2-21-7519/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

9. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7519

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi XX vastu võlgnevuse

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. juuni 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 3. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-7519 muutmata,

täiendades maakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus

Capital kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas Viru Maakohtule 11. mail 2021 XX (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 4767,42 eurot,

intress 287,55 eurot, viivis 3576,53 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS LHV Finance (pank) 30. novembril 2015,

15. märtsil 2016, 11. aprillil 2016, 12. septembril 2016 ja 5. märtsil 2017 väikelaenulepingud

(lepingud), mille alusel võimaldas pank kostjale laenu ja kostja kohustus laenu igakuiste

osamaksetena vastavalt maksegraafikule tagasi maksma. Kostja lepingute rikkumise tõttu ütles

pank lepingud üles. Pank on loovutanud oma nõuded kostja vastu hagejale. Hageja on kostja

andmeid otsinud avalikest andmebaasidest ja otsingumootoritest, kuid ei ole suutnud kostja

asukohta tuvastada. Lepingute üldtingimuste p-s 14.4 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui

2 (4)

laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või kui laenusaaja elukoht pole hagi

esitamise ajal teada, lahendatakse lepingust tulenevad vaidlused Harju Maakohtus.

2. Viru Maakohus keeldus 24. mai 2021. a määrusega hagi menetlusse võtmisest ning edastas

hagi lahendamiseks Harju Maakohtule.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 3. juuni 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt lepingute järgi oli lepingute sõlmimise ajal kostja

elukoht aadressil KKK ning panga asukoht aadressil TTT, Tallinn. Kostja sõlmis lepingud

tarbijana ning pank tegeles lepingu sõlmimise ajal kostja alalise elukoha liikmesriigis

tarbijakrediidi pakkumisega. Seega tuleb kohtualluvus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste

tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I (us) määrus) art 18 lg 2

alusel, mille kohaselt võib tarbija vastu algatada menetluse tarbija alalise elukoha liikmesriigi

kohtus.

Panga tüüptingimuste p-des 14.1, 14.2 ja 14.3 on kohtualluvuse kokkulepe Harju Maakohtu

kasuks, aga see ei vasta Brüssel I (us) määruse art-s 19 sätestatud nõuetele ning on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 106 lg 1 p 1 alusel tühine. Kuivõrd kostja elukoht

on rahvastikuregistri andmetel 26. aprillist 2021 Hispaanias, siis ei allu hagi Eesti kohtule. Seda

kinnitab ka asjaolu, et kohus küsis kostjalt, kas ta on nõus asja menetlemisega Eesti kohtus,

kuid kostja ei vastanud.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja jätkata menetlust.

Määruskaebuse väidete kohaselt vastab lepingute üldtingimuste p-st 14.4 tulenev kohtualluvuse

kokkulepe Brüssel I (us) määruse art 19 p 3 ja TsMS § 104 lg 3 p 2 tingimustele, mh on

kokkulepe sõlmitud juhuks, kui laenusaaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või

kui laenusaaja elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada.

5. Harju Maakohus küsis kostjalt seisukohta määruskaebusele, kuid kostja kohtu määratud

tähtaja jooksul ei vastanud.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid

täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi.

8. Ringkonnakohtus on vaidluse all lepingute üldtingimustes ette nähtud kohtualluvuse

kokkuleppe kehtivus ning sellest tulenevalt asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Maakohus

leidis, et kuivõrd kostja ja panga vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on TsMS § 106 lg 1

p 1 alusel tühine ja ei vasta Brüsseli I (us) määruse art-s 19 sätestatud tingimustele, siis ei allu

hagi Eesti kohtule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega kohtualluvuse

puudumise kohta, mistõttu keeldus maakohus õigesti hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371

lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule.

9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuivõrd hageja ei vaidlustanud määruskaebuses

maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt ei ole kostja elukoht Eestis, vaid tema elukoht

3 (4)

on Hispaanias, siis võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga

659) järgi määruskaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks. Samuti on hageja

määruskaebusest nähtuvalt nõustunud sellega, et poolte sõlmitud lepingud on käsitatavad

tarbijalepingutena Brüsseli I (us) määruse art 17 lg 1 tähenduses.

10. Määruskaebuse väidete kohaselt allub hagi Eesti kohtule lepingute üldtingimuste p 14.4

alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendamatult võtmata määruses seisukoha

nimetatud lepingupunktis sisalduva kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse kohta. Eelmärgitu ei

muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt ei ole poolte vahel sõlmitud

Eesti õigusega kooskõlas olevat kohtualluvuse kokkulepet, mistõttu ei allu asi Brüssel I (us)

määruse järgi Eesti kohtule ning seega tuleb hagi menetlusse võtmisest keelduda.

Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse

põhjendusi.

11. Ringkonnakohus selgitab, et Brüsseli I (us) määruse art 18 lg 2 järgi on tarbijalepingute

puhul üldjuhul asja kohtualluvus tarbija alalise elukoha riigis. Brüssel I (us) määruse art 19 p 3

kohaselt võib Brüssel I (us) määruse 4. jao sätetest (kohtualluvus tarbijalepingute puhul)

kõrvale kalduda mh kokkuleppe alusel, mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle

mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning

mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et

selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Kostja ja panga sõlmitud

lepingute üldtingimuste p 14.4 järgi kinnitab laenusaaja, et ta on nõus vaidlusküsimuste

lahendamisega Harju Maakohtus (sealhulgas ka juhul, kui laenusaaja elab või asub pärast

Lepingu sõlmimist elama välisriiki või viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui

tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada).

12. Maakohus tuvastas, et nii panga kui ka kostja alaline elukoht oli lepingute sõlmimise ajal

Eestis. Kuigi lepingute üldtingimuste p-st 14.4 järeldub tahe lahendada asi Eesti kohtus, leiab

ringkonnakohus siiski, et lepingute üldtingimuste p-s 14.4 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei

ole kooskõlas Eesti seadustega ning on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühine vastuolu tõttu

TsMS §-s 104 lg-s 1 sätestatuga.

12.1. TsMS § 104 lg 1 kohaselt võib kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes vaidluseks, mis

on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole

majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu

avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.

Praegune vaidlus ei ole seotud kostja majandus- või kutsetegevusega.

12.2. Kohtualluvuse kokkulepe ei ole praeguses asjas kehtiv ka TsMS § 104 lg 3 p 2 alusel,

mille kohaselt on lubatud erandina sama paragrahvi lõikest 1 kohtualluvuse kokkulepe, kui

kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki

või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei

ole hagi esitamise ajal teada. Pooled peavad Riigikohtu praktikast tulenevalt selleks, et selline

kohtualluvuse kokkulepe oleks kehtiv, kokkuleppe sõlmima just sättes viidatud juhuks (vt

Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Ringkonnakohtu

hinnangul on tingimuse p 14.4 sulgude ees olev osa, mille kohaselt kinnitab laenusaaja, et ta on

nõus vaidlusküsimuste lahendamisega Harju Maakohtus, tühine, sest see ei ole sõlmitud

spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks. Kuivõrd aga sulgudes on märgitud, et

nimetatud kohtualluvus kehtib sealhulgas ka TsMS § 104 lg 3 p-s 2 viidatud juhtudel, siis tuleb

hinnata, kas tingimus võib kehtida ilma tühise osata.

Ringkonnakohus leiab, et lepingute üldtingimused, sh nimetatud kohtualluvuse kokkulepe, on

käsitatavad tüüptingimustena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses, mis on VÕS § 37 lg 1

järgi saanud lepingute osaks. VÕS § 39 lg 2 teine lause lubab tüüptingimuse jagatavuse korral

mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks jätta üks osa kehtima. Samas on oluline, et tingimus oleks

4 (4)

nii keeleliselt kui sisuliselt jagatav, jagatud osad oleks ka eraldi arusaadavad ja iseseisvalt

kohaldatavad. Osadeks jagatavuse kontrollimiseks kasutatakse nn blue pencil test’i, mis oma

sisult tähendab küsimust, kas teatud osa mahatõmbamisega saab tingimuse muuta kehtivaks (vt

Kull, I. VÕS § 39, komm 4.3. – Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus I, Üldosa (§§ 1-207).

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016).

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole lepingute üldtingimuste p 14.4 osadeks

jagatav, sest tühise osa, s.o sulgude ees oleva osa maha tõmbamisel ei ole sulgude sees olev osa

arusaadav ega iseseisvalt kohaldatav. Seega on lepingute üldtingimuste p 14.4 tervikuna tühine.

Lisaks tuleb arvestada, et kuivõrd tegemist on tüüptingimusega, siis ei ole VÕS § 39 lg 2

esimese lause järgi ka võimalik anda sellele tõlgendamisega sisu, mille kohaselt tingimus kehtib

(vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10).

13. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et ka lepingute üldtingimuste p-s 14.3

sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole Eesti õigusega kooskõlas, mh ei vasta see TsMS § 104

lg 3 p 2 tingimustele. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ja

TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

14. Kuivõrd lepingute üldtingimustes sisalduvad kohtualluvuse kokkulepped, sh p-st 14.4

tulenev on vastuolus Eesti õigusega, siis ei saa nendest Brüssel I (us) määruse art 19 p 3 järgi

kohtualluvus tuleneda, mistõttu keeldus maakohus õigesti hagi menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel. Kuna maakohus küsis kostja seisukohta kostja elukoha ja

kohtualluvuse kohta (tl 33 ja 39), kuid kostja kohtule ei vastanud, siis ei saa olla hagi

menetlemiseks alust ka Brüssel I (us) määruse art 26 lg 1 alusel, mille järgi allub asi üldjuhul

ka sellele kohtule, kuhu kostja ilmub.

15. TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse

peale.

Menetluskulude jaotus

16. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata, ei ole põhjust maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja vastust määruskaebusele ei esitanud,

siis ei saanud tal määruskaebemenetluses välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida,

mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)