2-18-11045/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.06.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-11045

Kohtuasi

M&M Vara OÜ hagi MAVE VARAHALDUS

Osaühingu

vastu

tehingute

osalise

tühisuse

tuvastamiseks ning võla ja viivise väljamõistmiseks

MAVE VARAHALDUS Osaühingu vastuhagi M&M

Vara OÜ võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M&M Vara OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2 563 836,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

M&M

Vara

OÜ

(registrikood

11223950), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik

Entsik

Kostja (vastustaja) MAVE VARAHALDUS Osaühing

(registrikood

10515633),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Timo Kullerkupp ja vandeadvokaat Ramon

Rask

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus jätta muutmata.

2. M&M Vara OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta M&M Vara OÜ kanda.

4. Määrata MAVE VARAHALDUS Osaühingu ringkonnakohtu menetluskulude

suuruseks 2160 eurot.

5. Välja mõista M&M Vara OÜ-lt MAVE VARAHALDUS Osaühingu kasuks

menetluskulu 2160 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

(2160

eurot)

tasuda

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-18-11045

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M&M Vara OÜ (hageja) esitas 23.07.2018 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 19.03.2020)

MAVE VARAHALDUS Osaühingu (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja ja hageja

vahel sõlmitud 19.12.2017 laenulepingu 25.07.2013 lisa nr 6, 20.01.2008 laenulepingu

25.07.2013 lisa nr 5, 20.01.2009 laenulepingu 25.07.2013 lisa nr 4 ja 15.01.2010 laenulepingu

25.07.2013 lisa nr 3 tühisus osas, millega kehtestati laenudele intress 25% aastas tagasiulatuvalt

alates 01.01. 2013 ning selle asemel lugeda laenu intressiks 3% aastas. Hageja palus tuvastada

kostja ja hageja vahel 30.11.2013 sõlmitud kokkuleppe p 5 tühisus. Hageja palus välja mõista

kostjalt põhinõude 539 360,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise hagi esitamise seisuga

1655,02 eurot ja viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele

järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt on MM hageja 50% osa omanik ja juhatuse liige. Hageja teise 50%

osa omanikuks ja teiseks juhatuse liikmeks oli MH, kes suri 12.01.2016. Hageja

majandustegevust finantseeriti pangalaenude ja kostja poolt antud laenude arvelt. Kostja oli

MH peamine äriühing. Kostja osanik oli Korall Invest OÜ (Korall), kelle ainuosanik ja juhatuse

liige oli MH.

3. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingud 19.12.2007, 20.01.2008, 20.01.2009 ja 15.01.2010

(vaidlusalused laenulepingud), millega kostja võimaldas hagejale laenu. Lepingute järgi pidi

hageja maksma laenuintressi 3% aastas. MH korraldamisel sõlmisid hageja ja kostja 25.07.2013

vaidlusaluste laenulepingute lisad, millega pikendasid iga vaidlusaluse laenulepingu alusel

antud laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2014 ja tõstsid alates 01.01.2013 laenuintressi

määra 3%-lt aastas 25%-ni aastas. MH korraldamisel sõlmisid pooled 30.11.2013 kokkuleppe,

mille p-s 5 leppisid kokku, et seoses laenude mittetagastamisega on hageja kohustatud tasuma

kostjale leppetrahvi 600 000 eurot.

4. 25.07.2013 laenulepingute lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on vastuolus heade

kommetega ja tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Hageja sõlmis

laenulepingute 25.07. 2013 lisad sundolukorras. Poolte sõlmitud vaidlusalused laenulepingud

kehtisid üks aasta. Kui hageja ei oleks sõlminud laenulepingute lisasid, oleks ta pidanud

tagastama laenu 31.12.2013, kuid tal puudusid selleks rahalised vahendid. Kostjal oli võimalus

jätta laenulepingud pikendamata, mis põhjustaks hageja pankroti ja kostjal oleks võimalik

hageja vara üle võtta. Laenulepingute 25.07.2013 lisad olid tehtud hageja jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel, mistõttu eeldatakse, et kostja teadis hageja sundolukorrast.

2-18-11045

Laenulepingutest tulenevate soorituste väärtus oli 25.07.2013 lisades kokkulepitud intressi

määra tõttu heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, sest intressimäär 25% aastas ületas

kordades varem kehtinud intressi määra ja EURIBORi määra. Lisaks ületas uus intressimäär

turuintressi ca kaheksa korda. Intressimäära põhjendatuse üle otsustamisel on oluline see, et

alates 21.01.2008 kuni 12.02.2014 olid kostja poolt hagejale antud laenud tagatud hageja

kinnisasjadele seatud teise järjekoha hüpoteekidega. Puudus vajadus sõlmida laenulepingute

lisasid 25.07.2013, sest laenude tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013. Oluline ei ole asjaolu, et

kostja andis pangale garantii hageja kohustute tagamiseks.

5. Intressimäära 25% aastas muudab heade kommete vastaseks ka selle kehtestamise eesmärk,

milleks oli MH soov säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees. See kahjustas hageja teise

omaniku MM huve. Laenulepingute 25.07.2013 lisad on heade kommete vastased ka

sellepärast, et saadud laenu ei kasutatud hageja, vaid MH isiklikes huvides. Kostja poolt

hagejale antud laenud tasuti edasi MH kontrollitavale Heinla Ehitus Aktsiaseltsile (Heinla).

Heinla on kulutanud hageja poolt makstud rahast ca 4,6 miljonit eurot hageja äripindade

ehitamisele ja renoveerimisele ning samal ajal kulutas Heinla hageja saadud rahast ca 2–2,5

miljonit MH maja ehitamisele.

6. Laenulepingute 25.07.2013 lisadega analoogsetel põhjustel on heade kommete vastane ja

tühine ka 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe. Leppetrahvi kokkuleppes märgitu, et hageja ei

tagastanud kokkulepitud tähtajaks laenu, ei vasta tegelikkusele, sest laenulepingute 25.07.2013

lisadega pikendati kõikide laenude tagastamise tähtaega kuni 31.12.2014. Hageja ei saanud

leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise hetkel olla rikkunud laenulepingut ja kostjal ei saanud kahju

tekkida. Leppetrahvikokkuleppe saab sõlmida üksnes enne lepingu rikkumist. Vaidlusalused

laenulepingud ei näinud ette leppetrahvi ega viivise tasumise kohustust. Leppetrahvi on

võimalik nõuda ainult siis, kui enne lepingu rikkumist on lepingus kokku lepitud leppetrahvis

ja selle summa suuruses. Pooled ei leppinud kokku leppetrahvis enne lepingu rikkumist,

mistõttu ei saa kostja leppetrahvi nõuda. Heade kommete vastane ja tühine on leppetrahvi

kokkuleppe sõlmimine tagantjärgi. Pärast lepingu rikkumist on võimalik kokku leppida

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamises ja kahju suuruses. 30.11.2013 kokkuleppes ei

soovinud pooled leppida kokku hüvitamisele kuuluva kahju summas. Poolte tahe oli suunatud

leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisele ja vastav kokkulepe on tühine. Lisaks ei saa laenude

mittetagastamisel nõuda leppetrahvi, vaid viivist. Isegi juhul, kui leppetrahvi kokkulepe ei ole

tühine, on leppetrahvi summa ebamõistlikult suur. Hageja palus kohtul vähendada leppetrahvi.

7. Laenulepingute 25.07.2013 lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on tühised ka

sellepärast, et need ei sõlmitud dokumentidel märgitud kuupäevadel, vaid 2014 mai teisel

poolel. Dokumentide tagantjärgi koostamine kinnitab, et nende sõlmimine oli motiveeritud MH

soovist säilitada hageja võimalikult suur laenujääki kostja ees.

8. Kui pärast 01.01.2013 oleks laenulepingute intressi määr olnud 3% aastas ning kui mitte

arvestada leppetrahvi 600 000 eurot, siis on hageja maksnud kostjale laenu ja intressi tagasi

enam 539 360,19 eurot, millise summa peab kostja hagejale alusetu rikastumise sätete alusel

tagastama. Kostja on viivitanud raha tagastamisega, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt

viivise tasumist.

9. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja alusetu rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg

hakkas kulgema 02.07.2015 ja hageja pöördus kostja poole nõudega tagastada alusetult saadud

raha 29.06.2018. Hageja juhatuse liikmel MM-l tekkis piisav informatsioon alusetu rikastumise

nõude kohta alles pärast 28.06.2018 eksperthinnanguga tutvumist.

2-18-11045

Kostja vastuväited ja vastuhagi

10. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

11. 25.07.2013 laenulepingute lisad ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja väide, et ta

sõlmis laenulepingute lisad sundolukorras, ei ole õige. Hageja kui juriidiline isik ei saanud

sundolukorras olla. Isegi juhul, kui juriidiline isik võib sundolukorras olla, ei esine praegusel

juhul erandlikke asjaolusid, mis hageja sundolukorrale viitaksid. See, et pooled sõlmisid

tähtajalised laenulepingud ei ole erandlikuks asjaoluks TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et

kostja võis keelduda laenulepingute pikendamisest, ei ole erandlik asjaolu. Hagejale oli teada

laenu tagastamise tähtajad ja tal oli võimalus pidada läbirääkimisi laenulepingute

pikendamiseks või vajadusel mujalt laenu võtta. Hageja väide, et laenude tagastamise tähtaja

pikendamata jätmisel läinuks ta pankroti, on tõendamata. Isegi juhul, kui hagejale oleks laenude

õigeaegne tagastamine valmistanud raskusi, oli see hagejale ettenähtav ning välditav. Hagejal

oli piisavalt vara, et tagastada kostjale laenud. See, et hageja ei otsinud või ei saanud laenu

mujalt, näitab, et keegi teine ei olnud valmis hagejat parematel tingimustel finantseerima.

12. Äriühingute vaheline intressimäär 25% aastas ei ole ülemäära kõrge. Märgitud intressimäär

on olnud väiksem, kui kolmekordne tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr, mis

põhjustab tarbijakrediidilepingu tühisuse. Puudub mistahes põhjendus, miks äriühing vajab

suuremat kaitset, kui tarbija. Tõendamata on, et poolte vahel kokkulepitud intressimäär ületas

võrreldavate laenusuhete puhul samal perioodil kasutatud intressimäära. Oluline ei ole, et

kokkulepitud intressimäär oli kõrgem EURIBORi ja turuintressi määrast. Intressimäära

põhjendatuse hindamisel on oluline arvestada, et hageja varad on alates pankadelt

finantseeringu saamisest olnud koormatud hüpoteekidega pankade kasuks. Kostja

vaidlusalustest laenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu olid alates 21.01.2008 tagatud

hageja kinnisasjadele seatud ühishüpoteegiga, kuid see oli seatud kuuendale järjekohale. Kostja

ei saanuks hüpoteegi realiseerimisel oma nõudeid täies mahus täita. Lisaks loovutas kostja

12.02.2014 kokkuleppega hageja kinnisasjadele seotud hüpoteegid pangale, millest ajast alates

olid kostja poolt hagejale antud laenud tagamata. Kostja on andnud pankadele garantii hageja

kohustuste tagamiseks. Sellega on kostja avanud ennast hageja majandustegevusest

tulenevatele riskidele. 25.07.2013 laenulepingute lisad oli sõlmitud olukorras, kus hageja oli

varasemalt korduvalt rikkunud kohustust laenud tähtaegselt tagastada.

13. Tõendamata on, et kostja poolt hagejale antud laene on kasutatud MH isiklikes huvides.

MH ja tema elukaaslane finantseerisid maja ehitamist isiklikest vahenditest ning MH võttis

täiendavalt laenu, et tasuda ehitustööde eest.

14. Poolte vahel 30.11.2013 sõlmitud leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine. Hageja ei sõlminud

kokkulepet sundolukorras. Leppetrahvi suurus ei muuda kokkulepet heade kommetega

vastuolus olevaks. Kostja ei pea tõendama leppetrahvi kokkuleppe kehtivust, sest ta ei nõua

leppetrahvi tasumist. Hageja ei saa nõuda leppetrahvi vähendamist, sest ta on leppetrahvi

tasunud. Leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise eelselt rikkus hageja laenulepingut, sest ta viivitas

laenude tagastamisega. Kokkuleppes fikseerisid pooled hageja rikkumised. Hageja rikkumise

tõttu tekkis kostjal varaline kahju. Selle asemel, et kulutada suuri ressursse kahjude

fikseerimisele, oli mõistlik sõlmida leppetrahvi kokkulepe. Leppetrahvi kokkulepe oli sisuliselt

kahju hüvitamise kokkulepe, millega hageja hüvitas kahju, mis oli kostjal tekkinud hageja

lepingu rikkumise tõttu. Leppetrahvi kokkuleppe koostas MM, mis näitab, et hagejal oli

kokkuleppe sõlmimise ajal arusaam, et leppetrahvi eesmärk on hüvitada kostjale laenude

tagasimaksmisega viivitamisest tekkinud kahju ning hageja oli sellega nõus. Asjaolu, et

leppetrahvi kokkulepe vormistati pärast laenude tagastamise tähtaja pikendamist 25.07.2013

2-18-11045

laenulepingute lisadega, ei muuda kahju hüvitamise nõudmist ebaõiglaseks või heade kommete

vastaseks. Kui kohus asub seisukohale, et leppetrahvi kokkuleppimine varasemalt toimunud

rikkumise eest ei ole õigustatud, oli leppetrahvi nõudmine õigustatud seetõttu, et hageja rikkus

kohustust tagastada laen pärast leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist.

15. Kuigi 25.07.2013 laenulepingute lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe vormistati

kirjalikult 2014 kevadel, ei näita see, et dokumentide eesmärgiks oli kahjustada ühte poolt.

16. Isegi juhul, kui 25.07.2013 laenulepingute lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on

tühised, on hageja raha väljamõistmise nõue aegunud.

17. Kostja esitas 25.09.2018 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista põhinõude 1 599 000

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise vastuhagi esitamise seisuga 252 752,04 eurot ja viivise

põhinõudelt seaduses sätestatud määratas alates vastuhagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni.

18. Pooled sõlmisid 01.10.2014 vaidlusaluste laenulepingute muudatuse, millega fikseerisid, et

hageja võlgneb kostjale laenulepingute alusel 2 500 000 eurot, leppisid kokku intressimääras

8% aastas ning pikendasid laenude tagastamise tähtaega kuni 31.12.2015. Märgitud

kokkuleppega refinantseeriti vaidlusalustest laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Selliste

refinantseerimiste puhul ei kanta raha uuesti võlgnikule üle, vaid sätestatakse võlgnevuse

summa ja lepitakse kokku laenu teenindamise tingimused. 01.10.2014 kokkuleppe sõlmimisel

oli poolte tahe muuta pooltevahelisi varasemaid laenusuhteid. Kokkulepe intressimäära kohta

on kooskõlas heade kommetega ja kehtiv.

19. Hageja ja kostja sõlmisid 20.04.2016 kokkuleppe, millega seadsid 20.01.2009 laenulepingu

tagastamise tähtajaks 31.09.2016. Lisaks leppisid pooled kokku laenulepingu intressimääras

3% aastas alates 01.01.2016. Hageja ja kostja sõlmisid 31.12.2016 veel ühe kokkuleppe,

millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2022.

20. 20.04.2016 kokkulepe on tühine, sest kostja nimel kokkuleppe sõlminud MM ei olnud

kostja juhatuse liige ja tal puudus õigus kostjat esindada ka muul alusel. MM-l oli kostja

20.06.2013 volikiri kinnisasjadega tehingute tegemiseks. Kostja ei ole andnud volikirjaga MM-

le õigust sõlmida laenulepingute muudatusi. MM esindusõigust ei tekkinud seetõttu, et kostjal

puudus kokkuleppe sõlmimise hetkel juhatuse liige. MM tegutses hageja huvides, sest ta

vähendas kokkuleppega laenuintressi. Kokkuleppe oli kostjale kahjumlik ja intressi

vähendamine ei olnud vajalik. MM-l ei olnud volitust kokkulepet sõlmida TsÜS § 121 lg 2

alusel, sest laenulepingutes muudatuste tegemine ei kuulunud kostja igapäevase

majandustegevuse hulka. MM õiguse sõlmida laenulepingute muudatusi välistas TsÜS § 121

lg 1, mille järgi ei saa isik eraldi volituseta laenulepingut sõlmida. MM-l ei olnud kostja

esindusõigust TsÜS § 118 lg 2 alusel, sest märgitud säte eeldab, et tehingu sõlmivad kaks

erinevat isikut. Praegusel juhul on kokkuleppe sõlminud MM nii kostja, kui ka hageja

esindajana. Ta oli teadlik, et tehingu tegemiseks puudub kostja osanike otsus. Kostja ei ole

kokkulepet tagantjärgi heaks kiitnud. MM ei kiitnud kokkulepet heaks 31.12.2016

kokkuleppega. MH pärijad ei kiitnud 26.04.2016 koosolekul kokkulepet heaks.

21. 31.12.2016 kokkuleppe puhul on tegemist varasema laenusuhte muutmise kokkuleppega,

mis kehtivuse korral oleks fikseerinud pooltevahelise võlasaldo selle allkirjastamise päeva

seisuga. Kokkuleppe eesmärgiks oli varasemalt sõlmitud laenusuhte pikendamine. Kokkuleppe

sõlmimise ajal oli MM hageja ja kostja juhatuse liige. Lisaks kuulus MM-le 50% osalus hagejas.

Tehingu tegemisel kattusid MM majanduslikud huvid hageja huvidega. Tehes kostja juhatuse

2-18-11045

liikmena tehingu hagejaga, kellega MM majanduslikud huvid kattusid, tegutses viimane huvide

konfliktis ning rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustust kostja suhtes. Kokkuleppe sõlmimiseks

puudus kostja osaniku nõusolek. Seega on 31.12.2016 kokkulepe tühine ÄS § 181 lg 3 alusel.

Puuduvad märgitud sättes toodud tehingu kehtivuse alused. Kuigi MM oli kostja osaniku

äriühingu Korall juhatuse liikmeks, ei saanud ta kostja osanikuna tehingule nõusolekut või

heakskiitu anda, sest tehing oli tehtud olukorras, kus hageja ja kostja huvid olid konfliktis.

Kostja osanikud ei ole kokkuleppe sõlmimisele nõusolekut andnud ega seda heaks kiitnud.

22. Alternatiivselt on 31.12.2016 kokkulepe tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel koosmõjus ÄS § 181

lg-ga 4 ja § 168 lg 1 p-ga 10. Juhatuse liikmel puudub õigus esindada äriühingut tehingutes

iseendaga või endaga samaväärse majandusliku huvi omava isikuga. Juhatuse liikmega tehingu

tegemise all võib sarnaselt ÄS § 181 lg-ga 4 mõista ka olukorda, kus juhatuse liikme ja tehingu

osapooleks oleva äriühingu majanduslikud huvid on suures ulatuses kattuvad.

23. Kuna 20.04.2016 kokkulepe ja 31.12.2016 kokkulepe on tühised, kehtib ainult 01.10.2014

sõlmitud kokkulepe, mille järgi kohustus hageja tagastama kostjale laenu 2 500 000 eurot

hiljemalt 31.12.2015. Pooled sõlmisid 31.10.2015 tasaarvestuskokkuleppe, millega pooled

kinnitasid, et hageja võlgneb kostjale 2 132 247,94 eurot. Tegemist oli põhivõlgnevuse

summaga. Pärast tasaarvestuskokkuleppe sõlmimist võimaldas kostja hagejale sama

laenulepingu alusel täiendavat laenu ja laenu tagastamise kuupäeval 31.12.2015 võlgnes hageja

kostjale 2 200 000 eurot. Alates 01.01.2016 kuni vastuhagi esitamiseni on hageja teinud

kostjale makseid põhivõla katteks. Vastuhagi esitamise seisuga võlgnes hageja kostjale

1 599 000 eurot, millise summa koos lisanduva viivisega palus kostja hagejalt välja mõista.

Hageja vastuväited vastuhagile

24. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata.

25. 01.10.2014 ja 31.12.2016 kokkulepete puhul on tegemist iseseisvate ja vaidlusalustest

laenulepingutest sõltumatu laenulepingutega, mille alusel laenu ei antud. Alternatiivselt on

võimalik kokkuleppeid käsitleda olemasoleva kohustuse ümbervormistamise kokkuleppena,

deklaratiivse võlatunnistusena ja võlgnevuse kustutamise kokkuleppena või varasemate

laenulepingute muutmise kokkuleppena. Tõendamata on aga see, et poolte tahe kokkulepete

sõlmimisel oli suunatud märgitud tehingute tegemisele. Poolte tahe 01.10.2014 ja 31.12.2016

kokkulepete tegemisel oli sõlmida iseseisvad rahatud laenulepingud.

26. Juhul, kui kohus leiab, et 01.10.2014 kokkulepe on hinnatav vaidlusaluste laenulepingute

muudatusena, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega ja vähendati intressimäära 25%-lt

aastas 8%-ni aastas, siis tuleb lugeda tühiseks kokkulepe intressimäära 8% aastas kehtestamise

kohta. Kuna intressimäär on turuintressist kõrgem, on intressimäära kehtestamise kokkulepe

vastuolus heade kommetega ja tühine.

27. 20.04.2016 kokkulepe ei ole tühine. Kostja volitas MM 20.06.2013 volikirjaga esindama

ennast kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Seetõttu oli MM-l õigus sõlmida kostja nimel

laenulepinguid ja nende muutmise kokkuleppeid. Kuigi MM on saanud kostja juhatuse liikmeks

16.06.2016, on ta tegutsenud alates 2005. aastast kostja tegevjuhina ja allkirjastanud kostja

nimel erinevaid lepinguid. Pärast MH surma jäi kostja ilma seadusliku esindajata ja oli

mõistetav, et MM jätkab kostja nimel vajalikus mahus majandus- ja juhtimisalaste otsuste

vastuvõtmist ning tehingute tegemist. Pärast MH surma asus MM täitma kostja juhatuse liikme

ülesandeid. MM volitus võis tuleneda ka TsÜS § 121 lg-st 1või lg-st 2. TsÜS § 121 lg-s 1

sätestatud piirang ei kohaldu, sest MM ei sõlminud kostja nimel uut laenulepingut, vaid muutis

2-18-11045

ebaoluliselt olemasoleva lepingu tingimusi. Alternatiivselt võis MM volitus tuleneda

TsÜS § 118 lg-st 2. MM volitus 20.04.2016 kokkulepet sõlmida võis tuleneda ka Harju

Maakohtu 04.03.2016 määrusest tsiviilasjas nr 2-16-1540, millega MM määrati üheks kahest

MH pärandi hooldajaks. Kui MM sai kostja juhatuse liikmeks, kiitis ta 20.04.2016 kokkuleppe

heaks sõlmides 31.12.2016 samasisulise kokkuleppe. 20.04.2016 kokkuleppe kiitsid heaks ka

MH pärijad 26.04.2016 koosolekul.

28. 31.12.2016 kokkulepe ei ole tühine ÄS § 181 lg 3 alusel. Kokkuleppe puhul oli tegemist

igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguga, mis ei saa olla tühine

ÄS § 181 lg 3 teise lause alusel. Tehingu tagajärjel ei ole kostja vara vähenenud. Kokkuleppe

ajal oli MM kostja juhatuse liikmeks ja kostja osaniku äriühingu Koralli ainukeseks juhatuse

liikmeks. Allkirjastades kokkulepet väljendas MM kostja osaniku heakskiidu tehingule. MM

kiitis kokkuleppe heaks, kui ta oli kostja ja tema ainuosaniku Koralli juhatuse liikmeks.

31.12.2016 kokkuleppe kiitsid heaks ka MH pärijad 26.04.2016 koosolekul. Lisaks märkis

hageja, et hagis toodud asjaolud ei ole kokkuleppe tühisuse aluseks, vaid annaksid õigust

kokkulepet tühistada TsÜS § 131 alusel. Kokkulepet ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul

tühistatud.

Maakohtu otsus

29. Maakohus jättis 25.01.2021 otsusega läbi vaatamata hageja tuvastusnõuded ja rahuldamata

hageja hagi ning rahuldas kostja vastuhagi, mõistes hagejalt kostja kasuks välja põhinõude

1 599 000 eurot, alates 01.01.2016 kuni 25.01.2021 põhinõudelt sissenõutavaks muutunud

viivise 692 071,26 eurot ja viivise põhinõudelt alates 26.01.2021 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda

ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 21 308,91 eurot ja viivise.

30. Maakohus jättis hageja tuvastusnõuded läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna

hagejal puudub tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Tuvastusnõuete kõrval esitas hageja

sooritusnõude, kus palub välja mõista kostjalt 539 360,19 eurot, millele lisandub viivis. Hageja

ei toonud esile, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui rahaline huvi, ega

seda, et see huvi oleks rahalisest nõudest suurem. See, kas laenulepingute 25.07.2013 lisad ja

30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on tühised, peab kohus hindama sooritusnõude

lahendamisel. Hageja tuvastushuvi põhjenduseks ei saa olla ka tema rahalise nõude võimalik

aegumine, kuna kostja aegumise vastuväidet peab kohus hindama hageja sooritusnõude

lahendamisel. Seetõttu ei oleks hagejal võimalik tuvastusnõude kaudu saada paremat õiguslikku

seisundit kui sooritusnõude kaudu. Hageja nõue lugeda laenuintressi määraks 3% on sisuliselt

tuvastusnõue, mille esitamise õiguslik huvi on ka põhistamata.

31. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisad ja

30.11.2013 kokkulepe on kehtivad ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt tehingute alusel saadu

tagastamist ja saadult arvestatud viivise tasumist.

32. Vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisade tühisuse hindamisel asus maakohus

seisukohale, et hageja ei sõlminud lisasid sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 alusel.

32.1. TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra regulatsioon laieneb ka juriidilisele isikule, kuid

kohtu hinnangul saab juriidiline isik olla sundolukorras väga erandlikel juhtudel ja juriidilise

isiku sundolukorda võiks tuletada läbi tema tegevust juhtiva füüsilise isiku. Praegusel juhul ei

ole hageja toonud kohtu ette asjaolusid, et tema juhatuse liige MM allkirjastas vaidlusaluste

laenulepingute lisad väga erandlikel asjaoludel, millega saaks põhistada hagejast juriidilise

isiku sundolukorda. Asja materjalide järgi allkirjastas MM lisad vabatahtlikult. Maakohus

2-18-11045

leidis, et hageja ei ole tõendanud, et esinevad erandlikud asjaolud, et jaatada tema

sundolukorda.

32.2. Maakohtu arvates äriühingu võimalik pankrotistumine ei tähenda tema sundolukorda.

Kohus tuvastas, et pooled pikendasid korduvalt hagejale vaidlusaluste laenulepingute alusel

võimaldatud laenude tagastamise tähtaega. Hageja juhatuse liikmetele pidi olema ettenähtav

laenude tagastamise tähtaeg (TsÜS § 35). Hageja juhatus ja sealhulgas MM pidi olema teadlik

sellest, kas hageja majanduslik seis võimaldab tal laenud tähtaegselt tagastada. Vastasel juhul

oleks juhatus pidanud otsima variante laenude tagastamiseks või refinantseerimiseks või

alternatiivselt kaaluma pankrotiavalduse esitamist. Hageja esitatud pankrotihalduri IL

20.02.2019 arvamus ei tõenda, et vaidlusaluste laenulepingute pikendamata jätmisel oleks

hageja muutunud püsivalt maksejõuetuks pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-te 2 ja 3 tähenduses.

32.3. Kui hageja soovinuks tagastada kostjale laenu tähtaja lõpus ja tal puudunuks selleks

vahendid, oli tal võimalus kaasata vahendeid kolmandalt isikult. Hageja esitatud

ekspertarvamusega on tõendatud, et ta saanuks seda teha sama intressimääraga (s.t ca 3%

aastas), mis pidi kehtima 2013. aastal tulenevalt vaidlusaluste laenulepingute 31.12.2012

muudatustest. Hageja ei ole väitnud, et ta ei olnud võimeline kaasama kolmandatelt isikutelt

vahendeid kostjale laenu tagastamiseks, kui hageja soovinuks laenu tähtaegselt tagastada.

33. Vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisad ei olnud maakohtu hinnangul sõlmitud

hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

33.1. Seda ei tulenenud sellest, et pooled tõstsid 25.07.2013 lisadega laenuintressi 3%-lt aastas

25%-ni aastas alates 01.01.2013. Kuigi maakohtu hinnangul oli hageja esitatud finantseksperdi

LR 03.12.2018 arvamuse ja Audiitorbüroo Ernst & Young 22.02.2019 arvamusega tõendatud,

et 25.07.2013 lisadega kokkulepitud intressimäär oli turu keskmisest ja võrreldava laenusumma

puhul kohaldatud määrast kõrgem, ei anna ainuüski see asjaolu alust lugeda, et tehing on tühine,

vaid tehingu tühisuse hindamisel tuleb hinnata kõiki asjaolusid kogumis. Poolte selgituste

kohaselt sõlmisid nad vaidlusalused laenulepingud oma majandus- ja kutsetegevuses ning

hageja pidi kostja võimaldatud laenu oma majandustegevuses kasutama. Samas ei olnud

maakohtu hinnangul poolte selgituste alusel võimalik tuvastada poolte ühist tahet vaidlusaluste

laenulepingute lisade sõlmimisel. Asjaoludest nähtuvalt andis kostja hagejale sisuliselt

tagamata laene märkimisväärsetes summades. Kuigi pooled pikendasid vaidlusaluste

laenulepingute alusel võimaldatud laenu tagastamise tähtaega, on kostja esitatud pearaamatu

väljavõttega tõendatud, et hageja võlgnes kostjale seisuga 31.12.2012 intressi 167 341,03 eurot.

33.2. Laenuintressi määr kajastab laenu andmisega kaasnevat riski. Asjaoludest, et kostja

võimaldas hagejale kasutada laenu märkimisväärses summas, kostja poolt hagejale

võimaldatud laenud olid suures ulatuses tagamata, kostja tagas garantii andmisega hageja

teisest laenulepingust tulenevaid kohustusi, avades selliselt ennast täiendavalt hageja

majandustegevusest tulenevatele riskile ning hageja võlgnes kostjale intressi, tulenes

laenusuhtega kostja jaoks kaasnev risk, et hageja jätab laenu täielikult või osaliselt tagastamata.

Arvestades eeltoodud asjaolusid võisid pooled kokku leppida intressimääras 25% aastas, mis ei

ole lisade sõlmimise ajal olnud asjaolusid arvestades ebamõislikult kõrge. Oluline on, et

intressimäära tõstmise kokkuleppe sõlmisid kaks äriühingut, keda juhtisid märkimisväärse

kogemusega juhatuse liikmed. Oluline on ka see, et 25.07.2013 lisasid ei sõlminud hageja nimel

MH, vaid seda tegi MM. Kui MM oli arvamusel, et laenuintressi määra tõstmine ei ole hageja

huvides, oli tal võimalus jätta lisad hageja nimel allkirjastamata.

33.3. See, et pooled vormistasid ja allkirjastasid laenulepingute 25.07.2013 lisad kevadel 2014

ja pärast seda, kui hageja oli tagastanud pangalt saadud laenu arvelt kostjale laenu 4,45 miljonit

eurot, ei tekita kahtlust lisade kehtivuses. Laenulepingute lisad hõlmavad 2013. aastat. Seetõttu

2-18-11045

võisid pooled kokkulepete sõlmimisel arvestada asjaolusid, millised olid olulised ja mõjutasid

intressimäära 2013. aastal.

33.4. Kuna 25.07.2013 lisade sõlmimise tõttu ei olnud pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ei kohaldu TsÜS § 86 lg 3

esimeses lauses toodud eeldus, et hageja tegi tehingud sundolukorras.

34. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei tõendanud, et vaidlusaluste laenulepingute

25.07.2013 lisad on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel.

34.1. Kuivõrd hageja sisustas lisade heade kommetega vastasust TsÜS § 86 lg 1 alusel samade

asjaoludega, millele ta tugines TsÜS § 86 lg 2 juures, leidis maakohus, et need asjaolud ei anna

alust lugeda lisasid tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. Täiendavalt leidis maakohus, et hageja

ei tõendanud, et MH-l oli 25.07.2013 lisade sõlmimisel tahe säilitada hageja suurt laenujääki

kostja ees. Hageja väite teeb ebausutavaks ka see, et lisad sõlmis hageja nimel MM. Asjas ei

ole oluline, kas lisade sõlmimine kahjustas MM kui hageja osaniku huve. Kui hinnatakse

tehingu vastavust headele kommetele, tuleb eristada tehingu teinud hageja kui iseseisva

juriidilise isiku ja tema füüsilisest isiku osaniku MM huve.

34.2. Tõendamata on ka hageja väide, et Heinla ehitas MH-le maja hagejalt saadud raha arvel,

mille hageja oli varasemalt kostjalt laenuna saanud.

35. Kuna laenulepingute 25.07.2013 lisad ei ole tühised, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt

saadu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel ja maakohus jättis analüüsimata, kas hageja

nõue on aegunud.

36. 30.11.2013 leppetrahvi kokkuleppe ei ole maakohtu hinnangul tühine.

36.1. Pooled ei ole vaidlusalustes laenulepingutes kokku leppinud leppetrahvi maksmises

lepingu rikkumise juhuks. 30.11.2013 kokkuleppes fikseerisid pooled, et hageja on rikkunud

laenulepinguid, sest ta ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Lisaks leppisid pooled kokku hageja

suhtes rikkumise tõttu kohaldatavas sanktsioonis ehk selles, et hageja kohustub maksma

kostjale 600 000 eurot. Kuna pärast lepingu rikkumist sõlmitud kokkulepe ei ole hinnatav

leppetrahvi kokkuleppena, tuleb 30.11.2013 kokkulepet tõlgendada selleks, et tuvastada, mis

oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel. Pooled ei esitanud tõendeid, mis oli nende tahe

30.11.2013 kokkulepe sõlmimisel, mistõttu tuleb kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel

ja arvestada seejuures VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid.

36.2. Tõlgendades kokkulepet nii, nagu mõistlik isik seda pidi mõistma, on näha, et pooled

soovisid kokkuleppe p-s 1.5 leppida kokku hageja poolt vaidlusaluste laenulepingute alusel

võlgnetavas summas ja laenu tagastamise tähtajas 31.12.2012. Kokkuleppe p-s 2 soovisid

pooled fikseerida, et hageja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Kokkuleppe p-s 5 soovisid

pooled fikseerida rahasumma, s.t 600 000 eurot, mille hageja pidi kostjale maksma laenu

tagastamata jätmise eest. Kohtu hinnangul on 30.11.2013 kokkuleppe hinnatav deklaratiivse

võlatunnistusena. Märgitud summa eesmärgiks oli hüvitada kostjale rikkumise tõttu tekitatud

kahju. Seda kinnitas ka kostja 20.07.2020 menetlusdokumendis, märkides, et vaidlusalune

kokkulepe oli sisuliselt kahju hüvitamise kokkulepe. Asjaolu, et pooled pikendasid korduvalt

vaidlusaluste laenulepingute alusel antud laenude tagastamise tähtaega, ei tee olematuks poolte

tahet fikseerida 30.11.2013 kokkuleppes lepingute rikkumist ja määrata kindlaks hageja poolt

rikkumise tõttu kostjale makstav hüvitis.

36.3. Kevadel 2014 toimunud kirjavahetusega ja kokkuleppe projektiga on tõendatud, et

30.11.2013 kokkuleppe koostas ja allkirjastas hageja juhatuse liige MM. Pooled ei vaidle, et

hageja on tasunud kostjale kokkuleppe alusel sellest märgitud 600 000 eurot. Oluline on, et

kokkulepet ei koostanud ega allkirjastanud hageja nimel MH, kellele hageja heidab ette tahet

hageja huve kahjustada.

2-18-11045

36.4. Kuivõrd hageja sisustas kokkuleppe tühisust TsÜS § 86 alusel samade asjaoludega,

millele ta tugines laenulepingute 25.07.2013 lisade tühisuse puhul, leidis maakohus, et hageja

toodud asjaolud ei anna alust lugeda kokkulepet tühiseks TsÜS § 86 alusel.

36.5. See, et pooled vormistasid ja allkirjastasid 30.11.2013 kokkuleppe kevadel 2014, ei tekita

kahtlust lisade kehtivuses. Kokkulepe hõlmab 2013. aastat. Seetõttu võisid pooled kokkuleppe

sõlmimisel arvestada asjaolusid, millised olid olulised 2013. aastal.

37. Kuna 30.11.2013 kokkulepe ei ole tühine, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt saadu

tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel ja maakohus ei analüüsinud, kas hageja nõue on

aegunud.

38. Vastuhagi osas vaidlesid pooled selle üle, millise kokkuleppe nad sõlmisid 01.10.2014 ning

selle üle, kas ja kuidas mõjutavad 31.10.2016 ja 31.12.2016 sõlmitud laenulepingute

muudatused 01.10.2014 kokkuleppe kehtivust.

39. Pooled ei esitanud tõendeid selle kohta, mis oli nende tahe 01.10.2014 kokkuleppe

sõlmimisel, mistõttu tuli maakohtul kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel ja arvestada

seejuures VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid. Kokkuleppes viidatakse vaidlusalustele

laenulepingutele ja nende refinantseerimisele, millest nähtub poolte soov siduda kokkulepe

varasemate laenulepingutega ja lükkab ümber hageja väite, et poolte tahteks oli luua iseseisev

laenusuhe. Kohtule esitatud asjaolud näitavad, et pooled on oma praktikas sõlminud

kokkulepped, kus nad on fikseerinud hageja poolt võlgnetava laenusumma jäägi. Arvestades

poolte varasemat pikaajalist praktikat – pikendada jooksva aasta lõpus laenu tagastamise

tähtaega järgmise aasta lõpuni – oli poolte tahe jätkata sama praktikat ka 01.10.2014

kokkuleppega. Maakohus leidis, et kuigi 01.10.2014 lepingus märgitakse vaidlusaluste

laenulepingute refinantseerimist, oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel fikseerida hageja

võlgnetava laenusumma jääk, muuta laenuintressi määra ja leppida kokku laenu tagastamise

tähtajas. Kohtu hinnangul on 01.10.2014 kokkuleppe p 1 hinnatav deklaratiivse

võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid summa, mille hageja võlgnes kostjale laenulepingute

alusel ning kokkuleppe p-d 2 (intressimäär) ja 3 (tagastamise tähtaeg) on hinnatavad

vaidlusaluste laenulepingute muudatusena (VÕS § 13). 01.10.2014 intressimäära kokkulepe ei

ole vastuolus heade kommetega ega ole seetõttu tühine TsÜS § 86 alusel.

40. Pooled vaidlesid 20.04.2016 kokkuleppe, millega pooled pikendasid 20.01.2009

laenulepingu alusel antud laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2016 ja leppisid kokku, et

alates 01.01.2016 on intress 3% aastas, osas selle üle, kas MM-l oli õigus allkirjastada

kokkulepe kostja nimel ja kui tal vastav õigus puudus, kas kokkulepe on tagantjärgi heaks

kiidetud. Maakohus asus seisukohale, et hageja ja kostja vahel 20.04.2016 sõlmitud kokkulepe

on tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel, sest kostja nimel kokkuleppe sõlminud MM-l puudus kostja

esindusõigus ja kostja ei ole tehingut hiljem heaks kiitnud.

40.1. Maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtus, et 20.04.2016 kokkuleppe oli sõlmitud ajal,

millal kostjal ei olnud juhatuse liiget, kostja osanikul Korallil ei olnud juhatuse liiget ja kostja

ainuosaniku Koralli osa oli läinud üle MH pärijatele. Kokkuleppe kehtivus sõltub seega sellest,

kas selle kostja nimel sõlminud MM-l oli kostja esindusõigus või kas kokkulepe oli tagantjärgi

heaks kiidetud.

40.2. Maakohus leidis, et MM-l ei olnud 20.06.2013 volikirja alusel õigust esindada kostjat

20.04.2016 kokkuleppe sõlmimisel. 20.06.2013 volikirjast nähtub kostja tahe volitada MMt

esindama ennast vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Samasugune kostja tahe

tulenes juba 15.09.2010 MM-le väljastatud volikirjast. Ka MM poolt kostja nimel sõlmitud

äriruumide üürilepingud ja koostööleping AS-ga Eesti Telekom kinnitavad, et kostja tahe oli

volitada MM esindama ennast eelkõige kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. MM-le pidi

2-18-11045

olema kostja tahe arusaadav, sest ta esindas kostjat ainult kinnisasjadega seotud tehingute

tegemisel. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et MM oleks esindanud kostjat

volikirja alusel kostjaga seotud laenulepingute, sh vaidlusaluste laenulepingute, sõlmimisel või

muutmisel. Kostja volituse ulatus nähtub selgelt volikirjast ning MM ja kostja vahelisest

praktikast volituse rakendamisel. 20.04.2016 kokkulepe oli seotud laenulepingute muudatuse

sõlmimisega, mis väljus kostja poolt MM-le 20.06.2013 volikirjaga antud esindusõiguse

piiridest.

40.3. Harju Maakohtu 04.03.2016 määrus, millega MM määrati MH pärandi hooldajaks, ei

tekitanud volitust esindada kostjat tehingute, sh 20.04.2016 kokkuleppe, sõlmimisel.

Kohtumäärus, millega MM määrati MH pärandi hooldajaks ei ole hinnatav kostja

tahteavaldusena MM-le volituse andmiseks. Kohtumäärus ei saa asendada kostja tahteavaldust

volituse andmiseks.

40.4. Kohtu hinnangul ei tekitanud Harju Maakohtu 04.03.2016 määrus MM-le ka kostja

seadusjärgset esindusõigust (TsÜS § 117 lg 2). Kuigi MM tegutses alates maakohtu 04.03.2016

määruse tegemisest Koralli osa pärinud isikute esindajana, ei saanud pärijatest Koralli osanikud

sõlmida kostja nimel ja MM vahendusel 20.04.2016 kokkulepet. Osanikele ei ole võimalik anda

üle juriidilise isiku juhatuse pädevust esindada osaühingut tehingu tegemisel. Seetõttu ei saanud

MM sõlmida 20.04.2016 kokkulepet kostja osaniku Koralli osanike esindajana.

40.5. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et MM õigus sõlmida kostja nimel 20.04.2016

kokkulepe tulenes TsÜS § 121 lg-st 1 või lg-st 2. Kohus leidis, et kui isik täidab äriühingu

juhatuse liikme ülesandeid, omamata selleks volitust ja olemata juhatuse liikme kohale valitud

osanike poolt, et tekita see talle volitust TsÜS § 121 lg 1 alusel. See, et isik asub ilma õigusliku

aluseta äriühingu juhatuse liikme ülesandeid täitma, ei asenda esindatava tahteavaldust volitust

anda. Laenulepingu muudatuse sõlmimine ei ole tavaliselt vajalik tehing kostja majandus- või

kutsetegevuses (TsÜS § 121 lg 2).

40.6. Maakohus asus seisukohale, et MM-l ei olnud 20.04.2016 kokkuleppe sõlmimisel kostja

talumisvolitust TsÜS § 118 lg 2 alusel, s.o erandina seaduse alusel. Kohus leidis, et tegemist

on talumisvolitusega, mis saab tekkida olukorras, kus tehingu tegemisel osaleb kaks erinevat

isikut ja ühte nendest esindab kolmas isik, kelle avaldused või käitumine paneb tehingu teist

poolt mõistlikult uskuma, et esindajana tegutseval isikul on volitus tehingu tegemiseks.

40.7. Praegusel juhul esindas hagejat ja kostjat kokkuleppe sõlmimisel üks ja sama isik ehk

MM. Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et MM mõjutas iseennast mõistlikult uskuma, et tal on

kostja volitus kokkuleppe sõlmimiseks, s.t et tal on õigus sõlmida kostja nimel tehinguid, mis

väljuvad volituse piiridest.

40.8. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et MM, olles kostja juhatuse liige, kiitis 20.04.2016

kokkuleppe heaks, sõlmides hageja ja kostja nimel 31.12.2016 kokkuleppe. Samuti on

tõendamata hageja väide, et MM, olles kostja ainuosaniku Koralli juhatuse liige, on kiitnud

heaks 20.04.2016 kokkuleppe. Hageja ei ole menetluses esitanud MM poolt allkirjastatud

kokkuleppe heakskiitu. Ka ei sisalda MH pärijate 26.04.2016 koosoleku protokoll kostja

osanikust Koralli osanike kirjalikke tahteavaldusi 20.04.2016 kokkulepe heakskiitmiseks.

Protokollist nähtuvalt ei arutatud ega otsustatud koosolekul tehingute tegemist, samuti ei

küsitud osalejatelt seisukohta tehingute tegemise kohta. Mitte miski ei viita protokollis sellele,

et pärijad oleksid teinud koosolekul tahteavaldusi 20.04.2016 kokkulepe heakskiitmiseks.

41. Kuna 20.04.2016 kokkulepe on tühine, puudus maakohtul vajadus analüüsida selle mõju

01.10.2014 kokkuleppele.

42. Pooltel oli erinev arusaam, mis oli nende tahe 31.12.2016 laenulepingu sõlmimisel. Pooled

ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mis oli nende tahe lepingu sõlmimisel, mistõttu tuli

maakohtul kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel ja arvestada seejuures VÕS § 29 lg-tes

2-18-11045

5 ja 6 toodud asjaolusid. Lepingus lepiti kokku laenusummas, laenuintressi määras ja laenu

tagastamise tähtajas. Erinevalt kohtule esitatud varasematest kokkulepetest ei viidata

31.12.2016 lepingus vaidlusalustele laenulepingutele või nende muudatustele, millest saab

järeldada, et pooltel puudus tahe käsitletavat tehingut juba olemasolevate lepingutega siduda.

31.12.2016 kokkuleppe sisu ja sõnastus on sarnane vaidlusaluste laenulepingute sisu ja

sõnastusega, mille puhul oli poolte tahteks see, et kostja annab hagejale iga lepingu alusel eraldi

laenu. Maakohtu hinnangul tuli tõlgendada 31.12.2016 lepingut nii, et poolte tahe oli sõlmida

uus vaidlusalustest laenulepingutest sõltumatu laenuleping, mille alusel pidi kostja andma

hagejale laenu lepingus toodud summas ja tingimustel. Märgitud leping ei mõjuta praeguse

vaidluse esemeks olevaid pooltevahelisi suhteid. Muuhulgas ei mõjuta käsitletav leping

01.10.2014 kokkulepet, mistõttu puudus vajadus analüüsida selle mõju 01.10.2014

kokkuleppele.

43. Kostja tugines vastuhagis 01.10.2014 kokkuleppele. Kohus leidis eelnevalt, et märgitud

kokkulepe on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid summa, mille

hageja võlgnes kostjale vaidlusaluste laenulepingute alusel. Lisaks leppisid pooled kokku, et

võlgnevusele kohaldub intressimäär 8% aastas ja et hageja tagastab laenu 31.12.2015. Kohus

tuvastas, et 20.04.2016 kokkulepe, millega muudeti laenuintressi määra, on tühine. Seega on

01.10.2014 kokkulepe viimane kehtiv tehing. Hageja ei tõendanud, et kokkuleppega tunnistatud

võlgnevust ei ole või et ta on laenu tähtaegselt 31.12.2015 tagastanud. Seetõttu on kostjal õigus

nõuda hagejalt võlgnetava summa tagastamist. Kostja märkis, et hageja võlgneb 01.10.2014

kokkuleppe alusel 1 599 000 eurot. Hageja ei ole kostja arvestust vaidlustanud. Kohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja 1 599 000 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel ja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.01.2016 kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

44. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldatakse ja vastuhagi jäetakse rahuldamata ning menetluskulud

jäetakse kostja kanda.

45. Hageja kordab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud seisukohti ja leiab, et maakohtu

järeldused on oletuslikud, õigusvastased ning otseses vastuolus nii kehtivate materiaalõiguse

normide kui ka pikaajalise Riigikohtu kohtupraktikaga. Maakohus jättis täielikult arvestamata

menetlusõiguse normidest tuleneva poole tõendamiskoormise ja -kohustused. Maakohtu poolne

väär materiaalõiguse normi tõlgendamine ja kohaldamine ning oluline menetlusõiguse normi

rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.

46. Põhjendamatu ja väär on maakohtu seisukoht, et laenulepingute 25.07.2013 lisad ei olnud

tehtud hagejale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Maakohtul tuli esmalt

kontrollida, kas antud juhul esines TsÜS § 86 lg 2 ja 3 sätestatud tehingu tühisuse alus tulenevalt

tehingus vastastikuste soorituste väärtuste ebakõlast ning alles seejärel kontrollida, kas tehing

võib olla tühine heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Muuhulgas ei arvestanud

maakohus piisavalt poolte ajendeid ja eesmärke vaidlusaluste laenulepingute lisade sõlmimisel.

Maakohus ei arvestanud, et sellistes vaidlustes on tõendamiskoormis ja –kohustus poolte vahel

jagatud ning et kostja on jätnud oma vastuväited tõendamata.

47. Põhjendamatu ja väär on maakohtu seisukoht, et vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013

lisad ei olnud sõlmitud sundolukorras ja et tehingu teine pool ei teadnud sundolukorrast ega ei

pidanud teadma. Hageja tõendas sundolukorra esinemise. Põhjendamatu ja väär on samuti

2-18-11045

maakohtu seisukoht, et äriühingu võimalik pankrotistumine ei tähenda tema juhtorgani liikme

sundolukorda ning et kui äriühingu juhtorgani liige leiab, et juriidiline isik ei suuda rahuldada

võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine, peab ta esitama avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus ei arvestanud

konkreetseid asjaolusid. Kostja tugines tehingu kehtivusele, kuid jättis täielikult tõendamata

asjaolu, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et hageja teeb tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust.

48. Maakohus jättis arvestamata, et 30.11.2013 sõlmitud kokkuleppest tulenevad leppetrahvi

tasumise eeldused ei olnud täidetud ja et 30.11.2013 sõlmitud kokkuleppe p 5 on tühine heade

kommete vastasuse tõttu. Kostja ei toonud välja ega tõendanud asjaolusid, milline oli

lepingupoolte ühine tegelik tahe kokkuleppe p 5 sõlmimisel. Ka maakohus märkis, et pooled ei

ole esitanud selle kohta tõendeid. Seetõttu rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme,

kui asus omaalgatuslikult üllatuslikule ja ootamatule seisukohale, et 30.11.2013 sõlmitud

kokkulepet tuleks käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Poolte ühisest tahtest lähtumine ei

tähenda seda, mille kohaselt võiks kohus lepingut tõlgendades täielikult kõrvale jätta lepingu

teksti ja lepingut vastavalt oma äranägemisele meelevaldselt tõlgendada, ilma mingite oluliste

tõendite esitamiseta.

49. Põhjendamatu ja väär on maakohtu poolt vastuhagi rahuldamine. Kostja ei toonud esile ega

tõendanud, milline oli poolte ühine tegelik tahe 01.10.2014 ja 31.12.2016 lepingute sõlmimisel.

Maakohus ei saanud ainuüksi kehtivate menetlusõiguse normide kohaselt asuda sisustama

sõlmitud lepinguid otseses vastuolus lepingu tekstiga. Kostja on endiselt seisukohal, et MM-le

väljastatud volitus hõlmas ka õigust sõlmida laenulepinguid, alternatiivselt tulenes see õigus

seadusest.

Vastustaja seisukoht

50. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja rõhutas, et hageja nõue on aegunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

51. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

52. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on apellatsioonkaebuse palvepunktis

1 palunud tühistada otsuse kogu ulatuses, kuid rahuldada on ta palunud ainult enda rahalise

nõude ja jätta vastuhagi rahuldamata. Eeltoodust ringkonnakohtu arvates järeldub, et

vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja tuvastusnõuded läbi

vaatamata, mistõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise ja

vastuhagi rahuldamise osas.

53. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude

tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbiviinud nõuetekohase

2-18-11045

eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse

kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid,

mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.

54. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida

maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitlenud. Apellant ei ole vaidlustanud

maakohtu poolt otsuse p-s 6 vaidluse lahendamisel aluseks võetud olulisi asjaolusid, kuid

vaidlustatud on nende kohta tehtud järeldused. Seega saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu

poolt tuvastatud asjaoludest.

55. Hagis väitis hageja, et pooltevaheliste 2007., 2008., 2009, 2010. aastal sõlmitud

laenulepingute 25.07.2013 kuupäeva kandvad muudatused ja 30.11.2013 kokkulepe on tühised,

kuna need on vastuolus heade kommetega ning eelviidatud tehingute tulemusena on hageja

kostjale alusetult tasunud 539 360,19 eurot.

56. TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing

tühine, kusjuures tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab

teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tehingust tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

57. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 25.07.2013 kuupäeva kandvate laenulepingute

muudatustega kokkulepitud intressi määr 25% aastas ei ole, arvestades konkreetsete

laenulepingute täitmise ja nende lisade sõlmimisega seonduvaid asjaolusid, vastuolus heade

kommetega ja seetõttu tühine. Apellant väitis kaebuses, et intressimäära hinnates ei ole

maakohus viidanud konkreetsetele Riigikohtu lahenditele, kus käsitletakse intressimäära

vastavust headele kommetele. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Maakohus on otsuses

viidanud Riigikohtu lahenditele, kus on peetud lubatavaks veelgi kõrgemat intressimäära.

Intressimäära heade kommetega vastavuse hindamisel on maakohus õigesti tuvastanud

laenulepingute muutmise asjaolud ja kostja kui laenuandja riski suurenemise. Apellant on

kaebuses viidanud Riigikohtu lahenditele, kuid pole täpsustanud, miks on just nendes lahendites

toodud seisukohad sellised, mis annavad aluse teha maakohtust erinev järeldus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevaheliste laenulepingute intressimäärade

muutmisel oli oluline see, et hageja intressivõlg kostjale oli 2012. aasta lõpu seisuga 167 341,03

eurot, laenude tagastamist oli korduvalt pikendatud, laenud olid sisuliselt tagamata ning kostja

oli andnud hageja ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenu tagamiseks garantii. Eeltoodud

asjaolud viitavad selgelt sellele, et kostja jaoks olid hagejaga sõlmitud laenud kõrge riskiga,

mille puhul on kohtupraktikas jaatatud kõrgema intressimäära kokkuleppe lubatavust. Asjaolu,

et enne 01.01.2013 oli pooltevaheliste laenulepingute intressimäär 3%, ei tähenda, et asjaolude

muutumisel ei võiks pooled kokku leppida teistsuguses intressimääras. Poolte vahel ei olnud

vaidlust, et laenulepingute muudatused vormistati kevadel 2014, kuid sellest ei saa järeldada,

et need oleksid tühised. Samuti see, et 2014 kevadeks (alates 12.02.2014) oli hageja kostjalt

võetud laenu suuremas osas tagastanud, ei tähenda, et laenulepingute muutmise kokkulepped

oleksid intressi osas vastuolus heade kommetega. Hageja väide, et laenulepingute muudatused

olid tingitud kostja ja tema osaniku ebamoraalsetest ja taunitavatest ajenditest, on jäänud

paljasõnaliseks hinnanguks.

58. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et ta oli

25.07.2013 laenulepingute muudatuste sõlmimisel sundolukorras. Apellandi väidete kohaselt

2-18-11045

oleks ta läinud pankrotti, kui laenulepinguid ei oleks pikendatud ja hageja oleks pidanud tasuma

laenud 31.12.2013. Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja IL arvamuse (II kd, tl 116–119).

Ringkonnakohtu arvates ei tulene arvamusest, et laenulepingute pikendamata jätmine oleks

põhjustanud hageja pankroti. Arvamuse kohaselt oleks juhul, kui hageja oleks pidanud tasuma

2014. aasta alguses kostjale laenud, tekkinud tal rahavooline maksejõuetus ja suutmatus täita

lühiajalisi kohustusi olukorras, kus puuduks võimalus kaasata võõrkapitali sissenõutavaks

muutunud laenukohustuse refinantseerimiseks. See tähendab, et hagejal oleks tekkinud

käibevahendite puudus. Samas on arvamuses esile toodud, et hageja kinnisasjade väärtus ületas

31.12.2013 seisuga bilansis kajastatud kohustused. Seega ei saa järeldada, et hageja oleks

laenude tasumise kohustuse tekkimisel muutunud maksejõuetuks, kuid ilmselt oleks olnud tal

vajalik kaasata välisvahendeid, et katta jooksvad kohustused. Õige on ka see maakohtu järeldus,

et laenude maksmise kohustus oli apellandile ettenähtav ja ta pidi oma äritegevuse

korraldamisel sellega arvestama, et laenude tasumise tähtaeg saabub 31.12.2013. Samuti ei ole

asjakohane äriühingu pankrotiohu korral sundolukorda sisustada ühe osaniku võimaliku tulu

kaotusega. Kuna maakohus ei tuvastanud, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade

kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ja et hageja oleks tegutsenud

sundolukorras, siis ei olnud oluline kostja teadmine või teada pidamine hageja väidetavast

sundolukorrast (TsÜS § 86 lg 3).

59. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et samadel asjaoludel, mis hageja oli toonud esile,

et põhjendada ja tõendada laenulepingute 25.07.2013 muudatuste tühisust TsÜS § 86 lg 2 järgi,

ei ole võimalik järeldada kokkulepete tühisust TsÜS § 86 lg 1 järgi.

60. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidete põhjal maakohtu otsuse

järeldusi pooltevahelise 30.11.2013 kokkuleppe kohta. 30.11.2013 on pooled sõlminud

kokkuleppe pealkirjaga „Laenulepingust tuleneva kohustuse õigeaegselt mittetäitmisest

tuleneva trahvi kokkulepe“ (I kd, tl 54). Kokkuleppes on pooled viidanud 2007., 2008., 2009.

ja 2010. aastal sõlmitud laenulepingutele ja fikseerinud hageja kohustuse tulenevalt

laenulepingustest summas 5 039 192,54 eurot ning selle, et tasutud on 1 492 308,97 eurot ja

tasumata 3 546 883,57 eurot. Kokkuleppe p-s 2 sedastavad pooled, et hageja ei ole tagastanud

laenu tähtaegselt ja p-s 5 on pooled kokku leppinud, et hageja kohustub laenu tagastamata

jätmise eest tasuma kostjale ühekordselt leppetrahvi 600 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et tegemist ei ole leppetrahvi kokkuleppega, kuna sellel puuduvad leppetrahvile

omased funktsioonid, eelkõige peab olema leppetrahvi kokkulepe suunatud tulevikku. Apellant

maakohtu seda järeldust vaidlustanud ei ole, kuid leiab, et maakohtu järeldus, et kokkuleppe p-

s 5 sisaldus kokkulepe kahju hüvitamise kohta, ei ole õige.

61. Maakohus selgitas pooltele, et 30.11.2013 kokkuleppe tõlgendamiseks tuleb tuvastada

poolte tegelik tahe, kuid kuna poolte tegelikku tahet ei õnnestunud välja selgitada, siis lähtus

maakohus lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-te 4-6 järgi sellest, nagu sarnastel asjaoludel

mõistlik inimene pidi tehingust aru saama, arvestades lepingupoolte käitumist ja tavasid,

lepingu eesmärki ning muud sarnast. Maakohus tõlgendas, arvestades kokkuleppe sisu ja

sõlmimise asjaolusid, et p-s 1.5 sisaldub deklaratiivne võlatunnistus eelnevate laenulepingute

järgi hageja poolt kostjale võlgnetava summa kohta, p-s 2 fikseeriti, et kostja ei tagastanud

laenu tähtaegselt ja p-s 5 lepiti kokku hageja poolt kostjale rikkumise eest tasutav hüvitis. Seega

oli p 5 eesmärgiks hüvitada kostjale rikkumisega tekkinud kahju. Täpne ei ole hageja

apellatsioonkaebuse väide, et maakohus leidis, et 30.11.2013 kokkulepe on tervikuna

deklaratiivne võlatunnistus. Maakohtu otsusest saab järeldada, et deklaratiivne võlatunnistus

sisaldub ainult kokkuleppe p-s 1.5, milles fikseeriti laenujääk. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et poolte tahet saab 31.10.2013 kokkuleppes tõlgendada viisil, et pooled leppisid

kokku, et hageja on laenu tagastamise kohustust rikkunud ja kohustub kostjale hüvitama selle

2-18-11045

eest 600 000 eurot. Apellandi väited, et 31.10.2013 kokkuleppe p-st 5 sellist järeldust teha ei

saa, ei ole veenvad. P-s 5 on sõnaselgelt pooled kokku leppinud, et hageja kohustub laenu

tähtajaks tagastamata jätmise eest tasuma kostjale ühekordse leppetrahvi summas 600 000

eurot. See, et poolte esindajad, kes ei olnud juristid, nimetasid kahju hüvitist leppetrahviks, ei

muuda kokkuleppe sisu.

62. Maakohus on õigesti leidnud, et 30.11.2013 kokkulepe ei ole tühine selle vastuolu tõttu

heade kommetega. Hageja tõi tühisuse alusena esile samad asjaolud kui 25.07.2013

laenulepingute lisade kohta, mis ei andnud alust tuvastada, et laenulepingute lisad oleksid olnud

TsÜS § 86 järgi tühised.

63. Vastuhagi alusena tõi kostja esile, et pooled sõlmisid 01.10.2014 laenulepingute muudatuse,

milles fikseerisid, et laenulepingute järgi võlgneb hageja kostjale 2 500 000 eurot

intressimääraga 8% aastas ja pikendasid laenude tagastamise tähtaega kuni 31.12.2015. Kostja

palus hagejalt välja mõista 1 599 000 eurot tagastamata laenu ja viivise. Kostja väidetel olid

hilisem 20.04.2016 kokkuleppega laenulepingu muutmine ja 31.12.2016 kokkulepe tühised.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on vastuhagi rahuldanud ebaõigesti.

64. Apellant rõhutab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud seisukohta, millega maakohus

ei nõustunud, et 01.10.2014 kokkulepe (II kd, tl 11) ei olnud mitte varasemate laenulepingute

pikendamise kokkulepe, vaid uus laenuleping, mille alusel ei ole laenu üle antud.

Ringkonnakohus apellandi väidetega ei nõustu ja leiab, et maakohtu järeldus, et tegemist oli

eelnevalt sõlmitud laenulepingute muutmisega ja võla suuruse fikseerimisega, oli õige. Kuna

poolte seisukohad selle kohta, milles 01.10.2014 lepingus kokku lepiti, olid erinevad, siis

tõlgendas maakohus lepingut VÕS § 29 lg-te 4, 5 ja 6 järgi. Lepingus oli viidatud poolte vahel

eelnevalt sõlmitud lepingute refinantseerimisele ja just selle sõna sisustamisel olid pooled

eriarvamusel. Maakohus analüüsis poolte laenude andmise ja tasumise praktikat ja seda, et

pooled tavapäraselt fikseerisid laenulepinguid muutes vana laenu jäägi. Kuigi refinantseerimine

tavamõistena tähendab uue laenuga vana laenu tasumist, ei ole 01.10.2014 lepingus pooled

selles kokku leppinud. Maakohus on poolte praktikat ja lepingu teksti tõlgendades õigesti

tuvastanud, et pooled leppisid kokku selles, milline oli hageja laenulepingutest tulenev võlg

01.10.2014 seisuga, selle tasumise tähtajas ja intressis. Tasumise tähtaja ja intressi osas muudeti

varasemaid laenulepinguid. Asjaolu, et pooltevahelisi varasemaid laenulepinguid oli muudetud

varasemalt iga laenulepingu osas eraldi, ei anna teha maakohtust erinevat järeldust. 01.10.2014

laenulepingu tekstis on viidatud kõigile varem sõlmitud laenulepingutele ja samal moel oli

koguvõlg kõigi lepingute järgi fikseeritud ka 30.11.2013 kokkuleppes. Õige on maakohtu

järeldus, et kokkulepitud intress 8% ei olnud heade kommete vastane ja hagejat ebamõistlikult

kahjustav.

65. Vastuhagi lahendamisel oli oluline tuvastada, kas 20.04.2016 sõlmitud lisa nr 6 20.01.2009

laenulepingule (II kd, tl 11 pöördel) on kehtiv, kuna selle kehtivuse korral on laenu intress alates

01.01.2016 3% ja laen oleks tulnud tasuda 31.12.2016. 20.04.2016 laenulepingu lisale on nii

hageja kui kostja poolt alla kirjutanud MM, kes on hageja juhatuse liige. Kostja juhatuse liige

MH, kes oli ka kostja ainuosaniku Korall Invest OÜ ainuke osanik ja juhatuse liige, suri

12.01.2016 ja kostjal juhatuse liige puudus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja

poolt MM-le 20.06.2013 antud volikiri (III kd, tl 59) ei andnud õigust laenulepingute

sõlmimiseks ja muutmiseks. Sellest, et volikirjaga anti MM-le õigus koormata hüpoteekidega

kinnisasju ning sõlmida ja muuta tagatiskokkuleppeid, ei saa järeldada, et volitused oleksid

antud laenulepingute sõlmimiseks ja muutmiseks. Maakohus tõlgendas volikirja sisu õigesti ja

tuvastas, et volikiri oli antud vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemiseks.

Laenulepingute sõlmimine ja muutmine väljus MM-le 20.06.2013 antud volikirjast tulenevast

2-18-11045

esindusõiguse piirest. Samuti on õige, et MM-le ei tulenenud õigust kostja esindajana lepingu

sõlmimiseks TsÜS § 121 lg-test 1 ja 2 ega § 118 lg-st 1. Maakohtu hinnang poolte väidetele on

õige ja ringkonnakohus nõustub sellega. Õige on maakohtu järeldus, et TsÜS § 118 lg 2 järgne

nn talumisvolitus saab tekkida ainult siis, kui tehingu tegemisel osaleb kaks erinevat isikut ja

ühte neist esindab kolmas isik, kelle käitumine paneb tehingu teist poolt mõistlikult uskuma, et

esindajana tegutseval isikul on volitus tehingu tegemisel. Praegusel juhul esindas nii kostjat kui

hagejat tehingu tegemisel MM.

66. Apellant on vaidlustanud maakohtu järelduse, et 20.04.2016 sõlmitud lisa ei ole kostja

TsÜS § 129 lg 1 järgi heaks kiitnud. Hageja väitel kiitis MM 20.04.2016 laenulepingu lisa heaks

31.12.2016 kokkuleppega (II kd, tl 12), milles pooled leppisid kokku laenu 1 850 000 eurot

andmises intressiga 3% aastas tagastamise tähtajaga 31.12.2022. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et 31.12.2016 kokkuleppest ei tulene heakskiitu 20.04.2016 laenulepingu lisale.

Õige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et MM oleks ajal, kui ta oli kostja

juhatuse liige, s.o 16.06.2016 – 15.05.2017, tehingu heaks kiitnud. Samuti ei ole MH pärijate,

kes pärisid kostja osaniku Korall Invest OÜ osa, heakskiit tõendamist leidnud.

67. Apellant vaidlustas maakohtu järelduse, milles maakohus tuvastas, et 31.12.2016

kokkuleppega ei leppinud pooled kokku eelnevalt sõlmitud laenulepingute muutmises ja

tegemist oli uue laenulepinguga, mille alusel ei ole laenu hagejale antud. Maakohus tõlgendas

kokkuleppe sisu eelkõige lepingus kirjapandust lähtudes. Lepingus ei olnud viidatud

eelnevatele laenusuhetele ja selle p-s 1 oli sõnaselgelt kokku lepitud, et kostja annab hagejale

laenu kuni 1 850 000 eurot, millest sai järeldada, et kokkulepe oli sõlmitud uue laenu

andmiseks.

68. Ringkonnakohus märgib, et kostja rõhutas vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja

rahaline nõue kostja vastu on aegunud. Arvestades, et maakohus tuvastas, et hagi rahuldamise

eeldused on täitmata, siis maakohus ei hinnanud, kas nõue on aegunud ja kuna ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis ringkonnakohus ei kontrolli, kas aegumise

kohaldamise eeldused on täidetud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

69. Seoses hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamisega on maakohus õigesti jätnud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda ja määras kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suuruse. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses menetluskulude suurust

vaidlustanud.

70. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda.

71. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

72. Kostja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud

apellatsiooniastmes menetluskulusid 2479 eurot (käibemaksuta), mis moodustub esindajatasust

21 tunni ja 12 minuti töö eest keskmise tunnitasuga 117 eurot (käibemaksuta).

73. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

2-18-11045

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas

märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud, kuid põhjendatud ei ole täies ulatuses

kogu ajakulu. Toimikust nähtuvalt on kostja esindaja koostanud põhjaliku vastuse

apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Kuna

kõik eelviidatud dokumendid on pikad ja põhjalikud ja tsiviilasi oli keskmisest keerukam ja

mahukam, siis saab vastuse koostamiseks kulunud aega kokku 15 tundi ja 30 minutit lugeda

vajalikuks ja põhjendatuks. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja koostanud 28.05.2021 ja

14.06.2021 kohtuistungi teesid. Kohtule on esitatud teesid 14.06.2021. 02.06.2021 toimuma

pidanud kohtuistungi kohus tühistas, kuna pooled nõustusid kirjaliku menetlusega. Eeldades, et

kostja oli kohtuistungil esitatavad teesid koostanud enne kohtuistungi tühistamist, sai ta need

esitada 14.06.2021. Eeltoodu tõttu ja teeside sisu arvestades loeb ringkonnakohus teeside

koostamise põhjendatud ajakuluks 3 tundi ja 30 minutit. Kokku on kostja õigusabi osutamise

põhjendatud ajakulu 19 tundi.

74. Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe

tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse

hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist. Kolleegium peab kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu mõistlikuks ja

TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Kostjale tuleb hüvitada menetluskulud ilma

käibemaksuta.

75. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu 2160 eurot (2479-319)

eurot. Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus

rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi

jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

76. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)