3-18-531/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-18-531

Haldusasi

Osaühingu Neopol Invest kaebus Maksu- ja Tolliameti

tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Osaühing Neopol Invest, volitatud esindaja

v.adv Daniil Savitski

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad

Karel Miisna ja Lembit Sullakatko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.02.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus, Osaühingu

Neopol Invest apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Osaühingu Neopol Invest apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.02.2021 otsus osas, millega osaliselt kaebus

rahuldati ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Teha selles osas

uus otsus, millega jätta Osaühingu Neopol Invest kaebus täies ulatuses rahuldamata ja

tema menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda. Muus osas jätta halduskohtu otsus

muutmata.

4. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.07.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-18-531

2(14)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Neopol Invest esitas 05.12.2012 Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotluse äriühingu

registreerimiseks tarbimisse lubatava ja tarbimisse lubatud kütuse müüjana. MTA määras

20.12.2012 otsusega nr 12.2-7/360-1 käibemaksu tagatise suuruseks 1 000 000 eurot. OÜ

Neopol Invest tasus tagatise 2014. a märtsis ja alustas 15.03.2014 tegutsemist tarbimisse

lubatud kütuse müüjana MTA väljastatud tegevusloa nr VKM000850 alusel.

2. MTA tunnistas 04.09.2014 otsusega nr 12.2-7/00231 tegevusloa nr VKM000850 alates

05.09.2014 kehtetuks, leides, et OÜ Neopol Invest ei teavitanud MTA-d oma maksimaalsest

kütuse müügi käibest ühes kalendrikuus. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.01.2015 otsusega

nr 3-14-51993 OÜ Neopol Invest kaebuse, tühistas MTA 04.09.2014 otsuse ja kohustas

MTA-d tegevusloa taastamiseks vajalike toimingute sooritamiseks (otsus jõustus 09.02.2015).

Kohus leidis, et kaebaja rikkus teavitamiskohustust, kuid see ei olnud oluline rikkumine

majandustegevuse üldosa seaduse (MSÜS) § 38 mõttes ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine

ei olnud proportsionaalne. Kaebaja taotles kahel korral MTA 04.09.2014 otsuse kehtivuse

peatamist esialgse õiguskaitse korras, kuid taotlused jäid rahuldamata.

3. MTA peatas 09.02.2015 otsusega nr 12.2-7/00022 maksupettuse kahtluse tõttu tegevusloa

nr VKM000850 alates 10.02.2015 kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni ja

alustas tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Tallinna Halduskohtus rahuldas

02.09.2015 otsusega nr 3-15-467 OÜ Neopol Invest kaebuse ja tühistas MTA 09.02.2015 otsuse

tegevusloa peatamist puudutavas osas. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 11.10.2017

otsusega, mille järgi ei olnud tegevusloa peatamise tingimused täidetud. Kaebaja taotles esialgse

õiguskaitse kohaldamist, kuid taotlus jäi rahuldamata.

4. MTA kohustas 06.04.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/025784-76 OÜ-d Neopol Invest

tasuma maksusumma (käibemaks) 2 395 364,87 eurot. OÜ Neopol Invest jättis maksusumma

tähtajaks tasumata ja 11.05.2016 kandis MTA äriühingu poolt 2014. a märtsis esitatud kütuse

müüja tagatise maksuotsuses kindlaks tehtud maksuvõla katteks. Tallinna Halduskohtu

06.01.2017 otsus nr 3-16-860, millega jäeti maksuotsuse peale esitatud kaebus rahuldamata,

jõustus 11.12.2017.

5. MTA tunnistas 21.04.2016 otsusega nr 12.2-7/00022-2 oma 09.02.2015 otsuse

edasiulatuvalt kehtetuks ning tunnistas tegevusloa nr VKM000850 alates 22.04.2016 kehtetuks.

Tallinna Halduskohus rahuldas 19.09.2016 otsusega nr 3-16-1003 OÜ Neopol Invest kaebuse

ja tühistas MTA 21.04.2016 otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamist puudutavas osas. Otsus

jõustus Riigikohtu 06.11.2017 määrusega, millega lõpetati MTA kassatsioonkaebuse menetlus.

Kohtud leidsid, et maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumine ei anna alust tunnistada

kütuse müügi tegevusluba kehtetuks. Kaebaja taotles ka selles menetluses esialgset õiguskaitset,

kuid taotlus jäi rahuldamata.

6. MTA peatas 06.11.2017 otsusega nr 12.2-7/00168-1 tegevusloa nr VKM000850 alates

06.11.2017 kuni tagatise (1 000 000 eurot) esitamiseni või tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni.

7. OÜ Neopol Invest esitas 07.12.2017 MTA-le kahju hüvitamise taotluse, milles leidis, et

kohtute tühistatud MTA haldusaktid välistasid äriühingu majandustegevuse ajavahemikus

3-18-531

3(14)

05.09.2014–06.11.2017 ja selle tõttu tekkis taotlejal kahju 4 400 854,80 eurot, mis koosneb

saamata jäänud tulust 3 511 320,40 eurot ja viivisest 889 534,40 eurot.

8. MTA jättis 12.02.2018 otsusega nr 6-10/037213-5 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

MTA leidis, et OÜ-l Neopol Invest oli võimalik tegutseda tegevusloaga nr VKM000850

hõlmamata tegevusalal, nt osta ja müüa kütust aktsiisilaos. MTA haldusaktide ja äriühingule

väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub vahetu põhjuslik seos. Tegevusloa andmise välistas

äriühingu enda hooletu ja õigusvastane tegevus, mis katkestas põhjusliku seose ahela. OÜ

Neopol Invest väidab kasumiaruandele tuginedes, et tema tegevus oli 21.03.–05.09.2014

kasumlik ja äriühing teenis sel ajal kasumit 554 419 eurot ehk keskmiselt 92 403,17 eurot kuus.

Taotleja jätab aga tähelepanuta, et 06.04.2016 maksuotsusega määrati talle tasumiseks

käibemaks 2 395 364,87 eurot, kuna tema 2014. a juuni ja juuli maksudeklaratsioonid kajastasid

valeandmeid. Kuivõrd maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane peab maksu

deklareerima ja tasuma, oli kaebaja kõnealusel perioodil hoopis kahjumis, mitte kasumis.

Seetõttu on kaheldav, et OÜ Neopol Invest oleks teeninud taotluses märgitud suuruses kasumit.

Järelikult ei ole tõenäoline ja kindel, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise tõttu

tekkis taotlejale kahju. Lisaks ei ole kahjunõue tähtaegne, sest OÜ Neopol Invest sai juba MTA

04.09.2014 otsuse peale kaebust esitades aru, kes on kahju tekitaja ja milles kahju seisneb.

9. MTA tunnistas 27.02.2018 otsusega nr 12.2-7/00042-1 tegevusloa nr VKM000850

kehtetuks alates 28.02.2018, sest OÜ Neopol Invest ei esitanud tagatist.

10. OÜ Neopol Invest esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.09.2014,

09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustega tekitatud varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus luges 23.08.2018 määrusega kaebuse mittetähtaegseks MTA

04.09.2014 otsusega tekitatud kahju puudutavas osas. OÜ Neopol Invest kaebuse lõplik nõue

oli mõista MTA-lt välja 3 049 304,60 euro suurune varalise kahju hüvitis (perioodi 10.02.2015–

06.11.2017 eest) koos viivisega.

11. Tallinna Halduskohus jättis 05.06.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.

12. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.11.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse,

tühistas halduskohtu 05.06.2019 otsuse ning saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

13. OÜ Neopol Invest jäi asja uuel arutamisel varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning

täiendas neid.

1)

Kütuse müügi tegevusloa peatamise ja seejärel kehtetuks tunnistamise tõttu ei saanud

kaebaja ajavahemikul 10.02.2015–06.11.2017 teenida kasumit kütuse müügilt väljapoole

aktsiisiladu. MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste õigusvastasus on tuvastatud jõustunud

kohtuotsustega. MTA õigusvastase tegevuse ja kaebajal saamata jäänud tulu vahel on põhjuslik

seos. Kaebaja püüdis vältida kahju tekkimist sellega, et taotles 07.10.2014 ja 07.11.2014 uut

tegevusluba, kuid MTA keeldus tegevusloa väljastamisest. Maksuotsuses nimetatud tehingud

ei ole seotud tegevusloaga nr VKM000850.

2)

Perioodil 21.03.–05.09.2014 oli kaebaja kasumlik ettevõtte, teenides kuue kuu jooksul

kütusemüügilt kokku 554 419 eurot ehk keskmiselt 92 403,17 eurot kuus. See arvestus ei sisalda

arvutitarvikute (mälukaardid) müüki, millega kaebaja täiendavalt tegeles. MTA 04.09.2014

otsuse tegemise ajal oli kaebajal aktsiisiladudes kokku 886 960 kg erinevaid kütuseid, millest

bensiin 95 euro moodustas 14 605 kg ja suvine diislikütus 872 355 kg, mille kaebaja soetas

Afforda Energy OÜ-lt kokku 499 745,85 euro eest (diislikütus hinnaga 560 eurot/tonn ja bensiin

hinnaga 650 eurot/tonn). Müügihindades lõpptarbijatele oli kütuse väärtuseks kokku

1 160 647,45 eurot, arvestusega, et 872 355 kg diislikütust on erikaalu alusel ca 1 035 994 liitrit,

toonase müügihinnaga 1,10 eurot/liiter ja 14 605 kg bensiini on erikaalu alusel ca 18 967 liitrit,

toonase müügihinnaga 1,11 eurot/liiter. Ainuüksi see fakt tõendab, et kaebaja oli reaalselt

3-18-531

4(14)

tegutsev ettevõte, kellel oli olemas kaup, mida realiseerida kütuse müügi tegevusloa alusel ja

realiseeritud kütuse arvelt soetada uus edasiseks tegevuseks. Kaebajal oli kehtiv kauba sisseostu

leping – 05.05.2014 sõlmitud leping Afforda Energy OÜ-ga. Samuti oli kaebaja sõlminud mitu

lepingut kauba müümiseks. Kaebajal oli tahe edasi tegutseda ning tema tehingupartneritel oli

huvi jätkata koostööd. Kuna kaebajalt võeti ära võimalus teenida kasumit (sh võimalus kasutada

teenitud raha oma äri laiendamiseks), siis on põhjendatud nõuda ka võlaõigusseaduse (VÕS)

§-s 113 sätestatud viivist.

3)

Kohus tühistas MTA 09.02.2015 otsuse haldusasjas nr 3-15-467 tulenevalt sellest, et

vastustaja oli tegevusloa kehtivuse peatanud seoses rikkumisega, mis ei saanud olla tegevusloa

kehtetuks tunnistamise aluseks. Kohaldatud õigusnormi, MSÜS § 43 lg 1 p 1 kohta on seaduse

seletuskirjas märgitud, et „[s]el alusel peatamine on põhjendatud vaid juhul, kui rikkumised,

mis on tinginud majandushaldusasutuse sekkumise, võivad perspektiivis olla aluseks

majandustegevuse keelamisele või tegevusloa kehtetuks tunnistamisele“. MTA 21.04.2016

otsus tühistati haldusasjas nr 3-16-1003 põhjusel, et vastustaja viitas asjaoludele ja

põhjendustele, mis ei olnud normi (MSÜS § 37 lg 2 p 3) kohaldamisel asjakohased. Ka selle

normi kohta oli seletuskirjas piisavalt selgitusi. Kokkuvõttes puudub alus MTA vastutuse

piiramiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg-te 1 ja 3 alusel.

4)

Kaebaja võimekus kütust aktsiisilaost välja müüa oli välistatud loa puudumise tõttu

seoses vastustaja õigusvastase otsusega ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajal mõistlikku põhjust

uuesti tagatist tasuda. Tagatise uuesti tasumine oleks kaebajale tähendanud pikemaks ajaks –

kohtuvaidluse kestust arvestades – selle raha „hoiule“ andmist, halvemal juhul sellest ilma

jäämist. Tagatise tasumata jätmisest ei saa seega järeldada, et kaebajal puudus võimekus või

kavatsus tegevust jätkata ja kasumit teenida. Kui kaebaja tegevus ei oleks vastustaja

õigusvastase tegevuse tulemusel peatunud, siis oleks kaebajal olnud võimalik tagatis tasuda.

Samuti oleks kaebaja leidnud vahendid maksukohustuse täitmiseks. Nimetatud investeeringute

tegemata jätmist ei saa hinnata kui kaebaja enda ärilist otsust ja tahet kasumit enam mitte

teenida.

14. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

1)

Kaebaja tekitas oma tegevusega Eesti riigile kahju. Maksuhaldur tegutses heas usus riigi

maksutulude kaitsmise eesmärgil. Kahjuhüvitise vähendamist tingivad asjaolud on sedavõrd

kaalukad, et välistavad kahju väljamõistmise. RVastS § 13 lg 3 järgi tuleb tuvastada, kas

tegevuslubade kehtetuks tunnistamise otsuste tegemata jätmine oleks kaebajal väidetava kahju

tekkimise ära hoidnud. Lisaks tuleb RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt hüvitise suuruse määramisel

arvestada eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (VÕS

§ 139 lg 1). Kaebaja õigusvastase tegevuse tõttu ei oleks kahju tekkimine välditav olnud ka

ilma MTA välja antud tegevuslubade kehtetuks tunnistamise (ja kehtivuse peatamise) otsusteta.

2)

MTA 04.09.2014 otsusest nähtuvalt tulenes põhjus, miks MTA tegevusloa kehtivuse

lõpetas, kaebaja enda käitumisest – kaebaja suhtes oli alustatud kontrollimenetlust ja äriühingul

ei olnud vara, et tasuda potentsiaalset maksuvõlga. MTA tuvastas, et kaebaja esitas teadlikult

valeandmetega maksudeklaratsioone ja kohustas 06.04.2016 maksuotsusega kaebajat tasuma

maksusumma 2 395 364,87 eurot. Kaebaja vaidlustas maksuotsuse, kuid kaebus jäeti

rahuldamata ning maksuotsuse täitmist kohtumenetluse ajaks ei peatatud. Kui kaebaja oleks

algusest peale deklareerinud käibemaksu õigesti, oleks tema 2014. a kohustused ületanud

ainuüksi tema kasumit 1 916 780,87 euro võrra. Kaebajal puudus muu vara, millele sissenõue

pöörata. Kaebaja vara ja kohustuste proportsiooni arvestades tegutses ta 2014. a-l

maksejõuetuna ja kui kaebaja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA analoogselt

2017. a-ga pidanud hiljemalt augustis 2014 rahuldama maksuvõla kaebaja esitatud 1 000 000

euro suuruse kütuse müüja tagatise arvelt, millele oleks järgnenud tegevusloa kehtetuks

3-18-531

5(14)

tunnistamine tagatise puudumise tõttu, nii nagu toimus 27.02.2018 otsuse puhul. Varjatud

maksejõuetuse olukorrast tulenevalt on ilmne, et kaebajal puudus võimekus esitada uut tagatist.

Seega oleks kaebaja õiguspärase käitumise korral väidetav kahju pärast 2014. a septembrit

paratamatult tekkinud. Kui kaebaja oleks esitanud õigete andmetega maksudeklaratsioone, ei

oleks maksuhaldur teinud septembris 2014. a ning seejärel 09.02.2015 ning 21.04.2016

tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuseid. Seega tekkis kaebajal väidetav kahju tema enda

õigusvastase tegevuse tõttu.

3)

Kui MTA oleks RVastS § 13 lg 3 kohaselt järginud vajalikku hoolsust, poleks andnud

õiguslikult ebaselges olukorras õigusvastaseid haldusakte ja lahendanud olukorra teisiti

(tunnistanud kaebaja tegevusloa kehtetuks nt MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel), oleks kaebajale ikkagi

väidetav kahju tekkinud, sest tegevusluba oleks peatatud muudel põhjustel. Seega ei mõjutanud

haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumine väidetava kahju tekkimist kaebajale ja nn vajaliku

hoole järgimine ei oleks väidetavat kahju ära hoidnud. Kahju poleks ära hoidnud isegi see, kui

kaebaja oleks käitunud õigusvastaselt, omades 2014. a juulis ja juulis teadlikult varjatud

maksuvõlga, aga MTA ei oleks 2014. a septembris teinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise

otsust ning maksuvõlg oleks tuvastatud tagantjärele 2016. a aprillis. Sel juhul oleks väidetav

kahju tekkinud tagasiulatuvalt, sest ka sel juhul oleks pidanud maksuvõlga täitma kaebaja

tagatise arvelt, mis oleks viinud lõppastmes tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni. Lisaks tuleb

arvestada kaebaja osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139 lg 1). Aktsepteerida ei saa olukorda, kus

isik varjab maksukohustust ja esitab sellega seonduvate meetmete tõttu kahju hüvitamise

nõude. Faktilised asjaolud tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks olid olemas juba septembris

2014, kuid kaebaja varjas neid asjaolusid teadlikult.

4)

Tallinna Ringkonnakohus märkis 14.11.2019 otsuses, et kahju tekitanud isik peab nõude

ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja väidetavat tulu sellises suuruses

saanud. Esiteks poleks kaebaja enda väidetud tulu alates 2014. a sügisest saanud juba seetõttu,

et äriühingu tegelik varade ja kohustuste proportsioon oli selgelt kohustuste poole kaldu.

Lisaks, kuna kaebajal oli 2014. a juunis ja juulis 2 395 364,87 euro suurune maksukohustus,

mida ta teadlikult varjas, siis ei teeninud kaebaja tulu 92 403,17 eurot kuus, vaid oli kahjumis.

Seetõttu pole alust eeldada, et kaebajal oleks ka tulevikus tulu tekkinud. Pigem viitab kaebaja

reaalne majanduslik olukord 2014. aastal juhatuse liikme kohustusele esitada äriühingu kohta

pankrotiavaldus. Ühtlasi on ilmne, et pärast 2014. a juunit ja juulit ei olnud kaebajal kavatsust

ega võimekust kütuse müügist kasumit teenida, sõltumata sellest, kui suurt kasumit teenis

kaebaja kuni 2014. a septembrini.

5)

Lisaks tuleb võtta arvesse asjaolu, et MTA-l tuli tegevuslubade kehtetuks tunnistamise ja

nende peatamise otsuste motiveerimisel tegutseda õiguslikult ebaselges olukorras, sest MSÜS

sätted ei olnud selged ja normide rakendamise praktika oli vähene. MTA eksis haldusaktide

motiveerimisel põhjusel, et MSÜS oli ajal, mil algasid kaebaja kütuse müügi tegevusloaga

seonduvad menetlused, suhteliselt uus seadus, mõneti raskesti tõlgendatav ja kohati lünklik.

MSÜS on tehtud mõeldes mitmetele majandustegevuse valdkondadele. Teisest küljest on

seadus seetõttu paljuski pinnapealne ja jätab (ka eelnõu seletuskirjas) teatud MTA

järelevalvemeetmete jaoks olulised kohad sõnaselgelt selgitamata. MTA toimetas kaebaja

kütuse müügi tegevusloaga seonduvaid menetlusi, mis põhjustasid kaebaja tegevuse peatumise,

heas usus seadust tõlgendades.

15. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.02.2021 otsusega OÜ Neopol Invest kaebuse osaliselt

ning mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 135 000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates 12.02.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Kaebaja menetluskulude

katteks mõistis halduskohus MTA-lt välja 75 eurot ning jättis muud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

3-18-531

6(14)

1)

Kaebuse lahendamisel tuleb võtta aluseks kaebaja tegelik majanduslik seis, arvestades

sealhulgas 06.04.2016 maksuotsusega tagantjärele tuvastatud kohustust. Põhjendatud ei ole

asetada kaebaja kahjunõude lahendamisel positsiooni, kus ta oleks olnud enda maksuvõlga

varjates. 2014. a augustiks oli kaebajal 2 395 364,87 euro suurune maksukohustus.

Maksuhaldur oleks eelduslikult lugenud kaebaja poolt 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja

tagatise juba 2014. a teises pooles kaebaja 2014. a juuni ja juuli maksuvõla katteks, nagu MTA

tegi 06.04.2016 maksuotsuse tegemise järgselt. See tähendaks, et kaebaja ei oleks enam täitnud

tagatise olemasolu nõuet kui tarbimisse lubatava kütuse müümise eeltingimust. Sellises

olukorras oleks kaebaja pidanud leidma vahendid uue tagatise esitamiseks ja maksuvõla

tasumiseks, st kokku oleks tulnud kaebajal enda tegevuse jätkamiseks kütuse müüjana leida

eelduslikult täiendavalt 2 395 364,87 eurot. On äärmiselt vähetõenäoline, et kaebaja oleks

suutnud ja soovinud leida sellise lisafinantseeringu.

2)

Tallinna Ringkonnakohus leidis 14.11.2019 otsuses (mida MTA ei vaidlustanud), et kuigi

kaebajal eksisteeris 2014. a juuni ja juuli osas (varjatud) maksuvõlg 2 395 364,87 eurot, saab

siiski pidada usutavaks ja tõendatuks, et pool aastat hiljem, s.o seisuga 09.02.2015 oli kaebajal

põhjendatud ootus jätkata majandustegevust kütuse müüjana, st omada kütuse müüja

tegevusluba ja tegutseda kasumlikult ning seda takistas vaid MTA 09.02.2015 õigusvastane

otsus. HKMS § 202 lg 2 kohaselt on selles ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel halduskohtule asja uuel läbivaatamisel

kohustuslikud. Seega tuleb ringkonnakohtu juhistest tulenevalt asuda seisukohale, et kaebajal

tekkis MTA 09.02.2015 otsuse tegemise tulemusena kahju (takistus majandustegevuse

jätkamiseks kütuse müüjana) ning kohtul tuleb hinnata sellise kahju suurust. Praeguses asjas ei

ole saamata jäänud tulu suurust võimalik täpselt kindlaks teha, mistõttu otsustab hüvitise

suuruse kohus kaalutlusõiguse alusel.

3)

Kaebaja on saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võtnud 2014. a kasumiaruande, mille

järgi teenis ta 2014. a märtsist augustini kütuse müügist kasumit kokku 554 419 eurot ehk

92 403,17 eurot kuus. Samas nähtub 25.02.2015 kaebuses sisalduvast esialgse õiguskaitse

taotlusest (haldusasi nr 3-15-467), et kaebaja saamata jäänud tulu kütuseturul tegutsemise aja

jooksul oli ca 40 000 eurot kuus ehk mitte vähem kui 200 000 eurot viiekuulise perioodi

jooksul. Esialgse õiguskaitse taotluses märgitu annab alust kahtluseks, et kohtule esitatud 2014.

a kasumiaruanne ei kajasta reaalset ärikasumit kõnealusel perioodil. Tallinna Halduskohtu

05.06.2019 otsuses on nimetatud erinevusele tähelepanu juhitud, kuid vaatamata sellele ei ole

menetlusosalised edasises menetluses esitanud ühtegi seisukohta ega tõendit seoses 2014. a

kasumiaruande õigsusega. Kuivõrd asjas ei ole esitatud selliseid usaldusväärseid tõendeid,

mille põhjal saaks hinnata, kui palju võis kaebaja 2014. a märtsist augustini kütuse müügi

tehingutelt tulu teenida, lähtub kohus oma hinnangulises kahjuarvestuses, et see võis nimetatud

perioodi ühel kuul olla maksimaalselt 40 000 eurot.

4)

Puudub vaidlus, et kasumiaruandes ei kajastu MTA 06.04.2016 maksuotsusega

tuvastatud maksunõue. Järelikult ei saanud kaebaja tegevus kasumiaruandes kajastatud

perioodil olla kasumlik ning kaebaja majanduslikku seisu arvestades on küsitav, kas ta oleks

olnud suuteline ja huvitatud edaspidi täitma Afforda Energy OÜ-ga 05.05.2014 sõlmitud ostu-

müügilepingut nr 0505/14, mis kehtis kuni 31.12.2015. On üldteada, et alates 2014. a

keskpaigast hakkasid kütuse jaehinnad oluliselt langema ning hinnalangus kestis kuni 2016. a

keskpaigani. Seega,

kui

kaebaja oleks 09.02.2015 seisuga ostnud kütust oma

tehingupartneri(te)lt, on äärmiselt väheusutav, et kaebaja oleks suutnud kütust kasumlikult

edasi müüa. Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsis „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu

mõju Eesti maanteetranspordi ettevõtete konkurentsivõimele“ (Tallinn, 2019) on välja toodud,

et kütuse omahinna ja kütusemüüjate tulu osakaal jaehinnas vähenes 2016. a-l Eestis seni

madalaimale tasemele, 36%-le ja maksude osakaal (aktsiis ja käibemaks) tõusis 64%-le.

3-18-531

7(14)

Arvestades üldist majandusseisu kütuseturul aastatel 2014–2016 ning kaebaja majanduslikku

olukorda, on väga vähetõenäoline, et kaebaja oleks suutnud kütuse müümisega kasumlikult

jätkata või oma kohustuste mahtu oluliselt vähendada. Seda järeldust ei kummuta ka kaebuse

p-s 3.5.14 toodud võrdlus, kus kaebaja võrdleb Afforda Energy OÜ-ga kokku lepitud kütuse

sisseostuhindu ja toonaseid kütuse müügihindu. Võrdluses kajastub vaid kütuse sisseostuhind;

kütuselt tasutavad riiklikud maksud (aktsiis, käibemaks, varumakse) on välja jäetud. 886 906

kg kütust, mis kaebajal oli 04.09.2014 seisuga aktsiisilaos, müüdi poolte kokkuleppel eriloaga

2015. a alguses ära. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks ise seda kütust müües saanud suuremat

tasu.

5)

Eeltoodule vaatamata ei saa siiski täielikult välistada, et kaebaja oleks pärast 09.02.2015

otsust olnud võimeline tegema üksikud kasumlikud kütuse müügi tehingud, millega tema

kahjum või võlad oleksid kujunenud väiksemaks. Kuivõrd tagantjärele on keeruline või lausa

võimatu tuvastada, millises ulatuses oleks kaebaja võinud kahjumit või võlgu vähendada, tuleb

hüvitist vähendada hinnanguliselt. Arvestades mh kirjeldatud majanduslikku olukorda ja

muutunud ärikeskkonda, saab lugeda mõistlikult tõenäoliseks kuni 30% suuruse kasumi

tekkimist kaebajal võrreldes varasemate perioodidega. Seega tuleb arvestuslikku hüvitist

vähendada 70% võrra. Isegi juhul, kui kaebaja oleks veel pärast 09.02.2015 ilma MTA

õigusvastaste otsusteta saanud kahjumlikult edasi tegutseda, on selge, et selline võimekus oleks

igal juhul ära langenud 11.05.2016, mil MTA kandis kaebaja poolt kütuse müügi tegevusloa

tagatiseks antud 1 000 000 eurot 06.04.2016 maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla katteks,

kuivõrd ilma uut tagatist andmata ei oleks kaebaja enam saanud kütuse müüjana edasi tegutseda

(vedelkütuse seaduse § 3 lg 3). Kaebaja väide, et ta oleks suutnud ja soovinud MTA-le uue

tagatise anda, pole usutav. Seega võib kahju hüvitamine kõne alla tulla maksimaalselt 15 kuu

eest, s.o perioodi 10.02.2015–11.05.2016 eest. Eeltoodud põhjustel tuleb kahjuhüvitist

vähendada 180 000 euroni.

6)

MTA 09.02.2015 otsusega peatati kaebaja kütuse müügi tegevusluba nr VKM000850

alates 10.02.2015 kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja

§ 43 lg 1 p 1 alusel. MTA 21.04.2016 otsusega tunnistati kaebaja kütuse müügi tegevusluba nr

VKM000850 kehtetuks alates 22.04.2016 MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel. Mõlema otsuse tegemise

tingis maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et kaebaja on toime pannud maksupettuse. Viidatud

MSÜS normide rakendamise praktika oli küll vähene, kuid samas on selge, et äriühingu

tegevusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise näol MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1

p 1 alusel on tegemist intensiivsete meetmetega, mille kohaldamisel tuleb haldusorganil

hoolikalt ja põhjalikult hinnata, kas täidetud on kõik eeldused nimetatud normide

kohaldamiseks. Kui normi sõnastus ei ole piisavalt selge ja seda võib tõlgendada mitmel moel,

tuleb hinnata normi eesmärki ning võtta abiks ka seaduseelnõu seletuskiri, mis aitab mõista

seadusandja tegelikku tahet. Praegusel juhul ei ole vastustaja MSÜS § 37 lg 2 p 3 ja § 43 lg 1

p 1 tõlgendamisel arvesse võtnud muid MSÜS norme, nende omavahelisi seoseid ja

seletuskirjas toodud selgitusi. Isegi kui leida, et kõnesolevad normid koos seletuskirjaga jätsid

mõnevõrra ruumi mitmeti tõlgendamiseks, tulnuks MTA-l pärast Tallinna Halduskohtu

02.09.2015 otsust haldusasjas nr 3-15-467 hinnata oma seisukohad kriitilise pilguga uuesti üle.

Sealjuures pidi vastustajale olema ettenähtav, et tegevusloa peatamisel või kehtetuks

tunnistamisel võib kaebajal jääda kütuse müügist tulu saamata. Seega saab vastustajale ette

heita hooletust VÕS § 104 lg 2 tähenduses.

7)

Kui kaebaja ei oleks õigusvastaselt käitunud, siis ilmselgelt ei oleks MTA ka tegevusloa

kehtetuks tunnistamise ja peatamise otsuseid teinud. Õige ei ole aga vastustaja seisukoht, et

MTA oleks võinud kaebaja tegevusloa muul alusel kehtetuks tunnistada. Riigikohus on

11.10.2017 otsuse nr 3-15-467 p-s 12 selgesõnaliselt märkinud, et puudus sisuline vajadus

rakendada kaebaja suhtes MSÜS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud

3-18-531

8(14)

meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras

kindlaks teinud. Kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava

maksukohustuse täitmise tagamiseks. Seega ei oleks enne MTA 06.04.2016 maksuotsuse

tegemist saanud kõne alla tulla kaebaja tegevusloa kehtivuse peatamine või kehtetuks

tunnistamine MSÜS eelviidatud sätete alustel. Kuigi MTA 21.04.2016 otsus tegevusloa

kehtetuks tunnistamise kohta tehti pärast MTA 06.04.2016 maksuotsust, siis ei ole vastustaja

välja toonud ega põhjendanud, millisel muul õiguslikul alusel oleks vastustaja kaebaja

tegevusloa saanud kehtetuks tunnistada. Seega ei ole vastustaja kokkuvõttes põhistanud, et

kaebaja tegevusluba oleks tulnud kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada mõnel muul,

MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustes nimetamata põhjusel.

8)

Põhjendatuks saab pidada vastustaja oletust, et kui kaebaja oleks käitunud õiguspäraselt

ja poleks oma maksukohustusi varjanud, oleks MTA tõenäoliselt pidanud hiljemalt augustis

2014 maksuvõla rahuldama kaebaja esitatud kütusemüüja tagatise arvelt, millele oleks

järgnenud tegevusloa kehtetuks tunnistamine tagatise puudumise tõttu sarnaselt MTA

27.02.2018 otsusele. Kuigi kaebaja on alusetult arvanud maha sisendkäibemaksu kõrval-

tegevuse (mälukaartide ost-müük) näiliste tehingute kaudu, oli nende eesmärgiks vähendada

kütuse müügitehingutest tekkinud käibemaksukohustust. Kohtule ei nähtu selliseid põhjuseid,

miks tuleks praegusel juhul pidada maksuvõla (osalist) rahuldamist kaebaja esitatud tagatise

arvelt ilmselgelt õigusvastaseks. Arvestades kaebaja õigusvastast tegevust maksupettuse

toimepanemisel, MTA eesmärke tegevusloa kehtivuse peatamisel ja selle kehtetuks

tunnistamisel ning MSÜS normide mõningast ebaselgust ja vähest rakendamise praktikat, tuleb

hüvitist täiendavalt vähendada 25% võrra (180 000 eurost) ehk 135 000 euroni.

9)

Kaebaja viivisenõue on (osaliselt) põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

16. Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega

kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

1)

Halduskohtu otsus on vastuoluline. Halduskohus leidis põhjendatult, et kui kaebaja oleks

õigesti deklareerinud 2 395 364,87 euro suuruse maksukohustuse, oleks maksuhaldur

eelduslikult lugenud 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise juba sama aasta teises pooles

kaebaja 2014. a juuni ja juuli maksuvõla katteks. Sellisel juhul poleks kaebaja puhul olnud

täidetud tagatise olemasolu kui tarbimisse lubatava kütuse müügi eeltingimus ning ta oleks

pidanud leidma tegevuse jätkamiseks täiendavalt 2 395 364,87 eurot. Halduskohus pidas sellist

võimalust äärmiselt ebatõenäoliseks. Ehkki halduskohtu hinnangul oli kaebaja võimekus

tegevust jätkata küsitav, pidas kohus samas tõenäoliseks võimalust, et kaebajal oli 2015. a

seisuga kavatsus ja võimalus teha vähemalt üks kasumlik kütuse müügi tehing. Kuivõrd selle

aja seisuga oleks kaebajal pidanud kütuse müügi luba üldse puuduma, on kohus põhjendamatult

järeldanud, et kaebaja oleks teinud mõne kasumliku kütuse müügi tehingu.

2)

Halduskohus leidis ringkonnakohtu 14.11.2019 otsusele tuginedes, et kaebajale kahju

tekkimise saab pidada tõendatuks. Halduskohus kohaldas seejuures ebaõigesti HKMS § 202

lg-t 2. Nimetatud sätte alusel olid halduskohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud

ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, mitte

aga tõendite hindamisel. Kahju olemasolu tuvastamine põhineb tõendite hindamisel, mitte

õigusnormi tõlgendamisel. Ringkonnakohus märkis ühtlasi, et erandjuhul võivad hüvitise

vähendamist tingivad asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et välistavad hüvise väljamõistmise

üldse. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad, tugines mh 06.04.2016 maksuotsuse mõjule ja

tähendusele kahjunõude lahendamisel, ning halduskohus võttis maksuotsuse asja materjalide

juurde. Olukorras, kus halduskohus nõustus kaebaja tegevuse jätkamise võimalikkust

3-18-531

9(14)

puudutavate maksuhalduri seisukohtadega, oleks kohus pidanud asuma seisukohale, et

maksuhaldur ei tekitanud kaebajale kahju. Pole võimalik järeldada, et kaebaja saanuks teha

kütuse müügi tehinguid olukorras, kus õiguspärase käitumise korral oleks tal kütuse müügi luba

puudunud.

17. OÜ Neopol Invest vaidleb MTA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Halduskohus ei jaatanud kaebajale kahju tekkimist pelgalt ringkonnakohtu otsusele tuginedes

ning ei rikkunud HKMS § 202 lg-t 2. Halduskohus hindas ringkonnakohtu juhistest lähtuvalt

tõendeid ja asjaolusid, ning jõudis nende põhjal järeldusele, et kaebajale tekkis vastustaja

tegevuse tulemusel kahju. Maksuotsuse võtmine asja materjalide juurde ei saa seda järeldust

vastustaja arvatud määral mõjutada.

18. OÜ Neopol Invest palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega

kaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada, s.o

mõista vastustajalt välja 2 914 304,60 eurot koos viivisega lisaks halduskohtu otsusega välja

mõistetule.

1)

Halduskohus on 06.04.2016 maksuotsuse asja juurde võtmisega rikkunud HKMS § 157

lg-id 1 ja 2. HKMS ei näe kohtule ette õigust lisada toimikusse tõendeid kohtulahendi tegemise

staadiumis. Kuivõrd maksuotsust ei olnud menetluse ajal toimikus, ei saanud kaebaja selle

tõendi kohta oma arvamust avaldada ning sellele tuginemine kohtuotsuses oli kaebaja jaoks

üllatuslik. Kui kohus pidas oluliseks üksnes maksuotsuse tegemise fakti, puudus vajadus võtta

maksuotsus toimikusse. Kõnealune tõend tuleb seetõttu praeguse asja toimikust eemaldada. Ei

saa välistada, et maksuotsuse võtmine asja materjalide juurde mõjutas kahjuhüvitise suurust.

2)

Kohus luges HKMS § 60 lg-s 1 ja § 157 lg-s 2 sätestatut rikkudes üldtuntuks asjaolu, et

aastatel 2014–2016 langesid naftahinnad 70%, ning järeldas alusetult, et hinnalanguse tõttu

oleks kindlasti langenud ka kaebaja kasum. Üldtuntud asjaoluks saab iseenesest pidada kütuse

hindade langust nimetatud ajavahemikul, aga mitte languse protsenti. Viimase asjaolu kohta

oleks kohus pidanud andma menetlusosalistele võimaluse esitada oma arvamus. Halduskohtu

viidatud allikad – Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüs ning Maailmapanga ja Õhtulehe artiklid

– ei kinnita kohtu seisukohta, et kütuse hindade langus 70% aastatel 2014–2016 on üldtuntud

asjaolu. Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsi spetsiifiline sisu ja maht (50 lk) viitavad pigem

sellele, et tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga, kuivõrd vastasel juhul puudunuks tõenäoliselt

vajadus seda nähtust nii mahukalt uurida. Maailmapanga artiklis käsitletakse üksnes toornafta

hinnakõikumisi. Ka 2020. a kevadel oli toornafta tuleviku müügihind negatiivne, kuid

vaatamata sellele teenisid kütuse jaemüüjad selle müügilt kasumit. Õhtulehe artiklis on viidatud

kütusehinna langusele, kuid seda pole seotud kütusemüüjate kasumlikkuse langusega.

Seejuures pole vastustaja menetluse käigus kütusehinna langusele kordagi viidanud.

3)

Kohtu järeldus, et tagatise puudumine mõjutab kaebaja tegevuse kasumlikkust, ei ole

otsuses loogiliselt jälgitav ega ka põhjendatud. Kaebaja vastuargumendid selles küsimuses jättis

kohus käsitlemata. Tagatise puudumisest ei saa järeldada kaebaja kasumi teenimise võimekuse

puudumist. Kuivõrd tagatis tasutakse enne kütusemüügiga tegelemise alustamist, ei ole selle

olemasolu kuidagi seotud ettevõtte kasumlikkusega. Kaebajal ei olnud mõistlik tagatist pärast

selle maksuvõla katteks kandmist kohe uuesti tasuda, kuivõrd vahetult enne seda oli vastustaja

teinud järjekordse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse, mille kaebaja kohtus vaidlustas.

Seega ei saa pidada õigeks kohtu järeldust, et kaebaja võimekus äritegevusega edasi tegeleda

tuleb igal juhul lugeda lõppenuks alates 11.05.2016. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et tagatist

ei tasuta ettevõtte käibevahendite arvelt ning selle tasumisega ettevõtte vara ei vähene. Seega

3-18-531

10(14)

jääb arusaamatuks, miks oleks uue tagatise andmine pidanud mõjutama kaebaja äritegevuse

kasumlikkust.

4)

Kohtu põhjendused kahjuhüvitise vähendamisel ei ole piisavalt jälgitavad ja arusaadavad,

eriti osas, mis puudutab asjaolude mõju hüvitise vähendamisele protsentuaalses osakaalus.

19. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata.

1)

Vastustaja leidis 13.02.2020 seisukohas, et kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada

06.04.2016 maksuotsusega määratud maksusummaga. Kaebaja oli teadlik maksuotsusest ja

kohtumenetlusest haldusasjas nr 3-16-860 ning tal oli võimalik enne halduskohtu otsuse

tegemist avaldada arvamust selle kohta, kuidas mõjutab maksuotsus kahjunõude lahendamist.

Seega ei saanud maksuotsuse asja materjalide juurde võtmine olla kaebaja jaoks üllatuslik.

2)

Kohus on õigesti lugenud kütuse hindade languse aastatel 2014–2016 üldtuntud

asjaoluks. See asjaolu on kontrollitav ka muudest allikatest peale halduskohtu viidatud allikate.

Kohtu järeldus, et kaebaja poleks suutnud kütuse müümisega kasumlikult jätkata, ei põhine

ainult kütusehindade langusel, vaid ka mh asjaolul, et vara ja kohustuste proportsiooni

arvestades tegutses kaebaja 2014. a-l (seda teadlikult varjates) maksejõuetuse olukorras.

3)

Kohus sisuliselt nõustus maksuhalduri 13.02.2020 seisukohaga, et pärast maksunõude

rahuldamist tagatise arvelt poleks kaebaja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt olnud

võimeline edasi tegutsema. Halduskohus on põhjendanud, miks ei saa tagatissumma uuesti

tasumist pidada usutavaks. Ilma tagatiseta ei saa ettevõte tegeleda kütuse müügiga ega sellelt

tegevuselt kasumit teenida.

4)

Kohtu põhjendused kahjuhüvitise vähendamisel on piisavalt jälgitavad ja arusaadavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Halduskohus võttis 03.02.2021 otsusega asja materjalide juurde 06.04.2016 maksuotsuse,

märkides põhjenduseks, et MTA tugineb mh oma 13.02.2020 seisukohas sellele maksuotsusele,

kuid ei ole seda halduskohtule esitanud. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses 06.04.2016

maksuotsuse eemaldamist asja toimikust. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei andnud

küll kaebajale võimalust avaldada arvamust tõendi toimikusse võtmise kohta, kuid tegemist

polnud menetlusnormi olulise rikkumisega. Maksuotsus on asjakohane tõend (HKMS § 62 lg

2), mille sisuga oli kaebaja juba tuttav. Maksuotsuse tegemise faktis ja sellega määratud

maksusumma suuruses ei saa olla vaidlust ning maksumenetluses tuvastatud asjaolud on

kajastatud ka MTA 21.04.2016 otsuses, mis esitati kohtule koos kaebusega. Kuivõrd MTA oli

maksuotsusele oma seisukohtades viidanud, ei saanud selle asja materjalide juurde võtmine ega

arvestamine kahjunõude lahendamisel olla kaebaja jaoks üllatuslik. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole halduskohus omistanud maksuotsusele kahjunõude lahendamisel kaebajale üllatuslikku

ehk poolte seisukohtades avaldatust oluliselt erinevat tähendust. Lisaks oli kaebajal võimalik

avaldada selle tõendi kohta arvamust apellatsioonimenetluses.

21. 20.12.2018 kaebuse täpsustuses palus kaebaja hüvitada talle MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016

otsustega ehk ajavahemikul 10.02.2015–06.11.2017 (ligi 33 kuud) tekitatud kahju 3 049 304,60

eurot. Sellest ajavahemikust ja summast lähtus halduskohus kahjunõude lahendamisel ning

nendest lähtub ka ringkonnakohus apellatsioonkaebuste lahendamisel.

22. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

3-18-531

11(14)

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse

varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui

tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju hindamisel lähtuda hüpoteesist, milline oleks

olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta

(Riigikohtu 14.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-13-481, p 43). RVastS § 7 lg 4 järgi kohaldatakse

avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju

hüvitamise sätteid.

23. RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse lisaks otsesele varalisele kahjule ka saamata jäänud

tulu. Kuivõrd RVastS-s pole saamata jäänud tulu mõistet avatud, tuleb lähtuda VÕS-s antud

definitsioonist. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt

asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu

saamise võimaluse kaotamises. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 kohaselt

lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus

ja võimalus tulu saada (vt nt Riigikohtu 21.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12).

24. Ringkonnakohus selgitas praeguses asjas 14.11.2019 tehtud otsuses, et kaebajal tuleb

tõendada, et tal oli tegelik kavatsus kütust müüa, ta tegi selleks ettevalmistusi ning kütuse

müümine ja sellelt tulu (kasu) saamine oleks olnud võimalik, kui MTA õigusvastased

09.02.2015 ja 21.04.2016 otsused ei oleks seda nurjanud ning MTA-l tuleb kaebaja seisukoha

ümberlükkamiseks näidata, et teatud põhjustel poleks kaebaja siiski saanud tõenäolist kütuse

müügist laekuvat tulu (kasu). Ringkonnakohus leidis nimetatud otsuses, et kaebajal oli kavatsus

ja võimalus kütuse müügiga jätkata ning isegi kui kaebaja oli 09.02.2015 seisuga kahjumis,

oleks tema kahjum või võlad olnud väiksemad, kui ta oleks saanud pärast 09.02.2015 teha

vähemalt ühe kasumliku kütuse müügi tehingu. Ringkonnakohus asus eelmises kohtuotsuses

seisukohale, et seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks

kaebajale kahju tekkimise 09.02.2015 seisuga ning ühtlasi saab järeldada, et kaebajale kahju

tekkimise ning MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste vahel on olemas põhjuslik seos.

25. Halduskohus leidis, et kuivõrd tema otsus on samas ringkonnakohtus vaidlustatav, ei ole

otstarbekas asuda asja uuel läbivaatamisel kahju tekkimist puudutavas osas ringkonnakohtust

erinevale seisukohale, viidates seejuures HKMS § 202 lg-le 2. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et nimetatud sättest tulenevalt olid halduskohtule asja uuel lahendamisel

kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel, mitte aga tõendite hindamisel. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel ilmnevad uued

asjaolud või tõendid, mis mõjutavad kohtu järeldusi, on halduskohtul iseenesest õigus mitte

lähtuda kõrgema astme kohtu otsuses tuvastatuks loetust. Samas nähtub, et asja uuel arutamisel

halduskohtus ei esitanud menetlusosalised täiendavaid tõendeid, vaid üksnes täpsustasid

varasemaid seisukohti. 21.04.2016 maksuotsuse võtmine asja materjalide juurde ei ole

mõjutanud halduskohtu seisukohti kahju tekkimist ja põhjuslikku seost puudutavas osas.

26. Halduskohus asus seisukohale, et kahjunõude lahendamisel tuleb aluseks võtta kaebaja

tegelik majanduslik seis, arvestades ka maksuotsusega tuvastatud kohustust, ning kaebajat ei

saa asetada positsiooni, kus ta oleks olnud (oli) maksuvõlga varjates. Maksunõuet arvestades

on halduskohtu arvates võimalik tagantjärele väita, et kaebaja tegevus ei saanud perioodil

15.03.–04.09.2014 olla kasumlik, arvestades, et maksukohustused oleksid ületanud kaebaja

2014. a väidetavat kasumit (478 584 eurot) enam kui 1,9 miljoni euro võrra. Halduskohus

järeldas, et kui kaebaja oleks 2014. a juunis ja juulis maksukohustuse ettenähtud korras

3-18-531

12(14)

deklareerinud, oleks maksuhaldur eelduslikult arvanud kaebaja esitatud kütuse müüja tagatise

juba 2014. a teises pooles maksuvõla katteks ja seega oleks tulnud kaebajal kütuse müügi

jätkamiseks leida ligi 2,4 miljonit eurot täiendavaid vahendeid. Sellist võimalust pidas

halduskohus äärmiselt vähetõenäoliseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada 2014. a

juunis ja juulis tekkinud ning hiljem maksuotsusega tuvastatud maksukohustusega. Seejuures

on väga keeruline teha kindlaks, kas kaebaja oleks maksukohustust arvestades 09.02.2015

seisuga olnud võimeline kütuse müügiga jätkama ja sellelt tulu teenima. Seetõttu ei välista

ringkonnakohus kahju tekkimist, kuid võtab maksukohustusega seotud ebakindlust arvesse

kahjuhüvitise suuruse määramisel RVastS § 13 järgi.

27. Kaebaja esitatud 2014. a kasumiaruande kohaselt teenis ta ajavahemikus märts kuni august

kütuse müügist kasumit kokku 554 419 eurot ehk 92 403,17 eurot kuus. Halduskohus on kaebaja

haldusasjas nr 3-15-467 esitatud kaebuses sisalduvale esialgse õiguskaitse taotlusele viidates

järeldanud, et kasumiaruanne ei kajasta reaalset ärikasumit nimetatud perioodil ning kaebaja

saamata jäänud tulu oli tegelikult mitte rohkem kui 40 000 eurot kuus, nagu kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluses on märkinud. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega ning samuti

halduskohtu seisukohaga, et kaebaja võimekus edasi tegutseda oleks igal juhul ära langenud

11.05.2016, mis MTA kandis 1 miljoni euro suuruse tagatise maksuvõla katteks, kuivõrd

kaebaja majanduslikku seisu ja maksuvõla suurust arvestades pole usutav, et kaebaja oleks

leidnud vahendid nii maksuvõla jäägi kui ka tagatise uuesti tasumiseks. Esialgse tagatise tasus

kaebaja rohkem kui aasta pärast selle määramist, millest võib järeldada, et sellest veelgi

suurema summa leidmine olnuks kaebaja jaoks keeruline ja aeganõudev. Kaebaja on

põhjendanud tagatise mittetasumist sellega, et polnud mõistlik seda kohtuvaidluste ajal teha.

Samas aga ei tasunud kaebaja tagatist ka pärast MTA 21.04.2016 otsuse üle toimunud

kohtuvaidluse haldusasjas nr 3-16-1003 lõppemist ning MTA tunnistas 27.02.2018 otsusega

tegevusloa tagatise esitamata jätmise tõttu kehtetuks. Puudub alus arvata, et kaebaja võimalused

tagatise summat tasuda olid 11.05.2016 seisuga paremad kui 06.11.2017, mil MTA peatas

kaebaja tegevusloa kuni tagatise esitamiseni. Seega saaks eeltoodu põhjal maksimaalne

kahjuhüvitis muid hüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid arvestamata olla 600 000

eurot (40 000 × 15).

28. Halduskohus luges üldtuntuks asjaolu, et alates 2014. a keskpaigast hakkasid kütuse

jaehinnad seoses naftahinna langusega oluliselt langema ning hinnalangus kestis kuni 2016. a

keskpaigani. HKMS § 60 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks.

Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest

allikatest. Asjaolu üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni

jõudis, ja enne võimaldada pooltel avaldada selle asjaolu kohta seisukohta (Riigikohtu

08.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 37). Praegusel juhul on halduskohus kolmele

menetlusvälisele allikale viidates põhjendanud vahemikus 2014–2016 kütuse hinnalanguse

üldtuntud asjaoluks lugemist, kuid ei ole võimaldanud selle kohta pooltel arvamust avaldada,

rikkudes sellega menetlusnormi. Kaebaja ei vaidle põhimõtteliselt vastu kütuse hindade languse

üldtuntud asjaoluks lugemisele, kuid ei nõustu halduskohtuga selles, et üldteadaolevaks saab

lugeda kütusehindade languse just 70% ulatuses. Halduskohtu viidatud Maailmapanga artikli1

kohaselt langes nafta maailmaturu hind 70%, kuid sellest ei saa veel järeldada, et ka diislikütuse

ja bensiini jaehinnad langesid samas ulatuses. See ei tulene ka Eesti Konjunktuuriinstituudi

1 Kättesaadav: https://blogs.worldbank.org/developmenttalk/what-triggered-oil-price-plunge-2014-2016-and-

why-it-failed-deliver-economic-impetus-eight-charts?fbclid=IwAR2T2PhLNPKtuuX7dYyhw-

olH9ecN1vBWFb88o4YePBgs52mBCcqu0a_Y0w#:~:text=Between%20mid%2D2014%20and%20early,supply

%2Ddriven%20collapse%20of%201986.

3-18-531

13(14)

2019. a analüüsist „Mootorikütuse hinna ja aktsiisimaksu mõju Eesti maanteetranspordi

ettevõtete konkurentsivõimele“.

29. Kaebaja ja Afforda Energy OÜ vahel sõlmitud ostu-müügilepingu nr 0505/14 lisas 1-4 lepiti

kokku müüdavate kütuste hinnad ja kogused vahemikuks 04.08.–31.08.2014. Halduskohtu

arvamus, et üldjuhul ostavad kütuse hulgimüügiga tegelevad äriühingud kütused suurtes

kogustes teatud perioodiks, võib olla põhjendatud, kuid arvestada tuleb ka võimalusega, et

järgnevate perioodide osas oleks kaebaja saanud kokku leppida madalamates ostuhindades.

Ringkonnakohus peab siiski tõenäoliseks, et kaebaja kütuse müügist teenitud tulu oleks 2015.

ja 2016. aastal ärikeskkonna muutumise tõttu olnud märksa väiksem kui 2014. aasta esimeses

pooles.

30. RVastS § 13 lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud

süülise käitumisega. Seega on saamata jäänud tulu hüvitamine piiratum kui otsese varalise kahju

hüvitamine ning mitte igasugune avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ei anna alust

saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustajale saab ette

heita hooletust. Ehkki MSÜS kohaldamispraktika oli MTA otsuste tegemise ajal vähene ning

halduskohus oli 09.01.2015 otsuses nr 3-14-51993 viidanud võimalusele tunnistada kaebaja

tegevusluba maksupettuse kahtluse tõttu kehtetuks MSÜS § 37 lg 2 p 3 alusel (seda võimalust

põhjalikumalt analüüsimata), pidanuks vastustaja kaalutlusõiguse alusel tegevusloa peatamisel

ja kehtetuks tunnistamisel nende tegevuste tagajärgi arvestades tegutsema kõrgendatud

hoolsusega, sh uurima seaduseelnõu seletuskirja ja MSÜS normide omavahelisi seoseid.

Riigikohus leidis 11.10.2017 otsuses nr 3-15-467 (p 12), et puudub sisuline vajadus rakendada

ettevõtja suhtes MSÜS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud meetmeid enne,

kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud;

kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse

täitmise tagamiseks. Seega ei tulene RVastS § 13 lg-st 2 välistust kaebajale tekkinud kahju

hüvitamiseks, küll aga saab kohtupraktika järgi kergemat süü vormi arvestada vastutuse

piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud alustel (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-

3-1-11-15, p 28).

31. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise

ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust,

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid,

millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane. Erandlikel juhtudel võivad

hüvitise vähendamist tingivad asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et välistavad hüvise

väljamõistmise üldse (Riigikohtu 15.04.2008 otsus nr 3-3-1-6-08, p 14; 08.05.2014 otsus nr 3-

3-1-9-14, p 58; 26.02.2015 otsus nr 3-3-1-80-14, p 11).

Kahjustatud isiku osa arvestamise põhimõtted sätestab eraõiguses VÕS § 139, mille lõikest 2

tuleneb kahjustatud isikule kohustus vähendada temal lasuvat kahju, kui seda võis temalt

mõistlikult oodata. Praegusel juhul on kaebaja vaidlustanud MTA otsused tegevusloa peatamise

ja kehtetuks tunnistamise kohta ning seeläbi püüdnud kahju vähendada.

VÕS §‑s 140 sätestatud vastutuse piirang vastab sisuliselt RVastS § 13 lg 1 p‑le 5 (Riigikohtu

08.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-14, p 54). Nimetatud sätte alusel saab kohus hüvitise

suuruse määramisel arvesse võtta ka ebakindluse säilimist hüpoteetilise olukorra suhtes

(Riigikohtu 23.03.2020 otsus haldusasjas nr 3-16-1634, p 30). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

praktika järgi saab kohus vähendada kannatanu pahauskse käitumise korral nõutavat

kahjuhüvitist varalise kahju eest VÕS § 139 või § 140 alusel (27.11.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-128-13, p 12).

3-18-531

14(14)

32. Praeguses asjas tuleb kahju hüvitist vähendavate asjaoludena arvestada ärikeskkonna

muutumisest ja kaebaja kehvast majanduslikust seisust (sh kaebajal lasuv maksukohustus)

tingitud ebakindlust, kaebaja õigusvastast (pahauskset) käitumist ning vastustaja võimalikest

kergeimat süü vormi. Kaebaja pani toime ulatusliku maksupettuse vaid mõned kuud pärast seda,

kui oli alustanud kütuse müüki tegevusloa nr VKM000850 alusel. On tõenäoline, et kui kaebaja

poleks käibedeklaratsioonidel valeandmeid esitades sisendkäibemaksu alusetult suurendanud ja

seeläbi oma maksukohustusi vähendanud ning õigusvastast konkurentsieelist loonud, oleks ta

juba enne praeguses asjas kahju hüvitamise aluseks oleva perioodi algust olnud maksejõuetu

ning poleks ilmselt saanud edasi tegutseda, rääkimata tulu teenimisest. Teisisõnu tekitas kaebaja

maksupettusega kunstlikult olukorra, kus ta pealtnäha tegeles kasumlikult kütuse müügiga.

Kahjuhüvitise väljamõistmine viiks seega kaebaja põhjendamatu rikastumiseni avalike

vahendite arvelt. Ringkonnakohtu hinnangul oleks sellistel asjaoludel hüvitise väljamõistmine

vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise normistiku eesmärkidega.

Kaebaja õigusvastast käitumist ja vastustaja süü vormi arvestades ei ole hüvitise välja

mõistmata jätmine ka ebaõiglane. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise korral puudub

alus viivise väljamõistmiseks.

33. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab

MTA apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab

kaebuse rahuldamata.

34. HKMS § 109 lg 4 alusel muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Kuivõrd kaebaja

apellatsioonkaebus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad kaebaja esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole haldus-

ega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg

1) ega ka riigilõivu tasunud, mistõttu pole alust kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid

välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)