1-18-7086/415 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

31. mai 2021, Tallinn

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-18-7086

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Urmas Reinola

Elina Huobolainen

Kohtuasi

Oleg Martovoi süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 375 lg

1, § 202 lg 2 p 1,3, § 121 lg 1 järgi, Aleksei Karpovi

süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 375 lg 1 järgi, Eduard

Košljakovi süüdistuses KarS § 256 lg 1, § 202 lg 2 p

1,3 järgi, Timofei Solomatovi süüdistuses KarS § 255

lg 1, § 420 lg 1, § 184 lg 1, § 345 lg 1 järgi, Aivar Tartu

süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 8. detsembri 2020 otsus

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatav Oleg Martovoi ja tema kaitsja adv. Karine

Nersesjan, süüdistatav Eduard Košljakov ja tema

kaitsja adv. Silver Reinsaar, Aleksei Karpovi kaitsja

adv. Robert Sarv, süüdistatav Timofei Solomatov ja

tema kaitsja adv. Urmas Simon, süüdistatav Aivar

Tartu ja tema kaitsja adv. Anu Toomemägi, kolmanda

isiku Q esindaja adv. Raiko Paas, riigiprokurör Sigrid

Nurm

Süüdistatavad

Oleg Martovoi, Aleksei Karpov, Eduard Košljakov,

Timofei Solomatov, Aivar Tartu (ankeetandmed

Harju Maakohtu otsuses). Aivar Tartu töökoht on OÜ

X (palus lisada ankeetandmetesse)

Kaitsjad

Adv-d. Karine Nersesjan, Silver Reinsaar, Robert

Sarve asenduskaitsja adv. Severinas Jakubauskas,

Prokurör

Kolmanda isiku esindaja

Resolutsioon

Urmas Simon, Anu Toomemägi asenduskaitsja adv.

Ene Mõtte.

Sigrid Nurm

Adv. Raiko Paas

-

Tühistada

osaliselt

Harju

Maakohtu

8. detsembri 2020 otsus ja nimelt:

1. Eduard Košljakovi süüdimõistmises KarS §

256 järgi kuritegeliku ühenduse juhtimises

e ühes KarS §-s 256 järgi ettenähtud

osateos.

2. Oleg Martovoilt KarS § 832 lg 1 alusel

sularaha 2250 (kaks tuhat kakssada

viiskümmend) euro, kuldketi ja kullast risti

laiendatud konfiskeerimise osas. Oleg

Martovoilt

konfiskeeritud

ülejäänud

sularaha, s.o 155 (sada viiskümmend viis)

eurot,

osas

jätta

maakohtu

otsus

muutmata.

3. Oleg Martovoilt KarS § 832 lg 1, § 84 lg 1

alusel

laiendatud

konfiskeerimise

asendamisena

välja

mõistetud

rahasumma, s.o 28 198,20 euro, osas.

4. Kolmanda isiku Q korteriomandile aadressil

XXX (eluruum 65,6 m2, registriosa nr

XXXXXXX,

katastritunnus

XXX) Eesti

Vabariigi

kasuks

kohtuliku

hüpoteegi

seadmise osas summas 21 000 eurot.

5. Süüdistatava

Oleg

Martovoilt

menetluskulude väljamõistmises osas, mis

puudutab kaitsjatasu summas 11431,20

euro

väljamõistmist,

menetluskulude

kogusummat

ja

sellega

seoses

ka

igakuisete maksete määra.

Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega

1. Lugeda

Eduard

Košljakovi

käitumine

tühistatud

osas

kuritegelikku

ühendusse

kuulumiseks e KarS § 255 lg 1 järgi

kvalifitseeritavaks kuriteoks ja lugeda see

hõlmatuks tema süüdimõistmisega KarS § 256

lg 1 järgi.

2. Vabastada aresti alt Harju Maakohtu 21. märtsi

2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud

sularaha osaliselt, s.o summas 2250 eurot, mis

on

kantud

Politsei-

ja

Piirivalveameti

tagatiskontole (Rahandusministeeriumi AS-i

Swedbank

arvelduskontol

a/a

EE932200221023778606). Tagastada 2250

eurot sularaha kolmandale isikule Q-le.

3. Mõista Oleg Martovoilt KarS § 832 lg 1, § 84 lg

alusel

laiendatud

konfiskeerimise

asendamise korras välja 4860,83 eurot. Jätta

nimetatud

nõude

täitmise

tagamiseks

arestituks Oleg Martovoi kuldkett koos kullast

ristiga (väärtus 2600 eurot). Kui Oleg Martovoi

hüvitab

asenduskonfiskeerimise

nõudest

kuldketi ja kullast risti väärtuse, s.o 2600 eurot,

tuleb talle kuldkett ja kullast rist tagastada.

4. Kustutada

kinnistusraamatust

Q

korteriomandile aadressil XXX (eluruum 65,6

m2, registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus

XXX) Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik

hüpoteek.

5. Välja mõista Oleg Martovoilt kaitsjatasu

summas 8559,90 eurot. Kaitsjatasu summas

2853,30 eurot jätta riigi kanda. Kokku koos

sundrahaga

on

maakohtu

menetluses

menetluskulude summa 10019,90 eurot, mis

tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest

igakuiste

maksetena,

s.o

vähemalt 834,99 eurot kuus.

6. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus 8.

detsembrist 2020 muutmata, kuid täpsustada

selle resolutiivosa Aivar Tartu osas, määrates

ära Aivar Tartu karistuse kandmise aja alguse,

milleks on 28. detsember 2020.

7. Rahuldada

osaliselt

süüdistatava

Oleg

Martovoi

ja

tema

kaitsja

adv.

Karine

Nersesjani, süüdistatava Eduard Košljakovi ja

tema kaitsja adv. Silver Reinsaare, kolmanda

isiku

Q

esindaja

adv

Raiko

Paasi

apellatsioonid.

8. Jätta rahuldamata prokuröri apellatsioon,

süüdistatavate Aivar Tartu ja tema kaitsja adv.

Anu

Toomemägi,

süüdistatava

Timofei

Solomatovi ja tema kaitsja adv. Urmas Simoni,

süüdistatava Aleksei Karpovi kaitsja adv.

Robert Sarve apellatsioonid.

Määrata

Advokaadibüroo

Simon

OÜ-le

vandeadvokaat

Urmas

Simoni

poolt

Timofei

Solomatovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 540 (viissada

nelikümmend) eurot. Jätta kaitsjatasu riigi kanda.

Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid

vandeadvokaat

Karine

Nersesjani

poolt

Oleg

Martovoile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 648 (kuussada

nelikümmend kaheksa) eurot. Jätta kaitsjatasu riigi

kanda.

Määrata Advokaadibüroo REMO's vandeadvokaadi

abi

Anu

Toomemägi

poolt

Aivar

Tartule

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks tasuks 648 (kuussada nelikümmend

kaheksa) eurot. Jätta kaitsjatasu riigi kanda.

Määrata

Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL

vandeadvokaat Robert Sarve poolt Aleksei Karpovile

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks

tasuks

388,80

(kolmsada

kaheksakümmend kaheksa eurot ja 80 senti) eurot.

Määrata

Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL

vandeadvokaat

Severinas

Jakubauskase

poolt

Aleksei

Karpovile

apellatsioonimenetluses

riigi

õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 259,20

(kakssada viiskümmend üheksa eurot ja 20 senti)

eurot.

Välja

mõista

Aleksei

Karpovilt

apellatsioonimenetluses

osutatud

õigusabi

eest

kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse

648 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest

30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga

menetluskulude tasumiseks edastatakse Aleksei

Karpovile eraldi dokumendina.

Mõista Eesti Vabariigilt välja Eduard Košljakovi

kasuks lepingulise kaitsja adv. Silver Reinsaare

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas

5625 (viis tuhat kuusada kakskümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 8. detsembri 2020 otsusega tunnistati Oleg Martovoi süüdi KarS §

256 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 9 aastat vangistust, KarS § 375 lg 1 järgi ja

karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 202 lg 2 p 1,3 ja § 121 lg 1 järgi esitatud

süüdistustes mõisteti Oleg Martovoi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus

kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti O. Martovoile 9 aastat vangistust. KarS

§ 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 20. märts 2018.

Eduard Košljakov tunnistati süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 9 aastat

vangistust. Süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 1,3 järgi mõisteti E. Košljakov õigeks. KarS

§ 68 lg 1 alusel loeti E. Košljakovi karistusaja alguseks 20. märts 2018.

Aleksei Karpov tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat

vangistust, KarS § 375 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja

liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati A. Karpovi

eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 20. märtsist 2018 kuni 13. aprillini 2018 (25 päeva)

karistusaja hulka, kandmisele jäi 4 aastat 11 kuud ja 5 päeva vangistust. KarS § 74 lg

1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi ning määrati, et seda ei pöörata täitmisele, kui A.

Karpov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

KarS §-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati A.

Karpovit osalema sotsiaalprogrammis.

Timofei Solomatov tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5

aastat vangistust, KarS § 420 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, KarS

§ 184 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust, KarS § 345 lg 1 järgi ja

karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat

üksikkaristust ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 29. aprilli 2016.a otsusega 1-16-2656

mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 6 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra ja

liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud ja 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel

loeti karistusaja alguseks 20. märts 2018.

Aivar Tartu tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat

vangistust. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju

Maakohtu 15. juuli 2019 otsusega 1-18-5815 mõistetud raskeima karistusega,

vangistusega 13 aastat 11 kuud ja 1 päev, ja liitkaristuseks mõisteti 13 aastat 11 kuud

ja 1 päev vangistust.

Menetluskulud:

Oleg Martovoilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot ja kaitsjatasu 11431,20 eurot, so

kokku 12891,20 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 1074,26 eurot kuus.

Aleksei Karpovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot ja kaitsjatasu 7294,80 eurot, so

8754,80 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 729,56 eurot kuus.

Eduard Košljakovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot, tulirelva ekspertiisitasu 420

eurot ja sõiduki teisaldamise kulu 44,40 eurot, e kokku 1924,40 eurot riigi tuludesse,

mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena,

s.o vähemalt 160,36 eurot kuus.

Timofei Solomatovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisitasu kokku 2910

eurot, luku avamise kulu 123 eurot ja kaitsjatasu 8700,20 eurot, so 13193,20 eurot riigi

tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste

maksetena, s.o vähemalt 1099,43 eurot kuus.

Konfiskeerimine:

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Oleg Martovoilt Harju Maakohtu 21. märtsi 2018

määrusega nr 1-18-3124 arestitud sularaha 2405 eurot, kuldkett koos kullast ristiga

(turuväärtus 2 600 eurot). KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõisteti laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras O. Martovoilt välja 28 198,20 eurot.

KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti kolmanda isiku Q sõiduauto BMW 330XD reg-

nr XXXXXX (turuväärtus 7100 eurot), mis on antud vastutavale hoiule Q-le.

Konfiskeerimise tagamiseks muudeti korterile aadressil XXX Tallinn (eluruum 65,6 m2,

registriosa XXXXXXX, katastritunnus XXX) Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi

summat ning seati uus hüpoteek summas 21 000 eurot. Hüpoteek kustutatakse, kui

Oleg Martovoi on tasunud riigi tuludesse 21 000 eurot.

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Eduard Košljakovilt Harju Maakohtu 10. aprilli

2018 määrusega nr 1-18-2909 arestitud korteriomand aadressil XXX (registriosa nr

XXXXXXX, katastritunnus XXX, eluruum üldpinnaga 15,4 m2, turuväärtus 5500 eurot),

korteriomand aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXXX, katastritunnus XXX, eluruum

üldpinnaga 23,90 m2, turuväärtus 8500 eurot) ja mootorratas Harley Davidson FXST

(reg-nr XXXX turuväärtus 7100 eurot)- asukoht teadmata.

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti E. Košljakovilt Harju Maakohtu 26. juuni 2018

määrusega nr 1-18-5020 arestitud sularaha 2120 eurot, mobiiltelefon Samsung Galaxy

S8+ (turuväärtus 480 eurot), sülearvuti HP Probook 650G1 koos toitejuhtmega

(turuväärtus 330 eurot), nutiseade Apple iPad (turuväärtus 289 eurot), käekell Breitling

(turuväärtus 2500 eurot), vintraudne revolver Taurus-85-Ti (turuväärtus 300 eurot),

vintraudne püss Tikka T3 (väärtus 1000 eurot), sileraudne püstol Benelli (turuväärtus

1500 eurot), optilise sihikuga vintraudne püss Sako-85 (turuväärtus 900 eurot),

vintraudne püstol CZ-455 (turuväärtus 200 eurot), vintraudne püss Tikka T3-

(turuväärtus 750 eurot), vintraudne püss ADC Custom Spartan (turuväärtus 1700

eurot), vintraudne püstol CZ-2075-RAMI (turuväärtus 275 eurot), vintraudne püstol

Ruger-MK-III-512 (turuväärtus 600 eurot), vintraudne püstol Sig-Sauer-P-226-

(turuväärtus 500 eurot).

KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõisteti laiendatud konfiskeerimise asendamise korras

E. Košljakovilt välja 45 000 eurot, kuni summa tasumiseni riigi tuludesse jäeti kehtima

kohtulik hüpoteek E. Košljakovi korteriomandile XXX (registriosa nr XXXXXXX)

summas 45 000 eurot Eesti Vabariigi kasuks.

KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti kolmandalt isikult W-lt sõiduauto Mercedes-

Benz S450 4Matic reg-nr XXXXXX (turuväärtus 21 000 eurot) ja sõiduauto Audi Q7

reg-nr XXXXXX (turuväärtus 27 000 eurot).

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti Timofei Solomatovilt Harju Maakohtu 16. aprilli

2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud sularaha 2635 eurot, sõiduauto Volkswagen

Passat

Variant

reg-nr

XXXXXX

(turuväärtus

8600

eurot),

käekell

Tissot

(turuväärtusega 1060 eurot), tahvelarvuti Apple iPad Pro koos arvutipliiatsiga

(turuväärtus 490 eurot), telefon Apple iPhone SE (turuväärtus 225 eurot), 2 õhupüstolit

Airsoft AK 74M (väärtus kokku 160 eurot), õhupüstol ASG 4 (turuväärtus 75 eurot).

Oleg Martovoi ja Eduard Košljakov mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 ning Aleksei

Karpov, Timofei Solomatov, Aivar Tartu KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, mis seisneb järgnevas:

O. Martovoi ja E. Košljakov lõid täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 2016

septembris, vähemalt kolmest inimesest koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete

jaotusega kuritegeliku ühenduse, mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude,

mille eest ette nähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat,

toimepanemisele – täpsemalt KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemisele, ja esimese astme kuritegude – täpsemalt KarS § 184 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele.

Kuritegelik ühendus loodi kahe eraldi tegutseva kuritegeliku ühenduse ühendamise

teel. Kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, mille kohaselt

oli kuritegeliku ühenduse juhiks O. Martovoi. Kuritegelik ühendus koosnes kahest

eraldi brigaadist – ühte juhtis O. Martovoi, teist E. Košljakov. Esimene neist tegutses

vahetult O. Martovoi juhtimisel ning sinna kuulus lisaks O. Martovoile ka tema vend

Sergey Martovoy, Marko Süvaoja ja Aleksei Karpov. Teist nö brigaadi (nn Loksa

grupeering või Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar

Tartu, T. Solomatov ja Albert Tsoi. Nn O. Martovoi kuritegeliku ühenduse sees oli

moodustunud ka nö sisering (tinglikult juhtkond), kuhu kuulusid Oleg Martovoi, Sergey

Martovoy, M. Süvaoja ja E. Košljakov. Kuritegelikus ühenduses oli välja kujunenud, et

O. Martovoi juhtimisel tegelesid tema, A. Karpov ja M. Süvaoja eeskätt alkoholi

ebaseadusliku käitlemisega ning nn Loksa brigaad tegeles eeskätt narkootikumide

ebaseadusliku käitlemisega. Kuritegeliku ühenduse igal liikmel oli oma roll ühenduses.

M. Süvaoja kuulus kuritegelikus ühenduses koos Oleg Martovoi, Sergey Martovoy ja

A. Karpoviga nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse Oleg Martovoi juhitavasse

brigaadi vähemalt 2016. aasta septembrist.

M. Süvaoja näol oli tegemist Oleg Martovoi usaldusisikuga, kellega koos käitlesid nad

kuritegeliku ühenduse huvides ebaseaduslikku alkoholi ning selles tegevuses oli M.

Süvaoja rolliks toetada Oleg Martovoid, s.o saata teda alkoholi ebaseadusliku

käitlemisega seotud isikutega kohtumistel, ent samuti ka osaleda kriminaaltulu

jaotamisel ning maksta raha Andrise-nimelisele Lätis resideeruvale isikule, et alkohol

toimetataks edasi Läti aktsiisilaost Rootsi Kuningriiki. Lisaks oli M. Süvaoja ülesandeks

Oleg Martovoi juhitud kuritegelikus ühenduses kuritegelikul teel saadud kriminaalse

tulu ja vanglatoetuste üle arvestuse pidamine. Samuti tegeles M. Süvaoja Oleg

Martovoi juhitud kuritegelikus ühenduses kinnipeetavate ja vangistuses viibivate

kuritegelike ühenduste liikmete ning nende perede toetamise organiseerimisega.

Lisaks tegeles M. Süvaoja koos Oleg Martovoiga nii ühenduse liikmete omavaheliste

probleemide kui ka teiste kuritegelike ühendustega esile kerkinud probleemide

lahendamise ning vaidlusalustes küsimustes otsuste vastuvõtmisega, seda ka siis kui

Oleg Martovoi ise vastavatele kohtumistele minna ei saanud. Seejuures pidi M.

Süvaoja taolistel kohtumistel edastama Oleg Martovoilt saadud juhiseid või vastu

võetud otsused ning hiljem, pärast kohtumisi Oleg Martovoile kohtumistel toimunust

ette kandma.

Sergey Martovoy kuulus ühendusse vähemalt 2016.a septembrist ning allus vahetult

enda vennale Oleg Martovoile. Sergey Martovoy tegeles E. Košljakovi juhendamisega

vastavalt Oleg Martovoi juhtnööridele ja nõuannetele. Samuti vastutas Sergey

Martovoy kriminaaltulu hoidmise ning selle üle arve pidamise eest.

A. Karpov kuulus ühendusse vähemalt 2016. a septembrist ning allus vahetult Oleg

Martovoile. A. Karpovi ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses käidelda kuritegeliku

ühenduse eesmärkide täitmiseks 2017.a-l maksumärgiga märgistamata suures

koguses mittelubatud alkoholi.

E. Košljakov juhtis Oleg Martovoi alluvuses nö teist brigaadi. Temale omakorda allusid

T. Solomatov, Aivar Tartu ja A. Tsoi, kes tegelesid eeskätt narkootikumide

ebaseadusliku käitlemisega (KarS § 184). E. Košljakovi positsioon andis talle õiguse

kuritegelikus maailmas tekkinud konfliktide või muude probleemide lahendamisel abi

ja nõu küsida Oleg Martovoi käest, samuti õiguse viidata probleemide lahendamisel

teiste kuritegelikus maailmas tegutsevate kuritegelike ühenduste liikmetele Oleg

Martovoi nimele ning viimane sai endale võimaluse ning õiguse vastuteenena

kasutada E. Košljakovi ja tema brigaadi liikmeid oma kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu

laiendamisel ja vastavalt vajadusele ka tekkinud probleemide lahendamisel.

E. Košljakov kuulus nn Oleg Martovoi kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata

ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning allus vahetult Sergey Martovoyle, kes

vahendas talle Oleg Martovoilt saadud juhiseid ja korraldusi. Samas olid E. Košljakovil

head suhted mõlema venna Martovoidega, mistõttu kuulus ta koos kuritegeliku

ühenduse siseringi („juhtkonda“). E. Košljakovi ülesandeks nn Oleg Martovoi

kuritegelikus ühenduses oli Sergey Martovoy vahetu alluvana tagada kuritegeliku

ühenduse kestmine ja jätkusuutlikkus, mis seisnes nii Oleg Martovoilt Sergey Martovoy

vahendusel saadud juhiste kui ka iseseisvalt vastu võetud otsuste alusel temale

alluvatelt ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemisega seotud informatsiooni

kogumises. Samuti oli E. Košljakovi ülesandeks Sergey Martovoy vahetu alluvana

kuritegeliku

ühenduse

liikmete

tegevuseks

juhiste

andmine

ja

tegevuste

kooskõlastamine, ühenduse liikmete omavaheliste probleemide lahendamine, otsuste

vastuvõtmine vaidlusalustes küsimustes, kinnipeetavate ja vangistuses viibivate

kuritegelike ühenduste liikmete ja nende perede rahaline toetamine, kinnipeetud

ühenduse liikmetele kaitsjate leidmises. Lisaks sellele edastas E. Košljakov ühenduse

liikmetelt kuritegude toimepanemise tulemusel saadud osa rahast kuritegeliku

ühenduse nn „ühiskassasse“ kuritegeliku ühenduse juhile Sergey Martovoy kaudu

Oleg Martovoile. Nimelt kogus E. Košljakov ise või Aivar Tartu abil kokku nn Loksa

grupeeringu liikmete või nendega koostööd tegevate kurjategijate kriminaaltulust

kindla summa (üldjuhul 20% kuritegelikul teel saadud tulust), millisest kogutud

summast 10% jäi nn Loksa grupeeringule nende endi nn ühiskassasse (mida

omakeskis nimetati ka obštšakiks) ning 10% andis E. Košljakov Sergey Martovoy

kaudu edasi Oleg Martovoile.

Aivar Tartu (hüüdnimega Loksa Aivar) kuulus koos A. Tsoi ja T. Solomatoviga E.

Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt

2016.a septembrist ning ta oli E. Košljakovi juhitud nn brigaadis (Loksa grupeering) E.

Košljakovi lähim abiline ehk nö parem käsi, kelle ülesandeks oli nn Loksa grupeeringu

sees lahendada erinevaid probleeme, mida ta võis lahendada ilma E. Košljakoviga läbi

rääkimata. Samuti võis ta lahendada teiste grupeeringutega tekkinud probleeme, aga

olulisemate küsimuste korral pidi ta kindlasti läbi rääkima E. Košljakoviga. Kui E.

Košljakov oli ise Eestist ära, siis lahendas kõiki nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse

Loksa allharuga ehk nn Loksa grupeeringuga seotud probleeme ja küsimusi Aivar

Tartu. Samuti vastutas Aivar Tartu nn Loksa grupeeringu rahaliste liikumiste eest

(raamatupidamine) s.t, et tema kätte anti kuritegelikul teel saadud rahast kindel summa

(üldjuhul 20% kuritegelikul teel saadud tulust), mida nn Loksa grupeeringu all või

nendega koostööd tegevad kurjategijad oma ebaseadusliku tegevusega teenisid.

Kokku kogutud kriminaaltulu viis Aivar Tartu otse E. Košljakovi kätte, millest omakorda

10% jäi nn Loksa grupeeringule ja 10% andis E. Košljakov edasi Sergey Martovoy

vahendusel nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse kassasse.

T. Solomatov (hüüdnimega Timohha) kuulus koos A. Tsoi ja Aivar Tartuga E.

Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt

2016.a septembrist. T. Solomatovi värbas kuritegeliku ühenduse liikmeks E. Košljakov,

kes hakkas T. Solomatovit juba viimase vanglakaristuse kandmise ajal rahaliselt

toetama ning kes vanglast vabanemise järel liituski täpselt tuvastamata ajal, kuid enne

2016.a septembrit E. Košljakovi juhitud nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse nn

Loksa brigaadiga. T. Solomatov allus Loksa grupeeringus E. Košljakovile. Näiteks

2016.a alguses tekkis T. Solomatovil probleem aserbaidžaani grupeeringu liikmega,

kuivõrd ta nö saatis ühe aserite grupeeringu liikme pikalt, mistõttu pidi T. Solomatovi

põhjustatud konflikti asuma lahendama temast kuritegelikus ühenduses kõrgemal

positsioonil paiknev E. Košljakov, kes lahendas konflikti aserite grupeeringu juhi R2ga,

et vältida konflikti ja nö bezpredeli ehk korralagedust teiste grupeeringutega.

T. Solomatovi ülesandeks oli E. Košljakovi juhitud nn brigaadis koordineerida

narkootiliste ainete müüki, samuti lahendada tema alluvuses narkootikume müüvate

isikute probleeme ja koguda kokku narkokuritegevusest saadud tulult nn kuritegeliku

ühenduse ühisesse kassasse makstavad summad ja vajadusel seda hoida. T.

Solomatovi peamiseks ülesandeks ühenduses oli temast kuritegeliku ühenduse

hierarhias allpool paiknevate nö „reameeste“ varustamine narkootiliste ainetega, kes

omakorda vahendasid narkootilisi aineid nö barõgadele ehk tänavamüüjatele (sh üks

T. Solomatovi alluvuses tegutsev nö reamees oli Albert „Alik“ Tsoi). Kui nn

tänavamüüjad olid narkootilised ained maha müünud, siis läks müügist saadud

kriminaaltulu esmalt nö reameestele, kes siis omakorda viisid müügist saadud tulu T.

Solomatovi kätte. Juhul kui nö reameestel või ka tänavamüüjatel tekkisid probleemid

kas siis omakeskis või ka mõne teise grupeeringu liikmetega, siis T. Solomatovil oli

õigus vähetähtsaid probleeme lahendada iseseisvalt. Tõsisemate probleemide

lahendamiseks pidi ta pöörduma E. Košljakovi poole ning viimane andis siis nõusoleku

probleemi lahendamiseks mingil konkreetsel moel, keeldus sellest või vajadusel

lahendas ise probleemi nö kõrgeimal tasemel.

Albert Tsoi (hüüdnimega „Alik“) kuulus koos T. Solomatovi ja Aivar Tartuga E.

Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt

2016.a septembrist ning ta allus E. Košljakovi juhitud Loksa grupeeringus E. Košljakovi

alluvuses tegutsevale T. Solomatovile. A. Tsoi peamiseks ülesandeks oli Loksa

grupeeringus

tegeleda

narkootiliste

ainete

vahendamise

ja

käitlemise

organiseerimisega T. Solomatovi heaks. Samuti oli tema vastutusel narkootiliste ainete

tänavamüüjate tegevuse koordineerimine, sh ka Haapsalus, sh vajadusel nö

kuritegeliku ühenduse nimel kaitse pakkumine (s.o „katuse pakkumine“). A. Tsoil oli

õigus tema alluvuses olevate narkootikumide müüjate probleemide lahendamiseks

vastu võtta otsuseid. Juhul kui A. Tsoi tekkinud probleemide lahendamisega hakkama

ei saanud, tegelesid probleemidele lahenduste otsimisega vastavalt konflikti tõsidusele

kas siis temast kuritegeliku ühenduse hierarhias vahetult kõrgemal paiknev T.

Solomatov või viimasest omakorda kõrgemal paiknevad Aivar Tartu või E. Košljakov.

O. Martovoi juhitud kuritegeliku ühenduse toimimine põhines ühenduse liikmete poolt

omaks võetud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla

subkultuurist tärganud nn ponjatie´del (nn „arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka

teised Eesti Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud kuritegelikud ühendused (nt AP, HD,

AK, RS juhitud kuritegelikud ühendused, nn Kemerovo kuritegelik ühendus jt), mis

võimaldasid vajadusel O. Martovoi kuritegelikul ühendusel ja selle liikmetel lahendada

tõusetunud probleeme teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega samade

põhimõtete ja reeglite najal, mis omakorda tagas ühtlasi O. Martovoi kuritegeliku

ühenduse tegevuse püsivuse. Lisaks tagasid kehtestatud reeglid O. Martovoi

kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka seeläbi kuritegeliku ühenduse

kestmise. Vastavalt nn kirjutamata reeglitele, kehtis O. Martovoi kuritegelikus

ühenduses sisemine hierarhia, mille kohaselt ühendusse kuulunud madalamal astmel

asunud liikmed pidid oma tegevuses juhinduma kuritegelikus ühenduses kõrgemal

kohal asunud liikme juhistest ning otsustest. Kuritegelikus ühenduses kehtivate nn

kirjutamata reeglite täitmist tagasid liikmete poolt aktsepteeritud sanktsioonid: eeskätt

nn „trahvi maksmine“ mingi kindla rahasumma ulatuses, aga ka füüsiline karistamine,

millistest kirjutamata reeglitest peeti ka ühenduse liikmete poolt vastuvaidlemata kinni.

Vastavalt kirjutamata reeglitele pidi kuritegelikust ühendusest lahkuda sooviv isik

maksma ise või tema eest pidi maksma kolmas isik nö lahkumis- või väljaastumistasu

ehk otstupnõje, mis üldjuhul oli eelnevalt kokku lepitud. Seda pidi maksma nii sel juhul

kui sooviti O. Martovoi kuritegelikust ühendusest lahkuda, ent seda pidi maksma ka

ühendusega liituda soovija. Lisaks kasutati Oleg Martovoi poolt juhitud kuritegelikus

ühenduses vastavalt kehtivatele nn kirjutamata reeglitele kuritegeliku ühenduse

püsivuse tagamiseks erinevaid konspiratsioonireegleid, vähendamaks ebaseadusliku

tegevuse avastamist politsei poolt. Nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevus

oli

suunatud

kriminaaltulu

teenimise

eesmärgil

nii

majanduskuritegude

toimepanemisele (KarS § 375 lg 1 – alkoholi ebaseaduslik käitlemine) kui ka

rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemisele (KarS § 184 – suures koguses

narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine).

KarS § 375 lg 1 järgi mõisteti Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov süüdi käitlemiseks

mittelubatud

alkoholi

suures

koguses

ebaseaduslikus

käitlemises

(maksumärgiga

märgistamata

alkoholi

edasitoimetamine)

ühiselt

ja

kooskõlastatult Marko Süvaoja ja F2ga.

Oleg Martovoi kuritegelik ühendus kasutas alkoholi käitlemiseks Eesti Vabariigis oma

tegevuse näiliselt legaalsena hoidmiseks Aleksei Karpoviga seotud äriühingut OÜ X

(registrikood XXXXXXXX), mille tegevuses osales varjatult ka Oleg Martovoi ise. Oleg

Martovoi huvisid hakkas OÜ X tegevuses esindama tema elukaaslane Q. Pärast 19.

märtsil 2013.a-l Q vormistamist OÜ X omanikeringi, kanti vastavalt Oleg Martovoi

juhistele OÜ X kontole viie sularaha sissemaksena (a 5000 eurot) kokku 25 000 eurot.

Tuvastamata ajahetkel andis Oleg Martovoi 2016.a-l A. Karpovile korralduse leida

võimalus OÜ X kaudu alkoholi ebaseaduslikult käitlemiseks. Oleg Martovoil oli võimalik

F2 abil siseneda Rootsi Kuningriigis illegaalsele alkoholiturule, kuna F2-l on Rootsis

türklastest, serblastest ja albaanlastest tuttavad, kes tegelevad alkoholi nö mustal turul

müümisega.

F2 ülesandeks sai Rootsi toimetatava alkoholi vastuvõtmine ja ladustamine selleks

renditud laos ning müümine Rootsi Kuningriigis elavatele türklastele, serblastele ja/või

albaanlastele, kel oleks võimalik ilma nõutavate aktsiisimärkideta alkoholi

väikepoodides nö mustalt müüa, ning teenitud kriminaaltulu toimetamine Eesti

Vabariiki. A. Karpovi rolliks oli mõelda välja alkoholibränd, mida Rootsis turustada, ja

organiseerida selle tootmine Viljandis C OÜ-s, ning samuti oli A. Karpovi ülesandeks

tutvustada Oleg Martovoid Läti Vabariigis tegutsevatele isikutele, kel oleks võimalus

saata Läti Vabariigi aktsiisilaost alkohol transiidiga Rootsi kaudu teise aktsiisilattu

Belgiasse. M. Süvaoja roll oli saata Oleg Martovoid ja osaleda vajalikel kohtumistel

koostööpartneritega ja osaleda raha maksmistel. Vastavalt plaanile edastas A. Karpov

seejärel Viljandis OÜ-s C toodetud viina ametlike dokumentidega Läti Vabariigi

aktsiisilattu, misjärel maksid Oleg Martovoi ja M. Süvaoja, Eesti-Läti piiril Iklas täpselt

tuvastamata Andrise-nimelisele Lätis resideeruvale isikule, et alkohol toimetataks

edasi Läti aktsiisilaost Rootsi Kuningriiki. Vajadusel maksis Läti kontaktidele raha ka

A. Karpov ise. Alkoholi ebaseaduslikus käitlemises oli juhtroll Oleg Martovoil. Nad

käitlesid ebaseaduslikult suures koguses alkoholi täpselt tuvastamata ajast, ent

vähemalt alates 2017.a algusest kuni 2017.a suve lõpuni. Saadud kriminaaltulu

toimetas F2 kuni enda kinnipidamiseni Rootsi Kuningriigist Eesti Vabariiki, kus tulu

jaotati Eestis Oleg Martovoi, A. Karpovi ja F2 vahel.

2017. a alguse episood:

A. Karpov toimetas Oleg Martovoiga kooskõlastatult, tuvastamata ajal, kuid pärast 23.

jaanuari 2017.a Viljandimaal, Viljandi vallas XXX külas XXX asuvast C OÜ aktsiisilaost

vähemalt 9180 pudelit Stoletoff Classic Vodka 40% viina seni kohtueelse menetluse

käigus kindlaks tegemata Läti Vabariigis asuvasse aktsiisilattu, eesmärgiga toimetada

see läbi Läti Vabariigi edasi turustamiseks Rootsi Kuningriiki.

23. jaanuaril 2017. a sõlmis A. Karpov X OÜ esindajana müügilepingu (23/01/17-1)

Slovakkia Vabariigi ettevõttega Y s.r.o., mille kohaselt ostab too firma X OÜlt Stoletoff

Vodka 1l viina hinnaga 1 euro pudeli eest. Samal päeval koostas X OÜ arve nr 1, mille

kohaselt nimetatud Slovakkia firma ostab Vodka Stoletoff 100cl, 40% viina kokku 9180

pudelit, tasudes X OÜle 9180 eurot. 27 jaanuaril 2017 kandis kõnealune Slovakkia

firma X OÜ-le eelnimetatud arve alusel 5300 eurot. Tegelikkuses oli 9180 pudeli

kõnealuse viina saaja Lätis asuv aktsiisiladu, mille kaudu transporditi see alkoholi

kogus edasi Rootsi Kuningriiki, eesmärgiga see seal turustada.

Seejärel, tuvastamata ajal, korraldas A. Karpov kooskõlastatult Oleg Martovoiga

eelmärgitud viinapudelite transpordi kindlaks tegemata aktsiisilattu Läti Vabariiki.

Seejärel vormistas kõnealuse alkoholipartii transpordiks vajalikku dokumentatsiooni

ette Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o., mille kohaselt pidid 9180 pudelit Stoletoff

Classic Vodka 40% viina Läti Vabariigis asuvast seni tuvastamata aktsiisilaost edasi

liikuma Belgia Kuningriigis asuvasse aktsiisilattu. Tegelikkuses lisati nimetatud

alkoholikoorma juurde Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o. poolt lisaks teisi kaupu,

mida kasutades oli võimalik eri riikide õiguskaitseorganitele selgitada, miks

alkoholikoorem, mis liigub Belgiasse läbi Rootsi. Pärast seda, kui 9180 pudelit viina oli

toimetatud Rootsi, võttis kõnealuse salaalkoholi koorma veokijuht ühendust F2ga.

Tema ülesanne oli salaalkoholi edasi vahendamine Rootsis alaliselt elava Z kaudu

kriminaalmenetluses tuvastamata isikutele. Samuti aitas Z leida Rootsis salaalkoholi

ladustamiseks sobiliku laoruumi. Oma ülesande täitmiseks sai F2 enne ärasõitu Eestist

Oleg Martovoilt kaasa sularaha nii Rootsi sõitmiseks kui ka kohapeal vajalike kulutuste

katmiseks.

Pärast 9180 pudeli salaviina ladustamist varem valmis renditud laoruumi, müüs F2

Rootsis selle erinevatel aegadel ja vastavalt tellimustele Z kaudu tuvastamata isikutele.

Pärast igat müügitehingut viis F2 alkoholimüügist saadud raha Oleg Martovoi kätte,

kes jagas järgi jäänud sularaha enda, Aleksei Karpovi ja F2 vahel. Raha jagamine

toimus 24. märtsil 2017.a X OÜ Tallinna kontoris, kus jagati 64 000 Rootsi krooni.

2017.a kevadine episood:

A. Karpov organiseeris Oleg Martovoiga kooskõlastatult enne 15. märtsi 2017.a

Viljandimaal, Viljandi vallas XXX külas XXX asuvasse C OÜ aktsiisilattu vähemalt 17

alust (kokku 9180 pudelit) 40% Stoletoff Classic Vodka viina partiinumbriga

SV281116/4, eesmärgiga toimetada see Läti Vabariigist edasi turustamiseks Rootsi

Kuningriiki. Oleg Martovoi sõitis M. Süvaojaga 29. märtsil 2017.a-l Eesti-Läti Ikla

piiripunkti, kus autoparklas kohtus Oleg Martovoi C-ga. Kohtumine oli vajalik, et

organiseerida ning lahendada kõik vajalikud küsimused kõnealuse salaalkoholipartii

osas, sealhulgas ka rahaga seotud küsimused.

Järgmisel päeval, so 30. märtsil 2017.a sisenes XXX külas XXX asuvasse C OÜ

aktsiisilattu veoauto DAF, Läti Vabariigi reg-nr XXXXX koos haagisega, misjärel esitati

C OÜle Euroopa ühenduse saateleht numbriga 17EE4000EEA0000032480, mille

kohaselt pidi 17-l alusel olev 40% Stoletoff Classic Vodka viin minema C OÜst Läti

Vabariigis, Riias asuvasse ettevõttesse G SIA. Alkoholiveo korraldajaks oli X OÜ ning

alkoholikoorma saajaks Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o. Samal päeval, so 30.

märtsil 2017. a pärast alkoholikoorma laadimist veoautole ja haagisele, alustas

veoauto sõitmist Läti Vabariiki.

18. aprillil 2017.a korraldas A. Karpov kooskõlastatult Oleg Martovoiga kõnealuse

salaalkoholi veo Läti Vabariigis registreeritud ettevõtte D SIA kaudu Rootsi Kuningriiki.

Samal päeval koostatud rahvusvahelise kaubaveo saatelehe järgi oli selle

alkoholikoorma vedajaks Läti Vabariigi ettevõtte SIA K. Kõnealuse salaalkoholipartii

transpordi ja muude korralduslike küsimuste eest tasus Oleg Martovoi eelnevalt C-le.

Rootsi Kuningriigis toimetati kõnealune salaalkohol F2 teadmisel Z kaudu varem

alkoholi ladustamiseks renditud laoruumi nr 3011 XXX rajatises aadressil XXX. Lisaks

oli A. Karpovile teada, et kõnealuse salaalkoholipartii jaoks on SIA K koostanud

dokumentatsiooni, mille kohaselt alkoholipartii numbriga SV281116/4 liigub legaalselt

läbi Belgia Kuningriigis asuva aktsiisilao PSA X Hongkongis registreeritud ettevõttesse

S. 19. aprillil 2017.a-l sõitis Eesti Vabariigist Rootsi Kuningriiki Oleg Martovoiga

kooskõlastatult F2, kes pidi kohapeal edasi tegelema A. Karpovi ja Oleg Martovoi poolt

sinna organiseeritud salaalkoholipartiiga. F2 ülesandeks oli salaalkoholipartii

vahendamine Z kaudu kriminaalmenetluses tuvastamata isikutele. Oma ülesande

täitmiseks sai F2 enne ärasõitu Eestist Oleg Martovoi´lt kaasa sularaha nii Rootsi

Kuningriiki sõitmiseks kui ka kohapeal vajalike kulutuste katmiseks. 20. aprillil 2017.a

peeti Rootsi Kuningriigi maksu- ja tolliametnike poolt salaviina vedav veoauto kinni.

Veoki juht E esitas maksu- ja tolliametnikele Läti ettevõtte SIA K poolt ettevalmistatud

dokumentatsiooni. Ametnikud kontrollisid neid dokumente, mille tulemusena selgus, et

E esitas võltsitud dokumendid, mistõttu see alkoholipartii konfiskeeriti Rootsi

ametivõimude poolt.

Nn 2017.a augustikuine episood:

Kooskõlastatult Oleg Martovoiga ostis A. Karpov 10. juulil 2017 Valgevene Vabariigi

ettevõttelt ÜOÜ M piirituse-viina tehasest – „Akvadiv“ 12324 pudelit „Akvadiv De Luxe“

40% viina maksumusega 15 158,52 eurot. See alkohol jõudis Eesti Vabariiki 27. juulil

2017 Lennujaama piiripunkti. A. Karpov teatas samal päeval Oleg Martovoile, et

alkohol on Valgevenest Eestisse jõudnud ja selle vabastamiseks tollist on vaja maksta

3100 eurot. 28. juulil 2017.a-l tegi A. Karpov X OÜ pangakontole sularaha sissemakse

4 500 eurot, millest 3030 eurot kandis ta Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole

selgitusega „Maksu Ettemaks“. Samal päeval toimetas A. Karpov Oleg Martovoiga

kooskõlastatult Viljandis asuvasse C OÜ aktsiisilattu 12 322 liitrit „Akvadiv De Lux“

viina, alkoholisisaldusega 40%. 4. augustil 2017.a-l organiseeris A. Karpov Oleg

Martovoiga kooskõlastatult Viljandist C OÜ aktsiisilaost 12 322 liitri „Akvadiv De Lux“

viina Eestist Lätti. Saatelehele, millega see alkoholipartii C OÜ aktsiisilaost välja

saadeti, oli alkoholi saajaks märgitud Läti Vabariigi ettevõte O SIA, kauba saatjaks OÜ

C. Alkoholi transportimiseks kasutati veokit DAF (Läti Vabariigi reg.nr XXXXXX) koos

haagisega (Läti Vabariigi reg.nr XXXXX). Samal päeval, so 4. augustil 2017.a ületas

see veok alkoholikoormaga Valgas Eesti riigipiiri ning jätkas teekonda Lätis. 9. augustil

2017.a

esitati

Läti

Vabariigis

Euroopa

ühenduse

saateleht

numbriga

17LV00020721183875, mille kohaselt kasutatakse 12 324 liitri „Akvadiv De Lux“ viina

alkoholisisaldusega 40%, transportimiseks Läti Vabariigi ettevõttele SIA O eelmärgitud

veokit koos haagisega. Kauba saajaks oli saatelehele märgitud Türgi Vabariigi

ettevõtte D, S, XXX,XXX, XXXXX; kauba saatjaks/eksportijaks oli märgitud X OÜ.

Deklareerijaks/esindajaks oli saatelehele märgitud Läti ettevõtte O SIA.

10. augustil 2017.a-l sisenes kõnealune veok Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki ja

sõitis mööda Tallinna D-terminali, kus sõitis laevaga Rootsi Kuningriiki. Samal laeval

sõitis Rootsi ka F2. 11. augustil 2017.a-l jõudis veok Rootsi ilma kohapeal aktsiisi ja

käibemaksu tasumata. 15. augustil 2017.a-l peeti Rootsi maksu- ja tolliametnike poolt

kõnealune veok koos selle haagises olnud alkoholipartiiga kinni. Lisaks peeti kinni ka

sõiduki juures viibinud isikud – F2, N, F, A ning H (veokijuht). Eeltoodu põhjal alustas

Rootsi Kuningriigi maksu- ja tolliamet kriminaalmenetlust alkoholi ebaseadusliku

käitlemise tunnustel ning kõik eelpool nimetatud isikud vahistati kriminaalmenetluse

läbiviimise huvides Rootsi Kuningriigis, misjärel mõisteti seal ka süüdi.

KarS § 420 lg 1 järgi on Timofei Solomatov mõistetud süüdi selles, et tema omandas

eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 20. märtsi 2018.a-l

käsitöönduslikult valmistatud tulirelva helisummuti, mida ta hoidis ebaseaduslikult XXX

enda elukoha juurde kuuluvas ja tema kasutuses olevas garaažis kuni 20. märtsini

2018.a kella 18.30, mil see läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Alaliselt Eesti Vabariigis elaval

T. Solomatovil puudus Relvaseaduse § 34 lg-st 2 nõutav luba tulirelva helisummuti

käitlemiseks.

KarS § 184 lg 1 järgi on Timofei Solomatov mõistetud selles, et tema omandas täpselt

tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 20. märtsi 2018.a kokku suures koguses

erinevaid narkootilisi aineid: narkootilise aine metamfetamiini sisaldusega aine tükke

massiga vähemalt 1,03 grammi (metamfetamiini puhtal kujul vähemalt 0,43 grammi)

ja narkootilise aine kokaiini sisaldusega pulbrit kokku massiga vähemalt 44,83 grammi

(kokaiini puhtal kujul vähemalt 25,58 grammi), s.o kokku erinevaid narkootilisi aineid

koguses, millest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Osa

narkootilisest ainest hoidis ta enda kasutuses olevas korteris XXX kuni 20. märtsini

2018.a kella 16.25-ni, mil läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt elutoa

ripplae pealt ära kaks sinist värvi üksteise sees olevat kummikinnast, mille sees oli

omakorda erinevates kilepakendites narkootilist ainet kokaiini sisaldav pulber massiga

19,77 grammi (kokaiini puhtal kujul 16,4 grammi), ning esikus rippunudmusta värvi

vesti taskust leiti ja võeti ära kaks soonsulguriga kilekotti, mille sees oli narkootilist

ainet metamfetamiini sisaldavad aine tükid massiga 1,03 grammi (metamfetamiini

puhtal kujul 0,43 grammi). Ülejäänud osa eelnevalt ebaseaduslikult omandatud

narkootilisest ainest hoidis ta enda kasutuses olevas ruumis XXX kuni 20. märtsini

2018.a kella 19.50-ni, mil eelpool nimetatud aadressil olevas ruumis teostatud

läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt ruumi keskel asuva riiuli peal

oleva mannekeeni seest ära üks suurem soonsulguriga kilekott, mille sees oli

omakorda viis soonsulguriga kilekotti, mille sees oli narkootilist ainet kokaiini sisaldav

pulber massiga 25,06 grammi (kokaiini puhtal kujul 9,18 grammi).

KarS § 345 lg 1 järgi mõisteti T. Solomatov süüdi selles, et tema esitas 15. veebruaril

2018.a-l Maanteeametile sõiduauto Volkswagen Passat registreerimismärgiga

XXXXXX võltsitud müügilepingu ja N poolt koostatud volituse, eesmärgiga

registreerida see sõiduauto Eesti Vabariigi Maanteeameti Liiklusregistrisse.

Registreerides sõiduki omanikuna T. Solomatovi ema N ja ennast sõiduki kasutajaks,

oli eesmärgiks saada endale ja N-le seaduslik alus nimetatud sõiduauto kasutamiseks,

ent ühtlasi ka seaduslik alus N-le selle käsutamiseks. Pärast seda omistati sõiduautole

uus Eesti Vabariigi registreerimisnumber XXXXX ning sõiduki omanikuna kanti sisse

N ja kasutajana Timofei Solomatov. Nii tekkis T. Solomatovil ja tema emal võimalus

eelpool nimetatud sõiduautot Eestis kasutada ning käsutada.

Oleg Martovoi ja Eduard Košljakovi õigeksmõistmist KarS § 202 lg 1 p 1,3 järgi ei

vaidlustata.

Oleg Martovoile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 121 lg 1

järgi selles, et tema lõi 2016.a oktoobris, täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid enne 5.

oktoobrit 2016.a, Tallinnas XXX asuvas X OÜ kontoriruumide koridoris Õ tööküsimuste

arutelu käigus tekkinud sõnavahetuse järgselt, vähemalt ühel korral selja tagant

rusikaga pea piirkonda, mille tulemusena sai vigastada Õi vasak silm (silma

ümbrusesse tuli hematoom) ja ta tundis löögi tagajärjel füüsilist valu. Lisaks lõi Oleg

Martovoi kannatanut korduvalt käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse ja

nii intensiivselt, et Oleg Martovoil tuvastati Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 5. oktoobri

2016.a läbivaatuse käigus vasakul labakäel tömptrauma, s.o vasaku labakäe II MC-

luu dist.diafüüsi subkapitaalne vähese dislokatsiooniga põikimurd ja I MC luu baasise

osteosüntees kahe kruviga, mille ravimiseks asetati Oleg Martovoi vasakule käele

haiglas kipslahas, mis eemaldati alles 14. novembril 2016.a täiendava läbivaatuse

käigus.

Maakohus mõistis Oleg Martovoi KarS 121 lg 1 järgi õigeks. Kohus leidis kokkuvõtlikult,

et kuna kogutud tõendite kohaselt ei tekkinud kannatanule kehavigastusi ning ta enda

sõnade kohaselt ei tundnud ka valu, ning pole tõendeid, mis kinnitaks vastupidist, siis

tuleb Oleg Martovoi Õ kehalises väärkohtlemises õigeks mõista.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava Oleg Martovoi kaitsja adv. K. Nersesjan taotleb apellatsioonis

maakohtu otsuse tühistamist O. Martovoi süüdimõistmises ja tema õigeksmõistmist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

Menetluskulud

palub

kaitsja

jätta

riigi

kanda.

Samuti

taotleb

kaitsja

kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist ja apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamist. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus

KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt menetlusõigust. Süüdistatava süüditunnistamine

ei rajane lubatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel. Tõendite analüüsimata jätmine ja

tõendite vahel tekkinud vastuolude mittekõrvaldamine viis O. Martovoi põhjendamatu

süüditunnistamiseni. Täpsemalt põhjendab kaitsja oma seisukohti järgmiselt.

Esmalt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses seeläbi,

et ei analüüsinud kaitsja seisukohti, et tegemist on kahe erineva kriminaalasjaga.

Lisaks, kohtus uuritud tõendid ei kinnita, et O. Martovoi on seotud väidetava Loksa

grupeeringuga

ja

narkokuritegude

toimepanemisega.

O. Martovoi

rääkis

ristküsitlemisel, et E. Košljakov on tema venna parim sõber, põhimõtteliselt nad üldse

ei suhelnud, väljaarvatud 2016 – 2017, või juhuslikel kohtumistel, kui Eduard oli koos

tema vennaga. Kaitsja küsimusele, millest te suhtlesite tol perioodil, vastas

süüdistatav, et algul X matused, pärast X-le mälestusmärgi paigaldamine. Ka kohtule

esitatud jälitustoimingu protokollid ei kinnita, et O. Martovoi ja E. Košljakov oleks

suhelnud nendele esitatud süüdistuses nimetatud kuritegude puhul. Pole tõendeid,

mille alusel väita, et O. Martovoi ja E. Košljakovi tegevus oli suunatud KarS § 184 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele. Lisaks O. Martovoi ei ole kunagi

suhelnud ega tundnud T. Solomatovit, Albert Tsoid, Aivar Tartut. Kaitsjas tekitab

küsimusi, mis põhjusel luges kohus süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseteks ja

millised vastuolud on nende ütlustes. Nii on ka O. Martovoile esitatud süüdistus KarS

§ 256 lg 1 järgi tõendamata. O. Martovoile esitatud süüdistuses ei ole lahti kirjutatud

kuritegeliku ühenduse tunnuseid, sh rollide jaotust, mida on vaja tõendada.

Alusetu on süüdistuse väide nagu oleks Oleg Martovoi ja E. Košljakovi juhitud

kuritegelik ühendus moodustunud Oleg Martovoi ja Sergey Martovoy poolt 1990. a

alguses loodud nö grupeeringu baasil, tehes seda X teadmisel ja toetusel. Maakohus

leidis, et jälitustoimingute protokollidega on tuvastatud just nimelt kuritegeliku

ühenduse struktuur, mh O. Martovoi tegelemine salaalkoholi käitlemisega. Kaitsja

sellega ei nõustu. Kohus viitas korduvalt pealtkuulamisele, mis teostati Tallinnas XXX

E. Košljakovi korteris. Kaitsja rõhutab, et need jälitustoimingute protokollid ei puuduta

O. Martovoid, tema ei ole teiste isikute vestlustega seotud. Järgnevalt tsiteerib kaitsja

apellatsioonis kohtu järeldusi, millised rajanevad maakohtus uuritud konkreetsete

tõenditele – telefonivestlused, pealtkuulamised, nende vestluste osas süüdistatava

poolt kohtus antud selgitused. Samuti ei ole kaitsja nõus, et kriminaalasjas on kolm

tunnistajat muudetud nende turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Kaitsja hinnangul

ei ole anonüümsete tunnistajate ütlused lubatavaks tõendiks. Kaitsja kordab

maakohtus väljaöeldud seisukohta, et anonüümsust kasutati mitte tunnistaja

julgeoleku tagamiseks, vaid see tulenes soovist väärata tõendite vahenditut uurimist.

Kaitsja küsimusel vastas anonüümne tunnistaja Ü, et ta ei karda täna kedagi ega

midagi (21. novembri 2019.a kohtuistungi protokoll). Lisaks kahtlust tekitab, mis

põhjusel Ü mäletab asjaolusid, mis olid toimepandud aastal 1990, kuid ei mäleta, kas

ta on toime pannud kuritegusid nn grupeeringuga alates aastast 2016. Teiseks, kohus

ei hinnanud, mil määral on süüdistatavate õigusvastane tegevus tõendatud teiste asjas

kogutud tõenditega ning kuidas nendega haakuvad anonüümsete tunnistajate ütlused,

vaid piirdus tõdemusega, et anonüümsete tunnistajate ütlused riimuvad nii

jälitusprotokollides salvestatu kui ka muude tunnistajate ütlustega. Kaitsja kahtleb ka

R tunnistaja staatuses, sest tõendamiseseme asjaolusid ta ei tea. Asjaolu, et

süüdistatav võis kasutada vangla slängi, ei tee veel temast kuritegeliku ühenduse liidrit

ning selliste väljendite kasutamine ei viita kuritegeliku ühenduse struktuurile.

Tunnistaja F2 keeldus 16. oktoobril 2019.a kohtuistungil ütlusi andmast, kohus avaldas

KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tema ülekuulamisprotokollid. Kohus ei küsinud

tunnistajalt, kas tal on õiguslik alus ütluste andmisest keeldumiseks või mitte. Kaitsja

leiab, et kohus ei tohtinud KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel F2 ütlusi avaldada, sest

F2-l ei olnud õiguslikku alust ütluste andmisest keeldumiseks. Maakohus on oluliselt

rikkunud menetlusõigust ning see tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Riigikohus on

leidnud, et kui isikul ei ole õiguslikku alust ütluste andmisest keelduda, ei anna tema

kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine reeglina alust avaldada tema

kohtueelses menetluses antud ütlusi. Nimelt on Riigikohus leidnud, et tunnistaja hirm

süüdistatavate ees ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei

anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo 3-1-

1-89-12, p 12). Riigikohus selgitas, et kuna ütluste andmisest keeldumine on selle isiku

subjektiivne otsustus, lasub keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki meetmeid,

saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkus. Riigikohtu otsuse kohaselt

tulenevad tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise piirangud

KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibist ning

ausa kohtumenetluse põhimõttest tulenevast süüdistatava õigusest küsitleda

süüdistuse tunnistajaid. Kohus ei kontrollinud, kas F2-l oli õigus ütluste andmisest

keelduda või mitte. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ütluste avaldamine oli lubatav

ja õigustatud, siis on ülekuulamise protokollides kajastatud kaitsja hinnangul mitte F2

ütlused, vaid uurija Karaulovi järeldused, mis ei vasta F2 poolt öeldule. Protokollidest

on näha, kuidas uurija Karaulov survet avaldas ja tegi endale sobivad järeldused.

Kaitsja tsiteerib ka Riigikohtu seisukohti otsustest 3-1-1-57-09 ja 1-16-6452 ja leiab

nendele toetudes, et tõendid selle kohta, et eksisteeris kuritegelik ühendus, puuduvad.

Oleg Martovoi süüdimõistmise osas KarS § 375 lg 1 järgi märgib apellant järgmist.

Esiteks rõhutab kaitsja, et süüdistuses mainis prokuratuur lakooniliselt, et käitlemiseks

mittelubatud alkoholi suures koguses ebaseadusliku käitlemisega (maksumärgiga

märgistamata alkoholi edasitoimetamisega) panid O. Martovoi, A. Karpov, M. Süvaoja

ja F2 ühiselt ja kooskõlastatult toime KarS § 375 lg 1. Apellant leiab, et riigiprokurör

väljus süüdistatavale esitatud süüdistuse piiridest ja rikkus seega süüdistatava

kaitseõigust, kui esitas esmakordselt vaidluste istungil uusi väiteid – näiteks aktsiisi

maksmine ajutises aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt. Süüdistusaktis puudub

O. Martovoile tehtav õiguslik etteheide. Riiklik süüdistaja osutas nendele asjaoludele

esmakordselt vaid oma süüdistuskõnes. Järgnevalt tsiteerib kaitsja maakohtu

seisukohta ATKEAS § 24 lg 2 rikkumise osas. Kaitsja märgib, et süüdistuses ei ole

ATKEAS § 24 lg-t 2 käsitletud.

Järgnevalt selgitab kaitsja, et kui vaidlusalune alkohol saadeti Läti aktsiisilattu, siis

vabanes süüdistatav kohustusest Eestis aktsiisi maksmisest. Apellant on seisukohal,

et Eesti õiguse alusel O. Martovoi vastutusele võtmine ei ole võimalik, kuna ATKEAS

§ 24 lg 1 kohaselt tekib aktsiisi maksmise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel.

Kaitsja märgib, et M. Süvaoja ei ole kuidagi seotud X OÜ-ga ega alkoholiäriga, tõendid

selle kohta puuduvad. Alkoholiäriga olid seotud vaid 2 süüdistuses nimetatud isikut, so

Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov. M. Süvaoja, olles O. Martovoi sõber, nõustus aitama.

Kohtus ülekuulatud ja X-ga seotud töötajad, so Aleksei Karpov, I, U, Õ kinnitasid, et

Marko Süvaoja ei olnud kuidagi X OÜ-ga seotud olnud. Mainimata ei saa jätta, et riiklik

süüdistaja on ise nimetanud Õ pikaajaliselt alkoholiäris töötanud isikuks, kes tegeles

sama äriga ka X-s (10. oktoobri 2019.a kohtuistungi protokoll, Õ ülekuulamine).

Kolmandaks, selleks, et esitada süüdistust kuritegeliku ühenduse huvides toime

pandud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises, peab ühenduses olema vähemalt 3 isikut.

Alkoholiäriga oli seotud vaid 2 inimest, so Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov. Esitamaks

süüdistust kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud alkoholi ebaseaduslikus

käitlemises ning selleks, et oleks täidetud KarS § 255 koosseis, oligi kaasatud kolmas

isik, ehk Marko Süvaoja (Riigiprokuratuur etteruttavalt sõlmis kohtueelses menetluses

kokkuleppe). Tõendid, et M. Süvaoja on seotud alkoholiäriga, esitatud ei ole. Kahe

isiku puhul ei saa kunagi olla tegemist kuritegeliku ühendusega. Kaitsja rõhutab, et

sedavõrd raske kuriteo etteheitmine süüdistatavale ei saa rajaneda süüdistusele, mis

defineerib ja kirjeldab süüdistust vaid paljasõnaliselt.

Neljandaks, Riigikohus on eespool mainitud otsuses rõhutanud, et tuvastada tuleb, et

ühendus, sisemine striktuur, kuhu isik kuritegude toimepanemise eesmärgil kuulub,

kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, vaid sellisel juhul saab rääkida

kuritegelikust ühendusest KarS-i tähenduses. O. Martovoile on esitatud süüdistus 3

alkoholi väidetava ebaseadusliku käitlemise episoodides. Kaitsja hinnangul need 3

tegu vaevalt kujutavad ohtu avalikule julgeolekule ja Eesti riigile.

Kohtuotsuses ja süüdistusaktis nimetatud isikuid, so Z ega E, ei ole kriminaalasjas üle

kuulatud. Teise episoodi puhul on süüdistusaktis märgitud, et /.../ E on alkoholipartii nr

SV281116/4 veo kohta esitanud võltsitud dokumendid, mistõttu eelnimetatud

alkoholipartii konfiskeeriti Rootsi Kuningriigi ametivõimude poolt. Harju Maakohus on

aga jätnud arvestamata, et antud arestitud alkoholipartii oli Eile tagastatud (kaitsja

esitas vastava tõendi).

Mis puudutab kolmandat alkoholipartiid, mis oli kinni peetud Rootsi Kuningriigis, siis

pole kohtuotsusest arusaadav O. Martovoi seotus sellega. Rootsi Kuningriigi maksu-

ja tolliametnike poolt peeti kinni sõiduki juures viibinud isikud- F2, N, F, A ning Ä, kes

nendest isikutest oli üle kuulatud, oli F2. Kohtuotsuse lk-l 28 märgib kohus, et tunnistaja

F2 keeldus 16. oktoobril 2019.a kohtuistungil ütlusi andmast, kohus avaldas KrMS §

291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel F2 ülekuulamisprotokollid. Kaitsja hinnangul poleks kohus

tohtinud seda teha, selliselt rikkus kohus oluliselt menetlusõigust ning see tõi kaasa

ebaseaduslikku kohtuotsuse. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et O. Martovoile esitatud

süüdistus KarS § 375 lg 1 järgi on tõendamata.

Konfiskeerimist vaidlustab kaitsja järgmistel põhjendustel.

Apellant märgib, et nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses on O. Martovoi kinnitanud,

et arestitud raha summas 155 euro kuulub talle, 2250 eurot kuulub Q-le. Kohtuistungil

selgitas O. Martovoi, et arestitud kuldkett koos ristiga kuulub talle, ta lasi selle

kullasepal valmistada, tegemist on tema jaoks ususümboliga ning on tugeva

emotsionaalse tähendusega. Esiteks, 14. novembril 2019.a andis tunnistaja J ütlusi, et

Oleg Martovoi on tema endine abikaasa. Olegiga tutvus ta 1986.a ja abiellus 1987.a.

Kui ta abielus Olegiga, siis oli Olegil kaelas väike rist. Hiljem ta ostis mündid ja tegi risti

ning hakkas seda kandma pärast oma ristimist. Risti koos kuldketiga nägi ta Olegi

kaelas 1997 või 1998. Oleg ristis ennast, kui ta oli 33aastane. Kuldkett ristiga on

usulise väärtusega, see on omandatud mitukümmend aastat tagasi (selle kohta esitas

kaitsja ka O. Martovoi foto koos kuupäevaga) ja puudub mõistlik põhjendus, miks

seostada sellel ajal omandatud vara kriminaalmenetluse objektiks oleva kuriteoga.

Järgnevalt märgib kaitsja, et maakohus tugines vara konfiskeerimise otsustamisel

vaatlusprotokollidele. Apellant leiab, et varalist seisundit kajastav vaatlusprotokoll ei

ole tõend KrMS § 63 mõistes. Tegemist on menetleja hinnanguga ja ei saa olla

tõendiks isiku vara, sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kohtuotsuses puudub

igasugune algandmete analüüs, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et Oleg Martovoil

ja Q-l kui leibkonnal esines perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 20. märts 2018 elatustaseme

erinevus kokku summas 40 314,03 eurot. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja

kohtuotsus

on

vara

konfiskeerimise

osas

on

põhistama,

tegemist

on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 339 lg 2). Kõnealused

vaatlusprokollid ei ole kontrollitavad ning ei ole võimalik protokollis toodud väidete

paikapidavust hinnata. Algandmete puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida

leibkonna sissetulekuid, tulusid, kulusid ja võrrelda neid eesmärgil tuvastada

elatustaseme erinevus, mistõttu ei ole võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimise

asendamist.

Lisaks leiab kohus, et O. Martovoilt menetluskulude täies ulatuses väljamõistmisega

rikkus kohus kehtivat kohtupraktikat. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KrMS § 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel.

Sellisel juhul jäävad riigi kanda kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (RKKKo 1-19-4422 p 29). Käesolevas

kriminaalasjas mõistis Harju Maakohus KarS § 121 lg 1 ja § 202 lg 1 p 1, 3 järgi O.

Martovoi õigeks, seega pidi ka menetluskulud jätma osaliselt riigi kanda.

Süüdistatav Oleg Martovoi ise teatab, et täiendab kaitsja apellatsiooni ainult

konfiskeerimisega seotud küsimustes.

Ta ei nõustu sellega, et maakohus konfiskeeris temalt kuldketi koos ristikujulise

ripatsiga. Nende ehete soetamise kohta andis kohtus ütlusi tunnistaja J, kellega ta oli

abielus ajal, kui need soetati. Tunnistaja ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega,

mis ta andis kohtueelsel uurimisel. Ka esitas ta kohtule fotod, millistelt paistab, et kett

ja ripats olid olemas juba 1997-1999.a. Lisaks ei mõista süüdistatav, kuidas saab

konfiskeerida raha, mida pole olemas. Temalt võeti ära kinnipidamisel sularaha 155

eurot. 2250 eurot aga leiti XXX korterist läbiotsimisel. Korter kuulub Q-le. Süüdistatav

ei ole rahul sellega, et maakohus on kõik tema seletused konfiskeeritud vara kohta

lugenud paljasõnalisteks ja öelnud, et tema ei ole esitanud ühtegi tõendit oma ütluste

kinnituseks. Sõiduauto BMW 330XD reg-nr XXXXXX on soetatud Q poolt 2013.a

septembris. Ta on ka kohtus andnud ütlusi sõiduauto soetamise kohta, kuid kohus ajas

otsuses kõik segamini. See sõiduk ei ole Q vastutaval hoiul, vaid politseis. O. Martovoi

märgib, et kuna tal endal ei olnud siklikku sõiduautot, oli tal Q-ga kokkulepe tema

sõiduauto kasutamiseks sel ajal, kui ta ise ei kasutanud. Lisaks ei nõustu apellant

väitega, et XXX korter oli soetatud kriminaaltulu eest. O. Martovoi ei saa aru, miks see

kriminaaltulu oli ainult 72000 eurot. Korter oli ostetud 84000 euro eest ja 1000 eurot

maksis Q ise, ülejäänud raha laenas ta 7 erinevalt isikult, kes kõik olid tunnistajatena

ka kohtus üle kuulatud. Pärast vana korteri müümist, maksis Q võlad ära. Kohus ei

uskunud ka seda, et Qt abistas finantsiliselt tema ema, kes suri 2017.a. Kohus ei saa

kuidagi ignoreerida tunnistaja Ž ütlusi, et tal olid suured säästud ausalt välja teenitud.

Vaatamata sellele, et Q esitas kohtule hulgaliselt dokumente, mis tõendavad, et tal olid

legaalsed sissetulekud, kohus neid ei arvedtanud. See, et O. Martovoi lubas kasutada

Q-l oma pangakontot, oli tema panus tütre ülalpidamiseks. Kohus ei ole arvestanud ka

tema ütlusi, et ta võttis oma Venemaal elavalt sõbralt O-lt võlgu 25 000 eurot firma

arendamiseks. O tunnistas seda ka kohtus ülekuulamisel. Kohtu seisukoht, et tegu ei

olnud võlaga, mida O. Martovoi ei pea tagastama, on talle arusaamatu. Lõpuks teatab

apellant, et tema ei saa aru, kuidas kohus tuvastas, et ta on teeninud kriminaaltulu e

kuidas on võimalik tuvastada vahet tema sissetulekute ja varandusliku seisu vahel, kui

tal ei ole mingit vara.

Kolmanda isiku Q esindaja adv. Raiko Paas taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse

tühistamist osas, milles Q korterit (asukoht XXX, registriosa XXXXXXX) jäi koormama

hüpoteek

summas

eurot,

konfiskeeriti

tema

sõiduk

BMW

(registreerimismärgiga XXXXX) ja raha 2250. Kaitsja palub teha selles osas uus otsus,

millega eeltoodud korteri osas hüpoteeki mitte seada, ning muu eeltoodud vara osas

seda mitte konfiskeerida. Alternatiivselt palub kaitsja saata kohtuasi tühistatud osas

uueks menetlemiseks maakohtule.

Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud Q suhtes otsustusi tehes nii materiaalõigust,

menetlusõigust, kui ka ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus tugines täielikult vara

vaatlusprotokollile, mis on sisult menetleja arvamus ega saa olla vahetuks tõendiks

isiku vara, sissetulekute, väljaminekute kohta. Kohus jättis täielikult uurimata ja

analüüsimata apellandi poolt kohtule esitatud tõendid, mis juba ainuüksi moodustab

olulise menetlusnormide rikkumise. Kuna kohtuotsuse põhjendus peab sisaldama

tõenditele antavat hinnangut, siis on tõendite mittehindamine vaadeldav kohtuotsuse

põhjenduse puudumisena, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel menetluse oluline

rikkumine. See on ühtlasi vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklis 6 sisalduva ausa ja õiglase kohtumenetlusega. Toetumine

tõenditele hinnangu andmisel vaid uurimisasutuse arvamusele, jättes apellandi

esitatud tõendid hindamata, ei tekita veendumust, et kohus on olnud sõltumatu ja

erapooletu. Kohus ei saa isiku vara konfiskeerimise või selle asendamise menetluses

pimesi, kõiki tõendeid hindamata, toetuda uurimisasutuse vara vaatlusprotokollile,

kuna see pole asjakohane tõend selle hinnangu andmiseks. KrMS § 832 kohaselt

laiendatud konfiskeerimist saab teostada, kui seda õigustab erinevus isiku legaalse

tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel. See oleks eraldi eriteadmisi

nõudva vara analüüsi küsimus. Selle läbiviimiseks peaks seaduses olema täpne

metoodika nagu mistahes ekspertiisi teostamise puhul, mis seaduses puudub.

Metoodika puudumise tõttu jättis kohus nt arvestamata, et apellandi perekonda kuulus

ka haige ja abivajav ema vähemalt aastast 2014. Kaitsja hinnangul toob metoodika

puudumine kaasa põhiseaduse § 13 lg 2, § 32 rikkumisega ning rääkida ei saa ka

inimõiguste konventsiooni tähenduses ausast ja õiglasest kohtupidamisest.

Metoodikast peab olema üheselt arusaadav, mis tulu ja kulu elemente ja kuidas

hinnata. Kuna kohus konfiskeeris kolmanda isiku vara, kel endal ei ole kuriteoga seost,

siis pidi kohus veel eriti põhjalikult põhjendama oma seisukohta ja hindama selle

proportsionaalsust. Menetluses peavad olema tõendid, mis teevad usutavaks väite, et

kolmas isik on saanud vara kriminaalsel teel. Ka nt pere igapäevakulutuste tegemiseks

kuriteo toimepannud isiku poolt antud või kasutatud raha puhul ei pea teine pereliige

mõistlikult eeldama, et selleks kulutatud raha on saadud kuritegelikult teel ja kui ta

sellise raha kulutamist aktsepteerib, siis et selle eest on ta üks päev kogu oma

seadusliku varaga vastutav. Selliselt isikult vara konfiskeerimise asendamise korras

võõrandamine on apellandile kui kolmandale isikule individuaalselt ja ülemääraselt

koormav ega pole tema tegevusega seotult proportsionaalne. Kaitsja leiab, et ka

konfiskeerimise asendamise puhul tuleb kaaluda proportsionaalsust. Kaitsja märgib,

et ükski tõend ei kinnita, et kolmas isik tegi midagi kriminaalset või teadis sellest.

Sellises

olukorras

kolmanda

isiku

vara

konfiskeerimine

on

ilmselgelt

ebaproportsionaalne. Isegi kui vara päritolus on kahtlus, siis ka vara konfiskeerimise

või selle asendamise menetluses tuleks iga kahtlus tõlgendada isiku kasuks.

Kohus on ebaõigesti hinnanud apellandi ütlusi. Apellant on kohtule antud ütlustes

selgitanud, et ta elas vaid lapse pärast O. Martovoiga koos, igaühel oli oma sissetulek,

vara, tegu polnud leibkonnaga. Kohtuotsusest ei nähtu, miks tuleks järeldada

vastupidist ja apellandi ütlused pole usaldusväärsed. Apellant esitas hulganisti

tõendeid, mille ehtsust pole prokuratuur kahtluse alla seadnud või esitanud

omapoolseid tõendeid selle kohta, et esitatud tõendid pole õiged. Maakohus pole neid

tõendeid analüüsinud ja on piirdunud väitega, et apellant on esitanud hulganisti

tõendeid, millega on rikkunud asja lahendamise igakülgsuse, täielikkuse ja

objektiivsuse põhimõtet. Apellandi tõenditest nähtub, et ta ostis korteri enda ja oma

emalt saadud raha eest ning tal oli küllaldaselt rahalisi vahendeid endale nii korteri

ostmiseks kui ka varade vaatlusprotokollis tehtud igapäevaste kulutuste kandmiseks.

12. märtsil 2020 on apellant esindaja kaudu esitanud maakohtule dokumentaalsed

tõendid. Nt apellandi ema Ž müüs korteri XXX teel ja sai selle eest 860 000 krooni.

Majaehituseks ei läinud ja see raha jäi alles. Ka on esitatud kohtule tõendina volikiri

ema vara kasutamise kohta ja pangakonto väljavõte selle kohta, et apellant kasutas

ema kontol olevaid rahalisi vahendeid. Maakohus seda lahendi tegemisel ei

arvestanud. Apellant esitab ringkonnakohtule apellandi surnud ema Ž pangakonto

väljavõtte, millest nähtub samuti, et tal on olnud küllaldaselt rahalisi vahendeid (lisa 1).

Müüdud on mitu korterit (nt 4. augustil 2014 ja 12. oktoobril 2016) ja pangakontolt on

see raha osade kaupa välja võetud. Ka on kontolt näha, et 1. novembril 2016 on

apellant teinud ema kontolt volikirja alusel väljamakse summas 6000 eurot, millega on

lisaks juba kohtule esitatud tõenditele tõendatud, et apellant kasutas samuti ema

pangakontot ja tema rahalisi vahendeid. Pankadest puudus varem võimalus surnud

isikute pangakontode väljavõtete saamiseks ja see võimalus on tekkinud hiljuti.

Konventsiooni protokolli nr 1 artikkel 1 näeb ette isikute vara kaitse. Konventsiooni

artikkel 6 sätestab süütuse presumptsiooni põhimõtte ning artikkel 7 välistab isiku

suhtes kriminaalkaristuse kohaldamise juhul, kui tema isiklik kriminaalvastutus ei ole

eelnevalt kindlaks tehtud ja otsusega kinnitatud. Erinevalt kuritegelikul teel saadud

vara konfiskeerimisest, siis praegusel juhul seadusliku vara (apellandi korteri)

laiendatud konfiskeerimise asendamine on iseloomult ja tagajärgede poolest

karistuslik meede. Võttes arvesse põhimõtet, et isikut ei saa karistada teo eest, mille

eest võetakse vastutusele teine isik, on kolmandale isikule kohaldatud konfiskeerimis-

või selle asendamismeede artikliga vastuolus konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 1

ning artiklitega 6 ja 7.

Süüdistatava Aleksei Karpovi kaitsja adv. Robert Sarv taotleb esimese

alternatiivina

tühistada

maakohtu

otsus

süüdistatava

süüdimõistvas

ja

menetluskulusid tema kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega mõista

süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Teise alternatiivina taotleb

kaitsja tühistada maakohtu otsus A. Karpovi suhtes ja saata kriminaalasi maakohtule

uueks arutamiseks tagasi. Süüdistatava menetluskulud palub kaitsja jätta Eesti

Vabariigi kanda.

Kuna süüdistatavale etteheidetav alkoholi ebaseaduslik käitlemine on süüdistusakti

kohaselt toime pandud väljaspool Eestit, s.o Rootsis, samuti pole süüdistatava puhul

tegemist EV kodanikuga, tuleb esmalt lahendada küsimus Eesti karistusseaduse

kohaldatavusest. Kui selgub, et Eesti karistusseadus teole ei kohaldu, siis tuleb

süüdistatav arutatavas süüdistuses üheselt õigeks mõista. Maakohus leidis otsuses

kokkuvõtvalt, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on karistatav ka Rootsis ning

süüdistatava puhul on täidetud KarS § 7 lg 1 p-s 2 toodud eeldus, kuna süüdistataval

on Eesti elamisluba, Eestis püsiv elukoht, pere ja seosed Eesti Vabariigiga, samuti

põhjusel, et süüdistatava määratlemata kodakondsuse tõttu puudub võimalus teda

Eestist välja saata (otsuse lk-d 29 ja 30).

Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et KarS §-

s 7 sätestatud eeldused arutatava süüteo menetlemiseks Eesti õiguse järgi on

täidetud. Süüdistuses pole väidetud, et süüdistatav oleks süüteo välismaal toime

pannud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Seetõttu on

süüteo Eesti kohtus KarS § 7 lg 1 p 1 alusel menetlemine välistatud. Apellandi

hinnangul on ilmne, et süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal ka Eesti kodanik

ega saanud selleks pärast teo toimepanemist. Samuti pole süüdistatava puhul

tegemist välismaalasega KarS § 7 lg 1 p 2 tähenduses/mõttes, kes on Eestis kinni

peetud (a) ja keda ei anta välja (b). Nimelt on õigusalases kirjanduses (nt KarS komm,

2015, § 12, p-d 4.2 ja 4.3) leitud, et KarS § 7 lg 1 p 2 tähenduses mõistetakse

välismaalase all iga isikut, kes ei ole Eesti kodanik ning keda ei saa välja anda, s.t et

need tunnused peavad esinema kumulatiivselt. Õigusalase kirjanduse kohaselt on

selliseks isikuks nt välismaalasest poliitiline põgenik. Süüdistatava puhul ei ole tegu

sellise isikuga. Maakohtu argumentatsioon süüdistataval Eestis püsiva elukoha ja pere

omamisest ning seostest Eesti Vabariigiga, ei haaku KarS § 7 lg-s 1 sätestatuga ning

väljub sätte piiridest. Maakohtu seisukoht võimaluse puudumisest süüdistatav Eestist

välja saata, tema kodakondsuse määratlematuse tõttu, on ebaõige ega ole

asjakohane. Ka süüdistatava Eesti elamisluba ei anna alust lugemaks teda KarS § 7

lg-s 1 nimetatud isikuks. Riigikohus on lahendi 3-1-1-35-07 p-s 9 selgitanud, et

karistusseaduse isikulist kehtivust piirab lisaks KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus,

mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui

see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi

põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus.

Apellandi hinnangul saab KarS § 375 lg 1 dispositsiooni täita üksnes siis, kui alkoholi

käitlemisel rikutakse Eesti õiguse norme. Apellandi hinnangul tuleneb nimetatud

eripära KarS § 375 lg 1 koosseisutüübist – tegemist on blanketse süüteokoosseisuga

(vt RKKKo 1-16-9717/24), mille teatud elemente tuleb sisustada üksnes siseriikliku,

mitte välisriigi õigusega. Kuna Eestis pole väidetava alkoholi käitlemist üldse aset

leidnud, pole võimalik väita, et alkoholi käitlemisel rikuti mõnda Eesti õiguse normi

(alkoholiseadust). Süüdistusaktis pole välja toodud ühtegi õigusnormi või viidet või

asjaolu või ka tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav käitles ebaseaduslikult alkoholi

Eesti pinnal (süüdistusaktis on kirjas üksnes alkoholi suure koguse tuvastamist

puudutavad õigusnormid, kuid see ei ole õigusnorm, mis reguleerib alkoholi käitlemist).

Üks riik ei saa karistada isikut üldjuhul selle eest, kui isik rikub välisriigi haldusõigust

(nt Rootsi alkoholiseadust). Tegemist ei ole ka transiitdeliktiga (KarS komm, 2015, §

12, p 5.3: Tegu pannakse toime nii, et põhjuslik ahel läbib üht riiki ning tagajärg võib

saabuda teises riigis. Transiitmaa on süüteo koht aga üksnes siis, kui transiitteos

endas on süüteokoosseisu tunnuseid (nt KarS § 184: narkootilise aine vedu)), kuivõrd

transiitdelikti korral peab olema tegu karistatav ka transiitmaal. Süüdistuses pole

märgitud normi, mida süüdistatav või ükskõik missugune muu isik oleks Eestis

rikkunud. Näiteks narkoaine käitlemine oleks igal juhul ebaseaduslik (v.a teaduslikul

või meditsiiniliselt eesmärgil), kuid kõik Eestist välja liikunud alkoholikoormad olid

vormistatud kehtiva õiguse nõuete kohaselt. Järelikult kohaldas maakohus ebaõigesti

materiaalõigust, kui leidis, et süüdistatavale etteheidetav tegu on Eestis menetletav

(KarS § 7 lg 1). Seetõttu tuleb süüdistatav KarS § 375 lg 1 järgi õigeks mõista. Kui

ringkonnakohus peaks asuma aga teistsugusele seisukohale, märgib apellant järgmist.

Süüdistatav ei saanud ühtegi Eestis kehtestatud alkoholi käitlemise nõuet rikkuda,

kuna süüdistuses etteheidetud süütegu (alkoholi käitlemine) ei leidnud Eestis aset.

Vastupidi, süüdistusakti kohaselt pandi siinarutatav tegu toime üksnes ja ainult Rootsi

Kuningriigis (vt süüdistusakti lk-d 61 – 65). Maakohtu viited ATKEAS-i rikkumistele on

apellandi hinnangul ebaõiged ja ebavajalikud (nt otsuse lk 30 jj). Apellandi hinnangul

ei oleks üleliigne viidata sellelegi, et prokurör esitas kohtule tõendid, et alkoholi

transport oli vormistatud kooskõlas kehtiva õiguse nõuetega. Järelikult süüdistatav ei

rikkunud Eestis alkoholi käitlemise nõudeid. Lisaks on tegemist tegevusdeliktiga, mis

tähendab, et süüdistusaktis peab olema avatud konkreetne tegu, millega Eesti kehtivat

õigust rikuti, kui ka kehtiva õiguse normid. Süüdistusakti puudujäägid ei võimalda

Karpovit ega Martovoid süüdi tunnistada, sest süüdistuse etteheide maksumärgiga

märgistamata alkoholi käitlemises on juba loogiliselt vastuoluline: Eesti riik ei saa

kontrollida Rootsis aktsiiside maksmist (st maksumärgi lisamist) ega võimaliku

rikkumise eest karistada. Eestil puuduvad Rootsi täitevvõimu volitused.

Apellant selgitab, et süüdistatava alkoholiäri on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi

auhindu ja ta tegutseb jätkuvalt alkoholi tootmise alal. See kinnitab, et süüdistatav pole

kunagi alkoholi ebaseaduslikult Eestis käidelnud ning temalt pole keegi alkoholi

käitlemise õigust ära võtnud. Süüdistatava osas pole ühelgi riigiasutusel olnud kunagi

pretensioone ega muid etteheiteid, st ükski avalik-õiguslik asutus (nagu nt MTA, PPA

jt) pole esitanud X OÜ-le ühtegi pretensiooni. MTA pole maksude määramise tähtaja

jooksul makse määranud jne, mis viitab samuti sellele, et tema tegevus on olnud

seaduslik ja korrektne.

Eeltoodust olenemata on apellant seisukohal, et asjas puuduvad usaldusväärsed

tõendid, et süüdistatav oleks teadnud või koordineerinud alkoholi ebaseaduslikku

käitlemist Rootsis või oleks olnud kuidagi seotud alkoholikoorma peatamise, maha

laadimise või alkoholi ebaseadusliku turustamisega. Rootsi Kuningriik on Rootsis

toime pandud ebaseaduslikud alkoholi käitlejad kinni pidanud ning neid karistanud.

Süüdistatavale Oleg Martovoyle pole Rootsi pretensioone esitanud. Süüdistusakti

kohaselt oli süüdistatava tegevus suunatud sellele, et ta saatis Eestist alkoholikoormad

välisriigi aktsiisilattu (süüdistusakti lk-d 61 – 65), kust see siis väidetavalt kuriteo

toimepanemise sihtriiki edasi toimetati. Samas pole tõendatud, et süüdistatav oleks

kas või kuidagi suutnud organiseerida edasist tegevust või soovinud seda suunata.

Süüdistatava tegevuses puuduvad nii intellektuaalne element (et ta teadis) kui ka

voluntatiivne element (soov õigust rikkuda). Süüdistatav selgitas kohtule veenvalt, et

pärast seda, kui ta on saatnud ükskõik millise alkoholikoorma teele, kaotas ta selle üle

faktilise kontrolli ning kontrolli asus teostama kauba saaja. Apellandi hinnangul ei ole

kohtus vastupidiseid tõendeid uuritud.

Apellandi hinnangul väljus prokurör süüdistatavale ja O. Martovoile esitatud süüdistuse

piiridest ja rikkus seega süüdistatava kaitseõigust, kui esitas mitmeid uusi väiteid –

väited süüdistatava poolt aktsiisi tasumata jätmise kohta ja aktsiisi tasumise

vastutamise kohta. Süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on

eelduseks isiku süüditunnistamisele (viited nt RKKKo 1-17-9941, p 8 ja RKKKo 1-17-

1327, p 13; RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). Apellant on seisukohal, et aktsiis tuleb maksta

ajal ja riigis, kus toimub alkoholi kasutussevõtmine. Süüdistusaktis ei ole aktsiisi

maksmise teemat puudutatud, mistõttu ei saa maakohus nimetatud asjaolu oma

otsuses ka käsitleda (nt otsuse lk 32). Pealegi – süüdistusakti kohaselt saatis

süüdistatav vaidlusaluse alkoholi Läti aktsiisilattu, mis tähendab, et sellega kadus

süüdistataval kohustus Eesti pinnal aktsiisi maksta või muid avalik-õiguslikke

toiminguid teha. Alates hetkest, mil alkohol jõudis Läti aktsiisilattu, hakkasid sellele

kehtima Läti Vabariigi õigusnormid. Seega pole Eesti õiguse alusel süüdistatava

vastutusele võtmine enam võimalik, sest ATKEAS § 24 lg 1 kohaselt tekib aktsiisi

maksmise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel.

Apellant leiab, et süüdistuses KarS § 255 lg 1 alusel tuleb süüdistatav õigeks mõista

järgmistel põhjendustel. Süüdistataval puudus ühenduses ülesanne, mida täita, kuigi

selle tuvastamine on kuritegeliku ühenduse puhul nõutav (viited Riigikohtu lahenditele

1-16-6452/340, 3-1-1-57-09, p 13.1). Süüdistatava ülesandeks sai väidetavas

kuritegelikus ühenduses hüpoteetiliselt olla üksnes alkoholi ebaseadusliku käitlemise

n.ö esmane organiseerimine. Apellandi hinnangul puuduvad tõendid, et süüdistatava

ülesanne kuritegelikus ühenduses oli midagi muud peale alkoholi käitlemise. Kuna

süüdistatava ülesanne piirdus ainult sellise tegevusega ning kuna ta tuleb alkoholi

ebaseaduslikus käitlemises mõista õigeks, siis tuleb ta mõista õigeks ka kuritegeliku

ühenduse kuulumise süüdistuses. Maakohus jättis selle tõsiasja kohtuotsuse

tegemisel aga tähelepanuta, kohaldades ebaõigesti materiaalõigust.

Lisaks puuduvad tõendid kuritegeliku ühenduse eksisteerimise kohta. Seejuures

puuduvad tõendid, mis kinnitavad, et süüdistatav kuulus enda teada kuritegelikku

ühendusse.

Apellandi hinnangul rikkus maakohus süüdistatavate ütluste ebausaldusväärseks

lugemisel oluliselt menetlusõigust. Märkides kohtuotsuses, et süüdistatava väited

kuritegelikku organisatsiooni mittekuulumisest on ebausaldusväärsed ning ei tule

tõendina arvesse, on kohus sisuliselt omistanud asjas kogutud muudele tõenditele a

priori privilegeeritud tõeväärtuse, mida kehtiva KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole lubatud

teha (ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu). Seega on maakohus apellandi

hinnangul toiminud süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ilmselt

KrMS §-s 3051 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust rikkuvalt. Kõnesolev rikkumine

on oluline (KrMS § 339 lg 2) – sest, kui maakohus ei oleks süüdistatava ütlusi

ebausaldusväärseks

lugenud,

puudunuks

maakohtul

seonduvalt

kõnesoleva

koosseisuga lubatav tõendikogum, mis annaks tõenduslikud alused tunnistada

süüdistatav etteheidetud süüteos süüdi. Apellandi hinnangul puuduvad alused

kahtlemaks süüdistatava ütluste usaldusväärsuses. Asjas pole ka esitatud ega uuritud

ühtegi tõendit, mis viitaks kaudseltki vastuolule süüdistatava ristküsitlusel antud ütluste

ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel või võimalikele puudujääkidele

süüdistatava võimes tajuda adekvaatselt tema ümber toimuvat ning tema poolt

tehtavat. Maakohtu otsuses puuduvad loogilised, faktilised ja õiguslikud põhjendused

süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemise kohta.

Apellandil jääb selgusetuks, milliste tõenditega süüdistatava ütlused vastuolus on.

Lõviosa maakohtu otsuses refereeritud tõenditest, mis peaksid andma tunnistust

väidetava ühenduse eksisteerimise ja süüdistatava sinna kuulumise kohta, on

asjakohatud. Näiteks refereerib maakohus otsuses pikalt tunnistaja R kohtuistungil

antud ütlusi (mk otsuse lk 52 jj), kus isik annab tunnistusi lihtsalt selle kohta, et ta on

kursis vanglas kasutatava slängiga (nimetab ja tõlgib mõningaid sõnu) ning et ta teab

kuritegelikest grupeeringutest AP grupeeringut (millel puudub seos käesoleva

kriminaalasjaga) jne. Maakohus asub neist ütlustest tegema kaugeleulatuvaid

järeldusi, nagu ütlustest nähtuks, et teatud kaassüüdistatavate vahel oli loodud

kuritegelik organisatsioon, lihtsalt sellest tulenevalt, et nad kasutasid väidetavalt

„vangla slängi“ (otsuse lk 53). Apellandi hinnangul on selliste järelduste esitamine

otsuses menetlusõigust oluliselt rikkuv.

Juhuks, kui ringkonnakohus peaks leidma, et süüdistatava ütlused kuritegelikku

ühendusse kuulumise kohta on ebausaldusväärsed, märgib apellant järgmist. KarS §

255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik

potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku

julgeolekut ohustav (viide Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-16-9978 p-dele 197 ja 202;

RKKKo 1-16-6452/340, p 37). „Ühendusse“ kuulumist tuleb tõlgendada kitsendavalt

ehk süü tõendamiseks peavad esinema väga kaalukad tõendid. Süüdistavate tegevus

ei vasta kuritegeliku ühenduse tunnustele. Nt peab esinema ühenduse identiteet, mida

pole praegusel juhul tõendatud. Lisaks, süüdistuse kohaselt püsis ühenduse väidetav

allharu püsti vaid Oleg Martovoi kuritegeliku autoriteedi najal. Seega, kui tema oleks

ühendusest lahkunud, ei oleks ühendusest midagi alles jäänud. See aga tähendab, et

kuritegeliku ühenduse püsivusest, mis on nõutav, ei saa rääkida. Kohtupraktika

kohaselt peab kuritegelikul ühendusel tervikuna olema mingi ülimuslikum ühine huvi ja

eesmärk, mis ületab konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist. Praegusel

juhul on väljaspool mõistlikku vaidlust, et süüdistatavate ülimuslikum ühine huvi ja

eesmärk, mis veel ületas üksikkuriteo toimepanemist, puudus täielikult.

Ülalviidatud praktikas on leitud, et liikme allumine kuritegeliku ühenduse tahtele ei saa

põhineda vaid tema pragmaatilisel soovil teha teistega mõnda aega koostööd,

saamaks osa tulust, mis kaasneb konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemisega

(sh mingi kuritegeliku skeemi pikemaajalise toimimisega). Kuna väidetava alkoholi

ebaseadusliku käitlemise puhul ei olnud alluvussuhet, ei saa rääkida kuritegelikust

ühendusest.

Teiseks, ülalviidatud kohtupraktika kohaselt iseloomustab kuritegelikku ühendust ka

organisatsiooni tahe, millele selle liikmed alluvad. Praegusel juhul on ilmne, et

organisatsiooni tahte olemasolu või selle prevaleerimine üksikliikme tahte ees, on

täiesti tõendamata. Süüdistatava puhul on tõendamata jäänud, et ta allus

organisatsiooni tahtele või lähtus oma tegevuses organisatsiooni tahtest.

Viidatud kohtupraktika kohaselt eeldab kuritegeliku ühenduse olemasolu üldjuhul

teatud reeglite olemasolu, millele tuginevalt selle struktuur moodustub, koos püsib.

Praegusel juhul ei ole täidetud üksikliikme tahte tahaplaanile surumise aspekt. Fakt

on, et süüdistatav poleks teinud midagi sellist, millega ta ise poleks nõus olnud. Kohtus

uuritud tõendite pinnalt saab järeldada, et süüdistatavad olid väga lõdvalt seotud.

Kolmandaks, valitseva kohtupraktika kohaselt peab tuvastatav olema ka „väline

toimemehhanism“. St, et ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks saavutamiseks

või seda toetavaks tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid, ostab ära

riigiametnikke, mõjutab või üritab mõjutada poliitikat, meediat, avalikku haldust või

majandust, on saavutanud või üritab saavutada turgu valitsevat või vähemalt olulist

positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Apellandi hinnangul ei uuritud kohtus

ühtegi tõendit, millest oleks nähtunud, et väidetav ühendus oleks mõjutanud meediat,

poliitikat, avalikku haldust, kasutanud vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid jne.

Keegi ei tunnetanud süüdistatavat ühenduse liikmena, tal polnud ühiskonnas sellist

kuvandit ega objektiivselt äratuntavat „brändi“.

Nii Tartu Ringkonnakohtu otsuse juhiste analüüsis (vt ülalt) kui ka nn lahkumistasu

analüüsi juures ilmneb väga oluline aspekt: süüdistatav pole kunagi olnud ega tahtnud

olla „ühenduse“ liige. Kohtupraktika kohaselt saab „ühenduses“ olla vaid nii, et isik

saab ühenduse liikmeks (i) ja lahkub sealt (ii) (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-132-12, p

10). Sellest järeldub, et isik ei saa olla vastu tahtmist või nii, et keegi teine arvab või

loeb teda ühenduse liikmeks. Isik peab vähemalt kaudse tahteavaldusega välja

näitama – sh püsivalt – soovi kuuluda ühendusse. Näiteks räägib sellest enda

suhtlusringkonnas või annab muul viisil avalikkusele mõista, et ta kuulub ühendusse:

uhkustab, otsib sellega n-ö kaitset teiste isikute eest, hädaldab kellegi „liiga tegemise“

üle vms. Süüdistatava puhul ei esine ühtegi sellist tunnust. Apellandi hinnangul pole

asjas uuritud ka ühtegi tõendit, mis lubaks asuda vastupidisele seisukohale.

Ühendusse kuulumiseks peab esinema vähemalt kaudne tahtlus, mis pole A. Karpovi

puhul täidetud. Ühestki jälitusega kogutud materjalist ei ilmne vähemalt kaudselt, et

süüdistatav oleks olnud teadlik „ühenduse“ eksistentsist või sellest, et Oleg Martovoi

tegeleb „ühenduse juhtimise või organiseerimisega“. Ühendusse kuuluvaks ei saa

süüdistatavat muuta ka nn lahkumistasu nõudmine (apellant vaidlustab ka üldse sellise

mõistekasutuse).

Apellant toob järgnevalt välja süüdistuse formaalsed puudujäägid. Nimelt ei vasta

süüdistus Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-16-9978 p-s 101 märgitud selge ja täpse

süüdistuse tingimustele. Süüdistus on üldine. Süüdistuses pole kirjeldatud ühtegi

kuritegeliku ühenduse liikmeks olemise tunnust, piirdutud on vaid lahkumistasu väga

üldise kirjeldamisega. Süüdistusversioon põhineb oletustel. Ebatäpset või -selget

süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil

suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud (RKKKo 3-1-1-40-14, p 67),

nagu praegusel juhul. Süüdistusakti formaalsed puudused ei võimalda süüdistatavat

kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistada ning maakohus oleks pidanud

süüdistatava ainuüksi sel põhjusel õigeks mõistma.

Apellant märgib, et teoreetiliselt on võimalik, et O. Martovoi jääb muus osas

kuritegeliku ühenduse süüdistuses süüdi. A. Karpovile tehtud etteheiteid tuleb

analüüsida O. Martovoist eraldi. Ka prokurör on süüdistusaktis tõmmanud selge piiri

kahe „haru“ vahele. Ehk ühe „haru“ võimalik õigusvastasus ei mõjuta teist „haru“ ning

võib täiesti vabalt juhtuda, et üks haru polegi üldse kuritegeliku ühenduse osa. Ka juhul,

kui süüdistatav jääb süüdi alkoholi ebaseaduslikus käitlemises, tuleb analüüsida eraldi

tema kuulumist kuritegelikku ühendusse. Ainuüksi nn üksikkuriteo toimepanemine

kaastäideviijana isikuga, keda süüdistatakse kuritegeliku ühenduse organiseerimises,

ei muuda süüdistatavat „ühenduse“ liikmeks.

Süüdistatava Eduard Košljakovi kaitsja adv. Silver Reinsaar taotleb oma

apellatsioonis

kontrollida

jälitustegevuse

seaduslikkust.

Kaitsja

taotleb

ringkonnakohtul

kohustada

prokuratuuri

väljastama

kaitsjale

E. Košljakovi

mobiiltelefoni ja tema elukohas toimunud vestluste pealtkuulamist võimaldanud

prokuratuuri taotluste ja kohtumääruste koopiad. Juhul, kui prokuratuur taotleb nende

materjalide tutvustamata jätmist kasvõi osaliselt, palub kaitsja, et selle kohta

koostataks kohtulahend ning kohus otsustaks jälitustoimingute alusmaterjalide

tutvustamise osas, milles kohus ei pea tutvustamata jätmist piisavalt põhjendatuks.

Lisaks palub kaitsja jätta kohaldamata KrMS § 901 lõige 2 ja elektroonilise side

seaduse § 1111 lõige 2 vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega ning kujundada kohtul

seisukoht lubade põhjendatuse osas. Samuti taotleb kaitsja, et ringkonnakohus

kohustaks Tallinna Vanglat võimaldama E. Košljakovil kuulata enne ringkonnakohtu

istungit jälitustoimingute käigus kogutud teabesalvestisi või alternatiivselt kuulata need

vahetult üle kohtuistungil. Samuti palub kaitsja võtta tõendina asja materjali juurde

mitte-vandetõlgi tõlgitud dokumentaalsed tõendid süüdistatava ja kolmanda isiku

varalise seisundi tõendamiseks. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist E.

Košljakovi süüdimõistmises ja karistamises karistusseadustiku § 256 lõike 1 järgi, vara

konfiskeerimises ja menetluskulude tema kanda jätmises (sh kohtuotsuse

õigeksmõistvas osas), süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja

saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsiooni

põhjendused on järgmised.

Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui tuvastas kuritegeliku ühenduse

suunatuse narkokuritegude toimepanemisele üksnes sel alusel, et T. Solomatovi

valdusest leiti ca 50 grammi narkootilist ainet (vt otsuse lk 69). Otsuses puuduvad

põhjendused, mille alusel loeti see või mõni teine narkokuritegu ühendusespetsiifiliselt

seotuks E. Košljakovi väidetava kuritegeliku ühenduse ehk nn Loksa haruga või selle

eesmärkidega nn T asjas väljendatud Riigikohtu praktika tähenduses (RKKKo 1-16-

6452, p 39). Kaitsja leiab, et kuritegeliku ühenduse juht peab ühenduse abil hoidma

oma kontrolli all ka ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid. Erinevalt lihtliikmest

eeldab ühenduse juhtimise süüdistus vältimatult ka ühenduse juhi kui ühendust ja selle

tegevust juhtiva isiku teopanust kas või nn täideviija-täideviija-taga kontseptsiooni

tähenduses. Kui isikute ühendus on kuritegelik, siis peab juht juhtima ühenduse poolt

toimepandavaid kuritegusid ning seega hoidma neid tegusid ka enda kontrolli all.

Vastasel juhul ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega. Maakohtu otsuses pole sedagi

kuritegeliku ühenduse kohustuslikku tunnust tuvastatud, mistõttu tuleb E. Košljakov

KarS § 256 lg 1 järgi õigeks mõista. Maakohus pole arvestanud, et liikme toimepandud

kuritegu peab vastutuse jaatamiseks olema ühenduse ja selle eesmärkidega

spetsiifiliselt seotud. Otsuses pole tuvastatud T. Solomatovi ega ka kellegi teise poolt

toimepandud narkokuriteo ühendusespetsiifiline iseloom. Selliselt süüdimõistva

kohtuotsuse tegemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike

2 tähenduses.

Kohus rikkus oluliselt menetlusõigust anonüümsete tunnistajate küsitlemisel, piirates

küsitluse eseme üksnes tõendamiseseme asjaoludega. KrMS § 288 lg 8 võimaldab

küsida ka tõendamisesemest väljapoole jäävate asjaolude kohta. Piirates esitatavate

küsimuste ringi üksnes tõendamiseseme asjaoludega ja välistades tunnistaja

usaldusväärsust kontrollida võimaldavate küsimuste küsimist rikkus maakohus

oluliselt tunnistaja ülekuulamise korda. Lisaks selgus ristküsitlusel, et anonüümsed

tunnistajad andsid ütluseid, vähemalt E. Košljakovi osas, asjaolude kohta, mida nad

ise polnud tajunud ja millest said teadlikuks teiste isikute vahendusel. KrMS § 66 lõike

21 kohaselt pole sellise isiku ütlused üldjuhul tõendiks. Viidatud normis toodud erandite

osas puuduvad otsuses selged argumendid. Otsuses puudub ka sisuline analüüs

anonüümsete tunnistajate usaldusväärsusest.

Lisaks sellele, et anonüümsete tunnistajate küsitlemisel ja otsuses käsitlemisel rikuti

oluliselt menetlusreegleid, ei võimalda kohtuotsuse põhjendused veenduda ka selles,

et need ütlused kohtukoosseisus siseveendumust ei mõjutanud olulisel määral KrMS

§ 15 lg 3 tähenduses. Otsuse põhjendustest ilmneb, et kohus on tuginenud

anonüümsete tunnistajate „Ü“, „P“ ja „B“ ütlustele, kuid otsuses pole selgitatud, millisel

määral on need anonüümsed tunnistajad mõjutanud kohtukoosseisu siseveendumuse

kujunemist. Kaitsja viitab seejuures Riigkohtu lahendile 3-1-1-89-12, ple 20, milles on

selgitatud, kuidas hinnata, kas tõend on omanud määravat tähendust KrMS § 15 lg 3

tähenduses. Maakohtu otsuse pinnalt võimalus veenduda, et kohtuistungil vahetult

uurimata jäänud tõendid, samuti anonüümsete tunnistajate ütlused, ei omanud

kohtukoosseisu siseveendumuse kujunemisel määravat rolli. See tähendab

põhjendamiskohustuse rikkumist.

Kaitsja palub, et ka ringkonnakohus kuulaks helisalvestisi kas nõupidamistoas

vahetult, et kontrollida, kas nendest on võimalik midagi aru saada või mitte. Maakohus

keeldus osaliselt helisalvestiste kuulamisest, kuigi sellest keeldumiseks puudusid

õiguslikud alused. Nimelt ei ole maakohus arvestanud, et dokumentide, asitõendite ja

teabesalvestiste puhul näeb KrMS § 296 lõige 3 ette, et avaldamise viis peab lähtuma

konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist.

Kaitsja hinnangul on kohus käsitlenud anonüümsete tunnistajate ütluseid Aivar Tartu,

Albert Tsoi ja Timofei Solomatovi rolli osas mitte määravate, vaid ainsate tõenditena.

Kohtuotsuses pole viiteid muudele tõenditele, mida kohus oleks pidanud nende isikute

rolli osas piisaval määral oluliseks. Seega rikkus kohus KrMS § 15 lg-st 3 tulenevat

kohtuliku uurimise vahetuse põhimõtet, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS

§ 339 lg 2 järgi.

Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsjate taotlused jälitustoimingute

salvestiste kuulamiseks kohtuistungil. Kohtueelses menetluses puudus samuti see

võimalus, kuna PPA ja Tallinna Vangla seda ei võimaldanud. Kaitsja leiab, et seetõttu

tuleks salvestised saata vanglasse, et süüdistatav saaks need läbi kuulata.

Alternatiivselt

taotleb

kaitsja

kuulata

need

üle

kohtuistungil,

kuid

menetlusökonoomiselt mõistlikumaks peab kaitsja nende saatmist vanglasse.

Kohtu poolt esile toodud jälitusmaterjalide tekstiosad ei võimalda aru saada, miks

kohus näeb nende vestluste osas, et käsitletakse E. Košljakovi juhitud nn „Loksa haru“

kui narkokuritegude toimepanemisele suunatud ning KarS § 255 tunnustele vastava

kuritegeliku ühendusega seonduvaid asjaolusid.

Kaitsja osutab järgnevalt maakohtu otsuse tegemisel tõendite hindamisel tehtud

vigadele, mistõttu tuleks ringkonnakohtul anda asjas kogutud tõenditele omapoolne

uus hinnang ja mõista süüdistatav õigeks. Otsuse lk 54 osas leiab kaitsja, et 18. aprilli

2017 vestluse osas ei ole otsusest arusaadav, mis tõenditele kohus tugines, kui

järeldas, et räägitakse kuritegelikest ühendustest ja nende ühendamistest. Vestluses

on tekstiosi, mis on märgistatud sõnaga „arusaamatu“. Seetõttu pole võimalik aru

saada selle vestluse kontekstist, sh sellest, keda pidas Oleg Martovoi silmas väljendi

„meie“ all (st kes ühendas) ja samuti jääb selle vestluse pinnalt kättesaamatuks mida

ühendati. Kohus on tuginenud E. Košljakovi kohtumisele V-ga, kuid otsuses puudub

selgitus, milline on selle kohtumise tähtsus esitatud süüdistuse kontekstis. Samuti on

kohus tuginenud E. Košljakovi kohtumisele R2-ga, kuid selgitamata on jäänud, milliste

tõendite alusel (lisaks anonüümsetele tunnistajate ütlustele) seostatakse seda

kohtumist kuritegevusega. Otsuse 58. leheküljelt nähtuvalt tuvastati „eeltoodud

kõnede alusel“ E. Košljakovile esitatud süüdistuse tõendatus. Kaitsjale jääb

selgusetuks, mis kõne millise järelduse teha võimaldab. Lisaks jättis kohas hinnangu

andmata tunnistaja N2 ütlustele. Tunnistaja N2-le teadaolevalt ei olnud tema kuriteoga

E. Košljakov seotud. Samuti ei ole käsitletud tõendeid, mille alusel võiks veenduda, et

A. Tsoi või T. Solomatovi poolt toimepandud narkokuritegude üle oleks olnud E.

Košljakovil ühenduse juhi staatusest tulenev mõju.

Seonduvalt tunnistaja O2 ütlustega märgib kaitsja, et maakohtu otsuses puuduvad

tõendipõhised viited, mis kummutaks tunnistaja ütluseid seoses treeningsaali kuuri

katuse remondiks mõeldud rahaga (vt 14.11.2019 kohtuistungi protokolli –

kohtutoimiku II kd, tl 230). Tunnistaja on kirjeldanud T. Solomatovi ja iseenda

tegutsemist spordisaali ehitusel. Tunnistaja on selgitanud, et sai ehitustöö eest

ametlikult töötasu Y OÜ-st. Prokurör ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid tunnistaja

väiteid kummutada. Oluline probleem otsuses on tunnistaja Albert Tsoi ütluste arvesse

võtmata jätmine. Tunnistaja selgitas enda telefonikõnet seoses „vastu pead

saamisega“ 12. augusti 2020 istungil (vt kohtutoimiku IV kd tl 90 jj): see oli ülekantud

tähenduses, talle tehti nn ajupesu seoses mõnuainete tarvitamisega. Tunnistaja

kinnitas, et keegi teda füüsiliselt väärkohelnud ei ole. Lisaks tugines kohus

märkimisväärses mahus kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuigi kaitsjad ei

saanud neid isikuid kohtus vahetult küsitleda. Seejuures on E2 üle kuulatud

tunnistajana, kuigi tema ütluste sisust nähtub otseselt, et teda tuleks käsitleda

kahtlustatavana, tagades talle menetluslikud õigused. Väidete osas, et kuritegelik

ühendus toetas enda vanglas viibivaid liikmeid, on kaitsja hinnangul oluline, et

kuritegelikust ühendusest saab rääkida juhul, kui toetati vanglas viibivaid ühenduse

liikmeid, mitte suvalisi vange. Välja tuleb seega selgitada, keda toetati. Süüdistatavad

ei ole kandnud raha kinnipeetavate isikukontodele, kes on käsitletud ühenduse

liikmena. Aivar Tartu ja Eduard Košljakovi kaitsja vahelise telefonikõnega seonduvalt

märgib kaitsja, et vastavalt advokatuuriseaduse § 43 lõike 2 kohaselt on advokaadile

usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Selle olulisust on rõhutanud Euroopa

Inimõiguste Kohus. Lisaks selgitab kaitsja, et kohus luges põhjendamatult

süüdistatava E. Košljakovi ütlused ebausalduväärseks. Eeltoodud vead tõendite

hindamisel tõid kaasa olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 2 tähenduses ning tingivad

E. Košljakovi õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi.

Järgnevalt vaidlustab kaitsja vara konfiskeerimist ja asenduskonfiskeerimist, leides, et

kohtu põhjendused selle kohta on ühekülgsed. Maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu

praktikaga, mille kohaselt kolmandale isikule ei laiene KarS § 832 lg-s 1 ette nähtud

ümberpööratud tõendamiskoormis. Asjaolu, kas kolmas isik on vara omandanud

täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast

oluliselt soodsamalt, või asjaolu, et kolmas isik teadis vara omandades, et vara

võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks, peab tõendama prokuratuur (RKKKm

3-1-1-10-16, p 35). Maakohus leidis, et kolmas isik A2 ei ole tõendanud raha kuuluvust

temale või et tal ei ole legaalset sissetulekut. Kolmas isik ei pea tõendama enda

sissetulekute legaalset päritolu. Prokuratuur peab tõendama, et kolmanda isiku

sissetulekud pärinevad toimepanijalt ilma kohase vastusoorituseta. Maakohus rikkus

selliselt oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kaitsja hinnangul pole prokuratuur esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis lubab

arvata, et kolmas isik on vara soetanud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise

vara arvel. Samuti ei ole prokurör esitanud tõendit, mis kummutaks kolmanda isiku

ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid. Asjaolu, et sissetulekuid pole deklareeritud,

selliseks järelduseks alust ei anna, sest on tavapärane, et kõiki sissetulekuid ei

deklareerita. Kaitsja esitas hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, mida kohtul oli

võimalik hinnata (vt kaitsjate tõendite II kd, tl 29–84). Seega on kaitseversiooni

kontrollimise võimalus kohtule ja prokurörile antud (viide Tallinna Ringkonnakohtu 20.

juuni 2020 otsuse nr 1-16-10503, lk 38). Ei ole põhjendatud väita, et dokumentaalsed

tõendid ja kolmanda isiku ütlused ei kummuta prokuröri versiooni. Prokurör ei ole

ühtegi vastutõendit esitanud.

KarS §-s 832 sätestatud konfiskeerimise esmast alust ei ole prokuratuur tõendanud.

Varalise seisundi vaatlusprotokoll ei ole KrMS § 63 lõigete 1 ja 2 tähenduses

iseseisvaks

tõendiks.

Sisuliselt

on

tegemist

KrMS

§-s 4034

reguleeritud

konfiskeerimismenetluse kokkuvõttega, mis on abistavaks materjaliks prokurörile

konfiskeerimistaotluse esitamiseks kohtule (viide Viru Maakohtu otsusele nr 1-14-

4047).

Kaitsja on süüdistatava ja kolmanda isiku A2 vara legaalset päritolu tõendanud

erinevate dokumentaalsete tõenditega. Kohtuotsuses puuduvad viited tõenditele, mille

alusel kohus leidis, et Venemaal sularaha kasutamine tehingutes on eluliselt

ebausutav. Avalikud allikad kinnitavad kaitsja hinnangul vastupidist (viide Äripäeva

artiklile ja prokuratuuri pressiteatele). Menetlusnormi rikkumise tingis see, et kohus ei

viidanud, millele ta tugines, kui ta nii arvas. Sularaha on käibes lubatud ja tavapärane,

eriti Venemaal ja arvestades, et lepingud sõlmiti juba aastaid tagasi. Asjaolu, et tehing

täideti sularahas, ei anna veel alust järeldada, et lepingud on võltsitud. Seejuures pole

prokuratuur taotlenud lepingudokumentidele nt käekirjaekspertiisi teostamist või muul

viisil soovinud lepingute ehtsust kahtluse alla seada. Samuti on prokuratuuril olnud

võimalus lepingu autentsuse kontrollimiseks lepingu teise osapoole kohtusse

kutsumine või küsida täiendavaid andmeid lepingute esemete, täitmise asjaolude ja

muu taolise kohta. KrMS § 63 lõike 1 kohaselt on kriminaalasjas tõendiks ka

dokumentaalsed tõendid, mistõttu ei tohiks neid tõendite kogumist välja arvata taoliste

paljasõnaliste väidete alusel. Kohtuotsuses esitatud väide, et sularahas tehingu

täitmine ei ole eluliselt usutav, ei ole kooskõlas ka kohtupraktikas nn elulise usutavuse

kriteeriumile omistatud tingimustega. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-109-15,

kus on käsitletud dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse hindamise küsimusi

lähtuvalt elulise usutavuse kriteeriumist.

Asjakohane pole kohtu väide, et arvuti tagastamise taotluse esitamine kinnitab

leibkonna kehva majandusliku seisu. Selle taotlemine oli kolmanda isiku õigus, mille

realiseerimist ei saa talle ette heita. Kaitsja sellekohane avaldus ei ole materjaliks,

millele saaks tõendamisel tugineda. Lisaks on esitatud tõendite puhul tegemist nn

minevikutehingutega, kuid arvutit taotleti tagasi COVID-19 tingimustes aastaid hiljem.

Üksnes

see

ei

tohiks

tuua

kaasa

tõendi

elulisest

usutavusest

tingitud

ebausaldusväärsust.

Lisaks on ütluseid andnud nii E. Košljakov kui kolmas isik A2. Seadus ei anna

võimalust

käsitleda

kolmanda

isiku

või

süüdistatava

ütluseid

aprioorselt

ebausaldusväärsena lihtsalt sellepärast, et ta on süüdistatav.

Kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid (kaitsjate tõendite II kd, tl 29–84) on

maakohus pidanud paljasõnalisteks ja ebausaldusväärseteks. Samas on kohus ise

selliste hinnangute esitamisel jäänud paljasõnaliseks. Pelk elulise usutavuse

kriteerium on selleks ebapiisav. Tegelikkuses on E. Košljakovil legaalne sissetulek,

sest ta töötas Venemaal. Seda tõendasid jälitustoimingute andmed. Lisaks tõendavad

seda nii süüdistatav E. Košljakovi kui ka süüdistatav Aivar Tartu ütlused. Ülekannete

olemasolu nähtub samuti süüdistatav E. Košljakovi pangakonto väljavõttelt, kuid kohus

ei ole põhjendanud, miks seda pole arvesse võetud. Kaitsja hinnangul on kohus nii

süüdistatava kui kolmanda isiku ütluste ja dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse

hindamisel

eksinud

menetlusnormide

vastu.

Ka

selles

sisaldub

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kaitsja

palub võtta asja materjali juurde tõendid, mida maakohus ei võtnud vastu põhjusel, et

need olid tõlgitud mitte-vandetõlgi poolt. Kohus rikkus selles osas oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

Järgnevalt keskendub kaitsja jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollile. Kaitsja

hinnangul ei nähtu kohtuotsusest ega kohtuistungi protokollist, et kohus oleks

jälitustoimingute seaduslikkust sisuliselt kontrollinud, vaid otsuses on paljasõnaliselt

sedastatud, et „tõendi kasutamine on KrMS § 1262 lg 2 alusel lubatav“. Kaitsja

taotlebki, et kohus nõuaks prokuratuurilt välja jälitustoimiku, ning selgitaks: milliste

lubade puhul tugineti sideettevõtjatelt KrMS § 901 lõike 2 alusel saadud andmetele ja

kas sideandmetele ligipääsu otsustas prokuratuur, kas sideettevõtjad säilitasid

andmed ESS § 1111 lõike 2 alusel, kas iga loa puhul on põhjendatud, miks tõendite

kogumine muul viisil pole võimalik. Samuti palub kaitsja selgitada, et kui on lube, milles

on sellega seonduvate argumentide esitamisel tuginetud KrMS § 901 lõike 2 alusel

sideettevõtjalt saadud andmetele, siis mis on nende numbrid. Samuti palub kaitsja

selgitada: kas igas loas on käsitletud kogutud tõenduslikku teavet, ning kas lubade

pikendamisel

on

jälgitavalt

põhjendatud,

miks

tuleb

jätkata

edasiste

jälitustoimingutega; milliseid toiminguid jälitustegevuse käigus teostati ja kas need tehti

kooskõlas seaduses sätestatuga; kas kõikide jälitustoimingute käigus läbiviidud

tegevuste kohta on koostatud seaduse nõuetele vastavad protokollid.

Kaitsja osutab, et suur osa kriminaalasjas kogutud jälitusteabest on kogutud E.

Košljakovi elukoha pealtkuulamise raames. Kaitsja palub kontrollida, kas elukohas

pealtkuulamist võimaldanud eeluurimiskohtunike lubades on asjakohaselt põhistatud,

miks ei piisanud esialgu nt üksnes mobiiltelefoni pealtkuulamise või varjatud jälgimise

lubadest.

Ühtlasi palub kaitsja kontrollida jälitustoimikust, kas jälitustoimingu lubade ja taotluste

koostamisel on tuginetud KrMS § 901 lõike 2 alusel prokuratuuri loa alusel kogutud

sideandmetele. Euroopa Kohtu 3. märtsi 2021 lahendist C-746/18, mis on Eestile

siduv,

tuleneb

prokuratuuri

pädevuse

puudumine

sideandmetele

ligipääsu

otsustamisel. Kaitsja osutab sellelegi, et enne Riigikohtu lahendit 3-1-1-112-16 on

praktikas väga sageli koostatud väga nõrkade põhjendustega jälitustoimingu lube.

Seetõttu palub kaitsja ringkonnakohtul väga põhjalikult kontrollida just selles lahendis

väljendatud

seisukohtade

järgimist

jälitustoimingute

lubades.

Kui

kaitsjal

võimaldatakse tutvuda jälitustoimingute aluseks olevade dokumentidega, palub kaitsja

võimalust täiendada enda argumente seoses jälitustoimingutega. Samas juhib kaitsja

tähelepanu sellele, et kui talle võimaldatakse kas või osaliselt jälitustoimingu lubadega

tutvumist, võib kujuneda olukord, kus kaitsja loobub jälitustegevuse seaduslikkuse

kontrollimise taotlusest, leides, et tegemist on seaduslike ja põhjendatud lubadega.

Süüdistatava Timofei Solomatovi kaitsja adv. Urmas Simon vaidlustab kohtuotsust

KrMS § 338 p-de 2 ja 3 alusel, kuna kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ning

kohtuotsus ei vasta tõendamiseseme asjaoludele, millega kaasnes ebaseaduslik ja

põhjendamatu kohtuotsus. Kohus pidanuks kohaldama süütuse presumptsiooni ja

tõlgendama kõik kahtlused süüdistatava kasuks. Samuti ei nõustu kaitsja

süüdistatavale mõistetud karistuse suurusega.

Kaitsja väidab, et süüdistatav ennast vaidlustatavates kuriteo episoodides süüdi ei

tunnista ja vaidles süüdistusele selles osas vastu. Samas märgib kaitsja, et T.

Solomatov on ennast kohtueelses menetluses ja kohtus osaliselt süüdi tunnistanud

ehk täpsemalt kõigis kuritegudes peale kuritegeliku ühendusse kuulumise ja tulirelva

helisummuti omandamises ja hoidmises.

T. Solomatov tunnistab, et tema garaažist leiti helisummuti, kuid ta ei suuda

meenutada, kuidas see tema valdusesse sai. Ühe variandina pakkus ta, et see võis

olla seal enne, kui ta sai garaaži valdajaks. Teine variant, et ta leidis lihtsalt torujupi ja

viskas selle teiste torujuppide juurde garaažis, et äkki läheb seda kunagi vaja. Kaitsja

palub pöörata tähelepanu garaaži läbiotsimise protokollile, kust summuti täpselt leiti.

See leitigi just teiste torujuppide seast. See näitab, et Solomatov tõesti ei teadnud, et

tal on olemas seadusega keelatud tulirelva helisummuti, tal ei olnud plaanis seda

kasutada, müüa või kellelegi edasi anda. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega

süüdistatava süü osas ja kordab maakohtus esitatud vastuväiteid.

Kaitsjale jääb segaseks ka Solomatovi tahtlus käidelda tulirelva helisummutit. Tahtluse

korral oleks Solomatov talle vajaliku eset teisiti hoidnud, pannud kappi, sahtlisse,

riiulisse. Solomatov näitas tahtluse puudumist helisummutit käidelda, on selle ära

visanud ja manifitseerinud, et ta on loobunud oma tahtlusest sellist eset omada. Kaitsja

kahtleb, kas süüdistatav teadis, et torujupp on tulirelva helisummuti ja tsiviilkäibes

keelatud ese. Seetõttu kaitsja leiab, et tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ning

kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et kuna kohus pole

tõendanud subjektiivse koosseisu elementide olemasolu, siis tuleks süüdistatav selles

episoodis õigeks mõista.

Kuna Solomatov tunnistab oma süüd, kuid samas ei tunnista helisummuti omandamist

mingisuguselgi eesmärgil, siis palub süüdistatav ringkonnakohtul muuta maakohtu

otsust ja karistada teda selle episoodi eest minimaalse vangistusega ehk 1 kuu.

Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises tunnistab Solomatov, et

ta ostis ja omandas kõik tema juurest leitud narkootilised ained oma tarbeks. Kuigi

läbiotsimisel Solomatovi juures leiti elektronkaal ja mingis koguses soonsulguriga

kilekotte, ei ole vaatamata telefonide pealtkuulamisele, isikute jälitamisele ja teistele

menetlustoimingutele tabada mitte ühtegi isikut, kellele oleks Solomatov oma kaupa

jaganud, edasi andnud, müünud, käidelnud. Seega, narkootikumid olidki mõeldud

Solomatovi enda jaoks ja seda ta tunnistab. Kuna Solomatov tunnistab oma süüd, kuid

samas omandas ta narkootikumid ainult oma tarbeks, siis palub kaitsja karistada teda

selle episoodi eest miinimumilähedase vangistusega.

Dokumendi võltsimise süüdistuses seisneb T. Solomatovi tegu selles, et ta läks ARKi

ja tahtis auto ema nimele kirjutada. Kuna tal ei olnud kaasas emalt volikirja, siis ta autot

ema nimele kirjutada ei saanud. Selle asemel, et sõita üle 150 km Tallinnast Loksale

ja tagasi, läks ta autosse, kirjutas volikirja valmis ja pani ema eest allkirja alla. Ema

suuline nõusolek oli tal olemas. Toimikus on telefonikõnede salvestused süüdistatava

ja tema ema vahel ja sealt oli kuulda, kuidas ema andis telefonis pojale suulise volituse.

Sisulist vahet polnud, auto oleks ikka perekonda jäänud. Inimlikult võttes ei vedanud

ta ema ARKi ega sõitnud 150 km, säästes loodust ja kütust. On vaieldav, mis õigusi

perekonna sees selle teoga omandati või mis oli eesmärk. Kohus pole seda

analüüsinud. Seega puudub taas subjektiivne külg. Aga kuna Solomatov tunnistab

süüd, siis tuleks teda ka selles episoodis karistada minimaalse võimaliku karistusega.

Maakohus on T. Solomatovi ilma põhjuseta tunnistanud kuuluvaks kuritegeliku

ühenduse koosseisu. Nagu ringkonnakohus on juba varasemalt ühes oma lahendis

ütelnud, et iga sõpruskond ei ole veel kuritegelik grupeering ja grupisisese hierarhia

ning käsuliini olemasolu tõendamine on just prokuratuuri kohustus. Sellise süüdistuse

esitamisel ei piisa ainult oletuste tegemisest ning isikute kokkusaamistele ning

telefonikõnedele tõlgenduste tegemisest. Kaitsja märgib, et prokuratuur on püüdnud

näidata X matuste pilte väitega, et kõik kes osalesid matustel, on järelikult kuritegelike

ühenduste liikmed. Sarnaseid tõlgendusi on prokuratuur pikkinud ka süüdistusakti ja

kohus on neid oma otsuses sõna-sõnalt korranud. Näiteks võib tuua E. Košljakovi ja

T. Solomatovi telefonivestlused, kus räägitakse Loksa spordisaali ehitusest. On

selgeks tehtud, et noored mehed ehitasidki Loksal spordisaali. Kohus ei ole

põhjendanud, millest järeldas, et see jutt puudutab narkootikumide käitlemist, mitte

spordisaali ehitust. Ka kohtus üle kuulatud slängispetsialist R ei selgitanud, et

kuritegelikus

maailmas

nimetatakse

erinevaid

narkootilisi

aineid

erinevate

ehitusmaterjalide nimetustega.

Järgnevalt leiab kaitsja, et puuduvad tõendid, et kuritegelikus ühenduses keegi

kellelegi allus, keegi oli ülemus, olid antud ülesanded. Kohtu vastavad seisukohad on

oletuslikud. Samuti pole tõendeid, et Solomatov müüs narkootikume ja tegi seda

ühenduse eesmärkide täitmise nimel.

Kaitsja tsiteerib kohtus ülekuulatud anonüümsete tunnistajate ütlusi ning avaldab, et

maakohus ei ole pööranud tähelepanu nende ütluste vastuoludele. Anonüümne

tunnistaja Ü ei suutnud nimetada ühtegi nime, aine kogust või müügist saadud

summat. Ka isikud, kes anonüümse tunnistaja kohtusse kutsusid ja talle sõnad suhu

panid, ei saanud ühtegi nime ütelda, sest muidu oleksid kaitsjad asja uurima hakanud.

Eelnevat arvestades palub kaitsja mõista T. Solomatov KarS § 255 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses õigeks.

Kaitsja leiab, et otsus tuleb tühistada ka T. Solomatovi vara konfiskeerimise osas.

Süüdistatavalt konfiskeeriti igapäevakasutuses olevat vara, kell, arvuti, auto, natuke

raha jne. Tegemist ei ole luksuskaupadega. Kõik esemed osteti pikema aja jooksul

isikliku tööga teenitud raha eest. T. Solomatov tõestas kohtuistungil, et tal oli ametlik

sissetulek, mis kanti tema ema pangaarvele ja kohus on seda tõendit uurinud ning

aktsepteerinud. Kohus ei ole oma otsuses kirjeldanud ühtegi muud tõendit, et

konfiskeeritav isiklik vara oleks soetatud kuritegude teel saadud vara arvelt.

Süüdistatav Timofei Solomatov vaidlustab oma apellatsioonis süüdimõistmist KarS

§ 255 lg 1 järgi ja üksikkuritegudes konkreetseid kohtu järeldusi. Samuti ei nõustu

apellant konfiskeerimisega.

KarS § 420 lg 1 osas leiab T. Solomatov, et karistus helisummuti hoidmise eest on liiga

range. Sanktsoon selle paragrahvi järgi on pigem neile, kes käitlevad ebaseaduslikult

tulirelva. Helisummutiga pole tulirelvata midagi teha. Taotleb karistuse kergendamist.

KarS § 345 lg 1 osas on kohus märkinud, et tema kasutas sõiduauto WW Passat

võltsitud müügilepingut. See ei ole õige. Leping oli koostatud ja alla kirjutatud eelmise

omaniku poolt. Seda pole prokurör püüdnud vaidlustada. Kohus on väljunud

süüdistuse piiridest. Tema allkirjastas vaid ema nimel volituse selle kohta, et ema

omandas sõiduki. Ema andis selleks suuliselt loa. See, et ema politseis muud rääkis,

seda ta ka uuris ema käest, kuidas selline asi küll juhtuda võis ja ema ütles, et teda

hirmutati. Kohtus oleks saanud ema õigust rääkida, kuid tema ei tahtnud, et ema tuleks

kohtusse, sest pärast politseis ülekuulamist oli emal insult. Süüdistatav on veendunud,

et aasta vangistust on ülemäära range karistus sellise volituse kirjutamise eest, milleks

oli allkirja võltsimiseks nõusolek olemas. KarS § 184 lg 1 järgi tunnistab T. Solomatov

süüd täielikult. Arvestades, et ta ei ole varem narkootiliste ainete ebaseadusliku

käitlemise eest karistatud, siis enda tarbeks narkootikumide hoidmise eest on 4 aastat

vangistust ülemäära range karistus. Taotleb karistuse kergendamist.

Konfiskeerimine on põhjendamatu apellandi arvates juba seetõttu, et ta töötas

mitteametlikult ja politsei, kes teda piisavalt kaua jälitas ja pealt kuulas, pidi sellest

teadlik olema. Ta esitas advokaadi vahendusel sellekohased dokumendid, kuid neid

kohus ignoreeris. Vahepeal oli ta ka ametlikult tööle vormistatud ja sai palka, mis kanti

ema arveldusarvele. Ka sellekohaseid tõendeid kohus ignoreeris. Sõiduauto WW

Passat oli ostetud 4000 euro eest, sest vajas remonti ja see on kajastatud lepingus.

Tahvelarvuti Ipad Pro ei kuulu temale. Kell Tissot oli temale kingitud sõprade poolt.

2635 eurot oli tema poolt kogutud raha.

KarS § 255 lg 1 osas rajaneb kohtuotsus ainult oletustele, tõendeid ei ole. Süüdistatav

esitab kohtuotsuses kirjeldatud tegevuse kohta oma versiooni, mis kinnitab seda, et

mingit KTÜ-d ei olnud ja tema pole olnud selle liige. Anonüümsed tunnistajad olid

politsei poolt välja õpetatud ja nende ütlustes olid kahtlased pausid. Arvab, et samal

ajal konsulteerisid neid tunnistajaid politseiametnikud. Kohtueelsel uurimisel ja ka

kohtus ei olnud temal võimalik tutvuda pealkuulatud kõnedega ja piisavalt ei saanud ta

tutvuda kriminaalasjaga. Põhjendamatult kohaldati KrMS § 224 sätteid. Sellega rikuti

poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja maakohus sellele tähelepanu ei pööranud.

Stenogrammid on koostatud ebakorrektselt ja väga olulistes momentides on erinevusi

stenogrammi ja pealt kuulatud kõne vahel. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele.

Kohtunik lubas kõik üle kontrollida, kuid kõik vead on kohtuotsusesse sisse jäänud.

Süüdistatava Aivar Tartu kaitsja adv. Anu Toomemägi taotleb võtta asja juurde

tõend ilmastikutingimustest õhuniiskuse kohta ja ainete kuivatamistingimustest,

millega süüdistatav soovib seada kahtluse alla tunnistaja N2 ütluste usaldusväärsuse.

Lisaks taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistvas ja

menetluskulusid tema kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega mõista

süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks või alternatiivselt tühistada

maakohtu otsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised.

Ainus nö sisemise probleemi lahendamise etteheide, mida on seostatud kuritegelikku

ühendusse kuulumisega, puudutab 17. jaanuari 2017 telefonikõnes 800 euro

tagastamise vajadust, mis on olemuselt võlaõiguslik vaidlus. Asjaolu, et tegemist ei ole

ähvardava kõnega, kuuldub kõne toonist. Lisaks ei ole midagi imelikku, kui isik enda

eesnimele lisab koha, kus ta elab või tegutseb. Väidetud ja tõendatud ei ole, et

väidetavas KTÜ-s oli süüdistataval kohustus selliselt tutvustada ja et väljendit Loksa

Aivar või Aivar Loksalt oli süüdistataval või tema kohta väidetavas ühenduses kohustus

kasutada ja/või et teised liikmed ning muud isikud sellest teadsid. Loksa puhul on

tegemist geograafilise asukohaga. Seega on väide süüdistatava osalusest ja/või

panusest KTÜ toimimisse tõendamata. Lisaks ei ole väidetud ega tõendatud, et

süüdistatav kui nn parem käsi oleks osalenud KTÜ nõupidamistel või koosolekutel,

millele on viidatud kohtuotsuses. Ka muud varjatud jälgimisega saadud tõendid ei

tõenda süüdistatava ühendusse kuulumist. Süüdistataval oli töökoht, mille kohta on

esitatud tõendid. Kõnealune äriühing ei olnud seotud väidetavate KTÜ juhtide või

liikmetega.

Kohus viitas otsuses, et kohtuasjale 1-18-5815, milles Aivar Tartut süüdistati KarS §

184 lg 21 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kohus ei nimetatud, miks ta seostab seda

käsoleva kriminaalasjaga. Prokuratuuri valik menetleda narkosüüdistust väljaspool

käesolevat süüdistust näitab, et süüdistatava narkokuritegu ei ole kuidagi seotud

väidetava kuritegeliku ühendusega. Vastasel juhul tekib küsimus, miks oli vaja

käesolevas asjas teatud kuritegusid menetleda käesoleva asja raames (nt KarS § 121,

§ 202jj). Seetõttu on kohtu põhjendused, et süüdistatav pani toime narkokuritegusid

kuritegeliku ühenduse sees või selle hüvanguks, ebaõiged.

Kohtuotsus on rajatud suures osas anonüümsete tunnistajate ütlustele, s.o tõenditele,

mille usaldusväärsus on kaheldav. Usaldusväärsuse kontrolliks ei lubanud kohus

kaitsjatel, ega ka Aivar Tartul endal ainsatki küsimust küsida „Ü-lt“ (vt 21.11.2019

kohtuistungi protokoll).

„P“ küsitlusel kuulsid kaitsjad, et keegi ütles ette tunnistajale, mida ta peaks vastama

ning palusid, et kohus seda kontrolliks, kuid kohtu väitel polnud see oluline. Prokuröri

küsimusele, milliseid kuritegelikke ühendusi teab tunnistaja nimetada, vastas ta: Tean

Kemerovo ühendusest, Tsetseeni, Aserbaidzaani. Peale seda kutsuti it-spetsialist ning

prokuröri küsimustega jätkamisel teadis tunnistaja nimetada lisaks kohe ka Loksa

kuritegelikku ühendust (08.10.2019 kohtuistungi protokoll). Tunnistaja teadis nimetada

KTÜ liikmetest süüdistatavat, Eduardi ja Solot ja kinnitas, et tunneb neid ära. Saalipildis

aga tundis tunnistaja ta ära vaid „Ediku“, mitte süüdistatava. Tunnistaja ütlused, et

probleeme lahendas süüdistatav, põhinesid kuuldustel ning samamoodi oli tunnistaja

kuulnud, et T. Solomatov ja Aivar Tartu tegelesid seal narkokuritegudega ning seegi,

et süüdistatav lahendas mingeid probleeme või et tema kogus nn katuseraha. „B“

ütlused olid oletuslikud. Süüdistatavat tunnistaja ära ei tundnud. Rahaasjadega

tegelemisest ei osanud tunnistaja näiteid tuua. Kõik anonüümsete tunnistajate ütlused,

mille puhul on selgunud et kohtus räägitud teave on saadud teiste isikute käest ja

suures osas põhineb oletustel, ei saa olla tõenditeks KrMS § 66 lg 21 tulenevalt.

Lisaks on kohtuotsuses põhjendatud süüdistatava osalust läbi narkokuritegude

organiseerimise N2 ütluste alusel. Tema ütlused ei ole usaldusväärsed, on

paljasõnalised. Nimelt olevat tunnistaja tegelenud narkoaine tootmisega metsas, kuid

võttes arvesse seda, et selline tegevus pidi toimuma õhuniiskusega 84-100%, mis jääb

selgelt üle 50-55%, ei saanud sellist tegevust objektiivselt toimuda. Tema ütlustes tuleb

kahelda, kuna narkoainet ei ole võimalik kuivatada metsas, arvestades mis ajal pidi

olema kuritegu toime pandud, juba puhtalt füüsikareeglite kohaselt. Kaitsja on

õhuniiskuse kohta ja tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kinnituseks esitanud

andmed Riigi Ilmateenistuse lehelt.

Jõustunud kohtuotsusest nähtub, et Aivar Tartu pani narkokuriteo toime grupis, mida

ei saa samastada kuritegeliku ühendusega. Sellekohaseid tõendeid pole, samuti pole

tõendeid, et ta kohustus narkoärilt maksma teatud protsendi Loksa kuritegelikule

ühendusele või mõnele muule ühendusele või et grupeering võttis endale kogu

teenitud raha. Seda, et väidetaval ühendusel oleks olnud tööjaotus, milles oli A. Tartule

pandud finantsjuhi või siis probleemide lahendaja roll, ei nähtu ühestki kohtus uuritud

tõendist ja sellele ei ole üheselt viidatud ka kohtuotsuses.

Kaitsjale jääb kohtuotsuset selgusetuks, mis oli väidetava KTÜ ühine tahe, millele

süüdistatav allutatud oli. Kaitsja viitab, et juba prokuratuuri aastaraamatus viidati

süüdistatavale kuritegeliku ühenduse liikmena. See näitab, et sisuline kohtuotsus oli

ammu enne tõendite uurimise lõppu tehtud.

Süüdistatav Aivar Tartu taotleb esitatud apellatsiooni enda õigeksmõistmist. Ta ei

nõustu maakohtu järeldusega, et ta on kuritegeliku ühenduse liige ja E. Košljakovi

parem käsi. Maakohus ei arvestanud, et anonüümsete tunnistajate ütlused on

vastuolulised ning ei toeta ka süüdistuse versiooni. Taotleb, et anonüümsete

tunnistajate ütlused tunnistataks lubamatuteks tõenditeks. Süüdistus ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis oli tema rolliks KTÜ-s. See, mida temale süüdistuse järgi ette

heideti, ei ole maakohtus ühegi tõendiga tõendamist leidnud. Ta tegeles tavalise

äritegevusega. Treeningsaali ehitusega temal puutumiust ei olnud ja ühel korral andis

temale raha E. Košljakov üleandmiseks A.Košljakovile. Kritiseerib tunnistajate ütlusi ja

leiab, et tunnistaja N2 ütlused ei ole eluliselt usutavad ja seega ka ei saa neid

usaldusväärseteks lugeda. Taotleb täiendava ekspertiisi läbiviimist, et tuvastada, et ei

ole võimalik valmistada selliselt amfetamiini nagu seda väidab tunnistaja.

Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist Oleg Martovoi

õigeksmõistmise osas KarS § 121 lg 1 järgi ning palub mõista ta süüdi KarS § 121 lg

1 järgi ja karistada teda 6 kuu pikkuse vangistusega. Samuti palub prokurör tühistada

O. Martovoile mõistetud karistus KarS § 256 lg 1 alusel ja mõista uueks karistuseks 12

aastat vangistust, suurendades KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud üksikkaristustest

raskeimat ning mõista ärakandmisele 14 aastat vangistus. Eduard Košljakovile

taotleb prokurör mõista KarS § 256 lg 1 alusel uueks karistuseks 12 aastat vangistust.

Timofei Solomatovile taotleb prokurör mõista KarS § 64 lg 1 alusel uueks

liitkaristuseks, suurendades üksikkaristustest raskeimat, 9 aastat vangistust.

O. Martovoi õigeksmõistmises KarS § 121 lg 1 alusel on prokuröri seisukohad

järgmised. Kohus jättis arvestamata selle süüdistuse puhul tunnistaja Ii ütlused.

Nimelt avaldas prokurör Ii kohtueelses menetluses avaldatud ütlused, milles ta

selgitas: „järgmisel päeval tuli Õ tööle sinise silmaga, ning Oleg Martovoil oli

käeluumurd“ ja küsis, millest on tingitud kohtuistungil antud teistsugused ütlused. I

selgitas, et vastas uurijale, et tema Õ-l vigastusi ei näinud, aga uurija ütles talle, et Õ-

l oli sinikas. Samuti selgitas tunnistaja, et selliseid ütlusi oli ta sunnitud andma uurijate

surve tõttu. Kuna Karpov kinnitas konflikti ja Martovoi käevigastust kohtus, kuid üritas

pisendada konflikti tulemusi Õ vigastuste osas, siis vastuolu, mis ütlustes Õ vigatuste

osas esineb, ei muuda neid täielikult ebausaldusväärseteks. Ütluste osalise

kasutamise võimalust tõendikogumis on jaatanud ka Riigikohus. Kannatanu on

selgitanud, et tema ja O. Martovoi vahel konflikt toimus ning füüsilise konflikti

algatajaks oli O. Martovoi, kes lõi esimesena. Samuti annab konflikti tõsidusest märku

kannatanupoolne hinnang selle kohta, et kaklus toimus 5-7 minuti jooksul. Kannatanu

ei eitanud kohtus, et ka tema O. Martovoid lõi, kuid kinnitas, et esimese löögi tegi

Martovoi. Õ selgitas, et O. Martovoi lõi teda, kuid konkreetselt kuhu, ta enam ei mäleta.

Valu kannatanu enda sõnul kakluse tagajärjel ei tundnud, kehavigastusi ei saanud ja

ennast kannatanuks ei pea. Küll saab kannatanu ütluste pinnalt jaatada O. Martovoi

poolt kannatanu löömist. Viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-50-13 p 12 leiab prokurör,

et Riigikohus toob lisaks kannatanu enda subjektiivsele hinnangule sisse ka objektiivse

kõrvaltvaataja. Sama lahendi punktis 13 selgitab Riigikohus, et löök ning selle tagajärg

peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Sõnalist konflikti

kannatanu ja O. Martovoi vahel tunnistavad ka O. Martovoi elukaaslane Q ja U2 tuleb

tõdeda, et kumbki nimetatud isikutest füüsilist konflikti pealt ei näinud ja seega ei oska

ka selle intensiivsust hinnata. Mõlemad tunnistajad ja ka kannatanu kinnitavad, et

pärast konflikti toimumist oli O. Martovoi käsi kipsis. Käeluumurd on tõendatud O.

Martovoi pöördumisega erakorralise meditsiini osakonda ja seal tehtud uuringutega.

Kohtus uuritud tõendite ja kannatanu ütlustega on tõendatud, et käeluumurd tekkis O.

Martovoil just nimelt kakluse tulemusel Õ-ga. Samuti tuleb tähelepanu pöörata

kannatanu ütlustele konflikti iseloomustamise osas. Kannatanu on kohtus selgitanud,

et O. Martovoi lõi teda. Kui O. Martovoi ütlusest jäi läbi kumama ainuüksi see, et konflikt

oli sõnaline ja kätega ei vehitud, siis kannatanu räägib 5-7 minutit kestnud kaklusest,

mille algataja oli süüdistatav. Ka sõnakasutuses löömise kirjeldamine viitab

intensiivsele kannatanu kahjustamisele suunatud tegevusele. Kohus ei ole kannatanu

ütluseid hinnanud kogumis teiste kogutud tõenditega ja seetõttu on kohtu järeldus O.

Martovoi õigeksmõistmise osas väär. Lisaks tuleb hinnata, et O. Martovoile esitati

lisaks veel süüdistusi, mh kuritegelikku ühendusse kuulumises, millest kannatanu sai

teadlikuks alles meedia vahendusel. On arusaadav, et selliste süüdistuste valguses

võib kannatanul olla tekkinud hirm ütluste andmise ees, mis süüstavad O. Martovoid

ja seega tuleb hinnata muid kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis kannatanu

ütlustega. Jättes selle tegemata ning analüüsimata, miks kannatanu ütlused löögi osas

ei ole usutavad on kohus O. Martovoi õigeksmõistmisel rikkunud põhistamiskohustust,

mis on viinud väära otsustuseni.

O. Martovoi, E. Košljakovi ning T. Solomatovi lõplike karistuste suurendamist

põhjendab prokurör alljärgnevalt.

O. Martovoile karistuse mõistmisel on kohtu argumentatsiooni jälgides arusaadav, et

kohus kaalub süü suuruse puhul pigem O. Martovoi karistamist üle sanktsiooni

keskmise määra. Ka alkoholi käitlemise osas toob kohus süü suuruse hindamisel välja

suure koguse ja laienemise välisriikidesse, alkoholi käitlemise korraldamise ja selle

teostamise läbi A. Karpovi äriühingu, samuti on alkoholi käitlemise puhul kohus

tuginenud raskendava asjaolu esinemisele KarS § 58 lg 1 mõttes. Prokurörile jääb

arusaamatuks, kuidas isiku varasem karistamatus saab sanktsiooni määra mõjutada

sedavõrd palju, et mõlema karistuse puhul on kohus otsustanud kohaldada karistust

mitte sanktsiooni keskmises määras, vaid alla selle, olles eelnevalt hinnanud isiku süü

keskmisest suuremaks ja leidnud KarS § 375 lg 1 puhul, et esinevad raskendavad

asjaolud. Kuigi kohus on karistuse määramisel vaba, siis peab kohtu kaalutlus

karistuse mõistmisel olema jälgitav ja arusaadav. Kohus hindas isiku süü keskmisest

suuremaks ja seega ainuüksi eelnevate karistuste puudumine ei saa kaasa tuua

karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist määra. Lisaks ei ole kohus põhjendanud,

miks ta loeb O. Martovoile mõistetud karistustest kergeima kaetuks raskeima

karistusega. Arvestades, et kohus on ise hinnanud kuritegeliku ühenduse tegutsemist

ohtlikuks ning alkoholi käitlemist nii suures koguses oluliseks rikkumiseks, ei ole

põhjendatud ka kohtu poolt ilma põhjendusteta kergema karistuse katmine

raskeimaga.

Oleg Martovoi puhul tuleb eelkõige arvestada asjaoluga, et tema autoriteet oli see, mis

võimaldas kuritegelikul ühendusel toimida ning läbi enda kuvandi suutis ta hoida

kuritegelikus ühenduses stabiilsust ning järjepidevust koondades enda ühendusse 8

inimest. Asjaolu, et ta laiendas kuritegeliku ühenduse tegevust läbi X OÜ teistesse

riikidesse, näitab tema poolt loodud kuritegeliku ühenduse ohupotentsiaali.

Kuritegelikus maailmas on vajalik autoriteedi olemasolu, läbi kelle lahendatakse

tekkinud probleeme ning kelle nimi lahendada vajavates olukordades maksab. O.

Martovoi positsiooni kuritegelikes ringkondades näitab tema tegutsemine pärast X

tapmist tema matuste korraldamisel. O. Martovoi oli isikuks, kes kogus teistelt

kuritegelike ühenduste juhtidelt X hauasamba jaoks raha ning ka asjaolu, et tema ja

temaga seotud isikud (Y2, M. Süvaoja ja E. Košljakov) kandsid X kirstu näitab, et

tegemist on isikuga kelle positsioon kuritegelikus maailmas on kõrge. See omakorda

muudab juba temast tuleneva ohupotentsiaali suuremaks kui mõne muu isiku puhul.

Eduard Košljakovile karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvesse võtmata ja

hindamata asjaolu, et E. Košljakovi juhitud kuritegeliku ühenduse haru tegeles väga

suures koguses narkootikumide käitlemisega. Aivar Tartu, kes narkootikumide

käitlemises kriminaalasjas nr 1-18-5815 süüdi mõisteti käitles Loksa harus kokku

mitmekümne kilo jagu narkootilist ainet. Sellises mastaabis kuritegude toimepanemine

näitab, et kuritegeliku ühenduse juhtfiguuri süü ja ohtlikkust tuleb hinnata suuremaks,

kui seda on keskmine. E. Košljakov mitte ainult ei võimaldanud tema grupeeringusse

kuuluvatel isikutel sellises mahus kuritegude toimepanemist, vaid ta tagas

narkootikume müüvatele isikutele ka kaitse ning vajadusel distsiplineeris neid,

tagamaks ühenduse Loksa haru toimimise ja kuritegeliku tulu kestvuse. Seega ei saa

kohtuga nõustuda, et E. Košljakovi süü on keskmise suurusega, vaid see tuleb hinnata

keskmisest suuremaks ja seetõttu on põhjendatud mõista E. Košljakovile KarS § 256

lg 1 alusel 12 aasta pikkune vangistus.

Prokuratuur nõustub kohtuga Timofei Solomatovile mõistetud üksikkaristuste

suuruse ja nende põhjendustega. Samas ei nõustu prokuratuur kohtu poolt KarS § 64

lg 1 alusel moodustatud liitkaristusega. T. Solomatov on toime pannud väga eriliigilisi

kuritegusid olles ise katseajal. See iseloomustab isikut kui õiguskorda ükskõikselt

suhtuvat ja ilmselgelt ei ole T. Solomatov oma eelnevatest karistustest teinud järeldusi,

mis hoiaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemise. Samuti on näha, et T.

Solomatovi teod on ajas muutunud raskemaks. Lisaks narkootiliste ainete hoidmisele

suures koguses on T. Solomatov astunud kuritegeliku ühenduse liikmeks ning seega

on tema ohupotentsiaal ka suurem. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud mõista

T. Solomatovile karistust, mis nii eri- kui üldpreventiivselt ei täida karistamise

eesmärke.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone ja vaidlesid vastu

vastaspoole apellatsioonidele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

kuulanud

ära

menetlusosalised,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega, tutvunud jälitustoimikute materjalidega ja esitatud apellatsioonide

väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Ringkonnakohus jättis eelmenetluses rahuldamata rida kaitsjate poolt esitatud taotlusi

(vt kuulamisele määramise määrus). Vastavalt KrMS § 329 lg-le 2, märkis kohus oma

seisukohad taotluste osas määruses, ning sama seadusesäte võimaldab ka uuesti

taotlust esitada kohtuistungil.

Kohtuistungil kordas süüdistatava E. Košljakovi kaitsja adv. S. Reinsaar oma taotlust

ning taotles jätkuvalt, et kohus kohustaks prokuratuuri väljastama kaitsjale E.

Košljakovi mobiiltelefoni ja tema elukohas toimunud vestluste pealtkuulamist

võimaldanud prokuratuuri taotluste ja kohtumääruste koopiad. Kui prokuratuur taotleb

nende materjalide kas osalist või täielikku tutvustamata jätmist, siis palub kaitsja

koostada selle kohta vastav kohtulahend. Samuti taotleb kaitsja: ringkonnakohus

otsustaks kaitsjale jälitustoimingute alusmaterjalide tutvustamise selles osas, milles

kohus ei pea tutvustamata jätmist piisavalt põhjendatuks; ringkonnakohus jätaks

kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lõige

2 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega; ringkonnakohus kohustaks

Tallinna Vanglat võimaldama süüdistatav E. Košljakovil enne ringkonnakohtu istungit

kuulata jälitustoimingute käigus kogutud teabesalvestisi või alternatiivselt kuulata need

vahetult üle kohtuistungil. Lisaks palub kaitaja võtta tõendina asja materjali juurde

mitte-vandetõlgi tõlgitud dokumentaalsed tõendid süüdistatava ja kolmanda isiku

varalise seisundi tõendamiseks, mis maakohus jättis vastu võtmata põhjusel, et neid

ei olnud tõlkinud vandetõlk.

Kohus tegi juhindudes KrMS § 276 lg-test 2,3 kohtuistungil suulise määruse ja jättis

taaskord süüdistatava kaitsja taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et protokollilise

määruse puhul ei ole tegemist KrMS § 145 lg 1 p-s 1 märgitud määrusega, mis

omakorda tähendab, et see ei ole KrMS § 383 lg 1 korras vaidlustatav. Samuti selgitas

kohus, et põhjendused taotluste rahuldamata jätmise kohta esitatakse kohtuotsuses

ning taotluste rahuldamata jätmist on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras.

Mis puudutab kaitsja taotlust tutvuda E. Košljakovi mobiiltelefoni ja tema elukohas

toimunud

vestluste

pealtkuulamist

võimaldanud

prokuratuuri

taotluste

ja

kohtumääruste koopiatega, siis selles osas selgitab kohtukolleegium järgmist.

Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas

korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine KrMS § 12614 lg 3 alusel

kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a määruse nr 4 "Jälitustoimingust

teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2 ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi

tutvustab jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise

aluseks olevaid dokumente – jälitusasutus. Jälitusasutuse poole ei pea pöörduma läbi

kohtu. E. Košljakovi erinevatel menetlusetappidel kaitsnud erinevatel kaitsjatel aga ka

apellatsioonimenetlusse lülitunud kaitsjal/apellandil on olnud võimalus pöörduda

jälitusasutuse poole vastavasisulise taotlusega ning seejärel ka olenevalt prokuratuuri

vastusest seda vaidlustada. Asjaolu, et samal ajal käib kohtumenetlus, ei piira kuidagi

jälitustoimingutega tutvumise ja vajadusel selle vaidlustamise protseduuri. Leidnuks

ringkonnakohus, et jälitustoimingu load ja prokuratuuri taotlused tuleb kaitsjale

tervikuna või mingis osas tutvustada, olnuks prokuratuuril õigus kohtu selline hinnang

määruskaebe korras vaidlustada (3-1-1-1-17 p 66, 68). Praegusel juhul tundub

kohtukolleegiumile, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava taotlusega, sest kaitsja enda

initsiatiiv jälitustoimikuga tutvumiseks on olematu ja pigem on püütud leida võimalusi

mingitel põhjustel edasikaebemenetluse venitamiseks.

Vaagides adv. S. Reinsaare teise taotluse sisu e salvestiste tutvustamine tema

kaitsealusele selliselt, et saata kuulamiseks need talle vanglasse või kuulata vahetult

kõik salvestised üle apellatsioonikohtu istungil, siis selles osas leiab kohtukolleegium

järgmist. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu

tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Ka on kohtukolleegium veendunud

selles, et iseenesest asjaolu, kui menetluses, sh kaebemenetluses vahetub kaitsja, ei

tähenda kindlasti seda, et eelnevate kaitsjate kaitsetegevus ja sellega ka maakohtus

toimunud kohtuliku uurimine nullitakse ja uus kaitsja tuleb taaskord taotlustega, mille

esitamise aeg jäi aastate tagusesse perioodi maakohtu menetluses või kordab juba

maakohtus esitatud taotlusi, mh ka neid, mis sisuliselt rahuldati e salvestisi ka kuulati.

Kui kaitsja lülitub oma kaitsetegevusse apellatsioonimenetluses ja tema üheks

ülesandeks on apellatsiooni koostamine maakohtu otsusele, siis on nö uuel kaitsjal ka

võimlaused tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. Kui tal on kahtlus, et kohtuotsuses

tõenditena kasutatud salvestiste stenogrammid e jälitustoimingute protokollid ei vasta

salvestise sisule, siis selleks, et tulla apellatsioonimenetlusse oma kahtlustega, on

kaitsjal võimalik panna klapid pähe ja kuulata salvestiste sisu ning seejärel kontrollida,

kas on vestlus tõlgitud ja kirja pandud identselt räägitule. Kuna originaaltekst on

venekeelne, eeldab see loomulikult ka keeleoskust. Vastavalt seadusele toimub

toimiku materjalide tutvustamine kaitsealusele kaitsja vahendusel ja ringkonnakohut ei

saa kohustada saatma salvestisi vanglasse süüdistatavale kuulata. Süüdistataval oli

võimalus

kaitsja

vahendusel

tutvuda

kriminaaltoimiku

materjalidega,

sh

jälitustoimingute protokollidega. Nagu nähtub maakohtu istungiprotokollidest (nt

30.06., 4.06., 6.06.2019), siis on süüdistatavad, sh ka E. Košljakov nendega tutvunud

ja oma vastuväited esitanud, kaitsjatel on olnud ka võimalus seejärel kuulata ja kohtult

salvestiste kuulamist taotleda. Maakohtu istungiprotokollidest (30.06., 4.06., 6.06.

2019), nähtub, et iga konkreetse tõendi e jälitusprotokolli esitamisel maakohtule on

prokurör iga kord üle küsinud kaitsjate soovi kuulata jälitusprotokolliga koos esitatud

salvestist. Vastava põhjendatud taotluse olemasolul on seda ka tehtud. Enamus

esitatud jälitusprotokollide puhul puudus kaitsjatel soov kuulata salvestisi kohtuistungil.

Nende salvestiste puhul, mis kuulati ära kohtuistungil, võeti teadmiseks ka

süüdistatavate, kaitsjate, tõlgi arvamust, mida üks või teine kuulis konkreetse sõna

osas. Kohus selgitas samuti, et kuulab nõupidamistoas üle kõned ja otsustab igal

konkreetsel juhul, kas jälitusprotokoll on lubatav tõend.

Kohtule ja prokuratuurile heidetakse ette kõnekvaliteeti ja peamine argument, mis on

mitmel korral kõlanud maakohtu istungil kaitsjate suust on: mina ei ole spetsialist, mina

ei tea, kes seal räägib, mina ja minu klient ei saa hääle järgi aru, kas see on tema jne.

Esiteks, prokurör rõhutas mitu korda, et kaitsjatele oli antud võimalus tulla prokuratuuri

ja kuulata kõnesid täpselt nii palju, kui vajalikuks peavad ja prokuröri väitel on

kõrvaklappide kasutamisega ka kõnekvaliteet tagatud. Üks kaitsja ka ühte salvestist

väidetavalt kuulamas käis. Tuleb leppida sellega, et pealtkuulamine ei toimu paraku

kuskil telestuudios vastava tehnikaga ja taustmürata. Pigem on taustmüra selliste

salvestistega kaasas käiv nähtus. Teiseks, see, et hääl ei ole äratuntav ja seda ka

rääkijal endale, selleski ei ole midagi ebaloomulikku. Tõsi on see, et ka enda hääle

äratundmine audiosalvestiselt võib tekitada raskusi. Kes konkreetse kõne osapooled

on, see selgubki jälitusprotokollist, kus on kirjas telefoninumbrid, millistelt vestlus

toimub. Jälitustegevus toimub range riigi kontrolli all. Selleks annab loa kohus ja kohus

ka kontrollib kohtumenetluses jälitustegevuse seaduslikkust. Seega tulebki lähtuda

konkreetse kõneleja isiku tuvastamisel jälitusprotokolli kirjapandust.

Tulles tagasi adv. S. Reinsaare konkreetse taotluse juurde, peab kohtukolleegium

vajalikuks rõhutada veel järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes

loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude

tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab

lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole

protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole

menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks

on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis

tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud

tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü

üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele,

siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel

otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.

KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli.

Kolleegium märgib, et KrMS § 12610 lg 2 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile

jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus

üksnes vajadusel. KrMS § 12610 lg 1 p 6 sätestab, et salajasel pealtkuulamisel või -

vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks

vajalik osa. Eeltoodust järeldub aga samuti, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele

teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt

koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine

teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks.

Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just

see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul

on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb

kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk

jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul

viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (3-1-1-131-13). Seejärel tuleb kohtul

KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja

selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida

jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii

kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste

puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Oluline on rõhutada, et menetlusosalistele oli tagatud võimalus kuulata kõnesid ja seda

võimalust nad kasutasid e nad kas soovisid või ei soovinud kuulata iga konkreetse

jälitusprotokolliga esitatud salvestist. Kõik kahtlust tekitavad salvestised e sellised, kus

teatud slängi oli tõlgendatud selliselt, mis ei vastanud süüdistatavate või nende

kaitsjate arvamuse kohaselt vestluse sisule, kuulati üle ning sisuliselt lepiti kokku, et

kahtlust

tekitavad

väljendid

või

tõlgendused

nö

parandatakse.

Kaitsjate

apellatsioonides ei ole väidetud, et maakohus oleks kasutanud tõendina neid

salvestisi, milliste kuulamisel tuvastati kas stenografeerimise või tõlke vigu. Neid

arusaamatuid sõnu või väljendeid, mis on nö rääkija kahjuks stenografeeritud või

tõlgitud, ei ole kohtuotsuses kasutatud süüdistatavat süüstava tõendina.

Praeguses asjas ei ole maakohus jälitustoimingu protokolli aluseks olevat

teabesalvestist enamuses osas vahetult ei uurinud, kuna selleks ei esitatud taotlust.

Kohtukolleegium rõhutab veelkord, küsimus, kas kaitsjad või süüdistatavad seda

soovivad, tõstatati iga konkreetse jälitusprotokolli ja salvestise esitamisel kohtule

prokuröri poolt. Seega ei ole nendel juhtudel ei süüdistatav ega kaitsja eitanud seda,

et telefonivestlus toimus jälitustoimingu protokollis fikseeritud kujul. Asjaolu, et apellant

ei nõustu pelgalt selle tõendi hindamisest tehtud järeldustega, ei anna põhjendatud

alust teabesalvestiste vahetuks uurimiseks apellatsioonikohtu istungil.

Kirjeldatud asjaoludel jätab ringkonnakohus taotluse teabesalvestise kuulamiseks

rahuldamata. Tegemist ei ole olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks

oleva teabesalvestise omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et

sellest lähtudes esinenuks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi

usaldusväärsust. Kõnealusel tõendil põhinevaid kohtu järeldusi vaidlustades

taotletakse sisuliselt tõendite ümberhindamist ja maakohtust vastupidise otsuse e

õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega polnud kohtul ühtki takistust võtta kohtuotsuse

tegemisel aluseks teiste tõendite kõrval ka jälitustoimingute põhjal koostatud

jälitusprotokoll.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatavaid KarS § 255 ja 256 järgi süüdi

tunnistades põhjendatult tuginenud oluliselt just omavahelisi vestlusi kajastavatele

jälitusprotokollidele, mille seaduslikkust ega usaldusväärsust kohtumenetluse pooled

kohtulikul arutamisel ei vaidlustanud. Et kohus on nimetatud tõendite põhjal suutnud

tuvastada kõik kuritegeliku ühendusega omistatud kuriteo tunnustele vastavad

faktilised asjaolud, siis on ainetud ka apellantide väited, nagu pidanuks

ringkonnakohus veel täiendavalt uurima vahetult vestluste salvestisi.

Kaitsja on oma apellatsioonis esitanud küsimustepaketi ka selle kohta, kuivõrd on

jälitustoimingu lubade taotlemise ja väljastamisel tuginetud sideettevõtjatelt KrMS §

901 lõike 2 alusel saadud andmetele. Kaitsja tugineb Euroopa Kohtu 03.03.2021

lahendile C-746/18, mis on Eesti Vabariigile tulenevalt Euroopa Liidu õigusest siduv.

Praegusel juhul on vaidlus selles, kas jälituslubade aluseks on olnud KrMS § 901 lg 2

saadud andmed ning kas selliste andmete kasutamne jälituslubade taotlemisel toob

kaasa jälitustegevuse õigusvastasuse ja tõendite e jälitusprotokollide lubamatuse.

Kohtukolleegium leiab, et jätkuvalt asjakohane on Riigikohtu seisukoht, mis on välja

öeldud määruses 1-17-7077: kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud,

millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse

kriminaalmenetlust

ja

taotletakse

jälitustoiminguks

luba.

Eelnevat

kinnitab

kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse

hindamisel

muu

hulgas

tugineda

üldinimlikule,

kriminalistikalisele

ja

kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa

andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud

tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-

1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud

teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina,

ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud

jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eelmärgitud kohtu seisukoht vastuolus ka Riigikohtu

18.juuni 2021 otsuses 1-16-6179 seisukohtadega. Samuti osundab kohtukolleegium

sellele, et käesolevas kriminaalasjas ei ole see teave saadud sideettevõtjatelt pärast

7.10.2020 aastat.

Süüdistatava Aivar Tartu kaitsja adv. A.Toomemägi esitas kohtule taotluse võtta asja

juurde tõend ilmastikutingimustest õhuniiskuse kohta ja ainete kuivatamistingimustest,

millega süüdistatav soovib seada kahtluse alla tunnistaja N2 ütluste usaldusväärsuse.

Nimelt on süüdistatav ise oma apellatsioonis märkinud, et ta vaidleb kategooriliselt

vastu sellele nagu oleks N2 valmistanud ja temale üle andnud 40 kg amfetamiini.

Kohtukolleegium selgitab, et ei oma pädevust Riigikohtu otsuste revideerimiseks. Aivar

Tartu on Harju Maakohtu 15. juuli 2019 otsusega (jõustus Riigikohtu otsusega 1-18-

5815 25. novembril 2020) tunnistatud süüdi selles, et ta omandas 40 kilogrammi

amfetamiini

ja

andis

sellest

10,194

kilogrammi

edasi

teistele

süüdistatavatele.Riigikohus nõustus alama astme kohtute tõendite hindamisega , mille

kohaselt on tõendamist leidnud, et Aivar Tartu omandas edasiandmise eesmärgil N2-

lt kahel korral 20 kg amfetamiini, millest osa andis ta edasi kaassüüdistatavatele. Aivar

Tartu süüd eitavad ütlused ei ole usaldusväärsed. N2 kirjeldas üksikasjalikult

narkootilise aine valmistamist, tema ütlused süüstavad teda ennast, haakuvad teiste

tõenditega ning on usaldusväärsed.

Nagu nähtub maakohtu otsusest, kuulati kohtus üle ka ekspert, kelle selgitused

pulbrilise amfetamiini valmistamise protsessist kattusid N2 kirjeldusega. Eksperdi

ütluste kohaselt saab amfetamiini kindlasti valmistada ka metsas, kui kõik vajalikud

vahendid olemas. Rõhutada tuleb seda, et selles narkootikumidega seotud

kriminaalasjas ei seadnud Aivar Tartu kahtluse alla N2 poolt kirjeldatud amfetamiini

valmistamise viisi. Kuna praeguses kriminaalasjas on arutuse all Aivar Tartu süüdistus

seoses

kuritegeliku

ühenduse

liikmeks

olekuga,

siis

saab

praeguses

kriminaalmenetluses olla vaidlusesemeks vaid küsimus, kas narkokuritegu, milles

Aivar Tartu süüdi mõisteti ja mis on jõustunud, on toime pandud KTÜ huvides e kas

Aivar Tartu pani selle kuriteo toime KTÜ liikmena ja KTÜ eesmärkidel. Selle küsimuse

otsustamiseks ei olnud kohtukolleegiumi hinnangul vajalik ka taaskord N2t üle kuulata

ja mitte ainult seetõttu, et sel ajal ei olnud veel Aivar Tartu suhtes tehtud kohtuotsus

jõustunud. N2 ütluste usaldusväärsus on ära otsustatud teises kriminaalasjas ja

jõustunud otsusega on need tunnistatud usaldusväärseks. Seetõttu ei rahuldanud

kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja taotlusi. N2 ütluste usaldusväärsuse

hindamine ei vii ka nö kuskile e kohtukolleegium ei saa käesolevas menetluses öelda,

et N2 ütlused ei ole usaldusväärsed ja sestap tuleb Aivar Tartu õigeks mõista. Veel

enam, sellise taotluse esitamine on süüdistatava initsiatiiv, kuid kaitsja ülesanne on

siiski enne selgitada kaitsealusele elementaarseid kriminaalmenetluse põhimõtteid e

seda, et ringkonnakohtul puudub pädevus Riigikohtu otsuse ja üldse jõustunud

kohtuotsuste revideerimiseks.

Jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll.

Kohtukolleegium kontrollis jälitustoimingu lubade lubatavust tõendina.

Nagu nähtub maakohtu 29. mai 2019 istungiprotokollist, andis prokurör kohtule üle

jälitustoimikud, et kohus kontrolliks jälitusele vastavust. Kohtuotsusest on küll

väljaloetav, et maakohus on jälitustoimikuid kontrollinud ja tunnistanud jälitustoimingu

load seaduslikeks ning sellest tulenevalt ka süü tõendamisel tõendina kasutatud

jälitusprotokollid lubatavaks tõendiks, kuid maakohtu seisukohti, et jälitusprotokollid on

lubatud tõendid, kuna nende aluseks olev jälitustegevus on olnud seaduslik, ei ole adv.

S. Reinsaare arvates piisav.

Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt

jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning

selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas

märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides

tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb

jälitustoimiku materjali

avaldamise

keeld

kohtulikul arutamisel.

Kujundanud

jälitustoimiku

pinnalt

oma

seisukoha

konkreetses

kriminaalasjas

läbiviidud

jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski

avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab

nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista

enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui

kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest

tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (3-1-1-

63-08).

Kohtukolleegium kinnitab, et jälitustoimingute aluseks olevad kohtu ja prokuratuuri load

on käesolevas kriminaalasjas olemas, kriminaalasja menetleva kohtu poolt kontrollitud

ning jälitustoiminguid on teostatud lubades märgitud ajavahemikel ning lubades

märgitud ulatuses. Jälitustoimingute aluseks olevate taotluste ja määruste

põhjendused vastavad ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte järgimise kohta

kohtupraktikas omaks võetud nõuetele. Prokuratuuri taotlustest ja määrustest

nähtuvad konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust

lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise

muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Prokuratuur ja kohus on

sidunud põhjendused faktiliste asjaoludega ja seejuures põhjendanud, miks just selles

kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine võimalik või on oluliselt raskendatud.

Samuti oli tuvastatud põhjendatud kahtluse olemasolu, mis on loa andmise eelduseks.

Anonüümsete tunnistajate ristküsitlemine ja nende ütluste lubatavus tõendina,

tunnistaja F2 ütluste andmisest keeldumine.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud anonüümsete tunnistajate

ülekuulamisel ristküsitluse reegleid, On tõsi, et suur osa kaitsjate poolt esitatud

küsimusi võttis kohus maha e ei lubanud küsida neid küsimusi, mis mingilgi moel võisid

süüdistatavatele anda informatsiooni tunnistaja identiteedi kohta. Mis puudutab

süüdistatavatele antud küsitlemise võimalust, siis seaduse kohaselt ei ole süüdistatav

ristküsitluses osaline ja ta võibki küsimusi esitada ainult kohtu loal. Nagu nähtub

tunnistajate ülekuulamise protokollidest, siis teatud kaitsjate eesmärgiks oli ilmselgelt

aidata oma kaitsealustel tuvastada tunnistaja tegelik isik. Väited, et kaitsjad küsivad

sisuliselt tunnistaja ankeetandmeid e seda, kas ja mitu korda on tunnistaja karistatud,

kas on vanglakaristust kandnud jms, eesmärgiga kontrollida tunnistaja ütluste

usaldusväärsust, on pigem absurdsed, sest vastused nendele küsimustele ei anna

alust ütluste kõrvalejätmiseks. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et

arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba

seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus

KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis

võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt

kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks

õige eelisseisundisse seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et

kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. Teiseks, kaitsjatele

oli teada, milliseid ütlusi on andnud anonüümsed tunnistajad kohtueelsel uurimisel.

Nende ütluste pinnalt ei ole raske teha adekvaatseid järeldusi ja nimelt, et kuritegeliku

ühenduse eksisteerimise, selle liikmelisuse ja seal kehtivate reeglite kohta saavad

anda paraku ütlusi need, kes on suhelnud kuritegeliku ühenduse liikmetega ja see, et

anonüümsed tunnistajad on suhelnud, see paistab välja nende ütlustest. Paraku on

tegemist kuriteoga, mille puhul võib julgelt öelda, et selliseid tunnistajaid, kellel oleks

nö puhas minevik e kes ei ole seotud olnud kuritegevusega, sellise kuriteo uurimisel

menetlusse tekkida ei saa. Tegemist on illegaalse kuritegeliku kooslusega, mille üheks

tunnuseks on konspiratiivsus ja õiguskuulekad inimesed, kui nad just tööalaselt ei ole

kokku puutunud allilmas valitsevate reeglite ja nende reeglite loojatega, ei tea midagi

selle nähtuse kohta rääkida.

Vaidlustatud on ka anonüümsete tunnistajate ütluste tõendina lubatavust põhjusel, et

nad ei ole ise vahetult näinud pealt kuriteo e kuritegeliku ühenduse juhtimist ega

liikmeksolekut ning on tõendamiseseme asjaoludest saanud teada teise isiku

vahendusel. Kohtukolleegium leiab, et sellised küsimused nagu – kas nägite pealt

kümnise üleandmist, kas nägite pealt vanglas olevate isikute või nende

perekonnaliikmete toetamist, kas nägite pealt ülesannete jagamist, kas nägite pealt

füüsilist karistamist jne – on oma olemuselt sellised, millele vastus on enam, kui selge.

Loomulikul ei ole enamus kuritegeliku ühenduse tunnuseid üldse silmaga võimalik

kellelgi kõrvalisel isikul pealt näha, sest neid reegleid, mis kehtivad KTÜ-des, neid ei

järgita avalikult ja kõigile nähtavalt. Konspiratiivsus on samuti üks oluline KTÜ tunnus

ja peamine reegel ongi see, et kõik toimub nö omavahel ja ilmselgelt ei afišeerita

selliseid toiminguid, mille pealt nägemist tunnistajatelt ootavad kaitsjad. Analüüsides

anonüümsete tunnistajate ütlusi, leiab kohtukolleegium, et anonüümsete tunnistajate

P ja Ü ütlused on kasutatavad tõendina. Tunnistaja P on ristküsitlemisel rääkinud, et

O. Martovoi kuritegeliku ühenduse reeglitest teab ta muuhulgas ka konkreetselt selle

KTÜ liikmete e süüdistatavate jutust ja täpsemalt on ta pidanud võimalikuks nimetada

ühe nime, kelle käest ta temale teadaolevatest tõendamiseseme asjaoludest kuulnud

on ja see on T. Solomatov. Seega on tõsi, et tunnistaja sai kuriteo tõendamiseseme

asjaoludest teada teise isiku vahendusel, kuid rääkija e T. Solomatovi jutus sisaldus

seega ka kuriteo toimepanemise omaksvõtt ja see, mida T. Solomatov rääkis

tunnistajale oli vähemalt vastuolus T. Solomatovi kui ühe kuritegeliku ühenduse liikme

huvidega vastuolus. Anonüümne tunnistaja Ü selgitas kohtuistungil muuhulgas, et ta

teab konkreetses kuritegelikus ühenduses toimuvast seetõttu, et on koos KTÜ

liikmetega ka ise osa võtnud mõningatest üksikkuritegudest. Seega kohaldub selle

tunnistaja ütluste lubatavuse otsustamisel KrMS § 66 lg 21 p-s 4 sisalduv erand. Kuna

anonüümne tunnistaja B on kõigest teada saanud nö linnajuttude tasemel, siis tema

ütlused lubatavaks tõendiks ei kvalifitseeru.

Süüdistatava O. Martovoi kaitsja teeb maakohtule etteheite, et maakohus, enne kui

lubas tunnistaja F2-l lahkuda, kui viimane ei soovinud ütlusi anda, ei selgitanud, mis

on tunnistaja F2 ütlustest keeldumise põhjus. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjal, kes oli

samal ajal, kui tunnistaja keeldus ütluste andmisest kohtusaalis, oli võimalus selgitada,

mis põhjusel tunnistaja keeldub. Helisalvestiselt on kuulda, kuidas tunnistaja omakeski

häälega mõtiskleb, et ei tea ma midagi, ei mäleta ja ei tahagi mäletada ja

üldkokkuvõttes teatab, et ta keeldub ütlusi andmast. Kui kaitsja ei selgitanud õigel ajal,

miks tunnistaja keeldub, siis praeguseks ei ole see küsimus enam aktuaalne.

Kohtukolleegium omalt poolt märgib, et tegelikult on F2 eristaatusega tunnistaja, kellel

oligi seadusest tulenev õigus keelduda ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 p 1,2 alusel.

Süüdistuse järgi on F2 samuti KarS § 375 lg 1 kaastäideviija, kes on mõistetud süüdi

Rootsi Kuningriigis.

Kriminaalmenetluse oluline rikkumine.

Esmalt vastab kohtukolleegium kaitsjatele, kes on apellatsioonis maakohtu otsuse

tühistamise alusena viidanud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele mh KrMS

§ 339 lg 2 mõttes. Nimelt, kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist paljasõnaliste,

põhjendamatute väidetega. Tegelikult selliseid rikkumisi ei esine ja nagu kohtupraktika

kinnitab, on sellised apellatsiooniväited saanud igapäevaseks just sellistel juhtudel, kui

ei ole midagi tõsiseltvõetavat ja asjakohast väita. Teisiti ei saa kohtukolleegium

seletada, kuidas kaitsjad, kes on igapäevases töös seotud kriminaalmenetlusega ja

seahulgas edasikaebemenetlustega, ei ole aru saanud, mis on maakohtu otsuse

tühistamise aluseks üldse, millistel alustel on vältimatu isiku õigeksmõistmine, mida

kujutab endast materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, kriminaalmenetluse oluline

rikkumine jne. Samuti ei ole võimalik aru saada, mis alustel taotletakse kriminaalasja

tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Teatavasti on see võimalik vaid KrMS §

339 lg 1 loetletud juhtudel ja sama paragrahvi lg 2 alusel, kui ringkonnakohtus pole

võimalik rikkumist kõrvaldada.

KrMS § 339 lg 2 alusena leiduvad apellatsioonides etteheited, mis puudutavad

sisulisel tõendite hindamist. Nii näiteks väidab A. Karpovi kaitsja oma apellatsioonis,

et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes süüdistatava

ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel (apellatsiooni p 54), süüdistatava O.

Martovoi kaitsja väidab, et maakohus ei ole vastanud tema olulisele kaitseväitele, et

tegemist on siiski kahe kriminaalasjaga ja ei otsus on konfiskeerimise osas

põhistamata. Sisuliselt tõendite lubatavusest ja ütluste usaldusväärsuse hindamisest

räägivad ka teised apellandid. Tegemist ei ole ei õigeksmõistmise alustega ega ka

selliste rikkumistega, mis annaks ringkonnakohtule aluse osade süüdistatavate

kaitsjate poolt alternatiivselt taotletud kriminaalasja tagastamiseks. Õigeksmõistmise

alused on sätestatud KrMS § 309 lg-s 2. Olukord, kus maakohtu otsuse motiivid mõnes

küsimuses ei ole piisavad või on ebaselged, on parandatav ringkonnakohtu poolt. See

tuleneb KrMS § 341 lg-st 3.

Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda,

et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil

tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatavate süü osas ning sestap ei peeta

kohtu

järeldusi

veenvateks.

Apellatsioonides

hinnatakse

taaskord

tõendeid

omapoolselt ja nii nagu seda tehti kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite

hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale

apellandile ka loomulikult ainuõigena näib.

Ringkonnakohtul on õigus Riigikohtust erinevalt tõendeid ümber hinnata. Selleks on

Riigikohtu poolt küll seatud tingimused, et see ei tooks kaasa ringkonnakohtu poolt

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes ja nimelt,

obligatoorselt tuleb sel juhul ära näidata maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, kuid alust kriminaalasja tagastamiseks see ei anna. Asjaolu, et Riigikohus on

oma lahendites sellise alusel olemasolul tagastanud kriminaalasja alama astme

kohtule, tuleneb sellest, et Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid ja ei hinda tõendeid.

Hoomamatuks jääb kohtukolleegiumile O. Martovoi kaitsja rõhuasetus sellele, et

kriminaalasi koosneb kahest erinevast kriminaalasjast. Veel enam, kaitsja leiab, et

kuna maakohus ei ole vastanud, kas on kaks erinevat kriminaalasja või mitte, siis on

jällegi tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. Maakohtu otsuses on pühendatud

piisavalt põhjendusi sellele, miks on süüdistuse versioon sellest, et vaidlusalune O.

Martovoi-nimeline KTÜ koosnes ka nn Loksa brigaadist, on põhjendatud. Kaitsja väide,

et nn Loksa brigaad on poogitud O. Martovolile külge selleks, et oleks alus temale ette

heita kuritegeliku ühenduse loomist ja juhtimist ning et vastasel juhul see ei olnuks

võimalik, on puhtalt kaitsja meelevaldne seisukoht ning kohtukolleegium ei pea

vajalikuks selgitada pikemalt, et O. Martovoile olnuks ka ilma Loksa brigaadita alus

ette heita KTÜ-ga seonduvat, sest kuritegeliku ühenduse juhtimises ja sellesse

kuulumises saab süüdistada isikuid ka ilma, et oleks KTÜ liikmete poolt kuritegusid

toime pandud ning piisab, kui on täidetud KarS § 256 ja 255 obligatoorsed tunnused.

Ka T. Solomatovi kaitsja poolt on tehtud viide KrMS § 338 p-le 3, kuid seda avatud ei

ole. Konstateeritakse, et kohtuotsus tervikult ei vasta tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele. Sellest sõnakasutusest võib apellatsioonikohus järeldada, et justkui on

vihje KrMS § 339 lg 1 p –s 8 märgitud rikkumisele. Kohtukolleegium ei pea ise hakkama

püstitama kaitseväiteid selleks, et neid ümber lükata, kuid siiski peab vajalikuks

selgitada, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole sedastatav süüdistatava kaitsja poolt

viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatu.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s

8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme

tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa

ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa

on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339

lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas

kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-

13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p-

s 8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse

põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei

lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud

rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas

põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi

mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks

mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Kohtukolleegium rõhutab

veelkord, et kriminaalmenetlusõiguse normi oluline rikkumine ei too kaasa

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada

püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud

in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline

kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid

asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonides esitatud

väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt

hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki

süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse

aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele

ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Seejuures tuleb arvestada ka seda,

et paraku ongi KTÜ-ga seotud süüdistuste puhul tõendite baas erinev ja seda on

tunnistanud ka Riigikohus sellistes sarnastes KTÜ süüdistusega kriminaalasjades

nagu seda on nn K KTÜ ja D KTÜ. Sellel küsimusel peatub kohtukolleegium allpool.

Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus

sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama.

Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul

lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse

poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui

tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses

on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav

kohtuinstants

nõustub

(RKKKo

3-1-1-92-11,

p

15.1).

Menetlusosaliste

asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo

3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme

asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud.

Apellatsioonides tõstatatud materiaalõiguslikud küsimused.

Esmalt selgitab kohtukolleegium vastuseks neile kaitsjatele, kes heidavad ette

maakohtule materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja näevad selles kohtuotsuses

apellatsiooni korras tühistamise alust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et olukord,

kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab

tuvastatud tehioludele, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi,

kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud.

Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa

sätete kohaldamisel.

Apellatsioonides on osad kaitsjad esitanud oma nägemusi KTÜ-ga seotud

materiaalõiguslikes küsimustes. Kohtukolleegiumi hinnangul on need väited

meelevaldsed ja ei rajane ei seadusel, kohtupraktikal ega ka Riigikohtu seisukohtadel.

Kohtukolleegium ei näe nendel väidetel seadusliku aluse olemasolu ning ei pea

vajalikuks

selles

osas

kohtupraktikat

muuta.

Apellantide

uudsed

arusaamad/seisukohad on järgmised.

Süüdistatava O. Martovoi kaitsja poolt on apellatsioonis väljendatud arusaam, et KTÜ-

le saab omistada vaid selliseid kuritegusid, mis on samuti 3-liikmelisena toime pandud.

See väide kujutab endast meelevaldset seaduse tõlgendamist ja ei baseeru ühelgi

seadusesättel ega ka Riigikohtu seisukohal. Eeltooduga seoses on kaitsja

pühendanud oma apellatsioonist märgatava osa sellele, et elimineerida nö alkoholi

ebaseadusliku käitlemise grupist M. Süvaoja roll, mis suurendab küll apellatsiooni

kvantiteeti, kui ei avalda selle kvaliteedile mingit mõju. Kohtukolleegium selgitab, et

KTÜ huvides on võimalik toime panna seaduses loetletud kuritegusid ka

üksiktäideviijana. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsuse 1-16-6452 p-s 35

väljaöeldu :Konkreetse kuriteo võib ühenduse huve silmas pidades toime panna ka

üksiktäideviija, kui on täidetud teised kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused.

Kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed vastutavad üksikkuritegude eest seega vaid

juhul, kui on tõendatud nende seos selle teoga kas täideviimise või osavõtu vormis.

Kui sellist seost ei tuvastata, on kuritegeliku ühenduse liikme karistusõiguslik vastutus

konkreetse individuaalhüve vastu suunatud üksikkuriteo eest välistatud.

Samamoodi ei välista seadus ega kohtupraktika sedagi, et KTÜ huvides on toime

pannud kuriteo üks KTÜ liige grupis selliste isikutega, kes ei ole KTÜ liikmed. Ka on

võimalik, et kohtuotsusega, millega mõistetakse süüdi isik KTÜ liikmelisuses,

tunnistatakse, et tema poolt varasemalt toimepandud kuriteod on omistatavad KTÜ-le

e et ta on need toime pannud KTÜ huvides. Viimati öeldud põhimõtted puudutavad just

vaidlusaluse kohtuotsusega KarS § 255 järgi süüdi mõistetud Aivar Tartut, kellele mh

heidetakse ette, et varasemalt tema poolt toimepandud narkokuritegu, milles tema süü

on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, on toime pandud KTÜ huvides. Oluline on

nende ringkonnakohtu seisukohtade juures, et

-

üksikkuriteod oleks teise astme kuriteod, mille eest ettenähtud vangistuse

ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude

toimepanemisele.

-

et need oleks toime pandud ajal, mil nende toimepanija oli KTÜ liige.

-

et üksikkuritegu, mis on toime pandud KTÜ liikme poolt, on toime pandud KTÜ

huvides ja selle eesmärke silmas pidades.

Kohtukolleegiumi hinnangul vastab A. Tartu poolt toime pandud narkokuritegu, milles

on tema süü tuvastatud teise kohtuotsusega, nendele tunnustele. Siinjuures rõhutab

kohtukolleegium aga seda, et süüdmõistmine KarS § 255 järgi ei ole välistatud ka

olukorras, kus isik ei ole KTÜ huvides ühtegi kuritegu toime pannud.

Mitmeid omapoolseid nägemusi on materiaalõiguslikes küsimustes esitanud ka

süüdistatava E. Košljakovi kaitsja adv. S.Reinsaar. Kaitsja väidab, et süüdimõistva

kohtuotsuse tegemise eeldusena tuleb tuvastada liikmete kuritegeliku tegevuse

ühendusespetsiifiline iseloom. See tähendab, et süüdistuses tuleb esile tuua

konkreetsed faktid ning kohtuotsuses ka neid fakte kinnitavad tõendid, mille alusel

antud juhul leiti, et ühendus hoidis endale kuuluvate ressursside abil enda kontrolli all

ka mõnda konkreetset toimepandud või vähemasti planeeritud kuritegu (maakohtu

otsuse kohaselt T.Solomatovi poolt toimepandud 50 grammi narkootilise aine

hoidmist).

Mis puudutab konkreetsete üksikkuritegude omistamist KTÜ-le. Esiteks rõhutab

kohtukolleegium, et kuritegeliku ühenduse loomine ja selle eksisteerimine on

peitkuritegu. Seda ei ole võimalik nö silmaga näha, puuduvad kannatanud jne. Selleks,

et alustada kriminaalmenetlust nende paragrahvide järgi, ei piisa ainuüksi

jälitustegevusega jälgitavast e sellest, et on üks seltskond, keda on üle kolme isiku ja

neil on seal omad reeglid jne jne. Sellise kahtlustuse esitamiseks on oluline eelkõige

tuvastada, milliseid kuritegusid nad toime panevad e on juba pannud ja milliseid

planeerivad. Just nende järgi saab alles väita, et sellise koosluse eesmärgiks on teatud

kuritegude toimepanemine. Paraku nii on, et konspiratsioonireeglitest kinnipidav

ühendus ei jäta oma plaanidest ja eesmärkidest jälgi jms. Kui sellesse kooslusesse

kuuluvad isikud on toime pannud ainult näiteks dokumentide võltsimisi, siis on pea

võimatu väita, et nad on ennast ühendanud eesmärgiga panna toime esimese astme

kuritegusid või selliseid teise astme kuritegusid, mille sanktsioonis ettenähtud

vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Isegi, kui eesmärk on kriminaaltulu

teenimine, kuid seda teenitakse tegudega, mis ei ole kriminaalsed e näiteks antakse

laenu kõrge intressiga või keerutatakse saadud kriminaaltulu kasiinodes, et seda

juurde teenida, ei ole see teatavasti piisav. Kui aga on toime pandud narkokuritegusid,

siis on juba alust väita, et tegemist on kuritegeliku ühendusega KarS § 255 mõttes.

Praegusel juhul on tuvastatud, et vaidlusaluse KTÜ liikmetest on pannud toime

narkokuritegusid T. Solomatov, kes on narkokuriteos mõistetud süüdi vaidlustatud

kohtuotsusega, A. Tartu, kes on mõistetud süüdi narkokuriteos kriminaalasjas 1-18-

5815 ja A.Tsoi, kes on mõistetud süüdi kriminaalasjas 1-17-8851. Kohtukolleegium

juba eelnevalt märkis, et ei näe midagi ebaseaduslikku selles, et konkreetsele KTÜ-le,

mille olemasolu üle käib kohtuvaidlus, omistatakse kuriteod, milles on KTÜ

eksisteerimise ajal süüdi mõistetud selle KTÜ liikmed e et KTÜ liikmelisus ja selle

huvides toimepandud üksikkuritegu on tuvastatud kahe erineva kohtuotsusega.

Mingite tihedamate seoste otsimine ja iga seose kohta tõendi nõudmine jääb kindlasti

edutuks ning seda just seetõttu, et KTÜ on oma olemuselt illegaalne kooslus, mida

iseloomustab ka eriline konspiratiivsus ja kohtukolleegium ütleb selles osas oma

seisukoha allpool. Üheselt või aga väita, et kohtupraktika on tunnistanud sellist

ringkonnakohtu seisukohta ja seda nende KTÜ-de suhtes, kelle osas on juba

jõustunud kohtuotsused e AK ja HD-nimelised KTÜ-d aga ka veel jõustumata

maakohtu otsus nö G KTÜ asjas. Sestap ei näe ka kohtukolleegium alust jaatada

nendest

otsustest

erinevat

seisukohta

praeguses

kriminaalasjas,

kus

on

vaidlusesemeks väidetavalt viimase KTÜ liikmete ja juhtide süüküsimus.

Veel väidab kaitsja, et erinevalt nn lihtliikmest, kes ei pea ühendusse kuulumise

eeldusena ise olema toime pannud konkreetseid kuritegusid, eeldab ühenduse

juhtimise süüdistus vältimatult ka ühenduse juhi kui ühendust ja selle tegevust juhtiva

isiku teopanust kas või nn täideviija-täideviija-taga kontseptsiooni tähenduses. Kuivõrd

olulisim kuritegeliku ühenduse tunnus seisneb just kuritegude toimepanemises või

vähemasti sellele suunatuses, siis peab ka juht juhtima ennekõike just seda tegevust,

millele tema ühendus on suunatud. See tähendab, et kui mingisugune isikute ühendus

on kuritegelik, siis peab juhi kui struktuuri juht juhtima ühenduse poolt toimepandavaid

kuritegusid ning seega hoidma neid tegusid ka enda kontrolli all. Kuritegude

toimepanemine on kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni keskne tunnus. Võimalik

pole nentida sellise kuritegeliku ühenduse olemasolu, mille juht ise ei hoia väidetavate

liikmete poolt toimepandavaid kuritegusid täideviimiskvaliteediga oma kontrolli all.

Kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni iva seisnebki ennekõike selles, et ühenduse

juht juhib liikmete poolt toimepandavaid kuritegusid. Kuriteod kui sellised peavad

olema spetsiifiliselt seotud ühenduse ja selle eesmärkidega.

Selle seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu ja väidab, et seesama teema on olnud

ka Riigikohtu laual ja justnimelt ringkonnakohtu initsiatiivil. Need probleemid tõstatas

Riigikohtu ees ringkonnakohus nn T lahendis ja nendele vastas Riigikohus ka oma

otsuses 1-16-6452. Esmalt märgib kohtukolleegium, et ka KTÜ juht on selle ühenduse

liige, kuid ta ei vastuta eraldi KarS § 255 järgi kuna tema liikmeksolek neeldub

kuritegeliku ühenduse juhtimise koosseisus. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et

KarS § 256 ettenähtud teised teokoosseisud – loomine, värbamine- ei eelda

liikmeksolekut. Küsimust, kas E. Košljakovi puhul on alust rääkida kui KTÜ juhist,

käsitleb kohtukolleegium allpool. Kaitsja seisukoht on aga rajatud arusaamale, et

kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad, sest need põhitõed, mis kaitsja oma

seisukoha õigustamiseks esitab, kehtivad just kaastäideviimise puhul, kus

teovalitsemise teooriast lähtudes vastutab kaastäideviijana omistamisnormi alusel

toimepanija, kes ise ei realiseeri süüteo objektiivseid tunnuseid vaid valitseb tegu

teovalitsemise teooriast lähtudes ja hoiab ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu

tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all. Riigikohus on sisuliselt

kaitsja väite ümber lükanud viidatud otsuses 1-16-6452 p-s 35 selgitades, et ekslik on

ringkonnakohtu seisukoht, nagu kujutaks KarS § 255 endast KarS § 22 lg-ga 2

sarnanevat omistamisnormi. KarS § 255 kriminaliseerib eraldiseisvalt üksnes

kuritegelikku ühendusse kuulumise ning selle ühenduse raames toimepandavad

üksikkuriteod

tuleb

kvalifitseerida

ning

isikutele

süüks

arvata

vastavalt

karistusseadustiku üld- ja eriosa sätetele. Teisisõnu ei ole kõik kuritegeliku ühenduse

liikmed üksikkuritegude toimepanemisel n-ö automaatselt kaastäideviijad. Konkreetse

kuriteo võib ühenduse huve silmas pidades toime panna ka üksiktäideviija, kui on

täidetud teised kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused. Kuritegeliku

ühenduse ülejäänud liikmed vastutavad üksikkuritegude eest seega vaid juhul, kui on

tõendatud nende seos selle teoga kas täideviimise või osavõtu vormis. Kui sellist seost

ei tuvastata, on kuritegeliku ühenduse liikme karistusõiguslik vastutus konkreetse

individuaalhüve vastu suunatud üksikkuriteo eest välistatud. Kohtukolleegium rõhutab,

et eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et kui üksikkuriteost võtab osa ka KTÜ juht, siis

see ei tähenda automaatselt seda, et tema roll üksikkuriteo täideviijana peab olema

kindlasti juhtivam, kui seda on teistel kaastäideviijatel ja samuti ei ole talle omistatavad

ka automaatselt kõik KTÜ huvides toimepandud üksikkuriteod.

Kuritegeliku ühenduse loomise, juhtimise ja liikmeks oleku osas.

1. Kaitsjad on kritiseerinud KTÜ-ga seonduvalt süüdistust, leides, et see on

üldsõnaline. Kohtukolleegiumi seisukoht selles osas on järgmine. Maakohtu jaoks

süüdistusaktis, sh süüdistuses selliseid puudusi ei esinenud, mis takistanuks

kohtumenetlust maakohtus. Kogu maakohtus toimunud menetlus lubab väita, et nii

süüdistatavad, kui ka nende kaitsjad said väga hästi aru, mida täpselt süüdistuses

süüdistatavatele ette heidetakse. Süüdistatavad vastasid kohtu küsimusele, kas neile

on süüdistus arusaadav, jaatavalt. Kaitsjad esitasid maakohtu istungil oma avakõnes

vastuväited süüdistuse põhjendatusele konkreetselt etteheidetava teo osas. Seega

leiab kohtukolleegium, et selliseid vigu, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja

menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks, süüdistustes ei esine. Siinjuures

rõhutab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu otsuse

seaduslikkus ja põhjendatus ning süüdistusele jätkuvate etteheidete tegemine ei ole

asjassepuutuv ega aktuaalne.

Ehk siis, ringkonnakohus juhindub maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel

KrMS § 268 lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine

süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud

teisiti e sellest, kas maakohus on sellisest seadusenõudest kinni pidanud. KrMS § 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda

faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat

arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid

süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks

(1-17-1327, p 13 ja 3-1-1-59-16, p-d 21-22). Selles ei pea esitama arutluskäike, millest

oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus.

Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on

kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud

faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga

süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19) Samuti ei pea süüdistus

kajastama arvutuskäike. Süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse

aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi

peab jääma ka kohtu otsustada. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille

tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne.

Praeguses kriminaalasjas on süüdistuses muuhulgas süüdistuse väiteid sisustatud

rohkete näidetega ja süüdistus on juba ligilähedane kohtuotsuse projektile. See on

tinginud ka olukorra, kus kohtuotsust süüdistusega võrreldes võib tekkida arusaam, et

need on kattuvad, kuid siiski on kohtuotsuses erinevalt süüdistusest ka analüüsitud

tõendeid. Kuna süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ja näited on kohtu jaoks olnud

asjakohased, siis see, et kohtu seisukohad kattuvad prokuröri seisukohtadega e kui

kohus on nõustunud süüdistuse versiooniga, ei muuda kohtuotsust ebaseaduslikuks

ega põhjendamatuks.

2. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei

ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises

kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine

apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20.

novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et

olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus

nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme

kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on

ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud

argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 1-

16-6115/67, p-d 30–31). Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla

juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja

ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108).

3. Siinjuures märgib kohtukolleegium sedagi, et kaitsjate poolt rohkelt tsiteeritud Tartu

Ringkonnakohtu otsust nn TM kaasuses, kohtukolleegium käesoleva kaasuse

seisukohast asjassepuutuvaks ei pea. Jah, on leitud ja ette võetud lahend, kus

ringkonnakohus eitas KTÜ olemasolu ja ütles selles osas välja ka rida adekvaatseid

seisukohti, kuid siiski, kohtukolleegium juhindub Riigikohtu juhistest, mis on välja

öeldud otsuses 3-1-1-57-10, kus Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et Riigikohtu

seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus

tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on

sellised viited sisutud. Sama kehtib ka jõustunud ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui

selles analüüsitud kuriteo – antud juhul KTÜ - tehiolud on sedavõrd erinevad, ei ole

need seisukohad ka automaatselt asjakohased käimasolevas menetluses. Peamine

erinevus, mis on nii „TM“ kui ka nö T KTÜ-de ja O. Martovoi KTÜ vahel on see, et nad

on üles ehitatud ja seda ka süüdistustest nähtuvalt erinevatel põhimõtetel ja nendes

kehtivad reeglid olid ka erinevad. Sestap ei leidnud kohtud nimetatud jõustunud

lahendis ka KTÜ tunnuseid koostegutsemise vormil. Erinevalt nendest, põhines O.

Martovoi juhitud kuritegeliku ühenduse toimimine ühenduse liikmete poolt omaks

võetud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla subkultuurist

tärganud nn ponjatie´del (nn „arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka teised Eesti

Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud kuritegelikud ühendused (nt nn AP kuritegelik

ühendus, nn HD kuritegelik ühendus ehk nn tšetšeenide kuritegelik ühendus, nn AK

kuritegelik ühendus, mis võimaldasid vajadusel nn O. Martovoi kuritegelikul ühendusel

ja selle liikmetel lahendada tõusetunud probleeme teiste kuritegelike ühenduste ja

nende liikmetega samade põhimõtete ja reeglite najal, mis omakorda tagas ühtlasi nn

O. Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevuse püsivuse, ent lisaks sellele tagasid

kehtestatud reeglid nn O. Martovoi kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka

seeläbi kuritegeliku ühenduse kestmise. Rõhutada tuleb sedagi, et nimetatud kolme

KTÜ eksistents on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. Ehk siis, kui üldse tsiteerida

Tartu Ringkonnakohtu otsust arutatava kaasuse valguses, siis asjassepuutuvaks peab

kohtukolleegium Tartu Ringkonnkohtu otsuse 1-16-9978 p-s 201 rõhutatut, mis sealsel

juhul eitab, praegusel juhul aga jaatab kuritegeliku ühenduse eksisteerimist ja nimelt:

kuritegeliku

ühendusena

saab

kvalifitseerida

üksnes

sellised

kuritegude

toimepanemisele suunatud isikute ühendused, millel on n-ö keskmise mõistliku

kõrvaltvaataja seisukohast selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt

organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. O. Martovoi ühendus seda oli ja nagu

kohtukolleegium juba rõhutas, siis selleks on antud juhul need põhimõtted millele on

O. Martovoi KTÜ üles ehitatud, selles kehtivad reeglid ja see et ta on ise välja kasvanud

„allilmast“ ning oli ka seotud väga tihedalt „allilmaga“. Seal kehtivatest reeglitest

kinnipidamine oli kohustuslik ja seda ka teiste KTÜdega suhtlemisel. Seega selgitab

kohtukolleegium, et jätab tähelepanuta need kaitseargumendid, millised tuginevad

nendel kohtulahenditel, kus ei ole kohtud tuvastanud KTÜ ga seotud kuritegu.

Võrreldamatuid kooseksisteerimise vorme võrrelda ei ole asjakohane.

Oluline on veel üle korrata kokkuvõtteks sedagi, et neid kaitseväiteid, millised on

saanud vastuse juba maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja

ammendavalt kummutatud, käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt

teistkordselt ümberlükkamisele ei tule.

4. Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses kirjeldatud

ühendus oli kuritegelik ühendus. Kõik analüüsitud tõendid kinnitasid, et see oli püsiv,

kindla struktuuri ja ülesannete jaotusega organisatsioon, millise eesmärgiks oli teenida

kuritegelikku tulu, millel oli ka territoriaalne määratlus ja esines ühtne organisatsiooni

tahe. Ka leidis maakohtu otsuse kohaselt tõendamist ühiskassa pidamine, tulude

jaotus, probleemide kollegiaalne lahendamine, kindla reeglistiku olemasolu,

aruandmise kohustus, ühenduse identiteedi olemasolu, konspiratiivsus, „trahvide

määramine“ reeglite rikkumisel, vangide ja nende pereliikmete eest hoolitsemine

isikute vanglas viibimisel, vangide vabanemisel nö. tööle paigutamine, aktiivne

informatsiooni vahetamine erinevate probleemide tekkimisel.

Apellatsioonide sisu järgi võib teha järelduse, et ka apellandid ei leia selle süüdistuse

vastu sisulisi vastuväiteid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonides esitatud

ühtegi kaitseväidet, mis kuidagi kõigutaks seda seisukohta ning mõjutaks

ringkonnakohut vastupidisele järeldusele. Enamasti korratakse juba maakohtus

kõlanud seisukohti, mis peamiselt on etteheited prokuratuurile ja maakohtule selles, et

kuritegelikku ühendust ei ole olnud ja seega ei saa ka keegi seda ei juhtida ega selle

liikmeks olla. Apellatsioonides tõstatatud küsimustele on enamusele võimalik leida

vastus maakohtu otsuse läbi lugemisel. Nagu nähtub ka apellatsioonidest, ei eita

nende autorid (kaitsjad, kes osalesid ka maakohtus) seda, et nad juba maakohtus

sedasama juttu rääkisid ja oma sellekohaseid väiteid esitasid, kuid vastust ei saanud.

Need nö värskema sisuga etteheited on kohtukolleegiumi poolt juba eelpool käsitletud

ja maakohtu otsust ei mõjuta.

Maakohus andis omapoolse hinnangu ka KTÜ liikmetele eraldi, põhjendades nii nende

liikmelisust kui ka igaühe rolli eraldi. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga täielikult

ka selles, et O. Martovoi, E. Košljakov, A. Karpov, T. Stolomatov ja A. Tartu kuulusid

kõik O. Martovoi-nimelisse kuritegelikku ühendusse, et selle lõid O. Martovoi ja E.

Košljakov ning seda juhtis O. Martovoi.

Kohtukolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuses selles osas kõiki tõendeid

põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks

olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo

toimepanemist konkreetse süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud

ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub selle

arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud

kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid

hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava

osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus

tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama

omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud

tõendite analüüsi.

Erinevalt maakohtust aga leiab kohtukolleegium, et E. Košljakov, kes oli küll koos O.

Martoviga selle KTÜ looja, ei vastuta KTÜ juhtimise eest. Oma seisukohta selles

küsimuses põhjendab kohtukolleegium allpool. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle

korrata kõiki maakohtu seisukohti, millistega nõustub ja põhjendab vaid mõningaid

asjaolusid, mis apellantidele nende hinnangul on arusaamatuks jäänud ning esitab

oma seisukoha E. Košljakovi süüdimõistmise osas KTÜ juhtimises.

5. Süüdistatava O. Martovoi kaitsja adv. K. Nersesjan on oma apellatsioonis

rõhutanud, et ei saa aru paljudest maakohtu poolt tehtud järeldustest, mis puudutavad

jälitusprotokolle, mis on olnud olulisteks tõenditeks O. Martovoi süüküsimuse

otsustamisel. Tema jaoks on jäänud arusaamatuks, miks maakohtu järeldused ei ühti

tema kaitsealuse e süüdistatava O. Martovoi selgitustega räägitu osas.

Kaitsja heidab ette, et kohus on korduvalt viidanud salaja pealtkuulamisele, mis

teostati Tallinnas XXX E. Košljakovi kasutuses olevas korteris. Kaitsja rõhutab, et

antud jälitustoimingute protokollid ei puuduta O. Martovoid ning O. Martovoi ei ole

kuidagi teiste isikute vestlustega seotud. Tõsi on see, et nendes XXX tn korteri

vestlustes ei osale O. Martovoi, kuid nendes vestlustes, kus muuhulgas osalevad E.

Košljakov, T. Solomatov, A. Tartu, teeb kohus põhjendatult järeldusi selles, et räägitu

kinnitab kuritegelikus ühenduses omaksvõetud reegleid. Kohus ei olegi väitnud, et O.

Martovoi neis osaleb. O. Martovoid aga puudutavad vestluses osalenud isikud ja

nende jutt kindlasti. E. Košljakovi korteris peetud vestlusest joonistub välja see

hüsteeria, mis valitses allmaailmas pärast X surma, samuti ka E. Košljakovi O.

Martovoi grupeeringuga ühinemise plaan aga ka O. Martovoi poolt juhitud ja tema

nimelises kuritegelikus ühenduses omaksvõetud reegleid.

Kaitsja osundab, et kohtuotsuses lk 57 on kohtu poolt tõendina kasutatud

vaatlusprotokolli: 13.02.2017.a helistab O. Martovoi uuesti M. Süvaojale ja selgitab, et

on saatnud talle Šaša vanema numbri ja O. Martovoi on talle helistanud ja suhtlemisest

ära öelnud, kuid kuna paluti kokkusaamist, siis on O. Martovoi andnud Süvaoja numbri

ja palub, et kui talle keegi helistama peaks, siis ta on kõik ära rääkinud ja öelnud, et

suhtlemisest on keeldutud ja kui midagi on, siis peab Süvaoja ütlema: „Oleg on ju kõik

öelnud“ ja O. Martovoi peale viitama (4 kd, tl 93-115) (21. mai 2018.a koostatud

jälitustoimingu protokoll). Kaitsja heidab kohtule ette, et kohus on ekslikult märkinud

Saša vanema – vestluses tegelikult räägitakse Sašast, kes on oma ea poolest vana,

mitte aga vanem. Kohtukolleegiumile ei ole see etteheide arusaadav. Kohtuotsuses

esitatud tekstist võib välja lugeda ka nii, et eksisteerib kaks Sašat ja jutt käib ea poolest

vanemast Sašast. Vestluse nö uba on absoluutselt muus e see ilmestab siiski O.

Martovoi positsiooni ühenduse liikmete seas. Ka maakohus on märkinud, et see kõne

tõendab, et probleemide tekkimisel oli O. Martovoi see, kes otsustas, kuidas tuleb

käituda.

Veel viitab kaitsja kohtuotsuse lk-l 57 märgitule: kohtuistungil selgitas O. Martovoi, et

selline kõne R2-ga tõepoolest toimus, kuid jutt käis R2 ja tema vahel olnud jutust

alkoholiäriga seoses. Kuna O. Martovoile ei sobinud R2 tingimused ja R2-le O.

Martovoi omad, siis kokkuleppele ei saadud ja Martovoile tundus, et R2 soovib

olukorda mõjutada läbi tema venna. Nimetatu on ümber lükatud kõnega, mis O.

Martovoi on teinud peale suhtlust R2-ga Y2-le ja kus O. Martovoi küsib F2-lt, et kas ta

annab tema telefoni edasi ja Y2 selgitab, et see on neil olemas. Seega, kui tegemist

oleks olnud alkoholiäriga, siis ei oleks olnud vaja ka Sergey Martovoy numbrit

edastada. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida täpselt kohus sellest vestlusest järeldas.

Selliselt e ainult ühte lõiku lugedes ei saagi kohtu mõttekäigust aru. Selleks, et aru

saada, mis kohus järeldas, tuleks lugeda ka jälitusprotokollist tsiteeritud vestluseid nii

O. Martavoi ja R2 vahel kui ka O. Martovoi ja Y2 vahel. Kohus järeldas kaitsja poolt

tsiteeritud lõigus seda, et ei saa uskuda O. Martovoi poolt selle vestluse sisule antud

tähendust. Tegelikult kajastavad need vestlused, aga eriti vestlus vennaga seda,

kuivõrd jõuliselt O. Martovoi oma positsiooni kehtestas, ja et ta ei tunnistanud mingeid

kõrvalekaldeid reeglitest.

Ka ei nõustu kaitsja maakohtu tehtud järeldustega, mis puudutavad vestlust 31. märtsil

2017, kui O. Martovoi helistas M. Süvaojale ja selgitas, et: „See võlg mis täna anti sinu

juuresolekul, ma teen sealt tasaarvelduse /../ sa fikseeri ikkagi“. Kaitsja arvates tulnuks

uskuda süüdistatavat, kes rõhutas, et peale X surma, tegeles ta hauakivi

paigaldamisega ning kogus ka selleks raha. Ka selles kõnes jutt käib raha kogumisest,

et paigaldada hauakivi. Kohtukolleegium leiab, et O.Martovoi sellised selgitused on

ennastõigustavad. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, nõustub ta

muuhulgas ka maakohtupoolse tõendite eelistusega ja eelkõige tähendab see seda,

et süüdistatavate ütlused on põhjendatult maakohus lugenud ebausaldusväärseteks.

Kohtukolleegiumi arvates ei ole vestluse sisust kuidagi hoomatav, et kogutakse

hauakivi raha. Jutt käib võlast ja tasaarvestusest.

Kohtuotsuse lk-l 59 toob kohus välja, et vestluse käigus on aru saada, et räägitakse

ühiskassa asukohast ning Z2 lisab: „Vaat kuskil sada kuuskümmend, sada

kuuskümmend viis meie kaudu/läbi meie“ (17. juuli 2018.a koostatud jälitustoimingu

protokoll). Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et antud vestlust ei olnud võimalik

kontrollida, kuna salvestus oli väga halva kvaliteediga. Kui lugeda protokolli, siis on

arusaadav, et jutt käis mitte ühiskassast vaid X hauakivi paigaldamisest.

Ainuke asjaolu, mida O.Martovoi selle jälitusprotokolli juures vaidlustas, oli sõna

„brikett“. Süüdistatav vaidlustas selle sõna kasutamist siis, kui prokurör esitas

jälitusprotokolli kohtule tõendina. See tingis ka salvestise kuulamise. Seda salvestist

kuulas kohus vahetult kohtuistungil, kus kaitsja selgitas, et salvestise kvaliteet on halb

(kohtuistung 30. mail 2019). Kohus lubas istungil, et kuulab selle salvestise

nõupidamistoas üle, sest saalis ilma kõrvaklappideta kuulamisel ei saa garanteerida

kvaliteeti.

Selle vestluse osas märgib kohtukolleegium esmalt, et maakohus on otsuses selle

vaidlustatud lõigu osas kohtuotsuses märkinud, et vestluse käigus on aru saada, et

räägitakse ühiskassa asukohast ning Z2 lisab: „Vaat kuskil sada kuuskümmend, sada

kuuskümmend viis meie kaudu/läbi meie“. Samuti arutatakse seda, et igakuiselt toetati

advokaatidele makstavat, toiduks edastati raha ja kui oli vaja, siis küsiti ka juurde.

Samas vestluses Z2 küsib: „Aga mida seal need surmamõistetud, kes istuvad

eluaegset?“ ja O. Martovoi vastab: “A „soojendan/toidan“ mina, enam ei pea vajalikuks

kedagi, ei tea võib-olla RK suhtes“. Ehk siis, kohus on kasutanud seda osa süüstava

tõendina vestlusest, mis arusaadav ja süüdistatava jaoks arusaamatut sõna „brikett“

ei ole kohus kasutanud. Vestluse sisuks, mida kohus kasutas, on igakuised toetused

vanglas viibivatele isikutele, advokaatide abi vajavatele isikutele. Ka on kaitsja

apellatsioonis tsiteerinud sellest vestlusest väljarebitud lõiku. Samast vestlusest on

maakohus otsuses tsiteerinud eelnevalt väljatoodud lõiku. Seega isegi, kui osa juttu

puudutab nagu kaitsja väidab X hauakivi rahasid, siis tsiteeritud osa ei jäta võimalust

kakspidiseks tõlgenduseks. Seejuures ei ole oluline, kas O. Martovoi kasutab sõna

soojendan või toidan. Just viimatiöeldu tekitas maakohtus kohtukolleegiumi hinnangul

mõttetuid vaidlusi.

Järgmisena väljendab kaitsja arusaamatust kohtu järelduse osas, mis puudutab 3.

veebruaril 2017.a toimunud telefonikõnet E. Košljakovi ja O. Martovoi vahel, milles E.

Košljakov kurtis, et tal ei õnnestu kuidagi ühendust saada Y2-ga ning küsis ühtlasi O.

Martovoilt juhiseid, kas ta peaks saatma kohtumisele tema inimese, mille peale

otsustas O. Martovoi, et pole vaja, ta ise kontrollib Y2 kohta. Arusaamatuks jääb

kaitsjale, mille alusel jõudis kohus seisukohale, et tegemist oli juhistega. Kuna tegemist

on O. Martovoi vennaga, siis iseenesest mõistetav, et O. Martovoi ise selgitab välja,

kus on tema vend.

Kohtukolleegium selgitab, et kohtu seisukoht selles, et tegemist on juhistega, ei tugine

kindlasti ainult ühe vestluse sisu tõlgendamisele, vaid kohus on oma järelduse rajanud

selle vestluse sisu ja teiste tõendite hindamisele kogumis e konkreetset vestlust ei saa

rebida välja tõendite kogumist ja esitada kohtule eraldi hindamiseks, nii nagu seda teeb

kaitsja.

Kaitsja ei nõustu ka sellega, et kohtuotsuse lk-l 58 on maakohus jällegi järeldanud, et

protokollist nähtub, et O. Martovoi räägib ühiskassast ka 27. juunil 2017.a ja 3. juulil

2017.a Grammofonis peetud vestlustes, kus ta nimetab ühiskassat vastastikuse abi

kassaks ja muuhulgas märgib, et Edik on andnud viis tuhat, samas vestluses

arutatakse ka ühinemise ja tekkinud probleemide üle, et kui viis ühinevad, siis tekivad

ikkagi probleemid. Selles vestluses käib jutt X hauakivi paigaldamisest ja hauakivi raha

kogumisest, selgitab kaitsja, mitte ühiskassast, nagu märgib kohus.

Ka selle vestluse sisu järgi on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus õigesti leidnud,

et jutt on ühiskassast, sest just selline järeldus on jällegi kooskõlas kogu maakohtu

poolt hinnatud tõendite kogumiga ja see ei ole nö üksik vestlus, mille pinnalt ühiskassa

osas on järeldused tehtud. Hauakivi ja selle paigaldamine ning selleks raha kogumine

on süüdistatava versioon, kuid süüdistatava ütlused on ennastõigustavad ja naiivne on

arvata, et süüdistatav nö tõuseb püsti ja teatab kohtule ja seda olukorras, kus ta eitab

üldse KTÜ eksisteerimist, enda juhirollist rääkimata, et jah me räägime seal

ühiskassast.

Kohtu ülesanne ja lausa kohustus on hinnata tõendeid ja hinnata neid kogumis. See

aga ei tähenda, et eelnevalt ei peaks analüüsima iga üksiktõendite ja otsustama,

kuivõrd see tõend haakub teistega ja kas see tõend moodustab koos ülejäänud

tõenditega kogumi, mis annab aluse isiku süüdimõistmiseks. Asjaolu, et kaitsjatele ei

meeldi maakohtu poolt vestlustele antud hinnang ja vestluse sisust tehtud järeldused,

ei tähenda seda, et need valed on. Samuti ei ole välistatud, et süüdistatavad annavad

vestluse sisule omapoolse hinnangu, mis erineb süüdistaja versioonist ja maakohtu

poolt otsuses tehtud järeldusest, kuid see ei tähenda, et maakohus sellega

automaatselt nõustuma peaks.

6. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline ka selgitada, et kõik seaduses sätestatud

KTÜ tunnused, aga ka konkreetse koostegutsemise vormi spetsiifilised tunnused,

peavad olema süüdimõistvas kohtuotsuses lahti kirjutatud selliselt, et tõendite analüüs,

et maakohtu iga konkreetne järeldus konkreetse tunnuse olemasolu kohta, oleks

kohtuotsuse lugejale jälgitav e et sh n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast

oleks selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud

kuritegevusele omane iseloom. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama

tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud piisavad põhjendused, mis

lõpptulemusena viis kohtuotsuse resolutsioonis esitatud järelduseni – eksisteeris

kuritegelik ühendus, mille lõid ja mida juhtisid O. Martovoi ja E. Košljakov ja mille

liikmeteks olid A. Karpov, M. Süvaoja, Y2. Teist nö brigaadi (nn Loksa grupeering või

Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar Tartu, T.

Solomatov ja A. Tsoi. Nn O. Martovoi kuritegeliku ühenduse sees oli moodustunud ka

nö sisering (tinglikult juhtkond), kuhu kuulusid O. Martovoi, Y2, M. Süvaoja ja E.

Košljakov. Kuritegelikus ühenduses oli välja kujunenud, et O. Martovoi juhtimisel

tegelesid tema, A. Karpov ja M. Süvaoja eeskätt alkoholi ebaseadusliku käitlemisega

ning nn Loksa brigaad tegeles eeskätt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega.

Maakohtu järeldustega võib nõustuda või mitte, kuid väita, et need järeldused ei ole

põhjendatud või otsuse lugejale jälgitavad, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata üle kordama neid Riigikohtu seisukohti, mis

on Riigikohtu poolt pikalt ja põhjalikult esitatud otsuses 1-16-6452. Neid on põhjalikult

lahanud maakohus ning ka apellatsioonides on seda otsust tsiteeritud. Maakohtu otsus

kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja sellesse kuulumises on olulises osas

rajatud just nende spetsiifiliste tunnuste tuvastamisel, mis eristavad kuritegelikku

ühendust hästi organiseeritud kaastäideviijate grupist. Analüüsitud on põhjalikult kõiki

tõendeid, hinnatud neid kogumis ning põhjendatud ka nende tõendite seotust tehtud

järeldustega. Kohtukolleegium, nagu juba eelpool märgitud, ei pea vajalikuks kõiki

maakohtu seisukohti üle korrata ega ka oma seisukohti kõigi maakohtu poolt

analüüsitud tõenditega sisustada, kuna maakohus on tõendeid analüüsinud põhjalikult

ja apellatsioonides ei ole esitatud selliseid kaitseväiteid, mis maakohtu järelduse

ümber lükkaks.

Kuritegelik ühendus on mitteametlik, illegaalne organisatsioon, mistõttu ei ole neil ei

kirjalikult vormistatud põhikirja, liikmete vastuvõtmist ei vormistata juhi käskkirjaga, ei

ole ka kirjalikult vormistatud käskkirja, millest nähtuks konkreetse isiku töövaldkond

jne, karistamisotsuseid ei vormistata kirjalikult, ei väljastata töötõendeid, mida igal

konkreetsel juhul enda tutvustamisel ette näidata, tööülesandeid ei jagata kirjalike

töökäskudega jne. Ka ei ole kuskil kirja pandud, milliste kuritegude toimepanemiseks

on konkreetne KTÜ loodud. Kriminaalmenetlusliku kogemuse ja kohtupraktika pinnalt

võib väita, et selles, millised on need kuriteod, milliste toimepanemine on ühe või teise

KTÜ eesmärgiks, on allilmas tegutsevate kuritegelike ühenduste omavaheline

kokkulepe. Kõrvaltvaatajal võib vähemalt tekkida arusaam, et iga KTÜ on leidnud

teatud spetsiifika või niši oma tegevuses ja selles on vaikimisi ka kokku lepitud. Nii

iseloomustab O. Martovoi KTÜ-d huvi panna toime rahvatervist kahjustavaid

kuritegusid e selliseid, kus ei ole konkreetseid kannatanuid, kuid kriminaaltulu on

kindlustatud. See omakorda vähendab kindlasti ka tõendite baasi, võrreldes näiteks K

KTÜ-ga, mille eesmärgiks olid varavastased kuriteod – kelmused, väljapressimised,

vargused, kuid kannatanud valiti probleemsed – vaimse puudega, alkohoolikud,

õigusrikkujad. Üldjuhul ei sarnane ka kuritegelikus ühenduses valitsev tööjaotus ja

hierarhia ametlikele ühendustele. (Riigikohtu nr 3-1-1-57-09, p-d 13.1.-13.5 ja nr 3-1-

1-65-14, p 21). Seega ei ole tõsiseltvõetavad need kaitseväited, mis kõlasid juba

maakohtus kohtuvaidlustes ja mida kordab süüdistatava T. Solomatovi kaitsja oma

apellatsioonis: Juba sõnaühend – ülesandeks oli – annab meile teada, et keegi käskis

kellelgi midagi teha. Ülesanne võib tuleneda töölepingust, ametijuhendist,

kokkuleppest jne. Kogu selle pikka kohtuprotsessi jooksul pole ma aru saanud, kes

pidi kellele ülesandeid andma? Kust tulenesid Solomatovi ülesanded? Kohus kirjeldab

pikalt nn „Loksa grupeeringu” teket, struktuuri ja väidetavate ülesannete jaotust, ning

iga väidetava grupeeringu liikme ülesandeid eraldi. Kohtus väidetavalt üks

süüdistatavatest oli kõrgeim ülemus, temale allus keegi teine, talle omakorda allus

Solomatov jne. Aga kus on need elementaarsed tõendid, et keegi kellelegi üldse allus,

keegi neist oli kellegi ülemus või alluv ja kellelgi olid üldse kellegi poolt antud

mingisugused ülesanded? Kohtuotsuses ei ole ühtegi tõendi allikat kirjeldatud, mille

tulemusel kohus on tuvastanud grupeeringu tekke, selle struktuuri, ülemuse-alluvuse

suhted ning käitumisreeglid, on ainult kohtu oletused ja põhjendamatud tõlgendused

ülemustest, alluvatest ja mingitest väidetavatest ülesannetest.

Korduvalt on sedaliiki kriminaalasjades tehtud kohtuotsustes rõhutatud, et igal

konkreetsel juhul tõendadatakse kuritegeliku ühenduse ja selle juhi eksisteerimist

kohtueelses menetluses ja kohtus uuritud tõenditega, mis enamasti ongi

jälitustoimingute käigus saadud tõendid - kuritegeliku ühenduse liikmete, sh juhi

omavahelised vestlused, vestlused tunnistajatega ja ka tuttavatega, milliste analüüs ja

nende seostamine konkreetsete kuritegeliku ühenduse tunnustega ja hindamine koos

isikuliste tõenditega on kohtu ülesanne, ja enamasti on see loominguline protsess,

mille tulemus peabki viima selleni, et igale kohtuotsuse lugejale, kes seda

tähelepanelikult ja miks mitte ka kannatlikult loeb, tekib kindel arusaam sellest, et

tegemist ei olnud mitte tavalise või hästi organiseeritud grupiga, vaid kooslusega,

milles on äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud

kuritegevusele omane iseloom. Apellandid (kaitsjad/süüdistatavad), kes väidavad, et

puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks kuritegeliku ühenduse olemasolu antud

juhul, ei ole arusaadavalt põhjendanud, milliseid tõendeid nemad näha sooviks

kuritegeliku ühenduse eksisteerimist jaatavas kohtuotsuses. Nagu öeldud, on

tänaseks päevaks Riigikohus juba andnud mitmeid signaale selle kohta, millist

kooseksisteerimise vormi tuleb pidada kuritegelikuks ühenduseks ja millist mitte, ning

kohtutel ei ole raskusi põhjendada igal konkreetsel juhul KTÜ olemasolu jaatamiseks

selle tunnuseid. Kaitseväited aga sellistel juhtudel, kui KTÜ kui koostegutsemise vorm

on juba eos läbinähtav, jäävad paraku tagajärjetuks.

7. Maakohtu hinnangul olid O. Martovoi ja E. Košljakov nii KTÜ loojad kui ka juhid e

mõlemad vastutavad KarS § 256 lg 1 ettenähtud kahe teokoosseisu tunnusel. Tuleb

küll jaatada seda, et järeldust, mis puudutab nende poolt kuritegeliku ühenduse loomist

ei ole eraldi rõhutatud, kuid eitada ei saa seda, et otsuse tähelepanelikule ja

kannatlikule lugejale see asjaolu selgeks ka saab. Kohtukolleegium esitab

konkreetsemad põhjendused alljärgnevalt ja ei arva, et sellise konkretiseerimisega

rikub menetlusnorme. Ringkonnakohtu sellekohasele pädevusele on ka Riigikohus

mitmes oma lahendis andnud nö rohelise tule ja nahutanud teise astme kohtuid

vastupidises tegevuses. Isegi, kui väita, et tegemist on maakohtupoolse mõne

menetlusnormi rikkumisega, siis oleks see selline rikkumine, mille kõrvaldamine on

ringkonnakohtus lubatav e alust viidata KrMS § 339 lg 2 p 7 rikkumisele ei ole.

Kohtukolleegium jaatab, et kuritegeliku ühenduse loomine, kui tegevus ei pea alati

tähendama mingite uute ja vajalike tingimuste organiseerimises e mingite ruumide

renti, nö varifirmade loomist, relvade muretsemist jne. On täiesti adekvaatne lugeda

KTÜ loomisetegevuseks ka selliseid tegusid nagu praeguses kriminaalasjas. Kaks

varem tegutsenud kuritegelikku kooslust, millised tegutsesid allilmas eraldiseisvalt ja

said oma eesmärkidega hakkama ka sellisel kujul, otsustasid ühineda ühiseks ja

püsivamaks ühenduseks, millel oleks oma identiteedi e nö „meie“ tunne. Ka selline

ühinemisprotsess on kohtukolleegiumi hinnangul loomine. Ka kvalifitseerub O.

Martovoi poolseks KTÜ loomise tegevuseks tema poolt seni seaduslikult tegutsenud

OÜ X kujundamine kuritegelikuks ja kriminaaltulu teenivaks osaühinguks.

O. Martovoi ja E. Košljakov on mõlemad mõistetud süüdi ka KTÜ juhtimises. Enne

ühinemist tegutsesid O. Martovoi ja E. Košljakovi grupeeringud eraldi. Nagu maakohtu

poolt analüüsitud jälitusprotokollidest nähtub, oli ühinemine mõlema ühine tahe.

Rõhutada tuleb siinjuures aga asjaolu, et ei süüdistuses ega ka maakohtus ei räägita

KTÜ juhtimisest kahe isiku poolt e kollegiaalsest juhtimisest vaid tegemist on KTÜ

juhiga (O. Martovoi) ja KTÜ allüksuse e brigaadi juhiga (E. Košljakov). Süüdistuses on

kuritegeliku ühenduse struktuuri kirjeldades märgitud, et O. Martovoi poolt juhitud

kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, mille kohaselt oli

kuritegeliku ühenduse juhiks O. Martovoi. Samas süüdistuses aga väidetakse ka, et

O. Martovoi ja E. Košljakovi juhitud kuritegelik ühendus koosnes tinglikult kahest

väiksemast brigaadist. Esimene neist tegutses vahetult O. Martovoi juhtimisel ning

sinna kuulus lisaks tema vend Y2, M.Süvaoja ja A. Karpov. Teist nö brigaadi (nn Loksa

grupeering või Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar

Tartu, T. Solomatov ja A. Tsoi. Kohtukolleegiumi hinnangul on asjaolu, et O. Martovoi

oli omanimelise KTÜ juht, tõendatud. O. Martovoi ja E. Košljakovi vestlustest on

väljaloetav, et mitte ainult O. Martovoi ei positsioneerinud ennast kuritegeliku

ühenduse juhina, vaid E. Košljakov suhtus temasse samuti kui endast kõrgemal

positsioonil olevasse isikusse. Näiteks, 3. veebruaril 2017.a toimus telefonikõne E.

Košljakovi ja O. Martovoi vahel, milles E. Košljakov kurtis, et tal ei õnnestu kuidagi

ühendust saada Y2-ga ning küsis ühtlasi O. Martovoilt juhiseid, kas ta peaks saatma

kohtumisele tema inimese, mille peale otsustas O. Martovoi, et pole vaja – ta ise

kontrollib Y2 kohta. 2. novembril 2016.a toimus telefonikõne O. Martovoi ja E.

Košljakovi vahel, milles O. Martovoi ütles telefonikõnes E. Košljakovile, et helista

Genale (s.o Vle) ja lepi temaga kokku. Seejärel leppis E. Košljakov vastavalt O.

Martovoilt saadud juhistele kokku kohtumise Viga, võttis O. Martovoi ja M. Süvaoja

auto peale ning kõik sõitsid kohtumisele Viga.

O. Martovoi e KTÜ juhi nime järgi sai ka ühendus oma nime ja allilmas tunnustati seda

KTÜd kui O. Martovoi KTÜd. Tema esindas KTÜd ka kohtumistel teiste kuritegelike

ühendustega. Tema juhiroll oli teada kõigile KTÜ liikmetele, temasse suhtuti nagu juhti

ja ta ise positsioneeris ka ennast juhina. Põhjendatult on maakohus KTÜ sisemise

hierarhia olemasolu tõendamiseks kirjeldanud 18. aprillil 2017.a-l R2 ja O. Martovoi

vahel toimunud telefonikõnet, milles R2 avaldas soovi kõneleda Y2-ga ja samal päeval

toimunud telefonikõnet O. Martovoi ja Y2 vahel. Samuti ilmestavad O. Martovoi juhi

rolli ja sisemist hierarhiat 3. veebruaril 2017.a-l toimunud telefonikõne E. Košljakovi ja

O. Martovoi vahel ning 2. novembril 2016.a toimunud telefonikõne O. Martovoi ja

E.Košljakovi vahel. Nagu need vestlused kinnitavad, olid kõik O. Martovoi korraldused

ja suunised vastuvaidlematuks täitmiseks. E. Košljakov juhtis O. Martovoi kuritegeliku

ühenduse struktuuriüksust e nn Loksa brigaadi. Kuna maakohtu otsuses on E.

Košljakovi, kui KTÜ struktuuriüksuse juhi roll põhjalikult lahti kirjutatud e selle rolli

sisustamisele on otsuses pühendatud piisavalt sisukas ja põhjendatud osa ning

kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses tehtud sellekohaste järeldustega, siis pea

ka vajalikuks neid põhjendusi korrata.

Küll aga ei nõustu kohtukolleegium selles osas E. Košljakovi käitumisele antud

karistusõigusliku hinnanguga. Kohtukolleegiumi hinnangul oli E. Košljakov küll O.

Martovoi poolt juhitud ja ka O. Martovoi nimelise KTÜ üks loojatest, kuid olles selle

struktuuriüksuse juht, ei ole tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 256 lg-s 1 sätestatud

teokooosseisuna e kuritegeliku ühenduse juhtimine. Näiteks KarS § 256

kommentaaride autor peab küsitavaks, kas juhtimine § 256 mõttes hõlmab sarnaselt

KrK §-ga 1961 ka kuritegeliku ühenduse mõne allstruktuuri või osa juhtimise.

Kohtukolleegium osundab, et võrreldes KrK § 1961 ja KarS § 256 koosseise, siis KrK

koosseis nägi ette ka vastutuse ühenduse osa juhtimise eest. Kohtukolleegium toetub

ka kohtupraktikale ja märgib, et näiteks AK nimelises KTÜ-s oli sarnane allstruktuur

nn. Rakvere haru, kus oli juhtpositsioonil UV, kelle tegevus oli kvalifitseeritud KarS §

255 järgi. Võib oletada, mis ajendas prokuröri, kes mõlema süüdistuakti puhul oli üks

ja sama, esitama süüdistusi erinevalt. Nimelt, vahe on selles, et AK KTÜ-s ei olnud

Rakvere harus kolme liiget. Seal tegutses kaks – isa ja poeg ning isa oli nö ülemus.

Arutataval juhul täidab aga brigaadi liikmete arv KTÜ-le obligatoorse liikmete arvu.

Kohtukolleegiumi hinnangul struktuuriüksuse juhile KTÜ juhi rolli omistamine ei sõltu

sellest, mitu liiget nn brigaadis oli. Kohtukolleegiumi hinnangul on KarS § 256 järgi KTÜ

juhtimisena kvalifitseeritav sellise isiku tegevus, kes ainuisikulisena juhib KTÜ-d või

selliste isikute tegevus, kes mitmekesi e kollegiaalselt juhivad KTÜ-d e omavad võrdset

positsiooni KTÜ juhtimisel. Struktuuriüksusena kvalifitseerub selline osa/brigaad KTÜ-

st, millel on oma juht ja seejuures ei ole brigaadi puhul nõutav, et brigaad koosneks

kindlasti kolmest liikmest. Oluline on, et need brigaadi liikmed, keda juhib siis KTÜ juhi

pool tunnustatud juht, teavad, et nad kuuluvad ühte suurde ja ühendatud KTÜ-sse, et

kogu KTÜ-l on ühenduse identiteet ning et KTÜ juht on O. Martovoi. Siinjuures ei ole

oluline, et kõik ühenduse liikmed teineteist tunnevad, piisab teadmisest, et „me

kuulume kokku“. Olenemata sellest, et nn Loksa brigaadi poolt suhtles kuritegeliku

ühenduse juhiga e O. Martovoiga otseliinil ainult E. Košljakov, ja see on ühenduses

valitsevaid reegleid arvestades loomulik, sest mitte igaühel ei ole õigust suhelda kõige

kõrgemaga, teadsid siiski ka Loksa brigaadi tavaliikmed e brigadirile alluvad, et nad

kuuluvad O. Martovoi ühendusse ja toetasid selle tegevust. Asjaolu, et T. Solomatov

ja A. Tartu sellest teadlikud on, selgub jälitusprotokollist, milles on ära toodud

omavahelised kõned, mis toimusid 23. ja 24. jaanuaril 2017, kus lepitakse

kokkusaamine 24. jaanuaril 2017 restoranis, mida omavahel nimetatakse „ Gorodok“.

Tegemist on restoraniga „Cesare,“ mis varasemalt kandis nime „Gorodok“. Esmalt e

23. jaanuaril 2017 lepivad omavahel kokku E. Košljakov ja O. Martovoi kellaaja, millal

kogunetakse e siis lepitakse kokku 24. jaanuaril 2017 kella 12-13 ajal, kui Serõi e Y2

on trennis käinud ja O. Košljakov teatab, et selleks ajaks on ka tema spordisaalis

käinud ja trenni teinud. O. Martovoi annab teada, et see kokkusaamise põhjus on

teisejärguline, vihjates, et on veel olulisem põhjus. Nimelt, selgituseks, et 24. jaanuar

on E. Košljakovi sünnipäev. E. Košljakov selgitab, et kokkusaamisel siis räägivad ja

eks ta teeb välja aga et O. Martovoi helistaks ka „Markovitšile“ e M. Süvaojale. Seejärel

helistab 24. jaanuaril 2017 E.Košljakov A.Tartule, T. Solomatovile ja Y2-le, keda

samuti kutsub kokkusaamisele. A. Tartule selgitab E.Košljakov, et seal on ka Oleg ja

Serjoga (ehk vennad Matovoid). Y2-le ütleb ta, et see ka Markovitši (Marko Süvaoja)

kaasa võtaks, kellega ta eelmisel päeval juba rääkis. T. Solomatov helistab E.

Košljakovile, kui viimane juba restoranis on ja selgitab, et kohe jõuab. Kui T.

Solomatovile helistab 15 minuti pärast E2, siis tema küsimusele, kus ta on, vastab

T.Solomatov, et „Cesaris.“ 24. jaanuari õhtul ja 27. jaanuaril 2017 toimuvatest

vestlustest E. Košljakovi, Y2, A.Tartu ja T.Solomatovi vahel selgub, et kohtumisel

„Cesaris“ lepiti kokku sünnipäeva tähistamine 27. jaanuari õhtul e saunapidu Toomase

juures, kuhu siis 27-ndal ka kõik sõidavad ning üksteisele oma saabumise ajast teada

annavad. Seega viidatud protokollist nähtub üheselt, et omavahel suheldi, teati, kus

keegi elab ning ühiselt peeti pidusid.

Jälitusprotokolli nr 9 (28.06.2018) koos lisadega (DVD plaat), milles on eelviidatud

suhtlemine vormistatud, esitas prokurör kohtule tõendite esitamise voorus 6. juunil

2019 kohtuistungil. Mingeid vastuväiteid ega salvestise kuulamise taotlusi kohtule ei

esitatud ning kohus võttis need tõendina kriminaalasja juurde.

Sellele, et E. Košljakovi alluvuses olevad isikud teadsid, et nende juhist E. Košljakovist

ülevalpool on keegi veel, viitab ka 26. mail 2016 toimunud vestlus E. Košljakovi

elukohas , milles osalevad E. Košljakov, tema poeg O2, T.Solomatov ja kus loetakse

raha ning E. Košljakov selgitab, et raha on vaja kokku koguda, kuna E. Košljakovil on

vaja see ära anda. Jälitusprotokolli nr 14 ( 12.04.2018), milles see vestlus on

vormistatud, esitas prokurör kohtule 1. oktoobri 2019 kohtuistungil. Seda kõne kuulati

E. Košljakovi taotlusel ka kohtus. Vaidlus tekkis seal selles, et kas 9 tükki (štuk) on

tõlgitud põhjendatult 9 tuhat. Kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei oma see tähtsust.

Oluline on see, et kogutud rahade lugemise eesmärk oli see raha ära anda.

Pärast KTÜ loomist jätkas E. Košljakov selle koosseisus KTÜ liikmena ning täitis KTÜ

liikmena allüksuse juhi rolli e tema käitumine selles osas vastab KarS § 255 tunnustele,

kuid ei vaja eraldi kvalifitseerimist nimetatud paragrahvi järgi. E. Košljakov, kes küll ei

olnud ainult KTÜ looja, vaid jätkas edasiselt ka selle liikmena, vastutab KarS § 256

järgi ning seda asjaolu, et pärast KTÜ loomist jätkas E. Košljakov ka KTÜ liikmena,

mis ei ole reegel e et KTÜ looja võib olla ka isik, kes hiljem ei kuulu KTÜ-sse,

arvestatakse temale karistuse mõistmisel. E. Košljakov positsioneeris ennast ise

allüksuse juhina, sest pidas enda alluvateks T. Solomatovit, A. Tartut, A. Tsoid. Teda

tunnustas allüksuse juhina KTÜ juht O. Martovoi, sest suhtles isiklikult E. Košljakoviga,

mitte teiste allüksuse liikmetega ja teda tunnustasid juhina ka tema alluvad. See, et T.

Solomatov, A. Tartu ja A. Tsoi teda ülemuseks pidasid, joonistub selgelt välja nende

omavahelistest vestlustest, kus kanti ette olukordi ja küsiti ka juhiseid ja nõusolekut.

Kohtukolleegium tühistab seega maakohtu otsuse osas, mis puudutab E. Košljakovi

süüdimõistmist KTÜ juhtimises. Samas ei too see kaasa õigeksmõistmist KarS § 256

järgi, sest KTÜ loomises peab kohtukolleegium maakohtu otsust põhjendatuks. Samuti

ei mõista kohtukolleegium süüdistatavat õigeks tühistatud osas e nendes tegudes, mis

on maakohtu otsusega kvalifitseeritud KTÜ juhtimisena, sest kohtukolleegiumi

hinnangul on süüdistatavale etteheidetud käitumine selles osas leidnud tõendamist ja

tegemist on vaid ebaõigesti antud juriidilise hinnanguga. Kuna tühistatud osas

etteheidetav käitumine, mis on kvalifitseeritav KarS § 255 järgi, on hõlmatud

süüdistatava süüdimõistmisega KarS § 256 järgi, siis ei vaja see ka eraldi

kvalifitseerimist.

8. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kuritegelikku ühendust

iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui

organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle

struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (k.a juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle

eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuritegelikus ühenduses oli selline ühenduse järjepidevus e juhi või liikme kadumisel

sujuvalt edasi tegutsemine tagatud. KTÜ-s oli olemas nö teine brigaadiülem, oli olemas

KTÜ juhile väga lähedalseisev ja temaga kaasaskõndiv, kõigega kursis olev liige e M.

Süvaoja ja oli ka perekondlik pärija e O. Martovoi vend Y2. Seega ei olnud ohtu, et O.

Martovoi ei oleks saanud asendatud, kui ta oleks nö eest kadunud. Tegeleti ka liikmete

järelkasvuga. Toetati vanglas olevaid potentsiaalseid tulevasi liikmeid rahaliselt ja ka

nende perekondi. Aidati vanglast vabanemisel „töö“ leidmisega. Tehti kõik, et

konkreetsel abistatul tekiks nn ekvivalentsussuhe ja ta oleks hea meelega vanglast

vabanedes valmis KTÜ heaks töötama.

9. Subjektiivsest küljest esines KTÜ loojatel ja juhil kavatsetus, nad lõid konkreetse

kuritegeliku ühenduse eesmärgipäraselt, et tugevdada koostegutsemise vormi ja

ühiste

eesmärkide

nimel

tegeleda

kriminaaltulu

hõlpsasti

sissetoovate

rahvatervisevastaste kuritegudega. O. Martovoi tegevus KTÜ juhina oli suunatud

eesmärkide saavutamisele ja ta hoidis nö oma valdkonnas liikmete tegevust kontrolli

all ja koordineeris tegevust. Teiste süüdistatavate puhul leiab kohus, et samuti esines

kavatsetus, nad olid teadlikult kuritegeliku ühenduse liikmed, milline oli moodustatud

konkreetsete kuritegude toimepanemiseks, nad teadsid oma rolli ja teadsid, ka kes on

juht. Nad teadsid täpselt kuritegeliku kooseksisteerimise reegleid ja ühenduse

alustalasid, mis olid sedavõrd välja joonistunud, et andsid ühese signaali igale

ühenduses tegutsenud liikmele sellest, et nende koostegutsemise vormis on „allilmale“

omased ja ka „maffiahõngulised“ reeglid, mille najal kogu koostegutsemine püsib.

Need motiivid, mis ajendasid üht või teist süüdistatavat ühinema KTÜga e saama selle

liikmeks, võivad olla erinevad, kuid see ei välista nende liikmelisust. Ehk see, kui üks

liige teenib kuritegeliku ühenduse eesmärke ja täidab ülevaltpoolt tulevaid korraldusi

omakasulistel eesmärkidel ja teine näiteks tänutundest varasemal osutatud abi eest,

ei oma tähtsust.

Riigikohus on oma otsuse 1-16-6452 p-s 37 rõhutanud, et tõdemus, et seadusandja

on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse

kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat

individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele

tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik

vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelik

ühendus peab kujutama enda olemasoluga ohtu avalikule rahule ja julgeolekule, mis

on karistusseadustiku 16. peatüki 1. jaoga kaitstavale õigushüvele. Kuriteod, milliste

toimepanemine oli kuritegeliku ühenduse eesmärgiks, on rahvatervisevastased

kuriteod. Narkootikumide ebaseaduslik käitlemine ja sellega kasu teenimine ning

kange alkoholi tootmine selle soodsama kättesaadavuse huvides e nö mustal turul

müümine ja sellega kasu teenimine tähendab rahva tervise arvelt kasu teenimist.

Rahva tervis on üks ühiskonna põhihuvidest ja ühiskonna põhihuvi kahjustamine

kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule julgeolekule ja rahvastiku säilimisele.

Asjaolu, et alkoholi tootmise eesmärk oli seda turustada välisriigis ei välista avaliku

julgeoleku ohtu. Alkoholiga seotud ebaseadusliku tegevuse eesmärgiks oli

konspiratiivsuse ja skeemitamisega teenida kasu selliselt, et selle avaldumine jääks

kaugemale nö tegutsemisriigi territooriumist, mis sellega tegelejate arvates teeb

raskemaks ka sellele jälile jõudmise.

Oleg Martovoi ja Aleksandr Karpovi süüdimõistmine KarS § 375 lg 1 järgi.

Maakohtu otsuse kohaselt on tõendamist leidnud O. Martovoi ja A. Karpovi aktiivne roll

nii Stoletoff vodka kui ka Akvadiv De Lux vodka transportimisel Rootsi Kuningriiki. O.

Martovoi ja A. Karpov organiseerisid ühelt poolt alkoholi liikumist Lätist, kui ka teiselt

poolt F2 liikumist Eestist Rootsi alkoholi vastuvõtmist korraldama. Alkoholi Rootsi

Kuningriiki transpordi näol oli tegemist organiseeritud ja püsiva isikutevahelise

ülesannete jaotusega grupi tegevusega, millist tegevust koordineeris O. Martovoi.

Kuritegelik ühendus kasutas alkoholi käitlemiseks Eesti Vabariigis oma tegevuse

näiliselt legaalse hoidmiseks juriidilise isikuna A. Karpoviga seotud äriühingut OÜ X.

OÜ X kontorist leitud ja kohtus uuritud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et alkoholi

transportimisel kasutati OÜ X nimelt koostatud müügilepingut, arveid, saatelehti. A.

Karpov on ise kohtus kinnitanud, et CMR-id koostasid nemad X OÜ poolt. Seega on

tõendatud O. Martovoi kui ka A. Karpovi aktiivne roll nii Stoletoff vodka kui ka Akvadiv

De Lux vodka transportimisel Rootsi Kuningriiki. Samuti on tõendatud, et F2

vahendusel alkoholi Rootsis müüdi ning sellelt jäeti aktsiis tasumata.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei tekita maakohtu otsusega tuvastatud tehiolud

vähematki

kahtlust

selles,

et

süüdistatavad

tegelesid

sisuliselt

alkoholi

salakaubaveoga, mille eesmärgiks oli legaalselt toodetud alkoholi turustamine Rootsis

ilma makse maksmata. Selleks dokumenteeriti alkoholi teekond Eestist Rootsi

pealtnäha selliselt, et kõik näiks legaalne ja selle varjus liikus ebaseaduslikuks

käitlemiseks mõeldud alkohol väljatöötatud skeemide kohaselt sihtpunkti. Et tegemist

on skeemitamisega ja mitte normipärase logistikaga, kinnitab asjaolu, et teekond, mille

sihtriik oli dokumentide järgi Türgi oli järgmine – Eestist Lätti, Lätist tagasi Eestisse ja

Eestist laevaga Rootsi ja seejuures tuleb rõhutada, et sihtpunkt oli Türgi. Ei ole vaja

muud, kui gloobust, et väita, et tegemist on erakordselt läbinähtavate vangerdustega.

Kui analüüsida kõiki kolme episoodi, mis on kirjeldatud süüdistuses ja milliste

toimepanemine on tuvastatud ka maakohtu otsusega, siis kohtukolleegiumi hinnangul

saab nende tehioludest teha ühese järelduse – kõigis kolmes episoodis kirjeldatud

kuriteod on pandud toime ühe ja sama isikute grupi poolt ja ühel ja samal eesmärgil e

sel eesmärgil, et Eestist Rootsi illegaalselt veetud alkohol Rootsis ilma aktsiisita e

maksumärgistamata maha müüa ja sellega kriminaaltulu teenida. Kõigi kolme episoodi

puhul on ühine eelkõige lõppeesmärgi saavutamiseks ettevalmistav tegevus e Eestist

alkoholi edasitoimetamine Rootsi. Teoplaan sündis Eestis, dokumendid vormistati

Eestis, kontroll kogu salakauba liikumise üle toimus Eestist. Sarnaselt toimus see

pealtnäha legaalselt ja legaalset alkoholivedu tõendavate dokumentide varjus, kuid

tegelikult planeeritud teekond ja sihtkoht ei vastanud dokumentidele. Kogu seda kulgu

hoidsid kontrolli all nii O. Martovoi kui ka A. Karpov – O. Martovoi suhtles isiklikult F2-

ga, kes oli kõigis kolmes episoodis Rootsis maksumärgistamata alkoholi turustamise

organisaator ja omas ka keskset rolli süüdistuses kirjeldatud isikute grupis. Ta

organiseeris maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil Rootsis alkoholi vedu,

ladustamist, otsis turustamiseks kohti jms. Oma suhtlusest F2-ga kandis O. Martovoi

ette ka A. Karpovile e hoidis teda kursis kõige toimuvaga. A. Karpov hoidis alkoholi

teekonda ka enda kontrolli all, ta selgitas tekkinud tõrkeid, kandis nendest ja nende

lahendustest ette O. Martovoile.

Esimese e aasta alguse episoodis on tuvastatud, et alkohol turustati Rootsis

ebaseaduslikult e aktsiisi maksmata, mis omakorda võimaldas teenida kasu sularahas

ja selle sularaha tõi F2 Eestisse ning seda jagati asjaomaste isikute vahel sh O.

Martovoi ja A. Karpovi vahel. Ühel juhul süüdistuses kirjeldatud kolmest episoodist

jõudis F2 Rootsi ebaseaduslikult toodud alkoholi ka ilma aktsiisi maksmata kohapeal

maha müüa ja kriminaaltulu Eestisse tuua. Asjaolu, et O. Martovoi ja A. Karpov

püüavad 64 000 SEKi jagamist X kontoris näidata kui laenu tagasimaksmist ning

transpordi eest tasumist, ei haaku nende omavaheliste vestlusega, mis on

jälitustoimingutega salvestatud. Nimetatud vestlusest on aru saada, et arutatakse

omavahel, kas kulud on maha arvestatud ja palju siis raha järgi jääb. Nimetatu ei haaku

süüdistatavate kohtus antud ütlustega. Samuti ei ole O. Martovoi nõustunud kohtus

avaldama, kes oli isik, kellelt tema raha F2-le laenamiseks sai. Kui end aktiivselt

kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo

reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni

suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr

3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo nr 3-1-1-104-05, p 6.3; RKKKo nr 3-1-1-112-99, p 2).

Kahes teises episoodis Rootsis turustamiseni ei jõutud ja need koormad peeti Rootsis

enne müüki jõudmist kinni. Kevadises episoodis peeti koorem kinni tolliametnike poolt

tollis ja see konfiskeeriti Rootsi Kuningriigi ametivõimude poolt kui võltsitud

dokumentatsiooniga sisseveetav alkohol. Viimases episoodis e augustikuises

episoodis on käitumismuster sama, kuid seal jõudis alkohol Rootsi politsei kontrolli all

kuni ladustamiseni ja seda mitte aktsiisilattu ja varjatult riiki tooduna ja ilma

maksustamata. Selles episoodis on Rootsis Södertorni Ringkonnakohtu otsusega

mõistetud süüdi mh F2, kes tegutses grupis O. Martavoiga, A. Karpoviga, M.

Süvaojaga Eestis ja grupis teiste, Rootsi kohtuotsuses näidatud isikutega Rootsis.

Rootsi kohtuotsuse kohaselt käitlesid süüdimõistetud isikud salakaubana riiki toodud

alkoholi e varjatud kujul, dokumentide järgi väidetavalt Türki edasi suunduva alkoholi

käitlemine oli ebaseaduslik, sest ei makstud tollimakse ega ka muid makse ja seda

veeti ning ladustati Rootsis. Rootsi kohtuotsuse kohaselt mõisteti F2, A, S2, Z ja H

süüdi raskes seaduserikkumises salakauba käitlemisel, mis seisnes selles, et nad

ladustasid, laadisid maha ja käitlesid tahtlikult ning kooskõlastatult 15. augustil 2017

12 322 liitrit alkoholi, mis veeti 11. augustil 2017 Rootsi illegaalselt, hoidudes kõrvale

umbes 3 miljoni Rootsi krooni suuruste tollimaksude ja muude maksude laekumisest.

Kohus kvalifitseeris nende tegevuse Rootsi salakaubanduse karistusseadustiku § 12

1.jao ja § 13 järgi. Rootsi kohtuotsusest nähtub seegi, et alkohol ladustati ühe

kaubanduskeskuse laoruumi ja A, kes lasi sinna alkoholi ladustada ja seda seal hoida,

on seotud äriliselt mingi pubiga e kohaga, kus on teoreetiliselt võimalik turustada ka

maksumärgistamata alkoholi.

Tuvastatud tehiolude pinnalt on tõendatud asjaolu, et süüdistatavad O. Martovoi ja A.

Karpov korraldasid alkoholivedu selliselt, et see lõppkokkuvõttes jõuaks Rootsi, kus oli

F2 ülesanne see nö mustalt, makse maksmata maha müüa ja sellelt saadud kasum

Eestisse toimetada.

Nii süüdistusest, kui ka maakohtu põhjendustest võib aru saada, et süüdistatavatele

heidetakse ette ühiselt alkoholi transportimist Rootsi. Süüdistuses on see tegevus

resolutsioonis kokku võetud järgmiselt: Käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures

koguses

ebaseadusliku

käitlemisega

(maksumärgiga

märgistamata

alkoholi

edasitoimetamisega) panid Oleg Martovoi, Aleksei Karpovi, Marko Süvaoja ja F2

ühiselt ja kooskõlastatult toime KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega

võib süüdistusest välja lugeda et O. Martovoile ja A. Karpovile heidetakse ette

tegevust, mis eelnes alkoholi Rootsi jõudmisele ja nimelt maksumärgistamata alkoholi

edasitoimetamist.

Kohtukolleegium loeb sellisest süüdistuse resolutsioonist välja, et selle koostaja tahe

on olnud etteheide alkoholiseaduse rikkumisele. Väljendanud oma tahet süüdistuse

koostaja selgelt ja arusaadavalt ei ole. Nõuetekohast viidet süüdistus ei sisalda.

Alkoholiseaduse

(AS)

kohaselt

on

alkoholi

käitlemise

viisiks

ka

alkoholi

edasitoimetamine,

kuid

karistatavaks

teeb

selle

tegevuse

sellise

alkoholi

edasitoimetamine, mis on alkoholiseaduse järgi käitlemiseks mittelubatud ja

edasitoimetamise eesmärk peab olema kaubanduslik. Riigikohus on oma otsuses 3-

16-9717 selgitanud, et AS-s sätestatud (eri)nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti

alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel mitteärilisel eesmärgil, ei saa

ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine, ladustamine või

edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375

järgi. Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks

mittelubatud,

sh

maksumärgistamata

alkoholi

hoidmise,

ladustamise

või

edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi. Kohtukolleegiumi hinnangul on juhul, kui

süüdistus ja maakohus heidavad ette süüdistatavatele vaid ebaseadusliku e

maksumärgistamata alkoholi edasitoimetamist (selliselt on see vähemalt kokku võetud

süüdistuse resolutsioonis), siis Riigikohtu seisukohast tulenevalt vajab ka

kaubanduslik eesmärk eraldi tõendamist. Sellele ei ole tähelepanu pööratud ei

süüdistuse koostamisel, selle toetamisel ega ka süüdimõistvas kohtuotsuses.

Tulenevalt viidatud Riigikohtu otsusest, on maakohtul ka sel juhul, kui süüdistuses

kaubanduslikku eesmärki otsesõnu sisustatud ei ole, võimalik see eesmärk tuvastada

süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude pinnalt. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud

eesmärgi põhjendatama jätmine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ja see on kõrvaldatav apellatsioonikohtu otsusega.

Nimelt, nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas, on ühes süüdistatavatele

etteheidetud episoodis tuvastatud, et Rootsis müüdi alkohol ilma makse maksmata nö

„mustalt“ maha. Kõigi kolme episoodi ettevalmistav staadium oli käitumismustrilt

sarnane. Tuvastatud on nii O. Martavoi kui ka A. Karpovi suhtlus Rootsis alkoholi

müügitegevust organiseerinud ja sellest saadud kriminaaltulu kogunud ning Eestisse

toonud F2-ga, mh ühine koosolek kriminaaltulu jagamisel. Samuti ei ole mõistlikku

põhjendust ühelegi teisele eesmärgile osundada, kui seda on kaubanduslik eesmärk.

Nimelt, alkoholi toimetati Rootsi just sel eesmärgil, et see seal maha müüa ja saadud

kriminaaltulu asjaosaliste vahel jagada. Kriminaalseks muutub eelkirjeldatud tegevus

siis, kui käideldakse suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Süüdistuse

resolutsioonist võib välja lugeda sedagi, et käitlemiseks mittelubatuks kvalifitseerus

edasitoimetatud alkohol seetõttu, et see ei olnud maksumärgistatud.

Vaidlust ei ole selles, et KarS§ 375 on blanketne kuriteokoosseis, mis tuleb sisustada

seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille

rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni

kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.

Süüdistuses ei ole ebaseaduslikkuse selgitamiseks viidatud ühelegi asjakohasele

seadusesättele. Kui süüdistus väidab, et tegemist oli käitlemiseks mittelubatud

alkoholiga, siis see süüdistus lausa „karjub“ AS-i § 4 järgi, milles on sisustatud

käitlemiseks lubatud alkoholi mõiste ning kui väidetakse, et käitlemiseks ei ole alkohol

lubatud seetõttu, et edasi toimetati maksumärgistamata alkoholi e et alkohol ei

vastanud AS-i § 4 lg 1 p 6 nõuetele, milles on omakorda viide alkoholi-, tubaka-, kütuse,

elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) sätetele, mis peaks kinnitavad süüdistuse versiooni

sellest, et edasitoimetatav alkohol pidi olema maksumärgistatud selle veo ajal ja kui

pidi, siis kus ajaliselt ja ruumiliselt see kohustus tekkis. Ehk siis isiku vastutuse

tuvastamiseks tuleb konstrueerida temalt nõutav käitumine ning näidata selle alusel

tekkiv garandikohustus koos selle objektiivse eeldatavusega.

Maakohtus leidis prokurör kohtuvaidlustes, et süüdistatavad rikkusid ATKEAS § 24 lg

4 sätteid ning maakohus sellega kohtuotsuses ka nõustus. Kaitsjad ei ole nõus sellega,

et maakohus sisustas süüdistatavatele etteheidetud käitumise ebaseaduslikkuse

kohtuotsuses prokuröri poolt alles kohtuvaidlustes väljapakutud seadusesättega e

ATKEAS § 24 lg 4 sätetega. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et olenemata sellest,

kas prokuröril see õigus oli või kas maakohtul oli õigus selle konkreetse sätte rikkumist

kohtuotsuses ette heita süüdistatavatele, ei ole see õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemise alus. 5. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-12 leidis kolleegium, et

olukorras,

kus

süüdistuses

ei

ole

nõuetekohaselt

kirjeldatud

blanketset

koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele

veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas asus kolleegium seisukohale, et selline

menetlusõiguse rikkumine ei too kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise

võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning on

võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis

milliseid norme süüdistatav rikkus. (Vt viidatud otsuse punkte 10-12.). Põhimõtteliselt

tähendab see Riigikohtu seisukoht seda, et süüdistust on võimalik sisustada blanketse

normiga ka kohtumenetluses.

Mis puudutab kaitseväiteid, et prokuröril ei olnud õigust sisustada süüdistust

konkreetsete seadusesätetega, milliste rikkumist tema süüdistatavate tegevuses näeb

kohtuvaidlustes, siis kohtukolleegium on sellega nõus. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 2

oleks kohtukolleegiumi hinnangul pidanud prokurör seda tegema enne kohtuliku

uurimise lõpuleviimist ning see oleks pidanud väljenduma süüdistuse muutmises.

Kuna kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt tehtud viide ATKEAS § 24 lg-le 4 kujutab

endast olulist süüdistuse muutmist, ei oleks saanud maakohus tulenevalt KrMS § 268

lg 5 keelust ATKEAS § 24 lg 4 rikkumist süüdistatavatel ette heita. Nimelt sätestab

KrMS § 268 lg 5, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele

asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus

tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Praegusel juhul ei ole olemas ei muudetud ega täiendatud süüdistust, on nö esialgne

süüdistus ja on prokuröri poolt kohtuvaidlustes väljapakutud süüdistatavate käitumise

ebaseaduslikkust sisustav säte. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul toob

prokuröri poolt väljapakutud sättega süüdistuse sisustamine kaasa süüdistuse olulise

muutmise. Esiteks, süüdistuses ei ole faktiliste asjaolude kirjeldamisel kordagi ette

heidetud süüdistatavatele aktsiisi tasumata jätmist e ATKEAS sätete rikkumist.

Süüdistuses kirjeldatakse alkoholi liikumist ühest aktsiisilaost teise ja seda korduvalt,

kuid kordagi ei ole viidatud ATKEAS sätete rikkumisele ja seda teemat ei ole

puudutatud ka süüdistatavate ristküsitlemisel. Teiseks on oluline märkida, et

süüdistuses on süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid kirjeldatud teodeliktina,

prokuröri poolt esitatud ATKEAS 24 lg 4 alusel maksukohustuse täitmata jätmine

muudab etteheidetava käitumise radikaalselt e teodeliktist tegevusetusdeliktiks.

Tegevusetusdelikt on karistusõigusdogmaatikas eraldiseisev figuur, mille kohaselt

tuleb isikule tehtavas etteheites ära näidata nn põhideliktist (tahtlik tegevusega

täideviimises seisnev tagajärjedelikt) oluliselt erinevate asjaolude esinemine tema

käitumises. Nii tuleb tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuses näidata, millise

nõutava

teo

jättis süüdistatav

tegemata

ja

millest

tulenes

tema

selline

tegutsemiskohustus (garandikohustus). Erinevalt põhideliktist, kus põhjusliku seose

tuvastamiseks tuleb näidata, et isiku käitumise äramõtlemisel katkeks tagajärjeni

viinud

kausaalahel,

tuleb

tegevusetudelikti

korral

põhjuslikkus

tuvastada

põhimõtteliselt teisiti - näidates, et nõutava teo asetleidmisel jäänuks tagajärg

saabumata.

Nagu Riigikohus oma määruses 3-1-1- 55-16 p-s 8 selgitas, ei ole prokuröri poolt

süüdistuse muutmine aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus

kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib

kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus

KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest

lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus

ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtukolleegium kordab, et praeguses

kriminaalasjas erinevalt viidatud lahendis kirjeldatud tehioludest, ei olnud need

faktilised asjaolud, millised maakohus oma otsuses seoses ATKEAS § 24 lg 4

väidetava rikkumisega tuvastas, tuvastatud kohtulikul uurimisel e kohtulikul uurimisel

ei olnud uurimisesemeks aktsiisi tasumata jätmisega seotud küsimused üldse.

Riigikohtu kestva praktika kohaselt tuleks sel juhul, kui apellatsioonikohus peaks

samamoodi oluliseks asjaolu, et süüdistatavate käitumine kuriteo kaastäideviijatena

peab

kindlasti

realiseerima

ka

kuriteokoosseisu

tunnused,

tunnistada

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist maakohtu poolt ning kriminaalasi tuleks

saata uueks arutamiseks maakohtule.

Kohtukolleegium on aga maakohtu otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt

järgmisel seisukohal.

Maakohus nõustus otsuses prokuröriga, et ATKEAS § 24 lg 4 näeb ette erisuse.

ATKEAS § 24 lg 4 kohaselt isikul, kes vastutab aktsiisi maksmise eest ajutises

aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt, tekib maksukohustus aktsiisikauba

põhjendamata kaolt, mis tekkis aktsiisikauba ajutises aktsiisivabastuses veo käigus,

selle tekkimisel või kui põhjendamata kao tekkimise aega ei ole võimalik kindlaks teha,

siis põhjendamata kao avastamisel. Kaubaveo organiseeris X OÜ, seda on korduvalt

kinnitanud nii I kui ka Aleksei Karpov oma ütlustes, samuti nähtub kaubaveo tellimine

ka arvetest, CMR-idest ja läbiotsimistel ära võetud dokumentidest, mida kohus on

eelnevalt uurinud. Nii A. Karpov kui ka O. Martovoi olid teadlikud, et mõlemal korral X

OÜ-st lähetatud viinad ei pidanud jõudma Slovakkiasse ega ka mitte läbi Itaalia Türki,

vaid Rootsi. Nimetatud alkoholi sihtkohaks oli Rootsi Kuningriik ja kauba ladustamine

Rootsis F2 poolt suvalisse lattu, mitte aktsiisilattu seda ka kinnitas. Seega olukorras,

kus aktsiisikaup veo käigus lihtsalt kaob ja paberitel märgitud sihtriiki tollimisele ei jõua,

ei vabane kauba saatja vastutusest ja aktsiisi tasumisest. Kuna sihtriigiks oli Rootsi

Kuningriik, siis tuli aktsiis tasuda ka Rootsi aktsiisimäärade alusel. Tarbimisse lubatud

aktsiisikauba liikmesriikidevahelise liikumise üldreeglid on kehtestatud Nõukogu

direktiiviga 2008/118/EÜ, millega on ühinenud nii Eesti kui Rootsi ja üldpõhimõtted on

sarnased kõikides liikmesriikides. Ühes liikmesriigis tarbimisse lubatud ehk

maksustatud

aktsiisikauba

toimetamisel

teise

liikmesriiki

ärilisel

eesmärgil

kasutamiseks kuulub see aktsiisikaup uuesti maksustamisele sihtkohariigis. Seega

isegi olukorras, kus aktsiis nimetatud alkoholilt oleks Eesti Vabariigis nõuetekohaselt

tasutud ei oleks seda saanud lõpptarbijale Rootsi Kuningriigis müüa ilma seda uuesti

aktsiisiga maksustamata.

Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et ATKEAS § 24 lg 4 näeb ette erisuse.

ATKEAS § 24 lg 4 kohaselt isikul, kes vastutab aktsiisi maksmise eest ajutises

aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt, tekib maksukohustus aktsiisikauba

põhjendamata kaolt, mis tekkis aktsiisikauba ajutises aktsiisivabastuses veo käigus,

selle tekkimisel või kui põhjendamata kao tekkimise aega ei ole võimalik kindlaks teha,

siis põhjendamata kao avastamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole prokuröri poolt

leitud säte asjassepuutuv konkreetse süüdistuse faktilistest asjaoludest tulenevalt.

Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa juba ainuüksi süüdistuses kirjeldatud

tehiolude pinnalt rääkida aktsiisikauba kaost. Aktsiisikaup jõudis Rootsi ja kahel juhul

on see vastuvaidlematult tõendatud ning seda on ka kolmandal juhul väidetud ja see

väide

on

kooskõlas

ka

maakohtus

uuritud

tõenditega

ja

süüdistatavate

eesmärgipärase tegevusega. Tõendatud on, et selle alkoholi müügist saadud

kriminaaltulu tõi F2 Eestisse ja see ka omavahel jagati. Veel enam, Rootsis on rida

isikuid ka süüdi mõistetud selles, et nad aktsiisimakse maksmata toimetasid riiki

salaalkoholi kauplemise eesmärgil. Seega on tõendamist leidnud, et tegelikult tekkis

maksumärgistamise ja aktsiisi tasumise kohustus Rootsis. Kui väita, et X OÜ pidi

maksma aktsiisi seetõttu, et kaup ei jõudnud dokumentidel näidatud sihtriiki, siis

tundub see süüdistuse sisu arvestades absurdne ja sellega jaatatakse põhimõtteliselt

ka topeltmaksustamist. On teada, et kaup ei pidanudki jõudma tegelikult nendesse

riikidesse, mida kajastasid dokumendid ja dokumentidel näidatud nö ostjad ei

teadnudki arvatavasti midagi selles kaost. Kahes episoodis saadi salaalkohol kätte e

siis, kui dokumentides näidatud sihtriigid seda alkoholi tõesti ootasid, oleks see

põhimõtteliselt sinna ka jõudnud e oleks saajatelt olnud mingigi reaktsioon, et pole

kaupa saanud. Nagu nähtub Rootsi apellatsioonikohtu otsusest, siis kohtuotsusega

salaalkohol konfiskeeriti. Kolmandas episoodis oli Rootsi illegaalselt sisse toodud

alkohol ilma aktsiisimaksu maksmata maha müüdud. See võib olla kohtukolleegiumi

jaoks teatud juhtudel hinnatav põhjendamatu kaona, aga sel juhul, kui keegi ka

reaalselt pidi selle alkoholi saama ja ei saanud. Ja isegi sel juhul ei teki aktsiisikohustus

automaatselt Eestis.

ATKEAS § 28 sätestab aktsiisi maksmise korra. Sama paragrahvi lg 12 sätestab, et

aktsiisikauba põhjendamata kadude või aktsiisikaubaga seotud rikkumiste korral

liikmesriikidevahelise veo ajal loetakse kauba tarbimisse lubamise kohaks liikmesriik,

kus tekkis kadu või toimus rikkumine või kus avastati kadu või rikkumine, kui ei olnud

võimalik kindlaks teha kao tekkimise või rikkumise toimepaneku kohta. ATKEAS § 24

lg 3 p 3 kohaselt tekib maksukohustus aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba

põhjendamata kaolt selle tekkimisel või, kui kao tekkimise aega ei ole võimalik kindlaks

teha, siis kao avastamisel. Ehk siis isegi, kui väita, et tegemist on põhjendamata kaoga,

ei saa maksukohustuse rikkumist ette heita X OÜ-le, sest see kohustus saab tekkida

alles pärast neid tegusid, mida süüdistatavatele süüdistuses ette heidetakse.

ATKEAS § 24 lg 21 kohaselt tekib maksukohustus aktsiisikauba ajutises

aktsiisivabastuses lähetamisel teise liikmesriiki või läbi teise liikmesriigi liiduvälisesse

riiki, kui aktsiisikauba liiduvälisesse riiki toimetamise kinnitus on tunnistatud kehtetuks

või kui nelja kalendrikuu jooksul aktsiisikauba lähetamise päevast arvates ei ole

aktsiisilaopidajal maksuhalduri kinnitust aktsiisikauba veo lõppemise kohta käesoleva

seaduse § 45 lõike 12 tähenduses, maksuhalduri teatist teises liikmesriigis

aktsiisikaubaga toimepandud rikkumise kohta ega saatelehele märgitud saaja kinnitust

aktsiisikauba vastuvõtmise kohta;

Õiguslikult ei saa isiku teojärgne käitumine e konkreetse seadusesätte rikkumine

realiseerida

süüteokoosseisu.

Tuvastada

tuleb

puutumus

põhiteoga

selle

toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude

ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks.

Kohtule ei ole esitatud ja seda ei ole ka kordagi väitnud prokurör, et X OÜ-l oli aktsiisi

maksmise kohustus enne alkoholi lähetamist teise riiki või edasitoimetamise ajal.

Kokkuvõtteks leiab kohtukolleegium, et süüdistus KarS § 375 osas on tegelikult samas

seisus, mis oli süüdistusaktis ja sellel juba kohtukolleegium peatus. Ehk siis, selles

puudub konkreetse õigusnormi säte, mille rikkumist ette heidetakse.

Oluline on kohtukolleegiumi seisukohast rõhutada veel järgmist. Kogu see tegevus,

mis toimus Eestis selle alkoholiga seoses, mille käitlemist süüdistuses kirjeldatakse,

oli ju tegelikult vähemalt süüdistuse kohaselt legaalne ja see on muudetud käitlemiseks

mittelubatud

alkoholiks

ja

käitlemine

ebaseaduslikuks

ainult

süüdistatavate

kuritegelike eesmärkide tõttu. Nimelt oli süüdistatavate eesmärk toimetada alkohol

pealtnäha adekvaatsete dokumentide varjus ja vastavaid nö ära ostetud isikuid

kasutades Rootsi, kus see jällegi kindlate ja asjast teadlike inimeste kaudu ilma makse

tasumata e mustalt, maha müüa. Seega oli kindlalt ka olemas kaubanduslik eesmärk,

mis nende tegevuse kriminaalseks tunnistamisel on ka karistusõigusliku hinnangu

andmise juures oluline. A. Karpov oli alkoholi saanud legaalsel teel. Ta maksis tollis ka

ettemaksu nagu see nähtub selle episoodi puhul, kus on kindlalt teada, et alkohol

saabus Valgevenest. Teisel kahel juhul ei ole alkoholi päritolu küll välja selgitatud, kuid

arvestades kõiki asjaolusid kogumis ja muuhulgas seda, et ei ole A. Karpovit ka aktsiisi

maksmata jätmises süüdistatud, siis ei saa rääkida, et X OÜ aktsiisilaos käideldi

käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Süüdistatavate tegevus, mida neile ette heidetakse,

on tüüpiline kuritegeliku ühenduse liikmete eesmärgipärane tegevus, mida eelkõige

iseloomustab konspiratiivsus ja tahe teenida kriminaaltulu, teha seda pealtnäha

legaalse tegevuse varjus.

Rääkides karistusõiguslikust aspektist süüdistuse sisust ja sellele baseeruvast

kohtuotsusest, tekib eelkõige rida küsimusi, mis puudutavad süüdistust just

karistusõigusliku hinnangu osas. Süüdistus selles osas on kohtukolleegiumi hinnangul

tõesti puudulik. Vabas jutustuse vormis e stiilis „kõik, mis näen ja kuulen, panen ka

kirja“, on väga arusaadavalt kirjeldatud kogu seda skeemitamist ja iga asjaosaliste

tegevust ja rolli selles protsessis. Jah, süüdistusest on aru saada, millist käitumist

ühele või teisele süüdistatavale ette heidetakse ja sestap on ka süüdistatavad

vastanud kohtuliku uurimise alguses jaatavalt küsimusele, kas süüdistus arusaadav,

kuid kohtule, kes peab lahkama seda teksti ja veel kolmeastmelise deliktistruktuuri

põhjal üles ehitama sellest otsuse, millest oleks aru saada, kes on kaastäideviijad ja

milles neid konkreetselt süüdistatakse e milles seisneb alkoholi käitlemise

ebaseaduslikkus ja kus riigis on kuriteo toimepanemise koht jne, ei ole tegemist

juriidiliselt korrektse süüdistusega. Kohus peab selle jutu põhjalt, mis on ladusalt

esitatud dokumendis, mille prokurör on nimetanud süüdistuseks, ise selle nö

süüdistuse sarnaseks dokumendiks konstrueerima.

Kui lugeda süüdistust, mis ei ole sisustatud konkreetse õigusnormi sättega, mille

rikkumist süüdistatavatele ette heidetakse, siis eelkõige tekib selle lugemisel arusaam,

et tegemist on kuritegeliku ühenduse liikmete poolt hästi organiseeritud grupilise

alkoholi salakaubaveoga e alkoholi illegaalne toimetamine Rootsi eesmärgiga see seal

ilma makse tasumata maha müüa. Grupi liikmed on ka süüdistuse kohaselt O.

Martovoi, A. Karpov, M. Süvaoja ja F2. Kindlasti oli ka teisi grupi liikmeid, kes

toimetasid Rootsis ja kes olid seal ka süüdi mõistetud, kuid nende kaasamine gruppi

oli juba F2 ülesanne ja nende nimetamata jätmine ei ole kohtukolleegiumi hinnangul

selline puudus, mis kuidagi mõjutaks süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku

hinnangu andmist. Sellisel juhul on kuritegu lõpule viidud ja kuriteo tunnused

realiseeritud Rootsis ja süüdistatavad O. Martovoi, A. Karpov ja ka varem juba süüdi

mõistetud M. Süvaoja on kaastäideviijad, kelle tegevus jääb kuriteo ettevalmistavasse

staadiumi ning, kes kaastäideviijatena ei pea ise kuriteokoosseisu tunnuseid

realiseerima. Sellisel juhul on kohtukolleegiumi seisukohast vajalik süüdistuses ja

kohtuotsuses ära näidata, et Rootsis on keelatud maksumärgistamata kange alkoholi

käitlemine ja et see (eelkõige kauplemine aga ka ladustamine) on karistatav ka Eestis.

Tuvastatud on, et ühes episoodis e esimeses on Rootsis alkohol maha müüdud ja ilma

aktsiisi maksmata. Selles episoodis ei ole F2 süüdi mõistetud. F2 on süüdistatavatele

etteheidetud kuriteo vahetu täideviija e kaastäideviija, kes on realiseerinud ka

süüdistatavatel etteheidetud kuriteo tunnused e käidelnud suures koguses

maksumärgistamata alkoholi. Käitlemistegudeks on AS § 3 lg 1 p 5,6 järgi nii jaemüük,

kui ka ladustamine. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist käitlemiseks mittelubatud

alkoholiga, kuna see ei vastanud käitlemise ajal AS § 4 lg 1 p 6 nõuetele.

Vastuvaidlematult on tõendatud, et ühes episoodis on alkohol Rootsis maha müüdud

mustalt e ilma aktsiisi maksmata e maksumärgistamata. Teises episoodis on toimunud

ladustamine mitteaktsiisilattu. Kolmandas episoodis on alkoholi koorem kinni peetud

sadamas. Rootsi kohtuotsusest on piisavalt selgelt väljaloetav, et Rootsis tuleb ka

nendel juhtudel maksta aktsiisi. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul on need teod, mis

arutataval juhul kujutavad endast kuriteotunnustega teo realiseerimist e alkoholi

ebaseaduslikku käitlemist, karistatavad nii Eestis kui ka Rootsis. Tõsi on see, et jällegi,

ei ole süüdistuse koostaja ega selle toetaja kohtus isegi mitte üritanud välja tuua neid

konkreetseid sätteid Rootsi karistusõigusest, mis vastavad võimalikult täpselt KarS §

375 koosseisu realiseerimistegudele.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et O. Martovoi, A. Karpov, F2 tegutsesid

kaastäideviimise vormis. Nad tegutsesid koos F2-ga, e kaastäideviijaga, kes erinevalt

teistest grupi liikmetest realiseeris ka kuriteokoosseisu tunnustega teo, s.o toimetas

Rootsi Kuningriiki süüdistuses näidatud ajal ja mahus tolli eest varjatuna e tollimakse

maksmata kanget alkoholi, eesmärgiga see maksumärgistamata e ilma kohustuslikke

aktsiisimakse maksmata Rootsis maha müüa ja sellelt kriminaaltulu teenida.

KarS § 21 lg 2 esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui

vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on

omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii,

nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS

§ 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset

teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav

isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu

objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma.

Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku

süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära

näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud

kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (3-1-1-10-15,

p 12). Süüdistusaktis sisalduva teokirjelduse ja maakohtu otsuses tuvastatud tehiolude

põhjal on alust jaatada kuriteo toimepanemist kaastäideviimise vormis, kuna selles

kajastatud faktilised asjaolud on piisavad, andmaks hinnangut O. Martovoi ja A.

Karpovi toimepanija rollile süüteos. Kogu alkoholi teekond Rootsi oli organiseeritud

süüdistatavate O. Martovoi ja A. Karpovi poolt. Kriminaaltulu teenimine sellisel viisil oli

O. Martovoi initsiatiiv ning selle plaani realiseerimiseks vajaliku dokumentatsiooni

valmistas ette ja kaubaveo korraldas A. Karpov. Vajalike kontaktide leidmine ja nende

teavitamine oli samuti kuriteo ettevalmistavas staadiumis tegutsevate kaastäideviijate

ülesanne. Oluline on aga rõhutada, et kogu tegevus toimus O.Martovoi ja A.Karpovi

pideva kontrolli all, kui tekkis probleem, lahendasid nemad seda ja eesmärgiks oli, et

alkohol iga kord Rootsi jõuaks e et tegutseti ühiselt ja kooskõlastatult, igaüks valitses

tegu ja eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast e iga

toimepanija teopanus oli oluline. Eeltoodust nähtub, et O. Martavoi ja A. Karpov on

andnud ka olulise panuse teosse ja maakohtu poolt tuvastatud tehiolud võimaldavad

neid vaadelda selle alkoholi salakaubaveo kesksete isikutena, kes määrasid, kas ja

kuidas tegu toime panna.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kõik need kaastäideviimise olulised objektiivsed

tunnused maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud. Maakohus on uurinud tõendeid –

varjatud jälgimised, kõnede pealtkuulamised, vormistatud dokumendid, isikulised

ütlused – ja tulnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatavad tegutsesid grupis, mille

liige oli ka F2 ja nende eesmärk oli Rootsis alkoholi mustalt ilma makse maksmata

maha müüa ja teenida sellelt kriminaaltulu (kohtuotsuse lk 29 viimane lõik). Täidetud

on ka kaastäideviimise subjektiivne eeldus e olemas oli kõigil täideviijatel ühine

teootsus ja tegutseti ühtse teoplaani järgi. Kokku on lepitud rollijaotustes e teatakse

täpselt, kes millega tegeleb ja kes, mis probleeme lahendab. See kokkulepe ei pea

olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi

ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus.

Asjaolu, et teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav

isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo ja nõutav on "ühtsest tahtest

hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli

all hoidmine", võib süüteo kaastäideviija järelikult olla teoplaani väljatöötaja, samuti

ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. See aga omakorda

tähendab seda, et kaastäideviimise moodustavad ka nende isikute süüteopanused,

kes osalesid vaid süüteo ettevalmistavas staadiumis, kuid nende panused olid süüteo

toimepanemisse olulised.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et tuvastatud on, et tegutses kaastäideviijatest

grupp, kellest vähemalt kolm toimepanijat tegutsesid ainult Eestis, kus valmistati nende

poolt ette kuriteo toimepanemine Rootsis. Vaidlustatud maakohtu otsuse adressaadid

e süüdistatavad O. Martovoi ja A. Karpov omasid selles grupis keskset rolli, sest nende

tegevus ei piirdunud vaid ettevalmistava staadiumiga. Nad hoidsid kontrolli all ka

sündmuste edasist käiku e valitsesid tegu, kuid see ei vabasta neid vastutusest. Kõiki

neid seisukohti põhjendas kohtukolleegium eelnevalt. Seega on tegemist sellise

süüdistusega, mis sisuliselt ei heida ette O. Martovoile ja A. Karpovile konkreetset

blanketes normi rikkumist, kuna see rikkumine ei peagi toimuma kuriteo

ettevalmistavas staadiumis. Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et nad

teadsid ja väga hästi, et kuriteo koosseisu realiseeritakse Rootsis ja teiste grupiliikmete

poolt – antud juhul F2 poolt. Seda, et alkoholi illegaalne müük e maksumärgistamata

alkoholi müük on karistatav ka Rootsis, teadsid O. Martovoi ja A. Karpov samuti, sest

nende rolliks oligi viia täide see, et alkohol jõuaks igasugu skeemitamise tulemusel

Rootsi ja seda tolli eest varjatult ning et Rootsis ei peaks selle pealt aktsiisi maksma,

vaid, et alkoholi illegaalsest müügist saaks tulu ja see tulu jõuaks Eestisse tagasi

nende kätte. Maksumärgistamata alkoholi käitlemine, sh müük on karistatav nii Eestis

(AS § 3 lg 1 p 6 rikkumine, karistatav AS § 53 ja suures koguses KarS § 375 järgi) ,

kui ka Rootsis (tõendab Rootsi kohtuotsus, millega mõisteti süüdi grupp isikuid,

sealhulgas F2, Rootsi salakaubanduse karistusseadustiku § 12 1. jao ja § 13 järgi).

Süüdistuses on ära toodud asjaolu, et grupp isikuid on Rootsis süüdi mõistetud alkoholi

ebaseadusliku käitlemise eest.

Järgnevalt vastab kohtukolleegium küsimusele, mis puudutab kuriteo toimepanemise

kohta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega selles, et vaidlust nagu ei oleks selles, et

süüdistatavate poolt on kuritegu toime pandud Rootsis. Tõsi on see, et kuritegu viidi

lõpule Rootsis, kuid süüteo toimepanemise koht ei pea olema alati süüteotunnuste

realiseerimise koht. Süüteo toimepanemise koha määratlemine on oluline eelkõige

riigisisese karistusseaduse ruumilise ja isikulise välismaise kehtivuse seisukohalt (§-d

6-9), andes nt vastuse küsimusele, kas on võimalik lähtuda territoriaalsuspõhimõttest

(§ 6) või mitte. Samas on süüteokoha kindlakstegemine oluline ka seaduse

kohaldamiseks, nt süüteost osavõtjate, toimepanijate (§ 21,22) ringi määratlemisel.

Süüteokoha kindlaksmääramisega tekivad probleemid eelkõige siis, kui teo

toimepanemise ja tagajärje saabumise koht ei lange kokku või kui tegu koosneb

mitmest osateost, nt on tegemist korduva või jätkuva süüteoga.

KarS-s on süüteo toimepanemise koht määratletud §-s 11. Süüteo toimepanemise

koha

kindlakstegemisel

lähtutakse

põhimõttest,

mille

kohaselt

on

süüteo

toimepanemise koht igal pool, kus ilmnevad süüteo asjaolud, st ühel teol võib olla mitu

toimepanemise kohta. KarS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et süüteo toimepanemise koht on

tegevusdelikti korral seal, kus tegutses täideviija (KarS § 21). Karistusseadustiku

kommentaaride kohaselt on kaastäideviimise korral teokoht iga kaastäideviija

tegutsemisekoht, kus ilmnevad süüteokoosseisu asjaolud. KarS § 11 lg 2 sätestab,

kuidas määratletakse teokoht teost osavõtu korral e teost osavõtt (§ 22) on

tegevusdelikti korral toime pandud kohas, kus täideviija pani toime kuriteo, osavõtja

tegutses. Tegevusetuse korral kohas, kus osavõtja oli õiguslikult kohustatud

tegutsema või osavõtja ettekujutuse järgi oleks pidanud saabuma süüteokoosseisu

kuuluv tagajärg. KarS § 11 lg 3 kohaselt, kui välismaal täideviidud kuriteost osavõtja

pani teo toime Eesti territooriumil ning kui Eesti karistusseaduse järgi on selline tegu

karistatav ja teo täideviimise kohas on täideviija tegu karistatav või kui täideviimise

kohas ei kehti ükski karistusõigus, siis kehtib osavõtja kohta Eesti karistusseadus.

Seega ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates praegusel juhul e kaastäideviijate

karistamisel olukorrast, et nende poolt toimepandud kuriteo toimepanemise kohaks on

Rootsi. KarS § 11 lg 1 p1 kohaselt on nemad pannud kuriteo toime Eestis ja seega on

kohaldatav KarS § 6 lg 1. Kui aga eeldada, et kohaldatakse KarS § 7 lg 1 p 2 sätteid,

siis selles osas on kohtukolleegiumi arvates prokuröri põhjendused ja prokuröri

põhjendusi järginud maakohtu põhjendused osas, mis puudutab just seda, kui teo

toimepanija on välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja, pehmelt

öeldes arusaamatud. Kohtukolleegium on veendunud, et prokurör on ajanud segi

mõisted „välja andmine“ ja „välja saatmine.“ Apellatsioonikohtu istungil prokurör oma

selgituses ringkonnakohtu küsimusele kinnitas seda kohtukolleegiumi arusaama.

Nimelt, maakohtus väitis prokurör, tema järgi põhjendas seda ka maakohus ja lõpuks

väitis sedasama prokurör ka ringkonnakohut istungil ja nimelt, süüdistatavaid O.

Martovoid ja A. Karpovit ei anta välja seetõttu, et nii Oleg Martovoi kui ka Aleksei

Karpov on määratlemata kodakondsusega isikud, kes on välismaalaste seaduse alusel

loetavad välismaalasteks. Mõlemad isikud on Eestis kinni peetud ning omavad Eestis

elamiseks elamisluba. Mõlemal isikul on Eestis püsiv elukoht, pere ja seosed Eesti

Vabariigiga. Kuna tegemist on määratlemata kodakondsusega isikutega, siis puudub

võimalus neid Eestist välja saata ja seega on täidetud KarS § 7 lg 1 p 2 toodud

eeldused ning Eestis on võimalik O. Martovoi ja A. Karpovi tegusid menetleda (vt

prokuröri kirjalikud seisukohad ringkonnakohtu istungil).

Kohtukolleegium selgitab, et üks küsimus on väljasaatmise otsustamine KarS § 54

alusel e lisakaristuse mõistmine ja Riigikohtu otsuses 1-17-9941 on selgitatud, mida

tuleb sellise lisakaristuse mõistmisel arvestada. Riigikohus selgitas, et väljasaatmisega

kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Kaaludes süü

suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete

katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav

välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga

integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma

elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased

elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga

seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega

kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad

põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda

integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis

kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal.

Praeguses menetluses ei ole tegemist väljasaatmise küsimusega ja seega ei päde

need seisukohad. KarS § 7 lg 1 p 2, millele viitavad prokurör ja maakohus räägib siiski

sõnaselgelt välja andmisest ja see menetlus on reguleeritud KrMS 19.peatüki 2.jaos,

mis on pealkirjastatudki „väljaandmine“. Välisriigile isiku väljaandmist välistavad või

piiravad asjaolu on loetletud KrMS §-s 440. Tuleb aga märkida, et kindlasti ei anta

isikut välja KarS § 7 lg 1 p 2 tähenduses, kui sellist taotlust ei ole üldse esitatud.

Praegusel juhul on alust väita, et isikuid ei anta välja kuna puudub vastavasisuline

taotlus üldse ja väljaandmine ei ole nö üldse päevakorral ning seetõttu on menetlemine

ka KaRS § 7 lg 1 p 2 alusel seaduslik.

Kohtukolleegium peab oluliseks veel selgitada, et isegi sel juhul, kui eeltoodud

ringkonnakohtu põhjendused ei päde ning Riigikohus leiab et O. Martovoile ja A.

Karpovile esitatud süüdistus ei anna alust neile KarS §-s 375 ettenähtud kuritegu ette

heita, siis ringkonnakohtu arvates see tooks kaasa küll maakohtu otsuse tühistamise

nende süüdimõistmises ja karistamises KarS § 375 lg 1 järgi, kuid ei too kaasa nende

õigeksmõistmist neile etteheidetavas tegevuses. Nimelt oleks nende käitumine

hinnatav kuritegeliku ühenduse huvides kriminaaltulu teenimisega. Kriminaaltulu

teenimise viisideks võivad olla ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole

õigusvastased. Samas on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist neil juhtudel, kus

tegemist ei olnud üksikkuritegudega kasu saamisega, siiski ka kriminaaltuluga, sest

see toimub kuritegeliku ühenduse tegevuse raamides. Üldjuhul ilmestab sellist

kriminaaltulu teenimist ülim konspiratiivsus, mis on KTÜ-le omane tunnusjoon. Näiteks

antakse sularahas laenu ja nõutakse neid tagasi läbi teiste isikute pangakontode ning

suurte

intressidega,

pokkerimäng,

kasiinos

mängimine,

kus

panustatakse

kriminaaltulu ja võidud laekuvad kriminaaltuluna lõppkokkuvõttes KTÜ-le. Ehk siis

toimub midagi rahapesu sarnast – igasuguste meetoditega püütakse raha päritolu

legaliseerida.

Süüdistatava T. Solomatovi süüdimõistmise osas KarS § 420 lg 1 järgi.

Süüdistatava arvates on tema karistus liiga range selle paragrahvi järgi seetõttu, et

selles ettenähtud karistus on eelkõige mõeldud isikutele, kes on tulirelva käidelnud.

Kohtukolleegium selgitab, et nii see tegelikult ei ole. Tulirelva ebaseadusliku käitlemise

eest on vastutus ettenähtud eraldi seadusesätetes ja ka sanktsioonid on seal teised e

rangemad. KarS § 420 näeb ette vastutuse selle eest, kui isik on ebaseaduslikult

käidelnud helisummutit, lasersihikut või öösihikut. Kohtukolleegiumi hinnangul on

maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ümber lükatud ka kaitseväited, et T.

Solomatovi

jaoks

vedeles

garaažis

tavaline

torujupp,

mitte

helisummuti.

Kohtukolleegium näeb siiski visuaalselt vahet torujupil ja helisummutil. Muuhulgas on

tuvastatud, et helisummutit on kasutatud ja et see sobib ka atribuutikale, mis on olemas

E. Košljakovil. Kohtukolleegium nõustub ka prokuröriga selles, et tõsiseltvõetavad ei

saa olla kaitsja etteheited kohtule, et kohus ei uurinud kaitsja väiteid, eelkõige

relvaekspertiisi osas. Kaitsja ei ole taotlenud ei eelmenetluses ega ka

kohtumenetluses täiendavate ekspertiiside tegemist ega kutsunud eksperti kohtusse

täpsustavate küsimuste esitamiseks. Võistlevas kohtumenetluses ei tõstata kohus ise

väiteid, et neid seejärel hakata ümber lükkama. Kaitsja ülesanne on teha kohtule

võimalikuks oma asjakohaste taotluste kaudu enda poolt tõstatatud väidete

kontrollimine. Jättes tõendid esitamata ja eksperdi kohtusse kutsumata, on kaitsja ise

loobunud oma väidete tõendamisest ja see ei ole kuidagi kohtule ette heidetav.

Prokuröri apellatsioon.

1. O.Martovoi KarS §121 lg 1 õigeksmõistmise osas.

Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohad ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks O. Martovoi õigeksmõistmises KarS § 121 lg 1 järgi.

Sisuliselt kordab prokurör maakohtus esitatud seisukohti, millistega maakohus on juba

arvestanud. Prokuröri seisukohad on maakohus hinnanud oletuslikukeks, millistele

süüdimõistvat otsust rajada ei saa. Kannatanu kinnitas kohtus verbaalset

sõnavahetust, mis kasvas üle füüsiliseks. Kannatanu ütluste kohaselt süüdistatav lõi

ühel korral aga kuhu, kannatanu ei mäleta, edasi toimus vastastikune kaklus. Sinikas

silmas ei ole tõendatud ka prokuröri seisukohast – seda ei kinnita ka kannatanu ja mh

ka mitte tunnistaja I, kes kohtus oma ütlusi muutis selles osas. Samas leiab prokurör,

et just sama tunnistaja ütlused on jäänud hindamata maakohtu poolt ja neid tuleks

hinnata ja võiks aru saada, et siis süüdistuse kasuks, tunnistaja peaks tõendama seda,

et järgmisel päeval oli O. Martovoi käsi kipsis. Kohtukolleegiumi hinnangul on see

vägivallategu e kannatanu käega löömine ainuke, mis väärib karistusõigusliku

hinnangu andmist e süüküsimuse otsustamist ja maakohus on seda teinud

kohtukolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid kogumis hinnates. Edasine konflikti kirjeldus

ei ole enam midagi sellist, millesse peaks riik sekkuma ja hakkama seda

karistusõiguslikult hindama. Süüdistuses kirjeldatakse järgnevat tegevust, kui

intensiivset peksmist, mille kinnituseks on O. Martovoi käeluu murd. Kannatanu seda

ei kinnitanud ja väitis kohtus, et pärast lööki, mis võis olla näkku, kuid ei mäleta

kannatanu seda ka täpselt, lõi tema O. Martovoid vastu ja nad läksid kaklema.

Kannatanu on ristküsitlusel korduvalt vastanud, et oli lihtsalt kaklus (prosto draka).

Kannatanu ristküsitlus ei anna vastust sellele, kas see kaklus kujutas endast

meestevahelist maadlust, et kinnitada, kes on kellest tugevam, oli see tõuklemine

üksteise eemale tõukamise näol, millest võiks järeldada, et kannatanu ei olnud valmis

intensiivsemaks füüsiliseks kontaktiks või oli tegemist löökide vahetamisega.

Kohtukolleegiumi hinnangul on vastuvaidlematult tõendatud see, et kaklus ei olnud

ühepoolne vaid tegemist oli kaklusega, mis oli nö mõlema poole tahe. Seda kinnitab

kannatanu poolt ristküsitlusel kirjeldatu. Kannatanu ütlusi kuulates (tema hääletoon ja

rahulik suhtumine toimunusse) ja tema hinnang (prosto draka) annavad üheselt pildi

toimunust kui kahe poole nõusolekul toimunust. Siinjuures ei oma enam olulist tähtsust

asjaolu, kui pikalt see toimus. Fakt on see, et see lõppes samuti mõlema poole tahtel

ja ilmselt, kui O. Martovoi käsi enam seda ei võimaldanud. Seega ei ole kohtul

tõendeid, mis annaks üheselt kindlaks teha, kuhu oli suunatud esimene O. Martovoi

poolt tehtud löök, et see löök tekitas kannatanule valu ja et edasine kaklus kujutas

endast O. Martovoi ühepoolset intensiivset peksmise jätku. Kohtukolleegiumi

hinnangul oli pärast seda, kui O. Martovoi oli teinud ühe löögi, mis kannatanule valu ei

tekitanud, tegemist nö meestevahelise käsikähmlusega, mis tavaelus ei ole ainulaadne

ja kui see toimub mõlema poole nõusolekul ning ei ole ei baari- ega tänavakaklus e et

ei toimu avalikus kohas, siis ei ole tegemist karistusõiguslikku sekkumist vajava

probleemiga.

Juhindudes muuhulgas RKKK otsuse nr 3-1-1-60-10 p-s 17.2 märgitust, leiab

ringkonnakohus, et vastastikuses kakluses osalemises esines O. Martovoi käitumises

õigusvastasust välistav asjaolu ja nimelt kannatanu konkludentselt antud nõusolek

enda võimaliku kehalise väärkohtlemise suhtes. See nõusolek väljendus selles, et

kannatanu soovis pärast ühte lööki füüsilist konflikti jätkata ja lõi vastu ning osales

edasi kakluses. Kannatanu on meistersportlane maadluses ja kui ta oleks tahtnud O.

Martovoi ühepoolset tegevust pareerida, ei oleks ta pidanud sellele kulutama ei seitse

ega isegi mitte viis minutit. Seega, kohtukolleegium välistab ühepoolse rünnaku

variandi selles jätkukakluses. Lihtsamalt väljendatuna – kannatanu arvestas vastu

lüües, et kaklus võib jätkuda ja et olukord tipneb neil omavahelise füüsilise konfliktiga,

milles kumbki osapool võib realiseerida (või tema suhtes realiseeritakse) KarS § 121

ehk siis teise isiku kehalise väärkohtlemise koosseisu. Et tegemist oli vastastikuse

füüsilise konfliktiga, seda kinnitas kannatanu ka kohtus. Kannatanu nõusolekut enda

võimalikuks füüsilise väärkohtlemiseks kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka

kannatanu

enda

edasine

tegevus

e

tegevusetus

-

õiguskaitseorganitele

kriminaalmenetluse alustamiseks avalduse esitamata jätmine. Seejuures märgib

kohtukolleegium, et vastastikune kaklus iseenesest välistab hädakaitseõiguse

(Riigikohtu otsus nr.3-1-1-60-10 p.17.2). Osundatud lahendis on Riigikohtu

kriminaalkolleegium nimetanud kannatanu nõusolekut seadusüleseks õigustavaks

asjaoluks, mis välistab koosseisupärase teo õigusvastasuse: tegemist on „teadliku ja

vabatahtliku koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamisega“.

Omalt poolt peab kohtukolleegium vajalikuks vastata ka küsimusele, millisel

määral/ulatuses on isik üleüldse pädev lubama talle kuuluvate, nn individuaalsete

õigushüvede kahjustamist (karistusõiguse dogmaatikas nimetatakse seda asjaolu ka

nõusolevaks võõrkahjustuseks), seda ka nt kehalise puutumatuse osas. Üksmeel

valitseb õiguskirjanduses ja ka praktikas sisuliselt vaid selles, et isik ei ole pädev

lubama kahjustada nn võõrandamatuid õigushüvesid nagu seda on nt inimelu. Seega,

keegi ei saa õiguslikult siduvalt/tähendust omavalt lubada enda tapmist. Seda

seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-122-05 tuvastatud asjaolud ja

nendele antud karistusõiguslik hinnang. Küll aga on võimalik, et see kehtiva nõusoleku

piir ulatub nt KarS §-s 118 kriminaliseeritud tegudeni, s.o isik saab nõustuda

(õigusvastasust välistavalt) endale raske tervisekahjustuse tekitamisega (nt teadlik

seksuaalvahekord HI-viiruse kandjaga, enda elundi loovutamine vms). Mõistagi sõltub

lahendus konkreetse kriminaalasja tehioludest. Kuid üksmeelselt ollakse seisukohal

selleski, et isik, kelle vastutusvõime ei ole piiratud ning keda ei ole mingites asjaoludes

viidud eksitusse (ning käesolevas kriminaalasjas tuleb mõlema nimetatud asjaolu

esinemist eitada), saab anda õiguslikult siduva nõusoleku enda kehaliseks

väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses.

Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et pärast

verbaalse konflikti tekkimist ja pärast ühte lööki, mis ei kvalifitseeru kriminaalsena,

läksid kannatanu ja O. Martovoi lihtsalt kaklema (prosto draka nagu väljendab

kannatanu), kusjuures vältimatult arvestasid mõlemad osapooled, et teine osapool

võib tema suhtes panna toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mõlemad

osapooled aktsepteerisid, et neid võib tabada löök, mis võib põhjustada valu). Meeldib

see riiklikule süüdistajale või mitte, tuleb ringkonnakohtu hinnangul seda

konkludentselt antud nõusolekut aktsepteerida, omavaheline probleem otsustati

klaarida jõu abil ning olukorras, kus selle käigus ei kahjustatud kolmanda,

asjassepuutumatu isiku õigusrahu/õigushüve KarS § 263 mõttes, puudub igasugune

alus selles kakluses osalenud isikule karistusõigusliku etteheite tegemiseks.

Olukorra näitlikustamiseks osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Näiteks ei pea

mingi probleemi vms lahendamine füüsilises vormis leidma aset kindlasti koheselt.

Isikud võivad kokku leppida ka kohtumises nt poksiringis, kus selgitatakse siis nö võitja.

Vaatamata tehioludele teatavale välisele modifitseerimisele, ei muutu asja

põhiolemuses kummatigi absoluutselt midagi; ka sellises olukorras võib üks

osapooltest saada märkimisväärseid tervisekahjustusi (põsesarna- või ninaluu murd,

väljalöödud hammas vms) ning tunnistada tuleb, et sisuliselt on jätkuvalt tegemist

lihtlabase kaklusega. Enda õiguslikult olemuselt on kirjeldatud olukorrad aga sisuliselt

identsed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tule sellisel juhul aga karistusõiguslikku

etteheidet teha kummalegi osapoolele, samuti siis nö „võitjale“.

2.Karistuste osas.

Kohtukolleegiumi seisukoht süüdistatavatele mõistetud üksikkaristuste osas on

järgmine. KarS § 256 lg 1 sanktsioon on 5-15 aastat ja § 255 lg 1 sanktsioon on 3-12

aastat. Süüdistatavatele O. Martovoile ja E. Košljakovile on mõistetud KarS § 256 lg 1

järgi 9 aastat. Tegemist on 1 aasta alla sanktsiooni keskmäära ja 4 aastat üle

sanktsiooni alammäära mõistetud karistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul on 9 aastat

pikaajaline karistus e ei saa rääkida sellest, et oleks tegemist leebe karistusega.

On ju seaduseandja poolt paika pandud karistuse raamid kuritegeliku ühenduse

organiseerimise eest ja alammäär 5 aastat on samamoodi nähtud ette KTÜ

organiseerijale – loojale, juhile, värbajale. On õige, et Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-

77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse

lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see

Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul

karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut

süüdistati KarS § 113 ettenähtud kuriteos e kuriteos, mis seaduses väljendub ühes

süüteokoosseisus, mitte selliste kuriteokoosseisude puhul, kus on tegemist

süüteokoosseisude paljususega e üks eriosa paragrahv loetleb mitu erinevat

teokoosseisu. Nii ka KarS § 256 kuriteokoosseisu on võimalik täita, kas ainult luues,

juhtides KTÜ-d või sinna liikmeid värvates ja on võimalik ka kõik kolm tegu ühele isikule

ette heita. KTÜd on oma tegevuse poolest väga seinast seina, nii nende toime pandud

kuritegude poolest, milliste toimepanemine on KTÜ loomise eesmärk, KTÜ huvides

toimepandud kuritegude arvu, mastaapsuse poolest jne.

Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsuses (5-20-5) esitatud järgmisele seisukohale: Riigikohus

on karistuse mõistmise ja põhjendamise kohta aktsepteerinud, et karistuse mõistmisel

võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11,

punkt 11, viimati ka 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 1-18-2232/179, punkt 71). Ühtlasi

on Riigikohus ka selgitanud, et karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav

õigusküsimuse lahendamiseks ning et karistuse kohaldamisel tuleb järgida vastavaid

karistusõiguse sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on

siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11, 24. aprilli

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 30.3, viimati ka 18. juuni 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-59-15, p 8). Riigikohtu suunised ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse

teo puhul kõiki konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami

mahtuv individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. Nii on see iseäranis

normide puhul, mis hõlmavad erineva ebaõigussisuga tegusid ja näevad seetõttu ette

avara karistusraami.

Praegusel juhul on O. Martovoile ja E. Košljakovile ette heidetud KTÜ loomist ja

juhtimist – ühele kogu KTÜ juhtimist, teisele ühe alaharu e nn Loksa brigaadi juhtimist.

Ka prokuröri ettepanekud karistuse raskendamiseks on esitatud maakohtu otsuses

tuvastatut ja süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut silmas pidades. KTÜ

loomine oli süüdistuse järgi kahepoolne otsus ühendada kaks seni eksisteerivat

grupeeringut ning hakata koos tegutsema ühiste reeglite alusel. Võrreldes võimalike

KTÜ sünnitegevuse variantidega, kus hangitakse relvi, ostetakse ära ametnikke,

renditakse ruume jne, on etteheidetav ühinemine kui loomise vorm, tunduvalt leebem

ja süü suuruse iseloomustamise seisukohast pigem alandab süü suuruse astet.

Konkreetse KTÜ olemust tuleks samuti arvestada karistuse mõistmisel. KTÜd võivad

olla väga erinevad ja seda ka oma tegevuse ohtlikkuse poolest. Kindlasti väärivad

rangemat karistusõiguslikku kohtlemist e alates sellisest sanktsiooni määrast nagu

seda taotleb prokurör, sellise KTÜ looja ja juht, millel on oma relvavarud, kus ostetakse

ära

ametnikke,

tegeletakse

raskete

isikuvastaste

kuritegudega,

rahapesu,

rahvusvaheline narko-, relva-, inimkaubandus jne ja mille huvides toimepandud

kuritegude arv on kordades suurem. Prokurör ei ole apelleerinud vaidlustatud

kohtuotsusega KTÜ liikmetele KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud 5 aastast vangistust. Ka

nendele arvestatakse karistuse mõistmisel sisuliselt neidsamu asjaolusid e eelkõige

konkreetse KTÜ nö tegevusvaldkonda ja ühenduse ohtlikkust. Prokurör on nõustunud

seega KTÜ liikmeksoleku eest karistusega, mis jääb rohkem alla sanktsiooni

keskmäära (keskmäär 7,5), kui ületab sanktsiooni alammäära (alammäär 3), mistõttu

on pigem lähemal alammäärale. Kohtukolleegium ei pea adekvaatseks sellist

karistuste individualiseerimist karistuste mõistmisel, kus KTÜ juhi ja liikme karistuse

vahe on 7 aastat. Seega ei pea kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri apellatsioonis

esitatud põhjendusi suurendada O. Martovoile ja E. Košljakovile mõistetud karistust

KarS § 256 lg 1 järgi. Kuna aga kohtukolleegium leidis, et E. Košljakov ei vastuta KarS

§ 256 lg 1 järgi kahe teokoosseisu järgi nagu O. Martovoi, siis tuleb kohtukolleegiumi

võtta seisukoht, kas tuleb individualiseerida sel põhjusel O. Martovoi ja E. Košljakovi

karistusmäärasid KarS § 256 lg 1 järgi. Kohtukolleegium seda vajalikuks ei pea.

Esiteks, kohtukolleegium ei mõista E. Košljakovi õigeks ei KarS § 256 lg 1 järgi, kuna

tema poolt KTÜ loomine tingib sellesama paragrahvi järgi süüdimõistmise. Teiseks,

kohtukolleegium ei pea õigeks mõista E. Košljakovi õigeks ka konkreetses osateos e

KarS § 256 lg 1 järgi ettenähtud KTÜ juhtimises. Nimelt leidis kohtukolleegium, et

temale etteheidetud tegevus on leidnud tõendamist ja tegemist on pelgalt ebaõige

karistusõigusliku hinnanguga. Seejuures hõlmab KarS § 256 lg 1 järgi süüdimõistmine

nii selles paragrahvis ettenähtud KTÜ loomist, kui ka pärast KTÜ loomist selle liikmeks

olekut, mis eraldi kvalifitseerimist KarS § 255 järgi ei vaja, kuid, mida nagu

kohtukolleegium

eelnevalt

juba

märkis,

arvestatakse

karistuse

mõistmisel.

Kolmandaks, KrMS § 340 lg 2 p-d 1,2 annavad ringkonnakohtule aluse jätta karistus

muutmata ka siis, kui oma otsusega mõistab süüdistatava õigeks osades kuritegudes

või tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos. Ehk siis, kohtukolleegium peab

õigeks karistada O. Martovoid ja E. Košljakovi ühesuguste karistustega ning leiab, et

9 aastase vangistuse suurendamiseks alust ei ole. Samas, arvestades, et

kohtukolleegium ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse O. Martovoi

ja E. Košljakovile mõistetud karistusmäära vähendamiseks ja seda, et mõistetud

karistus jääb alla sanktsiooni keskmäära, ei ole ka alust karistuse kergendamiseks.

Mis puudutab liitkaristusi, siis kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine.

Esiteks leiab prokurör, et O. Martovoi, kellele on mõistetud kaks üksikkaristust – KarS

§ 256 lg 1 järgi ja § 375 lg 1 järgi, tuleks liitkaristus mõista raskeima suurendamise

teel. Apellatsiooni taotluse kohaselt peaks liitkaristus olema piltlikult selline, et see

oleks nende kahe eriosa paragarahvi järgi mõistetud üksikkaristuste summa ja KarS §

121 lg 1 järgi taotletud 6 kuud neelduks selles karistuses. Praegusel juhul tunnistab

kohtukolleegium maakohtu poolt O. Martovoi õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi ja

ka mõistetud üksikkaristuste adekvaatsust. Seega tuleks otsustada, kas prokuröri

apellatsioonis esitatud taotluse mõtte kohaselt oleks põhjendatud ja õiglane liita suures

osas või täielikult üksikkaristused. Kohtukolleegiumi hinnangul peaks siiski nendel

juhtudel, kui tegemist on grupiliste kuritegudega ja süüdi mõistetakse mitu isikut, olema

nendele mõistetud karistuste individualiseerimine läbinähtav, et ei tekiks kohtuotsuse

lugejale, olgu see siis menetlusubjekt või kõrvaltvaataja, et karistusi mõistetakse

suvalise aritmeetilise tehte alusel. Praegusel juhul võrdleks kohtukolleegium prokuröri

apellatsioonis esitatud O. Martovoi liitkaristust puudutavat taotlust arutades seda A.

Karpovi liitkaristuse moodustamisega. Mõlemad on mõistetud süüdi nii kuritegeliku

ühendusega seotud kuriteos, O. Martovoi looja ja juhina, A. Karpov liikmena. See

erinevus, et üks on juht ja teine liige, väljendub ka väga ilmekalt neile mõistetud

üksikkaristuses selle kuriteo eest – juhile 9 aastat, liikmele 5 aastat. Teiseks on

mõlemad mõistetud süüdi KarS § 375 lg 1 järgi kaastäideviijatena. Arvestades

kummagi osatähtsust selles grupis e teopanust, on ka selle paragrahvi järgi mõistetud

karistusi individualiseeritud – O. Martovoi 2 aastat, A. Karpov 1 aasta ja 6 kuud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on üksikkaristuste selline diferentseeritud mõistmine igati

põhjendatud ja õiglane. See, mis aga prokuröri apellatsioonist edasi välja joonistub, on

kohtukolleegiumile juba vastuvõetamatu ja on pigem meelevaldne seisukoht. Nimelt,

A. Karpovi puhul tunnistab prokurör karistuste katmise põhimõtet, kuid O. Martovoi

puhul see prokurörile vastuvõetav ei ole. On arusaadav, miks prokurör ei taotle sarnast

liitmistehnikat kohaldada A. Karpovi suhtes, sest kohtupraktikas omaksvõetud

seisukoha järgi välistaks see võimaluse jaatada tingimusliku karistuse põhjendatust,

mida prokurör praegusel juhul jaatab. Kuigi tuleb tunnistada sedagi, et tegelikult ei

vasta kohtupraktikale ja Riigikohtu seisukohtadele ka selline karistus, kus katseaeg

võrdub mõistetud (ei arvestata ärakandmisele kuuluvat vangistuse määra) vangistuse

määraga. Samas ei ole prokurör esitanud mingeid põhjendusi ja sellises olukorras ei

saagi neid olla, miks peaks liitkaristuste mõistmine olema neile kahele isikule sedavõrd

erinev. Ehk siis jaatades A. Karpovile mõistetud liitkaristuse moodustumise põhimõtet,

peaks prokurör olema võimeline tihi ära andma ka O. Martovoi liitkaristuse samadel

alustel mõistmisel. Muuhulgas tuleb rõhutada, et O. Martovoile liitkaristuse mõistmisel

ei ole materiaalõiguse norme rikutud, mis aga tähendab seda, et maakohtu poolt on

mõistetud liitkaristus on seaduslik ning selle tühistamiseks peavad esinema väga

veenvad asjaolud.

Erinevalt O. Martovoile ja A. Karpovile moodustatud liitkaristusest e karistuste katmise

printsiibist, on T. Solomatovile liitkaristuse mõistmisel suurendanud raskeimat karistust

ja seda 1 aasta võrra. Seadus selles osas mingeid ettekirjutusi ei tee ja see ongi

maakohtu kaalutlusruum. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 selgitanud, et

karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks

ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku

siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule

karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid

õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida,

on peaaegu alati mitu. Ringkonnakohus omalt poolt lisab, et ka liitkaristuse

moodustamise põhimõtteid on sisuliselt kolm – kas loetakse kergem kaetuks

raskeimaga, kas mõistetakse üksikkaristuse summa (kui see ei ületa seaduses lubatud

ülemmäära) ja kolmandaks on nö osaline karistuste liitmine, kus minimaalseim liidetav

on üks kuu ja maksimaalsem üks kuu vähem, kui üksikkaristuste summa (jällegi tuleb

arvestada seaduses lubatud ülemmääraga). Praegusel juhul on T. Solomatovile

liidetud vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud raskeimale

karistusele e 5 aastale 1 aasta, prokurör arvab, et liitma peaks 3 aastat. Seega vaidlust

ei ole selles, et maakohus ei ole materiaalõigust rikkunud T. Solomatovile KarS § 64

lg 1 alusel karistust mõistes. Prokurör on nõustunud üksikkaristustega, millistes

enamus e neljast kolm on mõistetud alla sanktsiooni keskmäära ja üks keskmääras.

Kuna seadusliku liitkaristuse tühistamiseks kohtukolleegiumi hinnangul alus puudub ja

ainuüksi seetõttu, et prokurörile ei tundu see karistus õiglane, ei saa kohtukolleegium

maakohtu poolt mõistetud seaduslikku liitkaristust tühistada. Ehk siis, kui kõigi

üksikkaristuste mõistmisel on arvestatud juba süü suurust (sh kuriteo tehiolusid) ja

isikut ja nendele ei ole apellatsioonis prokuröri poolt etteheiteid tehtud siis ei saa

kohtukolleegium midagi ette heita ka maakohtule, kes on mõistnud liitkaristuse

raskema üksikkaristuse osalise suurendamise teel.

Muuhulgas on prokurör oma apellatsioonis märkinud, et T. Solomatovile liitkaristuse

moodustamise käik ei ole kohtuotsuses õige. Prokurör on seisukohal, et kuna katseajal

on toime pandud KarS § 255 lg 1 kuritegu, siis liitmine eelneva karistusega tuleb teha

enne, kui mõista lõplik karistus KarS § 64 lg 1 alusel. Kohtukolleegium selle etteheitega

ei nõustu. Liitkaristuse moodustamise juures ei kehti põhimõte „ miks teha lihtsamalt,

kui saab palju keerulisemalt“. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et olukorras, kus

liidetavad jäävad samaks ja sellega on prokurör nõustunud, ei muutu nende liidetavate

summa ja seda olenemata, millises järjekorras need liidetavad liitmistehtes paigutada.

Teiseks, kohtukolleegium on veendunud, et KarS § 64 lg 1 mõte on siiski liitkaristuse

moodustamine üksikkaristuste liitmise teel. Prokuröri poolt väljapakutud olukord eirab

seda seaduseandja tahet ja kohtukolleegium möönab, et võib esineda olukordi, kuid

siiski väga erandlikult, et liidetavaks osutub ka juba sama otsusega moodustatud

liitkaristus ja see peaks olema väga põhjendatud alus, mitte, et menetlejale on nii

kergem või meeldivam. Kolmandaks, ja mis kõige olulisem, on aga see, et maakohus

on kohtukolleegiumi arvates toiminud liitkaristust T. Solomatovile mõistes ka seaduse

mõttest tulenevalt ainuõigel viisil. T. Solomatovile eelmise kohtuotsusega määratud

katseaeg kestis kuni 29.aprillini 2017. Temale etteheidetavad kuriteod on toime

pandud – 1) kuritegeliku ühenduse liikmeks olemine, mis on vältav kuritegu ja

liikmelisuse seisund kestis süüdistuse kohaselt vähemalt 2016 aasta septembrist ja

lõppes seoses vahistamisega 20. märtsil 2018. Seega on vältav seisund kestnud ka

katseajal kuigi lõppes pärast katseaega. 2) selge on see, et KarS § 345 etteheidetav

kuritegu on toime pandud pärast 29. aprilli 2017 e peale määratud katseaega 3) kahe

ülejäänud kuriteo e KarS § 420 ja 184 järgi etteheidetavate kuritegude aeg on samuti

määratletud süüdistuses ajavahemikena ja need ei anna ühest vastust küsimusele,

kas need on toime pandud katseajal või hiljem. Prokuröri taotlusest võib järeldada, et

ta on süüdistatava kasuks lugenud need toimepanduks pärast katseaega.

Kohtukolleegiumi hingul on oluline vaidlusaluse küsimuse lahendamisel vaid fakt, et

KarS § 255 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu jääb katseaja raamidesse ja see on piisav

mõista liitkaristus selliselt, nagu seda on teinud maakohus. KarS § 65 lg 2 kohaselt

liidetakse liitkaristus nimetatud sätte kohaselt siis, kui süüdlane paneb pärast

kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo.

Tingimuslik vangistus on täielikult ära kantud vaid siis, kui eelmise kohtuotsusega

määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud. Vaid

sel juhul ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam

mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Praegusel juhul on

kohtuotsusega tuvastatud, et T.Solomatov on katseaja tingimusi rikkunud. Olenemata,

et katseaja tingimuste rikkumiseks kvalifitseerub temale etteheidetavatest kuritegudest

vaid üks kuritegu, on see aluseks eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse

täitmisele pööramiseks ja väiteks, et ülejäänud kuriteod on toime pandud samuti ajal,

kui temale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ei ole täielikult ära kantud.

Eeltoodud põhjendusi arvestades jätab kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni

rahuldamata.

Süüdistatav T. Solomatov leiab, et temale on kohus mõistnud üksikkuritegude eest

ülemäära ranged karistused ja ei ole arvestanud nende kuritegude tehiolusid, mis

apellandi arvates kergendavad tema süüd. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

Maakohus on oma otsuses põhjendanud karistuse mõistmist T. Solomatovile. Karistus

on mõistetud vastavalt tuvastatud süü suurusele ja T. Solomatovi isikule. Arvestades

vaidlusaluste sanktsioonide karistusraamistikke, ei saa rääkida ülemäära rangest

karistamisest. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu seisukohale, mis on

väljendatud Riigikohtu otsuses 1-19-4150. Riigikohus on märkinud, et arusaam isiku

süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise

kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui

ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele

tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse

tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav

selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud

vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo

raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.

Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks

ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku

siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule

karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid

õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida,

on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis,

kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56

lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud

diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või

ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises.

Riigikohus toob otsuses ka näited, mida senises kohtupraktikas on käsitatud

kaalutlusveana karistuse mõistmisel. Loetelu on pikk, kuid asjaolu, et karistus ei meeldi

selle adressaadile või tema kaitsjale, sellesse loetellu ei kuulu. Selliseid asjaolusid,

mis annaks aluse maakohtu poolt T. Solomatovile mõistetud üksikkaristuste

revideerimiseks kergendamise suunas, kohtukolleegium tuvastanud ei ole.

Ka ei ole kohtukolleegium tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse vähendada

süüdistatavatele mõistetud karistust.

Kohtukolleegium peab vajalikuks täpsustada maakohtu otsust A. Tartu karistuse

kandmise aja alguse osas. A. Tartu ei olnud selles kriminaalasjas vahi all ja tema

suhtes oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Maakohus mõistis

A.Tartule reaalse vangistuse, kuid kohtuotsuses puudub seisukoht karistuse kandmise

aja alguse osas. Ringkonnakohtu istungi ajaks viibis A. Tartu juba vahi all. Vahepeal

e pärast käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse resolutsiooni kuulutamist ja enne

apellatsioonimenetluse algust hakkas A.Tartu kandma temale Harju Maakohtu

otsusega kriminaalasjas 1-18-5815 mõistetud 14 aastast vangistust, mis jõustus

Riigikohtu otsusega 25.novembrist 2020. Ka selles kriminaalasjas ei olnud A. Tartu

suhtes tõkendina kohaldatud vahistamist ja ta oli allkirja vastu vabaduses. Maakohus

otsustas selles kriminaalasjas, et KarS § 68 lg 1 alusel arvestada A. Tartu karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud 29 päeva (7. mai 2018- 4. juuni 2018) ning lugeda

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat 11 kuud ja 1 päev vangistust. Selles

kriminaalasjas on KIS-s menetluses numbri all 1-18-5815/413s vanglast saadetud

teatis, et süüdimõistetu A.Tartu, saabus 28. detsembril 2020 Tallinna Vanglasse

karistust kandma. See kuupäev on ka vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud

liitkaristuse kandmise aja alguseks. Selles osas täpsustab kohtukolleegium maakohtu

otsust. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada omalt poolt, et KarS § 65 lg 1

sõnastusest nähtub otseselt, et liidetavateks sellel alusel liitkaristuse moodustamisel

on kahe erineva kohtuotsusega mõistetud karistused, mitte nende ära kandmata

osad. Kui süüdistatav on kohtueelses menetluses olnud vahepeal vahi all (kas ühes

või mõlemas kriminaalasjas), siis need

ajavahemikud arvestatakse maha

liitkaristusest. Ehk siis A. Tartu puhul pidanuks olema liitkaristus 14 aastat ja sellest

loetakse kantuks eelmise kohtuotsusega kantuks loetud 29 päeva. Maakohus on aga

mõistnud liitkaristuse, mis vastab eelmise kohtuotsuse ära kandmata karistuse osale.

Kuna see aga A. Tartu olukorda kuidagi ei raskenda, siis kohtukolleegium selles osas

maakohtu otsust ümber tegema ei hakka, kuid kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil

pidas ringkonnakohus vajalikuks eeltoodule tähelepanu juhtida.

Vara konfiskeerimine

Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaitsjate K. Nersesjani, S. Reinsaare ja kolmanda

isiku esindaja R. Paasi apellatsioonide väiteid süüdistatavate ja kolmandate isikute

varalist seisundit iseloomustavate andmete vaatlusprotokollide kohta (16. aprilli 2018,

8. mai 2018, 17. juuli 2018 vaatlusprotokollid; prokuröri tõendid, X kd, tl 1-7; tl 86-92).

Kõnealused vaatlusprotokollid esitas prokurör 6., 7. ja 12 novembri 2019 maakohtu

istungitel. Neist võtsid osa advokaadid K. Nersesjan ja R. Paas. Kaitsja S. Reinsaar

lülitus kriminaalasja apellatsioonimenetluses. Maakohtu istungitel ei olnud ühelgi

kohtumenetluse poolel kõnealuste vaatlusprotokollide tõendina vastuvõtmise osas

vastuväiteid. Pigem nähtub kaitsjate seisukohtadest, et nad palusid hinnata maakohtul

neid protokolle tähelepanelikkusega. Apellatsiooonimenetluses leiavad aga maakohtu

menetluses osalenud advokaadid ja uus kaitsja, et tegu on lubamatute tõenditega.

Ringkonnakohtu hinnangul on apellantide seisukoht kujunenud mitte seetõttu, et

vahepeal ilmnes asjaolu, mis muudab kõnealused protokollid tõenditena kõlbmatuteks,

vaid põhjusel, et kohus tegi nendele tuginevalt süüdistatavate ja kolmandate isikute

suhtes ebasoodsad otsustused, s.o konfiskeeris neilt vara. Apellandid leiavad, et

kõnealuste vaatlusprotokollide puhul on tegu menetleja arvamusega, neis puuduvad

algandmed, järeldused on kontrollimatud, varalist seisundit tuleb hinnata eriteadmiste

ja vastava metoodika alusel. Need apellatsioonide väited on ringkonnakohtu hinnangul

otsitud ja ainetud.

Kõnealuste vaatlusprotokollide puhul tulenevad neile seadusest kehtivad nõuded

KrMS §-dest 86, 87 ja 146. Kuigi eelviidatud apellatsioonides on põhjalikult kirjeldatud,

miks ei tohiks neid vaatlusprotokolle tõenditena arvestada, ei ole üheski apellatsioonis

viidatud, et mõni kõnealustest protokollidest ei vasta KrMS §-de 86, 87, 146 nõuetele.

Nimetatud

vaatlusprotokollid

kajastavad

uurimistoimingut,

mille

sisuks

oli

süüdistatavate ja kolmandate isikute varalist seisundit iseloomustavate dokumentide

vaatlus. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on uurimistoimingu protokoll kriminaalmenetluses

lubatavaks tõendiks. Kõnealustes vaatlusprotokollides on selgelt tuvastatav, mis

algandmetele need tuginevad. Kõik algandmed on vaatlusprotokollides ära nimetatud.

Apellatsioonides pole osutatud ühelgi juhul, et need on esitatud vigaselt: nt on jäetud

arvestamata või arvestatud ekslikult mõne kinnistu, sõiduauto olemasolu, kontodel

toimunud tehingute osas esineks mõni viga vms. Kuna pankades toimunud tehingud

hõlmavad pikemaid ajaperioode, on mõistetav ja loogiline, et need andmed on

grupeeritud. Andmete grupeerimine konkreetsete tunnuste alusel ei tähenda, et

varalist

seisundit

on

kirjeldatud

menetleja

arvamuse

alusel.

Kõnealused

vaatlusprotokollid ei kujuta endast käesolevas kriminaalmenetluses ka midagi uut ja

põhimõttelist. Niisugusel viisil andmete analüüs ja süstematiseerimine on

kriminaalmenetluse väljakujunenud praktikas tavapärane, põhjendatud, vajalik.

16. aprilli 2018 vaatlusprotokollis on hinnatud O. Martovoi ja Q varalise seisu andmeid

perioodil 1. jaanuar 2015 - 20. märts 2018. Aluseks on nende pankade (AS SEB, Coop

Pank AS-i) arvelduskontode, kinnistusraamatu väljavõtted, kinnistute müügilepingud,

liiklus- ja äriregistri andmed, Bayer Motors OÜ vastus lisadega (sõiduauto BMW

kuludokumentide kohta), Stockmann AS vastus (O. Martovoi sularahatehingute kohta),

O. Martovoi kahtlustavana kinnipidamise ja tema elukoha läbiotsimise protokollid,

Maksu- ja Tolliameti andmed. Nende alusel on kriminaalmenetluses tuvastatud O.

Martovoi, Q teadaolevad registervarad (kinnisasjad, sõidukid), vara hulka kuuluvad

muud vallasasjad (nt kett ristiga, sularaha), sissetulekud, väljaminekud, nende päritolu.

17. juulil 2018 koostati täiendav vaatlusprotokoll, milles arvestati juurde kolmanda isiku

Q 7. mai 2018 ülekuulamise protokoll, tunnistajate T2, A2, B2, J2 ülekuulamise

protokollid. Nende alusel loeti Q legaalsete tulude hulka ka 2015. a-l eraisikutelt

saadud laen 72 000 eurot. O. Martovoi kaitsja K. Nersesjani apellatsiooni väited, et

algandmed puuduvad või on kontrollimatud, on seega ainetud. 8. mai 2018

vaatlusprotokollis on vaadeldud E. Košljakovi ja A2 varalise seisu andmeid. Siingi on

aluseks kinnistusraamatu, liiklus- ja äriregistri andmed, kinnistute, sõidukite

müügilepingud, pankade (Swedbank AS, Coop Pank AS) arvelduskontode väljavõtted,

Maksu- ja Tolliameti andmed. Kogutud andmed on taas süstematiseeritud. Analoogselt

O. Martovoi ja Q protokollidega, on nimetatud konkreetse isiku kinnisasjad, sõidukid,

osalused äriühingutes, maksustatud tulu, kui palju on arvelduskontole ja millal

laekunud töötasu, kui palju on toimunud teadmata päritolu ülekandeid, seejuures

sularaha sissemakseid jms.

Apellatsioonidest tuleneb sisuliselt, et peamine, millega apellandid ei nõustu, on

kõnealuste protokollide lõpus asuvad väited süüdistatavate ja kolmandate isikute

elatustasemetes esinenud erisustest. See asjaolu ei muuda vaatlusprotokolle

tõenditena lubamatuteks. Elatustaseme erisus ei ole väljendatud menetleja

arvamusena, vaid see on tuvastatav lihtsate arvutustehete alusel, vastavad tehtedki

on protokollis ära toodud. Ringkonnakohtu hinnangul ei eelda nende andmete

mõistmine eriteadmisi ega vaja metoodikat. Legaalsete tuludena on arvestatud isikute

erinevaid toetusi, pensioneid, Maksu- ja Tolliametis deklareeritud tulu, töötasu (välja

arvatud E. Košljakovi laekumised Kesk-Ameerika, Poola, Küprose äriühingutelt ja

arvelduskontodelt), müügilepingutest saadud raha, samuti laene, kui need on

tõendatud. Teadmata päritolu tuludena, mida pole arvestatud legaalseks tuluks, on

olnud olulisel määral sularahatehingud, suuremate summade panemine arvele,

tasumised sularahaga. O. Martovoi puhul olid tema legaalsed tulud perioodil 1. jaanuar

2015 kuni 20. märts 2018 kokku 7321,01 eurot, kuid tema tegelikud kulutused (s.o kui

palju suurenesid teadaolevad varad ja väljaminekud) 19 436,84 eurot. See tähendab,

et O. Martovoil ei jätkunud legaalseid vahendeid, et suurendada vara ja teha kulutusi

12 115,83 euro võrra. Q puhul olid samal perioodil tema legaalsed sissetulekud

130 059,14 eurot, kuid kulutused 158 257,34 eurot, erisus 28 198,20 eurot. E.

Košljakovi legaalsed tulud olid perioodil 1. jaanuar 2014 kuni 23. aprill 2018 kokku

8602,47 eurot, varade suurenemine ja kulutused oli 249 737,28 eurot, erisus

241 134,81 eurot. Tema leibkonda kuulunud A2-l olid legaalsed tulud samal perioodil

14 914,95 eurot, tegelikud kulutused 70 597,43 eurot, vahe 55 682,48 eurot. T.

Solomatovi 23. märtsi 2018 varalise seisundi andmete vaatlusprotokollis on arvesse

võetud T. Solomatovi ja kaitsja U. Simoni väiteid temal esinenud ametlikust

sissetulekust äriühingult K OÜ. Neid väiteid kajastab ringkonnakohus üksikasjalikumalt

edasiselt, kuid siinkohal tõdeb kohtukolleegium, et vaatlusprotokollis kajastatud

andmetest nähtub, et hoolimata nimetatud tuludest, ei ole nendega selgitatavad T.

Solomatovi poolt tehtud suured sularahakulutused, tema juurest leitud suuremad

summad sulaha. Temal esines nõnda perioodil 1. jaanuar 2014 – 20. märts 2018

elatustaseme erisus 12 929,35 eurot. Kõikide vaatlusprotokollides kajastatud isikute

sissetulekud, väljaminekud, varad esinemine on esitatud ajaliselt ja summaliselt

määratletult. Seega apellatsioonide etteheited kõnealustes protokollides käsitletud

andmete kontrollitavuse, jälgitavuse, arusaadavuse kohta ei ole põhjendatud.

Seonduvalt apellatsioonides esitatud väidetega, et laiendatud konfiskeerimise

eeldused ei ole süüdistatavate O. Martovoi, E. Košljakovi, T. Solomatovi ja kolmanda

isiku Q vara konfiskeerimisel täidetud, märgib ringkonnakohus järgmist. Süüdistatava

O. Martovoi ja kolmanda isiku Q puhul võimaldab laiendatud konfiskeerimise sätteid

kohaldada asjaolu, et O. Martovoi on süüdi mõistetud KarS § 256 lg 1 järgi, misõttu

KarS § 832 alusel laiendatud konfiskeerimise võimalus tuleneb KarS § 256 lg 2 p-st 2.

Süüdistatavad E. Košljakov ja T. Solomatov on mõistetud süüdi KarS § 255 lg 1 järgi,

mis annab aluse nende vara laiendatud konfiskeerimiseks KarS § 255 lg 2 p 1 kohaselt.

Järgnev eeldus vara laiendatud konfiskeerimiseks on süüdistatavate puhul neil

tuvastatav elatustaseme erisus. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra

ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et

isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise

tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei

vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku

varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara

väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama.

Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle

päritolu seaduslikkuse (RKKKm 3-1-1-10-16, p 44). Süüdistatava E. Košljakovi kaitsja

S. Reinsaar leiab, et kriminaalasjas on kolmandale isikule pandud põhjendamatud

kohustused enda vara kuuluvuse ja selle legaalse päritolu tõendamisel. Vastuseks

märgib ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole konfiskeeritud kolmanda isiku A2 vara,

pole ka väidetud, et A2 omandas vara E. Košljakovi arvel. Maakohtus andis A2 ise

ütlusi, et ta moodustab juba aastast 2010 E. Košljakoviga ühe leibkonna. Ühtlasi

kinnitas A2 maakohtus, et kriminaalasjas ära võetud ja hiljem maakohtu otsusega

konfiskeeritud asjad on ostnud E. Košljakov enda raha eest või on need tema omandis.

Arvestades, et kriminaalasjas ei ole konfiskeeritud kolmanda isiku A2 vara, ta pole ka

ise seda väitnud, siis jäävad ainetuteks apellatsiooni etteheited nagu on kolmandale

isikule pandud kriminaalasjas lubamatult kohustused tõendada enda vara kuuluvust.

Ringkonnakohtule ei nähtu samuti kriminaalasja materjalide hulgas olevatest

registriandmetest ega muudest tõenditest, et maakohus konfiskeerinuks ekslikult A2

vara. Seega, apellatsiooni viited sellele nagu oleks konfiskeeritud A2 vara, on ainetud.

Kuivõrd konfiskeeriti süüdistatava E. Košljakovi vara, on olnud tema ülesanne

tõendada, et temal kriminaalmenetluses tuvastatud elatustaseme erisus on kaetav

tema legaalsete tuludega. Näiteks pärinevad need töötasust või leibkonda kuulunud

A2 legaalsetest allikatest. E. Košljakovi varalise seisundi kohta andmete kogumisel on

olnud vajalik tema tulude-kulude analüüsiks arvestada juurde A2 varalise seisundi

andmeid, kuivõrd ühe leibkonnana nad jagasid kulusid-tulusid.

Apellatsioonimenetluses on ainsaks kolmandaks isikuks, kelle suhtes maakohus tegi

konfiskeerimisotsustuse, mida on apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud, Q. Nimelt,

tema puhul konfiskeeris kohus laiendatud konfiskeerimise sätete alusel sõiduauto

BMW, kui O. Martovoi eeldusliku kriminaaltulu arvelt omandatu (KarS § 832 lg 2 p 1).

Maakohtu otsusega konfiskeeriti ka kolmanda isiku W vara, kuid tema osas ei ole

maakohtu otsust apelleeritud. Seda, et kolmas isik omandas KarS § 832 lg 2

tähenduses vara täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil

turuhinnast oluliselt soodsamalt, peab üldises korras tõendama prokuratuur (RKKKm

3-1-1-10-16, p 35). Ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 832 lg-s 2

sätestatud eeldustele. Ehkki KarS §-st 832 ei tulene kolmanda isiku kohustust

tõendada, et ta ei omandanud vara toimepanija arvel, ei muuda see

tõendamiskoormuse üldisest jaotusest tulenevat põhimõtet, mille kohaselt peab isik

üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse

võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-133-13, p 23). Samuti

tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise

eripära (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.4; RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Arutataval

juhul, kui on piisava usutavusega ära põhjendatud asjaolud, mis annavad alust arvata,

et Q omandas sõiduauto BMW O. Martovoi arvel, tuli kolmandal isikul oma väidet

sõiduki soetamiseks kasutatud muudest vahenditest usutavalt põhjendada. Samas on

Riigikohus selgitanud sedagi, et kui prokuratuur on tõendanud süüdistatava kuriteo,

KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara

kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud, siis on kolmandal isikul õigus ja kohustus,

võimalusel toimepanija kaasabil, tõendada, et talle kuuluv eelduslikult kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara on tegelikult omandatud seaduslikult

(RKKKm 3-1-1-10-16, p 48). Kolmanda isiku esindaja apellatsiooni vastavaid väiteid

sõiduauto BMW soetamise kohta seaduslikest vahenditest käsitleb ringkonnakohus

otsuse edasises osas.

Nagu kinnitavad apellatsioonide väited, on süüdistatavad O. Martovoi, E. Košljakov ja

kolmas isik Q esitanud hulgaliselt väiteid ja tõendeid, selgitamaks ringkonnakohtule

enda vara legaalset päritolu. Vastuseks kaitsja S. Reinsaare apellatsiooni väidetele

märgib ringkonnakohus siinjuures, et süüdistavatele ja kolmandatele isikutele ei

heideta ette ja nende vara ei konfiskeerita üksnes põhjusel, et nad on teinud tehinguid

sularahaga. Süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku ühenduse liikmetel ja nendega ühes

leibkonnas olnud isikutel on olnud kalduvus teha pikema aja jooksul märkimisväärses

ulatuses sularahatehinguid mitte üksnes Venemaal, vaid ka Eestis. Seejuures Eesti

Vabariigi residentidena ei ole nad kunagi niisuguseid tulusid deklareerinud, olles

selleks tulumaksuseaduse § 2 lg 1, § 12 lg 1 p-de 1,2, § 44 lg 1 järgi kohustatud.

Süüdistatavate

harjumus

toimetada

pikema

aja

jooksul

märkimisväärsete

sularahasummadega on selliselt seostatav nende kriminaalse elustiili, selle kaudu

teenitava kriminaalse tuluga. Väited, et tegelikus elus inimesed ei deklareerigi kõiki

tulusid, ei ole eeltoodud asjaoludel tõsiseltvõetavad. Peamiselt on süüdistatavad O.

Martovoi ja E. Košljakov need, kes väidavad, et on saanud aastate jooksul välismaalt

märkimisväärset legaalset tulu, mis on jõudnud nendeni sularahas. Jutt ei ole

marginaalsetest rahasummadest, mis võisid jääda mõnel juhul deklareerimata.

Kriminaalmenetluslik kogemus võimaldab väita, et pikema aja jooksul oma tegelikke

elatusallikaid maksuametile mitteavaldavad isikud toimetavadki nii selliselt, et varjata

oma kriminaalselt teenitud tulu ebaseaduslikku päritolu. Arvestades E. Košljakovile ja

O. Martovoile esitatud süüdistusi, siis on eelkirjeldatud viisil sularahatehingute

eelistamine koguni osa kuritegeliku ühenduse konspiratsioonilisest toimimisviisist ehk

see on iseloomulik neile etteheidetavate kuritegude olemust arvestades. Elatustaseme

erisust hinnatakse süüdistatavate ja nendega ühes leibkonnas olnud isikute puhul

põhjusel, et süüdistatavad on pannud koos pikema aja jooksul toime kuritegusid

varalise kasu saamiseks ning seadus võimaldab neile etteheidetavate kuritegude

puhul laiendatud konfiskeerimist. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on

just seesugune elatustaseme erisus asjaoluks, mis viitab isiku eelduslikule

kriminaaltulule ehk laiendatud konfiskeerimise sätete alusel konfiskeeritavale varale.

Selle vältimiseks tuli süüdistatavatel ja kolmandatel isikutel tõendada enda

sissetulekute, saadud vara päritolu legaalsust. Apellandid on seda püüdnud teha ja

ringkonnakohus järgnevalt hindabki, kas need apellatsioonide argumendid on

piisavad. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonide väiteid O. Martovoi ja

kolmanda isiku Q varalise seisundi kohta, seejärel E. Košljakovi kaitsja apellatsiooni

väiteid E. Košljakovi ja tema leibkonda kuulunud A2 varalise seisundi kohta. Viimaseks

käsitleb ringkonnakohus T. Solomatovi ja tema kaitsja U. Simoni apellatsioonide

väiteid T. Solomatovi varalise seisundi kohta.

Süüdistatav O. Martovoi ja kolmas isik Q

Maakohus on otsuses väljendanud selgelt seisukohta, et korter (XXX), millele seati

kohtulik hüpoteek, mida kohus vähendas summani 21 000 euroni, kuulub kolmandale

isikule Q-le. Apellatsioonimenetluses ei ole selles vaidlust. Ühtlasi on kohus

sedastanud otsuse lk-l 74, et kõnealune korter ei ole seostatav kriminaaltuluga, tegu

on Q legaalse varaga. Selleski pole apellatsioonimenetluses vaidlust. Kohus tuvastas,

et Q-l ja O. Martovoil esines ühe leibkonnana eelduslikku kriminaaltulu ca 40 000 eurot,

mis on ära tarvitatud. Kohus mõistis asenduskonfiskeerimise sätete alusel välja

rahasumma ainult O. Martovoilt. Asenduskonfiskeerimise nõuet Q suhtes maakohtu

otsusest ei tulene. Seda ei ole taotlenud apellatsioonimenetluses ka prokurör. O.

Martovoi suhtes oleva rahalise nõude täitmise tagamiseks jäi maakohtu otsusega aga

kehtima

kohtulik

hüpoteek

kolmanda

isiku

legaalsele

varale.

Kuigi

asenduskonfiskeerimise

nõude

tagamiseks

kehtib

kolmanda

isiku

varale

tagamisabinõu, siis ei ole tema maakohtu otsuse alusel selle nõude, mida on tagatud,

adressaat. Seega juhul, kui O. Martovoi ei täida asenduskonfiskeerimise nõuet,

võidakse maakohtu otsuse alusel täitemenetluses müüa kolmanda isiku legaalne vara.

KrMS § 1414 lg 3 esimene lause sätestab, et varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb

arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd

seda võib pidada põhjendatuks. Kolmanda isiku legaalset päritolu kinnisasja suhtes

kohtuliku hüpoteegi seadmine selleks, et tagada üksnes süüdistatava suhtes olevat

asenduskonfiskeerimise nõuet, on kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav.

TsMS § 378 lg 1 nimetab kohtulikku hüpoteeki samuti kui tagamisabinõu, mida on

võimalik seada kostja kinnisasjale. Nii ei ole põhjendatud jätta kehtima kolmanda isiku

varale seatud kohtulikku hüpoteeki. Kolmanda isiku kinnistu tuleb hüpoteegi alt

vabastada, kinnistusraamatust see kustutada, maakohtu otsus selles osas tühistada,

kolmanda isiku Q esindaja apellatsiooni vastav taotlus rahuldada.

Apellatsioonimenetluses on vaidlus selles, kes kuulub O. Martovoi ja Q-ga ühte

leibkonda. Kriminaalasjas on neid käsitletud ühe leibkonnana. Maakohtus väitis Q, et

kuulus ühte leibkonda ema Ž, kahe lapsega, mitte O. Martovoiga. Ringkonnakohus

peab põhjendatuks lugeda O. Martovoid ja Q ühte leibkonda kuuluvaks. Vaidlust ei ole

selles, et nad elasid ühes elukohas. Q kinnitas maakohtus, et tal oli juurdepääs O.

Martovoi arvelduskontole, ta võttis sealt raha. Tema ja O. Martovoi kinnitasid, et nende

ühiskasutuses oli sõiduauto BMW, mille maakohus konfiskeeris. O. Martovoi

arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et tema tasus ühise elukohaga seotud

kommunaalarveid. Q esindaja R. Paas väidab apellatsioonis jätkuvalt, et Q

sissetulekute puhul tuleb arvestada, et ta sai olulises osas legaalset tulu ema Ž-lt.

Ringkonnakohus leiab, et Q varalise seisundi hindamisel on põhjust arvestada juurde

Ž-ga seotud andmeid, mille maakohus jättis tähelepanuta või seostas ainult 2015. a

toimunud laenu võtmise, korteri ostuga.

Maakohtus andis Q ütlusi, et ema elas kuni 2017. a, 2015. a kolis ta emaga ühte

kortermajja, tema aitamiseks, Ž tervis oli halvenenud. Samuti andis kolmas isik

maakohtus ütlusi, et sai Ž-lt vaatlusalusel perioodil märkimisväärset tulu: ema müüs

2014. a korteri 48 900 euro eest, 2016. a müüs ta ise volituse alusel ema maatüki

45 000 euro eest, võttis sellest saadud raha ema kontolt sularahas välja. Oma sõnade

kinnituseks esitati maakohtu menetluses kolmanda isiku poolt järgmised tõendid.

Perekonnaseisuameti tõend kinnitab, et Ž suri 2. juunil 2017 (kaitsjate tõendid II, tl 85).

4. aprilli 2017 epikriisist nähtuvalt oli Ž tervis olnud vilets, ta liikus ainult korteris.

Maakohtus esitati tõendina Ž pärimistunnistus, millest nähtuvalt olid tema pärijateks

Valgevenes elas Õ2 ja tütar Q (kaitsjate tõendid II, tl 244). On usutav, et ema

aitamisega tegeles siin elav tütar, sh ajas ta ema rahaasju. Ž elukoht oli XXX, Q

arvelduskontolt nähtub tasumisi X KÜ-le. Toimikus on 11. oktoobri 2016. a kinnistu

müügileping ja asjaõigusleping (kaitsjate tõendid II, tl 224), millest nähtuvalt Ž volitas

Q müüma XXX külas XXX kinnistut, hinnaga 45 000 eurot. Tõendina esitati maakohtus

Q arvelduskonto väljavõte, millest nähtuvalt 2. juunil 2017. a ehk ema surmapäeval on

tehtud Ž kontolt volikirja alusel Q-le ülekanne 7498,14 eurot (kaitsjate tõendid, tl 237).

Nähtuvalt varalise seisundi vaatlusprotokollidest, ei ole Q varalise seisundi puhul

arvestatud Ž 2016. a toimunud kinnistu müüki, mille puhul oli Q-l volitus selle

müümiseks, samuti volitus võtta Ž arvelt raha välja. Eelnevat arvestades oli maakohtus

rida konkreetseid viiteid, mille tõttu tulnuks tähelepanu pöörata kõigi Ž kinnistute

müükidele, eriti sellele, et kolmas isik võis suure tõenäosusega saada 2016-2017 ema

kinnistu müügist märkimisväärset legaalset tulu. Seda aga kohus ega prokuratuur ei

teinud. Eelnevaga seonduvalt tuleb märkida, et kolmanda isiku esindaja on oma

apellatsioonis selgitanud, et vahepealsel ajal õnnestus pangast, mis varem ei

väljastanud surnud isikute arvelduskontode väljavõtteid, saada Ž arvelduskonto

väljavõtted. Vastavad väljavõtted ei olnud registreeritud Kohtuinfosüsteemis algselt

ringkonnakohtu menetluses. Nõupidamistoas märkas ringkonnakohus, et tegelikkuses

need olid registreeritud üksnes maakohtu menetluses apellatsiooni juurde.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd need seonduvad otseselt eelnevalt käsitletud oluliste

asjaoludega, millele oli viiteid maakohtu menetluses, on põhjendatud neid arvestada

(kohtutoimik, V kd, tl 27-52). Ž arvelduskontode asjaolud kinnitavad maakohtus

esitatud ja uuritud tõenditest nähtuvat: ajapikku võeti Ž kontolt suuremas summas

sularahasummad pärast kinnistute müüki välja, sh võttis Q raha välja volituse alusel.

Vaatlusprotokollides oli Q legaalsete tulude ja tegelike kulutuste vaheks aastatel 2015-

2018 kokku 28 198,20 eurot. Arvestades, et Q sissetulekute hulka on põhjust arvata

muu hulgas ka 2016. a Ž kinnistu müügist saadud 45 000 eurot, siis katab juba see

tulu eelpoolmärgitud Q elatustaseme erisuse. Eelnev tähendab, et varalise seisundi

vaatlusprotokollides arvestatud Q elatustaseme erisust puudutavad andmed tuleb jätta

kõrvale ehk piirduda tuleb ainult O. Martovoil esinenud elatustaseme erisusega.

Vaatlusprotokollide kohaselt esines O. Martovoil perioodil 1. jaanuar 2015-20. märts

2018 elatustaseme erinevus 12 115,83 eurot. O. Martovoi on maakohtus ja

apellatsioonimenetluses

selgitanud

erisust

sellega,

et

tema

elatus

invaliidsuspensionist, lisaks sai Venemaalt sularahas laenusid, mis olid tema

legaalseteks tuludeks. Viimatimärgitu kohta andis 21. novembril 2019 maakohtus ütlusi

tunnistaja O, et 2013. a pöördus O. Martovoi tema poole, soovis raha äri jaoks, O andis

laenu 25 000 eurot. Kuigi ta ei ole raha siiani tagasi saanud, andis ta 2 aastat hiljem

29 000 eurot laenu. Sedagi raha pidi O. Martovoi kasutama äritegevuses. Laenu

andmist kirjalikult ei vormistatud ja laenu tagastamise tähtajas kokku ei lepitud.

Ringkonnakohus leiab, et need selgitused O. Martovoi teadmata päritolu sissetulekute

kohta ei ole usutavad. On vähetõenäoline, et nii märkimisväärseid rahasummasid

antakse laenuks nõnda kergekäeliselt: laenu andmist ei dokumenteerita, tagastamise

tähtajas kokku ei lepita, olukorras, kus võlausaldaja pole aastate jooksul võlgnikult

sentigi saanud, annab ta uuesti ja veelgi suuremas ulatuses samavõrd ebakindlatel

tingimustel laenu. Niisugune käitumine eeldab võlausaldajalt haruldast usaldust või

koguni ennastohverdavat suuremeelsust. Ringkonnakohtul ei ole tõsiseltvõetavat

põhjust seda O. Martovoi ja O puhul eeldada. Puuduvad objektiivsed andmed sellestki,

et laenuna saadud raha kasutati investeeringutena siinses majandustegevuses. O.

Martovoi invaliidsuspensionit on arvestatud tema varalise seisundi hindamisel ja see

ei võimalda selgitada erisust tema elatustasemes. Kuna O. Martovoi on tänaseks

teadmata päritolu sissetulekud ära tarvitanud, on põhjendatud maakohtu otsustus

kohaldada tema suhtes asenduskonfiskeerimise sätteid. Kuna maakohus mõistis

asenduskonfiskeerimise korras O. Martovoilt välja 21 000 eurot, mis ületab temal

tuvastatavat eelduslikku kriminaaltulu, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsustuse

selles osas, vähendab O. Martovoilt asenduskonfiskeerimise korras väljamõistetava

rahalise hüvitise summa temal esinenud eeldusliku kriminaaltulu summani, millest on

maha arvestatud temalt ja kolmandalt isikult apellatsioonimenetluses konfiskeeritavate

asjade väärtus. See tähendab, et konfiskeerimise asendamisena mõistab

ringkonnakohus O. Martovoilt välja 4860,83 eurot.

Apellatsioonimenetluses on vaidlus selles, kas maakohtu poolt konfiskeeritud sularaha

kuulus tervenisti O. Martovoile või osaliselt ka Q-le. Kõnealune 2250 eurot leiti nende

ühisest elukohast, magamistoas kapis olevast karbist. Asjaõigusseaduse § 90 lg 1

kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud

vastupidist. Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kas O. Martovoi ja Q jagasid ka kõnealust

magamistuba, seal olevat kappi, karpi. Maakohtus väitis Q, et magamistoast

läbiotsimisel leitud sularaha oli see, mis ta pärast ema surma tolle kontolt sularahas

välja võttis. Ž arvelduskonto väljavõttelt nähtuv kinnitab, et tema arvelt võeti 2017. a

aprillis välja 8000 eurot, juunis ca 7500 eurot. Nähtuvalt kontol olnud tehingutest,

moodustus see summa 2016. a lõpus kinnistu müügist saadud rahast.

Ringkonnakohus tõdeb, et tuvastatud asjaoludel on võimalik, et magamistoast leitud

sularaha kuulus Q-le, kuivõrd see võis olla tema ema arvelt võetud rahast alles jäänud

sularahajääk. Selles asjaolus on tegu kõrvaldamata kahtlusega KrMS § 7 lg 3 järgi,

mida on põhjust tõlgendada kolmanda isiku kasuks. Seega tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse sularaha 2250 euro laiendatud konfiskeerimise osas ja see raha

tuleb tagastada Q-le.

Maakohus konfiskeeris laiendatud konfiskeerimise sätete alusel Q sõiduauto BMW,

kuna on põhjust arvata, et see omandati O. Martovoi arvel. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu hinnanguga. Kõnealuse sõiduauto omandas Q liiklusregistri andmetel, s.o

ta kanti sisse omanikuna, 6. septembril 2013. Registriandmete kohaselt märgiti sõiduki

vastutavaks kasutajaks O. Martovoi. See sõiduauto omandati enne seda, kui on

olemas tõendid Ž kinnistute müügi, U kinnistu müügi kohta. Apellatsioonis on viidatud

ka sellele, et Ž müüs 2008. a kinnistu, kuid arvestades pikka ajavahemikku, ei ole

põhjust seostada seda kõnealuse sõiduki ostmise rahadega. Maakohtus Q seda ka ei

väitnud. Nimelt andis ta ütlusi, et ostis kõnealuse sõiduauto pojalt saadud raha eest,

kes töötas Küprosel, lisaks oli ta ise kogunud, talle oli kingitud, tal olid dekreedirahad.

Objektiivselt kontrollitavad andmeid selle kinnituseks ei ole esitatud. Seejuures kahtleb

ringkonnakohus, miks peaks poeg töö eest teenitud suurema summa lihtsalt niisama

ära andma, pigem kulub see noorel inimesel ikkagi enda peale. Q arvelduskonto

väljavõttest 2013. a kohta nähtub, et tema sissetulekuteks sel ajal olid peretoetus,

vanemahüvitis, tulumaksutagastus 227 eurot, lisaks on ta saanud O. Martovoilt

korduvalt ülekandeid selgitusega „kingitus“ mõnesaja euro ulatuses, sünnitoetuse.

Tegemist on minimaalsete summadega, mis kulusid igapäevase elutegevuse käigus.

Muid legaalseid tulusid tal sel perioodil kontolt ei nähtu. Q ütluste kohaselt soetati

sõiduk 6000 euro eest. Sõiduki turuväärtuseks käesoleval ajal on hinnatud

varaanalüüsis 7100 eurot. Ringkonnakohtule ei ole tuvastatavad Ql legaalse vaba raha

olemasolu, mille arvelt nii kallis sõiduk osta. Kohtukolleegiumi hinnangul on Q väited

sõiduki soetamiseks kasutatud raha kohta otsitud. Hinnates sõiduauto soetamise ja

ülalpidamisega seotud asjaolusid kogumis, on ringkonnakohus veendunud, et see

omandati O. Martovoi teadmata päritolu sissetulekutest, Q kanti liiklusregistris

formaalselt omanikuna. Maakohtus selgitas Q, et kõnealuse sõiduautoga „tegeles“ O.

Martovoi, kolmas isik kasutas autot üksnes „vajadusel.“ 16. aprilli 2018

vaatlusprotokolli kohaselt käidi 31. jaanuarist 2015 kuni 30. novembrini 2017

kõnealuse autoga tihti Bayer Motors OÜ-s seda hooldamas, remontimas, kokku lausa

13 korral. Võiks arvata, et seesuguse auto pidamine, mida nii lühikese aja jooksul tuleb

pidevalt remontida, on omanikule arvestatav stressiallikas ja isikul peab olema eriline

huvi, koguni armastus, et niisugust autot pidada. Arvestades Q ütlusi maakohtus, siis

tema suhe sellesse autosse niisugune ei olnud. Seejuures tehti sõiduki remondiks,

hoolduseks märkimisväärseid kulutusi: 2015. a-l 1120, 2016. a-l 2047 euro, 2017. a-l

4863,70 euro eest. Ringkonnakohus märgib siingi, et keskmine inimene pigem kaaluks

olukorras, kus ta peab kasutatud auto pidamiseks tegema nii arvestatavaid kulutusi,

selle mahamüümist. Nii investeeriti sõiduautosse paari aastaga üle 8000 euro ehk

sellesse kulutati raha selgelt rohkem, kui see oli ise väärt. Arvetest nähtuvalt tasus

neid O. Martovoi sularahas. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt tasus tema ka sõiduki

kindlustusmakseid. Seega käitus ta kõnealuse sõiduauto puhul täielikult nagu selle

omanik. Investeeringud kõnealusesse sõiduautosse olid nii märkimisväärsed, et

niisuguseid kulutusi saab teha üksnes omanik enda varasse, sooviga säilitada või tõsta

enda soetatud vara väärtust. Ühelgi muul juhul oleks võõra vara jaoks nii suurte

kulutuste

tegemine

lihtsalt

põhjendamatult ennastohverdav.

Ringkonnakohtu

hinnangut kinnitab järgnev. 2. septembri 2013. a BMW müügilepingust nähtuvalt on

sellele ostjana alla kirjutanud Q. Kuigi sõiduauto müük on dokumenteeritud, ei ole

selles müügitehingu üht olulisemat osa ehk müügihinda määratud – vastavasse

lahtrisse on kirjutatud „kokkuleppel.“ Võib põhjendatult arvata, et nii märgiti seetõttu, et

hinna osas toimusid O. Martovoil müüjaga läbirääkimised, tema tegeles lepingu

täitmisega, ostuhinna tasumisega. O. Martovoi on kõnealuse sõiduki soetamise kohta

andnud maakohtus ütlusi, et see soetati Q poolt, tema raha eest. Arvestades, et

sõidukisse investeeris O. Martovoi ise märkimisväärses ulatuses teadmata päritolu

sularaha, on põhjust arvata, tema selle ka soetas samasugustest vahenditest. Nii jätab

ringkonnakohus muutmata maakohtu otsustuse konfiskeerida kõnealune sõiduauto

kolmandalt isikult laiendatud konfiskeerimise sätete alusel, kui O. Martovoi arvel

omandatud vara.

Apellatsioonides väidavad O. Martovoi ja kaitsja, et kuldkett ristiga on O. Martovoil

olnud aastakümneid, need pole seostatavad kriminaaltuluga. Tunnistaja J andis 14.

novembril 2019 maakohtus ütlusi, et nägi kuldketti ristiga O. Martovoi kaelas 1997 või

1998. Vaadates 16. aprilli 2018 vaatlusprotokollist nähtuvat kaelaketi ja risti välimust,

võrreldes seda kaitsja esitatud tõendiga ehk fotoga O. Martovoist (kaitsjate tõendid I,

tl 1), tõdeb ringkonnakohus järgmist. Kaelakett on iseloomuliku välimusega,

koosnedes suurtest, eraldi liigendatud lülidest. Ka rist koosneb iseloomulikest suurtest

liigendustest. Need on välimuselt kokkulangevad risti ja kaelakeega, mis on esitatud

kaitsja fotol. Fotol olev meesterahvas on hinnanguliselt vanuses 30-40 eluaastat. O.

Martovoi on sündinud 1965. Väidetavalt on foto tehtud 1990-ndate aastate teisel poolel

ehk ajal, kui O. Martovoi oli vanuses 30-35. a. On usutav, et kõnealune kaelakee ja rist

olid O. Martovoil enam kui paarkümmend aastat tagasi. Ringkonnakohtul puuduvad

objektiivsed andmed O. Martovoi tulude-kulude kohta sel ammusel eluperioodil. Seega

pole põhjust konfiskeerida kõnealuseid ehteid laiendatud konfiskeerimise korras. Küll

aga ei ole põhjust neid O. Martovoile tagastada, vaid need peavad jääma tagama

nende väärtuses (2600 eurot) tema suhtes olevat asenduskonfiskeerimise nõuet.

Süüdistatav E. Košljakov ja kolmas isik A2

Maakohus

konfiskeeris

üksnes

E. Košljakovi

vara

ja

mõistis

temalt

asenduskonfiskeerimise korras kokku välja 79 544 eurot. See on oluliselt vähem, kui

temal ja tema leibkonnal, kuhu kuulus kolmas isik A2, tuvastatav eeldusliku

kriminaaltulu suurus ehk 296 817,29 eurot.

E. Košljakovi ja A2 osas on vaidluseks, missugused dokumendid on nende puhul

kriminaalmenetluses arvestatavad tõenditena ehk kas need peavad olema tingimata

vandetõlgi tõlgitud või on lubatud arvestada tõendina ka lihtsalt tõlkebüroos tõlgitud

dokumente nagu leiab kaitsja S. Reinsaar. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjas

on esitatud E. Košljakovi ja A2 sissetulekute tõendamiseks dokumente, millest osa on

tõlgitud vandetõlgi, osa tõlkebüroo poolt. Kuigi kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on

kõnealune küsimus maakohtuski tekitanud mõningast segadust, tuleb tõdeda, et

seadus annab siiski selles osas selged vastused. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik

dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema

eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. KrMS § 161 lg 1 kohaselt, kui on vaja tõlkida

võõrkeelset teksti, nt nagu arutataval juhul E. Košljakovi, A2 venekeelsed dokumendid,

kaasatakse kriminaalmentlusse tõlk. KrMS § 161 lg 3 kohaselt tohib tõlkida vannutatud

tõlk või vannutamata tõlk, keda on hoiatatud teadvalt valesti tõlkimise eest

kriminaalkorras karistamisega. KrMS § 161 lg 2 kohaselt ükski muu subjekt, sh

tõlkebüroo tõlk, keda pole hoiatatud kriminaalvastutusest, ei tohi tõlkida. Maakohtu

seisukoht, et tõendina on lubatavad vandetõlgi tõlked, on õige seega osaliselt.

Dokumendid, mis on küll tõlgitud eesti keelde, kuid mis pole tõlgitud KrMS § 161 lg-le

3 vastava tõlgi poolt, ei ole seega tõenditena lubatavad KrMS § 161 lg 1, § 10 lg 3

kohaselt.

Lisaks märgib ringkonnakohus järgnevat. E. Košljakovi kohta on esitatud venekeelne

tööleping Poola äriühinguga, selle tõlge eesti keelde, mille on teostanud dokumendil

olevast pitsatijäljendist nähtuvalt Vene Föderatsiooni tõlkebüroo, Vosstanija 6, FIE G.

Tšepurnoi. Lisaks on esitatud sama tõlkebüroo tõlgitud A2 2018. a Vene Föderatsiooni

Maksu- ja Tolliameti tõend, 14. detsembri 2012 kassa sissetulekuorder (kohtutoimik,

VI kd, tl 104-115). Ringkonnakohus märgib, et dokumentidel olevast pitsatijäljendist

võib eeldada sedagi, et need võivad olla tõlgitud välisriigi vandetõlgi poolt. Sel juhul

tuleb tähelepanu pöörata, et vandetõlgi seaduse § 2 lg 3 kohaselt võib vandetõlgi

kutsetegevusega tegeleda ka välisriigis vandetõlgi kutse omandanud isik, kui tema

kvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse

alusel. Ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid, et kõnealustelt dokumentidelt

nähtuvat tõlkebürood on tunnustatud välisriigi kutsekvalifkatsiooni tunnustamise

seaduse alusel. Dokumentidelt ei nähtu ka, et tõlki oleks hoiatatud teadvalt valesti

tõlkimise eest. Seega tuleb KrMS § 10 lg 3 alusel keelduda nende dokumentide ja

tõlgete arvestamisest, mis pole tõlgitud vandetõlgi või kriminaalvastutusest hoiatatud

tõlgi poolt. Nendeks on muu hulgas eelpool nimetatud dokumendid. Mis puudutab

apellatsiooni väiteid, et A2-l polnud raha, et lasta vandetõlgil neid dokumente tõlkida,

märgib ringkonnakohus, et maakohtus olnuks variant lasta kõnealuseid dokumente

istungil tõlkida kohtu tõlgil ja selliselt need protokollida. Väärib aga tähelepanu, et

teises kriminaalasja toimikus, mis sisaldab maakohtus esitatud kaitsjate tõendeid, on

samuti osa eelviidatud dokumentidest, kuid need on tõlgitud Eesti vandetõlgi poolt.

Neid peab ringkonnakohus põhjendatuks tõenditena arvestada. Need on 1. augusti

2016, 25. septembri 2017 agendilepingud, 12. oktoobri 2017 üleandmise-vastuvõtmise

akt, 18. juuni 2013 laenuleping, 18. juuni 2014 kinnituskiri, 2017 ja 2018. a tõendid

füüsilise isiku tulude kohta, 6. detsembri 2012 sularaha Vene arvelt väljavõtmist

puudutavad tõendid, kassa sissetulekuorder (kaitsjate tõendid, kd 2, tl 29-43).

Järgnevalt analüüsibki ringkonnakohus neid. Muud E. Košjakovi ja A2 kohta esitatud

dokumendid on kas tõlkimata või on tõlgitud hoiatamata tõlgi poolt või isiku poolt, kes

pole arvestatav Eestis vandetõlgina, mistõttu neid ringkonnakohus tõenditena ei

arvesta ega neile otsuses ei tugine.

Küsimus on selles, kas need dokumendid võimaldavad selgitada eelpool nimetatud

elatustaseme erisust summas 296 817,29 eurot, mis esines E. Košljakovi ja A2

leibkonnal 1. jaanuarist 2014 kuni 23. aprillini 2018. Tõenditest nähtub järgnev. 18.

juuni 2013 laenulepingu kohaselt andis A2 10 miljonit rubla laenu eraisikule, intressiga

8 % aastas, mis tuli tagastada 18. juuniks 2014. Seal juures on kinnituskiri, mille

kohaselt tagastas võlgnik 10 miljonit rubla ja intressi 466 000 rubla. 1. augusti 2016

agendilepingust nähtuvalt sõlmis A2 äriühing Elit Dom agendilepingu, millega kohustus

osutama teenuseid 3 miljoni rubla eest. Teenuste vastuvõtmise-üleandmise aktis on

pooled deklareerinud, et teenuseid osutati 3 miljoni rubla eest. 25. septembri 2017

agendilepingust nähtuvalt kohustus A2 äriühing osutama teenuseid 1,5 miljoni rubla

eest. Vastavas aktis on pooled deklareerinud, et teenuseid osutati eelmärgitud

summas. Venemaa Föderaalse Maksuameti tõend A2 kohta kinnitab, et ta sai

maksustatavat tulu 2017. a kokku 4 800 000 rubla. Vene Maksuameti tõend 2018. a

kohta osutab, et 2018. a esimesel viiel kuul sai A2 maksustatavat tulu 2 miljonit rubla.

Lisaks on tõenditena esitatud eestikeelne 6. detsembri 2012 sularaha deklaratsioon,

sellega seonduvad kassa sissetulekuorder, õiend pangast. Eeltoodud tõenditega

piirduvad tõendid, mis on KrMS § 10 lg 3 kohaselt kriminaalasjas arvestatavad.

Refereeritud tõendite sisust teeb ringkonnakohus järgmised järeldused.

Tõendid, mis kinnitavad, et A2 võttis 2012. a lõpus Venemaal firma kassast 6000 eurot,

mille tõi üle piiri Eestisse, ei võimalda selgitada tema ja E. Košljakovi elatustaseme

erisust. Seda põhjusel, et arvestades maakohtus A2 antud ütlusi, ei jälgi ta enda

kulutusi, võib kuus kulutada hõlpsalt 1500-2000 eurot. Nii võib põhjendatult eeldada,

et 2012. a lõpus Eestisse toodud 6000 eurot sularaha oli tal perioodiks, mil tuvastati

elatustaseme erisus, ammugi ära tarvitatud. 2013. a laenulepingust nähtus, et A2

andis 10 miljonit rubla laenu, mis talle 2014. a tagastati inressidega. Tõenditest ei

nähtu andmeid laenusumma päritolu kohta. Nii ei võimalda need selgitada E.

Košljakovi leibkonna elatustaseme erisust. Ühtlasi tekib siin ja edaspidi küsimus, kas

ja kui palju tõi A2 sellest rahast üle piiri Eestisse. Erinevalt 2012. a lõpus üle piiri toodud

6000 eurost, ei esine muid tõendeid, välja arvatud A2 ütlused, mis kinnitaks, et A2 tõi

üle piiri Eestisse sularaha Venemaalt. Kõnealuse laenu puhul ei ole reaalset rahade

liikumist, sh sularaha arvele panemist, väljavõtmist, üle piiri toomist vms

dokumentaalselt fikseeritud. A2 maakohtus antud ütluste kohaselt ta Eestis enne 2015.

a ei elanud, raha kulus tal olulises osas ka Venemaal elades, sh maja ülalpidamiseks.

Seega, 2013. a laenulepinguga esitatud andmed on ebapiisavad, selgitamaks nende

alusel 2014-2018 E. Košljakovi leibkonnal Eestis esinenud elatustaseme erisust.

Edasised dokumendid võimaldavad rääkida A2 puhul Venemaal tema äriühingult Elit

Dom saadud töötasudest. Maakohtus väitis A2, et teenib igakuiselt Venemaal

töötasuna 350 000 rubla. 2016 ja 2017. a agendilepingud võimaldavad kinnitada, et

A2 äriühing osutas Venemaal neil aastatel seal teenuseid 3 ja 1,5 miljoni rubla eest.

Nendest tõenditest ei selgu aga, kui palju sai A2 isiklikku tulu. A2 maakohtus antud

ütluste kohaselt töötab lisaks temale firmas Elit Dom veel 2 töötajat. Lisaks andis ta

kohtus ütlusi, et firma poolt teenitav tulu jagatakse tegelikult 5 inimese vahel.

Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kui palju töötajaid oli kõnealusel firmal 2016. a ja kui

palju maksis firma sel aastal oma töötajatele töötasudeks. Nii võimaldavad A2-le

Venemaal makstud töötasude kohta järeldusi teha üksnes Vene Maksuameti tõendid,

mis on esitatud 2017-2018 kohta. Vene Maksuameti tõendid võimaldavad

ringkonnakohtul kinnitada, et nende kohaselt sai A2 maksustatud tuluna 2017-2018. a

kokku vastavalt 4,8 miljonit ja 2 miljonit rubla. Teostades internetis avalikult

kättesaadavate andmete alusel otsingu 2017-2018. a esinenud rubla ja euro

vahetuskursi kohta (nt veebilehelt freecurrencyrates.com või ka lihtsa Google’i otsingu

alusel), oli 2017. a ühe rubla väärtus vahemikus 0,014 kuni 0,017 eurot, 2018. a 0,013

kuni 0,015 eurot. Seega, eurodesse ümberarvestatuna teenis A2 2017. a töötasu kõige

soodsama kursi alusel Venemaal 81 600 eurot (kuus 6800 eurot), 2018. a 30 000 eurot

(kuus 2500 eurot). Esitatud tõendite alusel võis A2 teenida Venemaal legaalset tulu

2017-2018.a kokku seega 111 600 eurot.

Maakohtus andis A2 ütlusi, et Venemaalt teenitud rahad tõi ta eurodeks vahetatuna

Eestisse sularahas üle piiri. Need summad hoidis ta alla 10 000 euro, sest oli teadlik,

et suuremad summad tuleb tollis deklareerida. Nii tõi A2 enda sõnul üle piiri väiksemaid

summasid sularaha, kuid korraga võis tuua enda sõnul 3000-5000 eurot. Nii oleks

võimalik üksnes hinnanguliselt kolmanda isiku ütluste alusel oletada, kui palju ta võis

Eestisse sularaha tuua. Väärib aga tähelepanu, et maakohtu istungil selgitas A2, et

Venemaal Elit Domilt saadav töötasu laekus talle Venemaa Hoiupanga arvele. Seega

tuleneb A2 ütlustest selgelt, et tema legaalne töötasu Venemaal peaks kajastuma tema

sealsel arvelduskontol. Kuigi kriminaalmenetluses on esitatud erinevaid tõendeid, sh

tõendeid pankadest, ei ole esitatud ühtegi A2 Vene Hoiupanga arvelduskonto

väljavõtet. See võimaldanuks hõlpsasti tuvastada, kui palju ta sai Venemaal töötasu,

kui palju sellest võttis sularahas välja ja võis tuua üle piiri Eestisse. Niisugust tõendit

aga esitatud pole. Nii on võimalik, et töötasudena laekunud raha on jätkuvalt A2 Vene

Hoiupangas arvelduskontol, neid pole sularahas välja võetud, üle piiri veetud. See

küsimus ei oma asjas tegelikult määravat tähtsust. Isegi, kui lugeda, et A2 tõi kõik

Venemaalt 2017-2018 saadud töötasu Eestisse, ei tooks see kaasa maakohtu otsuste

tühistamist E. Košljakovi suhtes tehtud konfiskeerimisotsustuste osas. E. Košljakovi

puhul üksinda on tuvastatav tal elatustaseme erisusena 241 134,81 eurot. Maakohus

konfiskeeris E. Košljakovi vara väärtuses ja mõistis asenduskonfiskeerimise korras

temalt välja kokku 79 544 eurot. Arvestades üksnes E. Košljakovi elatustaseme

erisust, ületab see temalt konfiskeeritud vara väärtust ja asenduskonfiskeerimise

korras välja mõistetud summat 161 590,81 euro võrra. Kui arvestada E. Košljakovi

leibkonna andmeid A2-ga, lisandub tema elatustaseme erisusele veel 55 682,48 eurot.

Teisisõnu, isegi kui arvestada E. Košljakovi eelduslikust kriminaaltulust maha A2

hüpoteetiliselt Eestisse sularahas toodud töötasud Venemaalt, ei anna see alust

vähendada E. Košljakovil tuvastatavat elatustaseme erisuse summat nii palju, et see

tooks kaasa maakohtu poolt E. Košljakovi suhtes tehtud konfiskeerimise ja

asenduskonfiskeerimise otsustuste tühistamise ja vara tagastamise. A2 selgitas

maakohtus lisaks, et üürib maja Venemaal, millest teenib tulu, kuid selle kohta ühtegi

tõendit pole esitatud. Eestis on tema sissetulekuteks olnud vaatlusalusel perioodil

toetused. Neid on vaatlusprotokollis arvestatud leibkonna legaalse tuluna. Väärib siingi

tähelepanu, et olles enda kinnitusel alates 2015. a Eesti resident, saades enda sõnutsi

olulise osa sissetulekutest Venemaalt, ei ole ta Eestis kordagi deklareerinud välismaal

teenitud töötasu. Seda kinnitavad vaatlusprotokollis tema Maksu- ja Tolliameti

andmed. Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohtul A2 varalist seisundit iseloomustavate

andmete pinnalt alust vähendada E. Košljakovi leibkonnas esinenud elatustaseme

erisuse summat ega muuta maakohtu otsustusi E. Košljakovi vara laiendatud

konfiskeerimise ja asenduskonfiskeerimise osas.

Vastuseks E. Košljakovi kaitsja apellatsioonile, märgib apellatsioonikohus, et

ringkonnakohus ei väida, et E. Košljakovi ja A2 kohta esitatud dokumendid on võltsitud,

vaid seda, et nendest nähtuvad andmed on ebapiisavad E. Košljakovi leibkonnas

esinenud märkimisväärse elatustaseme erisuse selgitamiseks. E. Košljakovi kaitsja

selgitab apellatsioonis, et E. Košljakovil oli legaalne sissetulek, kuna ta töötas

Venemaal, seda kinnitavad jälitustoimingute andmed, E. Košljakovi ja A. Tartu ütlused.

Ringkonnakohus märgib, et E. Košljakovi puhul on tuvastatav märkimisväärne

elatustaseme erisus. KarS § 832 lg 1 viimase lause kohaselt peab E. Košljakov

tõendama, et tema legaalsed tulud võimaldavad katta seda erisust. Tõendid, mille

sisuks on isikute enda palja- ja suuresti üldsõnalised kirjeldused erinevatest äridest,

rahadest, nende liikumistest, ei ole piisavad, tõendamaks E. Košljakovil esinenud

teadmata taustaga tulude, kulutuste legaalset päritolu. Maakohtus andsid E. Košljakov

ja A. Tartu ütlusi, et neil oli Hispaanias ühine autoäri. E. Košljakov kirjeldas seejuures,

et Hispaanias oli koguni mitu firmat, need tegelesid erinevate asjadega, sh nt

autoteenindusega tegeleva äriühingu rahasid välja ei võetud, üksnes automüügist

saadi kasu. E. Košljakovi ütluste kohaselt oli tema põhitöökoht aga hoopiski Venemaal,

sealt laekus talle Eesti arvele töötasu. Kriminaalmenetluses on E. Košljakovi

arvelduskontodel toimunud tehinguid uuritud, kuid need ei võimalda selgitada tema

elatustaseme erisust. Tema varalise seisundi vaatlusprotokolli kohaselt, täpsemalt

arvelduskontodelt nähtuva alusel, on talle vaatlusalusel perioodil toimunud laekumised

mitte Hispaania, Venemaa, vaid Kesk-Ameerikas registreeritud äriühingutelt Fobert

Corp, Kolmex Ltd, Noratec Ltd, ülekandeid on tehtud Küprosel avatud

arvelduskontodelt. Alates detsembrist 2016 on analoogseid ülekandeid tehtud Poolas

registreeritud äriühingult ja seal avatud arvelduskontodelt. Ringkonnakohus märgib, et

arvestades, kuskohast on toimunud olulises osas laekumised, kus on registreeritud

ülekandeid teinud äriühingud, on tegu valdavalt olnud nn off-shore piirkondade

äriühingutega. Nende piirkondade puhul on üldteada, et 2014-2018 kehtisid neis

erandlikud maksusüsteemid, mis võimaldasid reaalse majandustegevuseta firmadel

hoida arvel teadmata päritolu rahasummasid, teha kontrollimatult suuremahulisi

ülekandeid. Seda arvestades peab ringkonnakohtule olema tuvastatav, et E.

Košljakovile tehtud ülekanded on tehtud reaalse majandustegevuse käigus. Tema

arvelduskontode väljavõtetest ei nähtu kulutusi, mis võiksid olla seostatavad Kesk-

Ameerikas, Küprosel, Poolas töötamisega või seal registreeritud äriühingutes

töötamisega. Ühtlasi, nagu eelnevalt märgitud, süvendab ringkonnakohtus kahtlusi

asjaolu, et kuigi E. Košljakov on Eesti alaline elanik ja väidab, et ta on saanud aastaid

märkimisväärset tulu erinevatelt välismaa äriühingutelt, sh teada-tuntud off-shore

piirkondadest, ei ole ta kunagi neid laekumisi Eestis deklareerinud. Seega kõnealused

andmed ei võimalda selgitada temal esinenud elatustaseme erisust. Nii on põhjust

arvata, et E. Košljakovi elatustaseme erisus tulenes elatumisest tema tuvastamata

kuritegudest saadud tuludest. Eelnevat arvestades on apellatsiooni väited ebapiisavad

selleks, et tühistada maakohtu otsustused E. Košljakovi vara laiendatud

konfiskeerimiste ja temalt asenduskonfiskeerimise korras väljamõistetud rahasumma

tühistamiseks. Apellatsiooni taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja E. Košljakovi vara

konfiskeerimata jätmiseks jääb seega rahuldamata.

Süüdistatav T. Solomatov

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus T. Solomatovi ja tema kaitsja apellatsioonide

väiteid T. Solomatovi vara konfiskeerimise osas. Apellatsioonis selgitab T. Solomatovi

kaitsja, et süüdistatavalt konfiskeeriti igapäevakasutuses olnud asju, mitte

luksusesemeid. Ringkonnakohus märgib, et laiendatud konfiskeerimise mõte on see,

et kuritegude toimepanemine ei oleks süüdistatavale majanduslikult tulus olnud ehk

süüdistatav ei oleks rikastunud kuritegude toimepanemisest. Määrav ei ole seejuures,

kas kriminaaltuluga soetati luksusesemeid, kunstiaardeid või kulutati kriminaaltulu

väheväärtuslikule n-ö pudi-padile. Kaitsja argument oleks asjakohane tingimusel, et T.

Solomatovilt on kriminaalmenetluses ära võetud ja konfiskeeritud esemeid, mille

äravõtmine ei ole seaduse kohaselt lubatav. Niisugused piirangud võisid tulla

täitemenetluse seadustiku § 66 lg-st 1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud,

et täitemenetluse seadustikus sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on

erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse

ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab

see, et seaduses ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras,

kui isik on teise ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku

ülalpidamise kaudu juhtudel, kui isik viibib kinnipidamisasutuses (vt RKKKm 1-17-

8625/22, p 19). T. Solomatov viibis nii maakohtu otsuse tegemise ajal kui viibib ka

käesoleval ajal Tallinna Vanglas. Seega on talle miinimumkaitse ja eluks

elementaarselt vajalik kinnipidamisasutuse poolt tagatud. Seadusest piiranguid tema

vara äravõtmisele kriminaalmenetluses konfiskeerimise tarbeks ei tulene.

Kaitsja apellatsiooni kohaselt on tõendatud, et T. Solomatov ostis kõik temale

laiendatud konfiskeerimise korras konfiskeeritud esemed pikema aja jooksul ametliku

sissetuleku eest. T. Solomatov selgitab aga enda apellatsioonis, et ta töötas

mitteametlikult. Maakohtus selgitas T. Solomatov kaitsja küsimustele vastates, et ta

sai ametlikku töötasu K OÜ-lt, töötas ehitajana, raha kanti ema arvele. Hiljem

maakohtus prokuröri küsimusele vastates selgitas ta aga, et kuigi ta töötas Krootust

Invest OÜ-s, siis teenis ta mujal, mitteametlikult, juhtutöödel ja sularahas rohkem.

Ühtlasi kinnitas T. Solomatov maakohtus, et sai kaassüüdistatav E. Košljakovilt

sularaha. Seega tuleneb ka süüdistatava enda ütlustest, et tal olid arvestatavad tulud,

mille legaalset päritolu ei ole tal võimalik tõendada. E. Košljakov andis maakohtus

ütlusi, et K OÜ maksis T. Solomatovile miinimumpalka.

Nagu ringkonnakohus eelpool märkis, on T. Solomatovi varalise seisundi andmete

vaatlusprotokollis arvestatud sellega, et ta sai ema kontole K OÜ-lt 20. juulist 2016 kuni

12. juulini 2017 kokku 4273,60 eurot. Arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt kulutati see

töötasu alati koheselt ülekannete, pangakaardiga tehtud maksete peale ära ning see

ei selgita T. Solomatovi märkimisväärsetes summades tehtud sularahatehinguid. Enne

seda, kui toimusid laekumised K OÜ-lt, esinesid T. Solomatovil juba mitme tuhande

euro suurused kulutused (nt 2015. a 2328,90 eurot). Käekell Tissot omandati 2017. a

sularaha eest, kuid nagu märgitud, K OÜ-lt saadud rahasid ei võetud sularahas välja,

need kulutati koheselt muul viisil. Ühtlasi oli K OÜ-lt saadud töötasu nii minimaalse

suurusega, et sellest ei olnud võimalik tal teha kulutusi elutegevuseks ja säästa üle

1000 euro, seejuures säästa veel raha Apple’i seadmete, mitmesaja euro eest

õhupüstolite ostmiseks. Eelnevat arvestades, süüdistatava ja tema kaitsja väited K

OÜ-lt saadud väga minimaalsest töötasust ühe aasta jooksul ei selgita T. Solomatovi

tegelikke kulutusi perioodil 1. jaanuar 2014 kuni 20. märts 2018. Tema elatustaseme

erisus sel perioodil oli 12 929,35 eurot ning see on tuvastatav olukorras, kus tema ema

kontole toimusid laekumised K OÜ-lt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

igakülgselt analüüsinud T. Solomatovi väiteid enda vara, sissetulekute kohta,

arvestanud tunnistajate ütluseid, kes samuti sisuliselt kinnitasid, et T. Solomatovil

ametlik töökoht ja tuluallikas puudus. Seega on põhjust arvata, et T. Solomatovil

esinenud elatustaseme erisus tulenes tuvastamata kuritegudest saadud tulu

kasutamisest. Apellatsioonide argumendid on ebapiisavad maakohtu seisukohtade

muutmiseks. Seega jäävad T. Solomatovi ja tema kaitsja apellatsioonide taotlus

maakohtu otsuse tühistamiseks ja T. Solomatovi vara konfiskeerimata jätmiseks

rahuldamata.

Menetluskulud maakohtus

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendamatult mõistnud kaitsjatasu täies

ulatuses välja O. Martovoilt. O. Martovoi oli kohtu all süüdistatuna nelja erineva

paragrahvi järgi. Vaidlustatud maakohtu otsusega mõisteti O. Martovoi õigeks kahes

kuriteos. E. Košljakovi osas, kes samuti mõisteti õigeks ühes kuriteos, ei ole

maakohtus esitatud õigusabikulusid. Kohtukolleegium kontrollis selle asjaolu istungil

üle ning tema tolleaegne kaitsja adv R. Paas kinnitas, et tema poolt ei ole taotlust

esitatud.

Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik,

arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu valitseva praktika kohaselt

tuleb neid sätteid kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse

osalisel lõpetamisel. Eelöeldu tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või

kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud,

mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks

mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks

mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud

kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi

kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas

mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei

ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks

kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu,

milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu

hinnanguliselt.

Käesolevas kriminaalasjas mõistis Harju Maakohus KarS § 121 lg 1 ja § 202 lg 1 p 1,

3 järgi O. Martovoi õigeks. Seega pidid ka menetluskulud jääma osaliselt riigi kanda.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga, et arvestama peaks vaid õigeksmõistmist KarS

§ 202 järgi, kuna erinevalt KarS § 121 järgi õigeksmõistmisest, ei ole KarS § 202 järgi

õigeksmõistmist vaidlustatud prokuröri poolt. Prokuröri poolt nimetatud asjaolu ei saa

kuidagi olla määravaks maakohtu poolt kohtuotsuse tegemisel menetluskulude

hüvitamise küsimuse otsustamisel ega ka praeguses apellatsioonistaadiumis

maakohtu menetluskulude üle otsustamisel. O. Martovoi kaitsjatasu oli kohtuotsuse

kohaselt maakohtu arvates põhjendatud. Seega saab kohtukolleegium otsustada,

millise osa sellest jätab riigi kanda seoses õigeksmõistmisega. O. Martovoi oli antud

kohtu alla süüdistuses nelja erineva paragrahvi järgi ja iga paragrahvi järgi süüdistati

teda ühes kuriteos e kokku neli erinevat kuritegu. Need kuriteod, milles süüdistatav

mõisteti õigeks e KarS § 121 lg 1 ja 202 lg 2 on oma mahult tunduvalt väiksemad, kui

süüdistused, milles süüdistatav maakohtu otsusega süüdi jäi – KarS § 256 ja 375.

Kohtukolleegium arvestab seejuures süüdistuste sisu, tõendite mahtu ja hinnanguliselt

ka kulunud aega ning leiab, et on põhjendatud jätte riigi kanda ¼ kaitsjatasust.

Ülejäänud ¾ jääb süüdistatava kanda. Numbrites väljendub see järgmiselt. Maakohtu

otsusega mõisteti O. Martovoilt välja riigi tuludesse kaitsjatasu 11413,20 eurot.

Käesoleva kohtuotsusega tühistab kohtukolleegium selles osas maakohtu otsuse ja

teeb uue otsuse, millega mõistab süüdistatavalt välja ¼ e 2853,30 euro võrra vähem

kaitsjatasu ja nimetatud summa e 2853,30 eurot jätab riigi kanda. Süüdistatava kanda

jääb seega 8559,90 eurot.

Apellatsioonimenetluse kulud.

Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse

kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi

taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi

õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest

advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud

vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik

arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada

selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab.

Kuna süüdistatavate O. Martovoi, E. Košljakovi ja T. Solomatovi osas on esitatud

prokuröri apellatsioon, jäävad nende osas kaitsjatasud riigi kanda. A. Tartu osas

täpsustab kohtukolleegium maakohtu otsust, mistõttu jäävad menetluskulud samuti

riigi kanda. A. Karpovi osas jääb maakohtu otsus muutmata mistõttu tuleb temalt

apellatsioonimenetluse kulud välja mõista.

Süüdistatava O. Martovoi kaitsja adv. K. Nersesjan, A. Karpovi kaitsja adv. R. Sarv

(asenduskaitsja adv. S.Jakubauskas), T. Solomatovi kaitsja adv. U.Simon ja A. Tartu

kaitsja

adv.

A. Toomemägi

(asenduskaitsja

adv.

E. Mõtte)

kaitsesid

apellatsioonimenetluses süüdistatavaid määratud korras.

Süüdistatava O.Martovoi kaitsja adv. K.Nersesjan esitas ringkonnakohtule kaks

taotlust õigusabikulude hüvitamiseks. Esimese taotluse kohaselt olid vajalikeks

kaitsetoiminguteks maakohtu otsusega tutvumine, kohtuistungi protokollidega

tutvumine, apellatsiooni koostamine, süüdistatavaga nõupidamine Tallinna Vanglas

(28. aprillil 2021.a kl 18.40-22.30), (tasu on suurendatud Korra § 2 lg 1 alusel, tegemist

on mahuka kriminaalasjaga, süüdistus on esitatud I astme kuriteo toimepanemises

KarS § 256, § 375 järgi apellatsiooni koostamine võttis aega rohkem, kui 6 t). Kaitsja

kulutas taotluse kohaselt aega kõigi kaitsetoimingute peale kokku üle 6 tunni. Kaitsja

taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot, millele lisandub käibemaks

388,80 eurot ja kokku 2332,80 eurot.

Süüdistatava T. Solomatovi kaitsja adv. U.Simon esitas ringkonnakohtule kaks taotlust

õigusabikulude

hüvitamiseks.

Esimese

taotluse

kohaselt

olid

vajalikeks

kaitsetoiminguteks korduvad konsultatsioonid nii telefonis kui ka Tallinna vanglas,

kohtuotsusega tutvumine, kohtuistungite protokollidega tutvumine, apellatsiooni

koostamine. Tööajaks on 14 tundi 24. aprillil 2021 kella 8-st hommikul kuni kella 22.00-

ni õhtul ja taotledes tasu suurendamist Korra § 2 lg 1 alusel selgitab kaitsja, et väga

mahukas asi, väga palju toimikuid, protokolle ja konsultatsioone kliendiga. Kaitsja

taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot

Süüdistatava A. Tartu kaitsja adv. A.Toomemägi esitas ringkonnakohtule kaks taotlust

õigusabikulude

hüvitamiseks.

Esimese

taotluse

kohaselt

olid

vajalikeks

kaitsetoiminguteks konsultatsioonid nii telefonis kui ka Tallinna vanglas,

kohtuotsusega tutvumine, kohtuistungite protokollidega tutvumine, apellatsiooni

koostamine. Tööajaks on 48 tundi, 45 minutit 26. aprillist 2021 kella 13-st kuni 28.

aprillii 2021 kella 13.45-ni. Kaitsja taotleb tasu suurendamist Korra § 2 lg 1 alusel

selgitab kaitsja, et väga mahukas asi ja süüdistus on KarS § 255. Kaitsja taotleb

õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot, millele lisandub käibemaks 388,80

eurot ja kokku 2332,80 eurot.

Süüdistatava A. Karpovi kaitsja adv. R.Sarve poolt esitatud taotluse kohaselt olid

vajalikeks

kaitsetoiminguteks

maakohtu

otsusega

tutvumine,

apellatsiooni

koostamine, süüdistatavaga suhtlemine. Tasu on suurendatud Korra § 2 lg 1 alusel,

kuna tegemist on suure töömahuga. Kaitsja kulutas taotluse kohaselt aega kõigi

kaitsetoimingute peale 2. veebruaril 2021 kella 8.00-st kuni 16.00-ni, kokku üle 6 tunni.

Kaitsja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 1994 eurot, millele lisandub

käibemaks 388,80 eurot ja kokku 2332,80 eurot.

Teine kaitsjate poolt esitatud taotlus puudutab apellatsioonikohtu istungiks kulunud

aega. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et enamus määratud korras

kaitsjatest on teises taotluses juba enne apellatsioonikohtu istungit määranud sellele

kulunud ajaks 7 tundi e ajavahemiku kella 10.00st kuni 17.00ni. Tegelikult kestis istung

4 tundi ning istungi lõppedes selle ajakuluga ka kaitsjad nõustusid. Seega on

kaitsjatasu määratud korras kaitsjatel kohtuistungil kulunud aja eest 216 eurot ning

sellele lisandub käibemaks (v.a. adv. U.Simon) e kokku 299,20 eurot. Veel osutab

kohtukolleegium asjaolule, et süüdistatavat A. Karpovit kaitses apellatsioonikohtu

istungil adv. R. Sarve asenduskaitsja adv. S. Jakubauskas, kes on enda nimelt ka

esitanud tasutaotluse ja süüdistatavat A. Tartut kaitses adv. A.Toomemägi

asenduskaitsja adv. E.Mõtte, kuid tasutaotlus on esitatud adv. A.Toomemägi nimelt.

Kuna tegemist on ühe ja sama büroo advokaatidega (A. Toomemägi ja E. Mõtte), siis

asenduskaitjsa ei näinud selles probleemi. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et

peab määratud korras kaitsjate tasutaotlusi, mis puudutavad apellatsioonikohtu

istungit 4 tunni osas, põhjendatuks.

Mis aga puudutab määratud korras kaitsjate nö esimesi taotlusi, siis nende osas on

kohtukolleegiumi seisukoht järgmine.

Tasude ja kulude korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi

osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas

kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27

eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte 324 euro ühes kohtuastmes. Tasude ja

kulude

korra

§

lg

kohaselt

juhindutakse

sellest

tasumäärast

ka

apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 näeb ette, et kohus,

uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud

taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu

piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas.

Kohtuistungil osalemise tasu ei suurendata.

Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kaitsjate taotlused

tasumäärade suurendamiseks 500% asja väga suure mahukuse, istungiprotokollide

rohkuse ja oma kaitsealustega läbiviidud vestluste arvuga. Kolleegium möönab, et

maakohtu otsus on pikk, kuid suur osa sellest otsusest on sisuliselt süüdistusega

kattuv. Kui 100-leheküljelisest otsusest eemaldada süüdistuse osad, jääb otsuse

pikkuseks 70 lehekülge. Tegemist on keskmisest mahukama otsusega, kuid mitte

eriliselt mahuka otsusega.

Lihtsalt võrdluseks toob kohtukolleegium kaks kuritegeliku ühendusega seotud

kriminaalasja. Üks on Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-15-9694, teine Tallinna

Ringkonnakohtu otsus 1-16-2411. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on tunduvalt

mahukamate kriminaalasjadega, kui seda on arutatav kriminaalasi. Kuritegeliku

ühenduse asjades määravad kriminaalasja mahukuse ja vahel ka keerukuse

kuritegelikule ühendusele omistatud üksikkuritegude arv ja nende olemus. Ainuüksi

tutvumine apellatsioonimenetluse kuludega lubab väita, et praegusel juhul kaitsjad on

oma tööd nii ajaliselt, kui ka sisuliselt üle paisutanud ning taotletakse sisuliselt teist

korda tasu juba tehtud töö eest. Kaitsjad K. Nersesjan, U. Simon ja R. Sarv osalesid

ka maakohtu istungil.

Kohtukolleegium lähtub eeldusest, et tegemist on

kõrgkvalifitseeritud juristidega, kes ei pea selleks, et oma kaitseväiteid apellatsioonis

esitada, mitu korda materjaliga tutvuma, kes tunnevad mingil määral kohtupraktikat ja

kes valdavad ka arvutitehnikat piisavalt, et oma töövõtteid lihtsustada ja sellega oma

aega säästa. Kohus ei usu, et selleks, et panna kirja seisukohti KTÜ vaidlustega seotud

kohtuotsustest, olgu nad siis ringkonnakohtu või Riigikohtu otsused, tuleb need

sisuliselt iga kord läbi töötada ja iga kord e kaitsekõnesse ja seejärel ka apellatsiooni

nö

sisse

toksida.

Kohtuistungi

protokollidega

on

kaitsjad

tutvunud

juba

kohtuvaidlusteks ettevalmistamise käigus, nõupidamised kaitsealustega ei ole samuti

esmakordsed. Mingit uut sisulist tõendite analüüsi apellatsioonid ei sisalda. Kõik

kuriteoepisoodid on sellised, kus süüdistuses ja otsuses kirja pandud tehiolusid ei

vaidlustata ja vaidlus on maakohtu poolt tehtud järeldustes, millega kaitsjad ei nõustu.

Apellatsioonides on tõenditega seonduv copy-paste, kas maakohtu otsusest,

istungiprotokollist või jälitustoimingu protokollist. Materiaalõiguslikud vaidlused olid

käsitletud ka maakohtu vaidlustes. Süüdistatavate O. Martovoi, A. Karpovi, ja T.

Solomatovi kaitsjad, kes osalesid maakohtus kohtulikul uurimisel, valmistasid

sealhulgas ette ka oma kaitsekõned. Kaitsjate apellatsioonid rajanevad suurel määral

samadel kaitseväidetel, mis olid maakohtus käsitletud kohtuvaidlustes ja asjaoludele,

millega on nad eelnevalt tutvunud.

Kokkuvõttes leiab kolleegium, et süüdistatavate O. Martovoi, A. Karpovi ja T.

Solomatovi kaitsjate esimene e apellatsiooni koostamisega seotud taotlused

suurendada tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette

nähtud riigi õigusabi tasu 324-eurost piirmäära ei ole põhjendatud. Põhjendatuks

ajakuluks peab kohtukolleegium 12 pooltundi ja tasu selle eest 324 eurot, mis

teatavasti on maksimaalne ajakulu. Kohtukolleegiumi hinnangul moodustab sellest

ajakulust kohtuotsusega tutvumise ajakulu kõikide kaitsjate puhul 6 pooltundi.

Süüdistatava A. Tartu kaitsja adv. A. Toomemägi osaleb menetluses alates

apellatsioonimenetlusest e tema ei osalenud maakohtu menetluses, mistõttu on tõsi

see, et varasemate kriminaaltoimiku materjalidega ei olnud ta tuttav. A. Tartu osas

tuleb aga märkida, et tema on mõistetud süüdi ainult KarS § 255 järgi ja selle eest

mõistetud karistus on neeldunud varasemas e juba jõustunud kohtuotsusega

mõistetud karistuses. Samuti ei ole tema suhtes vaidlustatud kohtuotsusega tehtud

muid karistusõiguslikke otsustusi e näiteks vara konfiskeerimine. Samuti ei ole temalt

välja mõistetud menetluskuluna sundraha, sest tegemist on kuritegude hiljem

tuvastatud konkurentsiga. Vastates küsimusele, kas adv. A. Toomemägi on ka

sisuliselt teinud tööd näidatud ulatuses, on vastus eitav. Esiteks, apellatsioonist, mis

on küll 7 leheküljel, on 4,5 lehekülge sisustatud kaitsja taotlusega ja süüdistuse

tekstiga.

Pool

lehekülge

on

pühendatud

tunnistaja

K. Obetkini

ütluste

usaldusväärsusele, mida kohtukolleegium ei pidanud juba eelpool toodud

põhjendustel käimasoleva menetluse esemeks ja kui süüdistatav ise seda ei pruukinud

teada, oli tema kaitsja ülesanne selgitada, et apellatsioonikohus ei saa arutatavas

kriminaalasjas hinnata juba jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid, sh

tõendite usaldusväärsust. Jaatades küll apellatsioonimenetlusse esmakordselt

ilmunud kaitsja vajadust toimikumaterjalidega tutvumiseks, on praegusel juhul kaitsja

selline väide pehmelt öeldes kohut eksitada püüdev väide. Kriminaaltoimiku materjalid

saabusid ringkonnakohtusse 22. aprillil 2021. Adv. A. Toomemägi võttis vastu

ringkonnakohtu poolt tehtud RÕA määruse A. Tartu suhtes 26. aprillil 2021 e ajal kui

toimik oli ringkonnakohtus ja sellega tutvumine olnuks võimalik vaid ringkonnakohtu

kantseleis, kus märgati näiteks kahel päeval toimikuga tutvuvat adv. S. Reinsaart, kes

sarnaselt adv. A.Toomemägiga lülitus kaitsetegevusse alles apellatsioonimenetluses.

Adv. A.Toomemägi kantseleitöötajate väitel ringkonnakohtu kantseleis toimikuga

tutvumas käinud ei ole. Teine võimalus on tõesti tutvuda suures osas toimiku

materjalidega ka AET-s, kuid ka see tegevus (milliseid konkreetseid menetluse faile

on keegi vaadanud) on KIS-i kaudu järelvaadatav. Adv. A.Toomemägi on pärast seda,

kui temale tehti menetlus AET-s nähtavaks, enne apellatsiooni esitamist vaadanud

järgmisi dokumente – maakohtu otsus, kaks kohtuistungi protokolli (8.10 ja 9.10.2019),

teiste kaitsjate apellatsioonid ja teiste kaitsjate tasutaotlused. Kohtukolleegiumi arvates

ei ole midagi lubamatut selles, et üks kaitsja tutvub ka teiste kaitsjate apellatsioonidega

ja miks mitte ka nende poolt esitatud tasutaotlustega, kuid see on pigem tema enda

huvi ja kaitsetegevuse põhjendatud toiminguteks ning nendega tutvumise ajakulu

tasustamiseks kohus põhjendatuks ei pea. Asjaolu, et adv. A.Toomemägi on vaadanud

ainult kahte maakohtu istungi protokolli ja just kahe anonüümse tunnistaja

ülekuulamise kohta (kolmandat e 21.11.2019 KIS-st ei ole võimalik leida, ainult

helisalvestis), lubab väita, et ta oli konkreetsetest kuupäevadest teadlik ja seda samal

päeval vaadatud adv. U. Simoni apellatsioonist, kus need kuupäevad on välja toodud.

Teisiti ei ole võimalik, et avatud ja vaadatud on just konkreetseid protokolle. Omast

kogemusest võib iga teise astme kohtunik väita, et selleks, et leida mingi konkreetse

isiku ülekuulamise protokolli, ei ole võimalik lõhna peale avada just see õige, kui

muidugi ei ole see kuupäev teada. Sellisel juhul oleks AET-st ka näha, et kaitsja on ka

reaalselt otsinud seda protokolli, avanud hulgem vastavaid faile – kohtuistungi

protokolle - enne kui õige failini jõudnud. Seega loeb kohtukolleegium toimikuga

tutvumise põhjendatud ajakuluks 3 tundi, apellatsiooni koostamiseks 2 tundi ja

vestlused kaitsealusega 1 tund. Oluline on rõhutada seda, et vaidluseset puudutavas

osas on apellatsioon alla 3 lehekülje. Samas, A. Tartu on süüdi mõistetud ainult KTÜ

liikmelisuses ja tema kaitseversioon ei saa eriti erineda maakohtus välja öeldus e kas

olid KTÜ liikmed või lihtsalt head tuttavad ja äripartnerid ja narkokuriteo (milles on A.

Tartu suhtes kohtuotsus jõustunud) omistamine KTÜ-le, kusjuures viimati nimetatud

vaidlusküsimus ei mõjuta kuidagi A. Tartu süüdimõistmist KarS § 255 lg 1 järgi ega ka

temale mõistetud liitkaristust ega ka muid kohtuotsuses tehtud õigusjärelmeid.

Seega on põhjendatud kaitsjate ajakulu kahe taotluse alusel 10 tundi, sh on

kohtuistungi aeg 4 tundi. Tasu selle ajakulu eest on 540 eurot, millele lisandub

käibemaks 108 eurot. Seejuures adv. U.Simonile käibemaks ei lisandu ja A. Karpovi

puhul jaguneb see summa kahe kaitsja vahel – adv. R. Sarv 6 tundi ja asenduskaitsja

adv. S. Jakubauskas 4 tundi.

Lepingulise kaitsjana osales apellatsioonimenetluses süüdistatava E. Košljakovi

kaitsja adv. S. Reinsaar, kes taotleb välja mõista riigilt E. Košljakovi kasuks 13 200

eurot valitud kaitsja tasu, mis põhineb Advokaadibüroo Simson Straus OÜ 31. mai

2021 koostatud kliendilepingu lisal, milles on toodud osutatud õigusteenuse maht ja

sisu ning teenustasu suurus apellatsioonimenetluses.

Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et loomulikult võivad lepingupooled omavahel kokku

leppida mistahes summades, kuid kriminaalmenetluses hüvitatakse vaid mõistliku

suurusega tasu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud

kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas,

milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka

selle hüvitamist. Seejuures tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud

tasu mõistlikkust hinnates arvesse võtta ka seda, millises ulatuses on kaebuse

argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.

novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 133 ja otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p-d

44–45). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale

apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse,

millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe

tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-

58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse

argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud

juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on

vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on

õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna

põhjendatusele.

Nagu juba märgitud ei osalenud kaitsja S. Reinsaar maakohtu menetluses, mis

omakorda tähendab seda, et ta pidi tutvuma kriminaaltoimiku materjalidega rohkem,

kui seda pidid tegema kaitsjad, kes osalesid ka maakohtu menetluses.

Kohtukolleegium rõhutab, et erinevalt varem kirjeldatud adv. A.Toomemägi meetodist

kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel, on adv. S. Reinsaart märgatud

ringkonnakohtu kantseleis kahel päeval ja ta reaalselt tegeles seal toimiku

materjalidega tutvumisega. Tema poolt toimiku materjalidega tutvumist kinnitab ka

AET, kus lausa kolmel leheküljel on näha, et nii kaitsja ise, kui ka advokaadibüroo jurist

on tutvunud/avanud suures koguses põhifaile maakohtu menetluses. Kaitsja on oma

taotluses arvutanud toimikuga tutvumise ajaks - kokku nii ringkonnakohtus, kui e-

toimikuga tutvumine – 15,5 tundi ja kohtukolleegium peab seda ajakulu põhjendatuks.

Kohtuotsusega tutvumise ajakuluks peab kohtukolleegium 3 tundi. Prokuröri

apellatsiooniga tutvumise põhjendatud ajaks peab kohtukolleegium pool tundi.

Prokurör on vaidlustanud E. Košljakovi karistuse ja sellekohased motiivid

apellatsioonis 11- l real. Pool lehekülge, mis puudutavad E. Košljakovi, on maakohtu

põhjendused, mis on maakohtu otsuses esitatud E. Košljakovile karistuse mõistmisel.

Järgmine pakett kaitsetoiminguid puudutab kaitsealusega kohtumisi, vestlusi,

kolmanda isikuga nõupidamised ja büroosisene nõupidamine. Kõik need kokku

moodustavad lepingu lisa kohaselt 7,5 tundi. Kohtukolleegium peab põhjendatuks 4

tundi kohtumisi ja vestlusi, sellest 3 tundi kaitsealusega ja 1 tund kolmanda isikuga.

Asjaolusid võib lõputult ümber jutustada, kuid arvestades süüdistuse sisu,

süüdistatava kaitseversiooni ja apellatsiooni põhjendusi, siis kohtukolleegium ei näe

neid fakte, mis oleks asjakohased ja mis kulutaks vestlustele kaitsealusega aega üle

kolme tunni. Kolmanda isikuga kohtumine kujutas ka pigem nende lepingutekstide

üleandmist ja veel tund aega lisaaega on piisav, et kolmanda isikuga kohtumine läbi

viia. Büroosiseseks nõupidamiseks kohtukolleegium põhjust ei näe. Adv. S.Reinsaar

oli sellest büroost, kus ta tegutseb ainuke kaitsja käimasolevas menetluses ja selliseid

probleeme, mis adv. S. Reinsaarele oleks kuidagimoodi uudsed ja milles puudub

kohtupraktika e et vaja on kolleegide arvamust, apellatsioonis ei ole.

Apellatsiooni koostamise peale on kaitsja oma arvestuste kohaselt kulutanud 43 tundi.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist mitte ainult ebamõistliku ajakuluga vaid see

on šokeeriv ajakulu. Materiaalõiguslikud küsimused, mis on apellatsioonis kajastatud

on pigem kaitsja meelevaldne seaduse tõlgendus ja sisuliselt on need ka juba

Riigikohtust läbi käinud küsimused. Menetluslikud vaidlused on apellatsioonis esitatud

suuresti maakohtus toimunu ümberjutustamisega. Ehk siis piltlikult öeldes magas

kaitsja kahe ööpäeva jooksul 5 tundi, ülejäänud aja kirjutas järjepidevalt apellatsiooni.

Kohtukolleegiumi poolt eelnevalt käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades ei

ole tegemist argumenteeritud apellatsiooniga. Arvestades, et kaitsja ei osalenud

maakohtus ja apellatsioonis esitatud põhjenduste tarvis pidi ta esmakordselt erinevalt

nendest kaitsjatest, kes maakohtu osalesid, nendega tutvuma ja erinevalt adv. A.

Toomemägi (kes ka ei osalenud küll maakohtus) apellatsioonist, on adv. S. Reinsaare

apellatsioonis käsitletud vaidlusteemasid rohkem ja põhjalikult, siis põhjendatud

ajakuluks peab kohtukolleegium 10 tundi apellatsiooni koostamisele.

Kohtuistungil viibis kaitsja kella poole kaheni e et ta palus sellest ajast ennast

vabastada ning ta lahkus istungilt pisut pärast poolt kahte. Seega jäi temaga

kokkuleppe

kohaselt

istungile

kulutatud

ajaks

3,5

tundi.

Kohtuistungiks

ettevalmistamisele on kaitsja arvutanud ajakulu 6 tundi. Apellatsioonikohtu istungiks

ettevalmistamine tähendab sisuliselt oma apellatsiooni mõttega läbilugemist.

Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et üldjuhul kaitsja esitab osa oma

apellatsioonist või mõni ka täielikult apellatsioonikohtu istungil sellega taastutvumiseks

aega kulutamata. Tund aega läbilugemiseks on kohtukolleegiumi hinnangul piisav, et

samal või järgmisel päeval see taasesitada istungil.

Seega kokku on põhjendatud ajakulu 37,5 tundi. Tunnitasu 125 eurot peab

kohtukolleegium mõistlikuks. Sisuliselt tähendab see seda, et põhjendatud on hüvitada

kliendilepingus kokkulepitud summast 4687,50 eurot, millele lisandub 20% käibemaks

e 937,50 eurot. Kokku tuleb E. Košljakovile hüvitada 5625 eurot.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 2,4; § 338 p-st 2; § 341 lg 2 p-st

2, 5 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue

otsuse ning täpsustab oma otsusega maakohtu otsust.

(allkirjastatud digitaalselt)