2-21-8422/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

29. juuni 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-8422

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus KS paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 26. ja 28. mai 2021 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

KS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): KS (isikukood

xxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Mariann Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 26. ja 28. mai 2021 määrused jätta muutmata ning määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

3. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja või psühhiaatria-

kliinik) esitas 26. mail 2021 Harju Maakohtule (maakohus) taotluse esialgse õiguskaitse

2 (5)

rakendamiseks (taotlus), millega taotles KS (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle ravi

pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Politsei ja kiirabi toimetasid puudutatud isiku 25. mail 2021 psühhiaatriakliinikusse, kus

tema suhtes võeti samal päeval kell 10.15 vastu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

rakendamise otsus.

2.1. Taotlusega samal päeval esitas avaldaja psühhiaatrite arvamuse (edaspidi: arvamus).

Arvamuses kirjeldatakse, et puudutatud isik on psühhiaatriakliinikus ravil 11. korda. Esma-

kordselt oli ta ravil 2011. aastal diagnoosiga täpsustamata äge psühhootiline episood ja

2014. aastal pandi segatüüpi skisoafektiivse häire diagnoos. Eelnevad hospitaliseerimised on

toimunud enamjaolt erakorraliselt kiirabi ja politseiga. Ta on viibinud korduvalt tahtevastasel

ravil, mida on mitmel korral pikendatud kolmekuuliseks raviks. Samuti on ta viibinud kahel

korral sundravil Jämejala haiglas (puudtatud isiku õe sõnul). Pärast haiglast vabanemist on ta

määratud toetusravi omavoliliselt lõpetanud; ühel korral haiglast põgenenud ja politsei abiga

haiglasse tagasi toodud. Tema uriinist on leitud kanepi tarvitamise jälgi.

2.2. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil ajavahemikul 6. aprill 2021–7. mai 2021

psühhoosi ägenemise tõttu. Haiglaraviga psühhoos taandus, meeleolu paranes ja ta lubati

ambulatoorsele ravile.

2.3. Politsei saabumisel oli puudutatud isiku jutt arusaamatu. Kodu oli sisuliselt asjadeta,

seinad erinevaid tähenduslikke sõnumeid täis kirjutatud. Politsei hinnangul oli isik

ettearvamatu, potentsiaalselt ohtliku käitumisega, mistõttu ta toimetati psühhiaatriakliiniku

valvetuppa. Valvetoas sedastati, et puudutatud isik on düsfooriline, tema on mõttekäik

kiirenenud ja hüplik, ta on emotsionaalselt labiilne ja ebaadekvaatsete reaktsioonidega.

2.4. Taotluse esitamise ajaks pole puudutatud isiku seisund muutunud. Ta on endiselt

äärmiselt konfliktivalmis ja ärritatud. Ise ennast haigeks ei pea ja ravivajadust ei mõista. Ta

avaldab paranoilist luulu: keegi käib tema korteris asju varastamas. Ta on kindel, et see on

vanglaga seotud inimene. Kõneleb kiirenenud tempoga, mõttekäik on laialivalguv ja hüplik

ning vastused küsimustele paraloogilised.

2.5. Arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (maniakaalne

skisoafektiivne häire F 25.0), millest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku

seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Psühhootilistest elamustest tulenevalt võib ta

käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada eelkõige teisi inimesi.

3. Ärakuulamisel oli puudutatud isik kergelt agiteeritud. Ta kinnitas, et on haiglas korduvalt,

orienteerub ajas ja kohas. Selgitas, et tema korteris läksid kaduma dokumendid, kutsus politsei

aga politseiga on konflikt, sest nad peksid teda läbi kunagi. Politsei sõitis ära ja mõne aja

möödudes tulid tagasi kiirabiga. Talle on ravimid välja kirjutatud ja ta käib regulaarselt raviarsti

juures. Ühtlasi kinnitas ta ravimite võtmist. Talle pakub juba 10 aastat huvi ravimitega

eksperimenteerimine, jälgib keha käitumist ja tundeid ravimite vahetamisel. Puudutatud isiks

pidas end adekvaatseks.

4. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldust.

5. Puudutatud isiku raviarst teavitas 28. mail 2021 maakohut sellest, et puudutatud isik ei ole

piisavalt paranenud ja vajab jätkuvalt haiglaravi. Tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks

ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele. Vereanalüüsid

kinnitavad, et ta ei ole ravimeid regulaarselt kodus võtnud.

3 (5)

MAAKOHTU MÄÄRUSED

6. Maakohus rahuldas 26. mai 2021 määrusega (määrus I) avaldaja taotluse kuni 4-päevase

ravi osas ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 29. mail 2021 kella

10.15-ni. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul

viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel. Esitatud andmete põhjal hindas kohus, et puudutatud isik

on pigem ohtlik. Lisaks nähtus taotlusest ravimite sundkorras manustamise vajadus.

7. Maakohus pikendas 28. mai 2021 määrusega (määrus II) puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse

võtmisega kuni 4. juulini 2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui

psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.

Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

7.1. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi

kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse

rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla

psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku

eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.

7.2. TsMS § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib

esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest

ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on

ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

7.3. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tal on psüühika-

häire, tema käitumine on mõjutatud psüühilisest haigestumisest, mistõttu haiglaravita jäädes

püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isik ei

mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Kohtu hinnangul ei ole ta võimeline psüühilise

seisundi tõttu iseenda eest hoolt kandma ja võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult.

Ravita jäädes seab ta ohtu eelkõige iseenda, aga ka ümbritseva. Puudutatud isik küll väidab, et

võtab talle välja kirjutatud ravimeid, kuid arst teatas kohtule, et vereanalüüsid kinnitavad

vastupidist: puudutatud isik ei ole võtnud kodus ravimeid regulaarselt. Järelikult vajab

puudutatud isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võiks ta haiglast lahkuda, mis toob

kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.

7.4. Eeltoodust tulenevalt on kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja

viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Esitatud on psühhiaatri

arvamus, mis kinnitab esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust. Puudutatud isik ei tervenenud

esialgse õiguskaitse tähtaja lõppemise päeval.

7.5. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Seetõttu tuleb

anda luba puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastaste, meeleolu stabiliseerivate ja

rahustava toimega ravimite manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

4 (5)

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

8. Puudutatud isik esitas 28. mail 2021 ise määruskaebuse, milles vaidlustab tema

tahtevastase kinnipidamise.

Puudutatud ei ole kohtulahendiga nõus. Ta on täiesti adekvaatne. Ta kutsus 25. mail 2021 ise

politsei, sest tema korterist kadusid asjad ja dokumendid. Ta meenutab 2010. aasta sündmusi,

kui politsei teda väärkohtles. Puudutatud isik leiab, et probleemid on tingitud firmast, kus ta

varem töötas. Selle juhataja pettis ametiasutusi ja kohut ning hakkas teda kiusama.

9. Maakohus käsitles kaebust kui määruse II vaidlustamist, võttis selle menetlusse ning andis

avaldajale ja esindajale tähtaja seisukoha esitamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu,

esindaja toetas kaebust. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 21. juunil 2021.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et puudutatud isiku 28. mai 2021 kaebust tuleb

käsitleda kaebusena nii määrusele I kui ka määrusele II. Kaebusest on näha tema tahe

vaidlustada enda tahtevastane kinnipidamine. Sellekohane otsustus tehti mõlema määrusega.

11. Ringkonnakohus jätab määrused I ja II muutmata ning määruskaebuse rahuldamata (TsMS

§ 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste

põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks

kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire

F 25.0), millest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse

tagajärgi ega ravivajadust. Psühhootilistest elamustest tulenevalt võib ta käituda

ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada eelkõige teisi inimesi. Puudutatud isiku enda

arusaam, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema

tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Samuti ei piisa puudutatud isiku enda kinnitusest, et ta on adekvaatne ja kutsus ise politsei.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

13. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega.

Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest

lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei

mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise

haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Raviarsti täiendavast seisukohast ja avaldaja

vastusest määrukskaebusele selgub, et nii haiglasse saabumisel kui ka pärast määruse I alusel

esialgset ravi keeldus puudutatud isikul valmidus haigust tunnistada ja aidata kaasa selle

ravimisele. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt 14. veebruari 2018

määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus mõlemas määruses põhjendatult

seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui

ümbritsevatele. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane.

Maakohtu määruses II viidatud vereanalüüsi andmete põhjal tegi kohus õige järelduse, et

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei võta. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole

võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima. Siinjuures pole oluline, mis on puudutatud

isikul tuvastatud tervisehäire varasem põhjus.

5 (5)

14. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused nii esialgse õiguskaitse rakendamiseks 4 päevaks kui ka

selle tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määrused I ja II

muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

15. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

16. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)