2-19-10352/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuli 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-10352

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5125,61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Andrus Reidi

Kostja Y OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline

esindaja Kuldar Kirt

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-10352 osas,

millega tuvastati X ja Y OÜ vahel sõlmitud töölepingu lõppemine 10. aprillil 2019

töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel ja mõisteti Y OÜ-lt X kasuks välja hüvitis

3417,07 eurot (s.o 1708,54 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta töölepingu

lõppemise tuvastamise ja hüvitise nõuded selles osas rahuldamata ning jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

2. Jätta muutmata Harju Maakohtu 4. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-10352

osas, millega tuvastati Y OÜ töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja mõisteti

Y OÜ-lt X kasuks välja hüvitis 1708,54 eurot (bruto).

3. Rahuldada Y OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Tuvastada, et X ja Y OÜ vahel sõlmitud töölepingu 10. aprilli 2019. a

erakorraline ülesütlemine on tühine.

4.3. Mõista välja Y OÜ-lt X kasuks hüvitis töölepingu seaduse § 109 lg 1 alusel

1708,54 eurot (bruto).

4.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, töötaja) esitas 7. mail 2019 töövaidluskomisjonile Y OÜ (kostja, tööandja) vastu

avalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping ajast, mil

see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

hüvitis 5125,61 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse, tuvastas töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu 10. aprillist 2019 ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja hüvitise 5125,61 eurot. Kostja esitas 9. juulil 2019 kohtule taotluse vaadata läbi hageja

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus.

2. Maakohus võttis hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse menetlusse.

Avalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. märtsil 2013 töölepingu. Hageja ülesandeks oli

raamatupidamise korraldamine ja dokumendihaldus. 7. märtsil 2019 edastas hageja tööandjale

avalduse töölepingu lõpetamiseks, paludes lugeda töölepingu kehtivuse viimaseks päevaks

30. aprill 2019. a. Tööandja teavitas 9. aprillil 2019 hagejat töösuhte lõpetamisest ning

allkirjastas

ja

edastas

ülesütlemisavalduse

10. aprillil

2019.

Hageja

ei

nõustu

ülesütlemisavaldusega, sest ta on täitnud kõik töökohustused, teda ei hoiatatud ning

ülesütlemisavalduses esitatud selgitused on arusaamatud ja üllatuslikud.

Hageja töötas kostja juures 6 aastat, millise jooksul tema suhtes ülesütlemisavalduses märgitud

pretensioone ei esitatud. Tööandja on tähtajaliselt sõlmitud töölepingu jätkamisega ja töötasu

tõstmisega näidanud, et on hageja tööga rahul. Hageja ei keeldunud uuele raamatupidajale tööks

vajalike dokumentide üleandmisest, vaid pidas oma kogemustest tulenevalt vajalikuks

korraldada raamatupidamise üleandmine järk-järgult ja süsteemselt kuni 30. aprillini 2019.

Samuti seab hageja kahtluse alla ülesütlemisavalduses toodud töökaaslaste tsitaadid, kuna kõik

töötajad on tööandja mõjusfääris.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt kinnitavad töökohustuste rikkumist ülesütlemisavalduses välja

toodud asjaolud, mis on vastuolus nii õigusaktidega kui ka hageja ametijuhendiga ning mille

puhul on kostja hagejat hoiatanud. Hageja töötasu tõsteti seoses töökohustuste suurenemisega,

mitte premeerimiseks. Hageja ei teinud uue raamatupidajaga koostööd ning takistas tema tööd,

kuivõrd ei andnud üle vajalikke dokumente, andmeid jm. Kuivõrd hageja oli avaldanud soovi

öelda tööleping üles alates 30. aprillist 2019 ja kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles alates

10. aprillist 2019, siis jääb arusaamatuks hüvitise nõue kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 4. mai 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, tuvastas

töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu alates 10. aprillist 2019, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 5125,61 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 276 eurot koos viivisega.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub tööandja ülesütlemisavaldusest, et töölepingu

ülesütlemine oli ajendatud sellest, et 9. aprillil 2019 väljusid hageja provokatsioonid kontrolli

alt ning hageja keeldus uuele raamatupidajale üle andmast tööks vajalikke asju. Sellise

käitumisega rikkus hageja sisekorrareeglite punkti, mis sätestab inimväärika käitumise

töökaaslaste ja klientide suhtes. Rikkumine ei olnud esmakordne, mida kinnitavad hageja

töökaaslaste esile toodud näited, mis on tõendatud tunnistajate ütlustega. Järeldada saab, et

hageja rikkus sellega töölepingu seaduse (TLS) § 15 lg 2 p-de 5 ja 6 ning ametijuhendit, millest

nähtuvalt oli nõutavad suhtlemis- ja esinemisoskus.

Kostja ei teinud hagejale selget hoiatust. Üksnes vestlustest hageja käitumise üle või kolleegide

vahelise konflikti lahendamisest ei pruukinud hageja aru saada, et taolise käitumise jätkumisel

võidakse tööleping lõpetada. Arvestada ei saa hoiatusi, mille tegemist on möödunud rohkem

kui üks kuu. 9. aprillil 2019 peetud vestlust või hageja teavitamist, et selliselt jätkata ei saa, ei

saa pidada hoiatamiseks, sest sellele järgnes koheselt töölepingu ülesütlemine. Hagejale

etteheidetud käitumisprobleeme ei saa pidada rikkumiseks, mille puhul ei oleks hoiatamisega

olnud võimalik saavutada eesmärki või mille tõttu võinuks töölepingu üles öelda hoiatust

tegemata ja etteteatamistähtaega järgimata. Tööandja ja kolleegid talusid hageja sellesarnast

käitumist 6 aastat. Samuti ei olnud meede põhjendatud ega otstarbekas arvestades, et hageja oli

ise tööandjale esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks. Seega on töölepingu ülesütlemine

TLS § 88 lg 1 p 3 alusel tühine ning tööleping tuleb lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel 10. aprillist

2019.

Töötaja taotletud hüvitis 5125,61 eurot (bruto) on mõistlik hüvitis (TLS § 109 lg 1) arvestades,

et hageja töötas kostja juures 6 aastat, hageja sai kostja eelnevast käitumisest aru, et ollakse

rahul, mistõttu tuli talle töölepingu lõpetamine üllatuslikult. Samuti tuleb arvesse võtta, et

töölepingu ülesütlemine toimus ilma hoiatamiseta, hagejalt selgituste küsimiseta ja

etteteatamistähtaega järgimata. Põhjendatud ei ole hüvitist piirata 21 päeva keskmise töötasuga,

sest tööandja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult enne 30. aprilli 2019. a, mistõttu ei oma hageja

avaldus lõpetada töösuhe tema algatusel tähendust. Lisaks oleks see töölepingu ülesütlemise

asjaolusid arvestades töötaja suhtes ebaõiglaselt väike hüvitis.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Selgusetuks jääb, millele tuginevad maakohtu järeldused seoses hoiatuse tegemisega, mistõttu

on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Arvestades hageja tegevust või tegevusetust,

suhtumist

kolleegidesse

ja

uude

raamatupidajasse

ning

tunnistajate

poolt

ja

ülesütlemisavalduses avaldatud asjaolusid, ei olnud eelnev hoiatamine vajalik. Tegemist on

oluliste rikkumistega, mis annavad õiguse lõpetada tööleping ette teatamiseta (TLS § 88 lg 3).

Samuti ei olnud eelnev hoiatamine vajalik, sest esinesid võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg-s 2

märgitud asjaolud. Lisaks tõendavad kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused, et

kostja hoiatas hagejat enne töölepingu ülesütlemist.

Selgusetud on asjaolud ja tõendid, millele tuginedes on maakohus hinnanud meetme

põhjendatust ja otstarbekust. Hageja poolt töölepingu lõpetamine ei saa õigustada hageja

vaidlusalust käitumist. Lisaks puudub õiguslik alus hüvitise välja mõistmiseks. Isegi kui hagi

kuulub rahuldamisele, siis tuleb hüvitist vähendada mõistliku ja põhjendatud suuruseni.

Kuivõrd hageja soovis ise töösuhte lõpetada 30. aprillist 2019, siis on ebaõiglane ja vastuolus

hea usu põhimõttega olukord, kus ligikaudu 20 päeva eest mõistetakse kostjalt hageja kasuks

välja hüvitis taotletud maksimummääras. Seejuures jättis kohus arvestamata ka tuvastatud

töökohustuste rikkumisega. Samuti ei ole ükski kohtu poolt hüvitise määramise aluseks olev

asjaolu, v.a töölepingu kestvus, tõendatud.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb

maakohtu otsus materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus

lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 10. aprillist 2019 ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja hüvitise 3417,07 eurot (s.o 1708,54 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude

jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse,

millega jätab eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jätab maakohtus kantud menetluskulud

poolte endi kanda. Ülejäänud osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ja mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 1708,54 eurot, jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel 15. märtsil 2013. a sõlmitud tööleping lõppes

kostja erakorralise ülesütlemisega. Maakohus leidis vaidlust lahendades õigesti, et asja

keskseks küsimuseks on, kas esines selline töötajapoolne kohustuse rikkumine, mis saaks olla

aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Maakohus tuvastas,

et töölepingu ülesütlemise vorminõuded on täidetud, töötaja rikkus TLS § 15 lg 2 p-des 5 ja 6

ning ametijuhendis sätestatud kvalifikatsiooni (suhtlemis- ja esinemisoskus) nõudeid, kuid

kuna ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust, siis on töölepingu ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi

tühine. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme

ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Nõustudes maakohtu seisukohaga järgib kolleegium selles osas kooskõlas TsMS § 654 lg-s 6

sätestatuga maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud,

rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Kolleegiumi arvates on need

etteheited põhjendamatud. Osas, milles maakohtu otsus jääb muutmata, on maakohus kostja

esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste

väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust esitatud ja kogutud tõendite põhjal teistsuguste

järelduste tegemiseks.

9.1. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaielnud pooled maakohtus selle üle, et pooled sõlmisid

töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle raamatupidaja ametikohale. Samuti

ei vaidle pooled selle üle, et kostja esitas hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse 10. aprillil

2019. Apellatsioonkaebusest ja selle vastusest tulenevalt ei vaidle pooled nende asjaolude üle

ka apellatsiooniastmes.

9.2. Nagu eelnevalt kolleegium märkis, siis ei ole maakohus töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus on kõiki esitatud ja

kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnanud ning põhjendatult leidnud, et

kostjapoolsele ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust ning kostja ei võinud töölepingut üles öelda

eelneva hoiatuseta (TLS § 88 lg 3 p 1 esimene lause). Nii on maakohus otsuse p-s 29 välja

toonud, et kirjalikest tõenditest, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest ja

tunnistajate ütlustest saab järeldada, et kostja ei andnud hagejale selgelt ja arusaadavalt teada,

et hageja käitumine kolleegidega ei ole aktsepteeritav ning võib kaasa tuua töölepingu

lõpetamise. Hoiatamise eesmärki on Riigikohus selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15 tehtud

16. märtsi 2016. a otsuse p-s 13, millele maakohus on ka otsuse p-s 26 viidanud. Hoiatuses kui

tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda

töölepingu üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud

üksnes otsese tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 2).

Praegusel juhul nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et tööandaja ei hoiatanud töötajat.

9.3. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus jättis ebaõigesti TLS § 88 lg 3 teise

lause kohaldamata. TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise

eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel

seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Maakohus on rikkumise raskuse aluseks olevaid

asjaolusid otsuse p-s 31 piisavas ulatuses põhjendanud, millega kolleegium nõustub.

Töötaja rikkumise raskuse hindamisel lähtutakse tavaliselt sellest, milliseid tagajärgi võib

rikkumine kaasa tuua. Kostja on apellatsioonkaebuses välja toonud asjaolud, millest tulenevalt

on ta seisukohal, et eelnevat hoiatamist ei olnud ülesütlemise eeldusena vaja. Vastuseks kostja

1. juuli 2021. a selgitusele märgib kolleegium, et kuigi ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid

saab hiljem täiendada, siis ei ole kostja maakohtu menetluses ülesütlemise asjaoluna välja

toonud ega tõendanud, et hageja ei täitnud töökohustusi enne 10. aprilli 2019. a erakorralist

ülesütlemist ning ta pani ohtu äriühingu majandustegevuse ja maksude deklareerimise.

Kolleegium arvestab üksnes nende asjaoludega, mis maakohtus esitati (vt kostja 6. septembri

2019. a menetlusdokument, tl 13–15; maakohtu otsuse p 24), sest uute asjaolude esitamine

apellatsiooniastmes ei ole põhjendatud (TsMS § 652 lg 3).

9.4. Maakohus tuvastas, et: (i) hageja käitus C-ga närviliselt, ebasõbralikult, halva tooniga, asju

lauale visates või silmi pööritades, C-l oli raske ennast tööasjadega kurssi viia ning hageja

karjus tema peale, hagejat häiris C ja teiste kolleegide vestlused; (ii) hageja oli Q-ga suheldes

negatiivne, agressiivne, jõuline, oma arvamust peale suruv ega tunnistanud oma vigu; (iii)

hagejal tekkis D-ga 2017. a probleem lõhnastamise üle ning hagejaga oli raske suhelda, sest ta

oli üleolev; (iv) hageja oli W-ga suheldes kergesti ärrituv, vihaseks saades tõstis häält ning

vaidluses puuduoleva arve üle saatis W põrgu. Hageja selgitas maakohtu 24. märtsi 2021. a

istungil, et suure töökoormuse tõttu võis ta muutuda närvilisemaks (tl 103 pöördel). Samas

tuvastas maakohus, ning kostja seda ka kinnitas, et hageja suhtlus E-ga (audiitor) oli viisakas

ja sõbralik (maakohtu 24. märtsi 2021. a istungi protokoll, tl 104).

Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid (hageja halvustav ja vaenulik suhtumine

kolleegidesse), leidis maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti, et hoiatamisega oli võimalik

saavutada eesmärki anda hagejale võimalus oma käitumist parandada. Samuti ei ole

etteheidetavad rikkumised VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud asjaoludega hõlmatud,

järeldamaks, et erilise rikkumise raskuse tõttu ei olnud hoiatamist vaja ega hea usu põhimõtte

järgi ei saanud seda tööandjalt oodata. Apellatsioonkaebuses on kostja välja toonud eelviidatud

sätte p-de 2–4 sõnastuse, kuid maakohtu poolt tuvastatud rikkumised ei ole sellised, et lugeda

VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud eeldused täidetuks.

9.5. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kui kostja soovis töölepingu erakorraliselt üles öelda

lepingulise kohustuse rikkumise tõttu, pidi ta andma esmalt hagejale mõistliku tähtaja

rikkumise lõpetamiseks. Töösuhte ülesütlemisest tuleb võimalusel hoiduda ning kasutada seda

kõige viimase meetmena olukorras, kus töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik.

Praegusel juhul on asjakohane arvestada ka lojaalsuspõhimõttega (hageja töötas kostja juures

alates 2013. aastast, ta täitis enda arvates töökohustusi nõuetekohaselt ning oli ise esitanud

lahkumisavalduse), mille kohaselt peab tööandja teatud määral sallima ka sellist töötaja

käitumist, mis ei ole tööandjale kõige meelepärasem.

10. Maakohus luges töölepingu ülesütlemise TLS § 88 lg 1 p 3 alusel tühiseks ja lõpetas hageja

avalduse alusel töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 10. aprillil 2019. Maakohus kohaldas

ebaõigesti TLS § 107 lg-t 2. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu

kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene

lause, § 442 lg 8 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

7-10, p 16).

Kuna tegemist ei ole kohase ülesütlemisavaldusega, siis ei sõltu töölepingu lõppemise aeg

ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi.

Maakohus jättis tähelepanuta, et TLS § 97 lg 1 kohaselt võib tööandja öelda töölepingu

erakorraliselt üles üksnes etteteatamistähtaega järgides. Seega saab kohus töölepingu kooskõlas

TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud

etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

82-12, p 16). Kuna hageja ütles töölepingu enne kostja erakorralist ülesütlemist korraliselt üles,

mille TLS § 98 lg-s 1 sätestatud 30 kalendripäevane etteteatamise tähtaeg saabus varem (vrd

TLS § 97 lg 2 p-s 3 sätestatud 60 kalendripäeva), siis tööleping lõppes 30. aprillil 2019 hageja

korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 1 alusel.

Hageja palus TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes selgelt väljendatud nõudena lõpetada tööleping

vastavalt TLS § 107 lg-le 2 alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

TsMS § 438 lg 1 ja § 439 järgi teeb kohus otsuse esitatud nõuete kohta. TsMS § 439 kohaselt

ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega

ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka

nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). Hageja ei

palunud tuvastada töölepingu lõppemist 30. aprillil 2019 korralise ülesütlemisega TLS § 85

lg 1 alusel.

11. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise hageja kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus hüvitise suuruse

määramisel arvestamata töölepingu ülesütlemise asjaolud ja mõlema poole huvid, rikkudes

sellega TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise määramisel kaalutlusõigust. Kolleegium ei nõustu

maakohtu seisukohaga, et asjaolu, et töösuhe lõpeb hageja algatusel 30. aprillil 2019, ei mõjuta

ülesütlemise hüvitise suurust.

TLS § 109 lg 1 teise lause alusel võib hüvitise suurust määrates arvestada mh töötatud aega ja

töösuhte poolte käitumist. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i

7. peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-

d 32.2–32.5). TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus on töötajal võimalik nõuda

hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul

põhjendatud arvestada asjaoluga, et hageja on juba enne kostja erakorralist ülesütlemist

töölepingu ise üles öelnud. Olukorras, kus töötaja on töölepingu korraliselt üles öelnud ega ole

enne töölepingu lõppemist andnud oma käitumisega tööandjale põhjust öelda töölepingut

erakorraliselt üles, ei oleks töötajal pärast töölepingu lõppemist õigust tööandjalt töötasu ega

ülesütlemisega seotud hüvitist saada (vt Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

6057/45, p 17). Samas tuleb siiski arvestada, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu

ebaseaduslikult. Arvestades, et hageja töötas kostja juures 6 aastat ning talle oli kostjapoolne

töölepingu lõpetamine olukorras, kus ta ise oli esitanud lahkumisavalduse, üllatav ning

arusaamatu, siis on kolleegiumi hinnangul õiglane hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses,

s.o 1708,54 eurot (bruto).

Menetluskulude jaotus

12. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust, esitab kogu senise menetluskulude jaotuse

ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

13. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad nii esimese astme menetluse

kui ka apellatsioonimenetluse kulud kooskõlas TsMS § 163 lg-s 1 ja § 171 lg-s 1 sätestatuga

poolte endi kanda.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)