2-15-19597/120 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-19597

Kohtuasi

AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas

Saarma hagi X ja OÜ Alandia KV vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.02.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Kostja I osas 10 304 797,25 eurot

Kostja II osas 10 585,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

AS

Süda

Maja

(pankrotis)

pankrotihaldur Toomas Saarma, lepingulised esindajad

vandeadvokaat Tarmo Peterson ja vandeadvokaadi abi

Henri Torop

Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Triinu Hiob ja

Tavo Tiits

Kostja II (vastustaja II): OÜ Alandia KV (registrikood

10432226), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rait

Kaarma

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 08.06.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.02.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud AS Süda Maja (pankrotis)

pankrotihaldur Toomas Saarma kanda.

3. Välja mõista AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarmalt 9920,40

eurot X kasuks ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks ning kohustada hagejat

2-15-19597

kandma menetluskulud NJORD Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele IBAN

EE651010220049344018 selgitusega ”Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-15-19597“.

4. Välja mõista AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarmalt 1842,50

eurot OÜ Alandia KV kasuks ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

6. AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 30.12.2015 Harju

Maakohtule hagiavalduse X (kostja I), OÜ Alandia KV (kostja II) ja Murruste

Metsatööstuse AS-i (kustutatud 26.03.2018) vastu kahju hüvitamiseks.

7. 30.12.2015 hagiavalduses palus hageja kostjalt I välja mõista põhivõlgnevuse summas

6 627 828,82 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 30.12.2015 kuni põhivõla

tasumiseni; kostjalt II välja mõista 9797,10 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates

30.12.2015; Murruste Metsatööstus AS-lt (likvideerimisel) välja mõista 10 470,55 eurot,

millele lisandus viivise nõue alates 30.12.2015. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt

I välja 9797,10 eurot ja 10 470,55 eurot ja viivised.

8. 02.01.2017 suurendas hageja nõuet kostja I vastu ja palus kostjalt I välja mõista

15 312 240,15 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 30.12.2015. Hageja nõue kostja

II vastu ja sellest tulenev alternatiivne nõue kostja I vastu ei muutunud. Hageja nõue

Murruste Metsatööstus AS (likvideerimisel) vastu vähenes ja sellelt kostjalt palus hageja

välja mõista 1678,73 eurot ning viivise. Sama summa palus hageja alternatiivselt välja

mõista kostjalt I. Hageja avaldas, et loobub kostja I vastu esitatud töötasu nõudest 24 312,47

eurot ja reisitasu nõudest 1240 eurot.

9. 15.07.2019 vähendas hageja nõuet kostja I vastu 6 471 211,49 euro võrra ja palus kostjalt I

välja mõista 8 841 028,66 eurot. Teiste kostjate vastu esitatud hageja nõue ei muutunud.

10. 24.01.2020 võttis hageja tagasi nõude kostja I vastu 5 113 831,71 eurot, misjärel palus

hageja kostjalt I välja mõista 10 198 408,44 eurot. Kuna Murruste Metsatööstus AS

2-15-19597

(likvideerimisel) kustutati registrist, loobus hageja nõudest Murruste Metsatööstus AS

(likvideerimisel) vastu.

11. 05.10.2020 võttis hageja tagasi nõude kostja I vastu summas 671 141,92 eurot.

12. Hageja lõplikeks nõueteks jäid:

1) mõista kostjalt I välja 9 527 266,52 eurot ning viivis seadusjärgses määras;

2) mõista kostjalt II välja 9797,10 eurot ja viivis seadusjärgses määras;

3) alternatiivselt mõista kostjalt I välja 9797,10 eurot ning viivis seadusjärgses määras.

13. Hagiavalduse kohaselt oli AS Süda Maja (pankrotis; võlgnik) kinnisvara arendusega

tegelev äriühing, kelle põhitegevusalaks oli Harjumaal, Rae vallas Kurna külas asuva

Ameerikanurga ning Tallinnas, Paldiski mnt asuva kinnistu väljaarendamine. Kostja I oli

29.06.1999 kuni 17.06.2013 võlgniku juhatuse liige ja üks suurematest aktsionäridest.

Samal ajal oli kostja I ka kostja II ainuosanik ja juhatuse liige. Võlgniku uus juhatuse liige

esitas 22.10.2013 Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse. Harju Maakohtu

17.12.2013 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot.

14. Pankroti väljakuulutamise järgselt asus pankrotihaldur tuvastama võlgniku kohustuste ja

varade suurust. Üle antud raamatupidamisdokumentide uurimisel selgus, et võlgniku

raamatupidamist ei oldud peetud vastavalt raamatupidamisnõuetele. Samuti selgus, et oli

tehtud ebatavaliselt palju ning suures ulatuses väljamakseid kostjale I ja temaga seotud

äriühingutele. Lisaks jättis kostja I õigeaegselt esitamata võlgniku pankrotiavalduse. Seega

esitas hageja kostja I ning temaga seotud isikute vastu hagi kahju hüvitamise ning alusetu

rikastumise nõudes.

15. Hageja esitas kostja I vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt sellest, et kostja jättis

õigeaegselt esitamata võlgniku pankrotiavalduse (äriseadustik (ÄS) § 306 lg 31). Kuna

kostja I manipuleeris võlgniku raamatupidamise andmetega, oli ta püsiva maksejõuetuse

tekkimisest teadlik. Selle asemel, et korrigeerida võlgnikule kuuluva kinnisvara väärtust,

kapitaliseeris kostja I kinnistute omandamiseks võetud laenude intresse, millega näiliselt

tõstis omakapitali suurust. Lisaks asus kostja I 2011. aastal täitma võlgniku kohustusi

endale ja endaga seotud isikutele, jättes teiste võlausaldajate kohustused täitmata. Kahju,

mis võlgnikule tekkis, seisnes lepingutest tuleneva intressi- ja viivisekohustuse

suurenemises, mis pankroti väljakuulutamisel oleks olnud välditav. Kostja oleks pidanud

esitama pankrotiavalduse hiljemalt 2011. a veebruari lõpuks ja pankrot oleks välja

kuulutatud 01.04.2011. Kahju tekkis ajavahemikul 01.04.2011 kuni pankroti tegeliku

väljakuulutamiseni 17.12.2013. Kostja I vastutas pankrotiavalduse esitamata jätmise eest

ka ajal, mil ta ei olnud enam juhatuse liige, sest ta ei andnud uuele juhatusele üle võlgniku

raamatupidamise dokumentatsiooni. Kahju suuruse arvestamisel ei olnud vajalik hinnata

võlgniku varade väärtust, sest kahjunõude esitas pankrotivõlgnik.

16. Hageja esitas kostja I vastu ka nõude 1039,80 eurot, sest kostjale I oli tehtud 01.01.2010

kuni 31.07.2013 võlgniku kontolt väljamakseid viitega „kuluaruanne“, kuid põhinõude

summale vastavas osas raamatupidamises kuluaruanded puudusid, millise asjaolu tegi oma

aruandes kindlaks audiitorbüroo Ernst&Young Baltic AS (edaspidi Ernst & Young). Kostja

ei ole tõendanud, et sai summa lähetusega seotud kulude katteks. Summa tuleb kostjalt I

välja mõista ÄS § 315 lg 2 alusel, sest ta rikkus ülekande tegemisel juhatuse liikme hoolsus-

ja lojaalsuskohustust. Alternatiivselt kuulub nõue rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1028 alusel.

17. Hageja esitas kostja I vastu ka laenu tagasimaksega seotud kahjunõude summas 240 440,82

eurot ÄS § 315 lg 2 ja alternatiivselt VÕS § 1028 lg 1 alusel. Võlgniku kontolt on tehtud

01.01.2010 kuni 31.07.2013 kostjale I alusetult ülekandeid selgitusega „laenu tagastus“,

„laen“ või „leping“ summas 240 440,82 eurot. Kostja tekitas võlgnikule otsese varalise

kahju, sest Ernst&Young ei tuvastanud väljamaksete tegemiseks algdokumente. Kostja ei

ole tõendanud, et väljamaksed tehti lepingulisel alusel. 18.04.2008 sõlmitud laenuleping oli

2-15-19597

võltsitud ning selle sõlmimiseks puudus võlgniku nõukogu otsus. Nõukogu otsuse

puudumise tõttu oli tehing tühine.

18. Hageja palub kostjalt II välja mõista 9797,10 eurot (VÕS § 1028 lg 1), sest Ernst&Young

aruande kohaselt oli võlgnik palunud 2010. aastal vähemalt 15 juhul ettevõtte esitatud arved

tasuda kolmandatel isikutel kostjale II, millega põhjustas võlgnikule otsese varalise kahju

summas 9797,10 eurot. Juhised maksete tegemiseks andis kostja I, kes oli ettevõtte juhatuse

liige ja korraldas raamatupidamist. Hageja nõue ei ole aegunud, sest pankrotihaldur sai

nõudest teada Ernst&Young aruandega tutvumisel. Aegumisele tuginemine on vastuolus ka

hea usu põhimõttega, sest maksete tegemise ajal oli kostja II juhatuse liige kostja I, kes

teadis, et rahalised sooritused olid tehtud ilma aluseta.

19. Alternatiivselt palus hageja kostja II vastu esitatud nõude 9797,10 eurot välja mõista kostjalt

I ÄS § 315 lg 2 alusel. Kostja I andis juhiseid arvete tasumiseks kostjale II. Kostja I rikkus

juhatuse liikme kohustusi ja oleks pidanud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal

viisil.

Kostja I vastuväited

20. Kostja I palus jätta kostja I suhtes hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

21. Kostja I ei ole rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Võlgnikul oli

toimiv äriplaan, aktsionärid jätkasid ettevõtte finantseerimist ja ühtegi pankrotihoiatust ei

olnud esitatud. Kui pankrotiavalduse esitamisega ka hilineti, on hageja kahjunõue

tõendamata. Hageja on arvestanud ainult kohustuste suurenemist, mitte äriühingu varalist

seisundit tervikuna. Hageja väited püsiva maksejõuetuse tekkimise aja osas on menetluse

käigus korduvalt muutunud ja hageja ei ole püsiva maksejõuetuse tekkimise aega

kuupäevalise täpsusega välja toonud. Hageja väited varade väärtuse allahindamise

vajadusest ja laenulepingute intresside kapitaliseerimise lubamatusest on alusetud. Kostja I

volitused juhatuse liikmena kestsid kuni 17.06.2013 ja pärast seda ei saa kostja kahju eest

vastutada.

22. 1039,80 eurot kanti kostjale I üle õiguslikul alusel kuluaruannete alusel, mida tõendavad

maksete selgitused. Ernst & Young on kinnitanud, et lisaks tuvastatud kuluaruannetele

summas 2405,60 eurot oli raamatupidamises veel 13 kuluaruannet 1733,73 euro kohta ning

järelikult on kostja I esitanud kuluaruandeid 693,93 euro võrra rohkem, kui talle on tehtud

väljamakseid. Kostjal jäi kuluaruannete alusel saamata 693,93 eurot, millise summa võrra

ta tasaarvestas hageja nõude. Varaline kahju tekkis hoopis kostjale I.

23. Hageja on esitanud kostja I vastu laenulepingutest tuleneva nõude summas 240 440,82

eurot. Kostja I ning võlgniku vahel oli sõlmitud mitu laenulepingut. 18.04.2010 sõlmitud

laenulepingu alusel laenas kostja ettevõttele 2 000 000 krooni ehk 127 823 eurot intressiga

18% aastas. 31.12.2009 seisuga oli kostja I nõue võlgniku vastu 2 693 503 krooni, millest

põhisumma oli 2 258 000 krooni ja intressid 435 503 krooni. Alates 01.01.2010 oli kostjal

I õigus nõuda ühe aasta intressi 406 440 krooni (25 976,3 eurot). Kostjal I oli võlgniku vastu

laenulepingust tulenev nõue, mille põhisumma oli 2 693 503 krooni ehk 172 146, 22 eurot,

2010. a intress 406 440 krooni (25 976,3 eurot), 2011. aasta intress 406 440 krooni (25

976,3 eurot), 2012. a intress 406 440 krooni (25 976,3 eurot) ja 2013. aasta intress kuni 01.

juulini 203 220 krooni (12 988,2 eurot). Kokku oli kostja nõue 263 063,32 eurot, millest

talle tagastati 240 440,82 eurot. 18.04.2008 laenulepingu allkirjastas Y, kes oli nõukogu

esimees. Võlgniku majandusaasta aruannetes oli tehing kajastatud ning aruanded olid heaks

kiidetud üldkoosolekutel. Laenuleping võlgniku ja kostja vahel oli tüüpiline aktsionäriga

sõlmitud laenuleping. Lisaks esitas kostja aegumise vastuväite. 161 440,82 eurot kanti

kostjale üle 2010. aastal ning selles osas on hageja nõue aegunud.

24. Hageja on esitanud kostja I vastu alternatiivse nõude summas 9797,10 eurot. Hageja ei ole

välja toonud, millist kohustust kostja I juhatuse liikmena rikkus. Nõue on aegunud ÄS §

2-15-19597

315 lg 3 järgi, sest nõude aegumine algas rikkumise toimepanekust. Tasutud arved pärinesid

ajavahemikust 10.02.2010 – 10.06.2010, kuid hagi esitati 30.12.2015.

Kostja II vastuväited

25. Kostja II palus jätta kostja II suhtes hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

26. Vaidlusalused maksed tehti kostjale II põhjusel, et kostja II oli alates 01.01.2010 kuni

30.06.2010 tasunud kolmandate isikute poolt võlgnikule esitatud arveid kokku 456 415,46

krooni ehk 29 170,26 euro ulatuses. Kostjal II oli eelviidatud summas nõue võlgniku vastu

ja teostatud maksetega vähendati kohustust kostja II ees. Lisaks on nõue aegunud. Maksed

tehti 2010. aastal ning nõuete aegumine algas maksete tegemise ajast.

Maakohtu otsus ja põhjendused

27. Harju Maakohtu 09.02.2021 otsusega jättis maakohus rahuldamata: 1) hageja põhinõude

9797,10 eurot ning eelviidatud põhinõudest tuleneva viivisenõude seadusjärgses määras

kostja II vastu, 2) hageja alternatiivse põhinõude 9797,10 eurot ning eelviidatud

põhinõudest tuleneva viivisenõude seadusjärgses määras kostja I vastu; 3) hageja

põhinõude 9 527 266,52 eurot ning eelviidatud põhinõudest tuleneva viivisenõude

seadusjärgses määras kostja I vastu (resolutsiooni p-d 4-6). Maakohus võttis vastu hageja

loobumise järgmiste nõuete osas ning lõpetas nende nõuete osas menetluse: 1) Murruste

Metsatööstuse AS-i (kustutatud) vastu esitatud põhinõue summas 10 470,55 eurot ja

viivisenõue põhinõude summalt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest 30.12.2015;

2) kostja I vastu esitatud põhinõuded summades 24 312,47 eurot, 1240 eurot ja

6 471 211,49 eurot ning viivisenõue eelviidatud põhinõuetelt seadusjärgses määras alates

hagi esitamisest 30.12.2015. Maakohus jättis seoses nõuete tagasivõtmisega läbi vaatamata

hageja põhinõuded kostja I vastu summades 5 113 831,71 eurot ja 671 141,92 eurot ning

viivisenõuded eelviidatud põhinõuetelt seadusjärgses määras alates 30.12.2015 ja lõpetas

eeltoodud nõuete osas menetluse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis

hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulu 28 333,80 eurot ja kostja II kasuks menetluskulu

3730,83 eurot ning viivise menetluskuludelt.

28. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) võlgnik oli kinnisvara arendusega tegelev äriühing, kelle põhitegevusalaks oli

Harjumaal, Rae vallas asuva Ameerikanurga ning Tallinnas, Paldiski maantee

kinnistu väljaarendamine;

2) kostja I oli 29.06.1999 kuni 17.06.2013 võlgniku juhatuse liige ja üks suurematest

aktsionäridest ning alates 20.04.2007 kuni 17.06.2013 oli ta ainus juhatuse liige;

3) kostja I oli samal ajal kostja II ainuosanik ja juhatuse liige;

4) võlgnikul oli nõukogu, mis koosnes kolmest liikmest;

5) võlgniku uus juhatuse liige W esitas 22.10.2013 kohtule võlgniku pankrotiavalduse;

6) 17.12.2013 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti.

29. Pooled vaidlevad selle üle 1) kas kostja I jättis olukorras, kus võlgniku püsiv maksejõuetus

oli ilmne, alusetult esitamata pankrotiavalduse ning vastutab sellega seoses võlgnikule

tekitatud kahju eest; 2) kas kostja I kandis endale ajal, mil ta oli ettevõtte juhatuse liige,

alusetult üle erinevaid summasid, sealhulgas laenu tagastusena ja lähetuskulude hüvitisena;

3) kas võlgnik lasi alusetult teha kolmandatel isikutel enda esitatud arvete alusel makseid

kostjale II ning kas selliste maksete eest on alternatiivselt vastutav kostja I.

30. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt kostja I poolt pankrotiavalduse esitamata jätmisest ei

kuulu rahuldamisele, sest asjas kogutused tõendite pinnalt ei saa selgelt järeldada, et

võlgniku püsiv maksejõetus tekkis 2011. a veebruaris ja oli kostjale I äratuntav. Hageja ei

ole tõendanud, et kostja manipuleeris teadlikult ja lubamatult raamatupidamise andmetega.

Hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Maakohus viitas VÕS § 1045

lg 1 p-le 7, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 36 ja ÄS § 306 lg-le 31. Püsiva

2-15-19597

maksejõetuse tekkimine peab olema juhatuse liikmele arusaadav ja ilmne. Hageja väited

võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aja kohta on menetluse käigus muutunud ja on

olnud vastuolulised. Kuna püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg ei olnud selge ka haldurile

endale, siis ei saanud tavapärase majandustegevuse käigus püsiva maksejõuetuse tekkimine

olla ilmne ka juhatuse liikmele.

31. Üksnes Harju Maakohtu 17.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 ei saa lugeda

tõendatuks püsiva maksejõuetuse tekkimise aega. Kohus tugines viidatud asjas ajutise

halduri aruandele, kohtule ei esitatud muid tõendeid maksejõetuse tekkimise aja kohta.

32. Hageja poolt esitatud X ja BDO Advisory OÜ arvamustes esitatud järeldused on vastuolus

teistes asjas esitatud tõenditega. Nimetatud arvamused võisid ka tugineda kinnisvara

väärtuste hindamisaktidel, mis ei pruukinud kajastada kinnisvara väärtust õigesti mitmete

puuduste tõttu.

33. X võis olla võlgniku tulevikuperspektiive hinnates liialt subjektiivne ja lähtuda tagantjärgi

teadaolevatest asjaoludest. Ameerikanurga kinnistu äriplaan ei näinud Helios Ltd-le ette

otseseid kohustusi ise vahetult investeeringute tegemiseks, millest tulenevalt ei olnud

Helios Ltd võlgniku jaoks rahaline investor, kelle lahkumisega saaks otseselt seostada

tulevikuperspektiivi puudumist. Lisaks ei pruugi X järeldused investorite huvi kadumise

kohta varasematel aastatel olla põhjendatud. Veel 2013. aastal pidasid investorid oluliseks

arendustegevuse jätkamist ja selleks rahaliste vahendite leidmist.

34. S eksperthinnangu järgi (V kd, tl 74-88) hinnati Ameerikanurga investeeringuväärtuseks

seisuga 30.04.2013 40 000 000 eurot. Seega võib järeldada, et äriprojekti arvestamine

arendusobjektide puhul ei ole iseenesest välistatud ja äriprojekti olemasolu võib anda

arendatavale objektile teatava lisaväärtuse.

35. R 23.01.2017 ehitise erakorralise auditi aruande (VI kd, tl 45-74) kohaselt on võlgnik teinud

investeeringuid Rae vallas, Kurna külas asuvate Tunneli tee 1 ja Tunneli tee 2 kinnistute

ehitustegevuse alustamiseks, mistõttu ei saa väita, et sisulist tegevust objektide arendamisel

üldse ei toimunud.

36. 21.03.2012 Colliers International Advisors OÜ hindamisraporti (VI kd, tl 75-95, tl 165-

184) kohaselt olid võlgniku objekti arendamiskulud kokku 6 750 000 eurot, hinnatud

objekti prognoositav investeeringute väärtus oli seisuga 15.03.2012 ligikaudu 3 300 000

eurot ilma käibemaksuta. Hageja ei selgitanud, miks ei saanud juhatuse liige tugineda

kinnistu investeerimisväärtusele ja milliste andmete alusel pidi olema kostjale ilmne, et

raamatupidamises on võlgniku varade väärtust olulises ulatuses ebaõigesti kajastatud.

Kinnistute näol oli tegemist alles arendatavate kinnistutega.

37. Kinnisvara soetamiseks võetud laenuintresside kapitaliseerimine ei pruugi olla lubamatu. V

aruandes (V kd, tl 190-205) ei nõustutud X järeldusega, et vara omandamiseks võetud

laenude intresside kapitaliseerimine muutis vara bilansilise väärtuse eksitavaks. Objekti

väärtus ei sõltunud sellest, kuidas on selle valmistamist finantseeritud, kuid

Raamatupidamise Toimkonna juhend (edaspidi RTJ) 4 § 11 andis võimaluse laenuintresside

kapitaliseerimiseks varude soetusmaksumuses. X arvamus ei põhinenud selgelt RTJ tekstis

märgitul, vaid oli pigem tema enda järeldus. Olukorras, kus mõni RTJ arvestuspõhimõte on

lubatud, ei saa selle kasutamisest järeldada äriühingu juhatuse liikmete soovi

raamatupidamise andmetega manipuleerida.

38. Lisaks pidas V võimalikuks, et kui äriühingu finantsnäitajad viitavad maksejõuetusele, võib

positiivsele tulevikulootusele tuginedes siiski püsivat maksejõuetust eitada. V ei pidanud

põhjendatuks X järeldusi, et püsivalt maksejõuetu äriühing tegutses ja kattis oma kohustusi

kahe aasta jooksul.

39. EK Investeeringud OÜ aruanne (II kd, tl 69-97; IV kd, tl 148-171) ei tõenda objektiivselt

ega selgelt, kas või millistel põhjustel võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis. Siiski ei olnud

võlgnik aruande kohaselt püsivalt maksejõetu hageja poolt viidatud ajal. Tõend ei ole

2-15-19597

tervikuna ebausaldusväärne põhjusel, et arvamus telliti võlgniku pankrotitoimkonna

nõudmisel, kuid ei vastanud hageja soovidele, mistõttu hageja taganes sõlmitud lepingust.

Sisulisi põhistusi selle kohta, miks on arvamuse koostajad olnud selgelt erapoolikud või

esitanud teadvalt ebaõigeid või ebausaldusväärseid seisukohti, ei ole hageja esile toonud.

40. J 31.07.2013 analüüsist (II kd, tl 97-106) ei saa teha objektiivseid ja põhistatud järeldusi

selle kohta, millal täpselt saabus võlgniku püsiv maksejõuetus. J on samas põhistanud

väidet, miks BDO Advisory OÜ kasutatud metoodika maksevõime hindamisel ei pruukinud

olla kinnisvara arendamisega tegeleva ettevõtte puhul asjakohane. Seda, et kasutatud

metoodika oli põhjendatud, ei ole hageja tõendanud.

41. AS KH Energia-Konsult 28.02.2017 arvamuse (V kd, tl 36-37) järgi ei ole võimalik

välistada, et võlgnikul siiski olid investorid, kes oleksid saanud täiendavalt investeerida

ning püsiva maksejõuetuse tekkimist ei saa seostada üksnes Helios Ltd lahkumisega, kellel

puudus kohustus teha rahalisi panuseid.

42. Võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg ei ole objektiivselt tuvastatav. Püsiva

maksejõuetuse tuvastamiseks oleks pidanud arvestama kõiki ettevõtte majandustegevusega

seotud asjaolusid, mh tuli arvestada seda, kas ja kuidas suutis ettevõte täita võlausaldajate

nõudeid, milline oli tema varade väärtus ja kas või millisel määral oli võimalik hinnata

tulevikuprognoose. Asjas kogutud tõenditest ei saa järeldada, et võlgnik ei oleks aastatel

2010-2012 suutnud täita võlausaldajate nõudeid, võlausaldajate nõudeid hoopis rahuldati

ning ettevõte jätkas tegutsemist ja lepingute sõlmimist. Ühtlasi ei saa asjas kogutud

tõenditest selgelt järeldada, milline oli võlgniku varade väärtus ja kas see oli

raamatupidamises olulises ulatuses ebaõigesti kajastatud. Tuvastada ei ole võimalik, millal

tekkis olukord, kus äriplaani täitmine ei olnud enam võimalik ja kadusid reaalsed

võimalused uute investorite leidmiseks.

43. Hageja ei ole veenvalt ja usaldusväärselt tõendanud, milline oli võlgnikule kuulunud varade

turuväärtus aastatel 2011 kuni 2013. Seega ei saa lugeda tuvastatuks, et võlgniku netovara

oli 2011. a negatiivne. Hageja ei ole objektiivselt tõendanud, et juba 2011. aasta veebruaris

puudusid võlgnikul positiivsed tulevikulootused. Hageja ei ole välja toonu ega tõendanud,

millised olid need võlgniku võlausaldajad, kelle nõuded jäid alates 2011. aasta veebruarist

rahuldamata. Olukorras, kus võlgnik suutis täita võlausaldajate nõudeid, aktsionärid olid

valmis ettevõtte tegevust finantseerima ning asjatundjate hinnangul oli arendusprojekti

väärtus märkimisväärselt suur, ei pidanud juhatuse liige eeldama püsiva maksejõuetuse

olemasolu. Võlgniku poolt seisuga 31.07.2013 koostatud bilansi ja kasumiaruande (VII kd,

tl 53-54) järgi oli ettevõtte omakapital positiivne. Juhatuse liige sai toetuda asjatundjate

arvamusele, kes pidasid ettevõttele kuuluvat vara väärtuslikuks investeerimisväärtuse

olemasolu tõttu.

44. Lisaks ei põhistanud ega tõendanud hageja, miks vastutas kostja I kahju eest, mis tekkis

ajal, kui ta enam juhatuse liige ei olnud. Hageja ei toonud välja, millised dokumendid jättis

kostja I esitamata ja kuidas see takistas uuel juhatuse liikmel pankrotiavalduse esitamist.

45. Maakohus viitas VÕS § 127 lg-le 1 ja varalise diferentsi põhimõttele. Kahju nõude

esitamisel ei saa lähtuda ainult intressi- ja viivisenõuete suurusest, vaid sellest, milline oleks

olnud pankrotivara suurus siis, kui avaldus oleks õigeaegselt esitatud. Neid asjaolusid ei ole

hageja välja toonud. Laenulepingust ei tulene üksnes laenusaaja kohustus tasuda intressi- ja

viivist, vaid laenulepingu alusel saab laenu saaja enda kasutusse rahalisi vahendeid, mille

arvelt saab ta täita teisi kohustusi või suurendada oma vara. Alusetu on hageja arusaam, et

kui nõude esitajaks on pankrotihaldur, ei kuulu varalise diferentsi hindamise põhimõte

kohaldamisele.

46. Hageja nõue kostja I vastu summas 1039,80 eurot ei kuulu rahuldamisele. Nõue ei kuulu

rahuldamisele ÄS § 315 lg 2 alusel, sest hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millise

kohustuse rikkumist täpselt ta kostjale ette heidab ja kuidas tekkis sellest tulenevalt kahju.

2-15-19597

Võlgnik tegi kostjale ülekandeid lähetuskulude katteks ning väljamaksete saamiseks esitas

kostja lähetuskulusid tõendavad kuluaruanded. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud,

milliste dokumentide esitamata jätmist ta kostjale ette heitis ning milliseid dokumente ja

millisel õiguslikul alusel pidi kostja hagejale esitama. Hageja ei saa kostjale I ette heita

abstraktselt dokumentide puudumist raamatupidamises. Kostja I on esitanud kuluaruandeid

693,93 euro võrra suuremas summas, kui ta on saanud võlgnikult tasu. Seega isegi juhul,

kui hageja oleks välja toonud kostjale etteheidetava õigusvastase teo, ei ole hageja

põhistanud, kuidas on talle tekkinud kahju 1039,80 euro suuruses summas. Hageja nõue ei

kuulu rahuldamisele ka VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuna hageja ei toonud välja, millist

kohustust soovis võlgnik kostjale I lähetuskulude hüvitamiseks tehtud maksetega täita ning

millisel põhjusel oli tegemist olematu kohustusega või kohustusega, mis ei tekkinud või

langes ära.

47. Hageja nõue kostja I vastu tulenevalt laenude tagasimaksetest summas 240 440,82 eurot ei

kuulu rahuldamisele. Hageja nõue on osaliselt, s.o summas 161 440,82 eurot, aegunud (ÄS

§ 315 lg 3, TsÜS § 151 lg 1). Vastavas summas on tegemist 2010. aastal tehtud maksetega.

Ülejäänud maksete osas ei ole hageja tõendanud, millist juhatuse liikme kohustust kostja I

rikkus või miks olid laenulepingud tühised. Hageja on kahjuna toonud esile vaid teostatud

maksete summa, kuid jätnud välja toomata ja tõendamata, milline oli maksete tegemise ajal

äriühingu varaline olukord. Võlgnik sai reaalselt laenuraha kasutada ja selle abil ilmselt läbi

viia oma majandustegevust.

48. Kostja I on tõendanud laenulepingu sõlmimist võlgnikuga, vt 18.04.2008 laenulepingu nr

080418 originaal (V kd, tl 27) ja 31.12.2009 kokkuleppe originaal (V kd, tl 28). Hageja

jättis eelviidatud dokumentide osas võltsituse vastuväite põhistamata.

49. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud väiteid, mille kohaselt oli laenuleping võlgniku ja

kostja I vahel tühine tulenevalt ÄS § 307 lg 3 kohase nõukogu nõusoleku puudumisest. ÄS

§ 307 lg-st 3 ei tulene, millises vormis peaks olema antud nõukogu nõusolek tehingule.

Samuti ei tulene äriseadustikust, et nõukogu peaks andma nõusoleku tehingule, mille alusel

annab aktsionär laenu aktsiaseltsile. Asjas esitatud tõenditest saab järeldada, et võlgniku

tegevuses oli tavapärane sõlmida laenude saamiseks lepinguid aktsionäridega ning ettevõtte

nõukogu oli selliste lepingute sõlmimisest teadlik. Kostja I andis võlgnikule laenu

aktsionärina. Analoogselt tema ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingule andsid ettevõttele

laenu ka teised aktsionärid. Nõukogu nägi 01.04.2008 otsusega (V kd, tl 35; IX kd, tl 14)

ette, millistel tingimustel võis alates 2008. aastast ettevõte oma aktsionäridelt laenu võtta.

01.04.2008 nõukogu otsuse olemasolu tõttu puudus õiguslikult vajadus anda eraldiseisvaid

nõukogu otsusena vormistatud nõusolekuid iga aktsionäriga sõlmitud laenulepingu suhtes,

sest sellist kohustust kehtivast seadusest ei tulenenud.

50. Nõue ei kuulu rahuldamisele ÄS § 315 lg 2 alusel. Ainuüksi antud laenu tagastamiseks

laenu põhiosa ja intressimaksete tagastamist ei saa pidada juhatuse liikme kohustuste

rikkumiseks. Hageja ei ole selgelt välja toonud ega tõendanud ühtegi kohustust, mis jäi

võlgnikul samal ajal teiste võlausaldajate ees täitmata. Nõue ei kuulu rahuldamisele ka VÕS

§ 1028 lg 1 alusel. Laenuleping oli kehtiv ning makseid kostjale I tehti kehtiva laenulepingu

alusel, tegemist ei olnud olukorraga, kus tehingust tulenev kohustus oleks ära langenud.

51. Hageja nõue kostja II vastu ei ole põhjendatud. Tõendamata on, milline oli võlgniku

kohustus kostja II ees, mida ei tekkinud või mis langes ära. Kostja II esitas kohtule

maksekorraldused, millest nähtuvalt oli kostja II tasunud võlgniku eest 2010. a erinevaid

arveid kokku 456 415,46 krooni ehk 29 170,26 euro (II kd, tl 111-131) eest. Kõikidel

maksekorraldustel on viidatud tasutavad arved koos märkega „AS Süda Maja eest“.

Makseid on tasutud erinevatele hankijatele. Kostja II tasus võlgniku eest viimase kohustusi

(VI kd, tl 136-145) ning tegi makseid suuremas ulatuses, kui on hageja nõue. Võlgnik täitis

kostja II ees kohustust läbi selle, et palus oma võlgnikel teha makseid kostjale II. Ka juhul

2-15-19597

kui hagejal oleks võimalik esitada kostja II vastu nõue VÕS § 1028 alusel, oleks tegemist

TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud nõudega, sest vaidlusalused maksed tehti 2010. aastal.

Kohus ei nõustunud, et aegumist ei saa kohaldada hea usu põhimõtte järgi. Hageja ei ole

põhistanud, millist hea usu põhimõtet aegumise kohaldamine rikuks ning miks peaks

pankrotihaldurite esitatud nõuete puhul olema aegumise kohaldamine välistatud.

52. Hageja nõue ÄS § 315 lg 2 alusel mõista alternatiivselt kostjalt I välja 9797,10 eurot

tulenevalt kostja I juhatuse liikme kohustuste rikkumisest on aegunud ja ka alusetu. Kohus

viitas ÄS § 315 lg-s 3 sätestatud 5-aastasele aegumistähtajale ja märkis, et kuna viimane

makse tehti 10.06.2010, siis olid hagiavaldusega kohtusse pöördumise ajaks kõigist

ülekannetest tulenevad nõuded aegunud. Juhul, kui nõue ei oleks aegunud, ei ole hageja

välja toonud ega põhistanud, milles seisnes kostjale I etteheidetav rikkumine ning miks oli

kolmandate isikute tehtud maksetega kohustuste vähendamine kostja II ees majanduslikult

ebaotstarbekas. Juhatuse liikmel oli lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võimalik

valida, millisel viisil võlgnik kohustusi võlausaldajate ees täidab.

53. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) §

162 lg 1, § 168 lg-d 2 ja 4).

Apellatsioonkaebus

54. Hageja esitas 11.03.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas,

milles maakohus jättis hagi rahuldamata (s.o resolutsiooni p-d 4-6) ning teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

55. Maakohus on rikkunud tõendite hindamise kohustust, kui asus seisukohale, et võlgniku

püsivalt maksejõuetuks muutumine hiljemalt alates 01.02.2011 ei ole tuvastatav. X määras

02.01.2017 arvamuses võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aja hiljemalt 2011. a

veebruarisse. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis X arvamuses toodud järelduse ümber

lükkaksid. X arvamust on analüüsitud mitmetes tsiviilasjades, milles on jõutud samale

järeldusele, et võlgniku püsiv maksejõuetus saabus hiljemalt 2011. a veebruaris (2-16-

18957, 2-16-15920, 2-16-15947). Hageja väited võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise

aja kohta on muutunud, sest haldur täpsustas pankrotimenetluse raames asjaolusid.

56. Investorid (Helios Ltd) olid loobunud võlgniku vara hulka panustamast. 12.10.2010,

18.04.2013, 29.04.2013 nõukogu protokollidest ei ole võimalik välja lugeda mitte ühegi

potentsiaalse investori nime. Tegelikkuses investoreid ei olnud ning reaalselt ka

mingisugust investeerimistegevust enam ei toimunud.

57. Audiitor N seisukoht, mille kohaselt on ettevõtte varalise seisukorra muutumise

hindamiseks vältimatult vaja ka andmeid varade mahu muutumise kohta, ei ole käesoleval

juhul asjakohane. Perioodil 01.04.2011 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni

suurenesid võlgniku rahaliste põhikohustuste kõrvalkohustused. Kõrvalkohustused üksnes

vähendasid võlgniku vara.

58. Hageja on tõendanud võlgnikule kuulunud varade turuväärtust aastatel 2011 – 2013. Pindi

Kinnisvara AS ja Uus Maa Kinnisvarabüroo OÜ ei ole hinnanud võlgniku kinnisasjade

väärtust ebaõige metoodika alusel ega jõudnud ebaõigete tulemusteni. Ebaõige on

seisukoht, et X ja BDO Advisory OÜ arvutused võlgniku varade väärtuse kohta võivad

ebaõiged olla. O seisukoht ei lükka ümber Pindi Kinnisvara poolt koostatud põhjalikust

ekspertarvamusest nähtuvat.

59. P seisukoht ei lükka ümber Pindi Kinnisvara ekspertarvamuses märgitut ega muuda X

järeldusi ebaõigeteks. Ebaõige on etteheide Kinnisvara Uus Maa OÜ hinnangu koostaja

kutsekvalifikatsiooni puudumise kohta. P arvamusest ei nähtu, kas ja kuidas oleks

Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ poolt koostatud hinnangut mõjutanud asjaolu, et kinnistute

väärtust oleks nimetatud neto realiseerimisväärtuseks. Kinnisvara tegeliku väärtuse

määramisel ei ole määrava tähtsusega, kas nimetatud kinnisvarahinnangud vastavad EVS

2-15-19597

standardile ja kas nad on kasutavad audiitorkontrolli kohustusega aktsiaseltsi bilansi

korrigeerimiseks, samuti ei ole määrava tähtsusega, et eksperthinnangus oleks kirjas, et seda

kasutatakse finantsaruandluse eesmärgil.

60. S eksperthinnang tuleb jätta asjas arvestamata TsMS § 238 lg 5 järgi.

Investeeringuväärtusega arvestamine ei ole põhjendatud. Eksperthinnang põhineb ka

mitterealiseerunud eeldustel. Hüpoteetilisest turuolukorrast ja hüpoteetilisest äriplaanist

lähtuv hinnang ei saa olla aluseks raamatupidamises varade väärtuse hindamisel.

61. Colliers International Advisors OÜ hindamisraporti puhul ei ole tegemist usaldusväärse

tõendiga TsMS § 238 lg 5 mõttes. Hinnang on koostatud ettevõtte siseseks kasutamiseks

ning kehtib üksnes selles toodud eeldustel. Hinnang ei kajastanud õigesti investeeringute

väärtust, sest hinnangus toodud eeldused jäid täitmata (ostukeskust valmis ei ehitatud).

62. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kinnisvara soetamiseks võetud laenuintresside

kapitaliseerimine on lubatav. V arvamus ei lükka ümber X järeldust. Arvestades arvamuse

vastuolulisust ja ebamäärasust, ei saa V arvamus olla TsMS § 238 lg 5 mõttes

usaldusväärseks

tõendiks

intresside

kapitaliseerimise

õiguspärasuse

tuvastamise

küsimuses. Vastuolude ja asjatundja arvamuse kallutatuse tõttu ei ole V arvamus

usaldusväärseks tõendiks ka võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastamise küsimustes. V ei

ole andnud mitte objektiivset asjatundja arvamust, vaid temalt on tellitud kindla sisuga

arvamus. Arvamuse ebausaldusväärsust on kinnitanud tsiviilasjas nr 2-16-15920 maakohus.

63. EK Investeeringud OÜ eksperthinnang on ebausaldusväärne tõend TsMS § 238 lg 5 mõttes.

Aruanne ei sisalda ühegi majanduslikku põhjendust ega selgitust, miks ja millal võlgnik

muutus püsivalt maksejõuetuks. Seega ei ole arvamuses vastatud esitatud küsimustele.

Aruandes on lihtsalt refereeritud võlgniku majandusaasta aruandeid aastate 2008-2013

kohta ja ei ole analüüsitud, kas majandusaasta aruandes kajastatud andmed on õiged või

ebaõiged.

64. J analüüs on ebausaldusväärne tõend TsMS § 238 lg 5 mõttes, sest tegemist on vastava

analüüsi koostamiseks pädevust mitteomava isiku poolt koostatud arvamusega. J

arvamusest ei saa teha mistahes järeldusi BDO Advisory OÜ hinnangu osas.

65. 17.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 on tuvastatud, et võlgnik oli püsivalt

maksejõuetu 2010. a lõpu seisuga. Riigikohus on 13.11.2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-16-

18957 (p 13) asunud seisukohale, et võlgnik oli muutunud püsivalt maksejõuetuks hiljemalt

alates 2011. a veebruarist. Kohtud on teistes tsiviilasjades samuti tuvastanud, et võlgniku

püsiva maksejõuetuse tekkeajaks on hiljemalt 2011. aasta veebruar (tsiviilasjad nr 2-16-

15920 ja 2-16-15947).

66. Igal juhul ei saanud kohus jätta võlgniku maksejõuetuse tekkimise aega täielikult

tuvastamata. Juhul, kui kohus oleks leidnud, et püsiv maksejõuetus ei tekkinud mitte

hiljemalt 01.02.2011 vaid mõnel hilisemal kuupäeval, oleks saanud kohus teha otsuse hagi

osalise rahuldamise kohta. Igal juhul puudus võlgnikul igasugune tulevikulootus ja

saabunud oli võlgniku püsiv maksejõuetus. Kohtu poolt tulevikulootuste osas viidatud

28.02.2017 AS KH Energia-Konsult kinnitus ei oma tõendiväärtust, kuna tegemist on

tagantjärele 2017. aastal antud kinnitusega.

67. Kostja I on rikkunud hoolsuskohustust. Arvestades, et kostja I manipuleeris aastate vältel

võlgniku raamatupidamisega (hindas põhjendamatult hagejale kuuluvaid kinnistuid

raamatupidamislikult üles, rikkus RTJ-st tulenevaid eeskirju), asus võlgniku juhatuse

liikmena täitma pankrotivõlgniku kohustusi endaga seotud isikutele (sh ka otseselt

iseendale), asus tegema võlgnikku kahjustavaid tehinguid (milline asjaolu on tsiviilasjas 2-

16-15920 jõustunud kohtulahendiga tuvastatud) ja pidas iseennast sealjuures pädevaks

ettevõtte majanduslikku ja raamatupidamislikku seisundit hindama (VIII kd, tl 211), oleks

kohus pidanud tuvastama, et võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimine oli kostjale I

hiljemalt 2011. a veebruaris äratuntav.

2-15-19597

68. Kostja I vastutab ka kahju eest, mis tekkis ajal, kui kostja I enam võlgniku juhatuse liige ei

olnud. Kostja I tegevuse tulemusena (pankrotiavalduse õigeaegselt kohutule esitamata

jätmine) suurenesid võlgniku kohustused ka pärast seda, kui kostja I kutsuti tagasi võlgniku

juhatuse liikme positsioonilt. Seejuures ei andnud kostja I võlgniku uuele juhatusele üle

võlgniku raamatupidamise dokumentatsiooni, mistõttu ei olnud uuel juhatusel ülevaadet

võlgniku majanduslikust seisust.

69. Varadiferentsi leidmiseks tuleb võrrelda olukorda, kus võlgniku juhatuse liige oleks

esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt olukorraga, kus pankrotiavaldus esitati hilinenult.

Pankrotiavaldus oleks tulnud esitada hiljemalt 01.02.2011 – sellisel juhul oleks kohus

kuulutanud võlgniku pankroti välja hiljemalt 01.04.2011. Perioodil 01.04.2011 kuni

võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 17.12.2013 suurenesid võlgniku rahaliste

põhikohustuste kõrvalkohustused (intressi- ja viivisekohustused; leppetrahvi kohustus).

Võlgniku kohustused suurenesid perioodil 01.04.2011 kuni 17.12.2013 kogusummas 9 285

785,90 eurot (vt täpsemalt 24.01.2020 menetlusdokumendi alapunkti 2.1.3), st võlgnikule

tekkis nimetatud summas kahju. Kohtul tuleb hinnata ka kahjunõude ulatusega seonduvaid

tõendeid. ÄS § 306 lg 31 kaitse-eesmärk on lisaks võlausaldajate huvide kaitsele ka võlgniku

enda huvide kaitse.

70. Kostja I tegi võlgniku arvelt iseendale makseid summas 240 440,82 eurot, millel puudus

õiguslik alus. Kostja I pidi tõendama, et maksete tegemiseks oli õiguslik alus. 18.04.2008

laenuleping võlgniku ja kostja I vahel on koostatud tagantjärele ning tõendi oleks pidanud

selle ebausaldusväärsusest tulenevalt jätma TsMS § 238 lg 5 alusel tervikuna arvestamata.

Kostja I ei ole eelnevalt 18.04.2008 laenulepingut ega ka 31.12.2009 kokkulepet

pankrotihaldurile üle andnud. 20.01.2021 istungil tunnistajana üle kuulatud D ei olnud

kunagi võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud lepinguid näinud. Alusetute maksete tegemisega

rikkus kostja I juhatuse liikme kohustust täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega

ning tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Maksete tegemisega tekkis

võlgnikule kahju, sest võlgniku vara vähenes alusetute maksete võrra.

71. Igal juhul oli leping ÄS § 307 lg-st 3 tulenevalt tühine, kuna lepingu sõlmimiseks puudus

nõukogu nõusolek. Kohus on ebaõigesti ja põhjendamatult lugenud, et tegemist on

aktsiaseltsi ja aktsionäri vahelise lepinguga. Isegi kui 18.04.2008 laenuleping oli sõlmitud

ja kehtiv, ei olnud kostjal I õigust saada intresse pärast laenutähtaja möödumist 31.12.2010.

Maksimaalselt oleks kostjal 1 olnud õigus saada laenu põhiosa ja intressid 2010. aasta eest,

mis oleksid olnud kokku 198 122,47 eurot.

72. Hageja nõue ei ole 2010. aasta maksete (summas 161 440,82 eurot) osas aegunud, kuna

hageja sai alusetust rikastumisest teada Ernst & Young Baltic AS analüüsist, mis valmis

30.12.2015. Nõue ei ole aegunud isegi siis, kui hageja oleks pidanud nõudest teada saama

võlgniku pankroti väljakuulutamisega 17.12.2013. Aegumisele tuginemine on vastuolus

hea usu põhimõttega, sest kostja I pidi olema teadlik, et maksed temale olid alusetud ning

et maksete võrra vähenes võlgniku vara. Nõue ÄS § 315 lg 2 alusel tulenevalt juhatuse

liikme kohustuste rikkumisest ei ole 2010. aasta maksete (summas 161 440,82 eurot) osas

aegunud (RKÜKo nr 1-17-2359, p 63-66). Kostja I poolt juhatuse liikme kohustuste

rikkumisele tuleks kohaldada 10-aastast aegumistähtaega, kuna kostja I on kohustusi

rikkunud tahtlikult.

73. Kostja I tegi võlgniku arvelt iseendale makseid summas 1039,80 eurot, mille osas kohus ei

tuvastanud maksete aluseks olevaid dokumente. Kostja I ei ole 1039,80 euro osas

kuluaruandeid esitanud. Alternatiivselt rikkus kostja I hoolsuskohustust. Puudusid

dokumendid, mis oleksid saanud olla maksete tegemise aluseks. Kostja I peab tõendama,

millised olid konkreetsed maksete aluseks olevad dokumendid.

74. Kolmandad isikud tasusid võlgniku poolt väljastatud arveid alusetult kostjale II summas

9797,10 eurot. Tõendeid, mis selgitaksid või põhjendaksid võlgniku poolt osutatud teenuste

2-15-19597

eest esitatud arvete tasumist kostjale II, kostja II esitanud ei ole. Hageja nõue ei ole aegunud.

Hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada hageja hagiavalduse lisaks 7 oleva aruandega

tutvudes (ehk 30.12.2015). Hageja esitas hagiavalduse kohtule samal päeval. Nõude

aegumine on peatunud TsÜS § 160 lg 1 alusel. Aegumisele tuginemine oleks vastuolus hea

usu põhimõttega, kuna kostja II ainus juhatuse liige maksete tegemise ajal oli kostja I, kes

oli ühtlasi võlgniku ainus juhatuse liige. Kostja II pidi olema teadlik, et talle tehti alusetuid

rahalisi sooritusi.

75. Alternatiivselt vastutab kolmandate isikute poolt kostjale II maksete tegemise eest summas

9797,10 eurot kostja I. Nõue ei ole aegunud, sest kostja I rikkumisele tuleb kohaldada 10-

aastast aegumistähtaega vastvalt TsÜS § 146 lg-le 4 (RKÜKo nr 1-17-2359, p 63-66).

Kostja I on kohustusi rikkunud tahtlikult, kostja I soovis õigusvastast tagajärge ja käitus

tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja I tegutses mõlemal tehingupoolel, mõlemad

tehingupooled pidid olema teadlikud, et maksed on alusetud. Kostja I rikkus juhatuse liikme

kohustust täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ning tegutseda majanduslikult

kõige otstarbekamal viisil sellega, et võimaldas kolmandatel isikutel teha makseid võlgniku

asemel kostjale II.

Vastustaja seisukoht

76. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

77. Tsiviilkolleegium, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p

1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse

norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium ei

pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu

menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

78. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt

järgib neid.

79. Esmalt käsitleb kolleegium kahju hüvitamise nõuet X vastu tulenevalt X kui juhatuse

liikme kohustuste rikkumisest. Hageja nõuab kahju hüvitamist tulenevalt sellest, et kostja

jättis õigeaegselt esitamata võlgniku pankrotiavalduse. Kahju, mis võlgnikule tekkis,

seisnes hageja hinnangul lepingutest tuleneva intressi- ja viivisekohustuse suurenemises,

mis pankroti väljakuulutamisel oleks olnud välditav.

80. Apellatsioonkaebuse põhiline etteheide maakohtule seisneb selles, et maakohus hindas

ebaõigesti asjas esitatud tõendeid ja leidis selle tulemusel ekslikult, et hageja pole

tõendanud võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkeaega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Maakohus ei rikkunud tõendite hindamise kohustust, kui asus seisukohale, et võlgniku

püsivalt maksejõuetuks muutumine hiljemalt alates 01.02.2011 ei ole tõendatud. Kooskõlas

TsMS § 232 lg-ga 1 hindas maakohus kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt. Kohus otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohus on detailselt selgitanud

oma hinnangu kujunemist menetlusosaliste esitatud tõenditele ja toonud välja selged

põhjused, miks pidas kohus X 02.01.2017 arvamust ja samasisulist BDO Advisory OÜ

2014. a arvamust tõenditena ebausaldusväärsemaks ja ümber lükatuks asjas kogutud teiste

tõenditega.

2-15-19597

81. Hageja esitas maakohtu menetluses vastuväited vaid vandeaudiitorite L ja E aruandele ning

riiklikult tunnustatud finantsekspert J analüüsile. Neid vastuväiteid on maakohus otsuse

tegemisel ka analüüsinud ning leidnud, et hageja etteheited neile on põhjendamatud ja

tõendamata.

82. Apellatsioonkaebuses esitatud uued väited maakohtu otsuse aluseks olnud tõendite

ümberlükkamiseks, millele hageja maakohtu menetluses ei tuginenud, jätab kolleegium

TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Hageja pole põhjendanud uute väidete esitamise

lubatavust ringkonnakohtus.

83. Maakohus analüüsis põhjalikult võlgniku maksejõulisuse küsimust. Kohus juhindus õigesti

kohtupraktikas kinnitust leidnud põhimõtetest, et äriühingu võimaliku püsiva

maksejõuetuse tuvastamiseks tuleb anda terviklik hinnang äriühingu majanduslikule

seisundile ja tema tulevikuperspektiivile. Võimalikku püsivat maksejõuetust ei saa

tuvastada üksnes raamatupidamislike näitajate alusel. Ka negatiivse netovaraga äriühing

võib teatud tingimustel tulevikus kasumlikuks muutuda.

84. Võlgnik suutis aastatel 2010 - 2012 rahuldada võlausaldajate nõudeid. Vastupidist ei ole

hageja väitnud ega tõendanud. Võlgnik jätkas aastatel 2010 - 2013 plaanipäraselt oma

äritegevust (kinnisvaraarendust) ja äriplaani elluviimist ning võlgniku positiivse

tulevikustsenaariumi realiseerimine oli jätkuvalt võimalik. Maakohus märkis õigesti, et sel

perioodil alustas võlgnik ka oma suurima arendusprojekti – Ameerikanurga –

üürilepingutega katmist ja väljaehitamist. Hageja on ise apellatsioonkaebuses möönnud,

et Ameerikanurga arendusobjekti ehitustööd peatati alles 2013. aastal.

85. Maakohus märkis põhjendatult, et Heliose väljaostmist ei saa seostada võlgniku

tulevikuperspektiivi puudumisega, kuna Helios ei olnud võlgniku jaoks rahaline investor.

Äriplaan ei näinud Heliosele ette kohustust ise vahetult investeeringute tegemiseks.

86. Maakohus tõi võlgniku nõukogu koosoleku protokollidele tuginedes õigesti välja, et veel

2013.aasta kevadel pidasid aktsionärid oluliseks arendustegevuse jätkumist ja selleks

rahaliste vahendite leidmist. Nõukogu andis X-le suunise jätkata partnerite otsimist projekti

osaliseks müümiseks, et vabanevaid vahendeid kasutada Ameerikanurga infrastruktuuri

arendamiseks. Sõlmiti üürilepinguid tulevaste üürnikega, laenulepinguid, ehitustööde ja

projekteerimistööde töövõtulepinguid ning koostöölepinguid. Sellest nähtub, et võlgniku

aktsionärid ja nõukogu soovisid aastatel 2011 ja 2012 selgelt võlgniku tegevuse jätkumist.

Seda tõendavad muu hulgas võlgniku nõukogu 16.05.2012, 11.12.2012, 18.04.2013 ja

08.06.2013 koosolekute protokollid, võlgniku 2010 – 2012 majandusaasta aruannete

tegevusaruanded ja asjaolu, et võlgniku aktsionär R finantseeris aastatel 2010 – 2013 läbi

oma ettevõtte võlgniku tegevust miljonite eurodega.

87. Suur enamik võlgniku võlausaldajatest olid omanikud, mis tähendab, et aastatel 2010 –

2013 investeerisid ettevõttesse märkimisväärses ulatuses just omanikud. Mahukate

investeeringute tegemine kinnitab, et omanikud uskusid vähemalt kuni 2013. aastani

võlgniku äriplaani teostatavusse.

88. Võlgniku 2010 - 2012 auditeeritud majandusaasta aruannete bilansside kohaselt oli

võlgniku omakapital (netovara) aastatel 2010 - 2012 positiivne. Maakohus märkis õigesti,

et hageja pole tõendanud, et omakapital oli negatiivne. Maakohus lähtus võlgniku

maksevõime ja omakapitali seisu hindamisel õigesti võlgniku varade bilansiliselt väärtusest

ja bilansilisest omakapitali seisust. Hageja väide võlgniku bilansiliste varade väärtuse

ebaõigsusest ja ülehinnatusest on tõendamata. Võlgniku bilansid kajastasid ühingu põhiliste

varade (kinnisvaraarendused) väärtust kooskõlas raamatupidamisreeglitega. Aastatel 2010

- 2013 moodustasid põhilise osa võlgniku varadest bilansis ja majandusaasta aruannetes

varudena kajastatud Ameerikanurga ja Paldiski mnt kinnisvaraarendused. Võlgnik oli

omandanud Ameerikanurga ja Paldiski mnt kinnistud pikemaajalise eesmärgiga need

vastavalt äriplaanile mitme aasta jooksul välja arendada. Varudena kajastatud

2-15-19597

kinnisvaraarendused olid bilansis õigesti kajastatud soetusmaksumuses. Selline kajastamine

oli kooskõlas RTJ-ga nr 4, mille punkt 7 näeb ette, et varud võetakse algselt arvele

soetusmaksumuses. RTJ nr 4 punkt 19 näeb ette, et edaspidi kajastatakse varusid ettevõtja

bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb

on madalam. Raamatupidamisreeglid ei nõua kinnisvaraobjektide aktiivse arendusfaasi

perioodil neto realiseerimisväärtuse (turuväärtuse) hindamist, vaid lubatav on lähtuda

varade soetusmaksumusest.

89. Maakohus nõustus põhjendatult vandeaudiitor V aruande järeldustega ja tuvastas õigesti, et

kinnisvara soetamiseks võetud laenuintresside kapitaliseerimine ei olnud lubamatu. M

Valgu järeldused intresside kapitaliseerimise õigsuse osas, põhinevad RTJ-i reeglitel ja

Eesti headel raamatupidamistavadel.

90. Maakohus hindas õigesti ekspert S eksperthinnangut. Erinevalt X-st, hindas S

Ameerikanurga äriplaani ka sisuliselt. S eksperthinnang tõendab, et Ameerikanurga

äriplaan oli reaalselt teostatav. Kohus märkis S eksperthinnangu alusel õigesti, et äriprojekti

olemasolu andis arendatavale objektile (Ameerikanurga kinnisvaraarendus) lisaväärtuse.

91. VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. TsÜS § 36 sätestab, et kui on ilmne, et juriidiline

isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama

pankrotiavalduse. Seega tuleneb seadusest, et püsiva maksejõuetuse tekkimine peab olema

juhatuse liikmele arusaadav ja ilmne. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et võlgniku

maksejõuetus oleks olnud X-le arusaadav ja ilmne juba 2011. aasta veebruaris, nagu hageja

väidab. Hageja enda väited selle kohta, millal täpselt võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis,

on menetluse käigus korduvalt muutunud, tulenevalt sellest, milliseid erinevaid järeldusi on

teinud erinevad asjatundjad. See omakorda annab võimaluse järeldada, et tavapärase

majandustegevuse käigus ei saanud püsiva maksejõuetuse tekkimine olla juhatuse liikmele

ilmne.

92. Kokkuvõtvalt on maakohus põhjaliku analüüsi tulemusel õigesti tuvastanud, et võlgnik ei

olnud hiljemalt alates 2011. aasta veebruarist püsivalt maksejõuetu. Samuti ei olnud püsiva

maksejõuetuse tekkimine hageja poolt väidetud ajal X-le kui juhatuse liikmele äratuntav

ega ilmne. Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev

menetlus. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Maakohus on tõendamiskoormuse asjas õigesti jaotanud.

Maksejõuetuse tekkeaja tõendamine kuulub pankrotihalduri tõendamiskoormusesse.

Maakohus ei pidanud ise koguma maksejõuetuse tekkeaega tõendavaid tõendeid.

93. Maakohus tuvastas TsÜS § 35 lg 1 ja ÄS § 315 lg 1alusel juhatuse liikme hoolsuskohustuse

hindamisel õigesti, et Xle pole võimalik ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Samuti on

juhatuse liikme kohustuse rikkumise kõrval hageja poolt tõendamata ka muud kahjunõude

peamised eeldused: kahju tekkimine, kahju suurus ja põhjuslik seos.

94. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 127 lõikeid 1, 2 ja 5. Kohus selgitas põhjendatult, et

VÕS § 127 lg 1 järgne varalise diferentsi hindamise reegel kohaldub ka praeguses vaidluses,

kus kahjunõude esitaja on pankrotihaldur. Hageja pole käesolevas asjas võlgniku varalise

olukorra võrdlust kahju suuruse tõendamiseks läbi viinud, mistõttu kahjunõue on ka

tõendamata. Maakohus selgitas eelmenetluse jooksul hagejale korduvalt, et kahjunõude

esitamisel ei saa lähtuda ainult intressi- ja viivisenõuete suurusest, vaid tuleb kindlaks teha,

milline oleks olnud võlgniku pankrotivara suurus siis, kui avaldus oleks esitatud juba hageja

poolt väidetud ajal 2011.a veebruaris. Vaatamata kohtu selgitustele ei toonud hageja välja

ega tõendanud, milline oli võlgniku varaline olukord ajal, mille eest hageja kahju nõuab.

Vara suurust ei saa kohus hagimenetluses omal algatusel tuvastada või tõenditest otsida.

Seega ei saaks ka sel põhjusel hageja nõuet rahuldada.

2-15-19597

95. Asjakohatud on hageja viited teistes tsiviilasjades tehtud järeldustele. Kohus ei ole seotud

teistes tsiviilasjades tehtud lahenditega ja nendes lahendites tehtud järeldustega. Maakohus

pidi ise tuvastama asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

96. Järgnevalt käsitleb kolleegium laenu tagasimaksetel põhinevat nõuet X vastu.

97. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et laenu tagasimaksetega seonduv kahjunõue

on põhjendamatu, sest hageja ei ole tõendanud, millist juhatuse liikme kohustust X rikkus

ega ka seda, et laenuleping oli tühine.

98. Hageja tugines maakohtus esmalt sellele, et võlgniku ja X vahel puudus laenuleping,

mistõttu laenu tagasimaksed olid alusetud. Maakohus tuvastas õigesti, et tagasimakseid

tehti kehtiva laenulepingu alusel. X on kohtule tõenditena esitanud 18.04.2008 laenulepingu

nr 080418 originaaldokumendi, mille alusel X laenas aktsionärina võlgnikulele 2 000 000

krooni tähtajaga 31.12.2010 ja intressiga 18% aastas. Samuti on kohtule tõenditena esitatud

31.12.2009 laenulepingu muutmise kokkuleppe originaaldokument ja 18.04.2008

maksekorraldus, mis tõendab laenu ülekandmist võlgnikule. Lepingu alusel laenu põhiosa

ja intressimaksete tagastamist ei saa pidada juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks. Hageja

ei ole selgelt välja toonud ega tõendanud ühtegi kohustust, mis jäi võlgnikul samal ajal teiste

võlausaldajate ees täitmata.

99. Põhjendamatu on ka hageja väide, et laenuleping on võltsitud. Hageja ei ole oma võltsituse

väidet TsMS § 277 lg 1 mõttes põhistanud.

100. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et X andis võlgnikule kõnealuse laenulepingu

alusel laenu aktsionärina mitte juhatuse liikmena. Tegemist oli omanikulaenuga. Poolte

vahel ei ole vaidlust, et sarnaste tingimustega laenulepingute alusel andsid võlgnikule laenu

ka teised aktsionärid. Asjas tõenditena esitatud laenulepingud tõendavad, et laenude

andmine aktsionäride poolt oli võlgniku tegevuses tavapärane.

101. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et 18.04.2008 laenuleping oli tühine ka seetõttu,

et võlgniku nõukogu polnud laenulepingut heaks kiitnud. Võlgniku nõukogu otsustas

perioodiliselt omanikulaenude põhitingimused, eelkõige omanikulaenude intressimäärad.

Kuivõrd nõukogu otsusega olid ette nähtud aktsionäridega sõlmitavate laenulepingute

tingimused, leidis maakohus põhjendatult, et nõukogu oli andnud sisulise nõusoleku

aktsionäridega laenulepingute sõlmimiseks. Seadusest ei tulene kohustust, et igale

aktsionäriga sõlmitud laenulepingule tulnuks eraldiseisva nõukogu otsusega vormistada

vastav nõusolek. Nõukogu liikmed olid teadlikud aktsionäridega sõlmitud lepingutest ja

olid selliste lepingute sõlmimise heaks kiitnud.

102. Kuna maakohus jättis õigesti laenu tagasimaksete nõude sisulistel põhjustel rahuldamata,

ei käsitle kolleegium täiendavalt nõude aegumise küsimust.

103. Järgnevalt analüüsib kolleegium kuluaruannetega seonduvat kahjunõuet X vastu.

104. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud makseteks õigusliku aluse

puudumist ega X poolset juhatuse liikme kohustuse rikkumist. Seega ei kuulu

kuluaruannetega seonduv kahjunõue rahuldamisele kummalgi alternatiivsel alusel.

Maksed summas 1039, 8 eurot olid tehtud X poolt esitatud kuluaruannete kulude

hüvitamiseks. Võlgnik tegi X-le vaidlusalused ülekandeid lähetuskulude katteks ning

väljamaksete saamiseks oli X esitanud lähetuskulusid tõendavad kuluaruanded. Hageja ei

põhistanud ega tõendanud, milliste dokumentide esitamata jätmist ta X-le ette heidab ning

milliseid dokumente ja millisel õiguslikul alusel pidanuks X veel esitama. Juhatuse liikmele

ei saa ette heita abstraktselt dokumentide puudumist raamatupidamises. Maakohus märkis

põhjendatult, et kahju hüvitamise nõuet X vastu ei saa rahuldada üksnes üldsõnalisel alusel,

et koos kuluaruannetega ei olnud X esitanud täpselt määratlemata alusdokumente. Hageja

ei ole tõendanud kostjale ette heidetavat õigusvastast tegu, kahju ega põhjuslikku seost.

Kahju suuruse osas tuvastas maakohus, et X on esitanud kuluaruandeid 693,93 euro võrra

suuremas summas, kui ta on saanud võlgnikult tasu. Seega isegi juhul, kui hageja oleks

välja toonud kostjale etteheidetava õigusvastase teo, ei ole hageja põhistanud, kuidas on

talle tekkinud kahju nimelt 1039,8 euro suuruses summas.

2-15-19597

105. Järgnevalt käsitleb kolleegium müügiarvetel põhinevat alusetu rikastumise nõuet kostja II

vastu summas 9797 eurot ja sama summa väljamõistmist alternatiivselt X-lt ÄS § 315 lg 2

alusel.

106. Hageja ei ole välja toonud, miks oli vastavate maksete tegemine kostjale II alusetu.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja II tasus võlgniku eest viimase kohustusi perioodil

01.01.2010 – 30.06.2010 ning et kostja II tegi makseid isegi suuremas summas, kui on

hageja nõue. Võlgniku soovil tasusid kolmandad isikud võlgniku müügiarved kostjale II

selleks, et vähendada võlgniku võlgnevusi kostja II ees. Maksete summa ulatuses vähenesid

võlgniku rahalised kohustused kostja II ees. Seega pole kostja II vastavate maksete osas

alusetult rikastunud.

107. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kui hagejal oleks võimalik esitada kostja

vastu nõuet VÕS § 1028 alusel, oleks tegemist aegunud nõudega. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt

on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud

isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse

rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetuks peetud maksete puhul algab aegumine

maksete tegemisest. Kuivõrd kõik vaidlusalused maksed tehti 2010. aastal ning hageja

pöördus kohtusse 31.12.2015, oli nõue tervikuna juba aegunud. Kolleegium ei nõustu

hageja väitega, et aegumist ei saa kohaldada hea usu põhimõtte järgi.

108. Samuti on X vastu esitatud alternatiivne kahjunõue aegunud. ÄS § 315 lg 3 järgi on

juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, kui aktsiaseltsi põhikirjas

või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Tulenevalt

TsÜS § 37 lõikest 4, hakkab sellise nõude aegumistähtaeg kulgema alates väidetava

rikkumise toimepanemisest. Hageja on väidetava kohustuse rikkumisena viidanud sellele,

et võlgniku 10.02.2010 - 10.06.2020 müügiarvetes paluti tasuda arved kostja II

pangakontole. Hageja esitas hagi 30.12.2015. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kuna

hagiavaldusega kohtusse pöördumise ajaks oli väidetava rikkumise toimepanemisest (sh

viimase 10.06.2010 arve esitamisest) möödunud üle viie aasta, on hageja alternatiivne

põhivõla nõue X vastu aegunud.

109. Hageja kahjunõudele ei kohaldu 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja väide X tahtlikust

heade kommete vastasest käitumisest on alusetu ja tõendamata.

110. Hageja väide, et X on teinud iseendale alusetuid makseid seoses kõnealuste müügiarvetega

summas 9797 eurot, on ebaõige. Kolmandad isikud tasusid kostjale II, mitte X-le,

111. Alusetu on ka hageja väide, nagu oleks X rikkunud müügiarvetega seonduvalt juhatuse

liikme kohustusi. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et X-l oli võlgniku juhatuse

liikmena lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võimalik valida, millisel viisil võlgnik

oma kohustusi võlausaldajate ees täidab. Seda, et võlgnik oleks samal ajal jätnud

kohustused teiste võlausaldajate ees täitmata, ei ole hageja sisuliselt väitnud ega tõendanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

112. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul

pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

113. Maakohus määras kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks, milleks olid

õigusabikulud, kostja I osas 28 333,80 eurot ja kostja II osas 3730,83 eurot. Maakohus on

kostjate esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning ringkonnakohtul pole

põhjust seda ümber hinnata.

114. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3

järgides ka ringkonnakohus.

115. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostjate kulu-

nimekirjade põhjal.

2-15-19597

116. Kostja I palub hagejalt õigusabikuludena välja mõista 9920,40 eurot (sisaldab

käibemaksu). Kostjale I osutasid õigusabi vandeadvokaat Triinu Hiob, tunnitasuga 170

eurot (ilma käibemaksuta) ja vandeadvokaat Tavo Tiits, tunnitasuga 150 eurot (ilma

käibemaksuta), abistavaid tegevusi teostas juristi abi tunnihinnaga 80 eurot (ilma

käibemaksuta). Kostja I esindajad tutvusid kaebusega ja hageja poolt taotletud täiendavate

tõenditega, koostasid vastuse kaebusele, pidasid nõu kliendiga, valmistusid istungiks ja

osalesid sellel. Kostja I palub kulud hüvitada koos käibemaksuga, sest ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Kostja I palub välja mõistetud kulud kanda NJORD

Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele IBAN EE651010220049344018 selgitusega

”Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-15-19597“.

117. Hageja pidas kostja I esindajate menetluskulusid ülepaisutatuks, Menetluskulude nimekiri

sisaldab hulgaliselt administratiivseid tegevusi, mille eest ei ole põhjendatud küsida

tunnitasu lepinguliste esindajate tavapärases tunnitasu määras. Samuti ei ole vajalik kahe

esindaja osalemine kohtuistungil.

118. Kostja II palub hagejalt õigusabikuludena välja mõista 1842,50 eurot 16,75 tunni õigusabi

eest, pluss täiendavalt vastavalt istungi kestusele 0,5 tunni eest, kokku 1897,50 eurot ilma

käibemaksuta. Kostja II esindaja tutvus kaebusega, koostas vastuse kaebusele, valmistus

istungiks ja osales sellel Kostjale II osutati õigusabi tunnihinnaga 110 eurot (ilma

käibemaksuta) Kostja II ei taotle käibemaksu hüvitamist.

119. Kostja II õigusabikulude suurusele hageja vastuväiteid ei esitanud. Kolleegiumi hinnangul

on kostja II õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud.

120. Ka kostja I esindajate ajakulu, lähtudes menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes

sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist, peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks.

Samuti on tasumäärad kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega. Ka kahe esindaja osavõttu,

arvestades asja keerukust ja mahtu, peab kolleegium antud juhul põhjendatuks.

Menetluskulude vähendamise põhjuseks ei ole üksnes vastaspoole seisukoht, et

õigusabikulu on liiga suur, Kostja I õigusabikulus sisalduvate abistavate toimingute

tunnitasu suurus (80 eurot) ongi oluliselt madalam tavapärasest advokaadi tasu suurusest.

Kostja I kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat käibemaksu.

121. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus mõlema kostja taotlused. Hagejalt tuleb

kostja I kasuks välja mõista 9920,40 eurot ka kostja II kasuks 1842,50 eurot.

122. Vastavalt kostjate taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt

kuludelt tasuda viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)