3-19-1803/102 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-19-1803

Otsuse kuupäev

28.06.2021

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

„X“ kaebus Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1

tühistamiseks, Viru Vangla tegevuse (kaebaja 09.08.2019–

20.09.2019 esitatud avalduste lahendamata jätmine ja kaebaja

helistamisele 09.08.2019–22.09.2019 piirangute seadmine)

õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viru Vangla kohustamiseks

lõpetama helistamisel õigusvastaste piirangute kehtestamine

Menetlusosalised

Kaebaja – „X“

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamise vorm

Istungil 03.05.2021, kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta „X“ kaebus tuvastamis- ja kohustamisnõuetes läbi vaatamata.

2. Rahuldada „X“ kaebus tühistamisnõudes ja tühistada Viru Vangla 08.08.2019. a

käskkiri nr 6-4/194-1.

3. Mõista Viru Vanglalt kaebaja menetluskulude katteks välja 15 eurot. Jätta kaebaja

menetluskulud ülejäänud osas (riigilõiv 60 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

5. Kuulutada haldusasja nr 3-19-1803 menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtteid

(II köide, toimikulehed 182–183, 205–208 pöördel) puudutavas osas kinniseks.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

28.07.2021

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-19-1803

2

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vangla pikendas 08.08.2019. a käskkirjaga nr 6-4/194-1 (I köide (kd), toimikulehed

(tl) 135–141) „X“ (edaspidi ka kaebaja) suhtes järgmiste täiendavate julgeolekuabiõude

kohaldamist: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 2) vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine. Samas võimaldas Viru

Vangla kaebajale töötamist V7 eluosakonnas trellustega eraldatud alal koristajana. Käskkirjas

on ära toodud kaebaja toime pandud kuriteod enne talle eluaegse vanglakaristuse määramist

06.09.2001. a kohtuotsusega ning vangistuse jooksul, vangistuse ajal alates 2002. aastast tema

suhtes fikseeritud intsidendid ning viited alates 2003. aastast tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjadele. Käskkirja põhjendused on järgmised.

1) Vangla ei saa endiselt olla täielikult veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta ohtu

kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele ning sellest tulenevalt peab vangla reageerima ja

välistama ohu kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele ning tagama vanglasisese

julgeoleku, mis omakorda tingib vajaduse kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Proportsionaalsem on julgeoleku tagamiseks eraldada teistest

kinnipeetavatest isik, kes võib kasutada teiste kinnipeetavate suhtes füüsilist vägivalda kui

lukustada kõik avatud osakonna kinnipeetavad – teiste isikute julgeolek kaalub üles ühe isiku

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise. Kaebaja käitumine nii enne karistuse kandmist kui

ka karistuse kandmise ajal on olnud agressiivne ja jõhker ning erinevad õigusrikkumised on

olnud sagedased. Vaatamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele on ta toime pannud

rikkumisi, mis näitab, et ta on endiselt negatiivselt meelestatud ega ole muutnud oma käitumist.

2) Käskkirja andmisele eelneva kuue kuu jooksul on intsidentide arv vähenenud. Siiski on

tegemist kindla käitumismustriga kinnipeetavaga, kelle vangistuses viibitud aega

iseloomustavad järjepidevad ähvardamised, vägivallateod ning oma tahte saavutamiseks

enesevigastamised, kuid viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu. Selline kaebaja

käitumine on olnud korduv aastast aastasse ning teod on toime pandud väikeste vahedega. On

olnud küll perioode, mil kaebaja ei ole eeltoodud rikkumisi toime pannud, kuid sellele on

järgnenud äkilised vägivaldsed intsidendid kaaskinnipeetavate või vanglaametnike vastu, mis

näitavad tema ettearvamatut käitumist.

3) Vangla on tuvastanud, et kaebaja on pikema aja vältel ja süstemaatiliselt kasutanud ära

olukorda, kus talle on antud päevas 4 tundi lahtioleku aega, ning on vahendanud pikka aega

kaubavahetust avatud režiimil paiknevate kinnipeetavate ja kartserirežiimil paiknevate

kinnipeetavate vahel. Selline käitumine näitab, et kaebaja ei ole asunud õiguskuulekale teele

ning jätkab rikkumiste toimepanemist ja oma käitumisega vangla julgeoleku ohtu seadmist.

Kaebaja käitumine viitab sellele, et ta on vanglaametnike suhtes äärmiselt negatiivselt

meelestatud, mistõttu võib ta vanglaametnikke rünnata. Tegemist on isikuga, kes võtab oma

tahte saavutamiseks tarvitusele erinevaid vangla julgeolekut ja vanglas viibivate isikute

julgeolekut kahjustavaid meetmeid.

2. Kaebaja esitas 12.08.2019 Viru Vanglale vaide Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja

nr 6-4/194-1 kehtetuks tunnistamiseks.

3-19-1803

3

3. Viru Vangla jättis 11.09.2019. a vaideotsusega nr 6-12/269-3 (I kd, tl 40–41) kaebaja vaide

rahuldamata.

Vangla märkis vaideotsuses, et alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla

seotud isiku varasema käitumisega, sealhulgas kuriteoga, mille eest ta kannab vanglakaristust.

Kuigi kaebaja viimase aja käitumine näitab, et intsidentide arv on vähenenud, ei anna see veel

alust oletada, et ta ei ole enam ohuks kaaskinnipeetavatele ning ametnikele. Kui kinnipeetav ei

saa kohaldatava meetme tulemusel uusi rikkumisi toime panna, ei tähenda see automaatselt, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuleb lõpetada. Sellisel juhul tuleb vanglal

hinnata, kas kinnipeetava mõttemaailmas on toimunud sellised muutused, mis teevad

tõenäoliseks võimaluse, et kinnipeetav ei paneks õigusrikkumist toime ka meetmete

kohaldamise järgselt. Küsimus sellest, kui suure erandi teeb vangla kinnipeetavale, kelle osas

kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, väljaspool kambrit liikumise võimaldamiseks,

on vangla kaalutlusotsus ning vanglal on sellises küsimuses lai kaalumisruum. Kuna antud juhul

kasutas kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal talle võimaldatud kambrist

väljas

viibimise

aega

õigusvastaste

tegude

toimepanekuks,

ei

ole

täiendavate

julgeolekuabinõude pikendamise käskkirjas talle kambrist väljas viibimise aega enam ette

nähtud.

4. „X“ esitas 23.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla

08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1; tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 12.07.2019. a

korralduse nr 1-4/810-1, 18.07.2019. a korralduse nr 1-4/839-1 ning 19.07.2019. a korralduse

nr 1-4/851-1 V7 ja V8 osakonna lukustamise kohta ning nende korralduste tutvustamata

jätmise; tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla II üksuse juhi toimingud – kaebajale piirangute

seadmine perekonnaliikmetele, esindajatele ja juriidilistele isikutele helistamisel; kohustada

Viru Vanglat lõpetama helistamisel õigusvastaste piirangute kehtestamine; tühistada Viru

Vangla kodukorra punktid 13.9.1.1 ja 13.9.1.4; tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla direktori

toimingud (kaebaja poolt alates 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud taotluste ja vaiete

lahendamata jätmine); ning mõista Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja hüvitis

2000 eurot tegevusetusega tekitatud moraalse kahju eest.

Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 tühistamise nõue

1) Kaebaja suhtes kohaldatakse vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel täiendavaid

julgeolekuabinõusid alates 13.02.2012. Erinevalt Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjast

nr 6-4/194-1 võimaldati varasemate käskkirjadega kaebajal liikuda nelja tunni vältel päevas

väljaspool kambrit, et leevendada üksikvangistuse negatiivset mõju. Selle aja jooksul oli

kaebajal võimalik ka helistada. Lisaks on nimetatud käskkirjaga võetud kaebajalt ära võimalus

tegeleda individuaalse klaveriõppega. Kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid

pikendatud seaduses sätestamata alustel – süüdimõistmised ca 10–25 aastat tagasi, kustunud

distsiplinaarkaristused, kaebaja süü puudumise tõttu lõpetatud menetlused ja kaebaja

väljaütlemised, millega ta on kritiseerinud ametnike poolt kaebaja õiguste rikkumist.

Helistamisele 09.08.2019–22.09.2019 seatud piirangute õigusvastasuse tuvastamise ja

piirangute lõpetamiseks kohustamise nõuded

2) Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjaga nr 6-4/194-1 võeti kaebajalt õigus liikuda väljaspool

kambrit ja sellest tulenevalt vabale telefoni kasutamisele. Kaebaja on vaatamata vangistuses

viibimisele suutnud asutada endale majutus- ja autorendi ettevõtte Pärnus ning teenida sellest

tegevusest endale ja enda perekonnale elatist ja tasuda kõik võlanõuded. Kaebaja juhib ettevõtet

telefoni teel ning soovib samuti telefoni teel suhelda oma perekonnaliikmete, tuttavate,

klientidega jne. Kaebaja esitas alates 09.08.2019 kuni 22.09.2019 II üksuse vanglateenistusele

iga päev taotlusi, milles palus tal võimaldada helistada erinevatele esindajatele (täiendavalt),

3-19-1803

4

tütardele, juriidilistele isikutele ja eraisikutele, tuues ära nimed, numbrid ja helistamise

vajaduse põhjused. Ametnikud ei võimaldanud kaebajal taotluste alusel helistada ning ütlesid,

et vastavalt Viru Vangla kodukorra punktidele 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 võimaldatakse helistamisi

üks kord nädalas laupäeviti 10 minutit ning esindajatele saab helistada üks kord nädalas

10 minutit. Kodukorra p-st 13.9.1.1 ei tulene keeldu võimaldada helistamisi rohkem kui üks

kord nädalas ning kodukorra p-st 13.9.2.3 ja VangS § 23 lg-st 2 tuleneb ametnikele kohustus

soodustada kaebaja vanglavälist suhtlemist suuremal määral kui miinimumnõue. Viru Vangla

II üksuse juht on rakendanud korra, mille kohaselt antakse teisaldatav telefon kambrisse,

kaebaja logib enda telefonikaardiga süsteemi sisse, kuid numbreid ise valida ei saa. Viru Vangla

II üksuse juhi toimingud – kaebajale helistamise piirangute ja numbrite valiku piirangute

seadmine on õigusvastased ja põhiseadusega vastuolus.

3) Kaebaja palub tunnistada Viru Vangla kodukorra p-d 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 põhiseadusega

vastuolus olevaks. Nendest punktidest tulenevad piirangud on vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, §-st 13 tuleneva

õigusselguse põhimõttega ja §-st 26 tuleneva õigusega era- ja perekonnaelu puutumatusele.

Tulenevalt VangS § 28 lg 1 teisest lausest koosmõjus VangS § 105 lg 21 p-ga 6 ja justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg 2 kolmanda lausega

tuleb vangla direktoril kodukorras sätestada täpne PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttele

vastav helistamise kord.

Kaebaja 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud avalduste lahendamata jätmise õigusvastasuse

tuvastamise nõue

4) Kaebaja poolt vangla direktorile 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud pöördumised on

jäänud direktori poolt seaduses sätestatud tähtaegadel lahendamata. PS §-st 14 tuleneb

kaebajale põhiseaduslik õigus heale haldusele ja menetlusele ning PS §-st 46 õigus esitada

pöördumisi ja saada vastused oma pöördumistele seaduses sätestatud tähtaegadel.

Kaebusele oli lisatud taotlus, milles kaebaja palus kohtul nõuda Viru Vanglalt täiendavate

dokumentaalsete tõenditena välja kuue Viru Vangla II üksuses viibiva (või viibinud)

kinnipeetava suhtes ajavahemikul 01.01.2018 kuni 23.09.2019 täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ja nende lõpetamise käskkirjade koopiad ning väljavõtted nendele isikutele samal

ajavahemikul määratud distsiplinaarkaristustest.

5. Kaebaja esitas 12.11.2019 kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles ta palus kohustada

Viru Vanglat tagama talle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kambriväline

liikumine vähemalt 2–3 tundi päevas V7 osakonna lõpus oleval eraldatud alal, kambriväline

sotsiaalne tegevus, kehaliste harjutuste tegemine (ehk vaimne ja füüsiline tegevus) ning

psühholoogiline nõustamine.

6. Kaebaja esitas 18.11.2019 kohtule taotluse talle kohtumeditsiinilise ekspertiisi

määramiseks (täiendatud 27.09.2020 ja 12.04.2021).

7. Halduskohus tagastas 06.01.2020. a määrusega kaebuse Viru Vangla kodukorra punktide

13.9.1.1 ja 13.9.1.4 tühistamise nõudes, jättis kaebaja 12.11.2019. a esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata ning jättis kaebuse ülejäänud osas käiguta.

8. Kaebaja esitas 16.02.2020 kohtule taotluse kaaluda uuesti asjas esialgse õiguskaitse

kohaldamist.

9. Kohus vabastas 19.02.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu 60 euro

tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajateks Viru Vangla ja

Justiitsministeeriumi. 03.03.2020. a määrusega jättis kohus läbi vaatamata kaebaja

3-19-1803

5

16.02.2020. a esialgse õiguskaitse taotluse.

10. Justiitsministeerium palus 06.04.2020. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

11. Viru Vangla palus 13.04.2020. a vastuses jätta kaebus tuvastamisnõudes läbi vaatamata

ning kohustamis- ja tühistamisnõuetes rahuldamata.

1) Kaebajale ei annaks õiguslikku kasu tema pöördumiste õigeaegselt lahendamata jätmise

õigusvastase tuvastamine, mistõttu ei ole kaebus selles osas HKMS § 38 lg 4 järgi lubatav.

Vangla möönab, et ei ole suutnud lahendada mõningaid kaebaja pöördumisi õigeaegselt ja

tunnistab seda.

2) Helistamist puudutavate nõuete osas ei ole kaebus põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata. Ühelt poolt peab vangla tagama, et kinnipeetavad saaks helistada erinevatele

ametiasutustele ja kaitsjatele, et oleks rahuldatud nende õiguskaitsevajadus. Teisalt peab vangla

võimaldama kinnipeetavatele suhtluse oma sotsiaalse võrgustikuga – lähedased ning

(õiguskuulekad) tuttavad. Suhtlust sotsiaalvõrgustikuga ei saa kinnipeetavad pidada

piiramatult, vaid arvestada tuleb vangla võimalustega. Kaebaja soov, et vangla tagaks talle

võimaluse korraldada vanglast telefoni teel ettevõtlust, ei kujuta endast eesmärki, mida vangla

peab helistamisvõimaluse tagamisel arvesse võtma. Kuigi kaebaja püüab ettevõtte juhtimist

telefoni teel näidata kui positiivset saavutust, puuduvad sellise tegevuse vangistuse eesmärke

täitvast positiivsest küljest tõsikindlad tõendid. Kirjeldatud tegevus on omakorda VangS § 69

lg 1 järgi asjaoluks, mis kinnitab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Viru

Vangla on kodukorra punktidele 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 esitatud vaide tagastanud ja

Justiitsministeeriumile edastama jätnud (06.04.2020. a otsusega nr 6-12/291-5), kuna nende

punktide vaidlustamine ei oleks andnud kaebajale õiguslikku kasu. See tuleneb sellest, et

p 13.9.1.1 näol on tegu VSkE § 51 lg 2 refereeringuga. Kodukorra p 13.9.1.4 vaidlustamine ei

olnud aga asjakohane põhjusel, et kaebajale oli vaidlusalusel perioodil reaalselt tagatud oluliselt

suurem helistamisvõimalus kui selles punktis sätestatud.

3) Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 tühistamise nõuet puudutavas osas jäi

vangla käskkirjas ja 11.09.2019. a vaideotsuses nr 6-12/269-3 väljendatud seisukohtade juurde

ja palus kohtul HKMS § 165 lg 2 alusel neid põhjendusi järgida.

12. Kohus jättis 01.04.2021. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotles

Viru Vangla 12.07.2019. a korralduse nr 1-4/810-1, 18.07.2019. a korralduse nr 1-4/839-1 ja

19.07.2019. a korralduse nr 1-4/851-1 õigusvastasuse tuvastamist, ning osas, milles kaebaja

taotles Justiitsministeeriumilt mittevaralise kahju tekitamise eest 2000 euro suuruse hüvitise

väljamõistmist. Sama määrusega otsustas kohus vaadata haldusasja läbi kohtuistungil.

13. Kohus jättis 28.04.2021. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused Viru Vanglalt

täiendavate dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks ning ekspertiisi korraldamiseks.

14. Kaebaja esitas halduskohtus 03.05.2021 toimunud kohtuistungil kohtule vastuväited

kohtu tegevusele seoses täiendavate tõendite kogumise ja ekspertiisi korraldamise taotluste

rahuldamata jätmisega ning taotluse istungi edasilükkamiseks. Kohus jättis need vastuväited ja

taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas istungil kokkuvõtlikult järgmised seisukohad.

1) Tartu Halduskohus on haldusasjas nr 3-19-656 tühistanud vaidlustatud käskkirjale eelneva

Viru Vangla 08.02.2019. a käskkirja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

pikendamise kohta. Praeguses asjas vaidlustatud käskkirjas on toodud sarnased põhjendused.

Vanglal tuli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel võtta

seisukoht, kas nende pikendamine on lubatud ka kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt

(kaebajal oli selleks ajaks diagnoositud kohanemishäire, stress ja depressioon).

3-19-1803

6

2) Helistamist reguleerivad normid on põhiseadusega vastuolus ega võimalda kaebajal

suhelda piisaval määral enda lähedaste ja esindajatega.

3) Vangla tegevuses esineb pidevalt viivitusi ning need viivitused tuleb tunnistada

õigusvastaseks. Kui kohtu hinnangul puudub kaebajal sellise nõude esitamiseks kaebeõigus,

tuleks tunnistada HKMS § 45 lg 2 PS §-ga 25 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

konventsiooni (EIÕK) art-ga 13 vastuolus olevaks.

15. Vastustaja jäi kohtuistungil oma varasemate seisukohtade juurde, selgitades muu hulgas

täpsemalt käskkirja andmiseks aluseks olevaid asjaolusid ning vangla kaalutlusi. Vastustaja

palus jätta kaebuse pöördumistele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes

läbi vaatamata, kuna kaebaja põhjendas selle nõude esitamist kahju hüvitamise eesmärgiga.

16. Kaebaja esitas 08.05.2021 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid.

1) Vangla ei ole kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel

arvestanud kaebaja tervist ega ole hinnanud, kas kaebaja tervis võimaldab vastavaid meetmeid

kohaldada ja kaebajat sellistesse tingimustesse paigutada. Samuti puudusid käskkirja andmise

seisuga igasugused asjaolud, mis oleksid kinnitanud kaebaja ohtlikkust. Vangla ei saanud

arvestada 08.08.2019 hommikul koostatud ettekannetest tulenevat, sest kaebaja süü nendes

kirjeldatud rikkumiste toimepanemises ei olnud veel distsiplinaarmenetluse raames tuvastatud.

VangS § 69 on vastuolus PS § 18 lg 1, § 28 ja EIÕK art-ga 3, kuna võimaldab vanglal

piiramatult kohelda kinnipeetavaid inimväärikust alandavalt ja ebainimlikult ning lõhkuda

nende meetmetega isiku vaimset ja füüsilist tervist.

2) Perekonnaliikmetele, lähedastele ja volitatud esindajatele iga päev helistamise

mittevõimaldamine esitatud taotluste alusel ja päevakavas sätestatud aegadel on õigusvastane

ning vanglale tuleb teha kohustav ettekirjutus lõpetada üksikvangistuses viibimise ajal

helistamiste piiramine. Samuti tuleb täita piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 08.03.2018 vastu võetud raporti (Eesti

külastus 27.09–05.10.2017) p-s 55 rõhutatut, et üksikvangistuses viibivale kinnipeetavale tuleb

tagada suhtlemine vähemalt 2 tundi päevas. VSkE § 51 lg 2, Viru Vangla kodukorra p 13.9.1.1

esimene lause ja p 13.9.1.4 ning osaliselt VangS § 28 lg 3 tuleb jätta asjas kohaldamata, kuna

need on vastuolus põhiseadusega.

3) Vangla on kohustatud talle esitatud pöördumisi menetlema vastavalt nende sisule ning

seaduses sätestatud tähtaegade jooksul (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-d 2 ja 4).

Samuti, kui vangla piirab kinnipeetava seadusest tulenevat õigust (antud juhul helistamist,

kokkusaamist, väljaviimist jne), on vangla kohustatud andma seaduses sätestatud tähtaja

jooksul haldusakti ning kinnipeetav ei pea selle saamiseks esitama eraldi pöördumist.

Ametnikud on lubamatult käsitanud kaebaja teabenõudeid, millele vastamise tähtaeg on

5 päeva, selgitustaotlustena ja sel viisil pikendanud vastamise tähtaega.

17. Vastustaja esitas 18.05.2021 ja 02.06.2021 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid.

1) Tuvastamisnõude menetlemine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vangla tunnistab, et

kaebaja pöördumistele ei jõutud vangla töökoormuse tõttu tähtaegselt vastata. Samuti ei olnud

kõikides vastustes märgitud vabandust. See ei tähenda, et vangla ei tunnistaks oma eksimust.

Vangla vabandas kaebaja ees veel kord vastustega hilinemise eest ja märkis, et teeb kõik endast

oleneva, et edaspidi haldusmenetluses tähtaegu täpsemalt järgida.

2) Kaebaja osas kohaldati 08.08.2019 õigesti täiendavaid julgeolekuabinõusid. Meetme

kohaldamine oli tingitud ainuüksi kaebaja enda vangla julgeolekut ohustavast käitumisest ning

ainetud on kaebaja väited, nagu keegi vanglaametnikest vihkaks teda. Kaebaja käitumine Viru

3-19-1803

7

Vanglas viibides on agressiivne. Samuti on ta korduvalt toime pannud enesevigastusi, mille

eesmärk on olnud ilmselgelt manipulatiivne. Kaebaja kannab karistust mõrva eest ning teda on

korduvalt karistatud ka vangistuse ajal toime pandud kuritegude eest (sh vägivallakuriteod ja

mh ametnike vastu). Kaebaja käitumist vanglas võib kirjeldada kui ettearvamatut, mistõttu on

vangla sunnitud reageerima kaebajast lähtuvatele ohtudele äärmise tähelepanu ja tõsidusega

ning ei saa neid mingil juhul alahinnata. Vanglal oli 08.08.2019. a käskkirja andmise ajal piisav

alus arvata, et kaebajast lähtub oht vangla julgeolekule, sh vanglas viibivate isikute elule ja

tervisele. Arvestades kaebaja isikut, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ainus

meede, millega oli võimalik tol hetkel Viru Vangla julgeolek tagada.

KOHTU SEISUKOHT

18. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, mis on pärast kaebuse osaliselt tagastamist ja läbi

vaatamata jätmist jäänud menetlusse Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1

tühistamise nõudes; nõudes tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja

poolt ajavahemikus 09.08.2019–20.09.2019 esitatud avalduste tähtaegselt lahendamata

jätmises ja kaebaja helistamise piiramises 09.08.2019–22.09.2019; ning Viru Vangla

kohustamise nõudes lõpetada kaebajale helistamisel õigusvastaste piirangute seadmine. Kohus

kontrollib esmalt, kas asjas esineb kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseid (I, II), ning lahendab

seejärel kaebuse menetlusse jäävas osas (III). Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ning

lahendab menetluskulude jaotust, jõustunud kohtuotsuse avaldamise ulatust ja kohtumenetluse

avalikkust puudutavad küsimused (IV).

I

19. HKMS § 151 lg 2 p-s 1 sätestatu kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi

vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud

asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

20. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta Viru Vangla tegevuse, s.o kaebaja avalduste tähtaegselt

lahendamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel koosmõjus

HKMS § 121 lg 2 p-ga 1 läbi vaatamata.

21. Kaebuse kohaselt on Viru Vangla direktor jätnud tähtaegselt lahendamata järgmised

kaebaja poolt ajavahemikus 09.08.2019–20.09.2019 esitatud taotlused, teabenõuded ja vaided:

1) taotlused helistamiseks täiendavalt volitatud esindajatele; 2) taotlused helistamiseks

eraisikutele, lastele, abikaasale ja juriidilistele isikutele; 3) taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks

26.08.2019; 4) taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks 29.08.2019 abikaasaga ilma klaasist

vaheseinata; 5) taotlus lühiajaliseks väljasõiduks 31.08.2019 kaheks päevaks; 6) taotlus

lühiajaliseks kokkusaamiseks esindajaga 05.09.2019; 7) taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks

esindaja, eksabikaasa ja lapsega 07.09.2019; 8) teabenõuded väljastada haldusaktid, mille

alusel ei võimaldatud kaebajal helistada ajavahemikul 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud

taotluste alusel; 9) vaided, milles kaebaja vaidlustas täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise pikendamist, helistamiste mittevõimaldamist ja kodukorra punkte 13.9.1.1 ja

13.9.1.4; 10) ning kaebaja ümberpaigutamise taotlus. Viru Vangla poolt kohtule edastatud

dokumentidest nähtuvalt on kaebaja esitanud vanglale järgmised pöördumised järgmistel

kuupäevadel ning vangla on neile vastanud järgmiste vastustega.

21.1. Kaebaja 14.08.2019. a selgitustaotlusele seoses tema taotluste alusel helistamise

mittevõimaldamisega (II kd, tl 104–104 pöördel) ning 19.08.2019. a taotlusele helistamise

lubamiseks (II kd, tl 102–102 pöördel) on Viru Vangla II üksuse juht vastanud 22.10.2019. a

kirjaga nr 6-10/31624-2 (II kd, tl 130–131). Nimetatud kirjaga vastati kaebaja 34 pöördumisele,

3-19-1803

8

mis olid esitatud ajavahemikus 13.08.2019–22.10.2019, ning vangla vabandas osade vastuste

viibimise eest.

21.2. 19.08.2019 esitas kaebaja vanglale taotlused lühiajaliseks väljaviimiseks 26.08.2019

(II kd, tl 150) ja lühiajaliseks väljasõiduks 31.08.2019 kaheks päevaks (II kd, tl 149), mille

vangla tagastas vastavalt 21.10.2019. a otsusega nr 6-10/32531-2 (II kd, tl 135–135 pöördel) ja

21.10.2019. a otsusega nr 6-10/32525-2 (II kd, tl 133).

21.3. Kaebaja on esitanud vanglale 09.08.2019. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks

esindajaga 05.09.2019 (II kd, tl 139), 21.08.2019. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks

29.08.2019 abikaasaga ilma klaasist vaheseinata (II kd, tl 96, 96 pöördel) ning 21.08.2019. a

taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks esindaja, eksabikaasa ja lapsega 07.09.2019 (II kd,

tl 151). Kahele viimasele neist taotlustest vastas Viru Vangla 21.10.2019. a vastusega

nr 6-28/32731-2 (II kd, tl 137–137 pöördel). Samas vastuses selgitas vangla, et ei ole keeldunud

kaebajale lühiajalise kokkusaamise loa andmisest 05.09.2019 ja nimetatud kokkusaamiseks oli

vangla poolt luba antud ja taotlus graafikusse lisatud.

21.4. Veel on kaebaja esitanud Viru Vanglale teabenõuetena pealkirjastatud taotlused, milles

soovis selle põhjendamist, miks ei võimaldatud tal tema taotluste alusel helistada eraisikutele,

perekonnaliikmetele, juriidiliste isikutele ja esindajatele erinevatel aegadel 2019. a augustis ja

septembris (osad neist taotlustest: II kd, tl 97–101, 103, 145–148). Nendele taotlustele on Viru

Vangla vastanud 03.10.2019 (II kd, tl 124–124 pöördel) ja 22.10.2019 (II kd, tl 130–131).

03.10.2019. a vastusega on vastatud kõige varasemalt 09.08.2019 esitatud taotlusele ning

22.10.2019. a vastuses kõige varasemalt 13.08.2019 esitatud taotlusele. 22.10.2019. a vastuses

vabandas vangla osaliselt vastuste viibimise eest.

21.5. Kaebaja 10.08.2019. a vaide (I kd, tl 38) Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjale lahendas

Viru Vangla 11.09.2019. a vaideotsusega nr 6-12/269-3 (I kd, tl 40–41; II kd, tl 108–109).

Vangla tagastas kaebaja 19.08.2019. a vaide helistamise mittevõimaldamisele ja kodukorra

punktidele (I kd, tl 44) osaliselt, s.o helistamise mittevõimaldamise osas 28.10.2019. a

vaideotsusega nr 6-12/291-2 (II kd, tl 111–111 pöördel). Kaebaja 28.08.2019. a vaide

helistamise mittevõimaldamisele (I kd, tl 45) tagastas vangla 04.10.2019. a otsusega

nr 6-12/306-2 (I kd, tl 46–47; II kd, tl 113–114).

21.6. Kaebaja väitel on vangla jätnud lahendamata ka tema 12.08.2019. a taotluse

ümberpaigutamise menetluse alustamiseks (II kd, tl 140–141 pöördel). Viru Vangla palus

kaebajal 25.09.2019. a otsusega (II kd, tl 126) kõrvaldada taotluse puudused ning jättis

04.11.2019. a otsusega nr 6-10/31370-6 taotluse rahuldamata (II kd, tl 128–128 pöördel).

22. Kaebaja märgib kaebuses ning kinnitas kohtuistungil, et taotleb vastamisega viivitamises

seisnevate vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamist tulevikus esitatava kahjunõude

ettevalmistamiseks ning preventiivsel eesmärgil.

23. HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus

õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Seega ei ole tuvastamisnõude esitamine tulevikus

esitatava kahjunõude ettevalmistamiseks lubatud.

24. Ka preventiivne huvi ei ole praegusel juhul piisavaks, et jaatada kaebajal kaebeõiguse

olemasolu tuvastamisnõude esitamiseks. Preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamiseks

peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda.

Seega on kaebeõiguse hindamisel oluline tähendus sellel, kas poolte vahel on vaidlus

haldusorgani õigusvastase tegevuse üle. Praegusel juhul puudub poolte vahel vaidlus, et Viru

Vangla on kaebaja erinevate pöördumiste lahendamisel (vt käesoleva otsuse punkte 21.1–21.6)

ületanud selleks ette nähtud tähtaegu (HMS § 5 lg 2, märgukirjale ja selgitustaotlusele

3-19-1803

9

vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 6, VSkE § 35 lg 2, § 80 lg 2 ja

§ 82 lg 3, VangS § 11 lg 7, HMS § 80 lg 1). Lisaks sellele, et vangla on vastuse viibimise eest

vabandanud osades pöördumistele antud vastustes, on Viru Vangla oma eksimust tunnistanud

ja kaebaja ees vabandanud ka kohtumenetluses (nii suuliselt kohtuistungil kui ka 18.05.2021. a

kirjalikus avalduses). Kui vastustaja on kaebajale vastamisega hilinemist tunnistanud, ei annaks

toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale eelist. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et

vastustaja võis eksimuse tunnistamisele järgneval ajal samuti hilineda kaebaja pöördumistele

vastamisega. Kohtumenetluses rikkumise nn ületuvastamine ei aseta kaebajat tulevikus

esitatavatele võimalikele pöördumistele vastuse saamisel paremasse positsiooni, kuna juba

kaebuse esitamise ajal ei ole pooltel vaidlust selles, et vastustajal on kohustus vastata

teabenõuetele, märgukirjadele ja taotlustel seaduses selleks sätestatud tähtaegade jooksul. (vt

ka Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2019. a määrus nr 3-18-593, p 8; Riigikohtu 14.10.2020. a

määrus nr 3-19-882, p-d 23.1–23.6)

25. Kaebaja nimetatud pöördumiste seast, millele ei ole tähtaegselt vastatud, ei nähtu kohtule

ühtegi sellise iseloomuga pöördumist, mille puhul saaks eeldada, et sellele tähtaegselt

vastamata jätmine oleks saanud rikkuda kaebaja õigusi pelgalt pöördumise sisust tulenevalt.

Näiteks ei ole tegemist olnud kaebaja tervist vmt olulist küsimust puudutavate pöördumistega.

Kaebajal on olnud ning on ka tulevikus võimalus kasutada oma õiguste kaitseks tõhusamaid

õiguskaitsevahendeid, näiteks esitada kohustamisnõue või kahjunõue, sh võimaliku

kumulatiivse kahju hüvitamiseks (HKMS § 45 lg 2).

26. Kaebaja on taotlenud HKMS § 45 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja asjas

kohaldamata jätmist. Kohtu hinnangul ei ole taotlus põhjendatud. PS § 15 lg-st 1 tulenev

kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab

arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma

eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt

Riigikohtu 20.04.2021. a otsus nr 5-20-10, p 51). HKMS § 45 lg-s 2 tuvastamiskaebuse

esitamisele seatud piirangute peamiseks eesmärgiks on vältida halduskohtute tarbetut

koormamist, st tagada menetlusökonoomia. Tegemist on põhiseadusliku väärtusega, mille

kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne (vt nt Riigikohtu

12.12.2017. a otsus nr 5-17-10, p 58). Kohus leiab, et kõnealune kaebeõiguse piirang on

taotletava eesmärgi saavutamiseks ka sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Kaebajal on võimalus

kaitsta samu õigusi tõhusamate õiguskaitsevahenditega ning taotleda talle sama vangla

tegevusega tekitatud kahju hüvitamist.

27. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal pöördumiste lahendamisega viivitamise

õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks kaebeõigus ning kaebus tuleb jätta selles osas

HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel koosmõjus HKMS § 121 lg 2 p-ga 1 läbi vaatamata.

II

28. Kohtu hinnangul tuleb jätta kaebus HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata ka

helistamist puudutavates nõuetes.

29. Kaebaja on palunud kohtul kohustada Viru Vanglat lõpetama kaebajale helistamisel

õigusvastaste piirangute seadmine. Kohus leiab, et sellist nõuet ei saaks ühelgi juhul rahuldada.

Samuti tuleb pidada sellega kaitstavat kaebaja õiguste riivet antud juhul väheintensiivseks.

HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse selle esitajale, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline. VangS §-st 28 ja VSkE § 51 lg-st 2 ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda

graafikuvälist ja piiramatut helistamist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2021. a määrus

nr 3-21-465, p 13). Praegusel juhul on kohtule esitatud abstraktne piirangute lõpetamiseks

3-19-1803

10

kohustamise nõue olukorras, kus kohtule esitatud andmetest (II kd, tl 152–158 pöördel)

nähtuvalt on kaebaja saanud tema osutatud perioodil (s.o 09.08.2019–22.09.2019) tegelikkuses

helistada oluliselt rohkem, kui Viru Vangla kodukorra punktid 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 seda ette

näevad (vähemalt üks kord nädalas kuni 10 minutit). Arvestades, et praeguses asjas esitatud

nõue Viru Vangla kodukorra punktide 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 tühistamiseks on kohtu poolt

06.01.2020. a määrusega selle esitajale tagastatud, ei ole kohus pidanud vajalikuks suunata

kaebajat ka mõne tema õiguste kaitseks tõhusama nõude esitamisele. Seega on täidetud

HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused ning kaebus jääb

kohustamisnõudes nende sätete alusel läbi vaatamata.

30. Kohus leiab, et kaebuse esitamise ajal oli võimalik jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu

preventiivsel eesmärgil Viru Vangla tegevuse, s.o kaebaja poolt 09.08.2019–22.09.2019

esitatud taotluste (I kd, tl 157–207) alusel helistamisele piirangute seadmise, õigusvastasuse

tuvastamise kaebuse esitamiseks. Kui reeglina kontrollitakse kaebeõiguse olemasolu kohtusse

pöördumise aja seisuga, siis preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse puhul tuleb

erandina veenduda kaebeõiguse jätkuvas olemasolus ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt

Riigikohtu 28.05.2014. a määrus nr 3-3-1-8-14, p 12). Puudub vaidlus, et kaebuse esitamise

ajal oli kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid – ta oli paigutatud eraldatud

lukustatud kambrisse ning piiratud oli tema vanglasisest liikumis-ja suhtlemisvabadust ja

kehakultuuriga tegelemist. Asjas toimunud kohtuistungil kinnitas aga nii vastustaja kui ka

kaebaja ise, et kaebaja suhtes enam täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldata ning ta

paikneb nn tavarežiimil ehk avatud osakonnas (kohtuistungil alates 00:10:56, protokolli lk 2–

3). Seega ei kohaldu talle enam suletud osakonnas kehtivad reeglid helistamisele ning varem

talle suletud osakonnas seatud helistamise piirangute õigusvastasuse tuvastamine ei saa enam

kanda preventiivset eesmärki tulevikus nende rakendamist vältida. Seda arvestades on ära

langenud kaebajal esinenud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ning kaebus tuleb

jätta selles osas HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

31. Kuna kaebus jääb helistamist puudutavates nõuetes sisuliselt läbi vaatamata, ei saa kaebaja

poolt välja toodud helistamist puudutavad sätted omada tähtsust asja sisulisel otsustamisel (vt

nt Riigikohtu 28.10.2002. a otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). Seetõttu ei võta kohus seisukohta

kaebaja taotluste osas erinevate helistamist puudutavate sätete, samuti toimingute

põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.

III

32. Pooled vaidlevad praeguses asjas peamiselt selle üle, kas kaebaja suhtes on õiguspäraselt

pikendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

33. Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjaga pikendati kaebaja suhtes järgmiste täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamist:

1)

eraldatud

lukustatud

kambrisse

paigutamine

(VangS § 69 lg 2 p 4); 2) kaebaja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine

(VangS § 69 lg 2 p 1); 3) ning kehakultuuriga tegelemise keelamine, mis seisnes

spordivahendite, sh V7/V8 eluosakonna päevaruumis asetsevate spordivahendite kasutamise

keelamises, samuti spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises (VangS § 69 lg 2 p 3);

kaebaja võis spordiga tegeleda jalutuskäigul ja oma kambris. Sama käskkirjaga võimaldati

kaebajal töötada V7 eluosakonnas trellustega eraldatud alal koristajana. Kuigi käskkirjas on

ekslikult kirjas, et täiendavaid julgeolekuabinõusid pikendati alates 09.02.2019, kinnitas vangla

esindaja kohtuistungil, et tegemist on ilmselge eksimusega kuupäeva märkimisel ning

tegelikkuses on pikendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 09.08.2019. Ka kohtu

hinnangul on tegemist pelgalt kirjaveaga, mis ei ole mõjutanud asja otsustamist. Haldusaktist

tervikuna on mõistetav julgeolekuabinõude pikendamise tegelik algusaeg.

3-19-1803

11

34. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele

isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske

õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus

otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ja valida selleks seaduses ettenähtute

seast sobiv meede. See tähendab, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine

otsustakse kaalutlusõiguse alusel, saab kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast

VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Tartu Ringkonnakohus on selgitanud

28.05.2020. a otsuse nr 3-19-656 p-s 18 järgmist: „Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning

vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele

saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse

tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla

kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt.

Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada

HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust“.

35. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud, et arvestades

üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme raskust, on riigiasutused kohustatud enne

sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK otsus asjas

nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75 ja seal esitatud viited varasemale praktikale).

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama teha kindlaks, et

ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava

asjaoludes, olukorras või käitumises (EIK 13.11.2018. a otsus asjas nr 70465/14: A.T. vs. Eesti,

p 73). Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on

VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras. Seetõttu saab eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus VangS § 69 lg 1 järgi nõutav

ohulävend on ületatud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020. a määrus nr 3-20-1314, p 16).

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud

põhjendatud

kahtlus,

et

kaitstavat

õigushüve

võidakse

kahjustada.

Täiendavate

julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles

haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on

tõenäoline. (vt Riigikohtu 19.05.2017. a otsus nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal viidatud praktika)

36. Eelviidatud sätetest ning kohtupraktikast lähtuvalt tuleb kohtul praeguses asjas hinnata, kas

vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel õigesti tuvastanud asjassepuutuvad faktilised

asjaolud ning teinud nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja on jätkuvalt ohtlik teistele

isikutele ja esineb raske õigusrikkumise toimepanemise oht. Vastustaja pidi kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel veenduma, et lähitulevikus on

piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise õigusrikkumise toimepanemine

(vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25).

37. Enne käskkirja õiguspärasuse kontrollima asumist märgib kohus, et ei jaga kaebaja

seisukohta, et VangS § 69 on vastuolus põhiseaduse ja EIÕK-ga. Kaebaja hinnangul seisneb

vastuolu selles, et Vang § 69 võimaldab vanglal piiramatult kohelda kinnipeetavaid

inimväärikust alandavalt ja ebainimlikult.

Vastavalt VangS § 69 lg-le 3 tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada kohe,

kui langevad ära VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Samuti on kohtupraktikas korduvalt

3-19-1803

12

kinnitatud, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda üksikvangistuse pika

järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja

füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele

suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt Riigikohtu 10.10.2017. a otsuse nr 3-15-3133 p 18;

EIK 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 77 ja seal esitatud viited

varasemale praktikale). Seega on vanglal kohustus kindlate ajavahemike järel kontrollida

täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise aluste jätkuvat esinemist ning VangS § 69

põhiseaduse ja EIÕK-ga vastuolus olevaks pidamiseks puuduvad alused. Kaebajal on võimalik

saavutada oma õiguste kaitse tavapärase kohtuliku kontrolli raames ilma põhiseaduslikkuse

järelevalvet algatamata.

38. Esmalt nõustub kohus vanglaga, et kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel on asjakohane arvestada kõiki isikuga seotud asjaolusid, sh varasemat karistatust

ja teisi tema käitumise kohta teadaolevaid asjaolusid. Kinnipeetav ei pea olema konkreetsete

tegude eest tingimata ka distsiplinaar- või kriminaalkorras karistatud, vaid piisab sellest, kui

vastavast teost või kõikidest isikuga seotud asjaoludest kogumis saab veenvalt järeldada temast

lähtuvat ohtu VangS § 69 lg 1 tähenduses. Samuti ei pruugi olla asjakohatud vangla

tähelepanekud, et kinnipeetav ei austa oma käitumisega vanglas kehtivat korda ega käitu

lugupidavalt vanglas töötavatesse isikutesse. Küll tuleb kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid

hinnata kogumis, võttes sealjuures arvesse nende tähtsust ja osakaalu ohu kindlakstegemisel.

39. Antud juhul on Viru Vangla kohaldanud kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid

regulaarselt alates 13.02.2012, pikendades nende kohaldamist iga kuue kuu järel. Ka enne

nimetatud kuupäeva oli kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, kuid nende

kohaldamise kuupäevadest ei saa siiski järeldada regulaarsust. Kohaldatavate meetmete

pikendamise otsustamisel oli vanglal 2019. a augustis õigusaktidest ja kohtupraktikast

tulenevalt kohustus hinnata, mis ja kuidas on kaebaja käitumises muutunud pärast abinõude

kohaldamise pikenemist kuni seitsme ja poole aastani ning kas sellest saab jätkuvalt veenvalt

tuletada varem tuvastatud ohuolukorra püsimist. Mida rohkem möödub aega varem täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust andnud tegude toimepanemisest, seda vähem peaksid

need teod omama kaalu edaspidi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse

hindamisel.

40. Vastustaja on 08.08.2019. a käskkirjas viidanud alates 1993. aastast kuni 2010. aastani

kaebajale kohtuotsustega määratud kriminaalkaristustele, alates 2002. aastast vanglas aset

leidnud intsidentidele ning alates 2003. aastast kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõude käskkirjadele. Lisaks enne 08.02.2019 (ehk enne eelmise täiendavate

julgeolekuabinõude pikendamise käskkirja tegemist) kaebajale määratud karistustele ja

toimunud intsidentidele on vangla võtnud käskkirja tegemisel arvesse järgmisi pärast

08.02.2019 aset leidnud juhtumeid.

- 26.04.2019 karjus kaebaja valvuri peale kõrgendatud hääletoonil seoses sellega, et ta ei

soovinud võtta vastu laktoosivaba toitu (26.04.2019. a ettekanne nr 6-20/1893-1; II kd, tl 193).

Vangla on kinnitanud, et selles ettekandes fikseeritud teo põhjal ei ole distsiplinaarmenetlust

alustatud (kohtuistungil alates 01:34:44, protokolli lk 10).

- 18.06.2019 võttis kaebaja läbi trelluste ühelt kinnipeetavalt vastu esemeid ning edastas need

kambriukse alt teisele kinnipeetavale (19.06.2019. a ettekanne nr 6-20/3038-1; II kd, tl 198).

Selle teo eest karistati kaebajat Viru Vangla 19.07.2019. a käskkirjaga nr 6-3/480-1

noomitusega (II kd, tl 195–196).

- 09.07.2019 võttis kaebaja samuti trellukse alt ühelt kinnipeetavalt vastu eseme (09.07.2019. a

ettekanne nr 6-20/3428-1; II kd, tl 200). Selle teo eest karistati kaebajat Viru Vangla

3-19-1803

13

09.08.2019. a käskkirjaga nr 6-3/544-1 samuti noomitusega (II kd, tl 202–203).

- 05.06.2019, 06.06.2019, 07.06.2019, 08.06.2019, 09.06.2019, 10.06.2019 ja 07.07.2019 võttis

kaebaja erinevatelt kinnipeetavatelt trellukse alt vastu esemeid, mille omakorda edastas

V7 osakonnas kartserirežiimil paiknevale kinnipeetavale ja vastupidi (Viru Vangla

08.08.2019. a ettekanded nr 6-20/4003-1, nr 6-20/4008-1, nr 6-20/4009-1, nr 6-20/4011-1;

II kd, tl 116, 118, 120 ja 122). Iga nendes ettekannetes kajastatud teo eest (kokku 8) on kaebajat

karistatud noomitusega Viru Vangla 09.09.2019. a käskkirjaga nr 6-3/651-1 (II kd, tl 105–106

pöördel).

41. Vaidlustatud käskkirja kohaselt näitab see, et kaebaja on hoolimata tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisest pannud toime rikkumisi, seda, et ta on endiselt negatiivselt

meelestatud ega ole muutnud oma käitumist, mis võib olla julgeolekuohuks kogu vanglale.

Vangla hinnangul näitab kaebaja selline käitumine, et ta ei ole asunud õiguskuulekale teele ning

jätkab rikkumiste toimepanemist ja oma käitumisega vangla julgeoleku ohtu seadmist.

Lõppjäreldustes on vangla asunud seisukohale, et arvestades kaebaja negatiivset käitumist, sh

seda, et kaebaja võtab oma tahte saavutamiseks tarvitusele erinevaid vangla julgeolekut ja

vanglas viibivate isikute julgeolekut kahjustavaid meetmeid, on vangla ning vanglas viibivate

isikute julgeolek endiselt ohustatud.

Nendest vangla põhjendustest ei nähtu, et vangla oleks käskkirjas käsitletud kaebaja rikkumiste

ja tema väidetava negatiivselt meelestatuse pinnalt veendunud selles, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamise ajal oli piisavalt tõenäoline, et

kaebaja ründab mõnda teist isikut ja paneb toime tõsise õigusrikkumise. Vangla on käskkirjas

märkinud, et ta ei saa olla täielikult veendunud, et kaebaja teistele isikutele enam ohtu ei kujuta,

leidmata samas, et esinenud oleks jätkuv ohuolukord (vrdl Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a

otsus nr 3-19-656, p 25).

42. Käskkirja andmisele eelnenud kuue kuu pikkusesse perioodi puutuvalt on vastustaja

viidanud ühele juhtumile (26.04.2019), mil kaebaja oli ärritunud ning tema käitumine

vanglaametnikega oli agressiivne. Kuigi juhtumi kohta koostatud ettekandest (II kd, tl 193) ei

saa järeldada, et kaebaja oleks vanglaametnikku millegagi ähvardanud, iseloomustab ka see

tegu kaebajat siiski agressiivse ja ettearvamatu kinnipeetavana. Käskkirja andmisele eelnenud

aastasesse perioodi mahub käskkirjas viidatud juhtumitest kaks, s.o lisaks 26.04.2019. a

juhtumile 03.12.2018 toimunud intsident, mil kaebaja kasutas vanglaametniku suhtes

kõrgendatud hääletooni ning viitas vanglaametnike suunas võimalikule väljaheidetega

viskamisele. Võrreldes varasema perioodiga, millest mõnel aastal on fikseeritud juhtumeid

kaebaja agressiivsest ja ähvardavast käitumisest peaaegu igakuiselt (nt juuli kuni oktoober

2017), on kaebaja käitumises vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aastasel perioodil

tuvastatud selgelt vähem agressiivsuse väljendamise juhtumeid. Selle arvesse võtmist

käskkirjast aga ei nähtu.

43. Kohus ei nõustu vangla poolt kohtuistungil avaldatud seisukohaga, et julgeolekut

ohustavaks tegevuseks VangS § 69 lg 1 tähenduses tuli antud juhul pidada ka kaebaja poolt

keelatud viisil asjade vahendamist avatud osakonnas ja kartseris olevate kinnipeetavate vahel.

Vaieldamatult on tegemist kinnipeetavatele keelatud (Viru Vangla kodukorra p 1.12.19) ning

vangla julgeolekut ohustava tegevusega. Samas puuduvad vaidlustatud käskkirjas igasugused

põhjendused selle kohta, miks tulenes vangla hinnangul sellest kaebaja tegevusest sedavõrd

suur oht, et see pidi tingima kaebaja jätkuva liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise olukorras,

kus neid samu kaebaja vabadusi oli juba piiratud. Kohtule esitatud ettekannetest, milles on neid

esemete vahendamise juhtumeid kirjeldatud, ilmneb, et kaebaja pani need rikkumised toime

ajavahemikul 05.06.2019–07.07.2019. See tähendab, et viimasest vanglaametnike poolt

3-19-1803

14

tuvastatud sellisest rikkumisest oli vaidlustatud käskkirja andmise ajaks möödunud ca üks kuu.

Seega, isegi kui kaebaja vastavast tegevusest oleks saanud konkreetsete asjaolude pinnalt

järeldada ohuolukorra esinemist VangS § 69 lg 1 tähenduses, puuduvad käskkirjas ja ka

vaideotsuses igasugused andmed selle kohta, et sellist ohtu oleks saanud jaatada ka vaidlustatud

käskkirja tegemise ajal.

44. Vangla on kaebusele esitatud vastuses viidanud VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse

esinemisele ka seoses kaebaja poolt telefoni teel vanglast ettevõtte juhtimisega, kuid ei ole neid

asjaolusid ei kirjalikult ega suuliselt kohtumenetluses täiendavalt selgitanud. Ka kohtule jääb

ebaselgeks, kuidas oleks suhtlus vanglas väljaspool asuvate isikutega saanud antud juhul

kujutada endast alust vanglas kaebajast tuleneva ohu tuvastamisel.

45. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vangla ei ole vaidlustatud käskkirjas

nõuetekohaselt tuvastanud kaebajast lähtuva ohu esinemist VangS § 69 lg 1 tähenduses.

Ainuüksi sel põhjusel on käskkiri materiaalselt õigusvastane ning puudub vajadus hinnata

vangla kaalutlusõiguse alusel tehtud konkreetsete meetmete rakendamise otsustuse

proportsionaalsust. Seetõttu ei analüüsi kohus lähemalt ka kaebaja väiteid sellest, et vangla pidi

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel võtma arvesse tema tervislikku

seisundit. Tühistamisnõue kuulub sellest hoolimata rahuldamisele.

IV

46. Eelnevalt esitatud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tühistab Viru Vangla

08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1. Ülejäänud osas jääb kaebus läbi vaatamata.

47. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja

oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui

vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.

48. Kaebaja eest on praeguses asjas tasutud 15 eurot riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel (I kd, tl 127). Kaebuse esitamisel 60 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest on

kaebaja 06.01.2020. a kohtumäärusega vabastatud. Kuigi kaebus rahuldatakse osaliselt,

domineerib antud juhul kaebuse rahuldatud osa (vaidluse sisuline külg ehk kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine) ning seda arvestades peab kohus

põhjendatuks mõista vastustajalt välja asjas tasutud riigilõivu täies ulatuses (vrd Riigikohtu

22.10.2012. a otsus nr 3-3-1-46-12, p 38). Seega tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 15 euro ulatuses. Menetluskulud 60 euro ulatuses jäävad HKMS § 118 lg 2 teise

lause alusel Eesti Vabariigi kanda. Vangla on kohtule kinnitanud, et tal ei ole menetluskulusid,

mille väljamõistmist kaebajalt saaks nõuda.

49. Kohus kuulutas 06.01.2020. a määrusega haldusasja kinniseks osas, mis puudutab sama

määrusega asja juurde võetud 20.11.2019. a väljavõtet kaebaja haigusjuhtudest perioodil

16.11.2019–20.11.2019 (I kd, tl 144–144 pöördel). Kohus kuulutab asja menetluse täiendavalt

kinniseks kohtule 08.05.2021 ja 18.05.2021 esitatud tervisekaardi väljavõtteid puudutavas osas

(II kd, tl 182–183, 205–208 pöördel).

50. Kohus avaldab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja eraelu kaitseks tema nime tähemärgiga X

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)