1-21-218/36 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.august 2021.a, Tallinn (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-21-218

Kohtukoosseis

Kriminaalasi

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik

Vadym Draguntsevi süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 19.mai 2021. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Vadym Draguntsevi kaitsja adv. Yaroslav

Radziwill

Süüdistatav

Kaitsja

Prokurör

Vadym Draguntsev (ankeetandmed maakohtu otsuses)

Adv. Yaroslav Radziwill

Kelly Kruusimägi

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 19.mai 2021 otsus muutmata.

Süüdistatava Vadym Draguntsevi kaitsja adv. Yaroslaw

Radziwilli apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võib

päeva

jooksul

esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel

on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja

kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule

15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 19.mai 2021 otsusega mõisteti Vadym Draguntsev süüdi KarS § 113 lg 1

järgi ja karistati vangistusega 9 (üheksa) aastat ja 6 (kuus) kuud. Karistuse kandmise alguseks

loeti 28.09.2020.a.

KrMS § 175 lg 1 p 3,9 ning § 180 lg 1 alusel mõisteti Vadym Draguntsevilt riigieelarve tuludesse

menetluskulud: ekspertiisitasu kogusummas (461+741+760) 1962 eurot ja süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha 1460 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda ekspertiisitasu summas 741 eurot, kohtueelses

menetluses määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 356,40 eurot ja Lukuabi arve

summas 95 eurot.

Vadym Draguntsev mõisteti süüdi KarS § 113 lg 1 järgi selles, et tema ründas teise isiku

tapmise eesmärgil 28.09.2020 ajavahemikul kell 11.00 kuni kell 16.42 Tallinnas XXX asuvas

korteris Y, lüües tahtlikult Y korduvalt käte, jalgade ja menetluse käigus täpselt tuvastamata

esemega pea, näo, kaela, ülakeha ja jäsemete piirkonda seni, kuni Y koljusse tekkis süvend

ning ta jäi löökide tagajärjel surnult põrandale lebama. Oma tegevusega põhjustas Vadym

Draguntsev tahtlikult Y-le hulgaliselt eluohtlikke ja surma põhjustanud tervisekahjustusi pea

piirkonnas ja mitteeluohtlike tervisekahjustusi kaela, turja, õlavarre, küünarliigese piirkonnas.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Y.Radziwill taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava

süüdimõistmises tahtlikus tapmises, samuti karistuse osas ja menetluskulude väljamüistmise

osas. Uue otsusega taotleb kaitsja süüdistatava süüdimõistmist provotseeritud tapmises,

karistuse kergendamist ja ekspertiisikulude osalist riigi kanda jätmist.

Apellant leiab, et Harju Maakohus on andnud vale hinnangu Vadym Draguntsevi käitumise

hindamisel tuvastatud faktilistele asjaoludele ja on valesti kvalifitseerinud süüdistatava teo

KarS § 113 lg 1 järgi. Tegemist on provotseeritud tapmisega KarS § 115 mõttes, kuna kõik

viitab sellele, et kannatanu on kutsunud tapmise esile enda käitumisega. Teisisõnu Vadym

Draguntsev on Y tapnud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on

põhjustanud kannatanupoolne solvamine või vägivald.

Oma otsuses tunnistab esimese astme kohus, et Y-l oli terve hulk probleeme, sh alkoholism,

suured võlad, raha puudus, magamatus ning üks nädal enne surma tapetu vallandati tema

töökohalt. Tõendatud on, et Y kasutas joobeseisundis roppe sõnu, võis lähedasi aktiivselt

roppude sõnadega solvata ning tegi seda vahetult enne oma surma Q suhtes, kellega 16 tunni

vältel vahetas vihaseid ning solvavaid, ebatsensuurseid sõnumeid. Selle 16-tunnilise

kirjavahetuse käigus teatas Q tapetule, et otsustas temaga suhted lõpetada, kritiseeris tema

alkoholisõltuvust, solvas ja alandas teda, nimetades Y mh joodikuks ja koletiseks.

Harju Maakohtu arvates ei kirjeldanud tunnistajad tapetut kui agressiivset isikut, kuid see ei

vasta tõele. Ta tuli mõnikord koju sinikatega ja Y kinnitas ise tunnistajatele, et ta oli tänaval

kakelnud. H sõnul võis tapetu tema vastu agressiivne olla, samuti on ta varasemalt tekitanud

talle füüsilist valu.

Kaitsja tuletab kohtule meelde, et ka solvamine on iseenesest piisavalt agressiivne tegu, et

provotseerida tapmist KarS § 115 mõttes. Seega esinevad konkreetsed tõendid, mis näitavad,

et Y oli varasemalt agressiivne H ja Q suhtes ning kindlasti oli võimeline teisi isikuid

(süüdistatavat või tema lähedasi) roppude sõnadega solvama olles 28.09.2020.a

emotsionaalses seisundis, mida Q iseloomustas sõnaga “deliirium”.

Ekspert-kohtuarst TK kinnitas kohtuistungil, et teostatud kompleksekspertiisi raames ei olnud

ekspertidel võimalust uurida või tuvastada teaduslikult põhjendatud viisil tundepuhangu

tugevat seisundi süüdistataval ehk füsioloogilist afekti ehk tugeva hingelise erutuse esinemist.

Igal juhul, ei ole ekspertide arvamus hingelise erutusseisundi kohta kohtule siduv ning teise

astme kohus peab arvestama antud valdkonnas hiljuti toimunud õigusliku nihkega: toetudes

erialakirjandusele (T. Bachmann, Psühholoogia. Raamat juristile, Juura 2015, lk 179 jj) on

Riigikohus asjas nr 1-18-10214 (p-s 19) toonud välja asjaolud, mille olemasolu korral on

põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit ja

mis tugevalt viitavad hingelise erutuse seisundi esinemisele. Vadym Draguntsevi puhul on

täidetud praktiliselt kõik loetletud eeldused. Sellele, et tapetu tegevuste tagajärjel tekkis äkki

süüdistataval tugev emotsionaalne reaktsioon, mis pärssis oluliselt tema võimet kaalutletult ja

adekvaatselt reageerida viitab terve rida konkreetseid asjaolusid:

Tema käitumine oli tapmise momendil äärmiselt ebatüüpiline. Süüdistatav on kriminaalkorras

karistamata isik, kellele ei olnud intensiivne füüsiline agressioon iseloomulik. Isegi H, keda

Vadym Draguntsev tõukas ühel korral korterist välja tunnistas, et süüdistatav selle käigus ei

solvanud teda ega nimetanud halbade sõnadega. Samuti võrreldes Y agressiivsema, korduva,

valuliku tõukamisega, ei tundnud H ainukese Vadym Draguntsevi lükkamise episoodi käigus

valu so see ei olnud intensiivne. Siin vajab rõhutamist, et esimese astme kohus on täielikult ja

põhjendamatult ignoreerinud süüdistatava tööandja W OÜ iseloomustust, mille järgi pika

perioodi jooksul, so alates 2016.a, sai Vadym Draguntsev töökaaslastega läbi sõbralikult ning

tal ei olnud töökaaslastega ühtegi konflikti.

Kohtumenetluses uuritud materjalid näitavad, et süüdistatavale mitteiseloomulik tugev

agressiivne seisund, milles Y oli tapetud, kindlasti avaldus ootamatult ja ägedalt, kuna mitu

tundi enne surma sai Vadym Draguntsev tapetuga väga hästi läbi, mida on näha nii Maxima

turvakaamera videosalvestistes, kui ka süüdistatava ütluste pinnalt. Seda rääkimata

igapäevasest moraalsest ja finantsilisest toetusest, mida Vadym Draguntsev osutas Y-le.

Sellele, et tapmise momendil oli süüdistatava kontroll enda üle kannatanu käitumise tõttu

hetkeliselt vähenenud, viitab ka toimunu juhuslikkus, sh löökide paljusus, nende andmine

huupi ning mõtlemiseta, esimese kätte juhtunud löömise vahendiga (modem).

On tõendamist leidnud ja ekspert-kohtuarst AV otse kinnitas kohtuistungil, et kõik tapetu

vigastused olid tekitatud lühikese aja jooksul.

Sellest, et Vadym Draguntsev ei muutunud lihtsalt “agressiivsemaks”, vaid kaotas ajutiselt

kontrolli, lubab rääkida nii jõuetus, mis järgnes tapmisele ja mis väljendus selles, et süüdistatav

pidi kohe magama minema, kui ka mäluhäired, mis ei luba Vadym Draguntsevil meenutada

kuriteo toimepanemist, sellele vahetult eelnenud ja järgnenud sündmusi.

Lõpuks, alkoholijoobeseisund (hetkeseisund), milles süüdistatav oli tapmise momendil, võis

Riigikohtu arvates soodustada tugeva hingelise erutuse seisundi äkilist tekkimist (1-18-10214

p 19; 3-1-1-10-13 p 10.1).

Võtmehetkeks antud asjas peab kaitsja viimast sõnumit, mille Y saatis oma endisele

tüdruksõbrale enne surma ( “2 мin draka”). Harju Maakohus ei arvestanud kohtusaalis

korduvalt rõhutatuga, et antud sõnum oli eesti keelde valesti tõlgitud, mille tagajärjel on selle

tähendus moonutatud: vale tõlge “2 min kaklust” eeldab, et terve kaklus pidi kestma 2 minutit,

kusjuures õige tõlge “2 min kaklus” tähendab “oota üks hetk – meil tuleb siin kaklus“. Õiges

käändes antud sõnum viitab sellele, et tapetu oli solvamise või kakluse initsiaator, sest vastasel

juhul ei jääks tal aega sõnumi kirjutamiseks või välja saatmiseks. Samuti ei pööranud Harju

Maakohus tähelepanu väga tähtsale asjaolule, et sõnum algab kirillitsas (“2 м”), kuid lõpeb

ladina tähestikus (“in draka”), seega tuleb järeldada, et Y oli ise sel hetkel juba niivõrd erutatud

ja niivõrd agressiivses seisundis, et ta juhuslikult lülitas klaviatuuripaigutuse ümber ning jätkas

kirjutamist ladina kirjas, so mentaalselt ei pööranud enam tähelepanu väikestele asjadele,

kuna tema tähelepanu ressursid olid ahenenud (vt Bachmann, ibid, 7.1. Vägivaldse käitumise

eeldused ja kujunemine).

Arvestades ülaltoodut ning kuna “kaklus” on igal juhul vastastikune tegevus, ei saa nõustuda

ka esimese astme kohtu süü suuruse hindamisel tehtud vastuolulise järeldusega, et “Y

vastupanu ei osutanud”.

Kuna Riigikohtu arvates löökide paljusus on otseses mõttes iseloomulik tugevale hingelise

erutusele, eksib Harju Maakohus ka selles, et süü suuruse raamid peavad olema keskmisest

kõrgemal.

Vadym Draguntsev on karistustundlik isik ja teda väga tugevalt mõjutavad vangistusega

kaasnevad finantsilised raskused, töökoha ja tööoskuste kaotus ning isolatsioon perekonnast

ja ühiskonnast. Ta ei vajanud kõrgema intensiivsusega karistust, mis koormaks teda

ebaproportsionaalselt rohkem, kui see on vajalik õigushüve kaitseks. Karistuse mõistmisel ei

arvestanud esimese astme kohus sellega, et süüdistatav saab aru oma alkoholi sõltuvuse

probleemist ja planeerib esimesel võimalusel asuda ravile, et tal on positiivne tööandja

iseloomustus ning et tegemist ei olnud süstemaatilise käitumisega. Vadym Draguntsev ei

püüdnud oma kuriteo jälgi varjata ning lisaks puhtsüdamlikule kahetsusele oleks kohus

pidanud eraldi arvestama ülestunnistamisele ilmumist ja aktiivset kaasaaitamist enda kuriteo

avastamisele, kergendavate asjaoludena KarS § 57 p 3 mõttes.

Lõpuks, kuna võimalused töötada vanglas on äärmiselt piiratud ning pikendada

maksmisperioodi saab ainult ühe aasta võrra, peab süüdi mõistmisel mõistetav summa olema

reaalselt hüvitatav kahe aasta jooksul, mida see hetkel ei ole. Harju Maakohus ei selgitanud

ega põhjendanud miks vaatamata sellele, et süüdistataval puuduvad lähimal ajal

märkimisväärsed sissetulekud ning menetluskulude hüvitamine oleks talle ilmselt üle jõu, peab

ta

hüvitama

surnu

kohtuarstliku

ekspertiisi,

kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi kulud ja sundraha täies ulatuses.

Ülaltoodud põhjustel on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 19.05.2021.a kohtuotsus

tuleb seega tühistada.

Tallinna Ringkonnakohtu 2.augusti 2021 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele

kirjalikus menetluses ja menetlusosalistele anti aega esitada kirjalikke seisukohti ja

taandusavaldusi kuni 10.augustini 2021.

Kirjalikud seisukohad esitasid määratud tähtajaks prokurör ja kannatanu. Süüdistatava kaitsja

esitas taotluse täiendava tunnistaja ülekuulamiseks ja selleks suulise apellatsioonimenetluse

korraldamiseks.

Prokuröri seisukoht.

Apellatsiooni

pinnalt

kujunes

prokuratuuril

seisukoht,

et

tegemist

on

apellandi

mittenõustumisega kohtu järeldustega, mis ei ole aga käsitletav materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ega ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kaitsja kordab

apellatsioonis enda kohtuvaidlustes esitatud argumente, millest kõigil on maakohus otsust

tehes põhjalikult peatunud. Kohtueelses menetluses kogutud ning kohtus uuritud tõenditest ei

nähtu, et ohver oleks V. Draguntsevit kuidagi provotseerinud või V. Draguntsevil oleks

esinenud tugev hingelise erutuse seisund.

Maakohus on pikalt analüüsinud nii ohvri kui ka V. Draguntsevi agressiivsust ning kohtu

järeldused on jälgitavad, loogilised ja kooskõlas tõenditega. Kohus on oma seisukohta

põhjalikult motiveerinud ning kaitsja ei ole esitanud mingeid uusi asjaolusid ega tõendeid oma

arvamuse kinnitamiseks ja maakohtu järelduste kummutamiseks. Vigastustega koju ilmumine

ei tähenda automaatselt, et Y oleks kakelnud, vaid ta võis langeda rünnaku ohvriks või

kukkuda.

Apellandi seisukohaga, et süüdistatava käitumine on ebatüüpiline varem karistamata ja

mitteagressiivse inimese jaoks, prokurör ei nõustu. Isikuvastaste kuritegude toimepanijal

tugeva hingelise erutuse seisundi esinemise kohta ei ole võimalik teha järeldust pelgalt selle

pinnalt, et tegemist on varem karistamata inimesega. Üsna sagedane on olukord, kus tapmise

või raskete tervisekahjustuste tekitamise paneb toime inimene, kellel puuduvad varasemad

vägivallaaktid. Samuti puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et V. Draguntsevil oleks

agressiivsus avaldunud ootamatult ja ägedalt. Tegemist on kaitsja hüpoteesiga, mida ei kinnita

ükski kohtumenetluses uuritud tõend. Apellandi väitega juhuslikkuse ja teo toimepanemise viisi

osas ei saa nõustuda, kuna enamik tapmisi ja raskeid isikuvastaseid kuritegusid on toime

pandud juhuslikult, ette planeerimata ning nö esimeste kättejuhtuvate vahenditega. Löökide

paljusus ning löökide tegemine lühikese ajavahemiku jooksul on samuti küllaltki tüüpiline

tapmise toimepanemise viis, mis ei viita olukorra ebatavalisusele või tugeva hingelise erutuse

seisundi esinemisele kannatanul.

Ka ei saa ainuüksi jõuetuse ja mäluhäirete pinnalt pärast teo toimepanemist väita, et tegemist

on äkki tekkinud tugeva hingelise eriutusega. Nimetatut selgitasid kohtuistungil vägagi

põhjalikult eksperdid, kes koostasid V. Draguntsevi ekspertiisiakti, öeldes, et tegemist on

tavapärasele alkoholijoobele omaste tunnustega. Samuti on üldteada asjaolu, et suurtes

kogustes mitmete päevade jooksul alkoholi tarvitamine või tekitada jõuetust ning mäluhäireid.

Ka kõnealusel aspektil on maakohus peatunud ja tõendeid hinnanud. Kuivõrd tõendid

kinnitavad üheselt, et kannatanu ja süüdistatav tarvitasid koos järjest mitmete päevade jooksul

alkoholi ning tegemist oli kange alkoholi ja suurte kogustega, siis ei ole üllatav, et süüdistatav

oli väsinud, jõuetu ega mäletanud kõiki sündmusi korrektselt.

Asjaolu, et maakohus otsesõnu tööandja iseloomustusele ei viita, et tähenda, et tegemist oleks

sellise rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Kohus on tõenditele tuginevalt

sedastanud, et kumbki osapool polnud üldplaanis vägivaldne. Tööandja hinnang V.

Draguntsevi käitumisele ei oma maakohtu järeldusi ümberlükkavat kaalu.

Maakohus on otsuses kriminaalmenetluse kulude küsimusel põhjalikult peatunud ning

apellatsioon ei sisalda selliseid argumente, mis tingiks kohtuotsuse muutmist ka

kriminaalmenetluse kulude osas.

Kokkuvõtvalt on maakohus kõnealuses kriminaalasjas tõusetunud vaidlusküsimust, s.o kas

tegemist on tapmise põhikoosseisu või provotseeritud tapmisega, väga põhjalikult

analüüsinud, sidudes seejuures isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja

kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on oma seisukohti põhistanud ning järelduste

kujunemine on selge ja loogiline. Maakohus on kõiki kaitsja poolt apellatsioonis esitatud

seisukohti otsust tehes juba käsitlenud, tõenditele tuginevalt hinnanud ja analüüsinud ning

apellatsioonist ei nähtu mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise või

tühistamise. Kohtumenetluse käigus ei ole esile kerkinud asjaolusid, mis lükkaksid ümber V.

Draguntsevi poolt KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Selliseid

asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonist. V.

Draguntsevi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt

kohtuotsust ebaseaduslikuks.

Eelnevast lähtuvalt on Harju Maakohtu 19.05.2021 otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti

kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks.

Kannatanu seisukoht.

Kannatanu ei ole nõus sellega, et see kuritegu oli provotseeritud Igori poolt. Kui Igor oli

agressiivne, siis ta tõstis häält ja tükkis kaklusse. Naabrid tunnistasid et kõva häält ega kaklust

korterist kuulda ei olnud. Igor oli tugevalt purjus. Ta ei olnud võimeline vastu hakkama

Draguntsevile. Samuti eksperdid kinnitasid et Vadim oli mõrva ajal adekvaatne. Kui tõsine oli

Igori materiaalne probleem võib vaadata tema pangaväljavõttest kui teha päringud

pankadesse. Vadimil oli ka valikuvõimalus: ta võiks sellest korterist kas ära minna või välja

kutsuda politsei. See oli väga karm mõrv. Oma käitumisega Vadim jättis lapse Kristina Ya isast

ilma.

Kaitsja adv. J.Radziwilli taotlus.

02.08.2021.a

määras

Tallinna

Ringkonnakohus

10.08.2021.a

tähtajaks,

milleks

apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti ja taandusi.

Lähtuvalt KrMS § 331 lg 11 p-st 2 on menetlusosalistel õigus esitada antud tähtpäevaks ka

uusi taotlusi.

Tutvudes apellatsioonile vastustega, leiab süüdistatav, et antud asja menetluse raames on

vaja üle kuulata uue iseloomustavana tunnistajana U (i/k XXXXXXXXX). U tunneb Vadym

Draguntsevi ja võib tunnistada, et süüdistatav on tema nähes varasemalt kaotanud kontrolli

enda üle so et Vadym Draguntsevil on varasemalt esinenud äkitselt tekkinud tugev

emotsionaalne reaktsioon, mis pärssis oluliselt tema võimet kaalutletult ja adekvaatselt

toimuvale reageerida.

Apellant ei saanud käesolevat taotlust varem esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel,

kuna sai U eksisteerimisest ja tema kogemusest süüdistatavaga teada alles hiljuti (peale

apellatsiooni esitamist).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja

prokuröri ja kannatanu kirjalike seisukohtadega ning kaitsja täiendava taotlusega, leiab, et

maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Esmalt selgitab kohtukolleegium oma seisukohta, mis puudutab süüdistatava kaitsja taotlust

üle kuulata tunnistaja ja selle taotluse rahuldamise korral korraldada suuline menetlus.

Kaitsja on tõesti taotluse allkirjastanud tähtaegselt e viimasel päeval kell 21.50. Tähtaeg

seisukohtade ja taotluste esitamiseks sai läbi keskööl e ajal, mil kohtud ei tööta ja dokumente

infosüsteemi ei registreerita. Seega ei ole vaidlust selles, et kohtule sai teatavaks kaitsja

taotlus juba siis, kui kohus oli nõupidamistoas. Selgituseks viitab kohtukolleegium Riigikohtu

seisukohale, et nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu

nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 ja KrMS § 331 lg 1-1 p 2

alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada

oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud

taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata ( 1-18-502). Praegusel juhul tuleb küll jaatada, et

kaitsja on taotluse esitanud tähtaegselt, mistõttu ei ole ka alust taotluse läbi vaatamata

jätmiseks, kuid kohus oli selle teatavakssaamise ajaks juba nõupidamistoas. Sisuliselt läks

kohus nõupidamistuppa pärast tähtaja saabumist e pärast südaööd. See küsimus vajas

selgeksrääkimist seetõttu, et otsustada, kas kohus lahendab kaitsja taotluse eraldi määrusega.

Kohus seda ei tee, sest nõupidamistoas saab kohus teha kaks lahendit : kas lõpliku lahendi

või uuendab määrusega menetluse. Siinjuures on oluline selgitada, et taotluse esitamisega ei

uuene menetlus automaatselt vaid KrMS § 307 lg 1 alusel tehakse seda määrusega ja vaid

selles sättes toodud põhjustel. Praegusel juhul puudub kohtu hinnangul seaduslik alus

apellatsioonikohtu menetluse uuendamiseks, sest ühtegi seaduses ettenähtud alust ei esine.

Seega lahendab kohus kaitsja taotluse põhjendatuse küsimuse käesolevas otsuses ja kaitsjal

on õigus vaidlustada seda kassatsioonis. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium ka seda, et isegi

sel juhul, kui kohus oleks pidanud lahendama kaitsja taotluse eraldiseisva määrusega, ei oleks

see eraldi vaidlustatav kooskõlas KrMS § 385 p 20,25. Seega ei riku kohtukolleegiumi eelolev

seisukoht ka kuidagi süüdistatava kaebeõigust.

Süüdistatava kaitsja-apellant adv. J.Radziwill esitas ringkonnakohtule eelmenetluses taotluses

üle kuulata tunnistaja ja taotluse rahuldamise korral määrata suuline menetlus. Tunnistaja

ülekuulamise taotluse vajadus tekkis kaitsjal väidetavalt pärast seda, kui luges

apellatsioonimenetluse eelmenetluses kohtu poolt menetlusosalistele antud tähtaja jooksul

esitatud apellatsioonile esitatud seisukohti. Tunnistaja peaks ikka ja jälle iseloomustama tema

kaitsealust ja rääkima kohtule, et süüdistataval on ka varasemalt äkitselt tekkinud tugev

emotsionaalne reaktsioon, mis pärssis oluliselt tema võimet kaalutletult ja adekvaatselt

toimuvale reageerida.

Taotluse rahuldamiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul alus. Esiteks, seisukohtades, mis

ringkonnakohtule esitati – kohtukolleegium ei tea, millise menetlusosalise, kas prokuröri või

kannatanu seisukoht tingis kaitsjal tunnistaja ülekuulamise vajaduse- ei ole midagi uut ei

süüdistatava ega ka kannatanu iseloomustustes. Kõik needsamad asjaolud selgusid juba

maakohtus ristküsitlemise käigus kannatanu ja tunnistajate ülekuulamisel. Tõendeid, mis

annavad kohtule aluse tõendaiseseme asjaolude selgitamiseks ja karistusküsimuse

otsustamiseks on maakohtus kogutud piisavalt ja kaitsja oli ka nõus sellisete tõendite baasiga

lõpetama kohtuliku uurimise maakohtus. Tegemist saab olla vaid tunnistajaga, kes ei tea

midagi sündmuse kohta ja nagu öeldud iseloomustavat materjali, millele kaitsja on oma

kaitseversiooni püstitanud, on maakohtu menetluses piisavalt kogutud. Arvestades seda, et

mingeid uusi seisukohti ei ole ei prokuröri ega ka kannatanu seisukohtades esitatud , ei saa

kuidagi õigustada kaitsja taotlust tunnistaja ülekuulamiseks ja seetõttu suulise istungi

korraldamiseks, mis on esitatud ilmselge hilinemisega. Kaitsja eesmärk on taotletud tunnistaja

ülekuulamisega kohtule selgeks teha, et nö „ lühikese süütenööriga“ isik panebki

vägivallategusid toime ainult süüd kergendavatel asjaoludel ja alati on kannatanu ka süüdi.

Kohtukolleegiumi hinnangul selliseid reegleid ei eksisteeri, selline arusaam ei ole õige ja igal

konkreetsel juhul tuvastatakse kuriteo tõendamiseseme asjaolud ning sealhulgas konkreetne

tegu, mis viis süüdistatava äkki hingelise erutuse seisundisse. Kuigi kaitsja taotleb suulise

menetluse korraldamist ainult juhul, kui kohus rahuldab tema taotluse tunnistaja

ülekuulamiseks, märgib kohtukolleegium selgituseks veel järgmist.

Esiteks, kohus määras apellatsiooni läbivaatamise kirjalikus menetluses peale seda, kui oli

möödunud tähtaeg, mis on ettenähtud suulise menetluse jaoks taotluste esitamiseks. Kui

kaitsja muutis meelt võrreldes apellatsiooni esitamise momendiga ja seda just

apellatsioonimenetluse viisi osas, siis pidanuks ta seda tegema seitsme päeva jooksul. Pikalt

ja põhjalikult on seda küsimust selgitanud Riigikohus oma otsuses 3-1-1-44-16 ja nimelt.

Kehtiva menetluskorra kohaselt teavitab ringkonnakohus apellatsiooni saamisest alates kolme

päeva jooksul kohtumenetluse poolt, kelle huve see puudutab (KrMS § 322 lg 1).

Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid

ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates seitsme päeva jooksul

(KrMS § 322 lg 3). Kohtumenetluse poole vastuväidetes peab olema märgitud, kas taotletakse

suulist menetlust (KrMS § 322 lg 4). Eelnevast lähtuvalt on suulise menetluse taotlemiseks

apellatsioonikohtus sätestatud kindel tähtaeg. KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi

lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul

alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Kui kohtumenetluse pool seda

ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. Kui

apellatsiooniteatega antud tähtaeg kirjalike seletuste ja vastuväidete esitamiseks ning suulise

menetluse taotlemiseks on möödunud, algab ringkonnakohtus eelmenetlus (KrMS 11. ptk 2.

jg). Eelmenetluses teeb kohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele määramise

määruse, kui menetlust takistavad asjaolud puuduvad või need on kõrvaldatavad (KrMS § 328

lg 1 p 1), otsustades muu hulgas ka asja läbivaatamise viisi apellatsioonimenetluses.

Määramaks kriminaalasja läbivaatamise kirjalikus või suulises menetluses, peavad

ringkonnakohtule olema teada poolte sellekohased seisukohad. Seetõttu on oluline, et

ringkonnakohus oleks enne teavitanud kohtumenetluse poolt apellatsiooni esitamisest ning

taganud sellega võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust.

Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses KrMS § 331

lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada

kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust

taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks

minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud.

Arvestades maakohtus toimunud kohtumenetluse sisu e temaatikat, millele oli enamus

ristküsitlusest suunatud ja nimelt süüdistatava ja kannatanu iseloomustamisele, nende

käitumisele konfliktsituatsioonides jne, ei ole ka usutav, et süüdistatavale meenus konkreetne

tunnistaja, kes oskab teda iseloomustada kui väga kergesti ärrituvat isikut, viimasel minutil

enne kohtu nõupidamistuppa minekut ja ta teatas sellest kaitsjale, kes just oli läbi lugenud ka

prokuröri seisukohad.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks osundada ka taotluse vormilise külje puudusele ja

nimelt. Kohtukolleegium on veendunud, et olenemata sellest, kas tunnistaja ülekuulamist

apellatsioonikohtu istungil taotletakse apellatsioonis või hiljem, peavad olema täidetud KrMS

§ 321 lg 2 p 5 nõuded ja kohtule tuleb esitada ka selle isiku, kelle ülekuulamist taotletakse

elukoha aadress või asukoht.

Kaitsja on apellatsioonis esitanud vastuväited süüdistuse e süüdistatava käitumisele antud

karistusõigusliku hinnangu osas, mis kõlasid juba maakohtus kohtuvaidlustes ning maakohus

on oma otsuses neid kaitseväiteid põhjalikult käsitlenud ja need ka argumenteeritult ümber

lükanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga ja

tõendite hindamise tulemil tehtud järeldusega süüdistatava käitumisele antud juriidilise

kvalifikatsiooni osas ning lisab omalt poolt järgmist.

Provotseeritud tapmine on tapmise kergem koosseis ja priviligeerimise aluseks on asjaolu, et

kannatanu ise on oma tõsise isikuvastase ründega süüdlase viinud tapmiseni, teda

provotseerinud. Süüdlane on sellisest käitumisest viidud tugeva hingelise erutuse seisundisse

e siis see seisund peab olema põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega.

Käesoleval juhul ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendeid selle kohta, et kannatanu oleks

vägivalda kasutanud või solvanud süüdistatavat ja süüdistatav just sellest tingitult hakkas

kannatanut intensiivselt peksma. Muuhulgas ei ole seda väitnud ka süüdistatav ise. Kaitsja on

esitanud versiooni, et tegemist oli provotseeritud tapmisega, kuid need argumendid, mis kaitsja

apellatsioonis välja toob, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul piisavad väitmaks, et kannatanu

oleks verbaalselt või füüsiliselt üldse rünnanud süüdistatavat. Tegemist oli ühise alkoholi

tarvitamisega e kannatanu ja süüdistatav tarvitasid koos alkoholi ja vaidlust ei saa olla selles,

et ühiselt alkoholi tarvitades ka tüli tekkis. Mõlemal oli tuvastatud joove. Kohtukolleegium

nõustub maakohtuga selles, et kannatanu raske eluperiood, sellega seoses alkoholi

tarvitamine ja keerulised suhted lähedastega, ei ole piisavad tegurid väitmaks, et ta

süüdistatava suhtes sellist agressiivsust ilmutas, et süüdistatav järsult erutus ja kannatanut

surmavate löökidega peksma hakkas. Ilmselgelt oli kannatanu tugevalt joobes ja rohkem, kui

süüdistatav (promillides vastavalt 3,69 ja 2,55 promilli). Sellises joobes isik ei ole võimeline

isegi nö võrdväärselt vastasega kaklema, rääkimata intensiivsetest vägivallategudest. Samuti

ei saa sellise isiku jutust isegi, kui see oli ropp jms võtta isiklikult kellegi vastu suunatuna.

Samamoodi ei ole piisav tõendamaks kannatanu provotseerivat käitumist fakt, et kannatanu

on kunagi võimalik, et tänaval kakelnud ja sinikatega koju tulnud, et talle meeldis kakelda ja ta

on oma lähedasi purjus peaga solvanud jne. Ka süüdistatav on varasemalt agressiivsust üles

näidanud nagu seda tunnistas kannatanu lahutatud abikaasa. Maakohus on põhjalikul

analüüsinud tunnistajate ütlusi, süüdistatava kahtlustatavana antud ütlusi, süüdistatava kõnet

häirekeskusesse, psühhiaatri ja psühholoogi selgitusi ekspertiisi aktis tehtud järelduste osas,

kirjalikke tõendeid e sündmuskoha vaatlusprotokolli ja põhjendatult tulnud järeldusele, et

tegemist on tapmise lihtkoosseisuga.

Kaitsja poolt apellatsioonis väidetu, et süüdistatava käitumine oli tapmise momendil äärmiselt

ebatüüpiline kuna süüdistatav on kriminaalkorras karistamata isik, kellele ei olnud intensiivne

füüsiline agressioon iseloomulik, ei tähenda ka seda, et selline käitumine oli kindlasti

provotseeritud kannatanu poolt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistataval selliseid

vigastusi, mis viitaks sellele, et kannatanu enne rünnakut süüdistatava suhtes vägivalda

kasutas. Marrastused põlvedel ja küünarnukkidel seda ei tõenda. Pigem võivad need

vigastused viidata sellele, et toimus kahepoolne rüselus/maadlus põrandal enne peksmist.

Selleks, et kvalifitseerida tapmist provotseeritud tapmisena kannatanu poolse verbaalse

solvamise tõttu, peab kohus eelkõige hindama, kas kannatanu poolt öeldu on üldse hinnatav

solvamisena. Kui süüdistatav ei ole kordagi öelnud, et kannatanu üldse midagi tema kohta

solvavat ütles ja kaitsja samuti mingeid väidetavaid solvavaid väljendeid ei esita, ei saa kohus

ise välja mõelda solvanguid ja neid siis hinnata. Ka ei ole tuvastatud , et kannatanu oleks

varasemalt provokatiivselt süüdistatava suhtes käitunud. Kuriteosündmuse päeval on

salvestatud nende koos olemine ja see on kõrvaltvaataja hinnangul sõbralik. Pigem rääkisid

tunnistajad süüdistatavast ja kannatanust kui sõpradest. Kannatanu lahutatud abikaasa sõnul

on ta vaid ühel korral kuulnud, kuidas kannatanu süüdistatavale märkuse tegi ja sekkus, kui

süüdistatav püüdis teda e kannatanu abikaasat korterist välja ajada. Kannatanu käitumine oli

sel korral pigem džentelmenlik, sest ei lubanud süüdistataval karjuda oma laste ema peale.

Kannatanul tuvastatud vigastused ja eriti just peavigastused, mis olid surma põhjustavateks,

nende rohkus ja tekitamise lühiajalisus viitavad tõesti sellele, et süüdistatav oli agressiivselt

meelestatud, et ta oli vihahoos, kuid et see oli tekkinud kannatanu vägivaldsest või solvavast

käitumisest, see on apellandi oletus. Ei ole ka reegleid, mis kinnitavad apellatsiooniväidet, et

varem karistama isikud, kui nad panevad toime tapmise, teevad seda kindlasti provotseeritud

äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis.

Mis aga puudutab kaitsja poolt apellatsiooni esitatud tõlgendust, mida tema arvates tähendas

kannatanu poolt enne surma oma naistuttavale saadetud sõnum, siis kohtukolleegium leiab,

et see ei kinnita süüdistava süüd provotseeritud tapmises ega lükka ka seda ümber. Sõnum

on abistavaks tõendiks surma aja määramisel, kuid ei saa kuidagi tõendada seda, et

kannatanu oma käitumisega provotseeris süüdistatavat. Ka kaitsja ise märgib apellatsioonis,

et sõnumi sisu järgi võib aru saada, et toimus kaklus ja see oli kahepoolne. Kahepoolne kaklus

tähendab seda, et jah võimalik, et lepiti kokku, et vaatame siis, kes on tugevam jne., kuid

ilmselgelt jäi kannatanu alla juba joobeastme poolest ja ta ei olnud ka võimeline end kaitsma

sellise intensiivse ja peapiirkonda suunatud peksmise eest. Asjaolu, et kannatanu sel ajal, kui

võimalik kokkulepe kahepoolseks nö maadluseks oli juba olemas, ka kirjutada sai kinnitab

pigem seda, et selleks ajaks ei olnud olukord veel nö kriitiline e sellist väidetavat vägivallategu,

mida apellant kannatanule omistada püüab või solvamist kannatanu poolt, mis oleks äkki

süüdistatava hinge sedavõrd erutanud, et ta kannatanut kontrollimatult, peksma hakkas, ei

olnud toimunud ja süüdistatava käitumine oli kontrolli all. Võib eeldada, et kannatanul oli

tekkinud soov kakelda, sest talle meeldis purjus peaga kakelda ja süüdistatav ka sellega

nõustus e nagu väidab kaitsja oli kaklus kahepoolne. Meelevaldne on kaitsja seisukoht ka

selles, et klaviatuuri tähestiku muutumine on kindel märk sellest, et kannatanu oli agressiivne

süüdistatava suhtes. Klaviatuuri keel võib sõnumit trükkides muutuda kogemata ka täiesti

adekvaatsel ja kainel inimesel, kui ta sõnumit trükkides sõrmedega vastu läheb ja libistab.

Kohtukolleegiumi hinnangul kokkuvõttes ei kerki esile tõsiselt võetavat kahtlust, et süüdistatav

võis teo ajal olla kannatanu käitumisest tingitud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse

seisundis. Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema

usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust

sellest kõneleda (1-18-10214 p 23).

Kohtukolleegium on veendunud, et V.Draguntsevi joobest hägustunud teadvus ning alanenud

enesekontroll olid need faktorid, mis kutsusid esile sellise lauspeksmise ja needsamad faktorid

võisid ka põhjustada joomakaaslase sõnade või käitumise valesti interpreteerimise tagajärjel

agressiivsust ja vägivalda ning ta ei suutnud peatuda enne, kui oli veendunud ohvri

vastupanuvõimetuses.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et alust kvalifitseerida süüdistatava käitumine

provotseeritud tapmisena, ei ole.

Süüdistatavale on mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmäära. Maakohus on karistuse

mõistmisel alla sanktsiooni keskmäära arvestanud juba kõiki asjaolusid, mis kuidagi võisid

mõjutada karistuse määra allapoole keskmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine asjaolusid,

mis annaks alust veel kergendada karistusmäära. Kohtuotsuse tühistamiseks karistuse osas

peavad esinema seaduslikud alused ja selleks on kas kriminaalmenetlusõiguse rikkumine e

karistuse põhjendamata jätmine maakohtu poolt või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda

siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses

kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on

tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo

raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 26 ja 20. oktoobri 2016 otsus

asjas nr 3-1-1-70-16, p 11.) Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui

kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1)

kohaldamisel kaalutlusvea (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2021. a otsus nr 1-19-

4150/132, p 28). Kohtukolleegium selliseid rikkumisi tuvastanud ei ole.

Mis puudutab menetluskulusid, siis on maakohus jätnud need osaliselt riigi kanda ja selliseid

asjaolusid, mis annaks alust veel suuremas osas menetluskulusid riigi kanda jätta ei esine.

Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb

võtta süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama

karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev.

Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et

süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib

kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist

vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt

taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (3-1-1-105-12). Kaitsja väide, et menetluskulude

väljamõistmisel süüdistatavalt peaks kohus arvestama, et ta oleks võimeline need kahe aasta

jooksul tasuma, on meelevaldne ja ei rajane ühelgi seadusesättel ega ka Riigikohtu

seisukohal. Aastane tähtaeg on vabatahtlikult e ilma nö lisakuludeta antud võimalus hüvitada

tekkinud menetluskulud. Kohtukolleegium möönab, et kohtupraktikas on juba muutunud

reegliks aastase e täitemenetluse seaduses ettenähtud kõige pikema tähtaja andmine

vabatahtlikuks menetluskulude hüvitamiseks ja seda ka sellistel juhtudel, kui süüdistavataval

puudub kas võimalus või huvi aasta jooksul oma kohustused riigi ees täita, kuid kuskile ei ole

kadunud kord, et menetluskulude osas kohtuotsus täidetakse täitemenetluses. Praegusel juhul

on tegemist täiskasvanud töövõimelise meesterahvaga ning olukorraga, kus kohus on juba

osa menetluskuludest jätnud riigi kanda.

Süüdistatava V.Draguntsevi lepinguline (maakohtus kaitses RÕA korras) kaitsja adv.

J.Radziwill esitas kohtule ka õigusabikulude hüvitamise taotluse koos tehtud tööde loetelu ja

ajakuluga. Kaitsja on kulutanud apellatsiooni koostamisele ja esitamisele taotluse kohaselt 4

tundi, 2 tundi kohtus ta oma kaitsealusega vanglas ja nõustas teda ja kaks tundi analüüsis

maakohtu otsust. 8 tunni tehtud töö eest taotleb kaitsja süüdistatavale kulude hüvitamist

summas 960 eurot. Kuigi seoses sellega, et kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata

jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda, annab kohtukolleegium oma hinnangu ka

kaitsekulude mõistlikkusele. Kohtukolleegiumi hinnangul on see vajalik, sest ei saa ette arvata,

mis toob kaasa edasikaebemenetlus ja juhul, kui on vajalik hüvitada süüdistatavale õigusabi

kulud, on nende mõistlikkuse hindamine just menetleva kohtu poolt olulise tähtsusega.

Kohtukolleegium leiab, et tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja see tuleb võtta aluseks õigusabi

kulude arvutamisel. Arvestades seda, et kaitsja kaitses süüdistatavat ka maakohtus, et tema

apellatsiooni väited ühtivad suures osas kaitsekõnes esitatud kaitseväidetega, et

kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist põhjendatud argumentidega ning apellatsiooni

pikkust e seda, et põhjendused on 2,5 lehel, peab kohtukolleegium apellatsiooni koostamisele

põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Teiste kaitsetoimingute osas peab kohtukolleegium ajakulu

põhjendatuks ja kokku seega on põhjendatud ajakulu 6 tundi ning mõistlikud õigusabi kulud

720 eurot. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, jääb kaitsjatasu tema

enda kanda.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse V. Draguntsevi suhtes muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)