2-20-14220/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. juuni 2021

Tsiviilasja number

2-20-14220

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1264 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja C.C.

Vastustaja

(kostja):

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 19. veebruari 2021. a

otsus väljamõistetud elatise suuruse osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A.A.

hagi B.B. vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt ning

mõista B.B.lt A.A. kasuks välja igakuine elatis 292

eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud

kuupalga

alammäära,

alates

29. septembrist 2020 kuni A.A. täisealiseks saamiseni.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Välja mõista B.B.lt A.A. kasuks välja igakuine

elatis 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates

29. septembrist 2020 kuni A.A. täisealiseks saamiseni.

2.3. Jätta A.A. nõue tagasiulatuva elatise perioodi 1.

juuli 2019 kuni 29. september 2020 väljamõistmiseks

rahuldamata.

2.4.

Kohustada

B.B.d

maksma

A.A.

kasuks

väljamõistetud igakuine elatis C.C. arveldusarvele nr

X Swedbank AS-is hiljemalt jooksva kuu esimeseks

kuupäevaks, selgitusse märkida: „Elatis A.A.“.

2.5. Jätta A.A. menetluskulud tema enda kanda.

2.6. Jätta B.B. menetluskulud tema enda kanda.

2.7. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus

nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 29. septembril 2020 hagi B.B. (kostja) vastu elatise alates 1. juulist 2019

väljamõistmiseks seaduses kehtestatud miinimummääras. Kostja on hageja isa, kes ei toeta

hagejat majanduslikult alates jaanuarist 2019. Hageja elab koos ema ja vanaemaga vanaemale

kuuluvas korteris. Hageja ema kannab kõik hageja ülalpidamiskulud üksinda.

Kostjal on võimalik teenida sissetulekut sellises ulatuses, mis võimaldab tal maksta elatist

miinimummääras. Kostja ise vigastas kätt, hageja ema ei ole sellele kaasa aidanud. Elatise

vähendamine riiklikete toetuste võrra on põhjendamatu, kuivõrd kostja ei ole seda taotlenud.

Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning

selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu 28. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-120-14, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15; 8. jaanuari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks puuduvad.

Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu

28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on hagejat oma võimaluste piires toetanud. Hagejat on

toetanud ka kostja sugulased. Korter, kus kostja elab, ei kuulu temale, vaid kostja emale. Kostjal

endal vara puudub. Kostjal on käevigastus, mille tekkimisele aitas kaasa hageja ema. Kostja ja

hageja ema ei ole lõplikult lahku läinud. Kostja sissetulekuks on Eesti Töötukassa poolt

makstav toetus X eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 19. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja igakuise elatise 151 eurot 50 senti alates 29. septembrist 2020 kuni hageja

täisealiseks saamiseni X (kaasa arvatud) ning kohustas kostjat maksma hageja elatise C.C.

arveldusarvele nr X Swedbank AS-is hiljemalt jooksva kuu esimeseks kuupäevaks, märkides

selgitusse: „Elatis A.A.“. Maakohus jättis hageja nõude tagasiulatuva elatise perioodi 1. juulist

2019 kuni 28. septembrini 2020 eest väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud poolte

endi kanda.

Kostja on hageja isa ning seega hagejale ülalpidamist andma kohustatud isikuks

perekonnaseaduse (PKS) § 96 järgi. Hageja on alaealine laps ja õigustatud elatist nõudma

(PKS § 97 p 1). Hageja elab kostjast eraldi ning kostja hageja ülalpidamiskohustust seaduses

sätestatud määras ei täida.

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada.

Samas on hageja esitanud hagiavalduses oma vajaduste loetelu, mille kohaselt on hageja

kulutused ühes kuus järgmised: eluasemekulud 160 eurot, toit 110 eurot, transport 40 eurot,

kulutused tervishoiule 50 eurot, kulutused hügieenile 15 eurot, koolikohustuse täimise kulu

(lasteaed) 50 eurot, kulud riietele ja jalanõudele 45 eurot ning muud vältimatud püsikulud 100

eurot, kokku 570 eurot. Hageja esindaja selgitas kohtuistungil, et hagejaga samal aadressil

elavad kolm inimest ja eluasemekulud 160 eurot on kogukulu. Hageja esindaja ei osanud

selgitada, millised on hageja muud vältimatud püsikulud ühes kalendrikuus. Kohus tegi

hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid hageja kulude kohta. Hageja täiendavaid

tõendeid kohtule ei esitanud.

Maakohus leidis, et hageja kulud kokku 570 eurot kuus ei ole täies ulatuses põhjendatud. Hageja

eluasemekulusid tuleb vähendada kahe kolmandiku võrra, kuna hagejaga samas korteris elab

veel kaks inimest peale hageja enda. Hageja eluasemekulud on 160/3=53 eurot. Hageja muud

vältimatud püsikulud ühes kalendrikuus 100 eurot ei leidnud kinnitust, kuna hageja ei osanud

neid kohtule mõistlikult selgitada. Hageja saab riigilt lapsetoetust 60 eurot kuus, mille võrra on

hageja vajadused kaetud riiklikest vahenditest. Vähendades hagiavalduses märgitud hageja

igakuiseid kulutusi 570 eurot eluasemekulude üleliigse osa, muude vältimatute püsikulude ja

riikliku toetuse võrra, on hageja igakuised kulud mõistlikud ja vajalikud 303 euro ulatuses.

Vastavalt PKS §-le 96 peavad mõlemad lapse vanemad andma lapsele ülalpidamist. Seega on

hageja emal samuti kohustus hagejat ülal pidada. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist

vaid osas, mille eest see vanem vastutab st, et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last

ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Seega on kostja osaks hageja

ülalpidamisega seotud kulude kandmisel igakuiselt 151 eurot 50 senti (303/2).

Kostja ei ole tõendanud, et seoses käevigastusega oleks kostjal tuvastatud töövõime

vähenemine. Kostja on viibinud haiglaravil alates 23. jaanuarist 2019 kolm voodipäeva. Kostja

on haiglast välja kirjutatud ja suunatud ambulatoorsele ravile. Töövõime vähenemist kostja

tõendanud ei ole. Samuti ei ole kostjal teisi ülalpeetavaid.

Vaidlust ei ole, et kostja sissetulek on X eurot kuus neto. Hageja on sellega kohtuistungil

nõustunud. Kostja 18. jaanuari 2021 vastuse kohaselt on tema sissetulek vähenenud nullini,

kuna töötukassa lõpetas tasemeõppe toetuse maksmise. Hageja nõustus kohtuistungil

kokkuleppe korras, et kostja võiks maksta hagejale ülalpidamiseks elatist 160 eurot kuus seni

kuni kostja leiab endale töökoha.

Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline

kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale

sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei

tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema

objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma

kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole

võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita

(Riigikohtu 7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09).

Elatise väljamõistmine PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras ning tagasiulatuvalt ühe aasta eest

enne hagi esitamist seaks kostja olukorda, kus ta muutub maksejõuetuks ning sealjuures

sõltuvaks sotsiaalabist ning sellega kahjustaks oluliselt enda toimetulekut endale minimaalselt

vajaliku elustandardi tagamisel ilma riigi abita. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole elatise

väljamõistmine tagasiulatuvalt perioodi eest alates 1. juulist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni

29. septembrini 2020, kuna hagejale on selle aja eest ülalpidamist andnud tema teine vanem,

ema. Kostja väide, et kostja ja tema sugulased on hagejat rahaliselt toetanud, ei ole tõendatud.

Maakohus leidis, et kostjalt väljamõistetavat elatist tuleb vähendada alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks on maakohtu hinnangul hageja

igakuiste vajaduste rahaline suurus, mis jääb alla elatise seaduses sätestatud miinimummäära,

kostjal sissetuleku puudumine, hageja nõusolek kokkuleppe korras elatise tasumiseks 160 eurot

kuus kuni kostja leiab endale töökoha ning asjaolu, et hageja ema on kandnud ise kõik hageja

ülalpidamisega seotud kulud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning uue otsusega rahuldada hagi täies

ulatuses, mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis 292 eurot alates 29. septembrist

2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni, sidudes elatise suurust Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammääraga, mõista kostjalt välja elatis tagasiulatuvalt perioodi 1. juulist

2019 kuni 28. septembrini 2020 eest ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et hageja vajaduste suurus saab

olla elatise vähendamise aluseks. Hageja esindaja ei kinnitanud, et tema lapse vajadused on alla

seaduses sätestatud miinimummäära, vaid on märkinud, et vajaduste nimekiri on ligikaudne.

Hageja ei pea kulude suurust dokumentaalselt tõendama. Kostja ei esitanud vastuväiteid kulude

osas ega väitnud, et hageja kulud on väiksemad, kui seaduses sätestatud.

Kostja väike sissetulek ei saa olla aluseks elatise vähendamiseks. Kostja on terve mees, tal ei

ole tuvastatud tervisekahju ning ta on kohustatud teenima sissetulekut oma alaealiste laste

ülalpidamiseks.

Hageja nõusolekut väiksema elatise saamiseks kokkuleppe korras ei saa lugeda mõjuva

põhjusena elatise vähendamiseks. Kokkulepet ei saavutatud ning hageja jäi oma nõude juurde.

Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata PKS § 108 ja jätnud rahuldamata hageja nõude

tagasiulatuva elatise osas.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt menetlusõiguse normi ja materiaalõiguse

normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 2) väljamõistetud elatise suuruse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja

igakuise elatise 292 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära alates 29. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Muus osas tuleb

maakohtu otsus jätta muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud.

Hageja on kostja laps, kostja ei ela hagejaga koos ning kostja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1

kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Üldjuhul ei või igakuine elatis olla väiksem, kui pool

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1). PKS § 102 lg 2

esimese lause kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest. Erandina

saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda

lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema

töövõimetus

või

olukord,

kus

vanemal

on

teine

laps,

kes

elatise

väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Vaidlust ei ole, et kostjal ei ole teisi ülalpeetavaid ning kostja on töövõimeline inimene. Kostja

ei ole esitanud tõendeid töövõime vähenemise kohta seoses käevigastusega.

8. Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning

selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu

28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Lapse vajadusi tuleb hinnata aga

juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (Riigikohtu

7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14).

Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormist, kohustades hagejat esitama tõendeid

tema vajaduste suuruse kohta. Kui kostja väitel on hageja vajadused miinimummäärast

väiksemad, tuleb tal seda tõendada (TsMS § 230 lg 1). Apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei

ole väitnud, et hageja vajadused on alla miinimummäära, on põhjendatud.

Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid.

9. Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla

miinimummäära (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19).

Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; vt 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,

p-d 11 ja 13).

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning

miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele

tugineb ja seda on pooltega arutatud (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

17, p 28.2.; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kuigi

18. detsembri 2020. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja esindaja kinnitanud, et ta

saab igakuiselt toetust 60 eurot, ei nähtu protokollist, kas tegemist on just lapsetoetusega.

Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks lapsetoetuse arvestamist elatise

väljamõistmisel taotlenud ega seda, et maakohus oleks lapsetoetuse küsimust pooltega sisuliselt

arutanud. Ringkonnakohus ei ole asja materjalidest tuvastanud ühtki sellist muud asjaolu, mille

tõttu tulnuks praeguses asjas elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra vähendada.

10. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole

välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda

tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt

kaalukad (Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 9. juuni 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei

saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise

maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid

tagatud (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1; 7. veebruari 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12).

Miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas

elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Maakohus ei ole

elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks nõuetekohaselt huvide kaalumist läbi viinud.

11. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et ainuüksi kostja väike sissetulek ei ole aluseks elatise

alla miinimumi väljamõistmiseks.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel,

piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise

kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise

kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike

(Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 24. oktoobri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja täitnud kohustust sissetuleku teenimiseks. Puuduvad

objektiivsed põhjused, miks kostja ei saa sissetulekut teenida.

12. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et asjaolu, et hageja oli kompromissi

korras tingimuslikult nõus väiksema elatisega, ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis annaks alust

elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks PKS § 102 lg 2 mõistes.

13. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tagasiulatuva elatise väljamõistmise

osas tuleb jätta rahuldamata.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et sel perioodil on hagejale

andnud ülalpidamist tema teine vanem, ema. Selline maakohtu seisukoht ei ole seadusega

kooskõlas. Ülalpidamiskohustuse olemust arvesse võttes ning maakohtu loogikast lähtudes

oleks

tagasiulatuva

elatise

väljamõistmine

seega

alati

välistatud,

kuivõrd

lapse

ülalpidamiskulusid tuleb alati kanda vanemal, kes igapäevaselt lapse eest hoolt kannab.

PKS § 108 võimaldab õigustatud isikul nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist.

Hageja esitas hagi 29. septembril 202, paludes mõista välja elatis alates 1. juulist 2019. Seega

esitas hageja taotluse tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks suurema perioodi eest, kui ühe

aasta eest enne hagiavalduse esitamist, mis ei ole lubatav. Hageja saanuks nõuda PKS § 108

tagasiulatuvat elatist üksnes perioodi 28. september 2019 – 28. september 2020.

Kuna ülalpidamisnõue on suunatud hageja igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks

vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku toimetulekuks

vajalikud vahendid eelkõige hageja olemasolevate ja tulevaste vajaduste rahuldamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine seaks

kostja praegusel juhul raskesse majanduslikku olukorda, samuti ei täidaks see käesolevas asjas

oma eesmärki. Praegusel juhul on oluline, et kostja suudaks maksta elatist väljamõistetud

ulatuses. Elatisenõue alates hagi esitamisest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

14. Kuigi ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab osaliselt

maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas, puudub ringkonnakohtu hinnangul

vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).

Apellatsioonkaebuse rahuldamise ning maakohtu otsuse muutmise ulatus praegusel juhul ei too

kaasa menetluskulude jaotuse muutmist. Hagi rahuldatakse osaliselt.

15. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke