2-18-6061/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-6061

Kohtuasi

Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI hagi Elveda

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi ja MG

piima invest OÜ vastu Osaühingu KENTEX FINANCE

EESTI nõude tunnustamiseks Elveda OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu

KENTEX

FINANCE

EESTI

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing KENTEX FINANCE EESTI

(registrikood

11764025),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Edgar-Kaj

Velbri

Kostja I (vastustaja) Elveda OÜ (pankrotis) (registrikood

12059211) pankrotihaldur Maire Arm, lepinguline

esindaja advokaat Erki Siht

Kostja II (vastustaja) MG piima invest OÜ (registrikood

14161735), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaisa

Margus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde Elveda OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi 1. juunil

2021 esitatud menetlusdokumendi lisa.

2. Jätta muutmata Harju Maakohtu 23. märtsi 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-18-6061, kuid täiendada ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Osas, milles

maakohus jättis Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI hagi Elveda OÜ

(pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi ja MG piima invest OÜ vastu nõude

2889,26 euro tunnustamiseks Elveda OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses

rahuldamata, on maakohtu otsus jõustunud.

3. Jätta Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Osaühingu KENTEX FINANCE

EESTI kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing KENTEX FINANCE EESTI (hageja) esitas 18. aprillil 2018 Harju Maakohtule

Elveda OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi (kostja I) ja MG piima invest OÜ (kostja II)

vastu hagi, milles palus tunnustada hageja 9001,64 euro suurust nõuet Elveda OÜ (pankrotis)

(võlgnik) pankrotimenetluses teise järgu või alternatiivselt kolmanda järgu nõudena.

Menetluskulud palus hageja jätta võlgniku ja kostja II kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulutati 19. oktoobril 2016 välja võlgniku pankrot.

22. novembril 2017 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse. Hageja andis

võlgnikule laenu 28. jaanuaril 2014 ja 3. veebruaril 2015 vastavalt 900 eurot ja 450 eurot.

Samuti on hagejale loovutanud oma nõuded võlgniku vastu GKG Investeeringute AS

(kustutatud) (GKG), kes andis võlgnikule laenu 1. novembril 2012 470 eurot, 17. aprillil 2013

560 eurot, 16. mail 2013 450 eurot, 12. juunil 2013 2400 eurot, 22. augustil 2013 450 eurot ja

5. detsembril 2013 2400 eurot. Laene ei ole tagastatud, mistõttu on hagejal võlgniku vastu

põhinõue 8080 eurot, millest hageja loovutas kolmandale isikule 1350 eurot, seega on hageja

lõplik põhinõue 6730 eurot. Samuti on hagejal õigus nõuda intressi määraga 12% võlgnetavalt

summalt aastas alates laenu andmisest kuni 19. oktoobril 2016 võlgniku pankroti

väljakuulutamiseni. Intressimäär tuleneb võlgniku ja GKG vahelisest kokkuleppest. Hageja

intressinõue on 2271,64 eurot.

GKG dokumentatsioon hävitati raamatupidamisteenuse osutaja poolt, kuid hageja on

maksekorraldustega ja neis märgitud selgitusega „vastavalt lepingule“ tõendanud, et GKG

andis võlgnikule laenu. Laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu on kinnitanud nii ajutine

haldur aruandes kui ka laenulepingute sõlmimise ja ajutise halduri aruande koostamise ajal

võlgniku juhatuse liikmeks olnud AV. A. V kinnituse ja ajutise halduri aruande näol on tegemist

avalikkusele suunatud võlatunnistusega, millega võlgniku esindaja võttis kohustuse omaks.

Võlgnikul iseseisev majandustegevus puudus, mistõttu ei saanud ka olla tegemist muu kui

laenulepinguga. Lisaks on A. V ajutisele haldurile kinnitanud, et hagejal on võlgniku vastu nõue

8080 eurot, seega oli võlgniku juhatust nõude loovutamisest teavitatud. Kõrvalnõude suurus ja

selle arvestamise määr 12% aastas on tõendatud A. V kinnitusega ajutisele haldurile. Kui

hagejal ei peaks olema nõuet laenulepingu alusel, siis on hagejal samas summas alusetust

rikastumisest tulenev nõue.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I vastuväidete kohaselt on hageja nõue fiktiivne ja tagantjärele tuletatud. Ajutise halduri

aruanne ei ole käsitatav võlatunnistusena, sest ajutisel halduril puudub selle andmiseks õigus.

Samuti on laenulepingu sõlmimine tõendamata, sest vastupidisel juhul oleks hagejal kui

raamatupidamiskohustuslasel olemas laenusuhet tõendav algdokument ning maksekorralduste

selgitustes puudub viide laenulepingule või -suhtele.

Nõude loovutamist ei tõenda vestlused kolmandate isikute vahel, kellel puudub käesoleval

ajahetkel mistahes puutumus võlgnikuga ja kes ei ole olnud hageja juhatuses. Hageja ei ole ka

tõendanud, et A. V teavitas kostjat I nõude loovutamisest. Isegi kui GKG on dokumendid

hävitanud, siis peaksid dokumendid olema hagejal.

3. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole hagejal nõuet võlgniku vastu, kuna ta on nõude

loovutanud Consegna OÜ-le. Tõendamata on ka 5. detsembril 2013 GKG tehtud ülekanne

võlgnikule summas 2400 eurot. Samuti ei ole tõendatud, et GKG andis võlgnikule laenu. Seda

ei kinnita ka maksekorraldustel märgitud selgitus.

Võlgniku esindaja ajutisele haldurile antud teave ei kinnita võlgniku kohustuse olemasolu ega

nõude loovutamist hagejale. Võlgniku raamatupidamises ei ole tuvastatud GKG nõuete

loovutamist hagejale kinnitavaid dokumente. A. V kinnitus OKle ei ole usaldusväärne tõend.

Samuti ei saa nimetatud isikud kinnitada nõude kuulumist hagejale, sest nad ei ole kunagi olnud

hageja juhatuses.

Asjakohane ei ole GKG raamatupidamisdokumentide puudumine nende hävimise tõttu juunis

2014. Nõude loovutamise korral peaksid dokumendid olema hagejal ning kui A. V andmetel

oli hageja nõue võlgniku vastu tekkinud 28. jaanuaril 2014, siis pidanuks nõude aluseks olevate

dokumentide originaalide üle andmine toimuma jaanuaris 2014. Võlgniku dokumentide hulgas

ei ole ka GKG teavitust võlgnikule nõude loovutamisest. Samuti on tõendamata intressinõue,

sest esitatud ei ole ühtegi dokumenti, kust nähtuks kõrvalnõuete arvestamise õigus määraga

12% aastas. Lisaks on alusetu hageja väide, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. See

on ka vastuolus hageja väitega, et talle loovutati laenulepingust tulenev nõue, sest alusetult saab

rikastuda lepinguväliselt.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 23. märtsi 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda, kuid kostjatele hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei

määranud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis kohus tsiviilasjas nr 2-18-4817 ennistamata hageja

nõude esitamise tähtaja, mistõttu on võimalik hageja nõuet hagi rahuldamise korral tunnustada

kolmanda järgu nõudena. Hageja on esitanud vastuolulisi väiteid laenulepingu sõlmimise ja

selle tingimuste osas. Esitatud on üks maksekorraldus selgitusega „vastavalt 03.02.2015

lepingule“, mis tõendab 3. veebruaril 2015 hageja poolt võlgnikule tasutud 420 eurot. See ei

seondu GKG maksekorraldustega võlgnikule. Hageja on ka kinnitanud, et sellest

maksekorraldusest tuleneva nõude on ta loovutanud. Samuti tugineb hageja laenulepingute

sõlmimise osas A. V selgitustele, kelle ajutisele haldurile koostatud nimekirjas ei ole kohustust

GKG ees ning hageja ees on kohustuse tekkimise ajana märgitud 28. jaanuar 2014. a ja alusena

laenuleping. Tunnistaja GKG likvideerija Janno Saar ei teadnud, kas GKG on teinud ülekandeid

võlgnikule ning tunnistaja A. V sõnul märkis ta kohustuste nimekirjas võlausaldajad, kes olid

koostamise ajal nõude omanikud. Eelnevat arvestades ei ole hageja tõendanud laenulepingute

sõlmimise aega.

Tõenditest ei nähtu GKG ja võlgniku tahteavaldusi laenulepingute sõlmimiseks. Kuivõrd A. V

kinnitas, et ta oli võlgniku juhatuse liige alates 2014. a maikuust, kuid nõude aluseks olevad

pangaülekanded tehti ajavahemikus 2012.–2013. a, siis on välja toomata, kes juriidiliste isikute

esindajatena vähemalt suulises vormis lepingu sõlmisid ja kas neil oli selleks kehtiv

esindusõigus. Maksekorraldustega perioodist 1. november 2012. a kuni 22. august 2013. a on

tõendatud, et GKG on teinud võlgnikule ülekandeid 4330 euro ulatuses. Menetluses ilmnes, et

5. detsembril 2013 tegi ülekande summas 2400 eurot Fedata Invest OÜ (kustutatud), seega on

hageja põhinõue selles osas alusetu. Samuti ei ole hageja tõendanud intressi kokkuleppe

sõlmimist määraga 12% aastas ja seda ei kinnita ka tunnistajate ütlused. Võlgniku endise

juhatuse liikme poolt ajutisele haldurile esitatud võlgnevuste nimekiri ei omista sellele

nimekirjale või ajutise halduri aruandele võlatunnistuse tähendust, kuivõrd võlatunnistuse näol

on tegemist lepinguga ja ajutine haldur ei ole võlatunnistuse pooleks või seaduslikuks

esindajaks, kellel oleks õigus anda võlgniku nimel võlatunnistusi ja/või kinnitada kohustusi.

Ainuüksi maksekorraldustega ei ole tõendatud GKG ja võlgniku vaheline laenusuhe, sest

maksekorralduste selgitus ei viita laenulepingule. Hageja ei ole täiendavalt tõendanud ühtegi

asjaolu, mis viitaks laenulepingu sõlmimisele, sh on esitanud vastuolulisi seisukohti. Lisaks ei

ole hagejal alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Maksekorraldused võivad olla tehtud

lepingu alusel, kuid tõendatud ei ole laenusuhe. Kuivõrd hageja lähtus menetluses läbivalt

sellest, et GKG ja võlgniku vahel oli laenusuhe ning hageja ei ole tõendanud, et rikastamiseks

taheti täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära, siis

on tõendamiskoormis täitmata.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti

rahuldamata hageja hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses 4330 euro ja

kõrvalnõude 1728,38 euro ulatuses, ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja tunnustada

hageja 6112,38 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja

jätta võlgniku ja kostja II kanda.

Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud.

Siinjuures jättis kohus formaalselt menetlemata kostja II 30. aprillil 2020 hilinenult esitatud

dokumendi, kuid tegelikult selles esitatud väiteid menetles ja jättis menetlemata üksnes hageja

tähtaegse vastuse sellele. Laenulepingu sõlmimise aja osas puudub kohtu viidatud vastuolu, sest

hageja andis seitsmel erineval kuupäeval teostatud ülekannetele viimase ülekande kuupäeva

põhjal tähistuse „3. veebruari 2015. a laenuleping“, sest sellises summas laenuleping tekkis

alles viimase ülekande tegemise päeval.

Maakohtu järeldus, et esitatud ei ole tahteavaldusi, millest nähtuks laenulepingu sõlmimise

tahe, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Maksekorraldustest nähtuvalt on maksed teostatud

„vastavalt lepingule“ ja „lepingu alusel“, mille näol on tegemist konkludentse tahteavaldusega.

Laenulepingu sõlmimist on kinnitatud ka hiljem – selleaegse juhatuse liikme ütlused, GKG

nõuete hagejale loovutamine ning võlgniku juhatuse kaudu hagejale kinnituskirja ja ajutisele

haldurile ülevaate esitamine, millest nähtuvad hageja väidetud lepingu sõlmimine. Kohus jättis

tähelepanuta, et hageja on tõendanud võlgniku endise juhatuse liikme A. V ütlustega, et võlgnik

oli valdusettevõte, mis finantseeris enda tegevust vaid laenude abil. Samuti leidis kohus

ebaõigesti, et hageja väited laenu suuruse osas on vastuolulised, sest 4330 euro ulatuses puudub

vaidlus, et GKG on ülekanded teinud.

Maakohus jättis intressikokkuleppe küsimuses hindamata A. V ütlused. Samuti on vastuoluline

kohtu järeldus, et kuna tõendatud ei ole laenulepingu sõlmimine, siis ei ole tõendatud ka alusetu

rikastumise nõude olemasolu. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et laenulepingut ei sõlmitud,

kuid ei tuvastanud ka ühegi muu lepingu olemasolu, siis on alusetu rikastumise nõude eeldused

täidetud. Lisaks oleks menetluskulud tulnud jätta kostja II kanda, sest kostja II esitas hilinenult

mahuka seisukoha, lubamatu vastuväite ja korduvaid taotlusi.

Vastustajate seisukohad

6. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt jätta muutmata, kuid täiendada ja osaliselt muuta

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti tema hagi võlgniku pankrotimenetluses 6112,38

euro suuruse nõude tunnustamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti hagi rahuldamata võlgniku

pankrotimenetluses hageja 2889,26 euro suuruse nõude tunnustamiseks. Selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

9. Vaidlus puudub selles, et võlgniku pankrot kuulutati välja 19. oktoobril 2016 ja hageja esitas

22. novembril 2017 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse. Tsiviilasjas nr 2-18-4817

jäeti hageja nõude esitamise tähtaeg ennistamata ning käesoleva hagi rahuldamise korral saab

hageja nõuet tunnustada kolmanda järgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 3 järgi.

Kuna pooled selle asjaolu üle ei vaidle, siis puudub vajadus kostja I poolt 1. juunil 2021

menetlusdokumendi lisana esitatud tsiviilasjas nr 2-18-4817 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu

11. jaanuari 2019. a otsuse asja juurde võtmiseks (TsMS § 652 lg 4).

10. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis kostja II 30. aprillil

2020 esitatud menetlusdokumendi ja sellega seoses ka hageja 21. mail 2020 esitatud

menetlusdokumendi arvestamata (kd II, tl 93 ja pöördel). Kostja II saab sellele veale

apellatsiooniastmes tugineda TsMS § 333 lg-te 2 ja 3 järgi, sest ta esitas vastuväite kohtu

tegevuse kohta (vt kostja II 15. juuni 2020. a menetlusdokument; kd II, tl 94–95).

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja II esitas 30. aprillil 2020

menetlusdokumendi hilinenult. Asja menetlus oli peatatud ning pärast menetluse uuendamist

esitas hageja 20. veebruaril 2020 menetlusdokumendi, milles esitas täiendavad seisukohad ja

selgitused, taotluse tõendite kogumiseks ning täpsustas kõrvalnõuet. Sellises menetluslikus

olukorras ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja II on esitanud menetlusdokumendi

hilinenult. Maakohus ei ole välja toonud, millist kohtu poolt määratud või seaduses sätestatud

tähtaega kostja II menetlusdokumenti esitades rikkus. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud

maakohus avalduste ja seisukohtade esitamise tähtaega pooltele määranud ning eelmenetlus ei

olnud lõppenud.

Lisaks tuleb arvestada, et hageja esitas 20. veebruari 2020 menetlusdokumendis taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks. Seega pidi kostja II arvestama kogutavate tõenditega, millega

hageja soovis hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Sellest tekkis kostjal II omakorda

kohustus oma vastuväiteid tõendada. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal

tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale II ette heita ainult

vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate

asjaolude tõendamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kui hageja esitab tõendid asjaolu

tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda

tõendada (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13).

Ringkonnakohus saab menetlusnormi rikkumise kõrvaldada, menetledes kostja II 30. aprilli

2020. a ja hageja 21. mai 2020. a menetlusdokumente, mh hinnates nendega koos esitatud

dokumentaalseid tõendeid. Pooli on sellest teavitatud (kd II, tl 183 ja pöördel).

11. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on

apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus

nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea kolleegium

vajalikuks maakohtu põhjendusi täies ulatuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Vaatamata eelpool

viidatud menetlusõiguse normi rikkumisele jättis maakohus lõpptulemusena hagi õigesti

rahuldamata. Kolleegium täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, võttes seisukoha väidete ja

tõendite kohta, mis jäid maakohtu poolt ebaõigesti arvestamata.

11.1. Maakohus tuvastas, et laenulepinguline suhe GKG ja võlgniku vahel on tõendamata.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning põhjendab seda järgnevalt. Selleks, et

tuvastada laenulepingu olemasolu, hindas maakohus hageja väiteid laenulepingu sõlmimise

asjaolude ja tingimuste kohta (laenulepingu sõlmimise aeg, tahteavaldused ja laenusumma)

ning käsitles põhjendatult nendes avaldunud vastuolusid. Kolleegium ei nõustu hageja

etteheitega, et maakohus on jätnud hageja esitatud asjaolud ja tõendid hindamata, rikkudes

sellega TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 2 ja § 438 lg-t 1. Maakohus on vajalikus ulatuses hageja

väiteid ja tõendeid analüüsinud, mh ka põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta

(TsMS § 442 lg 8).

Hageja väidete ja tõendite hindamise tagajärjel jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et

laenulepingu(te) sõlmimise asjaolud on tõendamata. Nii ei olnud võimalik maakohtul

tuvastada, kas tegemist oli mitme või ühe laenulepinguga ning millal ja mis tingimustel

kokkulepe sõlmiti. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et ta pole kordagi väitnud, et GKG ja

võlgniku laenulepinguline suhe tekkis 3. veebruaril 2015. Hageja on seda menetluse kestel

väitnud. Hageja esitatud asjaolude kohaselt tehti mitmeid ülekandeid, ja selline üldnimetus –

3. veebruari 2015 laenuleping – on antud põhjusel, et „laenuleping muutus iga maksega ja

sellises summas laenuleping sai tekkida alles viimase ülekande tegemise päeval (mis ei

välistanud muus summas lepingu tekkimist varasemal ajal)“ (vt hageja 21. mai 2020. a

menetlusdokumendi p 2.3.1.2; kd II, tl 37 ja pöördel). Seega on maakohus menetlenud hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1).

11.2. Hageja soovis vaidlusaluseid asjaolusid tõendada tunnistajate ütlustega. Kolleegium

leiab, et tunnistaja A. V ütlused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Hageja soovis tunnistaja

A. V ütlustega tõendada, et „GKG-lt Elvedale tehtud maksed summas 4330 eurot on tehtud

laenulepingu alusel. [---] V. V saab ütlusi anda ka laenu tingimuste osas“ (kd I, tl 132, p 2.3).

Kolleegium märgib, et hageja ei toonud tõendite kogumise taotluses TsMS § 236 lg 3 järgi

välja, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta tõendite kogumist taotleb. Tõendiga

tõendatakse faktilist asjaolu, mitte õiguslikku hinnangut. Nii ei ole välja toodud, kes

laenulepingu pooli lepingu sõlmimisel esindasid ja millised olid laenu andmise tingimused, sh

kõrvalkohustused ja tähtaeg. Maakohus rahuldas hageja taotluse, kuigi see oli üldsõnaline ja ei

sisaldanud faktiväiteid tegevuse kohta ega kokkuleppe täpset sisu niivõrd, kuivõrd see peab

teisele poolele ja kohtule enne tunnistaja küsitlemist teada olema. Nimetatud menetlusõiguse

normi rikkumine aga asja lõppjäreldust ei mõjutanud, sest maakohus jõudis õigele järeldusele,

et tõendamata on laenulepingu sõlmimiseks vastastikuste tahteavalduste vahetamine.

Tunnistaja A. V ütlustest tuleneb, et võlgnik sõlmis A. V juhatuse liikmeks oleku ajal

laenulepinguid. Nendest ütlustest ei tulene ühtegi konkreetset asjaolu, mis võiks kinnitada

hageja väiteid GKG laenulepingute kohta. Samuti ei saa laenulepingu olemasolu tuletada

sellest, et võlgnik ei müünud perioodil 2014–2017 kaupa ega osutanud teenust. Esiteks,

tunnistaja A. V seda asjaolu ei tõendanud (vastus küsimusele: „Ei oska praegu nimetada.“; kd

II, tl 124). Samuti, kui maksed tehti võlgnikule 2012–2013, siis ei ole asjakohane sisustada

nende maksete tegemise asjaolusid tunnistaja A. V ütlustega võlgniku majandustegevuse kohta

perioodil 2014–2017. Teiseks, isegi kui võlgnik vaidlusalusel perioodil ei müünud kaupa ega

ostutanud teenust, ei loo see laenulepingu olemasoluks eeldust ega pööra tõendamiskoormist

ümber.

11.3. Hageja peab olulisteks tõenditeks ajutise halduri aruannet ning O. K ja A. V e-

kirjavahetust (kd I, tl 8–15, 33). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium,

et need dokumendid on koostatud võlgniku pankrotimenetluse ajal ning need ei haaku teiste

asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega (võlgniku 2012 ja 2013 majandusaasta aruanded ning

hageja 2015–2017 majandusaasta aruannete bilansid). Nende tõendite põhjal ei ole võimalik

tuvastada, milles laenulepingu pooled kokku leppisid ja milline oli sellest tulenevalt lepingu

õiguslik sisu. Kohtupraktikas on kaudsed tõendid lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229

lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Eespool viidatud tõendite

põhjal ei ole võimalik tõendamist vajava asjaolu, s.o laenulepingu sõlmimine, esinemist

järeldada. Samuti on hageja põhjendused, miks ei olnud laenukohustusi äriühingute

majandusaasta aruannetes nõuetekohaselt kajastatud, oletuslikku laadi. Tulenevalt kostja II

esitatud asjaoludest tulnuks väidetavaid laenusummasid kajastada võlgniku majandusaasta

aruande sektsioonis „Rahavoogude aruanne“ kui rahavoogu finantseerimistegevusest.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgniku ajutise halduri aruandes vaidlusaluse

nõude kajastamine ei ole käsitletav võla tunnistamisena ega nõude tunnustamisena (kd I, tl 12).

Hageja käsitluse kohaselt tuleks kõiki ajutise halduri aruandes kajastatud kohustusi lugeda

aruande põhjal tõendatuks. Sellega kolleegium ei nõustu. Ajutise halduri aruannet ei saa

käsitada dokumentaalse tõendina aruandes kajastatud kohustuste olemasolu osas. Tegemist on

võlgniku juhatuse liikme poolt ajutisele haldurile antud andmetega ning juhatuse liikme

subjektiivse hinnanguga, mis ei vasta ei konstitutiivse ega deklaratiivse võlatunnistuse

tunnustele. Tulenevalt PankrS § 101 lg-st 1 (kuni 31. jaanuarini 2021. a kehtinud redaktsioon)

on haldur kohustatud kontrollima esitatud nõude põhjendatust ning lg 2 kohaselt võivad

võlausaldajad esitada haldurile nõude kohta kirjalikke vastuväiteid.

11.4. Hageja viitab apellatsioonkaebuses sellele, et tegemist ei saanud olla kinkega. Kolleegium

märgib, et hageja ei pea tõendama, et makseid ei tehtud võlgnikule kinkelepingu alusel.

Kinkelepingu sõlmimise tuvastamine on vajalik sellisel juhul, kui tõendamiskoormis läheb üle

kostjatele ja nad soovivad tõendada, et raha üleandmise õiguslikuks aluseks oli mõni muu

leping, millega raha tagastamise kohustust ei kaasnenud, nt kinkeleping. Sellisel juhul on

kostjal, kes sellele tugineb, sellise lepingu olemasolu tõendamise kohustus (vt nt Riigikohtu

9. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 18). Kuna praeguses asjas ei leidnud

laenulepingust tulenev kohustus tuvastamist, siis puudus maakohtul vajadus ka hinnata, kas

kostjad on tõendanud mõne muu lepingu olemasolu, mis ei anna alust raha tagastamist nõuda.

11.5. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maksekorraldused selgitustega „vastavalt

lepingule“ ja „lepingu alusel“ on laenuandja konkludentsed tahteavaldused laenulepingu

sõlmimiseks. Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt, et seejärel otsustada, kas poole esitatud väide on tõendatud või mitte. Ainuüksi

maksekorraldused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et

maksete tegemise korral tuleb eeldada, et need tehti laenulepingu alusel. Selliseid makseid võib

teha ükskõik millise õigussuhte alusel. Kui hageja väitis, et maksed tehti GKG ja võlgniku vahel

sõlmitud laenulepingu alusel, siis tuli seda väidet ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Maakohus

on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei saa esitatud ja kogutud tõendite põhjal sellist järeldust

teha.

Samuti ei toeta hageja seisukohti hageja poolt viidatud kohtupraktika (Riigikohtu 27. märtsi

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11 ja 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-

61508, p 23), sest need käsitlevad tõendamiskoormise jagunemist alusetu rikastumise olukorras

ning „kviitung/arve“ (mitte maksekorralduse) tähtsust raha saamise kohta, ehk Riigikohtu

seisukohad on antud käesoleva asja aluseks olevatest asjaoludest erinevate asjaolude kohta.

11.6. Kuna maakohus laenulepingu sõlmimist ei tuvastanud, millega kolleegium nõustub, siis

ei analüüsi kolleegium poolte teisi väiteid ja tõendeid intressikokkuleppe, laenulepingu

näilisuse, laenulepingust tuleneva nõude hagejale loovutamise ja aegumise kohta.

12. Maakohus leidis, et hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat alusetu rikastumise nõuet

võlgniku vastu. Maakohtu lõppjäreldus on õige, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi.

Kolleegium leiab, et hageja nõue on aegunud, mistõttu puudub vajadus hinnata ülejäänud poolte

väiteid alusetust rikastumisest tuleneva nõude kohta.

12.1. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tuleneva nõudena.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole sellisele järeldusele jõudmisel rikkunud menetlusõigust

ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Hageja tugineb asjaolule, et GKG tegi võlgnikule

ekslikult alusetu soorituse (vt hageja 4. oktoobri 2019. a menetlusdokumendi p 2.4.1; kd I, tl

114). Alusetu rikastumise nõudena saab käsitleda ülekantud summasid, ehk hagiavalduses

esitatud põhinõuet 4330 eurot.

12.2. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostjate esitatud aegumise vastuväitega.

Kostja II esitas aegumise vastuväite 30. aprilli 2020. a menetlusdokumendis ja maakohtu

28. jaanuari 2021. a istungil. Samal istungil tugines aegumise vastuväitele ka kostja I (kd II, tl

125). Kostjate hinnangul aegusid maksetega seotud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded

vastavalt nende tegemisele: 1. novembril 2015, 17. aprillil 2016, 16. mail 2016, 12. juunil 2016

ja 22. augustil 2016. Hageja esitas nõude võlgniku pankrotimenetluses 22. novembril 2017 (kd

I, tl 5–7).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 sätestab alusetust rikastumisest tuleneva

nõude aegumistähtaja, milleks on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada

saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Riigikohus on selgitanud, et alusetust

rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama

asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja

rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude

olemasolust (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46).

Seega, kui hageja tegi alusetult makseid, sai ta rikastumisest teada iga makse tegemisel.

Viimane vaidlusalune makse on tehtud 22. augustil 2013, ehk rohkem kui kolm aastat tagasi

võlgniku pankrotimenetluses nõude esitamisest (TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1). Eeltoodut

arvestades ei nõustu kolleegium hageja käsitlusega, et nõude aegumistähtaeg algab ajast

(29. november 2017), mil hageja sai teada, et võlgniku võlausaldajate üldkoosolek tema

laenulepingust tulenevat nõuet ei tunnusta. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud nõude

aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid.

12.3. Hageja väidetest tulenevalt analüüsib kolleegium, kas kostjate tuginemine aegumisele

võib olla välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele

seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2

järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada

õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises

käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta

teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu

põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal

tegelikult ei ole.

12.4. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt saab võlgniku vastuoluliseks

käitumiseks lugeda seda, et võlgnik ei vaidlustanud nõuet enne pankrotimenetlust ning kostja I

jättis hageja pankrotimenetlusest teavitamata.

Kohtupraktikas on leitud, et aegumise vastuväitele tuginemine võib olla vastuolus hea usu

põhimõttega, kui hageja on pikema aja jooksul teinud kostjale makseid, kostja on need vastu

võtnud ja on korduvalt lubanud vastusooritust, mistõttu hageja viivitab pidevatele lubadustele

tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud maksete tagasinõue lõpuks aegub (vt

eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Kolleegiumi hinnangul ei ole

praeguseid asjaolusid arvestades kostjate aegumisele tuginemine välistatud vastuolu tõttu hea

usu põhimõttega. Ajutise halduri aruandes nõude kajastamine ei loo usaldusel põhinevat

ettekujutust õigusest, mida hagejal tegelikult ei ole. Laenuleping loetakse sõlmituks poolte

vahel kokkuleppe saavutamisega ning hageja pidi varustama end tõenditega laenulepingust

tuleneva nõude kohta. Hageja välja toodud põhjendused ei anna alust aegumise kohaldamata

jätmiseks.

Menetluskulude jaotus

13. Hageja vaidlustab ka maakohtu menetluskulude jaotust, leides, et maakohus on ebaõigesti

jätnud kohaldamata TsMS § 146 lg 1 p 1 ja § 162 lg 4. Kolleegium leiab, et kostja II 30. aprilli

2020. a menetlusdokument ei olnud esitatud hilinenult ning vastuväidete esitamised maakohtu

tegevuse kohta olid põhjendatud. Seetõttu tuleb nende toimingutega seotud menetluskulud jätta

hageja kanda, sest ei esine ei TsMS § 162 lg-st 4 ega ka § 169 lg-st 1 (menetluse venimisest

tingitud menetluskulud) tulenevaid erandlikke asjaolusid, et jätta osa kuludest kostja II kanda.

14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

maakohus.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)