2-20-1425/87 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 1. juuli 2021

Tsiviilasja number

2-20-1425

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu ja B.B. vastuhagi A.A. vastu

pärandvara jagamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja / vastuhagis kostja): A.A. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Birgit Riivits

Vastustaja (kostja / vastuhagis hageja): B.B. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erki Casar

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 16. märtsi 2021. a otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.A.

kanda.

4. Määrata

B.B.

menetluskulude

suuruseks

ringkonnakohtu menetluses 600 eurot (käibemaksuga).

Mõista

A.A.lt

B.B.

kasuks

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus 600 eurot (käibemaksuga).

5. Jätta notar Katri Kutsari 12. aprilli 2021 e-kiri tsiviilasja

materjalide juurde võtmata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja / vastuhagis kostja) esitas 28. jaanuaril 2020 hagi B.B. (kostja / vastuhagis

hageja) vastu pärandvara jagamiseks. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt olid pooled 8.

mail 2007 surnud C.C. pärijad ½ suurustes mõttelistes osades. Pärandvara oli jagamata. Hageja

palus lõpetada poolte vahel pärandvara ühisuse, jagada pärandvaraks olevad esemed ja

nõudeõigused pärandvarasse ning pärandvaral lasuvad kohustused järgmiselt:

1. Jagada ühisomandis olev kinnisasi asukohaga X (registriosa number X) selliselt, et kinnisasi

müüakse avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel vähemalt turuväärtusega. Samal

ajal kohtutäituriga on nii hagejal kui ka kostjal õigus tegeleda müügitegevusega eesmärgiga

müüa kinnisasi kõrgeima võimaliku müügihinnaga. Kinnisasja müügist saadud rahast kaetakse

kinnisasja müügiga seotud kulud ning alles jäänud raha jagatakse hageja ja kostja vahel

vastavalt nende pärandiosa suurusele, kummalegi ½ saadud summast;

2. Jagada kostja ja AS Laatre Piim vahel sõlmitud rendilepingust tulenev nõudeõigus summas

1454 eurot 40 senti hageja ja kostja vahel vastavalt nende pärandiosa suurusele ning mõista

kostjalt välja hageja kasuks ½ suurune osa 727 eurot 20 senti;

3. Jagada kinnisasjal teostatud metsaraiest tulenev nõudeõigus summas 1018 eurot hageja ja

kostja vahel vastavalt nende pärandiosa suurusele ja mõista kostjalt välja hageja kasuks ½

suurune osa 509 eurot;

4. Määrata, et pärandaja matusekulud summas 957 eurot kannavad pooled vastavalt pärandiosa

suurustele. Mõista kostjalt hageja kasuks välja ½ suurune osa 478 eurot 50 senti;

5. Välja mõista kostjalt hageja kasuks 94 eurot 41 senti hageja poolt kantud pärimismenetlusega

kaasnenud notarikulude katteks;

6. Välja mõista kostjalt hageja kasuks kasutuseelised perioodi 1. jaanuar 2020. a kuni

30. september 2020. a eest summas 270 eurot ning edasiulatuvalt alates 1. oktoobrist 2020

igakuiselt 30 eurot kuni kinnisasja ühisomandi lõpetamiseni;

7. Kinnisasja müügist saadud rahast teostada tasaarvestus hageja kasuks kostja poolt hagejale

tasutavate summadega.

Pärandvara koosseisu kuulus kinnisasi asukohaga X (registriosa number X), mille turuväärtus

Domus Kinnisvara Vahenduse OÜ hindamisakti kohaselt oli 19. juuni 2020 seisuga 30 000 –

34 000 eurot. Kostja oli alates vähemalt 1. juunist 2007 kasutanud kinnisasja ainuisikuliselt ja

ilma hageja nõusolekuta. Võttes arvesse, et kinnisasja polnud võimalik reaalosadeks jagada ja

kummalgi ühisomanikul puudus raha, et hüvitada teisele poolele osa kinnisasja väärtusest, tuleb

kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada ühisomanike vahel võrdselt.

Hageja ei saanud kinnisasja ega sellel asuvat elamut kasutada, kinnisasi oli kostja otseses

valduses, mistõttu nõudis hageja kasutuseeliste hüvitamist. Kostja oli sõlminud AS-ga Laatre

Piim põllumaa rendilepingu, mille alusel ta andis ühisvaraks oleval kinnisasjal asuva põllumaa

rendile ja sai selle eest renditasu perioodil 2011–2020 kokku 1454 eurot 40 senti. Kuna saadu

kuulus pärandvara koosseisu, tuli pool renditasust, s.o 727 eurot 20 senti hagejale välja anda.

Samuti teostas kostja ühisvarasse kuuluval kinnisasjal metsaraiet vastavalt metsateatistele

kokku 1,10 ha suurusel alal mahus 20 tihumeetrit. Kuivõrd keskmine arvestuslik tihumeetri

hind oli 50 eurot 90 senti, raius kostja pärandvara ühisusse kuuluvalt kinnistult 20 tihumeetrit

puitu väärtuses 1018 eurot, millest ½ suurune osa, s.o 509 eurot kuulus hagejale.

Hageja korraldas omal kulul hageja ja kostja ema matused, millele kulus kokku 14 974 krooni

ehk 957 eurot. Samuti tasus hageja kõik pärimismenetlusega seotud kulud, kokku 188 eurot 81

senti. Kostjal tuli eelnimetatud summadest hagejale hüvitada pool.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda, kuna kostja polnud nõus asja lahendamisega

kohtuväliselt ning menetluskulud olid seega kostja põhjustatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja esitatud hindamisakt tuleb jätta tähelepanuta.

Hindamisaktis toodud kinnistu väärtus pole usutav, kuna kinnistul asuvad hooned olid

ehitusregistrisse kandmata, sellel asuv elamu polnud rahuldavas seisukorras. Vahetamist

vajasid elektrisüsteem, katus, tulekolded. Hinnata sai üksnes hoonete alla kuuluvat maad. Aktil

puudusid vajalikud allkirjad. Kostja esitas LVM Kinnisvarabüroo vastuse, mille kohaselt

polnud hinnangut võimalik anda, kuna hoonete kohta puudusid registris andmed. Võttes arvesse

elamu ja kõrvalhoonete äärmiselt viletsat seisukorda, oli kinnisasja väärtus pigem 30 000 eurot.

Renditasu saamine pole tõendatud, samuti pole tõendatud, et kostja oleks teostanud kinnistul

metsaraiet hagis märgitud mahus või et kostja oleks selle võrra rikastunud. Kostja kasutas metsa

üksnes küttepuude tegemiseks, mis oli vajalik pärandvara esemeks oleva elamu kütmiseks ja

selle säilimise tagamiseks.

Pärimisega seotud kulude nõue tuleb jätta rahuldamata, sest puudus põhjus, miks kostja pidi

tasuma hageja pärimistunnistuse eest. Samuti oli põhjendamatu matusega seotud kulude nõue,

sest nende kandmine hageja poolt on tõendamata. Haua kaevamise eest tasus kostja.

Kostja oli teinud kulutusi pärandvarasse kuuluva elamu korrashoiule ja parandamisele ning

kandis üksinda maamaksukulud alates 1. jaanuarist 2011 kuni 1. jaanuarini 2018, kokku 102

eurot 89 senti, mis tuleb tasaarvestada hageja matusekulude nõudega, kui antud nõue kuulub

rahuldamisele.

3. Kostja esitas 9. aprillil 2020 vastuhagi, milles palus ühisomand lõpetada selliselt, et kinnistu

jääb kostja ainuomandisse ning kostja kohustub hüvitama hagejale hüvitisena omandi kaotuse

eest 16 500 eurot. Kostja palus asendada hageja vajalikud tahteavaldused kohtuotsusega ja jätta

kõik menetluskulud hageja kanda.

Kostja pole nõus ühisomandisse kuuluva kinnistu müügiga avaliku enampakkumise teel, kuna

soovib säilitada oma elukohta. Kostja oli kinnistul elanud alates 1949. aastast ehk alates sünnist

ning tal polnud võimalust mujale elama asuda. Vara müük enampakkumisel pole mõistlik, sel

viisil saadava tulu eest pole kostjal võimalik tagada endale elukohta kuni surmani. Vastuhagi

rahuldamisel jääks kostjale alles tema sünnikoht ning eluruum. Kostja on nõus hüvitama

hagejale ka rohkem kui 16 500 eurot, kui kohus peab seda mõistlikuks.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hagejale teadaolevalt puudub kostjal raha, mis võimaldaks

tal hagejale hüvitist tasuda. Kostja ei tõendanud, et tal raha oleks, vaid selgitas, et tema

majanduslik seis on halb, mida kinnitasid ka kohtu kogutud tõendid ja menetlusabi taotluse

rahuldamine. Hageja ülejäänud rahalised nõuded suurendaksid kostja kohustusi veelgi. Ei oleks

õige jätta ühisomandis olevat kinnisasja ühe ühisomaniku ainuomandisse suurema hüvitise

maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Vastuhagis toodud põhjendused pole piisavad.

Kostja ei saa eeldada, et saab surmani elada samas kohas. Portaali kv.ee kohaselt oli Valgamaal

ja Valga linnas võimalik kinnisasju osta 6000 euroga, mistõttu võivad kostja elutingimused,

võttes arvesse tema praeguse elamu seisukorda, hoopis paraneda.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 16. märtsi 2021. a otsusega vastuhagi ning jättis hagi osaliselt

rahuldamata. Maakohus jagas pärandvara ning jättis kinnistu registriosa numbriga X kostja

ainuomandisse. Samuti luges maakohus pärandvara hulka kuuluvaks kostja ja AS Laatre Piim

vahel sõlmitud rendilepingu alusel saadud renditulu 1454 eurot 40 senti ning luges, et nimetatud

summa läks pärandvarast kostja ainuomandisse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 17 227 eurot 20 senti enamsaadud pärandvara eest ning kohustas hagejat andma

nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks tingimusel, et kostja täidab oma rahalise

kohustuse, määrates, et kohtuotsus asendab hageja nõusolekut kinnistusraamatu kande

muutmiseks. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja matusekulud 176 eurot 52 senti,

tasaarvestas nimetatud summa kostja maamaksu 51 euro 45 sendi hüvitamise nõudega ning

mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja matusekulud 125 eurot ja 7 senti.

Hageja metsaraie, notarikulude ja kasutuseeliste hüvitamise nõude jättis maakohus

rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud hageja kanda ning kostja menetluskulud

osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

800 eurot ning vastuhagilt arvestatud riigilõivu 450 eurot riigi tuludesse. Maakohus mõistis

hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja viivise väljamõistetud riigilõivu jäägilt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 450 eurot.

Kinnisasja jagamine hageja taotletud viisil ei ole õiglane. Jagatav kinnisasi oli kostja sünnikodu

ning tema eluaegne ja praegune elukoht, muud elukohta kostjal pole. Kostja on kohtuotsuse

tegemise ajal X-aastane eakas inimene. Kodu puutumatuse põhimõttesse on võimalik sekkuda

vaid kaalukatel asjaoludel. Hageja peamine huvi on saada kinnisasja eest võimalikult kõrget

hinda, mis ei pruugi olla kinnisasja enampakkumisel müügi teel saavutatav. Muid huve hageja

esile ei toonud. Õiglane on tagada kostjale rahulik ja väärikas vanaduspõlv harjumuspärases

keskkonnas ning hageja huvi ei kaalu üle kostja huve.

Kostja nõustus tasuma hagejale tema omandiosa kaotuse eest mõistlikku kompensatsiooni ning

näitas ka kompromissiläbirääkimiste raames võimekust tagada hagejale tema omandiosa eest

18 500 euro tasumine. Tähendust ei oma, et tasujaks on kolmas isik, oma kohustuste täitmisel

kolmandate isikute abi kasutamine ei ole lubamatu. Järelikult, kui hüvitise summa jäi 18 500

euro piiridesse, ei saa kohtulahend kostjat ka ebamõistlikult koormata.

Hageja esitatud hindamisakti aluseks võttes on kinnisasja väärtus 33 000 eurot. Hindamisaktis

esitati kinnisasja turuväärtus laias vahemikus. Kostja ei tõendanud, et kinnistu väärtus jääb

vahemiku minimaalsemasse poolde. Eeltoodu ei ole ka eluliselt usutav olukorras, kus kostjal

õnnestus leida hageja osale ostja, kes kandis notari deposiiti 18 500 eurot. Samas ei tähenda

eeltoodu tingimata, et kinnisasja väärtus oleks hindamisaktis nimetatust suurem või ülemisele

määrale lähedane, kuna pole teada kostja ja ostja kokkulepped.

Renditasu saamine AS-lt Laatre Piim on tõendatud, kostja ei väitnud, et ta oleks põllumaa

rendiga kandnud mingeid kulusid, mistõttu on kogu renditulu käsitletav pärandvarasse kuuluva

kinnisasja viljana TsÜS § 62 lg 2 mõistes ning kuulus jagatava pärandvara hulka.

Metsaraie teostamine hageja viidatud mahus pole tõendatud. Metsateatised ja pöördumised

Keskkonnaametisse näitavad üksnes lubatava raiemahu ulatust. Kui raie teostamine kinnistul

oleks tõendatud, tuleks arvestada kostja vastuväitega, et raie teostamine oli vajalik küttepuude

saamiseks, mis omakorda oli vajalik elamu säilitamiseks Eesti kliimas.

Maakohus jättis hageja kasutuseeliste nõude rahuldamata, kuna ei leidnud tõendamist, et kostja

oleks kunagi takistanud hagejal kinnisasja kasutada, mis on aga sellise nõude esmaseks

eelduseks (Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 4). Põhimõte

kohaldub ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja osas kaaspärijate puhul. Hageja küll väitis, et

tal ei olnud võimalik kostjaga sõlmida kokkulepet asja kasutamise kohta, kuid ei toonud välja

ega tõendanud, et kostja oleks takistanud kinnisasja kasutamist.

Pärimistunnistuse väljastamine on notari poolt pärijale osutatav teenus, mille eest tasub teenuse

saanud pärija ning millest ei teki mingit nõudeõigust teise pärija vastu. Seega ei kuulu hageja

nõue pärimismenetluse kulude hüvitamiseks rahuldamisele.

Tõendatud on hageja poolt C.C. matusekulude kandmine summas 5524 krooni, s.o 354 eurot 5

senti. Ülejäänud osas hageja poolt esitatud käsikirjalist arvestust ei saa käsitleda tõendina, kuna

tegemist on sisuliselt hageja kirjaliku selgitusega, mille osas tõendid puuduvad. Hageja

tõendatud ja kantud matusekuludest pool, s.o 176 eurot 52 senti, tuleb kostjalt vastavalt kostja

pärandiosa suurusele PärS § 131 lg 2 alusel välja nõuda. Kuivõrd kostja esitas eelnimetatud

juhuks menetlusliku tasaarvestusavalduse, on põhjendatud hageja matusekulude nõue

tasaarvestada poolega kostja tasutud maamaksust, kuna maamaksu subjektiks on maa omanikud

ning maa kasutaja üksnes erandjuhul (maamaksuseaduse § 3 ja § 10).

Maakohus mõistis TsMS § 162 lg 4 ning 163 lg 2 alusel hagejalt kostja õigusabikulud välja

osaliselt summas 800 eurot. Ülejäänud osas (s.o 760 eurot) jättis maakohus kostja

õigusabikulud kostja enda kanda ning menetluskulude väljamõistmise nõude rahuldamata.

TsMS § 163 lg 2 eeldused olid täidetud, kuivõrd hageja keeldus asja kompromissiga

lahendamisest, ehkki oli kohtuistungil nõustunud kostja pakkumisega, mille kohaselt tasunuks

kostja hagejale hüvitisena 18 500 eurot ehk rohkem kui kohtuotsusega välja mõisteti. Kostja

mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud olid 1560 eurot, ent kuivõrd hageja kogus ja esitas

tõendeid, millest lähtuvalt oli kohtul võimalik asi mõlema poole huve arvestades mõistlikult

lahendada, on ebaõiglane jätta kõik kostja menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osaliselt ühisomandi lõpetamise viisi osas, samuti osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja rahalised nõuded, ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uus

otsus, millega hagi

rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud

apellatsiooniastmes palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ühisomandi lõpetamise viisi valikul

ebaõigesti diskretsiooni. Seisukoht, et kostja õigus kodule kaalub üles hageja varalised huvid,

ei ole kooskõlas õiguskirjanduse ega kohtupraktikaga, kus on leitud, et avalik enampakkumine

peaks olema üks õiglasemaid ja eelistatumaid ühisomandi lõpetamise viise. Hageja vaidlustas

kostja esile toodud asjaolud oma 1. oktoobri 2020 menetlusdokumendis, kus nentis, et kostja

põhjendused pole piisavad jagamaks ühisvara kostja soovitud viisil. TsMS § 442 lg 8 kohaselt

oleks maakohus pidanud arvesse võtma hageja väiteid ja tõendeid. Kuigi ühisomanikule võib

ühisomandi lõpetamise tagajärjel olla emotsionaalselt raske oma pikaaegsest kodust lahkuda,

ei anna selline asjaolu alust jätta ühisomandit lõpetamata. Kuna ühisomanik jääb oma omandist

ilma kohese ja õiglase hüvitise eest, isegi kui see toimub tema tahte vastaselt, ei ole tegemist

vastuoluga põhiseaduse §-ga 32 (Riigikohtu 11. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-140-02, p 13). Seetõttu ei saa väita, et ühisomandi lõpetamine oleks kostja suhtes

ebaõiglane (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749).

Ühisomandi osast ilma jäävatele ühisomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma

omandiõiguse kaotamise eest (Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-102-05). Hagejal on õigus saada omandi eest võimalikult suur hüvitis. Maakohtu

järeldus, et avalikul enampakkumisel pole tagatud vara müük turuhinnaga, on vastuolus

kohtupraktikaga (Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 17).

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kui jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja saab soovi

korral ka ise avalikul enampakkumisel osaleda ja osta kinnisasi enda omandisse.

Maakohtu põhjendused kostja hüvitise tasumise võimekuse osas on vastuolulised. 27. aprilli

2020. a määrusega rahuldas maakohus kostja taotluse menetlusabi saamiseks ning tuvastas, et

kostja ei suuda oma sissetulekust tasuda riigilõivu, seda tõenäoliselt mitte ka tulevikus ega

osamaksetena. Kohtuotsuses jõudis maakohus vastupidisele seisukohale ning ei arvestanud

hageja vastuväiteid kostja majandusliku võimekuse osas, mistõttu rikkus TsMS § 442 lg-t 8.

Vastuhagi ei saa rahuldada, kui kostja pole võimeline hüvitist tasuma.

Maakohus tõlgendas valesti notari poolt ettevalmistatud pärandvara jagamise, kinnistu

mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingut ning kinnistamisavaldust ning tegi ebaõige järelduse,

et kostjal oli võimekus tasuda hagejale omandi kaotuse eest hüvitis 18 500 eurot, saades sellega

kinnisasja ainuomanikuks. Kõnealuse tehingu sisu oli ühisomandis oleva kinnisasja ½ suuruse

mõttelise osa müük kolmandale isikule hinnaga 18 500 eurot. Seega ei oleks kolmas isik täitnud

kostja eest kohustust, vaid oleks kinnisasja saanud osaliselt enda omandisse. Eeltoodust võis ka

järeldada, et kostjal oli tegelikult huvi kinnisasi müüa ning väidetav huvi säilitada oma

sünnikodu ei olnud kooskõlas tema enda tegevusega.

Metsaraiest tuleneva nõudeõiguse osas esitas hageja ka metsaregistriväljavõtted, mida

maakohus arvesse ei võtnud. Väljavõtete viimasest reast nähtub lageraie mahus 21 tihumeetrit

ning harvendusraie mahus 3 tihumeetrit. Hageja tõendas, et raie tulemusel saadud puidu väärtus

oli vähemalt 1018 eurot. Lisaks võttis kostja ise TsMS § 231 lg 2 mõistes metsaraie teostamise

õigeks. Seega oli tõendatud, et kostja teostas pärandvara hulka kuuluval kinnisasjal raiet

vähemalt 20 tihumeetri ulatuses. Kostja ei tõendanud, et kasutas metsaraiest saadut elamu

säilitamiseks. Igal juhul kasutas kostja kinnisasja oma elukohana ja kui ta ka kasutas materjali

küttepuudeks, tegi ta seda enda vajaduste rahuldamiseks. Hageja ei pea kostjat üleval pidama.

Kasutuseelise nõudmiseks ei pea kostja hagejat ilmtingimata füüsiliselt takistama. Takistus

võib olla ka asjaolu, et tegemist on kinnisajaga, mis on kostja elukoht ning hagejal ei ole huvi

elada kinnisasjal koos kostjaga ja vastupidi. Pooled on sisuliselt võõrad, kes pole kunagi läbi

käinud. AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt, selle sätte alusel on kaasomanikul õigus

esitada teise kaasomaniku vastu nõue kasutuseeliste hüvitamiseks, kes kasutab kaasomandi

mõttelistest osast suuremat osa. Seega saab hageja nõude aluseks olla AÕS § 71 lg 2 alusel

kasutuseeliste nõue ka olukorras, kus kostja kasutab kinnisasja terviklikult ning hageja seda ei

kasuta (Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 10).

Matusekulude osas oleks maakohus pidanud arvestama, et C.C. suri 14 aastat tagasi ning sellest

ajast ei ole säilinud kõiki tšekke. Hageja märkis üles summade suurused ja matusega seotud

teenused eraldi paberkandjal, mis kvalifitseerub dokumentaalseks tõendiks. Puudub vaidlus, et

hageja kandis matusekulud. On üldteada, et matused hõlmavad ka muid kulusid. Kirjad ja

seletuskirjad võivad olla dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses ning neid tuleb

hinnata kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga (Riigikohtu 25. novembri 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-10961, p 11.3).

Hageja ei pea tasuma maamaksu, kui ta ei ole saanud kinnisasja kasutada. Selle väljanõudmine

hagejalt ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks tugines hageja oma 10. jaanuari 2021

menetlusdokumendis maamaksu nõude aegumisele. Maakohus selle osas seisukohta ei võtnud.

Hageja leiab endiselt, et maamaksu nõue on aegunud.

Maakohus tõlgendas kinnisasja väärtuse määramisel valesti õigust ning hindas valesti tõendeid.

Kinnisasja väärtus on tegelikult suurem kui maakohtu tuvastatud 33 000 eurot, mida tõendab

hageja poolt esitatud hindamisaktis toodud maksimaalne hind 34 000 eurot. Lisaks tõendab

kinnisasja kõrgemat hinda ka kostja poolt kohtule esitatud notariaalselt ettevalmistatud leping,

mille p-st 5.1 nähtub, et ½-le kinnisasjast leiti ostja hinnaga 18 500 eurot ehk kinnisasja väärtus

on vähemalt 37 000 eurot. Menetluses olid teada kostja ja ostja kokkulepped, sest kostja esitatud

lepingu projekti p-dest 1.1, 4.1 ja 5 nähtub, et ostja ostab ½ kinnisasja mõttelisest osast 18 500

euroga. Lisaks lepiti lepingu p-is 7.5 kokku, et kinnisasja turuväärtus on 37 000 eurot. Ostjaks

on äriühing, kes ostab kinnisvara äritegevuse ja kasu saamise eesmärgil. Selleks, et tagada

kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse

kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel

välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures

kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest (Riigikohtu 17. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-102-05).

Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema

poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda (Riigikohtu 27. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14).

Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et hageja ei nõustunud kompromissi sõlmima, kompromissi ei saa

arvesse võtta, kuna maakohus eksis selle tõlgendamisel. Hageja esitas 3. märtsi 2021. a

menetlusdokumendis vastuväite kostja menetluskuludele, mida maakohus arvesse ei võtnud.

Nimelt nentis kostja menetluskulude nimekirja viimases lauses, et ei ole menetluskulusid

tasunud, sest pooltel oli kokkulepe, et tasumisele kuuluvad need siis ja üksnes mahus, mis kohus

kostja kasuks välja mõistab. Seega pole kostjal menetluskulusid tekkinud.

Lisaks ületas maakohus oma pädevust, kui asus põhjendamatult kostja poolele, arvestades

omaalgatuslikult asjaoluga, et kostja ei esitanud 18. veebruari 2021. a istungiga ja

istungijärgseid menetluskulude nimekirju üldse ning seetõttu ei vähendanud hageja poolt

vaidlustatud 4,85 tunni ulatuses kostja kulusid.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebusest ega varasemalt esitatud menetlusdokumentidest või tõenditest ei selgu,

millele tuginedes leiab hageja, et kinnistu müük enampakkumisel oleks praeguse vaidluse

lahendamise puhul mõistlik ja õiglane lahendus. Maakohus selgitas õigesti, et kohus ei pea

hindama selle isiku varalist seisu, kelle ainuomandisse kinnistu jäetakse või et isik, kes soovib

saada ainuomanikuks, peaks eelnevalt tõendama raha olemasolu. Hagejale oli juba enne otsuse

tegemist teada, et hüvitis tasutakse kolmanda isiku vahenditest. Just hageja oli isikuks, kes

notarisse kokkulepitud päeval ei ilmunud, mille tulemusena oleks ta saanud 18 500 eurot.

Kostja esitas uue tõendina notar Katri Kutsari 12. aprilli 2021. a e-kirja, millelt nähtub, et päev

pärast otsuse jõustumist oleks hagejale raha üle kantud. Mis vahenditest kostja hagejale hüvitise

tasub, on kostja otsustada ning ei saa mõjutada otsuse tegemist.

Matusekulude osas kandis hageja vastutust tõendite säilimise eest, hageja pidi tõendama, et

selliseid kulutusi tasuti ja et tasutud teenuseid ka ostutati. Hageja seda ei teinud.

Puudub alus nõuda, et ringkonnakohus määraks hagejale suurema hüvitise kui maakohtu

otsuses märgitud.

Väide, et kostjale menetluskulusid ei ole tekkinud, on arusaamatu ja tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude lugeda pärandvara hulka rendilepingu alusel

kinnisasjalt saadud renditulu 1453 eurot 40 senti (otsuse resolutsiooni p 2.2). Vaidlustamata

osas on maakohtu otsus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.

9. Kostja esitas uue tõendina notar Katri Kutsari 12. aprilli 2021 e-kirja, millelt nähtub, et

hagejale oleks raha üle kantud päev pärast maakohtu otsuse jõustumist. Kostja väitel ei saanud

ta seda tõendit esitada maakohtule, kuna tehing, mille abil kostja soovis tasuda hagejale

hüvitise, määrati otsuse jõustumise päevale.

TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses

hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kostja ringkonnakohtule esitatud kirjavahetus notariga puudutab maakohtu otsuse täitmise

üksikasju ning sisaldab notaripoolset küsimust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist

asjakohase tõendiga ning ringkonnakohus jätab selle vastu võtmata.

10. Hageja esitas nõude pärandvara jagamiseks, kostja on esitanud menetluses vastuhagi

pärijate ühisomandisse kuuluva kinnistu ühisomandi lõpetamiseks. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on põhjendatult rahuldanud kostja vastuhagi ning jätnud hageja nõude osaliselt

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki

TsMS § 654 lg 6 alusel.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus ei ole rikkunud diskretsiooniõigust, kui jättis pärandvara jagades PärS § 159 lg 1

ning AÕS § 77 lg 2 järgi kinnisasja kostja ainuomandisse. Maakohus on otsust põhjendunud,

maakohtu seisukoha kujunemine on arusaav.

Maakohus on kaalunud poolte huve, arvestanud nende elukorraldust ning menetluses avaldatud

seisukohti. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et üldjuhul on avalik enampakkumine

selline kaasomandi lõpetamise viis, mis peaks tagama kõige õiglasema tulemuse. Samas on

praegusel juhul maakohus ühisomandit lõpetades põhjendatult arvestanud, et tegemist on kostja

pikaajalise elukohaga. Maakohus tugines õigesti ka kostja valmisolekule leida võimalus

hagejale hüvitise maksmiseks ning kostja poolt makstava hüvitise suurusele. Maakohus on

õigesti viidanud ka sellele, et hageja soov saada kinnisasja omandi kaotamise eest võimalikult

suur hüvitis ei pruugi avalikul enampakkumisel olla tagatud. Praegusel juhul ei ole tegemist ka

olukorraga, kus mitu pärijat sooviksid saada kinnisasja omanikuks ning pärijad ei jõua

kokkuleppele selles, kelle omandisse tuleks asi anda (PärS § 159 lg 3).

Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta sooviks kinnistut endale ning ei ole ka esitanud sisulisi

vastuväiteid sellele, et kinnisasi võiks jääda kostja elukohaks.

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad maakohtu poolt

hageja määratud hüvitise suurust kinnisasja omandi kaotamise eest, ei ole kooskõlas hageja

enda poolt menetluses esitatud seisukohtade ja tõenditega.

Maakohus on tuginenud hageja poolt esitatud Domus Kinnisvara hindamise aruandele (I kd, tl

130jj), mille kohaselt on eeldatav kinnistu müügihind 30 000 – 34 000 eurot (hindamistulemuse

täpsus +/- 15%). Hinnangu kohaselt on kinnistu asukohajärgses piirkonnas tehinguaktiivsus

madal, kinnistu on koosseisult selline, et tervikuna müües on potentsiaalsete ostjate ring väike.

Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kinnisasja oleks pidanud võõrandama teisiti kui

tervikuna. Kostja on esitanud kohtule hageja e-kirja, milles hageja hindab kinnisasja väärtuseks

33 000 eurot (I kd, tl 52). 14. septembri 2020. a maakohtu istungil on hageja märkinud

kinnisasja väärtuseks 32 000 – 37 000 eurot, 28. septembri 2020. a seisukohtades nimetas

hageja 34 000 eurot. Maakohus on põhjendatult määranud kinnisasja väärtuseks 33 000 eurot.

Kostja soovis menetlust lõpetada poolte kokkuleppega ning oli nõus maksma hagejale 18 500

eurot (II kd, tl 39), tegemist oli kompromissis kokkulepitud hinnaga. Lepingu p-s 2.4 järgi ei

oleks pooltel pärimisasjaga seoses teineteise suhtes nõudeid ega pretensioone, seega pidi

nimetatud summa hõlmama ka kõiki teisi võimalikke hageja kostja vastu esitatud pärandvara

jagamisega seotud nõudeid.

Ringkonnakohus leiab, et asjas ei oma tähtsust see, kas kostja oleks kaotanud pärandvara

jagamise kokkuleppe järel poole kinnisasjast, mis oleks lepingu kohaselt läinud kolmanda isiku

omandisse. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks kaotanud oma elukoha, lepingu

p 7.1.2 järgi oleks jäänud kostja ainukasutusse elamumaa ja metsamaa. Maakohus on õigesti

leidnud, et see, kuidas kostja tasub hagejale hüvitist (mh kolmanda isiku abi kasutades), ei oma

pärandvara jagamisel tähendust.

Maakohus ei ole käitunud vastuoluliselt võimaldades kostjale menetlusabi. Kostja on usutavalt

põhistanud menetluses seda, et hageja saab hüvitise, mille suurus vastab hageja enda poolt

esitatud seisukohtadele.

Kohus on hüvitise suuruse määramisel arvestanud just hageja enda poolt esitatud tõendit. Seega

ei ole asjakohane ka hageja tuginemine sellele, et kostjal on võimalus osta endale

enampakkumisel saadud hüvitise eest eluase, hüvitise suurus vastab hageja menetluses

avaldatud seisukohtadele.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja hüvitise nõude,

mis tulenes väidetavalt kostja poolt läbiviidud pärandvarasse kuuluva metsa raiest, kuna hageja

ei ole oma nõuet tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et metsateatistelt ei ole

näha teostatud raie mahtu, seda ei tõenda ka hageja pöördumine Keskkonnaameti poole.

Metsaregistri väljavõttes on küll märgitud töö liik, samas ei ole tõendatud, et kostja sai raiest

tulu. Kostja väitel on ta kasutanud metsa küttepuude saamiseks, mh ka selleks, et tagada maja

säilimine. AÕS § 70 lg 6 ja § 75 järgi tuleb hagejal ja kostjal kanda võrdselt ühise asjaga seotud

kulutusi. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et ta ei pea kostjat ülal pidama, ei ole asjakohane.

13. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude kinnisasja kasutuseeliste osas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kinnisasja pindala on 6,6 ha. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks avaldanud soovi mingilgi viisil kinnisasja kasutada või et kostja oleks

teinud takistusi kinnisasja kasutamiseks. Kostja on teinud menetluses ettepaneku kinnisasja

jagamiseks.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult rahuldanud hageja nõude

matusekulude hüvitamiseks osaliselt ning on selle tasaarvestanud kostja maamaksu nõudega.

Kuigi hageja poolt esitatud kulude arvestus (I kd, tl 157 pöördel) on dokumentaalne tõend

TsMS § 272 lg 1 mõttes, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja esitatud hageja

käsikirjaline arvestus ei tõenda praegusel juhul matusekulude kandmist. Apellatsioonkaebuse

väide, et tegemist on eluliselt usutavate kulutustega, ei tähenda, et nende kulutuste suurust

tõendaksid üksnes kulutuste kandja poolt paberile tehtud märkmed.

Maamaksu subjektiks on maa omanik ning maa kasutajal on see kohustus üksnes erandjuhul,

(maamaksuseaduse § 3 ja 10). See, et hageja tasub ühisomandis oleva maaga seotud koormatisi

ja makse, ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega.

Tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada VÕS § 200 lg 2 järgi ka

juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne

nõude aegumist. Praegusel juhul tekkis hageja nõue enne (mais 2007. aastal), kui kostja nõue

oli aegunud (kostja nõue on esitatud alates 2011. aastast).

15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning

maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda

(TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 600

eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud

(TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning

esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg viis tundi vastab tsiviilasja

keerukusele ja materjalide mahukusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke