2-19-18648/64 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

1 (20)

2-19-18648

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht 13.08.2021. a, xxxx kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-18648

Tsiviilasi

E. H. hagi H. E. vastu pärandvara väljaandmiseks

kohustamise ja viivise nõudes

Hagihind

11 474,29 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E. H. (isikukood xxxxxxxxxxx; e-post:);

Kostja: H. E. (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Cardo

Soosaar (e-post: cardo.soosaar@attela.ee)

Kohtuistungi aeg

05.07.2021. a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Kohustada H. E. andma E. H. välja L. H. pärandvara 7776,74 eurot.

3. Mõista H. E. E. H. kasuks välja 7776,74 euro väljaandmisega viivitamise eest viivis

VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 14.08.2021. a kuni nõude kohase

täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata E. H. hagi H. E. vastu suuremas ulatuses

pärandvara väljaandmiseks kohustamise ja viivise nõudes.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud 27% ulatuses E. H. kanda ja 73% ulatuses H. E. kanda. 2. Mõista

H. E. riigituludesse välja riigilõiv summas 438 eurot.

Riigilõiv tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Kohus lisab otsusele makseinfo koondlehe, kus on märgitud makserekvisiidid.

3. Vabastada E. H. riigilõivu summas 162 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

4. Mõista E. H. H. E. kasuks välja menetluskulud summas 716,04 eurot.

5. E. H. tuleb temalt H. E. kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist VÕS

§ 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

2 (20)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja nõue ja põhjendused

E. H. esitas 27.11.2019. a kohtusse hagiavalduse H. E. vastu pärandvara väljaandmiseks

kohustamise ja viivise nõudes. Hagiavalduses nõudis hageja, et kohus kohustaks kostjat

andma temale välja L. H. pärandvara 10 000 eurot ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja

viivise selle rahasumma tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras alates 14.05.2014. a kuni nõude täitmiseni. 09.04.2021. a menetlusdokumendis muutis

hageja oma nõuet ning taotleb, et kohus kohustaks kostjat hagejale välja andma L. H.

pärandvara 9526,12 eurot ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise selle summa

tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 23.01.2020. a

kuni nõude kohase täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt on hageja E. H. 25.04.2014. a surnud L. H. testamendijärgne

ainupärija. 12.12.2013. a sõlmis L. H. kostja H. E. müügilepingu, millega müüs kostjale

korteriomandi

xxxx

linnas

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx

hinnaga

eurot.

Müügilepingus kinnitas L. H. , et korteriomandi müügihind 10 000 eurot oli temale tasutud

sularahas enne lepingu sõlmimist. Hageja väitel on korteriomandi müügist saadud L. H. raha

10 000 eurot kostja valduses. Tegemist on L. H. pärandvaraga, mille väljaandist on hagejal

kui ainupärijal õigus kostjalt alates pärandi avanemisest nõuda. Vaatamata hageja korduvatele

nõudmistele ei ole kostja rahasummat hagejale välja andnud. Telefonivestlustes hagejaga on

kostja mitmeid kordi kinnitanud, et kõnealune summa on tema valduses ning ta pole seda

kellelegi väljastanud. Seda tõendab 14.05.2014. a kõnesalvestis, kus kostja enda sõnade

kohaselt on summa tema valduses. Samuti mainib kostja, et pool sellest sularaha summast ehk

5000 eurot on ta paigutanud enda pangaarvele. Kostja pangakonto väljavõte tõendab, et

29.04.2014. a on ta paigutanud enda Swedbanki arvele 5000 eurot. Ka on Tallinna

Ringkonnakohus 18.12.2020. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-17784 tuvastanud, et kostja H. E.

valduses on L. H. pärandvara 10 000 eurot, mille väljaandmist on hagejal õigus kostjalt nõuda.

Tsiviilasjas nr 2-19-17784 esitas E. H. hagi H. E. ja E. E. vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840. Täitmisel oleva nõude sisuks oli kostjate

menetluskulude nõue hageja vastu summas 4896 eurot. Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2020.

a otsusega rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/3840 lubamatuks.

Ringkonnakohus luges tõendatuks, et L. H. pärandvara summas 10 000 eurot on H. E.

valduses ning E. H. on õigus see summa H. E. välja nõuda ning oma nõude solidaarvõlgnikest

kostjate menetluskulude nõudega tasaarvestada.

Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega selle kohta, et 5000 eurot, mis kostja 29.04.2014.a

enda pangakontole paigutas, sai ta laenuks oma tütrelt E. E. . Hageja toob välja, et Tallinna

Ringkonnakohus on 18.12.2020. a otsuses muu hulgas tõendite põhjal tuvastanud, et see 5000

eurot oli L. H. pärandvara, mis oli kostja valduses. Hageja on seisukohal, et kostja enda ja

tema tütre E. E. ütlustega seda asjaolu ümber lükata ei saa ning kostja ja E. E. soovivad anda

3 (20)

asjaolu kohta kohtus valeütlusi. Hageja leiab, et kostja väidetud asjaolu, et tema tütar E. E.

andis temale 5000 eurot, ei ole tõene ega ka usutav. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et

E. E. omas 2014. aastal ühte arvelduskontot SEB pangas ja Swedbankis lisaks ka

limiidikontot. SEB Pangas oli 2013 november kuni 2014 august nii alg kui lõppjääk stabiilselt

0,06 dollarisenti ja 56 dollarisenti. Swedbankis oli limiidikontol (sisuliselt krediitkaardi konto)

algjääk 01.11.2013. a miinuses 143,10 eurot ning käive kuni 01.08.2014. a 1079,29 eurot ning

lõppjääk jäigi miinusesse. Swedbanki arvelduskontol oli algjääk 01.11.2013. a 500,58 eurot

ja lõppjääk 01.08.2014. a 130,48 eurot. Neid tõendeid arvestades ei ole usutav, et E. E. oli

üldse selline summa nagu 5000 eurot, mida kostjale laenuks anda.

Hageja väitel on lisaks 10 000 eurole kostja valduses veel L. H. pärandvara summas 215 eurot.

L. H. pangakonto väljavõte tõendab, et 3 päeva pärast tema surma, s.o 28.04.2014. a, võeti

pangakaardiga tema kontolt välja 215 eurot. Kõik L. H. asjad jäid sisuliselt kostja valdusesse.

Seega sai kostja olla ainuke isik, kes raha L. H. kontolt välja võttis.

Hageja leiab, et temal kui L. H. pärijal on õigus kostjalt tema valduses olev pärandvara välja

nõuda ja lisaks nõuda summade tasumisega viivitamise eest viivist. Hageja leiab, et

pärandvara väljaandmise nõue muutus sissenõutavaks alates pärandi avanemisest ehk

pärandaja surma päevast.

Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega selle kohta, et kostja on kandnud enda arvelt L. H.

matusekulud summas 2140,75 eurot. Esiteks leiab hageja, et kostja ei ole 2140,75 euro

ulatuses L. H. matusekulusid tõendanud. Hageja ei nõustu kostja poolt matusekuluna välja

toodud kütuse kuluga autole summas 47,45 eurot ja peielaua kuludega naabritele summas

80,00 eurot. Hageja leiab, et kostja poolt auto kütusekulu tõendamiseks esitatud Alexela xxxx

tankla kaardimaksekviitung ei seondu kuidagi vajalike matusekuluga ning selle tegemise

otstarvet pole kostja välja toonud. Teiseks naabrite peielaua kulu tõendamiseks esitatud OÜ

Ü. P. arve-müügitšekk ei ole matustega seotud kulu, kuna arve peal on välja toodud

toitlustamine mitte aga peielaud, samuti on väidetava kulu tegemise kuupäev 02.06.2014. a,

kui L. H. matused koos peielauaga olid 03.05.2014. a.

Hageja nõustub kostjaga, et ülejäänud kostja väljatoodud kulud summas 1917,30 eurot on L.

H. matusekulud. Hageja leiab aga, et kostja ei ole tõendanud, et ta kandis need kulud enda

arvel. Hageja väitel kandis kostja need kulud L. H. poolt matusekuludeks jäetud 2000 euro

arvel. Lisaks makstit matusetoetus 82,70 eurot.

Eeltoodut arvestades leiab hageja, et tal on õigus kostjalt nõuda välja L. H. pärandvara

summas 10 297,70 eurot, s.o 10 000 eurot + 215 eurot+2000 eurot matusteks jäetud raha+

82,70 eurot matusetoetus – 1917,30 eurot matusekulud. Lisaks on hagejal õigus nõuda kostjalt

summade tasumisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates

nõude sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni.

Hageja avaldas, et 07.05.2019. a tasaarvestas ta oma 10 000 euro suuruse pärandvara ja

lisanduva viivisenõude kostja vastu kostja menetluskulude nõudega summas 4896 eurot, mis

oli täitmisel täiteasjas nr 022/2019/3840. Lisaks tasaarvestas hageja need nõuded kostja vastu

kostja nõudega hageja vastu tsiviilasjas nr 2-19-4587 summas 546 eurot. Hageja loeb esmalt

tasaarvestused toimunuks sissenõutavaks muutunud viivistelt ja seejärel pärandvara nõudelt.

Hageja on arvestanud 10 000 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates 14.05.2014. a ehk

alates kõnevestlusest, kus kostja ise kinnitas, et raha on tema valduses. 07.05.2019. a seisuga

oli sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 4142,42 eurot, s.o kokku hageja nõue 14

422,12 eurot (10 000 eurot + 215 eurot + 82,70 eurot + 4142,42 eurot). Hageja tasaarvestas

4 (20)

kostja nõude 4896 eurot enda viivisenõudega summas 4142,42 eurot ja pärandvara nõudega

summas 753,58 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on hagejal kostja vastu pärandvara

väljaandmise nõue summas 9526,12 eurot, mille täitmiseks kohustamist hageja hagis nõuab.

Lisaks nõuab hageja kostjalt 9526,12 eurolt viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras

alates 23.01.2020. a kuni nõude kohase täitmiseni. 23.01.2020. a seisuga on hageja arvestanud

viivist summas 546,90 eurot, mille hageja on 546 euro ulatuses tasaarvestanud kostja nõudega

tema vastu tsiviilasjas nr 2-19-4587. Seega jäi tasaarvestuse tulemusena sissenõutavaks

summaks 9526,12 eurot ja eelnev viivis 90 senti. Alates 23.01.2020. a on seega pärandvarana

kostja käes 9526,12 eurot ja 12.04.2021. a seisuga on sissenõutav viivis sellelt summalt 929,25

eurot + 0,90 eurot eelnev viivis, ehk põhinõue ja viivis 12.04.2021. a seisuga kokku 10 456,27

eurot.

Hageja ei nõustunud kostja taotlusega hageja pärandvara väljaandmise nõudele aegumise

kohaldamiseks. Hageja leiab, et tema nõude puhul ei ole tegemist tehingust tulenevat nõudega,

mille aegumistähtaeg on kolm aastat nagu kostja seda väidab. Hageja on seisukohal, et

tegemist on seadusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on kümme aastat ning

aegumistähtaega tuleb arvestada alates pärandaja surmast. Hagi esitamise ajaks ei olnud nõude

aegumistähtaeg möödunud.

2. Kostja seisukoht ja vastuväited

Kostja H. E. hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et L. H. pärandvarasse kuulus 10 000 eurot ja et see

summa on kostja valduses. Kostja sõlmis 12.12.2013. a L. H. korteriomandi müügilepingu,

mille alusel omandas korteriomandi xxxx linnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx hinnaga 10 000

eurot. Jõustunud Tartu Maakohtu 05.10.2017. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564 on

tõendatud, et enne müügilepingu sõlmimist oli kostja müügihinna 10 000 eurot L. H. üle

andnud. Tartu Maakohus on viidatud kohtuotsuses märkinud, et Helle

Eensaar on ütlustes kohtu jaoks piisavalt usutavalt selgitanud sularaha üleandmist L. H. , sh

seda, et enne notari juurde minekut käis ta L. H. juures haiglas, andis temale raha, L. H. käskis

raha koju viia, et saab koju, siis loeb raha kodus üle. H. E. kinnitas ütlustes ka kodus raha

üleandmist, L. H. poolt 10 000 euro ülelugemist, ta ei oska öelda, kuhu L. H. raha pani ja mis

ta sellega edasi tegi. Kohus märkis ka asjaolu, et kuna korteriomandi müügitehing ja ka raha

üleandmine toimus L. H. eluajal, ei saanud E. H. kui pärijal olla selle raha suhtes mingeid

seaduslikke nõuded. Kuna Tartu Ringkonnakohus jättis 29.08.2019. a otsusega hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis

07.05.2019. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, on eelviidatud

maakohtu otsus jõustunud. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja andis 10 000

eurot L. H. üle. Kuna L. H. suri rohkem kui neli kuud pärast talle kostja poolt 10 000 euro

üleandmist, oli tal selle aja jooksul piisavalt aega saadud raha kasutada.

Kostja leiab, et hageja esitatud tõendid ei tõenda, et hageja nõutav rahasumma 10 000 eurot on

kostja valduses. Kostja leiab, et muu hulgas ei tõenda seda hageja esitatud kõnesalvestised

poolte telefonivestlustest. Kostja ei ole vestlustes hagejaga väitnud, et L. H. raha on tema käes.

14.05.2014. a vestluses lubas kostja küll maksta hagejale 5000 eurot, kuid seda seetõttu, et

hageja oli varasemalt kostjat oma korduvate nõudmistega survestanud. Kostja soovis poolte

vaidluse lõpetada ära kompromissiga nii, et maksab hagejale 5000 eurot. Tegelikult

kõnevestluse ajal L. H. 10 000 eurot kostja käes ei olnud. Kostja arvas, et ilmselt on see raha

5 (20)

kuskil nende koduses majapidamises, kuid ta ei olnud ega ole käesoleva ajani seda leidnud.

Kuna tegemist on poolte vahelise telefonikõnega, siis ei ole kostjal muul moel võimalik hageja

väiteid ümber lükata, kui enda vande all antud seletustega selle kohta, mis asjaoludel selline

telefonikõne hageja ja kostja vahel aset leidis ning miks kostja andis hagejale sellised vastused.

Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et pärast L. H. surma, 29.04.2014. a, paigutas ta enda

pangakontole 5000 eurot. Kostja väitel aga ei olnud selle raha puhul tegemist L. H. rahaga,

vaid selle raha andis kostjale L. H. matusekulude katmiseks laenuks tema tütar E. E. . Kostja

soovib vastavat asjaolu tõendada tunnistaja E. E. ütlustega. Kostja leiab, et isegi, kui hagejal

oleks õigus nõuda kostjalt välja L. H. pärandvara, siis 6198 euro ulatuses on see nõue igal juhul

tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Hageja on esitanud kostjale ja E. E. 22.07.2019. a

avalduse, millega loeb tasaarvestatuks kogu rahalise nõude täiteasjas nr 022/2019/3840 summas

5652 eurot ja 18.12.2019. a esitanud tasaarvestuse avalduse, millega loeb tasaarvestatuks kostja

ja E. E. nõude tsiviilasjas nr 2-19-4582 summa 546 euro ulatuses. Mõlemas avalduses on

märgitud, et hageja arvab tasaarvestatava summa maha nõudest kostja vastu, mis põhineb

asjaolul, et kostja valduses on ebaseaduslikult hagejale kuuluvad varalised vahendid summas

10 000 eurot ja lisanduv viivis.

Kostja esitas hageja nõudele ka aegumise vastuväite. Kostja on seisukohal, et hageja 10 000

euro väljaandmise nõue muutus sissenõutavaks kostja ja L. H. vahel 12.12.2013. a

korteriomandi müügilepingu sõlmimisest. Kostja leiab, et hageja nõude aegumisele kohaldub

TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude

aegumine peatus L. H. surmaga 25.04.2014. a ning hakkas uuesti kulgema 18.06.2014. a, kui

hagejale kui L. H. ainupärijale väljastati notari poolt pärimistunnistus. Kostja leiab, et seega

aegus hageja nõue hiljemalt 05.02.2017. a.

Kuigi kostja hagi ei tunnista, siis alternatiivselt, juhul, kui kohus peab hageja nõuet siiski

põhjendatuks, siis leiab kostja, et hageja nõudest tuleb maha arvata pärandaja L. H.

matusekulud kokku summas 2140,75 eurot, mis on kostja poolt kantud. Kostja poolt kantud L.

H. matusekulude koosseis on alljärgnev: 1) surnu transport - 45,50 eurot; 2) surnu hoidmine,

kirst, lugeja – 636,40 eurot; 3) laululehed, lauakaunistus – 159 eurot; 4) haua kaevamine – 145

eurot; 5) triiksärk surnule – 39,40 eurot; 6) surnu pesu – 25 eurot; 7) küünlad 22 eurot; 8)

peielauale kringlid – 100 eurot; 9) kütus autole – 47,45 eurot; 10) hauasambale surma kuupäeva

raiumine – 25 eurot; 11) peielaua toitlustamine ja alkohol – 816 eurot; 12) peielaud naabritele

– 80 eurot.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et E. H. hagi H. E. vastu pärandvara väljaandmiseks kohustamise ja viivise

nõudes on põhjendatud rahuldada osaliselt.

3.1.

Kohus tegi kindlaks alljärgnevad asjas tähtsust omavad vaidlustamata asjaolud:

•

Hageja E. H. on 25.04.2014. a surnud L. H. (isikukood xxxxxxxxxxx) ainupärija.

Kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud ja hageja on esitanud tõendina Tallinna notar

Kristy Laidvee poolt 18.06.2014. a koostatud ja tõestatud pärimistunnistuse (I kd tl 12-

13), milles notar tõendab, et 25.04.2014. a surnud L. H. viimse tahte, mis on avaldatud

testamendis, alusel on tema ainupärijaks E. H. .

•

pärandaja L. H. oli surma hetkel abielus H. E. (kostja).

6 (20)

Notar Kristy Laidvee on 18.06.2014. a koostatud ja tõestatud pärimistunnistuses (I kd tl

12-13) tuvastanud, et L. H. ja H. E. abielu sõlmiti 10.12.2010. a ja abikaasade

varalistele suhetele kehtis varalahususe varasuhe.

•

L. H. elas abikaasa H. E. (kostja) koos kuni oma surmani.

Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagis taotleb hageja, et kohus kohustaks kostjat hagejale välja

andma L. H. pärandvara 9526,12 eurot ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise

pärandvara väljaandmisega viivitamise eest.

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja vaidleb hagile vastu esiteks põhjusel, et

tema valduses ei ole hagis nõutavat L. H. pärandvara. Alternatiivselt leiab kostja, et hagi tuleb

jätta rahuldamata põhjusel, et hageja nõue on kostja tasaarvestuse tulemusena osaliselt

lõppenud ja nõutavast pärandvarast tuleb maha arvata kostja kantud pärandaja matuse kulud.

Lisaks on kostja esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite.

3.2.

Kohus leiab, et arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid, saab hageja pärandvara

väljaandmiseks kohustamise nõude õiguslikuks aluseks olla pärimisseaduse (PärS) §

146 pärandi väljaandmise kohta.

PärS § 146 lg 1 näeb ette, et isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima,

on kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. PärS

§ 146 lg 3 sätestab, et pärandvara välja andnud isikul on õigus üleantavast pärandvarast maha

arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema kantud.

PärS § 146 lg 1 järgi on hageja nõude eelduseks see, et hagis kostjalt nõutav pärandvara on

kostja valduses. Kui see asjaolu leiab tuvastamist, siis PärS § 146 lg 3 alusel on kostjal õigus

üleantavast pärandvarast maha arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema kantud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt nimetatud sättest peab hageja nõude eeldusena tõendama

seda, et hagis nõutav pärandvara on kostja valduses. Kui hageja esitab asjaolu tõendamiseks

tõendid, siis peab kostja oma vastuväiteid tõendama. Muu hulgas peab kostja tõendama oma

väidet, et tema on kandnud pärandaja matuse kulud, mis üleantavast pärandvarast on õigus

maha arvata. Ka peab kostja tõendama oma väiteid selle kohta, et hageja nõue on osaliselt

tasaarvestuse tulemusena lõppenud.

Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1, mis näeb

ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivisenõude rahuldamise eelduseks on see, et kostjal on hageja ees rahaline kohustus, mis on

muutunud sissenõutavaks.

Kohus annab esmalt hinnangu kostja aegumise vastuväitele. Seejärel käsitleb kohus hageja

nõude eeldusena seda, kas hagis nõutav pärandvara on kostja valduses ning siis seda, kas kostja

on kandnud pärandaja matusekulusid, mis väljanõutavast pärandvarast tuleb maha arvata ning

seejärel seda, kas hagejal on õigus nõuda viivist.

3.3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt

isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS

§ 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

7 (20)

Antud asjas on kostja esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kostja on seisukohal, et

aegunud on hageja nõue, mis puudutab L. H. pärandvarana 10 000 euro väljaandmist. Hagi

asjaolude kohaselt on 10 000 eurot see summa, mille kostja L. H. 12.12.2013. a korteriomandi

müügilepingu alusel maksis. Kostja leiab, et nõude aegumistähtaeg algas alates korteriomandi

müügilepingu sõlmimisest s.o alates 13.12.2013. a, aegumine peatus L. H. surmaga

25.04.2014. a ning hakkas uuesti kulgema 18.06.2014. a. Kostja leiab, et seega aegus hageja

nõue hiljemalt 05.02.2017. a.

Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 tehingust tuleneva nõude

aegumise kohta. Hageja ei nõua kostjalt tehingust (korteriomandi müügilepingust) tuleneva

kohustuse täitmist, vaid nõuab pärijana kostja pärandvara väljaandmiseks kohustamist. Nagu

kohus seda ka juba eelnevas punktis (p 3.2.) käsitles, on hageja nõue kvalifitseeritav pärandvara

väljaandmise nõudena PärS § 146 lg 1 järgi. Kohus leiab, et hageja nõude aegumisele tuleb

kohaldada TsÜS § 155 lg-t 1 pärimisõigusest tuleneva nõude aegumise kohta. TsÜS § 155 lg

1 kohaselt on pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg

30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PärS § 4 lg 1

järgi läheb pärand pärandajale üle pärandi avanemisel. PärS § 3 lg 2 kohaselt on pärandi

avanemise aeg pärandaja surmapäev. Neist sätetest tulenevalt saab aegumistähtaja alguseks

lugeda pärandi avanemise aja, s.o pärandaja surmapäeva, millisest ajast alates pärand pärijale

üle läheb ja pärijal on õigus pärandvara väljaandmist nõuda (nõue on sissenõutav). Pärandaja

L. H. suri 25.04.2014. a. Hageja on esitanud pärandvara väljaandmiseks kohustamise nõudega

hagi kohtusse 27.11.2019. a. Hagi esitamise ajaks ei olnud TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30 aasta

pikkune aegumistähtaeg möödunud. Seega ei ole kostja taotlus hageja nõudele aegumise

kohaldamiseks põhjendatud. Hageja nõue ei ole aegunud.

3.4. Hageja väitel on kostja valduses alljärgnev L. H. pärandvara: 1) 10 000 eurot, mis on

12.12.2013. a sõlmitud müügilepingu alusel kostja poolt L. H. tasutud korteriomandi

müügihind; 2) 215 eurot, mis kostja L. H. pangakontolt 28.04.2014. a välja võttis ja 3) 2000

eurot, mis L. H. enda matusekuludeks oli jätnud.

Kohus käsitleb esmalt seda, kas kostja valduses on L. H. pärandvara 10 000 eurot.

3.5. Hageja on esitanud tõendina xxxx notar Inga Anipai poolt 12.12.2013. a tõestatud

korteriomandi müügilepingu (I kd tl 5-8). Nimetatud tõendist nähtub, et L. H. ja H. E. (kostja)

sõlmisid 12.12.2013. a müügilepingu, millega L. H. müüs kostjale korteriomandi, registriosa

numbriga 1276041, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mille reaalosaks on eluruum nr

62, müügihinnaga 10 000 eurot. Müügilepingu p 2.1. kohaselt on müügihind 10 000 eurot ostja

poolt müüjale tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist ja millise summa saamist tõendab

müüja oma allkirjaga lepingul. Müüjat L. H. on lepingu sõlmimisel notariaalse volikirja (I kd

tl 9) alusel esindanud H. E. , kes on allkirjastanud lepingu müüja L. H. esindajana ja iseenda

kui ostja nimel.

Kostja on esitanud tõendina Tartu Maakohtu 05.10.2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-18564 (I

kd tl 104-110). Nimetatud kohtuotsusest nähtub, et 09.12.2016. a esitas E. H. kohtusse hagi H.

E. ja E. E. vastu 12.12.2013. a L. H. ja H. E. vahel sõlmitud korteriomandi müügilepinguga

seotud nõuetega. Hageja taotles kohtult tehingu tühistamist, enda korteriomandi omanikuna

kinnistusraamatusse kandmist ja H. E. kasutuseeliste väljamõistmist. Muu hulgas tugines E. H.

hagis sellele, et H. E. kinnitas korteriomandi müügilepingus esindajana müügisumma

kättesaamist, kuid tegelikult seda ei toimunud. Tartu Maakohus jättis 05.10.2017. a otsusega E.

8 (20)

H. hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendavas osas luges kohus muu hulgas tõendatuks, et

korteriomandi müügihind 10 000 eurot on ostja H. E. poolt müüjale L. H. üle antud. Kohus

tegi kohtute infosüsteemi (KIS) andmete alusel kindlaks, et Tartu Ringkonnakohus jättis

29.08.2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564 E. H. apellatsioonikaebuse rahuldamata ja

maakohtu 05.10.2017. a otsuse muutmata. Riigikohus jättis 23.05.2018. a määrusega E. H.

kassatsioonikaebuse ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata, millega Tartu Maakohtu

05.10.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564 jõustus.

Kohus leiab, et eelnimetatud tõendid tõendavad, et kostja H. E. andis L. H. 12.12.2013. a

sõlmitud korteriomandi müügilepingu alusel üle korteriomandi müügihinna 10 000 eurot,

milline summa oli tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist.

Käesolevas tsiviilasjas ei ole ka poolte vahel enam vaidlust selle üle, et kostja tasus L. H.

sularahas korteriomandi müügihinna 10 000 eurot ning korteriomandi müügilepingu täitmise

nõue ei ole hagi esemeks. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt osaliselt selle rahasumma kui

L. H. pärandvara väljaandmist. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas korteriomandi müügist

saadud 10 000 eurot on kostja valduses.

Hageja on esitanud asjaolu tõendamiseks Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015. a

kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli (I kd tl 14-15), kostja

pangakonto väljavõtte (I kd tl 16-19), notari e-kirjad (I kd tl 56-57), Tallinna Ringkonnakohtu

18.12.2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-17784 (I kd tl 144-147) ja 18.06.2021. a

menetlusdokumendi (I kd tl 191-193) lisana helisalvestise poolte telefonivestlusest (dtl 519).

Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020. a otsusest (I kd tl 144-147) nähtub, et tsiviilasjas nr 219-

17784 oli E. H. esitanud 13.11.2019. a kohtusse hagi H. E. ja E. E. vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840. Nimetatud täiteasjas oli hageja suhtes

täitmisel kostjate solidaarne nõue Tartu Maakohtu 05.10.2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu

29.08.2018. a otsustega tsiviilasjas nr 2-16-18564 hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud

menetluskulude summas 4896 eurot ja sellele lisanduva viivise sissenõudmiseks. Hageja

tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis sellele, et tal on kostja H. E. vastu L. H.

pärandvara 10 000 euro väljaandmise nõue, mille hageja on kostjate nõudega tasaarvestanud.

Harju Maakohus jättis E. H. hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

022/2019/3840 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.12.2020. a otsusega

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas E. H. hagi ja tunnistas sundtäitmise

täiteasjas nr 022/2019/3840 lubamatuks. Riigikohus jättis 05.04.2021. a määrusega kostjate

kassatsioonikaebuse rahuldamata, millega Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020. a otsus

jõustus.

Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud 18.12.2020. a otsuse põhjendavas osas lugenud

tõendatuks, et korteri müügist saadud 10 000 eurot asus hiljemalt alates 08.03.2014. a L. käes

ja jäi pärast tema surma alates 25.04.2014. a kostja H. E. valdusse ning hagejal pärijana on

PärS § 146 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud nõue H. E. summas 10 000 eurot, mille hageja

on täiteasjas temalt nõutavate menetluskulude nõudega kehtivalt tasaarvestanud.

Tallinna Ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel hinnanud neid hageja esitatud tõendeid, mis

on esitanud tõendina ka käesolevas tsiviilasjas, s.o Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015.

a kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl 1415), kostja

pangakonto väljavõte (I kd tl 16-19), notari e-kirjad (I kd tl 56-57) ja Tartu Maakohtu

05.10.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564 (I kd tl 104-110). Ringkonnakohus on neid

tõendeid hinnates andnud asjaoludele hinnangu alljärgnevalt (otsuse p-d 22-24):

9 (20)

/…/p. 22. Politsei- ja Piirivalveameti asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud

CDplaadile salvestatud 14.05.2014. a telefonivestlust (E. H. (hageja) ja H. E. (kostja I) vahel.

Kõnesalvestiselt nähtuvalt on vestluse sisuks kostja I poolt hagejale 10 000 euro üleandmise

küsimuste arutamine. Samas on sellelt kõnesalvestiselt üheselt tuvastatav, et vestluses arutatud

summa näol on tegemist L. H. varaga, mille L. H. sai 12.12.2013 korteri müügitehingust. L.

H. müüs 12.12.2013 talle kuulunud korteri kostjale I hinnaga 10 000 eurot. Ringkonnakohus

nõustub kostjate seisukohaga, et selle raha sai L. H. enda valdusse. Müügitehingust saadud

raha laekumine L. H. on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564. Tartu

Maakohus on viidatud asjas (milles hageja nõudis korteri müügitehingu tühisuse tuvastamist ja

hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist) tehtud otsuses leidnud, et korteri

müügitehing ei olnud näilik ja ostja andis müüjale korteri eest raha üle. Tsiviilasjas nr 2-16-

18564 tehtud otsusest tulenevalt tuvastas kohus selle, et L. H. teatas hagejale 08.03.2014, et

raha on tema (s.o L. H. ) käes. Seega on L. H. korteri müügitehingust raha enda valdusse

saanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostjate seisukohaga, et nimetatud rahasumma ei

sattunud kostja I valdusse. Vaidluse all ei ole, et L. H. suri 25.04.2014 ja kostja I oli L. H.

abikaasa. L. H. asjade jäämist L. H. surma järgselt abikaasa, s.o kostja I valdusse kinnitab

kõnesalvestise kohaselt poolte vahelises vestluses kostja I ise. Nimelt räägivad kõne alguses

pooled omavahel sellest, et 27. aprillil oli kostja I lubanud hagejale 10 000 eurot üle kanda.

Hageja teatab kostjale I järgmist: „Et, vaata see ee, ee 27, 27. aprill oli see kuupäev on ju, kui

sa lubasid see 10 000 üle kanda.“ Selle peale vastab kostja I, et „Kõik on sinu oma, mis Leo

asjad, asjad siin minu majas on.“ ning et testamendi järgi kuulub kõik hagejale ja kostja I

soovib, et hageja asjad ära viiks. Seejärel kinnitab kostja I, et pool sellest summast on hetkel

pangaarvel – „Mul on raha praegu pangas.“ Samuti lubab kostja I raha hagejale üle kanda,

kirjutades ülekande selgitusse, et tegemist on vanaisa pärandiga - „No jah aga ma kirjutan, et

vanaisa pärand“. Samuti kinnitab seda, et tegemist on L. H. pärandvaraga, mis on kostja I

valduses, ka vestluses kostja I poolt järgnevalt esitatu - „Sa ei ole, mina, mina ei ole mitte midagi

valesti teinud, sellepärast, et kuni ei ole mul notariaalset nõuet, et testamendi oma, tähendab,

et ma pean nüüd sinu , et kui sa saad aru küll, mis ma tahan sulle ütelda seni kuni ei ole

ametlikku nõuet selle kohta, ma , mina võin seda isa korraks, miks ma siis tema kappi võin

hoida, ma võin seda raha samuti hoida, see on tema pärandvara“. Kostja I väidet, et ta on pool

summast pangaarvele pannud ja ühtlasi ka asjaolu, et tegemist on kostja I valduses oleva L. H.

pärandvaraga, kinnitab samuti kostja I pangakonto väljavõte, mille kohaselt on kostja I

sularahas 4 päeva pärast L. H. surma, s.o 29.04.2014 pangakontole sisse maksnud 5 000 eurot.

p. 23. Samuti tõendab kõnesalvestis asjaolu, et ka kõne toimumise ajal, s.o 14.05.2014 oli L. H.

pärandvara kogusummas 10 000 eurot kostja I valduses. 5 000 euro asumist kostja I pangakontol

kinnitab eelpoolviidatud pangakonto väljavõte koos kostja I vestluses antud kinnitusega, et see

raha on hetkel pangas. Teise poole, s.o 5 000 euro, asumist kostja I valduses kinnitab kostja I

vestluses hagejaga ise. Nimelt nõustub kostja I vestluse alguses hagejaga, et 10 000 eurot on

kogusumma ning 5 000 eurot on pool sellest rahast, mis asub pangakontol. Kostja I kinnitustest,

et „Olen seda kinni pidanud“ ja „Raha on minu käes ja kui testamendi noh valdaja nõuab seda

raha minu käest, siis ta saab selle raha testamendi järgselt dokumentide vormistamisel.“

järeldub, et kostja I peab enda valduses kogu summat, s.o 10 000 eurot. Täiendavalt tõendavad

raha asumist kostja I valduses notar Inga Anipai ekirjad, mille kohaselt on H. E. notarile L. H.

surma järgselt kinnitanud korteri müügitehingust saadud sularaha olemasolu. Seega on

eeltoodust tulenevalt tõendatud, et korteri müügist saadud 10 000 eurot asus hiljemalt alates

08.03.2014 L. H. käes ja jäi pärast tema surma alates 25.04.2014 kostja I valdusse. Maakohtu

otsuses on õigesti leitud, et telefonivestlusest nähtuvad kostja I püüdlused saavutada hagejaga

10 (20)

kokkulepet, et hageja ei läheks testamendiga notari juurde ja pakkus hagejale selle eest raha.

Kuid kostja I pakkus mitte ainult 5 000 eurot, nagu maakohus ekslikult leidis, vaid kokku 10

000 eurot. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et selle sama hagejale lubatud 10 000 euro

kohta on kostja I sisuliselt kinnitanud, et see on L. H. pärandvara, mis kuulub pärijale, s.o

hagejale, kuid ei tahtnud kogu summat hagejale enne pärimismenetlust välja anda.

p. 24. Kostjad ei ole esile toonud, et kõnealune 10 000 eurot oleks hagejale pärast 14.05.2014

toimunud vestlust tasutud. Pärimisseaduse (PärS) § 146 lg 1 kohaselt on isik, kes valdab

pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, kohustatud pärijale, testamenditäitjale või

pärandi hooldajale pärandvara välja andma. Seega on hagejal nõue kostja I vastu PärS § 146 lg

1 alusel./…/

Eeltoodust nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsusega on tuvastatud

käesolevas asjas hagi aluseks oleva asjaolu, mille üle pooled vaidlevad, s.o asjaolu, et

korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast tema surma alates 25.04.2014.

a kostja H. E. valdusse.

TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui

pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Riigikohus on korduvalt oma praktika seisukohtades (vt nt

Riigikohtu 22.11.2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725, p 12) selgitanud, et jõustunud

kohtuotsused võivad olla dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 mõttes. See ei tähenda aga,

et menetlusosaline ei võiks eelmises asjas esitatud tõendeid eraldiseisvate tõenditena esitada,

kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. Riigikohus on rõhutanud, et lisaks eelmises

tsiviilasjas tehtud lahenditele kui dokumentaalsetele tõenditele tuleb kohtul TsMS § 232 lg 1

järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 2 ja arvestades siinkohal eespool viidatud Riigikohtu suuniseid, ei

ole kohus Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-1917784

tuvastatud asjaoludega seotud. Jõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas on üks tõend teiste

tõendite hulgas ning poole väite tõendatuks lugemisel peab kohus hindama ka kõiki teisi asjas

esitatud tõendeid.

Kuigi kohus ei ole käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsusega

tuvastatud asjaoludega seotud, siis leiab kohus, et selles asjas ei ole esitatud selliseid uusi

asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust anda samadele tõenditele ja asjaolude tõendatusele

teistsugust hinnangut. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a

otsuses tsiviilasjas nr 2-19-17784 antud hinnanguga tõenditele ega korda neid põhjendusi

täiendavalt üle. Kohus leiab, et esitatud tõendid, sh Tartu Maakohtu jõustunud 05.10.2017. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564 (I kd tl 104-110), Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015.

a kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl 14-15), kostja

pangakonto väljavõte (I kd tl 16-19), notari e-kirjad (I kd tl 56-57) tõendavad hageja väidet, et

korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast tema surma H. E. valdusse.

Sealhulgas on tõendatud hageja väide, et pärast L. H. surma 29.04.2014. a paigutas kostja

sellest rahast 5000 eurot enda pangakontole.

Käesolevas asjas on hageja esitanud asjaolude tõendamiseks täiendavalt 18.06.2021. a

menetlusdokumendiga (I kd tl 191-193) kõnesalvestise (dtl 519) poolte telefonivestlusest.

Hageja väitel toimus salvestatud vestlus 20.06.2016. a. Kostja on õigeks võtnud, et tõendina

esitatud helisalvestisel on vestlus tema ja hageja vahel. Helisalvestiselt kuuldub, et hageja on

helistanud kostjale ja pärib aru kostja poolt temale raha maksmise kohta. Hageja ütleb:

11 (20)

„Tingimused on täidetud, on pärimistunnistus ja arve numbrid. Ainuke mida ei ole, on raha“.

Kostja vastab:“ Pärimistunnistust ei ole ma näinud. Kuidas ma saaks sellest koopiat?“. Hageja

vastu:“ saatsin selle su tütrele ja tütar näitas sulle seda“. Kostja: „Võib-olla ta unustas näidata,

ma vabandan. Siin on järgmine küsimus, et kui ma saadan selle raha sulle, kannan, et kas siis

jätkub sellest jäljest, et ma olen raha sulle üle kandnud?/…/ Kas sa siis mingit paberit ei anna,

et sa rohkem ei nõua mu käest?“. Hageja vastab: „Kas sa suudad sellest aru saada, et see on

alates 3. detsembrist vanaisa raha.“ Kostja: „Mina ei taha seda raha kinni pidada. Kõik, mis on

õiglane sul saada, selle ma annan sulle, kõik tema asjad ja riided, absoluutselt kõik. Ja räägime

nüüd niimoodi, et kui ma ära kannan selle, et sellega siis need rahalised nõudmised piirduvad.“

Hageja: „On vanaisal veel kuskil raha?“ Kostja vastab:“ Ma ei tea. Võib-olla on./…/ Ma tahan,

et me rahus läheksime lahku, et ma annan selle raha sulle ja sina sellega lepid ja sellega on asi

rahaliselt lõpetatud.“ Hageja: „Ma tahaks teada, et mis kuupäeval ja mis arvel see raha siis

lõpuks nagu on? Mitu kuud oleme oodanud.“ Kostja: „See raha nagu ma ütlesin 5000 eurot on

pangas, aga ilma pangata ma seda raha ei kanna. Kannan kõik panga kaudu. Sa andsid mulle

sõnumis panga numbri.“ Hageja: „See on minu number.“ Kostja: “Teeme siis nii, et kannan

selle raha sulle“.

Kohus leiab, et hageja esitatud helisalvestis kinnitab veelgi eespool käsitletud teiste tõenditega

tõendatuks loetud asjaolu selle kohta, et korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot

jäi pärast tema surma kostja valdusse, sh 5000 eurot sellest rahast oli kostja paigutanud enda

pangakontole. Poolte vestlusest on välja loetav, et hageja nõuab pärijana kostjalt raha, mille

pärandaja L. H. 2013. aasta detsembris pidi saama. Kostja oma vastustega sisuliselt kinnitab,

et raha on tema käes. Muu hulgas kinnitab kostja, et 5000 eurot sellest rahast on pangas. Kostja

lubab vestluses kogu raha tasumist hagejale. Kostja on oma vastuväidetes viidanud sellele, et

hageja ei ole tõendanud telefonivestluse toimumise aega. Kohus leiab, et iseenesest on õige, et

hageja ei ole tõendanud, et vestlus toimus 20.06.2016. a nagu ta väidab. Kohus leiab aga, et see

ei muuda tõendit lubamatuks või ebausaldusväärseks. Vestluse sisust on tuvastatav, et see on

toimunud pärast L. H. surma ja peale hagejale pärimistunnistuse väljastamist. Vaidlust ei ole

selle üle, et notar koostas ja tõestas L. H. pärimistunnistuse 25.04.2014. a. Sellest võib

järeldada, et hageja esitatud kõnesalvestisel poolte telefonivestlus toimus igal juhul pärast seda,

ehk pärast 25.04.2014. a.

Kostja on õigeks võtnud, et telefonivestlustes lubas ta hagejale raha tasumist. Kostja

vastuväidete kohaselt aga ei olnud nende vestluste ajal korteriomandi müügist saadud L. H. 10

000 eurot tema käes ja kostja lubas hagejale raha maksmist seetõttu, et hageja oli teda oma

korduvate nõudmistega selleks survestanud ja kostja soovis, et nõudmised lõpeks. Lisaks

väidab kostja, et 5000 eurot, mis ta 29.04.2014. a enda pangakontole paigutas, ei olnud

korteriomandi müügist saadud L. H. raha, vaid selle raha oli temale L. H. matusekulude jaoks

laenanud tütar E. E. .

Telefonikõnes hagejale raha maksmise lubamise asjaolusid soovis kostja seletada enda vande

all antud ütlustega ja seda, et 29.04.2014. a pangakontole paigutatud 5000 euro puhul oli

tegemist tütar E. E. saadud laenuga, tõendada tunnistaja E. E. ütlustega.

Kostja andis kohtuistungil vande all seletusi (II kd tl 30-31p) selle kohta, et hageja E. H. alustas

temalt raha nõudmist juba L. H. surmapäeval 25. aprillil 2014. a. Kostja seletuste kohaselt oli

see korteri müügi raha, mida hageja nõudis. Kostja ostis L. H. korteri ja ta andis selle raha L.

H. 2013. a detsembris. Pärast L. H. surma 2014. aasta aprillis helistas hageja iga päev ja nõudis

kostjalt seda raha. Ka hageja poeg A. H. helistas kostjale ja nõudis samuti raha. Kostja väitel

12 (20)

ei olnud ta aga seda raha leidnud. Ta seletas, et oli L. H. abielus ja nad elasid koos talus xxxx

xxxxxx külas. Elasid seal koos 3 aastat kuni L. H. surmani. Kostja väitel sai ta hageja pärimisest

teada juunikuus 2014. a, kui Tallinna notar kutsus teda testamendiga tutvuma. Kostja oli kindel,

et see ümbrik 10 000 euroga, mis ta L. H. 2013. aasta detsembris andis, et leiab selle oma

majast kusagilt. 14. mail 2014. a kostja veel uskus, et see raha on tema majas ja see on leitav.

Kostja väitel ta seda raha aga ei leidnud. Tema sõnul on ta kogu aeg hagejale lubanud, et maksab

selle raha siis, kui selle leiab. Ta pakkus hagejale, et maksab suure rahahäda leevendamiseks

enda rahast 5000 eurot nii-öelda ettemaksuna, et kui L. H. raha leiab, siis võtab sealt 5000 eurot

omale tagasi. See pakutud 5000 eurot jäi aga maksmata. Kostja avaldas, et on kindel, et L. H.

raha on kuskil tema asjade hulgas ja kui ta selle leiab, siis on nõus selle hagejale välja andma.

Kostja tunnistas, et 29.04.2014. a paigutas ta enda pangakontole 5000 eurot. Kostja väitel ei

olnud see L. H. raha ja selle raha laenas temale tütar E. E. . Kostja seletas, et L. H. matuste

korraldamine jäi täielikult tema kanda. Kui kostja ostis l. H. korteri, siis laenas ta tütre käest

5000 eurot ja tal endal oli 5000 eurot sularaha kodus, mis ta maksis L. H. . 2014. aasta

veebruaris võttis kostja välja enda tähtajalised hoiused kokku 7500 eurot. Siis maksis ta 5000

eurot märtsis oma tütrele tagasi. Talle endale jäi 2500 eurot. Kostja arvas, et ei tule matuste

korraldamisel 2500 euroga toime ja siis helistas ta tütrele. Tütar tuli 29. aprillil ja tõi kaasa

5000 eurot sularaha, mis oli tema kodus. Kostja sõnul oli see praktiliselt see raha, mis tema oli

tütrele märtsis tagasi andnud. Nad panid selle raha 29. aprilli hommikul Swedbanga

maksuautomaadis kostja arveldusarvele.

Kostja taotletud tunnistaja E. E. andis kohtus ütlusi (II kd tl 31p-32) selle kohta, et kui

L. H. lahkus, siis helistas samal päeval 25. aprillil 2014. a temale ema H. E. . Tunnistaja sõnul

ta küsis emalt, et kas saab teda kuidagi aidata ja pakkus ennast emale appi. Nad rääkisid emaga

veel mitu korda ja siis leppisid kokku, et saavad emaga 29. aprillil kokku, et siis on tarvis käia

matusekontoris ja leinamajas ja kalmistul. Ema oli palunud tal lisaks tuua raha, sest matusetele

oli E. H. kutsunud peielauda lisaks inimesi ja ema arvas, et tal võib tulla raha vajadus.

Tunnistaja väitel läks ta 29. aprilli hommikul Võrru ja tal oli kaasas sularaha 5000 eurot, mille

nad koos ema pangakontole panid. Tunnistaja seletas, et see 5000 eurot oli temal kodus

sularahas olemas. Tema väitel oli ema H. E. selle raha temalt varem korteri ostuks laenanud ja

veebruaris või märtsis tagasi maksnud. Ema poolt tagastatud raha oli tal kodus alles ja selle

sama raha andis ta 25. aprillil 2014. a emale matuste jaoks.

Kohus leiab, et kostja enda vande all antud ütlused ja tunnistaja E. E. ütlused ei lükka ümber

hageja väidet selle kohta, et korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast

tema surma kostja valdusesse ja 29.04.2014. a paigutas kostja sellest rahast 5000 eurot enda

pangakontole. Arvestades eespool käsitletud hageja tõendeid ei ole kostja vande all antud

ütlused selle kohta, et ta ei ole raha leidnud, kohtu jaoks usutavad. Samuti ei ole usutavad kostja

enda vande all antud ütlused ja tunnistaja E. E. ütlused selle kohta, et 5000 eurot, mis kostja

29.04.2014. a enda pangakontole paigutas, oli kostja laenanud

E. E. . Kostja vande all antud ütlused ja tunnistaja E. E. ütlused ei ole kooskõlas hageja esitatud

tõenditega. Nagu kohus seda ka juba eespool hindas, siis saab hageja esitatud Politsei- ja

Piirivalveameti asitõendi vaatlusprotokollis (I kd tl 14-15) vaadeldud poolte 14.05.2014. a

telefonivestluse, samuti helisalvestiselt (dtl 519) kuulduva poolte telefonivestluse, mis on

peetud pärast 25.04.2014. a, teha järelduse, et nende vestluste ajal oli korteriomandi müügist

saadud L. H. raha 10 000 eurot kostja valduses ning 5000 eurot sellest rahast oli kostja pannud

enda pangakontole. Kostja oma vastustes sisuliselt tunnistas neid asjaolusid ja lubas hagejale

raha maksmist. Kordagi ei maininud kostja, et ta ei ole raha leidnud. Kohus leiab, et muu hulgas

13 (20)

ei saa pidada usutavaks tunnistaja E. E. ütlusi selle kohta, et tal oli olemas 5000 eurot, mida

29.04.2014. a kostjale laenata. Hageja on esitanud tõendina E. E. pangakontode väljavõtted (tl

I kd tl 175-180), millest nähtub, et kostja SEB Panga kontol oli perioodil 2013. a november

kuni 2014. a august nii alg kui lõppjääk 56 eurosenti. Kostja Swedbanki limiidikonto oli

01.11.2013. a seisuga miinuses 143,10 eurot ning käive kuni 01.08.2014. a 1079,29 eurot.

Swedbanki arvelduskontol oli algjääk 01.11.2013. a seisuga 500,58 eurot ja lõppjääk

01.08.2014. a 130,48 eurot. Nimetatud tõenditest nähtuvalt ei olnud E. E. pangakontodel enne

väidetavat raha laenamist olulises summas vabu rahalisi vahendeid. Tunnistaja ütlused selle

kohta, et tal oli 5000 eurot kodus olemas, on paljasõnalised. Kohus leiab, et kostja vande all

antud ütluste ja tunnistaja E. E. ütluste hindamisel tuleb arvestada ka seda, et kostja ise ja

tunnistaja, kes on kostja alaneja sugulane, tema tütar, on huvitatud asja lahendamisest kostja

kasuks. Seetõttu ei saa nendel tõenditel olla suuremat kaalu kui hageja esitatud

dokumentaalsetel tõenditel. Samuti arvestab kohus, et kostja tõendid, sh tema enda vande all

antud ütlused ja tunnistaja ütlused on loodud alles käesoleva kohtumenetluse ajal, pärast hageja

poolt tõendite esitamist. Ka Riigikohus on 20.10.2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04 (p-

s 19) antud suunistes märkinud, et tõendite hindamisel saab arvestada, kas esitatud tõendid on

tekkinud protsessiväliselt, st ilma, et tõendis näidatud isik(ud) oleks(id) teadlik(ud)

pooltevahelisest vaidlusest või on tõend tekkinud selle (nende) isiku(te) tegevuse tulemusel.

Kõike eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks hageja väite, et L. H. pärandvara 10 000

eurot, s.o raha, mille L. H. oli kostjalt 2013. aasta detsembris korteriomandi müügist saanud,

on kostja valduses.

3.6. Järgnevalt käsitleb kohus seda, kas kostja valduses on lisaks 10 000 eurole ka L. raha

215 eurot, mis pärast tema surma 28.04.2014. a tema pangakontolt välja võeti, ja veel L. H.

raha 2000 eurot, mis ta hageja väitel enda matusekuludeks oli jätnud. Kohus leiab, et tõendatuks

saab lugeda, et kostja sai enda valdusse L. H. raha 215 eurot.

Vaidlust ei ole selle üle, et L. H. suri 25.04.2014. a. Hageja on esitanud tõendina väljavõtte L.

H. Swedbank pangakontost nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (I kd tl 148), millest nähtub, et pärast

L. H. surma, 28.04.2014. a, on tema pangakontolt kaardiga välja võetud 215 eurot. Vaidlust ei

ole selle üle, et L. H. oli kostjaga abielus ja nad elasid koos kuni L. H. surmani. Kostja on ise

oma ütlustega tunnistanud, et kõik L. H. asjad jäid peale tema surma kostja valdusse.

Kohtuistungil (II kd tl 32) võttis kostja õigeks, et tema võttis 28.04.2014. a L. H. kontolt välja

215 eurot.

Kohus leiab aga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja valduses on veel L. H. raha 2000 eurot.

Hageja väitel oli L. H. jätnud enda matusekuludeks 2000 eurot. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1

on vastava asjaolu tõendamise koormis hagejal, kes sellele oma nõude alusena tugineb. Antud

juhul on hageja väide selle kohta, et L. H. oli jätnud enda matusekuludeks 2000 eurot,

paljasõnaline. Hageja ei ole väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ja kostja ei ole seda

asjaolu õigeks võtnud ning vaidleb sellele vastu. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et L. H. raha

2000 eurot on kostja valduses.

Eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks, et kostja on saanud enda valdusse L. H. pärandvara

kokku 10 215 eurot, sh korteriomandi müügist saadud raha 10 000 eurot ja

28.04.2014. a tema pangakontolt võetud 215 eurot. PärS § 146 lg 1 alusel on hagejal L. H.

pärijana õigus kostjalt pärandvara välja nõuda. PärS § 146 lg 3 alusel tuleb kostjalt nõutavast

pärandvarast aga maha arvata pärandaja matuse kulud, mis kostja on kandnud.

14 (20)

3.7. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suured olid l. H. matusekulud ja millises ulatuses on

need kantud kostja arvel.

Kostja väitel kandis ta L. H. matusekulusid kokku summas 2140,75 eurot alljärgnevalt: 1) surnu

transport - 45,50 eurot; 2) surnu hoidmine, kirst, lugeja – 636,40 eurot; 3) laululehed,

lauakaunistus – 159 eurot; 4) haua kaevamine – 145 eurot; 5) triiksärk surnule – 39,40 eurot; 6)

surnu pesu – 25 eurot; 7) küünlad 22 eurot; 8) peielauale kringlid – 100 eurot; 9) kütus autole

– 47,45 eurot; 10) hauasambale surma kuupäeva raiumine – 25 eurot; 11) peielaua toitlustamine

ja alkohol – 816 eurot; 12) peielaud naabritele – 80 eurot.

Kostja on esitanud nimetatud kulude kandmise kohta tõendid (I kd tl 129-135).

Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt välja toodud kütuse kulu autole summas

47,45 eurot ja peielaua kulu naabritele summas 80,00 eurot, oleks kuidagi L. H. matustega

seotud ja hageja leiab, et neid kulusid ei ole põhjendatud tema nõutavast pärandvarast maha

arvata. Ülejäänud osas, s.o 2013,30 euro osas hageja L. H. matusekulusid vaidlustanud ei ole.

Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et kostja ei ole tõenditega põhistanud, et tema poolt

kuludena välja toodud kütuse kulu autole summas 47,45 eurot ja peielaua kulu naabritele

summas 80,00 eurot on L. H. matusekulu. 47,45 euro ulatuses kütusekulu tõendamiseks on

kostja esitanud Alexela xxxx tankla 02.05.2014. a maksekviitungi (I kd tl 132). Nimetatud tõend

tõendab küll kütuse kulu kandmist summas 47,45 eurot, kuid kostja ei ole tõendanud, et see

kulu on kuidagi seotud L. H. matustega. 80 euro suuruse toitlustamise kulu tõendamiseks on

kostja esitanud OÜ U. P. 02.06.2014. a arve-müügitšeki (I kd tl 133). Nimetatud tõendiga saab

lugeda tõendatuks, et kostja maksis 02.06.2014. a OÜ-le Ü. P. 80 eurot. Ave-müügitšekil on

märgitus selgituseks toitlustus. Samamoodi nagu eespool viidatud kütusekulu puhul ei ole

kostja tõendanud, et see kulu oleks aga seotud L. H. matustega. Vaidlust ei ole selle üle, et L.

H. matused ja peielaud toimusid 03.05.2014. a ja peielaua toitlustamise kohta on kostja

esitanud eraldi tõendina Jaagumäe Kaubanduse OÜ 03.05.2014. a arve (I kd tl 134) summas

816 eurot.

Eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks L. H. matusekulud kokku summas 2013,30 eurot.

Tulenevalt PärS § 146 lg-st 3 on kostjalt nõutavast pärandvarast õigus maha arvata üksnes need

kulud, mis on kostja kantud. Hageja ei ole vaidlustanud, et L. H. matusekulusid 2013,30 euro

ulatuses, kuid hageja leiab, et kostja ei ole nimetatud kulusid kandnud enda arvelt, kuna L. H.

oli jätnud enda matusekulude jaoks 2000 eurot ning kostja sai L. H. matusteks toetust 82,70

eurot.

Eespool (p-s 3.6) andis kohus juba hinnangu hageja väitele, et kostja valduses on L. H. raha

2000 eurot, mille L. H. hageja väitel jättis oma matusekulude jaoks. Kohus leidis, et hageja ei

ole oma vastavat väidet tõendanud.

Kostja ei ole aga vaidlustanud hageja väidet, et sai L. H. matusetoetuse summas 82,70 eurot.

Seega saab järeldada, et L. H. matusekulud 82,70 euro ulatuses on kantud matusetoetuse arvelt

ning saab lugeda tõendatuks, et kostja on kandnud L. H. matusekulud summas 1930,60 eurot

(2013,30 -82,70=1930,60). Eespool tuvastas kohus, et kostja valduses on L. H. pärandvarana

kokku 10 215 eurot. Tulenevalt PärS § 146 lg 3 alusel tuleb kostjalt nõutavast pärandvarast

maha arvata tema kantud pärandaja matusekulud summas 1930,60 eurot. Seega on hagejal

õigus nõuda kostjalt L. H. pärandvara väljaandmist summas 8284,40 eurot (10 215-1930,60).

15 (20)

3.8. Lisaks kostja kohustamiseks anda välja pärandvara nõuab hageja kostjalt pärandvara

väljaandmisega viivitamise eest viivist.

VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas.

VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Vastavalt TsMS §-ile 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus leiab, et eelnimetatud sätetest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt selle pärandvara,

mille väljaandmist tal on õigus kostjalt nõuda, väljaandmisega viivitamise eest viivist VÕS §

113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni.

PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärand pärijale üle pärandi avanemisel. PärS § 3 lg 2 järgi on

pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Neist sätetest tulenevalt muutus hageja

pärandvara väljaandmise nõue sissenõutavaks pärandaja L. H. surmapäeval, s.o 25.04.2014. a.

Hageja on arvestanud viivist alates 14.05.2014. a ja nõuab viivist kuni pärandvara väljaandmise

nõude kohase täitmiseni.

Hageja on esitanud omalt poolt viivisearvestused (viiviseraportid (I kd tl 20 ja 157-159). Kohus

leiab aga, et neist viivisearvestustest ei saa lähtuda, kuna hageja on seal nõutava põhivõla, s.o

pärandvara summa suuruseks märkinud 10 297,70 eurot. Eespool tegi kohus aga kindlaks, et

hagejal on õigus kostjalt nõuda välja pärandvara suuruses 8284,40 eurot.

Hageja on avaldanud, et on oma pärandvara ja viivise nõude kostja vastu 07.05.2019. a

tasaarvestanud kostja nõudega hageja vastu täiteasjas nr 022/2019/3840 summas 4896 eurot ja

kostja menetluskulude nõudega hageja vastu tsiviilasjas nr 2-19-4582 summas 546 eurot

(kokku kostja nõuded 5442 eurot). Hageja on märkinud, et tasaarvestab esmalt kostja nõuetega

oma sissenõutavaks muutunud viivise nõude ja seejärel pärandvara nõude.

Perioodil alates 14.05.2014. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 13.08.2021. a kujuneb

8284,40 euro suuruselt nõudelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras arvestatud

sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 4934,34 eurot.

Viivise arvestus on alljärgnev:

Võlaperiood

% aastas

% päevas

Summa päevas Perioodis päevi

Perioodi summa

14.05.2014

-

30.06.2014

8.25

0.022603

1.872501

89.880048

16 (20)

01.05.2014

-

31.12.2014

8.15

0.022329

1.849804

453.20198

01.01.2015

-

31.12.2015

8.05

0.022055

1.827107

666.894055

01.01.2016

-

30.06.2016

8.05

0.021995

1.822115

331.62493

01.07.2016

-

31.12.2016

0.021858

1.810798

333.186832

01.01.2017

-

31.12.2017

0.021918

1.815759

662.752035

01.01.2018

-

31.12.2018

0.021918

1.815759

662.752035

01.01.2019

-

31.12.2019

0.021918

1.815759

662.752035

01.01.2020

31.12.2020

- 8

0.021858

1.810798

662.752068

01.01.2021

13.08.2021

- 8

0.021918

1.815759

408.545775

4934,34

Eeltoodut arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt pärandvara 8284,40 euro tasumisega

viivitamise eest kohtuotsuse tegemise aja, s.o 13.08.2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivist summas 4934,34 eurot.

VÕS § 186 p 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks

isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuse täitmist. VÕS § 201 lg 1 näeb ette, et kui tasaarvestuse pooltel on mitu

tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse.

Hageja on tasaarvestanud käesolevas asjas kostjalt nõutava pärandvara ja viivise nõude kostja

nõuetega hageja vastu summas 5442 eurot, sh selliselt, et esmalt tasaarvestatakse kostja

nõudega hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ja seejärel pärandvara nõude. Kostja

väitel on hageja nõuded kostja vastu tasaarvestusega lõppenud 6198 euro ulatuses. Kostja on

esitanud tõendina hageja tasaarvestuse avaldused (I kd tl 102, 103). Nimetatud avaldustelt

nähtub, et hageja on tasaarvestanud oma 10 000 euro suuruse pärandvara ja lisanduva viivise

17 (20)

nõude kostja vastu kostja nõudega täiteasjas nr 022/2019/3840 summas 5652 eurot ja kostja

nõudega tsiviilasjas nr 546 eurot, s.o kokku kostja nõuetega summas 6198 eurot. See summa

on suurem, kui see kostja nõuete summa (5442 eurot), millega hageja enda nõuded kostja vastu

on tasaarvestatuks lugenud. Kohus leiab aga, et ei saa tasaarvestada hageja nõudeid kostja

nõuetega suuremas ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu sissenõutavaks

muutunud nõudeid suuremas summas kui 5442 eurot, mida hageja nõuetega kehtivalt

tasaarvestada.

Kohus leiab, et arvestades hageja tasaarvestust, saab lugeda, et hageja sissenõutavaks muutunud

viivise nõue kostja vastu summas 4934,34 eurot ja pärandvara nõue summas 507,66 eurot on

tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Tasaarvestuse tulemusel on hagejal õigus nõuda kostjalt

pärandvara väljaandmist summas 7776,74 eurot (8284,40-507,66) ja viivist selle summa

tasumisega viivitamise eest alates 14.08.2021. a protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni.

3.9. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus kohustab kostjat andma

hagejale välja L. H. pärandvara 7776,74 eurot ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja selle

rahasumma väljaandmisega viivitamise eest viivise VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras

alates 14.08.2021. a kuni nõude kohase täitmiseni. Hageja nõue suuremas ulatuses pärandvara

väljaandmiseks kohustamise ja viivise nõudes ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel.

TsMS § 163 lg 2 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

Antud juhul rahuldab kohus hagi osaliselt. Hageja nõusid hagis, et kohus kohustaks

kostjat andma hagejale pärandvara 9526,12 eurot ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja

viivise selle summa tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras alates 23.01.2020. a kuni nõude kohase täitmiseni.

Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 ja § 133 lg-dest 1 ja 2 kujuneb hagihinnaks 11 474,29

eurot (9526,12 eurot + 13.08.2021. a seisuga sissenõutav viivis 1186,08 eurot +

edasiulatuvalt nõutav viivis ühe aasta eest 762,09 eurot).

Kohus rahuldab hagi osaliselt ja kohustab kostjat andma hagejale välja pärandvara

7776,74 eurot ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja selle rahasumma väljaandmisega

viivitamise eest viivise VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 14.08.2021. a

kuni nõude kohase täitmiseni. Seega on kohus rahuldanud hageja nõude 73% ulatuses.

Kohus leiab, et õiglane on jaotada poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega ja kohus jätab menetluskulud 27% ulatuses hageja kanda ja 73% ulatuses kostja

kanda.

5. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

5.1. Käesolevas asjas on menetluskuluks hagilt tasumisele kuuluv riigilõiv.

18 (20)

TsMS § 147 lg 1 kohaselt peab avaldaja maksma riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks

ette.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu

lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Algselt esitatud hagis

nõudis hageja kostja kohustamist anda hagejale välja 10 000 eurot ja maksma summa

tasumisega viivitamise eest viivist hagi esitamise seisuga summas 4452,31 eurot ja

edasiulatuvalt seadusjärgses määras protsendina põhinõudelt. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 ja

§ 133 lg-dest 1 ja 2 oli hagihinnaks 15 252,51 eurot, milliselt hagihinnalt tuli RLS lisa 1 kohaselt

tasuda riigilõivu 700 eurot. Menetluse käigus kitsendas hageja oma nõuet ja arvestatud

muudetud nõuet on hagihinnaks on 11 474,29 eurot, milliselt hagihinnalt tuleb RLS lisa 1

kohaselt tasuda riigilõivu 600 eurot.

Tartu Ringkonnakohtu 30.01.2020. a määrusega selles asjas vabastati hageja menetlusabi korras

täies ulatuses riigilõivu tasumisest.

TsMS § 190 lg 3 näeb ette, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab

kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse

temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS

§ 190 lg 7 sätestab erisusena, et sama paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib

kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena

tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse

tasumise kohustusest.

Arvestades nimetatud sätteid, leiab kohus, et hagilt tasumisele kuuluv riigilõiv, mille

kandmisest hageja hagi esitamisel vabastati, tuleb võrdeliselt hagi rahuldatud osaga ehk 73%

ulatuses, s.o summas 438 eurot kostjalt riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 kohaselt

peab kostja temalt riigituludesse välja mõistetud summa ära tasuma 15 päeva jooksul alates

lahendi jõustumisest. Kui kostja summat määratud tähtaja jooksul ei tasu, siis võidakse

kohtuotsus nõude sissenõudmiseks saata sundtäitmisele.

Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4 tuleks hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõiv hagi

rahuldamata jäetud osas ehk 27% osas, s.o summas 162 eurot. Kohus leiab aga, et arvestades

hagejale menetlusabi andmisel tuvastatud tema varalist seisundit, esineb TsMS § 190 lg 7 järgi

mõjuv põhjus ja hageja tuleb riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastada.

5.2. Hageja kohtule oma menetluskulude nimekirja ei esitanud. Hagejal ei ole ka muude

menetluskulude tekkimine teada ja hageja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist kostjalt.

Kostja menetluskulude nimekirja (II kd tl 34) kohaselt on kostja menetluskuluks lepingulise

esindaja tasu kokku koos käibemaksuga summas 3900 eurot.

Kohus leiab, et kostja menetluskulud saab lugeda põhjendatuks üksnes osaliselt.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §s 218 sätestatu

kohaselt.

Kostjat on esindanud menetluses lepingulise esindajana vandeadvokaat Cardo Soosaar.

19 (20)

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt tegi kostja esindaja toiminguid kokku 25 tunni

ulatuses alljärgnevalt: 1) 02.03.2020. a – taotluse esitamine hagejale kostja eeldatavate

menetluskulude katteks tagatise määramiseks – 3 tundi; 2) 15.04.2020. a – hagiavaldusele

vastuse esitamine, sh tsiviilasja materjalidega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine ja

kostja konsultatsioon – 5 tundi; 3) 29.01.2021. a – hagiavaldusele täiendava vastuväite ja

tõendite esitamine, sh tõendite kogumine ja kostja konsultatsioon – 2 tundi 15 minutit; 4)

12.05.2021. a – hagiavalduse täiendusele seisukoha esitamine, sh hagiavalduse täiendusega

tutvumine, kohtupraktika ja õiguskirjandusega tutvumine ning kostja konsultatsioon – 5 tundi

30 minutit; 5) 12.05.2021. a – hageja 09.04.2021. a seisukohaga tutvumine ja taotluse esitamine

tunnistaja ülekuulamiseks ja kostja vande all ülekuulamiseks – 1 tund 15 minutit; 6) 18.05.2021.

a – eelistungil osalemine, sh istungiks ettevalmistus – 1 tund 45 minutit; 7) 02.07.2021. a –

kohtuistungiks ettevalmistumine – 2 tundi 45 minutit; 8) 02.07.2021. a – hageja 18.06.2021. a

taotlusele seisukoha esitamine – 30 minutit; 9) 05.07.2021. a – kohtuistungil osalemine – 2

tundi 15 minutit; 10) 08.07.2021. a – menetluskulude nimekirja esitamine – 30 minutit.

Kostja esindaja taotleb tasu määras 130 eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks.

Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks kostja esindaja taotletava tasumäära, mis on 130

eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks. Tasu sellises määras vastab

kohtumenetluses mõistlikuks ja põhjendatuks peetud advokaadist lepingulise esindaja tasule.

Kuna kostja ei ole käibemaksukohuslane, siis tulenevalt TsMS § 174 lg-st 10 on kostja

lepingulise esindaja tasu hüvitatav koos käibemaksuga.

Kohus leiab aga, et menetluskulude nimekirjas toodud kostja esindaja toimingud ja ajakulu saab

lugeda vajalikuks ja põhjendatuks üksnes osaliselt. Kohus leiab, et põhjendatud

menetluskuluks ei saa pidada kostja esindaja tasu taotluse koostamisele hagejalt kostja

eeldatavate menetluskulude katteks tagatise määramiseks (p 1 – 3 tundi). Kohus jättis

25.03.2020. a määrusega (I kd tl 94-95) vastava kostja taotluse rahuldamata, mistõttu leiab

kohus, et taotluse koostamisega seotud kostja esindaja tasu ei ole vajalik menetluskulu ega

kuulu teise poole poolt hüvitamisele. Kohus leiab, et ülejäänud kostja menetluskulude

nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Kohtu hinnangul on aga märgitud ajakulu

neile toimingutele osaliselt ülepaisutatud ega ole täies ulatuses vajalik. Kohus hindab

ülemääraseks punktis 4 märgitud toimingute ajakulu kokku 5 tunni ja 30 minuti ulatuses ning

punktis 7 märgitud ajakulu kohtuistungiks ettevalmistuseks kokku 2 tunni ja 45 minuti ulatuses.

Arvestades asja menetluse käiku, asja keerukust ja mahukust ning kostja esitatud

menetlusdokumente ja esindaja toiminguid, on kohus seisukohal, et vajalikuks ja põhjendatuks

saab lugeda ajakulu kokku 17 tunni ulatuses.

Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks kostja lepingulise esindaja tasu koos

käibemaksuga summas 2652 eurot (17 x 156).

5.3. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostja põhjendatud menetluskulud 27%

ulatuses, s.o summas 716,04 eurot (2656 x 27%) kostja kasuks välja hagejalt.

Kostja taotlusel ja TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus otsuses, et hagejal tuleb temalt kostja

kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

20 (20)

Kristiina Kask

Kohtunik