2-20-119104/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.07.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-119104

Kohtuasi

QQ ja XX hagi CC vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.02.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CC apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

ringkonnakohtus

QQ hagi osas 1098 eurot ja XX hagi osas 760 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad QQ (isikukood XXXXXXXXXXX) ja XX

(isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja DD

Kostja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Reimo Mets

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.02.2021 otsus muutmata.

2. Jätta kostja CC apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja CC kanda. Hagejatel hüvitatavad

apellatsioonimenetluse kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. QQ (hageja I/tütar) ja XX (hageja II/poeg) esitasid 19.05.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse CC (kostja/isa) vastu elatise nõudes. Kostja esitas nõudele vastuväite ja

kohus andis avalduse hagimenetluse jätkamiseks Harju Maakohtule. Hagejad esitasid hagi

16.06.2020 (täpsustatud 25.06, 26.06 ja 11.08), mille kohus võttis 14.08.2020 menetlusse.

Hagejad palusid:

− kohustada kostjat tasuma hagejale I 292 eurot elatist alates 19.05.2020 igakuiselt 10.

kuupäevaks, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäära kuni hageja I täisealiseks saamiseni;

− kohustada kostjat tasuma hagejale II 292 eurot elatist alates 19.05.2020 igakuiselt 10.

kuupäevaks, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäära kuni hageja II täisealiseks saamiseni;

− elatis tuleb tasuda DD (Luik, ema) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX

selgitusega „elatis“.

2. Hageja I igakuised kulud olid järgmised: eluasemekulud 100 eurot; toit 120 eurot; transport

50 eurot; kulutused tervishoiule 50 eurot; hügieenitarbed 20 eurot; kulud riietele ja jalanõudele

50 eurot; koolikohustus 74 eurot; muud kulud (eelkool, ujumistrenn, meelelahutus) 200 eurot

(kokku 664 eurot). Hageja II igakuised kulud on järgmised: eluasemekulud 100 eurot; toit 120

eurot; transport 50 eurot; kulutused tervishoiule 50 eurot; hügieenitarbed 20 eurot; kulud riietele

ja jalanõudele 50 eurot; koolikohustus 74 eurot; muud kulud 75 eurot (kokku 539 eurot).

Vanemate kooselust sündisid tütar ja poeg. Hagejad ja nende ema elasid kostjast eraldi alates

09.02.2020. Kostja ei täitnud hagejate ülalpidamiskohustust kohaselt. Kostja ei osalenud laste

vahetus ülalpidamises ega panustanud arvestataval määral jooksvate kulude katmisega. Kümne

kuu jooksul polnud isa vahetult hagejate ülalpidamisel osalenud. Lastele tehtavaid kingitusi ei

saanud arvestada elatisena. Isa kandis lastele elatist 50 eurot nädalas ehk 200 eurot kuus. Selline

summa ei katnud laste vajadusi. Kostja tasus lasteaia kohatasusid 143,77 eurot. Lapsed käisid

lasteaias alates 2019 augustikuust ja lasteaiatasud augustist 2019 septembrini 2020 moodustasid

kokku 1710,21 eurot. Hagejad käisid ka huviringides, mille eest tasus ema. Ema sissetulek oli

töötasu 860 eurot (+ boonused sõltuvalt kuust) ja 120 eurot lastetoetus. Vanematel oli Eestisse

kolides kolm sõidukit, millest ema müüs kostja nõusolekul kaks ja kandis pool müügist saadud

raha kostjale.

Lapsed ei pidanud käima teise ringi riietega, kuigi teatud riided tulid taaskasutusest. See ei

saanud olla alus elatise vähendamiseks. Talveks oli lastele vaja uusi talvekombesid (peaaegu

100 eurot tükk), kaks paari sooje saapaid, kindaid (10-20 eurot paar, mida lapsed kaotavad

lasteaias üle päeva). Igapäevaseid oste isaga kooskõlastada pole reaalne. Hagejad on 4-aastane

poiss ja 6-aastane tüdruk, mistõttu ei saanud rääkida riiete, jalatsite ja kottide jagamisest sh

mastaabisäästust. Tütar läheb sügisest kooli ja poeg käib lasteaias, mis asuvad erinevates

kohtades, seega tekivad transpordikulud mõlema lapse osas. Hagejad elasid koos ema ja tema

elukaaslasega ridaelamus. Eluasemekulusid jagati ühtselt neljaga. Eluaseme laenumakse oli

540 eurot kuus. Ema polnud laenulepingu pool. Samuti polnud ema lastega ametlikult üürnikud.

Eluaseme kõrvalkulud olid keskmiselt 200 eurot (talvel rohkem, suvel vähem).

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus kohtul jätta see rahuldamata. Kostja soovis laste elus

osaleda, nendega suhelda ning neid vahetult ülal pidada nii palju kui see sõltuvalt

elukorraldusest oli võimalik. Selle tõttu maksis kostja hagejate ülalpidamiseks 50 eurot nädalas.

Samuti tasus isa lasteaedade kohatasusid 143,77 eurot. Isa oli nõus edaspidi tasuma lasteaia

tasusid, kui talle selleks võimalus antakse. Ema esitas sotsiaalkindlustusametile taotluse

kohtumenetlusaegse elatisabi maksmiseks. Taotlus rahuldati 09.06.2020 ja anti menetlusaegset

elatisabi 100 eurot kuus hageja kohta. Kostja täitis ülalpidamiskohustust määras, mis vastas

hagejate vajadustele. Hagejate kulud olid ülepaisutatud ja tõendamata. Hagejate vajadused olid

kaetud lapsetoetustega. Riiklik lapsetoetus ühe lapse kohta oli 60 eurot kuus.

Kostja pidas lapsi vahetult üleval juunis 2020 – otsis neile üle 200 euro väärtuses riideid. Polnud

eluliselt usutav, et iga kuu kulub 50 eurot riiete peale. Alati polnud vaja osta uusi riideid.

Arvestades, et lapsed olid kasvufaasis (nad kasvavad oma riietest välja loetud kuudega) ja ema

sissetulekuid, oli mõistlik osta kasutatud riideid, mis on taskukohased ja odavad. Mõistlikud

kulutused riietele oleksid 20 eurot kuus.

Hagejate kulude alla ei saanud paigutada elamiskulusid, kuivõrd hagejad neid ei kandnud

(hagejad ega ema polnud üüri- ega eluasemelaenulepingu pooled). Kulud eluasemele olid ka

ebamõistlikult kõrged arvestades ema sissetulekuid. Eelarvesse tuli arvestada tarbekulusid

(elekter, prügi, vesi). Kostja ei pidanud kinni maksma ema elukaaslase pangalaenu.

2020 avaldatud RAKE uuringu järgi oli 3-6 aastaste laste ülalpidamiskulud Tallinnas

suurusjärgus 318 eurot. Seega hageja kulude katmiseks piisaks ka 151,5 euro suurusest elatisest

(303:2 = 151,5), kuna hagejate elukoht oli Sauel. Hagejad elasid koos ning nad jagasid nii

toidukulusid kui ka elamis- ja transpordikulusid. Seetõttu tuli kahe lapse igakuiste kulutuste

hindamisel lähtuda mastaabisäästust - lapsed said omavahel teatud asju jagada ja taaskasutada.

Uuringus toodi välja, et 3-6 aastase lapse mastaabisäästu kordaja oli 0,85. Seega noorema lapse

ülalpidamiskulud olid eelduslikult 270,30 eurot (303 x 0,85 = 257,55). Mastaabisääst puudutas

mänguasju, koolitarbeid, värve, kotte, kommunaalkulusid, transpordikulusid jms.

Tulenevalt kostja elukohast Ühendkuningriigis, ei olnud tal võimalik osaleda aastaringselt

hagejate vahetus ülalpidamises. Seetõttu oli kostja nõus perioodi eest, mil ta hagejate vahetul

ülalpidamisel ei osalenud, elatist maksma, kuid üksnes summas, mis kattis hagejate vahetuid ja

mõistlikku kulusid ning mis olid riigitoetuste poolt katmata. Tasumisele kuuluva elatise

arvestamisel tuli võtta arvesse ka päevi, mil hagejad viibivad kostja vahetul ülalpidamisel. Ühe

kuu elatise päevamäär oli hageja I puhul 4,05 eurot (121,5:30 = 4,05) ja hageja II puhul 3,5

eurot (98,76:30 = 3,29).

Hagiavaldus oli esitatud üksnes eesmärgiga rikastada hagejate seaduslikku esindajat ennast,

mitte kindlustada hagejate heaolu. Elatise küsimine lapse kohta eeldas, et ka ema isiklikult

panustab iga kuu laste peale kokku 584 eurot. Arvestades aga asjaolu, et ema teadaolev

sissetulek oli kokku 883,23 eurot (töötasu ja lastetoetused), jääks emale kätte ligikaudu 299

eurot kuus, millest ta tasub väidetavalt veel muid kulusid. Järelikult oli emal isiklik motiiv

esitada kohtusse hagiavaldus. Lisaks tuli emal kooskõlastada kulutusi. Ema märkis hagis, et tal

puudus isiklik vara. Emal ja kostjal oli ühisvara Suurbritannias (maja väärtusega 275 000

inglise naela). Veel kuulus emale sõiduauto turuväärtusega 4 000 eurot. Sellise auto müügist

saaks ema lapsi ülal pidada mitu kuud. Muud ühisvarasse kuulunud ühised sõidukid ema

võõrandas ja saadust kandis kostjale üksnes 1 000 eurot.

Maakohtu otsus

4. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja igakuise elatise

292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäära, alates 19.05.2020 kuni hageja I täisealiseks saamiseni ning hageja II kasuks välja

igakuise elatise 254,50 eurot alates 19.05.2020 kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Kohus

määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt kostja oli kohustatud maksma elatise

iga kalendrikuu eest ette hiljemalt vastava kuu 10. kuupäeval ema pangakontole nr

EE937700771003428507 selgitusega: „elatis“. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hagejatel

menetluskulud puudusid.

Kohus juhindus hagiavalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 99, § 100

lgte-st 1 ja 4, § 101 lg-test 1-3 ja § 102 lg-st 1. Kohus leidis, et lähtuda tuli eelkõige laste

põhjendatud vajadusest, et tagada laste arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Sellest

lähtuvalt tuli otsustada elatisraha suuruse üle. Kohus leidis, et

− hageja I põhjendatud kulutused olid 634 eurot järgmiselt: 120 eurot toit, 20 eurot

hügieen, 15 eurot tervishoid, 74 eurot koolikohusuts, 50 eurot riided ja jalanõud,

50 eurot transport, 100 eurot eluase ja 200 eurot meelelahutus sh eelkool ja ujumine.

− hageja II põhjendatud kulutused olid 509 eurot järgmiselt: 120 eurot toit, 20 eurot

hügieen, 15 eurot tervishoid, 74 eurot koolikohusuts, 50 eurot riided ja jalanõud,

50 eurot transport, 100 eurot eluase ja 75 eurot meelelahutus.

Kumbki vanem pidi kandma hageja I kulutusi 317 eurot kuus (634 / 2) ja hageja II kulutusi

254,50 eurot kuus (509 / 2). Kuivõrd hageja I nõue oli väiksem eelmärgitud summast ja hageja

II nõue oli suurem, siis kuulus hagi rahuldamisele osaliselt.

Kohus leidis, et toidu- ja hügieenikulud ning kulutused meelelahutusele ja koolikohustuse

täitmisele olid põhjendatud arvestades laste vanust, elukorraldust ja hagejate selgitusi. Kostja

kulude suurust ei vaidlustanud. Kohus vähendas laste tervishoiukulusid 15 euroni. Riiete ja

jalanõude osas leidis kohus, et hagejad olid kasvavad lapsed ning arvestades lasteriiete (sh

trennivarustuse ja talveriiete) tavapärast maksumust, sai lugeda 50 eurot kuus põhjendatuks

kuluks. Nimetatu võimaldab tagada lastele piisava varu keskmise kvaliteedi ja hinnaklassiga

riideid, arvestades sealjuures laste vanusest ja huvidest tulenevaid iseärasusi. Transpordikulu

oli samuti põhjendatud. Laste vanusest tulenevalt oli mõistetav, et nad ei liigu ringi omapead

ega kasuta iseseisvalt ühistransporti. Olukorras, kus lapsed käisid lasteaias/koolis ca 20 päeval

kalendrikuus, polnud 2,5-eurone päevakulu kütuse jm sõiduki alalhoidmise tavapäraseid

jooksvaid kulusid arvestades ülemäärane. Hagejate elukoha puhul oli tegemist nende ema

elukaaslasele kuuluva majaga. Majas elas neli inimest. Arvestades kommunaalkulude

tavapärast suurust keskmise suurusega majas ning ka asjaolu, et seal elas neli pereliiget, polnud

kommunaalkulud

keskmiselt

200 eurot

kuus

ülemäärased.

Kummagi

hageja

osa

kommunaalkuludest oleks 50 eurot (200/4). Nimetatud kuluga tuli arvestada, seda ei olnud

vaidlustanud ka kostja. Ülejäänud 50 euro ulatuses said hagejad seega kasutuseeliseid (vt

RKTKo nr 3-2-1-69-13, p 17-21), kuna neil oli võimalik nende ema kasutuses olevat eluruumi

elukohana kasutada. Arvestades majade tavapärast üürihinda Tallinnas (alates 700 eurot), ei

olnud selline kasutuseelis ühe lapse kohta ülemäärane.

Laste kulude suurus ja sellest johtuvalt elatise suurus tuli kindlaks teha juhtumipõhiselt, mitte

võtta aluseks vaid justiitsministeeriumi tellitud uuringut. Hagejate vanust ja sugu arvestades ei

olnud mastaabisääst võimalik või oli see sedavõrd väike, et sellega arvestamine polnud

põhjendatud. Lastele riiklike toetuste maksmise fakt ei olnud pelgalt aluseks elatise

vähendamiseks. Kostja väide, et hagi esitati eesmärgiga kostja arvelt rikastuda, oli

asjassepuutumatu. Ema nõudis elatist laste ülalpidamiseks ja sai elatist kasutada vaid laste

huvides. Ema ei olnud kohustatud isaga laste kulusid kooskõlastama. Kostja oli kohustatud

lastele mõeldud elatise tasuma laste emale, kes omakorda otsustab, mil viisil ta selle arvelt laste

vajalike kulusid kannab. Hagejate seadusliku esindaja rahaline seisund ei mõjutanud käesoleval

juhul kostjalt väljamõistetava elatise suurust, kuna ema tõi esile ja tõendas, millest koosnesid

tema igakuised sissetulekud ja ta sissetulek oli piisav hagis väljatoodud ulatuses lastele

ülalpidamist anda. Suurbritannias asuv kinnistu ei mõjutanud kostja kohustusi anda lastele

ülalpidamist.

Kostja polnud täitnud piisaval määral ülalpidamiskohustust (rahas, lasteaiatasude maksmise

näol, kingitustena, riideid ostes). Kostja tasus elatist üksnes 50 eurot nädalas kahe lapse peale

kokku ning 31.07.2020 lasteaiatasu 143,77 eurot. Perioodil 25.05.2020 – 21.10.2020 said

kumbki hageja riigilt elatisabi 100 eurot kuus. Elatisabi nõuab riik hagi rahuldamise korral

kostjalt sisse. Seega ei saanud hetkel lugeda hagejatele riigi poolt antud elatisabi kostja poolseks

kohustuse täitmiseks. Riiete saatmist ja kingituste tegemist ei olnud võimalik ülalpidamisena

käsitada, kuivõrd kostja ei toonud esile riiete ja kingituste rahalist väärtust ega tõendanud

kokkuleppe olemasolu vanemate vahel, mille kohaselt oli kostjal võimalus elatist tasuda muul

viisil kui raha maksmise teel. Kostja kinnitas, et tema majanduslik seisukord võimaldas

nõutavas ulatuses elatist tasuda.

Kostja märkis, et ta asub tulevikus täitma hagejate ülalpidamiskohustust vahetult ajal, mil

lapsed on tema hoole all, mistõttu tuleb sellega arvestada. Pooled kinnitasid, et lapsed kostjaga

elatisenõude perioodil koos aega ei veetnud. Elatise väljamõistmisel sai lapse viibimist kostjaga

arvestada üksnes juhul, kui kostja toob välja ja tõendab, milliseid kulusid ta nimetatud perioodil

vahetult hagejatega seoses kannab. Kuna kostja polnud lastega aega veetnud ja sellega

seonduvalt vahetult nende kulusid kandnud, jäid kostja sellekohased väited tähelepanuta.

Kohus ei saanud elatise suurust sõltuma panna määramatus tulevikus potentsiaalselt tekkivatest

asjaoludest. Juhul, kui tulevikus nimetatud elatise suurust mõjutavad olulised muutused

tekivad, on kostjal võimalik pöörduda kohtu poole elatise muutmise hagiga.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus, millega

mõista kummagi hageja jaoks välja elatis 170 eurot kuus. Kostja palus menetluskulud jätta ema

ja/või laste või poolte endi kanda.

Isa sissetulekud ei võimalda tal kanda elatise maksmise kohustust ulatuses, mida kohus talle

peale pani. Polnud põhjendatud elatist mõista välja summas, mida isik täita ei suuda või mis ei

ole jätkusuutlik. Elatise suuruse arvestamisel tuli lähtuda RAKE uuringust. Lisaks tuli lähtuda

kulude hindamisel mastaabisäästu põhimõttest. Riigikohus oli viimastes lahendites viidanud, et

pragune elatise suurus ei pruugi olla kooskõlas tegelike laste kulutuste vajadusega. Kohus jättis

hagejate kulutused sisuliselt analüüsimata.

Kostja peab hakkama tulevikus järjest enam käima lastel Eestis külas, millega kaasnevad

omakorda kulutused lendudele, majutustele, transpordile jne. Kohus oleks pidanud isa

täiendavate kuludega arvestama. Arvestades, et isa elas Ühendkuningriikides, tuli arvestada

Ühendkuningriikides väljatöötatud elatise kalkulaatoriga. See arvestab isiku sissetulekute

põhjal võimaliku elatise suuruse. Kostja 2018-2020 sissetulekute juures oli tema elatise

maksmise võimelisus ühe lapse kohta 170 eurot kuus (isa sissetulek aastas 21 030 naela).

Vastustaja seisukoht

6. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud osas, milles kohus mõistis mõlema

hageja kasuks välja igakuise elatise suurusega 170 eurot alates 19.05.2020 kuni nende

täisealiseks saamiseni.

8. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles temalt mõisteti välja igakuine elatis hageja I

kasuks 122 eurot ja hageja II kasuks 84,50 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse

norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei

korda neid.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

11. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta väljamõistetud elatise suurust ja vähendada

elatist kaebuses märgitud ulatuse võrra.

12. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse

arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine Riigikohus on leidnud, et seadusega

ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse

statistilise uurimuse tulemusega. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist

saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (Riigikohtu 17.05.2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 19, 21 ja 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p

15).

13. Üldjuhul tuleb elatis alaealisele lapsele välja mõista vähemalt seaduses ette nähtud

miinimumelatise määras ja sellele vastavaid kulutusi ei pea laps tõendama. Maakohus mõistis

vanema lapse (hageja I) ülalpidamiseks kostjalt välja elatise hagiavalduses nõutud suuruses, s.o

292 eurot kuus. Noorema lapse (hageja II) hagi rahuldas kohus osaliselt ja mõistis kostjalt välja

254 eurot 50 senti igakuiselt, s.o vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäärast.

14. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et tema sissetulekud ei võimalda täita tal elatise

maksmise kohustust kohtuotsusega väljamõistetud määras. Ringkonnakohus selgitab, et

erandina saab väiksema elatise välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle

aluseks olevad asjaolud tõendama elatise maksmiseks kohustatud vanem. Mõjuvaks põhjuseks

võib nt olla (1) vanema töövõimetus või (2) olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, (3)

lapse väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil, samuti (4) vanema halb varaline

seisund. Toodud loetelu pole lõplik, aga väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav

asjaolu peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva

põhjuse hindamisel arvestab kohus esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks

kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel

saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt

nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p d 26–30, ja 25.05.2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 p 20).

Mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja

mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega

lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt

kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna

alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla

mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või

kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu

09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada

elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus

saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui

seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust

makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu

22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega

peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega

riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust.

15. Riigikohtu praktikas on juba varem kinnistunud arusaam, et vanem peab tegema kõik endast

sõltuva leidmaks võimalus saada stabiilset igakuist sissetulekut, st hankida nii enda kui ka oma

laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (vrd 25.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

100215, p 21). Seega üldjuhul ei ole vanema vähene sissetulek mõjuv põhjus alammäärast

väiksema elatise väljamõistmiseks. Samuti ei ole mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et kostja ei ela

Eestis ja lastel külas käimisega kaasnevad täiendavad kulutused või et lähtuda tuleks isa

elukohariigis väljatöötatud elatise maksmise süsteemist.

16. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et elatise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda RAKE

uuringust. Kohus selgitab, et erinevate uuringute tulemustega ei saa tõendada konkreetsete laste

vajadusi. Uuringud võivad anda seadusandjale aluse kaaluda kas miinimumelatise vähendamist

või uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, s.o praeguse õigusliku

olukorra muutmist. Kohus on seotud kehtiva õigusega ja kohus ei saa eirata praegu kehtivat

miinimumelatise süsteemi. Uuringule saab küll tugineda kui dokumentaalsele tõendile, nt

mastaabiisäästu vm laste ülalpidamiskulutusi üldiselt mõjutatavate asjaolude puhul, aga selle

alusel ei ole võimalik tuvastada lapse vajadusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Tulenevalt TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus kindlaks, et kostjal ei tule hagejatele

menetluskulusid hüvitada, sest hagejatel rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)