3-21-650/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(12)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-650

Haldusasi

X

kaebus

Pärnu

Linnavalitsuse

hoolekandekomisjoni

29.12.2020 koosoleku protokolli nr 36.4/14 punktis 6 tehtud

otsuse

tühistamiseks,

Pärnu

Linnavalitsuse

hoolekandekomisjoni 02.03.2021 koosoleku protokolli nr 3-

6.4/3 punktis 7 tehtud vaideotsuse tühistamiseks ja Pärnu

Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata 24.08.2020 esitatud

hooldustoetuse taotlus uuesti läbi.

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja – vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Tiina Roht

Kolmas isik – X

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

Kirjalikus menetluses

2. Tühistada Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 koosoleku protokolli nr

36.4/14 punktis 6 tehtud otsus ja Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 02.03.2021 koosoleku

protokolli nr 3-6.4/3 punktis 7 tehtud vaideotsus.

3. Kohustada Pärnu linna vaatama X 24.08.2020 esitatud hooldustoetuse taotlus uuesti läbi.

4. Mõista Pärnu linnalt X kasuks välja menetluskulud summas 756 eurot koos käibemaksuga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.08.2021 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) on sügava puudega Pärnu linna vanaduspensionär, kes viibib alates

01.03.2018 ööpäevaringsel tasulisel hooldusteenusel Pärnu Haigla õendus-hooldusosakonnas.

2(12)

2. 05.03.2018 taotles kaebaja esmakordselt Pärnu linnalt (vastustaja) hooldustoetust, kuna tema

igakuine

sissetulek

ei

katnud

üldhooldusteenuse

kulusid.

Pärnu

Linnavalitsuse hoolekandekomisjon (hoolekandekomisjon) kaebajale hooldustoetust ei

määranud, sest kaebaja ja tema sugulase X (kolmas isik) vahel sõlmitud korteriomandi

kinkelepingu järgi oli kolmandal isikul kohustus tagada kaebajale ülalpidamine ulatuses, mida

tema enda sissetulek ei kata.

3. 01.07.2021 sõlmis kaebaja SA-ga Pärnu Haigla üldhoolekodu teenuse osutamise teenuse lepingu

10-35-3/195-20, mille objektiks oli haigla õendus-hooldusosakonnas tasulise üldhoolekodu

teenuse osutamine kaebajale. Teenuse ühe kalendripäeva maksumus oli 27 eurot (p

1.3). Lepingu punkti 5.2 kohaselt toimus teenuse osutamine lõpptähtaega määramata alates

01.07.2020.

4. Kaebaja ning kolmanda isiku vahel 05.10.2017 sõlmitud kinkelepingu kohaselt kinkis kaebaja

kolmandale isikule XXXXX linnas, aadressil XXXXXXXX mnt X asuva korteriomandi, mille

esemeks oli eluruum nr XX üldpinnaga 38,4 m2 ning ½ suuruse mõttelise osa XXXX vallas

XXXXX maakonnas asuvast kinnistust. Lepingu punkti 2.2 kohaselt jäi korteriomand kaebaja

elukohaks ning selle otsest valdust kolmandale isikule üle ei antud. Kolmandal isikul oli õigus

kasutada korteriomandit niivõrd, kuivõrd seda kaebaja eest hoolitsemiseks vaja oli.

Korteriomandile seati kaebaja kasuks isiklik kasutusõigus (p 4) ning lepiti kokku korteriomandi

koormamine reaalkoormatisega, mille sisuks oli kolmanda isiku kohustus kaebaja eest hoolitseda

ning kaebajat eluaegselt ülal pidada, kui kaebaja seda ise enam oma tervisliku seisundi või enda

olemasolevatest rahalistest vahenditest teha ei jõua ja/või ei saa. Lepingus märgiti, et kõik kulud

oma eluruumi kasutamisel ning igapäevased majapidamise ja toiduainete ostmise kulud pidi

kaebaja kandma ise oma pensionist, kuid ta vajab abi igapäevase hoolitsemise tagamisel ning

toidu ja muu eluks vajaliku hankimisel. Kaebaja kinnitas, et on soovinud oma igapäevase elamise

kulusid ise tasuda. Lepingu punkti 5.3 kohaselt pidi kolmas isik tagama kaebaja eest hoolitsemise,

hoolitsedes kaebaja eest ise või tagades hoolitsuse asjatundlike inimeste või pereliikmete

(sugulaste) poolt. Pooled hindasid reaalkoormatise väärtuseks (võimalik igakuine kulu lisaks

kaebaja enda kantud kuludele) 50 eurot kuus.

5. 24.08.2020 esitas kaebaja vastustajale taotluse, milles palus toetust hooldekoduteenuse osaliseks

tasumiseks.

6. Hoolekandekomisjoni (hoolekandekomisjon) otsustas 29.12.2020 koosolekul (protokolli p 6)

kaebajale hooldustoetust mitte määrata, kuna kaebaja ülalpidamise peab tagama kolmas isik

ulatuses, mida kaebaja enda vahendid seda ei kata.

7. 28.01.2021 esitas kaebaja vastustajale vaide, milles palus hoolekandekomisjoni 29.12.2020

protokolli punktis 6 tehtud otsus kehtetuks tunnistada ja teha asjas uus otsus.

8. Hoolekandekomisjon otsustas 02.03.2021 koosolekul jätta kaebaja vaie rahuldamata.

9. Kaebaja esitas 26.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes

Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 koosoleku protokolli nr 3-6.4/14 punktis

6 tehtud otsuse tühistamiseks, Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 02.03.2021 koosoleku

protokolli nr 3-6.4/3 punktis 7 tehtud vaideotsuse tühistamiseks ja Pärnu Linnavalitsuse

kohustamiseks vaadata 24.08.2020 esitatud hooldustoetuse taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

10. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

3(12)

10.1 Hooleksandekomisjon ei olnud pädev vaiet läbi vaatama. Sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 36 lg 1 sätestab, et vaie sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse või

toimingu peale esitatakse otsuse teinud või toimingu sooritanud haldusorganile, kui

seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja esitas vaide Pärnu Linnavalitsusele, kes pidi vaide läbi

vaatama. Keelduva otsuse tegi aga hoolekandekomisjon, kelle üle teostab järelevalvet

linnavalitsus. Seega on vaideotsuse vastu võtnud ebapädev isik. Juba ainuüksi sel

põhjusel tuleb kaebus rahuldada.

10.2 Vastustaja

poolt

tehtud

vaideotsus

ei

ole

piisavalt

motiveeritud.

Viide

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg-le 1 on ekslik, kuna säte käsitleb isikule

osutatava sotsiaalteenuse tasu suurust, mida isikult võib võtta, mitte sotsiaaltoetuse

suurust, mida isik taotleb sotsiaalteenuse eest tasumiseks. Antud juhul osutab

sotsiaalteenust mitte vastustaja, vaid SA Pärnu Haigla oma tariifidega, kuid kaebaja ei

ole suuteline seda täies ulatuses tasuma.

10.3 Kaebaja taotlus vastas hooldustoetuse andmise tingimustele. Vastustaja ei osale

hooldusteenuse tasumisel. Õigusaktid seavad hooldustoetuse saamise eelduseks

asjaolud, et abivajav isik peab olema kantud rahvastikuregistrisse Pärnu linna

elanikuna, tegemist peab olema täisealise isikuga, kelle hooldusteenuse vajadus on

tõendatud ja isikul puudub seadusjärgne ülalpidaja. Kaebaja vastab nimetatud

tingimustele ning tal puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad. Seadusjärgsed ülalpidajad

on sätestatud perekonnaseaduses. Vaidlust ei saa olla, et kolmas isik ei ole kaebaja

seadusjärgne ülalpidaja. Seega on hooldustoetuse määramise eeldused täidetud.

10.4 Väär ja põhjendamatu on vastustaja põhjendus, et kaebajale on korduvalt pakutud

kohta Tammiste Hooldekodus ja kaebaja on sellest keeldunud. Kaebajale pakuti

esimest korda kohta toas, mis oli ratastoolis liikuva inimese jaoks liiga kitsas ja natuke

hiljem kaebaja isegi broneeris toa, kuid sai hiljem teada, et see anti ära. Vastustaja ei

ole samas uurinud, kas Tammise

Hooldekodu tasu on oluliselt soodsam ja kas kaebaja suudab seda tasuda. Vaideotsusest nähtub, et

alates 2018 ei ole kaebajale enam ühtegi kohta linna hoolekodus pakutud.

10.5 Hooldustoetuse määramist kaebajale ei mõjuta tema ja kolmanda isiku vahel

05.10.2017 sõlmitud kinkelepingu punktides 5.2 ja 5.3 sisalduv ülalpidamiskohustus.

Kinkelepingut ei saa arvesse võtta, sest kolmas isik ei ole kaebaja seadusjärgne

ülalpidaja PKS § 96 mõttes.

10.6 Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ebaõigesti. Kinkelepingu sõlmimine ei olnud

seotud kaebaja plaaniga suunduda hooldekodusse.

10.7 Vastustaja pidi toetuse määramata jätmisel jõudma järeldusele, et kinkelepingust

tulenev ülalpidamiskohustuse täitmine peab katma hooldekoduteenuse puuduoleva

tasu osa (lisaks pensionile). Kaevatavast otsusest ei nähtu, kuidas vastustaja selleni

jõudis. Samuti ei nähtu, kuidas arvestati kolmanda isiku selgitustega. Kolmas isik

selgitas, et kinkelepinguga võetud kohustused olid ette nähtud lepingu ajal kehtinud

olukorraks, kus kaebaja elas kodus ja tema ülalpidamine oli tavapärane ja taskukohane.

Kolmas isik on ise osalise töövõimega ning alates 01.03.2021 töötu.

10.8 Vastustaja ei ole kaalunud hooldustoetuse osalist andmist ega ole tundnud huvi,

milline on see puudu olev osa ja kas on võimalik toetuse osaline määramine.

10.9 Kolmanda isiku ülalpidamiskohustuse olemus on lepinguline küsimus, millele

haldusorgan ei saa õiguslikult siduvat hinnangut anda ega sellele tugineda. Vastustaja

võis arvestada vaid kinkelepingus märgitud kindla summaga, milleks on 50 eurot kuus.

4(12)

10.10 Üheski kinkelepingu punktis ei ole pooled kokku leppinud sotsiaalteenuste tagamises

väljaspool kaebaja kodu. Seda kinnitab ka lepingu punktis 5.4 kokku lepitu. Sellest

tulenevalt on alusetu vastustaja arusaam, et kingisaaja peab katma ka kaebaja

hooldekodu tasu puuduoleva osa suuremas ulatuses, kui 50 eurot kuus.

Vastustaja seisukoht

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel.

11.1 SÜS sätestab vaidemenetluse erisused sotsiaalõiguse valdkonnas. SÜS § 36 lõike 1

kohaselt esitatakse vaie sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse või toimingu peale

otsuse teinud või toimingu sooritanud haldusorganile, kui seadus ei sätesta teisiti.

Vaidlustatud hoolekandekomisjoni 29.12.2020 otsuse puhul on tegemist SH-st

tuleneva kohaliku omavalitsuse otsusega. SHS vaidemenetlust ei reguleeri, mistõttu

tuleb vaidealluvuse osas kohaldada SÜS regulatsiooni, mis on eriseaduseks

haldusmenetluse seaduse (HMS) regulatsiooni suhtes. Seega esitatakse vaie SÜS § 36

lõikest 1 tulenevalt otsuse teinud haldusorganile. Kuna kaebaja 24.08.2020 taotluse

lahendamine kuulus hoolekandekomisjoni pädevusse ja hoolekandekomisjon otsustas

29.12.2020 jätta kaebaja taotluse rahuldamata, kuulus ka selle otsuse peale esitatud

vaide lahendamine hoolekandekomisjoni pädevusse.

11.2 Vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud. Otsuses on toodud nii haldusakti andmise

õiguslik kui ka faktiline alus, samuti kaalutlused, millest otsuse tegemisel on lähtutud.

Otsuses on piisavalt põhjendatud, mis alustel hoolekandekomisjon leiab, et kolmas isik

kingisaajana on kohustatud tagama kaebaja ülalpidamise ning kohalikul omavalitsusel

puudub seetõttu kohustus tasuda kaebajale osutatava hooldusteenuse eest.

11.3 Kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus on muuhulgas korraldada väljaspool kodu

osutatavat

üldhooldusteenust

(SHS

§

20-22).

Pärnu

Linnavolikogu

on

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra kehtestanud 24.05.2018 määrusega nr 20

„Sotsiaalteenuste osutamise kord“ (Sotsiaalteenuste osutamise kord) ja 06.09.2018

määrusega nr 37 „Sotsiaaltoetuste kord“ (Sotsiaaltoetuste kord).

11.4 Pärnu linn korraldab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust linnavalitsuse

hallatava asutuse, Tammiste Hooldekodu kaudu, teenuse tingimused on reguleeritud

Sotsiaalteenuste osutamise korra §-s 7, mille lg 9 näeb ette, et Pärnu linna poolt

korraldatava üldhooldusteenuse vabade või sobivate kohtade puudumisel on isikul

õigus taotleda hooldustoetust hoolduskulude osaliseks kompenseerimiseks teises

hoolekandeasutuses vastavalt Pärnu Linnavolikogu kehtestatud korrale ja/või jääda

teenuse koha ootele. Sotsiaaltoetuste korra kohaselt võidakse hooldustoetust määrata

nii neil juhtudel, kui Tammise Hooldekodus vaba või sobiva koha puudumisel on

sobiva teenuse osutaja leidnud linnavalitsuse sotsiaaltöötaja, kui ka neil juhtudel, kui

vastava hoolekandeasutuse on valinud teenust vajav isik ise või tema lähedased. Seega,

vaatamata sellele, millisesse hoolekandeasutusse isik teenusele asub ning millise

määruse alusel on teenuse osutamine korraldatud, tuleb teenuse rahastamisel arvestada

SHS-s ja SÜS-s sätestatud põhimõtteid. Esmajoones vastutab endaga toimetuleku eest

inimene ise ning seejärel tema pere. Avalik võim toetab inimest siis, kui ta enam

iseseisvalt ega ka perekonna abiga toime ei tule (SÜS § 5, SHS § 5 lg 1, § 16 lg 2).

11.5 Kuna väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse puhul on tegemist kohaliku

omavalitsuse poolt kohustuslikuna osutatava teenusega, siis on teenuse tasu osas

keskseks sätteks SHS § 16. Abivajaja enda ressursiks teenuse eest tasumisel võivad

olla nii talle kuuluv vara kui ka õigus ülalpidamise saamiseks nii seaduse kui ka

5(12)

lepingu järgi. Vaidlustatud otsuse puhul on kaebaja majanduslikku olukorda hinnates

leitud, et kolmandal isikul on kaebaja suhtes lepingust tulenev ülalpidamiskohustus, st

kaebajal on kolmanda isiku abiga võimalik talle vajaliku teenuse eest ise tasuda.

11.6 Vaadeldaval juhul on kaebaja toetuse taotluse lahendamisel hinnatud tema abivajadust

ja majanduslikku olukorda. Kaebaja taotles toetust esmakordselt 2018. aasta märtsis

ning hoolekandekomisjon otsustas siis jätta hooldustoetuse määramata, sest kaebaja

hoolduse ja ülalpidamise tagamine oli tulenevalt kinkelepingust kolmandal isikul.

24.08.2020 taotluse alusel algatatud menetluses pidas vastustaja vajalikuks küsida

kolmandalt isikult selgitusi. Vastustaja on vaidlustatud otsuses välja toonud, miks

ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel ei saa lähtuda summast 50 eurot kuus.

11.7 Vaidlustatud otsuses on märgitud, et kaebaja on võetud Tammiste Hooldekodu

järjekorda, et tagada talle vajadusel soodsama hinnaga teenus, kuid kaebaja esindaja X

on keeldunud koha vastu võtmisest. Kaebajal on jätkuvalt võimalus järgmisele

vabanevale teenusekohale asuda. Tammise Hooldekodu tasuline ööpäevaringne

hooldusteenuse koht on kaebajale võimaldatud hoolekandekomisjoni 25.04.2018

otsusega. Tammiste Hooldekodu tasu on kehtestatud linnavalitsuse 6.10.2014

korraldusega nr 460 ning 2018 kevadel oli hooldusteenuse maksumus kahe- ja

enamakohalistes tubades 615 eurot kuus. SA Pärnu Haigla üldhooldusteenuse

maksumus kahe- ja enamakohalistes tubades on kaebaja esitatud dokumentide

kohaselt 2018 aastal 25 eurot ööpäevas, st 700-775 eurot kuus.

11.8 Kaebaja märgib õigesti, et kolmas isik ei ole tema seadusjärgne ülalpidaja. Kaebaja

taotluse lahendamisel ei ole kolmandat isikut käsitletud kaebaja seadusjärgse

ülalpidajana, vaid vastustaja on olnud seisukohal, et kolmanda isiku kohustus kaebaja

eest hoolitseda ja teda ülal pidada tuleneb korteriomandi kinkelepingust. Nimetatud

kohustus tähendab ühtlasi kohustust tagada kaebajale vajalik üldhooldusteenus.

Vastustajal on HMS §-st 6 tulenevast uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus teha

muuhulgas kindlaks asja lahendamisel tähtsust omavad tsiviilõiguslikud asjaolud.

11.9 Kinkelepingu punktiga 5 on seatud lepingu esemele 1 (korteriomand) reaalkoormatis.

Kingisaaja kohustus kaebaja eest hoolitseda ja teda ülal pidada võib olla ajas muutuv ning tagada

tuleb just selline abi või hoolitsus, mida kaebaja konkreetsel ajal vajab.

11.10 Kinkelepingu punktis 5.4 toodud toetuse vajadus 50 eurot kuus võis kaebajal olla enne

kinkelepingu sõlmimist. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli kaebaja 80-aastane ning

vajas juba siis märkimisväärset kõrvalabi toimetulekuks. Kinkeleping on notari poolt

tõestatud kaebaja elukoha aadressil, mis näitab, et juba tol ajal ei olnud kaebaja

suuteline notaribüroosse minema. Kaebaja toonane sissetulek (ca 442 eurot kuus) koos

kingisaaja poolt hinnatud keskmise reaalkoormatise väärtusega (50 eurot kuus) ei

oleks ka tol ajal taganud vajadusel ööpäevaringse hooldusteenusega seotud tegelikke

kulusid. Kinkelepingust tulenevalt ei ole kokku lepitud mitte konkreetses elatise

summas, vaid on sätestatud kinkija kohustus kinkijat eluaegselt ülal pidada, st on

arvestatud, et kinkija edasine abivajadus võib suureneda.

11.11 Kaebaja märgib oma seisukohas, et talle ei ole arusaadav, millele tugineb vastustaja

järeldus, et kinkelepingu punktis 5.3 märgitud hoolitsuse sisu loetelu ei ole ammendav.

Vastustaja selgitab, et selline järeldus tugineb kinkelepingu punktile 5.3. Kinkelepingust

ega asjaõigusseaduse reaalkoormatise regulatsioonist ei tulene, et kingisaaja

abistamiskohustus (so kohustus kinkija eest hoolitseda, teda toetada ja ülal pidada)

piirduks 50 euroga kuus, kui tegelikult on kinkija abivajadus suurem.

6(12)

Kolmanda isiku seisukoht

12. Kolmas isik toetab kaebust ja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tal tekkis kinkelepingu alusel

kohustus tasuda kaebaja hooldushaiglas viibimise eest mis tahes hinda mis tahes asutuses.

Kaebaja elukorraldus hakkas muutuma, kui ta kukkus 2017 aasta algul ja sügisel ja jäi algul

ratastooli ja siis voodisse. Alates 01.03.2018 viibib kaebaja voodihaigena SA Pärnu Haigla

üldhooldekodus. Hooldekoduga seotud kulu ei saanud kinkelepingu pooled ette näha.

Hooldekodu teenuse tasu on suurem, kui pooled kinkelepinguga ette nägid. Kolmas isik ei ole

oma majandusliku seisundi tõttu suuteline maksma rohkem, kui 50 eurot kuus. Kinkelepingus

kokku lepitud kaebaja ülalpidamiskohustus ei hõlma selliste kulude tegemist nagu on seda

üldhooldekodu teenuse eest tasumine.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

14. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja vajab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust

ning et kaebaja viibib alates 01.03.2018 SA-s Pärnu Haigla üldhooldusteenusel kehtiva lepingu

alusel, mis on sõlmitud kaebaja ja SA Pärnu Haigla vahel 01.07.2020 (kaebuse lisa 1). Lepingu

punkti 1.3 kohaselt on teenuse ühe kalendripäeva maksumus 27 eurot, mille kaebaja kohustus

lepingu punkti 4.2 järgi tasuma haigla poolt teenuse eest koostatud arve alusel

14 päeva jooksul arvates arve saamisest. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja on 24.08.2020

pöördunud vastustaja poole taotlusega hoolekandeteenuse eest osaliseks tasumiseks ning selles, et

Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjon on oma 29.12.2020 protokollilise otsusega jätnud

kaebajale hooldustoetuse määramata sest kaebajale peab ülalpidamise tagama eraõigusliku lepingu

alusel X. Asjas ongi esmalt vaidlus selles, kas kaebaja ja kolmanda isiku vahel 05.10.2017 sõlmitud

kinkelepingu järgi on kolmas isik kohustatud tagama kaebaja eest hoolitsemise ja ülalpidamise.

Juhul, kui vastus nimetatud küsimusele on jaatav, siis on küsimus selles, kas nimetatud lepingust

tulenev kolmanda isiku kohustus kaebaja ees on käsitletav kaebajal abivajaduse puudumisena SHS

§ 15 lg 2 tähenduses.

15. Kohus ei nõustu kaebajaga, et hoolekandekomisjon ei olnud pädev kaebaja poolt esitatud vaiet

läbi vaatama. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 73 lg 1 sätestab, et kui seadusega ei ole

sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud

haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud

organi üle teenistuslikku järelevalvet. Kaebaja esitas vaide sotsiaalkaitse valdkonnas tehtud

otsusele. SÜS § 36 lg 1 sätestab, et vaie sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse või toimingu

peale esitatakse otsuse teinud või toimingu sooritanud haldusorganile, kui seadus ei sätesta

teisiti. Nimetatud norm on erinormiks HMS § 73 lg-s 1 sätestatud üldregulatsiooni suhtes. Pärnu

Linnavolikogu 06.09.2018 määrusega nr 37 kinnitatud „Sotsiaaltoetuste kord“ § 29 lg 1 p 2

kohaselt teeb toetuse määramise või sellest keeldumise otsuse hoolekandekomisjon

hooldustoetuse ja laste leinalaagris osalemise toetuse korral. Pärnu linna põhimääruse § 46 lg 1

kohaselt on Pärnu linna ametiasutus linnavalitsus (asutusena) koos struktuuriüksustega. Kaebaja

esitas vaide Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni 29.12.2020 otsusele. Seega oli kaebaja

poolt nimetatud otsusele esitatud vaiet pädev läbi vaatama samuti Pärnu Linnavalitsuse

hoolekandekomisjon, kes on seda ka teinud. Seega on alusetu kaebaja väide, mille kohaselt ei

ole tema poolt esitatud vaiet vaadanud läbi pädev haldusorgan.

16. Asjakohatu on kaebaja väide, mille kohaselt ei ole lahendanud vaiet selleks pädevust omav

haldusorgan. Sotsiaaltoetuste korra § 34 lg 1 p 2 kohaselt on hooldustoetuse määramine

hoolekandekomisjoni pädevuses. Seega on hoolekandekomisjon vaadeldaval juhul HMS mõttes

haldusorganiks.

7(12)

17. Vaidlustatud 29.12.2020 otsus on piisavalt motiveeritud. SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule

kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist

korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus, § 15

lg 1 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku

abivajaduse, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid.

Vastustaja on otsuses põhjendanud, et kaebaja taotlus üldhooldusteenuse saamiseks ei kuulu

rahuldamisele, kuivõrd kinkelepingust tulenevalt on X kohustus kaebaja eest hoolitseda, tehes

seda ise või tagades hoolitsuse asjatundlike inimeste poolt ning samuti on tal kohustus kaebajat

eluaegselt toetada ja ülal pidada, kui kaebaja seda enam ise oma tervisliku seisundi või

olemasolevatest rahalistest vahenditest teha ei jõua või ei saa. Seega on otsuse põhjal aru saadav,

miks tehti kaebaja suhtes keelduv otsus. Seejuures ei oma mingit tähtsust, et kaebajale tasulise

üldhooldusteenuse vahetuks osutajaks on Pärnu Haigla. Kaebaja taotles hooldustoetust

nimetatud teenuse eest tasumiseks.

18. SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu

sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne

kohaliku omavalitsuse üksus. SHS § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -

toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SÜS § 5 lg 1 kohaselt

tuleb sotsiaaltoetuse määramisel arvestada esmajoones isiku enda võimekust ja vastutust talle

vajalike sotsiaalteenuste tagamisel. Kui isik taotleb toetust väljaspool kodu osutatava

üldhooldusteenuse eest tasumiseks, hindab kohalik omavalitsus muuhulgas teenust vajava isiku

ja tema perekonna majanduslikku olukorda ning kui leitakse, et majanduslik olukord ei

võimalda teenuse eest täies ulatuses tasuda, määratakse hooldustoetus.

19. Pärnu linn korraldab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust linnavalitsuse hallatava

asutuse Tammiste Hooldekodu kaudu ja teenuse tingimused on sätestatud Sotsiaalteenuste korra

§s 7, mille lg 9 näeb ette, et Pärnu linna poolt korraldatava üldhooldusteenuse vabade või

sobivate kohtade puudumisel on isikul õigus taotleda hooldustoetust hoolduskulude osaliseks

kompenseerimiseks teises hoolekandeasutuses vastavalt Pärnu Linnavolikogu kehtestatud

korrale

ja/või

jääda

teenuse

koha

ootele.

Seega,

vaatamata

sellele,

millisesse

hoolekandeasutusse isik teenuse saamiseks saabub, tuleb teenuse rahastamisel arvestada nii SHS

kui ka SÜS põhimõtteid. See tähendab, et esmajoones vastutab endaga toimetuleku eest isik ise,

seejärel tema pere ning avalik võim sekkub alles siis, kui inimene enam ise ega ka pere abiga

toime ei tule.

20. Kohaliku omavalitsuse osutatavate sotsiaalteenuste tasu osas on reguleerivaks sätteks SHS §

16, mille lg 1 järgi võib sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi

oleneb isikult võetava tasu suurus sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava

isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. Seejuures sätestab lõige 3, et sotsiaalteenuse eest

võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Eeltoodust järeldub, et ehkki kohalik

omavalitsus ei pea osutama teenuseid tasuta, ei või SHS § 16 lg 2 järgi lähtuda tasu küsimisel pelgalt

teenuse hinnast, vaid arvestada tuleb iga konkreetse teenusesaaja ja tema perekonna majanduslikku

olukorda. Veendumaks, et inimene jõuab teenuse eest tasuda, tuleb kohalikul omavalitsusel hinnata

inimese ja tema ülalpidamiseks kohustatud isikute rahalist võimekust. See tähendab ühtlasi, et

kohalik omavalitsus hindab ülalpidamisnõuete olemasolu ja suurust.

21. Kaebaja märgib õigesti, et kolmas isik ei ole tema seadusjärgne ülalpidaja perekonnaseaduse

tähenduses. Kolmandat isikut ei ole kaebaja taotluse lahendamisel ka käsitletud kaebaja

seadusjärgse ülalpidajana. Kohus ei nõustu kaebajaga aga selles, et SHS § 16 lõike 2 tähenduses

saab sotsiaalteenuse osutamise vajaduse hindamisel arvestada vaid ülalpidamisnõuetega, mis on

suunatud isikute vastu, kes perekonnaseaduse järgi kohustatud taotlejat ülal pidama. Sätte

8(12)

tähenduses hinnatakse taotleja majanduslikku olukorda tervikuna, mis tähendab, et arvesse tuleb

võtta ülalpidamisnõuded kogumis, sõltumata nende tekkimise alustest. Abi vajava isiku ja talle

ülalpidamist andma kohustatud isikute vaheline suhe ongi oma olemuselt eraõiguslik, mis

tähendab, et asjaolul, et kohustuse olemasolu on sätestatud võlaõiguslikus lepingus, ei oma

mingit tähendust. Seega, kuigi teenust vajava isiku ja talle ülalpidamist andma kohustatud

isikute vaheline suhe on eraõiguslik, ei takista see asjaolu kohalikul omavalitsusel hindamast,

kas ja kes täpsemalt on kohustatud abivajajale ülalpidamist andma ja kui suur see olema peaks.

Vastavate asjaolude kindlaks tegemine on seotud HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõtte

rakendamise nõudega, millest järgi on kohalik omavalitsus õigustatud tegema kindlaks ka asjas

tähtsust omavad eraõiguslikud asjaolud. Seega on vastustaja otsuse tegemisel põhjendatult

hinnanud, kas kaebajal on õigus saada ülalpidamist kolmandalt isikult viimasega sõlmitud

kinkelepingu alusel.

22. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ülalpidamiskohustus on kolmandal

isikul ning kohustus kaebaja eest hoolitseda ja teda ülal pidada tuleneb kaebaja ja Henri Kirikali

vahel sõlmitud korteriomandi kinkelepingust.

22.1

Kaebaja ning kolmanda isiku vahel on 05.10.2017 sõlmitud korteriomandi ja

hoonestamata kinnistu kinkeleping, millega kaebaja kinkis kolmandale isikule

XXXXXXXX mnt X, XXXXX linn asuva korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum nr

XX, üldpinnaga 38,4 m2 (lepingu ese 1) ja ½ suuruse mõttelise osa XXXX vallas, XXXXX

maakonnas asuvast kinnistust (lepingu ese 2). Lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et

korteriomand on kaebaja elukoht ning selle otsest valdust kolmandale isikule üle ei anta.

Kolmandal isikul oli õigus kasutada korteriomandit niivõrd, kui seda kaebaja eest

hoolitsemiseks vaja oli (lepingu p 2). Nimetatud kokkuleppe kinnituseks seati

korteriomandile isiklik kasutusõigus kaebaja kasuks (lepingu p 4). Ka nimetatud sättes

sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on kolmandal isikul õigus kasutada korteriomandit

niivõrd, kui seda kaebaja eest hoolitsemiseks vaja on. Lisaks eeltoodule otsustasid pooled

koormata korteriomandi reaalmoormatisega (lepingu p 5), mille sisuks oli kolmanda isiku

kohustus kaebaja eest hoolitseda ning teda eluaegselt toetada ja ülal pidada, kui kaebaja seda

enam ise oma tervisliku seisundi või enda olemasolevatest rahalistest vahenditest teha ei

jõua ja/või ei saa (lepingu p 5.2). Kolmas isik pidi tagama kaebaja eest hoolitsemise,

hoolitsedes tema eest ise või tagades hoolitsuse asjatundlike inimeste või pereliikmete

(sugulaste) poolt. Hoolitsus hõlmab, kuid mitte ainult kaebaja toiduainete ja igapäevaseks

eluks vajalikuga varustamist kaebaja soove arvestades

(lepingu p 5.3.1), haiguse korral põetamise tagamist ja ravimitega varustamist ning lisaks

hoolitsusele vajalike tervishoiuteenuste osutamise tagamist (lepingu p 5.3.2). Lepingu punktis 5.4

on pooled kokku leppinud, et kingisaaja on hinnanud reaalkoormatise väärtuseks (võimalik igakuine

kulu lisaks kaebaja enda kantud kuludele) keskmiselt viiskümmend eurot kuus.

22.2

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 229 lg 1 kohaselt võib kinnisasja koormata selliselt, et

kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud,

perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid, § 239 lg 1 sätestab, et

reaalkoormatisest tulenevate üksikkohustuste täitmise eest vastutab omanik koormatud

kinnisasjaga. Kinnisasja omanik vastutab tema omandi kestuse jooksul sissenõutavaks

muutunud üksikkohustuste täitmise eest ka isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega

on reaalkoormatise puhul tegemist ühelt poolt kinnisasja koormatisega, mis kohustab

kinnisasja igakordset omanikku tegema aktiivseid tegusid ning teiselt poolt on tegemist

hüpoteegile sarnase kinnisasja realiseerimisõigusega reaalkoormatisest tulenevate

kohustuste täitmise tagamiseks. Praegusel juhul ongi pooled kokku leppinud kinnisasja

koormamises reaalkoormatisega selliselt, et X on kohustus kaebaja eest hoolitseda ning teda

9(12)

eluaegselt toetada ja ülal pidada. Nimetatud ülalpidamiskohustuse täitmise tagatiseks on

korteriomand, mis tähendab, et kui reaalkoormatisega tagatud kohustust korteriomandi

omaniku (praegune omanik X) poolt ei täideta, on õigustatud isikul (kaebajal) AÕS § 239 lg

11 järgi õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, st

sundtäitmise kokkulepe (täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 192). Seega on kaebaja kasuks

seatud reaalkoormatis otseselt seotud korteriomandiga ning selle igakordse omanikuga.

Korteriomandi praeguseks omanikuks on kolmas isik, mis tähendab, et kohustuse täitmise

eest vastutab tema sõltumata oma majanduslikust olukorrast.

22.3

Kuivõrd kinnistusraamatusse tehtud kanne reaalkoormatise kohta on kehtiv, see ei

ole tingimuslik ega seotud konkreetse ajaperioodiga, siis on asjakohatud kaebaja ja

kolmanda isiku väited, mille kohaselt olid kohustused ette nähtud vaid lepingu sõlmimisel

olnud olukorras, st olukorras, kus kaebaja elas kodus ja tema ülalpidamine oli kolmandale

isikule taskukohane ja tavapärane. Sellist kokkulepet lepingust ei tulene. Kinkelepingu

punktist 5 tulenevalt on kaebaja kasuks seatud kohustus seotud tema eluajaga ning ei ole ajas

muutuv sõltuvalt kaebaja tervislikust seisundist ja tema abivajadusest. Reaalkoormatise sisu

tõlgendamisel ei oma tähtsust, et kinkelepingu p-l 4.2 (ja ka p 2.2), mille kohaselt ei läinud

kingisaajale lepingu sõlmimisel üle korteriomandi otsene valdus, kuna kinkija jäi korterisse

elama. Asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise ajal tuli kinkija toime kodustes tingimustes, ei

tähenda, et tulevikus ei võiks olukord muutuda ning kolmas isik ei pidanudki sellega arvestama.

Kaebaja puhul on tegemist eaka inimesega, kelle puhul saab tervise ajas halvenemist eeldada.

Kaebaja oli juba kinkelepingu sõlmimise hetkel 80- aastane.

Kinkeleping on notari poolt tõestatud kaebaja elukohas, millest järeldub, et kaebaja ei olnud juba lepingu

sõlmimisel oma tervisest tulenevalt suuteline notaribüroosse lepingut sõlmima minema. See tähendab,

et kolmandale isikule oli lepingu sõlmimisel igal juhul ette nähtav, et kaebaja tervislik seisund võib aja

jooksul halveneda niivõrd, et tema hooldusvajadus suureneb oluliselt. Nimetatud eesmärki silmas

pidades ongi kaebaja ning kolmas isik leppinud kohustustes kokku kaebaja eluajaks. Kaebaja huve

arvestades on kohtu jaoks selline kaebaja tahe usutav, kuivõrd kaebaja on kinkinud ära oma väärtusliku

vara, mille võõrandamise arvel ta lepingu puudumisel saaks katta üldhooldusteenuse tasu. Praegusel

juhul on kaebaja end aga muutnud varatuks ning kinkinud ära oma vara, pannes samal ajal vara

omandajale asjaõigusliku kohustuse tema eest kogu eluaja kestel hoolitseda. Kohtu hinnanguil saab

kaebaja tahteks lepingu sõlmimisel pidada seda, et ta ei tegele ise oma vara võõrandamisega ning oma

kulutuste kandmisega saadu arvel, vaid seda teeb kolmas isik tema asemel kas oma vahenditest või kinke

teel saadud vara arvel. Reaalkoormatise sisu tähendab praegusel juhul, et kaebajal on tekkinud

asjaõigusest tulenev õigus nõuda täitemenetluse seadustiku kohaselt korteriomandi võõrandamist ning

selle arvel üldhooldusteenuse kulude tasumist.

22.4

Õige ei ole ka kaebaja ning kolmanda isiku väide, mille kohaselt on kolmanda isiku

kohustused piiratud 50 euroga kuus. Kinkelepingu punktidest 5.2 ja 5.3 tulenevalt ei ole

kolmanda isiku kohustused kaebaja ees seotud kindla rahasummaga. Pooled ei ole leppinud

kokku kindla rahasumma maksmises kaebajale, vaid lepingus sätestatud kohustuste

täitmises. Seejuures ei ole lepingu punktides 5.3.1 ja 5.3.2 toodud loetelu hoolitsuse sisust

ammendav. Nimetatu tuleneb otseselt lepingu punktist 5.3, milles on sõnaselgelt sätestatud,

et hoolitsus hõlmab sealhulgas, kuid mitte ainult nimetatud punktides toodut. See tähendab,

et hoolitsusega on hõlmatud ka hooldusteenuse tagamine kaebajale. Seega ei oma kolmanda

isiku kohustuste hindamisel tähendust, et kolmas isik ise on hinnanud reaalkoormatise

vääruseks 50 eurot kuus. Reaalkoormatise sisu on sätestatud lepingu punktides 5.2 ja 5.3

ning kohustuste täitmine ei sõltu sellest, kui palju tuleks tasuda kolmandatele isikutele juhul,

kui kolmas isik ei täida kohustusi kaebaja ees isiklikult. Vastustaja on põhjendatult ka esile

toonud, et kuivõrd lepingu sõlmimisel oli kaebaja igakuine pension ca 422 eurot kuus, siis

ei oleks ta olnud suuteline kandma ööpäevaringse üldhooldusteenuse kulusid ka juhul, kui

10(12)

kolmas isik oleks maksnud täiendavalt 50 eurot. See tähendab, et kaebaja tahteks ei olnud

piirata kolmanda isiku kohustuste väärtust üksnes 50 euroga.

22.5

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kolmas isik on kinkelepingus sätestatud

reaalkoormatisest tulenevalt kohustatud kaebajat ülal pidama ja tema eest hoolitsema ning

katma vajadusel üldhooldusteenuse eest tasumiseks vajalikud kulutused ulatuses, milles neid

ei kata kaebaja enda pension. Nimetatud kohustuse täitmata jätmisel kolmanda isiku poolt

on kaebajal õigus nõuda sundtäitmist korteriomandi arvel. Nimetatu tähendab korteriomandi

müüki kohtutäituri poolt ning saadud raha arvel kaebaja üldhooldusteenuse kulude katmist.

23. Kolmanda isiku kohustuste sisustamisel ei oma käesolevas asjas tähendust tema igakuisel

sissetulekul ning kohustustuste suurusel. Reaalkoormatisega koormatud korteriomandi omaniku

kohustuste sisu on määratud reaalkoormatise sisuga ning on kehtiv. Reaalkoormatisest tuleneva

kohustuse maksmapanek ei sõltu koormatud kinnisasja omaniku majanduslikust toimetulekust.

Seega ei pidanud vastustaja hindama kolmanda isiku majanduslikku toimetulekut. Tegemist on

täitemenetluse käigus hinnatava küsimusega, mis väljub käesoleva vaidluse raamidest.

24. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et vastustaja on jätnud kaebaja taotluse üldhooldusteenuse

saamiseks rahuldamata ebaõigesti.

25. Puudub vaidlus selles, et kaebaja on eakas ning praegusel hetkel viibib voodihaigena SA Pärnu

Haigla õendus- hooldusosakonnas. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajale on

üldhooldusteenus hädavajalik. Vaatamata sellele, et kaebajal on reaalkoormatise sisust

tulenevalt õigus nõuda üldhooldusteenuse kulude kandmist kolmanda isiku poolt ning viimase

keeldumisel nõuda kulude kandmist korteriomandi müügist saadava raha arvel, kolmas isik

õigusvastaselt keeldunud nimetatud kulude kandmisest (vt käesoleva otsuse p 19). Seega peaks

kaebaja oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole või nõudma kohtutäituri kaudu

korteriomandi müüki. Kuivõrd kolmandalmisikul on õigus esitada hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks, siis järgneks ka viimasel juhul aastaid kestev kohtuvaidlus, mis võib

kesta kaua. Kaebaja vajab aga üldhoolduse teenust igapäevaselt. Kohtu jaoks ei ole eluliselt

usutav, et kaebaja oleks suuteline iseseisvalt algatama kohtuvaidluse oma õiguste kaitseks.

Samuti ei nähtu kohtule, et kaebajal oleksid olemas rahalised vahendid esindaja palkamiseks.

Käesolevas asjas kaebaja esindaja poolt esitatud advokaadibüroo poolt esitatud arvetelt ei nähtu,

kes on need tasunud, kuid kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et arvete tasujaks on olnud kaebaja

ise. Sellises olukorras ei saa eitada kaebajal abivajaduse olemasolu SHS § 5 lg 1 ja SÜS § 5 lg

1 tähenduses. SHS § 16 lg 3 sätestab otseselt, et sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi

olla teenuse saamise takistuseks. Sellise olukorraga ongi praegusel juhul tegemist. Seega on

Pärnu Linnavalitsuse hoolekandekomisjoni

29.12.2020 koosoleku protokolli nr 3-6.4/14 tehtud otsus, millega otsustati kaebajale hooldustoetust

mitte määrata, kuna tema ülalpidamise peab tagama X, õigusvastane ja kohus tühistab otsuse.

26. Kohus on seisukohal, et tasudes kaebaja eest üldhooldusteenuse kulutusi ei täida vastustaja

praegusel juhul mitte enda kohustust, vaid X kohustust. Seega on tekib vastustajal nõudeõigus

kolmanda isiku vastu. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15 selgitanud kuidas

saab kohalik omavalitsus ülalpidamist andma kohustatud isikult raha sisse nõuda. Kolmas isik

(antud juhul kohalik omavalitsus) võib täita ülalpidamiseks kohustatud isiku eest tema

kohustuse, mille tõttu tekib kolmandal isikul, st vastustajal, tagasinõudeõigus ning ta saab nõuda

kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist X mh käsundita asjaajamise sätete alusel.

Riigikohus selgitas, et kuigi sotsiaalhoolekande ülesanneteks on SHS § 3 lg 2 järgi isikule või

perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi

osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas

kohanemisele kaasaaitamine, tuleb neid ülesandeid täites arvestada, et SHS § 3 lg 1 p-de 2 ja 3

11(12)

järgi vastutab eelkõige isik ise enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi

andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud seisukohale, et kuigi PS § 28 lg

2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse,

toitjakaotuse ja puuduse korra, tuleb riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas

arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete

eest. Seega tuleneb põhiseadusest, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg

2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma

puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31–

32; 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 18). Ülalmärgitut arvestades on ka

kohalik omavalitsus kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise

ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise

teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib aga olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus

täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib ka kohalikul

omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku

ülalpidamiskohustuslase vastu. Kolleegiumi arvates ei välista kohaliku omavalitsuse käsundita

asjaajamisest tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 1023 alusel ka see, et SHS § 46 lg 1 järgi

on sotsiaalhoolekandeasutusel õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või

linnavalitsuselt ja viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on

kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja

ulatusest. Kohalikul omavalitsusel on küll viidatud sätte järgi kohustus tasuda sotsiaalteenuse

vahetule osutajale teenuse eest, kuid sellest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev

nõue ülal pidama kohustatud või ka ülalpidamist saama õigustatud isiku vastu oleks välistatud.

Kolleegiumi hinnangul on SHS § 46 lg 1 mõtte kohaselt kohalikul omavalitsusel kohustus tagada

sotsiaalhoolekandeasutuste kaudu jätkusuutlik sotsiaalteenuste pakkumine, mistõttu on ta

kohustatud ka sotsiaalteenuse kulud igal juhul hoolekandeasutusele hüvitama. See aga ei tähenda,

et tasulise hoolekandeteenuse kulud jäävadki kohaliku omavalitsuse kanda, kui isik ise või tema

perekonnaliikmed suudavad neid ise kanda. Kolleegium on ka varem asunud seisukohale, et kui

kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus

pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle

osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest

tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik

omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist.

Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut (vt Riigikohtu 27. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-52-13, p 10). Kohtu hinnangul on nimetatud printsiibid kohaldatavad ka praeguses olukorras

sõltumata sellest, et kolmanda isiku kohustus kaebajat ülal pidada ja tema eest hoolitseda tuleneb

lepingust.

27. Kuivõrd kohus tühistab otsuse, millega otsustati kaebajale üldhooldustoetust mitte määrata, siis

on vastustaja kohustatud kaebaja taotluse uuesti lahendama arvestades käesolevas otsuses

toodut. Seega rahuldab kohus ka kohustamisnõude. Kuivõrd 02.03.2021 vaideotsusega jäeti

kaebaja poolt esitatud vaie rahuldamata, siis tühistab kohus ka vaideotsuse.

MENETLUSKULUD

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kasuks, mistõttu on vastustaja kohustatud hüvitama kaebaja menetluskulud.

Kaebaja menetluskuludeks on tema lepingulise esindaja kulud summas 756 eurot (koos

käibemaksuga). Kaebajale on osutatud õigusabi 5,25 tunni ulatuses. Kohus leiab, et kulutused

on asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja mõistab kulud vastustajalt välja. Kolmas

12(12)

isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad tema menetluskulud tema enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik