3-19-978/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

30.06.2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-978

Haldusasi

J.T.e kaebus Viru Vangla 18.01.2019. a käskkirja nr 6-

4/18-1 ja 22.04.2019. a vaideotsuse nr 6-12/86-4

tühistamiseks ning üksikvangistuses igapäevase arsti

ülevaatuse

võimaldamata

jätmise

õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.05.2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – J.T.

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

29.05.2020. a otsus muutmata.

2. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.06.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kohaldas 18.01.2019. a käskkirjaga nr 6-4/18-1 (tl 33-34) kinnipeetav J.T.e

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid – eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise

(spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise) keelamist.

Asjaoludena on vaidlustatud käskkirjas välja toodud, et 18.01.2019 õhtuse loenduse ajal kell

20 keeldus kaebaja vastu võtmast talle määratud ravimeid. Kell 22 hakkas kaebaja ravimeid

nõudma. Kell 22.20 läksid valvurid kaebaja kambri juurde, et väljastada ravimid, mida antakse

vastavalt vajadusele. Kaebaja haaras ravimipinali valvurilt enda kätte ning võttis pinalist

ravimid, millest ta oli keeldunud õhtuse loenduse ajal. Seejärel tagastas kaebaja ravimipinali

ametnikele. Kogu intsidendi vältel oli kaebaja ärritunud ning ütles ametnikele järgmist:

„Tõmba minema siit tont, sind hakatakse pritsima. Ma tahan oma ravimeid, mul pohhui, kirjuta

ettekanne kui tahad.“ Vangla andis kaebajale võimaluse vastuväidete esitamiseks, kuid kaebaja

keeldus sellest.

Kaebaja pani ohtu ka oma elu ja tervise, kuna mitte ettenähtud ravimikoguste manustamise

korral võivad tagajärjed olla fataalsed. Kaebaja käitumine on ettearvamatu ja impulsiivne.

Vastustaja kohaldas edasilükkamatu juhuna täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna J.T. on

ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule ning uute õigusrikkumiste ennetamiseks.

2. Kaebaja J.T. esitas 22.01.2019 Viru Vanglale taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ja

vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks (tl 25). Kaebaja leidis, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise alus on ära langenud, kuna ta võtab nüüd ravimeid kell 20

õhtuse loenduse ajal ja enam probleeme ei ole.

Viru Vangla jättis 27.02.2019. a vastusega (tl 26) taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et alust

menetluse uuendamiseks ei ole, kuna täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati mitte seetõttu,

et kaebaja ei võtnud õhtuse loenduse ajal ravimeid, vaid seetõttu, et kaebaja haaras

vanglaametnikelt ravimipinali, võttis sealt omavoliliselt ravimeid ning käitus vanglaametnikega

üleolevalt, agressiivselt ja lugupidamatult.

3. Kaebaja esitas 18.02.2019 Viru Vanglale vaide vaidlustatud käskkirja kehtetuks

tunnistamiseks (tl 35-38). Kokkuvõttes leidis kaebaja, et käskkiri on kaalutlusvigadega ja

ebaproportsionaalne, teda ei teavitatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise plaanist

ega kuulatud ära ning vanglaametnik kutsus ise oma käitumisega esile vaidlusaluse intsidendi.

Kaebaja palus vanglal koguda juhtunu kohta täiendavaid tõendeid, sh kuulata ära

kinnipeetavaid ning säilitada kõneterminali ja turvakaamera salvestised.

4. Viru Vangla lõpetas 13.03.2019. a käskkirjaga nr 6-4/18-2 (tl 41) kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega. Täpsemaid põhjendusi

käskkiri ei sisalda.

5. Viru Vangla jättis 22.04.2019. a vaideotsusega nr 6-12/86-4 (tl 42-43) vaide rahuldamata.

Vastustaja märkis, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati vangla üldise julgeoleku

tagamiseks ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendatud, kuna kaebaja käitumine on

ettearvamatu ja impulsiivne. Kaebaja tunnistab, et valvur andis talle võimaluse esitada seletus,

kuid kaebaja soovis seda teha hommikul. Seega ei vasta tõele, et kaebajal ei olnud võimalust

olla ära kuulatud. Vaidlustatud käskkiri koostati ettekande nr 6-20/282-1 ajendil ning vanglal

puudub alus vanglaametnike ettekande õigsuses kahelda. Vaidlustatud käskkiri oli õiguspärane

ning vastas kaebajast tulenevale ohule.

6. Kaebaja esitas 21.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ning hiljem täiendava avalduse.

Kohus võttis kaebuse menetlusse järgmistes nõuetes: vaidlustatud käskkirja ja 22.04.2019. a

vaideotsuse nr 6-12/86-4 tühistamine; Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine

seoses üksikvangistuses igapäevase arsti ülevaatuse võimaldamata jätmisega.

Kaebaja leidis, et 18.01.2019. a juhtumi provotseeris valvur. Väide, et kaebaja keeldus õhtuse

loenduse ajal ravimeid võtmast, ei ole õige. Kaebaja leppis õhtuse loenduse ajal valvuriga

kokku, et ravimid tuuakse talle kell 22. Nii oli see toimunud ligikaudu pool aastat enne

vaidlusalust juhtumit ja sama jätkus kuni kaebuse esitamiseni. Kaebaja tarvitab

psühhotroopseid ravimeid kvetiapiin ja risperidoon, mis tekitavad uimasust, unisust ja

pearinglust ning mida tuleb võtta just enne magamaminekut. Kella 20.30 paiku tuli valvur

kaebaja kambri juurde ja nõudis et kaebaja võtaks ravimid ära kohe, käitus kaebajaga

ebaviisakalt, keeldus meditsiinitöötajat kutsumast ja väitis, et tema ongi vanglas kiirabitöötaja.

Pärast seda, kui kaebaja võttis kambri kõneterminali kaudu ühendust teise valvuriga, tuli

kaebaja juurde meditsiiniõde koos valvuriga. Meditsiiniõde kinnitas, et kaebaja saab ravimid

enne magamaminekut ja lubas sellest valvuritega rääkida. Kell 22 ei olnud ravimeid veel

toodud. Kaebaja võttis uuesti ühendust valvuritega, seepeale tulid valvurid kella 22.20 paiku

ravimeid tooma. Üks valvur andis kaebajale pinalist migreeniravimi. Kaebaja võttis seepeale

valvuri käest ravimipinali ja selle seest ka muud sama päeva õhtused ravimid. Pinal oli valvuri

käe peal, valvur ei hoidnud sellest kinni ja kaebaja ei kasutanud pinali kättesaamiseks jõudu.

Pärast ravimite võtmist andis kaebaja pinali tagasi. Kaebaja tunnistab, et ta ärritus juhtumi

käigus ja ütles valvurile „Tõmba minema siit tont“. Ebaviisaka käitumise eest määrati kaebajale

distsiplinaarkaristus.

Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja keeldus oma seisukoha esitamisest. Juhtum toimus kella

22.20 paiku. Kella 22.50 paiku ehk öörahu ajal tuli valvur kaebajalt küsima seletuskirja.

Kaebaja selgitas valvurile, et ta on kell 22.20 võetud ravimite mõju all, tal on migreenihoog ja

halb enesetunne ning ta ei ole võimeline kohe seletust kirjutama. Viru vanglas kehtib kell

22.00-6.00 öörahu, mida valvur ei oleks tohtinud katkestada. Kui valvur tuli kaebaja seisukohta

küsima, siis kaebaja juba magas. Kaebaja ütles valvurile, et ta esitab oma selgitused hommikul.

Kaebaja kirjutas selle valmis, kuid hommikuse loenduse ajal tutvustati talle juba eelmisel

päeval välja antud käskkirja ning kaebaja selgitust enam vastu ei võetud. Valvur ei selgitanud,

et seletuskirja soovitakse kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

menetluse koheseks läbiviimiseks. Kaebaja viibis V7 osakonnas, mis avatakse kell 11 ning

vastustajal oleks olnud võimalik anda vaidlustatud käskkiri ka enne seda kellaaega, aga pärast

kaebaja seisukohaga tutvumist.

Vaidlustatud käskkiri on ebaproportsionaalne. Kaebaja saab aru, et ta käitus valesti, kui ta

solvas valvurit, kuid kaebaja ei olnud kellelegi ohtlik, tal ei olnud mõtteski kasutada füüsilist

vägivalda ja ta ei ole seda ka varem kunagi teinud. Kaebaja viibis 54 päeva üksikvangistuses.

Kaebaja ei ole vanglaametnike suhtes vaenulikult meelestatud ja ei ole kunagi

kaaskinnipeetavaid mõjutanud. Vastupidi, kaebaja on mitmetele isikutele selgitanud, et pole

mõtet K. Sarve provotseerivast käitumisest välja teha. Kaebaja võttis pinalist ainult oma selle

päeva õhtused ravimid ja mitte rohkem. Ravimipinalis on kolme päeva ravimid, isegi nende

kõigi korraga sissevõtmine ei oleks kaebaja tervisele ohtu põhjustanud. Pärast juhtunut vestles

kaebaja sel teemal arstiga ja nüüd on ravimid määratud võtmiseks vajadusel.

Samuti leiab kaebaja, et meditsiinitöötaja oleks pidanud üksikvangistuse ajal külastama teda

iga päev.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 29.05.2020. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas Viru Vangla

18.01.2019. a käskkirja nr 6-4/18-1 ning 22.04.2019. a vaideotsuse nr 6-12/86-4. Ülejäänud

osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised.

7.1. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja

nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate

asjaolude äralangemisel tuleb nende kohaldamine lõpetada.

Kohtupraktika põhjal kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või

tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud

kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel

antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve

kahjustuse tõenäosusele.

7.2. Otsus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid on kaalutlusotsus. Kohus saab seega asja

lahendamisel kontrollida, kas vastustaja selgitas enne vaidlustatud käskkirja andmist juhtunu

asjaolud piisavalt välja, kas vastustaja lähtus otsuse tegemisel kohastest asjaoludest, kas

vastustaja tegi kaalumisvigu täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme

valikul ja kas esines olulisi menetlusnõuete rikkumisi.

7.3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja 2 sätestavad, et enne haldusakti andmist või

menetlusosalise õigusi kahjustada võiva menetlustoimingu sooritamist peab haldusorgan

andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõigus on

üks

haldusmenetluse

olulisemaid

põhimõtteid.

Koormava

haldusakti

andmisel

ärakuulamisõiguse tagamata jätmist peetakse reeglina sedavõrd oluliseks rikkumiseks, et see

toob

endaga

kaasa

haldusakti

õigusvastasuse.

Eeltoodu

kehtib

ka

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses (RKHK 20.04.2011. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-94-10, p 20).

Vastutaja leiab, et ta andis kaebajale võimaluse oma seisukoht esitada. Kohus sellega ei nõustu.

Pooled ei vaidle selle üle, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud juhtum

leidis aset 18.01.2019 kell 22.20, vastustaja küsis kaebaja seisukohta samal ööl (kaebaja

andmetel kell 22.50), kaebaja ütles, et annab oma seletuse hommikul, s.o 19.01.2019 ning

vaidlustatud käskkiri anti 18.01.2019 siiski välja kaebajat ära kuulamata. Vaidlustatud

käskkirjas on öeldud, et kaebaja keeldus üldse seletuse andmisest, kuid vaidemenetluses viitas

vastustaja juba sellele, et kaebaja soovis seletuse anda hommikul ning kohtumenetluses märkis

vastustaja, et kaebaja keeldus koheselt seletuse andmisest.

Kohtu hinnangul ei andnud vastustaja kaebajale reaalset võimalust oma arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks. Viru Vangla kodukorra lisaks olevate päevakavade põhjal kestab

vangla kõigis osakondades öörahu kell 22.00-6.00. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks tuli

menetlustoiming tingimata läbi viia öörahu ajal. Vastustaja on vaideotsuses lühidalt märkinud,

et see oli tingitud täiendavate julgeolekuabinõude olemusest kohaldada neid vajaduse

tekkimisel koheselt, kuid see väide on juhtunu asjaoludega sidumata. Kohtule ei ole arusaadav,

mis põhjustas praeguses asjas vajaduse tegutseda sedavõrd kiiresti ja kuidas oleks olukorda

muutnud see, kui kaebaja oleks saanud esitada oma seisukoha hommikul. Juhtumi toimumise

ajal viibis kaebaja oma kambris, mis oli ööseks lukustatud. Kaebaja väitel oleks tal kambrist

väljumise võimalus olnud järgmisel päeval alates kella 11.00, vastustaja ei ole sellele vastu

vaielnud. Sel juhul jäi äratuse ja kaebajal reaalse liikumisvõimaluse tekkimise vahele viis tundi.

See aeg on piisav kaebaja ärakuulamiseks ning haldusakti andmiseks pärast seda. Kui vastustaja

pidas menetlust kiireloomuliseks, siis oli tal võimalus kuulata kaebaja hommikul ära suuliselt

(HMS § 40 lg 1). HMS § 40 lg 3 sätestab olukorrad, mil haldusmenetluse võib läbi viia

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Praeguse asjaga on neist ühildatav

viidatud sätte p 1 - viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja

viivitamatult tegutseda. Eeltoodud põhjendused ja olukorra kirjeldus näitavad, et viivitamatut

tegutsemist nõudva olukorraga tegemist ei olnud.

7.4. Kaebaja ära kuulamata jätmine tõi kaasa selle, et vastustaja lähtus vaidlustatud käskkirja

andmisel väga napist infost ning paljud tähtsust omavad asjaolud talle teada ei olnud.

Kohus kohustas 17.04.2020. a määruses vastustajat esitama haldusmenetluse toimiku.

Vastustaja teatas, et kuna kaebaja keeldus koheselt selgitusi andmast, siis kohaldati täiendavaid

julgeolekuabinõusid üksnes ettekande nr 6-20/282-1 (tl 76) info alusel.

Ettekandes on öeldud, et kaebaja keeldus õhtuse loenduse ajal ravimite võtmisest, kell 22.00

hakkas ravimeid nõudma, kella 22.20 paiku viisid valvurid kaebajale vajadusel määratud

ravimid, kaebaja rabas valvuri käest ravimipinali ja võttis need ravimid, mida ta õhtuse

loenduse ajal keeldus võtmast, ravimipinali andis tagasi, kaebaja oli ärritatud ja ütles valvurile

„tõmba minema siit tont, sind hakatakse pritsima“ ja „ma tahan oma ravimeid, mul pohhui,

kirjuta ettekanne kui tahad“.

Vaidlustatud korraldusest ei nähtu mingeid muid aluseks võetud faktilisi asjaolusid, näiteks

kaebaja varasema käitumise või kaebaja osalusel toimunud sarnaste juhtumite olemasolu kohta.

7.5. Vastustaja põhjendas vaidlustatud käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist

sellega, et kaebaja käitumine on ettearvamatu ja impulsiivne. Kaebaja ärakuulamisel oleks

vastustaja teada saanud, et antud juhul ei olnud tegemist kaebaja ettearvamatu ja impulsiivse

käitumisega. Kohtuasja andmetel oli tegemist mitu tundi kestnud vastasseisuga, mis algas

ravimite jagamisel õhtuse loenduse ajal ning mille tulemus ehk see, et kaebaja võttis lõpuks ise

pärast kella 22.00 valvuri käes olnud ravimipinalist oma õhtused ravimid, oli üsnagi ettearvatav.

Kaebaja selgituse kohaselt sai juhtum alguse sellest, et kaebaja võttis tavaliselt oma õhtused

ravimid enne öörahu algust (kell 22), kuid sel päeval soovis valvur, et ta võtaks need õhtuse

loenduse ajal (kell 20). Tegemist on aga ravimiga, mida on ette nähtud võtta enne uinumist ning

mis põhjustab unisust ja uimasust. Kaebaja väidet toetavad ka kaudsed tõendid. Kaebaja esitas

ravimi Kventiax infolehe (tl 17), mille järgi tabletti tuleb sõltuvalt haigusest võtta kas üks kord

ööpäevas enne magamaminekut või kaks korda ööpäevas. Tervisekaardi andmetel võttis

kaebaja 09.11.2018. a seisuga seda ravimit üks kord päevas õhtul (tl 69). Pärast vaidlusalust

juhtumit ehk 22. või 23.01.2019 pöördus kaebaja meditsiiniosakonna poole probleemiga, et

varem anti talle õhtused ravimid kella kümne paiku, mis sobis vajadusega pärast seda uinuda,

nüüd aga antakse need pärast õhtust loendust, mis on liiga vara. Kaebaja suunati arsti

vastuvõtule (tl 70p,71). Arst määras 26.01.2019, et kaebaja võtab edaspidi kvetiapiini sisaldavat

ravimit vajadusel (tl 71). Samasugune raviplaan jätkus 10.02.2019 (tl 72).

Kohtu hinnangul näitab eeltoodu, et kaebaja käitumine vaidlusaluses juhtumis ehk see, et

kaebaja võttis ise pinalist ravimeid, on vaidlustatud käskkirjas valesti hinnatud ettearvamatuks

ja impulsiivseks käitumiseks. Kaebaja ärakuulamine oleks välja toonud, et tegemist oli kogu

õhtu jooksul arenenud olukorraga, mida püüti korduvalt lahendada valvurite ja meditsiiniõe

osavõtul. See oleks omakorda võimaldanud paremini hinnata kaebajast lähtuva väidetava ohu

suurust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust.

7.6. Kaebaja esitas kohtule kinnipeetavate A. Schmidti, A. Martinsoni ja V. Raudsepa

seletused, mis on vastustajale üle antud 14.02.2019 (tl 20-22). Isikud kinnitavad, et nad kuulsid

18.01.2019 kella 20.30 paiku koridorist lärmi, sh seda, et valvur kasutas kaebaja suhtes

halvustavat väljendit, nimetas ennast kiirabitöötajaks, ütles, et muud abi ta ei kutsu ja lõi kambri

ukse pauguga kinni.

Vastustaja arvates ei ole eluliselt usutav, et teises kambris viibiv kinnipeetav kuuleb pealt teises

kambris või koridoris toimuvat vestlust ning seetõttu ei ole kinnipeetavate seletused tõenditena

usaldusväärsed. Kohus märgib, et seletuste järgi ei väida isikud, et nad kuulsid kaebaja kambris

toimuvat. Seda, et isikud kuulsid oma kambrites olles koridoris toimuvat, saab pidada

usutavaks. Samas ei olegi praeguse asja lahendamisel olulised toimunu üksikasjad, vaid see,

kas vastustajal oli vaidlustatud käskkirja andmisel piisavalt asjaolusid õige otsuse tegemiseks.

Kinnipeetavate avaldustest saab teadmiseks võtta selle, et konflikt kaebaja ja valvuri vahel oli

juba kella 20.30 paiku sellises järgus, mis tõi kaasa koridoris hääle tõstmise ja ukse sulgemise.

Kui vastustajale oleks olnud need asjaolud teada, siis oleks hinnang kaebajast lähtuvale

võimalikule ohule võinud olla teistsugune.

7.7. On õige, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus võib olla kiireloomuline

ja sel juhul ei ole asjaolude põhjalik väljaselgitamine võimalik. Praeguses asjas ei olnud olukord

väga pakiline. Samuti ei oleks asjaolude täpsustamine nõudnud põhjalikke menetlustoiminguid,

piisanud oleks kaebaja ärakuulamisest ning selle põhjal ettekande teinud valvuritele mõne

täiendava küsimuse esitamisest ja videosalvestise vaatlemisest.

Põhjendatud on etteheiteid vanglale seoses sellega, et salvestiste kui tõendite säilitamist taotles

kaebaja juba vaidemenetluses ning vastustaja kinnitas vaideotsuses, et vajadusel esitab ta

salvestised kohtule, kuid kohtumenetluse ajaks salvestised siiski säilinud ei ole.

7.8. Isegi kui nõustuda sellega, et kaebaja käitus ise ravimipinalist tablette võttes ettearvamatult

või impulsiivselt, ei ole üksnes sellel faktil tuginevad vastustaja kaalutlused kohtu hinnangul

piisavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

Vaidlustatud käskkirjas on öeldud, et vangla peab reageerima ja välistama ohu teiste isikute

elule ja tervisele ning tagama vanglasisese julgeoleku. Käskkirjast aga ei nähtu, kuidas sai

kaebaja teost järeldada ohtu teiste isikute elule või tervisele või vangla julgeolekule. Vastustaja

ei väida ja tõenditest ei tulene, et kaebaja oleks kasutanud füüsilist vägivalda, näiteks võtnud

ravimipinali valvuri käest jõudu kasutades. Ettekande põhjal andis kaebaja pärast ravimite

võtmist ravimipinali ka ise tagasi. Kuivõrd sellest ettekandes negatiivses mõttes juttu ei ole, siis

võib eeldada, et kaebaja võimaldas pärast ravimite võtmist seda valvuritel ka kontrollida

kodukorra p-s 20.7 ette nähtud viisil. Vaidlustatud käskkirjast ei ole arusaadav, kuidas tuleneb

sellisest faktide kogumist oht teiste isikute elule või tervisele või vangla julgeolekule.

Vastustaja ei ole viidanud muudele faktidele, millest selliseid järeldusi võiks teha.

7.9. Vastustaja viitab sellele, et kaebaja kasutas ebaviisakaid väljendeid. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks ei ole vangistuse üldiste eesmärkide täitmine, vaid

tõenäolise ohu tõrjumine. Viidatud põhjendused ei ole täiendavate julgeolekuabinõude puhul

kohased.

Vastustaja toob välja, et kaebaja on distsiplinaarmenetluses (tl 77-80) ja kohtumenetluses

tunnistanud, et ta ägestus ja kasutas ebaviisakaid väljendeid. Kohtu hinnangul on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses ja praeguses vaidluses pigem tegemist asjaoluga,

mis räägib kaebaja kasuks. See, et kaebaja oma käitumist ja selle sobimatust tunnistas, viitab

sellele, et ta küll ägestus, kuid rahunes seejärel kiiresti ja mõistis, et käitus valesti. Selline

teguviis ei kõnele isiku ohtlikkusest teistele kinnipeetavatele või vangla julgeolekule

18.01.2019 kella 22.20 paiku.

7.10. Reaalse olukorra ja asjaoludega seostamata on ka põhjendus, et ravimite omavoliline

võtmine seab ohtu kaebaja tervise. Selline hinnang ei ole faktidega kooskõlas, kuna kaebaja

võttis pinalist üksnes talle sama päeva õhtuks ette nähtud ravimid ja andis siis selle tagasi.

Vastustaja ei ole millegagi põhistanud seisukohta, et kaebaja võib hakata meelevaldselt sisse

võtma talle kättesaadavaid ravimeid või käituma mingil muul sarnasel viisil. Lisaks ei ole

käskkirjast arusaadav, kuidas kohaldatud abinõud ehk kaebaja paigutamine eraldatud

lukustatud kambrisse saab ära hoida ravimite liigset või valel ajal võtmist.

Vastustaja väide, et kaebaja võib oma käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid

samalaadsetele rikkumistele, on samuti põhistamata ja kujutab endast puhtakujulist oletust. See

on ka vastuolus vastustaja muude väidetega - vastuseks kaebaja taotlusele teiste kinnipeetavate

ärakuulamiseks väitis vastustaja, et kaebaja kambris toimuv ei saanud olla teistele

kinnipeetavatele üksikasjades kuulda.

7.11. On õige, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel tuleb vanglal teha

prognoosotsus. Kuid prognoos peab siiski olema realistlik ning konkreetse isiku ja asjaolude

põhjal usutav. Vaidlustatud käskkirjas see nii ei ole. Vastustaja hinnangud on seal pigem

üldsõnalised ja oletuslikud. Vaidlustatud käskkirja sisu ei veena kohut, et vastustaja kahtlused

olid põhjendatud.

Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja tegi vaidlustatud käskkirja andmisel olulise menetlusvea

ehk ei andud kaebajale tegelikku võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks,

vastustajal oleks olnud võimalik asjaolud paremini välja selgitada, vaidlustatud käskkirja

kaalutlused ei ole piisvalt seotud tegelike asjaoludega ning vastustaja ei ole põhjendanud

kahtlust, et kaebajast võis tol hetkel lähtuda reaalne oht talle endale, teistele isikutele või vangla

julgeolekule.

7.12. Vaidlustatud käskkirja puudusi ei tasakaalusta asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajadust saab vangla igal ajal uuesti hinnata, kuna reaalset võimalust selleks

kaebajal ei olnud. Kaebaja teatas juba 22.01.2019 vastustajale, et ta on valmis võtma ravimeid

õhtuse loenduse ajal ja palub täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetada (tl 25).

Vastustaja lahendas seda taotlust rohkem kui kuu aega, jättis selle 27.02.2019 rahuldamata

(tl 26) ning ei toonud selle otsuse tegemisel välja mingeid asjaolusid, mis kaebaja ohtlikkust

või täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist õigustaksid.

Vaidlustatud käskkiri jäi kehtima kuni 13.03.2019 ehk kaebaja õiguste oluline piiramine kestis

54 päeva. Ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise kohta tehtud otsusest ei

selgu, millised asjaolud võisid olla nende nii pikaajalise kohaldamise aluseks ja millest nähtub,

et need asjaolud on alles 2019. a märtsis ära langenud. See tähendab, et isegi haldusmenetluse

dokumente tervikuna vaadates ei näe kohus põhjendusi ja kaalutlusi, mis õigustaksid vastustaja

reaktsiooni 18.01.2019 toimunud ühekordsele piiratud sisuga juhtumile.

Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja käitus 18.01.2019. a juhtumis ise täiesti õigesti. Kohtuasja

materjalide põhjal algatati kaebaja suhtes seetõttu distsiplinaarmenetlus ning see oli vastustaja

poolt kohane reageering kaebaja käitumisele. Käesolevas otsuses antud kohtu hinnang tähendab

üksnes seda, et vastustaja ei ole kohaselt ja piisavalt põhjendanud kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust.

7.13. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja rikkus sellisena

kaebaja õigusi ning tuleb tühistada. Kuna vaidlustatud käskkiri osutus kohtuliku kontrolli

tulemusena õigusvastaseks, tühistab kohus ka vaideotsuse, millega jäeti kaebaja vaie

rahuldamata.

7.14. Kaebuse rahuldamiseks üksikvangistuses igapäevase arsti ülevaatuse võimaldamata

jätmise õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes alust ei ole.

VangS § 52 lg 2 näeb ette üldise kohustuse jälgida vanglas pidevalt kinnipeetavate

terviseseisundit ning § 53 lg 1 kohustuse tagada ööpäevaringselt vältimatu abi kättesaadavus.

Õigusaktid ei kehtesta eritingimusi eraldatud lukustatud kambris viibiva kinnipeetava

tervisekontrollile ja ei näe ette sellise kinnipeetava tervise igapäevast kontrollimist vangla

algatusel. VangS § 52 lg 2 ja § 53 lg 1 nõuded olid kaebaja suhtes täidetud. Kaebaja viibis

eraldatud lukustatud kambri režiimil 18.01.2019-13.03.2019. Selle perioodi jooksul on

meditsiinitöötajad tegelenud kaebajaga kokku 32-l korral. Sealhulgas viibis kaebaja arsti

vastuvõtul ning ta on korduvalt kutsunud meditsiiniõe kambrisse oma terviseprobleemide

lahendamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 29.05.2020. a otsuse peale osas,

millega kaebus rahuldati, samuti menetluskulude vanglalt osaliselt välja mõistmise peale.

Vastustaja palub halduskohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ning teha uue otsuse, millega

jätta J.T.e kaebus tervikuna rahuldamata.

Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning see tõi

kaasa ebaõige otsuse. Samuti on halduskohus eksinud otsuse põhjendamiskohustuse vastu.

Menetlusosalise ärakuulamise kohustus on sätestatud HMS § 40 lg-tes 1 ja 2. Halduskohus

tuvastas, et sündmus, mis tingis kaebaja suhtes VangS §-s 69 sätestatud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise, toimus 18.01.2019 kell 22.20. Samuti tuvastas halduskohus,

et kell 22.50 andis valvur kaebajale võimaluse omapoolse seisukoha avaldamiseks, kuid

kaebaja keeldus sellest.

Halduskohus asus seisukohale, et kinnipeetaval ei olnud kohustust koheselt oma seisukohta

avaldada, kuna Viru Vangla kodukorra kohaselt kestab vangla kõigis osakondades öörahu kell

22.00-6.00. Vaidlust ei ole selles, et ka J.T. ei käitunud kodukorras sätestatud öörahu ajal

korrakohaselt, samas heidab halduskohus vanglale ette, et vangla astus samme vangla

julgeoleku tagamiseks öörahu ajal ega lasknud kaebajal kasutada öörahuks ette nähtud aega.

Sündmuse asjaolusid arvestades tulenes see, et kaebajalt küsiti seisukohta öörahu ajal, ainuüksi

tema enda lubamatust käitumisest sellesama öörahu ajal ning sellekohase etteheite tegemine

vanglale on põhjendamatu.

HMS § 5 lg 2 annab haldusorganile laialdase kaalutlusõiguse menetluse läbiviimise

otsustamisel. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et vangla andis korda rikkunud kinnipeetavale

võimaluse omapoolsete seisukohtade avaldamiseks. Isiku ärakuulamine on vormivaba, seega

oleks saanud kaebaja enda seisukohad avaldada ka suuliselt. Seega on põhjendamatu kohtu

etteheide, et vangla viis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse läbi koheselt

pärast

kaebajapoolset

rikkumist.

Halduskohus

jättis

arvestamata,

et

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri antakse välja kiireloomulisena. Juhul, kui

menetlusosaline jätab avaldamata talle teadaolevad andmed, kannab ta sellega kaasnevat riski

endale kahjuliku haldusotsustuse saamiseks.

9. Kaebaja märgib vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele, et ta vaidleb sellele vastu ja

palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et halduskohtu vaidlustatud otsuses

toodud argumendid on õiged ja ta on nendega nõus. Kaebaja selgituste kohaselt palus ta vanglal

juba vaidemenetluse ajal säilitada V7 osakonna turvakaamerate salvestised 18.01.2019 vastava

ajavahemiku kohta ja kambri kõneterminali salvestised ning kuulata tunnistajana ära medõde.

Vangla jättis taotluse rahuldamata, kuid lubas vajadusel needsamad andmed kohtule esitada,

kuid ei teinud seda. Kaebaja soovitud tõendid oleks tõendanud seda, et valvur ei täitnud õhtul

kambrisse kutsutud valveõe korraldust ja keeldus kaebajale enne öörahu algust arsti poolt

määratud ravimeid andmast ning ka seda, et mingit suurt tüli või agressiivset käitumist kaebaja

poolt ei olnud ka pärast öörahu algust toodud ravimite võtmisega seoses. Kaebaja tunnistab, et

ta ärritus kergelt valvuri tegevuse peale ja ütles talle pärast ravimite võtmist, et „tõmba minema

siit tont“. Valvur ütles selle peale, et ta kirjutab ettekande ja sa saad selle eest karistada. Kell

22.50 tuli sama valvur, avas kambri toiduluugi ning küsis, kas ma soovin juhtunu kohta

seletuskirja kirjutada. Ta ei selgitanud, et minu suhtes kaalutakse täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamist

ja

ma

sain

aru,

et

seletuskiri

on

võimaliku

distsiplinaarmenetluse jaoks. Kaebaja märgib, et ta selgitas valvurile ka seda, et ei ole ravimite

kõrvaltoimete tõttu kohe võimeline seletuskirja kirjutama ja teeb seda hommikul. Ka selle peale

ei öelnud K. Sarv, et selgitusi on kohe vaja ja öösel viiakse juba menetlus läbi. Kaebaja juhib

tähelepanu sellele, et öösel tuli temalt seletuskirja küsima seesama valvur, kes ettekande

kirjutas, mitte vaidlusaluse käskkirja koostaja ja menetluse läbiviija G. Salomets. Kui

seletuskirja või selgitust oleks tulnud küsima menetleja ja teavitanud kaebajat tema suhtes

läbiviidavast menetlusest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, oleks kaebaja

saanud temaga kasvõi suuliselt vestelda ja selgitada, et ta ei olnud ega ole vihane ega

agressiivne. Samuti oleks ta saanud menetlejat teavitada valvuri enda käitumisest, kes keeldus

kaebajale ravimeid enne öörahu algust andmast, kuigi valveõde tal seda teha palus. Lisaks juhib

kaebaja kohtu

tähelepanu sellele, et

teda karistati

sama juhtumiga seonduvas

distsiplinaarmenetluses valvurile halvasti ütlemise eest noomitusega, mis samuti näitab, et

kaebaja ei olnud 18.01.2019 kella 22.20 paiku tegelikult valvuritega suheldes agressiivne ja

ohtlik ei teistele, endale ega vangla julgeolekule, kuigi vastustaja püüab seda väita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole

alust. Halduskohus ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust

ega eksinud otsuse põhjendamiskohustuse vastu. Halduskohus on otsuses igakülgselt,

objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki esitatud asjaolusid ning ühtki

menetlusosaliste asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu 29.05.2020. a otsuses

on selgelt toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning vastustaja väitel,

et halduskohus rikkus põhjendamiskohustust, ei ole alust. Viru Vangla mittenõustumine

kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud

hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud

ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub seega halduskohtu 29.05.2020. a otsuse põhjendustega

ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kaebajale oli 18.01.2019 kella 22.50 paiku

ärakuulamisõigus tagatud, kuid ta ise keeldus sellest, kui ütles, et annab selgitused hommikul.

Kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid (HMS § 40 lg 3), mil haldusmenetlus

võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine

olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb

menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist. (RKHK 10.12.2010. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-72-10, p 16). Kolleegium on ka varasemas praktikas rõhutanud ärakuulamise erilist

olulisust ning pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga

arvestamata

jätmist

oluliseks

menetlusveaks

eriti

diskretsiooniotsuste

puhul

(RKHK 17.11.2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-70-03).

Samuti

peetakse

kehtivas

kohtupraktikas

ärakuulamisõiguse

mittevõimaldamist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis isegi

haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise

(RKHK 19.12.2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-06).

Ringkonnakohtu hinnangul viitab halduskohus põhjendatult sellele, et ärakuulamise põhimõtte

tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta saab

oma selgituse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andjale

küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid omapoolseid andmeid. Menetlusosalisele peab

olema selge, milline tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti

andmise peamised põhjused (RKHK 14.01.2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03, p 17;

10.12.2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10, p 17; 22.10.2012. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-46-12, p 24). Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus

menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.

Menetlusosalise ärakuulamine haldusmenetluses ei ole seega üksnes haldusorgani formaalne

kohustus, vaid tema ärakuulamise üheks eesmärgiks on ka oluliste asjaolude väljaselgitamine,

et tagada haldusmenetluses uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse õige teostamine

(HMS § 4 lg 2 ja § 6).

Kaebajalt 18.01.2019 kella 22.50 paiku selgituse küsimist ei saa lugeda ärakuulamisõiguse

tagamiseks tõhusalt ja täies mahus, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei antud kaebajale teada,

et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise menetlust ja selgitust küsitakse tulenevalt sellest. Asja materjalidest nähtuvalt

eeldas kaebaja, et selgitust küsitakse võimaliku distsiplinaarmenetluse jaoks, mille ta saab

esitada ka hiljem. Lisaks selgitas kaebaja valvurile, et ta on hetkel kell 22.20 võetud ravimite

mõju all, tal on migreenihoog ja ta ei ole ka seetõttu võimeline kohe seletust kirjutama, soovides

seletuse anda hommikul. Eeltoodud olukorda ei saa seetõttu kuidagi käsitleda ka kaebaja

keeldumisena anda omapoolne seletus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

menetluses. Samuti ei ole vastustaja millegagi ümber lükanud kaebaja selgitusi selle kohta, kes,

kuidas ja millal temalt 18.01.2019 öösel seletuskirja küsis ja kuidas kaebaja sellele vastas ning

mis põhjusel soovis ta seletuse kirjutada hommikul, sest väide kaebaja keeldumisest

vastuväidete esitamisest sisaldub üksnes 18.01.2019. a käskkirjas. Käskkirja aluseks olev

ettekanne (tl 76) ei sisalda seletuskirja küsimise ja kaebaja väidetava keeldumise kohta midagi,

kuigi on valvurite poolt digiallkirjastatud 18.01.2019 pärast kella 23.00. Halduskohtu

seisukohast erinevale seisukohale asumiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuses esitatud

vastustaja väide, et isiku ärakuulamine on vormivaba ja kaebaja oleks saanud oma seisukohad

avaldada suuliselt. Nii vaides kui kohtule esitatud kaebuses selgitas kaebaja, et temalt küsiti

18.01.2019. a öösel kirjalikku seletust, s.o seletuskirja. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et talle

oleks pakutud võimalust esitada oma seisukoht suuliselt ja seda, et talle siiski ka sellist

võimalust pakuti, ei tõenda ükski vangla poolt esitatud ja 18.01.2019. a käskkirjaga seonduv

dokument.

Vaidlust ei ole selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasneb kinnipeetava

õiguste oluline piiramine ja tegemist on seega koormava haldusaktiga (RKHK 17.06.2010. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 23). Nagu öeldud, on koormava haldusakti puhul

ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata

jätmiseks. Vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjas, vaideotsuses ega hilisemas

kohtumenetluses kordagi viidanud HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erandi kohaldamisele. Seega on

vangla rikkunud koormava haldusakti andmisel kaebaja õigust olla ära kuulatud. Nagu

eelnevalt märgitud, on senise kohtupraktika kohaselt juba koormava haldusakti andmisel

ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga

kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt ka RKHK 14.02.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-76-10;

10.12.2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10). Eeltoodust tulenevalt ei anna halduskohtu

vaidlusaluse otsuse tühistamiseks alust ka need vastustaja väited, et kui kinnipeetav ei käitunud

kodukorras sätestatud öörahu ajal korrakohaselt, siis ei saa ka vanglale ette heita seda, et

kaebajalt küsiti seisukohta öörahu ajal ja mitte hommikul.

Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et mida ulatuslikum on haldusorgani

kaalutlusõigus ja mida raskem on ärakuulamisviga, seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja

otsustamist. Halduskohus märkis põhjendatult, et kaebaja ärakuulamata jätmine tõi kaasa selle,

et vastustaja lähtus vaidlustatud käskkirja andmisel väga vähesest infost (üksnes kahe valvuri

allkirjastatud ettekanne kaebaja poolt 18.01.2019 kella 22.20 paiku toime pandud rikkumise

kohta, mille alusel alustati kaebaja suhtes ka distsiplinaarmenetlust vangla kodukorra p 1.12.8

osas (kasutas valvuriga suheldes korduvalt väljendit „tõmba minema siit tont, sind hakatakse

pritsima“)) ning muud võimalikud asjas tähtsust omavad asjaolud käskkirja koostajale teada ei

olnud. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev

kaalumine võivad teatavasti endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on

kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.

12. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et kuna HMS § 5 lg 2 annab haldusorganile laialdase

kaalutlusõiguse menetluse läbiviimise otsustamisel, siis tehes etteheite vanglale, et vangla andis

vaidlusaluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja välja koheselt ega oodanud

sellega näiteks järgmise päevani, asus halduskohus sisuliselt teostama haldusorgani eest

menetluse läbiviimist reguleerivat kaalutlusõigust.

12.1. HMS § 5 räägib vormivabadusest ja eesmärgipärasusest ning selle lg 2 sätestab, et

haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja

kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HKMS § 158 lg 3 kohaselt

kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust

hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta

haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

See, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on tegemist vangla ulatusliku

kaalutlusõigusega, mille puhul on halduskohtu kontrolliõigus piiratud, on iseenesest õige.

Sellisel alusel antud haldusaktide puhul ei saa halduskohus kontrollida hinnanguliste otsustuste

sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid peab piirduma üksnes selle tuvastamisega, et

otsustus tugineks seaduslikule alusele, oleks kooskõlas andmise hetkel kehtinud õigusnormide

ja õiguse üldiste põhimõtetega, ei väljuks diskretsiooni raamidest ning ei esineks otsustamist

mõjutada võivaid menetlus- ja vormivigu. Kohtuliku kontrolli võimalus haldusorgani

kaalutlusõigusesse sekkumiseks on põhimõtteliselt võimalik siis, kui kaalutlusõigust on

teostatud ilmselgelt ebaõigesti ja/või valitud meetmed on ilmselgelt ebaproportsionaalsed.

12.2. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid,

kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes

on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib

kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

Vaidlusalune käskkiri anti muuhulgas ka VangS § 69 lg 4 alusel, mis näeb ette, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus (VSKE järgi üksuse juht). Edasilükkamatul

juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglaametnik.

Edasilükkamatuks juhuks VangS § 69 lg 4 teise lause tähenduses tuleb kehtiva kohtupraktika

kohaselt pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega seab

vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu või tervise, püüab

põgeneda või esineb kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult kahjustab vangla

vara või rikub muul kohest sekkumist nõudval viisil oluliselt vangistusseadust või vangla

sisekorraeeskirju. Sellisel juhul on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õigus kõrgeimal

intsidendi juures viibival vanglaametnikul. Kuivõrd VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tuleneb,

et üldjuhul peab kõigi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, konkreetse meetme valiku

ja rakendamise kestuse otsustama üksuse juht, siis tuleb igal konkreetsel juhul, kui erandina on

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuvastada, kas esinesid

asjaolud, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist.

Ka siis, kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine üksuse

juhist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane (RKHK 25.09.2006. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-49-06).

18.01.2019. a käskkirja nr 6-4/18-1 vaidlustamisel oli halduskohtul seega kohustus kontrollida,

kas vastustaja on tuvastanud õigesti ka faktilised asjaolud ja teinud nende pinnalt põhjendatult

järelduse, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele, vangla julgeolekule ja esineb raske

õigusrikkumise toimepanemise oht ning julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada viivitamatult.

Koostoimes halduskohtu tõdemusega, et teised kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad

julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemiskeeld, kehakultuuriga tegelemise piiramine) lisaks

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisele kokku 54-ks päevaks on samuti seotud isiku

ohtlikkusele antava hinnanguga ning kannavad peaasjalikult isiku eraldamise tagamise

eesmärki, siis ei olnud ka nende kohaldamiseks alust, on arusaadav, et halduskohus pidas

kaevatavat käskkirja õigusvastaseks ja tühistas käskkirja muuhulgas seetõttu, et vastustaja ei

ole nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluse esinemist. Tuvastades selle, et kaebaja käitumises puudusid 18.01.2019 kella 22.20 paiku

sellised tunnused, mis õigustanuks tema suhtes viivitamatult täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise, tuvastas halduskohus sisuliselt ka selle, et vaidlusalust käskkirja ei olnud alust

anda VangS § 69 lg 4 alusel. Vastavalt on põhjendamatu vastustaja etteheide nagu oleks

halduskohus asunud vastustaja asemel ise kaalutlust teostama.

12.3. Samuti ei ole ka kaalutluse teostamine täielikult väljaspool kohtulikku kontrolli.

Riigikohus on selgitanud, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist

väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise

kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele

väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt,

ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või

senise kohtupraktikaga (RKHK 20.03.2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-13). Seega saab

kohus siiski kontrollida ka seda, kas kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsustus on

proportsionaalne ning kui kaalul olevate õiguste olemuse, õiguse üldpõhimõtete või

kohtupraktika pinnal ilmneb, et otsustus on ilmselt ebaproportsionaalne, siis ka kaalutlusõiguse

alusel tehtud otsuse tühistada.

12.4. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on

VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult

lõpetada (VangS § 69 lg 3). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude viivitamatul kohaldamisel ei ole vastustaja tuvastanud ega

nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele, vangla julgeolekule või

ohtu tõsise õigusrikkumise toimepanemiseks käskkirja andmise ajal.

Vaidlustatud käskkirjast tulenevalt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks

see, et kaebaja võttis 18.01.2019 kella 22.20 paiku valvuri käest ravimipinali enda kätte ning

võttis pinalist ravimid ja tagastas siis ravimipinali ametnikele. Kaebaja oli ka ärritunud ning

ütles ametnikele, et tõmmaku nad siit minema ja ta tahab oma ravimeid ja tal on ükskõik, kui

tema kohta ettekanne kirjutatakse. Käskkirja põhjenduste kohaselt tingis kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus tagada vanglasisene julgeolek, välistada

oht teiste isikute elule ja tervisele ning ennetada uusi õigusrikkumisi. Edasi märgitakse, et

kaebaja ei ole asunud õiguskuulekale teele ja tema kuritegelik mõtteviis võib leida vanglas

väljundi vanglaametnikele suunatud tegevuste (vanglaametnike solvamine ja nendesse üleolev

suhtumine) näol. Taoline käitumisviis ei ole vanglateenistuse poolt aktsepteeritav ja lisaks võib

kaebaja oma käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid samalaadsetele rikkumistele. Selle

ennetamiseks on vajalik kaebaja teistest isoleerida. Kuna kinnipeetava käitumine on

ettearvamatu ja impulsiivne, siis aitab tema paigutamine lukustatud kambrisse paremini

maandada nimetatud riske ning tagab parema järelevalve kinnipeetava üle.

12.5. Nagu juba märgitud, on täiendavad julgeolekuabinõud erakorralised meetmed, mille

kohaldamine on lubatud üksnes ohuolukorras ning peab esinema põhjendatud kahtlus, et

isikust võib tuleneda reaalne oht. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel

otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1

mõttes. Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse

täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine

(KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava

objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks,

kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole

käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada

olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas

VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest

juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel. Riigikohus on samuti sedastanud, et

VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada näiteks ohjeldusmeedet

(RKHK 25.04.2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-12). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise

õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane

põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu

(RKHK 19.06.2019. a määrus haldusasjas nr 3-19-415). Seega kinnitab kohtupraktika, et

olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud ei saa võrdsustada ohuolukorraga.

Eeltoodust tulenevalt ja arvestades vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud olukorda ning põhjendusi

täiendavate julgeolekuabinõude viivitamatuks kohaldamiseks kaebaja suhtes, nõustub

ringkonnakohus

halduskohtuga,

et

valvurilt

ravimipinali

enda

kätte

võtmisest,

eelpoolkirjeldatud väljaütlemistest ning ärritatud olekust ei saa tuletada kaebaja kavatsust

kedagi reaalselt ähvardada või rünnata, vaid väljaöeldud lause võis olla tingitud kaebaja

rahulolematusest sellega, et ta ei saanud 18.01.2019 oma õhtuseid ravimeid valvurilt enam nii,

nagu oli varem. Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirjas põhistanud

põhjendatud kahtluse olemasolu, et kaebaja võib tulenevalt oma ärritusest ja valvuritele öeldud

lausest kujutada endast reaalset ja vahetut ohtu kas kaaskinnipeetavatele, valvuritele või vangla

julgeolekule tervikuna, s.o, et esineb ohuolukord, mille ennetamiseks kohaldati kaebaja suhtes

koheselt täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vastustaja väited selle kohta, et kaebaja kuritegelik

mõtteviis võib edaspidigi leida vanglas väljundi vanglaametnikele suunatud tegevuste

(vanglaametnike solvamine ja nendesse üleolev suhtumine) näol ning kaebaja võib oma

käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid samalaadsetele rikkumistele, on oletuslikku laadi ja

käskkirjas pole viidatud ühelegi tõendile selle kohta, et kaebaja on varem käitunud agressiivselt,

ähvardanud teisi isikuid, kasutanud vägivalda, rünnanud vanglateenistujaid või vanglas

viibijaid, millele tuginedes oleks võimalik väita, et ka 18.01.2019 toimunud intsidenti ajal võis

kaebaja teistele reaalselt ohtlik olla. Peale tsiteeritud ettekande, puuduvad käskkirjas muud

põhistused, mis viitaksid kaebaja agressiivsusele. Ka ei nähtu valvurite koostatud ettekandest,

et kaebaja oleks ähvardanud kahju tekitamisega vanglale, kaaskinnipeetavatele või

vanglateenistujatele, füüsilise vastuhakuga vms. Ringkonnakohus nõustub küll vastustajaga, et

ka kaebaja verbaalne rünne on asjaolu, mida saab arvestada kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel,

kuid seda koostoimes teiste asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja suhtes kohaldatud

täiendavad julgeolekuabinõud ei ole efektiivsed vastustaja ametnike vastu suunatud uute

verbaalsete rünnete ärahoidmiseks tulevikus, mistõttu ei saa selliste rünnete oht olla aluseks

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal,

et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude viivitamatul kohaldamisel pidi vastustaja

veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise

õigusrikkumise toimepanemine. Nagu juba märgitud, sellist tõdemust ega põhjendusi

kaevatavast käskkirjast ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tuvastatud

asjaolude pinnal nähtub, et vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

otsustamisel ja meetme valikul ilmselt ebaõigesti hinnanud kaebaja ohtlikkust, lähtunud

lubamatutest kaalutlustest ja jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Ka kohtupraktikas on

selgitatud, et ennetava meetme kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata lähtudes meetme

rakendamise ajal haldusorganile teadaolevatest asjaoludest ning hinnang täiendavate

õiguskaitsevahendite kohaldamise õiguspärasusele võib sõltuda ka sellest, et haldusorgan on

jätnud välja selgitamata asjaolu, mis võis kaalutlusõiguse teostamisel oluline olla

(RKHK 02.06.2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-10). Seega tühistas halduskohus Viru

Vangla 18.01.2019. a käskkirja nr 6-4/18-1igati põhjendatult.

13. Halduskohtu 29.05.2020. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna samuti alust

vastustaja väited, mille kohaselt jättis kohus arvestamata, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkiri antakse välja kiireloomulisena ning juhul, kui menetlusosaline jätab

avaldamata talle teadaolevad andmed, kannab ta sellega kaasnevat riski endale kahjuliku

haldusotsustuse saamiseks.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ja eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-,

väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava

õigushüve, milleks käesoleval juhul olid vaidlusaluse käskkirja kohaselt vanglasisene

julgeolek, oht teiste isikute elule ja tervisele ning uute õigusrikkumiste toimepanemise

ennetamine, kahjustamises. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei nähtu vangla 18.01.2019. a

käskkirjast selliseid asjaolusid, põhjendusi ja kaalutlusi, mis tõendaksid vanglal põhjendatud

kahtluse olemasolu, et käskkirjas kirjeldatud kaebaja tegevus ja sõnalised väljaütlemised

oleksid kujutanud endast reaalset ja vahetut ohtu kas kaaskinnipeetavatele, valvuritele või

vangla julgeolekule tervikuna. Samuti ei nähtu käskkirja põhjendustest, mis õigustas vangla

arvates kaebaja suhtes kohest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tema poolt uute

õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Sisuliselt on tuvastatud ka see, et tegemist ei

olnud edasilükkamatu juhuga VangS § 69 lg 4 teise lause tähenduses ning käskkirjast ja selle

aluseks olevast ettekandest ei tulene ka seda, et kaebajast lähtus 18.01.2019 kella 22.20 paiku

reaalne ja kohene oht vastustaja poolt loetletud õigushüvedele. Seega, kuigi täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja võidakse anda välja ka kiireloomulisena, peavad

selleks esinema vastavad põhjused ja eeldused. Ainuüksi viide sellele, et oma olemuselt on

tegemist kiireloomuliselt välja antava haldusaktiga ei õigusta asjas tähtsust omavate asjaolude

välja selgitamata jätmist ega HMS-i nõuetele mittevastava ja kaalutlusvigadega haldusakti

väljaandmist, mis oluliselt ja pika aja jooksul piirab kaebaja õigusi.

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (RKHK 19.12.2006. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21) ja seetõttu ei saa nõustuda vastustaja väitega, et kui

menetlusosaline jätab avaldamata talle teadaolevad andmed, kannab ta sellega kaasnevat riski

endale kahjuliku haldusotsustuse saamiseks. Lisaks sellele ei jätnud kaebaja vanglale mingeid

andmeid ega asjaolusid avaldamata. Nagu halduskohus õigesti tuvastas ja varasemalt märgitud,

ei keeldunud kaebaja põhjendamatult või pahatahtlikult seoses tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega omapoolsete selgituste andmisest, vaid vastustaja ei

kuulanud teda HMS § 40 lg 1 kohaselt tõhusalt ja täies mahus ära.

14. Ringkonnakohus jätab seega Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.

15. Kuna vastustajal ei tulnud HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasuda ning menetlusosalistel

pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada

käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.

16. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega,

nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 6.

(allkirjastatud digitaalselt)