2-20-7462/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

18. juuni 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-7462

Tsiviilasi

Putnu fabrika Ķekava AS-i hagi X vastu

käenduskohustuse täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. veebruari 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

24 326,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Putnu fabrika Ķekava AS (Läti

Vabariigi registrikood 50003007411), lepinguline

esindaja vandeadvokaat SH

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 26. veebruari 2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 8–9 ja 10.2.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Rahuldada hageja Putnu fabrika Ķekava AS-i taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetlus-

kulude suuruseks apellatsioonimenetluses 600 eurot ja mõista see summa kostjalt X-

lt hageja Putnu fabrika Ķekava AS-i kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud

menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (6)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Läti äriühing Putnu fabrika Ķekava AS (hageja) esitas 22. mail 2020 Harju Maakohtule

hagi X (kostja) vastu käenduslepingu alusel 24 326,40 euro nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja edastas 4. novembril 2019 Baltic Incorportation OÜ-le (edaspidi: põhivõlgnik)

pankrotihoiatuse summas 24 326,40 eurot, mille palus tasuda 10 päeva jooksul;

-

põhivõlgniku esindaja TN teavitas hagejat 6. novembril 2019, et on hoiatuse kätte

saanud ja tegi ettepaneku maksegraafiku sõlmimiseks;

-

kostja allkirjastas 17. detsembril 2019 põhivõlgniku seadusliku esindajana kokkuleppe

võlgnevuse ositi tasumiseks (edaspidi: leping), tunnustades hageja nõuet. Hageja

hinnangul andis põhivõlgnik võlatunnistuse;

-

sama lepingudokumendi p-s 4 andis kostja käenduse, millega tagas põhivõlgniku

kohustuse täitmist 25 000 euro ulatuses;

-

põhivõlgnik ei teinud lepingu alusel ühtegi makset, mistõttu esitas hageja nõude

käendaja vastu. Kostja sai nõudekirja kätte ja sisuliselt tunnistas võlgnevust, kuid ei ole

rahalist kohustust täitnud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

leping on tervikuna tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi;

-

lepingudokumendi päisest nähtuvalt sõlmiti tehing hageja ja põhivõlgniku vahel, aga

kostjat lepingupoolena ei märgitud. Lepingudokumendis isiku nimetamine ei muuda

teada lepingupoolteks ega tekita talle õigusi ja kohustusi;

-

lepingudokumendil puudub hageja pädeva esindaja allkiri. Hageja nimel andis allkirja

SH, kellel puudus hageja esindamise õigus;

-

lepingut tuleb hinnata sisu ja olemuse järgi. Lepingu p 4 ei kajasta käenduslepingut,

vaid garantiid, sest ei kasutatud käenduslepingule omast sõnastust. Samuti puudub

käendaja vastutuse maksimumsumma. Kostja kohustus on hageja ees fikseeritud

25 000 euroga, mis viitab garantiivastutusele. Isegi, kui leping on kehtiv, siis kostja

vastutust puudutav lepingu p 4 on igal juhul tühine;

-

leping on sõlmitud Läti äriühingu ja hageja vahel, seega ei saa välistada, et vaidlus

tuleb lahendada Läti õiguse järgi.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 26. veebruari 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja

määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

hageja edastas 4. novembril 2019 põhivõlgnikule võlausaldaja nõudekirja ja hoiatuse;

-

põhivõlgniku esindaja TN teavitas hagejat 6. novembril 2019, et on hoiatuse kätte

saanud ja tegi ettepaneku maksegraafiku sõlmimiseks;

3 (6)

-

kostja ja SH allkirjastasid vastavalt 17. ja 19. detsembril 2019 lepingudokumendi, mis

on dateeritud 2. detsembriga 2019 ja pealkirjastatud „Kokkulepe võlgnevuse ositi

tasumiseks ja käendusleping“.

3.2. Maakohus kohaldas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse (EÜ)

nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: Rooma I

määrus) art 4 lg 2. Kostja harilik viibimiskoht on Eesti, mistõttu kohaldub Eesti õigus.

3.3. Kostja ei tõendanud, et pooled soovisid garantiilepingu sõlmimist. Nii läbirääkimistest

kui ka lepingu p-st 4 nähtub, et hageja ja kostja soovisid sõlmida käenduslepingu. Viidatud

punktis on selgelt märgitud, et kostja käendab eraisikuna põhivõlgniku kohustust. Samuti

sisaldab p 4 käenduse maksimumsummat. Seega soovis kostja hagejale anda põhivõlgniku

kohustustele käenduse.

3.4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg-te 1 ja 2 ning § 149 lg 1 järgi tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista käenduskohustuse täitmisena põhivõlg 24 326,40 eurot.

3.4.1. Nähtuvalt 29. novembri 2019 e-kirjast, valmistas lepingu teksti ette põhivõlgniku

esindaja TN. Esindaja nõustus ja viis lepingusse sisse hageja muudatusettepanekud, mille

kohaselt kostja isiklikult käendab põhivõlgniku kohustust. Seega sõlmisid hageja ja kostja

käenduslepingu, millega võlgniku seadusliku esindajana käendaja eraisikuna käendab võlgniku

kohustuse kohast täitmist hagejale, käenduse summa on 25 000 eurot.

3.4.2. Tõendamata on kostja väide, et ta ei ole 17. detsembril 2019 käenduslepingut sõlminud.

Ainuüksi lepingudokumendi päises kostja märkimata jätmine ei tähenda, et lepingust ei

tuleneks kostjale kohustusi. Samuti on asjakohatud kostja vastuväited, et ta emakeel on vene

keel ja eesti keele oskused on puudulikud. Lepingu koostas TN, kes viis sisse ka käendust

puudutavad muudatused. Ta pidi vajadusel kostjale lepingu sisu selgitama ja kostja pidi lepingu

sõlmimisel saama aru, et käendab põhivõlgniku kohustusi. Kostja eesti keelest arusaamist

tõendab ka asjaolu, et kostja on hagejale vastanud eestikeelse e-kirjaga.

3.4.3. Põhivõlgniku esindajana on kostja lepinguga hageja nõuet tunnustatud, kuid võlga ei

tasunud. Seega on hageja õigustatud nõudma võla tasumist käendajalt. Hageja pöördus

kohtuväliselt kostja poole 19. mail 2020. Kostja sai nõudekirja kätte ja vastas sellele

20. mail 2020, paludes teha maksegraafiku.

3.5. Vastuseks kostja väitele, et lepingut ei allkirjastanud hageja poolt pädev isik, märkis

maakohus, et olemas on käendaja tahteavaldus hageja ees võlgniku võla tagamiseks ning VÕS

§ 144 lg 1 alusel hageja tahteavalduse olemasolu ei oma tähtsust. Käenduslepingu sõlmimiseks

piisab käendaja ühepoolsest avaldusest.

3.6. Maakohus pidas hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks 15 t

ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks). Hageja tasus hagilt riigilõivu 900 eurot

ja kandis tõlkekulusid 95 eurot. Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuluna 3000,75 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda

viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Eesti õiguse

kohaldamist kostja enam ei vaidlusta. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks leidis maakohus ebaõigesti, et käendusleping ja –kohustus kehtivad. Lepingu-

dokumendi üla- ja alaosas märgiti lepingupooltena vaid hageja ja põhivõlgnik. Sellest nähtub

tahe käsitleda õigustatud ja kohustatud isikutena vaid neid. Kostja käenduskohustuse aspektist

pole oluline, et kostja oli allkirjastamise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. Juriidilised ja

füüsilised isikud on eraldi õigussubjektid, mistõttu tuleb eristada nende tahteavaldusi.

4 (6)

4.2. Teiseks leidis maakohus valesti, et leping kehtib vaatamata hageja pädeva esindaja

allkirja puudumisele. Maakohtu seisukoht põhineb ekslikul arusaamal, et leping sisaldab vaid

käenduslepingut. Lepingudokumendi sisu järgi kajastab see aga võlatunnistust (p 1),

kokkulepet võla ositi tasumise kohta (p 2) ja käenduslepingut (p 4).

Lepingu p-de 1 ja 2 sõlmimiseks olid vajalikud hageja ja põhivõlgniku kehtivad tahteavaldused.

Hageja avaldused puuduvad, st p-d 1 ja 2 ei kehti. Leping ei ole jõustunud, sest p 6 näeb ette,

jõustumise allkirjastamisel. Käenduskohustus rajaneb p-dest 1 ja 2 tuleneval kohustusel.

Kuivõrd neid kohustusi ei tekkinud, siis ei ole tekkinud ka käenduskohustust – seda isegi juhul,

kui käendusleping oleks kehtiv.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest hageja

ja põhivõlgniku suhtluse kohta 2019. aasta novembris ning 2. detsembriga 2019 dateeritud

lepingudokumendi allkirjastamise kohta (vaidlustatud otsuse p 13, TsMS § 652 lg 1 p 1).

Lisaks ei vaidle pooled, et hageja ja põhivõlgniku vahel oli varasem võlasuhe, millest tulenevate

põhivõlgniku kohustuste kohta vormistati viidatud lepingdokument.

8. Ringkonnakohus käsitleb esmalt käendatud kohustuse kvalifitseerimist ja sellele kohalduva

õiguse määramist.

8.1. Riigikohus on maakohtu otsuse p-s 17.3 refereeritud normide (eelkõige VÕS § 142 lg 1

ja § 145 lg 1) põhjal kokkuvõtvalt märkinud, et need kehtestavad käendaja vastutuse ja selle

ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest

(12. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12 kolmas lõik). Muu hulgas tähendab see,

et käenduslepingul rajaneva nõude rahuldamiseks peab kohus kvalifitseerima õigussuhte,

millest tuleneb käendatud kohustus (nn põhikohustus ja põhisuhe). Samuti tuleb vaidluse korral

kontrollida, kas kõnealune kohustus on tekkinud ja vastav nõue sissenõutav. Maakohus rikkus

TsMS § 438 lg 1, sest otsuses ei ole põhikohustus õiguslikult kvalifitseeritud.

8.2. Hageja väitis algselt, et põhivõlgnik andis konstitutiivse võlatunnistuse VÕS § 30

tähenduses. Apellatsioonimenetluse nõustus hageja, et tegemist on siiski deklaratiivse võla-

tunnistusega. Sellega nõustub ka ringkonnakohus. Enne võlatunnistuse andmist oli hageja

saatnud põhivõlgnikule pankrotihoiatuse samas summas 24 326,40 eurot. Eesti õiguse järgi on

varasema võla tunnistamine kokkulepe, et see võlgnetakse laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses

(st deklaratiivne võlatunnistus). Kostja ei esitanud põhikohustuse tekkimise asjaoludele sisulisi

vastuväiteid, aga seadis kahtluse alla Eesti õiguse kohaldamise ja tugines kokkuleppe

dokumendil hageja pädeva esindaja allkirja puudumisele.

8.3. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus

määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava

tähendusega ning lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, samuti

võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud

abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Algse kohustuseta

konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saab eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta

ei ole poolte taotletud eesmärk saavutatav (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-147-15, p 13 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul sellist tahet

pole esile toodud. Seega andis põhivõlgnik deklaratiivse võlatunnistuse, st kohustus tagastama

24 326,40 eurot laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses.

5 (6)

8.4. Praeguseks pole pooltel vaidlust, et nendevahelisele võimalikule käendussuhtele

kohaldub Eesti õigus. Sellest ei saa aga järeldada sama õiguse kohaldamist põhisuhtes. Kuigi

VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt,

siis ei mõjuta see käendatud kohustuse aluseks olevale õigussuhtele kohalduva õiguse

määramist.

8.5. Maakohtu otsuses asjakohaselt viidatud Rooma I määruse art 4 lg 2 kohaldub ka hageja

ja põhivõlgniku vahelisele õigussuhtele. Nimelt ei ole laenuleping märgitud sama artikli

esimeses lõigus ja pooled ei tugine nende kahe isiku kokkuleppele kohaldatava õiguse kohta.

Seega tuleb põhisuhtele kohaldatav õigus määrata põhivõlgniku asukoha järgi (vt lisaks

Rooma I määruse art 19 lg 1). Pooled ei vaidle, et põhivõlgnik on Eestis õiguse alusel asutatud

ja Eestis asuv äriühing. Järelikult kohaldub põhisuhtele Eesti õigus.

9. Hageja nõude rahuldamist ei takista kostja väide, et võlatunnistusel puudub hageja pädeva

esindaja allkiri. Kohustatud isiku poolt kirjalikult võla tunnistamine, millega luuakse iseseisev

kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, ei nõua õigustatud isiku samas

võlatunnistuses väljendatud kirjalikku nõusolekut. Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja

kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti (Riigikohtu 19. oktoobri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-101-04, p 28). Viidatud seisukoha kujundamisel aluseks võetud sätetest (VÕS § 11 lg 4, VÕS

§ 30 lg-d 1 ja 2) järeldub, et hageja nimel antud allkirjal pole tähtsust.

10. Käenduskohustuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja vastab

kaebuse väidetele järgnevalt.

10.1. Põhjendamatu on kostja arusaam, et vaidlusalusest lepingudokumendist nähtub ainult

hageja ja põhivõlgniku võlasuhe. Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 17.5 õigesti, et

lepingudokumendi päises kostja märkimata jätmine ei tähenda, et lepingust ei tuleneks kostjale

kohustusi. Samuti ei järeldu sama dokumendi lõpus kostja eraldi nimetamata jätmisest, et kostja

ei ole lepingupool. Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda mitu lepingut, milleks käesoleval

juhul on põhivõlgniku nimel antud võlatunnistus ja kostja nimel antud käendus (vrd Riigikohtu

4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-14, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Käenduslepingu sõlmimise tahteavaldus on piisava selguse ja täpsusega kajastatud

lepingudokumendi p-s 4, kus on märgitud kostja isik koos isikukoodiga. On õige, et allkirja

andmine võlatunnistusele ei tähenda alati käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest

ja poolte tahtest võib seda siiski ka tähendada (Riigikohtu 30. septembri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-66-14, p 24 esimene lõik). Käesoleval juhul on lepingudokumendi p-s 4 piisava

selgusega avatud kostja roll käendajana, st kostja allkiri tähendab ühtlasi käenduslepingu

sõlmimist.

10.2. Lisaks maakohtu põhjendustele kontrollib ringkonnakohus, kas käendusleping vastab ka

tarbijakäenduse tunnustele ja tingimustele. Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus

käendajaks on füüsiline isik (VÕS § 143 lg 1). Kostja on füüsiline isik, st ta andis

tarbijakäenduse. Maakohus leidis sisuliselt õigesti, et lepingus lepiti 25 000 eurot kokku kostja

kui käendaja vastutuse rahalise maksimumsummana (VÕS § 143 lg 2). Samuti on kostja

avaldus, milles ta kohustus võtma endale käendusest tulenevad kohustused, kirjalikus vormis

(VÕS § 144 lg 2, TsÜS §-d 78 ja 80). Järelikult on seadusest tulenevad täiendavad tingimused

täidetud.

10.3. Põhjendamatu on kostja argumentatsioon, et lepingu sõlmimise tahteavaldused tegid

ainult põhisuhte pooled. Kostja digiallkirja juures ei ole märgitud piirangut, et allkiri oleks

antud ainult põhivõlgniku nimel. Kui isik peab erinevates rollides dokumendi allkirjastama, siis

on tal piisav anda üks allkiri. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et kui lepingudokumendi

teksti järgi osaleb isik tehingus mitmes rollis, siis peab ta mõnes rollis tehinguga mitte-

nõustumise korral seda oma allkirja juures ise märkima.

6 (6)

10.4. Lepingudokumendist nähtuvate võlasuhete kehtivust ei mõjuta puudused hageja

esindatuses. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 18.3 asjakohaselt, et VÕS § 144 lg 1

järgi pole võlausaldaja esindaja allkiri käendussuhtes vajalik. Lisaks leidis ringkonnakohus

eespool p-s 9, et see polnud vajalik ka põhisuhtes. Järelikult polnud hagejal üldse vaja

lepingudokumenti allkirjastada. Nii põhivõlgniku kui kostja kohustuste tekkimiseks oli piisav

kostja allkiri. Seetõttu ei takistanud lepingudokumendis kajastatud kohustuste tekkimist ka

p-s 6 märgitud jõustumise tingimus, sest ka selles osas oli piisav kohustatud isikute

(põhivõlgnik ja kostja) nimel allkirja andmine. Pealegi on hageja hiljemalt käesolevas

menetluses mõlemad lepingud heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1 koostoimes §-ga 113).

10.5. Vaidluse lahendamiseks pole vajadust eristada, kas vaidlusaluses lepingudokumendis

sisaldus täiendav kokkulepe võla ositi tasumise kohta. Pooled ei vaidle, et põhivõlgniku

kohustuse täitmise tähtpäev on möödunud ja hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Pealegi

tuleneb eelmise p 10.4 viimasest lausest, et kui selline kokkulepe vajaski kehtivuseks hageja

esindaja allkirja, siis on kokkulepe heaks kiidetud.

11. Eelnevast tuleneb, et maakohus on hagi kokkuvõttes õigesti rahuldanud. Apellatsioon-

kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja kaebus jääb rahuldamata. Menetlus-

kulude jaotust ja kindlaksmääramist kostja eraldi ei vaidlustanud.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 1012,50 euro hüvitamist, mis on

tasu 6 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei

esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja

põhjendatud ajakulu 4 t (sh tutvumine kaebusega, analüüs ja vastuse koostamine 3 t; täiendava

seisukoha ja kulunimekirja koostamine ning esitamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et

vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud

uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja

ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna

600 eurot (= 4 t × 150). Rahuldamata jääb hageja taotlus 412,50 euro (= 1012,5 – 600) hüvita-

miseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)