1-20-9399/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuli 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-20-9399

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

Martin Mardo süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 19.04.2021 otsus

Apellant

prokurör

Prokurör

Raigo Aas

Süüdistatav

Martin Mardo, IK: 38807080318; isikuandmed maakohtu

otsuses

Kaitsja

Nele Tammemäe

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19. aprilli 2021 otsus Martin Mardo süüdistusasjas muutmata ning

prokuröri apellatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Mardo kasuks välja 768 eurot (sh käibemaks 128 eurot)

valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 19.04.2021, tunnistades Martin Mardo süüdi KarS §

184 lg 2 p 1 järgi osategudes, mis puudutavad narkootilise aine MDMA ebaseaduslikku käitlemist

isikute grupis koos Karri Kuusiga alates jaanuarist 2020 kuni Martin Mardo kinnipidamiseni,

narkootilise aine kokaiini ebaseaduslikku käitlemist alates maist 2020 kuni Martin Mardo

kinnipidamiseni ning narkootiliste ainete kokaiini ja metüleendioksümetamfetamiini (tablettide

kujul, MDMA tabletid) ebaseaduslikku käitlemist sh edasiandmist TG-le 04.06.2020; 09.06.2020;

18.06.2020; 02.07.2020; 07.07.2020; 22.07.202; 19.08.2020 ja 25.08.2020.a episoodides ning

karistades teda nende kuritegude eest vangistusega 5 aastat. Kohus luges KarS § 68 lg 1 alusel

mõistetud karistusest kantuks Martin Mardo poolt eelvangistuses viibitud aja ja ärakandmata

karistuseks jäi vangistus 4 aastat, 4 kuud ja 13 päeva. M. Mardo vabastati kohtusaalis vahi alt ja

maakohus määras KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel, et mõistetud karistuse ärakandmata osa jääb täitmisele

pööramata tingimusel, et Martin Mardo ei pane 5-aastase katseaja kestel tahtlikult toime uut

kuritegu ja täidab katseajaks sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohus kohustas KarS § 75 lg

2 p.p 21,7, 9 alusel M. Mardot käitumiskontrolli ajal mitte omama või tarvitama narkootilisi või

psühhotroopseid aineid, mitte suhtlema talle teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega (v.a

lähisugulased) ning alluma elektroonilisele valvele oma elukohas 3 kuu jooksul alates päevast, kui

elektroonilise valve seade kinnitatakse ta keha külge.

2. Sama otsusega mõistis maakohus Martin Mardo õigeks süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

osategudes, mis puudutavad narkootilise aine kokaiini ebaseaduslikku käitlemist - edasiandmist

TG-le ajavahemikus alates 2019.a juunist kuni 2020.a maini seoses prokuratuuri poolt süüdistusest

loobumisega,

ning

osategudes,

mis

puudutavad

narkootiliste

ainete

kokaiini

ja

metüleendioksümetamfetamiini (tablettide kujul, MDMA tabletid) ebaseaduslikku käitlemist s.h

edasiandmist tuvastatud ja tuvastamata isikutele (v.a MDMA ebaseaduslik käitlemine koos Karri

Kuusiga, vt järgmine punkt) ajavahemikus alates 2019.a juunist kuni 2020.a maini ja 31.08.2020.a

episoodis seoses tõendamatusega. Kohus lahendas otsuses ka konfiskeerimise, menetluskulude ja

asitõenditega seotud küsimused.

Apellatsioon ja kaitsja vastus

3. 17.06.2021 esitas prokurör maakohtu otsusele apellatsiooni, leides, et mõistetud karistus ei vasta

kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule KrMS § 338 p 4 mõttes. Prokurör palub teha

apellatsioonis esitatud taotlustest lähtudes uus otsus ja mõista Martin Mardole KarS § 184 lg 2 p 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest osundatud karistusseadustiku eriosa sättes

sedastatud karistusraami keskmäära jääv karistus - 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb

karistuse kandmise hulka arvestada 02.09.2020.a kuni 19.04.2021.a, s.o aeg, mil Martin Mardo

suhtes oli kohaldatud tõkendit vahistamine.

4. Prokuröri hinnangul ei vasta Martin Mardo mõistetud karistus tema süü suurusele ja karistuse

mõistmise eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele. Riigikohus on korduvalt selgitanud ja

aktsepteerinud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi

sanktsiooni keskmine määr ning siis arvestada asjaolusid, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni

keskmist määra. Seda korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutustest tulenevalt. KarS § 184

lg 2 p 1 sanktsiooni keskmine määr ehk karistuse mõistmise lähtepunkt antud juhul on vangistus

pikkusega üheksa aastat, millise vangistuse mõistmist taotles prokurör ka maakohtus.

5. Kuivõrd KarS § 184 kaitstavaks õigushüveks on rahvatervis, siis mõjutab süü suurust kõigepealt

rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub eelkõige ohutatud isikute arvust, tegutsemise ajast ja aine

ohtlikkusest, milliseid asjaolusid tuleb suu suurust mõjutavatena hinnata kogumis. Prokuratuuri

hinnangul ei saa väita, et Martin Mardo poolt käideldud kogus oleks olnud väike. Kogu narkootilise

aine (sh varu) äramüümisel saanuks narkojoobe vähemalt 3224 inimest. Tegemist on kogusega,

mis ületab enam kui 300-kordselt kriminaalvastutuse piirmäära, s.t ilmselgelt ei olnud tegemist

kogusega, mis oli mõeldud vaid isiklikul otstarbel kasutamiseks. Martin Mardo tegeles

narkootikumide käitlemisel pikema aja vältel, hankides MDMA tabletid vähemalt 2020.a alguses,

misjärel andis need hoiule Karri Kuusile. Seejärel tegeles ta kolme kuu vältel (alates 2020.a juuni

algusest kuni septembri alguseni) nende käitlemise, sh edasimüügiga. Seega ei olnud ka tegemist

juhuslikku laadi ning ühekordse eksimusega. Ta tegutses teadlikult narkootikumide müügiga

varalise kasu saamise eesmärgil ning kogu narkootikumide äramüümisel teeninuks ta ligikaudu

Eesti Vabariigi keskmise aastatöötasu (Statistikaameti andmeil oli 2020.a keskmine kuupalk 1448

eurot x 12 =17 376, M. Mardo müüs kuriteomatkimise käigus 9175 euro eest narkootikume ja tal

oli alles veel aineid 7826,50 euro väärtuses, s.o kokku 17 001, 50 euro väärtuses. Asjaolu, et

kohtumenetluse käigus tuvastati kogutud tõendite pinnalt vaid üks Martin Mardo klient- TG, ei

anna alust väita, et ilma viimase ostudeta oleks Martin Mardo tegevus lakanud. Nii hankis Mardo

Mardo hiljemalt 2020.a alguses vähemalt 2267 MDMA tabletti, s.t tabletid olid olemas tükk aega

varem, kui ta hakkas neid TG-le müüma. Samuti leiti ja võeti Martin Mardo elukoha läbiotsimiselt

02.09.2020.a ära kokaiini ligi 10 grammi (9,93 grammi, puhtal kujul 8,07 grammi), mis tähendab,

et Martin Mardo ei juhtinud oma tegevust narkootikumide käitlemisel, sh hankimisel vaid TG

ostusoovidest.

6. Maakohus on ekslikult leidnud, et ei esinenud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust

raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p-s 1 märgitud omakasu motiiv. Nii on kohtulikult uuritud

tõenditega selgelt leidnud tõendamist (mida maakohus on ka otsuses kajastanud), et Martin Mardo

tegeles narkootiliste ainete müügiga (misläbi vähendas ka TG oma võlga Martin Mardo ees).

Narkootikumide edasiandmine ei ole samastatav narkootikumide müümisega, mistõttu tuleb

edasiandmist tasu eest käsitleda raskendava asjaoluna (omakasuna) KarS § 58 p 1 mõttes.

7. Eeltoodust tulenevalt on prokurör seisukohal, et Martin Mardo puhul saab rääkida keskmisest

süü suurusest, tema osas puuduvad karistust kergendavad asjaolud ning raskendava asjaoluna

esineb tegutsemine omakasu motiivil KarS § 58 p 1 mõttes. Samuti esinevad nii üld- kui ka

eripreventiivsed kaalutlused, mis kogumis ei võimalda talle mõista alla keskmäära vangistust.

Õiguskorra kaitsmise huvides on rangelt karistada isikuid, kes käitlevad kriminaaltulu teenimise

eesmärgil narkootilisi aineid niivõrd suurtes kogustes, millistest piisanuks narkojoobe tekitamiseks

enam kui 3000 inimesele. Taolises koguses narkootilise aine omakasu eesmärgil käitlejate

karistamise õiguskorra kaitsmise huvides teeb äärmiselt oluliseks ka asjaolu, et rikastutakse teiste

inimeste tervise (ja elude) arvelt. Eeltoodut arvesse võttes palub prokurör Martin Mardot karistada

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 9 aasta pikkuse vangistusega.

8. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

9. Kaitsja esitas 25.06.2021 apellatsioonvastuse, milles palus lähtudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta

apellatsioon rahuldamata, Harju Maakohtu 19.04.2021.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-20-9399

muutmata ning Martin Mardo menetluskulud riigi kanda.

10. Kaitsja hinnangul on Harju Maakohus 19.04.2021 otsuses igati põhjendatult viidanud, et

suurema osa aine üleandmine toimus tunnistajale (TG-le) politsei kontrolli all kuriteo matkimise

raames, nende tehingutega ei tekitatud vahetut ohtu rahvatervisele, kuna aine ei jõudnud

ringlusesse, nö lõpptarbijani, vaid kõrvaldati politsei poolt käibest. Prokurör on viidanud käideldud

narkootilise aine kogusele, märkides, et „prokuratuuri hinnangul ei saa väita, et Martin Mardo poolt

käideldud kogus oleks olnud väike“. Harju Maakohus ei olegi 19.04.2021 kohtuotsuses nimetanud

narkootilise aine kogust väikeseks, kohtuotsuses on märgitud, et „käideldud ainete kogus ei olnud

kohtupraktikat arvestades siiski ülisuur“. Mõiste „mitte ülisuur“ ei ole võrdsustatav mõistega

„väike“, seega on prokuratuuri-poolne tõlgendus ebaõige. Vaieldamatult on käesolevas

kriminaalasjas käideldud narkootilise aine kogus suur, realiseerides KarS § 184 koosseisu, kuid see

ei ole ülisuur. Nimelt on Martin Mardo mõistetud süüdi narkootilise aine käitlemises, mille puhta

aine kogusteks on olnud 58,01 grammi kokaiini ja 310,8 gr MDMA-d. Seega tegemist ei ole mitte

kilogrammides mõõdetava narkootilise ainega, vaid siiski grammidega. Võrdluseks võib tuua DKja

PK kohtuasja (1-17-10573 ja 1-20-7011), kus nad mõisteti üle 20 kg fentanüüli ja teist sama palju

fentanüüli lähteainete käitlemise eest süüdi KarS § 184 lg 21 järgi ja neid karistati 7 aasta pikkuse

vangistusega. Prokuröri poolt apellatsioonis taotletud 9 aasta pikkuse vangistusega Martin Mardo

karistamine oleks äärmiselt ebaproportsionaalne arvestades senist kohtupraktikat.

11. Kaitsja viitab, et prokurör sõlmis menetluse kestel kaassüüdistatava Karri Kuusiga kokkuleppe,

millise kohaselt on prokurör pidanud õiglaseks karistuseks 4-aastast vangistust, mis jäetaks

tingimisi täitmisele pööramata, kuigi Karri Kuusi isa kodust leiti käesolevas kriminaalasjas kõige

suurem kogus narkootilist ainet – 1517 MDMA tabletti. Harju Maakohus kinnitas eelviidatud

kokkuleppe 26.02.2021 kohtuotsusega eraldatud kriminaalasjas 1-21-869, mõistes Karri Kuusi

süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi vähemalt 2267 MDMA tableti käitlemises ja karistades teda 4-

aastase vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Kuivõrd karistuse mõistmisel tuleb

mh arvestada põhiseaduse §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega, ei oleks põhjendatud

sarnases suurusjärgus narkootilist ainet käidelnud kaassüüdistatava Martin Mardo karistamine

prokuröri poolt küsitud 5 aasta võrra pikema karistusega, s.o 9 aasta pikkuse vangistusega, mis

prokuröri taotluse kohaselt kuuluks reaalselt ärakandmisele.

12. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud põhjendatult asjaolu, et Martin Mardole

süüdistuses etteheidetud kuritegude toimepanemise maht on olulisel määral vähenenud, sest

prokuratuur on loobunud Martin Mardole süüdistuse esitamisest temale etteheidetud osategudes,

mis puudutasid kokaiini ebaseaduslikku edasiandmist TG-le ajavahemikus alates 2019.a juunist

kuni 2020.a maini ja samuti ei leidnud Martin Mardo süü tõendamist temale etteheidetud

osategudes, mis puudutavad kokaiini ja MDMA tablettide ebaseaduslikku käitlemist sh

edasiandmist tuvastatud ja tuvastamata isikutele (v.a MDMA ebaseaduslik käitlemine koos Karri

Kuusiga) alates 2019.a juunist kuni 2020.a maini ja 31.08.2020.a episoodis, mil M.Mardo

süüdistusakti kohaselt sai K. Kuusilt 200 MDMA tabletti.

13. Maakohtu otsuses on rõhutatud, et erinevalt tavapärastest narkootiliste ainete käitlejatest oli

Martin Mardol vaid üks klient, kellele ta narkootilisi aineid edasi andis, TG, kes tegutses matkijana,

ning Martin Mardo tegeles narkootiliste ainete käitlemisega suhteliselt lühikese ajaperioodi

jooksul. Esitatud süüdistus selles, et Martin Mardo oleks pikema aja jooksul andnud narkootilisi

aineid edasi ka eeluurimisel tuvastamata isikutele, ei leidnud kohtumenetluses tõendamist.

Apellatsioonis esitatud väide selle kohta, et „asjaolu, et kohtumenetluse käigus tuvastati kogutud

tõendite pinnalt vaid üks Martin Mardo klient - TG, ei anna alust väita, et ilma viimase ostuteta

oleks Martin Mardo tegevus lakanud“, on paljasõnaline, tõendamata ning ka eluliselt mitteusutav,

mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Maakohus leidis põhjendatult, et kui TG ei oleks asunud

politseiga koostööd tegema ja riigiorganitelt saadud rahadega aktiivselt oma võlgnevust Martin

Mardo ees kustutama ning selleks pea iganädalaselt uusi koguseid aineid küsima, pole välistatud

võimalus, et Martin Mardo ei oleks üldse narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist klientide

puudusel jätkanud.

14. Kohus asus seisukohale, et „varasema kriminaalkaristuse puudumine, Martin Mardole esitatud

süüdistuse mahu oluline vähenemine kohtumenetluse käigus, tema poolt toime pandud kuriteo

soodustegurid, eelkõige üsna intensiivne kuritegude matkimine TG poolt on sellised asjaolud,

millised võimaldavad kohtul kaaluda isiku karistusest tingimisi vabastamist“. Kohtuotsuse

põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Arvestades

toimepandud kuritegu (ühele matkijale edasi antud narkootiline aine), episoodide arvu (need

dikteeris menetleja/prokurör läbi matkija), süüdistatava varasemat karistatust (M. Mardo on varem

karistamata isik), puhtsüdamlikku kahetsust, töökoha ja sissetulekute olemasolu, perekonna

olemasolu ja karistuse eripreventiivseid eesmärke, on maakohtu poolt mõistetud karistus ja sellest

tingimisi osaliselt vabastamine, põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

15. Olles tutvunud kriminaalasja materjalide (sh maakohtu istungiprotokollidega), apellatsiooni ja

kaitsja vastusega, leiab ringkonnakohus, et apellatsioon ei anna alust Martin Mardole maakohtu

otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks ja raskema karistuse mõistmiseks. Nagu riigikohus on

märkinud, saab maakohtu otsus karistamise osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis,

kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik

rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on

toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise

(vt ka RKKKo-d nr 1-17-1629/44, p 26 3-1-1-70-16, p 11). Kohtule karistuse mõistmisel antud

kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel

kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu (RKKKo nr 1-19-4150, nr

27). Ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu otsuses karistust puudutavaid vigu, mis annaks alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

16. Apellant on vaidlustanud üksnes karistuse määra, vaidlustamata osalist õigeksmõistmist või

kohtu põhjendusi selles osas, miks vabastati süüdistatav karistuse kandmisest tingimuslikult.

Ringkonnakohus vaatabki asja läbi vaid apellatsiooni piirides ehk karistusmäära puutuvalt. KrMS

§ 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib

ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral

lisada omapoolsed põhjendused. Seda ringkonnakohus alljärgnevalt teebki.

17. Seda, kuidas maakohus jõudis just sellise karistusmäärani, on maakohus üksikasjalikult

põhistanud otsuse lehtedel 22-24. Karistust mõistes võttis maakohus arvesse asjakohaseid ja

seaduse järgi nõutavaid asjaolusid. Maakohtu otsusest on jälgitav, et karistusmäära kujunemisel

mängis kohtu jaoks suurt rolli asjaolu, et märkimisväärse osa süüdistusest moodustasid

narkootiliste ainete müügi episoodid, kus ostjaks oli matkija, aga ka eripreventiivsed kaalutlused.

Samas tuleb möönda, et maakohus ei ole karistust mõistes väljendunud korrektselt karistust

kergendavate-raskendavate asjaolude osas, mistõttu on arusaadav, miks võis kohtu mõttekäik

karistusmäärani jõudmisel olla prokurörile siiski raskesti jälgitav. Need puudused on

ringkonnakohtul võimalik omapoolsete põhistustega kõrvaldada.

18. Nagu prokurör toonitab, tuleb kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võtta karistuse mõistmisel

tõesti lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille

põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja

tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada

eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

19. Praeguses asjas pole vaidlust, et KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on karistusvahemik kolm kuni viisteist

aastat ja seega on keskmine karistusmäär 9 aastat. Prokurör on toetanud oma apellatsiooni

argumentatsiooni ülekaalukalt just sellele asjaolule, jõudes järeldusele, et süüdistatavale tulebki

mõista just keskmääras karistus. Ringkonnakohtu hinnangul on prokurör tähtsustanud eriosa

paragrahvi keskmäära pisut üle. Selle tulemusena paistab ta olevat jõudnud ekslikult järelduseni,

justkui peaks maakohus karistust mõistes põhjendama spetsiifiliselt seda, miks ta ei mõista

karistust just keskmääras.

20. On kõigiti karistusõiguse loogika ja kohtupraktikaga kooskõlas, et maakohus tuvastab süüdlase

süü suurusele vastava karistusmäära, mis on väiksem kui karistuse keskmäär. Maakohtu otsusest

on võimalik järeldada, et kohus pidas Martin Mardo karistamisel süüle vastavaks vangistust, mis

jääb alla keskmäära. Ringkonnakohus on sellega nõus.

21. Maakohus võttis süü suuruse juures arvesse, et Martin Mardo süü on tõendamist leidnud suures

koguses narkootilise aine käitlemises, milline on toime pandud grupis, mis viitab maakohtu

hinnangul ilmekalt sellele, et Martin Mardo pani siiski temale etteheidetud kuriteod toime teadlikult

ja organiseeritult. Teisalt pidas maakohus tegu iseloomustavate asjaoludena õigesti oluliseks nii

seda, kui lühikeseks jäi tuvastatud aktiivsete kuritegude toimepanemise vahemik (2020 algus-

02.09.2020, millest edasiandmine kaheksal korral juunis-augustis),seda, et käideldavate ainete hulk

ei olnud kohtupraktika kontekstis ülisuur ning viimaks (mis on oluline rahvatervise kahjustamise

aspektist) – et Martin Mardol oli vaid üks klient: TG.

22. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks osutada järgmisele. Maakohus mõistis otsuse

resolutsioonist nähtuvalt Martin Mardo süüdi ja karistas teda KarS § 184 lg 2 p 1 järgi osategude

eest, „mis puudutavad narkootilise aine MDMA ebaseaduslikku käitlemist isikute grupis koos

Karri Kuusiga alates jaanuarist 2020 kuni Martin Mardo kinnipidamiseni, narkootilise aine kokaiini

ebaseaduslikku käitlemist alates maist 2020 kuni Martin Mardo kinnipidamiseni ning narkootiliste

ainete kokaiini ja metüleendioksümetamfetamiini (MDMA tabletid) ebaseaduslikku käitlemist sh

edasiandmist TG-le 04.06.2020; 09.06.2020; 18.06.2020; 02.07.2020; 07.07.2020; 22.07.202;

19.08.2020 ja 25.08.2020.a episoodides.“ Seega on järgnevas kontekstis oluline, et maakohus

mõistis M. Mardo süüdi 8-s TG-le narkootilise aine edasiandmise juhtumis, millest nelja viimase

puhul tegutses TG matkijana. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kuigi maakohus käsitles

otsuses (lk 18) ka veel viiendat, 03.08.2020 kuriteoepisoodi, kus M. Mardo müüs samale matkijale

narkootilist ainet, nii nagu seda oli ka süüdistuses ette heidetud, siis selles osateos M. Mardot süüdi

ei mõistetud (kuigi seda ei sisaldu ka otsuse p-des 1 ja 2, kus tehakse õigeksmõistvad otsused).

Prokuratuur ei ole maakohtu otsust selles süüdistuse mahu vähendamises apelleerinud.

Ringkonnakohus ei saa omal algatusel süüdimõistvat otsust laiendada ja puudub ka alus täiendada

maakohtu otsust õigeksmõistvas osas - valitseva kohtupraktika kohaselt ei tingi jätkuva süüteo

osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid

osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (RKKKm nr 1-

20-470/34, p 25, RKKKo 22.06.2021 nr 1-19-6307, p 41). Niisiis tugineb ringkonnakohus

maakohtuga sarnaselt tõenditele, millest nähtuvalt toimus küll ka 03.08.2020 kuriteo matkimine,

aga ei käsitle seda (üheksandat) müügitehingut M. Mardole etteheidetava teona.

23. Prokurör pole kohtuga nõustunud käideldud aine mõõduka hulga osas ja on leidnud, et süü

suurust (ja seega vajadust mõista vähemalt keskmääras ehk 9-aastane vangistus) mõjutab käideldud

narkootilise aine suur hulk. Ta toob esile, et kogu narkootilise aine (sh varu) äramüümisel saanuks

narkojoobe vähemalt 3224 inimest.

24. 3224 inimest pole kahtlemata vähe, aga seda, et käideldi suures koguses narkootikume, arvestab

juba teo kvalifikatsioon – KarS § 184 näebki ette vastutuse suures koguses narkootilise aine

käitlemise eest. Kaitsja vastuse argumendid kohtupraktika ja ka teost osavõtjate sanktsioonide

võrreldavuse osas väärivad tähelepanu. M. Mardot süüdistatakse narkootilise aine grupilises

käitlemises koos Karri Kuusiga - neid mõlemat süüdistati sama hulga so 2267 MDMA tableti

käitlemises ja M. Mardot lisaks ka kokaiini vähemalt ligikaudu 184,5 grammi käitlemises.

Ringkonnakohus tuvastab, et arvestades kaheksat müügiepisoodi, milles M. Mardo süüdi mõisteti

(st kohus ei saa võtta arvesse 03.08.2020 episoodi), ja kodust leitud kokaiini, saab M. Mardole

heita ette kokaiini käitlemist, milles oli kokaiini puhtal kujul kokku 31,51 grammi, millest oleks

saanud joobe 485 inimest. Nagu nähtub nii K. Kuusi kui ka M. Mardo süüdistustest, oleks nende

koos käideldud MDMA-st saanud joobe 2667 inimest. Seega oleks M. Mardo käideldud ainest

saanud joobe mõnevõrra enam kui 3000 inimest. Harju Maakohus mõistis 26.02.2021

kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-21-869 kokkuleppemenetluses (st prokuratuuri soovil) Karri

Kuusi süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi vähemalt 2267 MDMA tableti käitlemises ja karistas teda 4-

aastase vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata (4. kd tl 122-126). Arvestades nii M.

Mardo aktiivsemat rolli, lisaks käideldud kokaiini ning ka asjaolu, et kokkuleppemenetluses on

teatav „allahindlus“ karistuse küsimuses asjakohane, võib möönda, et M. Mardo süüle vastav

karistusmäär võiks olla küll kõrgem kui K. Kuusi 4 aastat, kuid on küsitav, miks see peaks olema

vältimatult kõrgem üle kahe korra. Ringkonnakohus täheldab ka, et põhjendades 9-aastast

vangistust käideldud kogusega, tundub selline korrelatsioon ülepingutatud ka kohtupraktika

kontekstis. Nii näiteks ilmneb, et KarS § 184 lg 1 järgi (karistusraamid 1-10 aastat vangistust)

karistas Riigikohus N. S.-i asjas nr 3-1-1-10-15 9-aastase vangistusega narkootilise aine käitlemise

eest, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks hinnanguliselt 1 075 200 inimesele. Asjas nr

1-18-2232 tunnistas Riigikohus aga KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi K. V. seoses kokaiini

käitlemisega, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 22 584 inimesele (enam kui

7 korda rohkem kui M. Mardo käideldud kogus), pidades piisavaks 10-aastast vangistust. Juba neid

näiteid silmas pidades ei saa asuda jäigale seisukohale, et käideldud aine kogus tingib just

keskmääras ja 9-aastase vangistusega karistamise ega võimalda vähemat.

24. Süü suurust mõjutavad asjaolud võivad muuhulgas ilmneda §-des 57 ja 58 sätestatud asjaoludes

(RKKKo nr 3-1-1-113-12, p 9.1).

25. Prokuröriga saab nõustuda selles, et maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata karistust

raskendava asjaolu ehk KarS § 58 p-s 1 märgitud omakasu motiivi. Maakohus tuvastas tõepoolest

otsuses läbivalt, et M. Mardo müüs TG-le narkootilisi aineid, märkides seejuures (otsuse lk 19):

„Martin Mardo teadis, et narkootilise aine käitlemine on ilma seadusliku aluseta keelatud ning tema

eesmärgiks oli, et talle suure summa võlgu olev isik TG teeniks narkootikume müües oma võlga

tasa.“ Seega tuvastas maakohus faktiliselt, et M. Mardol oli kuritegu toime pannes motiiv saada

varalist kasu. Prokuröriga tuleb nõustuda, et Riigikohtu praktikast ilmneb üheselt (otsused 3-1-1-

114-13, p 13 ning 3-1-1-20-16, p 1), et narkootikumide edasiandmine ei ole samastatav

narkootikumide müümisega, mistõttu tuleb edasiandmist tasu eest (müümist) käsitleda raskendava

asjaoluna (omakasuna) KarS § 58 p 1 mõttes. Prokurör juhtis sellele tähelepanu ka kohtukõnes (4.

kd, tl 142), kuid kohtul jäi see asjaolu tähelepanuta ja kohtuotsuses sellele prokuröri järeldusele

omapoolset hinnangut ei antud. Seega kohaldas maakohus KarS § 58 p 1 esimest alternatiivi

karistuse mõistmisel arvesse võtmata jättes ebaõigesti materiaalõigust, sest kuigi kohus tegi

karistuse mõistmise põhistuste osas viite sellele, et TG kustutas M. Mardolt narkootikume ostes

oma võlgnevust tema eest (otsuse lk 23), on ta leidnud, et karistust raskendavaid asjaolusid ei

olnud.

26. Samal ajal aga jättis maakohus ringkonnakohtu arvates ebaõigesti õigusliku hinnangu andmata

ka kaitsja tähelepanekule karistust mõjutava asjaolu kohta. Nimelt leidis kaitsja (4. kd, tl 150p), et

Martin Mardo käitumist iseloomustab muuhulgas puhtsüdamlik kahetsus. KarS § 57 lg 1 p 3

kohaselt on puhtsüdamlik kahetsus karistust kergendav asjaolu. Kuigi maakohus on karistust

kergendavate-raskendavate asjaolude plokis märkinud: „Samuti ei jäta kohus tähelepanuta fakti, et

Martin Mardo on oma süüd kohtus osaliselt kohus tunnistanud. Muid karistust kergendavaid

asjaolusid kohus tuvastanud ei ole.“, ei ole kohus selgesõnaliselt KarS § 57 lg 1 p 3 asjaolu

esinemist jaatanud ega eitanud.

27. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust kaitsjaga puhtsüdamliku kahetsuse osas mitte

nõustuda. Kuigi süüdistatava viimases sõnas sisaldub mitmeid pretensioone menetlejatele ja

muudele isikutele, algab see siiski pöördumisega: „Austatud kohus, kõigepealt sooviksin

vabandada oma teo eest ja kahetsen tõesti, mis on juhtunud, et päris raske on seal vanglas olla ja

kindlasti rohkem sellist asja kunagi ei juhtu. Samas on selles kõiges saanud veenduda ka prokurör

ja uurijad, et olen seda kahestsust näidanud pisarsilmil lausa nende endi ees“ (4. kd, tl 119.)

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. Mardo on kahetsust väljendanud varemgi – 26.11.2020

ülekuulamisel. Sellest ülekuulamise protokollist nähtub (3. kd, tl 160), et ülekuulamise lõpus,

vastab ta kahtlustatavana menetleja küsimusele, kas soovib veel midagi lisada: „ Ma siiralt kahetsen

juhtunut, oleks võinud selle T võla ära unustada ja mitte minna T plaaniga kaasa, anda üle

narkootilist ainet.“

28. Antud asjas pole vaidlust selles, et kuigi M. Mardo on tunnistanud oma süüd

kuriteoepisoodides, kus TG oli matkijaks (s.o. 8-st müümise episoodist viimases neljas, kui

arvestada ka 03.08.2020 episoodi, siis 9-st müügist viimases viies), siis ülejäänus ei ole ta süüd

tunnistanud, st kohus on mõistnud ta süüdi ka sellises osas süüdistusest, mida süüdistatav ise on

eitanud. Ringkonnakohus ei pea seda määravaks, kujundamaks seisukohta, kas M. Mardo kahetsus

on siiras või ei.

29. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutanud, et kuigi teatud juhtudel võib toimunus oma rolli

kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla, ei eelda puhtsüdamlik kahetsus KarS

§ 57 lg 1 p 3 tähenduses süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist (RKKKo nr 1-20-

3535.) Praeguses asjas ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda, et M. Mardo tõepoolest ja siiralt

kahetseb toimepandud kuritegu, leides, et see tegu oleks võinud olemata olla ega olnud väärt oma

hilisemaid tagajärgi. M. Mardo kahetsus ei ole üldsõnaline, vaid ta on seda ka täpsustanud, öeldes,

et oleks mitte pidanud minema kaasa TG plaaniga, et see hakkab hüvitama oma võlga

narkootikumide müügiga. Samuti tõi M. Mardo oma viimases sõnas esile mitmeid ebameeldivaid

asjaolusid ja intsidente, mis menetluse ja vahistusega kaasnesid, millest võib uskuda, et

menetluslikud tagajärjed on olnud talle nii ebameeldivad, et ta on pidanud oma kuritegeliku

käitumise mõistlikkuse ja põhjendatuse ümber hindama. Arvestades M. Mardo varasemat

karistamatust võib pidada ka eluliselt usutavaks, et senine menetlus ühes 7,5 kuulise vahistusega

on olnud nii ebameeldiv, et M. Mardol on põhjust kuritegu kahetseda. Asjas – sh kohtuotsuses – ei

ole andmeid, mis kummutaks eelduse, et kahetsus on siiras. Ringkonnakohus täheldab ka, et isegi

kui asuda seisukohale, et kahetsuse on kutsunud esile riigi poolt seaduslikult rakendatud

menetluslikud meetmed, ei tähenda see, et niimoodi tekkinud kahetsus on kuidagi ebasiiras. Ka

kahetsus, mis põhineb plusside-miinuste, kahjude-kasude kaalumisel, võib olla siiras. Kahetsuse

tekkel võib olla mitmeid loomulikke põhjuseid ja üks neist võib olla mõistmine, et

kriminaalmenetlus on nii kurnav, et kuriteo toimepanemine ei ole seda väärt. Seega kohaldas

maakohus KarS § 57 lg 1 p 3 teist alternatiivi karistuse mõistmisel arvesse võtmata jättes ebaõigesti

materiaalõigust, raskendades süüdistatava olukorda.

30. Siiski pole eelmainitud materiaalõiguse kohaldamise rikkumised mõjutanud kohtu

otsustusprotsessi selliselt, et kujunenud karistus oleks ebaõige. Ühe karistust raskendava ja ühe

karistust kergendava asjaolu tuvastamata jätmine on sellised kohtu minetused, mis kompenseerivad

ja/või tühistavad teineteist vastastikku, mis tähendab, et koosmõjus on nende kahe asjaolu mõju

lõppkaristusele vähene. Seejuures ei saakski tulenevalt nende kahe asjaolu üksikasjadest neile liiga

suurt kaalu omistada. Olgugi, et formaalselt olid M. Mardol narkootikume müües tõepoolest

varalise kasu saamise huvid, ei ole kohus ega ka prokurör seadnud kahtluse alla M. Mardo ütlusi

selle kohta, et TG oli see, kes pöördus M. Mardo poole, pakkudes, et teenib narkootikume müües

oma varasema võla tasa; seejuures pole andmeid, et M. Mardo oleks teeninud mingit tegelikku

kasumit. Mis puudutab käesolevas asjas 9 müügitehinguga TG-lt „tagasi saadud“ võlga, siis see

riigilt pärit raha võeti talt tagasi ja ülejäänud osas mõisteti otsusega välja. Vähese kaaluga on

karistuse kujunemise seisukohalt ka M. Mardo kahetsus, arvestades, et see ei hõlma kogu

süüdistust.

31. KarS § 57 lg 2 näeb ette, et karistuse kohaldamisel võib arvestada ka sama paragrahvi lõikes 1

loetlemata asjaolusid. Maakohtu otsusest nähtuvalt ongi kohus seda teinud.

32. Maakohus on nimelt võtnud karistusmäära otsustamisel arvesse järgmist: „Samuti toimus

suurema osa aine üleandmine tunnistajale politsei kontrolli all kuriteo matkimise raames, nende

tehingutega ei tekitatud vahetut ohtu rahvatervisele, kuna aine ei jõudnud ringlusesse, nö

lõpptarbijani, vaid kõrvaldati politsei poolt käibest. /…/ Samuti on oluline märkida, et kui TG ei

oleks asunud politseiga koostööd tegema ja riigiorganitelt saadud rahadega aktiivselt oma

võlgnevust Martin Mardo ees kustutama ning selleks pea iganädalaselt uusi koguseid aineid

küsima, pole välistatud võimalus, et Martin Mardo ei oleks üldse narkootiliste ainete

ebaseaduslikku käitlemist klientide puudusel jätkanud.“ Sellega seoses on oluline, et kui maakohus

luges (lk 19) tuvastatuks narkootilise aine edasiandmise TG-le 04.06.2020; 09.06.2020;

18.06.2020; 02.07.2020; 07.07.2020; 22.07.2020; 19.08.2020 ja 25.08.2020.a episoodides, märkis

ta: „Kui kuriteo matkimise käigus narkootiliste ainete üleandmise puhul jäid kuriteod katse

staadiumisse, siis osaliselt on Martin Mardo poolt süüks arvatud kuriteod lõpule viidud –

narkootilise aine kokaiini ebaseadusliku käitlemise osas ning suures koguses narkootilise aine

MDMA ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis koos Karri Kuusiga ning seega tuleb tema

käitumine kvalifitseerida kogumis lõpuleviidud narkokuriteona.“

33. Niisiis võttis maakohus sisuliselt karistust kergendava asjaoluna arvesse seda, et osaliselt jäid

narkootilise aine üleandmise osateod katse staadiumi, kuna tegemist oli kuriteo matkimisega.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et kuriteo matkimisele allutatud süüteod jäävad olemuslikult

peaaegu alati katsestaadiumisse, sest toimuv on jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime

täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena (vt nt RKKKo

nr 3-1-1-110-04, p 12; RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 14, RKKKo nr 3-1-1-94-16, p 17-18). Nagu

maakohus tuvastas, toimusid edasiandmised TG-le 07.07.2020, 22.07.2020, 19.08.2020 ja

25.08.2020 (aga ka 03.08.2020) olukorras, kus viimatimainitu oli matkija ja tegutses täiel määral

politsei kontrolli all. Jälitustoimingute protokollidest ja aine üleandmise aktidest (1. kd, tl 56 – 88,

102, 131, 138) nähtub, et kohtumiste initsieerija oli TG, kes tegutses kooskõlastatult politseiga ja

andis igakordselt M. Mardole oma võla kustutamiseks (mille katteks ta ostis narkootikume)

politseilt saadud raha ning saadud narkootikumid andis ta politseile alati üle. Seega ei olnud nendes

episoodides tegelikku võimalust, et narkootiline aine oleks pääsenud vabasse käibesse ja

realiseerunud oleks rahvatervise kahjustamises seisnev ohtlik tagajärg. Oluline on seegi, et pole

mingil moel tuvastatav M. Mardo algatus, et just tema soovinuks neis episoodides aktiivselt aine

käibesse jõudmist – (näilik) initsiatiiv pärines, nagu ka maakohus tuvastas, politsei instrueerimisel

tegutsenud TG-lt.

34. Seejuures saab samadel põhjustel öelda ka ülejäänud (04.06.2020, 09.06.2020, 18.06.2020 ja

02.07.2020) narkootilise aine edasiandmiste kohta, et tegude realiseerumise võimalus kahjuliku

tagajärjena oli minimaalne; andmed, et see kahjulik tagajärg oleks realiseerunud, tegelikult

puuduvad. Neis episoodides ei olnud matkijaks TG, vaid LS, kes tellis TG-lt narkootikume, mida

siis mindi koos hankima, ning ained saadi maakohtus tõendatuks loetud uurimisversiooni kohaselt

just M. Mardolt. Seejuures nähtub 04.06.2020 kohtumäärusest (2. kd, tl 196-206), et kohus andis

loa LS poolt KarS § 184 kuriteo matkimiseks nii TG kui ka temaga kuritegelikult seotud isikute

suhtes, samuti TG ja temaga suhtlevate/kohtuvate isikute salajaseks pealtkuulamiseks.

Jälitustoimingu loast nähtuvalt oli toiming eesmärgistatud just nii, et LS laseb muretseda TG-l

narkootikume, kuna viimane oli talle varem neid andnud ja hoobelnud sellega, et tal on vastavad

allikad. Jälitustoimingu protokollidest ja TG kinnipidamise protokollist (I kd, tl 1-15, 29-34, 54-

37) nähtuvalt käidi LS-le narkootikume ostmas koos ühes autos, LS ja TG suhtlust salvestati ja

nende liikumist (ja TG liikumist) jälgiti varjatud jälgimise toiminguga; tehinguga saadud

narkootikumid andis LS politseile üle ja 02.07.2020 kinnipidamisel TG isiku juurest leitud

narkootilised ained võttis politsei samuti ära. Kokkuvõttes pole kriminaalasjas andmeid, mis viitaks

sellele, et mõni reaalselt tuvastatud narkootilise aine edasiandmise juhtumitest oleks viinud selleni,

et narkootilised ained oleks sattunud kuhugi mujale kui politsei kätte, kus nad rahvatervist

kahjustada ei saa. Pole välistatud, et TG sai esimese nelja tehingu ajal M. Mardolt rohkem ainet,

kui ta LS-le andis, kuid andmed selle kohta puuduvad, mistõttu pole põhjust selle oletusega

opereerida.

35. Seega - kuigi M. Mardo tegevus on kokkuvõttes kvalifitseeritud õigesti lõpuleviiduna juba

seetõttu, et talle on inkrimineeritud mh hoidmist, tuleb teisalt tõdeda, et puuduvad andmed, et tema

tegevus narkootiliste ainete üleandmisel oleks kunagi realiseerunud kahjuliku tagajärjena.

Seejuures saab maakohtuga nõustuda, et vähemalt alates 07.07.2020 jäid need teod ka üheselt katse

staadiumi. Prokurör on vaielnud vastu maakohtu väitele, nagu poleks alust arvata, et ilma TG

ostudeta – mida finantseeris politsei - oleks Martin Mardo tegevus lakanud. Oma seisukoha

kinnituseks esitab prokurör kaks argumenti: 1) Mardo Mardo hankis hiljemalt 2020.a alguses

vähemalt 2267 MDMA tabletti, s.t tabletid olid olemas tükk aega varem, kui ta hakkas neid TG-le

müüma, ja 2) Martin Mardo elukoha läbiotsimiselt 02.09.2020.a leiti kokaiini ligi 10 grammi (9,93

grammi, puhtal kujul 8,07 grammi), mis tähendab, et Martin Mardo ei juhtinud oma tegevust

narkootikumide käitlemisel, sh hankimisel vaid TG ostusoovidest.

36. Väide, nagu oleks M. Mardo andnud edasi narkootikume ka TG-st sõltumatult, on

ringkonnakohtu hinnangul ja asjas esitatud tõendite kontekstis siiski oletuslik. Iseenesest ei pruugi

selline spekulatsioon olla ju vale, aga tõendeid selle kohta pole, kuigi neid üritati koguda – nii

teostati M. Mardo suhtes põhjalikult jälitustoiminguid (3. kd, tl 1-30), aga sellest hoolimata siiski

ju ei tuvastatud, et ta oleks müünud narkootilisi aineid kellelegi teisele peale TG, kes omakorda

pöördus tema poole politsei initsiatiivil või siis LS soovil, kes tegutses ka politsei initsiatiivil. M.

Mardo on ise andnud ütlusi (3. kd, tl 158), et ideega, et TG hakkab müüma edasi M. Mardolt

saadavaid narkootilisi aineid, et teenida tasa oma võlga, tuli välja TG. Vastupidiseid andmeid

kriminaalasjas ei ole. Pole olnud ka kahtlust, et TG oli tõesti M. Mardole võlgu. Ka tunnistajad

RM ja RM (4. kd, tl 92, 108-109) kinnitasid oma ütlustes, et M. Mardo tegeles raha

väljalaenamisega. Maakohus tuvastas tõesti, et K. Kuusi juures oli suur hulk M. Mardolt saadud

MDMA tablette, mida ta jao kaupa TG-le müügiks andis, kuid prokuröri rõhuasetus, et M. Mardo

„hankis“ need juba vähemalt 2020 alguses, on antud kontekstis eksitav. See, kust ja mis asjaoludel

M. Mardo nimetatud tabletid sai, ei ole olnud süüdistuse ega toimikust nähtuvalt ka kohtuliku

uurimise ese. Pole teada, kas M. Mardo tõesti hankis ehk muretses need ise teadlikult või sattusid

need tema valdusesse muul moel – arvestades, kuidas TG talle oma võlga hüvitas ja et M. Mardo

andis aktiivselt võlgu ja kasutas seda teenimiseks, ei muuda võimatuks ka seda, et keegi oli need

jätnud talle võla kustutamiseks. Üks spekulatsioon ei ole usutavam kui teine, ning lõppkokkuvõttes

tuleb siiski tõdeda, et uurimine ei tabanud M. Mardot nende ainete müümiselt muidu kui vaid

politsei initsiatiivil toimunud matkimistel. Mis puudutab kodus olnud kokaiini kogust, siis seegi ei

viita veenvalt sellele, et edasimüüjaks pidanuks olema keegi teine kui TG – nagu nähtub

jälitustoimingute protokollidest ja M. Mardo ütlustest, oli M. Mardo ja TG kokkulepe võla

kustutamine ainete müügiga siiski teatava ajalise kestvusega. Nt 03.08.2020 kohtumise salvestuselt

(jälitustoimingu protokoll – 1. kd, tl 71) nähtub ilmekalt, kuidas M. Mardo lubab TG jaoks

tulevasteks tehinguteks ainet juurde muretseda. Pole välistatud, et kokaiin oli muretsetud

võimalikeks TG tulevasi pöördumisi arvestades. Vähemalt pole see asjaolusid arvestades eluliselt

täiesti ebausutav. Samuti pole mingeid andmeid, millal see M. Mardo kätte sattus, sh pole tõendid,

mis kinnitaks, et see juhtus pärast 25.08.2020.

37. Maakohus on seega võtnud ülal p-s 32 märgitut arvesse õigustatult, sest kogutud tõenditest

nähtuvalt – nii nagu kuriteokatsegi puhul – ei realiseerunud teadaolevad narkootikumide

edasiandmise juhtumid kahjuliku tagajärjena. Samuti oli M. Mardo narkootikumide edasiandmisel

(mis teebki selle rahvatervise vastase kuriteo tagajärje realiseerumise võimalikuks) passiivses rollis

(vastupidiselt jälitusasutustele) – st tehinguid, milles ta süüdi mõisteti, ei initsieerinud tema. Need

asjaolud omavad tähtsust süü suurusele vastava karistusmäära väljamõõtmisel.

38. Seega, kuigi M. Mardo tegevus tervikuna on kvalifitseeritud õigesti lõpuleviiduna, leiab

ringkonnakohus, et praeguses olukorras annab kuriteo tingitus matkimistest põhjust karistuse

kergendamiseks. Kohus lähtub ka analoogiast KarS §-dega 25 ja 60. KarS § 60 lg-te 1 ja 3 kohaselt

võib kohus KarS üldosas nimetatud juhtudel kergendada isiku karistust, kusjuures lg 2 kohaselt ei

või kergendatud karistuse ülemmäär olla sel juhul üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud

karistuse ülemmäärast. KarS § 25 lg 6 näeb ette, et KarS §-s 60 sätestatut võib kohus kohaldada ka

süüteokatse puhul. Riigikohus on selgitanud (RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 13-14), et

katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse

intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja

ettevalmistamine, ning see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk

teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus.

39. Nagu ülal p-dest 31-37 ilmneb, on need Riigikohtu osundatud asjaolud KarS § 25 lg 6

mõtestamiseks aktuaalsed ka käesoleval juhul, sõltumata sellest, et juriidiliselt tuli tegu

kvalifitseerida lõpuleviiduna. Seetõttu ja tulenevalt KarS § 57 lg-st 2 on õigustatud ka maakohtu

poolt nende arvesse võtmine.

40. Olles määratlenud nii süü piirid, saab nõustuda maakohtuga, et M. Mardo süü suurusele vastav

karistusmäär on alla keskmise, mitte keskmine, nagu leiab prokurör.

41. Maakohus on võtnud õigustatult, ehkki napisõnaliselt arvesse ka preventsioone, rõhutades, et

M. Mardot ei ole varem karistatud. Ringkonnakohus tõdeb lisaks, et nagu peegeldub ka M. Mardo

viimases sõnas, oli senine kriminaalmenetlus ja pikk eeluurimisvahistus olnud süüdistatavale, kes

polnud varem kinnipidamiskohas olnud, väga ebamugav. Muuhulgas oli ta väga häiritud, et

prokurör pöördus tema elukaaslase poole intiimsete detailidega, mida ta sai elukaaslasest teada

pealtkuulamisest. Süüdistatav ütles, et ta kahetseb, andes mõista, et kuritegu ei tasunud hilisemaid

tagajärgi ära. Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust arvata, et pikad edasised aastad vanglas

tooks eripreventiivsest seisukohast mingit märkimisväärset lisakasu ehk suurendaks tõenäosust, et

M. Mardo ei pane enam kuritegusid toime. Pigem võiks pikk vangistus viia selleni, et M. Mardo –

seni siiski valdavalt õiguskuuleka elustiiliga noor mees – teeks vanglas kuritegeliku kontingendiga

hoopis lähemat tutvust ja sulanduks kriminaalsesse maailma. Viimast võiks temasuguse noore

inimese puhul üritada vältida, sest see on nii eripreventiivsest kui ka õiguskorra kaitse vaatepunktist

ilmselgelt ebasoovitav tagajärg. Mis puudutab üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra

kaitsmise huve, siis on need osaliselt juba täidetud kriminaalmenetluse läbiviimisel sellega, et

narkootikumid korjati käibelt ära. Õiguskorra kaitse huvisid rahuldab kohtu hinnangul seegi, et M.

Mardo saab karistada mitmeaastase vangistusega, mis pole proportsioonist väljas võrreldes tema

kaasosalise K. Kuusiga. Viis aastat vangistust ei ole esmakurjategijale kerge karistus. On raske

leida põhjust, miks peaks olema õiguskorra kaitse huvides varem karistamata 33-aastase inimese

vangistamine üheksaks aastaks, et ta väljuks vanglast 42-aastase keskealise mehena, kellel on

tummine vanglakogemus ja ulatuslik kriminaalidest-eksvangidest tutvusringkond.

42. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kõike eelnevat arvestades on piisav ja

kohane karistus M. Mardole 5-aastane vangistus. Kuigi see on vastava eriosa normi sanktsiooni

keskmäärast mitu aastat madalamal, on 5-aastane vangistus siiski pikk aeg vanglas viibimiseks.

43. Arusaamist, miks võib maakohtu mõistetud vangistus olla keskmäärast üsna kaugel, peaks

soodustama ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 07.09.2020 kohtuotsuses nr

5-20-5 täheldatu. Otsus käsitles KarS § 422 karistusvahemiku põhiseaduspärasust just Riigikohtu

karistuse mõistmise metoodika kontekstis. Tolles asjas karistas ringkonnakohus isikut 4,5-aastase

vangistusega, tunnistades samas KarS § 422 lg 2 punktis 1 kirjeldatud teo eest ette nähtud

sanktsiooni (kolme- kuni kaheteistaastase vangistuse) põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna KarS

§ 56 lõike 1 kontekstis kujundatud Riigikohtu praktika järgi tuleks võtta karistuse mõistmisel

lähtealuseks sanktsiooni keskmine määr, mis oli vaidlusalusel juhul 8-11 aasta pikkune vangistus.

44. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei pidanud aga mainitud sanktsiooni

PSJKS tähenduses asjassepuutuvaks sätteks, leides, et sellest karistusvahemikust ei tulenenud

kohustust mõista tegelikult mõistetust erinevat ning ringkonnakohtu hinnangul süüpõhimõttega

vastuolus olevat ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravat karistust: „/K/aristuse

kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning /…/ õiguslikke piire

arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise

küsimus /…/. Riigikohtu suunised ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki

konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami mahtuv individualiseeritud ja

jälgitavalt põhistatud karistus. Nii on see iseäranis normide puhul, mis hõlmavad erineva

ebaõigussisuga tegusid ja näevad seetõttu ette avara karistusraami.“

45. Ringkonnakohus osutab eelneva valguses, et kohtupraktikas peegelduv arusaam, nagu tuleks

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr, ei saa muuta karistuse mõistmist rigiidseks aritmeetiliseks tehteks. Karistuse mõistmine ja

selle individualiseerimine pole taandatav punktuaalselt mõõdetavale matemaatilisele võrrandile,

mille raskuskeskmes on karistuse keskmäär. Karistuse mõistmine ei tiirle ümber eriosa paragrahvi

sanktsiooni keskmäära, vaid vähemalt sama olulised on ka karistusraamid ja kohtuniku

siseveendumus. Seejuures peab karistus olema jälgitavalt põhistatud. Viieaastane vangistus mahub

KarS § 184 lg 2 karistusraamidesse ja on võrreldav kaastäideviija K. Kuusi jõustunud karistusega,

olles sellest põhjendatult raskem. Samuti on see mitu aastat raskem antud kuriteo karistuse

alammäärast, mistõttu ei saa seda pidada ka meelevaldselt kergeks. Neil ja kõigil juba ülal mainitud

põhjustel leiab ringkonnakohus, et Martin Mardole mõisteti õige karistus.

46. Kuna prokurör ei ole esitanud ühtegi argumenti, milles ta seaks kahtluse alla KarS § 74

kohaldamise õigustatuse, siis ei peatu kohtukolleegium karistuse kandmisest tingimuslikult

vabastamisel, märkides vaid, et nõustub siin maakohtuga.

47. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuigi

maakohtu põhjendused karistust mõjutavate asjaolude osas olid puudulikud, olid need vead

kõrvaldatavad käesolevas ringkonnakohtu otsuses ega toonud kaasa süüteo raskusele või

süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmist.

48. M. Mardo kaitsja vandeadvokaat Nele Tammemäe on esitanud taotluse jätta kaitsealuse kulud

valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis

on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb

valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse,

millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja

kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on

asjakohased ka siis, kui kaitsja pole apellant, kuid on koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse.

49. Kaitsja põhjendab taotlust kohtuotsuse analüüsi, prokuröri apellatsiooniga tutvumise ja vastuse

koostamisega apellatsioonile. Ta on lisanud arve Martin Mardole, maksetähtajaga 30.06.2021.

Arvestades tunnitasuna 160 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 4 tunni eest 640 eurot, millele

lisandub 20 % käibemaksu, kokku seega 768 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust

põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav. Kuigi vastus pole eriti pikk ega

keeruline, on see asjakohane. Kriminaalkolleegium peab apellatsioonimenetluses õigusabi

osutamise mõistlikuks taotletud ulatuses ja maksumuses.

50. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium

Harju Maakohtu 19. aprilli 2021. a otsuse Martin Mardo suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni

rahuldamata. Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-le 1

vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt