2-20-7973/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuni 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7973

Kohtuasi

AAi hagi Estonian Lines OÜ vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja

hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AAi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3356,54 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

AA

(isikukood

xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja Ilona Küüts

Kostja (vastustaja) Estonian Lines OÜ (registrikood

12483162),

lepingulised

esindajad

advokaat

Kadri

Härginen ja advokaat Rety Estorn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18. veebruari 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-20-

7973 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta AAi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud AAi kanda, v.a rahuldamata jäänud

Estonian Lines OÜ kohtu tegevuse kohta esitatud vastuväite esitamisega seotud

menetluskulud, mis jäävad Estonian Lines OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks Estonian Lines OÜ apellatsiooniastme menetluskulude rahaline

suurus ja mõista AAilt Estonian Lines OÜ kasuks välja menetluskulud 2336,32

eurot.

5. Kohustada AAit tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Estonian Lines OÜ-le

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AA (hageja, töötaja) esitas 1. juunil 2020 Harju Maakohtule Estonian Lines OÜ (kostja,

tööandja) vastu hagi, milles palus tuvastada kostja 1. mai 2020. a töölepingu ülesütlemise

avalduse tühisus, lugeda hageja tööleping lõppenuks 1. mail 2020, mõista kostjalt hageja kasuks

välja hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 alusel ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt töötas hageja kostja juures xxxxxxxxxxx ametikohal.

Hageja vedas töökohustusi täites 1. mail 2020 ka XX, kellel oli kostja töötajana õigus tasuta

sõita. 1. mail 2020 saatis kostja hagejale sõnumi, mille kohaselt ei tööta XX enam kostja juures,

mistõttu puudub tal õigus tasuta sõita. Samal päeval kell 15.51 saatis kostja taas sõnumi,

märkides, et XX ei saa tasuta sõita ja see on tööandja korraldus, millele mitte allumine on

aluseks töölepingu lõpetamisele. Samal päeval kell 19.42 saatis kostja hagejale e-kirja, milles

teavitas töölepingu lõpetamisest TLS § 88 lg 3 alusel, põhjendades ülesütlemist sellega, et

hageja ei täitnud kostja korraldust.

Töölepingu ülesütlemine on alusetu. Hageja ei ole toime pannud rikkumist, sest hageja ei olnud

sõidu hetkel teadlik, et XX ei tööta enam kostja juures. XX ei teadnud 1. mail 2020, et tema

tööleping on lõppenud, mistõttu ei saanud ka hageja olla sellest teadlik. Kostja esitatud XXi 15.

mai 2020. a seletuskiri ei ole usaldusväärne tõend ja sisaldab valeandmeid, kuna hagejale

teadaolevalt survestati XXi kostja koostatud kirja allkirjastama. Isegi, kui hageja pani toime

rikkumise, siis on tegemist sedavõrd triviaalse rikkumisega, mis ei anna alust töölepingu

ülesütlemiseks. Samuti ei ole kostja täitnud kohustust eelnevalt töötajat hoiatada, vaid hoiatus

järgnes etteheidetavale teole.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus leiab, et töölepingu

ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping alates 2. maist 2020 ja vähendada hagejale

makstavat hüvitist kohtu poolt õiglaseks peetava summani. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Hageja täitis 1. mail 2020 oma töökohustusi kahel liinil väljumisega kell 11.30 ja 15.45. Hageja

jättis kell 11.30 väljunud liinil kostja endisele töötajale XXile pileti müümata. Kostja teavitas

seetõttu samal päeval kell 15.21 hagejat, et XX ei tööta enam kostja juures, mistõttu puudub

XXil õigus tasuta sõita. Vaatamata sellele ei müünud hageja XXile piletit ka samal päeval kell

15.45 väljunud liinile. Kui kostja helistas hagejale enne bussi väljumist ja palus veelkord XXile

pilet väljastada, siis keeldus hageja sellest ja ähvardas kostjat. Seejärel saatis kostja hagejale

sõnumiga korralduse, et XXil puudub õigus tasuta sõita ja hoiatas, et korraldustele mitte

allumine on alus töölepingu lõpetamiseks. Kuivõrd hageja korraldust ei täitnud ja XXile piletit

ei müünud, siis ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu sama päeva õhtul erakorraliselt üles.

12. mail 2020 selgitas kostja hagejale täiendavalt ülesütlemise aluseid, viidates lisaks 1. mail

2020 toime pandud rikkumisele ka 14. aprilli 2020. a hoiatusele. 14. aprillil 2020 tegi kostja

hagejale hoiatuse töökohustuste rikkumise tõttu, märkides, et järgmise rikkumise korral

lõpetatakse hagejaga tööleping. Nimelt 31. märtsil 2020 suitsetas hageja bussiroolis ja tagurdas

samal ajal otsa taksole ning 4. aprillil 2020 ületas lubatud sõidukiirust 8 km/tunnis võrra ja

kostjale määrati kiiruse ületamise eest hoiatustrahv. Töölepingu ülesütlemine on õiguspärane,

sest hageja on korduvalt rikkunud TLS § 15 lg 2 p-dest 1, 3 ja 5 tulenevaid kohustusi. Kuna

kommertsliini tulu sõltub üksnes piletimüügitulust, on kostja jaoks väga oluline, et

xxxxxxxxxxxd ei lubaks aluseta reisijatel tasuta sõita. Vastav kohustus tuleneb ka

ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg-st 2.

Hageja oli teadlik enne 11.30 väljunud liini, et XXil puudub õigus tasuta sõita, sest XX teavitas

hagejat töölepingu lõppemist. Samuti teavitas kostja hagejat sellest enne 15.45 väljunud liini.

Hageja eiras kostja korraldusi ja vaatamata hoiatusele ei müünud piletit ka 15.45 väljunud liini

peatustes. Kuivõrd kostja hoiatas hagejat 14. aprillil 2020 ja 1. mail 2020, siis oli kostjal õigus

tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 3 ja lg 3 alusel. Kostja ei ole esitanud

valeandmeid ega survestanud XXit seletuste andmiseks. Oluline ei ole XXi enda teadlikkus

töösuhte lõppemisest ega töötaja hinnang tööandja ja teise töötaja õigussuhtele, vaid see, kas

kostja teavitas XXiga töösuhte lõppemisest hagejat. Kostja märkis, et viimase kuue kuu töötasu

põhjal arvestatuna on hageja keskmine töötasu 1118,85 eurot (bruto), seega on kolme kuu

keskmine töötasu 3356,54 eurot. Siiski leidis kostja, et kuna töölepingu ülesütlemine on

õiguspärane, siis ole hageja hüvitise nõue põhjendatud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 18. veebruari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2567,58

eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asus töötaja töölepingu p 2.3 järgi tööle xxxxxxxxxxx

ametikohale ning p 6.3 kohaselt kohustus töötama töölepingus loetletud tingimustel ja täitma

muid kohustusi, mis on sätestatud seadustega ja ettevõttesiseste dokumentidega. Vaidlus

puudub, et liin, millel hageja xxxxxxxxxxxna töötas, oli kommertsliin. ÜTS § 67 lg 1 p-de 1

ja 2 kohaselt on sõitja kohustatud liiniveol bussiga omama piletit ning lg 2 järgi peab

ühissõidukijuht liiniveol väljastama sõitjale pileti. Maakohus luges XXi 15. mai 2020. a

seletuskirjaga tõendatuks, et hageja oli teadlik XXil tasuta sõidu õiguse puudumisest enne 1.

mai 2020. a kell 11.30 väljunud liini. Hageja väide, et seletuskiri ei ole usaldusväärne, on

põhjendamatu, mida kinnitab ka XXi 22. oktoobri 2020. a kinnitus. Isegi, kui tõend oleks

ebausaldusväärne, siis ei mõjuta see lõppjäreldust, sest kostja on 1. mail 2020 enne 15.45

väljunud liini kell 15.25 saatnud hagejale sõnumi, mille kohaselt XX ei tööta enam kostja juures

ja tal puudub õigus tasuta sõita. Hageja vastas sellele 15.29, et kui leping on kehtiv, siis töötab.

Kostja saatis kell 15.51 sõnumi, et kui anname teada, et XXi ei tööta meil, siis on see ettevõtte

juhi korraldus ning korraldustele mitte allumine on alus töölepingu lõpetamiseks. Seega teavitas

kostja enne liini väljumist hagejat sellest, et XXiga on tööleping lõpetatud ja tal puudub õigus

tasuta sõita ning andis ka korralduse mitte lubada XXil tasuta sõita.

Hageja rikkus töökohustusi, kui olles teadlik XXil tasuta sõidu õiguse puudumisest, ei müünud

XXile kahel korral piletit ning eiras korraldust mitte lubada XXil tasuta sõita. Isegi, kui hagejal

võis olla segadus, kas XXiga oli kell 15.29 seisuga tööleping lõpetatud, siis kostja kell 15.51

saadetud sõnum ei jätnud tõlgendamiseks ruumi. Töölepingu ülesütlemisele eelnes hoiatus, sest

kostja 15.51 sõnumit hagejale tuleb käsitada hoiatusena. Selles on välja toodud, et tööandja

korraldustele mitte allumine on töölepingu lõpetamise aluseks. Hageja oma käitumist ei

parandanud, kuigi hagejal oli võimalus müüa pilet järgmistes peatustes. Töölepingu

ülesütlemine toimus 1. mail 2020 kell 19.42, s.o pärast seda, kui hagejat oli hoiatatud, aga

hageja jätkas korralduste eiramist.

Isegi, kui ülesütlemisele ei oleks eelnenud hoiatust, siis oleks ülesütlemine õiguspärane. Kui

xxxxxxxxxxx üheks kohustuseks on piletite müük ja kostja väitel sõltub kommertsliinide tulu

üksnes piletimüügist, siis saab korralduse eiramist tasuta sõidu mitte võimaldamiseks lugeda

raskeks rikkumiseks. Esile ei ole toodud objektiivset põhjust, mis takistas XXile pileti müümist

peale hageja väidetava veendumuse, et töölepingu lõpetamine XXiga ei olnud õiguspärane.

Kostja ei ole 1. mai 2020. a ülesütlemisavalduses varasemaid rikkumisi välja toonud ja on neile

tuginenud 12. mai 2020. a ülesütlemise täiendavas põhjenduses, aga see ei tähenda, et

varasemate rikkumistega ei saa arvestada. Kuna 14. aprilli 2020. a hoiatuses on kostja välja

toonud, et hageja järgmise rikkumise korral lõpetatakse tööleping ja järgmine rikkumine toimus

vaid 17 päeva pärast, siis ei olnud 1. mai 2020. a rikkumise korral vaja hagejat hoiatada ja kostja

oleks olnud õigustatud töölepingu üles ütlema 14. aprilli 2020. a hoiatusele tuginedes.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega tuvastada kostja 1. mai 2020. a töölepingu ülesütlemise tühisus, lugeda hageja tööleping

lõppenuks 1. mail 2020, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel

töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse XXi tunnistajana ülekuulamiseks.

Kostja esitatud XXi 15. mai 2020. a ja 22. oktoobri 2020. a kirjalikud seletused on antud kostja

surve all ja ei vasta tõele. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja töötajatel oli õigus tasuta sõita

kostja bussiliinidel. Seega pidi hageja 1. mail 2020 kindlaks tegema, kas XX on kostja töötaja.

XX ega kostja ei teavitanud hagejat 11.30 väljunud liini eel või ajal, et tööleping on lõppenud,

mistõttu ei saa olla hagejale etteheidetav sellel liinil XXile pileti müümata jätmine. Mis

puudutab 15.45 väljunud teist liini, siis saatis kostja hagejale 15.25 sõnumi, et XX ei tööta enam

kostja juures. XXi aga ütles, et tema tööleping ei ole lõppenud ja ta sõidab järgmisel päeval

kostja liini. Hageja järeldas koos XXiga, et kui viimane ei ole töölepingu lõpetamise kirjalikku

teadet saanud, siis on tema tööleping kehtiv. Kostja saatis hagejale sõidu ajal uuesti sõnumi,

aga hageja ei saa liiklusreeglite kohaselt sel ajal oma sõnumeid kontrollida. Maakohus on

ebaõigesti leidnud, et kostja viimase sõnumi näol on tegemist tööandja hoiatusega. Tööandja ei

saa samas dokumendis anda korraldust ja teha hoiatust.

Maakohus leidis ebaõigesti, et töölepingu ülesütlemise õiguslikuks aluseks on TLS § 88 lg 1

p 3 (töökohustuste rikkumine). Ülesütlemisavalduses märgitu viitab TLS § 88 lg 1 p-des 5 või

7 sätestatule (usalduse kaotust põhjustav tegu, varalise kahju tekkimine). Samuti arvestas

maakohus ebaõigesti tööandja hilisema ülesütlemise selgitusega, kus mh oli välja toodud

varasem hoiatus, mis aga puudutas töökohustuste rikkumist. Kui tööandja ei viita

ülesütlemisavalduses varasemale hoiatusele ega too välja õiguslikku alust, siis ei saa ka kohus

hakata seda tööandja eest kujundama. Tööandja hilisem selgitus ei oma õiguslikku tähendust.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja asus hindama XXi töölepingu lõppemise õiguspärasust.

Hageja teadis, et XX töötab kostja juures, ei ole saanud kirjalikku töölepingu lõpetamise teadet

ja tegi seetõttu järelduse, et tema tööleping kehtib ja tal on töötajate võrdse kohtlemise

põhimõttest tulenevalt õigus tasuta sõidule. Hageja luges kostja korralduse ebaseaduslikuks ega

täitnud seda. Hagejal ei olnud põhjust kahelda XXi sõnades või eelistada kostja seisukohti XXi

seisukohtadele. Hageja vastutusalasse ei kuulu asjaolu, kas XX luges temale tööandja saadetud

teateid. Seega ei rikkunud hageja oma töökohustusi. Hagejal puudus teadmine, et ta rikub oma

töökohustusi, mistõttu ei saa ta ka olla rikkumises süüdi.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt töölepingu erakorralise ülesütlemise

kehtivuse üle. Maakohus leidis vaidlust lahendades õigesti, et asja keskseks küsimuseks on, kas

esines selline töötajapoolne kohustuse rikkumine, mis saaks olla aluseks töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel.

8. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui arvestas otsuse tegemisel

kostja esitatud XXi 15. mai 2020. a seletuskirja ja 22. oktoobri 2020. a kinnitust kui

dokumentaalseid tõendeid (tl 23, 37). Ringkonnakohus saab selle menetlusliku vea kõrvaldada.

Ringkonnakohus selgitas kostjale, et tulenevalt hageja tõendi ebausaldusväärsuse väitest esineb

alus tõendi arvestamata jätmiseks TsMS § 238 lg 5 alusel (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 28). Kostja sai võimaluse apellatsiooniastmes tõendite

esitamiseks (tl 88 ja 28. aprilli 2021. a määrus; tl 101–102).

9. Eelnevale menetlusõiguse normi rikkumisele vaatamata jättis maakohus lõpptulemusena

hagi põhjendatult rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et kostja on töölepingu kehtivalt üles

öelnud ning sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist,

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamist ega TLS § 109 lg 1 järgi hüvitist.

9.1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et vaidluse lahendamisel ei oma

tähtsust, kas kostjal võis töölepingu ülesütlemiseks olla mõni muu ajend (väidetav palgateatise

nõudmine hageja poolt), sest erakorralise ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks hinnatakse

rikkumist, millele tuginedes tööleping üles öeldi. TLS § 95 lg 2 alusel peab tööandja

erakorralist ülesütlemist põhjendama ning seda tuleb teha kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis. Maakohus on õigesti vaidluse lahendamisel lähtunud kostja 1. mai 2020. a ja 12. mai

2020. a e-kirjades esitatud põhjendustest (tl 4, 24).

9.2. Maakohtu tuvastatu kohaselt on hageja ülesütlemisavalduses kirjeldatud rikkumise toime

pannud – hageja ei müünud piletit XXile, kellel puudus tasuta sõidu õigus (tl 4). Kolleegium

nõustub maakohtu tuvastatuga, kuid täpsustab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Puudub vaidlus, et hageja ei müünud XXile piletit 1. mail 2020 kell 11.30 väljunud Tallinn-

Pärnu bussiliinil ning kell 15.45 väljunud Pärnu-Tallinn bussiliinil. Kuna XXi 15. mai 2020. a

seletuskiri tuleb jätta tõendina arvestamata, siis ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja

teadis hommikul enne Tallinnast bussi väljumist, et XX ei ole kostja töötaja. Hageja sai sellest

teada kostja poolt kell 15.25 saadetud sõnumist (tl 4). Tõendamata on kostja väide, et ta andis

hagejale telefoni teel suuliselt korralduse XXile pilet müüa. Seega on tõendatud, et hagejat

teavitati sõnumiga enne kell 15.45 väljuvat Pärnu-Tallinn bussi, et XXil puudub tasuta sõidu

õigus.

Hageja selgitas, et ta ei müünud XXile piletit, sest leidis, et tööandja selline korraldus oli

seadusevastane. Kolleegiumi hinnangul saab kostja poolt kell 15.25 saadetud sõnumit, milles

hagejat teavitati, et XX ei tööta enam kostja juures, käsitada korraldusena müüa pilet, sest

hageja on ka ise kinnitanud, et tal tuli pilet müüa juhul, kui reisija ei olnud kostja töötaja. Lisaks

oli aga pileti müümine reisijale, kellel puudus tasuta sõidu õigus, hageja töösuhtest tulenev

kohustus. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja ei pidanud piletit XXile müüma,

sest tema arvates oli tegemist kostja ebaseadusliku korraldusega, mida ta ei pidanud täitma.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal puudus õigus asuda hindama kostja teise

töötajaga sõlmitud töölepingu lõpetamise põhjendatust. XXi töölepingu lõpetamise

vaidlustamise õigus oli ennekõike XXil, kes ei saanud seda hakata lahendama väljaspool selleks

seaduses sätestatud korda, vaid ta võis pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse (vt nt

Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-05, p 13).

Kostja korraldus XXile pileti müümiseks oli seotud tööülesande täitmisega ning see ei olnud

vastuolus töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga,

et tegemaks kindlaks, kas XXil oli tasuta sõidu õigus, pidi hageja TLS § 15 lg-st 1 lähtuma

kostjalt saadud informatsioonist ning puudub mõistlik põhjus, miks pidi hageja selles kahtlema

või eelistama enda arusaama. Hageja põhjendused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Kolleegium märgib, et TLS § 88 lg 1 p-s 3 sätestatud põhjusel töölepingut üles öeldes ei ole

töötaja süüline käitumine ülesütlemise eelduseks. Kostja on tõendanud, et XXiga lõpetati

tööleping 19. aprillil 2020 ning 5. aprillil 2020 sõlmiti temaga käsundusleping (tl 110–111

pöördel). Hageja seadis kahtluse alla töösuhte kokkuleppel lõpetamise, kuid see, millisel

õiguslikul alusel XXiga tööleping lõpetati, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Ka töötamise

registrist nähtub, et XXi töötamise lõpp oli 19. aprill 2020 (tl 25). Seega ei olnud XX 1. mail

2020 kostja töötaja, millest kostja hagejat ka teavitas, ning hagejal oli kohustus müüa XXile kui

reisijale pilet. Sellest tulenevalt rikkus hageja TLS § 15 lg 2 p-dest 1–3 ja 5 tulenevaid

kohustusi, s.o töö tegemine kokkulepitud tingimustel, tööandja korralduste täitmine ja

hoidumine tegudest, mis kahjustavad tööandja vara.

9.3. Maakohus leidis alternatiivse põhjendusena, et isegi kui töölepingu erakorralisele

ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust, saab lugeda ülesütlemise eelduse täidetuks TLS § 88 lg 3

teise lause kohaselt, kus ülesütlemisele ei pea eelnema hoiatust. Kostja on sellise eelduse

olemasolule tuginenud 8. septembri 2020. a vastuses hagiavaldusele (tl 14 pöördel; p 15).

Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja muudab selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi.

TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui

töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu

põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Nii nagu märkis õigesti ka maakohus, siis hoiatamise

eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda.

TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata juhul, kui sellise rikkumisega on

eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud asjaolud

(VÕS § 196 lg 2), samuti kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale

võimalus oma käitumist parandada (vt Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

187-15, p 13). Hoiatust ei ole vaja olulise rikkumise korral, eelkõige kui: 1) töötaja rikkus

kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt tööandja huvi püsimise eelduseks

lepingu täitmise vastu; 2) töötaja rikkus kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 3)

kohustuse rikkumine annab tööandjale mõistliku põhjuse eeldada, et töötaja ei täida kohustusi

ka edaspidi. Kolleegium on seisukohal, et arvestades rikkumise raskust ja milliseid tagajärgi

võib rikkumine kaasa tuua (ühele reisijale pileti müümata jätmine), siis sellise rikkumise

tagajärjel ei saa töölepingut eelneva hoiatuseta üles öelda. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et

TLS § 88 lg 3 teise lause kohaldamise eeldused on täidetud. Kolleegiumi hinnangul pidi kostja

hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama.

9.4. Maakohus leidis, et ülesütlemisele eelnes kostja hoiatus, milleks oli kostja 1. mail 2020

kell 15.51 saadetud sõnum, samuti arvestas maakohus 14. aprillil 2020 tehtud hoiatusega (tl 4,

18). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul võis kostja öelda töölepingu

erakorraliselt üles juhul, kui hageja on tööandja eelnevast hoiatusest hoolimata eiranud tööandja

mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi (TLS § 88 lg 1 p 3 ja lg 3 esimene lause).

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga osas, milles maakohus leidis, et 1. mail 2020 kell

15.51 saadetud sõnum oli hoiatus. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja on väitest, et 1. mail 2020 kell 15.51 saadetud sõnum

oli hoiatus, 17. mai 2021. a seisukohas loobunud. Hageja esitas selle väite apellatsioonkaebuses

ning kinnitas viimases kirjalikus seisukohas, et ta jääb kõikide oma eelnevates

menetlusdokumentides toodud väidete juurde.

Kostja saatis hagejale 1. mail 2020 teise sõnumi kell 15.51, s.o sõidu ajal, mistõttu on

kolleegiumi arvates põhjendatud hageja seisukoht, et ta ei saanud bussi juhtimise ajal seda

sõnumit lugeda. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kell 15.51 saadetud sõnum oli

arvestatav hoiatusena, mida hageja eiras, sest ei müünud XXile piletit järgmistes peatustes.

Samas nõustub kolleegium maakohtu alternatiivse põhjendusega, mille kohaselt oli hagejale

14. aprillil 2020 tehtud hoiatus töökohustuste rikkumise eest (tl 18). Selles hoiatuses avaldub

selgelt kostja tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda

oma käitumist. Kolleegium märgib, et hoiatus ei pea olema tehtud samaliigilise rikkumise eest

ning arvestades praeguse juhtumi asjaolusid, tuleb 14. aprilli 2020. a hoiatust TLS § 88 lg 1 p 3

ja lg 3 esimese lause mõttes arvestada. Tegemist oli järjestikuste ajaliselt lähedaste

töökohustuste rikkumistega (varasemad rikkumised toimusid 31. märtsil 2020 ja 4. aprillil

2020), millest saab järeldada, et hageja tähelepanu juhiti töösuhtest tulenevate kohustuste

rikkumistele ning tal oli võimalus oma käitumist parandada.

9.5. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduste

hindamisel ei saa arvestada kostja hilisemat, s.o 12. mai 2020. a selgitust, milles kostja tugineb

14. aprilli 2020. a hoiatusele. Kostja sai ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid hiljem

täiendada (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 11). VÕS

(koosmõjus TLS § 1 lg-ga 3) ei esita ülesütlemisavaldusele sisulisi nõudeid, oluline on vaid

lepingut ülesütleva poole tahte selgumine. Samuti ei tulene TLS-i sõnastusest, et

ülesütlemisavalduses peab olema ülesütlemisalusele viidatud punkti täpsusega – oluline on see,

et töötaja peab aru saama, miks tema tööleping on üles öeldud. Praegusel juhul selgus kostja

1. mai 2020. a ülesütlemisavaldusest, et tegemist oli erakorralise ülesütlemisega seoses tasuta

sõiduõigust mitteomavale isikule pileti müümata jätmisega ning hagejat edaspidi tööle ei

oodatud. Ülesütlemisele eelnes hoiatus, millele kostja tugines 12. mai 2020. a e-kirjas

töölepingu lõpetamise selgitamise kohta. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti kohaldanud

materiaalõigust ja leidnud, et töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldused TLS § 88 lg 1 p 3

järgi on täidetud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta

kostja menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud.

11. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, välja arvatud kostja rahuldamata jäänud

kohtu tegevuse kohta esitatud vastuväite esitamisega seotud menetluskulud, mis jäävad

TsMS § 169 lg 3 alusel kostja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 169 lg 3 võimaldab

rahuldamata jäänud taotluse esitamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest

sõltumata menetlusosalise kanda, kes esitas edutu taotluse. Kuivõrd ringkonnakohus jättis

kostja vastuväite kohtu tegevusele 28. aprilli 2021. a määrusega rahuldamata, siis on

põhjendatud jätta vastuväite esitamisega seotud kulud kostja kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

12.1. Menetluskulude nimekirja järgi tegi kostja esindaja advokaat Kadri Härginen

tunnihinnaga 195 eurot (käibemaksuta) kostjat esindades kokku toiminguid 7,9 tunni ulatuses,

sh: apellatsioonkaebuse analüüs, kokkuvõte kliendile, kliendi kommentaaridega tutvumine 1,1

tundi (toiming nr 1); e-kiri kliendile seoses täiendavate tõenditega 0,1 tundi (toiming nr 2);

apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja esitamine, kliendi teavitamine 2,5 tundi (toiming nr

3); e-kiri kliendile seoses kohtu teavituse ja täiendavate tõendite kogumisega 0,2 tundi (toiming

nr 4); seisukoha koostamine kohtu 22. aprilli 2021. a kirjale, kõned kliendiga 1 tund (toiming

nr 5); hageja 27. aprilli 2021. a seisukoha ja kohtumääruse analüüs, suhtlus kliendiga 0,7 tundi

(toiming nr 6); kohtu 12. mai 2021. a kirjaga tutvumine, e-kiri kliendile 1,5 tundi (toiming nr

7); kohtumäärusega tutvumine, e-kiri kliendile 0,2 tundi (toiming nr 8); 7. juuni 2021. a

seisukoha koostamine 0,6 tundi (toiming nr 9).

Kostja esindaja advokaat Rety Estorn tegi tunnihinnaga 149,68 eurot (käibemaksuta) kostjat

esindades kokku toiminguid 27,7 tunni ulatuses, sh apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 7,4

tundi (toiming nr 10); kohtu 22. aprilli 2021. a kirja analüüs ja seisukoha koostamine sellele 5,5

tundi (toiming nr 11); kohtu 28. aprilli 2021. a määrusele ja hageja 27. aprilli 2021. a

seisukohale vastuse koostamine ja esitamine 10,9 tundi (toiming nr 12); hageja 17. mai 2021. a

menetlusdokumendi ja kohtu 18. mai 2021. a määruse analüüs, täiendava seisukoha esitamise

vajaduse analüüs 0,9 tundi (toiming nr 13); 7. juuni 2021. a seisukoha ja menetluskulude

nimekirja koostamine 3 tundi (toiming nr 14).

Kostja on 7. juuni 2021. a menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses

praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Samuti on kostja kinnitanud, et ta on

käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kulu hüvitamist käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10).

12.2. Kuna kostja 27. aprilli 2021. a menetlusdokument sisaldab ka vastuväidet kohtu

tegevusele ning kolleegium jättis vastuväite esitamisega seotud menetluskulud kostja kanda,

siis tuleb toimingu nr 5 ajakulu jätta 0,8 tunni ulatuses ja toimingu nr 11 ajakulu 4 tunni ulatuses

kostja enda kanda. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi hageja kohtu tegevusele

esitatud vastuväitega seoses kulusid ei kandnud. Ülejäänud osas mõistab kolleegium kostja

menetluskulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja kasutas

praegusel juhul kahte esindajat. Üldjuhul hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud

kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest

(TsMS § 175 lg 3). Praegune õigusvaidlus ei olnud tavapärasest keerukam. Nii näiteks ei olnud

töömaht erakordselt suur ega nõudnud asi eriteadmisi. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks

menetluskulude hüvitamist suuremas ulatuses kui ühe esindaja kulude katteks.

12.3. Arvestades, et menetlusdokumentide maht ei ole suur ega ole need õiguslikult keerukad,

on apellatsioonkaebusele vastamise ja sellele eelnenud toimingute ajakulu K. Härgineni puhul

(toimingud nr 1–3) põhjendatud 2 tunni ulatuses ja R. Estorni puhul (toiming nr 10)

põhjendatud 4 tunni ulatuses ning kohtu 22. aprilli 2021. a kirjale seisukoha koostamise ja

sellega seotud toimingute ajakulu K. Härgineni puhul (toiming nr 5) põhjendatud 0,2 tunni

ulatuses ja R. Estorni puhul (toiming nr 11) põhjendatud 1,5 tunni ulatuses. Samuti tuleb

18. mai 2021. a määrusega tutvumist pidada dubleerivaks toiminguks (toimingud nr 8 ja 13),

mistõttu loeb kolleegium toimingu nr 13 põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi. Kostja esindaja

ajakulu kuulub vähendamisele ka 12. mai 2021. a seisukoha koostamise osas (toiming nr 12).

Arvestades kõnealuse menetlusdokumendi sisu ja mahtu on põhjendatud ajakulu 4 tundi.

Kuivõrd kohtu 12. mai 2021. a kiri oli suunatud eelkõige hagejale, siis on sellega tutvumise ja

selle osas kliendile e-kirja saatmise (toiming nr 7) ajakulu põhjendatud 0,5 tunni ulatuses.

Lisaks tuleb vähendada lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu K.

Härgineni puhul (toiming nr 9) 0,3 tunnini ja R. Estorni puhul (toiming nr 14) 1,5 tunnini, sest

7. juuni 2021. a menetlusdokument on sisult lühike ja selles korratakse varasemalt esitatud

seisukohti.

Ülejäänud kostja taotletavad lepingulise esindaja kulud apellatsiooniastmes on asja keerukust

ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja

vajalikud.

12.4. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 14). Kostja lepingulise esindaja K. Härgineni tunnitasu 195 eurot

(käibemaksuta)

ületab

keskmist

sarnase

õigusteenuse

eest

makstavat

tasumäära.

Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust (tegemist on töövaidlusega) ning

K. Härgineni kvalifikatsiooni arvestades on põhjendatud tunnitasumäär praeguses asjas 150

eurot (käibemaksuta). Kostja lepingulise esindaja R. Estorni tunnitasu 149,68 eurot

(käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

12.5. Eelnevast tulenevalt on kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu toimingute kaupa

apellatsiooniastmes järgmine:

 toimingute nr 1–3 puhul 300 eurot (= 2 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 4 puhul 30 eurot (= 0,2 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 5 puhul 30 eurot (= 0,2 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 6 puhul 105 eurot (= 0,7 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 7 puhul 75 eurot (= 0,5 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 8 puhul 30 eurot (= 0,2 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 9 puhul 45 eurot (= 0,3 tundi x 150 eurot);

 toimingu nr 10 puhul 598,72 eurot (= 4 tundi x 149,68 eurot);

 toimingu nr 11 puhul 224,52 eurot (= 1,5 tundi x 149,68 eurot);

 toimingu nr 12 puhul 598,72 eurot (= 4 tundi x 149,68 eurot);

 toimingu nr 13 puhul 74,84 eurot (= 0,5 tundi x 149,68 eurot);

 toimingu nr 14 puhul 224,52 eurot (= 1,5 tundi x 149,68 eurot).

Seega tuleb kokku hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 2336,32 eurot

(käibemaksuta). Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)