2-13-54526/113 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja

koht

29. juuni 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-54526

Tsiviilasi

A.A. avaldus pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest

vabastamiseks

ja

kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik,

usaldusisik:

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): Swedbank AS

(registrikood 10060701), lepinguline esindaja Triin

Kihuoja

Võlausaldaja:

Julianus

Inkasso

OÜ

(registrikood

10686553), lepinguline esindaja Tatjana Obmjotko

Võlausaldaja:

Maksu-

ja

Tolliamet

(registrikood

70000349), lepinguline esindaja Maris Toomessalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a määrus

muutmata.

2. Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta Swedbank AS-i kanda.

3. Jätta rahuldamata Swedbank AS-i taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu tagastamiseks.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Viru Maakohtu 22. novembri 2013. a määrusega kuulutati välja A.A. (võlgnik) pankrot

ja pankrotihalduriks nimetati Hillar Villers.

2. Maakohtu 22. augusti 2014. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus ja algatati

kohustustest vabastamise menetlus. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma B.B.. Võlgniku

pankrotimenetluses jäid rahuldamata võlausaldaja Swedbank AS-i (võlausaldaja I) nõue 2504

eurot 19 senti, Julianus Inkasso OÜ (võlausaldaja II) nõue 504 eurot 94 senti ja Maksu- ja

Tolliameti (võlausaldaja III) nõue 841 eurot 52 senti.

3. Maakohtu 9. oktoobri 2018. a määrusega vabastati B.B. usaldusisiku ülesannete

täitmisest enne võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist. Maakohus määras

usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda.

4. Võlausaldaja I esitas 18. märtsil 2020 taotluse, milles palus lõpetada võlgniku

kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

Taotluse kohaselt ei ole võlgnik teinud võlausaldajale I menetluse kestel ühtegi makset.

Usaldusisik on esitanud vaid ühe aruande 22. detsembril 2015, millest nähtus võlgniku

sissetulekuna elatis B.B.lt ja Eesti Töötukassa (töötukassa) hüvitised. Näiteks oktoobris 2015

oli võlgniku sissetulekuks X eurot. Konto väljavõtte järgi võib eeldada, et võlgnikul on kaks

alaealist last. Seega oleks võlgnik oktoobris 2015 pidanud võlausaldajatele maksma 339 eurot,

sh võlausaldajale I 220 eurot 45 senti. Järelikult on võlgnik rikkunud pankrotiseaduse (PankrS)

§ 173 lg-st 3 tulenevat kohustust.

Aruande järgi on võlgnik alates 1. juulist 2015 töötanud ja tema sissetulek oli X eurot kuus.

Töötasu laekumisi konto väljavõtetelt ei nähtu. Võlausaldajal I on kahtlus, et võlgnik on

varjanud oma sissetulekuid ja rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Samuti võib

võlgnikul olla konto mõnes muus krediidiasutuses, millest ta ei ole usaldusisikut teavitanud.

Võlgniku käitumine on süüline. Ta ei ole esitanud kogu teavet oma varalise seisu kohta.

Võlausaldajale ei ole teada, kuidas laekub võlgnikule tema töötasu. Samuti ei ole teada, kas

võlgnik on otsinud tasuvamat tööd või on tema sissetulek endiselt X eurot kuus. Lisaks ei ole

võlgnik selgitanud, miks ta pole menetluse kestel oma kohustusi täitnud. Võlgniku käitumine

menetluse ajal ei ole olnud suunatud võlausaldaja nõuete rahuldamisele, vaid on oma tegevuse

(tegevusetusega) kahjustanud võlausaldaja huve, mis on kohustustest vabastamise menetluses

lubamatu.

5. Võlausaldaja II ei vaidle võlgniku kohustustest vabastamisele vastu. Võlausaldajale II

ei ole teada, et võlgnik oleks rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja

kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik on tasunud võlausaldajale II kogu võlgnevuse

841 eurot 52 senti.

6. Võlausaldaja III ei esitanud seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamise kohta, kuid teatas, et talle laekus menetluse kestel 88 eurot 6 senti.

7. Võlgnik

esitas

19. novembri

2021.

a

maakohtu

istungil

taotluse

enda

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamiseks.

Võlgniku väitel töötas ta 2018. a-l ja sai tasu X–X eurot kuus. Praegu võlgnik ei tööta ning tema

sissetulekuteks on lastetoetused ja töövõimetuspension. Võlgnikul on kolm last. Võlgnik ei ole

võlausaldajale I midagi maksnud. Võlgnik soovis võlausaldajaga I sõlmida maksegraafikut,

kuid ei saanud temaga ühendust võtta ja keegi võlgnikule infot ei esitanud. Võlgnik ei tea, kui

palju ta võlausaldajatele maksis, kuna tal on mäluprobleemid ja raskused psüühikaga. X linnas

ei ole töökohta. On ettevõte, kus töötatakse 12 tundi. Võlgnik proovis seal töötada, jättes lapsed

ööseks koju, kuid see oli laste jaoks väga raske.

MAAKOHTU LAHEND

8. Maakohus jättis 29. jaanuari 2021. a määrusega võlausaldaja I taotluse võlgniku

kohustustest vabastamata jätmiseks rahuldamata, rahuldas võlgniku taotluse tema

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks.

Maakohus vabastas võlgniku järgmistest pankrotimenetluses tasumata jäänud kohustustest:

võlausaldaja I nõue 2504 eurot 19 senti, võlausaldaja II nõue 841 eurot 52 senti ja võlausaldaja

III nõue 504 eurot 94 senti. Sama määrusega lõpetas maakohus võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse, vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest ja jättis menetluskulud

võlgniku kanda.

Määruse kohaselt kohus hindab, kas võlgnik on täitnud PankrS §-s 173 sätestatud kohutusi ning

kas esineb kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4).

Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine eeldab, et võlgnik teeb kõik mõistlikult

oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures

ulatuses.

Võlgnikule registervara ei kuulu ning tal on kolm alaealist last. Võlgnikule on ajavahemikul

alates 22. augustist 2014 kuni 22. augustini 2019 makstud lapsetoetust 11 820 eurot 32 senti,

lapsehooldustasu 2761 eurot 68 senti ning lasterikka pere toetust 7800 eurot. Võlgnik töötas

ajavahemikul alates 1. juulist 2015 kuni 1. detsembrini 2015 X juures ja 9. aprillist 2018 kuni

31. detsembrini 2018 X (endine ärinimi X). Võlgniku kontole on kohustustest vabastamise

menetluse kestel laekunud järgmised maksed: 2014–2015. a-l töötukassast toetused keskmiselt

90 eurot kuus, 2016. a-l töötukassa toetused keskmiselt 300 eurot kuus, 11. novembril 2016

Swedbank P&C Insurance AS-i hüvitis 1924 eurot 65 senti, 14. novembril 2016 Swedbank

P&C Insurance AS hüvitis 771 eurot 96 senti, 5. oktoobril 2017 Swedbank P&C Insurance AS

hüvitis 679 eurot. 2017–2018 a-l on tehtud sularaha sissemaksed võlgniku kontole keskmiselt

250–300 eurot kuus.

PankrS § 173 lg-te 3 ja 4 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-te 1–3 järgi jääb

võlgnikule 25% sissetulekutest, kuid vähemalt ühe kuu eest ettenähtud palga alammäär, millele

lisandub iga ülalpeetava kohta üks kolmandik palga alammäärast kuus. Võlgnikul on kolm

alaealist ülalpeetavat. Seega oleks võlgnik pidanud raha hoiustama juhul, kui tema sissetulekud

ületanuks 2014. a-l 710 eurot, 2015. a-l 780 eurot, 2016. a-l 860 eurot, 2017. a-l 940 eurot,

2018. a-l 1000 ja 2019. a-l 1080 eurot.

Maakohus tuvastas, et võlgnik on menetluse kestel maksnud võlausaldajale II 841 eurot 52 senti

ja võlausaldajale III 88 eurot 6 senti, st kokku 929 eurot 58 senti (24% võlausaldajate nõuetest).

Võlgnik ei ole võlausaldajale I teinud ühtegi makset. Samas ei ole võlgnik saanud sissetulekut,

millele oleks olnud võimalik ja lubatud sissenõuet pöörata (TMS § 132 lg 2,

§ 131 lg 1 p 1). Võlgniku on saanud kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel töötasu

alammääras, peretoetusi, elatist ja töötukassa toetusi. Seega on võlgnik omanud püsivat

sissetulekut, kuid sellest ei ole jätkunud kohustuste eest tasumiseks.

PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik

on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate

huve. See säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust ning

PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – tahtlust või rasket hooletust

(võlaõigusseaduse § 104 lg-d 4 ja 5).

Võlausaldaja I etteheide PankrS § 173 rikkumiste kohta ei ole põhjendatud. Võlgnik on täitnud

PankrS § 173 lg-test 1–3 tulenevaid kohustusi vastavalt oma võimetele ja oskustele. Võlgnikul

puudus piisav sissetulek, mida usaldusisikule loovutada ja millest võlausaldajatele makseid

teha. Samuti ei saa võlgnikule ette heita vara varjamist või kohtule teabe andmata jätmist.

Perekondlikud põhjused (võlgnikul on kolm alaealist last) piirasid võlgnikul oluliselt võimalusi

tegeleda tulutoovama tegevusega. Kohtul ei ole tõendeid, et võlgnik oleks tahtlikult või raske

hooletuse tõttu hoidunud tööle minemast, jätnud võlausaldajate nõude rahuldamata või

varjanud vara ja sissetulekuid. Võlgnikule ei saa ette heita, et ta on eelistanud alaealiste laste

huvisid võlausaldajate huvidele. Praegu on võlgniku sissetulekuks peretoetused ja elatis, millele

sissenõuet pöörata ei saa. Võlgnik on eriti raskes olukorras. Seega ei ole võlgnik rikkunud

PankrS § 173 lg-s 1 toodud kohustust. Asjaolust, et võlgniku sissetulekust ei piisanud kõikidele

võlausaldajatele tasumiseks, ei nähtu võlgniku süüd. Võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud

kohustuste täitmisel olnud piisavalt hoolas ning teinud mõistlikke pingutusi. Ta töötas 2015. a-

l viis kuud ja 2018.a-l üheksa kuud. Vaatamata raha hoiustamise kohustuse puudumisele on

võlgnik teinud võlausaldajatele makseid 929 eurot 58 senti (24% võlausaldajate nõudest).

Maakohtule ei ole teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluses rikkunud

PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust. Võlgnik on kohtule teatanud oma elu- ja töökoha

andmed ning konto väljavõtted. Pärast B.B. usaldusisiku kohustustest vabastamist on võlgnik

esitanud vajalikud aruanded, seda küll väikese viivitusega. Samuti ei ole maakohtule teada, et

võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse jooksul vara pärinud (PankrS § 173 lg 6).

Kohus kuulas võlgniku ära, võlausaldajad selleks soovi ei avaldanud (PankrS § 175 lg 3).

Samuti on võlgnik andnud vande oma kohustuste täitmisest (PankrS § 175 lg 4) ning esitanud

menetluse lõpuks aruande (PankrS § 172 lg 4).

Kuivõrd võlgnik on kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma

kohustusi, ei ole rikkunud süüliselt võlausaldaja huve ning on teinud menetluse jooksul

pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning puuduvad PankrS § 175 lg-tes 2 või 4

sätestatud alused kohustustest vabastamisest keeldumiseks, tuleb võlgnik PankrS § 175 lg 1

alusel vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ning vabastada usaldusisiku

kohustuste täitmisest. Eelmärgitut arvestades jättis maakohus võlausaldaja I taotluse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Võlausaldaja I palub 12. veebruaril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse

tühistada, millega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning võlgnik vabastati

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, ning teha uus määrus, millega jätta võlgniku

taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Samuti

palub võlausaldaja I tagastada määruskaebuse rahuldamise korral riigilõiv 50 eurot.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik süüliselt rikkunud oma kohustusi kohustustest

vabastamise menetluse kestel. Seetõttu ei ole tema kohustustest vabastamine põhjendatud.

Võlgnik on tasunud kahele võlausaldajale, kuid ei ole võlausaldajale I teinud ühtegi makset.

Võlausaldajale I teadaolevalt ei ole võlgnik kordagi tema poole pöördunud. Võlausaldaja I on

kohtule esitanud makserekvisiidid. Kui võlgnik valib, milliste võlausaldajate nõudeid täita,

riivatakse oluliselt võlausaldaja õigusi, kelle nõue jääb täitmata. Selline käitumine on vastuolus

pankrotimenetluse kollektiivsuse põhimõttega ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-

test 1 ja 2 tuleneva hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas võlgniku

sellist käitumist vabandatavaks. Kuna võlgnik oli iseenda usaldusisikuks, oleks ta pidanud

tegema väljamakseid PankrS § 172 lg 2 kohaselt vastavalt jaotusettepanekule.

Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta ei ole mäluprobleemide tõttu võimeline oma

kohustusi täitma. Kui võlgniku tervislik seisund ei võimaldanud tal usaldusisiku kohustusi täita,

ei oleks tohtinud teda enda usaldusisikuks määrata või oleks kohus pidanud teostama suuremat

järelevalvet võlgniku tegevuse üle.

Määruse põhjendused ei ole piisavad, et ümber lükata võlausaldaja I seisukoht, et võlgnik on

oma kohustusi teadlikult rikkunud. Võlausaldajaid saab eelistada vaid teadlikult ja tahtlikult.

Kohtumäärusega on kahjustatud võlausaldaja I huve, kuna ainult tema nõude katteks ei ole

midagi makstud.

10. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu. Võlgniku väitel ei ole ta isiklikult teistele

võlausaldajatele maksnud, kuna tal ei ole raha. Sillamäe linnas ei ole võimalik töötada.

Võlgniku sissetulekuks on lapsetoetus ja töövõimetuspension. Võlgnikul on vaimsed

probleemid (sh mäluprobleemid). Ta tarvitab psühhotroopseid ravimeid, mis mõjutavad mälu,

ning käib psühhiaatri juures.

Võlgnik pöördus võlausaldaja I poole, kuna soovis välja selgitada, milliseid summasid ta on

maksnud, kuid sellist teavet talle ei edastatud. Sel ajal oli võlgniku vaimne seisund halvenenud.

Võlgnik võttis võlausaldajalt I laenu abikaasa soovil, kelle palk laekus võlgniku kontole.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks

või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu

määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

13. Võlausaldaja I ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada,

et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamine (PankrS § 175 lg 1) on kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on

ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on

seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on andnud hinnangu

menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (PankrS § 173) ning tuvastanud, et puuduvad

alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).

Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 649 ja § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena võlausaldaja I määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik teinud väljamakseid kahele võlausaldajale

kolmest – võlausaldajale II 841 eurot 52 senti ja võlausaldajale III 88 eurot 6 senti. Iseenesest

on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et olukorras, kus võlgnik teeb väljamakseid vaid

osadele võlausaldajatele, võib võlgnik kahjustada sellega teiste võlausaldajate huve.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see siiski praegusel juhul alust jätta võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel vabastamata.

14.1. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on

võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku

käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise

tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse

võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14;

17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; 14. novembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest

keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et:

 võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud;

 võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning

 võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

Kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul, kui täidetud on kõik

eelnimetatud tingimused. Seega peavad kõik nimetatud eeldused esinema kumulatiivselt.

14.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik ei ole praegusel juhul väljamaksete tegemisel

(sh võlausaldajale I väljamaksete tegemata jätmisel) rikkunud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt

kohustusi ning kahjustanud võlausaldaja huvisid sellisel määral, mis tooks kaasa kohustustest

vabastamata jätmise. Võlgniku käitumises puuduvad raskelt süülise käitumise tunnused.

Kohustuste süüliseks rikkumiseks saaks mh lugeda seda, kui võlgnik oleks tahtlikult vältinud

võlausaldajale I tasumist. Seda asja materjalidest praegusel juhul ei nähtu. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et võlgnik on vastavalt oma võimetele ja oskustele täitnud PankrS §-s 173 sätestatud

kohustusi. Lisaks puudusid võlgnikul sellised sissetulekud, mille ta oleks pidanud

usaldusisikule üle andma (PankrS § 173 lg-d 3–5) ning millest oleks saanud võlausaldajatele

väljamakseid teha.

14.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, nagu ei

oleks maakohus tohtinud määrata usaldusisiku kohustusi täitma võlgnikku ennast või oleks

maakohus pidanud teostama suuremat järelevalvet võlgniku tegevuse üle. Asja materjalidest ei

nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks maakohul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus, et

võlgnik ei suuda enda usaldusisiku kohustusi ise täita. Samuti on maakohus ringkonnakohtu

arvates täitnud PankrS § 172 lg-st 6 tulenevat järelevalvekohustust võlgniku tegevuse üle

piisaval määral. Maakohus kohustas võlgnikku 9. oktoobri 2018. a määrusega esitama kohtule

aruanne usaldusisiku kohustuste täitmise kohta hiljemalt 15. detsembriks 2018 ning

kohustustest vabastamise menetluse lõpuks 22. augustiks 2019 (II kd, tl 16). Kuivõrd võlgnik

esitas 27. detsembril 2018 maakohtule taotluse saada abi võlausaldajatega kontakteerumisel

(II kd, tl 21), kogus maakohus võlausaldajatelt täiendavaid andmeid usaldusisiku ülesannete

täitmise kohta (sh väljamaksete teostamise kohta) (II kd, tl 22). Samuti on maakohus välja

selgitanud andmed võlgniku vara ja sissetulekute kohta (II kd, tl-d 63–101, 116) ning palunud

võlgnikul neid 19. novembri 2020. a istungil täpsustada (II kd, tl-d 119–120).

14.4. Maakohus on põhjendatult märkinud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord

on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada

nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks

eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15; 4. mai 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Seega on võlgniku huvid mõnevõrra olulisemad kui

võlausaldaja huvid. Siiski ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses

ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) eelduslikult iga võlgniku õigus

ning seadus sätestab absoluutsed keeldumisalused (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4), mille puhul on

võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et praeguses

asjas ei ole tuvastatud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).

Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud võlgniku käitumist.

15. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda. Hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

16. Võlausaldaja I esitas määruskaebuses ka taotluse riigilõivu tagastamiseks, kui

määruskaebus rahuldatakse. TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv

määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi

menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka

võlausaldaja I taotlus riigilõivu tagastamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest