1-21-2344/82 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-21-2344

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

Kriminaalasi

Martin Vaik süüdistus KarS § 274 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2,3

järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 29.04.2021 otsus

Apellant

kaitsja ja süüdistatav

Prokurör

Sandra Kurs

Süüdistatav

Martin Vaik, 38205160261, isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29. aprilli 2021 otsus Martin Vaigu süüdistusasjas muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid ning süüdistatava taotlused asjas

tõendite kogumiseks ja tõendite kriminaalasja juurde võtmiseks.

3. Jätta läbi vaatamata M. Vaigu 01.06.2021 taotlus pärida Harju Maakohtust talle e-maili

teel saadetud riigi õigusabi taotlus, 02.06.2021 taotlused Tallinna Vangla arstliku kolleegiumi

kogunemise organiseerimiseks ja ravi üksikasjade küsimustes, 03.06.2021 taotlused YY

ravimiseks ja järelevalvamiseks, vanglale kohtuarstliku ekspertiisi dokumendi saatmiseks ja

mõistuse juures olevat arsti määramiseks ning 10.06.2021 taotlused süüdistatava 09.06.2021

prokuratuurile esitatud avalduse läbi vaatamiseks vahistamisega tekitatud kahju küsimuses

ja faktide läbi vaatamiseks seoses pankrotti minekuga ja „14222112 OÜ kahjuga 75 000

EUR“, samuti taotlus ekspertiisakti tühistamiseks.

4. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole (advokaat Leelo Viil) makstava riigi õigusabi tasu

ja kulu kogusuuruseks apellatsioonimenetluses Martin Vaigule osutatud riigi õigusabi eest

129 eurot 60 senti (sisaldab käibemaksu).

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Martin Vaigult välja 129 eurot

ja 60 senti Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest 12 kuu jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele koos maakohtu

otsusega väljamõistetud menetluskuluga, arvestades Harju Maakohtu 29.04.2021 otsuses

märgitud minimaalseid kuumakseid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 29.04.2021, tunnistades Martin Vaigu süüdi, mõistes

talle karistuse ja lahendades menetluskulude küsimuse.

2. Martin Vaik mõisteti süüdi järgmise süüdistuse alusel:

Ta lõi 22.11.2020 kell 07.58 Rae vallas Soodevahe külas Linnaaru tee 5 asuvas Tallinna Vangla

RS-hoone kolmanda üksuse kambris nr RK2-09 hommikusel loendusel ühel korral oma parema

rusikas käega valvur CC suu piirkonda. Löömisega põhjustas Martin Vaik ametikohustusi täitnud

valvur CC-le valu ja tervisekahjustuse: alahuule sisepinnal 0,5x0,5cm läbimõõduga marrastus.

Sellega pani Martin Vaik toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o vägivalla

kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega.

Tema, 23.01.2021 kella 18:00 paiku Tallinnas XXX korteris lõi oma abikaasale GG-le ühe korra

rusikaga vasaku õla piirkonda, lükkas ta voodile pikali ja lõi kannatanut ühe korra peaga vasaku

kulmu piirkonda. Sellise tegevusega Martin Vaik tekitas GG-le füüsilist valu ja tervisekahjustused:

pindmine peavigastus – silmalau ja silmaümbruse kontusioon, kriimustus vasakul käsivarrel. Seega

pani Martin Vaik toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese

tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes

ning korduvalt.

3. Kohus tunnistas Martin Vaigu süüdi KarS § 274 lg 1 järgi, karistades teda vangistusega 8 kuud,

ning KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi, karistades teda vangistusega 1 aasta 6 kuud. KarS § 64 lg 1

alusel, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõistis kohus liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus karistust 1/3 võrra ja mõistis Martin Vaigu karistuseks

1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust 23.09.2020.a

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 2 aasta 9 kuu vangistuse, võrra ja

liitkaristuseks mõista 4 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistuse

kandmise alguseks 23.01.2021.a.

4. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõistis kohus Martin Vaigult riigituludesse: pool sundrahast,

s.o 438 eurot; kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside kulud ½ ulatuses, s.o summas 765 eurot;

kaitsjatasud ½ ulatuses, s.o summas 521,40 eurot. Kohus määras tasuda kriminaalmenetluse kulud

kogusummas 1724,40 eurot 12 kuu jooksul. KrMS § 180 lg 3 alusel jättis maakohus riigi kanda

ülejäänud osa menetluskuludest: pool sundrahast, s.o 438 eurot; kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside

kulud ½ ulatuses, s.o summas 765 eurot, ja kaitsjatasud ½ ulatuses, s.o summas 521,40 eurot.

Kaitsja apellatsioon

4. Kaitsja Leelo Viil esitas 14.05.2021 kohtuotsusele apellatsiooni, taotledes KrMS §-dest 337 lg

1 p 4; 338 p 1, 2 ja 4; 340 lg 2 p 2; 180 lg 3 ja 185 lg 1 juhindudes, et ringkonnakohus tühistaks

Harju Maakohtu otsuse Martin Vaigu süüditunnistamise osas KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja teeks

uue otsuse, millega mõistaks Martin Vaik selles kuriteos õigeks; mõistaks Martin Vaigule KarS §

274 lg 1 järgi kergema karistuse ja jätaks menetluskulud osaliselt riigi kanda ja

apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

5. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 29. aprilli 2021. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud

materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt,

teinud neist ebaõigeid järeldusi ning andnud väära õigusliku hinnangu, lähtudes seejuures oletustest

ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on mitmed süüdistatava väited

ja tuvastatud olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud,

millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

6. Kaitsja leiab, et kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Martin Vaigu süüd temale

inkrimineeritava kehalise väärkohtlemise toimepanemises ja ta tuleb õigeks mõista KarS § 121 lg

2 p 2, 3 järgi. Martin Vaik andis 13.04.2021.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta kell 17.30

võttis 60 mg X ja seejärel kell 18.00 teatas GG, et soovib kolida sotsiaalkorterisse seoses

probleemidega Martin Vaigu emaga. G-l on alkoholisõltuvus ning ta on konfliktne. Martin Vaik ei

saanud aru, mida G tahab. G läks teise tuppa ja väitis, et Martin Vaik on teda tõuganud ja ta kutsub

politsei. Tema kulm ja GG kulm puutusid kokku kogemata telefoni pärast tekkinud rüseluse pärast.

Martin Vaik kutsus politsei ja selgitas, et pidi politseile midagi ütlema, et saada G-le abi, et politsei

kohale tuleks. Tema ei näinud ühtegi vigastust enne, kui G ukse peal kulmu näitas. Käesoleval

juhul on süüdistatava ütlused toimunu kirjeldamises usaldusväärsed ja riimuvad teiste kogutud

tõenditega, sh suures osas kannatanu ütlustega ja kirjalikes tõendites fikseerituga. Kohus on otsuses

märkinud, et kannatanu vigastused on sedastatud isiku läbivaatusprotokollis ja kiirabikaardis. Ka

Martin Vaigul esinesid vigastused pea (lauba) piirkonnas. Seega on käesolevas asjas

ümberlükkamatult tõendatud, et kannatanule tekkisid vigastused seetõttu, et süüdistatava ja

kannatanu pead puutusid kokku, nagu ka Martin Vaik on selgitanud. Kuivõrd kannatanule ei

põhjustatud vigastusi käega, jalaga, mingi esemega vms, võib asuda seisukohale, et tegemist võis

olla ettevaatamatusega. Teise isiku tahtlik vigastamine või valu põhjustamine pealöögiga ei ole

ilmselgelt tavapärane. GG ühel korral rusikaga õlga löömises ei ole Martin Vaigu ütlused muude

tõenditega ümber lükatud. KarS eriosas ei sisaldu ettevaatamatusest toimepandud süüteo koosseisu,

millele Martin Vaigu tegu võiks vastata. KarS §-s 121 ettenähtud kehalise väärkohtlemise puhul

on nõutav tahtlus ning ettevaatamatusest toimepandud kehaline väärkohtlemine ei ole kuritegu.

Seega tuleks Martin Vaik KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks mõista.

7. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et

tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Karistuse

mõistmisel pole maakohus järginud otsuse põhistamise nõuet, mis on käsitatav KrMS § 339 lg 2

rikkumisena. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu Martin Vaigu süü suurusele ja jätnud

arvestamata tõenditest nähtuvad ja Martin Vaigu poolt esiletoodud asjaolud, mis on olulised

karistuse mõistmisel. Maakohus leidis põhjendamatult, et käesoleval juhul ei esine puhtsüdamlikku

kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd süüdistatav on avaldanud kahetsust 22.11.2020.a

toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus ning andis põhjalikke ütlusi.

8. Käesoleval juhul on karistuse mõistmisel eriti oluline Martin Vaigu isik, samuti eripreventiivsed

kaalutlused. Martin Vaik põeb mitmeid raskeid haigusi, kohtule on esitatud sellekohased

ekspertiisiaktid ja meditsiinidokumendid, mida on kohtuistungitel uuritud. Käesoleval ajal on

vanglatingimustes Martin Vaigu tervislik seisund halvenenud. Süüdistatava puuet, tervist ja senist

elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada

pikaajalist reaalset vangistust. Martin Vaigul on korduvalt diagnoositud XXX, mis algasid juba

varases nooruses. Tal on diagnoositud ka püsikululist XXX, mis väljendub XXX. Käesolevas

kriminaalasjas

15.02.2021.a

SA

PERH

Psühhiaatriakliinikus

teostatud

ambulatoorse

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 7.-3/110 nähtuvalt on XXX kroonilise kuluga pidevat ravi

vajav XXX. Kuigi eksperdid asusid seisukohale, et Martin Vaik on süüdiv, tal on sõltuvus XXX ja

XXX, kuid see ei takista ega piira tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust, sh nende

keelatusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, tuleks karistuse mõistmisel

igal juhul arvestada süüdistatava XXX ja XXX (mis on reeglina halva prognoosiga raske XXX)

tuleneva eripäraga. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust, eelkõige on oluline tõhus

ravi. Käesoleval juhul on süüteo asjaolud, süüdistatava tervislik seisund ja tema XXX-ga

seonduvad motiivid kahtlemata erandlikud ja Martin Vaigu süüditunnistamisel oleks maakohus

pidanud sellest tulenevalt tema karistuse kergendamise võimalusi kaaluma.

9. Eeltoodud isikulisi asjaolusid arvestades ei ole ilmselt karistuse eripreventiivsete eesmärkide

saavutamiseks vajalik kohaldada ranget karistust. Lähtuvalt ultima ratio põhimõttest on vangistus

tulenevalt selle karistusliigi isiku põhiõiguseid enim piiravast iseloomust viimaseks vahendiks

õigusrikkumistele reageerimisel. Tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada

ainult lähtuvalt asjaolust, et Martin Vaik on kuriteo toime pannud karistuse kandmise ajal. Kergem

karistus KarS § 74 ja 75 kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude

toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

10. Käesolevas asjas on võimalik KrMS 180 lg 3 alusel kaaluda menetluskulude osalist riigi kanda

jätmist. Martin Vaigul puudub vara ja piisav sissetulek toimetulekuks ning tema puuet ja tervislikku

seisundit arvestades ei ole ka alust eeldada sissetulekute suurenemist.

11. Kaitsja leiab kokkuvõttes, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust. Kohtu järeldused käesolevas kriminaalasjas ei vasta olemasolevatele tõenditele ja

tuvastatud asjaoludele. Asjas kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei

võimalda Martin Vaigu süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Maakohtu otsuse põhjendused

ei

ole

veenvad.

Põhjenduste

ja

analüüsi

puudumine

kohtuotsustes

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti ei saa nõustuda, et

Martin Vaigu suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes reaalse vangistusega ning ei

ole võimalik kohaldada karistusest osaliselt tingimisi vabastamist. Kohus ei ole veenvalt

põhjendanud, miks on mõistetud vangistus vastav Martin Vaigu süü suurusele ning tema isikule

ning ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning

kaitsta õiguskorda. KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise

aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

12. Kaitsja esitas ka taotluse riigi õigusabi kulude määratlemiseks ja hüvitamiseks.

Süüdistatava apellatsioon ja muud pöördumised

13. Süüdistatav Martin Vaik on esitanud Tallinna Ringkonnakohtule terve rea erinevalt

pealkirjastatud

käsikirjalisi

pöördumisi,

millest

esimest

(pealkirjastatud

„Austatud

Ringkonnakohus. Määruskaebus“, allkirjastatud 30.04.2021, laekunud ringkonnakohtusse

04.05.2021, 7 lehte peamiselt kahepoolset teksti) käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebusena.

Ringkonnakohus käsitleb käesolevas otsuses lihtsuse ja jälgitavuse huvides süüdistatava järgnevat

erinevalt pealkirjastatud korrespondentsi süüdistatava apellatsioonkaebuse lisadena, sõltumata

sellest, kas kirjad laekusid enne või pärast ringkonnakohtu 28.05.2021.a tehtud määrust, millega

anti apellatsioonimenetluse pooltele muuhulgas õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke

seisukohti, taandusi ja muid taotlusi kuni 14. juunini 2021. Need lisad on järgmised: 1) 11.05.2021

allkirjastatud 1-leheline „Määruskaebus“ (laekus ringkonnakohtusse 12.05.2021); 2) 12.05.2021

allkirjastatud 2-leheline „Määruskaebus“ (laekus ringkonnakohtusse 12.05.2021); 3)

kuupäevastamata, kuid laekus ringkonnakohtusse 12.05.2021 pealkirjaga „Ringkonnakohus“; 4)

13.05.2021 allkirjastatud ja laekunud „Juhtum“ (lisadega); 5) 17.05.2021 ringkonnakohtusse

laekunud allkirjastamata kiri „Austatud Ringkonnakohus. Austatud Riigikohus. Määruskaebus“; 6)

14.05.2021 allkirjastatud ja 17.05.2021 laekunud „Ringkonnakohus. Riigikohus“; 7) 17.05.2021

allkirjastatud ja 20.05.2021 laekunud „Taotlus“; 8) 01.06.2021 allkirjastatud ja 02.06.2021

laekunud “Riigikohtule määruskaebus Leelo Viil vahendusel“ (lisaga); 9) 02.06.2021 allkirjastatud

ja laekunud „Kokkuvõte-resolutsioon“/“Austatud Ringkonnakohus. Taotlus“; 10) 03.06.2021

allkirjastatud ja laekunud „Ettepanek, taotlus/Resolutsioon-kokkuvõte“; 11) 03.06.2021

alkirjastatud ja laekunud „Taotlus/kokkuvõte“, 12) 03.06.2021 allkirjastatud ja 04.06.2021

laekunud „Taotlus“ ja „Taotlus/Ettepanek/Resolutsioon“ (lisadega); 13) 10.06.2021 allkirjastatud

ja 11.06.2021 laekunud „Taotlus/avaldus“ ja „Avaldus“ ning 14) 12.06.2021 allkirjastatud ja

14.06.2021 laekunud 5 kirja („Taotlus“, „Avaldus“, „Taotlus“, Apellatsioon“ ja „Taotlus“).

14. Martin Vaigu apellatsioonkaebusest on võimalik eristada alljärgnevaid mõõdukalt konkreetseid

taotlusi ja seisukohti, mida ta on varieerinud hilisemates kirjades, mida ringkonnakohus ülal

markeeris apellatsiooni lisadena. Allpool on viidatud lisale, kui seal on märgitud midagi, mis

eristub apellatsiooni tekstist; sisuliselt analoogsed väited ja taotlused on jäetud kordamata.

15. Süüdistatav leiab, et ta tuleks KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna

süüdimõistev otsus rajati GG „vihahoos antud ebaadekvaatsetele ja reeglina valedele ütlustele“.

GG on korduvalt soovinud neid ütlusi prokurörilt tagasi võtta ja tunnistanud, et karistust ei soovi,

mida prokurör on varjanud. Ka märgib ta: „Kannatanu ütlused on sama ühetaolised kui minu

ütlused algusest peale, kirjeldasin tõde ja ei õigustanud ennast. GG on avaldanud, et ta tegi

avaldused vihahoos, et tema avaldused on ühetaolised 1 nädala jooksul, kuna ta soovis mind

karistada, pärast seda ta muutis oma hoiakut ja on kolmel korral prokurör Sandra Kursi käest

kriminaalasja üritanud tagasi võtta, samuti tunnistanud, et ei soovi karistust, mida Sandra Kurs on

varjanud.“ Samuti toob ta esile, et politsei videokaamerast on näha, et mõlemad andsid tunnistusi,

et emaga on probleeme olnud. Ka märgib ta: „Olen tunnistanud, et kokkupõrge leidis aset, kuid

pole piisavalt fakte, ainult kannatanu vihahoos antud tunnistused, mida ta on 3X proovinud tagasi

võtta. Minu käitumist juhtis tugev hirm, kuna tean oma õigusi ja piiranguid katseajal, seega

kindlasti ei soovinud ma panna toime uut kuritegu, et vabadust kaotada. Pigem oli mul hirm, et GG

helistabki politseisse ja lähen vangi. Tahtlikult ma teda ei vigastanud ja kohus pole pannud tähele

ka minu ütluste järjepidevust.“ Ta kinnitab, et suhe GG-ga oli hea ja see akt pole sarnane 5 episoodi

mustriga: „kuna naine provotseeris ja me mõlemad olime joonud.“ Ta toonitab ka, et väline teopilt

näitab ettevaatamatust, aga mitte tahtlikku vigastamist. Ta rõhutab, et polnud ka sõnalist konflikti,

ning GG ütlused, et „olen ähvardav ja ettearvamatu, ei pea paika, olen tugevalt distsiplineeritud

inimene.“ Ta ei soovinud ühelgi viisil abikaasat kahjustada ja tekib küsimus, miks ta ise endale

politsei kutsus. Samuti toob ta esile, et käesolevas asjas mängib suurt rolli ema YY, kes on

agressiivne, manipulatiivne ja ennastõigustav. Samuti palub ta arvesse võtta, et kõikidel

episoodidel on GG purjus 2 promilli, alati on tülitekitajaks alkoholijoobes GG mõnitav käitumine

ja tema endise mehe pidevad telefonikõned. Apellatsiooni lisas 5 märgib ta: „Tegemist on

tänapäeva psühholoogilise juhusliku pidevalt Eestis ja Soomes paarisuhetes toimunud sündmusega,

kus naine mõistis meest valesti ja mees naist, naine oli vihane ja andis vihahoos tunnistuse. Naise

pidev karakter on olnud korrata mitut valet, et ennast õigeks teha, nii on ta varjanud laste eest

alkoholismi juba aastaid.“ Apellatsiooni lisas nr 9 märgib ta, et GG ütlused pole pragmaatiliselt

verifitseeritavad, ta pole GG löönud, nende kulm ja otsaesine põrkasid telefoni rüseluses kokku.

16. Süüdistatav viitab ka puhtsüdamlikule kahetsusele: „Oleksin avaldanud ja avaldan

puhtsüdamlikku kahetsust, et selline ebatavaline olukord GG ja minu vahel toimus, kuid jään oma

väidete juurde ja taotlen õigeksmõistmist/…/ Käesolevaga tahan avaldada puhtsüdamlikku

kahetsust GG ees sel korral tema väärkohtlemises, mille tingis alkoholi ületarbimine, kahetsen ja

soovin, et neid õigusrikkumisi poleks aset leidnud, vaid midagi muud oleks joomisele piiri

pannud.“ Ta palub „vähendada puhtsüdamliku kahetsusega ka esimest vanglakaristust, mida ei

saanud jagada, kuna“ mõtles, et ta mõistetakse õigeks. Ta kinnitab, et avaldas kahetsust ka vanglas

X toime pandud teo osas. Ka apellatsiooni lisas nr 5 märgib ta: „Minu puhtsüdamlik kahetsus, et

GG-le valu ja pinget põhjustasin.“ Apellatsiooni lisas 8 märgib süüdistatav muuhulgas: „Minu teod

ei ole tahtlikud – olen iga kord endale ise politsei kutsunud ja vabandanud, andeks palunud nii G,

YY, TV direktori, üksuse juhataja ja mõlema valvuri käest. 118 § vigastus ei olnud tahtlik, ma ei

teadnud sellest 3 kuud (endise vangistuse käigus)“. Samas märgib ta, et on puhtsüdamliku

kahetsusega saavutanud konsensuse naise, ühiskonna ja Jumalaga, usub, et „andestus on võimalik

ning vääramatut võimu-jõudu omab vaid Jumal, kelle läbi ja sees me kõik eksisteerime.“ Samuti

märgib ta lisas 8, et on korvanud GG-le moraalse kahju.

17. Süüdistatav loetleb oma diagnoose ja rõhutab, et ta tegutses 23.01.2021 60 mg W mõju all;

samuti taotleb ta uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramist, et tuvastada „Xde pidev kohalolu“

tuginedes sellele, et ekspertidel polnud teada kogu tema terviseinfo. Vaik selgitab, et ta on

haiglaravi ja ambulatoorset ravi alati vältinud, sest ta pole kunagi abi saanud, käis aga LK ja TB

juures, kus sai abi. Ta leiab, et ekspertiis tehti üksnes tema kohta teadaolevate andmete põhjal, mis

puudutasid aega kuni 2018.a, kuna hilisemad andmed on ta ID-kaardiga kinni pannud. Ta kirjeldab

oma X, mis on leidnud aset ka 2020.a. Apellatsiooni lisas 14 („Apellatsioon“) toonitab ta, et ta ei

pannud KarS § 121 tegu toime kavatsetult, sest W võttis ära ohutunde ja tema seisund ei olnud

adekvaatne, sest seda võis põhjustada ka ravimi suur kogus: „Peaga löömine on ebaloogiline tegu

ja ei saa olla tahtlik kahjustus“.

18. Süüdistatav toob esile sedagi, et kardab vangla arsti, kuna see on isepäine, jäik, agressiivne ja

vihastav. Samuti on arst ilmselt 78-aastane, mis paneb ta usaldusväärsuse kahtluse alla. Ta leiab,

et vangla arst võib ta raviskeemi ära rikkuda ja selgitab, millised ravimid teda kodus aitasid.

(Analoogne etteheide, aga viitega sellele, et arst on 80-aastane, sisaldub ka apellatsiooni lisas 12).

Ta leiab, et „ravita jäädes või haigushoo korral ravimi mittemanustamine on otseselt ohtlik minu

tervisele, mida Tallinna Vangla ei suuda tagada“, kodus aga langeks see olukord ära. Kritiseerides

tehtud ekspertiise, leiab ta ka: „Samuti on näha arsti ütluste muutumist ajas Xde kirjelduse osas.

Väidan, et psühhiaater on valmis enda positsiooni ära kasutama ja aksenteeritud ekspertiisi eest

raha saamise suunitlusega. Vanglaarst on Xde tõttu üritanud mind 3X Tartu Psüh osakonda

üritanud panna, millest olen keeldunud.“ Samuti toob ta apellatsiooni lisas 14 esile, et ekspertiisis

7.1-373 arst teda ei küsitlenud, ning ta taotleb ekspertiisiakti tühistamist. Lisas 9 toob ta esile, et

Tallinna Vangla on jätnud ta korduvalt abita ja ei suuda täita 24/7 ravi, mida ta vajab, ning on

rahulolematu vangla meditsiiniosakonna ülema DR tegevusega ravi tagamisel. Lisa 9 viimases osas

„Taotlus“ palub ta Tallinna Vangla arstliku kolleegiumi kogunemise organiseerimist, et

suurendada oma ravimiannuseid, loetledes vastavad ravimid, nende kogused ja märkides, et arstid

on saanud raviskeemid paberkandjal; samas lisas esitab ta ka mitmeid erinevaid teisi spetsiifilisi

taotlusi talle ravi ja uuringute teostamiseks, sh ravikoguste suurendamiseks.

19. Eelnevaga

seoses

leiab

süüdistatav,

et

ta

vajab

sundravi/ravi

Tallinna

Psühhoneuroloogiahaiglas. Vanglas on ta XXX ja võib langeda XXX. Vangla mõjub psüühilisele

seisundile laastavalt, sest ta ei saa terviseseisundi tõttu minna ka jalutama. Seda, kui halvasti mõjub

vangla, näitab ka eelmise vangistuse tervisekaart. Süüdistatav on seisukohal, et eelmise vangistuse

– 6 kuud ja 20 päeva – oli tal iga päev X. Paralleelselt leiab ta ka, et edaspidi võiks ta saada kodusele

ravile. Hilisemates apellatsiooni lisades on ta leidnud, et ta tuleks vabastada karistusest tingimisi

kriminaalhooldusele, elektroonilise valve alla kodusele ravile. 12.06.2021 allkirjastatud ja

14.06.2021 kohtusse laekunud “Taotluses“ (lisa 14) seda ta taotlebki, soovides lisaks võimalust

käia alkoholiprogrammis, psühhiaatri juures, abielutoetuses ja psühholoogi juures; apellatsiooni

lisas 8 rõhutab ta, et ta pole ohtlik, linnavalitsusest saab taotleda perenõustamist, ravi ja viharavi

ning kohus peab pakkuma kõiki ravivõimalusi, et kuriteod ei korduks; kuritegude ennustamine

pole kohtu poolt fakt, vaid põhjendamatu ennustamine. Oma apellatsiooni lisades toonitab ta

sedagi, et kohus võtaks arvesse GG soovi mitte kohaldada talle karistust ja lasta ta koju. Lisas 10

märgib ta, et vangistus ei enneta midagi, vaid süvendab tüsistusi, ajukahjustusi, emotsionaalseid

häireid ja Xde tagajärgi; karistus vangistuses omab liitdiagnoosi arvestades regresseeruvaid

terviserikkeid ja edaspidist käitumist mõjutavaid negatiivseid faktoreid nagu sissepoole elatud

XXX, mis võib väljenduda vihana ühiskonna ja enda vastu, isolatsiooni toimel kujundades isiksust

mitte ühiskondlik-normatiivseks kodanikuks. Apellatsiooni lisades 3, 8-9 ja 11-12 taotleb ta

karistuse vähendamist isiksuse eripära tõttu, viidates oma erinevatele meditsiinilistele vajadustele

ja diagnoosidele. Süüdistatav toob oma arvukates pöördumistes esile järgmisi diagnoose ja

probleeme: X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X,

X, X, X. Samas toonitab ta lisas 14, et tal puudub rahustite ja alkoholisõltuvus.

20. Ta palub mõista endale KarS § 274 lg 1 järgi kergem karistus või mõista õigeks, kuna

22.11.2020 ei saanud ta abi juba teist kuud ja oli seetõttu X, temaga rääkis saatan (apellatsiooni

lisa 14). Ka lisas 9 kordab ta üle, et pani KarS § 274 kuriteo toime haigushoos.

21. Tal on etteheiteid prokurörile, kes on „süüdimõistev ja feministlik“, on tarvitanud oma

positsiooni vääralt, varjanud ja väärkasutanud fakte ja informatsiooni, pannes toime

õigusrikkumisi. Apellatsiooni lisas 2 rõhutab ta, et prokurör pani toime väärteo, kui hoidis salajas

GG kõned, kes soovis võtta kriminaalasja tagasi „milleks tal oli seaduslik õigus“, ja esitas soovi

M. Vaik karistamata jätmiseks. Samuti leiab ta (nt lisas 9), et tema vahistamine oli ebaseaduslik,

kuna ei arvestatud tema tervisliku seisundiga.

22. Ta heidab apellatsiooni lisades 13 ja 9 (dokument „Austatud Ringkonnakohus. Taotlus“)

maakohtule ette menetlusrikkumisena seda, et teda ei informeeritud, et lühimenetluses tõendeid

(esitada?) ja uut ekspertiisi ei saa. Martin Vaik taotles apellatsioonis ja hilisemates arvukates

lisades (11.05, 12.05, 13.05.2021 kuupäevadega ning kuupäevastamata, kuid saabunud 13.05. ja

17.05.2021 ja st lisad 1-5) uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramist; samuti taotles ta neis

pöördumistes ja lisades 8 ja 12 Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast oma terviseandmete

väljanõudmist, mis kinnitaks tema X ja edastas asja juurde võtmiseks Tallinna Vanglas koostatud

sellega seotud dokumente. Lisas 8 leiab ta, et kohtuarst peaks uurima 23.01.2021 rüseluse käigus

eelnevalt tarvitatud 60 mg W mõju. Oma erinevates taotlustes (lisad 4, 8 ja 12) nii enne kui ka

pärast ringkonnakohtu 28.05 määrust on ta palunud, et ringkonnakohus võtaks vastu tema

epikriiside väljavõtted, mis on koostatud tema kohta Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.-

31.05.2021 (st kajastavad sel perioodil jooksvalt tema tervist puudutavaid andmeid) ning samuti

koopia 29.04.2021 käskkirjast, millega talle määrati distsiplinaarkaristus seoses 05.04.2021

käitumisega Tallinna Vanglas (lisa 4 tekstist nähtuvalt soovib ta sellega tõendada järjekordset X).

Lisas 14 täpsustab süüdistatav põhjusena, miks ekspertiisiakt 71-373 tuleb tühistada seda, et arstid

ei ole tervise osas üle kuulanud ning neil puudub Tallinna Vangla meditsiiniline teave 10.05.2020-

12.06.2021 ja pole uuritud tema 2019-2021 X.

23. Ta palub jätta menetluskulud riigi kanda, kuna ta on langenud vahistamise tõttu võlgadesse

(apellatsiooni lisa 14).

24. Apellatsiooni lisas 13 palub süüdistatav vaadata läbi tema 09.06.2021 prokuratuurile esitatud

avaldus vahistamisega tekitatud kahju küsimuses ja vaadata läbi (kohtuasja?) 3-21-1234 faktis

seoses ettevõte ja individuaalsesse pankrotti minekuga, samuti „14222112 OÜ kahju 75 000 EUR“.

Lisas 8 palub ta p-s 9 pärida Harju Maakohtust talle e-maili teel saadetud „RÕA taotlus – mulle

tehtud moraalne, materiaalne ja füüsiline kahju)“. Lisas 11 palub ta teavitada GG apellatsiooni

läbivaatamisest jõustumisel ja rakendada ema YY kontroll, et ta võtaks ennetuseks XXX.

25. Apellatsiooni lisas 12 taotleb ta kohut saata vanglale kohtuarstliku ekspertiisi dokument ja

taotleb mõistuse juures olevat arsti.

26. Apellatsiooni lisades 13, 10 ja 9 palub süüdistatav teha kõik saadetud ütlused, taotlused ja

avaldused nähtavaks kaitsjale Leelo Viilile. Apellatsiooni lisades 6-7 palub ta korraldada, et

kontakteerutaks Leelo Viiliga, ja Riigikohtusse edastataks määruskaebused ja materjalid.

Apellatsioonimenetluse edasine käik

27. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses.

Samas määruses jättis ringkonnakohus tuginedes KrMS § 321 lg-le 6 ja ka KrMS §-dele 233 ja 237

rahuldamata Martin Vaigu taotlused (11.05, 12.05, 13.05.2021 kuupäevadega ning

kuupäevastamata, kuid saabunud 13.05. ja 17.05.2021) uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi

määramiseks, Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast oma terviseandmete väljanõudmist ja Tallinna

Vanglas koostatud dokumentide asja juurde võtmiseks. Kohus märkis, et muudele menetluslikele

taotlustele, mille M. Vaik oma kirjades 2021.a mais kohtule edastas, vastab kohus kohtuotsuses.

28. Prokurör saatis kohtu antud tähtajaks apellatsioonidele vastuse, milles leidis, et Harju

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

29. E-posti-aadressilt XXX @mail.ee laekus Tallinna Ringkonnakohtusse 07.06.2021 ja

14.06.2021 kaks allkirjastamata e-kirja GG nimelt, milles kinnitatakse, et GG ei soovi Martin

Vaigule karistust ning M. Vaik on algusest peale kahetsenud. 07.06.2021 kirjas märgitakse, et M.

Vaik pole löönud, 14.06.2021 kirjas aga, et tegemist on tahtmatu juhtumiga, kirjutajal on temata

raske, palub õigeksmõistu ja on „üritanud 3 korda asja tagasi võtta.“

30. Nagu ülal (p-d 13-26) juba viidatud, saatis M. Vaik kohtule seisukohtade ja taotluste esitamise

tähtajaks hulganisti erinevaid pöördumisi. Kõigist neist saab sedastada, et (uue) ekspertiisi

määramist ei ole Martin Vaik pärast 28.05.2021 kohtumäärust enam taotlenud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

31. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsioonide, seisukohtade ja taotlustega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on põhjendamatud,

maakohtu otsus aga seaduslik. Seetõttu ei ole põhjust maakohtu otsust üheski osas tühistada.

32. Maakohus on veenvalt ja kahtlusi välistavalt põhistanud, miks on leidnud M. Vaigu süüdi olevat

mõlemas inkrimineeritud kuriteos ja mõistnud just sellise karistuse. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel siinses otsuses üle kordamata.

33. Apellatsioonimenetlus pole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus,

vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo

asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 1-16-6115/67, p 28). Kui ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist,

mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust

muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud

argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–

31). Ringkonnakohus juhindub ka Riigikohtu 23.04.2021 otsuses nr 1-20-3535 (p 8) märgitust, et

ringkonnakohus peab analüüsima apellatsioonis esitatud asjakohaseid argumente. Ka praegusel

juhul käsitleb kohtukolleegium just apellantide asjakohaseid argumente ega peatu süüdistatava

muudel mõttekäikudel, mis ei ole apellatsioonmenetluse seisukohast asjakohased ega haaku

käimasoleva juriidilise vaidlusega (nt „Taotlen eetilist konsensualismi otsuse tegemisel,“, „Kas

Harju Maakohtul on pragmaatilist (tõelisuse verifitseerimise) või „väljaspool sundi ja karpi“

mõtlemisvõimet, et ta paneb liitdiagnoosiga ning mõjuva põhjusega isiksuse , rikkudes materiaalset

seadusandlust /…/pannes eripäradest tulvil isiksuse sunni ja vägivallaga vanglasse. Kas kohtul on

mõistust? Kas tegemist on absurdiga või intellekti puudusega?“, „Harju Maakohtu määrus on

luululine ja idiotismi läbi kumav prokuröri fundamentaal ultima ratio loogika, mis on madalam kui

analüüs“ jms.) Kohus jätab tähelepanuta ka M. Vaigu vastuväited tema süüdimõistmisele KarS §

118 järgi, kuna Harju Maakohtu 23.09.2020 otsus, millega ta selles kuriteos süüdi mõisteti, on juba

jõustunud ja ringkonnakohus ei saa selle osas enam midagi muuta.

34. Kolleegiumi hinnangul on menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus

apellatsioonides ei ole esitanud ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud vastust juba maakohtu

otsuses. Asjaolu, et kohtumenetluse pool lihtsalt ei nõustu maakohtu otsuses tehtud järeldustega,

ei tähenda, et maakohus eksib. Ringkonnakohus esitab järgnevalt oma põhjendused kõigi

apellatsioonide peamiste seisukohtade ja teemade lõikes järgmises järjestuses: I. M. Vaigu tõendite

kogumise taotlused ja ekspertiisidega seonduv, II. süüdistus KarS § 274 järgi, III. GG ütluste

usaldusväärsus, IV. süüdistus KarS § 121 järgi, V. puhtsüdamlik kahetsus, VI. muu karistusega

seonduv ja VII. muud taotlused ja kokkuvõte.

I. M. Vaigu tõendite kogumise taotlused ja ekspertiisiaktide usaldusväärsus

35. Martin Vaik on taotlenud (vt ülal p-d 17 ja 22) Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast oma

terviseandmete väljanõudmist, mis kinnitaks tema X. Samuti on ta lisanud oma kirjadele erinevaid

Tallinna Vanglas koostatud dokumente, mis peaks tõestama seda, et ta pani talle inkrimineeritud

kuriteod toime Xdes, mis tal katkematult kestavad. See on omakorda seotud tema läbiva

argumentatsiooniga, et kriminaalasjas tehtud ekspertiisid tema psüühilise seisundi tuvastamiseks

on valed, kuna need ei tugine piisaval teabel, sh märgib ta korduvalt, et ekspertidel olid käsutused

andmed ainult kuni 2018.a kohta ja teda ei küsitletud ekspertiisides vahetult. Ta leiab sisuliselt, et

kõigi nende puudujääkide tulemusena jõudsid eksperdid valele järeldusele, et ta suutis oma tegusid

juhtida.

36. Täiendavate tõendite kogumise taotlused tuleb jätta rahuldamata ja kohus ei nõua Tallinna

Vanglast välja M. Vaigu meditsiinidokumente ega võta tõendina vastu tema epikriiside

väljavõtteid, mis on koostatud tema kohta Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.-31.05.2021, ja

koopiat Tallinna Vangla distsiplinaarkaristuse käskkirjast. KrMS § 321 lg 6 näeb ette, et apellant

võib tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi

maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval

mõjuval põhjusel. Selliseid aluseid ei ole Martin Vaik esile toonud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul

õiguslikku alust uurida tema soovitud täiendavaid tõendeid, mida maakohtus ei uuritud. Samuti ei

ole võimalik uusi tõendeid vastu võtta seetõttu, et asja on arutatud lühimenetluses. Tulenevalt

lühimenetluse eripärast (KrMS §-d 233 ja 237), s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus

kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada

täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul

täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud kui need

puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtus. Süüdistatav pole aga seostanud neid dokumente

mingi võimaliku maakohtu menetlusrikkumisega, mida need võiks tõendada.

37. M. Vaik on märkinud, et hilise dokumentide esitamise tingis see, et tema ei teadnud 29.04.2021,

et ta ei või enam tõendeid esitada, ta arvas, et toimub veel üks kohtuistung ja sai istungist teada

29.04.2021. Neid väiteid ei kinnita kohtuistungi protokoll, kust (kd 2, tl 149p) nähtub, et

13.04.2021 lühimenetluse kohtuistungi üsna alguses, pärast prokuröri avakõnet, selgitas kohus

süüdistatavale lühimenetluse olemust, piiranguid ja õigust lühimenetlusest loobuda ning küsis, kas

süüdistatav on nõus lühimenetlusega. Täiendavalt selgitas samu asjaolusid ka kaitsja, kes tõi esile,

et süüdistatav ise soovis lühimenetlust (vastav 14.03.2021 taotlus asub ka II kd, tl 96). Selle kõige

järel on sedastatud, et süüdistatav on nõus asja lahendamisega lühimenetluses. Protokolli

parandamist pole keegi taotlenud. Samuti ilmneb toimikust, et kohtumääruse (II kd, tl 120-121),

milles määrati asja lühimenetluses arutada just ühel päeval 13.04.2021, sai süüdistatav kätte

08.04.2021 (tl 131). Protokollist (tl 149 p) ilmneb, et pooled ei soovinud kirjalike tõendite

avaldamist, kuigi kohus selle kohta küsis; ühtegi repliiki, mis viitaks sellele, et kellegi arvates oleks

tõendid puudulikud, protokollist ei nähtu. 13.04.2021 kohtuistungil küsis kohus ( II kd, tl 151), kas

on täiendavaid küsimusi või taotlusi või saab kohtuliku uurimise lõpetada; kellelgi ei olnud sellele

vastuväiteid ega taotlusi, mistõttu kohus lõpetas kohtuliku uurimise, mh süüdistatava nõusolekul.

Kohtuliku uurimise lõpetamisega ammendus süüdistatava õigus loobuda lühimenetlusest (KrMS §

234 lg 5). Kohtuistungi protokollis ei kajastu ühtki viidet sellele, miks oleks M. Vaik pidanud

arvama, et ta peaks saama veel väljaspool seda istungit tõendeid esitada või et toimub veel üks

kohtuistung. Seega ei tuvasta kohtukolleegium midagi, mis oleks saanud M. Vaigu viia eksitusse

lühimenetluse tähenduse ja käigu osas, ega lühimenetlust puudutavate menetlusnormide rikkumist.

38. Samuti on oluline, et KrMS § 2861 lg 2 p 1 kohaselt peaks tõendil, mille vastuvõtmist

taotletakse, olema ka asjas tähtsust. Mait Vaigu pöördumistest jääb ebaselgeks, millist tegelikku

tähtsust tema poolt lisada soovitavad dokumendid omaksid. Süüdistatava apellatsioonist ja selle

lisadest ilmneb, et süüdistatav juhindub seisukohast, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi teinud

ekspertidel olid käsutuses vaid tema kohta kuni 2018. aastani teada olevad andmed – hilisemaid

ehk siis aktuaalseid andmeid ei ole ja ka süüdistatava endaga ei vesteldud. Ringkonnakohus

nõustub siin aga maakohtu otsuses sisalduva hinnanguga asjas olevatele ekspertiisiaktidele

(maakohtu otsuse lk 10-12) ega hakka neid seisukohti üle kordama. Toimikus on 1) 28.05.2020 SA

PERH

Psühhiaatriakliiniku

ambulatoorse

kohtupsühhiaatrilise

kohtupsühholoogilise

kompleksekspertiisi akt nr 7.1.-3/372 (kd 2 lk 71-75, eksperdid ÜK, MR), 2) 30.12.2020 SA PERH

Psühhiaatriakliinikus ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 7.1-3/3 (kd 1 lk 60-69,

ekspert PV) ja 3) 15.02.2021 SA PERH Psühhiaatriakliinikus ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akt nr 7.-3/110 (kd 2 tl 54-65, ekspert PT). Kokku on selles kohtuasjas kohtu käsutuses

sama isiku suhtes ühe aasta jooksul teostatud kolm erinevat kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti,

mis hõlmavad endas isiku käitumisele hinnangu andmist alates 2019 kuni 2021 jaanuarikuuni.

Kokku neli eksperti on jõudnud kõik samale arvamusele isiku meditsiiniliste süüdivuskriteeriumite

suhtes ning üheski ei ole peetud vajalikuks sh süüdistatava suhtes hinnangu andmiseks

statsionaarse ekspertiisi läbiviimist. Samuti on jõutud samale järeldusele diagnooside suhtes, mis

vastavad RHK-10 koodidele F07.0, F20.0 ja F19.2. Ekspertidel ei ole tekkinud mingeid kõhklusi

isiku seisundis, sh X mitteesinemise suhtes käesolevas asjas etteheidetud kuritegude ajal, samuti

on kõik tuvastanud muuhulgas sõltuvuse rahustitest ja alkoholist.

39. 28.05.2020 ekspertiisiaktist nähtub, et lisaks 26.05.2019-10.05.2020 kuriteosündmusi

puudutavale uurimismaterjalidele oli ekspertidel käepärast mh süüdistatava haiguslood aastatest

2007-2020 (30 haiguslugu); viimaseid (sh 2019 ja 2020 andmeid) on aktis ka põhjalikult käsitletud,

sh ka seda, et „Käesoleval aastal on sageli külastanud dr TB, kes on talle väljastanud retsepte X ja

X suurtes kogustes.“. Ekspertiisiaktis on ilmekalt kirjeldatud isiku enda käitumist, sh jutukust

ekspertiisil (II kd, tl 74), mh on märgitud: „Ekspertiisi ajal demonstreerib, kuidas talle X peale

tuleb.“ 30.12.2020 ekspertiisiaktist nähtub, et ekspertidele on muuhulgas esitatud andmed

erinevatest 2020.a maist novembrini M. Vaiguga vanglas toimunud sündmustest, sh juhtumitest,

kui M. Vaik on väitnud, et ta on X, samamoodi haiguslood kuni 2020; ka see ekspert vestles M.

Vaiguga isiklikult (I kd, tl 67), mida ta on põhjalikult aktis kajastanud. Ekspert on kirjelduslikus

osas olnud väga rõhuline, öeldes: „Ekspertiisi käigus jääb minul veendumus, et inkrimineeritavad

teod ei olnud sooritatud mitte kuidagi X, X avalduste, sümptomite tõttu ja nendest ajendatuna“,

ning ekspert ka selgitab selle veendumuse kujunemist. 15.02.2021 ekspertiisiaktist nähtub, et ka

see ekspert on tutvunud eelmainitud 2019-2020 andmetega, mida on põhjalikult aktis kajastanud,

aga lisaks ka viimase ekspertiisi järel toimunud meditsiiniliste sekkumiste andmetega 30.

detsembrist 2020 ja 2021.a jaanuarist. Aktis on põhjalikult kirjeldatud vestlust ekspertiisialusega

(II kd, tl 61-62) ja tema käitumist, sh seda, kuidas ekspertiisialune nõuab koheselt rahusteid ja süste,

targutleb, käitub maneerselt, keskendub püsivalt soovile saada juurde rahusteid, tunnistab ka ise

sõltuvust, tunnistab pidevat tungi saada juurde rahusteid ja et vanglas määratud annused on liiga

väikesed.

38. M. Vaigu väide, nagu oleks ekspertiisiaktid tuginenud ebapiisavatele andmetele, ei leidnud

kinnitust. Eksperdid on vestelnud vahetult M. Vaiguga ning on võtnud arvamuste andmisel arvesse

ka 2018-2021 andmeid. Arvestades, et ekspertide arvamused on ühesugused, sõltumata ekspertide

erinevusest ja aja möödumisest, puudub mistahes põhjus arvata, et M. Vaigu poolt vanglast saadud

2021 kevadet puudutavad epikriisid midagi ekspertiisiaktide õigsuse seisukohalt muudaksid. Nagu

saab järeldada juba 30.12.2020 ekspertiisiaktist, kus on loetletud M. Vaiguga toimunud intsidendid

vanglas, ei viita tema käitumine vanglas mitte sellele, et tal on X (mille eksperdid on välistanud),

vaid sellele, et ta väidab pidevalt, et tal on X. Ringkonnakohtul pole põhjust arvata, et väljavõtted

2021.a kevadet puudutavatest vangla epikriisidest annaks mingit teistsugust infot, mis võiks omada

käesolevas asjas tähtsust. Sarnaselt maakohtuga ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda

ekspertiisiaktide usaldusväärsuses ja seaduslikkuses, kuna need on süvitsi põhjendatud ja rajanevad

esinduslikel andmetel. Mis puudutab ekspertiisiakti tühistamist, siis sellist toimingut seadus ette ei

näe ja kohus ei saa sellist taotlust läbi vaadata.

39. Mis puudutab M. Vaigu väidet, et kohtuarst peaks uurima 23.01.2021 rüseluse käigus eelnevalt

tarvitatud 60 mg W mõju, leiab ringkonnakohus järgmist. 15.02.2021 ekspertiisiaktist nähtub, et

ekspert on rääkinud nii vahetult M. Vaiguga kui ka tutvunud tema ülekuulamisprotokolliga, kus

M. Vaik

on

loetlenud

23.01.2021

tarvitatud

ravimeid

ja

annuseid.

Nimetatud

ülekuulamisprotokollis (II kd, tl 36) on M. Vaik loetlenud 7 erinevat ravimit, kuid W’i ega ravimit

toimeainega X nende hulgas ei sisaldu. Samuti ei ilmne, et ta oleks sellest ravimist rääkinud

sündmuskohal politseile, kui ta oma tarvitatavaid ravimeid loetles (II kd, tl 15-19). W’i

tarvitamisest rääkis ta 13.04.2021 kohtuistungil ristküsitlusel, väites, et see tegi ta politseile ütlusi

andes julgeks; samuti oli ta seda maininud ühes oma kirjadest kohtule enne istungit (09.04.2021,

II kd, tl 129), samuti seostades seda vaid julgusega politseiga suheldes.

40. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust

kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (nt

RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Kui M. Vaigu hinnangul mõjutas W’i tarvitamine tema käitumist

viisil, mis mõjutab tema süüdivust või teo koosseisupärasust, siis oli tal võimalus teha see väide

kontrollitavaks varem kui alles apellatsioonmenetluses. Seejuures oli tal võimalik mainida selle

ravimi tarvitamist vahetus vestluses eksperdiga. Apellatsioonmenetluses on sellise tõendi

kogumine välistatud tulenevalt KrMS § 321 lg-st 6.

41. Eelnevast tulenevalt ei kogu ringkonnakohus ega võta vastu M. Vaigu nimetatud tõendeid ning

jätab vastavad taotlused rahuldamata.

II. Süüdistus KarS § 274 järgi

42. Süüdistatav on palunud mõista end KarS § 274 lg 1 järgi õigeks, kuna ta pani vanglaametniku

löömise 22.11.2020 toime X, kui temaga rääkis saatan. Sisuliselt osutaks apellant justkui sellele, et

ta pani teo toime süüdimatusseisundis.

43. Sama versiooni toimunust ja kaitseargumendi esitas süüdistatav ka maakohtus. Maakohus on

vastanud otsuses (II kd, tl 180-184) neile väidetele veenvalt ja põhjendanud igakülgselt M. Vaigu

süüdimõistmist (sh tema süüvõime küsimust), selgitades ammendavalt, millega on väide X ümber

lükatud. Ringkonnakohtul pole siia midagi lisada (vt ka p-d 38 ja 39 ülal). Samuti ei leia

materjalidest kinnitust süüdistatava väide, justkui oleks teda vangistuse ajal hoitud vajaliku ravita

– ainuüksi selle kuriteo asjaolud, millest nähtuvalt ta tungis kallale talle justnimelt korraliselt

ravimeid toovale vanglaametnikule, lükkavad selle väite ümber.

44. Samuti nähtub kriminaalasjas olevatest kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktidest üheselt, et

süüdistataval on ravimisõltuvus ja oma veendumus, milline raviskeem talle sobib – süüdistatava

kui ravimisõltlase arusaam sellest, kui palju ravimeid talle on vaja, ei pruugi arusaadavalt kokku

langeda vangla meditsiinipersonali arusaamaga. Maakohtu otsuse muutmiseks pole põhjust.

III. GG ütluste usaldusväärsus

45. Martin Vaik on seadnud kahtluse alla GG ütlustele tuginemise 23.01.2021 kuriteo osas.

Süüdistatav põhjendab oma kriitikat sellega, et ütlused on antud vihahoos, need olid ühetaolised 1

nädala jooksul, kuna kannatanu soovis M. Vaiku karistada, pärast seda ta muutis oma hoiakut ja

üritas kolm korda nii ütlusi kui ka kriminaalasja tagasi võtta, aga prokurör ei lasknud.

46. Maakohus on äärmiselt põhjalikult käsitlenud seda, miks GG ütlused on usaldusväärsed ja miks

Martin Vaigu ütlused nendega vastuolus olevas osas seda ei ole (II kd, tl 181-182). Siinkohal tuleb

toonitada, et kumbki isikutest ei eita, et peade vahel kokkupuude toimus, üksnes kannatanu sõnul

lõi süüdistatav teda ka rusikaga vasaku õla piirkonda, lükkas ta voodile pikali ja lõi siis kannatanut

peaga vasaku kulmu piirkonda (nagu on kirjas ka süüdistuses), M. Vaigu sõnul põrkasid nende

pead rüseluse käigus üksnes kogemata kokku.

47. Kordamata üle juba maakohtu poolt öeldut, lisab kohtukolleegium sellele järgmist,

põhjendamaks nõustumist maakohtuga. Esiteks nähtub M. Vaigu apellatsioonist, et kuigi ta

nimetab oma kirjades kannatanu ütlusi „reeglina valedeks“ ja kannatanut üldiselt valelikuks, ei ole

ta esitanud ühtegi konkreetset argumenti ega detaili, millises osas oleks GG ütlused seekord valed.

Vastupidi, ta on isegi tunnustanud kannatanu ütluste järjekindlust: „Kannatanu ütlused on sama

ühetaolised kui minu ütlused algusest peale.“ Kannatanu ütluste järjekindlust arvestas ühe

argumendina nende usaldusväärsuse jaatamisel ka maakohus. Kannatanu ülekuulamise protokollist

(II kd, tl 3) nähtub, et kannatanut hoiatati enne ütluste andmist, et ta ei pea oma lähedase vastu

ütlusi andma, ning see asjaolu oli kannatanule kahtlemata teada ka eelnenud aastal toimunud

kriminaalmenetlusest, kus M. Vaiku süüdistati sama kannatanu suhtes toimepandud arvukates

vägivallategudes. Ometi ta neid ütlusi andis ja need langevad kokku ka nende esialgsete

selgitustega, mida kannatanu andis toimunu kohta sündmuskohal vahetult pärast juhtumit – see

nähtub videosalvestuselt, mis kinnitab samuti kannatanu ütluste usaldusväärsust (II kd, tl 15-19).

Tutvunud lühimenetluse asja materjalidega ja apellatsioonidega ei leia ringkonnakohus ühtegi

viidet sellele, et kannatanu ütlused peaks olema mingis osas valed või ebausaldusväärsed.

48. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda ka selles, et kannatanu kasutas oma ütlustes sõna

„lööma“ („lõi mind peaga vasaku kulmu piirkonda“) just nii nagu seda tavaliselt eesti keeles

kasutatakse ja nagu seda mõistis ka maakohus – suunatud löögi tähenduses, mitte aga juhusliku

kokkupõrkamisena. Kannatanu kasutas sama sõna sündmuskohal ametnikega vesteldes ja sama

ütles süüdistatav ka ise korduvalt häirekeskusele tehtud kõnes („Lõin talle peaga näkku“ ja „lõin

peaga näkku teda“; II kd, tl 12 ja 13). Sama selgitus („Abikaasa lõi peaga vastu tema pead“) nähtub

ka kiirabikaardilt, kus kajastuvad kannatanu selgitused meditsiinitöötajatele, kes olid (ka politsei

rinnakaamera salvestuselt nähtuvalt) sündmuskohal. Kaitsja sõnul kasutas süüdistatav

häirekeskusesse helistades sõna „lööma“ selleks, et politsei tuleks kindlasti välja. Juhul kui

süüdistatav tegelikult kannatanut ei löönud, aga politseile teatas, et lõi, et nad kindlasti välja

tuleksid, jääb arusaamatuks selle mõttekäigu loogika. Selline politsei eksitamine M. Vaigu enda

huvide vastaselt pole eluliselt usutav; oluliselt usutavam on, et ta ütles, et lõi, sest tegelikult ta lõigi.

49. Nii kaitsja kui ka süüdistatav on pidanud vajalikuks esile tuua, et teise isiku pealöögiga

vigastamine pole tavaline ega loogiline, andes ilmselt mõista, et selline löömine pole eluliselt

usutav. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi pealöögiga vastu teise pead löömine pole kuigi

sage, saab seda siiski pidada M. Vaigu puhul eluliselt usutavaks ja ühtlasi kannatanu GG poolt

selgelt äratuntavaks liigutuseks. Nimelt nähtub 23.09.2020 Harju Maakohtu otsusest (II kd, tl 69-

79), et M. Vaik on kasutanud varem (2019-2020) GG suhtes vägivalda paljudel kordadel eri

viisidel, sh mitmekesiste löökide vormis – kätelöögid näo- ja kehapiirkonda, kägistamine,

jalalöögid selja-, keha- ja roiete piirkonda, raputamine, tõukamine, rusikalöök näopiirkonda.

Raskeimal juhul oli tagajärjeks kannatanu põrnarebend. Kõike seda arvestades ei saa öelda, et M.

Vaigu käitumismustriks on mingid kindlad löögid mingi kindla kehaosaga mingi kindla kehaosa

pihta, küll aga saab mustrina sedastada, et tal on vägivaldseks muutudes komme lüüa, sh

näopiirkonda. Pole midagi ebausutavat selles, et ta võib lüüa ka peaga peapiirkonda. Teiseks aga

leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et ei ole põhjust arvata, et GG, kes on olnud kõigi nende

varasemate M. Vaigu löökide saajaks, eksib „löögi“ määratlemisel või ajab löömise segi kogemata

kokkupõrkamisega. GG elukogemus osundab selgelt sellele, et ta suudab eristada lööki kui

suunatud hoopi. Kõik eelnev viitab sellele, et GG ütlused, sh löömise osas, on usaldusväärsed.

50. Asjaolu, et kannatanu võis olla ütlusi andes vihane, ei muuda ütlusi iseenesest valeks või

ebausaldusväärseks. On inimlik ja mõistetav, et mistahes vägivallakuriteo kannatanu võib olla

vägivallatseja peale vähemalt pahane, aga see asjaolu ei ole seaduse ega kohtupraktika kohaselt

olnud midagi sellist, mis saaks välistada kannatanu ütluste kasutamise tõendina.

51. Süüdistatav eksib selles, et GG-l on „õigus“ oma ütlused ja algatatud kriminaalasi „tagasi

võtta“. Sellist õigust GG-l ei ole. Samas ei nähtu lühimenetluse kriminaalasja materjalidest, mis

olid maakohtul otsuse tegemisel käepärast, et kannatanu oleks soovinud edastada kohtule

mingisugust muud seisukohta või teavet toimunud kuriteo kohta, kui see, mis väljendub tema

ütlustes. GG teadis kohtuistungi ajast ja kohast ning oli maakohtuga ka 10. ja 13.04.2021

kirjavahetuses (II kd, tl 138-139) , aga ei ilmne, et ta oleks tahtnud käimasolevat menetlust kuidagi

takistada või kohtus midagi öelda. Kujunenud olukorras oli ainuvõimalik, et maakohus tugines

toimikus olevatele kannatanu ütlustele, arvestades, et tegemist oli lühimenetlusega. Seejuures ei

leia kriminaalasja materjalidega kinnitust, et kannatanu muutis nädal pärast kuriteosündmust (so

veebruarist) asja osas oma suhtumist, sest veel kuni kohtumenetluse lõpuni ehk aprillis ei olnud

selle kohta asjas mingeid andmeid. Kannatanu teadis, millise kohtuniku käes on kriminaalasi ja

millal on istung, aga oma võimalikust suhtumise muutusest ta vähemalt kohtule teada ei andnud.

52. Mis puudutab e-posti-aadressilt XXX Tallinna Ringkonnakohtusse 07.06.2021 ja 14.06.2021

GG nimelt saadetud e-kirju, milles kinnitatakse, et M. Vaik pole löönud ja tegu oli tahtmatu

juhtumiga ning soovitakse „õigeksmõistu“, siis ringkonnakohus ei saa neid väiteid otsuse tegemisel

arvesse võtta. KrMS § 233 lg 1 ja § 237 lg 4 kohaselt saab lühimenetluses tugineda üksnes

kriminaaltoimiku materjalile (mis tähendab seda kriminaaltoimikut, mis on olemas maakohtul).

KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis,

kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus

esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kui M. Vaik soovinuks tugineda käesolevas asjas

(sh maakohtu menetluses) mingitele sellistele GG ütlustele, mida toimikus ei olnud, siis oli tal

võimalus lühimenetluse taotlusest taganeda ja lühimenetlusega mitte nõustuda. Sel juhul oleks

saanud kannatanu kohtus üle kuulata. Seejuures ei ole GG nimelt saadetud nappidel e-kirjadel

allkirja ning kohtul puuduvad mistahes andmed nende pöördumiste usaldusväärsuse ja tegeliku

autori kohta, isegi juhul kui kohus saaks neid kirju arvesse võtta. Kokkuvõttes ei oma kannatanu

nimelt saadetud e-kirjades sisalduvad faktiväited kohtu jaoks õiguslikku tähendust ja kohus jätab

need tähelepanuta.

IV. Süüdistus KarS § 121 järgi

53. Kohtukolleegium ei pea ekslikuks ka maakohtu mõttekäiku, mille tulemusel ta mõistis Martin

Vaigu süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid ei veena, et

maakohus tegi vigu, mis annast põhjust otsuse tühistamiseks.

54. Martin Vaik mõisteti süüdi GG ütlustega kooskõlas selles, et ta lõi oma abikaasale GG-le ühe

korra rusikaga vasaku õla piirkonda, lükkas ta voodile pikali ja lõi kannatanut ühe korra peaga

vasaku kulmu piirkonda, tekitades sellega GG-le füüsilist valu ja tervisekahjustused.

55. Nagu ringkonnakohus juba ülal p-des 46-49 märkis, on maakohus tuginenud õigesti kannatanu

GG ütlustele kui usaldusväärsetele. Maakohus on käsitlenud otsuses (II kd, tl 181-182) põhjalikult

kõiki tõendeid, mis kogumis seda süüdistust kinnitavad, ja ringkonnakohus nõustub selle

käsitlusega. Kaitsja ega süüdistatav ei ole seejuures vaidlustanud seda osa süüdistusest, mis

puudutab voodile pikali lükkamist ning kuna ringkonnakohus on seotud apellatsiooniga, siis saab

lugeda selle osa süüdistusest vastuvaidlematult tõendatuks.

56. Rusikaga vastu õlga löömisele on esitanud vastuväite kaitsja ja seda järgmisel kujul: „GG ühel

korral rusikaga õlga löömises ei ole Martin Vaigu ütlused muude tõenditega ümber lükatud.“

Siinkohal kaitsja eksib, sest M. Vaigu ütlused (kus ta küll otseselt ei eita löömist, aga märgib: „ma

vist veits tõukasin teda“ – II kd, tl 150p) on ümber lükatud kannatanu ütlustega, mille kohaselt

süüdistatav lõi teda rusikaga vasaku õla piirkonda ja see tegi valu. Nagu juba ülal märgitud, on

kannatanu ütlused usaldusväärsed ja sobituvad kõigi ülejäänud tõenditega (peale süüdistatava

ütluste ses osas) ning asjaoluga, et abikaasade vahel toimus konflikt. Valu tekitamist saab sellise

rusikalöögi puhul süüdistatavale ka kahtluseta omistada, võttes arvesse mh kannatanu ja

süüdistatava füüsilist vahekorda (seda, et kannatanu ei ole suur naine, on näha nii rinnakaamera

videolt kui ka fotolt (II kd, tl 6), süüdistatav on aga suurt kasvu (nii pikk kui üsna kogukas), nagu

nähtub samalt videolt ja sündmuskohal tehtud fotolt (II kd, tl 18), aga ka nt ekspertiisiaktist, II kd,

tl 74 – „Kehaliselt on Mait Vaik pikka kasvu ja korrapärase, normosteenilise kehaehitusega“).

Kokkuvõttes on ka see osa kuriteo objektiivsetest tunnustest tuvastatud veatult.

57. Kaitsja on oma apellatsioonis tõdenud nagu kohuski, et kannatanule tekkisid vigastused

seetõttu, et süüdistatava ja kannatanu pead puutusid kokku. Maakohus on ammendavalt loetlenud

ka tõendid, mis kinnitavad vigastusi ja nende sobivust tekkemehhanismiga. Selles aspektis

objektiivsete tunnuste osas vaidlus puudub. Kaitsja on märkinud: „Teise isiku tahtlik vigastamine

või valu põhjustamine pealöögiga ei ole ilmselgelt tavapärane.“ Sellest on võimalik järeldada

küsimust, kas valu ja kehavigastuste põhjustamine on objektiivselt omistatav. Ringkonnakohtul ei

ole selles kahtlust, seda enam, et kannatanul tuvastati silmalau ja silmaümbruse kontusioon, mille

seost peade kokkupõrkega pole keegi ka vaidlustanud. Kuna kolju on kõva ja massiivne kehaosa,

siis ei saa olla kahtlust, et igaüks, kes sellega teist peapiirkonda lööb – seejuures sellise jõuga, et

tulemuseks on vigastused, nagu antud juhul – peab eeldama, et vähemalt valu see tekitab. Valu ja

ka võimalik põrutus on ka kõrvalseisja vaatepunktist selle teo tüüpiline tagajärg. Ka saab M. Vaigu

vägivallategevust GG aadressil tol õhtul käsitada piisavalt intensiivsena, et see väärib

karistusõiguslikku sekkumist, arvestades muuhulgas, et M. Vaik on tarvitanud GG suhtes füüsilist

vägivalda ka varem korduvalt ja väga raskete tagajärgedega, põhjustades nii valu kui kehavigastusi,

ning on selle eest ka kriminaalkorras karistatud.

58. Vaidlus on selles, kas M. Vaik pani 23.01.2021 vägivallateo toime tahtlikult. Kohtukolleegium

nõustub maakohtu otsuse lk 10 keskel asuvas lõigus esitatud põhjendusega, miks saab M. Vaigule

omistada teo suhtes kavatsetust kui raskeimat tahtluse vormi. Nagu ringkonnakohus juba ülal

(otsuse p-d 48-49) märkis, viitavad kannatanu ütlused ja nendega kooskõlas olevad muud tõendid

(sh süüdistatava enda kõne häirekeskusesse), et tegemist oli „löögiga“, mitte aga kogemata

kokkupõrkamisega. Süüdistatav on korduvalt kannatanut tülide käigus löönud, tekitades valu ja ka

kehavigastusi. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on seejuures andnud ütlusi, et nende vahel toimus

seekord jagelus telefoni pärast, kuna kannatanu soovis kutsuda politsei, süüdistatav oli aga

katseajal ja kartis uuesti vangi minna. Hirm vangimineku ees väljendub ilmselgelt ka süüdistatava

märkustes ja küsimustes politseiametnikele, nagu see on talletatud rinnakaamera videosalvestusele.

Kannatanu ütlustest saab järeldada, et peaga kulmupiirkonda löömine oli seotud telefoni

kättesaamise sooviga – sellest saab omakorda tuletada, et löök oli eesmärgistatud olema piisavalt

tugev, et kannatanu loobuks vähemalt hetkeks telefonist ja sellega seotud vastupanust. Sellise

eesmärgi sai saavutada valureaktsiooni teadliku esilekutsumise abil. Seega on põhjust arvata, et

valu tekitamine oli tõepoolest süüdistatava eesmärk ning kindlasti pidas ta seda võimalikuks. Seda,

et tegu oli kavatsetud vägivallateo ja valu tekitamisega, saab järeldada ka üldisest teopildist, mis

paigutab selle juhtumi M. Vaigu arvukate varasemate kannatanule suunatud vägivallategude

mustrisse. See muster veenab, et M. Vaigule on tavapärane reageerida konfliktides kannatanuga

valu tekitamisega.

59. Süüdistatav on ühe vastuargumendina märkinud, justkui peaks asjaolu, et ta kutsus ise politsei,

tekitama kahtluse selles, et ta tarvitas vägivalda tahtlikult. Ringkonnakohus ei näe siin mingit sellist

seost, mis tekitaks kahtlusi süüdistuse paikapidavuses. Ringkonnakohtule pole päris lõpuni teada,

miks M. Vaik teeb politseisse/häirekeskusesse väljakutseid (nagu ekspertiisiaktidest ja ka

süüdistatava enda apellatsioonist üheselt nähtub, on ta keskmisest mõneti erineva psüühikaga

inimene), küll aga saab veendunult väita, et tema puhul ei välista see, et ta on just kuriteo toime

pannud, seda, et kutsub politsei ise kohale. Nii on ta ise täheldanud apellatsiooni lisas 8: „ olen iga

kord endale ise politsei kutsunud.“ Seda, et sageli ta nii tõesti käitub, kinnitab ka tema 23.09.2020

kohtuotsuse (II kd, tl 69) ja politseiandmebaasi väljavõtte (II kd, tl 76-76) võrdlus, millest saab

järeldada, et vähemalt 23.04.2020, 18.03.2030, 06.08.2019 ja 26.05.2020 juhtumeil, mille puhul

M. Vaik sai hiljem KarS § 121 järgi karistada, oli ta ise politsei väljakutsujaks. Selline käitumine

võib elulise usutavuse aspektist olla selgitatav mitmeti. Helistaja motiiviks võib olla ennast

esimesel võimalusel õigustada ja veenda politseid teise osapoole süüs. On usutav, et see sai olla

üks M. Vaigu motiividest, arvestades, kuidas ta oma apellatsioonis ja selles lisades rõhutab, et

tülinorijaks ja probleemitekitajaks on nende peres just GG ise ja ema YY. Samuti võib olla tegu

juba harjumuskäitumisega, mis lööb välja alkoholijoobes ja mille loogikat on seetõttu ka raskem

selgitada, aga mis ei tähenda, et see on võimatu - kohtuekspertiisiaktist nr 7.1-3/372 nähtub (II kd,

tl 74), et M. Vaik kutsus eelmainitud juhtudest nt 23.04.2020 politsei omal väitel selleks, et teda

naise löömise pärast vanglasse viidaks.

60. M. Vaik on apellatsioonis vaidlustanud oma süüdimõistmise KarS § 121 järgi ka seoses

väidetava X tarvitamisega. Seda küsimust käsitles ringkonnakohus juba ülal otsuse p-s 39. Oluline

on aga ka see, et enne apellatsiooni ei ole M. Vaik kunagi maininud selle ravimi tarvitamist seoses

sellega, et see oleks kuidagi mõjutanud tema käitumist süüdistuses nimetatud kuriteo

toimepanemisel. Süüdistatav mainis vaid, et see mõjutas tema käitumist politseiga rääkimise ajal.

Seega on tegemist kaitseväitega, mida süüdistatav ei esitanud maakohtule ja mille kohta tõendite

kogumine on nüüd juba hilinenud. Tegemist ei saa olla KrMS § 7 lg 3 tähenduses kõrvaldamata

kahtlusega kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus, mida saaks tõlgendada tema kasuks.

Maakohtule ei esitatud andmeid, mille pinnalt tal oleks saanud selline kahtlus tekkida ja seetõttu

ei saa maakohtule ette heita ka selle asjaolu kontrollimata jätmist.

61. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks

võttes tuleks tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning selle on maakohus jätnud

tegemata. Siiski ei saa mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon evida

sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava

kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis

on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Antud

kohtuasjas ei ole tõusetunud selliseid kahtlusi, mis oleks jäänud kõrvaldamata ja mida tuleks

seetõttu tõlgendada süüdistatava kasuks.

62. Seejuures leiab kohtukolleegium, et just praeguses asjas on asjakohane pidada silmas ka

Riigikohtu osutusi RKKKo-s nr 1-20-1301 (12.02.2021, p 10-11), mille kohaselt ei tule mõista

KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2 selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetav sündmuste käik peab olema

ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi

küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka

kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt

esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad

sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel,

nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Käesoleval juhul ongi

ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise juhtumiga. Maakohus on oma otsuses hinnanud

tõendeid ja asjaolusid sellise põhjalikkusega, et ka ringkonnakohus nõustub: süüdistuses

kirjeldatud sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sel

moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist ja nagu need on süüdistuses esitatud.

V. Puhtsüdamlik kahetsus

63. Mõlemad apellandid on leidnud, et maakohus leidis põhjendamatult, et käesoleval juhul ei

esine karistust kergendavat asjaolu - puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

64. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, mille tulemusena jõudis kohus veendumusele,

et Martin Vaigu puhul ei esine puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium leiab, et

puhtsüdamlikku kahetsust ei saa jaatada hoolimata Riigikohtu praktikas (RKKKo nr 1-20-3535, p

20, 1-17-105/35, p 20) väljendatud mööndusest, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3

tähenduses ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist ning isik võib siiralt

kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub

ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus.

65. Praeguses asjas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et M. Vaik pani etteheidetavad teod

toime kavatsetult. Samas aga, nagu nähtub ka maakohtu otsusest, on ta läbivalt distantseerinud end

vastutusest, omistades oma teod ja teistele inimestele põhjustatud kahju ja valu nn X-le ehk

haiguslikule seisundile, mis justkui poleks tema kontrolli all, või siis ravimitele, kuigi järjepidevad

ekspertiisid on tuvastanud, et tegelikult siiski juhib ta oma käitumist ise. Lisaks on ta veel ka

apellatsioonis ja selle lisades heitnud erinevas sõnastuses 23.01.2021 tegu ette just kannatanule,

kes tema hinnangul provotseeris, valetab kogu aeg, tarvitab alkoholi, annab tema peale vihahoos

ütlusi jms, lisaks toob ta esile, et käesolevas asjas mängib suurt rolli ema YY, kes on agressiivne,

manipulatiivne ja ennastõigustav (vt ülal p 15). Puhtsüdamliku kahetsusega ei ole kuidagi võimalik

ühitada ka järgmist süüdistatava pisendavat mõttekäiku apellatsiooni lisas nr 5: „Tegemist on

tänapäeva psühholoogilise juhusliku pidevalt Eestis ja Soomes paarisuhetes toimunud sündmusega,

kus naine mõistis meest valesti ja mees naist, naine oli vihane ja andis vihahoos tunnistuse. Naise

pidev karakter on olnud korrata mitut valet, et ennast õigeks teha, nii on ta varjanud laste eest

alkoholismi juba aastaid.“ KarS § 57 lg 1 p 3 ei nimeta karistust kergendava asjaoluna lihtsalt

kahetsust või selle väljendamist, vaid just puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtul peab olema võimalik

eristada läbitunnetatud puhtsüdamlikku ehk siirast kahetsust paljasõnalisest kahetsuse

väljendamisest. Praegusel juhul nõustub kolleegium maakohtuga, et süüdistatav on end sellisel

määral toimepandud tegude eest vastutamisest distantseerinud, et tema korduvalt deklareeritud

kahetsusel puudub tegelik ja siiras sisu.

66. Seda, et süüdistatava puhul on ebasiirus usutav ja harjumuslik, kinnitavad ka tema kohta

koostatud kohtuekspertiisiaktid, millest nähtuvalt on eksperdid tajunud tema käitumist üksmeelselt

manipulatiivsena (II kd, tl 74, 62; I kd, tl 67). See annab põhjust uskuda, et ta võib valetada ja öelda

seda, mis talle parasjagu kasulik tundub, sõltumata sellest, kas see on tõde. Ka Riigikohus (RKKKo

1-17-105/35, p 20) on möönnud, et teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine

siiski seada kahetsuse siiruse kahtluse alla – näiteks kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või

tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud

asjaoludest. Käesoleval juhul just selline olukord ongi, sest süüdistatava apellatsiooni peamine

argument, mis korreleerub ka tema seisukohtadega varasemas menetluses, on see, et vastupidiselt

ekspertidele ja kohtu poolt tuvastatule leiab M. Vaik, et tal puudub oma tegude üle kontroll.

VI. Muu karistusega seonduv

67. Kaitsja heidab maakohtule ette, et ta pole põhjendanud, miks on mõistetud vangistus

ainuvõimalik karistus, tagamaks süüdistatava hoidumist uute süütegude toimepanemisest ning

õiguskorra kaitsmist, ning et karistuse mõistmisel pole maakohus järginud otsuste põhistamise

nõuet, mis on käsitatav KrMS § 339 lg 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Maakohus on kaitsja arvates andnud ebaõige hinnangu Martin Vaigu süü suurusele ja jätnud

arvestamata tõenditest nähtuvad ja Martin Vaigu poolt esiletoodud asjaolud, mis on olulised

süüdistatavale karistuse mõistmisel. Nende üldsõnaliste etteheidetega ringkonnakohus ei nõustu.

Maakohus on põhjendanud karistuse mõistmist märkimisväärselt põhjalikult (II kd, tl 184-185)

ning see, et kaitsja pole nende põhjendustega nõus, ei tähenda, et need puuduvad. Samuti paistab

kaitsja olevat lähtunud oma kriitikas ekslikust arusaamast, nagu oleks karistusest vabastamine

eraldi karistusliik. Nii see ei ole. Maakohus on kõigiti adekvaatselt põhjendanud, miks ta eelistas

võimalikest karistusliikidest – vangistus ja rahaline karistus – just vangistust. Arvestades seda,

kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidest nähtuvalt pole süüdistatav suuteline isegi menetluskulusid

tasuma, saab järeldada, et sisuliselt on ka nemad mõistnud, et rahaline karistus ei oleks niikuinii

täidetav. Mis puudutab kaitsja etteheidet süü suuruse ebaõige hindamise osas, siis on see etteheide

paljasõnaline ja ringkonnakohtul pole siin maakohtule midagi lisada. Tutvunud maakohtu otsusega

saab ringkonnakohus vaid tõdeda, et maakohus ei ole M. Vaigu süüd keskmiseks hinnates kindlasti

M. Vaigu süü suurust üle hinnanud.

68. Peamine kaitsja ja süüdistatava vastuväide seoses karistusega puudutab Martin Vaigu isiku

arvestamist. Mõlemad loetlevad rea meditsiinilisi diagnoose ja põhjendusi, mille tõttu ei peaks

Martin Vaik reaalset vangistust kandma (vt ülal otsuse p-d 8-9 ja 18-19). Kaitsja leiab kokkuvõttes,

et süüdistatava puuet, tervist ja senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust, eelkõige on oluline tõhus ravi.

Kaitsja leiab, et süüteo asjaolud, süüdistatava tervislik seisund ja tema vaimuhaigusega seonduvad

motiivid on erandlikud ja Martin Vaigu süüditunnistamisel oleks maakohus pidanud sellest

tulenevalt tema karistuse kergendamise võimalusi kaaluma. Kergem karistus KarS § 74 ja 75

kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning

kaitsta õiguskorda. Süüdistatav ise soovib kodusele ravile ühes elektroonilise valve ja

kriminaalhooldusega,

lisaks

võimalust

käia

alkoholiprogrammis,

psühhiaatri

juures,

abielutoetuses, psühholoogi juures, perenõustamises, ravil ja viharavil.

69. Kohtukolleegium nõustub üksmeelselt maakohtu põhistustega karistuse määra ning

vangistusest tingimuslikult mittevabastamise osas (II kd, tl 184 p ja 185). Maakohus on arvestanud

kõiki olulisi asjaolusid. Maakohus on olnud karistust mõistes leebe, mida apellandid ei paista

teadvustavat. Olles tuvastanud süü keskmääras ja vastutust kergendavate asjaolude puudumise, on

kohus ometi mõistnud mõlema kuriteo eest karistuse märkimisväärselt alla keskmäära ning pole

karistusi isegi täiel määral liitnud, vaid on liitnud need raskema karistuse suurendamise teel ehk

osaliselt. Karistus jääb juba praegu niivõrd oluliselt alla mõlema teo eest mõistetava karistuse

keskmäära (mõlemad teod on karistatavad kuni 5-aastase vangistusega), et isegi kui võtta karistuse

mõistmisel arvesse süüdistatava vaimseid iseärasusi, ei oleks põhjendatud juba niigi madalast

karistusest veel madalamat määrata, arvestades, et tegu on korduvalt ja katseajal samasuguseid

tegusid toime paneva isikuga. Ringkonnakohus ei näe sarnaselt maakohtuga, et oleks alust karistust

kergendada – KarS §-s 60 nimetatud alused selleks puuduvad, kusjuures KarS § 61 aluste esinemist

pole ka apellatsioonides argumenteeritud. Ka KarS §-st 57 ei ole võimalik tuletada nõuet

kergendada karistust just sellises olukorras, nagu kaitsja ja süüdistatav esile toovad. Kuigi kaitsja

rõhutab seda, et liiast on määrata süüdistatavale pikaajalist vangistust, tuleb panna tähele, et

käesolevas asjas arutatud kuritegude eest karistati M. Vaiku (lühimenetluse reeglite kohaselt)

üksnes 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega. Suurema osa kanda jäävast liitkaristusest moodustab

eelmise kohtuotsuse järgi kandmata 2 aasta ja 9 kuuline vangistus, mille liitmine tuleneb seadusest.

70. Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus niisiis õiguslikke aluseid niigi leebe karistuse

kergendamiseks ega selle põhjendamiseks, miks jätta see täitmisele pööramata. KrMS § 74 lg-st 5

saab järeldada, et reeglina tuleb katseajal tahtliku kuriteo toimepanemise puhul siiski liitkaristus

täitmisele pöörata ja üksnes erandlikud põhjused võivad viia teistsugusele otsusele. Selles asjas

selliseid erandlikke põhjuseid pole. Maakohus on õigesti rõhutanud, et kuigi süüdistatavale

mõisteti maksimaalne katseaeg, pani ta uue ja seejuures sisuliselt varasemaga samasse mustrisse

sobituva teo sama kannatanu suhtes toime juba paar kuud pärast vabanemist. Seejuures polnud see

tema esimene kuritegu pärast kohtuotsust, sest teise käesolevas asjas arutatud vägivaldse teo pani

ta toime veel enne nn šokivangistuse lõppu. Sellistel asjaoludel puudub mistahes usutavus väitel,

et nüüd tingimuslikult vabanedes võiks loota süüdistatavalt õiguskuulekat ja kuriteovaba käitumist.

Tähelepanuväärne on ka see, et kuigi M. Vaigul oli katseajal alkoholi tarvitamise keeld (II kd, tl

70), tunnistas ta ka ise apellatsioonkaebuses, et oli 23.01.2021 tarvitanud alkoholi – see viitab, et

ta pole suutnud kriminaalhoolduse reegleid järgida.

71. Ringkonnakohus ei alahinda süüdistatava tervislikku seisundit, kuid kaitsja ega süüdistatava

apellatsioonis pole esitatud tõsiseltvõetavaid argumente, miks ei saa süüdistatava meditsiiniliste

probleemidega toime tulla vanglas. Vangistusseaduse § 52 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid

vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist

reguleerivatele sätetele ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit,

ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase

eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt

suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile

asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seejuures on ka M. Vaik ise oma apellatsiooni lisades

viidanud sellele, et vanglas on üritatud tema raviga sisuliselt tegeleda: „Vanglaarst on /…/ üritanud

mind 3X Tartu Psüh osakonda üritanud panna, millest olen keeldunud.“ Eksperdid on olnud

järjepidevalt üksmeelel selles, et M. Vaik on võimeline karistust kandma, olles tuvastanud tema

psüühikahäired (vt ülal p 38). Samuti on nad olnud üksmeelel selles, et ta on muude tervisehäirete

kõrval ka ravimisõltlane. M. Vaigu apellatsioonis ja selle lisadest, aga näiteks ka politsei

vormikaamera salvestiselt 23.01.2021 ilmneb väga selgelt tema soov ise oma raviskeemi

dikteerida. Tema põhjendused, miks ta muuhulgas ei soovi vanglas olla, hõlmavad väidet, et vangla

arst on liiga vana ja võib ta raviskeemi ära rikkuda – see mõttekäik pole tõsiseltvõetav. Ka viimase

ekspertiisi käigus kurtis ta eksperdile, et vanglas antavad ravimiannused on liiga väikesed; samuti

nähtub ekspertiisiaktist (II kd, tl 9) järgmine asjakohane mõttekäik: „2019 suurendas uuritav

omavoliliselt taas rahustite annuseid ja tema käitumine ning tegevus olid suunatud ainult rahustite

hankimisele. Kui M. Vaikile enam uusi retsepte ei väljastatud, kujunes tal võõrutusseisund

erinevate häirivate kehaliste sümptomitega ning tema käitumine oli inadekvaatne, agiteeritud ja

konfliktne. Kodus tekkisid uuritaval abikaasaga tülid, mis päädisid kehalise väärkohtlemisega,

mille eest talle mõisteti karistus. M. Vaik oli Tallinna Vanglas kuni 30.11.2021. Vabanemise

järgselt alustas uuritav vaatamata teadmisele rahustite liigse tarvitamise mõjust taas rahustite

tarvitamist ja otsis sihipäraselt võimalusi neid juurde saada, külastades erinevaid polikliinikuid ja

arste. Rahustite puudumisel või annuste vähenemisel (kuna retsepte anti piiratult) kujunes halvasti

talutav võõrutusseisund ning M. Vaik muutus pahuraks, konfliktseks ja impulsiivseks.“ Aktist (II

kd, tl 59) nähtub seegi, et pärast viimatist vanglast vabanemist ilmus M. Vaik 30.12.2020 korduvalt

valveõe vastuvõtule retseptisooviga, kaasas enda koostatud raviskeem ja kui tema soovi kohe ei

rahuldatud, teatas valveõele: „Kui te ei taha, et ma teid relvast ähvardama tulen, kirjutage ravimid

välja ja olge vait.“

72. Kõik eelnev viitab sellele, et on äärmiselt ebatõenäoline, et M. Vaik hakkaks vabaduses (olgu

siis elektroonilise valve all või mitte) käituma korrapäraselt ja kuidagi teistmoodi, kui ta käitus

pärast vanglast vabanemist 2020.a lõpus. Pigem võib tema vabanemine tuua kaasa peatse ja teiste

isikute tervist ohustava uue kuriteo. Kuivõrd ekspertiisiaktist nähtuvalt tekitab M. Vaigule

probleeme just võõrutusnähtudega toimetulek (süvendades mh agressiivsust) ja ise ta

meditsiiniliselt näidustatud raviskeemi järgida ja alkoholist loobuda ei suuda, siis on vanglas

viibimine (ühes kaasneva korralise meditsiinilise abiga) tegelikult ka Martin Vaigu enda huvides,

kuigi ta ise ei pruugi sellega nõustuda. Seda ei muudaks ka see, kui kannatanu sooviks M. Vaigu

vabastamist – kannatanu selline soov ei ole kohtule siduv. M. Vaik ei kujutaks praegu vabaduses

endast ohtu mitte üksnes sellele ühele kannatanule.

73. Seejuures, kuigi kaitsja on väitnud, et M. Vaigu tervis on kinnipidamiskohas halvenenud, ei ole

ta seda väidet tõenditega kinnitanud. Samuti pole kohtus tekitatud veendumust, et kui tervise

halvenemine on ka aset leidnud, siis see on tingitud just sellest, et vanglas tullakse M. Vaigu

meditsiinilise toetamisega toime halvemini, kui see toimuks vabaduses. Nagu ülalviidatud

ekspertiisiaktist nähtub, võib siis, kui M. Vaik ei saa nii palju ravimeid, kui ta oma sõltuvuse tõttu

sooviks, olla tal võõrutusnähte, mis pole kahtlemata meeldivad; selles aga ei saa süüdistada vanglat.

Võib nõustuda süüdistatavaga, et vanglas viibimine ei ole tõesti rõõmustav asjaolu ja võib teatud

juhtudel kutsuda esile X omaseid sümptome. Sellegipoolest on kõigi eelmainitud asjaolude koos

hindamisel kõige tõenäolisem see, et praegu on M. Vaigu enda ja ühiskonna huvides, kasulikum ja

ohutum M. Vaigu viibimine vanglas. Seejuures tuleb rõhutada, et kuigi kaitsja räägib pikaajalisest

vangistusest, on M. Vaigul siiski samaväärsed seaduslik võimalus vabaneda vangistusest

ennetähtaegselt juba paari aasta jooksul, kui ta veenab oma käitumisega, et vabanedes uusi

kuritegusid toime ei pane. Niisiis ei saa kaitsja ja süüdistatavaga nõustuda, et vangistusel pole

eripreventiivset väärtust või et karistus on sobimatu just M. Vaigu isiksusega. Seega jättis

maakohus ta õigesti vangistusest tingimuslikult vabastamata.

74. Ringkonnakohus tõdeb ka, et kuigi M. Vaik on oma apellatsioonis ja selle lisades jõudnud

viimaks domineerivale järeldusele, et ta tuleks vabastada koju (taotlus, millele kohtukolleegium

juba ülal vastas), siis on ta apellatsioonis nimetanud alternatiivina ka soovi saada karistuse asemel

sundravile ja/või ravile Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglasse. Ringkonnakohus märgib, et ka selle

on jätnud maakohus põhjendatult tegemata. Käesolevas asjas ei esine KarS § 86 märgitud

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eelduseid (meditsiiniliste eelduste puudumine nähtub ka asjas

tehtud ekspertiisiaktidest). Maakohus on seda otsuses ammendavalt käsitlenud (II kd, tl 183-184).

Mis puudutab vangistuse asendamist raviga, siis KarS § 692 näeb tõesti ette, et kui isikule

mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava

või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. Ravi nimetatud

paragrahvi tähenduses on narkomaanide sõltuvusravi isikule, kes on kuriteo toime pannud

narkomaania tõttu, ning seksuaalkurjategijate kompleksravi täisealisele isikule, kes on kuriteo

toime pannud seksuaalsuunitluse häire tõttu. Põhimõtteliselt on võimalik käesolevas asjas

argumenteerida, et M. Vaik võib olla pannud oma teod toime muuhulgas rahustite ja uinutite

sõltuvuse tõttu. NPALS § 2 p 6 kohaselt on narkomaania psüühiline või füüsiline sõltuvus, mis on

tekkinud narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tagajärjel, st see sõltuvus võib tekkida

ka arsti ordineeritud ravimitest. RHK-10 järgi võib tõmmata siin paralleeli psühhoaktiivsete ainete

tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäiretega (kood F10-F19), mille hulgas on mh rahustite

või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F13) ja mitmete või muude

psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F19). M. Vaigul on

diagnoositud muuhulgas sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest (F19), sh rahustitest ja

alkoholist, mis määrab tema käitumist (ekspertiisiaktid II kd, tl 63, 74p, I kd, tl 69). Siiski pole

ringkonnakohtu hinnangul võimalik selles asjas vangistuse asendamist raviga kaaluda juba

seetõttu, et mõistetud liitkaristus ületab lubatud kaheaastase ülempiiri, millal on võimalik karistust

raviga asendada.

VII. Muud taotlused ja kokkuvõte

75. Kaitsja on taotlenud, et käesolevas asjas kaalutaks KrMS 180 lg 3 alusel menetluskulude osalist

riigi kanda jätmist, kuna Martin Vaigul puudub vara ja piisav sissetulek toimetulekuks ning tema

puuet ja tervislikku seisundit arvestades ei ole ka alust eeldada sissetulekute suurenemist. M. Vaik

ise on taotlenud samadel argumentidel menetluskulude täielikku riigi kanda jätmist.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on juba niigi jätnud KrMS § 180 lg 3 alusel pool

menetluskulust riigi kanda ja lisaks määranud, et M. Vaik võib tasuda menetluskulud aasta jooksul.

Kummaski apellatsioonis ei ole esitatud argumente, mille poolest on maakohtu selline toimimine

puudulik ja mitte-ammendav. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus toiminud menetluskulude

osas seaduslikult ja õiglaselt ja selle otsustuse ümbervaatamiseks puudub põhjus.

76. Süüdistataval on etteheiteid prokurörile, kes on „süüdimõistev ja feministlik“, on tarvitanud

oma positsiooni vääralt, varjanud ja väärkasutanud fakte ja informatsiooni, pannes toime

õigusrikkumisi, täpsemalt väärteo, kui hoidis salajas GG kõned, kes soovis võtta kriminaalasja

tagasi, „milleks tal oli seaduslik õigus“, ja esitas soovi M. Vaik karistamata jätmiseks.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud asja läbi vaadates selliseid prokuröri minetusi, mille kohta oleks

tõendid ja mis saanuks mõjutada kuidagi õige kohtulahendini jõudmist. Nagu juba ülal märgitud,

ei näe seadus ette kannatanu õigust võtta „kriminaalasja tagasi.“

77. Süüdistatav leiab ka, et tema vahistamine kohtunik A. Möldre poolt oli ebaseaduslik, kuna ei

arvestatud

tema

tervisliku

seisundiga.

Ringkonnakohus

selgitab,

et

käesoleva

apellatsioonmenetluse raames ei saa enam maakohtu vahistamismääruse peale kaevata. Süüdistatav

ja kaitsja juba esitasid selle määruse peale kaebused ning Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu

määruse muutmata oma 16.02.2021 määrusega, mis on jõustunud.

78. Apellatsiooni lisas 13 palub süüdistatav vaadata läbi tema 09.06.2021 prokuratuurile esitatud

avaldus vahistamisega tekitatud kahju küsimuses ja vaadata läbi (kohtuasja?) 3-21-1234 faktis

seoses ettevõte ja individuaalsesse pankrotti minekuga, samuti „14222112 OÜ kahju 75 000 EUR“.

Lisa 8 palub ta pärida Harju Maakohtust talle e-maili teel saadetud „RÕA taotlus – mulle tehtud

moraalne, materiaalne ja füüsiline kahju)“. Lisas 11 palub ta rakendada ema YY kontroll, et ta

võtaks ennetuseks X. Apellatsiooni lisas 12 taotleb ta kohut saata vanglale kohtuarstliku ekspertiisi

dokument ja taotleb mõistuse juures olevat arsti. Kõik need taotlused tuleb jätta läbi vaatamata,

kuna neil puudub sisuline seos käesoleva apellatsioonimenetlusega (vähemalt ei ole seda võimalik

M. Vaigu pöördumistest tuletada) ja ringkonnakohtul ei ole alust neid selle menetluse raames

lahendada. Samuti ei saa ringkonnakihus lihtsalt läbi vaadata taotlust, mis on esitatud (väidetavalt)

lahendamiseks prokuratuurile ja mida pole ringkonnakohtule esitatud.

79. Apellatsiooni lisades 13, 10 ja 9 palub süüdistatav teha kõik saadetud ütlused, taotlused ja

avaldused nähtavaks kaitsjale Leelo Viilile. Apellatsiooni lisades 6-7 palub ta korraldada, et

kontakteerutaks Leelo Viiliga ja Riigikohtusse edastataks määruskaebused ja materjalid. Lisas 11

palub ta teavitada GG apellatsiooni läbivaatamisest jõustumisel. Ringkonnakohus selgitab, et

kohus on teinud kõik käesoleva kohtuasja materjalid jooksvalt kohtuinfosüsteemi/e-toimiku kaudu

kaitsjale kättesaadavaks ning kaitsja saab esitada ise Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kui tema ja

M. Vaik seda vajalikuks peavad. Sellisel juhul edastatakse kriminaalasja materjalid

ringkonnakohtust Riigikohtusse. Ringkonnakohus saadab käesoleva otsuse koopia ka kannatanule

GG-le.

80. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et apellatsioonis toodud väidete ja maakohtu otsuses sisalduva

põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse

tühistamiseks. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste

osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas

kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele

on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus

lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis

viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega. Praeguses asjas ei ole argumente, millele tuginedes maakohtu otsust tühistada.

81. Kuna ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks

alust maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt või tervikuna, teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg

1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

82. M. Vaigu kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu

saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks

kokku 129.60 eurot. Taotluse kohaselt on kohtumääruse analüüsi ja nõustamise ning apellatsiooni

koostamise ajakulu 120 minutit ning sellele vastava tasu suurus 108 eurot, millele lisandub

käibemaks 20%, s.o 21,60 eurot, kokku 129, 60 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust

apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis

tuleb

kaitsjale

hüvitada.

Kuna

ringkonnakohus

ei

rahulda

apellatsioone,

jääb

apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 Martin Vaigu kanda.

83. Arvestades kaitsja ja süüdistatava taotlust, väljamõistetavate menetluskulude kogusummat,

kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava olematut päevasissetulekut (II kd, tl 26), tema tervislikku

seisundit ja tema lähitulevikku vanglas, kus on elatise teenimise võimalused piiratud, määrab

kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ositi. Kohus arvestab sedagi, et apellatsioonmenetluse kulud

on väikesed ja suur osa menetluskuludest on juba riigi kanda jäetud, mistõttu pole nüüd tekkinud

kulusid vältimatult riigi kanda jätta. Kohus juhindub seda määrates KrMS § 180 lg-st 3, mis käsib

kohtul

menetluskulusid

määrates

arvestada

süüdimõistetu

varalist

seisundit

ja

resotsialiseerumisväljavaateid ning võimaldab määrata menetluskulud ositi tasumisele. Kuna

maakohtu otsusega, mis jääb muutmata, mõisteti süüdistatavalt välja menetluskulud kogusuuruses

1724, 40 eurot ja määrati, et need võib tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 143,70

eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks igakuist

miinimummakset suurendada. Oluline on, et makstes vähemalt maakohtu otsuses märgitud summa

igal kuul, oleks kõik menetluskulud 12 kuu jooksul hüvitatud. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja

ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile. Ringkonnakohus selgitab ka, et KrMS §-de 423 ja 424 alusel on süüdimõistetul

võimalik taotleda, et maakohtu täitmiskohtunik pikendaks või ajataks menetluskulude tasumist

omakorda kuni ühe aasta võrra.

Allkirjastatud digitaalselt