1-21-3609/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuli 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-21-3609

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

Aleksandr Eelranna süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2

järgi kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 20.05.2021 otsus

Apellant

süüdistatav

Prokurör

Paul Pikma

Süüdistatav

Aleksandr Eelrand, IK: 34307070278; kodakondsus: XXX;

töökoht: XXX; XXX, süüdistatava väitel elab XXX, muud

isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Margus Viira

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 20. mai 2021 otsus Aleksandr Eelranna süüdistusasjas muutmata ning

süüdistatava apellatsioon rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 20.05.2021, tunnistades Aleksandr Eelranna süüdi

KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistes talle karistuseks

tähtajalise vangistuse 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat põhikaristust

1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 4 kuud. KarS § 68

lg 1 alusel arvestati Aleksandr Eelranna karistusaja hulka eelvangistus, s.o Aleksandr Eelranna

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 30.04.2021 kuni 01.05.2021, s.o 2 päeva, lugedes

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 kuud ja 28 päeva, mille kandmist

arvestada alates Aleksandr Eelranna kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 18.05.2021.

Kohtuotsuses määras kohus ka kohaldada Aleksandr Eelranna suhtes kohtuotsuse täitmise

tagamiseks tõkendit vahistamine ning vahistada Aleksandr Eelrand kohtusaalis ning tõkend

tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse tähtaja saabumisel. Samuti mõisteti

süüdistatavalt välja kohtukulud. Otsuse venekeelse tervikteksti sai süüdistatav 08.06.2021.

2. A. Eelrand mõisteti süüdi kahes – 30.04.2021 ja 18.05.2021 – süstemaatilise varguse katses

kauplusest isikuna, keda oli karistatud KarS § 218 lg 1 alusel väheväärtusliku vallasasja varguse

eest 11.05.2021 (tegu toime pandud 24.08.2020) ja 12.04.2021 (tegu toime pandud 12.04.2021).

3. Karistust mõistes arvestas kohus muuhulgas järgmist. Aleksandr Eelrand ei tööta ja on

vanaduspensionär.

Puuduvad

andmed,

et

süüdistatav

omaks

mõnd

muud

legaalset

sissetulekuallikat peale pensioni. Seejuures puudub süüdistataval ka püsiv elukoht ning

süüdistatava selgituste kohaselt elab ta temale kuuluvas garaažiboksis. Seega on kaheldav, kas tal

oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistataval on kolm

kehtivat kriminaalkaristust ja seitse kehtivat väärteokaristust, kõik karistused on mõistetud-

määratud varavastaste süütegude toimepanemise eest, mis viitab sellele, et varavastaste süütegude

toimepanemine on muutunud talle omaseks käitumiseks. Ajal, mil ühes kriminaalasjas toimus

kohtueelne menetlus, pani süüdistatav toime juba uue varavastase süüteo, mille eest karistati teda

arestiga ning enne kui ta jõudis aresti kandma asuda, peeti ta kinni juba järgmise varguse

toimepanemiselt. Kõik varasemad rahatrahvid on senini tasumata. Seega ei saaks süüdistatavat

mõjutada ka kriminaalkaristusena kohaldatav rahaline karistus: süüdistatava rahaline mõjutamine

karistusena on ennast ammendanud. Kohus hindas süüdistatava süü alla keskmise suureks.

Süüdistatava tegevuses on sedastatav ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu. Samas

inkrimineeritakse süüdistatavale kahe katsestaadiumisse jäänud varguse toimepanemist, millega

varalist kahju ei tekkinud, sest süüdistataval ei õnnestunud temast olenemata põhjustel vargusi

lõpuni viia. Süüdistatav pani kuriteod toime ettekavatsetult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Ta pani

kuriteod toime olukorras, kus tal oli mõlemal korral kaasas piisavalt rahalisi vahendeid. Selline

käitumine näitab süüdistatavale omaseks saanud käitumismustrit ja varastamine ei ole tingitud

sellest, et tal puuduvad rahalised vahendid, vaid selline käitumine on muutunud tema elustiiliks.

Kohus peab võimalikuks võtta kahetsust arvesse kergendava asjaoluna, kuid arvestades

varavastaste süütegude süstemaatilisust ning asjaolu, et süüdistatavat on korduvalt samalaadsete

väärtegude ja kuritegude eest karistatud, ei saa see kahetsus süüdistatava karistust kergendamise

suunas eriti mõjutada. Arvestades süüdistatava kehtivaid karistusi ja püsiva elukoha puudumist,

leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik mõistetavat karistust tingimisi kohaldamata jätta

ei KarS 73 ega ka § 74 alusel, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub täielikult. Kohus

märkis ka, et süüdistatava sõnade kohaselt tahtis ta sõita maale tuttava naisterahva eest hoolitsema,

kuivõrd naisterahvas oma terviseseisundi tõttu ei tule enam iseseisvalt toime, jättes seejuures

avaldamata selle naisterahva elukoha andmed. Seega ei oleks kohtule süüdistatava asukoht teada.

Seejuures oli süüdistataval kogu aeg võimalus minna väidetavat abivajajat abistama, kuid

süüdistatav eelistas abi osutamise asemel varavastaste süütegude süstemaatilist toimepanemist.

Apellatsioon

4. 04.06.2021 esitas süüdistatav maakohtu otsusele apellatsiooni, leides, et teda karistati liiga

rangelt ning paludes halastust ja tarka otsust, sh karistuse langetamist ühe või kahe kuuni.

5. Süüdistatav kirjutab, et ta on 78-aastane ja liigub raskustega. Suvi on vanainimesele ainus rõõm,

aga nüüd on ta kogu suveks isoleeritud. Ta kirjutab, et Valga maakonnas, X alevikus (süüdistatav

esitab nii täpsema aadressi kui ka telefoninumbri) ootab teda 82-aastane XX, kellel on

liikumisraskused ja pole ühtki abistajat. Apellatsiooni kohaselt aitab süüdistatav teda prügi välja

viimisega ja poest piima-leiva ostmisega. Süüdistatava abita sõbranna hakkama ei saa ja see

võrduks surmaga. Kui karistust vähendataks, siis lubaks süüdistatav koheselt kohustuda sõitma

karistuse järel maale sõbranna juurde X alevikku, kus hakkab tööle aiamaal ja sõbrannat

(süüdistatava sõnul oma naist) aitama, kandma vett jõest ja kastma kurke-tomateid. Süüdistatav

märgib, et on juba sellises eas, et talle nõu andmine või tema ümberkasvatamine on tulutu. Ta teab

kõike suurepäraselt ja kahetseb puhtsüdamlikult.

6. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

Vastust apellatsioonile prokuratuur ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

7. Apellatsioon ei anna alust A. Eelrannale maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks

ja kergema karistuse mõistmiseks. Nagu riigikohus on märkinud, saab maakohtu otsus karistamise

osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on

tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime

kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud

isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt ka RKKKo-d nr 1-17-1629/44, p 26 3-1-1-70-

16, p 11). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt

erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on

peaaegu alati mitu (RKKKo nr 1-19-4150, nr 27). Ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu otsuses

selliseid karistust puudutavaid vigu, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. KrMS § 342

lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma

otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada

omapoolsed põhjendused. Seda ringkonnakohus alljärgnevalt teebki.

8. Apellant on vaidlustanud üksnes karistuse määra, vaidlustamata süüdimõistmist, aga ka karistuse

liiki või seda, et teda ei vabastatud karistuse kandmisest tingimisi. Seda, kuidas maakohus jõudis

sellise karistusmäärani – 6 kuud (mida on vähendatud lühimenetluses 4 kuuni) -, on maakohus

äärmiselt üksikasjalikult põhistanud otsuse lehtedel 8-9 (kokkuvõtlikult ülal p 3). Ringkonnakohus

neid põhistusi ei korda, märkides vaid järgmist.

9. Karistust mõistes võttis maakohus arvesse asjakohaseid ja seaduse järgi nõutavaid asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul jõudis ta lõpliku karistuseni põhiolemuselt jälgitava mõttekäigu

tulemusena.

10. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et maakohus tegi ühe vea, jättes ebaõigesti tuvastamata KarS § 57

lg 1 p-s 7 nimetatud karistust kergendava asjaolu – kuriteo toimepanemise kõrges eas isiku poolt.

Nimelt oli süüdistatav otsuse tegemise ja kuritegude toimepanemise ajal 77-aastane, maakohus on

aga pärast puhtsüdamlikku kahetsust ehk KarS § 57 lg 1 p 3 asjaolu puudutavat mõttekäiku

tõdenud, et muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei

tuvastanud. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega

arvestamine kohtu poolt obligatoorne (vt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 10.2). Kohtupraktikas on

peetud KarS § 57 lg 1 p 7 tähenduses kõrges eas olevaks isikuks vanaduspensioniealist inimest (vt

ammendav käsitlus ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-93-12 p-s 9.2), A. Eelrand on sellestki east

mituteist aastat vanem. Pole argumente, miks kohus ei peaks teda käsitlema ilmselgelt kõrges eas

isikuna. Seega kohaldub talle KarS § 57 lg 1 p 7. See, et ringkonnakohus tuvastas selle õigusliku

asjaolu maakohtust erinevalt, ei tähenda aga, et maakohtu seisukoht karistusmäära osas oleks vale.

Kohtukolleegium on seisukohal, et mõistetud karistus 6 kuud vangistust vastab A. Eelranna süüle

mh olukorras, kus süüdistatava puhul on tuvastatav kaks karistust kergendavat asjaolu ühe asemel.

Seejuures on ringkonnakohus nõus maakohtu mõttekäiguga selles osas, mis puudutab A. Eelranna

kahetsuse puhtsüdamlikkusele hinnangu andmist – see kahetsus, isegi kui see on siiras, ei vähenda

tema puhul kuidagi tema ohtlikkust, kuivõrd pole saanud takistuseks tema järjepidevatele

vargustele; seetõttu ei saa sel olla ka mingit mõjuvat kaalu, vähendamaks karistusmäära. Mis

puudutab kuriteo toimepanemist kõrges eas, siis on maakohus tõepoolest jätnud selle asjaolu

formaalselt sidumata KarS §-ga 57, kuid tegelikkuses nähtub otsuse lk-lt 8 (viimane lõik), et kohus

on võtnud karistust mõistes arvesse kuriteo toimepanemist vanaduspensioni eas.

11. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr (nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 jne). Maakohus tuvastas A. Eelranna

puhul süü, mis jääb suuruselt alla keskmise, kuigi maakohus sedastas õigesti ka süü raskust tõstvaid

asjaolusid. On tuvastatud kaks karistust kergendavat ja mitte ühtegi karistust raskendavat asjaolu.

Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust, alammäär on 30 päeva vangistust.

Mõistetud karistus 6 kuud läheneb pigem alam- kui keskmäärale. Seejuures saab sedastada, et kui

praegu karistas maakohus A. Eelranda 6-kuuse vangistusega kahe poevarguse katse eest, siis ligi

kolm aastat tagasi karistas Harju maakohus teda otsusega nr 1-18-4959 ühe sarnase poevarguse

katse eest 3-kuulise vangistusega (ka siis polnud tegu A. Eelranna esimese kriminaalkaristusega

süstemaatilise varguse katse eest). Riigikohtu praktikas on leitud, et üldpreventiivseid eesmärke

silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks

õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p

18). Ka selles valguses on 6-kuuline vangistus antud juhul kõigiti kohane mõõt ega ole ka A.

Eelranna süü suuruse seisukohalt ülemäärane karistus.

12. Mis puudutab süüdistatava väidet, et temasugust vana inimest ei ole enam võimalik ümber

kasvatada, siis kui A. Eelrand on selles ise veendunud, siis on kohtulgi raske sellega mitte nõustuda.

Siiski pole võimalus süüdistatavat paremuse poole muuta ainus eesmärk, mida karistus saab kanda.

On ilmselge, et isegi kui süüdistatavat ei anna enam muuta, ei saa see vabastada teda karistusest.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kõiki neid asjaolusid on maakohus ja

ringkonnakohus koosmõjus arvestanud. Isegi kui möönda, et mitte ükski karistus ei suuda mõjutada

nii vana inimest kui A. Eelranda oma käitumist muutma ehk uutest kuritegudest hoiduma, saab

tõdeda, et mõistetud karistus vastab tema süüle ja on õiguskorra kaitsmise huvides, hoides ära A.

Eelranna vargused lähitulevikus ja kinnistades üldist arusaama, et varastamine pole lubatud

kellelegi, sh kõrges eas isikutele.

13. Apellatsioonis on A. Eelrand rõhutanud, et tal on vaja olla vabaduses selleks, et aidata

Valgamaal elavat 82-aastast sõbrannat. Maakohus käsitles seda kaitseväidet ammendavalt juba

otsuse lk-l 10. Apellatsioonis on esitanud A. Eelrand oma väidetava hoolealuse kohta faktiväiteid,

mida ta maakohtule polnud esitanud. Neid väiteid ei saa ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsuse

kontrollimisel arvesse võtta, kuna neid pole tõendatud, kusjuures vastavaid tõendeid ei saakski

praeguses faasis enam esitada. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant tugineda apellatsioonis

maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud

vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Selliseid

aluseid ei ole A. Eelrand esile toonud. Samuti ei oleks võimalik uusi tõendeid vastu võtta seetõttu,

et asja on arutatud lühimenetluses, tulenevalt lühimenetluse eripärast (KrMS §-d 233 ja 237), s.o

asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt.

Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite

esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud kui need puudutavad menetlusõiguse

rikkumist maakohtus.

14. Sõltumata A. Eelranna poolt apellatsioonis esitatud lisadetailidest abivajava daami kohta on

kohtukolleegium seisukohal, et need argumendid ei saaks karistuse mõistmist mõjutada. A. Eelrand

jätab oma apellatsioonis mulje, justkui kõnealuse naisterahva elu ja hakkamasaamine sõltuks tema

igapäevasest hoolitsusest ning seega tähendaks A. Eelranna vangistamine nimetatud naisterahva

surma. Kohtu hinnangul on A. Eelrand liialdanud. Nagu nähtub käesoleva asja materjalidest ja

karistusregistri väljavõttest (II kd, tl 24-25), on A. Eelrand pannud 2021.a aprillis-mais Tallinnas

toime süstemaatiliselt poevargusi, mille katsetelt on teda korduvalt tabatud. Käesolevas asjas

kinnipeetuna on ta nii aprillis kui ka mais teatanud oma elukohaks Tallinnas, Paljassaare teel asuva

garaaži. Ei ole usutav, et talle saaks oma elu säilimises toetuda hooleta ja abita inimene, kes elab

Valga vallas, enam kui kahesaja kilomeetri kaugusel diagonaalis teises Eesti otsas, kuhu ei lähe

isegi otsetransporti (sõiduki olemasolu A. Eelrannal asjast ei ilmne). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu skeptitsismiga selles osas, kas A. Eelrand on ka tegelikult nimetatud isikule nii suureks

ja vältimatuks abiks, nagu ta väidab. Pigem nähtub asja materjalidest, et abistamisele on ta

vähemalt 2021.a kevadel eelistanud Tallinnas vargustega tegelemist.

15. Ringkonnakohus märgib, et Eesti Vabariigis on võimalik tagada üksikute eakate abistamist ka

muude meetoditega, kui tuttava poolt osutatav tugi. Sotsiaalhoolekandega tegelevad kohalikud

omavalitsused. Kohtul pole põhjust arvata, et Tallinnas elav A. Eelrand suudaks Valgamaal elavale

üksikule vanurile pakkuda rohkem tuge kui sealne kohalik omavalitsus. Sotsiaalhoolekande

seaduse § 13 kohaselt on kohtul kohustus teatada sotsiaalhoolekannet vajavast isikust isiku

viibimiskoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Seda antud juhul ringkonnakohus ka tegi.

Ka seda arvestades puudub vajadus vähendada A. Eelranna karistust tema väidetava hoolealuse

igapäevase toimetuleku tagamiseks.

16. A. Eelrand on olnud oma apellatsioonis rahulolematu ka sellega, et ta peab kandma oma

karistust just suvel. Selle vastuväitega on ta sisuliselt vaidlustanud talle maakohtu otsusega

kohaldatud vahistamise, kuna üksnes kohaldatud tõkendi abil sai maakohus jätta ta

kinnipidamiskohta enne maakohtu otsuse jõustumist.

17. Tuleb tõdeda, et maakohus on vahistanud Aleksandr Eelranna KrMS § 130 lg 41 alusel, kuid

pole kahetsusväärselt nimetatud õiguslikule alusele viidanud ega ka vahistamist põhistanud.

Kohtuotsuse resolutsioonis sisaldub üksnes punkt: „4.Kohaldada Aleksandr Eelranna suhtes

kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine ning vahistada Aleksandr Eelrand

kohtusaalis. Tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse tähtaja saabumisel.“

18. Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et A. Eelranna vahistamine oli põhjendatud. KrMS § 130

lg 41 näeb ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel

KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades. Sarnaselt KrMS § 130 lg-le 4 - kuid

erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab KrMS § 130 lg 41 kohtule õiguse võtta

süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta (vt nr 3-1-1-94-12). KrMS § 130 lg 41

alusel on võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise

tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub

kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ette

nähtud korras vanglasse ja läheb pakku.

19. Tulenevalt KrMS § 312 p-st 7 tulnuks maakohtul Aleksandr Eelranna vahistamist põhjendada,

näidates need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et

süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Kuigi maakohus otsuse

motiveerivas osas vahistamist ei puudutanud, on kõnealune kõrvalehoidumise kahtlus põhistatav

sama argumentatsiooniga, millega maakohus põhistas seda, miks ei saa süüdistatavat tingimuslikult

vabastada: „Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel märkinud, et tema elukohaks on garaažiboks

asukohaga Paljassaare 37, kuid elukohast lahkumise keeldu kohaldati temale Merelahe 4 öömajas.

Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta elab hoopis Laevastiku 2 asuvas garaažiboksis Paljassaares.

Seega on süüdistatav oma elukoha kohta andnud andmeid, mis omavahel ei riimu ja kriminaalasjast

võib järeldada, et süüdistataval tegelikkuses puudub püsiv elukoht, millele viitab ka asjaolu, et

süüdistatava asjade läbivaatusel tema kinnipidamise järgselt on tal kaasas olnud eluks vajalikud

esmatarbevahendid, milliste esemete kaasaskandmiseks tavaliselt püsiva elukoha olemasolul

vajadus puudub.“ Kui arvestada siia juurde ka sellega, et süüdistatav väitis juba maakohtus, et tal

on kusagil mujal Eestis maapiirkonnas sõbranna, kelle juurde ta soovib elama suunduda, ning et

süüdistatav ei nõustu vangistusega, on põhjust asuda seisukohale, et kui ta oleks sattunud

kohtuotsuse tegemisel vabadusse, oleks tema ülesleidmine ja omal käel vanglasse suunamine

võinud jääda tagajärjetuks, kuna ta võinuks minna pakku.

20. Mis puudutab A. Eelranna väidet, et suvine vanglasviibimine võtab temalt suverõõmu, siis tuleb

tõdeda, et karistus peabki olema mingil määral ebamugav. Sedasi võib loota, et tulevikus hoidub

inimene kuritegudest, sest tal on meeles viimatine karistus – ja kui ta ei hoidu täielikult, siis A.

Eelranna puhul vähemalt kevad-suvisel perioodil.

21. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse

või tõkendi osas. Kuigi maakohtu otsuse põhjendused karistust kergendavate asjaolude ja tõkendi

kohaldamise osas olid puudulikud, olid need vead kõrvaldatavad käesolevas ringkonnakohtu

otsuses ega toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse

mõistmist. Seetõttu teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes

apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Allkirjastatud digitaalselt