1-21-3547/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

14. juuli 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-21-3547

Kriminaalasi

Raivo Sirela (IK 35203130442) süüdistusasi KarS § 199

lg 2 p 9 järgi

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 22.06.2021.a otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik

RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatav Raivo Sirela apellatsioon Harju Maakohtu 22. juuni 2021.a otsusele

kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil

menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22. juuni 2021.a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati Raivo Sirela

süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises (31.03.2021 jalgrattavargus ja

07.04.2021 varguse katse Tallinna Postimaja Rimi kaupluses) ja talle mõista karistuseks

tähtajaline vangistus 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati Raivo Sirelale mõistetud

karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise

vangistuse 8 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvestati eelvangistus karistusaja hulka ning Raivo

Sirelale mõistetud ning määrati ärakandmisele kuuluva 8-kuulise vangistuse kandmist

arvestada alates Raivo Sirela kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 07.04.2021. Kohus

tegi otsuse ka menetluskulude osas ja rahuldas kannatanu tsiviilhagi 450 euro nõudes.

2. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Ta näeb asjas menetlusrikkumisi, tuues

esile, et prokurör Paul Pikma (kelle isikul peatub pikemalt) on olnud tema süüdistaja juba

kolmas kord kahe aasta jooksul ja see viitab prokuröri kättemaksuhimule. Prokurör võttis ta

2020.a juunis põhjendamatult vahi alla ja küsib talle liiga rangeid karistusi. Ka jooksis P.

Pikma jalad rakku, et saada kauplustelt kuriteoavaldusi, et Raivo Sirelat vangi panna. Pikma

võttis kriminaaltoimiku ära prokurör Nelli Romanyukilt ja võimalik, et vägivallaga. Apellant

viitab erinevatele asjaoludele seoses menetluse ja karistusega kriminaalasjas nr 1-20-5155,

kus ta mõisteti süüdi Harju Maakohtu 25.08.2020 kohtuotsusega.

3. R. Sirela vaidlustab süüdimõistmise 31.03.2021 jalgrattavarguses, öeldes, et sai sellest

teada alles 8. aprillil, kui politseiametnik näitas talle fotosid temast, kus ta tundis end piltidel

ära ja oli üllatunud. Ta ei mäletanud tolle päeva õhtust midagi: vabanenud Viru Vanglast,

ostis ta Jõhvist kaks purki longerot, ühe jõi ära kohapeal, teise bussis ja tarbis alkoholi ka

järgnevatel päevadel, kuni kutsus endale kiirabi, et ta viidaks kainenema. Kõik, mis juhtus

31.03, on õnnestunud vaid tagantjärgi kokku panna nagu pusle. Ta rõhutab, et ei olnud

võimeline jalgrattaga sõitma. Nüüd on tal meelde tulnud, et 31.03.2021 riivas teda Kallaste

kaupluse juures jalgrattur ja ta käest kukkus maha telefon, mis lagunes kolmeks tükiks.

Seetõttu jäi tal liiklushuligaani tõttu pidamata väga oluline kõne. R. Sirela märgib, et tunnistas

end muidugi kohe jalgratta varguses süüdi, aga leiab, et teda oleks õiglane süüdi tunnistada

huligaansuses afektiseisundis, mille karistus piirduks rahalise karistuse või arestiga. Olgugi, et

karistust lühimenetluses vähendati, on see ülekohtuselt pikk ühe pudeli viina varguskatse eest.

Apellatsiooni lisalehel täiendab R. Sirela oma argumente sellega, et tema tuttav, kellega

suhtles telefoni teel ja kes teab Tabasalu elu, arvab, et X (s.o. poiss, kes varastatud jalgrattaga

sõitis) vahetas jalgratta trikiratta vastu ja valetas isale, ett jalgratas poe eest varastati, sest isa

ei luba tal ekstreemspordiga tegeleda.

4. R. Sirela kinnitab, et loomulikult pole ta nii rumal, et usub ringkonnakohtult ausat otsust,

aga selleks, et minna Euroopa Inimõiguste kohtusse, tuleb tal kõik kohtuetapid läbi käia.

Apellant jagab oma karistuspoliitilisi seisukohti süstemaatilise varguse karistatavuse osas,

viidates riigi peaprokurörile ja Rein Langile, aga ka Soome regulatsioonile. Ta leiab, et see ei

peaks olema kriminaalkuritegu, maksimaalselt ehk haldusõigusrikkumine. Lõpetuseks märgib

ta, et tegi siiski lühimenetlusega õige valiku ega nurise – vabaduses ei oleks ta näinud

jalgpalli, Rally Estoniat ega olümpiamänge, vanglas on ta aga ostnud endale uue 24-tollise

Philipsi ja ka elektrit on kuni kella 24-ni. Ka märgib ta, et 3. laine on sügisel tulekul, tema on

selle eest vanglas kaitstud ja tänu vanglale ka vaktsineeritud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et

apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta seetõttu läbi vaatamata.

6. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi

vaatamata, kui asja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud (nt määrused nr 3-1-

1-64-11 ja 3-1-1-6-13), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole

võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased. Ilmselt

põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni ka siis, kui selle väited on küll õiguslikult

asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad

kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist

on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla siis, kui maakohtu otsus on

kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus

ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm nr 3-1-1-6-13, p 6).

7. Käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuse muutmiseks. Seejuures ei ole suurem

osa apellatsiooni tekstist õiguslikult asjakohane. Nähtuvalt apellatsioonis väljendatust ongi R.

Sirela kirjutanud ringkonnakohtule vaid selleks, et järgida oma kujutluses mingit nõutavat

formaalsust, asumaks hiljem kirjavahetusse Euroopa Inimõiguste Kohtuga.

8. Kui süveneda apellatsiooni teksti, eesmärgiga leida sellest õiguslikke positsioone, tuleb

asuda seisukohale, et apellatsiooni arutamine ei saaks kaasa tuua käesolevas määruses esitatud

põhjendustest erinevaid seisukohti.

9. Väiteid prokuröri kättemaksuhimu ja võimaliku erapoolikuse osas on pelgalt R. Sirela

isiklik arvamus. Kui R. Sirela puutub sageli kokku teatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri

prokuröriga, siis pole selles midagi kummalist, sest ta paneb järjepanu toime kuritegusid

Põhja Ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnas. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, on R.

Sirela kriminaalasjadega tegelenud ka teised prokurörid (nt Maksim Kink, Nelli Romanyuk),

mistõttu on alusetu väita, et üks prokurör on võtnud ta oma isiklikuks asjaks. Kohtuistungi

protokollist on näha (tl 153), et prokurör taotles aastast vangistust, nagu ka maakohus mõistis,

millest saab järeldada, et prokuröri taotletud karistus polnud erakordselt suur, kuna ka kohus

jõudis samale järeldusele. Väide, et P. Pikma võttis kriminaalasja vägivallaga teise prokuröri

käest ära, on nii ebausutav ja fantaasia valda kuuluv, et ainuüksi sellest saab järeldada, et R.

Sirela ei ole oma apellatsiooni ilmselt tõsiselt mõelnud. Apellatsioonis pole viidatud ühelegi

P. Pikma teole, mis saanuks viia ebaõige kohtulahendi tegemiseni, mistõttu see osa

apellatsioonist on õiguslikult asjakohatu. Kriminaalasja nr 1-21-3547 kontekstis on

asjassepuutumatud ka etteheited, mis puudutavad kriminaalasja nr 1-20-5155 menetlust.

10. Ilmselt põhjendamatud on ka 31.03.2021 toimunud jalgrattavargusega seotud väited.

Sarnaselt maakohtu menetlusega ei lükka R. Sirela apellatsioonis ümber seda, et ta kõnealuse

jalgratta võttis, kuid peab seda huligaansuseks, sest ta ei tahtnud ratast omastada. Ta ei eita, et

turvavideosalvestusele, millest talle näidati fotosid, jäi rattaga just tema. Maakohus on

vastanud (otsuse lk 3-7) ammendavalt kõigile R. Sirela väidetele, mis puudutavad nii tema

liikumisprobleeme kui ka omastamise eesmärki KarS § 199 tähenduses. R. Sirela on lihtsalt

otsustanud neid väiteid ignoreerida. Ta pole öelnud apellatsioonis, kus tema hinnangul tegi

maakohus vea. See, kas R. Sirela sai ise jalgrattaga sõita või ei, ei oma varguse seisukohalt

tähendust – jalgratast saab varastada ka sellel sõitmata. Maakohus on seda teemat käsitlenud

põhjalikult otsuse lk-l 5. Maakohus on käsitlenud ammendavalt ka omastamise eesmärki

(otsuse lk 6-7) ja selgitanud põhjalikult, miks R. Sirela ütlused ja vastuolulised versioonid

pole usaldusväärsed (otsuse lk 4-5). R. Sirela lihtsalt ignoreerib maakohtu seisukohti ega ole

esitanud neile apellatsioonis sisulisi vastuväiteid. Asjaolu, et R. Sirela oli nii purjus, et ta ise

ei tea, kuhu ta jalgratta pani või kaotas, ega taju seega ratta „omastamisest“ mingit reaalset

tulu, ei puutu asjasse. Määrav on omastamise tahtlus kuriteo toimepanemise hetkel.

Apellatsioon pole suuteline kummutama maakohtu järeldust, et R. Sirela võttis jalgratta ära

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, käsutades vallasasja kui uus omanik (ja eirates senise

omaniku omandit), pöörates ebaseaduslikult oma valdusesse võetud vallasasja enda kasuks ja

tehes selle senisele omanikule kättesaamatuks. Mis puudutab apellatsioonis esimest korda

esitatud väidet, et tegelikult viis tunnistaja X (XX) ratta oma sõbra juurde ja vahetas selle

trikiratta vastu, siis on tegemist tõendamata väitega, mille allikat ei ole R. Sirela kohtule

kontrollitavaks teinud, mistõttu kohtul ei oleks võimalik ka sellele väitele tugineda.

11. Apellatsioonis vaidleb R. Sirela vastu ka mõistetud vangistuse pikkusele, esitades samas

rohkem argumente vangistuse poolt (mugavused ja sotsiaalsed garantiid) kui vastu. Kohus

põhistas karistust üksikasjalikult enam kui kahel lehel. KarS § 199 lg 2 alusel saab karistada

rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Karistusliigi valikut R. Sirela ei vaidlusta.

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks KarS

eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süü suurus ja karistust

kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr. Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust. Mõistetud

karistus on sellest silmatorkavalt madalam, lähenedes pigem alammäärale.

12. Süüdistatav nimetab varalise kahju väiksust ja katsesse jäämist kui asjaolusid, mis võinuks

karistust vähendada. Kohus juba arvestas neid. Maakohus on sõnaselgelt käsitlenud seda, et

vaid üks kahest teost viidi lõpule ja tõi kaasa kahju, kui asjaolu, mille tõttu on R. Sirela teosüü

alla keskmise. R. Sirela mõtisklus teemal, et KarS § 199 lg 2 p 9 teo võiks

dekriminaliseerida, ei ole antud kontekstis asjakohane – esiteks teeb kohus otsuseid kehtiva,

mitte hüpoteetilise õiguse alusel, ja teiseks heitetakse R. Sirelale ette mitte üksnes pisivarguse

katset, vaid ka jalgratta vargust. Tsiteerides riigi peaprokuröri seisukohti on R. Sirela saanud

neist valesti aru – arutelu ei käi mitte korduvvarguse dekriminaliseerimise, vaid süstemaatilise

pisivarguse dekriminaliseerimise üle. 450-eurose jalgratta vargus ei ole pisivargus.

13. R. Sirela karistus on ühemõttelises vastavuses kohtupraktikaga, arvestades, et ta pani

31.03.2021 süstemaatiliste varguste eest vanglast vabanedes juba samal päeval ja nädal hiljem

toime taas vargused. Tal on varguste eest alates 2015. aastast 13 kehtivat kriminaalkaristust.

Praegune karistus on kooskõlas nii Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 (p-d 15 – 15.1) leituga,

et karistust kohaldades tuleb eripreventiivse prognoosi tegemiseks vältimatult arvestada

süüdistatava isikuga, kui ka põhimõttega, et üdpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi

karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat

toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).

14. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon ei saaks anda alust maakohtu otsuses

tehtud järelduste muutmiseks. Seejuures annab apellatsioon põhjust arvata, et ka apellant ise

pole apellatsiooni tõsiselt võtnud. Sellele viitab see, et ta keskendub oma pöördumises

konkreetse otsuse asemel peamiselt prokuröri isikule ja sedagi sobimatult vulgaarselt (lubades

mh teha ta vanglas endale pruudiks), väljendab seisukohta, et ei usugi ringkonnakohtult ausat

lahendit ja lõpetab arvukate positiivsete asjaolude kirjeldamisega, miks talle praegu hoopis

meeldib vanglas olla ja miks on seal meeldiv olla ka lähitulevikus. Kui apellant ise ei soovi, et

apellatsioonkaebus oleks tõsiseltvõetav, siis ei saa ka ringkonnakohus seda tõsiselt võtta.

15. Kokkuvõttes on apellatsiooni sisust lähtudes tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mis

on sellisena ilmselt ka esitaja poolt mõeldud. Selle arutamine ei saaks kaasa tuua käesolevas

määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus

jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/