslendu marsruudil Malaga-London-Tallinn, kuid reisija keeldus sellest ning

nõudis pileti ostuhinna hüvitamist. Seega saab kolleegiumi hinnangul asuda seisukohale, et

kostja võimaldas reisijal valida piletihinna hüvitamise ja marsruudi muutmise vahel. Kuivõrd

reisija tegi valiku määruse nr 261/2004 art 8 lg-s 1 sätestatud võimaluste seast, valides

tagasimakse, siis ei olnud lennuettevõtjal enam kohustusi seoses ülejäänud kahe valikuga.

Seejuures on ka Euroopa Komisjon kinnitanud, et kui lennuettevõtja suudab tõendada, et ta on

võtnud ühendust reisijaga ja pakkunud talle määruse art 8 kohast abi, kuid reisija on

sellegipoolest korraldanud ise oma abistamise või marsruudi muutmise, võib lennuettevõtja

järeldada, et ta ei vastuta reisija lisakulude eest, ja võib otsustada, et loobub nende hüvitamisest

(Euroopa Komisjoni teadaanne 2016/C 214/04, p 4.2).

11.4. Hageja tugineb sellele, et kostja ei pakkunud marsruudi muutmist võrreldavatel

transporditingimustel esimesel võimalusel, nagu nõuab määruse nr 261/2004 art 8 lg 1 punkt b.

Siinjuures juhtis hageja iseenesest õigesti tähelepanu sellele, et määruse nr 261/2004 art 5 lg 3

tähenduses erakorralised asjaolud ei vabasta lennuettevõtjat kohustusest pakkuda määruse art-

s 8 ette nähtud abi (vt ka Euroopa Kohtu 31. jaanuari 2013. a otsus kohtuasjas nr C‑12/11

McDonagh, p 34). Samas see, kas lennuettevõtja pakutud teekonna muutmise tingimused on

võrreldavad, võib sõltuda mitmest tegurist, ja otsus tehakse igal üksikjuhul eraldi. Nagu ka juba

käesoleva otsuse p-s 10.5 on selgitatud, siis on Euroopa Komisjon märkinud, et viiruse COVID-

19 puhangu tõttu võib marsruudi muutmine esimesel võimalusel olenevalt juhtumist

märkimisväärselt edasi lükkuda ja/või tekitada märkimisväärset ebakindlust ning sama võib

kehtida ka konkreetse teabe kättesaadavuse kohta marsruudi muutmise kohta esimesel

võimalusel, võttes arvesse, et lennuliiklust mõjutab suur ebakindlus (Euroopa Komisjoni teatis

2020/C 89 I/01, p-d 2.1 ja 3.2). Seepärast võib piletihinna tagasimaksmine olla reisija jaoks

eelistatum, nagu ka praegusel juhul oli.

Kuigi hageja on tuginenud sellele, et kostja pakutud asenduslennu puhul tuli Londonis

lennujaama vahetada, mis oleks tähendanud reisijale lisakulusid ja võimalikku karantiini, siis

kolleegiumi hinnangul oli see koroonaviiruse puhangu asjaolusid arvestades asenduslend

võrreldavatel transporditingimustel esimesel võimalusel. Otselendu Hispaaniast Eestisse ei

oleks olnud võimalik teostada ka ühelgi teisel lennuettevõtjal ning kolleegiumi arvates on kostja

põhjendatult märkinud, et temalt ei saanud oodata vahemaandumisega lennu otsimist läbi riigi,

mille kaudu saaks kostja takistusteta Eestisse lennata, kuivõrd viimane tähendaks sisuliselt, et

kostjal tuleks inimeste elu ja tervise kaitseks viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud

piirangutest mööda hiilida. Seejuures võib vedajatel viiruse COVID-19 olukorra tingimustes

olla võimatu pakkuda reisijale kavandatud sihtkohta jõudmiseks võimalust muuta marsruuti

lühikese aja jooksul. Kuna reisija valis piletihinna tagasimaksmise, siis ei ole praeguses asjas

kostja vastu nõuet võimalike Londonis lennujaama vahetamisest tingitud kulude hüvitamiseks.

Samuti heidab kolleegiumi arvates hageja põhjendamatult ette, et kostja ei pakkunud reisijale

lendu teekonnal Hispaania-Soome, mille reisija ise organiseeris. Tegemist ei oleks olnud

võrreldavatel tingimustel marsruudi muutmisega, sest reisija ei oleks jõudnud selle lennuga

lõppsihtkohta. Kuivõrd kolleegium on seisukohal, et kostja pakutud asenduslend oli juhtumi

asjaolusid arvestades mõistlik, siis ei pea kolleegium vajalikuks võtta seisukohta hageja väite

kohta, et Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt on reisijal õigus saada hüvitist hinnaerinevuse

korvamiseks uue pileti ostmisel, kui lennuettevõtja ei paku võimalust valida marsruudi

muutmist, millega on hageja väitel samastatav olukord, mil pakutakse ebamõistlikel tingimustel

asenduslendu.

11.5. Põhinõude 95,63 euro rahuldamata jätmise tõttu jäi õigesti rahuldamata ka sellelt

arvestatud viivise nõue.

12. Viimaks käsitleb kolleegium hageja nõuet tühistatud lennu pileti ostuhinna tagastamata osa

0,27 eurot välja mõistmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus rahuldas põhjendatult hageja

nõude 0,27 euro saamiseks.

12.1. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus väljus hagis esitatud nõude

piiridest, mõistes hageja kasuks välja tagastamata piletiraha 0,27 eurot. Kuigi TsMS § 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole

esitatud, siis ei ole maakohus nimetatud nõude rahuldamisel väljunud hageja nõude piiridest, nt

mõistnud välja soovitust suuremat summat. Hageja märkis hagis, et kuigi reisija tasus uue

broneeringu eest 95,63 eurot rohkem kui esialgselt planeeritud reisi eest, siis kuna kostja

tagastas esialgse broneeringu piletiraha 0,27 eurot vähem kui esialgse broneeringu maksumus,

siis nõuab hageja kostjalt esialgse broneeringu ja uute broneeringut piletite hinnavahena 95,90

eurot (vt hageja 27. jaanuari 2021. a hagiavalduse tervikteksti p-d 3 ja 9; tl 44 pöördel ja 45).

Kolleegium selgitab, et kuivõrd seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu

kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene

lause, § 442 lg 8 esimene lause), siis sai maakohus poolte esitatud asjaolusid arvestades hageja

nõude kvalifitseerida pileti ostuhinna tagasimaksmise nõudena.

12.2. Samas leiab kolleegium, et kostja heidab selles osas maakohtule põhjendatult ette

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustuse rikkumist. Kolleegium saab maakohtu

kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse

põhjendusi. Kolleegium selgitab, et lennu tühistamise korral on reisijal määruse nr 261/2004

art 8 lg 1 kohaselt õigus tagasimaksele või marsruudi muutmisele. Nagu kolleegium käesoleva

otsuse p-s 11.3 märkis, siis valis reisija praegusel juhul piletihinna hüvitamise määruse art 8

lg 1 p a alusel. Maakohus tuvastas, et tühistatud lennu piletihind oli 79,99 eurot ning kostja

tagastas sellest 79,72 eurot, jättes tagastamata 0,27 eurot. Kostja ei ole vastavate asjaolude

tuvastamist ringkonnakohtus vaidlustanud, mistõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 652

lg 1 p 1 järgi aluseks. Kuigi kostjal ei ole reisija valiku tõttu kohustusi seoses marsruudi

muutmisega, siis tuleb kostjal täielikult täita pileti ostuhinna hüvitamise kohustus, millist kostja

on praegusel juhul rikkunud. Seega on hagejal määruse art 8 lg 1 p a alusel õigus nõuda veel

tasumata jäänud piletihinna osa 0,27 eurot hüvitamist.

13. Kolleegium nõustub osaliselt kostja seisukohaga, et maakohus väljus hageja nõude piiridest

viivise tagastamata piletihinnalt summas 0,27 eurot välja mõistmisel.

13.1. Hageja nõudis hagis viivist kogu pileti ostuhinna tagastamise nõudelt 79,99 eurot perioodi

5. august 2020. a kuni 5. oktoober 2020. a eest ning tagastamata jäänud piletihinna osalt 0,27

eurot viivist alates 29. detsembrist 2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni (vt hageja

27. jaanuari 2021. a hagiavalduse tervikteksti taotluste p-d 5 ja 6 ning põhjenduste p-d 37 ja 41;

tl 44 pöördel ja 47). Maakohus aga mõistis välja viivise 0,27 euro suuruselt summalt alates

29. juulist 2020 kuni selle nõude täitmiseni. Seega tuleb tühistada maakohtu otsus TsMS § 439

rikkumise tõttu osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise tagastamata

pileti ostuhinnalt summas 0,27 eurot perioodi 6. oktoober 2020. a kuni 28. detsember 2020. a

eest.

13.2. Maakohtu otsusest nähtuvalt jättis maakohus rahuldamata hageja nõude mõista välja

viivis 5. oktoobril 2020. a tagastatud pileti ostuhinna osalt 79,72 eurot (vt maakohtu otsuse

resolutsioon ja põhjenduste p 33). Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu

otsust

üksnes

apellatsioonkaebusega

vaidlustatud

osas.

Hageja

ei

vaidlustanud

apellatsioonkaebuses maakohtu otsust nimetatud viivisenõude rahuldamata jätmise osas,

mistõttu on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel selles osas

jõustunud.

13.3. Maakohus tuvastas, et hageja teavitas kostjat pileti ostuhinna tagastamise soovist

28. juulil 2020 ning maakohus arvestas viivist alates 29. juulist 2020. Kostja ei ole vastava

asjaolu tuvastamist ega maakohtu viivise arvestust vaidlustanud. Samas tuleb ringkonnakohtul

kontrollida maakohtupoolset materiaalõiguse kohaldamist ka siis, kui apellant võimalikule

rikkumisele ei tugine. Kolleegiumi hinnangul on maakohus viivise väljamõistmisel eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Maakohus jättis

tähelepanuta, et määruse nr 261/2004 art 8 lg 1 p a järgi tuleb pileti ostuhind tagastada 7 päeva

jooksul. Seega nõustub kolleegium hagis esitatud käsitlusega, et hagejal on õigus nõuda viivist

tagastamata pileti ostuhinnalt (0,27 eurot) alates 5. augustist 2020. Hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivist tuleb arvestada kuni hageja taotletud kuupäevani 5. oktoober

2020. a. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 0,004 euro suurune

viivis alates 5. augustist 2020 kuni 5. oktoobrini 2020 (viivitatud päevi kokku 62).

Samuti on hageja palunud hagis välja mõista viivise nimetatud summalt alates 29. detsembrist

2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni. TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista

otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis

ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt

ka Riigikohtu 3. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14). Seega tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista 0,01 euro suurune viivis alates 29. detsembrist 2020 kuni

ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk 19. augustini 2021 (viivitatud päevi kokku 234).

Eeltoodust tulenevalt on kokku otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 0,014

eurot (= 0,004 eurot + 0,01 eurot). Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 0,27 euro

suuruselt põhivõlalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

20. augustist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

14. Lisaks rahuldas maakohus hageja nõude sissenõudmiskulu hüvitamiseks VÕS § 1131 lg 1

alusel. Kostja ei teinud maakohtu otsustele etteheiteid osas, milles temalt mõisteti välja

sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka maakohus

sissenõudmiskulu hüvitise väljamõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kolleegium

märgib, et sissenõudmiskulu hüvitamise nõude suurus ei sõltu põhinõude suurusest ega

viivituse pikkusest ning VÕS § 1131 lg 1 alusel esitatava nõude suuruseks on 40 eurot isegi

juhul, kui põhinõue on väiksem kui 40 eurot. Seega tuleb maakohtu otsus jätta

sissenõudmiskulu hüvitamise nõude rahuldamise osas muutmata.

15. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja

hinnaks 587,32 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja hind maakohtus määratud

ebaõigesti ja seda tuleb muuta (TsMS § 136 lg 4, § 137 lg 1¹). Tsiviilasja hind maakohtu

menetluses on TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 ning § 134 lg 1 esimese lause järgi 588,40

eurot (= hüvitis 400 eurot + hinnavahe ja tagastamata jäänud pileti ostuhind 95,90 eurot +

põhivõlgnevuselt 495,63 eurot hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 11,75

eurot + pileti ostuhinnalt 79,99 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 1,08 eurot + viivis

põhivõlgnevuselt 495,90 eurot ühe aasta eest 39,67 eurot + sissenõudmiskulu 40 eurot).

Tsiviilasja hinna muutmine ei mõjuta hagiavalduselt tasutud riigilõivu suurust.

Menetluskulude jaotus

16. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

17. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kolleegium märgib, et otsustab kulude jaotuse asja kui

terviku lahendamise tulemuse järgi ja ei pea vajalikuks jaotada kulusid kohtuastmete kaupa

eraldi, sest vaidluse ulatuse erinevus maa- ja ringkonnakohtus on marginaalne. Hagi kuulub

rahuldamisele hinnanguliselt 7% ulatuses. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja

menetluskulud 7% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 93% ulatuses hageja kanda.

18. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)