1-20-8744/49 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. august 2021, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-20-8744

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Pavel Gontšarov

Kriminaalasi

Rasmus Rodendau süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja §

201 lg 2 p 1 järgi, üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 21. mai 2021 otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja adv. Silver Reinsaar

Süüdistatav

Rasmus Rodendau (ankeetandmed Pärnu Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Silver Reinsaar

Prokurör

Maarja Germann

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 21. mai 2021 otsus Rasmus

Rodendau suhtes muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu 21. mai 2021 otsusega tunnistati Rasmus Rodendau süüdi:

KarS § 344 lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust;

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja

liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 06.02.2020 otsusega

kriminaalasjas nr 1-20-372 KarS § 1573 järgi mõistetud karistuse, s.o 8 kuu pikkuse

vangistusega ning seeläbi lõplikuks liitkaristuseks mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel,

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, 2 aastat vangistust.

KarS § 74 lg-de 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata,

juhul kui Rasmus Rodendau ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime

uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

KarS § 78 p 1 alusel katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamisest, välja

arvatud nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kohus rahuldas kannatanu Y tsiviilhagi VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel täies

ulatuses ning mõistis Rasmus Rodendault kannatanu Y kasuks välja tsiviilhagi

summas 2211,40 eurot.

Tuginedes KrMS § 180 lg-le 1 mõisteti Rasmus Rodendault välja riigituludesse

menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha 876 eurot.

Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse

jõustumisest, kui süüdlane ei ole rahalisi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul

tasunud.

Rasmus Rodendau lepingulise kaitsja tasu ja kulud kogusummas 1275 eurot jäeti tema

enda kanda.

Rasmus Rodendau mõisteti KarS § 344 lg 1 järgi süüdi selles, et tema

eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 09.05.2018, XXX Tallinnas võltsis

koos endise elukaaslase Q-ga teadlikult ja tahtlikult kehtivat üürilepingut, kirjutades

lepingusse teiseks üürnikuks Q õe asemel enda, s.o Rasmus Rodendau nime ja oma

kontaktandmed, samuti võltsiti üürilepingul üürileandja C allkirja. Dokumenti võltsiti

eesmärgiga omandada õigusi: õigus elada aadressil XXX ja vallata korteris olevaid

esemeid ning esitada üürileping lastekaitsetöötajale seoses kodukülastusega Rasmus

Rodendau ja D ühise lapse H suhtemiskorra kindlaksmääramisel, kuna üürilepingust

tulenes õigus majutada eluruumis üürniku lähedasi, et Rasmus Rodendau saaks

õiguse lepingujärgset alalist elukohta omades enda juurde võtta oma alaealise poja.

Suhtluskord kinnitati Pärnu Maakohtu 09.05.2018 a määrusega 2-18-271 Rasmus

Rodendau ja D vahel sõlmitud kompromissiga. Seega Rasmus Rodendau pani tahtliku

tegevusega toime sellise dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi,

võltsimise.

Rasmus Rodendau oli antud kohtu alla KarS § 213 lg 2 p 1 järgi selles, et oma

tahtliku tegevusega, s.o teisele isikule varalise kahju tekitamisega muul viisil

andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise

eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud

omastamise võttis Pärnu linnas Rüütli 40 Swedbank AS pangaautomaadist Y

nõusolekuta arveldusarvelt välja 2200 eurot sularaha, mille jättis endale. Sularaha

väljavõtmisega, millele lisandus teenustasu kontosaldo vaatamise ja sularaha

väljavõtmise eest 6,20 eurot, ning pangakaardiga Circle K Pärnu Hommiku tanklas

tasumisega tekitas Rasmus Rodendau Y-le varalise kahju kokku 2211,40 eurot.

Nimelt süüdistati Rasmus Rodendaud, sellest, et tema isikuna, kes on varem toime

pannud KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava omastamise ja 12.03.2014 süüdi

mõistetud Pärnu Maakohtu 1-14-1095 otsusega, omades kehtivat karistatust,

07.10.2019 täpselt tuvastamata kellaajal, ajavahemikul kell 21.00-22.00, viibides

Pärnu linnas XXX asuvas söögikohas X, kus ta tasus arve Y loal Y LHV

pangakaardiga, ei tagastanud omanikule pangakaarti, vaid jättis selle enda kätte.

Seejärel kasutas Rasmus Rodendau teadlikult ja tahtlikult Y teadmata ja tema tahte

vastaselt Y LHV pangakaarti 07.10.2019 ajavahemikul 22:43 kuni 22:52 Circle K Pärnu

Hommiku tanklas, sisestades pangakaardi PIN-koodi makseterminali ja tasus arve

summas 5,20 eurot. Samuti sekkus Rasmus Rodendau varalise kasu saamise

eesmärgil teadlikult ja tahtlikult andmetöötlusprotsessi andmete ebaseadusliku

edastamise teel, kasutades Y teadmata ja tema tahte vastaselt viimasele kuuluvat LHV

pangakaarti ja sisestades pangakaardi PIN-koodi, võttis:

- 07.10.2019 kell 22.52.04, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn)

välja sularaha 500,00 eurot;

- 07.10.2019 kell 22.52.44, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn)

välja sularaha 500 eurot;

- 07.10.2019 kell 22.53, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja

sularaha 500,00 eurot;

- 07.10.2019 kell 22.54, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja

sularaha 500,00 eurot;

- 07.10.2019 kell 22.55, sularahaautomaadist HAN00372 (Rüütli 40 Pärnu linn) välja

sularaha 200,00 eurot.

Maakohus leidis, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1

järgi. Maakohtu põhjendused on järgmised.

Maakohus viitas Riigikohtu otsusele 1-18-117, milles Riigikohus rõhutas: Praeguses

asjas tuvastatu kohaselt usaldas K.K. enda vara süüdistatava kätte: ta andis

süüdistatavale nõusoleku ja võimalused (pangakaardi ja PIN-koodi) enda

arvelduskontole juurdepääsuks ning seal oleva raha käsutamiseks, mistõttu ei saa

rääkida andmete ebaseaduslikust sisestamisest KarS § 213 lg 1 tähenduses. KarS §

201 lg 1 järgi on omastamisega tegu siis, kui isik teeb selliseid toiminguid, milleks teda

volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Nii oli ka praegu: Z

pööras kannatanu arvelduskontol olnud raha enda kasuks ulatuses, milleks kannatanu

teda ei volitanud (st 100 eurot ületavas osas). Sel põhjusel tuleb Z tegu kvalifitseerida

KarS § 201 lg 1 järgi.“

Maakohus pidas vajalikuks viidata ka asjaolule, et kuriteo kvalifikatsiooni muutmine

KarS § 213 lg 2 p 1 asemel KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavaks kuriteoks ei

raskenda R. Rodendau olukorda, kuivõrd KarS § 213 lg 2 p 1 karistus on isegi raskem,

nähes ette karistusena ühe- kuni viieaastase vangistuse, KarS § 201 lg 2 p 1

omastamise koosseisu puhul on karistuse alammääraks aga rahaline karistus.

Asjaolu, et pangakaart koos koodidega läks süüdistatava valdusesse kannatanu

tahtega kooskõlas, nähtub ka esitatud süüdistuse tekstist, mistõttu süüdistus

võimaldab ka ümberkvalifitseerimist.

Kuivõrd R. Rodendaul on kehtiv karistus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kriminaalasjas nr 1-

14-1095 (Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus), on R. Rodendau teos tuvastatav ka

kvalifitseeriv tunnus KarS § 201 lg 2 p 1 alusel.

Subjektiivse koosseisu järgi eeldab kuritegu vähemalt kaudse tahtluse tuvastamist.

Käesolevalt on tuvastatud, et R. Rodendau, olles saanud enda valdusesse Y

pangakaardi ning saanud Y-lt teada selle PIN-koodi, et maksta arve X-s, jätkas talle

usaldatud pangakaardi kasutamist, makstes sellega nii Circle K tanklas kui ka võttes

sellega pangaautomaadist välja sularaha 2200 eurot, pidi seejuures vähemalt pidama

võimalikuks asjaolu, et Y selliseks pangakaardi kasutamiseks talle nõusolekut andnud

ei ole, seega on R. Rodendau tegevuses tuvastatud subjektiivne koosseis

kavatsetusega, seda kinnitab jätkuv kannatanu kaardikasutamine süüdistatava poolt.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatav Rasmus Rodendau kaitsja adv. Silver Reinsaar vaidlustab Pärnu

Maakohtu otsuse mõlema episoodi osas, kuivõrd leiab, et langetatud on ebaseaduslik

ja põhjendamatu kohtuotsus. Kaitsja leiab, et Rasmus Rodendau tuleb mõlemas

süüdistusepisoodis õigeks mõista.

KarS § 344 süüdimõistmise osas leiab apellant, et süüdistuses kirjeldatud kujul

üürilepingus andmete muutmisega ei olnud antud kaasuse asjaoludel võimalik

omandada õiguseid ega kohustusi. Samuti ei ole võimalik üürilepinguga omandada

õigust võtta enda juurde elama enda alaealist poega, sest selline õigus ja kohustus

tuleneb perekonnaseadusest. Maakohus on väljunud ka süüdistuse piiridest, kuivõrd

ei ole tuvastanud süüdistuses kirjeldatud süüdistatava teo subjektiivset külge, kuid

samas on käsitlenud objektiivse külje analüüsimisel asjaolusid, mida ei ole esile toodud

süüdistuses.

Omastamise süüdistuse osas on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd

pole jälgitavalt ja ammendavalt põhjendanud, milliste asjaolude alusel loeb ta

usaldusväärsemaks kannatanu ütluseid võrreldes süüdistatava Rasmus Rodendau

ütlustega. Kohus on süüdistatava ütlused lugenud aprioorselt ebausaldusväärseks –

seda küll otsesõnu välja ütlemata. Selliselt on maakohus asjas kogutud tõendeid

hinnanud ühekülgselt.

KarS § 344 lõike 1 järgi kvalifitseeritud episoodis oli süüdistuse kohaselt üürilepingus

muudatuste tegemise eesmärgiks omandada õiguseid:

1. õigus elada aadressil XXX

2. õigus vallata korteris olevaid esemeid

3. õigus esitada üürileping lastekaitsetöötajale seoses kodukülastusega Rasmus

Rodendau ja D ühise lapse H suhtlemiskorra kindlaksmääramisel

4. õigus enda juurde võtta oma alaealise poja.

Maakohus on tuvastanud, et esimeses kolmes punktis loetletud õiguseid ei soovinud

Rasmus Rodendau kõnealuse tegevusega omandada.

Selle asemel on kohus aga tuvastanud, et kõnealuse võltsimisteo puhul on selliste

õiguste omandamine võimalik ning KarS § 344 lõike 1 koosseis ei eeldagi, et isik

võltsiks midagi mingisuguse õiguse omandamise eesmärgil. Kohus osutas

materiaalõiguslikult iseenesest korrektsele arusaamale, et KarS § 344 lõike 1 koosseis

eeldab üksnes konkreetse võltsimisteo tulemina „valmiva“ dokumendi kasutatavust

õiguste omamise või kohustustest vabastamisele.

KrMS § 268 lõike 1 kohaselt arutatakse kriminaalasja üksnes süüdistusakti järgi. See

tähendab, et menetluse esemeks olevate faktide ringi määratleb prokuratuur ning teeb

seda ennekõike süüdistusaktis. Prokuratuur ei ole süüdistust ka enne kohtuliku

uurimise lõpetamist muutnud. Niisiis on menetluse ese piiritletud üksnes nende

faktiliste väidetega, mis on esile toodud süüdistusaktis.

KarS § 344 lõike 1 alusel esitatud süüdistuses on seetõttu vältimatult vajalik ära

näidata need väidetavalt võltsitud dokumendi omadused, mille tekitamise või

lõpetamise objektiivselt võltsimisena käsitletud tegu prokuratuuri hinnangul endaga

kaasa toob. See tähendab, et süüdistuses tuleb kirjeldada neid õiguseid või kohustusi,

mis süüdistatava teo tulemusena muutusid.

Käesolevas asjas esitatud süüdistuses ei ole aga selgitatud, milliste õiguste või

kohustuste muutumise objektiivselt lepingu väidetavalt võltsitud osad endaga kaasa

tõid. Süüdistuses on avatud üksnes toimepanija eesmärki, kuid avamata on jäänud

faktilised asjaolud, mille alusel oleks võimalik hinnata võltsitud lepingu kui teoobjekti

koosseisurelevantsust.

KarS § 344 lõike 1 järgi esitatud süüdistuses peab olema esile toodud teoobjekti

tunnused, mille tõendatuse alusel saab kohus jõuda järeldusele, et tegemist on

tõepoolest sellise lepinguga, millega objektiivselt ja tegelikult on võimalik omandada

õiguseid või kohustusi. Selliseid faktilisi asjaolusid ei ole esitatud süüdistsues esile

toodud.

Niisiis on kaitsja seisukohal, et maakohus on esitatud süüdistusest väljunud

tuvastades, et lepingu abil on võimalik omandada mingisuguseid õiguseid või

kohustusi. Esitatud süüdistuses ei ole lepingu omadusi kirjeldades selliseid õiguseid

ega kohustusi esile toodud. Väidetava võltsimisega muutunud õiguste ja kohustuste

koosseisu ei ole süüdistuses kirjeldatud. Juba ainuüksi seepärast tuleb süüdistatav

Rasmus Rodendau KarS § 344 lõike 1 järgi õigeks mõista.

Üürilepingu võltsimisega ei saa omandada õigust võtta poeg enda juurde elama.

Süüdistuses on esile toodud ning maakohus on ka tuvastanud, et Rasmus Rodendau

eesmärgiks oli võtta enda juurde elama enda poeg H. Kaitsja arvates ei ole selline

süüdistuse väide põhjendatud mitmel erineval põhjusel.

Esiteks on Rasmus Rodendaul kui lapse isal perekonnaseaduse (PKS) §116 lõikest 2

tulenev õigus ja ka kohustus tegeleda enda lapse eest hoolitsemisega ning teda

kasvatada. See tähendab, et süüdistuses kirjeldatud eesmärk „et Rasmus Rodendau

saaks õiguse lepingujärgset alalist elukohta omades enda juurde võtta oma alaealise

poja“ ei saanud tulla väidetavalt võltsitud lepingust.

Selline õigus tuleneb seadusest ning see oli Rasmus Rodendaul olemas sõltumata

sellest, kas ta enda lapse enda juurde võtmiseks võltsis mingisugust dokumenti või

mitte.

Teiseks tulenes Rasmus Rodendaule selline õigus ka nö algselt sõlmitud lepingust.

Nimelt võis üürilepingu p 4.3 kohaselt üürnik majutada üüritud elamispinnal enda

lähedasi, sh elukaaslast. Asjas kogutud tõendite kohaselt lisati lepingusse üürnikuna

vaid üks inimene lisaks – Rasmus Rodendau. Seega saab algse lepingu sisu

hindamiseks vaadelda esitatud ning väidetavalt võltsitud lepingut.

Tunnistaja Q ütluste kohaselt olid aga tõene üürnik Q ning väidetavalt võltsitud üürnik

Rasmus Rodendau väidetava võltsimise toimepanemise ajal omavahel elukaaslased.

Seega väidetava võltsimisega ei muutunud õigustes ja kohustustes mitte midagi, sest

Rasmus Rodendaul kui Q elukaaslasel oli niikuinii tulenevalt üürilepingu p-st 4.3 õigus

üüritud pinnal elada. Rasmus Rodendau nime lisamise tulemusena ei muutunud

üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused mitte kellegi suhtes. Teiste isikute

majutamiseks eluruumi on vajalik üürileandja kirjalik nõusolek vaid juhul, kui seda

tehakse pikaajaliselt. Süüdistuses ei ole esile toodud, kuivõrd pikaajaliselt pidi

süüdistuse versiooni kohaselt H elama XXX aadressil. Samuti pole menetluses

käsitletud, kuivõrd pikka viibimist pidasid pooled (Q ja C) omavahelistes suhetes

pikaajaliseks üürilepingu p 4.3 tähenduses. Niisiis ei saanud väidetav võltsimistegu

endaga kaasa tuua õiguste ega kohustuste muutumist.

Kolmandaks on ka tunnistaja C andnud kohtuistungil ütluseid, et temal ei oleks midagi

selle vastu olnud, kui ka Rasmus Rodendau oleks asunud elama kõnealusele

elamispinnale. See ilmneb ka üürilepingu p-st 4.3. Ka sellel põhjusel on alust asuda

seisukohale, et väidetava võltsimisteoga ei muutunud lepingupoolte vahelised õigused

ja kohustused. Niisiis ei vasta Rasmus Rodendau väidetav võltsimises seisnev tegu

KarS § 344 lõike 1 objektiivsele koosseisule.

Kokkuvõttes on kaitsja eeltoodud põhjendustel seisukohal, et üürilepingusse Rasmus

Rodendau nimetamine ei toonud Rasmus Rodendaule endaga kaasa mitte ühtegi

sellist õigust, mis oleks esitatud süüdistuses esile toodud ning mis oleks väidetava

võltsimisteo tulemusena muutunud. Seega ei vasta Rasmus Rodendau tegevus KarS

§ 344 lõike 1 tunnustele ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Sellest

tulenevalt taotlebki kaitsja maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ning

vastupidise, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse langetamist.

Süüdistuses KarS § 213 lõike 1 järgi kvalifitseeritud episoodi kvalifitseeris kohus

süüdistuse ümber KarS § 201 lõike 2 p 1 järgi omastamisena.

Kaitsja arvates taandub käesolevas asjas süüdistuse tõendatuse küsimus Rasmus

Rodendau ja Y ütluste usaldusväärsuse küsimuse hindamisele. Maakohus ei ole

otseselt avaldanud, et ta loeb Rasmus Rodendau ütlused ebausaldusväärseks, samuti

ei ole sellist seisukohta millegagi põhjendatud. Sisuliselt on tegemist nn sõna-

sõnavastu olukorraga, mis Riigikohtu praktikast tulenevalt allub kõrgendatud

põhjendamisstandardile. Seevastu maakohtu lahendi ainus põhjendus Rasmus

Rodendau ütluseid tõendina mitte arvesse võtta toetub seisukohale, et tema väide

raha ühisest ärakulutamisest ei ole millegagi tõendatud.

Nii on Riigikohus enda korduvas praktikas osutanud, et kuigi õiguskorras ei ole

iseenesest keeldu tugineda süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vaid ühele tõendile,

tuleb siiski arvesse võtta, et neil juhtudel peab kohus tegema pingutusi, et tema

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel

juhul peab kohus igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava

tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt

kummutama. Kohus peab esitama eriti selge ja veenva argumentatsiooni. Antud juhul

on kannatanu Y esitanud väite, et tema oli sel ajal juba kodus, kui raha

pangaautomaadist välja võeti. Ka seda väidet ei tõenda ükski asjas kogutud tõend.

Samas on maakohus pannud Rasmus Rodendaule sisuliselt tõendamiskoormise

selles, et raha kulutati ära ühiselt pidutsedes.

Käesolevas menetluslikus-tõenduslikus olukorras on tegemist situatsiooniga, kus

maakohus on Rasmus Rodendau süüdi mõistnud seetõttu, et ta ei ole tõendanud enda

süütust. See ei ole kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega ega põhimõttega,

et süüdistuse tõendamise kohustus on ennekõike prokuratuuril.

Maakohus pole selgitanud, milliste tõendite alusel on ümber lükatud Rasmus

Rodendau väited sellest, et raha kulutati ära ühiselt pidutsedes. Seetõttu on kohus

sisuliselt lugenud Rasmus Rodendau ütlused ebausaldusväärseks aprioorselt.

Kriminaalmenetluses kehtiva tõendite kogumis vaba hindamise põhimõtte kohaselt

peab kohus selgitama, milliste argumentide (sh tõendite) alusel ta mingi tõendi loeb

usaldusväärseks või ebausaldusväärseks. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et KrMS §

63 lõike 1 kohaselt kuulub tõendite hulka ka süüdistatava ütlus. Seega tuleb ka selles

episoodis Pärnu Maakohtu otsus tühistada ning Rasmus Rodendau õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

seisukohtade esitamiseks aega 19. juulini 2021. Määratud tähtajaks kirjalikke

seisukohti ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga,

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus

puudub. Apellatsioonis esitatud väidete osas peab kohtukolleegium vajalikuks

selgitada järgmist.

KarS § 344 lg 1 süüdimõistmise osas

Esmalt, kohtukolleegium ei ole nõus apellatsioonis väidetuga, et maakohus ei ole

justkui apellatsiooni p-des 5.1–5.3 toodud õiguste osas tuvastanud, et neid oleks

soovinud R. Rodendau süüdistuses kirjeldatud tegevusega omandada e et võimalust

võltsitud lepinguga omandada loetletud õigusi ei tuvastatud otsusega. Tegemist on

apellandi meelevaldse seisukohaga. Maakohus on otsuses leidnud, et võltsitud

üürileping võimaldas R. Rodendaul esmalt kasutada üürilepinguga kaasnevaid

õiguseid ja hüvesid – õigus üürilepingu objektiks olevat kinnisvara oma elupaigana

kasutada, vallata ja kasutada seal olevaid esemeid. Lisaks sellele võimaldas võltsitud

üürileping R. Rodendaul tagada tsiviilkohtus lapsega suhtluskorra kinnitamise, millel

kohus peatub täpsemalt järgmises punktis. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ja

selgitab, et kaitsja poolt loetletud õigused tulenevad otseselt võltsitud lepingu tekstist

ja igale võltsitud lepingu lugejale sh ka lastekaitsetöötajale, lapse emale, kohtule e

olenevalt, kellele see leping esitatakse, on selge, et R. Rodendau omab alalist elukohta

lepingus näidatud aadressil ja ta on selle elukoha üürnikuna ka seal olevate esemete

täieõiguslik valdaja ja kasutaja. R. Rodendau nime kirjutamine lepingusse üürnikuna

võimaldas tal lepingus loetletud õigusi ka omandada. Ehk siis sellise lepingu tekstiga

on R. Rodendau taganud endale võimaluse endale sobivaid lapsega suhtlemise korra

tingimusi üldse nõuda. Oluline ei ole kaitsja poolt viidatud perekonnaseaduse § 116 lg-

s 2 sätestatud kohustuste olemasolu ka ilma lepinguta e seadusest tulenevalt.

Samamoodi see, et R. Rodendaul kui lapsest lahus elaval vanemal on õigus oma

lapsega kohtuda, ei olnud vaidlusesemeks tsiviilkohtus. Perekonnaseaduses on

suhtlusõigus reguleeritud §-s 143. Perekonnaseaduse § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel

ja vanemal vastastikune õigus teineteisega isiklikult suhelda. Mõlemal vanemal on

kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Tulenevalt perekonnaseadusest ei ole

vanemal seega mitte üksnes õigus lapsega suhelda, vaid ka kohustus seda teha.

Vaidlus käis kohtus suhtlemisõiguse korra üle. Kindlustamaks endale soovitud korda

pojaga suhtlemiseks oligi R. Rodendaul huvi näidata ennast konkreetse elukoha

täieõigusliku üürnikuna, kellel on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused ning

sellise lepingu olemasolu sellise konkreetse korteri osas andis süüdistatavale ka

võimaluse tõendada, et tal on tingimused oma pojaga pikaajalisemalt kohtuda e pojal

on kõik igapäevaeluks vajalik olemas – isa stabiilne elukoht, võimalus mängimiseks ja

magamiseks jms.

Kohtukolleegium ei hakka üle kordama maakohtu otsuse põhjendusi R. Rodendau süü

osas võltsimissüüdistuses, kuna nõustub täielikult sellega, et vaidlusaluse üürilepingu

ümbertegemisega

e

autentse

dokumendi

teksti

muutmisega

ja

allkirja

järeletegemisega on toime pandud KarS § 344 järgi ettenähtud kuritegu.

Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et R. Rodendau, olgugi, et ta ise vahetult ei teinud

dokumendis muudatusi, seda tegi tema elukaaslane ja üürilepingu järgi üürnik Q, on

R. Rodendau kuriteo kaastäideviija. Kohtukolleegium peab asjakohaseks viidata

Riigikohtu otsuses 3-1-1-97-04 väljaöeldud seisukohale, mis on ka edasises Riigikohtu

praktikas jäänud asjakohaseks ja nimelt. Ühtlustamaks Riigikohtu senist praktikat

teovalitsemise teooria kohaldamiseks, pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida järgmist.

“Karistusseadustiku § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena,

kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest

(teovalitsemise) teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik

realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses

mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat

funktsionaalselt

tööjaotuslikus

koostoimes.

See

tähendab,

et

igaüks

(kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise

teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist

peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud

tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes

peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo

täideviimise

seisukohalt

teisejärgulistest

tegevustest.

Ilma

teovalitsemiseta

toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena vaid osavõtjana, st kas

kihutajana või kaasaaitajana.

/.../ Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik

teovalitsemise

teooria

mõttes

olemuselt

jagamatu

ja

omistatav

kõigile

kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö

omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate

koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad

ekstsessina.

/.../ Seega ei ole teovalitsemise teooria tähenduses nõutav, et täideviijana käsitletav

isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav “ühtsest

tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda

kontrolli all hoidmine”. /.../ Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani

väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja”.

Kohtukolleegiumi hinnangul on R. Rodendau teopanus kuriteo toimepanemisse oluline

ja tema puhul ei saa öelda, et tema panus oleks olnud ainult toetav teo toimepanemise

seisukohalt. Esmalt on ta teoplaani väljatöötaja, sest see plaan oli tema huvides ja ilma

tema jaatava seisukohata ei oleks see tegu mõtetest kaugemale jõudnud. Ta hoidis

sündmuste kulgemise alates plaani väljatöötamisest enda kontrolli all. R. Rodendaust

sõltus, kas võtta üldse võltsimine ette ja temast sõltus ka loobumine võltsimise mõttest

ja seda põhimõtteliselt kuni üürileandja allkirja järeletegemiseni.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on väljunud süüdistuse

piiridest e süüdistus on puudulik ja maakohus on KrMS § 268 lg 1 piiranguid eirates

ise süüdistust nö lihvinud. Kaitseväited on selles osas pigem otsitud ja

kohtukolleegiumi jaoks ei ole need tõsiseltvõetavad. Kaitseõiguse tagamiseks peavad

süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis

on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (1-17-1327, p 13 ja 3-1-1-59-16, p-d 21-

22). Süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid

asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka

kohtu otsustada. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et olukorras, kus

süüdistus oleks nagu kohtuotsuse projekt, hakkavad needsamad kaitsjad kohtule ette

heitma seda, et kohtuotsus on sisuliselt süüdistuse copy-paste.

Riigikohus on oma otsuses 1-16-5757 sarnases süüdistusasjas selgitanud, et

kaitseõiguse tagamiseks on vajalik, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimuks

süüdistusakti järgi. Süüdistatav ja tema kaitsja peavad olema teavitatud kõikidest

faktilistest asjaoludest, mille tõendatusest karistusõiguslik vastutus sõltub, ja

õiguslikust hinnangust, mis süüdistatava käitumisele võidakse anda. Ometi ei tähenda

öeldu KarS § 344 kontekstis seda, et süüdistusaktis tuleks loetleda abstraktselt kõik

võimalikud õigused, mida dokumendiga on võimalik omandada, nagu ka kõik

võimalikud kohustused, millest selle abil saaks vabaneda.

Asjaolu, et võltsitud e mittevastavaid andmeid kajastavat ja võltsitud allkirja kandvat

üürilepingut soovis R. Rodendau kasutada lapsega suhtlusõiguse korra määramisel

oma elutingimuste tõendamiseks ja sellist üürilepingut oli vaja esitamiseks

linnavalitsusele, seda kinnitas oma ütlustega kohtus ka süüdistatav ise. Kaitsel on

olnud võimalik esitada sellele seisukohale vastuväited kogu menetluse jooksul.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista süüdistatava süüd ka järgmised apellatsioonis

esitatud argumendid. Esiteks, et õigus elada elukaaslase poolt üüritud elamispinnal

tulenes ka nö algselt sõlmitud lepingust (üürilepingu p 4.3 kohaselt üürnik majutada

üüritud elamispinnal enda lähedasi, sh elukaaslast). Teiseks, et ka tunnistaja C on

andnud kohtuistungil ütlusi, et temal ei oleks midagi selle vastu olnud, kui ka R.

Rodendau oleks asunud elama kõnealusele elamispinnale.

Põhjendusel, et võltsida on kergem ja kiirem, kui ametlikult ümber lepingut teha, võib

olla küll tõemoment sees aga sellisel juhul isik ja seda enam R. Rodendau, kelle

karistusregister lubab väita, et võltsimine ongi tema peaaegu, et elustiil aga

musterkäitumine kindlasti, teabki seda, et valinud endale mugavama viisi dokumenti

näha sellisena nagu ta ise soovib, viib lõpuks kriminaalmenetluseni. Dokumendi

võltsimise eest on süüdistatav kohtu all neljas kord (kohtuotsused 6.09.2010,

12.03.2014, 18.09.2016), kusjuures kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud need

karistused ka kustunud. 2014 aasta kohtuotsusega mõistetud karistuse kustumise

küsimust käsitleb kohtukolleegium allpool obiter dictum korras seoses omastamise

kvalifikatsiooniga e koosseisulise raskendava asjaoluga.

Isegi kui üürileandja C oleks hiljem andnud oma korteri üürile sellise üürilepingu alusel,

mis vastanuks võltsitule, ei teeks see olematuks R. Rodendau kuritegu, sest

konkreetne üürileping oli võltsitud eesmärgiga võimaldamaks neid õigusi, millest

eelnevalt juttu oli, omandada konkreetsel ajavahemikul e alates võltsimise lõpule

viimisest kuni uue üürilepingu sõlmimiseni.

KarS § 201 lg 2 p1 süüdimõistmise osas

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus on

põhjendamatult rajanud süüdimõistva kohtuotsuse kannatanu Y ütlustele. Kaitsja

arvates pidanuks kohus arvestama ka süüdistatava ütlustega, kes eitab oma süüd ning

väidab kannatanule vastupidist ja et sisuliselt sellisel juhul e sõna-sõna vastu olukorras

jäävad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks e

süüdistatav tulnuks õigeks mõista.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud mitmed sellised asjaolud, mis

süüdistatava ja kannatanu ütluste kõrvutamisel veenavad kohut enam uskuma

kannatanut. Ei ole õige, et maakohus on süüdistatava ütlused lugenud aprioorselt

ebausaldusväärseks

ja

uskunud

kannatanut

põhimõtteliselt

ainuüksi

tema

menetlusseisundist tulenevalt e lähtunud arusaamast, et kannatanu räägib alati tõtt.

Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu poolt esitatud argumentidega, millega

maakohus põhjendab oma veendumust selles, et süüdistatav on pannud toime

omastamise. Maakohus on hinnanud kohtumenetluses uuritud tõendeid kogumis, sh

kannatanu ütlusi kui keskset süüstavat tõendit ja jõudnud siseveendumuse alusel

järeldusele, et kuriteo toimepanek R. Rodendau poolt toimus kannatanu kirjeldatud

asjaoludel.

Siinjuures peab kohtukolleegium vägagi asjassepuutuvaks esitada Riigikohtu

seisukohad otsusest 1-20-1301, kus Riigikohus selgitab muuhulgas järgmist: Kui

keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu

kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus süüdistatava kasuks (nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Kuid

oluline on silmas pidada, et põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks

tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on

põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil

täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses.

/…./ Nagu öeldud, tuleb ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu

korral kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg

2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta

tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud

ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja

§ 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud

sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk

ümberlükkamatu.

/…/ Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ja peab olema kooskõlas üldiste

loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse

langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad

tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset

suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see

tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt Kriminaalmenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura,

2012, § 61, komm 15; samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017 otsus

nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; 8. detsembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; 23.

novembri

2016

otsus

asjas

nr

3-1-1-76-16,

p

14).

Teisisõnu

tuleb

kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse

lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 9).

Hinnanud kohtumenetluses uuritud tõendeid kogumis, sh kannatanu ütlusi kui keskset

süüstavat tõendit, on kohus jõudnud järeldusele, et kuriteo toimepanek R. Rodendau

poolt kannatanu kirjeldatud asjaoludel e et süüdistatav võttis tema pangakontolt raha

süüdistuses kirjeldatud viisil ja süüdistuses nimetatud summas, on leidnud kohtu

siseveendumuse kohaselt tõendamist.

Esiteks, kohtukolleegium hinnangul ei saa süüdistatava väidet, et vaidlusaluse

kaardimakse ja sularaha väljavõtmised on tema teinud kannatanu nõusolekul ja

juuresolekul ja seda raha ei ole tema oma kasuks pööranud, sest tarvitas raha ära

koos kannatanuga, pidada ainumõeldavaks ja ümberlükkamatuks ainult seetõttu, et

muid tõendeid peale kannatanu ütluste ei ole. Süüdistatava ütlustele kohtuotsust e sel

juhul õigeksmõistvat otsust rajada ei saa. Süüdistatav on väitnud tõsikindlalt vaid seda,

et ta oli purjus ja ei mäleta sündmusi. Oma versiooni kohta kasutab süüdistatav ütlusi

andes väljendeid „minu mäletamist mööda, ma arvan, ilmselt, ma täpselt ei mäleta“.

Küll aga mäletab süüdistatav seda, et pangakaarti kasutasid nad ühiselt kogu selle

seltskonnaga, kellega nad koos olid ja järgmisel päeval, kui tema kodus ärkas, siis

seda raha tema käes ei olnud. Ehk siis, süüdistatav mäletab sündmuse asjaolusid

valikuliselt ning seejuures mäletab seda, mis õigustab teda, ei mäleta aga süüstavaid

fakte. Siinjuures vajab aga rõhutamist see, et süüdistatav ei ole väitnud kohtus

ristküsitledes, kus ta andis eelkirjeldatud ütlusi, et ka kannatanu kindlasti selles

seltskonnas oli. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et

süüdistatava jutt selle kohta, et süüdistuses näidatud ajavahemikul, mis on sisuliselt

lühikese aja möödudes pärast baarist lahkumist, kus süüdistatav sai arve maksmiseks

enda kätte kannatanu pangakaardi ja koodid ning kui kannatanu lahkus seltskonnast

unustades pangakaardi enda kätte, oli süüdistatav nö umbjoobes. Maakohtu otsuses

on esitatud ka sellekohased põhjendused ja need rajanevad videosalvestistelt, kus on

näha, et süüdistatava seisund ei olnud selline, et saaks rääkida umbjoobest. Teiseks,

tõendatud on vastuvaidlematult, et süüdistuses loetletud kõik tehingud sooritas

süüdistatav ja ta tegi seda kannatanu pangakaardiga e kannatanu pangaarvelt.

Kohtukolleegium leiab, et olnuks kannatanu koos süüdistatavaga, oleks esiteks,

olukorras, kus tekkis vajadus maksta või raha välja võtta ja kannatanu soov oli selle

kõige eest ise maksta, oleks ka pangakaart tema käes olnud e isegi siis, kui pangakaart

baaris jäi süüdistatava kätte, oleks kannatanul tekkinud vajadus oma pangakaardi

järele ja kasvõi üllatuslikult aga see oleks avastatud süüdistatava käes olevat.

Kolmandaks, olnuks kannatanu koos süüdistatavaga ja tema soov oleks edasise

alkoholi tarvitamise käigus nö välja teha, ei olnuks vajadust sellises koguses sularaha

ja pangaarve tühjendamise järele. Ja lõpuks, kui isegi oli vaja välja võtta kõik oma

pangaarvel olev raha eesmärgiga see just sularahana kuskil „laiaks lüüa“, siis kindlasti

ei oleks pangakaardi omanik oma pangaarvet tühjendanud sellisel viisil, et võtab viis

korda arvelt raha, kuniks see tühi on. Selliselt nagu on tühjendatud kannatanu

pangaarve, käitub isik, kellel on küll pangakaart ja selle koodid, kuid kes ei tea esiteks,

kas tema käes olev võõras pangakaart on veel aktiivne, ei tea, kui palju on raha

pangaarvel ja ei tea, kui suured on pangakaardi omaniku päeva limiidid pangakaardiga

maksmisel ja sularaha võtmisel. Süüdistatava kasutas kannatanu pangakaarti sellega

tasudes ja raha välja võttes aga just selliselt. Esmalt veendus ta X-st 450 meetri

kaugusel asuvas Circle K-s ostu tehes, et kaart on aktiivne e et selle omanik ei ole

avastanud kaardi kadumist ja seda blokeerinud. Seejärel sellest ostukohast 300 m

kaugusel asuvast LHV pangaautomaadist võtab ta välja sularaha 500 euro kaupa, sest

ei tea, kui suur on limiit. Ehk, et esmalt vaatab väljavõtete, näeb pangaarvel olevat

2200 eurot ja hakkab seda 500 euro kaupa tühjendama - viiel korral kolme ja poole

minuti jooksul.

Eeltoodut arvestades on kohtukolleegiumi hinnangul usutavam just kannatanu väide,

et tema ei viibinud oma pangaarve tühjendamise juures vaid oli sel ajal juba kodus ja

avastas kaardi kadumise järgmisel hommikul. Süüdistatava oletuslik versioon

toimunust ei ole aga usutav ja seda mitte ainult seetõttu, et kannatanu vastupidist

väidab vaid see ei ole ka eluliselt usutav ja seda just süüdistatava enda käitumise tõttu

kannatanu pangaarve tühjendamisel.

Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et põhjendatud on süüdistatava

süüküsimuse lahendamisel just kannatanu ütlustele tuginemine, sest kannatanu

ütlused on kooskõlas ka muude tõenditega e pangakaardi väljavõttega ja

videosalvestiste põhjal vormistaud asitõendi vaatlusprotokollidega.

Obiter dictum

Kohtukolleegium

peab

vajalikuks

omalt

poolt

peatuda

täiendavalt

ühel

materiaalõiguslikul küsimusel, mis on jooksvalt praktikas n.ö tõusetunud, seda pigem

maakohtutes (vähemalt Harju Maakohtus) ja nagu näitab kohtupraktika, ei lahenda

prokurörid ja maakohtunikud seda ühetaoliselt. Konkreetsetelt on võimalus tagantjärgi

meenutada vaid ühte kaasust (1-20-3730), kus kokkulepe tagastati maakohtust

prokuratuurile, kuid üheselt saab väita, et selliseid küsimusi alloleval teemal on

korduvalt esinenud. Küsimus on seotud korduvusega ehk retsidiiviga, mis on eriline

isikutunnus (KarS § 24 lg 1).

KarS § 201 lg 2 p 1 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud

selles punktis loetletud varavastase kuriteo. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust,

mis seisneb kalduvuses panna toime samalaadseid kuritegusid. Oluline ei ole, kas isik

on KarS § 201 lg 2 p-s 1 loetletud kuriteo eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo

toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks sättes olevat

kuritegu, mille eest ei ole teda varem karistatud ning need tuvastatakse ühes

kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt RKKKo 3-1-1-72-16, p 9). Juriidilise

retsidiivi korral avaldub uue varavastase kuriteo ebaõigus muu hulgas selles, et varem

mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samalaadsest kuriteost (p 8).

Praeguses kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud kohtuotsusega

tuvastatud omastamine on üks tegu, kuigi koosneb mitmetest järjestikust osateost.

Vähemalt ei loe kohtukolleegium välja ei süüdistusest, ei prokuröri süüdistuskõnest

maakohtus ega ka maakohtu otsusest, et süüdistatavale oleks omistatud süüdistuses

kirjeldatud käitumisega mitu omastamise episoodi ja selleks ei ole kohtukolleegiumi

hinnangul ka õiguslikku alust. Tegemist on ühe teoga ja seda juba seetõttu, et tahtlus

on üks e tühjendada kannatanu pangakaart e omastada sealt kogu arvel olev

rahasumma ja see, et oma tahtluse realiseerimiseks süüdistatav n.ö kavaldas e hoidis

kontrolli all seda, et ei ületaks päevalimiiti, see kvalifikatsiooni ei mõjuta.

Maakohus põhjendab omastamise kvalifikatsiooni vastava punkti järgi sellega, et

„Kuivõrd R. Rodendaul on kehtiv karistus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kriminaalasjas nr 1-

14-1095 (Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus), on R. Rodendau teos tuvastatav ka

kvalifitseeriv tunnus KarS § 201 lg 2 p 1 alusel. Prokurör on oma süüdistuskõnes

maakohtus põhjendanud kvalifikatsiooni karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p-ga 5:

karistusandmed kustutakse, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse otsuse

täitmisest on möödunud kolm aastat.

Muuhulgas mõisteti nimetatud 2014 aasta kohtuotsusega R. Rodendaule ka liitkaristus

- kuigi jah, seadusele otseselt viitamata e ilma viiteta KarS § 65 lg-le 2, kuid sisuliselt

tähendab maakohtu otsuses sisalduv otsustus: Pärnu Maakohtu Kuninga tänava

kohtumaja 09.06.2010 kohtuotsusega R. Rodendaule mõistetud liitkaristus 3 aastat 3

kuud ja 25 päeva vangistust, mille kandmiselt vabanes Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja 12.10.2012 määruse alusel tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni

07.04.2014, kuulub täitmisele iseseisvalt“ liitmist KarS § 65 lg 2 mõttes. Oma

sellekohase seisukoha kinnituseks viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuse 3-1-1-31-

06 p-le 8, milles Riigikohus on selgitanud, et juhul kui on tegemist eriliigiliste

põhikaristustega, tuleb lugeda KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse

järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused

tulenevad KarS § 64 lg-test 2 ja 4. Kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata,

millis(t)e varasema(te) kohtuotsus(t)ega mõistetud karistus(ed) viimase kohtuotsusega

mõistetud karistusega nn karistuste liidu moodustavad.

Siinkohal on oluline rõhutada, et eriliigiliste karistuste liitmise teemal peatub

kohtukolleegium seepärast, et just tsiteeritud Riigikohtu juhis on jäänud täitmata

süüdistatavale karistuse mõistmisel 2016 aasta ja 2020 aasta kohtuotsustega, kus

süüdistatavale on mõistetud tingimisi vangistus, kuid 2014 aasta kohtuotsusega

mõistetud, kuid kandmata rahaline karistus on jäänud kohtuotsusega liitmata.

Samamoodi ei ole vaidlustatud kohtuotsusega süüdistatavale mõistetud liitkaristust

kogumis sellesama kandmata rahalise karistusega kuigi nii maakohus kui ka prokurör

jaatavad seda, et see on kandmata. Eelnevad vead juba jõustunud otsustes on kaasa

toonud ka olukorra, et 2016 aasta kohtuotsusega mõistetud karistus on

karistusregistrist kustutatud. Veel tähendavad sellised kohtu korduvad vead aga seda,

et kohtukolleegiumi hinnangul on tänaseks päevaks ja oli ka maakohtus vaidlustatud

kohtuotsuse tegemise ajaks kustunud ka see 2014 aasta otsusega omastamise eest

mõistetud karistus, mis on kaasa toonud ka kvalifitseeritud omastamise koosseisu

etteheite süüdistatavale. Nimelt, karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 11 kohaselt

kustutatakse karistusregistrisse kantud karistusandmed ka siis, kui otsuse täitmine on

aegunud vastavalt karistusseadustiku §-le 82. KarS § 82 lg 5 sätestab: Täitmisele

pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust

või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud

kohtuotsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise

ajaks.

Kohtukolleegiumi arvates ei saa olla vaidlust selles, et juba maakohtu tegemise ajaks

oli 12.03.2014 aasta otsusega mõistetud karistuse kustumise tähtajad möödunud ja

seda just viimati viidatud seadusesätte alusel. Karistusregistrist selle otsuse

karistusandmed tegelikul ei ole kustututatud, sest 07.07.2021 päringu kohaselt olid

need andmed registris. Kohtukolleegium on veendunud, et lähtuda tuleb aga

seadusest ja seda enam, et ebatäpsused karistusregistris ei saa raskendada

süüdistatava olukorda. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et kui kohtud oleks seaduse

mõttes adekvaatselt mõistnud 2016 ja 2020 aasta otsustega süüdistatavale

liitkaristused, siis oleks ka 2014 otsuse karistusandmed hakanud uuesti kulgema.

Seda aga ei ole tehtud. Seega asub kohtukolleegium seisukohale, et R. Rodendaule

12.03.2014 otsusega mõistetud ja 28.03.2014 jõustunud karistatus oli maakohtu poolt

vaidlustatud kohtuotsuse tegemise ajaks kustunud.

Olenemata eeltoodust leiab kohtukolleegium, et R. Rodendaule on põhjendatult

omistatud KarS § 201 lg 2 p 1 ettenähtud raskendav asjaolu. Nimelt on

kohtukolleegium seisukohal, et korduvust arvestatakse uue kuriteo toimepanemise

momendiga ja kui uue kuriteo toimepanemise ajal on isikul kehtiv karistatus, siis

alustatud kriminaalmenetluses kvalifikatsioonist see n.ö ei kao, isegi kui registrist

andmed kustuvad. Just see küsimus on toonud vaidlusi kohtupraktikas ja selles osas

on ka seadust erinevalt kohaldatud. Kohtukolleegium ei välista, et kuskil kunagi on ka

Riigikohus konkreetselt selles küsimuses oma seisukohta väljendanud, kuid fakt on

see, et sellisel juhul on see lahend väga hästi „ära peidetud“, sest selles osas

tõusetunud küsimused erinevates menetlustes, erinevatel menetlusstaadiumitel on

kinnituseks, et Riigikohtu seisukoht selles konkreetses küsimuses ei ole leitav isegi kui

ta on olemas. Ka ringkonnakohtu otsingud ei andnud tulemusi. Kohtukolleegiumi

arvates on õiglane lähtuda kvalifitseeriva raskendava asjaolu – korduvuse -

etteheitmisel teo toimepanemise ajal selle olemasolust seetõttu, et sellisel juhul saab

võrdselt kohelda isikuid, kes on uue kuriteo toime pannud sarnaselt vähe aega enne

eelmise otsusega mõistetud karistusandmete kustumist, kuid näiteks on nende uut

kuritegu uuritud erinevates menetlusliikides (üldmenetlus võtab palju kauem aega, kui

näiteks kiirmenetlus, lühimenetlus jne), kriminaalasjad satuvad erinevatesse

kohtutesse, kus on erinev koormus kohtunikel, erinevate kohtunike kätte, kellel on

puhkused erineval ajal jne. Sõltuvalt nendest faktoritest võib kujuneda olukord, kus

ühel juhul jõuab kohtuotsus jõustuda, teisel juhul aga ei jõua.

Asjakohane on ka meenutada, et kaudselt sarnane vaidlus on Riigikohtu laual olnud ja

kõrgeim kohus on kunagi leidnud, et katseajal toimepandud uue kuriteo

toimepanemisel liidetakse ärakandmata karistus uue otsusega KarS § 65 lg 2 alusel

vaid siis, kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ei ole kustunud kohtuotsuse

tegemise ajaks. Näiteks, isik paneb toime kuriteo katseajal, kuid kohtuotsus tehakse

ajal, kui katseaja lõppemisest on möödunud juba enam kui kolm aastat, siis liitmist ei

toimu ja samamoodi, kui 3 aastat saab täis edasikaebemenetluses, siis tühistatakse

liitmine KarS § 65 lg 2 järgi ( kogu teemakäsitlus Riigikohtu otsuses 3-1-1-118-09).

Selliselt ebamõistlikult leebe kohtlemise osaliseks saidki isikud, kes selle olukorra

käsitluse alla langesid aastaid e ei läbinud küll edukalt katseaega, kuid mitmete

asjaolude tõttu pääsesid tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramisest ja seda

kõige raskema rikkumise e uue kuriteo toimepanemisel katseaja kestel. Seadusliku ja

mõistliku lahenduse sai olukord 1. jaanuari 2015 jõustunud seadusemuudatusega.

Nimelt täiendati seadust KarS § 82 lg-ga 21 „Otsuse täitmise aegumine ei takista

sellega mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmist uue kuriteo eest mõistetavale

karistusele käesoleva seadustiku § 65 lõike 2 alusel“.

KarS § 65 lg 2 kohaldamata jätmine maakohtu poolt

Just viimati tsiteeritud KarS § 82 lg 21 ja varem viidatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-31-

06 esitatud Riigikohtu seisukoht lubavad kohtukolleegiumil väita, et ka vaidlustatud

kohtuotsusega tulnuks KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusele 12.03.2014

aasta otsusega mõistetud rahaline karistus, mis on käesoleva ajani süüdistatava poolt

täitmata, kuigi karistatus on seaduse kohaselt kustunud. Samas leiab kohtukolleegium,

et liitkaristuse mõistmine ringkonnakohtu poolt olukorras, kui seda ei ole teinud

maakohus, on isiku olukorra raskendamine ja kuna ei ole ei prokuröri ega ka kannatanu

apellatsiooni, siis ringkonnakohus süüdistatava olukorda ei saa raskendada. Küll on

aga seda tegematajätmist võimalik kõrvaldada täitemenetluses KrMS § 413 alusel

pärast vaidlustatud maakohtu otsuse jõustumist.

Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, §-st 344 ja § 345 lg-test 1

ja 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse R. Rodendau suhtes muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)