2-19-6911/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-6911

Kohtuasi

Osaühing STROICOM hagi aktsiaselts KE INFRA

vastu põhivõla 133 173 euro 60 sendi ja viivise

saamiseks

Aktsiaseltsi

KE

INFRA

vastuhagi

Osaühingu

STROICOM vastu 311 096 euro 2 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Osaühing STROICOM apellatsioonkaebus, hind 157 047

eurot 38 senti

Aktsiaseltsi KE INFRA vastuapellatsioonkaebus, hind

413 910 eurot 7 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing STROICOM (registrikood 11334112),

esindaja vandeadvokaat Tambet Toomela

Kostja aktsiaselts KE INFRA (registrikood 10191969),

esindaja vandeadvokaat Leho Pihkva

Kohtuistungi toimumise aeg

06.05.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.01.2021 otsus muutmata osas, milles maakohus rahuldas

Osaühingu STROICOM hagi ja aktsiaseltsi KE INFRA vastu põhivõla 133 173 euro

ja 60 sendi saamiseks ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata aktsiaseltsi KE

INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 211 845 euro 98 sendi ja viivise

saamiseks.

2. Tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata Osaühingu

STROICOM hagi sissenõutavaks muutunud viivise 9188 eurot 98 sendi ja

edasiulatuva viivise saamiseks perioodi eest 08.05.2019 kuni kohtuotsuse

2

jõustumiseni rahuldamata ning rahuldas aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi

Osaühingu STROICOM vastu 99 250 euro 4 sendi saamiseks.

3. Tühistada otsus maakohtus kantud menetluskulude Osaühingu STROICOM kanda

jätmine.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi

rahuldamata ning jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja

kanda.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgimine:

5.1. Jätta läbivaatamata aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM

vastu 13 800 euro saamiseks.

5.2. Rahuldada Osaühingu STROICOM hagi aktsiaseltsi KE INFRA vastu ja

mõista aktsiaseltsilt KE INFRA Osaühingu STROICOM kasuks välja

võlgnevus 133 173 eurot 60 senti ja viivis 9 188 eurot 98 senti.

5.3. Välja mõista aktsiaseltsilt KE INFRA Osaühingu STROICOM kasuks viivis

0,1% päevas võlgnevuselt 133 173 eurot 60 senti alates 08.05.2019 kuni

põhinõude tasumiseni.

5.4. Jätta aktsiaseltsi KE INFRA vastuhagi Osaühingu STROICOM vastu 324 896

euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

5.5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta aktsiaseltsi KE INFRA kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing STROICOM (hageja/alltöövõtja) esitas 07.05.2019 Harju Maakohtule

hagiavalduse aktsiaselts KE INFRA (kostja/peatöövõtja) vastu võlgnevuse 133 173,60 euro,

viivise 9188,98 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks 0,1% päevas põhivõlgnevusest alates

08.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kostja peatöövõtjana sõlmis töövõtulepingu nr 2018-7-19

lõpptellijaga Adven AS (tellija). Lepingu objektiks oli Laagri magistraalsoojustorustiku

ehitustööd. Hageja ja kostja sõlmisid 04.05.2018 alltöövõtulepingu nr 12-18, mille alusel hageja

teostas Laagri piirkonnas kaugküttetorustiku rekonstrueerimistöid. Pooled sõlmisid 21.06.2018

lepingule lisa.

Tööde lõpetamise tähtaeg oli 23.11.2018. Selleks tähtajaks pidid kõik lepingu alusel tehtavad

tööd olema lõplikult ja täielikult valmis ning tellijale vastu võtmiseks esitatud.

Lõpptäitedokumentatsiooni esitamise tähtaeg oli 14.12.2018. Leping nägi ette, et tööd antakse

üle etapiviisiliselt iga etapi ehitustööde täielikul valmimisel, arvestades kokkulepituid erisusi.

Tööde kogumaksumuseks oli 576 607,60 eurot, millele lisandus käibemaks.

3

Enne lepingu lõpptähtaega pidasid pooled läbirääkimisi lõpetamata tööde ja puuduste

kõrvaldamise tähtaegades. Üllatuslikult kõrvaldas kostja vahetult peale tähtaegades

kokkuleppele jõudmist ja üks päev enne algse lepingu lõpptähtaja saabumist tellija nõudmisel

hageja objektilt ning palus üle anda kõik objektiga seonduva. Seega lõpetas kostja lepingu

ühepoolselt vaid üks päev enne lõpptähtaja saabumist. Kostja põhjendas hageja objektilt

kõrvaldamist tellijalt tulnud vastavasisulise nõudega. Hageja polnud lepingut rikkunud – tööd

olid tähtaegsed ja nõuetekohaselt teostatud. Kostja lepingu lõpetamise avaldust sai käsitleda

voluntatiivse ülesütlemise avaldusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 655 lg 1 alusel.

Hageja esitas 13.02.2019 kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 7 ja arve nr 13-

02/19/1, millega palus tasuda novembris 2018 lepingu alusel tehtud tööde eest kogusummas

133 173,60 eurot käibemaksuga hiljemalt 27.02.2019. Kostja sai akti ja arve kätte 13.02.2019,

kuid keeldus arve tasumisest.

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja objektilt

kõrvaldamise põhjuseks oli pikka aega kestnud pidevad kvaliteediprobleemid, vahetähtaegade

ületamine ja suur mahajäämus tööde teostamise graafikust, mis kulmineerus sellega, et tellija

nõudis hageja eemaldamist objektilt ja määras kostjale leppetrahvi hagejapoolsete rikkumiste

tõttu. Tellija esitas kostjale leppetrahvi nõude hageja poolse lepingust mahajäämuse tõttu ja

soojakatkestuse tähtaja ületamise eest 46 tunni võrra.

Kostja polnud hagejalt teostatud töid vastu võtnud. Alates 19.06.2018 teavitas kostja hagejat

korduvalt töödes ja tööde dokumenteerimises esinevatest olulistest puudustest. Hageja teadis

puudustest ja vajadusest oma töö kvaliteeti ja tempot parandada. Hageja pretensioonidele ei

vastanud. Kostja taganes lepingust hagejapoolse lepingu olulise rikkumise tõttu VÕS § 655 lg

2 alusel. Hageja sai lepingust taganemisest teada 22.11.2018. Kostja teatas, et ta lõpetab ise

vaegtööd ja ei oota hagejalt puuduste likvideerimist.

Vahetult enne lõpptähtaega oli töödes endiselt väga palju puudusi ja suur hulk töid oli

teostamata. Puuduste kõrvaldamise maksumuseks kujunes 83 905,40 eurot (ca 14,5% tööde

kogumaksumusest). Puuduste maht oli sedavõrd suur, et mittehooajalised tööd suutis kostja

lõpetada ja lõpptellijale üle anda 31.01.2019 ning hooajalised peamiselt haljastuse ja

heakorraga seotud tööd 2019 mai lõpus. Kostjal kulus selleks ca 1 680,5 töötundi. Pooled

pidasid kirjavahetust, kuid ühtegi kokkulepet selle tulemusel ei sõlmitud.

Hageja rikkus tööde etapiviisilise üleandmise kohustust kõikide etappide suhtes ja põhjustas

kumulatiivse mahajäämuse tööde graafikust kestusega enam kui 21 päeva. Töö oli jaotatud 12

etapiks. Hagejal oli kohustus töö etapiviisiliselt üle anda iga etapi täielikult valmimisel.

Tegelikkuses ei olnud hageja 23.11.2018 lõpetanud ega üle andnud ühtegi tööde etappi.

Lepingust taganemisel oli kumulatiivne mahajäämus töögraafikust 970 päeva, mis andis

õigusliku aluse lepingust taganemiseks (lepingu p 15.2.3). 23.11.2018 seisuga oli hageja

rikkumises kõigi tööde etappide üleandmisega (St- 1.5 95 päeva; St- 1.7 133 päeva; St-1.4 133

päeva; St- 1.6 133 päeva; St- 1.1 84 päeva; St-1.2 93 päeva; St- 1.3 87 päeva; St- 1.8 81 päeva;

St- 1.9 65 päeva; St-1.10 56 päeva; Männimetsa II etapp 10 päeva).

Töömaal ja selle mõjualas asus ca 20 korteriühistut, kelle hallatavatel kinnistutel ja hoonetes

hageja töid teostas. Lepingu kohaselt oli hageja kohustatud teavitama ehituse mõjuala

kinnistute valdajaid töödega kaasnevatest piirangutest ja tagama tööde teostamise järgselt

tänavate seisukorra, haljastuse jms võimalikult kiire taastamise. Tööde lõpptähtajal 23.11.2018

ei olnud hageja suutnud kooskõlastada tööde teostamist ühegi töömaa mõjualas asuva

korteriühistuga. Mitmed ühistud olid hageja töökorraldusega väga rahuolematud. Enamiku

ühistute hallataval maa-alal olid tööd veel lõpetamata ja töömaa korrastamata. Kostja oli

4

sunnitud lõpptellijale tööde üleandmise tagamiseks väljastama ühistutele omapoolsed

garantiikirjad vaegtööde lõpetamise kohta ja teostama need vaegtööd oma kulul.

4. Kostja esitas 11.06.2019 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista võlgnevus

324 896 eurot, viivis 2 996,65 eurot ja edasiulatuva viivise saamiseks seadusjärgses määras

põhivõlgnevusest alates 12.06.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja palus tasaarvestada

poolte vastastikused nõuded. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja oma rikkumistega põhjustas kostjale otsese varalise kahju, mille hüvitamist nõudis

kostja hagejalt lepingu p-s 16 sätestatud alustel. Kostja kahju seisnes tellijale tasutud

leppetrahvis 43 800 eurot. Lisaks tegi kostja hageja puudustega- ja vaegtööde (sh

täitedokumentatsiooni)

parandamiseks

85 113,74 eurot.

Kokku

moodustas

kahju

128 913,74 eurot. Lisaks nõudis kostja hagejalt lepingu alusel leppetrahvi 195 982,28 eurot

(lepingu p 16.7 järgi 57 660,76 eurot, p 16.5 järgi oli kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi

558 720 eurot, mida kostja vähendas 115 321,52 euroni ning p 16.4 järgi 23 000 eurot).

Kuivõrd kostja suutis leppetrahvi 43 800 eurot vähendada 30 000 eurole, siis loobus kostja

29.08.2019 leppetrahvinõudest 13 800 euro ulatuses.

Hageja vastuväited vastuhagile

5. Hageja leidis, et vastuhagi tuli jätta rahuldamata. Tööde teostamise ajal ei saanud kostja olla

tekkinud eeldust, et tööd on teostatud ja lõpetatud kvaliteetselt. Pooled ei sidunud lepingus ega

ka tööde teostamise perioodil hageja kohustusi mingite etappidega, vaid seadsid eesmärgiks

lõpetada tööd üheks lõpptähtajaks, milleks oli 23.11.2018. Töid tehti ja arveid tasuti vastavalt

tegelikule jõudlusele, pidades silmas lõpptähtaega. Kostja poolt viidatud puudused olid

valdavalt vaegtööd, mida ei loeta oluliseks puuduseks. Enamus loetletud puudusi olid seotud

heakorraga nagu haljastus, korrastamine, koristamine. Keerulisemaid töid nimekirjas polnud.

Kostjal puudus õigus lepingust tulenevat leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi hüvitamise nõue,

mille tasumist tellija nõudis kostjalt, oli samuti alusetu, kuna hageja tegevusel ja kostja nõude

vahel puudus põhjuslik seos.

Maakohtu otsus

6. Maakohus jättis läbivaatamata kostja vastuhagi nõude 13 800 euro ulatuses, rahuldas hagi

osaliselt põhinõude 133 173,60 euro ulatuses ning rahuldas vastuhagi osaliselt 99 250,04 euro

ulatuses. Kohus tasaarvestas poolte vastastikused nõuded tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 445 lg 1 alusel, mille tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja 33 923,56 eurot.

Lisaks kohustas kohus kostjat tasuma hagejale välja mõistetud summalt viivist 0,1% päevas iga

viivitatud päeva eest alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid

mitte rohkem, kui 57 660,76 eurot. Menetluskulud jäid hageja kanda. Kohus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ei määranud.

Kostja teatas enne vastuhagi menetlusse võtmist, et ta loobub leppetrahvi nõudest 13 800 euro

ulatuses. Vastuhagi põhinõude summa vähenes 311 096,02 euroni (II, lk 3 p). Kuna kohus oli

nõue juba menetlusse võtnud, tuli see TsMS § 423 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.

Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Pooled ei vaielnud järgmiste

asjaolude üle:

− Pooled sõlmisid 04.05.2018 alltöövõtulepingu nr 12-18, mille eesmärk oli Laagri

kaugküttetorustiku rekonstrueerimine (lepingu p 1) ja mille kohaselt pidi hageja selle

eesmärgi saavutamiseks teostama lepingu p-s 1 loetletud tööd (I, lk 13-35). 21.06.2018

sõlmisid pooled lepingu muudatused (p 10.3 ja 14, lk 36-37). Tööde tellijaks oli Adven

AS (I, lk 13 p).

5

− 14.11.2018 saatis kostja hagejale e-kirja, milles kostja viitas puudustele töös (lk 38).

20.11.2018 saatis hageja vastuse puuduste likvideerimise kavatsuse kohta, lisatud tabel

(I, lk 39-40).

− Kostja edastas 20.11.2018 hagejale oma nõudmised tööde tähtaegade osas, viite

vajadusele teha arveldustes tasaarvestusi, kuna kostja oli tööde tähtaegse valmimise

nimel sunnitud kasutama ka omatööjõudu, samuti viitas kostja selles kirjas võimalikule

leppetrahvi nõudele (I, lk 41-43).

− 22.11.2018 tegi tellija korralduse kõrvaldada hageja objektilt seoses korduvate

kaebustega kaevetööde kvaliteedi osas (I, lk 44-45) ja kostja saatis hagejale e-kirja,

millega peatas lepingu p 6.18 alusel tööde tegemise ja kohustas hagejat andma töömaa

ja kõik sellega seonduv 23.11.2018 üle. Hageja andis töömaa kostjale üle 23.11.2018

(I, lk 46-47).

− Hageja soovis novembris 2018 tehtud tööd kostjale aktiga üle anda (akt nr 7, I, lk 48),

kuid kostja akti ei allkirjastanud (I, lk 52). Hageja esitas 13.02.2019 kosjale arve nr 13-

02/19/1 tasumata tööde eest 133 173,60 eurot koos käibemaksuga (I, lk 50).

− Kostja oli tasunud kogu ülejäänud lepingu tasu vastavalt lepingu p-le 10.1

(446 959,60 eurot + km, I, lk 54) ning tasumata on vaid hagis nõutud 133 173,60 eurot.

7. Kostja saatis 22.11.2018 hagejale e-kirja (I, lk 46), milles märkis, et tellija korraldusel peatab

kostja lepingu p 6.18 alusel töö edasise tegemise. 23.11.2018 kell 10 tuleb hagejal üle anda

töömaa, dokumendid ja kõik muu info, mis kuulub Laagri kaugküttetorustiku ehituse juurde.

Seni akteerimata kulutuste hüvitamiseks korraldatakse kohtumine, fikseeritakse lõpphind,

millest arvatakse maha kostja poolt töö lõpetamiseks tehtavad kulutused.

Kostja e-kiri ei sisaldanud sõnaselget teadet selle kohta, et leping lõpetatakse. Samas oli e-kirjas

väljendatud tegevused kogumis suunatud sellele, et hageja enam tööd ei jätkaks ja kõik töö

tegemiseks vajaliku kostjale üle annaks. Seega oli kiri suunatud lepinguliste suhete

lõpetamisele. E-kirjas kirjeldas kostja tegevusi, mis olid omased ainult õigussuhte lõpetamisele.

Kostja pidas seda konkludentseks lepingu lõpetamiseks ja e-kirja asjaoludest tuli selgelt välja

kostja tahe saavutada poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemine. Seega tuvastas kohus, et kostja

22.11.2018 e-kiri lõpetas lepingu. Sellisest kostja tahtest sai aru ka hageja. Mõlemad pooled

käsitlesid e-kirja kui lepingut lõpetavat dokumenti.

Kostja märkis e-kirjas: „/…/Kahjuks olete kõiki meie viimaseid kirju ignoreerinud ja vastuseid

tööde korrektseks lõpetamiseks meil ei ole, seetõttu pole meil Adven Eestile esitada ka

vettpidavaid kuupäevi tööde lõpetamiseks./…/“ E-kirjale oli lisatud ka tellija 22.11.2018

pöördumine kostja poole (I, lk 44), milles oli hageja töölt kõrvaldamise põhjuseks pidevad

kaebused kaevetööde teostaja töö kvaliteedi kohta. Seega oli lepingu lõpetamise ajendanud nii

tellija poolt viidatud kvaliteediprobleemid kui ka kostja poolt viidatud tähtaja probleemid.

Hageja ei eitanud, et kogu lepingu perioodi jooksul esines tema töös pidevalt puudusi, mida oli

vaja parandada. Hageja ei eitanud, et kui ta töömaalt lahkus, olid töös kõrvaldamata puudused.

Puudusi hageja töös kinnitasid ka kostja esitanud tõendeid (I, lk 41, lk 38, lk 47,lk 41-42, lk 51,

lk 57 jj, lk 79 jj, lk 145 p, lk 155 p, lk 27 jj, lk 114, lk 40 jj, lk 85, lk 90, lk 94, lk 186-188, lk

95, lk 99-100, lk 115, lk 117, lk 119, lk 121, lk 123-130, lk 140 jj, lk 158 ja II kd, lk 48-87).

Töökoosoleku protokollide kohaselt (II, lk 101-140) oli töödes ka selliseid probleeme ja

lisatöid, mis ei sõltunud hagejast. Teiseks tõendasid protokollid ka seda, et hageja oli peamised

lepinguga ettenähtud tööd 22.10.2018 seisuga ära teinud (vt ka I, lk 99-100 ja lk 131 jj).

Kohus ei nõustunud hagejaga, et puudused töös oligi tavapärase tööprotsessi osa. Lepingu p-s

6.1 oli selgelt määratletud, et hageja kohustuseks oli teostada kõiki töid kõrgel professionaalsel

tasemel ja tagada töö kvaliteedi vastavus õigusaktidele, projektdokumentides viidatud

6

standarditele või tehnilisetele normidele jms (I, lk 16). Selline kohustus ei saanud tähendada

seda, et töid tehakse pidevate pisipuuduste parandamise saatel. Kohus tuvastas, et puudused

hageja töös esinesid. Küll aga ei olnud täidetud lepingu p-s 15.2.1 sätestatud tingimus lepingust

taganemiseks seetõttu, et puuduseid oleks saanud kõrvaldada ja hageja oli valmis seda tegema.

Seda kinnitas hageja 20.11.2018 e-kiri kostjale ja sellele lisatud tabel ettepanekuga puuduste

kõrvaldamise kohta (I, lk 39jj). Puudused hageja töös ei olnud lepingu kogumahtu ja põhitööd

arvestades sedavõrd olulised, kuna seisnesid peamiselt haljastus- ja heakorratöödes.

Kostja viitas, et tal oli õigus lepingust taganeda ka lepingu p 15.2.3 alusel, kuna lepingu

esemeks olevate tööde tegemine oli kalendergraafikust maas enam kui 21 päeva. Lepingu p 5.4

kohaselt antakse tööd üle etapiviisiliselt, samuti oli lepingu lisaks tööde tegemise graafik.

Töökoosolekute protokollide alusel (II, alates lk 48) tuvastas kohus, et tööde tegemine

ajagraafiku järgi oli poolte kokkulepe. Kostjal oli vaieldamatu huvi tööde tähtajalise tegemise

vastu, kuid seda ajagraafikut muudeti pidevalt töö käigus. Milline oli lõplik ajagraafik ja kui

palju hageja hilines selle graafiku järgi töö tegemisega, seda pooled kohtu ette ei toonud ning

tõendite alusel seda polnud võimalik tuvastada.

Lepingu täitmise ajal heitis kostja hagejale ette, et tööd ei püsinud graafikus, kuid tõendeid selle

kohta, et kostja oleks ette heitnud tööde mitte-etapilist üleandmist, esitatud ei olnud. Kostja

tugines, et ta taganes lepingust konkludentselt. Seega ei saanud kostja tugineda sellele, et

lepingut ei võinud muuta muul viisil, kui vaid lepingu punktis 18.1 näidatud viisil.

Töökoosolekute protokollid olid vormistatud kirjalikult ja allkirjastatud ning seega sai väita, et

lepingu ajagraafikut muudeti protokollidega kirjalikult ehk poolte kirjalikul kokkuleppel.

Tööde ajagraafikust mahajäämus esines, kuid kohtul puudus võimalus tuvastada, kui suures

ulatuses. Seega ei saanud kohus tuvastada ka seda, kas mahajäämus esines enam kui 21 päeva,

et teha kindlaks faktiline alus lepingust taganemiseks lepingu p 15.2.3 alusel. Kohus ei

tuvastanud, et esinesid lepingu p 15.2.1 toodud alused lepingust taganemiseks. Kohus ei saanud

tuvastada, et oleks esinenud lepingu p 15.2.3 toodud alus lepingust taganemiseks seetõttu, et

esines ajagraafikust mahajäämus enam kui 21 päeva. Seega ei olnud täidetud lepingu p 15.2.1

ega ka p 15.2.3 eeldused lepingust taganemiseks.

Kohus tuvastas, et kostja ütles alltöövõtulepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel.

Pooled leppisid 21.11.2018 kokku puuduste kõrvaldamise tähtaegades, mille järgi sai töid

lõpetada ka pärast lepingus kokkulepitud tähtaega (I, lk 40). Kostja märkis 21.11.2018 e-kirjas

hagejale (I, lk 43-44) et ta loeb vaikimisi hageja nõustunuks tabelis toodud uute tähtaegadega.

Tahteavaldust sai anda ka vaikimisi (VÕS § 20 lg 3). Eeltoodu ei tähendanud, et kostjal polnud

õigus nõuda töös esinevate puuduste tõttu kahju hüvitamist. Hagejal tekkis arve esitamise õigus

pärast seda, kui tööde üleandmise-vastuvõtmise akt oli kostja poolt allkirjastatud (lepingu p-d

13.2 ja 13.3). Kostja polnud akti nr 7 allkirjastanud. Kostja ei kirjeldanud viie tööpäeva jooksul,

millised tööd olid tehtud ja millised tegemata, millised tööd olid puudustega ja millised mitte

(lepingu p-d 13.2 ja 13.3). Seda tegi kostja alles 14.03.2019. Samuti ei antud hagejale võimalust

puudustega või tegemata tööd parandada.

Lepingust taganemisega 22.11.2018 muutusid sissenõutavaks poolte vastastikused nõuded,

kuid kummalgi poolel ei olnud kohustust nõuet täita enne, kui teine poole oma nõude täidab

(VÕS § 195 lg 2, § 189 lg 1 ja § 111). VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaselt kui tellija on

töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha

arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse

kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

Hageja arvas maha lepingu tasu nõudest töös puuduste kõrvaldamise ja töö lõpetamise kulu

18 670 eurot. Selles osas vastas hageja tasunõue põhimõtteliselt VÕS § 655 lg 1 nõuetele ja

hagi kuulus seega rahuldamisele põhinõude osas 133 173,60 eurot.

7

8. Kuna lepingust taganemise eeldused lepingu p 15.2.1 ja p 15.2.3 järgi ei olnud täidetud ning

kostjal ei olnud nendele tuginedes õigust lepingust taganeda, siis ei saanud kohus rahuldada ka

vastuhagi nõuet lepingust taganemisega kaasneva leppetrahvi osas. Samuti ei saanud kohus

rahuldada vastuhagi leppetrahvinõuet vahetähtaegade ületamise eest, kuna kohtu ette ei toodud,

millised olid poolte poolt lõplikult kokku lepitud vahetähtajad. Kostja kahju hüvitamise nõude

aluseks olid VÕS § 642 lg 1, § 641 lg 2 p 1, § 115 lg 1, § 127 ning lepingu p-d 16.2 ja 5.2.

Kokku kuulus vastuhagi põhinõue rahuldamisele 99 250,04 euro ulatuses (56 250,04 + 30 000

+ 13 000).

8.1. Kohus arvestas, et 22.11.2018 seisuga olid lepingu lõppemisel tegemata järgmised tööd:

haljastustööd, Kuuse 29 haljastus; Avamaa 9 ja Kuuse 26 põõsaste istutamine. Ülejäänud aktis

nimetatud tööd olid puudustega tööd (Kuuse 29 betoonplaatide taastamine; Avamaa 18 vastas

parkla haljastuse korrastamine; teekattemärgistuse taastamine Sae tn, Kuuse 20A parkla; Redise

12 ja 4 fassaadi parandustööd; Redise 7 ja 9 liivakastide taastamine, Redise 9 garaažide juures

prügi väljavedu; Veskitammi 1 hoovis, Veskitammi 7 siseviigu juures ja Redise 2 pinnase

vajumise taastamine; Avamaa 7 vana torustiku ja künade demontaaž, aiavõrgu parandamine,

luukide kaitsmiseks äärekivide paigaldamine; Avamaa 9 aia parandamine; Kuuse 18a veetoru

maa-aluse kraani kape sees oleva otsiku lisamine ja haljastuse korrastamine; Redise Trafo

juures liiklusmärk tagasi paigaldada; Redise tn Kamber 20 kaane hüdroisolatsioon; Redise 10

läbiviigud korrastada; Redise 6 vana kambri paneel ära viia, jalgtee ääred haljastada, liivakasti

ümbrus ja mänguväljak korrastada; Redise 4 haljastasus, soojasõlme korrastus jms; Vae 5

korrastustööd; Veskitammi 5 ja 7 vaheliste kaevude korrektne paigaldamine; muud

korrastustööd Veskitammi 1, 5, 7 ja 12; Sae 4, Metsa ja Männimetsa 36 haljastus, äärekivide

taastamine: pinnase äravedu).

Kostja nimetas puudustega tööks nii tegemata jäänud tööd kui ka hageja poolt ebakvaliteetselt

tehtud tööd. Puuduste kõrvaldamiseks kulutas kostja 85 113,74 eurot - seadmete jms kulu

45 511,29 eurot ja töötajate tööjõukulu 1 680,5 tundi (I, lk 153 jj ja 135 jj). Kohus käsitles nii

tegemata töid kui ka vaegtöid puudustega tööna. Kostja andis 14.11.2018 e-kirjaga hagejale

teada, et hageja töös esinevate puuduste kõrvaldamiseks oli kostja sunnitud kasutama oma

tööjõudu, mille maksumuse ta arvestas järgmiselt: isoleerija 22 eurot tund ja ehitustööline

17,5 eurot tund (I, lk 38). Seega pidi hagejale teada olema võimalik kulu, mis kostjal tekib

seoses hageja vaegtöödega. Kostja selgitas, et puuduste kõrvaldamise materjali kulu oli

45 511,29 eurot, siis pidi tööjõukulu olema 39 602,45 eurot (85 113,74 – 45 511,29). Kostja

esitatud töötundide arvu 1 680,50 suhte alusel, oli ühe töötunni hinnaks 23,56 eurot. Kostja ei

toonud välja, milline töötaja millise kvalifikatsiooniga tööd tegi ja seetõttu võttis kohus aluseks,

et 1 680,5 töötunni kulu on 17,5 eurot tund ja kokku seega 29 408,75 eurot. Materjali ja

seadmete jms kulu osas puudus kohtul alus kahelda kostja esitatud kulu nimekirjas (I, lk 159-

170) ning hageja ei esitanud sellele ka konkretiseeritud vastuväiteid.

Kohus luges vaegtööde parandamise ja tegemata tööde lõpetamise maksumuseks

74 920,04 eurot (materjalikulu 45 511,29 eurot ja tööjõukulu 29 408,75 eurot). Kuna hageja

arvas maha puuduste kõrvaldamise kulu 18 670 eurot oma nõudest, siis tuli selle võrra

vähendada kostja kulu. Seega sai kostja kahjuks lugeda 56 250,04 eurot.

8.2. Hageja ei eitanud, et kostja maksis tellijale lepingu esemeks olevate tööde üleandmise

hilinemise tõttu leppetrahvi. Tellija vähendas leppetrahvi suurust 30 000 euroni (I, lk 79).

Leppetrahv oli tasutud 08.03.2019 (I, lk 155 p). Kohus luges tellijale tasutud leppetrahvi

30 000 eurot kostjale tekkinud kahjuks, mille põhjustas hageja poolt puudustega töö tegemine.

8.3. Lõppdokumentatsiooni üleandmisega viivitamise eest nõudis kostja leppetrahvi vahemiku

eest 15.12.2018-29.01.2019. Lepingu p 5.1 kohaselt tuli täitedokumentatsioon kostjale üle anda

14.12.2018. Kohus luges tuvastatuks, et dokumentide korrektse üleandmisega viivitas hageja

8

kokku 26 päeva (II, lk 40 ja I, lk 151p). Lepingu p 16.4 alusel oli kostjal õigus nõuda hagejalt

leppetrahvi 13 000 eurot.

9. Kostja tegi vastuhagis tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus hageja nõude täielikult või

osaliselt rahuldab. Kohus tasaarvestas poolte nõuded (hageja nõue 133 173,60 eurot ja kostja

nõue 99 250,04 eurot), mille tulemusena pidi kostja maksma hagejale 33 923,56 eurot. Kuna

poolte nõuded muutusid vastastikku sissenõutavaks alates lepingu ülesütlemisest 22.11.2018,

kuid pool võis täitmisest keelduda, kuni teine pool oma kohustust ei täitnud (VÕS § 189 lg 1 ja

§ 111), siis ei saanud pidada kumbagi poolt viivitanuks. Hageja taotluse ja VÕS § 113 lg 1 ja

lepingu p 16.6 alusel mõistis kohus kostjalt välja viivise ainult alates kohtuotsuse jõustumisest

ning piirab seda vastavalt lepingule 10% kogumaksumusest 576 607,60 eurot, st viivist sai

nõuda maksimaalselt 57 660,76 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus

10. Hageja palus otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi ja jättis rahuldamata

hagi. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada kogu ulatuses ja vastuhagi jätta

täielikult rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Kostja kahju hüvitamise nõuet ei saanud rahuldada, sest täitmata olid kahju hüvitamise

väljamõistmise eeldused. VÕS § 655 lg 1 ja lg 2 on teineteist välistavad. Olukorras, kus kohus

tuvastas õigesti, et kostja ütles lepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel, puudus kohtul alus asuda

käsitlema küsimust, kas hageja võiks vastutada kostja ees kahju hüvitamise sätete alusel, kuna

oli juba varem tuvastanud, et hageja poolt lepingu rikkumist ei toimunud. Isegi, kui jaatada

lepingu rikkumist, siis ei andnud kostja hagejale täiendavad tähtaega kohustuste täitmiseks.

Kohus leidis valesti, et pooled ei eristanud, millised tööd jäid lepingu lõppemise tõttu tegemata

ja millised tööd olid tehtud puudustega. Selle kohta oli koostatud 21.11.2018 tabel, kus oli

kirjas, millised tööd ja mis ajaks oli vaja teha. Kohus jätis tähelepanuta, et tabel, mille alusel

kostja arvestas kahju 85 113,74 eurot ei olnud nõutavas vormis tõend. Igaüks võis koostada

exeli tabeli ning selle põhjal ei olnud võimalik tuvastada, kas need tööd olid ka tegelikult

vajalikud ja põhjendatud ning milliseid töid, millisel aadressil täpsemalt tehti. Kohus ei

kõrvaldanud otsuses hageja kahtlusi, et kostja tegi objektil vaegtööde sildi all veel täiendavaid

töid, mille tegemise vajadust ei olnud. Kostja teoses töid suuremas mahus kui viimases

ülevaatuse aktis kajastatud. Hageja ei vastuta tõendamata kulude hüvitamise eest. Samuti ei

kuulunud hüvitamisele kostja tööjõukulud. Hageja planeeris vaegtööde parandamiseks kulutada

18 670 eurot. Hageja ei saanud ette näha suuremas ulatuses ja mahus kulusid.

Hageja polnud teadlik kostja ja tellija vahelise lepingu sisust. Lisaks lõpetas kostja hagejaga

lepingu enne tähtaega ehk enne kui hageja sai puudusi kõrvaldada. Hageja tegevuse ja kahju

30 000 eurot (leppetrahv) vahel puudus põhjuslik seos. Täitmata olid eeldused

lõpptäitedokumentatsiooniga seotud leppetrahvi välja mõistmiseks. Lepingu punktis 5.1 oli

kirjas, et lõpptäitedokumentatsiooni esitamise tähtaeg oli 14.12.2018. Hageja täitis selle

kohustuse 03.12.2018 ehk enne lepingus sätestatud tähtaega. Viimased puudused parandati

09.01.2019, kuid viivituse põhjustas kostja.

Kohus märkis resolutsiooni, et kõik kulud jäid hageja kanda. Samas põhjendavas osa otsustas

kohus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja ei nõustunud kummagi kulude jaotusega.

Hagi kuulus rahuldamisele põhinõude osas kogu ulatuses. Kostja vastuhagi kuulus

rahuldamisele osaliselt. Seega oleks pidanud kohus jätma kõik kulud kostja kanda.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

9

11. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus hagi rahuldas ja jättis vastuhagi

rahuldamata. Kostja taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi

rahuldada. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et hageja ei rikkunud lepingut oluliselt. Maakohus alahindas

töödes esinenud puudusi. Töödes oli puudusi pidevalt kogu tööde teostamise ajal ja need

puudused olid lepingu eesmärgi ja tähtaja vaatest olulised. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et

23.11.2018 tabeli näol oli tegemist puuduste lõpliku nimekirjaga. See nimekiri oli esialgne ja

täienes puuduste kõrvaldamise käigus. Kohtu järeldus puudustega tööde väidetavast

ebaolulisusest on vastuolus maakohtu tuvastatuga, et puuduste kõrvaldamise maksumusega ja

töötundidega. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti.

Tööde teostamise periood oli kokku 204 päeva. Hagejal oleks kulunud puuduste

kõrvaldamiseks ca 30 päeva, mitte 1 päev. Puuduste kõrvaldamine 1 päevaga poleks olnud ka

võimalik. Puuduste esinemine juba varases tööstaadiumis ja puuduste korduv parandamata

jätmine kinnitas hageja suutmatust töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt teostada, mis viis hageja

olulisse lepingu rikkumisse ja põhjustas lepingust taganemise. Üksnes hageja soov kõrvaldada

puudusi, ei olnud piisav tõendamaks tema tegelikku võimekust puudusi tähtajaks kõrvaldada.

Kohus ei selgitanud, millisest tulenes kostja kohustus anda hagejale täiendav tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks olukorras, kus kostja oli neid kogu tööprotsessi jooksul pidevalt andnud. Kohus

jättis ebaõigesti arvestama lepingu p-ga 15.2.1, mis andis kostjale õiguse lepingust taganeda.

Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata ka kostja leppetrahvi nõuded.

Hagejal oli kohustus kooskõlastada tööd kõigi piirkonnas asuvate korteriühistutega. Hageja

jättis selle kohustuse täitmata. Sellist kohustust polnud võimalik ühe ööpäevaga täita. Selles

osas jättis maakohus kostja väited käsitlemata. Hageja ületas kõiki kokkulepitud etappide

tähtaegu. Hageja ei andnud ega lõpetanud 23.11.2018 ühtegi tööde etappi. Tähtajad tulenesid

lepingu lisaks nr 3 olevast ajagraafikust ja lepingu p-st 5.4. Hageja väited olid vastuolus lepingu

p-ga 2.2. Kui hagejale polnud miski arusaadav, siis oli tal õigus küsida kostjalt selgitusi.

Kohus tuvastas ebaõigesti, et ehituskoosoleku protokollidega muudeti tähtaegu. Lepingu p 5.3

ja 18.1 eesmärk oli välistada lepingu muutmine dokumentidega, mis ei olnud lepingu lisad.

Lepinguid ei saanud muuta e-kirjadega ega protokollidega. Maakohus ei arvestanud poolte

kokkuleppe sisu. Samuti ei väljendanud kostja protokollides tahet muuta lepingutes

kokkulepituid tähtaegu. Ehituskoosolekutel fikseeriti hageja mahajäämust graafikust. Hageja

pidi ise jälgima lepingus kokkulepituid tähtaegu. Kostjapoolse etteheite esitamata jätmisega ei

kaotanud kostja õigust rikkumisele tugineda. Lepingu p 6.19 kohaselt pidi hageja teavitama

kostjat tekkivatest takistustest.

Kohus jõudis valele järeldusele, et kostja ütles lepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel. Selle sätte

kohaldamine oli vastuolus tuvastatud asjaoludega. Maakohus ei arvestanud, et VÕS § 655 lg 1

on ülesütlemise tagajärgede suhtes erisätteks VÕS § 195 lg 2 ja VÕS § 189 suhtes. Samuti jättis

kohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 655 lg 2. Kohus vähendas põhjendamatult kostja

tööjõukulu keskmist tunnihinnet. Kohus ei arvestanud kahju hindamisel käibemaksuga. Kostja

jaoks oli üllatuslik etteheide, et ta ei eristanud kulutabelis, millise kvalifikatsiooniga töötaja

millist tööd tegi. Kohus seda pooltega ei arutanud menetluse kestel. Maakohus tuvastas

ebaõigesti täitedokumentatsiooni üleandmisega viivitamisega seonduva leppetrahvi suuruse.

Juhul, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei taganenud lepingust

kehtivalt, siis esitas kostja alternatiivsed vastuväited hageja võimaliku tasunõude

sissenõutavusele selle tõttu, et tööd ei ole talle üle antud ja apellandi tasunõue ei ole seega

sissenõutavaks muutunud. Kostja ei olnud vastu võtnud hageja poolt tehtud töid. Seega pidi

hageja tõendama, et tööd olid valmis, need vastasid lepingutingimustele ja ei olnud puudustega.

Kohus jagas valesti poolte tõendamiskoormise.

10

Vastustajate seisukohad kaebustele

12. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

13. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

14. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud ja vastuhagi rahuldatud osas ning

menetluskulude hageja kanda jätmises. Kostja vaidlustas otsuse osas, milles maakohus rahuldas

hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas,

milles maakohus jättis kostja vastuhagi 13 800 euro väljamõistmiseks läbi vaatamata

(resolutsiooni p 1). Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise

tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4).

15. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga,

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus hagi rahuldas ja

kostja vastuhagi rahuldamata jättis. Kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles

osas otsuse tühistamiseks. Kohtuotsus tuleb selles osas jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus hagi rahuldamisel ja vastuhagi rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme

ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus oli oma seisukohti piisavas

ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu põhjendustega

ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata ja jättis asjas kantud menetluskulud hageja kanda ning osas,

milles kohus vastuhagi rahuldas. Maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

16. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

17. Pooled vaidlesid, mis oli poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu lõpetamise alus. Pooled ei

vaielnud asjaolu üle, et pooltevaheline leping lõppes 22.11.2018. Kostja leidis, et maakohus

tuvastas ebaõigesti lepingu lõpetamise aluse. Kostja taganes lepingust lepingu p-de 15.2.1 ja

15.2.3 ning VÕS § 116 lg 1 (koostoimes VÕS § 647 lg-ga 1) alusel. Hageja oli seisukohal, et

maakohus tuvastas õigesti, et kostja lõpetas lepingu ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 alusel.

VÕS § 116 lg 1 näeb ette, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei esinenud töövõtjapoolset sellist lepingu rikkumist,

mis oleks andnud tellijale õiguse lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 1 ega lepingu p-de

15.2.1. ja 15.2.3. alusel.

Viidatud taganemise aluste kohaldamiseks oli vajalik tuvastada hagejapoole oluline lepingu

rikkumine. VÕS § 647 lg 1 sätestab, et töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks

muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või

kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda

mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Leping nägi

11

ette, et tellijal on õigus lisaks seaduses ettenähtud alustele lepingust igal ajal taganeda ka juhul,

kui töövõtja on rikkunud lepingust tulenevat olulist kohustust, kaasa arvatud juhul, kui töö on

tehtud puudusega ning puuduse kõrvaldamine ei ole võimalik või see ebaõnnestub või kui

töövõtja keeldub puuduste kõrvaldamisest (p 15.2.1) ja lepingu esemeks olevate tööde tegemine

on kalendergraafikust maas rohkem kui 21 päeva (p 15.2.3.).

17.1. Kostja tugines asjaolule, et hageja töö oli tehtud puudusega ning puuduse kõrvaldamine

ei ole võimalik leping lõpptähtajaks.

Lepingujärgne tööde lõpetamise tähtaeg oli 23.11.2018 (dokumentatsiooni üleandmise tähtaeg

oli 14.12.2018). 21.11.2018 leppisid pooled kokku puuduste kõrvaldamise tähtaegades, mille

järgi sai töid lõpetada ka pärast lepingus kokkulepitud tähtaega. Kostja 21.11.2018 e-kirjas

hagejale märkis, et loeb vaikimisi hageja nõustunuks tabelis toodud uute tähtaegadega. Kostja

lõpetas lepingu hagejaga 22.11.2018, peatas hageja tegevuse ja soovis objekti üleandmist

23.11.2018 ning teatas, et ei soovi vaegtööde tegemist. Hageja andis objekti koos

dokumentatsiooniga üle. Lepingu lõpetamise seisukohalt oli oluline käsitleda just 22.11.2018

peetud läbirääkimistel tellija toodud etteheited töövõtja tööde osas, kuna sellest sõltusid tellija

edasised toimingud.

Hageja võis puudusi kõrvaldada veel 23.11.2018. Puuduste tabelis oli kõige hilisem tähtaeg

30.11.2018 (I kd, lk 40). Seega nähtus, et kostja lõpetas lepingu enne, kui hageja sai puudusi

kõrvaldada, st ise keeldus, et hageja parandaks oma töid. Riigikohus on leidnud, et lepingu pool

ei saa lepingust taganeda, kui vastaspool on pakkunud tööde parandamist (puuduse

kõrvaldamist) mõistlikul viisil ning pool on parandamisest keeldunud (Riigikohtu 18.11.202

otsus tsiviilasja nr 2-17-7157, p 15).

Pooled ei vaielnud, et hageja töödes olid puudused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

hageja töödes esinesid peamised puudused heakorra-ja haljastustöödes (I kd, lk 40 ja 100).

Puudused ei olnud lepingu eesmärki ja selles ettenähtud tööde loetelu (I kd, lk 13) arvestades

sellised, mis oleksid andnud aluse lugeda neid olulisteks puudusteks ja mis andsid kostjale

tellijana aluse lepingust taganemiseks.

17.2. Lepingu p-s 5.4 ja lepingu lisaks tulenevas graafikus olid pooled leppinud kokku tööde

ajagraafikus. Kostja tugines mh asjaolule, et lepingu esemeks olevate tööde tegemine oli

kalendergraafikust maas rohkem kui 21 päeva (lepingu p 15.2.3.). Maakohus jõudis õigele

järeldusele, et nimetatud alusel polnud põhjendatud lugeda, et kostja oleks lepingust taganenud.

Maakohus tuvastas, et töönõupidamisel lepiti kokku ajagraafikus ja selle kaasajastamises.

Ajagraafik märgiti nõupidamise protokolli p 2 (II kd, lk 48- 87 ja 101-137). Protokollide

kohaselt muutus ajagraafik pidevalt. 08.05.2018 toimus töönõupidamine nr 1 (alustav

nõupidamine), kus osalesid tellija Adven AS ja kostja töövõtjana ja protokollis fikseeriti, et

lepingus olev ajagraafik ei vasta reaalsusele (II, lk 101). Töövõtjat kohustuti kaasajastama

ehitustööde ajagraafik, kuivõrd lepingus olev ei vastanud reaalsusele. Graafiku nädalane

edasilükkumine kooskõlastati, kuna materjalid telliti liiga hilja. Protokollis kajastati, et

kaevamisega oleks pidanud alustama 02.05.2108, kuid alustati 07.05.2018 ja ilmes, et selle

ajagraafikuga pole võimalik tööde hetkeseisu kontrollida. Lisaks fikseeriti 08.05.2018

protokolli p-s 11.1, et kuna hankes esitatud põhiprojektis puudus hoonesiseste torustike

ühenduse tehniline kirjeldus, kohustus töövõtja (kostja) selle esitama ja kooskõlastama

projekteerijaga.

29.05.2018 lepiti kokku, et edaspidi lähtutakse 29.05. kaasajastatud ehitustööde graafikust (II,

lk 48). Edaspidi muudeti pidevalt ajagraafikuid ja alates 26.06. töönõupidamisest muutus

probleemiks materjali (muhvide) ebakvaliteetsus, mida tarnija pidevalt pidi välja vahetama,

lisaks 07.08.2018 fikseeriti nõupidamisel mh katlamaja seiskumine ja 18.09.2018 fikseeriti mh

12

kompensaatori projektile mittevastavus. 16.11.2018 juhinduti juba 09.11.2018 ajagraafikust.

Kostja tõi küll esile, mitu päeva tööd hilinesid (nt apellatsioonkaebuse p 38.), kuid kohtule

esitatud kostja väiteid ei olnud võimalik kontrollida. Kostja ei tõendanud, millised olid

kokkulepitud lõplikud tähtajad ja palju tegelikkuses hageja neid ületas. Maakohus tuvastas

nõuetekohaselt, et tegelikkuses pooled ei jälginud graafikut. Sellele tugines hageja ning seda

asjaolu kinnitas kostja ringkonnakohtu istungil, et etapiviisiliselt töid üle ei antud. Viidatu

nähtub töönõupidamise protokollidest. Lisaks nähtub, et varasemalt tasus kostja arveid

nõuetekohaselt ega heitnud hagejale ette ajagraafiku ületamist (praegusel juhul oli tasumata

seitsmest arvest üks).

Kostja avaldas, et ta ei olnud nõus, et ehituskoosolekul muutsid pooled lepingus kokkulepitud

tähtaegu. Lepingut sai muuta vaid poole kirjalikul kokkuleppel (lepingu p 5.3 ja 18.1).

Ringkonnakohus selgitab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis,

ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema

käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis (VÕS § 13 lg

3). Käesoleval juhul on pooled töö käigus arutanud tähtaegade ületamist ja leppinud kokku

uutes tähtaegades. Pooled fikseerisid seda kirjalikult protokollides. Seda aktsepteerisid

mõlemad pooled. Kostja polnud varasemalt avaldanud hagejale, et ta soovis tähtaegade osas

sõlmida kokkulepet lepingu muutmiseks. Seega sai töövõtja järeldada tellija käitumisest, et uute

tähtaegade kooskõlastamine saigi toimuda selliselt. Arvestades protokollides fikseeritut, ei

andnud kostja käitumine hagejale indikatsiooni, et kostja käsitles uusi kokkuleppeid lepingu

rikkumisena.

Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu tuvastatuga, et kostja 22.11.2018 e-kirjas hagejale (I

kd, lk 46) lepingu lõpetamise kohta ei tuginenud kostja lepingu lõpetamise alusena lepingu p-

le 15.2.3 (tähtaegade ületamine). Kostja tugines 22.11.2018 vaid asjaolule, et tööd ei olnud

nõuetekohased ja lõpptähtajaks ei õnnestu puudusi kõrvaldada.

Seega sai hageja lähtuda, et ta võis töid teha kuni 23.11.2018. Kostja ei saanud lepingust

taganeda tähtaegade rikkumise tõttu.

17.3. Kostja tugines apellatsioonimenetluses, et hageja rikkus lepingut, jättes tööd

korteriühistutega kooskõlastamata. Tegemist oli kostja meelest hageja poolt olulise kohustuse

rikkumisega lepingu p 15.2.1. mõttes. Maakohtumenetluses kostja ei tuginenud asjaolule, et

nimetatud kohustuse rikkumise tõttu esines alus lepingust taganemiseks. Tegemist on kostja

uue väitega, mis jääb TsMS § 652 lg 4 kohaselt apellatsiooniastmes tähelepanuta.

18. Eeltoodust nähtub, et kostjal puudus alus lepingust taganemiseks lepingu rikkumise tõttu.

Seega lõppes leping kostjapoolse ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 mõttes.

VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on

töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda

kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis

või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult

omandada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p 13). Maakohus tugines õigesti VÕS

§ 195 lg-le 2, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Riigikohus

on leidnud, et VÕS § 655 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, kas kostja on tööd vastu võtnud

(Riigikohtu otsus 3-2-1-64-11, p 13). Maakohus tuvastas, et hageja nõude suurus on 133 173,60

eurot (hageja arvestas maha puudustega töö kõrvaldamise ja lõpetamise kuludega

18 670 eurot). Kostja ei olnud vastuapellatsioonkaebuses nimetatud asjaolu vaidlustanud.

Seega leidis maakohus õigesti, et hagi kuulus rahuldamisele 133 173,60 euro ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda otsuse põhjendusi.

13

19. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus tuvastas õigesti kostja vastuhagis

esitatud nõuete olemasolu ja suuruse hageja vastu.

20. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158). Leppetrahvi maksmise

nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑36‑17, p 11): poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv

leppetrahvikokkulepe), võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100), võlgnik

vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune

vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160), võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule

mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende

asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel kostjal.

Kostja nõudis hagejalt leppetrahvi lepingust taganemise eest 57 660,76 eurot (lepingu p 16.7.)

ning

vahetähtaegade

ületamise

eest

115 321,52 eurot

(lepingu

p 16.5.).

Kuivõrd

ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostjal puudus alus lepingust

taganemiseks ja hageja ei rikkunud tähtaegade jälgimise kohustust, siis puudus alus viidatud

leppetrahvide väljamõistmiseks hagejalt. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda neid.

Kostja nõudis leppetrahvi 23 000 eurot lõppdokumentatsiooni üleandmise tähtaja ületamise

eest (lepingu p 16.4). Lepingu ülesütlemine ei võta ära õigust nõuda enne lepingu lõppemist

sissenõutavaks muutunud leppetrahvi ka pärast lepingu ülesütlemist. Pooled ei vaielnud, et

hagejal oli lepingust tulenevalt kohustus hoolitseda dokumentatsiooni eest (nt vt lepingu p-d

6.13-6.15). Pooled vaidlesid lõppdokumentatsiooni üleandmise kohustuse täitmise osas.

Lepingu p-st 6.15 tuleneb, et lõppdokumentatsioon tuli anda üle töö lõplikul valmimisel ja

lepingu p 5.1. järgi oli tähtaeg 14.12.2018 (lepingu p 5.1). VÕS § 195 lg 2 esimese lause järgi

vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Seega ei saa kostja nõuda leppetrahvi selle kohustuse rikkumise eest. Leping lõppes

22.11.2018 ülesütlemisega ja hageja esitas enne lepingus sätestatud tähtaega 03.12.2018

lõpptäitedokumentatsiooni. Et selles esines puudusi, millised parandati 09.01.2019, ei anna

alust nõuda leppetrahvi, kuivõrd viivituse põhjustas kostja. Maakohus rahuldas ebaõigesti

kostja leppetrahvi nõude 23 000 euro osas ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja kostja

nõue jätta rahuldamata.

21. Kostja nõudis hagejalt kahju 85 113,74 eurot (puudustega tööde parandamise kulud).

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel

nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui

võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul

põhjusel hüvitamisele (VÕS § 115 lg 1). Nimetatud alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise

korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1),

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), võlausaldajale on tekkinud või tekib

kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu

sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127

lg 3), rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja kohustus oli tuua

esile ja tõendada kahju tekkimise aluseks olevaid asjaolusid.

Lepingu objektiks oli Laagri kaugküttetorustiku rekonstrueerimine. Töövõtja pidi teostama

järgmisi töid: soojustorustike ehitamine vastavalt tööprojektile, kaevelubade taotlemine ja

asjast huvitatud firmade esindajate väljakutsumine, ehitusaegse liikluse korraldamine,

soojustorustiku trassi geodeetiline mahamärkimine, tellija poolt hangitud materjali vastutav

14

hoidmine ja ladustamine, soojustorustiku paigaldamine, keevisliidete läbivalgustamine

minimaalselt

5%

ulatuses

keevisliidete

koguarvust,

likvideeritava

soojustorustiku

utiliseerimine,

kaeviku

tagasitäide

ja

heakorrastus

olemasoleva

tasemeni,

teostusdokumentatsiooni (jooniste, signaaltraatide ühendusskeemi jms.) koostamine kolmes

eksemplaris paberkandjal ja mälupulgal dwg formaadis (I kd, lk 13 pöördel).

Kostja leidis, et ta kandis 85 113,74 eurot kahju seoses sellega, et hageja tööd olid puudustega

ja kostja pidi ise kõrvaldama hageja töös esinevad vead. Ringkonnakohtu hinnangul polnud

kostja väiteid kahju osas tõendanud.

Lepingu ülesütlemine 22.11.2018 vabastas VÕS § 195 lg 2 alusel tegemata tööde lõpetamisest.

Kostja edastas 14.11.2018 tabeli töödest, mis olid lõpetamata. Hageja vastas 20.11.2018,

millised tööd olid tehtud ja millised tegemata (I, lk 40). Kostja selgitas 23.01.2020

kohtuistungil, et koostas 22.11.2018 seisuga tegemata tööde tabeli (I, lk 100). Seega sai

põhimõtteliselt lähtuda nimetatud tabelist tegemata tööde osas, mida hageja ei pidanud

lõpetama.

Kostja esitas kahju arvestuse 03.06.2019 menetlusdokumendi lisana nr 7, mida ta täiendas

11.06.2020 vastuhagi lisas nr 7. Kostja tõi 20.03.2020 menetlusdokumendi lisas 2 välja

täiendava puuduste ja kulutuste tabeli.

Eeltoodud tabeleid saab hinnata kui poole esile toodud asjaolu. Ringkonnakohtu hinnangul ei

piisa käesoleval juhul kostja toodud asjaoludest (tabelitest) selleks, et tuvastada hageja

kohustuste rikkumist ja kostjale kahju tekkimist. Kuivõrd nimetatud kahju hüvitamise eeldused

on täitmata ja see välistab kostja nõude rahuldamist, siis puudub vajadus ülejäänud kahju

hüvitamise eelduste kontrollimiseks. Samuti puudub vajadus kontrollida, kas maakohus

vähendas kostja kahju nõude suurust õigustatult või mitte.

22. Kostja nõudis hagejalt kahju 30 000 eurot (lõpptellija leppetrahv). Kostja tugines kahju

nõudmisel mh järgmistele lepingu punktidele:

− p 2.4. - töövõtja on teadlik peatöövõtulepingus kirjeldatud lõpptellija eesmärgist ja

asjaolust, et käesoleva lepingu alusel teostatavad tööd on vajalikud lõpptellija eesmärgi

saavutamiseks ja lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega võib tellijale kaasneda

kahju muuhulgas peatöövõtulepingu alusel lõpptellijale poolt esitatud nõuete näol.

− p 16.2. - töövõtja on kohustatud hüvitama täies ulatuses tööde mittenõuetekohase

tegemisega või tööde tegemata jätmisega tellijale tekitatud kahju. Töövõtja vastutab ka

peatöövõtulepingu alusel tellijale esitatud nõuetega kaasneva kulude ja kahju eest

ulatuses, milles see on põhjuslikus seoses töövõtja poolse lepingu rikkumisega.

Ringkonnakohus on seisukohal, et lõpptellija poolt kostjale esitatud leppetrahvi nõudel puudub

põhjuslik seos hageja tegevusega ning seetõttu ei vastuta hageja sellise võimaliku kahju eest.

Lepingust sai järeldada vaid seda, et hageja sai arvestada, kui ta rikub lepingut, siis rikkumisest

tuleneva summa ulatuses võib lõpptellija esitada nõude kostjale, mille kostja esitab omakorda

hagejale. Lepingust ei saa järeldada, et hageja oleks pidanud suutma arvestada lõpptellija ja

kostja vaheliste leppetrahvinõuetega. Hagejal polnud lepingu pool ega saanud teada leppetrahvi

kokkuleppest. Ka selles osas puudub alus kostja vastuhagi rahuldamiseks.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja põhinõude täies ulatuses ja jätab

vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus valesti VÕS § 197 lg-t

1, kuivõrd kostjal puudubvad nõuded, mida tasaarvestada.

23. Hageja nõudis hagis ka sissenõutavaks muutunud viivist perioodi eest 28.02.2019-

07.05.2019 ja edasiulatuvat viivist alates 08.05.2019 kuni kohustuse tasumiseni.

15

VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 esimene lause sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Lepingu p 16.6 järgi oli kokkulepitud viivisemääraks 0,1% päevas. Lepingu p 10.2. kohaselt

kohustub tellija tasuma talle esitatud arve hiljemalt 14 päeva jooksul pärast arve saamist. Hageja

esitas kostjale arve 13.02.2019, seega oli kostjal kohustus arve tasuda hiljemalt 27.02.2019.

Seega oli hagejal õigus arvestada viivist alates 28.02.2019. Perioodi 28.02.2019-07.05.2019

(kokku 69 päeva) eest põhjendatud viivise suurus on 9188,98 eurot (I, lk 65).

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja viivisenõue täies ulatuses põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

24. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude hageja kanda jätmise osas.

Esiteks on see vastuolus otsuse põhjendustega, kus maakohus otsustas jätta menetluskulud

poote endi kanda ja teiseks hagi osalise rahuldamise korral oleks tulnud kohaldada TsMS § 163

lg-s 1 sätestatut, mitte jätta menetluskulusid üksnes hageja kanda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks

läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS

§ 173 lg 3). Hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad kõik poolte

maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)