2-20-8404/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-8404

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.A. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1728 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

Kostja (vastustaja): B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Artur Pärnoja

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Viru Maakohtu 11. jaanuari 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2(9)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamta.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 9. juunil 2020 Viru Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu, milles

palus 6. juuli 2020 täpsustusi arvestades kostjalt välja mõista elatise ajavahemiku 9. juuni

2019 kuni 31. detsember 2019 eest 1890 eurot, ajavahemiku alates 1. jaanuar 2020 kuni

31. mai 2020 eest 1460 eurot ning alates hagi esitamise päevast kuni hageja täisealiseks

saamiseni 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära.

Maakohus rahuldas 14. juuli 2020. a määrusega osaliselt hageja hagi tagamise taotluse

ning kohustas kostjat maksma tsiviilasja menetluse ajal hageja ülalpidamiseks elatist

100 eurot kuus alates määruse tegemisest kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Hageja elab koos emaga. Kostja elab hagejast

eraldi alates 2012. aastast. Kostja pole hagejale kunagi ülalpidamist andnud ega elatist

maksnud. Seega on täidetud elatise nõudmise eeldused. Hageja ei ole elatisest keeldunud.

Kostjal võib olla mitteametlik sissetulek.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

Hageja sünni järel oli kostjal ja hageja emal kokkulepe, et kostja osaleb lapse elus ja peab

teda üleval. Hageja ema rikkus kokkulepet ning ei soovinud, et kostja lapsega suhtleks

ning ei soovinud ka ülalpidamist. Viimane kord kohtus kostja lapse emaga umbes 2020. a

jaanuaris ja pakkus lapse ülalpidamiseks raha, kuid hageja ema keeldus sellest. Seega on

elatise maksmise nõue ajavahemiku eest alates 2019. a juunist põhjendamata, kuna hageja

ema keeldus raha vastu võtmast.

Kostja ei tööta alates 2017. a-st ja on Eesti Töötukassas (töötukassa) töötuna arvel. Kostja

igakuine sissetulek on vahemikus X–X eurot. Kostjal on ka kohustused täitemenetluses

3(9)

summas 14 643 eurot, mille kustutamiseks kulub tal veel umbes 10 aastat. Kostja elab koos

C.C.ga. Nende ülalpidamisel on alaealine D.D.. Kostja elab elukaaslasele kuuluvas

korteris. Elukaaslane on samuti töötu, tema ainuke sissetulek on lapsetoetus. Kostja ja tema

pere igakuised püsikulud on: kommunaalmaksed keskmiselt 198 eurot (pool kuludest 99

eurot), sideteenused 47 eurot (pool kuludest 23 eurot 50 senti), toidu- ja majapidamiskulud

150 eurot (pool kuludest 75 eurot), riided, hügieenitarbed ja ravimid 60–70 eurot (pool

kuludest 35 eurot), kõik kokku 233 eurot 50 senti. Kostja on osaliselt töövõimetu ja ei leia

tööd. Juhutööd, nt vanaraua kogumine, ei ole stabiilsed ning toovad sissetulekut ainult

mõnikümmend eurot kuus. Kostja omandab kutseõppeasustuses keevitaja elukutset.

Liiklusregistrist nähtuvalt on kostja viie sõiduki omanik, kuid neli nendest on müüdud

vanarauaks (sõidukeid ei ole registrist kustutatud). Üks auto on arestitud

kriminaalmenetluse käigus ning asub Narvas politsei parklas, sõiduki jääkväärtus on

200 eurot. Muud vara kostjal pole.

Kostja ei ole võimeline maksma 292 eurot kuus. Kostjal on veel üks ülalpeetav ja ta ei ole

võimeline tasuma elatist rohkem kui 35 eurot kuus. Hageja ema saab lapsetoetust, mida

saab kasutada hageja hüvanguks. Lähtudes ka Justiitsministeeriumi uuringust laste tegelike

vajaduste kohta, on igakuine elatis 292 eurot põhjendamatult suur. Tegelikkuses on lapse

vajadused väiksemad.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2021. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 9. juunist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni

summas 100 eurot kuus. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja

kasuks välja ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju 3350 eurot.

Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada maakohtu 14. juuli 2020. a määrusega kohaldatud

hagi tagamine, millega kostjat kohustati tasuma kohtumenetluse ajal hagejale elatist

100 eurot kuus. Juhul, kui hagejale anti viidatud hagi tagamise määruse alusel

Sotsiaalkindlustusameti otsusega riigipoolset kohtumenetlusaegset elatisabi, läheb

väljamakstud summa ulatuses elatisenõue üle riigile ja selles ulatuses ei ole käesoleva

kohtuotsusega kostjalt välja mõistetud elatis hageja poolt sissenõutav. Menetluskulud jättis

kohus poolte enda kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt on vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist

üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras

(perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 1). Kostja on palunud võtta arvesse asjaolu, et ta on

osaliselt

töövõimetu

Kostja

väidete

kohaselt

moodustavad

tema

sissetuleku

töövõimetustoetus ja sotsiaaltoetus. Lisaks sellele saab kostja ebaregulaarselt tulu

vanametalli kogumisest. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et ajavahemikul

1. aprillist 2020 kuni 28. septembrini 2020 oli kostja stabiilseks sissetulekuks kuus

ligikaudu 300 eurot, millele lisanduvad juhuslikud sissetulekud vanametalli kogumisest.

Kostja

õpib

Ida-Virumaa

Kutsehariduskeskuses

statsionaarses

õppes

poolautomaatkeevitajaks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teeniks tegelikkuses suuremat

sissetulekut ning arvestades kostja osalist töövõimet ja ka asjaolu, et kostja õpib

statsionaarses õppes, ei ole võimalik ka eeldada, et kostja suudaks praegusel hetkel

suuremat sissetulekut teenida. Kohus tegi järelpärimised avalikesse registritesse. Kostjale

4(9)

ei kuulu kinnisvara. Kostjale ei kuulu äriühinguid. Kostja nimele on registreeritud viis

autot, millest neli on kostja sõnul müüdud vanametalliks. Kõikidel autodel on keelumärge

ja arvestades nende ehitusaastat, ei ole tegemist varaga, mida kostja saaks kasumlikult

võõrandada, seda isegi juhul, kui need autod tegelikult alles oleksid. Seega on kostja

stabiilne sissetulek ligikaudu 300 eurot kuus, mille arvelt peab kostja tagama ülalpidamise

hagejale ja iseendale. Nimetatud summale lisanduvad juhuslikud sissetulekud.

Kostjal on tuvastatud osaline töövõime ning kostja selgituste kohaselt ei ole tal võimalik

teha oma varasemat tööd montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas, kuna ta ei saa tõsta

raskusi üle 5 kg. Kuigi kostja on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks kõik endast oleneva, siis ei ole võimalik tekitada olukorda, et kostjal

ei ole võimalik säilitada inimväärset elu. Kostja omandab uut kutset ning juhul, kui kostja

saab uue töö, siis on võimalik, et kostja sissetulekud suurenevad ja tal on võimalik ka

suuremat elatist maksta. 2020. aasta arvestuslik elatusmiinimum oli Statistikaameti

andmetel 221 eurot 40 senti.

Elukaaslase lapse suhtes ei ole kostjal ülalpidamiskohustust. Kuigi kostja võib soovida

teda abistada, ei ole selle arvelt võimalik vähendada kostja bioloogilisele lapsele makstava

elatise suurust. Kostja viidatud täitemenetlused ei ole samuti põhjuseks elatise

vähendamiseks.

Arvestades, et kostja on soovinud elatise väljamõistmist miinimumelatisest väiksemas

summas, pidas kohus vajalikuks hinnata hageja kulusid. Hageja ema ei esitanud kohtu

ettepanekutele vaatamata menetluse kestel tõendeid enda sissetulekute ega hageja

kulutuste kohta. Uuringu "Lapse vajaduspõhine miinimumelatis" kohaselt oli lapse

minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019. a lõpus standardeelarvete keskmise

järgi 172 eurot kuus ja võrdlevanalüüsi meetodil 194 eurot kuus, mis jääb tunduvalt alla

praegusele seadusejärgse miinimumelatise summale. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt

vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas,

mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada

ning teise vanema sellise kohustuse ulatust (PKS § 105 lg 3). Olenemata sellest, et kõik

vanemad soovivad oma lastele pakkuda kõige paremaid võimalusi arenemiseks ja vaba aja

veetmiseks, saab seda siiski pakkuda oma sissetulekute piires.

Kohus leidis, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades tuleb elatisest maha arvata pool

lapsetoetusest (30 eurot). Hageja ei ole tõendanud, et selline mahaarvamine oleks

põhjendamatu.

Arvestades eelmärgitut ning asjaolu, et hageja ei ole tõendanud, et tema ülalpidamise

igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leidis kohus, et kostjalt tuleb

välja mõista elatis 100 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja hetkel

olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit.

Arvestades, et kohus vähendas elatist alla miinimummäära, ei ole kohtupraktikast lähtudes

(Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909 p 16) võimalik ette näha

ka elatise automaatset tõusu.

Ka elatist tagasiulatuvalt välja mõistes (PKS § 108) mõistes tuleb arvestada nii vanema

toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise

5(9)

vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste

laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei

ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes

ülalpidamist tagantjärgi. Praegusel juhul väidab kostja, et hageja ema ei ole kogu hageja

senise eluaja jooksul elatist nõudnud, hageja ema ei ole isegi kostja pakutud elatist vastu

võtnud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks varasemalt elatist nõudnud. Lisaks ei

nähtu kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttest, et kostjal oleks sääste, mille arvelt

kahjuhüvitist tasuda. Kostja satuks tagasiulatuva elatise väljamõistmise tõttu äärmiselt

raskesse olukorda ega suudaks seetõtu tasuda igakuist elatist. Selline olukord ei ole hageja

huvides. Nimetatud asjaoludest lähtudes tuleb hageja nõue tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks summas 3350 eurot jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 11. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus,

millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei analüüsinud kohus piisavalt kõiki asjaolusid

ning esitatud tõendeid ja hageja vastuväiteid kogumis. Kostja esitatud tõendid ja väited ei

anna alust hageja hagi osaliseks rahuldamata jätmiseks.

Kohtu põhiargumendiks elatise vähendamisel oli asjaolu, et kostjal on tuvastatud osaline

töövõime ning kostja selgituste kohaselt ei ole tal võimalik teha oma varasemat tööd

montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas, kuna ta ei saa tõsta raskusi üle 5 kg. Samas

järeldub kostja selgitustest 8. septembri 2020. a kohtuistungil, et hageja on põhimõtteliselt

võimeline tegema ka oma varasemat tööd montaaži ja rehvide vahetamise valdkonnas (või

sellega sarnast tööd), kuna tegemist ei ole arstliku diagnoosi, ettekirjutuse ega keeluga üle

5 kg asjade tõstmiseks, vaid tegemist on vaid arsti soovitusega.

Üheks elatise vähendamise põhjuseks oli see, et kostja õpib statsionaarõppes. Arvestades

kostja vanust 34 aastat, ja seda, et temal on alaealine laps, keda ta peab ülal pidama, on

kostjal võimalus asuda õppima kaugõppes või õhtuõppes ning õppimisest vabal ajal

tööpäeva jooksul käia tööl raha teenindamiseks enda ja oma alaealise lapse ülalpidamiseks.

Kostja taoline käitumine annab aluse eeldada, et kostja ei tee tahtlikult toiminguid, mida

teeks sarnases olukorras muu samas vanuses olev mõistlik inimene.

Hageja leiab jätkuvalt, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada lapse

kulutusi. Lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista

miinimumelatisest väiksema elatise. Maakohtu analüüsitud statistilised andmed ei kajasta

ega arvesta lapse individuaalseid vajadusi ehk konkreetse lapse vajadusi konkreetsel

ajaperioodil ning tegemist on üldiste andmetega, mis ei kajasta tegelikku elu ega tegelikke

vajadusi, sh alaealise lapse vajadusi. Nende andmete põhjal ei saa teha järeldusi lapse

ülalpidamiskulu suuruse kohta. Isegi kui lähtuda esitatud statistilistest andmetest,

moodustas 2019. a lõpus lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 183 eurot

(172 € + 194 € ÷ 2).

Kohus vähendas põhjendamatult elatist põhjusel, et hageja emale makstakse lapsetoetust

60 eurot kuus. Ainuüksi asjaolu, et hageja saab toetust alaealise lapse kasvatamiseks ei ole

6(9)

kohtupraktikast lähtuvalt alus elatise vähendamiseks. Lisaks ei saa tulumaksu soodustust

võtta arvesse elatise väljamõistmisel, kuna tegemist ei ole riikliku toetuse, vaid vahendiga,

mis tagab makstavate toetuste mittevähendamist tulumaksu vaba miinimumi ületamisel.

Hageja esitatud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmise osas on otsus rajatud vaid

kostja väidetele, et hageja ema ei ole elatist nõudnud ega kostja pakutud elatist vastu

võtnud. Hageja ei saa kostjalt elatise nõudmist tõendada, kuna nõue esitati suuliselt. Kostja

ei ole tõendanud, et ta pakkus hagejale elatise tasumist (ning hageja ema ei võtnud seda

vastu).

Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt enne hagi esitamist ei pane kostjat äärmiselt

raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav. Kostja pidi vanemana olema

teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ning saanuks oma kohustust täita

vabatahtlikult. Asja materjalidest ilmneb, et enne hagi esitamist oli kostjal stabiilne ja

piisav sissetulek. Juhul, kui kohus leidis, et tagasiulatuva elatise nõude summa koormab

kostjat üleliigselt, võinuks kohus vähendada tasumisele kuuluvat summat mõistliku

summani, mitte aga jätta nimetatud nõuet täies ulatuses rahuldamata.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis õigesti, et kostjalt tuleb välja mõista elatis 100 eurot kuus. Suurema elatise

väljamõistmine asetaks kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda

minimaalselt vajalikku elustandardit. Kostja on töötu, aga loodab, tema tervis aja

möödudes paraneb. Seetõttu omandab ta kutseõppekeskuses uut elukutset. Meditsiinilistel

näidustustel on kostjal lähimate aastate jooksul keelatud tegeleda raske füüsilise tööga.

Hageja väide, et kostja saab töötada keevitajana, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja

ei ole menetluse käigus lükanud ümber kostja väiteid selle kohta, et hageja ei esitanud enne

hagi esitamist kostja vastu elatise nõuet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või

tühistamiseks, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21

tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles

kohus jättis hagi rahuldamata ning hageja menetluskuld tema enda kanda. Osas, milles

kohus hagi rahuldas ning mõistis kostjalt alates 9. juunist 2020 hageja kasuks välja elatise

100 eurot kuus, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi seega jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega

vaidlustatud osas.

8. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta

eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Ringkonnakohus märgib esmalt, et viidatud säte

võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja lisaks sellele ka kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus

7(9)

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 12). Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista

elatise alates 9. juunist 2019. Kahju hüvitamise nõude eeldustele hageja menetluses

tuginenud ei ole. Seega tuli kohtul lahendada hageja nõue tagasiulatuvalt

ülalpidamiskohustuse täitmiseks, mitte kahju hüvitamise nõue, milleks maakohus seda

ilmselt ekslikult pidas (vt maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning põhjenduste p-d 23 ja

27).

8.1.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et PKS § 108 alusel esitatud

nõue ülalpidamiskohustuse tagasiulatuvaks täitmiseks tuleb jätta rahuldamata. Samas on

maakohus põhjendanud nõude rahuldamata jätmist mh sellega, et hageja ei ole tõendanud,

et ta oleks kostjalt varem elatist nõudnud. Ringkonnakohus märgib, et kuni ühe aasta eest

enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta iseenesest

õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, st isik ei kaota üksnes selle tõttu nõudeõigust.

Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmisega kui asjaoluga saab arvestada vaid nõude

ulatuse määramisel (vt nt Riigikohus 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16,

p 20). Vastavas osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Ringkonnakohus märgib, et kostja

kui vanema kohustus hagejat ülal pidada oli kostjale teada (PKS § 96 ja § 97 p 1) oluliselt

enne 9. juunit 2019. Asja materjalidest tõepoolest ei nähtu, et hageja ema oleks elatise

tasumist enne hagi esitamist kostjalt nõudnud, kuid samas pole kostja tõendanud enda

väiteid, et hageja ema ei ole kostja pakutud elatist vastu võtnud (seega seda, et kostja oleks

soovinud oma kohustust täita).

8.2.

Eelmärgitu ei ole toonud siiski kaasa ebaõiget otsust. Ringkonnakohus nõustub

PKS § 108 kohase nõude osas maakohtuga selles, et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel

satuks kostja äärmiselt raskesse olukorda ega suudaks seetõttu tasuda igakuist elatist.

Selline olukord ei ole lapse huvides. Tagasiulatuvalt elatist välja mõistes, mh

ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, tuleb lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest.

Lisaks tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja

tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt nt

Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14; 26. mai 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 koos selles viidatud praktikaga). Esitatud ja kogutud

tõendite põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik ülalpidamiskohustuse

tagasiulatuva täitmise nõuet rahuldada ka osaliselt, st hageja poolt taotletust väiksemas

ulatuses.

9. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märgib, et

PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909,

p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on

ületanud diskretsioonipiire. Jättes kõrvale ülalviidatud järeldused ülalpidamiskohustuse

tagasiulatuva täitmise osas, on maakohtu seisukohad otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436;

§ 442 lg 8) põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda.

Vastusena ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8(9)

9.1.

Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et PKS § 101 lg 1 järgne miinimumelatis ei täida

tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid

vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega

elatist maksta. Seetõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista

väiksemas ulatuses. Sellisele seisukohale on mitmes lahendis asunud ka Riigikohus (vt nt

Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).

9.2.

Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud kostja osalise töövõime.

Kostja on esitanud enda osalise töövõime kohta mitmeid tõendeid. Töötukassa 18. märtsi

2020. a otsusest (tl-d 87–88) nähtub, et kostjal on tuvastatud vähenenud töövõime

ajavahemikul alates 13. märtsist 2020 kuni 12. märtsini 2022, samas otsuses on kirjeldatud

kostja töövõimet piiravaid terviseprobleeme (X). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga

väitega, nagu võiks kostja selgitustest 8. septembri 2020. a kohtuistungil järeldada, et

hageja on põhimõtteliselt võimeline tegema ka oma varasemat tööd (montaaži ja rehvide

vahetamise valdkonnas) või sellega sarnast tööd. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi.

9.3.

Kostja õppimine päevases õppevormis (statsionaarõppes) ei mõjuta kohtu järeldusi,

mis puudutavad kostja hetke piiratud töövõimet. Kostja jaoks ei takista töö leidmist ja

suurema sissetuleku teenimist õppimine, vaid terviseprobleemid. Kostja ei ole väitnud ega

maakohus tuvastanud, et kostja ainsaks või peamiseks põhjuseks töö leidmisel oleks tema

õppimine statsionaarõppes.

9.4.

Iseensest võib nõustuda hageja väitega, et miinimummääras elatise nõudmisel ei

ole vaja tõendada lapse kulutusi. Siiski on kohtul vaja kohtupraktikast lähtudes hinnata

lapse vajadusi olukorras, kus kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema

elatise (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Seda

kinnitab ka hageja ise esitatud apellatsioonkaebuses. Samas ei ole hageja esitanud

menetluses andmeid ja asjaolusid, mis võimaldaksid lapse vajadusi hinnata. Seda ei ole

hageja teinud ka apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus möönab, et maakohtu analüüsitud statistilised andmed ei pruugi

kajastada ega arvestada lapse individuaalseid vajadusi igal üksikjuhul. Samas ei ole hageja,

vaatamata kohtu ettepanekule (tl 69) esitanud menetluses andmeid enda vajaduste ja

ülalpidamiskulu suuruse kohta. Seetõttu sai ja pidi maakohus asja lahendamisel võtma

aluseks kõnealused statistilised andmed. Arusaamatuks jääb hageja väide, et 2019. a lõpus

oli lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 183 eurot.

9.5.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud selle üle, et hageja emale

lapsetoetust makstakse. Riiklik lapsetoetust võib olla põhjendatud võtta PKS § 102 lg-s 2

sätestatud mõjuva põhjusena arvesse elatise vähendamisel alla miinimummäära, kui hageja

esile toodud ning tõendatud asjaolud seda tingivad. Riigikohtu senise praktika põhjal ei

anna ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt

vähendada. Elatise vähendamisel saab riikliku peretoetuse võtta mõjuva põhjusena arvesse

koostoimes muude asjaoludega (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-35-17, p 28.2). Samas ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul eelmärgitu vastu

9(9)

eksinud. Võttes arvesse eelkõige kostja osalist töövõimet ning piiratud võimalusi

ülalpidamise andmisel, võis maakohus lapsetoetuse maksmisega PKS § 102 lg-s 2

sätestatud

mõjuva

põhjusena

käesolevas

asjas

arvestada.

Hageja

ei

ole

apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et

maakohus arvestas praegusel juhul riikliku lapsetoetusega põhjendamatult.

10. Üldjuhul jäävad menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral

TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud isiku kanda. Arvestades, et praegusel

juhul on apellatsioonkaebuse esitajateks alaealine laps, kes nõuab oma vanemalt elatist

miinimummääras, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162

lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Esitatud menetluskulude jaotust arvestades pole

vaja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest