2-20-15401/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15401

Kohtuasi

XX hagi YY vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja CC, lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin

Orav

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda

XX

15. juuli

2021. a

apellatsioonkaebuse

vastusega

esitatud

dokumentaalse tõendi (kinnisvaraportaali kv.ee väljavõte) vastuvõtmisest.

2. Tühistada Harju Maakohtu 9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15401 osas,

millega maakohus mõistis YY-lt XX kasuks välja igakuise elatise 207 eurot ületavas

osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega jätta YY-lt XX kasuks välja mõistmata igakuine elatis 207 eurot ületavas

osas ja jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses

märgitule. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Mõista YY-lt XX kasuks välja igakuine elatis 207 eurot alates 21. oktoobrist

2020 kuni XX täisealiseks saamiseni.

4.3. Määrata, et YY tasub punktis 2 toodud elatise CC pangakontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu 10. kuupäevaks.

4.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud XX menetluskuludest 50% YY kanda

ja YY menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja, laps) esitas 21. oktoobril 2020 Harju Maakohtule YY (kostja, isa) vastu hagi,

milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista elatise 250 eurot kuus alates hagi esitamisest

kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja kostja ja CC (ema) XX.XX.XXXX

sündinud laps. Hageja vanemate kooselu lõppes 2018. a veebruaris. Hageja elab Tallinnas koos

emaga, kes kannab kõik hagejaga seotud kulud. Pärnus elav kostja suhtleb hagejaga üle

nädalavahetuste reede õhtust pühapäeva õhtuni ning veedab aeg-ajalt hagejaga aega mõned

tunnid ühel tööpäeva õhtul nädalas. Hageja igakuised kulud ema juures on vähemalt 561 eurot

(täpsustuse kohaselt 660,74 eurot). Kostja juurde minnes paneb hageja ema kaasa riided,

jalanõud, hügieenitarbed ja ravimid ning hageja saab kaasa võtta soovitud mänguasjad.

Transpordikulud kannavad vanemad võrdselt. Hageja emale laekub igakuiselt lapsetoetus 60

eurot, mistõttu peaks kostja lapse ülalpidamiseks tasuma 250,50 eurot kuus, aga kostja tasub

150 eurot kuus. Hageja ema igakuine sissetulek on 1300 eurot (bruto), millele lisandub

perioodil 1. august 2020. a kuni 31. juuli 2021. a kuus 120 eurot (bruto).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja märgitud ülalpidamiskulud ülepaisutatud. Kostja täidab

oma ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt, sest tasub hagejale elatist 150 eurot kuus ja kannab

vahetult lapse kulud kuus 110 euro (täpsustuse kohaselt 120 euro) ulatuses. Kostja sissetulek

on kuus 1000 eurot (neto), millele lisaks teenib kostja sõltuvalt kuust ja võimalusest paarsada

eurot ületunnitöö eest. Kostjal puudub sisuliselt vara. Tal on rahalised kohustused seoses

sõiduauto ja eluasemega kuni poole töötasu ulatuses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 9. juuni 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja elatise 250 eurot kuus alates 21. oktoobrist 2020 kuni hageja täisealiseks

saamiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt elab hageja koos ema, tema abikaasa ja õega 196 m2

suuruses majas, mille üür on 900 eurot kuus ning kus hagejal on 12 m2 suurune tuba.

Kommunaalkulud on 179 eurot kuus ja teleteenuse kulud 29 eurot kuus. Seega on hageja

eluaseme kasutamisest saadav kasutuseelise väärtus ühes kuus 236,74 eurot, mida ei saa pidada

ülemäära suureks. Vaidlus puudub selles, et igakuiselt on hageja toidukulu 120 eurot; riiete,

jalanõude ja voodipesu kulu 50 eurot; kulu lasteaiatasule 71 eurot ja muud lasteaiaga seotud

kulud 15 eurot; kulu hügieenitarvetele 10 eurot; kulu arendavatele tegevustele, mänguasjadele

ja meelelahutusele 30 eurot; kulu logopeedile vähemalt 80 eurot ning transpordi, ravimite ja

sõprade sünnipäevadega seotud kulu 30 eurot. Vajalik ja mõistlik on ka ujumistrenni kulu 18

eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt on hageja igakuised kulud 660,74 eurot.

Kostja ülalpidamiskohustust ei saa lugeda osaliselt täidetuks riiete või muude väidetavalt

vajalike asjade ostmisega. Samuti nähtub kostja esitatud tõenditest, et ta ei ole hagejale teinud

kulutusi enam kui 44 euro ulatuses kuus. Kostja esile toodud kulutused on tehtud

meelelahutusele, väljas söömisele ja mänguasjadele, mida ei saa pidada esmavajaduseks. Kostja

ei ole tõendanud, et tal kulub hageja transpordile 28 eurot kuus. Kuivõrd kostja teeb siiski

ühiseks ajaveetmiseks hagejaga eelduslikult kulutusi, siis on põhjendatud neid mitte arvestada

hageja esmavajaduste hulka. Seega kulub hageja igakuiste vajaduste rahuldamiseks

meelelahutust, transporti, mänguasju ja arendavaid tegevusi arvestamata, sest neid kulutusi

teevad mõlemad vanemad, 600,74 eurot. Kuna vanemate sissetulekud on võrdsed ja hageja

nõuab kostjalt elatist alla miinimummäära võrdselt ema osaga hoolimata sellest, et hageja ema

ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, siis peavad vanemad osalema hageja ülalpidamises

võrdselt. Kuivõrd hageja on palunud arvestada, et osa vajadustest on võimalik katta hageja

emale laekuva igakuise lapsetoetuse 60 eurot arvel, siis tuleb kostjal tasuda 540,74 eurost

vähemalt hageja nõutud osa 250 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja esitatud hagejale tehtud kulutusi tõendavate

dokumentidega ning arvestas hageja esitatud ebamõistlikult suurte ja osalt puudulike

tõenditega, mille puhul on alust arvata, et need on fiktiivsed. Hageja ema ei ole tõendanud, et

ta ka tegelikkuses on kandnud eluasemega seotud kulusid ning on ebaõiglane nõuda kostjalt

niivõrd suurt eluasemekulu, kui elukoha valik on seotud lapse ema abikaasaga ja/või tema

lastega. Isegi kui eluasemega seotud kulud on tõendatud, siis on need ebaproportsionaalselt

suured hageja ema sissetulekut arvestades, mis viitab varjatud lisasissetulekule.

Maakohus jättis ebaõiglaselt arvestamata kostja tehtud ja tõendatud kulutustega lapsele, mh

seetõttu, et ema tarvilikku lapsele isa juurde tulles kaasa ei pane. Samuti ei käi laps enam

logopeedi juures, ujumas ega sõprade sünnipäeval. Lisaks jättis kohus arvestamata, et lapse ema

juures viibimine on ema poolt kunstlikult loodud. Lapse ema ei võimalda lapsel kostjaga

piisavalt sagedasti suhelda. Elatist ei saa nõuda ka juba ainuüksi seetõttu, et on kindlaks

määramata, kui kaua laps kummagi vanema juures viibib.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise

elatise 207 eurot ületavas osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus saab

teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostjalt hageja kasuks välja mõistmata igakuise

elatise 207 eurot ületavas osas ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse

tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, milline on põhjendatud elatise suurus ning

millises ulatuses katab kostja lapse vajadusi vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel ja

kulude jooksva kandmisega. Kostja leiab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et ta täidab

ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ning elatist ei tule välja mõista.

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuses väite hageja poolt maakohtus esitatud dokumentaalse

tõendi lubatavuse kohta. Kostja hinnangul on üürileping fiktiivne, et näidata kulusid

suuremana. Maakohtu 10. veebruari 2021. a istungil määras kohus pooltele avalduste ja

taotluste esitamise tähtpäevaks 11. märts 2021. a ning nendele seisukoha esitamise tähtpäevaks

1. aprill 2021 (kd I, tl 92). Hageja esitas 11. märtsil 2020. a maakohtule üürilepingu (kd I, tl

162–164 pöördel). Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud kostja väiteid üürilepingu kui

dokumentaalse tõendi lubatavuse kohta. Kuna menetlusnormide olulist rikkumist kolleegiumi

hinnangul ei esine ning kostja ei ole põhjendanud, miks ta esitab tõendi lubatavuse osas

vastuväite alles apellatsioonimenetluses, jätab kohus kostja väite TsMS § 652 lg 4 järgi

tähelepanuta.

Hageja esitas apellatsioonkaebuse vastusega uue tõendi elamispiirkonna keskmise üürihinna

tõendamiseks (väljavõte kinnisvaraportaalist kv.ee; kd II, tl 11). Kuna kostja on lapse

eluasemekulude suuruse osas esitanud vastuväiteid maakohtu menetluse kestel, siis sai hageja

oma väite tõendamiseks esitada tõendeid maakohtus (vt maakohtu 10. veebruari 2021. a istungi

protokoll; kd I, tl 91–92). Kolleegiumi hinnangul ei esine TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt eeldusi

uue tõendi vastuvõtmiseks.

9. Maakohus tuvastas, et hageja ema teeb ühes kuus lapsele kulutusi 660,74 eurot. Samuti

tuvastas maakohus, et kostja kannab vahetult meelelahutusele, transpordile ja mänguasjadele

tehtavaid kulusid ning seega ei ole põhjendatud nõuda kostjalt 60 euro ulatuses kulude

kandmist. Samas märgib kolleegium, et praeguses asjas ei ole tegemist miinimumelatise

nõudega, mistõttu tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud

ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 15). Seda on ka maakohus teinud, kuid nõustuda ei saa maakohtu

järeldusega, mille kohaselt tuleb elatise suuruse määramisel arvestada lapse eluasemekuludega

236,74 eurot kuus. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436

lg 1, § 442 lg 8), sest ei ole hinnanud kostja väidet, et vanemate varalist seisundit arvestades on

lapse eluasemekulud ebaproportsionaalsed. Kolleegium saab nimetatud rikkumise kõrvaldada.

9.1. Kostja apellatsioonkaebuse väite kohaselt on tõendamata, et lapse eluasemekulud ema

juures on 236,74 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel

menetlusõiguse norme rikkunud ning üürilepingu, kommunaal- ja sideteenuste arvetega on

tõendatud, et hageja ema igakuised kulutused eluasemele on järgmised: üür 900 eurot,

kommunaalkulud ca 179 eurot ja teleteenuse kulud 29 eurot.

9.2. Kohtupraktikas on leitud, et eluruumi kasutuseelise väärtuse saab tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise

kohaliku keskmise turuhinna järgi (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-69-13, p 21). Praegusel juhul saab eluruumi kasutuseelise väärtuseks lugeda üürilepingus

kokku lepitud üüri, s.o 900 eurot. Samas ei saa nõustuda hageja käsitlusega, millega maakohus

nõustus, et üüri ning tarbitud kommunaal- ja teleteenuste eest kantavatest kuludest on hageja

osa üks neljandik. Maakohus jättis asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuvastamata,

sest arvestades vanemate sissetulekut ja varalist seisu ei ole selline kulu mõistlik.

Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et vanemate sissetulekud on võrdväärsed. Hageja

ema ei ole palunud kõrvale kalduda võrdsetes osades ülalpidamisest. Perekonnaseaduse

(PKS) § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud

isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kohtupraktikas on selgitatud, et lapse

elatisnõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad

saavad võimaldada (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-17, p 12).

Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist,

mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi

vanemate käsutuses olevad varalised vahendid.

9.3. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostja väide, et vanemate sissetuleku ja varalise

seisundiga ei ole võimalik üürida 900 euro eest eluruumi, sest see ei vasta vanemate

elustandardile. Asjas esitatud tõendite kohaselt on hageja ema igakuine keskmine sissetulek ca

1450 eurot (bruto) ja kostjal ca 1464 eurot (bruto), muu olulise vara olemasolu pooled välja

toonud ei ole (kd I, tl 15–16, 42, 87–90). Kostja kirjeldatud elustandardi kohaselt elab ta

väikeses alevikus asuvas korteris, sõidab suhteliselt vana autoga ning ta ei saa lubada endale

luksust.

Kolleegium märgib, et kui lapse vajaduseks saab pidada ainukasutuses olevat tuba, siis lapse

vajaduseks ei ole elada majas üldpinnaga 196 m². Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium

maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on lapse põhjendatud eluasemekulud 236,74 eurot.

Võttes aluseks maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud lapse vajaduste ja tema tavalise

elulaadi ning vanemate elustandardi kohta, peab kolleegium põhjendatuks arvestada

eluasemekulude suuruseks kokku 137,68 eurot, sh hageja ainukasutuses oleva ruumi

kasutuseelis 42,84 eurot, ainukasutuses oleva ruumiga samas ulatuses ühiskasutuses olevate

ruumide eest 42,84 eurot, kommunaalkulud 44,75 eurot ja teleteenus 7,25 eurot.

9.4. Kolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on

jätnud arvestamata kostja tehtavate kulutustega transpordile ja meelelahutusele. Neid kulusid

on maakohus arvestanud 60 euro ulatuses, mis on lapse vajadusi ja tema tavalist elulaadi

arvestades mõistlikud. Lapse elatisenõude suuruse määramisel arvestatud kulud toidule 120

eurot on maakohtu tuvastatu järgi ema poolt kantavad kulud ning kostjalt ei nõuta kulude

katmist sama aja eest, kui laps on kostja juures. Kostja avaldas maakohtu 10. veebruari 2021. a

istungil, et ta on nõus, et toidule kulub 120 eurot kuus (kd I, tl 91 pöördel).

9.5. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et hageja ema ei võimalda kostjal lapsega suhelda.

Kolleegium märgib, et nimetatud asjaolu ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest

elatise suuruse määramisel tuleb kindlaks teha, kui suured on mõlema vanema igakuised

kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad

kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (vt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Ülalpidamise vaidluse

lahendamisel ei määra kohus vanema ja lapse suhtlemise korda.

9.6. Kolleegiumi hinnangul on osaliselt põhjendatud kostja väide, et maakohus on

põhjendamatult jätnud arvestamata kostja vahetult kantavate eluasemekuludega. Maakohtus

hageja avaldatud asjaolude kohaselt viibib laps kostja juures üle nädalavahetuste reede õhtust

pühapäeva õhtuni (vt ka hageja 18. detsembri 2020. a menetlusdokumendi p 10; kd I, tl 61

pöördel–62). Kohtupraktikas on leitud, et vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad

vanemad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada lapse vanemate juures oleku aja

järgi (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.4). Kolleegium leiab,

et isegi kui laps viibib kostja juures vähem kui seitse päeva kuus, tuleks seda elatise suuruse

määramisel eespool viidatud kohtupraktika kohaselt arvestada, sest ei ole põhjendatud nõuda

lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja

eest, kui ka tema peab eluasemekulusid lapse huvides kandma.

Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks vähendada hageja ema eluasemekulusid

kuue päeva võrra, s.o 28 eurot.

10. Muude kulude kindlaksmääramise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning

kostja apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

Maakohus ei pidanud arvestama kõikide kostja esile toodud kuludega (kd I, tl 38–40). Kostja

kulutuste võrra lapse ema püsikulud selle tõttu ei vähene ning ema kantavad kulutused ei sõltu

sellest, kas laps on kostja juures või mitte. Kulutused peavad olema suunatud lapse vajaduste

rahuldamiseks ning kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kulude kandmise

kokkuleppe puudumisel kannab kulud lapsega kooselav vanem, kes on lapse vajadustega kõige

paremini kursis, ning lahuselav vanem täidab ülalpidamiskohustust raha maksmisega. Lisaks

väidab kostja, et osade hagis välja toodud kulude kandmine on lõppenud (logopeed,

ujumistreening). Eeltoodu aga ei tähenda kolleegiumi hinnangul, et sellises ulatuses kulutusi ei

saa arvestada. Nõustuda saab hageja väitega, et lapse vajadused ajas muutuvad, kuid kulutused

jäävad, sest neid tuleb teha lapse uute vajaduste katmiseks (näiteks asendub kulu logopeedile

eelkooliga).

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasub igakuiselt hageja ema pangakontole 150 eurot.

Lisaks on maakohus tuvastanud, et kostja kannab vahetult kulutusi 60 eurot. Isegi kui arvestada

lapse vahetu ülalpidamisega, siis katab hageja ema suurema osa lapse järgmistest püsikuludest:

eluasemekulud 109,68 eurot (= 137,68 - 28); toidukulud 120 eurot; riided, jalanõud ja

voodipesu 50 eurot; lasteaia tasu 71 eurot; lasteaiaga seotud muud kulud 15 eurot;

hügieenitarbed 10 eurot, logopeed 80 eurot, ujumistreening 18 eurot. Seega kokku 473,68 eurot.

Eeltoodust tulenevalt ei täida kostja lisaks 150 euro tasumisele vahetult ülalpidamiskohustust

piisavalt ning elatis tuleb välja mõista. Pooled ei vaidle, et elatise suuruse kindlaksmääramisel

saab arvestada lapsetoetusega 60 eurot kuus (473,68 - 60 = 413,68 eurot), mis teeb kostjalt

väljamõistetava elatise suuruseks ümardamisel täisarvuni (413,68 / 2 = 206,84) 207 eurot.

Menetluskulude jaotus

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse,

siis on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

12.1. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotusele TsMS § 163.

Nimetatud säte annab kohtule menetluskulude jaotuse otsustamisel suure kaalutlusruumi, mh

ei kohusta lg 1 kohut otsustama, et pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või

jaotama kulusid hagi rahuldamise ulatust arvestades ega lg 2 kompromissettepaneku korral

jätma kulusid tervikuna kompromissiga mitte nõustunud poole kanda. Kohus peab kulude

jaotamise otsustamisel kaaluma asjaolusid ja otsustama, milline menetluskulude jaotus on

õiglane.

12.2. Hagi kuulub rahuldamisele 82% ulatuses. Samas on apellatsioonimenetluses kostja

kompromissina pakkunud, et tasub elatist 200 eurot kuus (kuid mitte tagasiulatuvalt). Maakohtu

menetluses on hageja olnud nõus summaga 220 eurot kuus (kd I, tl 91 pöördel), kuid

apellatsiooniastmes hageja oma ettepanekut kompromissiks ei teinud. Kolleegiumi hinnangul

on kõiki asjaolusid arvestades õiglane jätta hageja menetluskuludest 50% kostja kanda ja kostja

menetluskulud tema enda kanda.

13. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)